IMPEERIUMITE AEG JA SUURRIIKIDE TAHE

IMPEERIUMITE AEG JA SUURRIIKIDE TAHE

Soome ja Rootsi vaat et päevapealt NATO liikmeks saamine juunis 2022, milles selgelt oli oma osa USA presidendi Bideni viimase hetke kõnel Türgi presidendile Erdoganile, tuletas tahes-tahtmata meelde suurriikide vahelist geopoliitikat.

Tekst: TOOMAS ALATALU, politoloog

Selle mõju on viimastel aastakümnetel varjutanud jutud väärtustest ning kõikide riikide ja rahvaste võrdsusest. Lihtne on kuulutada, lihtne ka teada, et USA on demokraatlik, Venemaa ja NATO-sse kuuluv Türgi aga diktaatorlikud riigid.

Samas kuulub viimane demokraatlikku ühendusse NATO, sest ideoloogiliselt ja mentaalselt lõhenenud maailmas on julgeoleku tagamiseks mitmel kontinendil mõistlik teha mööndusi neile, kes on valinud poole ja soovivad olla kaasatud.

Siit aga johtub, et suurtes kooslustes teevad siiani ilma eeskätt suurriigid ning sobilike diktaatorite kaasalöömist õigete ja vajalike otsuste sünniks pole mõtet välistada.

Nagu teada, juhatas 2022. aasta suure sõja Ukrainas sisse mullu detsembris Kremli poolt USA-le ja NATO riikidele esitatud ultimaatum revideerida viimase 25 aasta muutusi Euroopa kontinendil (minna tagasi 1997. aasta sõjalistele positsioonidele) ja muuta Ukraina sõna otseses mõttes mõttetuks riigiks.

Arvata on, et vaid vähesed adusid, mida Kreml oma denatsifitseerimise ja demilitariseerimise nõuetega taotles – täna näevad kõik, et see tähendab Ukraina majanduse, kultuuri, ka inimeste süsteemset hävitamist või ümberkasvatamist, tagamaks Venemaale alluva naabri teket. Toimuv meenutab kangesti raamatutest loetud lugusid keskaegsete barbarite rüüsteretkedest. Paraku on see reaalsus, mille puhkemise võimalust pikalt ignoreeriti. Täpsemalt öeldes ignoreeriti Vene impeeriumi taassünni võimalust.

IMPEERIUMITE TÕUS JA LANGUS

Tasub tõdeda, et impeeriumite-poliitika on tagasi. Vähemalt osaliselt. Just impeeriumid pidasid maha Esimese maailmasõja (1914–1918). Seda maailma ümberjagamise nimel. Sõda lõppes Saksamaa, Austria-Ungari ja Türgi impeeriumite lagunemisega, prantslastel-inglastel õnnestus oma koloniaalvaldused säilitada ja ka kaotanute omad üle võtta. Venemaa, mis ainsa impeeriumina polnud laienenud mitte merede taha, vaid maismaad pidi läände, lõunasse ja itta, suutis hävingust pääseda ja end uue ideoloogia abil arengule turgutada.

1939. aastal algatasid Hitler ja Stalin Ida-Euroopa uue ümberjagamise, millest välja kasvanud maailmasõda tõi Saksamaale kaasa uue hävingu, ent lõppes ka Briti ja Prantsuse impeeriumite lagunemisega. Venemaa punaimpeerium suutis aga oma kontrolli alla saada kogu Ida-Euroopa. Seda tänu eeskätt USA hoiakule, kes toetas Stalinit sõdimises ja kelle väed vabastasid Lääne-Euroopa fašistlikust totalitarismist.

Teistkordselt ellujäänud Vene-Nõukogude impeerium lõi koos demokraatlike sõjavõitjatega Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni, tagamaks rahu ja julgeoleku püsimist maailmas. Ent asus siis peatselt kohalike aktivistide taha varjudes kehtestama maailma eri paigus oma ideoloogiat. Neist suurimateks ettevõtmisteks olid Korea sõda 1950–1953 ja Vietnami sõda 1955–1975. Nimetagem neid ka Vaikse ookeani sõdadeks, sest 1867, kui Venemaa müüs Alaska (1,5 miljonit ruutkilomeetrit) USA-le, kinnitati korduvalt, et Venemaa jätab Vaikse ookeani konkurentide päralt (Venemaa igivaenlane Suurbritannia vs USA).

18. oktoobril 1867 langetas Venemaa väeosa Alaskal oma riigi lipu ja USA väeosa tõmbas vardasse USA triibulise – ainuke selletaoline juhtum ajaloos. Siinkohal on hea lisada, et seda tehti Venemaa imperaatori, Poola kuninga ja Soome suurhertsogi (kohustuslikult mainitav tiitel) Aleksandr II korraldusel.

Soomest aga oli 1808. aastal saanud Napoleoni ja Aleksandr I kokkuleppel ning Vene-Rootsi sõja tulemusena Venemaa impeeriumi osa. Ehk siis – Venemaa tegi edelas suure territooriumi loovutuse, kuid oli eelnevalt vallutanud maad juurde loodes, mida müügi-ostulepingus USA-le meelde tuletati!

TEESELDUD RAHU

Sestap on nüüd omamoodi uhke tõdeda, et kui 1867. aastal teatas Moskva Washingtonile, kellele kuuluvad Soome ja Poola, siis 2022. aastal oli USA see, kes kinnitas Soome vastuvõtmist NATO-sse ja USA vägede staabi eesseisvat asutamist Poolasse.

NATO peasekretär Stoltenberg aga rõhutas, et Soome ja Rootsi liitumine NATO-ga kinnitab seda, et organisatsioon jääb avatuks. Sellest viimasest aga said kõik järeldada, et ka Ukraina liitumine NATO-ga on vastava soovi korral tagatud.

USA ja Venemaa vahepealsetest suurejoonelistest avaldustest ja käikudest meenutaks esmalt seda, et 1917–1933 USA Nõukogudemaaga ametlikult ei suhelnud. Stalini surm ja Korea sõja lõppemine andsid võimaluse suhete uueks ülessoojendamiseks. 1955 lõppes ka sõjas kaotanutele määratud 10-aastane karistusaeg ja olukorra normaliseerimise vajadus (okupeeritud) Euroopas tõi USA ja Kremli liidrid taas kokku Genfis, Pariisis ja Viinis.

Järgnevas etendas oma osa USA luurelennuki U2 allatulistamine Uraalide kohal mais 1960. Kasutades edu raketiehituses, läksid Stalini järglased Vaiksele ookeanile tagasipöördumisest selgelt kaugemale. Nad riskisid jultunult. 1962. aastal rabati kogu maailma teatega Nõukogude tuumarakettide asumisest Kuubal ning ühe paanikasse sattunud patareikomandöri korraldusel lasti alla üle Kuuba lennanud USA luurelennuk, lendur hukkus.

Õnneks oli juba tööle hakanud otseliin Valge Maja ja Kremli vahel ning raketikriis lahenes: raketid viidi ära, seejuures ka USA omad Itaaliast ja Türgist, kuhu need paigutati 1961. aastal. Nagu teada, varjasid kaks suurvõimu koos viimast fakti mitu aastat.

Järgnesid sõjalises mõttes vaat et kõige ohutumad 1970.-80. aastad, mil sõlmiti ning kehtisid tuuma- ja raketirelvastust piiravad ja vähendavad kokkulepped. Samas käis pingeline teineteise jälgimine ja piisas USA-le tuginenud Iraani šahhirežiimi asendumisest tagurlike vaimulike võimuga NSV Liidu piiri ääres (1979), kui Moskvas otsustati kiirelt oma mõjuvõimu laiendada sõjalise operatsiooniga Afganistanis.

USA katse pöörata sündmusi Iraanis nurjus, sestap tegutseti naaberriigis, varustades kohalikke moodsate relvadega (Stingerid) ja Afganistanist sai tõeline Nõukogude sõjalise võimu väljakurnamise tallermaa, mis otseselt mõjutas impeeriumi lõppu (1991).

KOLMAS KORD EI ÕNNESTUNUD

Paraku läks ajalugu sääraselt, et 2001. aastal pidas vajalikuks „impeeriumite kalmistule“ – nagu Afganistani on kutsutud Makedoonia Aleksandri sõjakäigust peale – tulla USA, et saada kätte seal redutav 9/11 kuriteo autor. Tegelikult pigem soovist saada Kesk- Aasias tegijaks.

Aeg näitas, et üritades midagi muuta, tuleb ikkagi teada ja arvestada kohalikke olusid. Ka teised abiks olnud NATO riigid ebaõnnestusid kohalikega suhete loomisel ja kogu ettevõtmine lõppes USA vägede näotult väljakukkunud lahkumisega Kabulist augustis 2021.

Pole kahtlustki, et see – pealegi aasta varem USA presidendi Trumpi poolt välja kuulutatud – lahkumine mõjutas otseselt Venemaa juhi Putini tegutsemist. Vahetult enne Kabuli fiaskot kohtusid Biden ja Putin Genfis, ent kokkuleppimine jäi ära. Pealegi lubas USA aasta lõpuks ära tulla ka Iraagist.

Kuna möllas ka pandeemia, on raske öelda, mis sai otsustavaks, kuid veel 2014. aastal oli Putin alustanud Ukraina alistamist ja demokraatlik maailm oli sellele vastanud sanktsioonide kehtestamisega.

Ehk siis pidanuks olema selge, et see sõdimise-sanktsioonide seis ei saa kesta lõpmatuseni. Mida aeg edasi, seda rohkem sattus Putin sundseisu. Samas polnud ta impeeriumi taastamissõdu alustades teinud saladust selles, kes on peavastane.

Detsembris 2008 ehk kohe pärast Gruusia sõda viis Venemaa moodsaim ristleja Admiral Tšabanenko neli sõjalaeva läbi Panama kanali. Eelnevalt olid kaks tuumarelva kanda võivat kaugpommitajat maandunud Venezuelas. Viimast operatsiooni korraldati uuesti novembris 2013, seega vahetult enne Euromaidani puhkemist.

Kolmandat korda maandusid Vene pommitajad Venezuelas detsembris 2018 ja paraku jagus neid, kes tõestasid, et see pole seotud sõjaga Ukrainas. Mis teha, kui pole harjutud mõtlema suurelt ja geopoliitiliselt ning loodetakse, et ei juhtu see kõige hullem.

Paraku juhtus ja lihtne on öelda, et Putini altmineku peamiseks põhjuseks sai see, et Kremlis (ja mitte ainult seal) ei tuntud Ukrainat ja tema rahvast. Nad lihtsalt hakkasid vastu katsele teha neist suurriigi ripats.

Putini sõjakäik kukkus läbi, selle koledus aga vapustas eurooplasi, kes olid aastakümneid harjunud, et vaid kusagil kaugel sõdib keegi, sh nemad ise. Kiirelt sai selgeks, et kodus või koduväravas ei taha sõda näha keegi, ja nii sündiski ühisrinne Putini ja Venemaa vastu, Euroopa uue ümberjagamiskatse vastu.

Kuna senine julgeolekuarhitektuur ei töötanud, tehti kiired ümberrivistused. See käis nii sujuvalt, nagu oleksid kõik seda ammu oodanud. Saab öelda, et Euroopa pole kunagi olnud nii ühtne ja tervik kui praegu, sest tema ja Venemaa vahel on nüüd paigas kindel eraldusjoon.

Teadmata käimasoleva sõja lõppu, võib ikkagi öelda, et ajalugu ei andnud Kremlile kolmandat võimalust impeerium uuesti kokku vallutada. Impeeriumite aeg on möödas.

Foto: Pixabay