4 minute read
KUIDAS VALMISTADA KONSERVIKARBIST NUGA
KUIDAS VALMISTADA KONSERVIKARBIST NUGA
Eesti filmiklassikast teame, et nüri noaga saab keedumuna pooleks lüüa, võid saia peale määrida, moosiplekki pükstelt maha kraapida. Ilma noata ei saa sedagi. Võiks isegi öelda, et midagi. Sestap on nuga vaja. Ja kui nuga pole, tuleb see meisterdada.
Tekst: ASSO PUIDET , Kaitse Kodu! tegevtoimetaja
Noa, selle ratta, trükipressi ja kollaste märkmepaberite kõrval inimajaloo kõige tähtsamate leiutiste hulka kuuluva tööriista valmistamiseks on mitmeid võimalusi.
Näiteks metallitükki kuumuse ja kiviga mõjutades. Või, ajas veel kaugemale tagasi minnes, kiviklibust või luutükist välja ihudes, nagu seda tegid meie vanavanaisad astmes tuhat kaks ja pool miljonit aastat tagasi. Ja kui juba meie primitiivsed eellased said noa valmistamisega hakkama, saame meie kah.
Metslase kombel luust või kivist me seekord siiski nuga meisterdama ei hakka. Modernse inimesena kasutame toorainena hoopis konservikarpi, muutes selle õhukesest plekist toodetud anuma endale nii vajalikuks tööriistaks.
HÕÕRU
Seega, kõigepealt on vaja konservikarpi. Eelistatavalt avamata – siis saab selle enne tootmisprotsessi algust tühjaks süüa. Teatavasti algab ju iga edukas teekond korraliku kõhu-, et mitte öelda keretäiega.
Aga millist konservikarpi? Vahet pole, kas sprotid õlis, räim tomatis või turisti eine – igasugune konserv sobib. Kuni on tegemist sellise õhema, tavaliselt 240grammise konserviga. Igasugused ebastandardsed, kõrgemad ja kitsamad, maisi-, tomati- ning muu mudru ja adru konservid jäägu edasijõudnud noameistritele.
Pärast konservi konsumeerimist, vahet pole, kas tegite seda ise või põõsa alt leitud konservikarbi puhul keegi teine, on lisaks juba eraldatud konservikarbi kaanele vaja eraldada ka selle põhi. Juhul, kui teil on konserviavaja, on see ülesanne lihtne (vaadake konserviavaja kasutamise instruktsiooni).
Kui teil aga avajat pole, ja tõenäoliselt teil seda pole, sest mõistliku inimesena ostsite endale splindiga konservikarbi, mille avamiseks pole eraldi tööriista vaja, ootab teid nüüd ees suurem nühkimistöö.
Mäletate, kuidas lapsepõlves jalaga pudelikorki mööda asfalti hõõrusite, et plekkmärgi valmistamiseks selle pealmine osa sakiliste servade küljest lahti viilida? Täpselt sama tööpõhimõte kehtib ka konservikarbi põhja eemaldamisel. Ainult ärge toetuge jalaga konservikarbi servale, sest seda läheb teil edasises tootmisprotsessis vaja. Mitte siis niivõrd jalga, kuivõrd just konservikarbi serva.
Võtke konservikarp kätte ja hakake hõõruma selle põhja vastu kivi. Seni, kuni põhi on läbi kulunud ja eraldub konservikarbi servade küljest. Mida karedam kivi, seda kiiremini resultaadini jõuate.
PAINUTA
Nüüd, pärast põhja eemaldamist, on teil plekist rõngas, mis meenutab pigem piparkoogivormi kui nuga. Et aga piparkoogivormi läheb vaja ainult jõulude ajal, töötame edasi.
Järgmiseks tuleb plekkrõngas risti läbi lõigata. Sellekski võite kasutada teil juba kindlasti käpas olevat hõõrumistehnikat. Või siis näiteks lõiketeraga näpitsaid. Igatahes moel või teisel peate selle rõnga läbi lõigatud saama.
Pärast seda on teil miski, mis ei meenuta ei nuga ega piparkoogivormi. Nii et see ei ole koht, kus alla anda. Selle asemel painutage see miski käte vahel nii sirgeks kui saate. Nüüd on teil juba miski, mis meenutab kergelt paindes noatera.
Et paindest vabaneda, asetage see kõvale horisontaalsele pinnale ja taguge sealt haamri või selletaolise esemega, näiteks kiviga, viimasedki painded välja.
Oma kätetööd lähemalt takseerides näetegi nüüd oma tulevase, konservikarbist valmistatud noa tera. Konservikarbi pealmine, tehases tagasi volditud laiem serv on noa selg ning alumine, kivi peal lihvimisest pahaendeliselt pisut sakiline, noa tera.
Kui te sellise toore tera kätte haaraksite ning sihipäraselt kasutama hakkaksite, saaksite endale üsna ruttu koledad lõikehaavad peopessa. Kuidas seda verist ja valulikku stsenaariumi vältida?
Õige – noal peab olema käepide. Selle valmistamiseks voltige tera ühest otsast peopesalaiuselt tagasi. Tundub ju käes hoides toekam, eks ole? Aga teravad servad on ikkagi. Et kätte lõikavatest servadest vabaneda, tuleb käepideme ümber tekitada mingi kate, on see siis nöör, puukoor, teip või vana sokk, vahet pole – peaasi, et töötab.
TERITA
Ja ongi nuga valmis? Päriselt veel mitte. Kui nüüd noatera vaatate, siis näete, et see on üsna vedel ja paindub paremalevasakule. Niimoodi ei saa lõigata. Aga sellegi probleemi vastu on rohtu.
Tuleb leida midagi teravat, näiteks vana nael, ning noatera perforeerida ehk taguda sinna tihedalt väikesed lohud. Kõigepealt ühele poole tera ja siis teisele poole. Pärast seda insener-tehnilist hookuspookust võite veenduda, et tera sai märksa jäigem.
No kas nüüd viimaks on nuga valmis? Võib öelda, et jah, peaaegu. Jäänud on veel viimane lihv. Sõna otseses mõttes. Ehk siis kasutage näiteks sedasama kivi, millega ennist noatera sirgeks tagusite, ja ihuge nuga teravaks.
Palju õnne – olete valmistanud konservikarbist noa. Kaitse Kodu! läbiviidud katsetused näitasid, et sellise noaga saab sujuvalt prepareerida näiteks tomatit. Rääkimata vorstist. Ja muidugi ka keedumuna pooleks lüüa, võid saia peale määrida ning moosiplekki pükstelt maha kraapida.
Head kasutamist. Ja ärge endale näppu lõigake!
