MUSTA MERE BLOKAADIST EHK KUIDAS TÕRJUDA PUNA-HIINA INVASIOONI

MUSTA MERE BLOKAADIST EHK KUIDAS TÕRJUDA PUNA-HIINA INVASIOONI

Vaatamata raketiristleja Moskva põhjalaskmisele pole Ukrainat merelt varitsev oht kuhugi kadunud ja üha suuremat tähelepanu nõuab Musta mere meresõda, kus laevastikud üksteist ei kohta, kuid mille tagajärjed on globaalse mõjuga.

Tekst: HANNES NAGEL, MTÜ Kriisiuuringute Keskus

Meresõda on nii strateegilise kui ka globaalse kaaluga ja oluline on märgata selle kaugemale ulatuvaid tagajärgi, mis hakkavad geopoliitilisi jõujooni tasapisi siiski läände tagasi suunama. Mis selle tingib? Mereblokaadi on juriidiliselt määratletud kui sõdiva riigi operatsiooni, mille eesmärk on takistada kõikide, nii vaenlase kui ka neutraalse riigi laevade sisenemist või väljumist kindlaksmääratud sadamatest või rannikualadelt, mis on okupeeritud, kuuluvad või alluvad kontrolli all olevale vaenulikule sõdivale riigile.

Ajalooliselt on blokaadid sarnanenud rohkem merelt piiramisega ja seostunud maismaal asuva kindlusega, nii et blokaad ei kohaldunud näiteks kindlustamata sadamate või terve ranniku suhtes. Sel juhul puudutasid erinevad arvamused eelkõige blokaadi tõhusust ja seda, kas blokeerivad laevad võivad tegutseda asjaomasest rannajoonest eemal.

Sestap kasutatakse terminit blokaad vahel ka ekslikult, sh embargo kohta, mis blokaadist vähemalt osaliselt erineb. Näiteks seetõttu, et embargo sisaldab maismaapiiri piiranguid selle suhtes, mis võib piiri ületada. Käimasolevas Vene-Ukraina teises sõjas on kandev roll nii blokaadil kui ka embargol.

POTJOMKINI LAEVASTIK

Merevägi on Peeter I aegadest alates olnud Venemaal privilegeeritud seisuses, keiser Aleksander III järgi üks kahest Venemaa ainsast liitlasest (armee ja laevastik). Selle tähtsust on korduvalt esile toonud ka Vladimir Putin, kes 2020. aasta jaanuaris on mereväge nimetanud riigikaitse ja julgeoleku tagamise kõige olulisemaks, kui mitte võtmekomponendiks ning rõhutanud selle säilitamise ja tugevdamise vajadust 21. sajandil. Ikka selleks, et ka Venemaa saaks olla juhtiva mereriigi staatuses.

Sealjuures on eraldi tähelepanu pööratud Musta mere laevastiku tugevdamisele. Kõnealune laevastik asutati 13. mail 1783. aastal vürst Grigori Potjomkini käsul, kes kuulujutu kohaselt neli aastat hiljem, keisrinna Katariina II ringkäigu ajal Novorossijas lasi püstitada külade makette, jätmaks valitsejannale vaestest maapiirkondadest ilustatud muljet.

Kuigi viimane lugu on siiski pigem müüt kui fakt, on Potjomkini küla (vn потёмкинская деревня) nimeline fenomen osutunud visaks hingeks, mis ei ilmuta raugemise märke ka 21. sajandil. Puutumata pole sellest jäänud ka toosama laevastik, mille tegevus sõjas Ukraina vastu pakub kõneainet üle kogu maailma.

Viimase kahe kümnendi jooksul on aga selle taastamiseks suunatud märkimisväärseid ressursse. Nii on lisaks uutele allveelaevadele, dessantkaatritele, tiibrakettidega varustatud korvettidele, 22. armeekorpusele jm tehnika ja uute üksuste lisandumisele ette võetud ka väiksemaid provokatsioone ja sõjalisi samme, kombates pidevalt Lääne reaktsioone.

Nii on Aasovi mere ja annekteeritud Krimmi poolsaare akvatooriumi korduvad sulgemised rahvusvahelisele laevaliiklusele rikkunud 2003. aasta Vene-Ukraina lepingut, rääkimata ÜRO mereõiguse konventsioonist. Ukraina sõjalaevade hõivamine 2019. aastal põhjustas suurema rahvusvahelise meelepaha, seejärel need küll tagastati, ent Venemaa saavutas oma eesmärgi edastada sõnumit.

Need ja mitmed teised Venemaa agressiivsed sammud, aga ka varasemad võidukad sõjad (Georgia 2008, Ukraina 2014–2015), millele Lääs reageeris võrdlemisi leigelt, on andnud oma panuse Kremli tõlgendusse olukorrast. Mitte ainult Aasovi, vaid tervet Musta merd nähakse oma sisemerena, kus kõik on lubatud vaid võimsale ja aukartust äratavale Venemaa laevastikule. Kui sellele lisandub veel süsteemne propaganda, mis kujutab Venemaad taas üliriigina pidevalt moderniseeruva ja paisuva arsenaliga, siis võib suletud süsteemis pikapeale domineerima jääda arvamus, et ollaksegi üks juhtivaid mereriike.

Siinkohal tuleb nentida, et Musta mere laevastik on tõepoolest saanud juurde palju tänapäevaseid aluseid, ent praktikas ei tähenda see, et neid kõiki on ilma vürst Potjomkini meelsuseta ka tarnitud, hooldatud ja moderniseeritud.

Vaatamata sellele aitas olukorda venelaste jaoks parandada ka 2014. aasta Krimmi annekteerimine, mille tagajärjed olid Ukraina mereväele laastavad – kaotati üle 70% sõjalaevadest, mereväelastest ja laevaremondivõimsusest koos peamise mereväebaasiga Sevastoopolis.

Kuigi ukrainlased on vahepealsete aastate jooksul püüdnud oma mereväge ja rannakaitset üles ehitada, jäid tulemused pigem tagasihoidlikuks ning neis tingimustes tuli Ukraina mereväel siseneda teise Vene-Ukraina sõtta.

Raketiristleja Moskva enne seda, kui ta õigele kursile juhatati

BLOKAAD TULEB MURDA

Suve hakul tuli tõdeda, et Venemaa sissetung Ukrainasse on edukamalt kulgenud merel, kus on halvatud Ukrainale (aga ka maailmale) oluline merekaubandus ja kaubaliiklus Musta mere ja Aasovi mere sadamatesse ning kehtestatud toimiv blokaad Musta mere põhjapoolses kolmandikus.

Seda tehes on muudetud mereteed ebaturvaliseks ning algust on tehtud ka teravilja vargusega, et toiduhindu kunstlikult üles viies luua toidupaanikat ja šantažeerida maailma näljahäda ohuga.

See kisub omakorda üles energiakandjate ja logistika hindu, mis omakorda paisutavad inflatsiooni. Eks oma osa selles mängivad ka kasumi peal väljas olevad ärimehed, sest käes on parim aeg hindade „korrigeerimiseks“. Just selles tekkinud nõiaringis, kus lahendused eeldavad muutusi väärtushinnangutes, näeb Venemaa oma suurimat võiduvõimalust, ehkki sellega tõmmatakse enda peale ka seni neutraalseks jäänud riikide meelehärm.

Toiduterrorismi mõju on ulatuslik – see lämmatab Ukraina majandust, mis oli enne sõda maailmas suuruselt neljas maisi ja viies nisu eksportija ning vedas valdava osa viljast välja Musta mere sadamatest. Üleskutsed avada meretee sadamates seisvatele laevadele kõlavad aga kurtidele kõrvadele, sest Kremli soov on viia sõda ja sellega kaasnev palju kaugemale (kodudesse ja köökidesse), et õõnestada Lääne toetust Ukrainale. Seetõttu on selle mereblokaadi murdmine muutunud globaalseks ja nii mõnelegi riigile eksistentsiaalseks huviks.

Kuid ilmselge liialdus oleks öelda, et mereblokaad ja sõda merel on Musta mere laevastikule kulgenud plaanipäraselt. Kaugel sellest. Seetõttu saab mereblokaadist kui faktist rääkida siiski rohkem Krimmist itta jääva Musta mere ja Aasovi mere mõistes, kus viimane on muudetud sisuliselt Vene sisemereks. Tõsi, Lõuna-Ukraina kaubasadamates on kümned kaubalaevad lõksus ning rannikust hoitakse eemale sõja tõttu. Ka pole merd mööda tulemas abisaadetisi. Siiski on just see piirkond, kus aeg-ajalt annab valusaid vastulööke ka Ukraina. Näiteks sõja 64. päevaks korraldati esimestel sõjapäevadel maailmakuulsaks saanud Zmijinõi saarele (Maosaar) õhulöök, millega hävitati praktiliselt kõik seni terveks jäänud objektid alates vaenlase õhutõrjekompleksidest kuni sidekeskuste ja administratiivhooneteni välja.

Seda kõike tegid venelaste andmetel juba mitu korda „täielikult hävitatud“ Ukraina õhujõud, kes pärast operatsiooni postitasid sotsiaalmeediasse videod saarel korraldatud saluudist.

MIS SAAB MAOSAAREST?

Juhul, kui venelased ei soovi endale luua uut Tšornobajivkat ehk objekti, kuhu kaotusi täiendama saadetud väed saavad rutiinselt kaela tulelöögi, siis võib korduda ühe Aadria mere keskosas asuv saare juhtum Esimesest maailmasõjast.

Kui 11. juulil 1915 hõivasid strateegilise tähtsusega Pelagosa saare itaallased, pommitasid austerlased seda ligi kuu aega, olgugi et itaallased viisid garnisoni kangekaelselt varustust juurde ja kaotasid ühes saare lähistel peetud lahingus muuseas ka soomusristleja Giuseppe Garibaldi. Ometi lahtus juba 18. augustiks mõlema poole huvi saare vastu ja see jäi maailmasõja lõpuni eikellegimaaks.

Zmijinõi saar on üsna väike, nagu ka eelmainitud Pelagosa, ent samuti strateegilise tähtsusega. See võimaldab domineerida Musta mere akvatooriumis ja õhuruumis Odessa lähistel, pealt kuulata NATO liikmesriikide sidet piirkonnas ning potentsiaalselt ohustada ka Rumeenias paiknevaid õhutõrjesüsteeme (nt MIM-104 Patriot).

Sellised hit & run stiilis operatsioonid ei võimalda venelastel lähitulevikus reaalselt meredessante läbi viia, kui seda ei tehta just Normandia stiilis, kus korraga on merel sadu sihtmärke ehk sõidetakse rannikule massiga peale. Selleks aga napib venelastel nii kvantiteeti kui kvaliteeti ja seda nii vahendites kui ka elavjõus, kes oleks motiveeritud sellistes manöövrites osalema seisus, kus vastane on põhja lasknud Musta mere laevastiku peamise, rõhutatult võimsaima õhutõrjevõimega sõjalaeva.

Nüüdseks saab tõdeda, et maabumine Odessa all, mida Venemaa Musta mere laevastik on mitmel korral edutult proovinud (segasid nii ilmastikuolud kui lõpuks ka merejalaväelaste endi soovimatus selles osaleda), on täiendamas suurejooneliste paberile jäänud operatsioonide loetelu. Liialt palju on sõjategevuse algusest peale lisandunud rannikukaitsjate arsenali erinevaid laevatõrjerakette, mis pihtasaamise tõenäosust mitmekordistavad.

Samas pole Ukrainat merelt varitsevad ohud kuhugi kadunud ning üha suuremat tähelepanu on endale nõudmas meresõda, milles laevastikud üksteist ei kohta, ent mille tagajärgi tunneme nii meie lokaalselt Eestis kui meie liitlased globaalselt.

SIHIKUL ON TAIWAN

Ajalugu kipub end kordama ka siis, kui me seda mäletame. Võimsa mereriigina sisenes Teise maailmasõtta omal ajal ka Jaapan, kes vallutuste abil taotles „Suur-Ida-Aasia ühise heaolusfääri“ loomist ning oli esialgu samuti võidukas – kuni 1942. aasta pöördeliste merelahinguteni Midway atollil. Ometi toonane Jaapani meresõjadoktriin just seda taotleski: mereväe otsustavat lahingut, mis viiks Ühendriikide alistumiseni.

Samasugust taktikat näib laiemas kontekstis kasutavat ka Venemaa, kes taotleb „russkii mir’i“ sfääri loomist. Ka selle plaani realiseerumiseks on kriitilise tähtsusega käimasoleva Ukraina invasiooni õnnestumine. See peaks etendama võimsat lööki kollektiivse Lääne vastu ja tooma Ukraina hoiatavaks näiteks, kus eduka sissetungi järel võimust võttev abitus ja tegevusetus tagaksid täieliku võidu ja avaksid tee uutele vallutustele.

Hiinlastele on selle sissetungi edu oluline, sest Hiina Rahvavabariik pole kordagi salanud oma soovi allutada Hiina Vabariik (Taiwan) jõuga oma kontrolli alla. Selleks on aastakümneid vaikselt, kuid konveiermeetodil üles ehitatud mereväge, mis on tänaseks planeedi suurim. Tõsi, nõukogulik kvantiteet ei tähenda kohest kvaliteeti, ent seda on nüüdseks enam kui küll, et USA-le tõsine väljakutse esitada.

Enne 24. veebruari kippus domineerima arvamus, et invasiooni korral rullitakse saareriigist ilmselt üle, ent Ukrainas toimuv on seda Pekingi meelehärmiks tasapisi ümber mõtestamas. Vahest suudab Lääs ka Taiwani suunal enne konflikti puhkemist õhusilla tööle panna?

Keeruline öelda, aga üks on kindel – vabaduse nimel vähemuses kaitsesse astuv armee on ründajast alati moraalselt üle. Nii oli Vabadussõjas ja on praegu Ukrainas ning pole kahtlust, et ukrainlaste vastupanu innustab ka Hiina Vabariiki oma kaitseplaanidesse korrektuure tegema. Seda ikka selleks, et saada kommunistide sissetungi järel enda selja taha tagalana vaba maailm koos lendliisi abiandmisprogrammiga. Seetõttu on Mustale merele ja Ukraina randade kaitseks suunatud moodsad lääne relvad ühtlasi tulevase sõja ennetamise (ja võitmise) katsepolügoonil. See toimib ideaaltingimustes. Venemaa Musta mere laevastik on doktriini ja mõttemaailma poolest Hiina Rahvavabastusarmee laevastiku koopia

VALGE LAEVA OOTUSES

Mis puudutab teravilja, siis võiks kaaluda agressorile vastamist tema enda valitud meetoditega – pole võimatu, et Mustale merele ilmuvad ühel hetkel näiteks tundmatud „sinised mehikesed“, kes rahvusvahelistes vetes alustavad varastatud viljaga kaubalaevade hõivamist, et anda neile kindla käega õige kurss. Vahest võib ühel hetkel aktuaalseks muutuda seegi, et näiteks sõjalaevade eskordi all Odessa poole teel oleva neutraalse riigi konvoi, mille lastiks on kütus ja ravimid, ent miks ka mitte laskemoon või sõjatehnika, ei allu Vene sõjalaevade üleskutsele kurssi muuta või keeldub saadetise kontrollimisest. Ka sel juhul on mereblokaadi suunas kinnas heidetud, ehkki selle tagajärjed võivad lainetada kaugemale Musta mere randadest. Ehkki Venemaa agressioon Ukrainas on Läänt juba mitmel korral pannud Rubicot ületama, peab maailma üldsus andma Venemaale üheselt mõista, olgu siis tava- või hübriidkõnes, et sel teravilja „erioperatsioonil“ on väga tõsised tagajärjed.

Veelgi enam rikub okupeeritud aladelt toiduainete varastamine 1949. aasta Genfi konventsiooni sõjaaja tsiviilisikute kaitse kohta ja on sõjakuritegu Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuudi artikli 8 kohaselt.

Musta mere blokaadi murdmisel mängivad võtmerolli uued tehnoloogiad ja relvasüsteemid, mida on Ukrainale juba piiratud ulatuses tarnitud. Nende relvade edukus määrab aga ära sellegi, kas ja kuidas hakkab taas USA juhitav Lääs üles ehitama Hiina Vabariigi kaitset Puna- Hiina vastu.

Sealjuures peab põhivastutus jääma ikkagi kohalike endi õlule, sest uppuja päästmine on päeva lõpuks uppuja enda asi. Kuid Läänel on sealjuures moraalne kohustus ulatada abikäsi mõttekaaslase päästmiseks. Väärtused ja neist juhinduvad otsused on need, mis meid täna demokraatlikus Läänes eristavad asiaatlikest diktatuuridest ja nende vürst Potjomkinitest.