PEETER OLESK UNISTAB KÜMNEST OLÜMPIAST

PEETER OLESK UNISTAB KÜMNEST OLÜMPIAST

Tänavu suvel Tokyos oma teisel olümpial Eestit esindanud Peeter Olesk panustab laskesporti nii Eesti kaitseväe kui Kaitseliidu ridades ja plaanib tippspordis tegusid teha kuni kõrge eani.

Tekst: MARTA VASARIK, vabatahtlik kaasautor

Ja eks ta ole juba omajagu teinud kah. Oleski laskesportlase tee sai alguse 2004. aastal Põlva spordihoone lasketiirus, kuhu ta 2004. aastal vend Taivo eeskujul jõudis ning Maire Tiisleri ja laskurklubi vedaja Anne Vasariku käe all laskmisoskusi lihvima hakkas.

Viis aastat hiljem kolis toona 16aastane noormees Tallinnasse ja alustas iseseisvat elu Audentese spordigümnaasiumi seinte vahel. Tema treeneriks sai Ranno Krusta, kelle juhendamise all oli Peetril võimalus treenida kokku kaheksa aastat.

„Ta oli mulle nagu teine isa, suunas õigele teele, õpetas olulisi väärtusi ning loomulikult ka suhtumist sporti. Eesti laskespordile pühendas ta oma elust nii treeneri kui kohtunikuna ligi 50 aastat.“ karjääri üks edukamaid aastaid – tema õpilane Peeter Olesk võitis Euroopa meistrivõistlustelt hõbemedali olümpiakiirlaskmise harjutuses ning pronksmedali täiskaliibrilise püstoli harjutuses. Aasta varem käisid nad koos Rio olümpiamängudel, kus Olesk sai 25. koha.

ANDIS PARIMA

Pääsu tänavusele olümpiale Tokyos võitles Olesk välja viimasel hetkel. Ihaldatud pilet õnnestus tal taskusse pista vähem kui pool aastat varem, märtsikuus Indias New Dehlis, karjääri esimese MK-etapi võiduga.

Tokyo olümpiamängudel lõpetas Peeter Olesk 25 meetri kiirlaskmise kvalifi katsiooni 572 silmaga ega pääsenud fi naali. Õhupüstoli harjutuses sai ta 33. koha.

Ja ehkki olümpiamedal riputati seegi kord kellegi teise kaela, jäi Olesk suurmängudega suures plaanis siiski rahule. Miks polekski pidanud? „Tegin kõik hästi, palju vigu ei tulnud, kuid puudu jäi ilmselt õnnest,“ analüüsib laskur.

„Finaali nimed olid suhteliselt ennustatavad. Suurima üllatuse pakkus olümpiakiirlaskmises teisele kohale tulnud kuubalane, kes suutis nii kõrgele jõuda ilmselt vaid pika kogemuse pealt.“

SOBIVAID OLUSID NAPIB

Üks asi on kogemus, teine aga see, et suurriikide sportlastel on alasisese konkurentsi tõttu oluline eelis. Neil on kodus hea võimalus võistlustingimustes tekkiva pingeolukorra loomiseks. „Minul kui väikeriigi esindajal jääb sellest kindlasti vajaka. Enne olümpiat tegime Männikul rahvusvahelise laagri, kus olid kohal paljud Jaapanisse minejad, see oli valmistumiseks päris hea ettevõtmine,“ meenutab Olesk.

Muidugi on oluline ka vormi õige ajastamine, mis laskmise puhul on ülimalt tähtis. Näiteks MK-etapiks Indias laabus kõik ideaalselt, kuigi eelnevat võistluskogemust polnud tänu pandeemiale olnud ligi aasta. „Võit üllatas ka mind ennast,“ märgib Olesk.

Järgnesid juunis Horvaatias peetud Euroopa meistrivõistlused, kus Olesk seadis eesmärgiks juba kõrgele tõstetud lati alt mitte läbi joosta. Ning kõik õnnestuski, kuigi võit tuli tegelikult „vales“ harjutuses ehk täiskaliibrilises püstolis. „Olümpiakiirlaskmises sain Eesti rekordiga fi naali ning seal jäin viiendaks, mis on samuti igati kõva tulemus,“ ütleb Olesk rahulolevalt.

Küll aga, jah, leiab Olesk nüüd tagantjärele analüüsides, et olümpia ja Euroopa meistrivõistluste vahele jäi liiga vähe aega. „Ei suutnud laskmist korraks ära unustada, taastuda ning uuesti kerget treeningperioodi sisse viia,“ rõhutab Olesk veel kord, kuivõrd kriitilise tähtsusega on laskespordis õige ajastamine.

TUNNUSTAB KORRALDAJAID

Tokyos viibis Olesk üle kahe nädala, kuid koroonapiirangute tõttu oli pisikeses olümpiakülas elanud laskuril võimalik linna ilu imetleda vaid teda lasketiiru ja tagasi transportinud bussi aknast. Niimoodi, läbi bussiakna, sai ta kohalikku elu-olu jälgida iga päev umbkaudu kaks tundi.

Nagu Olesk kinnitab, toimis olümpial kõik nagu kellavärk. Seda suuresti ka tänu vabatahtlike abile, keda Oleski hinnangul oli viie aasta taguse olümpiaga võrreldes märgatavalt rohkem. Neid jagus igale poole. „Kõige kummalisem tundus mulle sportlasi bussipeatusesse suunanud inimeste töökorraldus – 100meetrisel sirgel lõigul oli vähemalt 15 inimest, kes tahtsid sinu orienteerumisoskustes isiklikult veenduda,“ meenutab Olesk muheledes.

Ja et muud meelelahutust liiga palju polnud, pakkus suure elamuse sadadel ruutmeetritel laiunud ja ööpäev läbi avatud söögiala, kuhu olid kokku toodud maitsed igast maailma nurgast. Jaapani maitsetele oli pühendatud lausa eraldi restoran. „Proovitud toitudele on väga raske nimetust anda, veel keerulisem on püüda kogetut sõnadesse panna,“ jääb Olesk oma liistude juurde ega proovigi olümpiat kulinaarsest aspektist lahata.

Siiski, lisaks maitsemeelte avardamisele jagus veel mõningaid vaba aja sisustamise võimalusi. „Kõige suuremaks atraktsiooniks olid olümpiarõngad, mille taustal sportlased end jäädvustasid,“ meenutab Olesk. Ja muidugi sai trenni teha nii sisejõusaalis kui ka staadionil ja spetsiaalsel jõuväljakul. Eraldi meelelahutuse alalt võis leida nii pinksilaudu kui mängukonsoole.

KISKUS KUUMAKS

Võistluste suurim erinevus oli seotud ruumidega, sest üldjuhul on kvalifi katsioonid õuetingimustes ja fi naalid siseruumides, kuid Jaapanis lasid kõik koos sisetiirus. „See on erakordne, kuid kõrgetele kohtadele pretendeerijate jaoks hea, sest tavaliselt saavad laskurid fi naalitiiru esialgu vaid eemalt näha,“ muljetab Olesk.

Rinda tuli pista ka erakordse kuumusega. Kuumast Eesti suvest saabunud Olesk arvas, et on temperatuuri mõttes olümpiaks valmis, kuid eksis. „Olud Tokyos olid hullemad, temperatuuripügalad ei tahtnud kuidagi alla 30 kraadi langeda,“ märgib Olesk. Mingil põhjusel polnud esimesel kahel treeningupäeval töökorras ka sisetiiru jahutuseks mõeldud konditsioneer. Ma isegi ei kujuta ette, mida pidid taluma lauspäikese all võistelnud atleedid,“ ütleb Olesk kaastundlikult.

Tõik, millega laskurid veel arvestama peavad, on seotud inimese füsioloogiaga. Nimelt stressiolukorras, mida omakorda võimendab temperatuur, kipub keha tavapärasest rohkem higistama. Püstolist higise käega korralikult kinni hoidmine on kindlasti üks väljakutse. Kuna käsi kuumaga paisub, võib käepide ühel hetkel lihtsalt väikseks jääda. Selle suurust saab õnneks reguleerida, aga need väga pisikesed nüansid ei tohiks tulla võistlusmelus üllatusena.

UUE TREENERI KÄE ALL

Nüüd, järjekordne olümpia seljataga ning mälestustesse kinnistatud, on Olesk edasiste plaanide osas äraootav. Üheks sihiks on valmistuda augustikuus Moskvas peetavaks EM-iks. Muus osas on tema 2022. aasta kalenderplaan esialgu tühjavõitu.

„Maailmakarikaetapid toimuvad väga kaugetes eksootilistes kohtades, veebruaris Indoneesias Jakartas ning seejärel Egiptuses, Hiinas ja Bakuus. Võimalik, et teen üks või kaks etappi kaasa ja pühendan end rohkem laagrites osalemisele,“ seab ta siiski ääri-veeri plaane.

Täna treenib Olesk Šveitsis elava sakslase Matthias Hahni juhendamisel. Suhtlus käib peamiselt videosilla vahendusel, kuid on ka kohtumisi.

Kokku viis nad soomlasest kohtunik ja Euroopa Laskekonföderatsiooni tehnilise delegatsiooni liige Marko Leppä, kes leidis, et meestel võiks omavahel sujuda. „Tal oli tuline õigus! Hahn oli kunagi Saksamaa koondises, kuid pidi oma karjääri ühe tobeda spordiõnnetuse tõttu katkestama. Treeneritööd on ta teinud nii Soome kui Itaalia koondiste juures ning nüüd jagab õpetusi ka minusugustele üksikutele hingedele,“ muigab Olesk.

Meeste paar aastat tagasi alanud koostöö on arenenud kiirelt. „Mõtleme sarnaselt ja kui mul tekib mõni probleem, siis on olnud juhuseid, kui tulen tulejoonelt tagasi samade õpetussõnadega, mida ka tema mulle öelda plaanis,“ tunneb ja tunnetab Hahn Oleski kinnitusel hästi sportlase hingeelu. Koostööd on neil omavahel plaanis jätkata vähemalt kuni järgmise olümpiani. „Kui tal muid plaane pole, ja hetkel ei tea, et oleks, siis lähme edasi.“

PLAANIB PIKKA KARJÄÄRI

Mis järgmisse olümpiasse puutub, siis isegi see on alles esimesi verstaposte Oleski plaanitava olümpiateekonna alguses. „Lätlane Afanasijs Kusmins on osalenud kokku üheksal olümpial, mina võiksin kümme küll ära teha,“ ütleb Olesk tuntava rõõmunoodiga hääles.

Sest, nagu Olesk kinnitab, on laskmine spordiala, mis vanust ei küsi. Pigem töötavad aeg ja kogemused sportlase kasuks. „Olen sammhaaval stabiilselt oma tulemust kasvatanud, rühin ülespoole ning unistus olümpiamedalist püsib,“ kinnitab ta.

Muidugi, ellu peab mahtuma ka muud peale sporditegemise. Sest süüa tahaks ju kah. Nii teenibki Olesk leiba tegevväelasena Vahipataljonis, kus ta viib läbi laskeväljaõpet. „Töö on spordile hea vaheldus, saan end täielikult välja lülitada,“ selgitab Olesk.

Pealegi on kaitsevägi kaheksa aasta jooksul abiks olnud nii-öelda paksu naha kasvatamisel. „Väga palju enesekindlust on juurde tulnud, kuigi inimesena pean end pigem tagasihoidlikuks. Usun, et ka minu pedagoogilised oskused on teinud olulise kvalitatiivse hüppe,“ oskab Olesk võidu võtta igast situatsioonist.

Hetkel suurt midagi muud laskuri ajagraafi kusse ei mahugi. Kui natuke vaba aega tekib, nokitseb Olesk auto kallal, teeb katsetusi 3D-printeriga ning toidab oma infotehnoloogia ja elektroonikaga seotud huvisid. Selles osas on ta iseõppija. Kui probleem tekib, pöördub „doktor Google’i“ poole ning katsub katse-eksituse meetodil edasi pusida. „Ma olen maal kasvanud, seal tuli alati kõike ise teha ning see mentaliteet saadab mind tänaseni.“

Olesk tegutseb ka Kaitseliidu Tallinna maleva juures ning peamiselt võib teda näha abistava jõuna lasketiirus Männikul võistlusi korraldamas. Tiiru külastatavuse statistikat vaadates saab ta ainult suurt rõõmu tunda – see on rekordkõrgusel. „Kaitseliitlastel on laskmise vastu huvi olemas, inimesed tulevad ja paluvad juhendamist, küsivad küsimusi ning kuulavad huviga. See annab mulle isiklikult väga palju indu juurde,“ näeb Olesk rõõmuga, et tema meelisala kogub kaitseliitlaste seas üha enam populaarsust.

Foto: Martin Andreller