ETTEVAATUST, SEPTEMBER 17

ETTEVAATUST, SEPTEMBER 17

Venemaa välispoliitikat peetakse tihti ettearvamatuks. Tegelikult on see piisavalt süsteemne, traditsioonides ja stampides kinni ehk palju sellest kordub eri riikides. Seda nii taktikalistes käikudes kui isegi kuupäevades.

Tekst: TOOMAS ALATALU , politoloog

Hakatuseks pöördugem MRP elluviimise juurde. Moskva jaoks algas see 17. septembril 1939 kallaletungiga Poolale, järgmiseks tipphetkeks sai Saksa ja Nõukogude armee ühine võiduparaad Brest-Litovskis 22. septembril 1939.

Nõukogude ja ka Venemaa ametlikus ajaloos on 17. septembrit hinnatud kui Ukraina ja Valgevene rahvaste poolakate ikkest vabastamise algust. Samas on just sel kuupäeval juhtunut hiljem peaaegu sama sisuga kinnistatud vähemalt kolmel korral.

President Putini kurikuulsad sõnad sellest, et NSVL elas üle XX sajandi suurima geopoliitilise katastroofi, kõlasid aprillis 2005, mil juba olid tehtud esimesed sammud selle tagajärgede likvideerimiseks.

Otse öeldes oli alanud n-ö kaotatud maade tagasivõtmine. Esimene selge sõnum maailmale oli 17. septembrile 2006 määratud referendum Transnistrias, sest küsiti: „Kas te toetate (Transnistria Vabariigi) iseseisvuspoliitikat ja järgnevat vabatahtlikku liitumist Vene Föderatsiooniga?“ Urnide juures käinud väidetavast 310 000st hääletajast vastas jaatavalt 301 000. Kuna midagi ei järgnenud, ei nähtud toimunus omapärast sõjakuulutust naabritele ega osatud vaadata ettepoole. Asi piirdus üksnes märkusega kummalisest kuupäevade kokkulangemisest 1939–2006.

SÕPRUS, KOOSTÖÖ JA VASTASTIKUNE ABISTAMINE

Napilt kaks aastat hiljem räägiti kokkulangevusest juba tõsiselt, kui Gruusiale kallale tunginud Venemaa sõpruse, koostöö ja vastastikuse abistamise lepingud. Sündis see Kremlis 17. septembril 2008.

Mõistagi ei kommenteeritud ei Moskvas, Tshinvalis ega Suhhumis, miks just sel kuupäeval, ent fakt jääb faktiks. Veebruaris 2014 alustas Moskva agressiooni Ukraina vastu erivägede sissetungidega Krimmi ja Ida-Ukrainasse.

Krimmis algatati kiirelt rahvahääletus liitumiseks Venemaaga (16. märtsil) ja kõikide üllatuseks ilmnes, et 17. septembril 2006 ei hääletatudki Transnistrias mõttetult, sest toona langetatud ja kinnitatud otsus saadeti 17. märtsil 2014 Moskvasse Riigiduuma esimehe nimele.

Raske öelda, mis järgnenuks, kui Venemaa nn Novorossija autonoomse piirkonna loomine Ukraina lõunaehk Musta mere äärsetest aladest oleks toona õnnestunud. Loogika ütleb, et Novorossija tunnustamisele oleks järgnenud Transnistria n-ö ametlik tunnustamine, mida Kreml oli selle hetkeni vältinud ja väldib tänaseni.

Tasub teada, et Kremli ametlikus välisriikide nimekirjas on Abhaasia Vabariik ja Lõuna-Osseetia Vabariik n-ö ühes rivis Kasahstani, Kõrgõzstani jt. endiste liiduvabariikidega. Transnistria ehk venekeelsena (üksnes) Pridnestrovje seisab aga mainitud nimistust eraldi. Miks, seda teab selgitada vaid Kreml ise. Millal, on samuti lahtine, ent 2006. aastal tehtud otsuse laualepanek kaheksa aastat hiljem on mõtlemapanev.

Sama tuleb öelda teisegi kokkulangevuse kohta, mille üheks tegijaks on teine separatistlik piirkond Moldovas – Gagauusia autonoomne rajoon, mille tänanegi liider Evghenia Guțul kuulutab, et esindab Venemaa-meelset parteid.

MÄNG MITME VAATUSEGA

Ukraina sündmuste vallandajaks sai riigi toonase presidendi Viktor Janukovõtši 28. novembril 2013 Vilniuses kuulutatud otsus, et Ukraina eelistab Euroopa Liiduga liitumisele Putini pakutud Euraasia Liitu.

Ukraina rahvas reageeris tormiliselt ja puhkes Euromaidan ehk revolutsioon. Selle finaaliks sai 22. veebruaril 2014 toimunud põhiseaduslik võimuvahetus – Ülemraadas hääletati võimuks Euroopa-meelsed jõud.

Vastasleer oli ette kaotanud, sest osa saadikuid olid samal ajal juba Harkivis, kuhu kogunes 3477 kõigi tasandite Moskva-meelset saadikut kogu Ukrainast. Kohal olid ka Vene riigiduuma väliskomisjonide esimehed ja kolm Venemaa kuberneri.

See kogum lubas vabastada Ukraina Kiievis võimule tulnud režiimist ja juba järgmisel päeval võtsid Harkivis olnud saadikud n-ö tänava kaasabil üle võimu Sevastoopolis, kolm päeva hiljem Krimmis jne.

Ent samal päeval, 22. veebruaril kogunesid ka Gagauusia kõigi tasandite saadikud, andmaks teada, et juhul, kui Moldova peaks ühinema Rumeeniaga, on Gagauusial õigus oma iseseisvus välja kuulutada. Vastav otsus oli langetatud 2. veebruaril toimunud rahvahääletusel, mille korraldamise otsus tehti veel 27. novembril 2013.

Nii peaks olema selge, et alates oranžist revolutsioonist Ukrainas 2004-2005 on Venemaa kogu aeg koordineerinud oma vastutegevust nii Ukrainas kui ka Moldovas.