iNimeNe
mart Noorma –
meie meeS tULeviKUSõjaS Eesti sõdur peab olema valmis lahinguolukorras kohtuma robotiga ja suutma olla temast nutikam ja loomingulisem. Nii leiab kaitseliitlane, Tartu Ülikooli kosmose- ja kaitsetehnoloogia professor Mart Noorma, kelle tööks on paradoksaalsel kombel nendesamade lahingurobotite arendamine. Tekst: MIRKO OJAKIVI, Vikerraadio reporter ja saatejuht
S
uurtes sõjalistes konfliktides ei maksa tehnoloogiale ülemäära loota. Juba praegu suudavad maailma vägevaimad sõjalised tegijad kui mitte päevade, siis konflikti esimeste nädalate jooksul olulised satelliidid alla tuua. Häiritud oleks sidepidamine, navigeerimine ja luuretegevus. Kasutud oleksid paljud relvasüsteemid. Isegi kui nii ei lähe, peab selle võimalusega igal hetkel arvestama, nendib Noorma. See kõik kõlab justkui autokaupmehe soovitus sõita endiselt jalgrattaga või käia jalgsi. Samas, eks teatud olukorras saabki jala kiiremini. See kõik ei tähenda aga seda, et kosmosesse ei peaks panustama ja et moodne tehnoloogia oleks kasutu.
8
7/2019
Moraal on siiski see, et tehnoloogiast ei tohi sõltuvusse sattuda. Sellele ei saa liigselt loota ega ainupanust teha. Oluline on endiselt teada ka seda, mis on kompass ja kuidas kaardi abil maastikul liikuda. Noorma on üsna veendunud, et järgmise sõja võidab ikka veel inimene ja mitte masin, omaette küsimus on, mida sellest võidust õpitakse. Tehnika ja tehnoloogia on endiselt abivahendid. Nende kõrval on tarvis oskusi. Olgu nendeks siis maastikul liikumise ja varjumise oskused või teadmine, et ellujäämise tagavad ka tulepulk ja 200liitrine prügikott, mis mahub vormiriietuse tagumisse taskusse. Kui häda käes, võib selle sammalt või kuuseoksi täis toppida, sinna sisse pugeda ning end külmumisohust päästa.
OHTLIK SÕLTUVUSSUHE
Ka riik püüab aeg-ajalt inimestele selliste oskuste tarvilikkust meelde tuletada. Soovitatakse koju varuda toitu ja muud hädapärast. Olla muuhulgas valmis elektrita toime tulema. „Minu põlvkonnal, kes on käinud vanaemal maal abis heina niitmas ja kartuleid panemas või marju korjamas, on valmidus palju parem kui keskmisel eurooplasel või ameeriklasel. Kuid meie laste põlvkond, no see on hoopis teine asi. Ma ei tea, kas nad saavad kartulipanemisega hakkama. Küllap saavad, kui olukord nõuab,“ lisab Noorma. Ohuks on tehnoloogiline sõltuvus. Inimene muutub mugavaks, unustab oskused ja eluks vajalikud instinktid hääbuvad. Kõik paistab olevat ühe telefonikõne kaugusel, olgu tegu
