120 KILOMEETRIT PÕRGUPÕHJA SOID JA METSI

120 KILOMEETRIT PÕRGUPÕHJA SOID JA METSI

„Need on põhimõtteliselt Eesti meistrivõistlused,“ toonitas 7. juuli hommikul Põrgupõhja retkeks kutsutavale patrullvõistlusele vurava bussi roolist Kaitseliidu Järva maleva neljaliikmelise võistkonna liige Alo Aasma.

Tekst: URMAS GLASE, Roosna-Alliku üksikkompanii

Kogenud militaarvõistlustel osalejana on Alo saanud seni maitsta võidurõõmu, kuid seekord ta kõrgeid sihte ei sea, sest nende võistkonnale on Raplamaa Eidapere ja Järvakandi ümbrus võõras. „Harjutame augusti keskel peetavaks Pitka retkeks. Arvan, et Põrgupõhja võidu pärast heitlevad Tallinna maleva Kalevi malevkonna, Põhja kompanii ja Vändra omad,“ ennustas ta.

Alo võistkonnakaaslane Arti Kõrgesaar kirus vihma, mida ilmaennustus lubas kolmeks võistluspäevaks ohtralt. Jürgen Põldma seevastu jahmatas kaasreisijaid teatega, et paneb sajakilomeetrisele rännakule jalga tuliuued, sisse kandmata Samelini saapad.

Enne starti tormas bussi juurde tagasi neljas võistkonnaliige Janno Viilup, et jätta maha abielusõrmus. „Jama, kui see kuskil metsas peaks ära kaduma.“

Ja läinud see Järva maleva viimaste aastate esindusvõistkonna tiitlit hoidev seltskond oligi.

Ent bussi juurde jäi kohmitsema teinegi nelik, nende seas käesolevate ridade autor, kes naabrimeestega Roosna-Alliku üksikkompaniist järgmiseks kolmeks päevaks mesti heitis. Meie võistkonna start on tund pärast Järva oma.

Nädalapäevad varem kuulsin, et 30. juunil toimub Tapa ümbruses taas Taani liitlaste korraldatud rännak. Osalesin kaks aastat tagasi taanlaste 25kilomeetrisel marsil 30kraadises kuumuses Järva maleva aasta kaitseliitlase Lauri Mäepalu kutsel, kellelt uurisin tänavusi osalemistingimusi. Lauri jutust selgus, et seal on osalejate arv täis, kuid ta pakkus alternatiiviks Põrgupõhja retke, kus tal olevat meeskonnast parasjagu üks liige puudu.

„Me ei sea kõrgeid sihte. Võime viimaseks ka jääda. Peaasi, et läbi teeme,“ rahustas Lauri.

Andmata endale täpsemalt aru, millesse end segasin, jäin nõusse.

ESIMENE PÄEV. EDU MAGUS MAITSE

7. juulil kell 11.10 koos Roosna-Alliku kaitseliitlase Andrus Varese, hiljuti noorkotkaeast välja kasvanud Andero Kaljuvee ja elukutselise kaitseväelase Lauri Mäepaluga starti astudes päris minult kohtunik Kaja Heinsaar, kas Järva Teataja esimene blogipostitus on juba tehtud.

„Kuidas osaluseksperimenti tehes kohe esimestel meetritel niimoodi vahele jäin?“ küsisin endamisi, kuid valjult ühmasin, et eks ma vaatan esmalt rajal õunte pealt, kuidas üldse minema hakkab.

Alguse astumine läks libedalt. Ühe raielangi servas märkasime vasakul sadakonna meetri kaugusel kaitseväe maastikuautot. Vastutegevus, mis

muud. Leppisime kokku, et kui midagi juhtub, jookseme vasakule. Koos kraavist välja karates andsime 300 meetrit üle lageda jalgadele valu. Masin keeras teelt paralleelselt langiga meie taha, kuid jäi lootusetult hiljaks.

Esimesse punkti jõudsime 15 minutit enne kontrollaega ja saime ootealas hinge tõmmata. Kaardi järgi oli esimese etapi pikkus alla kolme kilomeetri, kuid maastikul liikudes venisid vahemaad palju suuremaks.

Punkt asus kohas, kus 1949. aasta detsembris langes haarangus legendaarne metsavend leitnant Richard Saaliste koos oma kaaslastega.

Kõikides kontrollpunktides oli esimene rutiin kirja panna järgmise punkti koordinaadid ja saabumise aeg ning täita veepudelid. Esimese punkti ülesanne oli ehitada kohtunike antud vahenditest kompass ja määrata sellega ilmakaared. Enamasti oli punktides ülesandeks valmistumise aega kaheksa minutit ja teist samapalju sooritusele.

Kas teate, kuidas kompassi teha? „Selleks on vaja metallitükki, veekaussi ja rohulehte,“ õpetas Lauri, kellele see oli juba seitsmes järjestikune Põrgupõhja retk.

Kui ülesandelaualt kate eemaldati, olidki mainitud detailid saadaval, lisaks üht-teist muudki. Lauri andis mulle ülesande hõõruda õmblusnõela villase sokiga ja valis ise sobiva kandevõimega rohukõrt. Ent meie kaadervärk ei näidanud piisavalt kiiresti õiget suunda.

Lauri haaras laualt veinipudeli korgi ja lõikas selle otsast poolesentimeetrise seibi. Selle ajaga olin järgmise nõela villase sokiga üle hõõrunud. Risti läbi korgiseibi lükatud nõel keeras end põhja-lõuna suunda. Tehtud!

Pärast sooritust pakkusid kohtunikud, et olnuks me vähem kärsitud, jõudnuks me sellegi ära oodata, millal nõel oleks õigesse suunda painutanud korgist suurema veetakistusega rohulible.

Järgmise kontrollpunktini oli oma kolm tundi ja üle viie kilomeetri minna. Paari kilomeetri järel tuli ületada esimene maantee. Jõudsime kruusateede ristumiskohta. Selliseid kohti hoiavad pahad tavaliselt kontrolli all. Kuskilt kaugemalt kostsidki juba lasud.

Lauri hiilis raiesmikul põõsaste vahelt olukorda hindama, kuid tormas nagu rästikust nõelatuna tagasi. Selga kõlas mitu püssipauku. Põrutasime ülepeakaela metsa tagasi.

„Head jooksmist!“ hüüti meile järele.

„Nii kui põõsa oksad laiali lükkasin, oli püssimees minu ees,“ meenutas Lauri hiljem.

Hiilisime varju pakkuva metsa all sadakond meetrit paremale ja tegime taas kiire spurdi üle tee. Seekord segamatult. Veidi hiljem ületasime sööstuga ristuva haru ja olime taas turvaliselt metsas.

Järgmises kahtlasemas kohas uurisime kaarti ja Lauri küsis minu arvamust. Pakkusin, et vaevalt passib vastane piiratud nähtavusega ja mobiilsust piiravas võsas, vaid ikka lagedamal hea vaadeldavusega ja kiiret liikumist võimaldaval alal. Lauri nõustus.

Andrus võttis binokli ja seiras ümbrust, aga ei märganud midagi.

Saime kaela esimese vihmasabina. Pilves 20kraadise ilmaga oli metsa all astuda päris hea ja kerge vihm mõjus pigem värskendavalt.

Esimese kraavi ületamisel ei hüpanud ma piisavalt kaugele ja saapasse läks natuke vett. Ega teisedki paremini pääsenud. Teine kraav alistus kergemini, sest kasutasime sellest üle langenud kuuseronti. Kolmanda kraavi eel tiris Andero maast üles pehkinud kuuse nagu Kalevipoeg ja heitis selle sillaks.

Astusime üle vetruva raba, mis on kui üüratu svamm, kuid õnneks üsna kuiv. Kes lapsepõlves on küünis heinakuhja tallanud, mäletab seda tunnet jalgades. Murakad mätastel olid punakaskollased, aga veel toored.

Üle raudtee saime probleemideta, kuid kuskil selja taga paukusid jälle relvad.

„Kas teil on ka jalad märjad?“ päris Andero. Kõigil olid. Vähem või rohkem.

Teise punkti jõudsime mõneminutilise varuga. Ülesanne oli tiigist välja tuua sinna kukkunud langevarjur ja viia ta kanderaamil läbi miinivälja ringiga tiigi kaldale tagasi.

„Teil tuleks see Kuusiku lennuväli kinni panna. Eelmisel aastal oli sama ülesanne. Muud te ei oska kui vette kukkuda,“ hurjutas Lauri kohtunikke.

Keegi pidi vette minema topist ära tooma ja kollektiiv otsustas, et ujuma läheb kõige märjemate jalgadega pesamuna Andero. Miiniväljal hakkas üks rohututt mu jala all susisema ja kaaslased jätkasid ilma minuta.

Kohtunik Jaak Kukk kiitis, et meil oli seni kolmas tulemus, sest keskmiselt astuti rajal ikka kahele miinile, aga paar võistkonda tegid ülesande puhtalt.

Kahe punkti vahel turgutasime end igaks juhuks rehüdroni ja magneesiumi pulbriga. Esimene ei lase vedelikul organismist nii kergesti välja minna ja teine aitab ära hoida jalakrampe. Parem probleeme ennetada.

Kolmanda punkti eel sattusime pokumaale. No ei olnud see tarnamätastel ja nende vahel seiklemine kuigi lõbus, aga punkti jõudsime kaheksaminutise varuga. Järgnes granaadivise. Kolm granaati tuli lamades heita vastu lina ja kukutada selle ette auku.

Minul sahises lina kahel heitel kolmest, aga kas vise ka auku läks, ei teagi.

Anderole hakkas mingi lihas põlveõndlas aina rohkem valu tegema. Risti läbi Kaisma raba sumpamine pani sellele veelgi suurema põntsu. Tundus, et kangest valuvaigistist oli abi. Raba ise oli ilus ja elevust tekitas peaaegu jala alt lendu hüpanud tedrekana.

„Ära rohkem sellele mõtle ja kõik,“ kõlas Lauri soovitus Anderole.

Päeva viimane harjutus nõudis morsesõnumi vastuvõtmist ja dešifreerituna traattelefoniga edastamist. Sellest ülesandest ei saanud ükski võistkond jagu.

Esimese päeva pidas valdavalt kuiva ilma. Läbitud teekonna pikkus tuli meeskonnale antud jälgimisseadme andmetel 32,6 kilomeetrit. Ühtegi villi ma saabastest päästetud jalgadelt veel ei avastanud.

Andero ütles, et isa jälgis veebis meie kulgemist ja esimese päeva lõpuks olime neljandal kohal. Jõudsime Andrusega näod vaevu laiale naerule vedada, kui Lauri juba manitses, et ega see nii jää. „Seda enam on praegu õige hetk heast päevast rõõmu tunda,“ lõõpisin vastu.

Enne keskööd jõudsime seada kuuskede alla kaks telkmantlit katuseks, teha priimusel sooja sööki ja lonksu kuuma jooki.

„Nüüd on see koht, kus peaks lahti lõikama soolapeki,“ poetas Lauri järjekordse matkatarkuse. Pekki meil käepärast polnud, küll aga tavalist sinki ja suitsuvorsti.

Sääskede kõrvulukustav pinin ja tõrjevahenditele vilistav torkimine ei lasknud paraku eriti magada. Hommikul kuulsime, et esimese päeva õhtul astusid maha Märjamaa naiskodukaitsjad ja hommikul Kõue võistkond.

TEINE PÄEV. ELUDE PÕLETAMINE

Ärkasime kell 5. Kell 6 asusime teele. Enne seda tegime hommikusöögi ja pakkisime laagri. Jõudsime napilt enne esimest vihmasabinat.

Lauril oli õigus – päevad pole vennad. Esmalt kaldusime liialt märja raba serva, sattusime laiadele pilgeni täis kraavidele ning tegime liigse ringi, kus kaotasime aega.

Tõeline ebaõnn tabas meid Järvesoo rabast tulles Pööravere küla all, kui ees läinud Andrus ragistas tee ääres otse vastasele sülle. Saime sealt küll terve nahaga plagama, aga reetsime peagi oma liikumissuuna ja jäime sihti ületades passijatele teist korda silma.

Otsustasime üle Engle jõe vesise luha teisele poole minna, aga selleks ajaks oli vastane toonud meie püüdmiseks lisaväge ja polnud loota mingit armu. Olime selles kohas ainus pihtide vahele jäänud võistkond ja eks see ajas pahalastel hamba verele.

Vastasel jätkus jõudu meid isegi metsa jälitama tulla. Esmalt arvasin, et mu taga ragistab keegi meie omadest. Heitsin pilgu üle õla ja märkasin vastast napi kümne meetri kaugusel. Käratasin Andrusele ja panime jooksu. Vaatasin, et olen paarimehest kiirem, ja lidusin mööda.

Raputasime jälitaja maha, kuid maanteele joostes oli veel üks paha püstolit paugutades vastas. Tuli maksta kaks elu. Lauri ja Andero tegid suurema kaare ja pääsesid seekord puhta nahaga, kuid üsna vettinud jalgadega.

Viiendasse kontrollpunkti jäime veerand tundi hiljaks. Ülesanne oli ära tunda ained ja aimata nende kaal. Enamasti oli teravili, kuid sekka ka klaasiliiva ja padrunikast. Selle sooritusega jäime Kaleviga esikohta jagama.

Viimatine soos vastutegevuse eest põgenemine oli meie pesamuna jalad täitsa läbi võtnud ja otsustasime taktikaliselt, et valime teadlikult suurema riskiga teed, kus vastasega kohtumine on tõenäolisem, kuid vähemalt säästame kaaslase jalgu nii palju kui võimalik. Algas enneolematu elude põletamine.

Kõige sirgem tee läks läbi turbaraba. Ees liikunud võistkonna pealt nägime ära, et seal ootab kaks varitsust. Sellegipoolest põrutasime täispurjedes peale, et äkki õnnestub läbi rääkida.

Esimesest varitsusest kargas meie üllatuseks välja näitleja Märt Avandi. Talle loovutasime kaks elu ja kaks meest said kauplemise ajal ringiga metsa alt varitsusest mööda. Pool kilomeetrit edasi loovutasime veel ühe elu. Igal võistlejal oli taskus pakk kümne eluga, nii et krediiti meil oli.

Eesmärk kandis vilja ja kuuendasse kontrollpunkti jõudsime taas kümneminutilise varuga. Kauguste määramisel haarasid sarvist Lauri ja Andero.

Järgmise kontrollpunktini Viluvere raudteejaamas viis taas raskesti läbitav padrik, kus mustmiljon sääske, parmu ja pimedat kärbest. Kaotasime tempos. Poolel teel, nii kella 14 paiku, tegime tõsisema villide plaasterdamise peatuse.

Plaastreid said nii Andero kui ka minu jalad. Soos ligunenud jalad hakkasid saabastes kiiresti hõõruma ja Lauri abiga pandud kolm plaastrit aitasid mu kõnnaku endiselt kobedaks.

Kruusateedel astudes põrutasime kokku juba tuttavate vaenlastega Pärnu malevast. Pääsesime kolme elu loovutamisega. Ülesandele, milleks oli viktoriin metsavendluse teemal, jõudsime taas hilinemisega ja teenisime trahvipunkte.

Kaheksanda punkti poole liikudes oli meil kruusateed ületades rohkem õnne. Hiilisime parasjagu maanteekraavis, kui vastaste veoauto sõitis suure hooga mööda ja keerutas enda taha suure tolmupilve, mille varjus saime märkamatult üle lipsata. Mööda kraavipervi liikudes jõudsime kohale väikese hilinemisega ja asusime joonelt ülesande kallale.

Meditsiiniolukorras oli tegu nelja kannatanuga ja eks meie tarkus jõudis paljus kohale alles pärast stopperi kinnipanekut. Ent see oli kõigest pool rehkendust. Veel pidime puu otsast alla aitama järjekordse äpardunud langevarjuri ning tooma ta läbi kraavi ja truubi finišisse.

Järgmise punktini oli joonlaua järgi kaheksa kilomeetrit ja arvasime, et ehk on tegu päeva viimase ponnistusega. Andero liikumisvõimet arvestades võtsime eesmärgi liikuda omas tempos ja kontrollaega mitte väga vaadata. Esimesel kilomeetril mööda Taarikõnnu looduskaitseala piiri astudes ja metsateede ristumispaigas peatust tehes kalpsas meie eest kraavi varju põdrapull, kuid sadakonna meetri kaugusel redutavas loomas sai võitu uudishimu ja ta pistis algul välja pea, seejärel tuli tagasi teele ja nihkus vaikselt meile lähemalegi.

Taas reetis eelmine meeskond varitsusele sülle joostes meile selle asukoha Lellest Pärnuni suunduval raudteeharul. Teadlikult võtsime suuna otse ambrasuurile. Saime vastaselt oodatud neljaelulise laksu kätte.

Pikaajalise raudteelasena juhtisin vastutegijate tähelepanu sellele, et rööbastel möllata on vastutustundetu väärtegu ja selline tegevus tuleks jalamaid lõpetada.

Minu resoluutsel toonil serveeritud ettepanek olukord kiirmenetluse korras lahendada kukkus läbi. Sama hästi oleks võinud kaikaga vapsikupesa taguda, sest püssimeestel oli raudteeohutusest savi ja minu noomimise peale nõudis kivinäoga seersandihärra nii-öelda kassa eest lahkumata veel neli elu.

See ajas närvi ja protestima. Esimese hooga saatsin ülekohtuse pahalase pikalt, aga mõne sammu järel tegin kaaslastele ettepaneku maanteeröövlile tasu ära maksta, et mitte diskvalifitseeritud saada.

Herilased polnud aga leebunud, vaid olid hoopis abiväge kutsunud, et mulle suupruukimise eest samas kohas kolmandatki korda kuklalask teha. Jõudsime vaevu mõnisada meetrit kurvi taha, kui kõrvu kostis läheneva maastikuauto mürin. Kargasime tee kõrvale, sügava kraavi kaldast alla põõsastesse.

GD peatus otse meie kohal, kolm meest tuiskas uste paukudes välja. Nende omavaheline jutt meist kui sihikule võetud põgenikest andis aimu, et meeskond tuli spetsiaalselt meid jahtima. Ju olime oma elupõletamisega tekitanud vastastes hasardi püüda kerget saaki.

Oleks keegi vastastest sel hetkel põõsasse asjale läinud, lasknuks ta meile lagipähe. Keegi lõgistas püssilukku. Mõtlesin, et meie lips on kohe läbi. Ent üks püssimeestest märkas eemal kraavis kopratammi ja arvas, et ju me sealt üle lipsasime, ning käega löönud jälitajad sõitsid edasi.

Panime rinnuni vees läbi kraavi metsaradadele, kuni jõudsime tallu umbtee lõpus, kus reedeõhtuselt pidused noored pakkusid mitu päeva metsas sumbanud laigulistele algul vett, pärast aga ka õlut ja šašlõkki.

„Ehk homme samal ajal,“ tänasin viisakalt.

Kripeldama jäi talurahva kinnitus, et otseteed läbi lambaaedade pole, ning tihe ja kõrge okastraataed ei lasknud ennast kuidagi alistada. Pealegi nägime taas vastasest püssimeest, kes kooris meilt järgmised neli elu samal ajal, kui paljud inimesed kodudes õhtust „Aktuaalset kaamerat“ vaatasid.

Päeva lõpuks tõdesin Lauri sõnade õigsust, et kui korra tekib kiusatus elude loovutamise hinnaga varitsusest läbi minna, siis saab kergema vastupanu tee kiiresti harjumuseks. Sel päeval surime me Raplamaa ja Pärnumaa metsade piiril kokku 20 korda ehk loovutasime pooled oma eludest.

Ent kell 21.30 rohkem kui pooletunnise hilinemisega võetud kontrollpunkt ei jäänud vastupidiselt meie ootustele selle päeva viimaseks. Saime hoopis kaasa kaks ligi kümnekilost tankitõrjemiini, mille nägemine vedas Andero näo viltu. Kahmasin ühe endale seljakotti ja sama tegi Lauri teisega. Uued koordinaadid kinnitasid, et kõndida tuleb veel kolm-neli kilomeetrit.

Pool tundi hiljem tegi Andero avalduse: „Ma mõtlen esimest korda tõsiselt katkestamise peale.“

„Ära praegu mõtle. Varsti jõuame ööbimispaika, teeme sooja sööki ja magame,“ asusime teda veenma.

Enne ööbimispaika jõudmist jäime aina tiheneva vihma ja pimeda kätte. Prillipapana liikusin ees mineva Andruse kannul poolenisti käsikaudu. Kontrollajast jäime maha 67 minutit.

Olime teise päeva õhtuks maha käinud 85 kilomeetrit.

KOLMAS PÄEV. VIIMASEL PÄEVAL EI KATKESTATA

Öö otsa sadas. Katuseks seatud telkmantlid lekkisid. Hommikul tuli selga tõmmata sama märjad riided, nagu need õhtul maha said heidetud. Kui kell 6 hommikul teele asusime, ei teinud ma lihtsalt vihmast välja. Enne läksid villidele uued plaastrid, mida sai meediku käest eelmisel õhtul kohe varuga küsitud.

Paduvihmal on eelis – vastane ei kuule okste praksumist. Selja taha jäävatest laskudest mõistsime, et olime teelt õigel ajal metsa keeranud. Suurt maanteed ületades jooksime vastasest kiiresti mööda. Püssimees pidi meid saja meetri pealt märkama, aga ju ei jõudnud reageerida või säästis pauke.

Miinidest vabanesime, kui olime kandnud neid 15 kilomeetrit. Kontrollpunktini jäi veel kilomeeter ja 50 minutit. Ometi käisime seda teed teosammul ja hilinesime paari kilomeetri kaugusel Järvakandist asuva metsavendade punkri juurde üles seatud punkti 24 minutit.

Andero oli veendunud, et tal pole enam jalgu ja ta katkestab. Kohtunik ja punktist väljuv meeskond ei andnud talle armu: „Viimasel päeval ei katkesta enam keegi! Mis mõtet oli kaks päeva kannatada ja mõni tund enne lõppu alla anda? Paar tabletti valuvaigisteid sisse ja läheb jälle!“

Ülesanne oli määrata Nõukogude armee auastmeid. See oli minu kui Nõukogude armees ajateenistuses käinud mehe tähetund, kus nimetasin soravalt ja ilmeksimatult kõik auastmed ja väeliigid.

Motivatsioonikõne mõjus ja Andero sai taas liikuma, kuigi laskmisülesandele hilinesime kolmveerand tundi. Enne saime ka veel viimase sahmaka vihma. See-eest tabasime märki paremuselt teisena.

„Kui juba korra katkestada, siis edaspidi on aina lihtsam jälle alla anda. Parem on sellest hoiduda,“ mõtiskles Lauri kuskil metsade vahel edasi astudes.

Hulljulge rännak otse läbi Järvakandi alevi maksis meile veel neli elu, kuid kahandas eelviimases kontrollpunktis kaotust 19 minutile. Lasso heitmisega saime hakkama juba teisel katsel, samuti nagu Järva võistkond rohkem kui tund enne meid.

Võtsime veel kord riski ja põrutasime kruusateele. Maastikuauto eest põikasime võssa, aga see osutus meedikute omaks. Meil vedas, et vastased olid sellelt teelt lahkunud.

Ent Kenni külas üle lageda ristmiku minnes kihutas meie suunas kaks vastase maastikumasinat ja üks veoauto. Kiire spurdiga tormasime metsa ja läinud me olimegi. Metsast kuulsime vaid autouste paukumist. Raudtee alt saime läbi truubi kaudu, hüppasime üle Sauga jõe ja lõpujooksu starti jõudsime juba õigel ajal.

„Kui tahaks tulemust teha, oleks nüüd viimane aeg seljakotist kõik liigne välja tõsta,“ jagas Lauri kogemust.

Lõpujooksu viimane ponnistus tähendas, et tuli sadakond meetrit mööda mudast kraavi kahlata, võrgust tõkkest üle ronida ja sadakond meetrit topismeest tassida. Veel viimased sada meetrit üle Kassimäe platsi ja oligi 55tunnine retk seitsmenda koha vääriliselt läbi.

Meid ergutanud järvakad lõpetasid võistluse neljandana.

Selja taha jäi umbes 120 kilomeetrit, millele minu isiklik sammulugeja lisas veel paar kilomeetrit juurde.

Võin kätt südamele pannes öelda, et pole ühegi kirjatüki tegemiseks pidanud varem astuma kolme päevaga 136 451 sammu, koguma jalgadele kuus villi ja ihule kolm puuki.

Kokkuvõtteks ütlen, et Põrgupõhja retk oli suur seiklus. Samas ei saa salata, et see kompas inimvõimete piire, eriti kui teha sellel debüüt oma 53. sünnipäeva eel.

On hea meel, et minu sooritusvõime polnud kinni valutavates põlvedes, villis päkkades ja varvastes, piimhappest pundunud jalgades ega kopsumahus, vaid ikka peas, kus vaim pidas ja sundis valudest ja vaevustest üle olema. Eriti vaevaline oli ülesandepunktide hingetõmbepauside järel hetkega kangestunud jalgu uuesti soojaks kõndida.

Jalataldadel ja varvastel lõhkenud villid tahenesid päevaga. Ükski lihas ega liiges ei andnud järgmistel päevadel tunda kogetud koormusest. See oli meeldiv üllatus.

Naljatamisi võib öelda, et on palju lihtsamaid enesetapuviise. Ent kes tahab retke valu ja võlu omal nahal kogeda, siis aasta pärast on selleks uus võimalus.

PÕRGUPÕHJA RETK 2022

7.–9. juulini peetud metsavendlusele ja ellujäämisoskustele pühendatud sõjalis-sportliku võistluse Põrgupõhja retk 2022 võitis Kaitseliidu Tallinna maleva Kalevi malevkonna meeskond. Esikohale tulnud võistkonda kuulusid Margus Ots, Teet Leppänen, Marko Pikk ja Marko Heinmäe. Teiseks tuli Pärnumaa maleva Vändra I ja kolmanda koha pälvis Tallinna maleva Põhja kompanii meeskond.

Video: https://youtu.be/zCT7OnMyEXY