M16 - SURMALÕKS OMADELE

M16 - SURMALÕKS OMADELE

Legendaarne ja ikooniline filmidest ja lahingukroonikatest tuntud USA sõjaraud M16 on nii mõneski edetabelis märgitud kui läbi aegade kõige kehvem automaat-vintpüss. Ei ole võimalik? On küll. Aga asi ei ole tegelikult relvas endas. Kohe selgitan.

Tekst: RAIVO TAMMUS, vabatahtlik autor

Oma esimesed tõsised tuleristsed sai M16 Vietnami sõjas. Karmis džunglisõjas selgus üsna kiiresti kibe tõde – testides nii häid tulemusi näidanud relva ei saanud lahingusituatsioonis usaldada. Nagu rääkis üks Vietnami veteran 1967. aastal ajalehe Time Magazine reporterile, läks tema rühm sõtta 72 mehega ja tuli tagasi 19 mehega. „Uskuge või mitte, teate, mis tappis enamiku meist? Meie oma püss. Peaaegu iga meie surnu leiti koos tema lahtivõetud M16ga. Nad olid seda tule all püüdnud parandada, kuid vaenlane oma mudase AK-47ga jõudis jaole.“

KEHVAD VALIKUD

Vaatame, kuidas jõuti sellise fopaani ja mis olid selle põhjused.

Teise maailmasõja ja Korea sõja ajal olid USA armee standardvarustuses teadaolevalt levinuimad relvad M1 Garand, M1A1 Carbine ja kuulipilduja M1921, tuntud ka kui Thompsoni püstolkuulipilduja.

Kõik need olid vananenud relvad, millele otsiti ühte ja head asendust. Peamine põhjus, miks uuendamine oli vajalik, oli relvade laskemoona maht ja laadimiskiirus. M1 puhul oli ümberlaadimine väga aeganõudev, seda tuli teha hoolika täpsusega. Painutatud klamber või lahtine kuul võis tekitada ummistusi ja talitlushäireid. Maksimaalselt 8 lasku ühe klipi kohta tähendas seda, et sõdurid pidid kohe jälle uuesti laadima. Üleminek klambritoitega relvalt salvetoitega relvale mitte ainult ei suurendanud ründevõimsust, vaid muutis uuesti laadimise lihtsamaks ja kiiremaks.

Kiirus, täpsus ja kasutusmugavus polnud ainsad, mida uuelt teenistusrelvalt nõuti. Kui see nii oleks olnud, oleks M14 (mis oli M16st umbes 15 aastat varasem), sobinud kõigi nende kvalifikatsioonidega üsna mugavalt. Tagantjärele teame, et see oleks olnud ideaalne relv Vietnamis, eriti kuna sõdurid treenisid M14ga baasväljaõppes. M14d olid võimelised töötama poolautomaatses ja täisautomaatses tulistamisrežiimis ja andsid korraliku eelise ka siis, kui oli vaja vaenlast tabada kaugemal distantsil.

M14 puudused seisnesid aga peamiselt relva peaaegu kontrollimatus täisautomaatses seadistuses. Nimelt oli selle tagasilöök liiga tugev ja paiskas relvasuudme sihtmärgist eemale. Armee püüdis probleemi lahendada, valmistades erinevaid mudeleid täp- suse säilitamiseks, kuid need katsed ei suutnud ravida M14 ebausaldusväärsust kiirtule andmisel.

Paljudele tundus oluliselt parem isegi Browningu automaatrelv (BAR), kuigi see jurakas kaalus ligi kaks korda rohkem kui M14. Raskema padruni tõttu oli ebamugav kanda ka piisavalt laskemoona, et säiliks tuleülekaal Nõukogude Liidu konstrueeritud AK- 47 ees, mida vietnamlased peamiselt kasutasid.

PÜSSIROHI VEDAS ALT

See kõik sundis USA sõjaväge looma uut relva – areenile astus M16. Toodeti see poolautomaatne vintpüss Eugene Stoneri väljamõeldud AR-15 baasil eesmärgiga luua midagi sama lollikindlat nagu Nõukogude Liidu legendaarne AK-47. Testimisel selguski, et uus relv oli kerge, surmav ja väga töökindel – tõeline tööloom, mida, nagu arvati, võis igas olukorras usaldada. ja telesaadete peategelaste ikoon, demokraatia sümbol ning sellest sai Ameerika või NATO vägede imagorelv veel aastakümneteks.

Kogu selle rõõmustamise kõrval ilmnesid vägeval relval Vietnami sõjas varem nägematud probleemid, mis kummitasid relva aastakümneid. USA armee tegi M16 kasutuselevõtul tõsise vea: relva töökindlust hinnati saatuslikult valesti, kui USA armee läks kokkuhoiu mõttes üle madalamale püssirohuvalemile.

Testimise käigus olid M16 loojad kasutanud püssirohtu IMR 4475, kuid 1963. aastal asendas armee selle püssirohuga WC 846, mis põles määrdunumalt kui 4475. Kehvema kvaliteediga püssirohi ei sobinud M16-le kuidagi ja esiti nii töökindel relv hakkas tekitama kuus korda rohkem tõrkeid kui varem.

SAATUSLIK KLÕPSATUS

Oli ju M16 saanud püssirohuga IMR 4475 harjutamise käigus väga usaldusväärse relva maine. Ajateenijad veendusid, et püss sisuliselt ei vajagi puhastamist ja töötab igasugustes oludes veatult nagu Nõukogude Liidu AK-47.

Paraku läks uue püssirohuvalemiga nii, et M16 nõudis tegelikult rohkem puhastamist kui varasemad tulirelvad ning keset Vietnami vihmametsi tabas USA sõdureid üks halb üllatus teise järel. Lisaks puhastamisvajadusele tekkis relva avas ja kambris ka enneaegne korrosioon. Kuigi sõja lõpupoole probleemid lahendati, oli M16 mõnda aega üks halvimaid kasutusel olnud ründerelvi terves ilmas.

Väga tabavalt on kirjeldatud selle töökindlust Vietnamis nõnda: „Tulevahetuse kõige valjem heli on sinu relva klõpsatus. Hetkega mõistad, et üks asi, mis võib sind vaenlase eest kaitsta, on ebaõnnestunud, ja sa alustad võidujooksu ajaga. Viskud põlvili ja võtad püssi lahti, püüdes meeleheitlikult ummistust eemaldada ning ellu jääda. Kui vaatad üles, näed silmapaari, mis on täis puhast vihkamist ja on suunatud alla, AK-47 sihikule. Ta ei tea sinu nime, kuid ta teab su lippu ja sind halastamatult maha lüües võpatab ainult relva tagasilöögi tõttu. Sa vaatad eemale, näed linna siluetti, mille nime sa ei oska isegi hääldada, ja sured kellegi teise riigis, veritsedes oma katkise M16 kõrval.“

ALLIKAD:

• https://nationalinterest.org/blog/the-buzz/5-worstmilitary-rifles-the-planet-25809

• https://philologiavt.org/articles/10.21061/ph.228/