IGIKESTEV KESKPÄEVAPIMEDUS

IGIKESTEV KESKPÄEVAPIMEDUS

Valitseva korraga pahuksisse sattunud inimeste kõrvaldamine pole meie idanaabri juures sugugi haruldane. Mooduseid selleks on mõistagi mitmeid. Mõrv, välja saatmine, avalik häbistamine, näidiskohtuprotsess, kui nimetada üksikuid. Seejuures pole viimati mainitu sugugi hiljutine leiutis, nagu kinnitab ka Arthur Koestleri raamat „Keskpäevapimedus. Pühendatud“.

Tekst: KARRI KAAS , Kaitse Kodu! peatoimetaja

Aga milleks korraldada aja- ja ressursimahukas näidisprotsess, kui inimesest vabanemiseks on lihtsamaidki mooduseid? Loomulikult selleks, et kedagi diskrediteerida. Oh ei, mitte muu maailma silmis, sest nemad ei lähe sellega kaasa, vaid ikka oma rahva ees, kes tahavad uskuda seda, mida nende valitsejad neile räägivad. Miks? Võib-olla annab sellest osaliselt aimu kõnealune romaan ja sellega samade kaante vahel avaldatud autobiograafiline essee „Pühendatud“.

„Keskpäevapimeduse“ peategelane on revolutsiooni veteran ja kõrge parteifunktsionäär, kes ühel heal päeval millalgi 1930. aastate lõpus vahistatakse süüdistatuna riigivastases tegevuses.

Erinevalt miljonitest teistest Stalini puhastuse kätte jäänud õnnetutest, kelle saatuse määrasid piinamisseguste ülekuulamiste käigus saadud tunnistuste põhjal kinniste uste taga ära piiratud koosseisuga tribunalid, pakutakse talle aga avaliku kohtuprotsessi võimalust koos kõigi juurdekuuluvate tulede ja viledega. Ning kiiret surma. Seda loomulikult ainult juhul, kui ta kõik talle ette heidetud patud enne omaks võtab.

Essees „Pühendatud“ heidab autor põgusa pilgu põhjustele, mis sundisid teda „Keskpäevapimedust“ kirjutama. Ja need põhjused on sügavalt isiklikud, sest nooruses oli võrdlemisi heal järjel Ungari juudi perekonnast pärit Arthur Koestler veendunud maailmarevolutsiooni toetaja ning kommunismi kummardaja. Alles põgus viibimine möödunud sajandi kolmekümnendatel sotsialistlikus paradiisis pani teda oma väärtusi ümber hindama ning veendumustest lahti ütlema.

Seetõttu ei pea vist mainimagi, et „Keskpäevapimedus. Pühendatud“ on suurepärane raamat. Ja seda üsna mitmel põhjusel, millest ilmselt kõige olulisem on meeldetuletus, et peaaegu terve sajandi vältel pole meie idapiiri taga sisuliselt midagi muutunud. Ning vale on ka loota, et see lähimas tulevikus juhtub.

Sest keegi on kunagi öelnud, et pimedus on kõigest valguse puudumine. Aga valgust, vähemalt sellist, mida meie siin valgusena mõistame, ei taha inimesed seal näha, kuna see tooks kaasa nende maailmapildi purunemise ning sunniks neid viimaks peeglisse vaatama ja tunnistama, et mitte keegi teine peale nende endi pole nende hädades süüdi. Ei välisega sisevaenlased, ei valitsejad ega nende teenrid, vaid inimesed ise. Mis annabki võimaluse pimedusel edasi kesta. Ka keskpäeval.

„KESKPÄEVAPIMEDUS. PÜHENDATUD“

Arthur Koestler

366 lehekülge

Postimees kirjastus