7 minute read
VENNATAPUSÕJA MUUSEUM AUSTRIA-PREISI SÕJA OTSUSTAVA LAHINGU VÄLJAL
VENNATAPUSÕJA MUUSEUM AUSTRIA-PREISI SÕJA OTSUSTAVA LAHINGU VÄLJAL
Sõda 1866. aastal Preisimaa ja Austria vahel on nimetatud tihti vennatapusõjaks, kuid sakslased kutsuvad seda sõda ka Saksa-Saksa sõjaks, mille tulemusena nihkus Saksa riikide võimukeskus Viinist Berliini.
Tekst: reservkolonelleitnant ANDRES REKKER , sõjaajaloohuviline
Kesk-Euroopas oli kõrvuti kaks tugevat saksakeelset monarhiat, kes sageli sattusid omavahel konflikti püüdluse tõttu piirkonnas domineerida. Luterlik Preisimaa soovis ühendada saksakeelsed maad ühtseks riigiks, jättes välja Austria saksakeelsed alad, ning valitseda nende üle. Katoliku Austria soov oli aga kaasata ühtsesse riiki kõik saksakeelsed maad. Saksakeelsed riigid, enamasti väikeriigid, olid jagunenud kahe sõdiva poole vahel enam-vähem pooleks, lisaks võttis sõjast osa Itaalia, mistõttu Austria oli sunnitud võitlema kahel rindel.
KÖNIGGRÄTZI LAHING
3. juulil 1866. aastal toimunud Königgrätzi lahing, mida tšehhi keeles nimetatakse ka Chlumi lahinguks või Sadová/Sadowa lahinguks, oli AustriaPreisi sõja kõige olulisem kokkupõrge, mis otsustas sõjakäigu tulemuse.
Lahingus osales umbes 435 000 sõdurit. Preisi armee suurus oli 220 000 ja Austria oma 215 000, kokku jättis lahingu esimesel päeval oma elu 13 000 sõdurit. Koos vangilangenutega olid Austria armee kaotused katastroofilised, ligikaudu pool elavjõust. Lisaks inimestele langes ühe päevaga 7000 hobust. Peale selle kaotasid Austria väed taganemisel kolmandiku oma 650 suurtükist. Ainult tänu Austria ratsaväe ja suurtükiväe edukale tegutsemisele toimus jalaväe taandumine organiseeritult, mis hoidis ära täieliku katastroofi.
Tegemist on suurima lahinguga, mis on toimunud tänapäeva Tšehhi Vabariigi territooriumil. Austria-Ungari Habsburgide monarhia sõjaline lüüasaamine tõi välja multikultuurse impeeriumi rahvusprobleemid ja omavahelised hõõrumised ning andis tõuke rahvusluse tekkele.
Königgrätzi lahing on vana AustriaUngari armee lüüasaamise sümbol ning tähistab samal ajal sõjaajaloo innovatsioonilist pöördepunkti. Siin sai hävitava kaotuse kuulus Keiserlich und Königlich (keiserlik ja kuninglik, sest tegemist oli Austria ja Ungari liiduga, Austrias nimetati sama valitsejat keisriks ja Ungaris kuningaks) jalavägi.
Königgrätzi lahingule on järgnenud lugematuid analüüse, miks selle kaotas Austria ja võitis Preisimaa. Kas oli põhjuseks preislaste tagantlaetav vintpüss või taktika või veel midagi. Lisapunktina mainitakse alati Preisi raudteevõrgu arengut. See võimaldas kindralstaabil kolm armeed ehk 197 000 sõdurit, 55 000 hobust ja 5300 veokit ümber paigutada Preisimaalt Põhja-Böömimaale (praegune Tšehhi Vabariigi territoorium) kõigest 21 päevaga, samal ajal kui Austria armee pidi toetuma ainult ühele raudteeliinile.
Samas ei saa öelda, et kõik Austria relvad olid kehvemad. Loomulikult oli tagantlaetav vintpüss vintpüsside evolutsiooni uus aste, kuid ajaloolased toovad välja, et Austria suurtükivägi oli preislaste omast sammu võrra ees. Austria vägede käsutuses olid palju moodsamad vintraudsed kahurid, mis olid oluliselt täpsemad ja pikema laskeulatusega.
Üheks peamiseks võidu toonud teguriks oli ilmselt Preisimaa relvajõudude reform, mille tulemusena loodi kindralstaap. Šoti-Ameerika tuntud ajaloolane, USA sõjaväelane professor Gordon Alexander Craig nimetas oma uurimuses „Königgrätz“ preislaste otsustavaks eeliseks strateegilist juhtimiskunsti ja ohvitserkonna väljaõpet. Ka Austria armeel oli kindralstaap, kuid erinevalt Preisimaa omast ei tegelenud see mitte vägede juhtimisega, vaid toimis organisatsiooni kontorina, millel polnud väliarmeedele mitte mingit mõju.
Austria sõjaajaloo kajastus aitas kaasa kindla vaatenurga tekkele kaotuse põhjustest – lüüasaamises süüdistati ainuisikuliselt Austria ülemjuhatajat Ludwig von Benedekit ning aktsepteeriti Preisi tehnoloogia juhtpositsiooni. Sellega vabastati Austria keiserlik ja kuninglik armee kui institutsioonid suuresti kaotuse põhjustamise süüdistusest.
Saksa sõjaajaloolastest kolonelleitnandid Thorsten Loch ja Lars Zacharias on teisel seisukohal kui nende austerlastest kolleegid. Nende kinnitusel sillutas tee kaotusele Austria armee juhtimise jäikus. Austerlastel on madalamaks juhtimistasemeks korpus (ligikaudu 30 000 meest), mis oli suuteline juhtima iseseisvaid sõjalisi operatsioone. Preisi poolel oli madalaim juhtimistase diviis, mille ülemad olid võitluse tegelikud juhid, sest diviisid olid võimelised pidama kombineeritud relvavõitlust, koosnedes mitmest jalaväebrigaadist, suurtüki-, ratsa-, inseneri- ja toetusvägedest.
Loomulikult oli kindralfeldmarssalil krahv Helmuth Karl Bernhard von Moltkel aastaid enne sõja puhkemist ette valmistatud plaanid rünnakuks Austria vastu ja ta lasi kindralstaabil need eelnevalt vormistada konkreetseteks käskudeks. Austria Põhjaarmee ülemjuhataja Feldzeugmeister (Austria armee auaste, relvaliigi kindral (suurtükivägi), vastab tänapäeva mõistes kolme tärni kindralile) Ludwig August Ritter (rüütel) von Benedek seevastu oli suurema osa oma karjäärist veetnud Itaalias ning tal polnud Preisimaa ja Böömimaa geograafiast aimugi. Samuti polnud ta kunagi varem juhtinud korpusest suuremat üksust.
Seega polnud Austrial ei ettevalmistatud plaane põhjapoolseks kampaaniaks ega ka ideid, kuidas neid ellu viia. Taktikavead ja tegematajätmised andsid võidupunktid Preisimaale. „On oluline märkida,“ kirjutab ajaloolane Gordon Alexander Craig, „et tagantlaetav vintpüss mõjutas lahingu tulemust vähem kui Austria juhtkonna mitmed taktikalised vead ja tegematajätmised.“ See toetab seisukohta, et ainult tehniline üleolek võitu ei too.
Lõppkokkuvõttes ei saanud sõja tulemusele määravaks mitte ainult relvastus, vaid ka austerlaste tehniline, organisatsiooniline ja taktikaline mahajäämus.
POPULAARNE ATRAKTSIOON JUBA ENNEVANASTI
Muuseum ei ole suur, kuid hilisem jalutuskäik lahinguväljal kinnistab muuseumist saadud elamuse. Tegemist on ühe Euroopa XIX sajandi suurima ja verisema lahingupaigaga, kus muuseumi ümbritsevale maastikule on rajatud ligi 500 lahingumälestussammast ja hauamonumenti.
Muuseumihoone ise aga püstitati Königgrätzi (tänapäeval Chlumi) kõige kõrgemasse paika 334,4 meetri kõrgusele merepinnast, kunagise Austria-Ungari armee peakorteri asupaika. Lisaboonusena on muuseu-
mil vaatetorn, millelt avaneb kogu lahingupaik nagu peopesal.
Kuigi muuseum avati ametlikult 1936. aastal, ulatub selle algus AustriaUngari impeeriumi aegadesse. Kohe pärast Austria-Preisi sõda kujunes Königgrätzi lahinguväljast turistide, lahinguveteranide ja sõjaajaloohuviliste kohtumispaik. Lähedal asuva linna hotellid pakkusid spetsiaalseid giidiga vankrisõite lahinguväljale, soetada sai brošüüre lahingu kirjeldustega ja postkaarte mälestusmärkidega. Juba 1894. aastal rajati endise Austria vägede ülema Feldzeugmeister von Benedeki juhtimispunkti lähedale sõjamälestiste esitlemiseks niinimetatud vahimaja, mis on tänase teabekeskuse ja muuseumi eelkäija. Viis aastat hiljem laiendati vahimaja kompleksi ning rajati 25 meetri kõrgune rauast vaatetorn ja võõrastemaja.
Königgrätzi lahingu mälestuseks sõjamuuseumi loomise idee pärineb 1866. aasta Preisi-Austria sõja monumentide säilitamise komitee liikmelt, tšehhi ajaloolaselt Josef Volfilt. Tema initsiatiivil ehitati aastatel 1932–1936 esimene muuseumihoone, enamik muuseumi eksponaate oli eraomandis. Muuseumi madalpunktiks oli Tšehhoslovakkia kommunistliku valitsuse valitsusaeg, mis ei soosinud muuseumi tegevust, ja muuseum langes praktiliselt varjusurma. Nii jäeti 1966. aastal Königgrätzi lahingu 100. aastapäeva tähistamine ära, kuna see ei sobinud kommunistlike võimude ideoloogilisse mudelisse.
MUUSEUMI TEINE HIILGEAEG
Alles pärast Tšehhoslovakkia kommunistliku diktatuuri lõppu ning Tšehhi ja Slovakkia jagunemist 1993. aastal kuulutas Tšehhi Vabariik 1997. aastal kogu lahinguvälja sõjamälestiste kaitsevööndiks. Sellega algas muuseumi teine hiilgeaeg.
Tänapäevane muuseumihoone rajati 2010. aastatel, selle käigus ühendati vana ja uus hoone. Vana vaatetorn asendati 1999. aastal uue, 55,6 meetri kõrguse torniga, mille vaateplatvorm asub 34,6 meetri kõrgusel.
Muuseumi fookus on jagatud kaheks: ühelt poolt lihtsõduri ja teiselt kindralite vaatenurk lahingule, mida toetavad dramatiseeritud dokumentaalfilmid. Põhirõhk on Königgrätzi lahingul, kuid käsitletakse ka kogu sõjakampaaniat Põhja-Böömimaal 1866. aastal.
Kuna muuseum ei ole suur, on ekspositsioon sellest lähtuvalt piiratud. Muuseumis eksponeeritakse peamiselt koopiaid, kuid need on niivõrd kvaliteetselt järele tehtud, et see ei sega külastajat. Eriti palju on vaatamiseks Austria-Ungari ja Preisi vormirõivaid, mis annavad ülevaate tollasest sõdurimoest, kus veel viimast korda domineerisid värvilised silmatorkavad vormid, mis asendusid sajandivahetusel hallides toonides märkamatute vormidega.
Samuti on ekspositsioonis olemas Austria 4-naelase välikahuri M.1863 koopia ning kõikvõimalikud tuli- ja külmrelvad, mis olid lahingus kasutusel. Eksponaatide hulgas on ka unikaalseid esemeid, nagu näiteks lahinguvälja arheoloogilistelt väljakaevamistelt avastatud leiud, või hävinud haua- ja kangelasmälestiste fragmente, nagu 4. Austria jalaväerügemendi monument. Eriliselt väärivad esile toomist kaks suurt lahingu dioraami sadade tinasõduritega. Muuseumis on võimalik tutvuda ka ekraanidel näidatavate taaslavastatud lahingustseenidega.
Lisaks antakse külastajatele võimalus isiklikult kätte võtta Preisi Dreyse tagantlaetav ja Austria Lorenzi eestlaetav vintpüss. Nende kahe relva võrdlus annab ühe mitmest põhjusest, miks lahingu võitsid preislased.
Loomulikult saab muuseumis kuulata ja poest kaasa osta CD sõjamarsiga „Königgrätzer Marsch“, mille autoriks on preisi sõjaväemuusik, Preisimaa keisri nimetatud kogu III armee muusikaorkestrite direktor, kuid sõjaväeliselt auastmelt ikkagi vaid veltveebel Gottfried Piefke. Võtnud ise lahingust osa, kirjutas ta marsi väidetavalt kohe pärast lahingut. See on siiani nii Saksa- kui välismaal, välja arvatud Austrias, üks tuntumaid Saksa sõjalisi marsse sama autori teise marsi „Preisi hiilgus“ („Preußens Gloria“) kõrval.
TÄIELIK KOGEMUS
Muuseum poleks aga täielik ilma selle läheduses asuva lahingumälestiste kompleksita. Alates 1870. aastatest ehitatud monumendid moodustavad Tšehhi Vabariigi suurima surmale pühendatud arhitektuurilise kollektsiooni. Sellesse kuulub 480 monumenti, mis on rajatud, mälestamaks mõlemal poolel langenuid. 1997. aastal kuulutati 1866. aasta lahingu koht muinsuskaitsetsooniks.
Langenute mälestussammaste rajamiseks ja selle tegevuse koordineerimiseks asutati 1888. aastal lahinguvälja mälestiste säilitamise komitee, millel oli tänuväärne roll kõigi PreisiAustria konflikti tõttu kannatanute mälestamisel. Komitee rajas juba 1904. aastal tähistatud turismirajad. Tänapäeval on võimalik lahingu käigust teada saada mitmel erineva pikkusega õpperajal, millel kulgemise hõlbustamiseks saab sõjamuuseumi kassast osta kaarte ja kirjeldusi.
Imposantne Austria keiserliku ja kuningliku armee mälestusmärk – ühishaud, Preisi sõjaväekalmistu, lustakas 8. Austria välijäägripataljoni mälestusmärk, suursugune mälestussammas Surnute patarei ja Chlumi külakirik koos keiserliku monumendiga loob ainulaadse atmosfääri, mis võimaldab külastajatel näha 1866. aasta sündmusi lahinguväljal väljaspool muuseumisaali ja neid lähedalt kogeda.
Kokkuvõttes võib ütelda, et külastuse mulje sõltub ilmast, sest vabasse õhku on peidetud vähemalt pool Köninggrätzi lahingupaigalt saadavast elamusest. Juhul, kui sattute lahinguvälja külastama paduvihmas, saate lisaelamuse, sest ka 3. juulil 1866 sadas paduvihma ja mudavood takistasid liikumist.
