ÕHURÜNDEVAHENDITEST JA ÕHUKAITSEST 2

ÕHURÜNDEVAHENDITEST JA ÕHUKAITSEST 2

Kui minu eelmised artiklid puudutasid õhukaitset üldisemalt, siis lõppude lõpuks jõuame ka selleni, mida on vaja kaitsta konkreetselt Eestis. Ühes artiklis on võimalik anda vaid mõningaid pidepunkte, kuid loodetavasti on kasulik seegi.

Tekst: kindralmajor (e) VELLO LOEMAA, lennundusekspert

Lahingulendude planeerimine ja teostamine on suur teema, kuid mõned tähelepanekud tuleb siin esile tuua. Õhuründevahendite kasutamine sõjas on hästi kaalutletud ja plaanitud tegevus. Olukorrahinnang on iseenesest sama, mis alati, s.t oma väed, vastane ja tingimused, kuid õhusõja erisustega. Ülesande täitmiseks määratletakse lennukite/kopterite arv ja nende relvastus.

Arvestatakse relvastuse eri variante, meeskondade taset, looduslikke ja ilmastikutingimusi jne, jne. Sihtmärgid ja tegutsemise aeg määravad siin palju. Üheks suurimaks teguriks on ka hinnang vastase õhukaitsele. Tervikuna, nagu ikka, peavad valikud ja taktika tagama plaanides püstitatud ülesannete täitmise.

LAHINGURIVISTUS JA RELVASTUSE VALIK

Lahingurivistus õhus on muidugi midagi muud kui maavägede üksustel maapinnal. Suurema operatsiooni korral kuuluvad sinna erinevad taktikalised grupid. Näiteks luuregrupp, pettegrupp, vastase õhukaitse mahasurumise grupp, elektroonilise sõja vahendid (lennukitel, kopteritel), hävituslennukite toetus. Nii et lahinguülesandes määratud peamise sihtmärgi hävitamiseks jääb jõudu napimaks. Siit ka vajadus suurendada löögigrupi lahingukoormust. Kuid peale üheaegse suure operatsiooni toimuvad ka muud väljalennud, kus eelloetletud vajalikke komponente on vähem või kus toetavad taktikalised ülesanded on tagatud teistmoodi. Näiteks leidub igal sõjalennukil elektroonilise sõja vahendeid, taktikalistel hävitajatel on ka võime kaitsta end vastase hävituslennukite eest, luurelennukid aga tegutsevad üksi või paaridena, püüdes võimalikult vähem tähelepanu äratada.

Hea ilmaga võib lahingurivistus olla visuaalse nähtavuse piires ning lennukid võivad olla ka gruppides. Tavaliselt on rindelennuväe kõige väiksemaks taktikaliseks üksuseks lennukite paar. Pilvedes või öösel venib rivi pikemaks ning lennatakse varem määratud intervallidega ja kõrgustel. Ei maksa unustada lennukite võimet lennata väga madalal igasugustes tingimustes, sest pardaseadmed võimaldavad seda ka automatiseeritud režiimil. Selliseid lende sooritati juba aastakümneid tagasi lennukitel F-111 ja Su-24. Meie tasane maastik on madallendudeks soodne.

Maksimaalne lahingukoormus võimaldab kasutada lennuki võimeid täiel määral. Isegi ründelennuk nagu Su-25 võib kanda reaalselt kuut pommi kaliibriga 500 kg (maksimaalselt 8 sellist pommi), sama palju, kui kandsid lennukid Tu-22M3 Süürias. Sellise koormusega võis Su-25 lennata lahingulennule Tšetšeenias (lähtepunktiga tasandikul asuval lennuväljal), kuid mitte Afganistanis, sest kõrge temperatuur ja lennuvälja suurem kõrgus merepinna tasemest piiravad stardikaalu. Kuid meie laiuskraadidel on sellised piirangud vähetõenäolised. Siiski piirab maksimaalne lahingukoormus manööverdamisvõimet ja lennukaugust. Olen kogenud lendamist maksimaalse kaaluga ja võin kinnitada, et see nõuab lendurilt palju. See on eriti valus tegur, kui on oodata õhukaitse vastutegevust. Lendur tahaks energiliselt manööverdada, kuid koorem piirab lennuki ülekoormust, näiteks 6 g asemel 3 g.

Isegi väike allüksus, mis koosneb neljast lennukist, võib kasutada varianti, kus kaks lennukit tegutsevad ettenähtud sihtmärgi pihta ja kaks tagavad löögigruppi. Toetusgrupp võib teostada pettemanöövreid ja maha suruda õhukaitsevahendeid, selleks on alla riputatud vastavad vahendid. Löögigrupp aga võtab peale sihtmärgi hävitamiseks mõeldud relvad ning seda maksimaalsel määral. Kõik neli kasutavad elektroonilise sõja pardaseadmeid nii enese kui kogu grupi kaitseks.

Relvastuse valik on vägagi tähtis ja teadmisi nõudev protsess. Moodsale lennukile võib alla panna mitmekesist relvastust, kuid eelistatud on siiski variant, kus relvastust kasutatakse maksimaalselt üheks rünnakuks ja valitakse konkreetse sihtmärgi jaoks kõige otstarbekam vahend. Kui aga tegutsetakse väljakutse meetodil, siis peab relvastus olema võimalikult universaalne, kuigi see võib mingil määral kahandada lahinguefektiivsust. Igal juhul on relvastuse valik loominguline ja nüansirikas tegevus, isegi kui me ei arvesta seda, et kõik soovitu ei pruugi laos kättesaadav olla.

Sihtmärgi ründamisel tuleb lennuki meeskonnal tekitada vastasele üllatusmoment, kasutades erinevaid, endale soodsaid suundasid. Väga oluline on, et esimene rünnak olekski ainus, sest teisele ja järgmistele on oodata õhukaitse tõhusamat vastutegevust.

Õhuruumilahingu otsuse meetod ei erine teistest, kuid tuleb väga hästi ja detailselt mõista spetsiifilisi tingimusi ja relvade omadusi. Muidugi peegeldavad neid erisusi lahingudokumendid. Nii et õhukaitsega tegelevad ohvitserid peavad neid ja ka teisi erisusi valdama. Muide, õhuväes on ette valmistatud sihitajaid tulejuhtimiseks maaväeüksuste toetuseks ja nemad saavad asjale paremini pihta.

Kuid oluline on just erineva taustaga ohvitseride koostöö, et leida parimad võimalikud lahendused õhukaitse jaoks. Liitlassuhted on siin suureks abiks.

VASTUMEETMETE ERINEVUS

Õhukaitse pole pelgalt rakettide pärusmaa. Veel on kohta tulirelvadele, eelkõige õhukaitsesuurtükkidele kaliibriga kuni 40 mm. Väga madalal lendavate sihtmärkide, sh droonide korral on isegi käsirelvade tuli segavaks teguriks. Kuid väikese laskekaugusega õhukaitsesüsteemide kriitiliseks teguriks on avastamiskaugus ja ka nurkkiirus, millega kaitsja suudab oma relva suunata.

Lähtuvalt õhuründerelvade mitmekesisusest saab ja peab kasutama eetris erinevaid vastumeetmeid. Segades sihtimis- ja navigatsioonivahendeid ning rakettide ja pommide juhtimismooduleid, saab tunduvalt kahandada nende relvade sihtimis- ja tabamistäpsust. Eelkõige on jutt raadio- ja lasersüsteemide sagedustest. Mõningatel juhtudel on tegemist ka optilise diapasooniga, kui kasutatakse näiteks suitsukatet või vastase pimestamist öösel.

Passiivsed meetodid ei piirdu ainult maskeerimisega, vaid on vaja kasutada ka pettesihtmärke. Pettesihtmärke võib tekitada mitte ainult nähtavas, vaid ka raadio- ja isegi infrapunaste lainete diapasoonis.

Oskuslik manööver ja maastiku omaduste ärakasutamine on head äraproovitud vahendid, nagu ka kaevumine või kaitserajatisse varjumine. Pidevalt ühel kohal saab istuda ainult ülimalt kaitstud punkris. Reeglina tuleb arvestada vastase luuretegevusega (sh õhuluurega) ning vahetada pidevalt oma asukohta. Liikumine on elu.

Kaitstes end õhurünnakute eest, tuleb mõista mõningaid põhimõtteid ehk vaadata ja mõelda enda olukorrale kabiinis asuva lenduri istekohalt. Suurim täpsus ja purustusvõime saavutatakse siis, kui mürsk/rakett/pomm liigub sihtmärgile ligilähedaselt selle tasapinna normaalile. Lähtudes sellest ja ka lennuki lennu dünaamikast, on parimad tabamustulemused siis, kui lennuk pikeerib sihtmärgi poole. Mida suurem nurk, seda parem. Horisontaallennus peab päästiku vajutamise hetk olema ülimalt täpne, kuid lahingumoona hajumise ellips maapinnal saab olema sellegipoolest üpris piklik. Pikeerimise võivad aga välistada ilmastikutingimused või siis õhukaitsetulega piiratud aeg suurematel kõrgustel, et saaks pikeerimist alustada. Ülalt on parem ka sihtmärke näha ja manööverdada neid silmist kaotamata. Horisontaallennus seevastu on sihtmärgi avastamine keerulisem ülesanne. Samuti aheneb kiiruse tõttu lenduri vaateväli, see aga mõjutab sihtmärgi avastamist. Kui tegemist on metsaga, siis väga madalal kõrgusel lennates võib ju üles leida ka inimesest väiksemaid olevusi, kuid sõltuvalt kiirusest kas saab või pole võimalik kasutada nende pihta lennuki relvasüsteeme. Lahingukiirusel 900 km/h pigem mitte, kui just ei kasutata pidurdussüsteemiga pomme. Viimaseid on võimalik heita suure täpsusega ning tänu pidurdamisele ei tekita nende pommide killud ohtu lennukile endale. Lennukõrgus võib olla ka 50 m ning pommitamise hetkel on sihtmärk lennuki ees umbes 500–600 m kaugusel. Kui kasutatakse distantssütikuid, siis lõhkeb pomm maapinna kohal ja katab garanteeritult suure maa-ala kildudega. On ka betooni läbistamiseks mõeldud pidurdussüsteemiga pomme.

Foto: PAVEL VANKA/FLICKR

Peatusin sellel näitel veidi pikemalt, sest see toob esile kitsaskohad kõigi osapoolte jaoks. Lendur peab lähenema sihtmärgile väga madalal kõrgusel, et saavutada üllatusmoment, kuid tal tuleb sihtmärk õigeaegselt avastada. Sealjuures toimub igal juhul lend otse üle sihtmärgi. Pärast pommitamist tuleb lennukil lahkuda suurel kiirusel. Õhukaitsesüsteem peab võimaldama lendava sihtmärgi avastamise piisaval kaugusel ning selleks on vaja radarit. Visuaalse avastamise korral ei aita ka lähimaaraketid.

Kobarmoona sisaldavate pommide puhul on aga oluline konteinerite avamiskõrgus, et sisu jõuaks enne maapinda optimaalselt hajuda ning pommikesed vinnastuda. See kõrgus võib olla u 800 m. Maapinnal võib moodustuda samuti ellips, kuid olenevalt pommist ja selle sisust ka muu kujund. Kassettidest puistatud pommikeste (igaüks kaaluga 0,5–10 kg) seas võib esineda rohkem selliseid, mis maapinnal kohe ei lõhke, kuid on sellegipoolest vinnastunud ja seetõttu eriti ohtlikud. Vaatamata rahvusvahelistele kokkulepetele kasutatakse kobarpomme ikka ja jälle.

OLULISED SIHTMÄRGID

Nõukogude propaganda aitas tanke maskeerida. Nali naljaks, kuid nähes õppuste ajal maaväeüksuste külastusel, kuidas tanki välispind kleebiti üle ajalehtedega, osutus nende visuaalne otsing lennul talvise metsa kohal üpris raskeks pähkliks. Tollal olid ajalehed mustvalged ja nende sisu polnud niisugustel hetkedel oluline. Igal juhul sunnib iseenda ja oma tehnika „nähtamatuks muutmine“ maapinnal lennukite meeskondi ajaliselt kauem viibima sihtmärgi piirkonnas ja sellega ka õhukaitse tabamisulatuses. Jätkates vastamist küsimusele, mida vastane eelkõige ründab, on veel üheks kaitse põhimõtteks hajutamine. Nii kalleid vahendeid nagu õhuründevahendid püütakse kasutada kõige tähtsamate sihtmärkide vastu ning kontsentreeritult paiknevad väeüksused või tehnika on selliste seas. Kui näiteks mobilisatsioonivarud on koondatud ühte suurde lattu, siis selle lao hävitamine kahandab tunduvalt reservväelaste varustamist ning sellega ka kaitseväe võitlusvõimet. Kui aga need varud on hajutatud, võib õhurünnakute kasutamine just sellel eesmärgil osutuda ebaotstarbekaks.

Õhuründevahendeid kasutatakse eelkõige nende sihtmärkide vastu, mis on olulised ega asu muude (kaugtule) relvade tabamisulatuses. Üheks selliseks prioriteetseks sihtmärgiks on vastase juhtimissüsteem tema oluliste komponentidega. Külma sõja ajal olid paljudel riikidel ette valmistatud kaitstud juhtimiskeskused, mida ei võtnud mingi vägi, isegi mitte tuumalöök. Kujutage ette mäe sisse rajatud kilomeetritepikkusi käike ja sügavale pinnasesse peidetud ruume. Kuid nende ülalpidamine oli ja on kulukas. Kaasajal on aga tänu side- ja kommunikatsioonivahendite arengule võimalik kasutada rohkem mobiilseid juhtimispunkte, mida pole kerge jälgida ja tabada, sest tänu tehnika arengule on nende mõõtmed suhteliselt väikesed. Nad võivad asuda ka õhus, merel või vee all, vastavalt siis lennukitel või laevadel. Igasugune juhtimine on tsentraliseeritud, kuid vastavate õiguste ja kohustuste aegsasti jagamine alluvatele ülematele muudab selle detsentraliseerituks ja siis pole võimalik ühe õhurünnakuga süsteemi maha võtta. Õhurünnak kogu juhtimissüsteemi hävitamiseks või häirimiseks nõuab suuremat ressurssi. Sellise sihtmärgi komponentide hulka kuuluvad keskused, sidevahendid, radarid. Juhtimissüsteemi mahasurumiseks kasutatakse ka elektroonilise sõja vahendeid ja tegevust küberruumis. Muidugi ei saa välistada ka diversioonitegevust.

Maavägede operatsiooni huvides on oluliseks sihtmärgiks raskerelvad. Soomuskaitsega lahingutehnika jaoks on vaja otsetabamust ja siin on täppisrelvad paremad. Kergema kaitsega või üldse kaitseta (suurtükid, haubitsad) raskerelvade hävitamiseks või rivist väljaviimiseks saab kasutada tavarelvastust. Viimase kulu on küll suurem, kuid sel puhul on tähtsam eesmärk. Näiteks tankide hävitamine võib mingi operatsiooni käigus olla isegi kõige tähtsam eesmärk. Lennuki raadiolokaator võimaldab kergesti avastada selliseid sihtmärke nagu tank või liikursuurtükk ning lendur saab sihtida iga sellist sihtmärki ükshaaval. Ka näiteks kopteripiloodi infrapunavahendites on kuum võimas mootor selgesti eristatav, eriti öistes tingimustes.

Seega, rasketehnika peab olema õhurünnakute eest kaitstud aktiivsete vahenditega.

Foto: PAVEL VANKA/FLICKR

Lennukid lennubaasides on samuti oluline sihtmärk, sest seal on nad kergesti haavatavad. Lisaks on lennutegevuse peatamiseks vaja lõhkuda lennurada ja pikem(ad) ruleerimistee(d). Samuti kütuse- ja laskemoonalaod.

Terminoloogilised erinevused vastaspoolte sõnakasutuses ei muuda siiski asjade olemust. Nii oli nõukogudeaegses lahingumäärustikus rindelennuväe üheks tähtsaks ülesandeks võitlus reservidega. Samal ajal NATO vägedes kasutati mõistet lahinguvälja isoleerimine (interdiction). Taktikaline lennuvägi ühel pool ja rindelennuvägi teisel pool kavandasid sarnaseid tegevusi lahinguväljal võitlevate väekoondiste äralõikamiseks varustusteedest ja varudest.

Mineerimist kasutatakse nii strateegiliste kui ka taktikaliste eesmärkide saavutamiseks. Pole välistatud, et vastase tegevuse häirimiseks võidakse suuremate sihtmärkide pommitamisel osa pomme varustada viitsütikutega. Kuid mereteede mineerimiseks rakendatakse vajadusel siiski merelennuväe vahendeid. Siinkohal meenutuseks – kaitsjatel on hädavajalik omada demineerimisüksusi ja -vahendeid õiges kohas ja õigel ajal.

Muidugi, tiibraketid ja ballistilised raketid on õhukaitseüksustele paras peavalu juba palju aastaid. Kaugmaaõhukaitseraketid on juba suutelised tabama ballistilisi rakette suurema tõenäosusega kui möödunud sajandi Lahesõja ajal. Õige pea saab reaalsuseks ka keskmaaõhukaitsesüsteemide oluline roll raketitõrjes. Hävituslennukite pardaradarid ja raketid on suutelised paremini avastama ja tabama madalal lendavaid väikesemõõdulisi sihtmärke, nagu tiibraketid ja droonid. Õhus paiknevad juhtimisvahendid avardavad õhukaitsesüsteemi võimalusi. Kuid reaalses dünaamilises lahingutegevuses on meie õnn, et Eesti kaitsevägi on osaks NATO õhukaitsesüsteemist.

Tuumarelv ja selle kandjad on tavaliselt sihtmärkide nimekirjas esikohal. Eestil selliseid vahendeid pole, kuid liitlastel on need olemas. Seetõttu, kui keegi alustabki vaenutegevust just Eesti vastu, peab tal varuks olema võimalus tabada meie liitlaste tuumarelvakandjaid ja -ladusid. See, kellel on olemas täppisrelvad, nagu tiibraketid või ballistilised raketid, peab mõtlema strateegiliselt. Mõlemad raketid võivad olla nii tava- kui ka tuumalaenguga. See, et neid on kasutatud viimaste sõdade ja konfliktide käigus tavalaenguga, et tähenda veel, et neid saab karistamatult kasutada tuumariigi või ka NATO (liikmesriigi) vastu. Lisaks kasutatakse selliseid rakette ülitähtsate sihtmärkide pihta ning sel juhul, kui nad on lennukitest otstarbekamad. Seetõttu väheneb tunduvalt ka võimalus, et tiibrakette ja ballistilisi rakette kasutatakse Eesti pinnal asuvate „tavaliste“ sihtmärkide vastu. Kui, siis ainult piiratud mahus. Võidakse kasutada vanemaid lühema laskekaugusega rakette, nagu oleme hiljaaegu näinud Ida-Ukrainas. Samal ajal kindel hulk rakette peab olema varuks, et hoida pariteeti.

Õhukaitse toetus oma lennuväele omab samuti tähendust ja seda mõlemal poolel. Esiteks, tegu on koordineeritud tegevusega ja kui see lonkab, on kaotused omade tulest vältimatud.

Kaugmaasüsteemide reaalset tabamiskaugust madalatel kõrgustel saab tõhustada õhus paikneva radari abil. Selge, et niisugune asjaolu mõjutab lennubaaside kasutamist. Eesti suurimad lennuväljad paiknevad idapiirist suhteliselt kaugel, kuid laevadel asuvad raketid võivad olla isegi ohtlikumad, kui mõelda õhu teel kasutatavatele varustusliinidele. Tegelikult on iga konfliktipiirkonna õudusunenäoks ka kaasaskantavad maa-õhk raketid eriüksuste käes.

ÜLLATUS ON EELIS

Kui räägime ainult lühimaa-õhukaitsesüsteemidest, siis elanikkonnale neist erilist kasu pole. Keskmaa-õhukaitsesüsteem annab võimaluse tekitada suuremaid kaitstud piirkondi, kus ka elanikud saavad end julgemini tunda. Kaugmaa-õhukaitsesüsteemid on veelgi tõhusamad, kuid ka kallimad ning vajavad ise tõhusamat kaitset. Ainus vahend, mis katab oma tegevusulatusega kogu Eesti territooriumi, on hävituslennuk. Selles osas toetume liitlastele. Peab mainima, et igal õhukaitse raketikompleksil on oma plussid ja miinused, kuid igal juhul on nad vastasele pähkliks. Kuid nii maksumuselt-efektiivsuselt kui ka lahinguvõimetelt on keskmaasüsteemid neist pähklitest vast kõige kõvemad.

1930. aastatel eksisteeris õhu- ja gaasikaitse organisatsioon, mille ülesandeks oli aidata vältida kaotusi tsiviilelanikkonna hulgas. Asja iva on selles, et peale otsese sõjalise vastutegevuse (aktiivse õhukaitse) on olemas ka passiivsed vahendid ning neid peavad oskama kasutada kõik. Kaitseväes on vastav arsenal parem, kuid ka tavainimesed saavad nii mõndagi ära teha. Kaitseväelased peaksid rohkem edasi andma vajalikke oskusi ja sellisel kombel saaksime üle vähemalt mõnedest kitsaskohtadest, eelkõige õpitud abitusest. Näide tavaliiklusest, kus jalakäija astub, nina oma nutitelefonis, südamerahuga sõiduteele, kõrvus helisemas muusika. Ta isegi ei vaata ringi, peas silmaklappide asemel kapuuts, lootes ainult sebra ja/või helkuri kaitsvale toimele. Oma elunatukese säilitamiseks tuleks siiski ka ise veidi mõelda ja tegutseda. Nii on lood ka õhukaitsega. Teisisõnu, maalähedus aitab ka õhukaitse vallas.

Pole võimalik pikkida kogu Eesti territooriumi täis katvaid õhukaitsesüsteemide päästvaid ringikesi ja vastupidi, pole ka võimalik luua samale pinnale samas mahus hävituslike rakettide ja pommide tabamistsoone. Nii tuleme tagasi taktika ja üksuste ettevalmistuse taseme juurde. Nendest sõltub lahinguefektiivsus. Õhukaitsevõime tervikuna aga ei sõltu mitte ainult konkreetsest raketisüsteemist ja laskeseadeldiste arvust, vaid ikkagi kõigi meetmete oskuslikust kasutamisest. Seetõttu räägimegi süsteemist, mitte üksikutest radaritest, rakettidest jm. Õhukaitsesüsteemil on omad kihid, mis koosnevad eri võimetega vahenditest. Vastav oskusteave selle süsteemi ja ta osade toimimisest tuleb meil endile luua, et kujundada oma taktika.

Hajutatud või siis episoodiline lahingutegevus on soodne, loomaks n-ö duellisituatsioone. Sellistel puhkudel jäetakse nii ründavale lennukimeeskonnale kui ka kaitsvale õhukaitsekompleksi meeskonnale ainult üks võimalus oma ülesande täitmiseks. Ehkki siin võib rolli mängida ka puhas vedamine, on otsustav siiski meeskonna ettevalmistus. Kui sportlastel on võimalus võtta revanš järgmistel võistlustel, siis relvakandjatel võib see sootuks puududa. Ei maksa unustada ka tehnilise toetuse rolli. Relv peab olema õigel hetkel käepärast ja toimima nagu ette nähtud. Suur eelis on aga neil, kes oskavad vastast üllatada.

Rahuajal on peaaegu ainuvõimalik tagada kontroll õhuruumi üle hävituslennukitega. Sõjaajal aga on (maa-) vägede edu tagatud ainult juhul, kui õhus on ülemvõim ja selleks kasutatakse ära kõik vahendid. Kui aga Eesti soetaks endale keskmaa-õhukaitseraketisüsteemi, oleks see tugev argument kõigi nende meetmete paketis ja tõhus panus NATO ühisjõududesse. Lisaks ka (otsustus)õigus kasutada neid vastavalt vajadusele.

Suurema tõenäosusega rünnatakse õhust juhtimissüsteeme ja kaitseväe neid komponente, mis tagavad lahinguvõime: elavjõud, varud, rasketehnika, kommunikatsioonid. Väga tõenäoliselt pannakse suur rõhk Eesti isoleerimisele liitlaste toetusest. Neid objekte, mida kavatsetakse hakata kasutama pärast hõivamist, võidakse ainult vigastada/kahjustada ja nii, et nende funktsioneerimist saab väiksema vaevaga taastada. Võivad toimuda ka elanikkonna jaoks märgilised rünnakud, nt mingite oluliste rajatiste, monumentide vm hävitamine. Mitte kunagi ei saa välistada kaasnevaid purustusi ja kaotusi, sest sõda on sõda ja keegi pole selles puutumatu.

Viimase märkena, droonide roll õhurünnakute teostamisel on tõusuteel ja see peaks meid veelgi rohkem mõtlema panema.

Need, kes planeerivad õhurünnakuid, võivad kasutada erinevaid meetodeid: massiline õhurünnak, järjestikused, üksikud või väljakutse korras õhulöögid. Kuid igal juhul on nende jaoks oluline, kas nad teavad ja kui täpselt nad teavad õhukaitsevahendite paiknemist. Veel tähtsam on see igale lendurile. Kui kõhedalt nad end sealjuures tunnevad – see on juba meie kaitseväelaste kätes.