ACHILLEUSE KODUSAAREST SAI ARMUTU VÕITLUSE TALLERMAA

ACHILLEUSE KODUSAAREST SAI ARMUTU VÕITLUSE TALLERMAA

Miks pidasid ukrainlased ja venelased neli kuud ägedaid lahinguid ühe imepisikese Vana-Kreeka legendides mainitud kaljusaare pärast, mis oli tegelikult kaalul ja kuidas on sellega seotud Kremli ideoloog Aleksandr Dugin?

Tekst: KADRI PAAS, sisejulgeoleku magister

sünnipäeva varahommikul mitmel rindel ründas iseseisvat Ukraina vabariiki, läks kiiresti mölluks ka Mustas meres asuval Maosaarel. Selle ukrainakeelne nimi on острів Зміїний. Saar on tibatilluke, selle pindala on kõigest 20 hektarit. Saare kõrgeim punkt asub 41 meetri kõrgusel merepinnast ja sel künkal asus enne käimasolevat sõda 1842. aastal ehitatud 12 meetri kõrgune tuletorn. Nüüd on majakast järel ainult rusud.

Kaljusaar paikneb 35 kilomeetri kaugusel nii Ukraina kui Rumeenia rannikust, täpsemalt Doonau jõe suudme vastas. Saar asub Musta mere mandrilaval asuvate nafta- ja gaasipuurimise platvormide ning Ukraina linnade Odessa, Nikolajevi ja Hersoni sadamaid Vahemerega ühendavate laevateede lähedal.

Maosaar läheb praeguse (info)sõja ajalukku kui üks meeldejäävamaid lahinguvälju, mille järgi sündis üleilmselt tsiteeritud lauseid ja laule, trükiti marke, loodi meeme ja loosungeid. Imepisikesest saarest sai Ukraina info-psühholoogilise mõjutustegevuse keskne sümbol ja vahend, kuigi kaljusaar on tähtis ka sõjaliselt.

Juba 2021. aasta augustis märkisid Atlandi Nõukogu Euraasia keskuse teadurid Andrew D'Anieri ja Doug Klain, et Maosaar on üks potentsiaalsetest „kuumadest punktidest“ Venemaa ja Ukraina vahelise sõja korral: „Kui Putinil õnnestub Maosaar vallutada, oleksid Vene väed tugevas positsioonis, sest see katkestaks igasuguse meritsi ligipääsu Ukrainale ja suurendaks kontrolli Musta mere põhjaosa üle.“ Saarel asuvate sõjaväebaasi, radarijaama ja laevavastaste kompleksidega oleks võimalik blokeerida Musta mere loodeosa, samal ajal kui sinna paigaldatud keskmaaõhutõrjesüsteemid suudaksid katta nii osa Rumeeniast kui peaaegu kogu Odessa oblasti.

KUIDAS VÕIDELDI MAOSAARE PÄRAST?

Sõja alguses pidas Vene relvajõudude peastaap Maosaare vallutamist ilmselt Odessa lähedal toimuva maabumisoperatsiooni ettevalmistamise esimeseks etapiks. 24. veebruari õhtul, pärast raketi- ja pommirünnakuid merelt ja õhust, hõivasid venelased saare. Neid toetasid venelaste Musta mere laevastiku lipulaev raketiristleja Moskva ja patrull-laev Vassili Bõkov. Operatsioonis osalesid 810. üksiku merejalaväebrigaadi sõdurid, sealhulgas ajateenijad.

Kuna Vene merevägi võimutses merel ja Maosaar oli Krimmis paikneva Vene lennuväe pommirünnakute raadiuses, siis paigutas Ukraina peastaap enne sõda saarele vähem kui 100-mehelise sümboolse raskerelvastuseta garnisoni. Sama garnisoni piirivalvurid saatsid sõja teisel päeval raketiristleja Moskva pikalt, sest venelased käskisid neil relvad loovutada ja alla anda. Pärast kuradile saatmist külvas Vene sõjalaev saare kahuritulega üle. Kui saare kaitsjatel laskemoon lõppes, andsid ukrainlased alla.

Sõja alguspäeval, 24. veebruaril kirjutas Kremli üks ideoloogidest Aleksandr Dugin, keda läänes peetakse Putini praeguse välispoliitilise joone üheks innustajaks, et Maosaare hõivamisel on võtmeroll „pühal geograafial“, Dugin kasutas omadussõna „sakraalne“. „Kes kontrollib Maosaart, kontrollib maailma ajalugu,“ väitis imperialistlik mõtleja.

Dugini sõnul on Maosaare maailmaajalooline roll tingitud seal asuvast Apollo iidsest pühapaigast. Tõsi, sellisel juhul peaksime tunnistama, et maailma ajaloo kulgu määras 70 aastat Rumeenia, kellele saar kuulus 1878. aastast 1948. aastani, ja alates 1991. aastast Ukraina.

Vallutades Maosaare sõja esimestel päevadel, kindlustas Venemaa olulise osa mosaiigist, mis võimaldas Moskval kontrollida Musta mere loodeosa. Moskva jaoks oli see operatiivselt ja strateegiliselt tähtis kolmel põhjusel. Esiteks, Vene merevägi sai osaleda Ukraina pommitamisel tiibrakettidega. Ühtlasi andis see sissetungijatele võimaluse ähvardada Odessat meredessantrünnakuga ja lõppeks võimaldas venelastel blokeerida juurdepääsu Ukraina sadamatesse ja sadamatest.

Maosaare kaotusel sõja alguses oli Kiievi jaoks igal juhul tõsine hind. 2021. aasta augustis toimunud Krimmi platvormi diplomaatilisel foorumil ütles Ukraina president Volodõmõr Zelenskõi just Maosaare kohta, et see saar on sümboolne. „Olgu mistahes Ukraina saar või maismaapiirkond, me kaitseme seda kogu oma jõuga,“ lubas riigipea toona.

Korraks sattusid Ukraina võimud Maosaare tõttu ka ebamugavasse olukorda, kuulutades Vene sõjalaeva kuradile saatjad kiirustades surnuks ja andes neile postuumselt Ukraina kangelase tiitlid. Hiljem selgus, et 82 Ukraina mereväelast ja piirivalvurit olid alla andnud ja vahetati märtsi lõpus venelastest sõjavangide vastu välja.

Kuigi venelastel õnnestus saar vallutada, ei saanud nad sündmust oma propagandas ära kasutada. Hoopis ukrainlastel õnnestus muuta oma ajutine ebaõnnestumine, st saarest ja sõduritest ilmajäämine, infosõja kõrgetasemeliseks ja mõjusaks osaks. Lood Maosaare saavutusest koos meeldejääva loosungiga „Vene sõjalaev, mine p***e!“ levisid üle maailma ülinakkava viirusena, mängides olulist rolli Lääne avaliku arvamuse mõjutamisel Ukrainale soodsas suunas. Seejärel hakati lääneriikidest tasapisi Ukrainasse läkitama ka laskemoona ja hiljem raskerelvastust.

13. aprillil 2022 uputasid ukrainlased Musta mere laevastiku lipualuse, staabilaeva Moskva saare lähedal laevatõrjerakettidega. Moskvat aitas allvee-Valhallasse saata Ameerika Ühendriikide luure.

Tagantjärele hinnatakse, et nii kalli sõjalaeva, mis on mõeldud vastase lennukikandjate ründamiseks ja mille relvastuses võivad olla tuumalõhkepeaga raketid, hoidmine ühe imepisikese saarekese ja Ukraina ranniku lähedal, oli liigne ja põhjendamatu risk. Eriti arvestades tõika, et Moskva oli oluline osa Vene kauglennuväe õhutõrjesüsteemist. Laev kattis Vene vägede viimist Berdjanskisse ja kaitses Musta mere laevastikku õhust. Ristleja oleks pidanud juhtima Odessa ründamise õhukaitset. Ühesõnaga, Moskva juhtis kõiki Mustal merel toimuvaid operatsioone. Selle kaotuse tagajärjel suurenes Maosaare strateegiline tähtsus elektroonilise sõjapidamise ja õhutõrjesüsteemide baasina veelgi.

Igatahes läks venelaste risk erakordselt kalliks maksma. Kui Ukraina relvajõud said lääneliitlastelt kaudtule suurtükiväe ja täiustatud laevatõrjerelvad, oli võimalik Maosaart rannikult sihtida ja tulistada. Vene garnisoni haavatavust ilmestasid ukrainlaste korduvad edukalt lõppenud õhurünnakud Bayraktaridega – uputati vähemalt kaks Raptori tüüpi dessantkaatrit – ja Su-27-ga. Õhulöökidega purustati järjepidevalt venelaste õhutõrjesüsteeme. 30. juunil teatas Venemaa kaitseministeerium, et garnison lahkub Maosaarelt. Pärast venelaste saarelt haihtumist ei ole kõige tähtsam mitte Ukraina kohalolek kaljul, vaid asjaolu, et Vene väed ei saa enam selle strateegilisest positsioonist kasu lõigata.

Pärast lipulaeva Moskva kaotust hakkas Musta mere laevastik käituma ettevaatlikumalt. Vene laevad püüdsid vältida Ukraina laevatõrjesüsteemide laskeulatusse sattumist või viibida seal minimaalse aja jooksul. Hoolimata sellest kandis merevägi jätkuvalt kaotusi, sest Ukraina UAV-d töötasid laitmatult.

MIKS MAOSAARE PÄRAST VÕIDELDI?

Maosaare lahingu põhjusi saab seletada ainult sellega, et saare strateegilise tähtsusega liialdanud Vene kindralid ja admiralid mõtlevad jätkuvalt Teise maailmasõja kategooriates. Kui 1940. aastatel võimaldas Doonau deltas asuv saar tõesti kontrollida kõiki Doonau poolt Musta mere suunas väljuvaid laevu, siis tollest ajast on nii mereväe võimekus kui ka jälgimisvahendid, sh satelliidid, samuti laeva- ja õhutõrje arenenud mitme suurusjärgu võrra.

Praegusel ajal on võimalik kontrollida laevaliiklust Doonau deltas või näiteks blokeerida Odessat merelt, ilma et oleks vaja vallutada Maosaart. Seetõttu võib oletada, et Vene kõrgemate ohvitseride mõtteviis on takerdunud aega, mil pidi iga hinna eest hoidma juba vallutatud alasid. Seejuures ei olnud oluline, kui palju energiat, inimesi ja tehnikat kulub territooriumi hoidmiseks.

Vaid mõned päevad enne seda, kui Venemaa kaitseministeerium teatas, et Vene garnison lahkub „hea tahte žestina“ Maosaarelt, olles lõpetanud „määratud ülesannete täitmise“, avaldas Kremli-meelne meedia terve hulga materjale, milles lojaalsed eksperdid ja ametnikud selgitasid, kui tähtis on saar Venemaa jaoks. Vladimir Jevsejev, Shanghai Koostööorganisatsiooni Euraasia integratsiooni ja arengu osakonna juhataja SRÜ riikide instituudis, väitis intervjuus portaalile Ukraine.ru, mis kuulub Kremli-meelsele uudisteagentuurile Russia Today, et Maosaar on hädavajalik Doonau suudme kontrollimiseks ja relvade tarnimiseks venemeelsele Transnistria enklaavile. Sõjandusekspert Maksim Klimov ütles presidendi administratsioonile lähedal olevale võrguväljaandele Vzgljad, et Maosaart tuleks kindlasti hoida. „Satelliidipiltide järgi otsustades on meie jõud oluliselt tugevnenud,“ valetas Klimov.

Riigiduuma kaitsekomisjoni aseesimees Juri Švõtkin ütles Kremli-meelsele e-ajalehele Lenta.ru, et saart on vaja hoida, et mitte ohustada Ukrainale tarnitavate laevatõrjesüsteemidega Krimmis asuvaid sõjalisi rajatisi ja Venemaa Musta mere laevastiku laevu.

Kõige uskumatuma loo jutustas oma isiklikus Telegramikanalis riigiduuma saadik ja 58. ühendarmee endine ülem Andrei Guruljov. Tema sõnul omandas Venemaa Musta mere laevastiku logistikakomandöri asetäitja kindralmajor Mihhail Jasnikov tunni aja jooksul ujuvkraana operaatori kutse, et lahendada ülioluline ülesanne Pantsir SAM-süsteemi sõidutamiseks Maosaarele, kuna tsivilistist kraanaoperaator keeldus osalemast riskantses operatsioonis Ukraina tule all. 29. juunil, mil Vene väed ülepeakaela Maosaarelt põgenesid, jäi Pantsir-S1 SAM-süsteem saarele maha.

Guruljov lõpetas oma postituse nii: „Mihhail Jasnikovi otsusekindlus ja julgus võtta täielik vastutus, juhtida mehi ning kogu meeskonda, samuti meeskonna julgus ja kangelaslikkus võimaldasid päästa kõik sõjaväelased, kes valvavad Maosaart. Me vajame kontrolli selle saare üle. See on strateegiliselt tähtis rajatis, nii et täname südamest meie kangelasi.“

Vaatamata tõsisele ja massiivsele meediatähelepanule ei kõhelnud Venemaa kaitseministeerium oma „hea tahte sammuga“ Jasnikovi teo ja Kremli-meelsete ekspertide maine naeruvääristamisest.

MIS SAAB MAOSAAREST EDASI?

Kreml ja Vene kindralstaap on lõpuks mõistnud, et sõda on võtnud pikaajalise iseloomu ja võib kesta aastaid. Sellest tulenevalt tähendaksid katsed Maosaart hoida veelgi suuremaid kaotusi isikkoosseisus ja eelkõige lahinguvarustuses (paadid ja laevad, REB- ja õhutõrjevahendid).

Ukraina Forbesi arvutuste kohaselt on Venemaa kaotanud Maosaarel ja selle ümbruses ligi miljardi dollari väärtuses relvastust ja sõjatehnikat: raketiristleja Moskva maksis orienteeruvalt 750 miljonit dollarit, vähemalt kaheksa hävitatud raketirelva 100 miljonit, kolm uppunud paati ja üks tugilaev veel 50 miljonit dollarit, lisaks vähemalt üks helikopter (kaheksa miljonit) ja radar (kuus miljonit).

Saare garnisoni kasutamine oleks praeguses operatiivolukorras võimatu, sest vähemasti Odessa suunas ei suuda Vene väed praegu rünnata. Miks? Põhjusi on mitmeid: staabilaev Moskva on mere põhjas ja lääneliitlased on tarninud Ukrainale väga täpseid laevatõrjesüsteeme. Maosaar oleks pideva Ukraina tule all.

Odessa-vastase rünnaku ettevalmistamise ülesandeta oleks Vene garnisonil Maosaarel mõtet ainult juhul, kui kehtestataks pikemaajaline relvarahu. Venelaste katsed end Maosaarel kindlustada lõppesid iga kord Ukraina droonide ja õhurünnakute tõttu. Venelastele sai selgeks, et Maosaare hoidmiseks on vaja pidevat õhutõrjevõimet ja kõvasti laskemoona, st varustuskindlust. Kuigi venelased vedasid saarele kaugtule suurtükisüsteeme, sai neile lõpuks selgeks, et ukrainlaste saarest eemal hoidmiseks ja pideva ründedroonide ohu kõrvaldamiseks on vaja järjepidevat varustamist uue tehnika ja laskemoonaga. Kindlust, et varustamine toimub süsteemselt ja tõrgeteta, aga polnud.

AINULT ARMEEST EI PIISA

Pärast venelaste saarelt haihtumist ei ole kõige tähtsam mitte Ukraina kohalolek kaljul, vaid asjaolu, et Vene väed ei saa enam selle strateegilisest positsioonist kasu lõigata. Seetõttu on vähe tõenäoline, et Vene väejuhid püüavad lähitulevikus Maosaart tagasi võtta. Vähemalt seni, kuni algab pealetung Nikolajevi suunal, mis ohustaks Odessa operatsioonipiirkonda maismaalt.

Ometi on Venemaal endiselt suur ülekaal kaudtulerelvades ja ründelennukites. Pärast Vene garnisoni põgenemist tegid Krimmi Belbeki linna õhuväebaasi Su-30 lennukid rünnaku Maosaare pihta, Ukraina väitel tambiti saart fosforpommidega. Rahvusvaheliste lepingute järgi on fosforpommid suure tsiviilelanikkonnaga piirkondades keelatud, sest fosfor tekitab inimestele koletuid haavu, põletades liha luuni välja. Samas on need sõjapidamises lubatud, kui on vaja teha oma üksustele suitsukatet.

Ukraina presidendi Volodõmõr Zelenskõi nõuniku Oleksii Arestovitši sõnul ei kavatse Ukraina relvajõud korrata Venemaa sõjaväe vigu ega püüa saarele paigutada garnisoni. Tõenäoliselt jääb Maosaar tühjaks ja asustamata, kuni üks pooltest suudab muuta olukorra enda kasuks. Kui Ukraina relvajõud suruvad Vene väed Krimmi tagasi ja ähvardavad venelaste Krimmi paigutatud lennu- ja mereväge, oleks laevatõrjesüsteemide paigutamine Maosaarele mõttekas.

Teiseks, Vene väed võivad alustada rünnakut Mõkolajevi ja Odessa vastu, piirates või häirides Ukraina kaitse põhijõude lõunarindel ja lühendades oluliselt rannajoont, kust on võimalik Maosaare pihta lasta. See looks uued tingimused Maosaare hõivamiseks.

Ent pikki sõdu võidetakse harva ainult sõjaliste edusammude abil – otsustavat rolli mängivad majanduslik domineerimine ja survestamine ning poliitiline mõju. Kui Lääs mereriikide koalitsioonina domineerib globaalses merekorralduses, siis diplomaatilisel ja majanduslikul tasandil ei ole tal veel õnnestunud Venemaad isoleerida. Nii pole Musta mere loodeosas asuva väikese kalju saatus kõigutanud mitte ainult Ukraina ja Venemaa vahelist jõudude tasakaalu Mustal merel, vaid ka diplomaatilist status quo'd. Venemaa ja Lääne poliitiline vastasseis maailmaareenil on alles alanud ning võit Maosaarel võis käivitada tõusulaine, mille pikaajalisi mõjusid ei ole võimalik veel lõplikult mõista.

LISATEAVE: MAOSAARE MINEVIK

Maosaar on tuntud juba iidsetest aegadest. Kreeklased andsid saarele nime Leuke (kreeka keeles Λευκή, ’valge saar’) ja roomlased nimetasid seda Alba, küllap saarel leiduvate valgete marmorist moodustiste tõttu. Kreeka müütide kohaselt lõi Poseidon saare Achilleuse ja Helena asustamiseks, aga ka meremeeste jaoks, et neil oleks saar Euxinuse meres ankrusse jäämiseks, kuid meremehed ei tohtinud saarel magada.

Vana-Kreeka legendi järgi tõi Thetis saarele Achilleuse ja Patroklose säilmed ja paigutas need pühapaika, mis on aluseks siinse hellenistliku Achilleuse kultuse asutamismüüdile. Teise müüdi kohaselt andis Thetis saare Achilleusele ja lasi tal seal elada. Euripidese teoses „Andromache“ ütleb Thetis, et Achilleus „elab oma saarekodus“. Saart mainivad Ptolemaios ja Strabon ja kirjeldab Plinius Vanem oma loodusloos.

Vene mereväekapten N. D. Kritzki avastas 1823. aastal Maosaarelt Achilleusele pühendatud 30 meetri kõrguse ruudukujulise templi varemed, kuid hilisem tuletorni ehitamine täpselt samale kohale hävitas kõik templi jäljed.

2000. aastate alguses püüdis Rumeenia väita, et Maosaar ei ole üldse saar, vaid kalju, mis oleks võinud ohustada Ukraina majanduslikke ainuõigusi kõrvalasuvale veealale. Rahvusvaheline kohus ei pidanud neid argumente veenvaks, vaid tõmbas merepiiri piiritlemise joone, võttes arvesse Rumeenia huve. Pärast seda, kui venelased annekteerisid 2014. aastal Krimmi ja Sevastopoli, muutsid ukrainlased Maosaare Venemaa sõjalise tegevuse jälgimiseks ette valmistatud eelpostiks: mitte ainult Krimmi poolsaarel, vaid ka Tšernomorneftegazi samuti konfiskeeritud puurplatvormidel.