MOOTORRATAS: ÕNN JA ÕNNETUS

MOOTORRATAS: ÕNN JA ÕNNETUS

Lisaks Kaitseliidu virgatsitele, kellele on mootorrattad andnud organisatsioon, sõidavad sajad kaitseliitlased mootorratastel hobi korras. See pole aga kõige ohutum hobi.

Tekst: KAIDO TAMM , Pärnu kiirabi õde-brigaadijuht

Uuringud näitavad, et tsiklilenksus õnnetusse sattudes on 28 korda suurem võimalus surma saada kui autoroolis avarii läbi tehes. Ning ainult 20 protsenti mootorrattaõnnetusse sattunutest pääsevad terve nahaga – 80 protsenti mootorratturitest saavad õnnetuse korral kas surma või vigastada. Mis tähendab, et mootorratturil on eluliselt vajalik omada teadmisi esmaabist, et aidata iseennast või õnnetusse sattunud kamraadi.

Nii nagu iga õnnetuse korral, algab ka tsikliõnnetuse esmaabi enda ja kannatanu ohutuse tagamisest. Sõltumata sisepõlemismootoriga kaherattalise liigist on tegemist tulikuuma mootoriga, millele on asetatud mõnekümneliitrine paak eriti plahvatusohtliku kütusega. Tõsi, kokkupõrkel tekkiv kineetiline energia, mis on sõltuvuses massist ja kiirusest, lahutab üldjuhul ratturi mootorrattast.

Kui aga kannatanu on ohualas ehk süttimisohtliku mootorratta vahetus läheduses ning õhus on tunda ka bensiinilõhna, tuleb esimese asjana hinnata enda võimeid ja võimaluse korral kannatanu ohualast eemaldada.

Näiteks lohistades või Rauteki võtet kasutades. Teadvuseta kannatanu transportimiseks pannakse abivajaja esmalt istuvasse asendisse, seejärel võetakse tema selja tagant ja kaenla alt tema ühest käsivarrest kinni, nii tekib tugev haare. Ning siis lohistatakse kannatanu selg ees ja jalad maas ohualast eemale.

See kehtib siis, kui kannatanu ja abistaja on ohus, ja ainult siis. Ohutus keskkonnas on kannatanu liigutamine lubatud ainult äärmisel vajadusel. Igasugune lohistamine ja liigutamine võib olukorra hullemaks muuta.

Siiski, kui kannatanu lamab kõhuli, on tema seisundi hindamine raskendatud. Et aga parim võimalik lahas esmaabi andmise ajal on maapind, siis keera kannatanu ohutult, võimalusel kahe-kolmekesi ühe tüki printsiibil seliliasendisse. See tähendab, et kannatanu pea, õlad ja vaagen peavad keeramise ajal liikuma ühel tasapinnal.

MARRASTUSTEST SISEMISTE VEREJOOKSUDENI

Esmaabi kuldreegel mootorrattaõnnetuse korral: ära eemalda kiivrit, kui see ei sega kannatanu hingamist!

Kannatanu abistamiseks piisab visiiri üles tõstmisest ja kiivri kinnitusrihma avamisest. Seejärel võid kuulda ja mõista kannatanu esimesi sõnu, mis tavaliselt on suunatud mootorratta seisukorra kontrollile.

Kui kannatanu ei hinga või kiiver takistab tema hingamist, tuleb see eemaldada. Parim on seda teha kahekesi. Fikseeri kannatanu pea võimalikult neutraalses asendis, toeta seda ja eemalda kiiver aeglaste liigutustega.

Seejärel hinda kannatanu seisundit. Sagedased on näiteks alajäsemete vigastused, mis on kõige haavatavam piirkond, aga ka ülajäsemete, vaagna, rindkere ja lülisamba vigastused. Samuti võib esineda hulgiluumurde, põrutusest tingitud organirebendeid, sisemisi verejookse jne. Ka teekattel lohisemisest tekkinud pindmised haavad ja põletused ei ole haruldased. Sagedased peavigastused on peapõrutused ja hemorraagiad, mis võivad põhjustada mäluhäireid, krambihooge, halvatust ja viia koomaseisundini.

Suuresti sõltub vigastuste raskusaste kaitseriietusest ja -varustusest, samuti mootorratta kiirusest õnnetushetkel.

VAJADUSEL 112

Kannatanu seisundi hindamisel on abiks on akronüüm ABCDE, mis hõlmab viit kõige tähtsamat elupäästvat tegevust.

Kui kannatanu ei hinga, siis, nagu mainitud, eemalda ohutult kiiver. Ava teadvuseta kannatanu hingamisteed (A) alalõua tõste liigutusega. Fikseeri kannatanu pea oma põlvede vahele, haara kahe käega alalõuast ning tõsta suunaga ettepoole. Klassikaline pea kuklasse asetamine on lülisambavigastuse korral keelatud. Seejärel kontrolli, kas kannatanu hingab (B).

Kui hingab, siis tuvasta, kas esineb nähtavaid verejookse (C). Mootorratturi varustus on tavaliselt kaitsmetega, tugevast riidest või nahast, millest läbi imbuvat verd võib olla raske tuvastada. Verejooksu peatamiseks avalda haavale survet, aseta rõhkside, vajadusel (ja juhul, kui see on olemas ja oskused lubavad) kasuta žgutti.

Kui kannatanu on teadvusel, siis kõneta teda ja hinda teadvuse seisundit (D). Hindamisel on abiks küsimused, näiteks kas ta mäletab, mis juhtus. Vajadusel kata kannatanu termolinaga, hüpotermia (E) süvendab šokiseisundit.

Ja muidugi, kui selleks on vajadus, siis enne kõiki ülalnimetatud tegevusi helista häirekeskusesse, anna toimunust teada ja palu abi. Kui aga on näha, et mootorrattur pärast õnnetust rõõmsalt püsti hüppab, riided tolmust puhtaks rapsib ja minema sõidab, pole vaja häirekeskust tülitada.

Ärgu alul toodud karm statistika ja võimalikud võikad vigastused siiski kedagi mootorratastest eemale ehmatagu. Võrdluseks, hobusega ratsutamine lõpeb vigastusega 20 korda tõenäolisemalt kui mootorrattasõit.