JUMINDA MIINILAHING - 80 AASTAT AJALOO ÜHEST SUURIMAST MERETRAGÖÖDIAST 1

JUMINDA MIINILAHING - 80 AASTAT AJALOO ÜHEST SUURIMAST MERETRAGÖÖDIAST 1

27. augustil 1941 algas Tallinnas punavägede evakueerimine Saksamaa pealetungi eest – üle 30 000 inimese ja enam kui 200 laeva võtsid suuna Leningradi peale. Paraku sõideti otse Saksa ja Soome mereväe seatud lõksu.

Tekst: AIVAR JÜRGENSON ja SANDER JÜRISSON, näituse „Põrgu Läänemerel“ kuraatorid

80aasta tagune suvi oli Eesti inimestele karm. 1940. aasta suvel alanud Nõukogude okupatsioon muutis jõuliselt senist elukorraldust – lammutati riiklikke struktuure, natsionaliseeriti ettevõtteid, seati sisse ulatuslik kommunistlik propagandamasin. Algasid ka poliitilised arreteerimised. 1941. aastal jätkusid nii sovetiseerimine kui repressioonid, mis tipnesid 14. juuni massiküüditamise ning umbes 10 000 eestimaalase kodust lahkuma sundimisega. Lisaks vahistati aasta jooksul umbes 9400 inimest, kellest üle 2000 tapeti Eestis ning ülejäänud viidi vangilaagritesse. Neist tagasi koju tulid vaid vähesed.

SÕJASUVI 1941

Sõjategevus jõudis Eestimaa pinnale 1941. aasta juulis, mõni nädal pärast Nõukogude Liidu ja Saksamaa vahelise sõja puhkemist. „22. juuni 1941 on mul eredalt meeles. See oli imeilus päikesepaisteline päev. Me olime kogu perega Rahumäel. Kui möödusime kalmistu kantseleist, kostus avatud aknast selgesti teade sõja algusest. Sinna oli tulnud veel inimesi, kes ei varjanud oma heameelt: 14. juuni küüditamine oli avanud ka nende silmad, kes olid Nõukogude korra suhtes kõhkleval seisukohal olnud. Loodeti, et õige pea vabaneme Nõukogude okupatsioonist,“ meenutab tallinlanna Helju Jõesaar, kes sõja puhkedes oli 12aastane.

Nõukogude Liidu poolt okupeeritud Eesti territoorium kuulus enne sõja algust Balti (eri)sõjaväeringkonda. Mereväge koordineeris Punalipuline Balti laevastik, millel olid ka oma lennuüksused. Balti laevastiku peabaas oli toodud 1940. aastal Kroonlinnast Tallinna, sõja algusega seoses nimetati Balti erisõjaväeringkond ümber Looderindeks.

Põlev Tallinn laevade teele asumisel 28. augustil 1941

EESTI MEREMUUSEUM

Sõjaseisukorraga antud võimu teostasid Eestis Punalipulise Balti laevastiku sõjanõukogu ja Looderinde sõjanõukogu: esimene saartel, sadamate ja mereväebaaside alal, sh Tallinnas, teine ülejäänud Eestis. Punalipulise Balti laevastiku ülemjuhatajaks oli viitseadmiral Vladimir Tributs, kes oli ühtlasi Tallinna baasi ülem.

Sõja esimestest päevadest alates liikusid Saksa väed Baltikumis hoogsalt põhja poole. 24. juunil hõivati Kaunas ja Vilnius, 26. juunil Daugavpils, 1. juulil Riia. Nõukogude väed taganesid Eesti territooriumile. 27. juunist 1. juulini evakueeriti Balti sõjalaevastiku põhijõud Tallinnasse.

Tallinlanna Helju Viires meenutab lahingukuma liikumist pealinna poole: „Juulikuus ja augusti algul oli täiesti selge, et miski pole enam endine. Sõda veeres kiiresti lähemale. Saksa lennukid tiirlesid aeg-ajalt linna kohal, oli ka väiksemaid pommitamisi.“

22. juulil andis Hitler korralduse: „Vaenlase jõud, mis veel tegutsevad Eestis, tuleb hävitada. On hädatarvilik mitte lasta neil lahkuda laevadel ega murda läbi Narva kaudu Leningradi suunal.“

5.-6. augustil hõivasid Saksa väed Tapa ja Rakvere ning lõikasid ära Nõukogude vägede maismaa ühendusteed Tallinnast Leningradi. 7. augustil lõigati läbi laevastiku peamise baasi Tallinna ühendusteed maismaa poolt.

„Augusti alguses lõikasid sakslased läbi Tallinna-Narva raudtee ja jõudsid välja Soome lahe kaldale. Tallinna linn lõigati tagalast ära. Lahtiseks jäi veel ainult meretee. Punaarmee väeosad taganesid Leningradi alla. Augusti teisel poolel algas pealetung Tallinna suunas,“ kirjutab kaubalaeva Lake Lucerne kapten Georg Kask oma käsikirjalistes mälestustes.

Kaitsele tõmbunud punavõim asus riigi läänepiirkondadest evakueerima inimesi ja tehnikat. Vabatahtlikult asusid evakueeruma Eesti punategelased – nii Nõukogude Liidust Eestisse saadetud kommunistid kui kohalikud kollaborandid. Evakueeruma sunniti ka insenere ja oskustöölisi, loomakarju itta ajavaid veterinaare, zootehnikud, karjakuid. Evakueeritute hulka kuulusid Eestis elavad juudid, kellel ei olnud illusioone natside agressiivse antisemitismi suhtes. Nõukogude tagalasse jõudis Eestist 2000 juuti. Nii maitsi kui meritsi lahkus evakuatsiooniga Eestist umbes 25 000 Eesti inimest. Tallinnas ja Loode-Eestis oli lõksus ka kümneid tuhandeid Nõukogude sõjaväelasi.

16. augustil vallutasid sakslased Narva. Nõukogude väed, mis asusid Tallinnas ja selle ümbruses ning Lääne-Eesti saartel, osutusid äralõigatuks „suurest maast“, st Nõukogude vägedest Venemaal.

Nõukogude võim viis sõja algul läbi sundmobilisatsiooni ka okupeeritud Eestis, kümned tuhanded Eesti mehed pidid vastu minema tundmatusele. Meenutab Raimond Isok: „Pärast rea- ja allohvitserkonna mobiliseerimist tuli 8. augustil 1941 vastavalt sõjakomissariaadilt saadud käsule Tallinnas elunevatel Eesti kaitseväe reservohvitseridel koguneda Kadrioru staadionile, kaasas kolme päeva toit pluss toidunõud, isiklikud dokumendid ja asjad.

Staadionile kogunes paras hulk mehi ja neid saatvaid, enamasti ahastavaid-nutvaid naisi-lapsi. Staadionil valitses üleüldine segadus, keegi midagi ei teadnud, punaohvitserid hakkasid kokkutulnud mehi registreerima, kuid see töö jäi pooleli, paljud mehed otsustasid staadionilt lõikama panna ja kadusid.“

1941. aasta suvel koguti Punaarmeesse mobiliseerimiseks umbes 50 000 Eesti meest, kellest 33 000 viidi Nõukogude Liitu tööüksustesse, kuna peljati eestlaste ülejooksmist. Seal surid neist tuhandeid nälja ja haiguste tõttu.

LAHING TALLINNA PÄRAST

Punalipulise Balti laevastiku sõjanõukogu otsustas 15. juulil 1941 alustada ettevalmistusi Tallinna kaitsmiseks. Lähenemisteed Tallinnale olid kindlustatud kaitseliiniga, mis paiknes 9–12 km kaugusel linnast. Kindlustustöödele saadeti tuhandeid tallinlasi. Rajati ka linnasiseseid kindlustusi. Linna kaitsjatele pidid tulejõudu lisama sõjalaevad, mis manööverdasid Tallinna lahel ja sadamas.

16. augustil vallutasid sakslased Narva. Nõukogude väed, mis asusid Tallinnas ja selle ümbruses ning Lääne-Eesti saartel, osutusid äralõigatuks „suurest maast“, st Nõukogude vägedest Venemaal. Tallinn oli sakslaste piiramisrõngas: mere kaldal Tallinnast idas paiknes 254. jalaväediviis, Tallinnast kagus 61. jalaväediviis ja Tallinnast lõunas 217. jalaväediviis.

Tallinna kaitse juhiks määrati Punalipulise Balti laevastiku juhataja viitseadmiral Vladimir. F. Tributs. Tallinna kaitsjaid oli hinnanguliselt paarkümmend tuhat meest: mitmed laskurdiviisid, suurtükiväeüksused, lisaks Eestist ja Lätist värvatud hävituspataljonlased. Suurem osa Tallinna kaitsjaid olid mereväelased. Neid saadeti Tallinnat kaitsma ka maarindele.

20. augustil algas lahing Tallinna pärast. Saksa väed tungisid peale idast, lõunast ja edelast. 23. augustil lähenesid Saksa diviisid Tallinna kaitseliinile, kaitsjad kandsid suuri kaotusi. 25. augustil esitas Balti sõjalaevastiku sõjanõukogu liige diviisikomissar N. K. Smirnov Nõukogude sõjalaevastiku juhtkonnale ettekande raskustest Tallinna kaitsmisel: relvastuse vähesus, sõdurite väsimus, puudus komandöridest laevastikus, kohaliku elanikkonna halb suhtumine sõjaväelastesse, „kaitseliitlaste“ tegevuse aktiveerumine, eesti rahvamiilitsa meeleolude muutumine ja kohalike võimude abitus sellega võitlemisel.

„Pühapäeva, 24. augusti õhtupoolikul oli vaikne ja me läksime kella 11 paiku magama. Pool tundi hiljem äratas meid vali kahurimürin. Haarasime rutuga padjad ja tekid kaenlasse ning ruttasime keldrisse. Kell 11 õhtul hakkas tööle miinipilduja. Rinne pidi olema väga lähedale nihkunud, sest oli kuulda, kuidas laeng välja lasti. Vouhh! ja vouhh! lendas see hirmsa vingumise saatel teele. Kahurid paukusid. Mürinal kihutasid mööda Männiku teed linna poole tankid,“ kõneleb Saksa vägede lähenemisest Tallinnale oma mälestusteraamatus Erika Aulik.

Nõukogude vägedel polnud mingit võimalust maismaa kaudu või piki rannikut ida poole läbi murda. Hakati tegema ettevalmistusi evakueerumiseks laevadel. 26. augusti varahommikul palus Loodesuuna sõjanõukogu Nõukogude armee ülemjuhatuselt luba lahkuda meritsi Tallinnast Kroonlinna. Mõne tunni pärast saadi Stalini ja Molotovi allkirjadega luba Tallinn maha jätta.

Balti laevastiku staabiülem Juri Pantelejev meenutab sündmusi: „Muidugi oleks hulga varem pidanud valitsuse, kulla ja muu vara, sealhulgas laevastiku ja väed Tallinnast minema viima ning mitte ootama jääma. Oli siililegi selge, et laevastikuga ei saa ju ometi maismaavõitlust pidada ja Saksa maaväge takistada. Kes aga tahaks Stalinile halbu uudiseid teatada ning öelda, et jätame Tallinna maha? Eikeegi!“

26. augusti hommikul kell 11 andis Loodesuuna sõjanõukogu Balti laevastiku sõjanõukogule korralduse Tallinnast lahkuda. Ettevalmistuste tegemiseks jäi aega kaks päeva – Balti laevastiku sõjanõukogu hinnangul poleks olnud võimalik vaenlast kauem kinni pidada. 28. augustil, kui laevad teele asusid, jõudsid Saksa väed juba Tallinna südalinna.

NÄITUS „PÕRGU LÄÄNEMEREL“

28. augustil avas Eesti Meremuuseum Lennusadamas näituse „Põrgu Läänemerel. Juminda meretragöödia 1941“, mis avab 28.–29. augustil 1941 toimunud Tallinna evakuatsiooni sündmusi ning Juminda miinilahingu käiku.

Juminda miinilahing oli mitu korda ohvriterohkem kui Pearl Harbour või Dunkirk, kuid ometi teatakse sellest traagilisest sündmusest teenimatult vähe. Lennusadama uus näitus „Põrgu Läänemerel“ avab 80 aasta taguse katastroofi sünget tausta, dramaatilisi sündmusi ning sellesse põrgusse sattunud inimeste ja laevade lugusid.

Aaron Urb