AASTA NAISKODUKAITSJA KRISTI RANDLA: "ÜKSI VÕIME OLLA TUGEVAD, KUID KOOS OME MÕJUKAD JA VÕIMSAMAD"

AASTA NAISKODUKAITSJA KRISTI RANDLA: "ÜKSI VÕIME OLLA TUGEVAD, KUID KOOS OME MÕJUKAD JA VÕIMSAMAD"

Aasta naiskodukaitsja Kristi Randla kireks on militaarsport ja elanikkonnakaitse. Olla naiskodukaitsja on osa Kristist, just nii ta ennast tunneb ja teised teda teavad. Hirmudele äsab ta jalaga ning raskusi ületades kompab enda võimete piire – lagi pole veel käes.

Tekst: MARGE TASUR , vabatahtlik autor

Kristile oli aasta naiskodukaitsja tiitel üllatuseks. Ta ütleb, et on rohkem taustajõud ning pole palju pildis. „Mul on siiras ja uhke tunne, et naised mind esitasid – nad usuvad ja toetavad mind. Mul on hea meel, et nähakse, mida teen ja mille poole püüdlen. Ma ei tegutse tunnustuse saamiseks, vaid teen hingelähedasi tegevusi südamega, muidu poleks ma vabatahtlik.“

Kristi on Naiskodukaitse liige 2006. aastast. Siis astus ta Naiskodukaitse Põlva ringkonna liikmeks, nüüdseks on ta Võrumaale üle tulnud ning tegutseb Võrumaa ringkonna Lõuna-Võru jaoskonnas. Seal on ta ametis jaoskonna aseesinaisena. Naiskodukaitsesse astumise kohta ütleb Kristi, et lasi endale augu pähe rääkida. Aktiivset sporditüdrukut meelitati võistlustega ning boonusena ägeda seltskonnaga. Kohe alguses sattus Kristi sõbrannaga sõduriõppe baaskursusele. „Mõtlesime, et appi, kus oleme, ja mida kõik need relvad ja sideõpe tähendavad,“ muljetab Kristi esimestest hetkedest organisatsiooni liikmena. „Ma oleks AK4-ga endal näpu otsast lasknud. Näpp jäi vinnastamisel kestaheiteava vahele,“ mäletab ta.

Kohe esimesel aastal tuli ka esimene koormusmatk ning juba mõned aastad hiljem valiti Kristi Põlva ringkonna esinaiseks. „Pidin mugavustsoonist välja astuma, kõnesid pidama ja ennast juhtidele tõestama. Lõin hirmule jalaga ja ütlesin endale, et saan hakkama, olen võimekam, kui arvan,“ sõnab Kristi. See on edaspidi andnud indu ebaõnnestumistele mitte alla anda. Oma kogemus kinnitab, et harjutamine kannab vilja. Esimestel laskeharjutustel õnnestus Kristil tabada ainult oma rajamärki number 6. „Instruktorid võisid küll mõelda, kuidas ma ometi sihin, aga nüüd käin võistlustel. Uutele tulijatele, kes kurvastavad vähese tabamuse üle, on hea öelda, et mul oli esialgu null,“ naerab ta.

KAKS-ÜHES-INIMENE, MÕNUGA

Kristi on õnnelik inimene, sest mõnuga on ta ühendanud oma töö, õppimise ning vabatahtliku tegevuse. Tartu ülikooli kogukondade arendamise magistrandina, Päästeameti ennetuspartneri ja Naiskodukaitse vabatahtlikuna on hea võimalus siduda kriisides hakkama saamise, säilenõtkuse ja kerksuse teema. Kristi muigab, et säilenõtkus on üks väga ummamuudu sõna, seda olid tõdenud kursusekaaslasedki, kui ta neile elanikkonnakaitse kursust läbi viis. Sellele ei jää alla ka kerksus ja kerksuskeskus, mis on veelgi raskemini mõistetavad.

„Üle-eelmisel aastal osalesin säilenõtkuse projektis ja mõtlesin, et kes küll kasutab sellist sõna. Kuhu ma oma jah-sõna olen andnud? Hakkasin guugeldama ja sain aru, et ülikoolis kasutatakse. Ning selle tähendus on ju väga otseselt meie tegevusega seotud,“ lausub Kristi.

Inimeste ja kogukondade võime kohaneda, rasketes või ootamatutes oludes toimida ja taastuda ongi see, millega Kristi elanikkonnakaitses tegeleb. „Tunnen, et Naiskodukaitse on mind justkui sel teemal välja koolitanud. Kui Päästeametisse tööle läksin, siis hakkas elanikkonnakaitse seal alles fookusteemaks muutuma,“ räägib Kristi.

Vabatahtlikuna ning samas valdkonnas tööalaselt tegutsedes näeb ta suuremat pilti – info tuleb kahest allikast. Kristi seisab selle eest, et tuua Päästeamet ning Naiskodukaitse Lõuna regiooni esindaja ühe laua taha. „Astume ühte sammu ja meil on üks eesmärk,“ märgib ta.

Kristi on alati kahes rollis, teab mõlema organisatsiooni tegevusi, kuid vahel peab ta olema ka kaks-ühesinimene. „Kui ühistele koolitustele ei ole näiteks Naiskodukaitse esindaja saanud tulla, siis olen oma ülemusele öelnud, et pool koolitust olen Päästeameti esindaja ja siis naiskodukaitsja,“ muigab ta.

Kristi tunneb, et tema missioon on naised, lapsed ja pered. Fookus on suunatud naistele, et nad hakkama saaksid. „Kui on näiteks suur torm, külm, elektrit, vett ja süüa pole, siis ei pea nuttes meest koju ootama, vaid naistel on elementaarsed oskused hakkama saamiseks,“ toob ta näite. Kristi sõnul on elanikkonnakaitse alus kogukonna suutlikkus ennast ise kaitsta ja vajadusel üksteist abi saabumiseni aidata. Kogukondade jaoks on tähtis valmisolek reageerida igasugustele kriisidele. Seda kokku võtma passib hästi Kristit igas valdkonnas saatev mõtteviis, et üksi võime olla tugevad, kuid koos oleme mõjukad ja võimsamad.

HASART ANDA ENDAST PARIM

Sarnane mõtteviis on teisegi Kristi kire, militaarspordi oluline tugisammas. Selle kõrval pole vähem tähtis võistlusjanu. Kaaslased on märganud, et kui Kristi võistlema läheb, pole enam tema malbet poolt, vaid suur tahe endast maksimum anda.

„Kui varem mõtlesime, et ah, lähme käime koormusmatkal ära, siis nüüd on tiimi eesmärk võimalikult hea sooritus. Niisama osalema ei lähe,“ räägib Kristi.

Ta organiseerib võistlusteks valmistumiseks väljaõppe ning sõnastab selge eesmärgi, mida naiskond võiks osata või veelgi paremaks lihvida. „Tiim on viimaste aastatega hästi kokku harjutanud. Näen naistes sedasama võistlusjanu, väljaõppe vajalikkuse tunnetust ning tulemusele orienteeritust. See ei ole enam ainult minu missioon, vaid näen, et olen ka kaaslasi nakatanud,“ sõnab ta.

Kristi kiidab head koostööd malevaga. Võistlejatele on loodud võimalus vähemalt kord kuus harjutada laskmist ning teha vastavalt vajadusele spetsiifilisemaid õppusi. Meeskonnasiseselt teatakse oma tugevusi ning oskusi, mida peab enne võistlust meelde tuletama. Kristi nimetab ennast suskijaks, kes ikka asju meelde tuletab ning hakkab aegsasti tiimi võistlusvormi viima. „Näen, et järelkasv on peale tulemas ja suskija rolli endale võtnud,“ ütleb ta rahulolevalt.

Kristit tunnustatakse, et ta on välja õpetanud uue põlvkonna militaarsportlasi. Seda au Kristi endale võtta ei taha, aga tõdeb, et kuna seda nii tihti öeldakse, on ta ka ise juba uskuma hakanud. „Olen uhke, et minu tegevus on eeskujuks, mida soovitakse jätkata.“

Koormusmatku on Kristil läbitud kümmekond ning Admiral Pitka luurevõistlusi kaks. „Ütlen küll igal aastal, et nüüd on viimane, teised peavad ka võistlema pääsema, aga siis on ikka nii, et keegi ei saa tulla ja mina ütlen: mhmh, teeme ära,“ jutustab ta.

Väiksematel võistlustel harjutatakse kokku töötamist: kuidas hakkama saada, kui motivatsioon kaob, kuidas tunnustada, toetada ja mõista. Ta on meeskonnas korraga ema ja liim, kes hoiab naised ühes pundis. Meeskonnas on kolm põhiliiget ning võistlusteks tuleb üks uus liige. „Siis on näha, kuidas koostöö sujub ja sissetöötatud muster jätkub,“ ütleb ta.

Oluline on usaldus ning vastutuse ja ülesannete jagamine. Meeskonnas on kõik tähtsad ja üksteist hoitakse. Tugevus tuleb välja keerulistes olukordades. Kui kellelgi on terviserike, siis on vaja kainelt mõelda, kas toetada kaaslast katkestama või võtta tema varustus ja relv, et ta suudaks jõuvarud taastada. Etteheiteid ei tehta, vaid minnakse koos edasi.

„Esimesel Pitkal ei läinud minu lasketulemus arvesse. Pisaraid oli rohkem kui oja jagu,“ lausub Kristi. Nimelt unustas ta pärast laskmist relvale kaitseriivi panna. Meeskond lohutas, et esimene eksimus on nüüd tehtud ja teistel on julgem oma sooritusele minna. Kõik võivad eksida.

Kristi arvab, et kaks Pitkat ilma kolmandata ei jää. „Ma jonni ei jäta, ull on ull! Kui kevad käes, saan välja minna, see on minu adrenaliin ja antidepressant. Kui tunnen, et olen väärtuslik ja veel jõuan, siis pole minu lagi käes.“

Lisaks meelisteemadega tegemisele leiab Kristi aega kõigi ja kõige jaoks. Ta on oma jaoskonnas aktiivne ning jälgib, et iga liige oleks leidnud endale meelistegevuse. „Ma pole küll ametlik mentor, aga hoian silma peal, et nad tegutseksid ega läheks ära,“ ütleb Kristi.

Elanikkonnakaitse ja militaarspordi kõrvale mahuvad veel tegevused side ja staabi ning avalike suhete erialagrupis. Nõrgimaks peab Kristi ehk toitlustust, seal on teda harva näha. Tegevustes osalemine on planeerimise ja kättevõtmise asi. Kristi kinnitab, et Naiskodukaitses on tal sõpruskond – oma kogukond. „Oleme kokku kasvanud, ma ei kujutaks ette, et seda lüli enam poleks.“ Naiskodukaitsjana tahab Kristi anda parima, et organisatsioon oleks pildis ja ühiskonnas laiemalt tuntud. „Loomulikult ei saaks ma seda kõike teha pere toetuseta ja armastava kaasata,“ lisab aasta naiskodukaitsja.