VARESED, PEIPSI JÄRV ja 1740 VIINERIT

VARESED, PEIPSI JÄRV ja 1740 VIINERIT

Selleks, et viia läbi Naiskodukaitse baasväljaõppe välitoitlustuse mooduli praktika, on ideaalis vaja mõnd suurüritust. Mida suuremat, seda parem. Noorte kotkaste ja kodutütarde laager Spekter Tartumaal Peipsi ääres sobis selleks nagu kulp supisse.

Tekst: LEANE MORITS , NKK Tartu ringkond, toitlustusgrupi juht

Seda põhjusel, et nii said täidetud kõik õppekava läbimiseks ette nähtud kohustuslikud komponendid – teha süüa kolm toidukorda järjest (meie tegime 11 toidukorda, kolmapäeva õhtust pühapäeva hommikuni), vähemalt 40 inimesele (laagris oli 434 noort ja täiskasvanut, kuuldavasti selle suve kõige suurem Spektri laager) ja välikatlas (meil oli neid kaasas neli).

Suvi on väljas söögi tegemiseks ja ka söömiseks väga hea aeg. Vähemalt võiks seda arvata. Alati see nii siiski pole, eriti Peipsi ääres, kus seekord ei kehtinud küll ühegi ilmaäpi ükski ennustus. Nii saimegi mitu korda ootamatu paduvihma eest balletihüppeid tehes üle lompide joosta, käes kandikud hommikupudru kõrvale mõeldud juustude ja vorstidega.

Õnneks oli söögiala varju all, nii et noored pääsesid vähemalt hetkeks vihma käest. Ja siis tuli jälle päike välja, kuivatas telgid ja parandas tuju. Rõõmu tundsime ka selle üle, et tänavu polnud tavapärast Peipsi tuult, mis ühel aastal soola ja pudruhelbed kallamishetkel lihtsalt potist mööda puhus.

SALAT RUULIB

Oleme kümmekond aastat teinud noortelaagris süüa enam-vähem sama menüü järgi, mille põhja koostas meie kunagine toitlustusgrupi juht Anna, kasutades Tervise Arengu Instituudi välja antud raamatus „Menüüd ja retseptid lastele“ (2008) leiduvaid juhiseid ja eelistusnimekirju.

Teise päeva õhtusöök kipub olema see, mida me paika ei saa – oleme katsetanud nii ühepajatoidu kui kanariisiroaga, aga midagi jääb nagu ikka puudu ja konkreetselt selle toidukorra eest me valjuhäälseid kiidusõnu ei kuule.

Samas ootavad kauaaegsemad laagrilised terve aasta (alates eelmisest suvelaagrist) meie kamavahtu moosiga, viimase õhtu kartuliputru viineritega ja värsket hapukurki, mis pannakse käima laagri alguses.

Ja kuna kakaod teeme päris kakaopulbrist, mitte kiirlahendustest, ja lisame piima hulka tripsukese vahukoort, siis limpsitakse hiljemalt magamamineku ajaks isegi pott täiesti puhtaks.

Märkame rõõmuga, et laste toitumisharjumused on muutunud tervislikumaks – kui veel 7–8 aastat tagasi prooviti värsketest salatitest mööda hiilida, siis nüüd süüakse kõik ära ja küsitakse teisel ringil veel juurdegi. Ka pudru ja maisihelveste vahekord on muutunud väga palju pudru kasuks. Siin on kindlasti „süüdi“ ka meie peakokk Maret, kes lihtsalt oskab meisterliku keetmise ja maitsestamisega iga poisi ja tüdruku putru armastama panna.

Kindlasti tekib küsimus, kui keskkonnasõbralik on sellise suure laagri toitlustamine. Vastus: muret teevad pigem pakendid, millega toiduained poest tulevad, neid on tõesti palju ja mitte kõik neist pole taas ringlusse antavad.

Ühekordseid nõusid söömiseks (ühe erandiga – kamavahtu pakume biolagunevast kausist) ei kasuta me enam ammu, igal lapsel ja juhil on omad nõud kaasas ja me loome mugava võimaluse pärast iga söögikorda need ära pesta.

Meie naised on nõudepesuliini juures ja juhendavad segadusse sattunuid, mismoodi pesu käib. Jah, tänapäeval peab seda tihti tegema, sest kodus peseb nõusid masin või mõni teine pereliige.

KÄTE PEAL EI ISTUTUD

Selline rohkem kui 400pealise seltskonna toitlustamine on paras proovikivi, aga meil on kujunenud vahva kamp, kes igal aastal rõõmuga kokku tuleb, et mõnusalt aega veeta ja lastele head tuju tekitada.

Viimastel aastatel on meiega ühinenud ka arvukalt praktikante, seekord lausa 28 inimest, kes jagunesid nelja päeva peale laiali nii hästi, et igal toidukorral oli tegutsemas kümme vana olijat ja enam-vähem kümme uut tulijat.

See seltskond kooris laagri jooksul kamba peale 210 kilo kartuleid, hakkis imepeenikeseks 8 kilo šampinjone ja lõikas „põrsakesteks“ 1740 viinerit. Vanadel olijatel sai küll kästud istuda oma käte peal ja nautida vaadet Peipsile, et praktikandid ikka täiskoormuse ja -kogemuse saaksid, aga no kussa ... nii kui range pilk pealt ära läks, haarati noad ja asuti ka ise tööle.

Ja töö kõrvale räägiti kogemuslugusid ekstreemsetest toitlustamistest kohalikus kõrbekuumuses, praksuva pakasega ja põleva panniga. No et ikka uued liikmed korralikult ära hirmutada ja ainult kangemad julgeksid edaspidi välitoitlustamisele läheneda.

Aga tundub, et sel aastal sattusid kokku väga kohkumatud naised, sest nii mõnigi lubas ka edaspidi kohe appi tulla, kui kutsutakse, ja mõni küsis, kuidas toitlustusgrupiga liituda saab.

Nii et läks nagu ikka, saime lastelt spontaanseid kiiduavaldusi meie tehtud roogadele ja söögitegemispisikuga nakatatud uusi toitlustusgrupi liikmeid.

P. S. Eriteade Ranna küla varestele –need neli värvilist nuustikut, mille te laste nõudepesuliinide juurest sisse vehkisite, ei kõlba tegelikult pesamaterjaliks!

VÕITLUS VÄLIKATLAGA

Tekst: EVA-INGRID RÕÕM , NKK Tartu ringkond

Esimese päeva õhtul pidime toitu tegema „kõigest“ viiekümnele inimesele ning ka menüü oli lihtne – grillvorstid ja salat. Huvitavamaks läks hommikul, kui pidime tõusma juba kell kuus, et hommikupuder ikka poole üheksaks valmis saaks.

Usina „õpilase Kiirena“ sain proovida nii välikatlasse tule tegemist, pudru keetmist kui ka jagamist – putru kulbiga katlast toidukaussidesse „võluda“, ilma et vahepeal midagi üle ääre tilguks või maha kukuks, ei olegi nii lihtne.

Kõige huvitavam oli minu jaoks muidugi välikatel – sellise monstrumiga igaüks juba kokku ei puutu. Tegelikult on „monstrum“ üsna talutavate mõõtmetega, ka lühemad naised said selles supi segamisega kenasti hakkama, aga 40-liitrise tulikuuma poti tõstmiseks on vaja kahte inimest, nelja kuumakindlat kinnast ja kindlalt kokkulepitud tegutsemist.

Ja frikadellide praadimine, milleks end vabatahtlikult üles andsin, ei olnud teps nii lihtne – tuld maha keerata ei saa, liigutama peab kiiresti ja juba küpsenud frikadellid peab pannilt ahvikiirusel ära tõstma, et uus pannitäis praadima panna. Peakokk Maretil oli kaval nipp ka panni puhtaks „praadimiseks“, selleks tuli pärast frikadelle viimase pannitäiena lihtsalt porgandid läbi kuumutada.

Välikatla pesemine on samuti omaette oopus ja loota, et pärast seda ei näe ise välja nagu korstnapühkija, esimesel korral ei maksa. Katel võib seestpoolt ju puhtusest läikida, aga tule kohal kuumutamisel läheb see ümbert väga nõgiseks ja keeruline on hiljem seda vaid vähese sooja vee ja nuustiku abil pestes niimoodi käänata ja pöörata, et kõik kohad põhjalikult puhtaks saaksid, ise aga seejuures katla välisküljega liiga tihedat tutvust ei tee.

Meelde tuleb veel uue menüü katsekavalus – kanapasta sisse peideti ära terve müriaad šampinjone, aga kuna oli kokku lepitud, et need hakitakse imepeeneks, siis lapsed süües sellest numbrit ei teinud ja nii mõnelegi, kes tunnistas, et ta muidu seentele viltu vaatab, sai see kanaseenepasta nii armsaks, et küsis veel lisagi.