ÜLDSEGI MITTE IGAV LIIV

ÜLDSEGI MITTE IGAV LIIV

Kõrb. Ei midagi elusat. Justkui. Väga, väga hästi liivatatud teed, aga muidu ei midagi rõõmustavat. Igav, eks. Vat ei pruugi nii olla! Kui juhtub, et sulle meeldib igav liiv ja tühi väli, siis peale Liivi luule tudeerimise on veel olemas ka Prantsuse Võõrleegion! Ja kõrb, see on ju seesama mis liivakast, kus lapsed mängivad, ainult et suurem. Niisiis tere tulemast lapsepõlve! Või, noh, see tähendab Võõrleegioni! Ja kohe läheb põnevaks ka.

Tekst ja illustratsioon: GUNNAR VASEMÄGI , vabatahtlik autor

Sahara kõrb aastal 1906. Keset kogu maailma ehitustöölisi rõõmustavas liivahunnikus asub kindlus. Mingil hetkel on prantslased otsustanud, et Saharas asuv liiv näeb välja täitsa nagu Prantsuse liiv, seega on kogu liiva sisaldav ümbruskond tegelikult nende oma. Kohalikud mõistagi seda arvamust ei jaga. Niisiis rajavad prantslased oma arvamuste selgitamiseks liiva sisse kindluse, kindluse sisse omakorda paigutatakse Võõrleegioni üksus. Leegioni astub ja Sahara liiva sisse satub igasugu inimesi, satub ka Beau Geste. Seltskonda täiendavad leitnant De Ruse, seersant Dagineau ja teised leegionärid. Mõistagi ka kohalikud, kes on endiselt seisukohal, et prantslased ja nende sõjavägi asuvad täitsa vales kohas. Ja siis hakkab juhtuma ...

Tegelikult on kõiges süüdi Percival Christopher Wren. Mainitud kirjamehele tuli 1924 loominguline hoog peale ja tuhinaga sai valmis romaan „Beau Geste“. Teos osutus nii äkiliseks, et on aja jooksul jäänud jalgu õige mitmele režissöörile. Alustati juba 1926, aga siis ei saanud veel küll. 1939, 1966 ja koguni veel 1982 tundus kirjatöös olema piisavalt ainest, et see ekraanile paisata. Mulle jäi erinevatest tõlgendustest näppu 1966. aasta oma. Võimalik, et ühe näitleja pärast, kes vähemasti meie kinolevis saavutas tuntuse hoopis hiljem. Just, see näitleja on Leslie Nielsen.

Filme, milles kujutatakse Võõrleegioni hiigelsuures liivakastis püssidega asja tegemas, ei ole tegelikult väga palju. Rommel oma tankidega on filmimeestele tundunud oluliselt ägedam. Eesti ekraanidele on jõudnud, kui nüüd peast kiiruga meenutada, „Leegionär“ Van Dammega peaosas ja esiotsa rohkem ei meenugi. Ju siis pole kirjamehed leidnud liivahunnikute vahel müttamisest piisavalt inspiratsiooni ja filmitegijatel ei jää muud üle kui sorida vähestes valmis kirjutatud käsikirjades ja sealt midagi meelepärast leida.

Aga filmil endal pole häda midagi. Mis siis, et materjal on korduvalt läbi leierdatud, ei saa režissöör Douglas Heyesi 1966. aastal valminud teosele midagi suuremat ette heita. Seda hoolimata tõigast, et film ei käsitle suuremat sõda ega osa sellest, on vaid pisemat kähmlemist kohalikega. Ja pärisfookus on hoopistükkis garnisoni sisekonfliktidel. 1906 on ka selline aeg, kus filmitegijate suureks kurvastuseks ei ole veel olemas nii vajalikku atribuutikat, mis näitaks vaatajale, et tegu on ikka tõsise sõjafilmiga, mitte niisama vehkimisega. Pole tanke, lennukeid, sest need on selleks momendiks suuresti veel välja mõtlemata. Autosidki pole, transport töötab pesuehtsal loomajõul. Viimasest tulenevalt ei ole kaadrisse loota bensiinivaate, mis plahvatades alati otsejoones taevasse lendavad. Püssid muidugi on. Ka kodanik Maximi väljamõeldud kuuliprits on olemas. Seega aktsiooni ikka saab. Kõige tähtsam on siiski see, et pihusolevas teoses on olemas lugu. Tegu pole spetsiaalselt filmi jaoks kirjutatud stsenaariumiga. Nood kipuvad nii mõnigi kord olema põlve otsas kokku visatud kraam, mis ei kõlba siis ka vaadata, kui selg ekraani poole keerata. Siin on tegu varem valmis kirjutatud raamatu ekraniseeringuga. Ja lugu kui selline on täitsa olemas.

Filmis vaadeldavas üksuses on kohaliku tähtsusega jumalaks seersant Dagineau. Ühel mitte eriti ilusal päeval saab seersant ähvarduskirja. Peale intensiivset mõttetööd otsustab Dagineau, et kõiges on süüdi leegionär Beau Geste. Otsustabki Dagineau panna omi meetodeid kasutades Geste nii-öelda üles tunnistama ja pattu kahetsema. Kõigist ponnistusist hoolimata ei õnnestu seatud eesmärke kohe mitte realiseerida ning intriigid, salatsemine ja keelekandmine saavad keset kõrbe asuvas garnisonis muudkui vunki juurde.

Režii on filmil saanud ka igati vinksvonks, film jookseb ladusalt, ei aja haigutama ega teki vajadust vahepeal kusagil ära käia. Suurepärane võte oli sõjafilmide kohustusliku osa – väljaõppe – ajaline lühendamine, ülelibisemine, kui nii võib öelda. Kui ikka filmis saab väljaõpe eetriaega kogu filmist tubli veerandi, siis läheb asi igavaks. Vaataja teab juba ette, millal möllatakse kõrvuni poris, millal sorgitakse põhukotte tääkidega, kes kelle peale karjub ja nii edasi. Siin libisetakse kogu kupatusest mõne minutiga üle, aga põhiline, kiusliku ja röökiva seersandi kuju, suudetakse edasi anda piisava põhjalikkusega. Üldse on kogu film väga hästi kokku monteeritud. Võiks ju arvata, et kui põhimine relv filmis on vintpüss, siis see dikteerib ka filmi tempo. Õnneks nii siiski pole. Jah, ainus automaattulevõimega masin filmis on Maximi kuuliprits, aga see ei tähenda, et muu tegevus uimane tunduks.

Osatäitjad on valitud igati klassikaliselt, Hollywood ikkagi. Beau Geste rolli saanud Guy Stockwell vastab igati standarditele – hea väljanägemisega meesterahvas peaosas on kindla peale minek. Sama jutt käib nimitegelase venda John Gestet mängiva Doug McClure kohta. Peale väljanägemise on meestel ka näitlemisoskus täiesti olemas. Küll aga muudab soorituse natuke naljakaks üks pisike nüanss. Eks asi on kinni tollastes standardites, mille järgi peab peategelane igal ekraanisekundil hea välja nägema. Midagi pole teha, aga praegu ajab naerma, kui ka keset lahingut on peategelase soeng ja väljanägemine igati perfektne. Et tunduks „nagu päris”, on pisut grimmi näkku visatud, aga korralikult kammitud soeng keset sõda on naljakas, midagi pole teha. Klassikalist lärmavat seersant Dagineau’d mängib Telly Savalas. Meie kohalikus kinolevis üsnagi tundmatu mees. Rolli teeb sellise keskmise või pisut paremagi, igatahes saab seersandi, kellel on küll kahtlused, aga ei mingit kõhklust, rolliga igati hakkama.

Leitnant De Ruse osas on Leslie Nielsen, näitleja, kelle osalemine vähemalt mind kallutas just seda filmi valima. Nagu näha, on peaasjalikult komöödianäitlejana tuntud Nielsen teinud ka täiesti tõsiseid ja tõsiseltvõetavaid rolle. Vahelduse mõttes täitsa huvitav vaadata, kuidas mängib koomik filmis, mis kohe miskit pidi ei ole naljafilm. Nielseni mängitud De Ruse on Võõrleegionis teeniv leitnant, kellele nii mõnelgi hetkel meeldivad just need pudelid, millesse on villitud etanooli sisaldavaid jooke. Ometi pole De Ruse puhul tegemist klassikalise joodikohvitseriga. Hilisem koomik Nielsen teeb selles filmis tõsise ja hea rolli. Vahelduse mõttes hea võimalus näha Nielsenit tegemas midagi täiesti teistsugust. Puhtalt lehelt vaatamise huvides on muidugi mõistlik kõik need „Palja relvaga” filmid ära unustada.

Komplekti täiendavad veel leegionärid ja tundmatuks jääda soovivaid kohalikke mängivad näitlejad, aga nende ülesanne on peamiselt kole välja näha ja õigel ajal surnut teeselda.

Kokkuvõte. Hea film! Tanke­lennukeid küll pole, miljonilised väesalgad ei marsi, aga see-eest on lugu. Ja see lugu on hea.

„BEAU GESTE“

Osades: Guy Stockwell, Doug McClure, Leslie Nielsen, Telly Savalas

Lavastanud: Douglas Heyes

1 tund ja 44 minutit

Hinnang kümnepallisüsteemis:

Idee: 8. Võõrleegionifilme on üldiselt vähe.

Teostus: 7. Hästi vaadatav film.

Näitlejatööd kokku: 7. Võiks anda rohkemgi, aga need graniidist soengud ...

Lavastajale: 7. Pole paha.