R20 - HEA MEISTRI TÖÖRIIST

R20 - HEA MEISTRI TÖÖRIIST

Minu esimene teenistusrelv aastal 1997 oli vana hea Galja, Iisraeli tootja Galil AR. Toona käis selle relvaga kaasas omajagu intriige seoses relvahankega ning loomulikult ei usaldatud „kõrberelva“ jahedal ja sombusel Terra Marianal sugugi.

Tekst: veebel ERMO KARILAID , Kaitseliidu kool

Aastal 2013 külastas ESTCOY-14 välismissiooni Camp Bastionis Kaitseväe juhataja ja see oli juba aeg, mil ka Kaitseväe peastaabi tasemel liikusid mõtted uue relvasüsteemi käsitulirelva platvormi hankimisest.

Kaitseväe juhataja uuris missioonisõduritelt, millist uut platvormi nemad sooviksid. Kauaaegne Scoutspataljoni sõdur seersant Kokla vastas kõigi eest: „Uut Galili!“

Mis on selle avanäite moraal? Lihtne tegelikult. Liigagi tihti hindame või alahindame me mingeid asju lihtsalt eelduste põhjal.

Head meistrit hinnatakse tema oskuste põhjal. Ka oskus valida tööks vajalikke tööriistu võib olla üheks hinnangu andmise aluseks.

Kui aastaks 2020 oli pärast pika ja põhjaliku hankekadalipu läbimist otsustatud valida uueks käsitulirelva platvormiks AR ja tootjaks Lewis Machine & Tool Co., oli paljudele põhiküsimuseks, kes on need sihtüksused, kellele esimesena jaotuskava alusel relv kätte antakse. Kaitseliidule omaselt jagus furoori parasjagu. Kuni selleni välja, et mõni mees lubas lausa tegevliikme staatusest loobuda, kui talle uut relva ei anta.

Olles Kaitseliidu kooli sõjalise õppesuuna relvainstruktorite koolitajana üks vähestest väljavalitutest, kes määrati saama saabuva relva baasõpet, et hiljem kujundada ja Kaitseliidus läbi viia uue relva baasõpet relvainstruktoritele, võisin relvaga tutvuda enne teisi. Varem olid minu teenistusrelvadeks olnud juba mainitud Galil (kõik meil kasutuses olnud versioonid AR, ARM ja SAR), AK-4, MP-5 ning kokkupuuteid oli olnud ka HK G-36 ning Kalašnikovi tüüpi relvadega.

R20 Rahe koolitus oli tuntavalt relvatootja käekirjaga. Kindlasti parim relv kõikide Liivimaa ratsutajate seljas. Tutvustati nii 5,56 kui 7,62 platvorme ja loomulikult olid demorelvadel küljes kõik tuled ja viled, mis võimalik. Ka 40 mm rauaaluse granaadiheitjaga versioon oli esindatud. Tutvustusel kasutati relvadel Holosun sihikuid ja lisatud olid ka IR-võimega lambid.

Mind ei ole „relvahaigus“ kunagi ülemäära vaevanud. Relv on tööriist, mis aitab kasutajal oma töös efektiivne olla. Kui minult küsitakse endale relva hankimiseks soovitusi, siis on mu esimene soov teada saada, milleks küsija endale relva soetada tahab. Kas enesekaitseks, laskespordiks või ego upitamiseks? Käsitulirelv on täppistöövahend ning isik, kes on selle endale hankinud mitte välimuse, vaid käepärasuse põhjal, on spetsialist.

Seega kui minu ees seisavad relva vajavas situatsioonis kõrvuti härrasmees suurekaliibrilisega ning härrasmees ilma väliste relvakandmistunnusteta, näen ma vaimusilmas rullnokka bemmiga ning Hercule Poirot’d jalutuskepiga metsajalutuskäigu alguses. Ning sellises olukorras on enesekindlusetu argpüks igal juhul kõigile märksa ohtlikum kui kainelt kaalutlev spetsialist.

Universaalset töövahendit ei ole olemas, iga olukord nõuab vastavalt oma iseloomule õiget vahendit. Jaoliikme tuletöövahend peab olema töökindel, võimalikult vähese kaaluga ja piisava koguse mõjutusmoonaga. Tean, et nii mõnigi esimese taseme logistik eelistaks puhtalt laskemoona etteveo lihtsustamiseks ühtset kaliibrit kuulipildujale ja toetusrelvale. Vähem matemaatikat ja lihtsam ettevedu. Ehk siis pigem 7,62 kaliiber. Samas kui salve maht erineb suisa 10 padruni võrra, on mõistlikum siiski jääda korrektselt töö ära tegeva 5,56 kaliibri juurde. See, millist moona eelistada, on juba eraldi küsimus. Tänane sõjateater kinnitab, et pigem eelistada soomustläbistavat. Soovitud tulemus saavutatakse kiiremini ja see on kindlasti üks edu võtmekohti. Kõik senised kasutusel olnud platvormid on seda ka võimaldanud, seega küsimus jääb, miks hankida uus ja hinnalt kaalukam.

Isiklikult olen palunud oma relvuritel – jah, mul on neid suisa kolm – oma tööspetsiifikast tulenevalt jätta võimalusel minu kasutusse ka kõik eelmised relvad. Osaliselt on saadud mulle ka vastu tulla ja suur tänu neile selle eest.

Proovime siis minu kogemuse abil välja selgitada tänaseks juba paar aastat kasutuses olnud Rahe eelised ja puudujäägid võrreldes teiste seniste jao taseme käsitulirelvadega. Toetun võrdluses enda, oma kursuse instruktorite ja mõnede spetsialistide hinnangutele. Tabel 1 on koostatud eelkõige isikliku kogemuse põhjal ega ole kindlasti absoluutne.

Kui vaadata tabeli ülemist osa, siis saab vastuse kätte üsna kiiresti: kõik parameetrid jäävad Rahe puhul pigem üle keskmise. Tabeli alumine osa on pigem subjektiivne, kuid päringud suurema intensiivsusega kasutajate seas annavad ka siin pigem üle keskmise tulemuse. Ergonoomika osa selgitan kõige viimasena, alustan parameetritest.

Kaliibri kohta taiplikumal kasutajal loodetavasti rohkem küsimusi ei teki. 5,56 mm moona mahub salvedesse rohkem, see kaalub vähem ja lahingusse on võimalik minna selle võrra suurema tulejõuga. Kui moon on veel soomustläbistav, on peaaegu pool võitu juba olemas.

Efektiivne laskekaugus on tootja antud parameeter, mis on kindlasti põimitud subjektiivse kasutusoskusega. Selle vastu aitab kogemus ja treening ja need on juba igas kasutajas endas kinni. Samuti näitab sõjateater, et poolkinnine maastik dikteerib laskekauguse vajaduseks kõige sagedamini ca 300 meetrit ja selleks on R20 rohkem kui piisav.

Standardne salve maht on ainult natuke väiksem kui näiteks Galilil ja täna on lahingukomplektiks arvestatud 9 salve ühe võitleja kohta, mis arvutuslikult teeb 270 lasku relva kohta, s.t 1620 lasku vähendatud (min) koosseisus ja 3240 lasku täiskoosseisus jaole, see teeb terve rühma kohta ligi 10 000 mõjutusvahendit. Võtame veel teadmiseks, et salved on tugevast plastikust, see tähendab kerged, ja tugev pluss ongi välja joonistunud.

Relva kaal on tegelikult väga oluline parameeter, kogenud võitlejad nõustuvad minuga ka une pealt. Kui sellega ei kaotata relva töökindluses, ei ole rohkem siin midagi arutada. Okas päkka ja tuld!

Relva pikkus on natuke argumenteeritavam parameeter. Positsioonilahingus võib eelistada pikemat, rünnakul lühemat ja linnalahingus hoonestuses liikudes eriti lühikest mõõtu. Selles osas tuleb lihtsalt rõõmustada reguleeritava kabapikkuse üle ja leppida, et tegemist on universaaltööriistaga.

Hooldus jaguneb laias laastus kaheks: hooldamine lahingus ja hooldamine põhjalikult (lahingupausil). Kaks asja, mis R20 hoolduse juures rõõmustavad, on relva osaline avamine kiirhoolduseks ja teadmine, et hooldatud relv on valdavalt töökindel. Kui relva hooldamine tagaplaanile jätta, siis on tõrgete esinemine loomulikult ainult aja küsimus. Tänane praktika ütleb, et Rahega opereerides on mõistlik hoolduskomplektis olev relvaõlipudel täidetuna kaasas hoida. Kuivades ja tolmustes tingimustes läheb seda kindlasti vaja.

Ka põhjalikuma hoolduse puhul ei ole vaja oluliselt nuriseda. Tähelepanu peab pöörama relva kokkupanekul eelkõige luku ja lööknõela õigesti paigutumisele. Vastasel juhul, ja praktikas kogetuna, tuleb pärast töökorras oleku kontrolli relv uuesti lahti võtta ja plehku pannud lööknõel korrektselt õigesse kohta tagasi panna.

Relva lahtivõtmine ja kokku panemine võrreldes näiteks AK-4 sama protseduuriga on tunduvalt ergonoomilisem, vähem musklit ja ajuressurssi nõudev tegevus.

Töökindlus. Vana tõde, et kõik kulub, mis liigub, tuleneb füüsikaseadustest ja ma ei tea väga ühtegi relva, mis kunagi tõrkeid ei annaks. Küsimus on tõrgete iseloomus, ilmnemissageduses ja eemalduslihtsuses.

Purunemised ei ole kahjuks uue relva puhul päris võõrad, aga õnneks (veel) mitte oluliselt sagedased. Üks sagedasemaid neist on kestatõmmiku murdumine ja mida aeg edasi, seda rohkem seda viga kipub esinema. Relvurid julgevad väita, et mida uuem partii, seda kehvem materjali kvaliteet. Turumajanduse varjuküljed.

Tõrked tekivad loomulikult kehva käsitsusoskuse, halva hoolduse või komponentide kulumise tõttu. Üks komponent, mis aja jooksul tahab väsida, on salv. Tootja on salvedega kaasa andnud salvesuudme klambrid, mida õppusele, tiiru või lahingusse ei ole otstarbekas kaasa võtta, küll aga on mõistlik salvele kinnitada pikemaajalisel hoiustamisel relvakapis.

Salvekatte eesmärk on tagada, et pika hoiustamise vältel ei hakkaks salvekeel vedru survel salvehuuli väljapoole painutama. Kui salvehuuled on pika kasutamisega kulunud, juhtub topeltlaadimine, sest lukk saab tagasi ette liikumisel võtta alt veel ühe padruni kaasa.

Kriitikat on saanud ka raudsihikud. Põhjuseks logisemine. Õnneks on tänaseks Kaitseliitu kohale jõudnud Mepro punatäpp (tegelikkuses küll rohetäpp) ja selle juures tuleb vaid silmas pidada, et ta õigesti peale kinnitataks, nii et kiirkinnitusi oskamatusest puruks ei keera. Kui Mepro sihiku kinnitamisel jätta kiirkinnitused suletud asendisse ja seejärel pingutada mutreid, siis purustatakse sihiku kinnitused. Seega on mõistlik saada selle kohta oma maleva relvurilt adekvaatne ülevaade, kuidas muidu igati kõrge taluvusega punatäppsihik relvale korrektselt kinnitada.

Käsitsuslihtsus ehk ergonoomika ja relva käitumine tegevustes. See kipub olema kõige suuremaks argumenteerimisteemaks. Need, kes on ühe relvaga pikalt toimetanud ja selle protseduurid endale motoorseks treeninud, relva käepäraseks kohandanud koos kõikide vajalike „tulede-viledega“ ja lahingutes edukad olnud, ei kipu enam uuendustesse kõige edumeelsemalt suhtuma. Näite võib tuua SERE maailmast, kus vana hea raudkatelok on tihti rohkem hinnas kui edev gaasipõleti, mis olulisel hetkel võib alt vedada.

Modulaarsus on platvormi AR suur eelis. Relvale saab kinnitada kõike, mida tänane lahinguteatri turg pakub, IR-lampidest kuni öövaatlusseadmeteni välja. Väga tänapäevane. Samas peab siiski arvestama, et liiga edev ja „ületuunitud“ relv muutub pigem ballastiks, kui tal on küljes koormate viisi vahendeid, mida sõdur kas sisuliselt ei kasuta või, veel hullem, ei tea, kuidas kasutada. Viimane kipub kujunema just pühapäevasõdurite suureks pehmeks veakohaks. Tihti ei oska vähese kogemusega, aga edev sõdur aru saada lihtsast tõsiasjast, et iga lisatud komponent tegelikult muudab relva ergonoomikat alates tasakaalustatusest kuni kaaluni välja. Meeles peab pidama, et laskmist tuleb harjutada sellise relvaga, nagu ta endale komplekteeritud on. Ägeda lasersihiku ja IR-lambi küljest ära võtmine tiirulaskmistel tähendab, et operaator ei ole valmis neid ka lahingus kasutama.

Lihtsale jaorelvale piisab heast punatäppsihikust, mis aitab kiiresti sihtmärgi leida ja seda mõjutada. Jaoülema relvale ja kogenumale võitlejale on mõistlik lisada ka suurendus, mis aitab lahinguvälja vaadelda. Kõik muu on tegelikult juba erivahendid, mida on mõttekas külge panna vaid eri liiki ülesannete täitmiseks.

R20 käitub laskmisel väga viisakalt, on hästi tasakaalus ja väljarihituna hoiab sihtimiskeset suurepäraselt. Tagasilöök (recoil) on tänu kaba sisse paigutatud leevendile ka algaja jaoks üsna minimaalne. Päästiku töökäik on samuti pigem viisakalt alla keskmise tõmbepikkusega ning eelpäästik lihtsalt leitav ja tuntav, seega kasutatav.

Minu relvakäsitsuskogemus Rahega on mu kärsitu iseloomu ja kiirlasketehnika tõttu pigem õpetanud ennast eelpäästiku kasutamisel rohkem distsiplineerima, et vältida soovimatuid kiireid topeltlaske. Samas kinnitavad tabamused ja hajuvuse tolerants, et ka topeltlaskude puhul hoiab relv ennast kenasti sihtmärgis.

Millega peab loomulikult põhjalikult arvestama, on Rahe ambidekstria, eesti keeles mõlemakäelisus, ehk seda relva saavad kasutada nii parema kui ka vasaku juhtkäega inimesed. Sellest tulenevalt on püstolkäepideme ümbrus mõlemalt poolt täis nuppe ja klahve ning nendega harjumine võtab aega, et kiires olukorras leida õiged kohad, kuhu vajutada. Seega, harjutamine on ülioluline ja praktika tõe kriteeriumiks.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et nii platvormi kui tootega on meie kaitsevõime teinud suure sammu edasi ja Eesti riigi regulaarväevõime on autoturu analoogiat kasutades jõudnud kallimate keskklassi mudeliteni. Rahe on õnnestunud valik, pakub lahendusi kõikidele kasutajatele ning minu isiklikes eelistustes paigutub kohe üsna Heckler & Koch G36 järele.