KUI KRIIS TABAB MIND VÄLISRIIGIS OLLES - KUIDAS SIIS HAKKAMA SAADA?

KUI KRIIS TABAB MIND VÄLISRIIGIS OLLES - KUIDAS SIIS HAKKAMA SAADA?

Kriisiolukorra lahendamine algab eelkõige igaühest endast. Esmalt on aga tähtis teada, kuidas üldse vältida välismaal mistahes suuremasse või isiklikku kriisi sattumist.

Tekst: TIINA KALLASMAA, välisministeeriumi konsulaarabi büroo nõunik, NKK Tallinna ringkonna Lääne jsk tegevliige ja Tallinna maleva Lääne mlvk personalipealik

Oleme Kaitseliitu, Naiskodukaitsesse või noorteorganisatsioonidesse kuulujatena keskmisest kodanikust paremini teadlikud, mida teha kriisiolukorras. Suur hulk meist on lisaks teadmistele, mida pakub ohutushoiu kursus või „Ole valmis!“ äpp, saanud kriisikäitumist ka praktiliselt harjutada, näiteks evakueerumisõppustel. See kõik on igati kasuks, et kriisis mitte pead kaotada, vaid tegutseda läbimõeldult ja eesmärgipäraselt. Aga see kõik on siiski Eesti-keskne, st oleme tuttavas ümbruskonnas, räägime kaaslastega sama keelt, ümberringi on samuti tuttavad-sõbrad-sugulased-töökaaslased-naabrid ehk inimesed, kellega oleme varemgi kokku puutunud. Kuid kujutame nüüd korraks ette, et kõik need „koduväljaku eelised“ on meilt ära võetud. Kuidas siis hakkama saada? Just sellisesse olukorda võib igaüks meist sattuda näiteks välisriigis paarinädalasel puhkusereisil olles või seljakotiga võõral maal ringi rännates.

Kõige teadlikumad meist oskavad kohe viidata põhiseaduse § 13-le, mis ütleb, et Eesti riik kaitseb oma kodanikku ka välisriikides. Mida see tegelikus elus siiski tähendab? Kas Eesti riik saadab kriisipiirkonda oma lennukid või laevad, et sealt oma kodanikke evakueerida? Või on meil mõned erioskustega meeskonnad, kes lähevad pantvangi võetuid või muus hädas olijaid välismaale päästma (nagu seiklusfilmides tihti näha on)? Õige vastus on – nii ja naa. Eelkõige algab olukorra lahendamine ikkagi inimesest endast. Ja veel enne olukorra tekkimist on tähtis teada, kuidas üldse vältida mistahes suuremasse kriisi (ulatuslik loodusõnnetus, massirahutused, relvakonflikt jmt sündmused) või isiklikku kriisi (passi-/ID-kaardi või raha kaotus, kinnipidamine, haigestumine või isegi surm) sattumist välismaal.

KES UURIB JA KÜSIB, SEE REISIB TARGALT

Esmast infot riigi kohta, kuhu sõit plaanis, tasuks lugeda välisministeeriumi ametlikult lehelt https://reisitargalt. vm.ee. Sellelt lehelt leiab COVID-reeglid, riiki sisenemise tingimused (kas Eesti kodanikul on vaja viisat, kui kaua peab pass/ID-kaart kehtima jms) ja ka hoiatused levinumate ohuolukordade kohta (maavärinad, üleujutused, hooajalised tulekahjud jpt). Ühtlasi saab sealt teada riigis asuva Eesti saatkonna või aukonsuli kontaktid. Kui lehel toodust jääb väheks, saab lisa alati küsida välisministeeriumisse helistades või e-kirja saates. Facebooki kasutajad saavad ühendust võtta ka Veebikonsulile kirjutades.

ANNA ENDAST TEADA

Oma reisi saab registreerida lehel reisitargalt.vm.ee ja see tähendab, et ministeeriumile jääb info selle kohta, kes reisis (registreerida saab korraga kas ühe inimese või terve pere, turismigrupi või klassi), kuhu ja millal ning kuidas nende inimestega ühendust saab. See kõik on vajalik juhuks, kui välisriigis juhtub midagi, mis turistide ehk välismaalaste elu mõjutab – nt lennujaamatöötajate streik või pommiplahvatus populaarses puhkekohas. Ministeerium saadab siis kõigile selles riigis viibimise registreerinutele SMS-i sündmuse teavituse ja edasiste juhistega. Samuti on võimalik siis sündmuse toimumise asukohariigilt uurima asuda, kas on teateid kannatada saanud Eesti kodanike kohta (sest Eesti riigil on olemas info, et tolles välisriigis on X arv meie kodanikke). Kui selgub, et on kannatanuid või halvemal juhul hukkunuid, saab koheselt asuda edasist abi korraldama – vajadusel teavitada kannatanu või hukkunu lähedasi Eestis, vahendada suhtlust asukohariigi haigla, politsei või muu ametiasutuse ja Eestis oleva perekonna vahel jne. Kui Eesti riigil puudub info konkreetses välisriigis viibivate kodanike kohta, siis ei ole võimalik asuda ka abistamist korraldama.

Aeg-ajalt tunnevad inimesed muret, et kui teatan oma reisist, siis äkki saadetakse see info edasi kohtutäituritele või kaitsepolitseiametile või veel kellelegi. Siinkohal saab kõiki rahustada – seda ei juhtu. Reisi registreerimisel saadud teave jääb ainult välisministeeriumile võimaliku konsulaarabi andmiseks ja kolmandatele isikutele seda edasi ei anta. Ja veel, registreerimine on täiesti tasuta!

REISIKINDLUSTUS – ON SEE IKKA TARVILIK? KRIISI VASTU END JU IKKAGI KINDLUSTADA EI SAA ...

Jah, täiesti õige, otseselt kriisivastast kindlustust ei ole olemas. Aga on muud asjad, mille puhul kindlustus on ülioluline – näiteks välisriigis haigestumine või lennuühenduste katkemine, aga ka surm. Enamikule inimestele tuleb äärmiselt halva üllatusena, et kui kindlustust polnud, aga lähedane suri välismaal, siis põrmu Eestisse toomine kas kirstu või urniga on väga kallis. Reeglina on summa lõpus vähemalt kolm nulli… Olnuks aga kindlustus tehtud, oleks olemata suur rahaline mure, mis on niigi šokis ja leinas lähedastele lisakoormaks. Loomulikult ei lähe keegi reisile mõttega, et välismaa võib jäädagi ta viimaseks sihtkohaks siinilmas, aga õnnetused teatavasti ei hüüa tulles ja ikka tuleb ette, et kas lõunamaa kuumus tõi südamerabanduse või juhtus midagi muud, millest inimene enam elule ei toibu. Tehtud kindlustus on siis lähedastele suureks toeks.

KUI MA IKKAGI SATTUSIN KRIISI KESKELE – MILLEST ALUSTADA?

Kui reis polnud enne Eestist lahkumist registreeritud, tasub seda ikkagi teha ka juba välismaal olles. Nii saab riik asuda planeerima, kuidas inimesi kõige tõhusamalt aidata, sest planeerimise aluseks on riigis viibivate kodanike arv. Kui on teada näiteks vaid 10 inimese viibimine riigis, toimub eelkõige reisijate nõustamine, vajadusel suhtluse vahendamine asukohariigi võimudega jms. Kui on teada, et kohapeal on suurem arv kodanikke, võib osutuda vajalikuks evakuatsiooni korraldamine või konsuli lähetamine piirkonda.

Siiski on esmaseks tegutsejaks inimene ise. Vaja on aktiivselt uurida, kas on võimalik kasutada mõne kohapealse reisibüroo teenuseid, või otse transpordifirmade poole pöörduda ja uurida lahkumisvõimalusi. Kui selgub, et transpordivariante üldse ei ole, on tarvis võtta ühendust riigis asuva Eesti saatkonna või aukonsuliga (kontaktid leiab lehelt reisitargalt.vm.ee). Kui riigis ei ole Eesti saatkonda ega aukonsulit, tuleb suhelda mistahes Euroopa Liidu liikmesriigi saatkonnaga, mis selles riigis asub. Euroliidu riikidel on omavaheline kokkulepe, mille järgi kohustuvad kõik liikmesriigid andma üksteise kodanikele konsulaarabi ehk teisisõnu, kui Eestil saatkonda kohapeal ei ole, võib Eesti kodanik taotleda abi mõne teise liikmesriigi saatkonnalt, mis on olemas (nt Saksamaa, Soome, Itaalia või Leedu saatkonnalt). Ühtlasi oleks mõistlik teavitada välisministeeriumi (nt helistades 24/7 töötavale hädaabinumbrile +372 5301999), et inimene on pöördunud mõne EL liikmesriigi saatkonna poole ja milline oli sealt saadud vastus.

Kui kohalikud võimud kriisi lahendamisega ise toime ei tule (sündmusest on puudutatud väga suur hulk inimesi) ja ka kommertstranspordiühendused ei toimi (näiteks on suletud kogu tavalennuühendus), asub Eesti ise planeerima oma kodanike ohutusse piirkonda toimetamist. Siin peab arvestama, et meil pole kasutada riiklikke lennukeid ega laevu, mida oma soovi järgi kohe kusagile saata, vaid tellida tuleb erilend või -laev mõnelt erafirmalt. See omakorda seab geograafilised piirid, kust ja kuhu on võimalik inimesi viia. Näiteks Aasias aset leidnud sündmuse puhul jäävad Eesti käed lühikeseks. Samuti tuleb arvestada, et selliste eritellimuste läbiviimine võtab aega. Seetõttu juhtub sageli, et meil tuleb toetuda Euroopa Liidule, st teiste liikmesriikide korraldatavale evakuatsioonile. See omakorda tähendab, et kui mõnel teisel liikmesriigil on samuti oma kodanikke sündmuse toimumise riigis ja too liikmesriik planeerib nende toomist ohutusse naaberriiki või tagasi Euroopasse, saab Eesti paluda, et kaasa võetaks ka Eesti kodanikud. Arvestama peab siiski, et küllap esitavad sama soovi ka teised liikmesriigid ja seetõttu pole transpordile pääsemine kellelegi koheselt garanteeritud. Tavaliselt koostatakse lennunimekiri teatud põhimõtete järgi – näiteks eelisjärjekorras on eakad, lastega pered jms. Oluline on teada, et evakuatsioon ei ole tasuta, reeglina tuleb pilet lennule või laevale kohe välja osta. Erandjuhtudel on võimalik saada pilet n-ö laenu alusel, nii et selle eest saab tasuda pärast reisi.

AGA KUI MU KRIIS PUUDUTAB AINULT MIND, MU PERET VÕI REISISELTSKONDA?

Selliseks kriisiks võib olla reisidokumendi kaotus, kinnipidamine, haigestumine, asjade (telefoni, rahakoti, auto jne) vargus, rahast ilmajäämine jms. Kõige rohkem tuleb ette passi ja ID-kaardi kaotust või vargust ehk olukorda, mille kohta käivad laulusõnad „Dokumentideta võõras linnas …“ Seda juhtub iga päev (k.a nädalavahetused ja riigipühad) vähemalt 2–3 Eesti kodanikuga. Pandeemiaeelne reisimistase on taastunud ja reisiõhinas inimestel kaob välismaale jõudes kahjuks igasugune valvsus ja tähelepanu. Dokumente unustatakse lennukisse, rongi, taksosse, kohvikulauale, hotellituppa. Neist jäädakse ilma osavate pikanäpumeeste tõttu, kelle poolest on sel suvel kurikuulsaks saanud Napoli, Barcelona ja Pariis. Kui dokumenti enam pole, on tarvis pöörduda Eesti saatkonna, aukonsuli või nende puudumisel EL liikmesriigi saatkonna poole. Sealt väljastatakse ühekordselt kasutatav ajutine reisidokument nimega tagasipöördumistunnistus. Sellega saab tagasi Eestisse. Peab teadma, et kui plaanis oli pikem ringreis mitmes riigis, siis tolle ajutise dokumendiga reisi jätkata ei saa, sellega saab ainult tagasi Eestisse.

Seega siinkohal tungiv soovitus kõigile – hoidke oma dokumentidel alati silm peal! Väga nutikas on teha dokumendist telefoniga pilt ja saata see pilt igaks juhuks ka oma e-mailile. Nii on passi/ID-kaardi varguse või kadumise korral midagigi alles. On transpordifirmasid, kes on nõus tolle pildistatud dokumendi alusel reisija ikkagi peale võtma. Muid olukordi – haigestumine, kinnipidamine, surm – tuleb õnneks ette harvemini. Juhiseid ja nõu nende puhul käitumiseks leiab samuti lehelt reisitargalt.vm.ee.

Kriisivaba reisimist!