Kaitse Kodu! nr 8 2015. a by Kaitse Kodu!

DONBASSI VABATAHTLIKU JUTUSTUS KAITSELIIDU 8/2015

NAISED VIISID SIDE- JA STAABIERIALA VÕISTLUSE MAASTIKULE

10 INIMENE Aasta kaitseliitlane Tiia Kiis ei kavatse püssi varna riputada 14 INIMENE Vabatahtliku pataljoni Donbass lahingutee KAANEFOTO: KRISTJAN PRII

19 VÄLJAÕPE Sügis toob suured õppused 20 VÄLJAÕPE Mõistujutt „Põhjakonnast“ 22 VÄLJAÕPE Põhja kompanii õppuse „Põhjakonn 2015“ lahingutes

8 | 2015

24 VÄLJAÕPE Kaitseliidu õppekogunemistel koolitati staape ja allüksuste juhte 27 VÄLJAÕPE Kaitseliitlased lihvisid koostööd teiste jõustruktuuridega 28 VÄLJAÕPE „Kotkalennu“ 117 lõpueksamit 30 MILITAARSPORT Eesmärk ja motivatsioon spordiharrastuses 34 SÕJARAUD Üle 125 aasta Belgia relvi 38 HARITUD SÕDUR Tartu lahingukompanii lahinglaskmised – meenutus ja analüüs lahinglaskmisest kompanii koosseisus 43 AJALUGU Metsavennad jõudsid õigesse puhkepaika 44 AJALUGU Metsavendade jälgedes Järvamaal 48 AJALUGU KK! 90 aastat tagasi: „Uusim võitlusabinõu – sõjakeemilised gaasid“ 50 ÜLEELAMINE 6 lihtsat nippi, kuidas metsas hakkama saada

Kommenteeri artikleid, vaata pilte, hoia silm peal ajakirja ilmumisgraafikul

52 NAISKODUKAITSE Kurk põske ja korras! 55

NAISKODUKAITSE Psühhosotsiaalne esmaabi – kapslist välja!

56 NAISKODUKAITSE Saalihokitarid, pritsusportlased, militaarhundid ehk Rapla maleva kanged naised 60 NAISKODUKAITSE Uues kuues side- ja staabieriala võistlus 62 NOORED Riigikaitseõpilased korraldasid endale võistluse

www.facebook.com/kaitsekodu

64 NOORED Võistlejad läbisid takistusi laulu ja tantsuga 66 MILITAARTURISM D-päeva radadel 72 MILITAARTURISM Iisakusse kerkib mälestusmärk vabadusvõitlejatele

Olla sõjas on ju teinekord kohutavalt hirmus ja kui keegi väidab, et oli sõjas ega kartnud midagi, siis ta valetab

Eesmärgid annavad meile selge ülevaate ja suunavad meie käitumist

Ma pole harjunud kodus istuma, mulle meeldib rakkes olla

10 4

8 | 2015

Lahinguvälja valgustas rakett raketi järel ja trasseritega juhiti jagude tuld nähtavale ilmunud sihtmärkide pihta

8 | 2015 Tuli on su tööriist, kui pead karastama teravaksihutud puuroika tippu või sepistama endale tööriista kusagilt kangutatud rauakolast

Saalihokist saab raplakate näitel kirjutada lõpmatult, aga see pole ainuke asi, millega need naised tegelevad

Kogu matka jooksul tuli võistkondadel jalgsi maastikul liikudes läbida kontrollpunkte ning täita neis ülesandeid

Minu üllatuseks olid terved või taastatud isegi keskaegsete katedraalide ja kirikute tornid – snaiprite ja tulejuhtide lemmikpositsioonid, mis üldiselt esimeses järjekorras puruks lastakse

Sündmused Üleelamisõpe Hiiumaal Septembri lõpus kogunesid Lääne maleva Hiiumaa malevkonna ja Pärnumaa maleva kaitseliitlased Hiiumaale Tahkuna poolsaarele ühisele üleelamisõppe suvisele baaskursusele. Kursuse teooriaosas said osalejad ülevaate üleelamise ajaloost ja olemusest, keha funktsioonidest, organismi baasvajadustest ning hädaabivarustusest. Praktilise harjutuse käigus omandati joodava vee saamise, tule tegemise ja varjualuse rajamise oskusi, samuti teadmisi taimsete ja loomsete toiduainete hankimise ja neist toidu valmistamise kohta. Harjutusel osales ligi 40 kaitseliitlast ja noorkotkast, koolitajatega panustasid Kaitseliidu peastaap ning Lääne, Pärnumaa, Rapla ja Tallinna malevad.

Nõmme kaitseliitlased harjutasid linnalahingut Kaitseliitlased Tallinna maleva Nõmme malevkonna staabikaitserühmast ja tagalarühmast harjutasid nädalavahetusel linnalahingut endises mereakadeemia hoones ja selle ümbruses Lasnamäel. „Linnalahing on keeruline lahinguliik, mis eeldab iga võitleja initsiatiivi. Nurki on palju ja iga mees peab otsustama, milline nurk on ohtlik. Jaoülem koordineerib, kuid info peab liikuma alt üles,“ selgitas Nõmme malevkonna staabikaitserühma pealik Jürgen Sarmet.

Harjus olid ööd taas pimedad Septembri viimasel nädalavahetusel peetud Harju maleva iga-aastasel patrullvõistlusel pandi proovile meeskondade füüsilised võimed ning koostöösuutlikkus. „Täna olen enam kui kindel, et pikad magamata ööd tasusid ennast lõpuks ära, sest võistlus täitis oma eesmärgi ning kolm parimat võistkonda saavad esindada Harju malevat 2016. aasta suurematel patrullvõistlustel,“ ütles võistluse peakorraldaja Lauri Lasimer. Jõukatsumisel osales 15 võistkonda.

Muhu karika viis koju laskurklubi Oktoobri lõpus peetud Kaitseliidu Saaremaa maleva laskevõistluse „Muhu karikas“ võistkondliku arvestuse parimaks krooniti võistkond LRSCE, järgnesid Tallinna ja Pärnumaa malevad. Individuaalarvestuses osutus parimaks täpsuskütiks LRSCE liige Aarne Markko, snaipriklassi rändauhinna sai koju viia Olev Lomp ja pikimate distantside kuningaks krooniti Indrek Varba.

8 | 2015

Kindral Laidoneri jooksul osales üle 300 jooksja Eesti Spordiselts Kalev, kaitsevägi ja Kindral Johan Laidoneri Selts koostöös Kaitseliidu, Viimsi valla ja Eesti Olümpiakomiteega korraldasid 24. septembril Viimsi mõisapargis XVI kindral Johan Laidoneri olümpiateatejooksu. Teatejooksus osales 43 võistkonda kokku üle 300 jooksjaga. Omavahel võtsid mõõtu 9 põhikooliealiste, 3 gümnaasiumitüdrukute ja 5 gümnaasiumipoiste võistkonda, 6 sõpruskonda, korporatsiooni või spordiklubi, 10 üld- ja 10 segavõistkonda kaitseväest ja Kaitseliidust. 6–8 liikmega võistkondade iga jooksja läbis mõisapargis ligi 750 m pikkuse distantsi. Tulemused leiad Kaitseliidu kodulehelt.

Järva maleva kaplan on Türi valla aukodanik Türi vallavolikogu otsustas 24. septembri istungil anda erilise austuse avaldusena valla aukodaniku nimetuse koos valla vapimärgiga nr 9 Türi Püha Martini koguduse õpetajale, Järva praostkonna praostile Teet Hanschmidtile. Teet Hanschmidt on lugupeetud kogukonnaliige, kes on kuulunud Türi linnavolikogusse ja juhib praegu vallavolikogu sotsiaalkomisjoni tööd. Lisaks on ta juba 15 aastat Kaitseliidu Türi üksikkompanii tegevliige ja täidab ka Järva maleva kaplani ülesandeid.

8 | 2015

Gustav Lokotari mälestusvõistluse võit läks Raplasse Septembri lõpus peetud 12kordse maailmameistri Gustav Lokotari mälestusvõistluse rändauhinna viisid aastaks hoiule Rapla maleva laskurid. Teise koha saavutasid Tallinna maleva ja kolmanda koha Viru maleva kaitseliitlased. Kokku osales laskureid kaheksast malevast. Neljakümne laskuri seas võitis individuaalse esikoha Toomas Jukssaar Pärnumaa malevast, teiseks jäi Valdu Reinaas Rapla malevast ja kolmandaks Peeter Pops Viru malevast.

Peeter Tulviste pälvis Kaitseliidu kõrgeima aumärgi Kaitseliidu ülem brigaadikindral Meelis Kiili andis 28. oktoobril Tartu Ülikoolis Peeter Tulviste 70. sünnipäevale pühendatutud aktusel emeriitprofessorile üle Kaitseliidu Valgeristi I klassi teenetemärgi. Peeter Tulviste pälvis Valgeristi märkimisväärse panuse eest vabatahtlikku riigikaitsesse ja kaitsetahte kujundamisse, kaasates Kaitseliidu tegevusse akadeemilist kogukonda.

6 | 2015

Detsember

November

Kalender

1 1999. aastal suundus ESTPATROL-1 operatsioonile Kosovos

10 1913. aastal asutati Vabadussõjas osalenud korp! Rotalia; 2002. aastal toimus esimene „Kõikide laste isadepäev“

11 1918. aastal lõppes I maailmasõda; 1918. aastal asutati Kaitseliit, samuti Pärnumaa, Järva ja Viru malevad

12 2010. aastal suundus operatsioonipiirkonda Adeni lahes esimene laevakaitsemeeskond

13 1884. aastal asutati Vabadussõjas osalenud EÜS Põhjala

14 1909. aastal asutati Vabadussõjas osalenud korp! Sakala; 1911. aastal asutati Vabadussõjas osalenud ENÜS

16 1918. aastal asutati Eesti kaitsevägi; 1919. aastal alustas Punaarmee pealetungi Narva rindel

18 1918. aastal asutati Valga malev

19 9

20 1918. aastal asutati Saaremaa malev

21 1918. aastal loodi merevägi ja õhuvägi, asutati staabi- ja sidepataljon ning varustusvalitsus

24 1944. aastal langes Sõrve poolsaare langemisega kogu Eesti territoorium Punaarmee kätte

26 1900. aastal asutati Vabadussõjas osalenud korp! Vironia; 1918. aastal asutati sõjavägede peastaap

28 1918. aastal algas Narva langemisega Eesti Vabadussõda

1 1924. aastal toimus Tallinnas kommunistide mässukatse; asutati Kaitseliidu akadeemiline malevkond ja sadama malevkond

2 1919. aastal formeeriti Läänemere laevastiku divisjon

3 1890. aastal sündis kindralmajor Johannes Orasmaa

5 1919. aastal algasid uuesti rahuläbirääkimised Nõukogude Venemaaga

6 1917. aastal algas 1. Eesti diviisi moodustamine ja loodi Viru pataljon

9 1991. aastal toimusid kaitseväe peastaabi juures esimesed ohvitseride kursused

12 1918. aastal heisati Pika Hermanni torni sinimustvalge lipp ja Briti eskaader saabus Tallinna reidile

13 3

14 1949. aastal langes metsavend Richard Saaliste

15 1917. aastal loodi pioneeripataljon

16 1919. aastal toimusid kaitselahingud Narva rindel

17 1919. aastal paiskasid Eesti väed Punaarmee Peipsi taha

19 2000. aastal loodi kaitseväe tervisekeskus

20 1918. aastal loodi Kalevi pataljon; 2001. aastal lõpetas KVÜÕA 1. lend

21 2008. aastal saabus koju viimane Iraagis teeninud jalaväerühm ESTPLA-17

22 2

23 1918. aastal korraldasid Eesti merejõud dessandi Kundasse; asutati Kuperjanovi pataljon

25 1941. aastal algas Eesti laskurdiviisi moodustamine

27 1992. aastal taasloodi Kaitseväe Lahingukool

30 1918. aastal saabusid Eestisse esimesed Soome vabatahtlikud;

31 1919. aastal sõlmiti vaherahu Nõukogude Venemaaga 1947. aastal toimus Põrgupõhja punkrilahing

8 | 2015

kaitsekodu

KAITSELIIDU AJAKIRI 8 | 2015

Kaitseliidu ajakiri Kaitse Kodu! Asutatud 11. septembril 1925 Väljaandja Kaitseliit Ilmub kaheksa korda aastas Peatoimetaja: Liivi Reinhold Tegevtoimetaja: Karri Kaas Foto- ja videotoimetaja: Kristjan Prii Keeletoimetaja: Anu Jõesaar

Kaitseliit

Makett: Allan Kukk/Directormeedia Küljendus: Matis Karu Reklaam ja levi: kaitsekodu@kaitseliit.ee Toimetus: Tallinna mnt 49a, 80036 Pärnu Telefon 717 9106

Naiskodukaitse

Õpiks ja areneks

Noored Kotkad

Mis ühendab Kaitse Kodu! lugejaid – kõiki, punupatsidega kodutütardest testosteroonist pakatavate tankitõrjujateni ja neid paljusid, kes jäävad sinna vahele? Sain just kokku portsu Saaremaa noortejuhtidega ja uurisin nende arvamust ka. „Soov õppida ja areneda,“ oli üks vastustest, mis eriti visalt kõlama jäi. Tõsijutt, väljaõpe ongi kõige laiemas mõttes Kaitseliidu põhitöö ka seaduse järgi. Ja põhiteema käesolevas ajakirjanumbris. Viis, kuidas tartlased räägivad lohakalt elegantse enesestmõistetavusega oma geniaalsetest teeme-ei-millestki-kõik-mis-vaja lahendustest lahinglaskmiste harjutuse korraldamisel on lihtsalt inspireeriv. Sügisestele mastaapsetele ühiselt arenemise kokkutulekutele on pühendatud tervelt 10 lehekülge. Aga sellest reast on veel puudu Lõuna ringkonna „Sibul“ ja Lääne ringkonna „Orkaan“, mis ei tõota senistele suurõppustele alla jääda ei mahu ega õpihimu poolest – küllap jõuame neist rääkida KK! järgmistes numbrites. Õpivad, harjutavad ja võtavad mõõtu nii naised kui mehed, poisid kui tüdrukud. „Hindan maisest varast tähtsamaks teadmisi, häid elamusi ja heade sõprade ringi,“ võtab kaitseliitlaseks olemise mõtted kokku aasta kaitseliitlane Tiia Kiis. Lust lugeda!

Toimetuse e-mail: kaitsekodu@kaitseliit.ee Kaitse Kodu! internetis http://www.kaitseliit.ee/et/kaitsekodu www.facebook.com/kaitsekodu Kaitse Kodu! postkastis Tellimuse saab vormistada Eesti Posti kataloogi alusel postkontoris või Eesti Posti kodulehel (www.omniva.ee) Eesti Posti kaudu maksab Kaitse Kodu! aastatellimus 2.85 eurot; tellimisindeks 78226 Trükitud ASi Printall trükikojas Toimetusel on õigus kaastöid redigeerida ja lühendada. Toimetus käsikirju ei retsenseeri ega tagasta.

Kodutütred Kaastööde saatmise tähtajad: 25. jaanuar, 29. veebruar, 11. aprill

Kaitseliit Kaitseliit on kaitseministeeriumi valitsemisalas tegutsev vabatahtlik, sõjaväeliselt korraldatud, relvi valdav ja sõjaväeliste harjutustega tegelev riigikaitseorganisatsioon, mis täidab temale Kaitseliidu seadusega ja selle alusel pandud ülesandeid. Kaitseliit on 1918. aasta 11. novembril riigikaitseorganisatsioonina loodud Kaitseliidu õigusjärglane. Kaitseliidu ülesanne on, toetudes vabale tahtele ja omaalgatusele, suurendada rahva valmisolekut kaitsta Eesti iseseisvust ja põhiseaduslikku korda. Kaitseliitu kuulub üle 14 500 liikme. Koos Kaitseliidu struktuuriüksuste Naiskodukaitse, Noorte Kotkaste ja Kodutütardega on Kaitseliidu peres tegev üle 23 000 vabatahtliku. Kaitse Kodu! Kaitseliidu ajakirja esimene number ilmus 1925. aasta 14. oktoobril 40-leheküljelisena trükiarvuga 18 000 eksemplari. Seega kuulub Kaitse Kodu! vanimate seni ilmuvate Eesti ajakirjade hulka. Osava reklaami ning väljaande sisu väärtuslikumaks ja välimuse kaunimaks muutmisega kasvas Kaitse Kodu! menu lugejaskonnas ning 1928. aasta lõpus oli see juba Eesti üheks loetavaimaks ajakirjaks. Aastatel 1929–1932 ilmus Kaitse Kodu! senise kahe korra asemel kuus igal nädalal. Ajakirja viimane sõjaeelne number ilmus 20. juunil 1940. Kaitse Kodu! uus algus oli 1993. aastal, mil ajakiri hakkas taas Kaitseliidu hõlma all ilmuma. Ajakirja anti välja neli numbrit, kuni see 1995. aastal peatoimetajana tööle asunud Ivar Jõesaare juhtimisel taas perioodiliselt ilmuma hakkas. Praegu ilmub Kaitse Kodu! kaheksa korda aastas tiraažiga 7000 eksemplari.

peatoimetaja

8 | 2015

Aasta kaitseliitlane 2014

TIIA KIIS INIMENE

ei kavatse püssi varna riputada Tiia Kiis on Võrumaa maleva au ja uhkus. Ta on vabatahtlik noortejuht, maleva spordipealik ning kompaniiveebel. Lisaks sellele on ta kirglik matkaja ning Võrumaa maleva patrullvõistluse „Käve üle küngastõ“ peakorraldaja ja idee autor. Võib isegi öelda, et Võrumaa malevas ei möödu ühtegi suuremat õppust ilma Tiia aktiivse osaluseta. Seda kinnitavad ka numbrid – 2013. aastal panustas Tiia vabatahtlikuna Kaitseliidu tegevusse 1455 tundi, mis teeb 182 täistööpäeva.

tus on alati tähtis, ju on õiges suunas pingutatud.

Kui suure ärevusega sellele üritusele läksid? Mul oli seoses töökoha vahetusega keeruline aeg. Olen aasta algusest tegevteenistuses Scoutspataljonis, pidin ära andma Võru üürikorteri, käsil oli päris raske meditsiinikursus ja elunurgaks oli ühikatuba. Sellises tunnete virvarris saigi kohale mindud ja sellele, et mind võidakse valida … polnud mahti mõeldagi.

Tekst: TOOMAS PIIRMANN

Telefonis olid veel kõhklev, et kas ikka tasub ja kuidagi ebamugav tunne on, aga teeme selle intervjuu ikka ära. Võrumaa malevas valitakse aasta kaitseliitlast alates 2000. aastast ja kaks korda on valik langenud sinule. Kas viimane kord oli sulle üllatus? Tegelikult oli, suur üllatus. Maleva aasta kaitseliitlane tehakse teatavaks Kaitseliidu aastapäeval. Sündmus on pidulik ja eriline, uued liikmed annavad tõrvikute valgel vandetõotuse. Teadsin, et pean kindlasti kohale tulema, ja arvasin, et eks vist tahetakse tänukirja anda (medaleid malev sel päeval tavaliselt ei jaga). Suur oli üllatus, kui nimi välja hõigati. Eks omade selline toe10

8 | 2015

Kas võttis „pulsi üles”, kui sinu nimi välja hõigati? Algul tundus see uskumatu, paariline pidi lausa märku andma, et hakka nüüd minema. Esimeste tänusõnade ütlemine oli ikka väga keeruline ja järgnenud intervjuu … seda ei mäletagi hästi, meeleolu ajas sõnad ja mõtted nii sassi, et need ei tahtnud kuidagi omavahel kokku saada.

Ja edasi? Õnnitlusi hakkas tulema igast Eestimaa nurgast, ka see oli meeldiv üllatus. Ühendust võtsid inimesed, kellega on olnud meeldivaid kokkupuuteid Erna retkedel või erinevatel õppustel, esimene õpetaja, kaugemad sugulased jne. Õnnitlejaid ei jõuaks kokku lugedagi.

INIMENE

Praegu on Tiia teenistuses Scoutspataljonis, mistõttu ta kodumalevasse enam nii tihti ei jõua

LIILIA KIVINUKK

Juhtus nii, et minu õde Eve Täht võeti 2000. aastal tööle Võrumaa malevasse noorteinstruktoriks ja ta kutsus mind noortelaagritesse appi. Neid korraldati siis ja korraldatakse tänagi väga palju. Enne seda ei teadnud ma Kaitseliidust kuigi palju.. Kui olin juba viiendat aastat noortelaagrites ja teistelgi üritustel abiks käimas, juhtus see, mis juhtuma pidi: 5. oktoobril 2004 astusin Naiskodukaitse liikmeks. 2005. aastal sai minust Võru Kreutzwaldi Gümnaasiumi rühma noortejuht ja 2008. aastal Kaitseliidu tegevliige.

ERAKOGU

Tulles tagasi argipäeva – kuidas sa meie ridadesse said ja mida teadsid enne sellest organisatsioonist?

Joondumine oli Tiial (vasakult teine) selge juba väiksest peast

8 | 2015

Kuuldavasti olid vanavanemad vastu, et te Evega Kaitseliitu läksite? Oli tõesti nii. Algul üritasid nad meid lihtsalt veenda, et see pole hea mõte. Hiljem lisandus küsimus: mis siis saab, kui venelased uuesti tulevad? Nende hirm tuli sellest, et vanaisa oli vanasti kaitseliitlane ja küüditati seetõttu koos perega Siberisse. Mälestus juhtunust pole kuhugi päriselt kadunud ja idanaabri käituminegi ei tekita neis kindlust.

INIMENE

Noortega oled suutnud alati ühel lainel püsida? Ikkagi kolme lapse ema, eks kuskilt siit on see hea suhe tulnud. Ma pole sellele eriti mõelnud, kõik on lihtsalt sujunud. Kindlasti on oma osa põnevatel ja õpetlikel üritustel. Üllatav, et noored polegi meist nii erinevad. Teevad samasuguseid krutskeid, nagu me isegi tegime. Ootavad teenitud kiitust ja soovivad, et nendega ausalt käitutaks. Esimene noorkotkas, kelle mina vastu võtsin, oli Jaak Joseph Rumvolt – täna on ta tegevteenistuses, tervitusi Tapale! Vedasin eest ka Mini-Erna võistkonda, mille üks liige ta oli. Mitmel aastal kuulus lisaks temale võistkonda Aivar Voronov juunior (Kuperjanovi pataljoni kunagise ülema poeg). Kahjuks ei tulnud nad kunagi esimese kolme hulka, nii krutskeid täis võistkond oli. Küll oli vaja metsas tüdrukute võistkondi kollitada või ka aidata, vahel jäeti seetõttu mõni punkt lihtsalt vahele. Nalja sai nendega palju ja igav ei hakanud. Suhtleme tänaseni.

Ma pole harjunud kodus istuma, mulle meeldib rakkes olla. osalejaid alla 20, aga viimati üle saja. See on kahepäevane retk vabariigi aastapäevale lähimal nädalavahetusel. Jah, tõesti, see toimub talvel ega kohuta lapsi vanuses 7–19. Noored on siin eeskujuks paljudele kaitseliitlastele, kes ei taha kehva ilmaga välja tulla. Iga-aastane maakondlik noorte retk kannab ühe oma korraldaja, traagiliselt hukkunud kapten Rene Rätsepa nime. Endise noorkotkana oli ta alati noortel abis. Juhtus aga nii, et teda tabas Himaalaja kõrgmäestikus seal tihtiesinev tõbi ja teda pole enam meiega. Tundus loogilise jätkuna, et mälestus temast võiks edasi elada just sel moel. Kolmas, Võrumaa maleva retk, mis sai käima lükatud, on „Käve üle küngastõ“, ka seal on vähemalt pooled võistkonnad noorteorganisatsioonidest.

Oled Kaitseliidu tegevliige, ametikoha järgi väljaõppinud rühmavanem, aktiivne õppustel osaleja. Räägi sellest osast oma elus. Mulle meeldib õppustel käia, ma ei oska isegi umbes öelda, kui mitmel olen osalenud. Enamasti on õppused põnevad ja pakuvad piisavalt väljakutset. Väike adrenaliinisüst annab elule särtsu juurde. Olen

Jah, tänagi toimetavad nad siin ringi. Käisime hiljuti koos matkamas mööda Võrumaa ilusaid paiku. Nad on juba täiskasvanud ja kodutütre vanusest välja kasvanud, kuid jätkavad siiski kodutütarde toetajaliikmetena ning käivad vahel ka abis noortele üritusi korraldamas.

8 | 2015

KRISTJAN PRII

Tõesti, Võrumaal on kolm rännakut, mis loodetavasti jätkuvad veel kaua. Esimene neist on Sänna rännak noortele. Esimesel aastal (2008) oli

Pärast aasta kaitseliitlaseks nimetamist hakkas Tiiale saabuma õnnitlusi igast Eestimaa nurgast, mis oli talle meeldiv üllatus

Võrumaa maleva kaitseliitlaste ajaarvestuse süsteemi järgi tuli sul 2013. aastal kokku 1455 osalustundi! Tundub lausa võimatu (selgituseks: arvestus hõlmab ka kohalemineku ja õppusel-üritusel magamise aega jmt). See tunduski tavalisest tihedam aasta, eelmisel aastal kogunes üle 800 tunni. Eks Kaitseliit ongi kogu mu vaba aja sisustaja. Peaaegu. Ma pole harjunud kodus istuma, meeldib rakkes olla. Tagantjärele vaadates tundub see tundide arv tõesti suur. Ma ju ise ei pea jooksvat arvestust, selle eest hoolitsevad teised inimesed. Nii et kui kokkuvõtteid tehakse, üllatun vahel isegi.

Oled kirglik matkaja, osalenud korduvalt Eel-Ernal ja Ernal, nüüd siis Pitkal, Utria rännakul, Sandels-Jotosel jne … Käid alati ka korraldatavate rännakute trassid läbi.

Ka sinu kolm tütart on sinu suured fännid.

Võrumaa noortel on mitu üritust, mis on kasvanud suuremaks ja muutunud traditsiooniliseks. Neist mitme käivitaja või läbiviija oled sina.

käinud Kaitseliidu Koolis, NAK-i ja rühmavanema kursusel. Töökohaks on alates 2005. aastast olnud Kaitseliit, kus alustasin valvurina ja hiljem sain staabi korrapidajaks. Side malevaga on kuidagi iseenesest nii tihedaks läinud. Juba nädala sees algavad õhtupoolikud noortega ja järgnevad nädalalõpud noorte või tegevliikmetega.

Matkamine mulle meeldib. Kui on vaba hetk, siis seljakott selga ja matkarajale. Vahel kaks korda nädalas. Tänaseks on Paldiski ümbruski läbi käidud, enamasti üksinda. Käin tõesti alati enne rännakut igaks juhuks trassid läbi. Muutused looduses pole alati kaardile jõudnud ja kõike polegi võimalik kaardilt välja lugeda. Ernal/Pitkal olen võistelnud kolm korda, mõned korrad olin tugiisikuna abiks Tartu maleva võistkonnale – tervitused tartlastelegi, kellega on olnud tihe koostöö mitmelgi üritusel! Läbitud Eel-Ernade arvu ma isegi ei tea. Need on olnud tõsised pingutused. Meeldib, et suurem osa võistkondi on metsas väga sõbralikud ja toetavad. Elatakse teiste edusammudele kaasa. Häirib aga liigne tähelepanu: oo, naised retkel!

ERAKOGU

Ka Tiia tütred on tema suured fännid ning löövad tema tegemistes tihti kaasa

Räägime nüüd vanusest, sest kui eelnevat juttu lugeda, siis on, millest rääkida. Said just 48. Kuidas „kõrge” vanus ennast tunda annab? (Naerame mõlemad). Saan sinu irooniast aru, tõesti on juhtunud, et mõnele inimesele meeldib vaadata passi, mitte inimest ennast. Olen tundnud imelikku suhtumist, kui enne silmast silma suhtlemist on vaadatud ankeediandmeid ja võib-olla küsitud endalt, mida see vanainimene siit otsib. Üldjuhul aga on pärast asjade üheskoos tegemist, korraldamist või õppusel käimist suhtumine muutunud. Muidu mu vanus tunda ei anna, seda meenutab ainult sünniaeg passis. Küll pole ma enam nii võimekas kui 20aastased.

Kuuldavasti oled kuskilt tagataskust leidnud veel vaba aega, et tegeleda heategevusega? Jah, aastaid olen teinud lastele helkureid, praegugi teen. Ei teagi, kui palju sadu (või isegi tuhandeid) neid kokku tuleb. Ei saa ju bussisõidu- või telekavaatamise aega raisku lasta. Olen Ukrainasse sokke kudunud. Käsitöö meeldib.

Oled tegevteenistuses koos proffidega. Kui võrdled oma kaaslasi seal ja Kaitseliidus, kas näed erinevusi, mida tahaks esile tuua? Kõigepealt tahaksin öelda, et kaitseliitlastest tegevteenistuses olijad

hoiavad ka seal kokku. Erinevustest rääkides … kaitseliitlased kipuvad olema algatusvõimelisemad ja motiveeritumad. Mitte, et tegevteenistuses olijad poleks motiveeritud. Lihtsalt siin on mingi huvitav erinevus, mida ei oskagi lahti seletada. Paldiskisse tulekut ma kindlasti ei kahetse ja püssi niipea varna ei riputa. Kahju vaid, et kodumalev seetõttu nii kaugele jääb ja sinna harvem jõuan.

Lõpetuseks ütle, mis sulle Kaitseliidu juures meeldib ja mis sind seal nii väga ei vaimusta? Alustaks murest. Tihti juhtub nii, et õppuste ajaplaneering on paigast ära. Kui vabatahtlik tuleb enda vabast ajast õppustele, siis peaks olema kogu aeg otstarbekalt ära kasutatud. Isegi magama ei peaks metsalaagris nii kaua. Inimesed soovivad, et nende aega hinnatakse ja maksimaalselt ära kasutatakse. Pool päeva lihtsalt vedelemist või kaks päeva vaikset laagrirutiini ei veena paljusid uuesti õppustele tulema oma aega kulutama. Paberitöö kipub aktiivsust tapma. Aktiivsematele seatakse kohati liialt palju kohustusi. Vanemaid tegijaid peaks rohkem usaldama. Juhtub tihti, et 60–75aastane „taadu“ on kohusetundlikum. Jätkuvalt on aga head asjad ülekaalus. Mul on Kaitseliidus väga palju sõpru ja häid tuttavaid üle Eesti. Suurem osa mu ajast on sisustatud huvitavalt ja arendavalt,

põnevuski ei puudu. Seda kõike tänu Kaitseliidule. Hindan maisest varast tähtsamaks teadmisi, häid elamusi ja heade sõprade ringi. Jätkuvalt on tunne, et Kaitseliitu lihtsalt peab kuuluma.

L I S A T E AV E

Tiia Kiisi autasud KT tunnustusrist “Hõbesõlg” 2015 KL teenetemedali II klass 2014 KT peavanema tänukiri 2014 Kaitseministri tänukiri 2014 KL Võrumaa maleva tänukiri 2012 KT tunnustusrist 2012 KL ülema tänukiri 2011 KL teenetemedali III klass 2009 Maleva teeneterist 2009 KT peavanema tänukiri 2009 KT Võrumaa ringkonna tänukiri 2009 KT Võrumaa ringkonna tänukiri 2008 KL ülema tänukiri 2008, 2010, 2012 Malevapealiku tänukiri 2007, 2008, 2010(2), 2011, 2013, 2014 Võidutule medal 2007

8 | 2015

Vabatahtliku pataljoni Donbass lahingutee Ukraina Donbassi vabatahtliku pataljoni sõjatee algas otse Maidanilt. Kahjuks pole see veel lõpule jõudnud.

INIMENE

Tekst: JEVGENI ŠEVTŠENKO

JEVGENI ŠEVTŠENKO

Praegu on vabatahtlik pataljon Donbass vastavalt Minski vaherahuleppele tõmmatud Širokine juurest tagasi teisele kaitseliinile. Nad kaitsevad blokkposte ja võitlevad Vene diversioonirühmadega Mariupoli lähistel

8 | 2015

valitseva atmosfääri, ohvitseride formeerima vabatahtlike üksusi ja reakoosseisu vaheliste suhete ja peaaegu kõik, kes olid seisnud poolest – olime kõik võrdsed. Jah, Maidanil Janukovõtši režiimi vastu, muidugi olid olemas ka jagude, astusid esimeste seas võitlustulle. rühmade ja roodude ülemad. Aga Lahingusse mindi otse Maidanilt, suhted olid hoopis teised – need vabatahtlikena. Ilma vormita, ilma polnud üles ehitatud sõjaväelistelaskemoonata, vanades Nõukogude le käsulaudadele, vaid põhinesid teraskiivrites, kurikate, nugade ja usaldusel, komandöride autoriteedil. jahirelvadega. Enamik vabatahtlikest olid tavalised, eri ameteid pida- Ega me neid käsulaudu tundnudki, me ei olnud ju elukutselised sõjanud inimesed, kellest paljud polnud enne sõda automaati käeski hoidnud väelased. Aga üldiselt polnud meil praktiliselt probleeme sellega, et ega teadnud, kuidas tulistada. keegi oleks keeldunud täitmast üht Peaaegu üheaegselt loodi neli vabatahtlike pataljoni: Parem Sektor, või teist käsku või poleks tahtnud lahingusse minna, kuigi jah, vaDnepr, Azov ja Donbass. Kõik nad hel juhtus sedagi. Olla sõjas on ju erinesid silmapaistvalt Ukraina teinekord kohutavalt hirmus ja kui armeest. Neisse kuulusid motiveekeegi väidab, et oli sõjas ega kartnud ritud sõdalased, patrioodid, kes olid valmis kõhklemata minema ükskõik midagi, siis ta valetab. Mitte kõigil millisesse põrgusse, et vaid vaenlast ei pidanud psüühika vastu – mõni keeldus lahingusse minemast, mõni hävitada. Paljud kaadrisõjaväelahakkas jooma, kuid õnneks olid need sed seevastu ei mõistnud täielikult vaid üksikjuhtumid. Just säärasteks olukorda ega saanud aru, et sõda on juhtudeks sai loodud ohvitseride aujuba alanud. kohus, mille otsuste põhjal saadeti Samuti erinesime armeeüksusprobleemsed inimesed koju. test vaieldamatult pataljonides Sõjasaagiks langesid esimesed automaatgranaadiheitjad ja mõned terveksjäänud sõiduautod, mille omanikud olid juba põrgusse saadetud

INIMENE

Endast Minu nimi on Jevgeni Ševtšenko. Sündisin 32 aastat tagasi Kiievis tavalises lasterikkas perekonnas. Ka lapsepõlv oli tavaline ilma liigse luksuseta, ei uhkeid riideid ega televiisorit, kuid see-eest palju sõpru, häid raamatuid ning palju sporti: jalgpall, poks, karate, kergejõustik. 18aastaselt läksin sõjaväeteenistusse. Sattusin sisevägedesse, kus mind saadeti sidemeeste kursustele. Lõpetasin ajateenistuse seersandi auastmes staabi raadiosidemasina ülemana. Pärast sõjaväge olin kõigepealt mööblimüüja, üürisin kortereid välja, vedasin Orbiti närimiskummi mööda kauplusi laiali ja tegin haltuurat taksojuhina, seejärel aga leidsin end konverentsiteenuste maailmas – korraldasin äriklientidele konverentse ja avalike üritusi. Aja jooksul kogunes selles äris piisavalt kogemusi ning 28aastasena asutasin oma ﬁrma. See oli suurepärane aeg, esimest korda elus tekkis mul vaba raha. 31. oktoobril 2013 juhtus midagi, mis pööras pea peale mitte ainult minu, vaid miljonite ukrainlaste elu. 31. oktoobri öösel ajas miilits Nežaleznosti väljakul jõhkralt laiali üliõpilased, kes protestisid Janukovõtši Euroopaga integreerumisest keeldumise vastu. Kogu mu pere oli esimestest päevadest alates Maidanil. Me ei saanud teisiti – võitlesime parema tuleviku nimel ja võitsime! Pärast traagilisi sündmusi veebruari lõpus lootsime parimat nagu kõik ukrainlased, kuid järgnes häda, mille ulatus ei mahu seniajani pähe – algas sõda. Esiteks annekteeriti Krimm, seejärel tärkas separatism maa idaosas. Istusime Kiievis ja mõistsime, et Venemaa ei jäta meid rahule. Meil oli õigus – algas täiemõõduline sõda.

Vabatahtlikest Riigi juhid olid segaduses, õiguskaitse Donetski ja Luganski piirkondades demoraliseerus, sealne võim vahetas Ukraina lipu Venemaa oma vastu, sõjavägi oli hirmul ja abitu. Aga siis, just nagu Maidanilgi, ütles oma sõna rahvas – hakati 8 | 2015

Meie tugevuseks oli vaimne ühtsus, kuid nõrkuseks põhiliste lahinguliste teadmiste ja kogemuste puudus. Praktika on siiski näidanud, et see ei seganud meid märkimisväärselt edukalt teostamast operatsioone linnade vabastamisel Donetski ja Luganski oblastis. Muidugi, alati ei õnnestunud operatsioonid just täiuslikult, meil oli kaotusi, kuid selline sõda kord juba on...

Donbassi pataljon loodi 2014. aasta aprillis. Algselt oli tegemist entusiastlike patriootide väikese grupiga, relvastuseks vaid mõned jahipüssid ja viis plastmassist AK-maketti. Niisuguse varustusega hakkasimegi vabastama oma maad „Vene maailmast,” mis tolleks hetkeks oli peaaegu täielikult enda alla haaranud Donetski ja Luganski oblastid. Lahinguristsed saime Krasnoarmeiski linna (Donetski oblastis) kontrollposti juures, kus asusid tavalised kohalikud separatistid, kõik läks kiiresti ja kergelt. Järgnesid Novosjolovka ja teised Donetski oblasti asustatud punktid. Meie kätte ilmusid esimesed automaadid, esimesed granaadid, esimesed soomusvestid. Tekkis kergete võitudega kaasnev üleolekutunne, mille eest meil peatselt tuli karmilt maksta.

Lahinguristsed saime Krasnomerski linna kontrollposti juures, kus patrullisid tavalised kohalikud separatistid.

JEVGENI ŠEVTŠENKO

INIMENE

Donbassi pataljoni esimesed lahingud

2014. aasta 23. maiks oli planeeritud operatsioon blokkposti vallutamiseks Karlovkas, 30 km kaugusel Donetskist. Mitmete asjaolude kokkulangemise tõttu ei läinud paljud asjad tol saatuslikul päeval kavandatud rada, kuid otsustavat rolli mängis senikogetu ja järjekordse kerge võidu ootus. Poisid teadsid, et sellel postil on hulganisti korralikult relvastatud terroriste, aga vaatamata lahingumoona puudusele, vaatamata võitlejate väikesele arvule, vaatamata sellele, et Donbassi kogu relvastuse moodustasid vaid 13 automaati ja üks korraliku optilise sihikuga jahipüss, otsustati siiski rünnakule minna. Kohe lahingu alguses sai neli võitlejat raskelt haavata. Lauppealetung ebaõnnestus, lahing venis, padrunid lõppesid ja sel hetkel saabus kaitses olevatele separatistidele Donetskist abiväge — ligi 10 meest, lisaks üks BTR. Meie omad taganesid, kuid

2014. aasta lõpuks oli riigi sõjaväeline masinavärk piisavalt pöördeid kogunud – nüüd varustasid võitlejaid paljude tarvilike asjadega lisaks vabatahtlikele abilistele ka armee varustuskeskused

8 | 2015

kuus meest jäid tänavaäärsesse restorani lõksu. Neist pääses vaid üks. Vaatamata sellele, et tolles lahingus suutsime hävitada 12 terroristi, olid esimesed kaotused, pealegi nii suured, meile tõsiseks hoobiks. Donbassi pataljoni esimesed hukkunud pärinesid ise Donbassist. Nemad olid esimesed hukkunud, kuid kaugeltki mitte viimased... Pärast neid sündmusi pööras riigi juhtkond lõpuks vabatahtlikele donbaslastele tähelepanu, siseminister võttis meid oma hõlma alla. Terve juunikuu kulus täiemõõdulise pataljoni formeerimisele. Juuni lõpuks oli meid umbes 300 inimest ja pärast baaskursuse läbimist kiirendatud korras liikus pataljon eesliinile. Esimeseks operatsiooniks sai värskelt vabastatud Slovjanski ja selle lähiümbruse puhastamine. Seejärel vabastasime 7. juulil Artjomovski, suhteliselt suure linna Donetski oblastis. Päeval ja ööl tekkisid linna ühes või teises piirkonnas tulevahetused. Peamiselt ründas meid Gorlovka suunalt ebaseaduslik relvastatud rühmitus, mida juhtis tuntud terrorist Bezler. 11. juuli hommikul astusime Artjomovski äärelinnas nendega ägedasse tulevahetusse, mille käigus suutsime hävitada Gorlovka grupeeringu suurema salga. 14. juulil saabus meile täienduseks veel umbes 150 vabatahtlikku. Tänu sellele suutsime võtta kontrolli alla juba terve linna ning hingata veidi kergemalt. Mis relvastusse puutub, siis riik varustas meid automaatidega, kuid sõda oli muutunud täiemahuliseks, päevakski ei lakanud kaasaegsete relvade, soomusmasinate ja suurtükisüsteemide vool Venemaalt, meil aga polnud vastu panna ainsatki tankitõrjerelva, miinipildujat, soomustransportööri, ammugi mitte jalaväe lahingumasinat. Peale kergrelvastuse ja mõne reaktiivgranaadiheitja ei saanud me midagi. Sellest hoolimata kippusime võitlusse, sest soovisime naasta oma kodudesse, oma lähedaste juurde. Sääraseid võitluses hädavajalikke asju, nagu vormid, soomusvestid, kiivrid, toiduained, elektrigeneraatorid, öövaatlusseadmed, termoviisorid, alusmatid, magamiskotid, rakmed, taktikalised prillid, autobussid, maasturid ja palju muud, saime vabatahtlikelt abiorganisat-

sioonidelt, mis korraldasid võitlejate toetuseks uskumatult mastaapse kampaania ning suutsid korraldada lisaks vabatahtlikele ka paljude armee-, Rahvuskaardi- ja piirivalveüksuste täiemahulise ja operatiivse varustamise. Abi saabus meie oma riigi igast nurgast, aga peale selle abistasid meid ning abistavad aktiivselt ka praegu inimesed paljudest maailma riikidest, eriti Baltimaadest, Poolast, Gruusiast ja USA-st. Oodanud ära 2014. aasta juulis saabunud täienduse, läksime pealetungile. Soomustehnikat anti meile relvajõudude 24. brigaadist. Armee oli end selleks ajaks juba mõnevõrra kogunud ja meiegi olime õppinud edukalt sõdima. 22. juulil vabastasime Popasnaja linna (Luganski oblastis), nois lahinguis kaotasime neli oma poissi. Edasi läksime Lisitšanski peale. See operatsioon lõppes meile kaotusteta, kuid samas osalenud sõjaväelastel oli kahjuks siiski

hukkunuid. Seejärel saime mõne päeva puhkuseks. Kõik valmistusid Pervomaiski linna ründamiseks, silmapiiril terendas juba Lugansk.

Suurpealetung ja tragöödia Tol perioodil ei loputanud „Vene maailma” ihalejaid ainult meie üksi. Terve rinde ulatuses läks pealetungile Ukraina sõjavägi ning teiste vabatahtlike pataljonide – Aidar, Parem Sektor, Dnepr, Azov jt – toel liiguti kiiresti edasi. Olime veendunud, et talvekülmade saabudes on sõda läbi. Arvasime, et läheme edasi Luganski suunas, kuid augusti alguses saabus ootamatult käsk rünnata Ilovaiskit. Peaaegu terve pataljon suundus lõuna poole, Donetskile lähemale. Luganski oblastisse jäi vaid teise roodu üks jagu, mis oli antud haubitsapatarei juurde ja kaitses seda diversioonigruppide eest. Õnneliku juhuse tõttu oli selleks minu jagu. Sellal, kui

kõik meie poisid sattusid Ilovaiski hakklihamasinasse, võtsime meie õudusega vastu üha uusi teateid hukkunutest. Kui olukord muutus katastrooﬁ liseks, sõitsime oma poistele appi, kuid oli juba hilja. Vene väed olid võtnud Ilovaiski mitmekordsesse piiramisrõngasse. Järgnes juba tuntud nn „roheline koridor,” kus, hoolimata Putini poolt isiklikult Porošenkole antud garantiidest, tapeti meie mehed abitult maha, nagu oleks tulistatud lasketiirus. Augustis kohtusime esimest korda Vene Föderatsiooni regulaarvägedega. Just siis võtsime sõjavangi esimesed Vene sõdurid — tollal olid neil veel kaasas kõik isiklikud dokumendid: passid, sõjaväepiletid, isegi ravikindlustuse paberid, kuigi paljudel neist ravikindlustust enam vaja ei läinud. Viimaks mõistsime täies ulatuses, et kohmaka kohaliku separatismi ajastu on läbi, teispool rindejoont polnud enam kodukootud alkohoolikud, narkomaanid ja kriminaalid, kellest paljud olid automaadi kätte võtnud esimest korda elus, vaid professionaalsed, korralikult treenitud ja sõjatehnika viimase sõnaga varustatud lepingulised Vene sõjaväelased. Meid see ei hirmutanud, meid piitsutas tagant soov kätte maksta. Ilovaiski tragöödia oleks meie pataljonile äärepealt saatuslikuks saanud: poolsada hukkunut, umbes sada haavatut, neist paljud raskelt, üle saja vangivõetu. Ka pataljoni komandör Semjon Sementšenko oli raskelt haavatud, teda oli tabanud neli miinikildu, millest üks jäi pidama ribide vahel, loetud millimeetrite kaugusel südamest. Donbassi pataljon viidi pärast Ilovaiski all saadud karmi kaotust rindetsoonist välja lahinguvõimet taastama: kõigepealt Dnepropetrovskisse, siis Kiievi lähedale, kus veetsime peaaegu kolm kuud haavu ravitsedes ning uutele, langenute asemele saabunud vabatahtlikele õpetust ja kogemusi jagades.

INIMENE

JEVGENI ŠEVTŠENKO

2014. aasta lõpus paranes mõnevõrra relvastuski: ilmusid automaatgranaadiheitjad, tankitõrjerelvad, palju reaktiivgranaadiheitjaid, armee soomustatud veokid ning isegi mõned soomustransportöörid. Kasutatakse ka vastaselt hõivatud tehnikat

Tagasi rindel 2014. aasta detsembris saadeti meid taas rindele. Riigi sõjaline masinavärk kogus pöördeid, selleks ajaks varustasid meid paljude tarvilike asjadega mitte ainult vabatahtlikud abilised, vaid ka armee varustuskeskused. Saime uued soomusvestid, kevlarkiivrid, rakmed, hea talvevormi ja palju muudki. Mõnevõrra 8 | 2015

INIMENE

paranes relvastuski: ilmusid automaatgranaadiheitjad, tankitõrjerelvad, palju reaktiivgranaadiheitjaid, armee soomustatud veokid ning isegi mõned soomustransportöörid. Alguses oli meie valvata rida blokkposte Luganski oblastis Lisitšanski lähedal. Oli vaikne periood. Aeg-ajalt tegutses vaenlase suurtükivägi, kuid ulatuslikke otseseid tulevahetusi polnud. 2015. aasta jaanuaris muutus kõik. Kõigepealt üritati Bahmudski trassil läbi murda, oli vist 20. jaanuar. Algas kõik rünnakust 31. blokkpostile, mida esmalt peksti suurtükitulega ja selle järel tulid Vene tankid. Edasi rünnati 29. blokkposti, mis asus juba otse meie positsioonide kõrval, paiknesime nende toetuseks ümber. Kõik said aru, et midagi on tulekul, ja varsti saigi kõik selgeks — Putini sihtmärgiks sai Debaltseve eend. 29. jaanuaril paigutati meid ümber Debaltsevesse. 31. jaanuaril võttis pataljon osa lahingutest Uglegorski pärast, kuid vastase jõud olid ilmses ülekaalus. Kaotasime seal 6 meest. Tõsi, ka vastasele tekitasime vägagi märgatavat kahju. Mõne aja pärast saime teada, et Jenakijeve 2. pataljoni DNR teine rood kaotas neis lahinguis 86 meest ja faktiliselt lakkas olemast. Lisaks hävitasime kaks Vene tanki ja kaks soomukit, üks roomikmasin koos sellele paigaldatud õhutõrjesüsteemiga ZU23 õnnestus aga vaenlaselt tervelt üle lüüa. Viimane teenib nüüd ausalt meie pataljoni.

Umbes viiekümne soomusmasinateta vastase asemel ootas meid ees oma kakssada sõdurit. Kuid rõngas Debaltseve ümber tõmbus aina koomale. 3. veebruaril paisati meid ümber Artjomovskisse ja hoiti reservis. 10. veebruarist alustas Vene armee segamini kollaborantide üksustega rünnakuid Artjomovski-Debaltseve trassil asuva väikese Logvinovo küla vastu, mida enda valdusse haarates oleksid nad suutnud halvata meie Debaltseve üksuste peamise varustustee. 12. veebruaril õnnestus neil end selles külas sisse seada, meid saadeti kiirkorras rünnakule, kuid luureandmed osutusid ebatäpseteks. Umbes viiekümne soomusmasinateta vastase asemel ootas meid ees oma kakssada sõdurit, tugevdatud burjaadi tankidiviisi kümne tankiga. Meid oli aga veidi rohkem kui 60 meest, lisaks kaks tanki, kaks soomustransportööri ja üks luuresoomuk. Jõud olid liiga ebavõrdsed. Kui algas raske lahing, kutsusime abiväge, kuid see tuli liiga kaua, olime sunnitud raskete kaotustega taganema. Hukkus 9 meie ja ligi 20 armee poissi. Jah, me suutsime hävitada ühe Vene tanki ja umbes 50 vastast, samuti võtta 17 vangi, kuid Logvinovo küla tagasi võita me ei suutnudki, ei tol päeval ega hiljem. 18. veebruaril jättis Ukraina armee Debaltseve maha, meie pataljon paisati lõunasse, Mariupoli alla.

Võtsime sisse lahingupositsioonid Širokine külas, mis oli pikka aega kogu rindejoone kõige tulisemaks punktiks. Poole aasta jooksul kaotasime seal 8 meest. Palju oli haavatuid, mõned jäid ilma kätest-jalgadest. Aga ka vaenlasele tegime korralikult kahju. Meie enda ja OSCE vaatlejate hinnangul hävitasime tänu aastasele sõjapidamiskogemusele üle 100 terroristi, umbes 200 sai haavata, üsna suur hulk soomustehnikat sai puruks lastud. Üks lahingumasin BMP2 õnnestus lausa tervelt kätte saada. Praegu on vabatahtlik pataljon Donbass vastavalt Minski vaherahuleppele tõmmatud Širokine juurest tagasi teisele kaitseliinile. Kaitseme blokkposte ja võitleme Vene diversioonirühmadega Mariupoli lähistel. Pärast pooleaastast pidevat lahingutegevust oleme saanud lõpuks võimaluse korralikult puhata, aga kui ausalt öelda, siis on poisid selle vastu, me ei taha niisama passida ja puhata. Me tahame võidelda. Me võtame ka Krimmi tagasi, ärge selles kahelge, me oleme õppinud sõdima. Me ei karda Vene armeed, mis tegelikkuses ei osutunudki nii võimsaks. Meie jaoks on müütiliste LNR-i ja DNR-i hävitamine vaid aja küsimus. Loodan, et pole enam palju aega jäänud. Elagu Ukraina!

Väljaõppeta vabatahtlikest on nüüdseks kujunenud kogenud lahinguüksus

8 | 2015

JEVGENI ŠEVTŠENKO

Vene keelest tõlkinud Sven Salumets

VELLI EHASALU

VÄ L J A Õ P E

Sügis toob suured õppused Sügis on kaitseliitlastele teatavasti kibekiire aeg. Koos kooliaasta algusega algavad ka Kaitseliidus mitmed kursused ja koolitused, elavneb seltsi- ja spordielu. Kindlasti ei saa mainimata jätta ka väljaõpet, sest mis oleks sügis ilma suurõppusteta? Juba septembri alguses kogunes ligi 700 võitlejat seitsmest malevast kaitseväe keskpolügoonile Viru maleva suurõppusele „Põhjakonn“, harjutama lahingutegevust ilma kindla stsenaariumita. Kuu aega hiljem kutsuti Lääne-Eestis ning Jõgevamaal õppekogunemisele terve hulk vabatahtlikke juhte, kes nädala jooksul tuletasid meelde staabiprotseduure ning üksuste juhtimist. Täpselt samal ajal Lääne-Eesti ja Jõgeva maleva õppekogunemisega oli üle 600 riigikaitsja mitmest Kaitseliidu malevast ja kaitseväest koos Raplamaal, Kaitseliidu Kooli tasemekursuste lõpuharjutusel „Kotkalend“. Oktoober lõppes ja november algas aga Ida prefektuuri ja Kaitseliidu ühisõppusega „Kilp“, kus kaitseliitlased ja korrakaitsjad lihvisid koostööd objektikaitsel ning erinevate sündmuste lahendamisel.

8 | 2015

Mõistujutt

„Põhjakonnast“ 4. septembril kogunes ligi 700 võitlejat seitsmest malevast kaitseväe keskpolügoonile ussisõnu lausuma, sest ainult nii ilmutavat ennast jube metsaline, soomustatud kehaga, tugevam kui kivi ja raud. Kole mõuramine, mis kostis mitme penikoorma kaugusele, andis märku, et alanud oli „Põhjakonn“. Tekst: VELLI EHASALU Põhja Konn on suur nagu mets ja oskab lennata. Vanasti tõusis ta sageli taevasse ning õgis kõiki vaenlasi, kes oma laevadega siia randa jõudsid. Kui ta oli vaenlased ära õginud, saime meie endile nende vara. Siis olime rikkad ja võimsad ning meid kardeti, sest neist randadest polnud keegi eluga pääsenud.

8 | 2015

Samas andis teadmine, et see väike rahvas on rikas, maad ka ahnusele ja võitis vaenlase hirmu. Ikka uued ja uued laevad on purjetanud meie randadesse aardeid röövima. Siiani on Põhja Konn tapnud nad kõik. Sellel elukal on aga üks häda – nimelt on ta jube laisk ja suurema osa ajast magab oma koopas, mille asukohta keegi ei tea. Kuid vaenlane ei maga ja selles on nüüdseks veendunud juba seitsme maleva kaitseliitlased, kes septembri alguses veetsid terve nädalavahetuse polügooni metsades, püüdes leida surematu eluka salajast urgu ja teda äratada. Räägitakse, et selleks polegi palju vaja. Tarvis on vaid õppida õigeid ussisõnu ja neid peavad sisistama koos tuhanded mehed – nii on „Põhjakonna“ õppus kasvanud iga aastaga osalejate arvult järjest suuremaks. Üha enam mehi on aasta otsa har-

VELLI EHASALU

VÄ L J A Õ P E

VELLI EHASALU

Noorliikmed laevad linte. Lihtsalt juhuks, kui ussisõnadest üksi ei piisa...

VÄ L J A Õ P E

Ma tean, et nad on kusagil selle mäe taga...

L I S A T E AV E

„Põhjakonn 2015“ VELLI EHASALU

 4.–6. septembrini toimus seitsmes „Põhjakonna“ õppus.  Suurõppusel osales seitse malevat. Tallinna, Tartu ja

Viru võitleja kordab ussisõnu ja häälestab ennast lahingutegevuseks. Tänapäeval nimetatakse seda mediteerimiseks

jutanud Põhja Konna kutsumist ja tulnud sügise hakul metsa, et elukat välja meelitada. Koleda metsalise surmavõitlus vältas sellelgi korral kaks päeva ja ööd. Mitmesugused ühiskondlikud ja isiklikud põhjused on toonud kaasa selle, et paljud meist on elama asunud võõrale maale ega tule appi Põhja Konna lausuma, kui neid palutakse. Ja kui tulevadki, pole neist alati abi, sest nad ei mäleta enam ussisõnu. Aga Põhja Konn tõuseb

Saaremaa koondüksus harjutas taktikalisi oskusi ründetegevuses ning Viru, Järva, Rapla ja Alutaguse võitlejad rakendasid seni omandatud sõdurioskusi kaitses.  „Põhjakonna“ idee sündis vabatahtlike kaitseliitlaste algatusest. Esialgu asus mõtet toetama Viru malev, kes on siiani põhikorraldaja.  „Põhjakonna“ eripäraks on olnud lahingutegevuse harjutamine ilma kindla stsenaariumita.

üles vaid siis, kui teda kutsuvad tuhanded. Seda kindlam peab olema siiajäänute usk eestlaste kuldpõlve, mil kõik maailmarahvad meie Põhja Konna ees värisesid ning laaned olid täis metsikuid sisisevaid mehi. Riigikaitse ongi nagu Põhja Konn – üks ülisalajane asi, mida keegi päris täpselt ei tea, kuid milles on

meie võim ja vägi. Ja meil polegi vaja teada rohkem kui vaid seda, et vägi tõuseb siis, kui me kõik koos teda kutsume. Harjutagem siis hoolsalt ussisõnu, et meie elukas lendaks ja õgiks irvitavaid lontruseid nagu pääsuke sääski, sest me armastame seda metsa ja maad, mille juurte all magab Põhja Konn. 8 | 2015

Põhja kompanii õppuse

„Põhjakonn 2015“

KARIN LAUGAS

VÄ L J A Õ P E

lahingutes

8 | 2015

Tekst: TANEL JÄRVET Koht: keskpolügoon Aeg: 5.–6. septembrini 2015 Põhja kompanii (jalaväerühmad, juhtimis-tagalarühm, TT-rühm, miinipildujarühm + pioneerigrupp + kaugluuregrupid) tegutses Tallinna maleva pataljoni koosseisus.

Põhja kompanii senistest operatsioonidest oli see kõige raskem: vastane oli põhjalikult kaevunud, lisaks tuli kompaniil tegutseda teisel pool Valgejõge, mille ületamiseks pidi kasutama jooksusilda, seega lahingualale ei saanud masinaid tuua. Laupäeval 5. septembril kell 15 forsseerisime Valgejõe üle pioneeride tehtud silla ülesandega rünnata objekti KASS. Seejärel sattusime vastase tellitud miinipildujatule alla (kompanii esimene kogemus, kus vahekohtunikud loopisid meie lähedusse miiniplahvatusi jäljendavaid lõhkepakette) ja kell 19 tõmbusime üle Valgejõe tagasi. Järeldus: rasked matšid arendavad.

2. Operatsioon „Koidik“

VÄ L J A Õ P E

6. septembril kell 7 forsseeris Põhja lahingukompanii keskpolügoonil uuesti Valgejõe. Järgnes kompanii rünnak vastase kaitsekeskusele Sika ja Pala vahelisel alal, kus mitmekordsed kaevikuliinid olid kombineeritud lõiketraattõkete, tankitõrjerelvade tule ja miinipilduja sihtmärkidega. Esmalt hõivasime objekti KASS ja siis ründasime objekti SIIL. Seal kestis kaevikuvõitlus ligi tund aega (kaevikute kogupikkus oli ca 300 meetrit). Kell 9.50 oli objektist SIIL võtta veel 15 m kaevikut, alles oli 4 kaitsjat ja 4 ründajat … siis saabus ENDEX. Järeldus: kaevikute puhastamisel on määrav kiire liikumine, et vastane ei jõuaks reageerida ega saaks granaate visata.

2 X TANEL JÄRVET

1. Rünnak objektile KASS

Operatsioon „Koidik“

8 | 2015

Kaitseliidu õppekogunemistel koolitati staape ja allüksuste juhte Oktoobri teisel täisnädalal põhiliselt Pärnumaal läbi viidud LääneEesti malevate õppekogunemisel keskenduti juhtide koolitamisele eelseisvaks suurõppuseks. Jõgevamaal seevastu harjutati samal ajal tegutsemist hoonestatud alal.

Tekst: KARRI KAAS

Pärnumaa maleva pealiku kolonelleitnant Tõnu Miili sõnade kohaselt otsustati korraldada juhtkonna õppekogunemine eelkõige vajadusest ühtlustada erinevate malevate staapide ja jalaväekompaniide juhtide tööd.

VÄ L J A Õ P E

Kui kevadisel „Siilil“ oli tegevuses pigem vabatahtlik reakoosseis, siis sügisene õppekogunemine tõi kokku peamiselt üksuste juhtkonnad.

8 | 2015

Pärnumaal valmistuti suurõppuseks „Läänetorm“

„Nagu tavaüksused, nii koosnevad ka meie staabid suuresti vabatahtlikest, kelle kogemused on tihtipeale väga erinevad,“ ütles kolonelleitnant Miil. „Seetõttu on väga oluline juhid aeg-ajalt kokku võtta ning asjad üheskoos üle vaadata,“ tõi ta välja peamise põhjuse, miks olid sel korral metsas ainult ohvitserid ja allohvitserid.

KOMMENTAAR

KRISTIAN KIVIMÄE, kapten, Pärnumaa maleva staabiülem

kolonelleitnant Miil. Juba kevadel ootab Lääne-Eesti kaitseliitlasi ees „Kevadtormi“ raames läbi viidav Kaitseliidu õppus „Läänetorm“. „Võib öelda, et möödunud õppekogunemise fookuses oligi valmistu-

VÄ L J A Õ P E

teadmisi sidest, meditsiinist ja teistest kaitseväelistest erialadest. „Reakoosseis sai nüüd küll puhata, kuid neil avaneb juba õige pea võimalus välja tulla koos oma värskelt koolitatud juhtidega,“ lubas

2 X KARRI KAAS

„Meile väga vajalik staabiharjutus koosnes kahest osast. Õppekogunemise esimestel päevadel keskendusime staabiprotseduuride harjutamisele ning nädala teisel poolel viisime läbi lahingujuhtimise harjutuse,“ tutvustas Pärnumaa maleva pealik staabiõppuse ülesehitust. „Sisuliselt tegid mehed endile plaanid valmis ning pärast mängisid need läbi,“ lisas ta. Kompaniide juhtkonnad aga harjutasid samal ajal jaoülemate ja rühmaülemate tegevust ning kordasid juba varem õpitut. Lisaks pöörati suurt tähelepanu hiljuti kompaniiga liitunute õpetamisele, kes said uusi

Staabid peavadki olema välja õpetatud, aga esmane eesmärk, miks neid niimoodi treenime, on eelseisev suurõppus „Läänetorm“. Lähtume ikkagi põhimõttest, et harjutamine teeb meistriks, sest staabitöö ei ole nagu jalgrattasõit – ühe korra saad selgeks ja ongi kõik. Inimestel lähevad asjad meelest ära ja õppekogunemine annab võimaluse need rahulikult üle korrata. Lisaks loomulikult õppida ka uusi asju, sest maailm on meie ümber pidevas muutumises. Sama tähtis on integratsioon, sest aja jooksul vahetuvad staabis nii liikmed kui ka ametikohad, staap peab aga sellest hoolimata ühtse meeskonnana edasi töötama.

8 | 2015

mine eesseisvateks suurõppusteks, kuigi tegelikult õnnestus meil läbi võtta ka palju muud,“ võttis malevapealik õppuse kokku. Seitsme päeva jooksul said nii malevastaapide kui jalaväekompaniide juhtkonnad harjutada käskude koostamist, maastikuanalüüsi ja eri juhtimisprotseduure. Samuti tuletati meelde sidepidamise põhitõdesid ning prooviti kätt laskmisel automaadist AK-4 ja püstolkuulipildujast M-45B. Terve nädala väldanud harjutusel Pärnumaal osalesid Lääne-Eesti malevate staabid ja jalaväekompanii juhtkond ning õppekogunemise raames viidi ka Läänemaal ja Saaremaal läbi jalaväekompaniide juhtkondade harjutused. Kokku oli õppusel väljas pea kakssada meest ja naist kolmest malevast.

KOMMENTAAR

TAAVI TUISK, kapten, Saaremaa malev

Mina osalesin RÕKil vabatahtlikuna eelkõige sellepärast, et saada hea pataljoni staabitöö kogemus, sest kõike, mis läbi võeti, polnud ma sel tasemel varem läbi teinud. Kindlasti leidus asju, mida oleks pidanud varem ette valmistama, kuid töö sujus kenasti ning ma jäin õppusega väga rahule. Seda enam, et kõik toimus maastikul ja telkides, mitte soojades ja mugavates kontoriruumides. Mul isiklikult oli väga huvitav näha kogu seda pataljoni staabitöö protsessi ning bürokraatiat, mis sellega kaasneb. Samuti oli päris põnev sisuliselt läbi mõelda, mida peame Kaitseliiduga tegema ja kuidas toimetama, et saaksime oma ülesandeid korrektselt täidetud. See kõik oli väga kasulik ja ma olen väga rahul, et RÕKil osalesin.

tivkoosseisule, kes harjutasid nädala Nagu Lääne-Eestis, nii korraldati jooksul tegevusi maa-ala kaitsel oktoobri keskel õppekogunemine ning hoonestatud alal. Samuti pööka Jõgeva malevas. Maleva pealiku rati tähelepanu käskude andmisele. major Mati Kuusvere sõnul oli nende „Suurimaid väljakutseid ja õppuse fookuses riigikaitse arenparimaid õppetunde pakkus hoogukavast tulenevate muudatuste nestatud ala,“ ütles major Kuusvere. selgitamine allüksuse juhtkonnale „Kogu õppekogunemine viidi läbi ning nende oskuste ja teadmiste vastavalt plaanile, isikkooseis oli ühtlustamine. motiveeritud ning püstitatud eesÕppekogunemine Jõgeva maamärgid täideti,“ lisas ta. konna eri aladel ja objektidel oli Jõgeva maleva õppekogunemisel suunatud kergjalaväekompanii juhosales kogu määratud isikkoosseis.

Vaadake õppuse videolugu Kaitseliidu Youtube'i kanalilt.

KARRI KAAS

VÄ L J A Õ P E

Jõgeval koolitati kompanii juhtkonda

8 | 2015

2 X KRISTJAN PRII

„Õppuse käigus harjutati tegutsemist ühtse juhtimisskeemi alusel, info liikumist üksuste vahel, objektikaitset, reageerivate üksuste julgestamist ning koostegevusi mitmesugustes sündmuskohtades. Kolme päeva jooksul toimus 11 harjutust,“ sõnas prefekt Vallo Koppel. Õppuse legendi järgi pidid osalejad reageerima erinevatele massilistele korrarikkumistele. See andis võimaluse läbi harjutada suuremat inimressurssi nõudvaid olukordi. Koppeli sõnul täitis õppus eesmärgi ning kolmepäevase intensiivse harjutusega jäid rahule kõik osapooled. „Iga harjutuse käigus kinnistatakse varasemaid oskusi, kuid õpitakse ka midagi uut. Samuti toovad õppused välja võimelüngad, mille parandamisega saame kohe tegelema hakata. Meie ülesandeks on tagada kõikide inimeste turvalisus ning selleks on regulaarsed õppused vajalikud," ütles ta. Vaadake õppuse videolugu „Ma olen hästi rahul kogu õppuseKaitseliidu Youtube'i kanalilt. ga. On tekkinud sünergia ja hea tahe

30. oktoobrist kuni 1. novembrini toimus Kirde-Eestis politsei- ja piirivalveameti, Kaitseliidu ja teiste partnerite kolmepäevane ühisõppus „Kilp“, kus harjutati objektikaitset ning mitme ametkonna koostööd.

VÄ L J A Õ P E

Kaitseliitlased lihvisid koostööd teiste jõustruktuuridega

partnerite vahel koostööd teha,“ ütles Kaitseliidu ülem brigaadikindral Meelis Kiili. „Selline õppus annab ametkondadele koostööks lisavõimalusi. Me ei tee mitte üksteise tööd, vaid täiendame üksteist,“ lisas Kiili. Ühisõppusel osalesid Ida prefektuuri ametnikud, kaitseliitlased Kirde maakaitseringkonna malevatest, häirekeskus ja päästeameti Ida osakond. 8 | 2015

8 | 2015 2 X TIIT TAMBERG

„Kotkalennu“ 117 lõpueksamit

VÄ L J A Õ P E

Tekst: KK!

andmete kogumise ja töötlemise Kompaniiülema, kompaniiveebli, märgatavalt kiiremaks. rühmaülema, rühmavanema ja Praktilistele sooritustele kulus jaoülema kursuste vabatahtlikest kaitseliitlastest lõpetajatele oli „Kot- terve nädal. „Kotkalennu“ esimeses kalend“ viimaseks harjutuseks ja ek- faasis 12.–15. oktoobrini lihvisid tusamiks. Samuti tegid harjutusel oma levased kompaniide ja rühmade ülemad arvutisimulatsioonide abil oma kursusejärgse praktilise soorituse lahinguplaane Tartus Kaitseväe välikoka, tulejuhi ja vahekohtuniku kursuste õppurid. Nii oli õppus ühte- Ühendatud Õppeasutuste matkekokku 117 vabatahtliku kaitseliitlase keskuses. Allüksuste juhid, rühmavanemad ja jaoülemad harjutasid ja naiskodukaitsja lõpueksamiks. samal ajal Raplamaa maastikul oma „Anname juhtidele võimaluse juhtimisoskusi vägedeta harjutuse kogeda 360-kraadist tagasisidet: ehk TEWT-i (tactical exercise without ülematelt, alluvatelt ja naabritelt,“ troops) käigus. selgitas Kaitseliidu Kooli pealik 16.–18. oktoobrini tegutses juhtiErik Reinhold. Selle saavutamiseks dele realistliku keskkonna loomise katsetas kool „Kotkalennul“ uut huvides Raplamaal ligikaudu 800 hindamismudelit: kasutusele võeti riigikaitsjat peaaegu kõigist maleõppuri personaalne õpipäevik, milvatest ja ka vahipataljonist. Arveslesse kandsid pärast iga sooritust tades, et kogu õppuse planeerimise hinnangu nii õppur ise kui instruktor-hindaja. „Ühest küljest tuli esile, tuumikmeeskonna võis üles lugeda et sellesarnast süsteemi tuleks edas- vaid ühe käe sõrmedel, oli kooli pealiku sõnul õppuse suurimaks välpidi kasutada läbivalt kogu kursuse jakutseks malevate toetuse saamine, vältel, mitte ainult lõpphindamisel; nii kaasati malevate kontaktisikud teisalt peaks õppesoorituste ajaka„Kotkalennu“ plaanimisse juba päris vasse planeerima piisava ajavaru hindamiseks, analüüsiks ja tagasisi- varases faasis. „Kõik tegid oma tööd hästi ja kokkuvõttes saime õppuse deks.“ Kooli seisukohalt võiks tulevikus olla võimalik täita õpipäevikut kenasti toimima,“ oli Reinhold tulemusega rahul. „Suurem osa maleka nutiseadme kaudu, see muudaks vatest käitus just sellest vastutustundlikust arusaamast lähtuvalt, et toetades kooli, toetatakse omaenda tulevasi vabatahtlikke juhte.“ Tallinna, Viru ja Sakala malevate pealikud ei pidanud paljuks ka ise õppusele kohale tulla ja käised üles käärida.

AIVAR PILV

Kui tavapärase õppuse eesmärgiks on üksuse kokkuharjutamine, siis Kaitseliidu Kooli tasemekursuste lõpuharjutusel „Kotkalend“ on tähelepanu keskmes värskelt kursuse läbinud vabatahtlik juht.

Toetades kooli, toetatakse omaenda tulevasi vabatahtlikke juhte. 8 | 2015

MILITAARSPORT

Eesmärgid ja motivatsioon spordiharrastuses Eelmises artiklis alustasime spordiharrastuse moraalse komponendi analüüsi. Lähtusime kuulsa Rooma poeedi Juvenalise tõdemusest: terves kehas terve vaim. Tegime juttu iseendaga kokkuleppimise ning olukorrateadlikkuse olulisusest ning alustasime psüühikaprotsesside lahkamist, mis mõjutavad sportlikku sooritust. Tekst: MARGUS PURLAU

Seekord läheme edasi eesmärkide püstitamise ja motivatsiooniga. Olukord on selge, hetkeseis ning võimalikud tagajärjed teadmiseks võetud. Mis edasi? Olukorrateadlikkuse kõrval on moraalse komponendi olulisemateks osadeks eesmärgid ja motivatsioon. Eesmärkide püstitamisega käivad kaasas keskendumine, planeerimine ja eneseanalüüs. Just eneseanalüüsist tuleks alustada, et õppida paremini tundma iseennast ja oma keha. See kooskõla lubab meil seada võimalikult objektiivseid eesmärke – eelkõige tähendab see meie keha ja tervisega kooskõlas olevaid ning mõõdetavaid sihte. Mõõdetavaks eesmärgiks on näiteks mingi kindla sooritustaseme saavutamine määratud ajaks. Objektiivsuse tagab füüsilise ettevalmistatuse ja tervise-eesmärkide vaheline kooskõla, sest see ei pane sind tegema sooritust, mis on üle sinu võimete.

Hea enesetunne Moraalsest aspektist on kõige tähtsam eesmärk HEA ENESETUNNE. See on oluline seisund, sest viib sind edasi järgmise soorituse juurde ja kujundab sinu käitumisharjumusi. Hea enesetunne on kasvav ja arenev seisund, mis hakkab sulle 30

8 | 2015

Tähtsam moraalne eesmärk on hea enesetunne

ise märku andma, millal on aeg kohendada teisi eesmärke ja/või tõsta taset. See näitab sulle, et oled tundma õppinud oma keha ja vaimu ning välja hakkab kujunema sinu õppimisstrateegia. Niisiis saame kokku võtta eesmärkide olulisuse – EESMÄRGID ANNAVAD MEILE SELGE ÜLEVAATE JA SUUNAVAD MEIE KÄITUMIST. Hea enesetunne on vajaduspõhine eesmärk, sest motiveerimine vastupidise seisundi vajadusega läheb vastuollu eksistentsiaalse ﬁ losooﬁaga. Peale vajaduspõhise on

ERAKOGU

võimalikud veel tegevus-, sooritusja tulemuspõhised eesmärgid. Harrastussportlasele on siin olulisimad tegevus- ja soorituseesmärgid, mis on seotud meie kehaliste võimete, oskuste, töövõime ja toimetulekuga. Nende eesmärkide vahe on selles, et tegevuseesmärgid on pikemaajalised ja soorituseesmärgid on lühiajalised või lausa ühekordsed, sest keskenduvad võrdlusele iseendaga ning käsilolevale sooritusele. Mõned näited tegevus- ja soorituseesmärgi kohta. Tegevuseesmärk on üldkehaline ettevalmistus:

MILITAARSPORT

aeroobne treening, jooks maastikul neli korda nädalas, läbides nädalas 24 km, pulss soorituse käigus maksimaalselt 130 lööki minutis, ühe kilomeetri läbimise aeg 7.20 minutit. Soorituseesmärk hea enesetunde, vaba ja lahtise jooksusammu ning madalama pulsisageduse korral (alla 130 l/min) on valida jooksutempoks kilomeeter 7 minutiga. Soorituseesmärk on tegevuseesmärkide täitmisel ka stiimuliks, sest annab tunnistust sinu kehalisest arengust. Nagu näeme, on mõlemad eesmärgipüstitused mõõdetavad ja harrastussportlasele nagu loodud. Tähtis on asjaolu, et teadliku eesmärkide püstitamise ja eneseanalüüsiga hoidume üle võimete sooritustest ja väldime endale liiga tegemist. See on tähtis tõik, sest võimaldab meil jätkata enda valitud teekonda, mille kestel ei teki vastumeelsust eelseisva pingutuse ja valu ees. Tähtis on, et pärast jahtumist ja treeningu lõppemist säilib ja/või võimendub HEA ENESETUNNE. Tulemuseesmärgid on tavaliselt pikemaajalised ja orienteeritud tulemusele: võistluse võitmine, kellelegi sportlikus mõttes „ära tegemine“, rekordi püstitamine, teistest parem olemine jne. Tulemuseesmärgid on kahjuks prognoositavad, kuid mitte

ERAKOGU

Välisest keskkonnast tulenevad tegurid on saavutusvajadus, teistest parem olemine, suurem pingutamine

Teadliku eesmärkide püstitamise ja eneseanalüüsiga hoidume üle võimete sooritustest ja väldime endale liigategemist

nüüd ja kohe mõõdetavad. Ebaõigesti seatud tulemuseesmärk – ennast ülehinnates või oma kehalisest arengust ette tõtates – võib motivatsioonile valusa hoobi anda. Saavutamata jäänud lõpptulem võib olla demotiveeriv ja viia meid „peitu“ iseenda eest. Nii et kui see peakski juhtuma, ei tasu ennast sellest häirida lasta, vaid tuleks keskenduda rohkem eneseanalüüsile. 8 | 2015

Viimasest lõigust saame kaasa võtta tõdemuse, et iseendale seatud eesmärgid annavad motivatsiooni! Mida siis tähendab motivatsioon? Motivatsioon on protsess või protsesside jada, mis algatab, suunab, hoiab ja lõpetab sihipärast käitumist. Seega saame öelda, et olukorrateadlikkus algatab ja püstitatud eesmärgid suunavad sinu teekonda hea enesetundeni. Olukorrateadlikkus ja eesmärgid annavad motiivi, selle väärtuse ehk vajaduse ning kaugemaleulatuvalt teadmise, et eesmärgi saavutami-

Motivatsioon on protsess, mis algatab, suunab, hoiab ja lõpetab sihipärast käitumist.

ERAKOGU

MILITAARSPORT

Motivatsioon

ERAKOGU

Motivatsioon on protsess või protsesside jada, mis algatab, suunab, hoiab ja lõpetab sihipärast käitumist

Väline sund ei ole sinu sisemise motivatsiooni võtmeks

8 | 2015

se korral olen ma TUNNUSTATUD. Tunnustusvajadus ja tunnustus peavad tulema sinu enda seest, tänama pead iseennast ja oma keha! Tunnustuseks on sinu üldkehaline areng, sooritusvõime ja positiivne eneseteadvus, mis annab sinu spordiharrastusele NAUDINGU ja STIMULATSIOONI. Siit saame ka vastuse küsimusele, kust motivatsiooni leida ja võtta – iseendast! Seda nimetame sisemiseks motivatsiooniks. Nüüd liigume spordiharrastuse väliskeskkonna juurde. Välisest keskkonnast tulenevad tegurid on saavutusvajadus, teistest parem olemine, suurem pingutamine jne. Need nii-öelda välised motivaatorid täiendavad sinu sisemist motivatsiooni ehk võivad olla sulle eesmärkide planeerimisel lisaväärtuseks. Kuid need võivad sind tüürida ka ebaõnnestumise vältimiseni, oma võimete ülehindamiseni, oludega mugandumiseni või sooritusest loobumiseni. Seega võib sinu sisemine motiveeritus minna välise motivatsiooniga konfl ikti. Kõige parem rohi selle konfl ikti ärahoidmiseks on keskendumine oma olukorra muutmisele, mitte oma tunnete muutmisele või allasurumisele. Väline sund ei ole sinu sisemise motivatsiooni avamise võti! Järgmises artiklis liigume õppimisstrateegia ja iseenda juhendamise juurde – need on väljaõppe komponendid meie võimete profiilis!

Siin v천iks olla sinu kirjutatud artikkel. M천tle selle peale.

Üle 125 aasta

Belgia relvi Möödunud aasta 3. juulil möödus Belgia ﬁrma FN Herstal asutamisest 125 aastat. Väikesest vintpüssivabrikust on selle ajaga välja kasvanud Euroopa suurim relvatööstus, millel on pika ajaloo jooksul olnud sidemeid ka Eestiga.

FNis väljatöötatud kuulipilduja MAG on brittidel praegu kasutusel markeeringuga L7A2

J. R. RUARK/USMC

SÕJAR AUD

Tekst: KARRI KAAS

8 | 2015

Firma FN (Fabrique Nationale d’Armes de Guerre) asutasid väikese Herstali linna kohalikud ettevõtjad 1889. aastal eesmärgiga toota Belgia valitsuse tellimusel 150 000 vintpüssi Mauser mudelit 89. Kuna ainult ühe relva tootmine erilist kasumit ei pakkunud, otsustas ﬁrma tootevalikut laiendada. Esimese hooga hakati valmistama sport- ja vintpüsse ning jalgrattaid, kuigi need tehase võimsust päris ära ei kasutanud (FN Herstal… 2014).

Browningu ajajärk

WIKIPEDIA.ORG

Ilmselt kõige kurikuulsam FNi püstol on Browningu loodud mudel 1910, millega mõrvati nii Austria-Ungari troonipärija kui ka Prantsusmaa president Paul Doumer

WIKIPEDIA.ORG

Browning ng Hi-Powerr on tootmises 1935. seni ja aastast tänaseni see relv on olnud ohkem kasutuses rohkem ne riigi kui viiekümne udes relvajõududes

Ilmselt kõige edukam püstol, mis Browning tegi Fabrique Nationale’ile, oli Browning Hi-Power. Siiski ei kuulu kogu relva loomise au kuulsale ameeriklasele, vaid osa sellest langeb ka belglasele Dieudonne Saive’ile, kes oli pärast Browningu surma sunnitud püstoli üksi lõpetama. Browning Hi-Powerit toodetakse 1935. aastast tänaseni ning see on olnud kasutusel rohkem kui viiekümne riigi relvajõududes, sealhulgas Eestis (Arnold 2010). Kuigi püstoli nimi näib viitavat suurele võimsusele, tähistab Hi-Power hoopis salve mahutavust, mille kolmeteistkümne padruniga ei suutnud enne II maailmasõda võistelda ükski teine relv (Browning Hi-Power 2015).

Belgia sõjatöösturite ellu tõi muutuse kohtumine kuulsa Ameerika relvalooja John. M. Browninguga, kes pani aluse nende ülemaailmsele edule

FN pärast teist maailmasõda Teises maailmasõjas kasutasid FNi toodangut mõlemad pooled. Sakslastel õnnestus tehas koos sisseseadega kätte saada kohe sõja alguses ning nad jätkasid seal relvade tootmist oma üksustele. Näiteks valmistati ajavahemikus 1940–44 vabrikus Fabrique Nationale üle 300 000 Pistole’i 640 (b) (Arnold 2010) (Waffenamti poolt ümber nimetatud Browning Hi-Power), mis läksid põhiliselt Waffen-SSi ja Fallschirmjägerite kasutusse (Browning Hi-Power 2015). Liitlased seevastu said ainult sõjariistade joonised ning pidid vabrikud ise püsti panema. FNi hea maine tõttu seda ka tehti ning hinnatud püstolit Browning Hi-Power hakati kahes versioonis tootma Kanada ettevõttes John Inglis & Co. Õlatoega relvad läksid hiinlastele ning tavalised võeti kasutusele Briti eriüksustes. Pärast II maailmasõda koondus FNi tegevus taas kodumaale, kus asuti välja arendama uusi relvi. Mõne aja pärast nägi ilmavalgust automaadi FN FALi (Fusil Automatique 8 | 2015

SÕJAR AUD

Muutuse tõi kohtumine John M. Browninguga, kes pakkus belglastele oma uut haavlipüssi, millest kuulsa relvadisaineri endine tööandja Winchester oli ihnsuse tõttu loobunud. Fabrique Nationale’i juhtkond seevastu taipas head võimalust ning võttis ameeriklase relva tootmisesse. Selle tulemusena nägi 1905. aastal ilmavalgust esimene edukas poolautomaatne haavlipüss Browning Auto-5. Umbes samal ajal hakkas FN välja laskma ka Browningu loodud poolautomaatseid püstoleid. Esimeseks pääsukeseks oli FN Browning M1900, mis põhines relvameistri 1896. aasta disainil. Seda, esimest seeriatootmisse jõudnud kelguga püstolit, toodeti kuni 1911. aastani ligikaudu 700 000. FN Browning M1903 jõudis tootmisesse 1903. aastal ning saavutas tänu oma usaldusväärsusele ja täpsusele kiiresti suure populaarsuse mitme riigi korrakaitseorganites ning sõjavägedes. Ka Eesti tellis belglastelt oma kaitseväelastele üle nelja ja poole tuhande püstoli, mis hiljem müüdi Hispaaniasse (Vanderlinden 2011). Kuigi püstolit M1903 peetakse tihtipeale Colti mudeli 1903 koopiaks, on sisuliselt tegu ühe ja sama relvaga, mille töötas välja Browning, kuid valmistasid eri ﬁrmad. Arvestades eri riikides kehtinud seadusi, kasutasid mõlemad tootjad oma püstolite juures ameerika leiduri lahendusi. Kõige kurikuulsam FNi püstol on küllap Browningu loodud mudel 1910, millega mõrvati 1914. aastal Austria-Ungari troonipärija Franz Ferdinand ning 1932. aastal Prantsusmaa president Paul Doumer. Sellest hoolimata oli tegemist hinnatud relvaga, mida väidetavalt kasutasid vabadussõjas ning pärast sõda ka eestlased (Nõmm 2015). Relv võeti tootmisest maha alles 1983. aastal.

WIKIPEDIA.ORG

SÕJAR AUD KARRI KAAS

Léger, e. k ’kerge automaatne vintpüss’) esimene prototüüp. 1954. aastal läks relv tootmisesse ning selle võtsid kasutusele paljud äsjaloodud Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni riigid. Erandiks kujunes vaid USA, kes eelistas kodumaist poolautomaatset vintpüssi M14. FN FAL kujunes külma sõja ajal üheks populaarsemaks relvaks, naljatlemisi kutsuti seda laia leviku tõttu isegi „vaba maailma paremaks käeks“. 1988. aastal lõpetati enam kui kahe miljoni ühikuni jõudnud automaadi tootmine, kuigi teenistust jätkab see eri variantides ja modiﬁ katsioonides mitmete maade relvajõududes veel tänapäevalgi. Sama võib öelda ka FNis 1950. aastatel väljatöötatud kuulipilduja MAG (Mitrailleuse d'Appui Général, e. k ’üldkasutatav kuulipilduja’) kohta. Brittidel on see praegu kasutusel markeeringuga L7A2, ameeriklastel aga tähistusega M240. Ka eestlastel on relvaga oma seos, meil tuntakse

8 | 2015

seda nime all Ksp 58 B, mida rootslased valmistavad FNilt ostetud litsentsi alusel. Külma sõja võidurelvastumise toel algas ettevõttel möödunud sajandi keskpaigas kasvuperiood, mis viis suure osa tegevusest sõjatööstusest väljapoole. Alustati lennukimootorite tootmisega, omandati kalastustarvete ning spordivarustuse kaubamärke ning prooviti siseneda isegi põllumajandustehnika turule (Gruppe Herstal 2015). Kõik see tõi kaasa suured võlad, mida ﬁrma polnud 1990. aastatel alanud ülemaailmse kaitsekulutuste kärpimise tuhinas enam suuteline tasuma. Ettevõte jaotati tükkideks ning müüdi maha. Paraku ei aidanud seegi FN Herstalit jalule ning kuulsat relvatootjat ähvardas sulgemine (Gruppe Herstal 2015). Pöörde ﬁrma käekäiku tõi Valloonia piirkonna omavalitsuse sekkumine. Ettevõte läks nende valdusesse, kus see püsib tänase päevani.

FN FAL kujunes ku külma sõ sõja ajal üheks pop populaarsemaks relvaks, relva mida laia leviku levik tõttu kutsuti nal naljatlemisi isegi „vaba „vab maailma pare paremaks käeks“

FN tänapäeval Kui varem üritas Herstal laiendada haaret väljaspool relvatööstust, tootes lisaks paljule muule näiteks mootorrattaid ning lennuki- ja autoosi, siis tänapäeval nihutab ettevõte piire oma põhitegevusala siseselt. Tsiviilturule suunatud tooted on koondunud Herstal Grupi Ameerika allüksuste Browning Arms Company ja Repeating Arms Company (endine Winchester) ning ülejäänud sõjatehnika FN kaubamärgi alla. Firma on välja toonud terve rea uusi püstoleid, millest üks populaarsemaid on 40 riigi jõustruktuurides kasutust leidnud Five-seveN. Samuti on hästi vastu võetud bullpup-disainiga FN P90 ning Ameerika eriväelaste tarbeks arendatud FN SCAR (Special Operations Forces Combat Assault Riﬂe) ja selle modiﬁ katsioonid, rääkimata kergekuulipildujast Minimi (Mini Mitrailleuse, e. k ’minikuulipilduja’), mis tagas 2000. aastate alguses ettevõttele ellujäämise.

USAF

Lisaks eelmainitule on FNile edu toonud sisenemine Ameerika turule. USA relvajõudude hangetes osalemiseks loodud tütarﬁrma kaubavalikus on peale oma FN MAG ja Minimi Ameerika derivaatide ka litsentsi alusel toodetavad automaadid M16 ja raskekuulipildujad Browning M2. Viimased eestlastele erilist tutvustamist ei vaja, sest on kasutuses ka meie kaitseväes. Kuigi nimi Fabrique Nationale ei kõla kohe tuttavalt, on kuulus Belgia relvatootja olnud läbi oma pika ajaloo seotud ka Eestiga. Allikad: FN Herstal – 125 years of excellence. 2014. IHS Jane’s Defence Weekly, Vol. 51 (24). Vanderlinden, A. 2011. The FN Browning Model 1903. American Rifleman. (http://www.americanrifleman.org/ articles/2011/7/21/the-fn-browning-model-1903/) 04. 03. 2015.

USA eriväelaste tarbeks arendati välja FN SCAR ja selle modifikatsioonid

Nõmm, T. Eesti Kaitseväe relvad 1918– 1940 (http://www.hot.ee/vabadus000/ relvad_00.htm) 09. 03. 2015.

SÕJAR AUD

Arnold, D. W. 2010. Classic Handguns of the 20th Century: The Browning HI-Power. Handguns Magazine. (http:// www.handgunsmag.com/handguns/featured_handguns_browning_hi_power/) 09. 03. 2015. Browning Hi-Power. Wikipedia. (http:// en.wikipedia.org/wiki/Browning_HiPower) 09. 03. 2015. Gruppe Herstal S.A. History. (http://www. fundinguniverse.com/company-histories/groupe-herstal-s-a-history/). 18. 08. 2015.

FNi tehastes toodetakse ka legendaarset raskekuulipildujat Browning M2, mis on kasutusel Eesti kaitseväes

8 | 2015

Tartu lahingukompanii lahinglaskmised –

Pärast kirdesuunal paikneva kompanii kaitsetegevust on vastase pealöök suunatud. Üksikute julgestuspostidega peetud tulevahetuste järel on tema eesjulgestuses olev üksus metsi kammides jõudnud joonele Northing 83. Tekst: MARGUS LILLAK

IVAR ROHTLA

HARITUD SÕDUR

meenutused ja analüüs lahinglaskmistest kompanii koosseisus

8 | 2015

mahasuruv kaudtuli ning läheneJulgestusgrupi ülem meenutab: takse tankide ja soomukitega 500 „Kompaniiülema käsk nägi ette julm joonele kattetulepositsioonidele. gestusposti väljapanemist vastase peamisele lähenemissuunale. Käsu „Kogu eelnev päev oli kulunud ettetäitmine langes minu jaole. Kohaks valmistusteks vastase seiskamiseks oli valitud madal teeäärne künkompanii põhipositsioonidel,“ räägas kompanii põhipositsioonidest umbes 900 m mööda teed põhja pool. gib kahurimeeskonna ülem. „LaKo TT-rühm oli kaitseliinile seadnud Julgestuspositsiooni välja luurates kaks kahurimeeskonda koos 90 nägin, et hea nähtavusega sektor mm tagasilöögita kahuriga. Kololi kitsas – julgestuse osaks sai olla mas, minu meeskond, oli reservis vaid eelhoiatuse andmine. Ülesanootealal. Käskluse VAHETUS peale de täitmiseks moodustasin grupi, hõivasime positsioonid. Hea, et olin millega olid kaasas jao põhilised märgistanud liikumisrajad, sest relvasüsteemid, ning hõivasime hämaruse tõttu oli positsioonide künka. Nägime enda ees metsaserhõivamine vaevaline. Ma arvan, et val ahelikus „vastase jagu“, mida sellist adrenaliini pole varem ühelgi markeeris kaheksa õhupalli. Julõppusel olnud, sest pidime liikuma gestuslahing eeldab intensiivset ja olukorras, kus kõrvalpositsioonilühikest lahingut, kus end otsustavalt ei seota, kuid meil tekkisid kohe del võitluskaaslased katavad meid tulega. Kahur paika ning käsklusele mitmed probleemid, millest tuleneKAHUR ETTEVALMISTADA järgnes valt jäi tulejõud piiratuks ja pidime kiire laadimine. Saanud rühmaülepeagi eemalduma tagasi põhipositmalt käskluse vaenlane hävitada, sioonidele.“ andsin omakorda edasi käskluse sihturile. Kõlas pauk ja nägin, kuiSeni on vastane abilöögisuunal das kumulatiivlaeng tabas sihtmärpidanud lahinguid väikeste julgeski. Kandsin kohe rühmaülemale tusgruppidega ja suutnud käigult tabamusest ette. Meie positsioon oli hõivata olulisi positsioone. Seekord puude vahel mäe otsas, oli õhtune annab vastase eesjulgestus aga aeg ning õhk jahe – kahuri ümber edasi teate tugevalt kindlustatud kerkis paks udu. Ka teine lask tabas positsioonidest. Sattudes esimesest sihtmärki ja meeskond eemaldus kindlustatud liinist 800 m kauoma positsioonilt ootealale.“ gusele, tellitakse positsioonidele

Kaitsjad kaetakse soomukite tulega ja pimestatakse suitsukardinaga. Jalavägi läheneb järk-järgult positsioonidele. 400 m joonel lähenevad ahelikud. Vastase jalavägi kasutab maastikku varjatud lähenemiseks, otsides lünki positsioonides ja võimalusi rühmade eraldamiseks, et need siis ükshaaval vallutada. Esimesed jalaväesihtmärgid aktiveeriti 400 m peal. Paks suitsune udu vajus vaikselt lahinguvälja madalamatesse lohkudesse, mis võimaldas üksuse ülematel tuvastada sihtmärgid ja teha esimesed tulesuunamised. Kuulipildujad ja täpsusrelvad alustasid tuletegevusega, lastes ära esimesed õhupallid, mille tulemusena tõusis esimene liin sihtmärke. Mida lähemal tõusid sihtmärgivööndid, seda tihedamaks läks tuletegevus. Koondpositsioonide paremal tiival vahetas CG-meeskond positsiooni, sest aktiveeritud jalaväesihtmärkide grupi vastu oli kästud lasta kildmoonaga. Samaaegselt surus miinipildujatuli maha kaugemal ilmunud „vastase jalaväerühma“. Silmaga hinnates toimis tulesüsteem läänetiival paremini: tabavus oli hea ja tuledistsipliinist peeti kinni. Idatiival keskendus rühmaülem võtmerelvade juhtimisele, kuid jaoülemate sihtmärgiosutus

8 | 2015

võinuks olla parem. Lühikesed lahingupausid kasutati ära laskemoonakulu arvestamiseks ja taotluste edastamiseks, misjärel asus tegevusse tagalaelement.

Suutmata positsioone käigult hõivata, seiskub pealetungiv rood ja üritab siduda kaitsjaid tulega. Vastase pataljoni komandör liigub eesmistele üksustele lähemale, et saada ülevaadet olukorrast ja kavandada edasist tegevust. Vaba liikumist lääne suunas takistavad tõkkesüsteemid, ida suunast tulles väheneb kattetuleüksuste tuleefektiivsus. Esimesele roodule antakse korraldus teostada rünnak frontaalis ja siduda kaitsjaid tulega, teisele roodule on ülesandeks teostada läbimurre idatiivalt, seejärel jätkata rünnakut kagusuunal.

HARITUD SÕDUR

1 – õhupall, 2 – sihtmärgialus, 3 – puitlatt (20 x 50 mm), 4 – armatuurlatt, 5 – veepudel (1–2 l), 6 – kaablikinnitus

Joonis 1. Improviseeritud tõusev sihtmärk

1 – initsieeriv õhupall, 2 – nöör

Joonis 2. Tõusva sihtmärgi initsieerimine 40

8 | 2015

Selle stsenaariumi peale andis kompaniiülem esimese rühma ülemale korralduse teostada vasturünnak. „Otsekohe pärast korralduse saamist käivitus läbidrillitud tegevus: 1. ja 2. jagu rullisid positsioonidelt välja ja 3. jagu hõivas rühma positsioonid, et tagada tulesüsteemi säilimine. Rühmavanem võttis juhtimise üle. Liikusime järjestikku kompanii paremale tiivale ja ületasime selle käigus positsioone läbiva tee. Teiselt rühmalt saadud andmete põhjal liikus vastase vähemalt rühmasuurune üksus kompanii tiivale, et teostada haaravat manöövrit. Viimased koordineerimised ja hakkasime liikuma ahelikus määratud suunas, kuni sattusime kontakti. Avasime mahasuruva tule, kuulipildurid valisid soodsad positsioonid ning hakkasid rünnakgrupi liikumist katma. Vasakul tiival oli vastast imiteerivaid sihtmärke rohkem ja seepärast paigutasin 2. jao kuulipilduri vasakule, millega saavutasin täieliku tuleülekaalu ja lühikese ajaga oli vastase manööver nurjatud. Rullisime ennast üksusega tagasi, et teostada reorg ja hõivata põhipositsioonid. Kontrollijad ja õppusega määratud piirangud säilitasid piisavalt manöövrivabadust, et oli võimalik paindlikult tegutseda.“

„Positsioonidel oli vaikne. Võitlejad jälgisid pimedat lahinguvälja. Vaikne hääl teatas: „Vastane ees, sada viiskümmend.“ Andsin käsu lahinguvälja valgustada. Rakett raketi järel valgustasid lahinguvälja ja trasseritega juhiti jagude tuld nähtavaleilmunud sihtmärkide pihta. Juhtimispunkti läks ettekanne ja võitlejatele käsk moona säästa. Valgusraketi laskjateni info ei jõudnud ja TT-l jäi sihtimiseks vähe aega. Viga parandada polnud aega – mind määrati langenuks ja asendusskeemis järgmine võitleja pidi ise olukorra lahendama. Kui lahing lõppes ja valgustusrakettide valguses rohkem sihtmärke ei paistnud, sai teha kiire reorgi. Lõpptulemus polnud kiita:

LISAINFO

Lõuna maakaitseringkond on võtnud kasutusele kolmeaastase väljaõppetsükli, mille esimesel aastal õpitakse lahingutegevust hoonestatud alal, teisel aastal hajutatud lahingutegevust ja kolmandal aastal konventsionaalset sõjapidamist. Kaheetapiline väljaõppetsükkel, mille jooksul läbitakse teooriaõpe juhtkondadele, tiirulaskmised koos erialaõppega ning taktikaõppused, kulmineerub aasta lõpus toimuva ringkonnaõppusega „Sibul“, kus hinnatakse üksuste väljaõpet ja harjutatakse pataljoni ja ringkonna koostööd.

Vaikne hääl teatas: „Vastane ees, sada viiskümmend.“

moona oli kulunud oodatust rohkem ja tuledistsipliiniga on veel vaja tööd teha,“ võtab lahinglaskmiste viimase etapi kokku tsentris paiknevat rühma juhtinud nooremseersant. Kompanii lahinglaskmiste korraldamine tõi välja mitmeid kitsaskohti ja probleeme, mille lahendamine ei ole ületamatu. Järgnevalt toome välja mõned tähelepanekud ja soovitused kompanii lahinglaskmiste organiseerimiseks, et lihtsustada selliste ürituste planeerimist ja ettevalmistust.

HARITUD SÕDUR

Kasutades pimedat, läheneb vastase jalavägi aeglaselt ja vaikselt kaitsepositsioonidele. Et rünnak oleks kaitsjatele ootamatu, on ettevalmistav kaudtuli ära jäetud. Manöövrikavand on lihtne: liigutakse positsioonidele võimalikult lähedale, tellitakse kaudtuli kaitsepositsioonide taha ja jalavägi ründab frontaalis positsioonidest läbi, teostades läbimurde kaitse keskele. 2 km eemal on valmisolekus soomusgrupp, kelle ülesanne on läbimurde loomise järel rünnata sügavusse ja hõivata brigaadi objekt, viie tee rist.

Improviseeritud sihtmärgid Kompanii koosseisus lahinglaskmiste puhul läheb suur rõhk lahin-

Joonis 3. Sihtmärgiliini aktiveerimine. Initsieeriv õhupall on metallsihtmärgi küljes, imiteerides soomuki prismat. Prisma äralaskmisel aktiveeruvad tõusvad sihtmärgid ehk „jalavägi jalastub“ 8 | 2015

Kasutasime valdavalt käsitsi valmistatavaid sihtmärke, mis tõusevad veepudeli raskuse mõjul. märklehealust, mis jäi pärast õhupalli äralaskmist püsti ja mida piiratud nähtavuse tõttu kiputi korduvalt laskma. Sama sihtmärgisüsteemi külge on mõistlikum kinnitada ristlatt, mille küljes on 2–4 õhupalli. Pärast õhupallide tulistamist ei jää sihtmärgisüsteem domineerima ja lahinguvälja risustama. Alternatiivina võib puurida pudeli korki väikese augu, nii et sihtmärgi aktiveerudes hakkab vesi pudelist välja voolama ja mõne aja möödudes vajub sihtmärk ise alla. Kirjeldatud lahinglaskmisteks paigaldati 4 vööndit, kus improviseeritud tõusvaid sihtmärke oli üle saja. Vööndite mahamärkimiseks, paigaldamiseks ja vinnastamiseks kulus kahe rühma suurusel üksusel 3,5 tundi. Kaitseliidu õppuse formaadid ei võimalda enamasti pikka ettevalmistust, kuid aluslipid

on võimalik paigaldada varem, sest need ei jää kedagi segama ega paista ka väga silma. Vähemalt kord kolme aasta jooksul oleks kompanii suurusel üksusel vaja teostada lahinglaskmised kogu üksuse koosseisus. Relvasüsteemide koostöö suuremas üksuses kui rühm on keerukas ja nõuab rohkelt koordineerimisi. Manööverüksuste vaheline side, koordineeritud liikumine ja tulerežiimide läbiharjutamine nõuab üksuste ülematelt suuremat tähelepanu detailidele, võimaldab realiikmetel kogeda üksiksõdurioskuste tähtsust ja annab hea ülevaate lahinguüksuse valmidusest, võimetest ja väljaõppevajadusest. Kaasautorid: Meelis Burget, Hanno Kroon, Riho Paas, Raigo Pool Jooniste autor: Margus Lillak

TAAVI MUTSO

HARITUD SÕDUR

guvälja ettevalmistamisele. Planeerimisel kulub suurem osa ajast sihtmärgisüsteemide loomine, nii et need toetaksid vastase tegevusvarianti, oleksid lihtsalt arusaadavad võitlejatele ja ülematele ning omaksid selget mõõdet tabavuste hindamiseks. Samas on see peamine, et tagada ürituse kordaminek. Sihtmärgisüsteem „Hardy“ võimaldab küll lihtsalt luua stsenaariume ja anda tabavusele selget mõõdet, kuid ei võimalda vastase pataljoni manöövrit täielikult kuvada. Samuti ei ole võimalik valmistada „Hardy“ liine ette nädal enne ürituse algust. Kompanii tasandil lahinglaskmiste puhul ei pääse improviseeritud sihtmärkide loomisest ja nende kombineerimisest harjumuspäraste sihtmärkidega. Meie kasutasime valdavalt käsitsi valmistatavaid sihtmärke, mis tõusevad veepudeli raskuse mõjul. Sihtmärkide grupp pannakse tõusma päästik-õhupalli tulistamisega, mis purunedes vabastab nööri ja võimaldab veepudelite abil sihtmärki õigesse asendisse seada. Lahinglaskmistel kasutatud sihtmärgi puuduseks võib lugeda

8 | 2015

Metsavennad jõudsid õigesse puhkepaika 1. novembril sängitasime taas mulda NKVD Reedapalo salamatmispaigast leitud viie metsavenna säilmed. Tekst: ANU JÕGEVA

Sõdisin mitmes armees, taplesin tuuliseil tandreil kaugel kodust ja omakseist, kuid langesin talviste metsade rüpes, üksiku soosaare taga, kodualevi külje all. Mu haua leiate kääbuskaskede alt,

AJALUGU

Vana-Roosa kodukalmistule jõudis lõpuks puhkama Helmi Pikk. Metsavend Helmi saatus vajab uurimist, kuid teadaolevalt on tema käekäik olnud hingematvalt valus. Helmil tuvastati julgeolekujõudude jõhkrate ülekuulamiste käigus tekitatud ränki kehalisi vigastusi. Helmi leidis rahu oma pere rüpes, kuhu ta oleks pidanud kuuluma juba ammu. Ühed nüüdseks tuvastatud säilmed kuuluvad Urvaste kandist pärit Eduard Kandverile. Kolm metsavenda sängitati tundmatutena ümber saatusekaaslaste kõrvale Vastseliina kalmistule. Austust avaldama tulid kõik need, kellele on tähtis pidada meeles Kagu-Eesti metsavendade saatust. Kaitseministeeriumi toel avati mälestuskivid ka seni veel leidmata Saika punkrilahingus hukkunud meestele, Härämäe punkris viibinutele ja Pabra järve ääres lahinguid pidanud ning hukkunud metsavendadele. Liikudes mõned päevad tagasi koos Rõuge-Vastseliina üksikkompanii raudvara, Aare Hõrna ja Urmas Juhkamiga punkrite radu kaardistamas ja koordinaate määramas, ei suutnud ma nende inimeste saatustest ja eluolust aimu saades taas peita valupisaraid. Surmahirm Nõukogude julgeolekujõudude ees, keerulised inimsuhted ja äng. Tunnen taas seda valu, kui hingan sama õhku, kui käin samu radu, mida aastakümneid tagasi astusid nende meeste jalad, piiludes ikka ja jälle üle õla. Aga tunnen ka uhkust, et olles arvulises vähemuses, keeldusid nad enamasti alistumast ning võtsid vastu viimse lahingu, saates nii tulevikku sõnumi, et ka kõige lootusetumas olukorras tuleb jääda kindlameelseks.

sookailude kaarlate seast, üks neist paljudest olen, kes sai elavast kasepuust risti. Sina uudisasukas, kes kunagi kauges tulevikus kui ürgajal rabasse rajad üksiktalu, istuta leinakask õuevärava alla. Ja kui te ka mulle aumärgi teete, siis teete te seda enese pärast. Minule piisab, kui suveööde südames langevad niinepuu õied, kui vili valmib ja talupoeg vabal põllul higihelmeisse unustab verevermed.

Eduard Krants, kodanikunimega Endel Pae

8 | 2015

RMK

Metsavendade jälgedes

Järvamaal

AJALUGU

Tekst: MARTIN ANDRELLER

Sae punkriase

Tagametsa metsavendade punker ja mälestusmärk

8 | 2015

Üksik rändaja jalutab vihmamärjal kruusateel Koigi valla metsade vahel. Sügisene tuul sasib kaskedelt kuldkollaseid lehti ja pillutab neid hooletult sopalompide väreleva vee kaunistuseks. Kusagil siinsamas lähedal pidasid metsavennad ja julgeolekumehed aastakümnete eest lahingu, millest elusana tulid tagasi vaid viimased. Mis on sellest kohast säilinud tänaseni? Kas üldse midagi? Punkrilahingu sõnatud tunnistajad asuvad okupatsioonide muuseumis. Siinsegi ajakirja fotodel

ERAKOGU / RMK

Kuues artikkel sarjast „Metsavendade jälgedes“ on jõudnud Kesk-Eestisse, täpsemalt Järvamaale.

RMK

Merja punkrikoht

Ahto Talvi mälestustahvel Paides

läbi mahtus. Aknad olid üks ühes, teine teises seinas, väikesed nagu aknaruut. Küttekolle oli ka, mitte raudahi, seda olnud kahju maha jätta. Aga kaevu kaevasime savist ja kividest ladusime. Viimati oli isegi praeahi sees.“ 1954. aasta kevadel tehti punkrikohale haarang, mille käigus Endel Allak sai haavata, kuid metsavennad pääsesid siiski minema. Punkri hävitasid julgeolekutöötajad.

AJALUGU

Sae punkriase Eesti kaitseväe ohvitser Kaljo Arpo, kes juba 1941. aasta sõjasuvel osales Tartu vabastamises vaenlasest, võitles hiljem Soome sõjaväes ja jõudis kodumaale tagasi 19. augustil 1944. Seejärel varjas ta ennast. Tema viimaseks varjekohaks jäi Sae talu lähedane punker, kus ta viibis koos sama talu perepojaga. Ühtedel andmetel langes ta 1945. aasta suvel Kautla lähistel. Punkrist on alles korstnajäänus ja maastikul nähtav Y kujuga kraav punkri ees.

ERAKOGU

lugejate ette ilmunud esemed on jäänud viimasteks mälestusteks sellest punkrist ja inimestest. Rahva mälus ei ole talletunud, millal see lahing toimus või kes selles langesid ja tänaseks pole maastikul säilinud ka ühtegi maamärki punkri asukohast. Neeva metsavendade punker on saanud mälestuseks aja loos. Ajaloo uurimisel on oluline, et aja lugu omaks tänapäevaga mõistlikku distantsi. Ajavahe tagab vähemalt mingilgi määral objektiivsema lähenemise ning maandab pingeid. Küll aga tähendab aja omasoodu kulgemine seda, et maastikult kaovad selle kulgemise jäljed. Metsalangetus ja -kuivendus, kõik jätavad omi jälgi ning ühtlasi kaotavad vanu. Kuuskede vahel eemale kõndiv põder toob üksiku rändaja mõtted tänapäeva. Mida on veel Järvamaal juhtunud sellist, millest võime osa saada või mida vähemalt otsida? Kunagise pärandkultuuri kaardistamise käigus on Järvamaal leitud 14 punkrikohta. Heidame mõnele nendest pilgu ning vaatame, mis ja kuidas.

Ahto Talvi mälestustahvel Paides

Paide linnas, Lai tänav 6 hoone seinal on mälestustahvel soomepoisile ja metsavendade organisatsiooni Relvastatud Võitluse Liit Järvamaa juhile Ahto Talvile, kes kinnipidamisel suutis maha lasta kohaliku julgeolekuülema. Tahvlil on tekst: „Selles majas pidas 15. jaanuaril 1948 oma viimase lahingu Nõukogude Kakerdaja rabasaar vägivallavõimu vastu Relvastatud Rabasaarel elasid ajavahemikus Võitluse Liidu Järva maakonna juht 1952–1955 Endel Allak, Max ja Benita lipnik Ahto Talvi (26. 10. 1924 – 10. Loodis, Vambola Vaaderpall. Endel 12. 1996)“. Allak on seda punkrit meenutanud: „Tegime Kakerdajasse suurema Neeva metsavendade punker punkri: minu pesa jäi uksest vasaKoigi vallas Prandi küla metsas asus kule, Maxi ja Benita oma paremale, punker, mille ründamisel tapeti Vaaderpall oli ahju taga. Esimene kõik seal viibinud metsavennad. asi oli kaev kaevata. Raba veeres tuli Nende nimed on teadmata ja kuivesi kiiresti vastu. Punkri ladusime vendustöödega on ilmselt jäädavalt mätastest üles. Raba servas lõikasihävinud ka punkri ase. Alles on aasme kõrkjaid, nendega vooderdasime tate eest okupatsioonide muuseumi seest, väljast kuuseokstega. Ukse viidud, kuuliaukudega esemed. tegime täpselt nii laia, et mees

Karjaküla punkrikoht

8 | 2015

Tagametsa metsavendade punker ja mälestusmärk Skautide ja gaidide laagri lähedal asub mälestusmärk kõikidele Eesti metsavendadele ja punkri rekonstruktsioon. Mälestusmärgi kive toodi kokku kõikjalt Eestist ja kogu maailmast, riikidest võib nimetada USA-d, Kanadat, Luksemburgi, Soomet, Rootsit, Norrat, Taanit, Saksamaad, Hollandit, Sloveeniat ja Inglismaad. Ausambale on kinnitatud mälestustahvlid kirjadega: „Ennemini elan kehva mehikese kombel kui et sulgun võõra sunni alla. Kalevipoeg“ ja „Eesti metsavendadele, kelle südames ja hinges elas VABA EESTI. Eesti Gaidide Malev, Eesti Skautide Ühing.“ 2001. aastal valmis ka punkri rekonstruktsioon, mis on küll aastate jooksul nii ajahambast kui inimtegevusest pureda saanud. Nii ausamba kui ka punkri rajamist toetasid inimesed Eestist ja välismaalt.

Merja punkrikoht

Metsavend Jaan Lehtpere kalm

8 | 2015

Karjaküla punkrikoht Peatse vabanemise ootuses, nagu oli suurem osa Eesti ühiskonnast teise maailmasõja lõppedes, rajati punker ka Türi valda, Suuraru talu metsa ühe põndaku sisse. Legend räägib, et punkri peale ehitati palkidest suisa eraldi tuba, et mahutada rohkem inimesi. Rahvasuu räägib ka sellest, et metsavennad aimasid endi reetmist ühe kaaslase poolt, lõhkusid punkri ning kolisid minema. Seda teadmata tõi aga äraandja kohale julgeolekugrupi ja püssipaugud olevat kohale meelitanud kaks metsavenda, kes pidid oma uudishimu eest maksma eluga. Rahvasuus nimetatud Parnabas ja Ülijõe Kaarel ei esine aga praegu veel langenute andmebaasis. Kui keegi teab nendest midagi enamat, andke toimetusele teada!

Metsavend Jaan Lehtpere kalm (1927 – 4. 04. 1945) Metsavend Jaan Lehtpere oli kodus käimas, kui uksele koputati. Ta põgenes akna kaudu, kuid haaranguliste kuulid tabasid ta enne metsajõudmist. Külarahvas sängitas 17aastase metsavenna kaitsva metsa rüppe. Hiljem ehitati ümber kalmu kividest aed ja paigaldati nimeplaadiga raudrist.

2 X OKUPATSIOONIDE MUUSEUM

RMK

AJALUGU

Merja külas ja selle lähedal juhtus metsavendade aegadel palju. Sellest külast on oma kirjades Siberist kodumaale tihti mõtteid mõlgutanud ka Johannes ja Arnold Lindermann – kaks metsavenda, tänu kelle fotograaﬁahuvile on meil praegu hindamatuid kaadreid metsavendade igapäevaelust. Nende kirjad aga sisaldavad süvitsiminevaid vaateid ja hinnanguid metsavendlusele ja elule metsas. See ei olnud paljas või ja mee söömine. See oli raskus, kurbus ja pisarad. Punkrist, kus haarangupäeval rullus lahti traagiline lõppvaatus, kui Johannes Lindermann pidi täit-

ma oma ema viimase palve – mitte jätta ennast elusalt vaenlase kätte –, on tänaseks ilmselt järel samasugune süvend, nagu väikese sookünka sisse kaevatud punkrikohast 600 meetri kaugusel endisest külateest: see on 3,5 korda 6 meetrit pikk ja lai ning ligi 2 meetrit sügav.

Arnold ja Johannes Lindermann

Punkrikohad Järvamaal

Sae punkriase 59° 9’ 38.7’’ 25° 33’ 50.17’’

Kakerdaja rabasaar

AJALUGU

59° 8’ 36.07’’ 25° 27’ 48.14’’

Kaljo Arpo mälestuskivi

RIIGIARHIIV

59° 8’ 35.82’’ 25° 27’ 47.98’’

Merja punkrikoht RMK

58° 52’ 31.63’’ 25° 57’ 57.72’’

Karjaküla punkrikoht 58° 46’ 22.31’’ 25° 14’ 24.26’’

Tagametsa metsavendade punker ja mälestusmärk 58° 38’ 27.29’’ 25° 20’ 04.35’’

Metsavend Jaan Lehtpere kalm (1927 – 4. 04. 1945)

ERAKOGU

58° 41’ 46.59’’ 25° 21’ 40.72’’

8 | 2015

KK! 90 aastat tagasi:

„Uusim võitlusabinõu – sõjakeemilised gaasid.“ Muutmata artikkel ajakirjast Kaitse Kodu! nr 6 /1925.

AJALUGU

Andmetel n.-ltn. PATZKA.

vitama juba. 1914. a. suvel suurtüki- korda olid ühendatud torude abil, et rõhumine oleks ühtlasem. Gaas lasti kuulides, mille järele levisid teated, välja kraanide abil ja ainult niisuguet nad olevat seks ettevalmistusi se ilmaga, mil tuule suun oli vaenteinud juba rahuajal. lase poole. Gaasidega tegid tegemist Sakslased, olles maha jäänud eraldi selleks väljaõpetatud väeosad gaasiasjanduses, hakkasid energiliselt selle kallal tööle, ja juba 1914. a. – gaasikomandod. Sakslased tegid esimese gaaoktoobrikuus lendas nende kergest siataaki lainte näol 22. apr. 1915 välja-haubitsast schrapnell, mis Langemarki piirkonnas 6 klm. oli täidetud pressitud püssirohuga, pikkusel rindel. Gaasi väljalaskmine millel aevastama panev mõju. kestis umbes 5 minutit 2—3-m/sek. Niisuguseid laenguid nimetatuulekiiruse juures. Tagajärg oli mõti „Ni"-laenguteks (Niesgeschosse). Need laengud olid tolmu-, kuid mitte juv, kuid kõige selle peale vaatamata jäeti see viis maha, sest leidus harva mürkgaasilaengud. soodsat juhust gaasilainte laskmiEsimesed gaasilaengud lasti sakslaste poolt 1915. a. jaanuarikuus seks. Põhjuseks oli siin: 1) Ilmastik — tuul, tuule kiirus ja – „T"-laengud; kuid asi ei õnnestuGaaside arenemine suun. nud päriselt! Mõjus halvavalt muu Tahan puudutada siin just üht vii2) Maastik, eriti siis veel, kui pärast seas talvine külm ja suurtükivägi ei mase aja sõdimisvahendit – mürkgaasi-laskmist pidi algama oma olnud küllalt tuttav gaasilaengute gaasi. vägede kallaletung. lasketaktikaga. T-laeng oli täidetud Mürgist gaasi kui niisugust Gaasilainte perioodile järgnesid ilanahka ärritava vedela ainega. hakati tarvitama edukalt ilmasõjas. gaasi-pildujad. Ka nende peale vaaNimetatud granaat oli raskes välEhk küll esimesi katseid tegid vanad jahaubitsas nime all „15 sm. granaat tasid sakslased kaunis eitavalt, sest greeklased, küll mitte gaasiga, vaid gaasimürskude kohaletoimetamine peene liivaga, mida nad üles tallates 12 T", suuremal määral sünnitas raskusi; saatsid pärituult, vaenlasele silmi, kuid kui 1917. a. kevadel inglased jäi siiski see idu hälli puhkama, kuni Gaasilained panid toime hulgalise gaasiataaki, äratasid ta ilmasõja koledused. Hoogsalt hakati gaasisõja algul tarhakkasid sakslased seda kohe jäljenPeamist tähtsust gaasidele ilmavitama n. n. gaasilaineid. Sünnitati dama, suurendades gaasipataljonide sõjas, andsid sakslased, mida näitab neid järgmiselt: seati üles üksühe arvu, ja juba 1917. a. sügisel tegutseasjaolu, et nende suurtükiväe piirkõrvale anumad, mis olid täidetud sid nad edukalt Itaalia frondil. konnas peeti ligi 25% gaasilaenguid. pressitud gaasiga. Anumad omaGaasisõda iseendast on ainult taktiline võte – üks võitlusabinõu, vahend, millele seatakse vastu samane abinõu, mis seda neutraliEsimesi katseid tegid vanad greeklased, seeriks. küll mitte gaasiga, vaid peene liivaga, Saksa sõjaajakirjandusest võime leida, et liitlased hakkasid gaase tar- mida nad üles tallates saatsid pärituult. Ilmasõda tõi uue võitlusviisi kõigi ennem olemasolnute kõrva – gaasiasjanduse. Sõja algul oli see veel oma hällis mähkmeis, kuid lõpuks ähvardas omandada kõikhävitava võimu. Et tulevikusõda tingimata hakkab sellega tegemist tegema mitte üksi frondil, vaid võib olla ka kaugemal seljataga – linnades ja toetuspunktides, siis ei ole liigne, kui sellest pisut teaks iga kodanik. Alguses paar sõna ajalooliselt, gaaside tarvitamisviisidest, siis tahaksin üksikuid gaase kirjeldada nende omaduste ja mõjuvuse suhtes ja kuidas end nende vastu kaitseda.

8 | 2015

Gaasipildujate paremused olid: 1) Ei olnud tarvis valida ilma. 2) Ei olnud tarvis valida maastikku. 3) Oma väeosadele palju vähem hädaohtlik. Arenes taktika ja sellega ühes ka gaasiasjandus. Mindi üle suurtükiväe gaasilaskmisele. Siin jälle paremused. Mürsud paisati kaugele vaenlase seljataha soovitud punktidesse, kus nad sünnitasid suuri kaotusi, kui polnud tarvitusele võetud vastuabinõusid. Verduni linna all tarvitasid sakslased uuetüübilist gaasi, „rohelise ristiga" (Grünkreuz) mürsule märgitud, ja lasksid neid umbes 100.000 tükki ühe tulistamisperioodi kestel. Mõni kuu edasi tarvitati juba kolmesuguseid mürske — rohelise, kollase ja sinise ristiga. Igal olid oma erilised omadused ja tarvitati neid vastavalt ülesannetele. Taktilise võttena hakati tarvitama sõjas n. n. „gaasisood" ja „gaasitõkkeid", s. t. gaasiga täideti teatud maa-ala vaenlase piirkonnas või pandi vaenlase kallaletungile kohtadel, kust seda ennustati, gaasilaskmisega tõke, mis seisis mitmeid päivi ühel kohal.

Sõjalisteks otstarveteks tarvitatavate gaaside üldomadused

4) Gaasidega täidetud maa-ala suurus oleneb väljalastud gaasi rohkusest.

1) Kõik sõjalisteks otstarveteks tarvitatavad gaasid on õhust raskemad ja vajuvad maapinna ligi, täites madalamaid kohti; nad liiguvad õhus õhuvooludega ja sama kiirusega. 2) Gaasid on kahesugused: a) lämmastavad, mis ajutiselt kõrvaldavad rivist elavat jõudu ja b) mürgised ehk surmavad. Sõjas tarvitati viimasel ajal mürkgaase. Metallosad oksüdeeruvad gaasest. 3) Gaasid on enamasti kõik hea lõhnaga, võib öelda – ozooni lõhnaga, mida tunneme harilikult peale ägedat pikse vihma.

Meteoroloogistest tingimustest

AJALUGU

RAUNO TEIDER

oleks tähtsamat järgmist: 1) Tuul, tema suun ja kiirus (kõige soodsamaks kiiruseks loetakse 1—2 meetr. sek.). Aeglasem tuul on liig muutlik ja võib gaasi mittesoovitud kohta kanda. 2) Kõva vihm — annab palju niiskust ja neelab endasse gaasi. 3) Märg lumi — neelab endasse samuti gaasi. 4) Külm ei avalda pea mingit mõju. Topograaﬁ listest tingimustest on tähtsam see, et kõige püsivam on gaas soisel kohal, mis läbi kasvanud madala võsaga.

Gaasikaitse

Hobuseid kaitstakse gaaside vastu harilikult märgade heintega täidetud peakottide pähepanemisega.

Kaitset gaaside vastu võimaldavad peaasjalikult gaasimaskid. Nendega peab aga äärmiselt piinlikult oskama ümber käia. Gaaside eest võib varju leida ka veel selleks eriti määratud blindaashides. Hobuseid kaitstakse gaaside vastu harilikult märgade heintega täidetud peakottide pähepanemisega. 8 | 2015

KRISTJAN PRII

6 lihtsat nippi, kuidas metsas hakkama saada Kuigi suurem osa selle ajakirja lugejatest saavad metsas hakkama keskmisest paremini, ei tee väike põhitõdede meeldetuletamine kunagi paha, sest juba vanarahvas ütles, et kordamine on tarkuse ema. Tekst: ASSO PUIDET

Nuga

ÜLEELAMINE

Kui sul ei ole nuga, siis valmista see. Või varasta, vahet pole. Sulle on seda ellujäämiseks vaja, nii nagu hundile on vaja kihvu või lehmale magusid. Kui sul on nuga, siis on sul olemas peamine, mis aitab ellu jääda. Sa saad lõigata oksi varjualuse jaoks, valmistada söögiriistu, lõigata puukoort või juuri nööri punumiseks, mida omakorda võid kasutada kalastusvahendina, aga ka tule süütamiseks vajaliku vibu meisterdamiseks. Kui sul pole nuga, oled sisuliselt võrdne loomaga, kes saab loota vaid sellele, mis talle looduse poolt antud. Ainult et sina pole metsloom, vaid metsa sattunud koduloom. Ning tema kaua vastu ei pea.

Lõkketuli

KARRI KAAS

Tuli on su parim sõber ja liitlane. Neil öödel, mil ärkad külmast lõdisedes kuuseokstest asemel. Neil hommikutel, mil „võllid“ toovad sulle kilekotinutsakuga kohvipulbrit ja sa paned tulele kastruli aset täitva vana kiivri. Neil õhtutundidel, mil naelutad lõkke kõrvale lauajupi külge vinduma viis viidikat, vaadates samal ajal, kuidas sessamas, hommikul kohvipoti ülesannetes esinenud kiivris hakkab vaikselt mulisema lahja leem. Tuli on su tööriist, kui pead karastama teravaksihutud puuroika tippu või sepistama endale tööriista kusagilt kangutatud rauakolast.

8 | 2015

KRISTJAN PRII

Nõges

KARRI KAAS

Kõrve- või piimanõges, vahet pole. Peaasi, et sünnib süüa. Kui sul pole kõhus midagi peale eelmisel ööl söödud kolme õlis keedetud porgandiviilu, õpid hindama iga pisimatki suutäit, mis emakesel loodusel sulle pakkuda on. Ega seda palju ole. Kuusevaik, pilliroo- ja hundinuiajuurikad, männi- ja kuusevõrsed. Seened on mõttetud, need täidavad vaid kõhtu, aga midagi kasulikku sulle ei anna. Peale täiskõhutunde, aga sama efekti saad, kui sööd ära oma jope.

Vesi

KRISTJAN PRII

ÜLEELAMINE

Inimene on enam-vähem nagu kurk, ta koosneb peaasjalikult veest. Ilma selleta me ei saa. Kolm päeva ilma veeta ja oled ellujääjana läbi kukkunud. Lõplikult. Tegelikult piisab juba kolmest tunnist, et pea hakkaks dehüdratsiooni tõttu valutama ning moraal langeks. Õnneks on planeet Maa samuti enam-vähem nagu kurk. Või inimene. Vesi on siin levinuim aine. Kahjuks on suurem jagu sellest soolane ja seega joogiks kõlbmatu. Piisab aga mõne kraavi või isegi lombi leidmisest ja sa oled päästetud. Veel tuleb leida vaid moodus vee puhastamiseks. Kas lasta see läbi turbasamblast, söest ja plastikpudelist filtri või keeta. Viimast saab anuma puudusel teha ka maassekaevatud augus.

Varjualune Alguses seda üldjuhul ei ole. Tuleb ehitada, siis on. Aga on kuidagi võõras ja ebamugav. Ei pea tuult ning laseb vett läbi. Küljealune on kõva ja torgib. Teisel ööl on see juba parem, sest sa oled seda igal võimalikul hetkel vastavalt eelmise öö kogemustele täiendanud. Nüüd on see juba palju parem. Kannatab magada küll. Umbes kolmandaks päevaks on see muutunud juba koduseks. Koduks. Ja kindluseks.

Tubakas Kusagil ei kulu nii palju sigarette kui väliõppusel. Kui sa tavaliselt suitsetad päevas paki, siis metsa võta iga päeva kohta kaks pakki. Veel parem kolm. Sest alati on seltskonnas neid, kes „unustasid suitsud kaasa pakkida”, „tavaliselt ei suitseta, aga...”, „arvasid, et saavad hiljem osta, aga...” ning käivad siis kurbade silmadega ringi ja küsivad, kas sa jätaksid või annaksid neile ühe. Sa jätad ja annad. Aga sa ei taha olla see, kelle tubakavarud nulli jooksevad. PS. Siin pole tegu tubakareklaami, vaid päris eluga!

8 | 2015

Kurk põske ja korras! Naiskodukaitse Jõgeva ring- Kuidas sa 1995. aastal Naiskodukaitsesse sattusid? konna tegevliige Anne Tropp Ajad olid sellised imelikud. Tol ajal Kodukaitset enam ei olnud, aga on kaitseliitlase korraliku tavainimesele olid Naiskodukaitse, kõhutäie üle valvanud juba Kaitseliit ja Kodukaitse kõik alles segamini. Meil Lustiveres olid väga 20 aastat.

NAISKODUK AITSE

Tekst: MARIANA MAASIK

aktiivsed inimesed, kes tulid kokku ja tegid Kaitseliidu. Kaasalööjaid oli palju, naisi aga vähe. Mina ei ole käsitööinimene: ma ei koo, heegelda ega tiki. Mõtlesin, et lähen vaatan, kas mulle ka midagi sobiks. Selleaegse esinaise käest sain teada, mis vaja. Mõne aja pärast tõmbus ring koomale ja minu peale jäi toitlustamine. Seda ma teadsin ja tundsin. Kalkuleerimine oli mul selge, sest töötasin omal ajal sööklas.

Olid Lustiveres jaoskonna esinaine - kas sinust saigi kohe esinaine? Esialgu tegin ainult teiste üritustele kalkulatsioone. Ma ei tea – ma kuidagi ei tundnud ennast hästi ja kõik oli võõras. Aga siis tuli Rannal lastelaager. Suvine. Juunikuus. Kõik põhitegijad, kes pidid välja tulema, jäid tulemata. Igaühel oli mingi häda. Mina siis läksin ja hüppasin pea ees vette. Sellest hakkaski kõik liikuma. Ju ma olin siis piisavalt aktiivne, et mind esinaise kohale valiti. Koosolekuid pidasime suures töökoja saalis. Mehed arutasid omi asju oma nurgas ja naised, niipaljukest, kui meid seal oli, oma nurgas. Alguses ei olnud meil ju mitte midagi. Aga see hoidis inimesi koos.

Kas meenub mõni põnev seiklus just algusaastatest? Üks tore lugu juhtus Ranna laagris. Oli veel aeg, kus me võisime inimestelt lepinguga asju osta. Tegigi Ahto 52

8 | 2015

[Alase – tänane Sakala maleva pealik, tollal noortejuht] ema meile ühe suure, neljakümneliitrise nõutäie hapukurki ja see nõu toodi meile teisele poole teed. Tuleme meie bussiga Rannalt. Vaatan hoolega, kas kurginõu juba paistab, ja ütlen bussijuhile, et ole nüüd hea ja pea korraks kinni, me võtame selle kurginõu peale. Bussijuht vastu, et ei pea mina midagi kinni, mina pean olema juba kell kaks jälle liinil. Mina jälle, et sa oled 10 minutit enne kella kahte liinil, aga pea nüüd kinni! Tõstsimegi kurgitünni peale. Mina tegin kohe tünni lahti. Bussijuht ei saanud vastu hakata: tal olid käed rooli küljes kinni. Panin talle kurgi suhu ja ütlesin, et nüüd sõidame Rannale. Nii sõitsimegi ja juhil ei olnud enam probleemi, et kella kaheks peab tagasi olema. Andsin talle mõne kurgi kaasa ka, sest Ahto ema tegi väga häid kurke.

Oled Naiskodukaitses pidanud mitmeid ameteid ja olnud pikka aega toitlustusgrupi ülem. Mis on nendest ametitest olnud sulle endale kõige tähtsam?

TRIINU KÜÜNAL

Alguses ei olnud meil ju mitte midagi. Aga see hoidis inimesi koos. vaks teha 1000 portsu suppi, olin jälle omas elemendis. Muidugi, pottide kraapimine ei ole enam minu element, aga toidutegemine küll. Kuid kodus on mul raskusi – väikest toidukogust ei hakkagi ma üldse tegema!

Sa oled tunnustatud ja austatud paljude inimeste hulgas. Kas on keegi neist aga sulle kuidagi eriliselt oluline?

Kõik on ühtviisi tähtsad. Nad on ju omavahel seotud. Muidugi, kõige vastutusrikkam on olla ülem, tema peab kauplustega kokku leppima jne. Algusaastatel sai osta lihtsamalt, lepingu alusel. Aga kuna ma olin kaks ühes, juht ja kokk, siis pidi oskama raha lugeda. Kõige kergem on olla lihtsalt välikokk, kui keegi teine on peakokk. Aga kui tekib oma vastutus ja sul on alluvad, siis tõesti … pead inimesi tundma. Kui iseloomud ei sobi, pead oskama nad paika panna, et ei tekiks olukorda, kus ühel hetkel oled kahest kokast lahti. Pead ka jälgima, kuidas inimesed töötavad. Mõni näiteks töötab vaikides ja ühel hetkel hakkab nutma. Küsid, mis viga, ja alles siis ta ütleb, et ma enam ei suuda, selg on nii valus. Inimfaktor on kõige tähtsam.

Oled veel vabatahtlik toitlustusgrupi instruktor, praegu on sind valitud ka toitlustusgrupi juhiabiks. Mis on nende ametite juures peamine? Kõikide asjade alus on see: kui sa midagi teed, siis tee seda tunduvalt

korralikumalt, kui teeksid kodus. Sest sinust sõltuvad teised inimesed. Ole sõbralik ja lahke. Mõtle sellele, et kui on mitusada inimest, siis on mitusada erinevat inimest. Siis ei saa enam mõelda, et mina ei taha nii soolast toitu ja teen magedama, vaid pead tegema neutraalse toidu. Alati peab maitsma mitu kokka. Kui üks ütleb, et on natuke mage, teine, et täpselt paras, kolmas paneks natuke soola juurde ja neljas leiab, et täitsa tipp-topp, siis lähen maitsen ise ja lisan ehk natuke soola. Üle soolata ei ole mul veel õnnestunud. Soola saab sööja alati juurde panna, aga see ei ole enam päris see. Kui toit on ikka tegemise ajal maitseainete ja maitserohelisega korralikult välja timmitud, siis on hästi. Pean seda tööd väga tähtsaks, sest mulle meeldib, kui on vaja süüa teha inimestele arvuga 50+. Vähem saan kodus ka teha, aga kui sööjaid on üle 50, siis olen omas elemendis. Viimane ja eelviimne toitlustuslaager meeldisid mulle väga, seal oli 120–145 inimest. Seal olin omas elemendis. Kui sain maakaitsepäe-

Nemad on mulle kõik olulised. Absoluutselt kõik. Oleme ikkagi üks suur organisatsioon. Kuidas ma ühte teisele eelistan? Ma ei saa ju eelistada kodutütreid või noorkotkaid, sest nemad on tulevased naiskodukaitsjad ja kaitseliitlased. Kui ma mõjun lastelaagris halvasti või nemad tunnevad, et ei oska minuga käituda, siis ma tõmban ju lipu poolde vardasse. Lipp peab ikka kõrgel olema ja inimestest peab lugu pidama. Mis siis, et ma ei pruugi kõikidest noorte asjadest aru saada. Ei peagi saama. Kui ei ole väga suur häda, siis lased ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Aga häda on suur, siis võtad käest kinni ja ütled ilusti, et räägime nüüd.

Mis sa arvad, kui palju peaks olema Kaitseliitu toetavaid välikokki ja millised inimesed peaksid nad olema? Mul on seda väga raske öelda, sest minu lapsed on juba kodust välja lennanud, aga mingil ajal peab naine leidma kompromissi kodu, pere ja köögi vahel. Kui seda ei suuda, siis tuleb teine eriala valida. Sest sellest hetkest, kui algab õppus … Naised, kes kokkavad, peavad omavahel sobima. Ja mitte kunagi, mitte kuskile ei sobi alkohol. Ja ikkagi: sa pead olema valmis, kui sa oled vabatahtlik. Sa ei saa öel8 | 2015

kaitseliitlased toiduga rahul, siis on õppus korda läinud. Kui võitlejal on jalad kuivad ja kõht täis, siis võib ta ükskõik kui kaua vastu pidada, ta läheb ja teeb. Kui need asjad on käest ära, siis ei lähe asi mitte. Nii on tegelik elu.

Mida plaanid Naiskodukaitses teha tulevikus? Niikaua, kui mul katlaid õue peal hoitakse, teen süüa, ja mida suurem kogus, seda parem. Aga ma olen alati mõelnud, et kui ma saaksin kõik selle, mis mul peas on, võtta mälupulga peale, oleks sellest väga palju abi. Eks seni käin oma targa peaga tähtsalt ringi ja aitan, kui kuskil häda käes on.

TRIINU KÜÜNAL

NAISKODUK AITSE

Kust oled neid teadmisi kogunud?

läks põhiline aur toitlustusele ja meda, et sul on vaja olla hoopis teises ditsiinile. Naiskodukaitsesse kuulus või kolmandas kohas. Ei! Sa lükkad meditsiiniharidusega inimesi, kes need asjad edasi, sest sinuga on oskasid kokku panna need paunad, arvestatud. Üksteisest lugupidamimida metsa kaasa võtta, aga eraldi ne, üksteisega arvestamine. Toitmeditsiiniõpet ei olnud. Sideeriala lustusjuhist lugupidamine, temaga arvestamine ja temalt nõu küsimine. ei olnud alguses eriti levinud. Staabiassistendid – neid samuti ei olnud. See on elementaarne, sest meil on Alguses tõesti läks aur toitlustusele. ikkagi meeskonnatöö. Kui üks lüli Öeldakse, et kui on õppus läbi ja annab järele, siis läheb ja läheb ja lähebki. Naiste seltskonnast on vähe, välikokkade sekka on vaja ka mehi, sest läheb järjest raskemaks. Neil polekski vaja teha muud, kui raiuda puid ja tõsta katlaid välja. Muuga saavad naised ideaalselt hakkama. Aga naised on lühikesed ja kui sa pead peaaegu poole enda pikkusest upitama katelt üle rinna ja hoidma nii, et ennast ära ei põleta… no see Kui ma saaksin kõik on raske.

Kui võrdled algusaastaid praegusega, siis kuidas sulle tundub, kas Naiskodukaitse on muutunud? Mil moel? Ma ütleksin, et on aktiivsemaks läinud. Algusaastatel ei olnud ju erialagruppe. Need tulid hiljem. Esialgu 54

8 | 2015

selle, mis mul peas on, võtta mälupulga peale, oleks sellest väga palju abi. Eks seni käin oma targa peaga tähtsalt ringi.

Mulle isiklikult, ja võin uhkusega öelda, et ainsana Naiskodukaitse liikmete hulgast, andis väga hea kooli töötamine 10 aastat järjest Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste ühtlustamislaagris. Sellist elukogemust on välitoitlustajale väga, väga vaja: sa oled kuu aega metsas ja sinu kõige lähem ladu asub Tartu linnas, 30 km kaugusel laagrist. Pead hakkama loogiliselt mõtlema ja alati on muidugi võimalus olemasolevaid asju ringi tõsta. Kaks korda selle kümne aasta jooksul olen ma lubanud endale sellist luksust, et palusin 10 minutit pikendust, nii et lõuna ei olnud mitte kell 12, vaid 12.10. Meenub üks lugu KVÜÕA laagrist. Kõik need kümme aastat olime reede õhtul tööl ja alati olid õhtuks makaronid mingi kastmega. Kord oli igale sööjale ette nähtud neli viinerit. Ütlesin, et tükeldame viinerid ära ja segame makaronide sisse, toit saab maitsvam. Toimetame selle toiduga, kui äkki seisab üks tulevane minu ees ja küsib: aga kuidas ma tean, et siin on minu neli viinerit? Ma ei osanud muud kosta, kui ütlesin, et hakka siis neid viineritükke kokku lugema. Kõik hakkasid suure häälega naerma ja see poiss ei esitanud enam ühtegi lolli küsimust. Loe täispikka intervjuud koos looga Twixi pulkadest Naiskodukaitse kodulehelt www.naiskodukaitse.ee

Jõgeva naised õppisid tundma psühhosotsiaalse esmaabi aluseid. Tekst: KERSTI KRUUS

Ühel augustikuu hallivõitu päeval said Jõgeva ringkonna naiskodukaitsjad kokku maleva vastvalminud ruumides, et steriilselt heledad seinad sisse õnnistada emotsioonide ja tundevalangutega. Algamas oli uutmoodi ettevõtmine, kus kursuslaste ees seisid tõsise pilgu, ent sooja olemisega Pärnumaa ringkonna esinaine Jana Ots ja teatava kelmikuse, kuid heasoovliku pilguga Indrek Simisker. Enam polnud taganemisteed – kas kõik või mitte midagi. Lepiti kokku, et ollakse üks pere, ühes rütmis hingav organ. Enesetutvustusringi järel jõuti kiiresti ühisele arusaamisele, et kursuslasi ühendab soov olla ligimestele toeks. Kellegi mure pole tühine, keegi ei peaks jääma üksi oma muserdavate mõtetega. Naistes avaldus tõeline emainstinkt ja nende silmis oli näha valmisolekut algavaks vaimurännakuks, heites aeg-ajalt pilku peeglisse ja analüüsides ka iseennast.

Psühhotrauma sai selgemaks Mis salata, psühhotrauma mõiste sõnastamisega oli omajagu tegemist. Kursuslastele oli justkui selge ja arusaadav, mis see on ja kuidas tekib, aga konkreetsust jäi esialgu väheks. Selguse saamiseks polnud vaja muud, kui otsejoones näidisülesande kallale asuda. Pärast põgusat teoreetilist sissejuhatust ja suuniste jagamist said õppurid esimese ülesande. Stsenaariumi kohaselt olid nad pealt näinud koolibussi-

õnnetust. Mõni rohkemal, mõni vähemal määral, kuid vapustatud oli kogu seltskond. Nii asuti analüüsima tundeid ja abistajameisterlikkust, jõudes välja kahe õppetunnini: 1) õnnetust pealt näinud abivajaja riskitegurid ja nende märkamine; 2) psühhosotsiaalse esmaabi tagaja tehnika lihvimine. Nagu heal kursusel ikka, said kõik oma mõtted valla lasta ja kaaskursuslastele tagasisidet anda.

Avarduv meditsiinieriala Kipume elama illusioonis, et omame oma elu üle täielikku kontrolli, et meiega on kõik hästi ja midagi halba ei juhtu. Paraku see nii ei ole, tahame siis seda endale tunnistada või mitte. Ühel hetkel võib inimolevuse maailm pahupidi pöörduda ning valmisolek selliseks ootamatuks olukorraks on pool võitu. Kui tuua välja psühhosotsiaalse esmaabi kasutegurid Naiskodukaitse Jõgeva ringkonnale, siis kindlasti saab sellest suurt abi meditsiinieriala grupp. Ühiselt leiti, et haava sidumine on oluline küll, aga kes parandab hingehaavad? Sügavast traumast saab inimest päästa juba alates hetkest, mil ta jõuab laatsaretis haigevoodisse. Tulevikus on plaanis õpitut praktiseerida ja kaasata oskajate inimeste ringi ka nende erialagruppide liikmed, kes puutuvad kokku laiema üldsusega (avalikud suhted) ja noortega (jaoskonna esinaised, noortejuhid).

NAISKODUK AITSE

Psühhosotsiaalne esmaabi – kapslist välja!

Mis salata, psühhotrauma mõiste sõnastamisega oli omajagu tegemist. 8 | 2015

Esimene meeldejäävalt karge, hilissügise moodi ilm. Pärast pikka tööpäeva sõidan Rapla poole ja ma pole päris kindel, kes ja kuidas mind seal ees ootavad. Tekst: MARTIN ANDRELLER

Üks neist on kindlasti Annika Tammus, kes saatis ka küllakutse. Tema on üks selle naiskonna hing ja enamgi veel ning ühtlasi ütlemata tore ja sõbralik inimene. Selliste inimestega mulle meeldib rääkida. Samuti on mul värskelt meeles suvine kohtumine Rapla saalihokitaride/tuletõrjesportlaste/naiskodukaitsjate/militaarsportlastega ja, nagu hiljem selgub, saaks seda nimekirja veelgi pikendada. Erksavärvilised küüned rohetavas looduses ning lõputu motivatsioon koos püsivate naeratustega. Ma polnud kaugel armumisest. Jõuan plaanitust varem kohtumispaika ja tellin söögi, et enne intervjueeritavate saabumist kiiresti nälga kustutada. Plaan ebaõnnestub, sest ka daamid on juba varakult kohal. Lõpetan kiirustades prae ja suundun kõrvallauda – aeg on ikkagi juba üpris hiline, aga nagu näha, on tuju suurepärane. Hoolimata sellest, et äsja lõppes trenn. Mõtlen, nagu hiljem seda artiklitki kirjutades: kas nendel naistel kunagi ka jaks otsa lõpeb?

Esimeseks eesmärgiks viik Millest sai saalihoki mängimine praegusel kujul ja tasemel alguse? 56

8 | 2015

TARMO TAMMUS

NAISKODUK AITSE

Saalihokitarid, pritsusportlased, militaarhundid ehk Rapla maleva kanged naised

NAISKODUK AITSE

Sellised nad on – Rapla maleva kanged naised

ANNIKA TAMMUS

Loomulikult käiakse end täiendamas ning uusi kogemusi hankimas ka mitmesugustel kursustel ja õppustel

Esimesest võistlusest, mis motiveeris piisavalt, et jätkata. Esimeseks eesmärgiks seati viik, mis ka saavutati. Seitsmest sel võistlusel osalenud naisest on viis praeguseni naiskonnas. Kui varem tõmmati mängijaid punti tutvuste kaudu, siis nüüd ka kuulutuste abiga ning tegelikult on reklaamiks ka kaasnev melu. Pärast võistkonnaga ühinemist on aga päris paljud leidnud tee ka Kaitseliitu või Naiskodukaitsesse. Seltskonna tegevuste pärast just kaasa tullaksegi, nii et turvavaip laieneb mühinal üle Raplamaa ja paslik on õhku visata esimene kinnas – kus on teiste malevate saalihokinaiskonnad ja kas nad julgevad mõõtu võtta Rapla naistega?

Sõbrannad siiski väga liituda ei julgevat – sinikate pärast. Nagu Evelyn Gold naeratades lisab, ei loe nad õhtuti pärast trenni mitte lambaid, vaid sinikaid. Keha pidavat sellega ära harjuma ja küllap naised teavad, mis nad räägivad. Minu ümber valitseb üksmeel, mis teeb lõpuks lausa kadedaks. Aga kas nii kadedaks, et seelik selga vedada ja üritada võistkonnaga liituda, selle üle pean veel mõtlema. Igatahes tuleks enne õhkuvisatud kinda vastuvõtmist kõvasti trenni teha, kui kuulen naistelt, et Tartus oli väga tugev vastane kiitnud: oli hea mäng, raplakad suutsid neid üle portede loopida. Meenutan koolipõlvest saalihokit ja mulle ei meenu, et see mäng oleks olnud eriti agressiivne ja karm. Vigastusi juhtub, nagu spordis ikka. Kuid kiirabis pidavat naistele öeldama, et ahaa, saalihoki, sa oled täna 57

Naiskodukaitse koormusmatka juba teine, ja see kõlab küll karmilt. Saalihokist saab raplakate näitel näiteks hindavad naised raskemaks Kas ma olen ehk pehmoks muutukirjutada lõpmatult, aga see pole kui „Põrgupõhja retke 2015“ ja nud? ainuke asi, millega need naised Seltskonna emotsioonid saalihotegelevad. Neile pole võõras ka moo- viimase kohta on kõigi kohalolnud võistkonnaliikmete (puudus võistkist on aga ilmselgelt väga elavad torpumbaharjutus tuletõrjespordis konna neljas liige „Poiss“ ehk Raino ja rõõmsad. Kui küsin, mis on kõige ja militaarsportlastena vapustasid meeldejäävam, siis vastatakse, et nad käesoleval aastal nii Põrgupõhja Remmel) kindel arvamus, et poolelijätmise tunnet ei tekkinud. Sellega pigem jäävad meelde kaotused. retke korraldajaid, kohtunikke kui omakorda on heidetud mõtteline Eriti napid kaotused, kuigi raplakad ilmselgelt ka kaasvõistlejaid. kinnas teistele sõpruskondadele üle on ise võimelised ka väga valusalt Eesti – millal osalete teie Põrgupõhja nõelama. Ühes mängus suutis Mai Jaksu jagub ka retkel ja proovite ületada esmakordLaurimaa lüüa 20 sekundiga kaks militaarspordiks selt rajal olnud võistkonna tulemust väravat. Mõtlen, kas ma ise saaksin „Oranžid küüned toovad õnne,“ ehk kuuendat kohta? Mis seal salata, 20 sekundi jooksul palli üldse vära- meenub Põrgupõhja retk. Mõningase võistkond oli sedavõrd tubli, et püsis va poole toimetatud? Elava vestluse pelglikkusega suunan arutelu milikaua lausa esikolmikus. Kui meeja naeru saatel selgub ka, kes on taarspordile ja lõppenud suvele. Ei süüdi selles, et naised võistlevad. tea ju, millised mälestused on naistel nutada relvapusle kontrollpunkti Võistkonna hüüdlausegi kõlab: „Kes sellest läbi aegade raskeimast retkest. kohtuniku kõnet, mida iseloomustas läbiv hämming, et just need naised on süüdi? Mamba!“ Just Mamba – Positiivsed. Jälle! Kõik, mida need panid kahe minutiga kokku KÕIK tegeles naiste utsitamise ja treenaised teevad või mõtlevad, käib läbi relvad, siis ma ei imesta. Ühtehoidnimisega enne Taunot, kes praegu positiivse ellusuhtumise ja kõike, mine, mille poole püüdlevad kõik peab peatreenerina seda koondist mida me raja raskuse kohta räägitiimid, kes sellistel võistlustel head ohjama. me, ei kannata trükkida. Ma võin kohta soovivad, oli nendel juba alguMamba ja Taunoga soovitan aga garanteerida, et ülejäänud võistlejad ses olemas. kohtuda mõnel naiste mängul. Ja punastaksid seda lugedes … üldse peaks lugeja sättima sammud mõnele mängule ja vaatama südikust, millega võidu nimel heidelPärast võistkonnaga ühinemist dakse. Siis aga võiks asutada oma kodumalevas samaväärse võiston aga päris paljud leidnud tee ka konna ja viia spordiala (Kaitseliidu) Kaitseliitu või Naiskodukaitsesse. massidesse. 8 | 2015

ANNIKA TAMMUS

NAISKODUK AITSE 58

Rapla naistele pole võõras ka tuletõrjesport

NAISKODUK AITSE ANNIKA TAMMUS

Põrgupõhja retkest jagub Reelika Rohustel, Evelyn Goldil ja Marju Prosinil mälestusi kuhjaga. Karu käpajälgede tuvastamine, veekogude ületamine, mis ei olnud ebameeldiv, vaid hea jahutus, ja pannkookide küpsetamine – kõik tuleb mängleva kergusega meelde. Kuulan ja kuulan ja muigan. Heast meelest ja südamest. Suisa naeru pugistama hakkame aga kõik, kui kirjeldatakse lõhkekehade tuvastamist takistusraja pehmelt öeldes sopaaugus ning seda, kuidas üks võistkonnaliige küsis: kas ma pean splindi ka ära võtma? Üks paljudest mõtetest, mis sel õhtul kõlama jääb, käib tegelikult kõige kohta. Saalihoki, pritsuspordi, militaarspordi ja ka elu kohta üldse: „Kui sa ei lõpeta, siis sa ei tea, mis tunne see on.“ Artiklil on kahjuks etteantud maht ja raamistik, kuid need paar tundi Rapla maleva saalihokinaistega andsid tugeva veendumuse, et teotahteliste inimeste järgi on väga lihtne ka ise innustuda. Aiman, et

Rapla naisi jagub nii spordisaali kui Naiskodukaitse üritustele

varsti võime näha, kuidas see särav seltskond heitleb Eesti meistri tiitli pärast ja – kahtlemata – selle ka koju toob! Mõtlete, et sooviks ise meistritiitlit? No siis hakake treenima, sest nemad oma naiskonnaga on

juba valgusaasta võrra ees. Küllap märkate seda ja neid endidki siin või seal, mõnel õppusel, mängul, võistlusel. Aktiivsed ja ettevõtlikud inimesed jõuavad kaugele ja raplakad on selle ere näide! 8 | 2015

NAISKODUK AITSE

Esimest korda patrullvõistlusena läbi viidud side- ja staabieriala võistlus näitas naiskodukaitsjate sitkust ja meeskonnatööd. Tekst: KAISA PEEDOSAAR

Uudne side- ja staabieriala võistlus toimus kahel päeval, esimese päeva sisustas patrullvõistlus ning teise päeva viktoriin. Ülesanded nõudsid nii füüsilist jõudu, täpsust kui ka mõistust. Võistlus algas laskmisega püstolist H&K USP, järgmises punktis tuli kokku kleepida ning kiletada kaart, millega hiljem rajal liikuma hakati. Järgnesid ülesanded: jõe ületamine köie abil, NATO täherägastik, kohvikeetmine, krüpteeritud sideülesan-

L I S A T E AV E

Tulemused 2.–4. oktoobrini Võrumaal toimunud NKK side- ja staabieriala võistluselt läks esikohaga koju Sakala ringkonna võistkond. Teiseks jäid Järva ning kolmandaks Alutaguse naised. Kohal olid võistkonnad 13 ringkonnast. Naiskodukaitse side- ja staabieriala võistlus toimus tänavu kolmandat korda. Varem on erialavõistlust korraldanud Põlva ja Lääne ringkonnad.

8 | 2015

ne, staabiülema auto käimalükkamine, staabitelgi kokkupanek ning palju muud huvitavat. Põhjus, miks erialavõistlus korraldati patrullvõistlusena, on lihtne – soov näidata, et iga ala spetsialisti tegevus eeldab ka elementaarseid sõdurioskusi. ,,Võisime võrrelda ringkondade kaardilugemis-, laskening kõige lihtsamate sõdurioskuste taset. See oli väga ebaühtlane. Kuid selle mõttega saigi võistlusele selline formaat valitud, et kõik saaksid siin teadmisi ja oskusi juurde,“ sõnas võistluste peakohtunik nooremleitnant Tõnu Niilo. Teisel päeval pandi võistkondade side- ja staabieriala teadmised proovile viktoriinis. Kontrolliti ka tähelepanuvõimet, sest nii mõnigi viktoriiniküsimus käis eelmisel päeval nähtu-tehtu kohta. ,,Iga ala spetsialist saab olla parim vaid sel juhul, kui ta oskab ka kõige tavalisemat sõduriasja,“ oli nooremleitnant Niilo veendunud. „Et olla parim staabiassistent, pead sa siiski suutma kõndida metsas 20 km ja vedada truubist läbi kaablirulli, teadma käsupunkte ning oma elu päästmiseks vajadusel sihtmärgile pihta saama,“ lisas ta.

MERLIT ALDOŠIN

Uues kuues side- ja staabieriala võistlus

Tekst: GUNNAR VASEMÄGI

GUNNAR VASEMÄGI

Neid ja mitmeid teisi sõnu kuuldus Tabivere kandis nädalavahetusel raadioeetris. Oli ka põhjust, 16.–18. oktoobrini kestis järjekordne noorte kotkaste sügislaager. Laagri teemaks oli sidemehe eriala. See ei tähendanud aga põrmugi laskumist meditsiinisaladustesse ja kellegi marlisidemega muumiaks mähkimist, ammugi mitte sõprus- või ärisidemeid. Side tähendas laagri kontekstis informatsiooni edasiandmist. Seda tehti laagri kestel kõikvõimalike vahenditega, alates virgatsist-käskjalast ning heli- ja valgussignaalidest ja lõpetades raadioga. Missuguseid sidepidamisviise siis laagri käigus tutvustati? Virgats kui vana ja käibest kadunud mõiste tekitas alguses üksjagu segadust. Prooviti sõnumi edastamist heli-ja valgussignaalidega, tuletati meelde netiajastul ununema kippuvat kirjakirjutamist ja postiteenistuse kasutamist kirja saatmiseks, päevakorral olid ka välitelefoni kasutamine ning raadiojaama paigaldamine ja kasutamine. Lisaks demonstreeriti droone, räägiti erinevatest energiaallikatest ning interneti turvalisusest ja edastatavate sõnumite krüpteerimisest. Suurema osa ajast täitis praktiline sideharjutus. Kolme gruppi jaotatud poisid siirdusid Tabivere lähedale metsa, kus nad pidid üles seadma laagripaiga ja vaatlusposti. Kasutada sai nii raadiojaama kui välitelefoni. Legendi kohaselt oli Tabivere läheduses märgatud kurjategijate jõuku, sideharjutuse ülesanne oli teostada vaatlust ning teada anda võimalike kurjamite tegutsemisest vaadeldaval alal. „Pahad“ ei lasknud end kaua oodata, õige pea logistas muidu vaiksel metsavaheteel auto ja raadiost oli kuulda tuntava aktsendiga püüdeid valvepostidega sidet võtta. Tükk aega mööda metsa askeldanud „pahad“ suutsidki lõpuks asja nii kaugele viia, et üks vaatluspost „vangi“ langes. Nagu oleks sellest kõigest veel vähe – õige pea asus metsas tegutsema keegi „sideameti inspektor Kukk“, kes liikus ringi, karjus ruuporisse ning soovitas kõigil metsasviibijatel otsekohe koos raadiojaamaga välja tulla. Libainspektori soovitusi keegi siiski kuulda ei võtnud. Laagri lõpus tuli sideharjutuse läbi teinud poistel teha veel eksam, mis osutus raskeks. Nii raskeks, et paarikümnest poisist vaid viis sooritasid eksami positiivse tulemusega. Kõigest hoolimata läks laager korda: ilm soosis, poisid olid täis teotahet ja instruktorid asjalikud. Järgmiste laagriteni!

UUDISED Merenoorkotkad tutvustasid oma tegemisi 17. oktoobri pärastlõunal oli tulevastel merenoorkotkastel võimalus osaleda Tallinna lahel tutvustussõidul. Paari tunni jooksul tehti väikelaevaga tiir peale Tallinna lahe põhisopile. Noored proovisid roolimist ja ka mõne sõlme tegemist, mida aitas õpetada noorkotkas Viira. Ilm oli päikseline, tuul vaikne ja lainetus tagasihoidlik, nii et noored said täielikult sõidurõõmu nautida. Lennusadamas tutvuti põgusalt ka muuseumilaevaga Ristna P422, kus hakkab edaspidi toimuma väljaõpe, ning kuulati mereohutusjuhiseid.

Katkiste pükste uus elu 21. oktoobril külastasid Keila rühma kodutütred käsitöösalongi „Teeme teistmoodi“ Tallinnas Tulika tänavas. Neiud said õpetust, kuidas kaasavõetud vanadele teksapükstele uus elu anda. Püksisääred muutusid vahvateks kottideks, õmblused eheteks, taskud kaunistusteks, mündikotid ja nööbiliistud võtmehoidjateks või helkuriteks. Samuti õpetati tüdrukuid meisterdama prossi, mis sobib nii ehteks, helkuriks kui ka talismaniks. Vastukingiks said nad kotitäie Mercedese tihendeid – lihtsalt uskumatu, millest kõigest saab uusi asju teha!

NOORED

„Oskar Papa, vastake!“

Harju noorte sügislaager 16.–18. oktoobrini toimus Kolga Koolis Kolga noorte ja instruktorite korraldusel Harju maleva kodutütarde ja noorte kotkaste sügislaager. Avarivistusel jagati noored rühmadesse ja saadeti orienteeruma. Pärast seda oli veidi vaba aega, et mängida pallimänge. Õhtul oli disko, kus esines ka kohalik bänd. Kõik olid peost vaimustuses. Järgmine hommik algas hommikvõimlemisega, seejärel jaotati noored jälle rühmadesse, et külastada Kolga muuseumi ja mõisa. Kui ekskursioon läbi, avanesid mitmesugused töötoad. Noorkotkad ja kodutütred õppisid sidepidamist, harjutasid rivi, tegid keemiakatseid, mängisid teadmiste peale online-mängu Kahoot ja panid kokku bibitelki. Õhtu lõpetuseks tuli igal rühmal koostada esitlus või näidend teemal „Meie rühma sündimise lugu“, millega kõik said suurepäraselt hakkama. Lõpurivistusel tunnustati kõiki rühmajuhte ning saadeti eriliselt ära Loksa rühma juht Tarmo Amer, kelle ametiaeg Noorte Kotkaste Harju maleva pealikuna hakkab läbi saama. 8 | 2015

Riigikaitseõpilased korraldasid endale võistluse Reedel, 11. septembril korraldasid Elva Gümnaasiumi 11. klassi kodanikukaitse suuna õpilased Karolin Illus ja Anna Perk praktilise uurimistöö raames maastikuvõistluse „Tornist torni“, juhendajaks riigikaitseõpetaja major Kalle Kõlli.

3 X KAROLIN ILLUS

NOORED

Tekst: KAROLIN ILLUS

8 | 2015

Mõte korraldada mõõduvõtmine gümnaasiumiõpilaste vahel tekkis aasta alguses ning selle formaat ja kava said suures plaanis paika juba mais. Enne kooliaasta lõppu tegime koos juhendajaga põhjaliku maastikuluure ning saime suvepuhkusele kaasa parasjagu ülesandeid, mille kallal pead murda. Meie eesmärgiks oli korraldada meeldejääv võistlus, kus eri koolide gümnasistid saaksid huvitavaid ülesandeid täita ja Elvat tundma õppida, ning ühtlasi panna alus Elva Gümnaasiumi uuele traditsioonile. Võistluspäev algas 7.45, kui korraldajad kohtusid Elva kooli fuajees, et teha veel viimaseid ettevalmistusi enne võistlejate saabumist. Kell 8.30 saabusid kooli ülejäänud korraldajad ja võistlejad. Kokku osales

seitse võistkonda, neli meie enda koolist ning esindajad Valgast, Tartu Kristjan Jaak Petersoni Gümnaasiumist ja Võrust. Korraldusmeeskonnale tegime kiire instruktaaži, jagasime kätte vajaliku varustuse ning seejärel liikusid kõik oma punktidesse. Seejärel instrueerisime võistlejaid ning sõidutasime nad stardipaika. Võistluse lähe anti esimesele võistkonnale kell 10.00 Vitipalu vaatetorni lähedusest. Kümnekilomeetrisel rajal tuli läbida 9 kontrollpunkti, millest igaühes ootas ees mõni tähelepanelikkust, täpsust, nutikust, füüsilist vastupidavust, head meeskonnatööd ja koolitarkust nõudev ülesanne. Nagu ühele korralikule maastikuvõistlusele kohane, lõppes ka meie võistlus suuremat

pingutust nõudva spurdiga – võistkonnad pidid liikuma võimalikult kiiresti seeneriigist suusahüppetorni. Võistluse tegi raskemaks seegi, et raja läbimiseks ilma trahvipunktideta oli aega 90 minutit. Sellega sai napilt hakkama vaid üks võistkond. Kõige huvitavamateks ülesanneteks pidasid võistlejad jahilaskmist ning paadisõitu Arbi järvel. Parimaks osutus Elva Gümnaasiumi 11. klassi võistkond, auhinnalise teise koha teenis Võru võistkond ning kolmas koht läks Valka. Osalejatelt saime väga positiivse tagasiside ning loodame, et oleme pannud aluse ühele toredale ja pikaajalisele tavale Elva Gümnaasiumis. Täname oma klassikaaslasi kodanikukaitse õppesuunalt, kes korraldasid tegevust kontrollpunktides, Andres Kõivat meeldejääva jahilaskmise eest, Vahur Mürki paadisõidu julgestamise eest Arbi järvel, Elva Gümnaasiumi ja kaitseressursside ametit auhinnakottide sisustamise eest, samuti Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste logistikuid ja väljaõppevahendite keskust.

8 | 2015

Võistlejad läbisid takistusi laulu ja tantsuga Septembrikuu viimasel nädalavahetusel võis Valgamaal Karula ja Tõlliste valla metsades kohata neljaliikmelisi võistkondi, kes võtsid osa võistlusmatkast „Kuperjanovlaste rada“.

NOORED

Tekst: REIN SÄINAS

Olles ise matka sünni juures ning järgmistel aastatel nii korraldaja kui kohtunik, ei olnud ma ise kordagi võistluspäeval trassi läbinud. Seekord aga sai otsustatud, et võtan kaamera kaasa ning kulutan oma saapapaari võistlejatega võrdselt. Meest sõnast, härga sarvest. Reede õhtul seadsin sammud Tsirguliina poole, kus võistkonnad kogunesid, läbisid mandaadi ning võistlus avati. Seda, et võistlusmatk pole populaarne ainult Valgamaa noorte seas, vaid lausa üle Eesti, näitab asjaolu, et registreerus neli noorema ja 20 vanema astme võistkonda Valgast, Tallinnast, Raplast, Sakalast, Alutaguselt, Jõgevalt, Harjust, Pärnust ning Tartust. Esimesena pääses laupäeva hommikul rajale nulltiim ehk meeskond, kes enne võistlejaid kontrollis rada ning sellele püstitatud ülesandeid.

Rõõmus meel igas punktis kaasas Pool tundi hiljem said stardi Rapla noormehed Sten, Slavik, Alari ja Madis. Sattudes rajal mitmel korral noormeestega kokku, ei väsinud ma imestamast nende väsimatu positiivsuse ning laulu- ja tantsulembuse üle. Igas punktis, kus kokku jooksime, võtsid nad üles mõne viisijupi või jalakeerutuse. Neljandat korda võistlusel osalenud Sten sõnas, et võidu nimel rebima ei hakata. „Siia toob meid eelkõige ühtsustunne ja meeskonnatöö. „Kupi rajal“ oleme juba päris mitmendat korda ning oleme osalenud ka „Väledal jänesel“ ja

8 | 2015

Mini-Ernal ning teistelgi retkedel. Võtame asja rahulikult. Tuju on hea: kõigepealt võidab sport ja võistlusest tuleb rõõmu tunda.“ Meeskonnakaaslasega olid nõus ka ülejäänud noormehed ning lubasid matkast pigem rõõmu tunda kui, veri ninast väljas, viimast võtta. Igal juhul tõid lõpus seitsmendal kohal maandunud poisid rõõmu ja head tuju igasse punkti, kuhu nad ilmusid. Kogu matka jooksul tuli võistkondadel maastikul jalgsi liikudes läbida erinevaid kontrollpunkte ning täita neis ülesandeid. Näiteks sideülesandes tuli poolel meeskonnast metsa alt üles leida peidetud sõnad ja need raadio teel teistele liikmetele edastada, nemad omakorda pidid sõnadest lause moodustama ning sellest tekstifaili tegema. Teadmisi kontrolliti kodumaa, esmaabi ja sõlmede tundmises ning loomulikult läks rajal vaja osavust, leidlikkust, tähelepanelikkust ja mis kõige tähtsam – meeskonnatööd.

Esmaabi tekitas probleeme Tavapärasest teistsugune oli esmaabiülesanne, kus tuli näidata oma teadmisi erinevate haavade sidumises. Kui üldjuhul jäädi võistkondade töö ja esmaabiteadmistega rahule, siis nõrkusena tõid kohtunikud välja meeskonnatöö. Puudu jäi lihtsast ülesannete jagamisest meeskonnaliikmete vahel. Sakala noorkotkad Tõnis, Jüri, Anti ja Agnus hindasid oma esmaabiteadmisi keskmisteks. „Päris hästi läks. Osa asju jäi ajapuudusel

tegemata, aga muidu oli tore. Natuke teistmoodi punkt kui sellistel võistlustel tavaliselt,“ lisas juba kolmandat korda osalenud Tõnis. Üheks omapärasemaks ja ehk isegi kõige põnevamaks punktiks esimesel võistluspäeval pidas Rapla meestest koosnev nulltiim pimedat rada, kus neljast võistkonna liikmest kolmel olid silmad kaetud ning kõige tagumisel ehk „nägijal“ tuli kaaslased mööda takistusrada edukalt ﬁnišisse juhatada, seejuures ei tohtinud teha ühtegi häält. Esimese päeva lõppu jäi veel „soo“ ületamine autorehvidel ning luureülesanne ööbimispaiga läheduses. Teisel päeval jätkus kontrollpunktide läbimine, mis lõppes ﬁnišiga Kaitseliidu Valgamaa maleva staabis.

Kui üldjuhul jäädi võistkondade töö ja esmaabiteadmistega rahule, siis nõrkusena tõid kohtunikud välja meeskonnatöö.

NOORED

mõnelgi aastal on võistlusmatkast osa võtnud Läti noorteorganisatsiooni Jaunzardse esindused. Matka korraldajad ning läbiviijad on Noorte Kotkaste Valgamaa malev ja Kodutütarde Valgamaa ringkond koostöös Kaitseliidu Valgamaa malevaga ja Naiskodukaitse Valga ringkonnaga.

2 X REIN SÄINAS

Külaline Inglismaalt Kui mõnele võistlusele on rahvusvahelist maiku juurde andnud Läti võistkonnad, siis seekord hoolitses selle eest Inglismaalt Manchesterist Eestisse vabatahtliku tööd tegema tulnud ja nulltiimiga kogu raja läbi teinud David. „Kui pakuti võimalust võistlus kaasa teha, haarasin sellest kohe kinni. Olen esimest korda sellisel võistlusel ja nüüd ﬁnišis hästi väsinud, aga õnnelik. Hea kogemus ning küllap teen seda kunagi uuesti.“ Üks põnevamaid hetki oli talle soo ületamine. Jalad said ikka korralikult märjaks, nagu ta ise rõõmsalt märkis. „Igal juhul põnev ettevõtmine, mis toob noored kodudest välja midagi toredat tegema ja üksteisega suhtlema,“ lisas tulevikus politseinikuks saada sooviv noormees. Esimene „Kuperjanovlaste rada“ korraldati 19. septembril 1998. aastal ning toona olid võistlustules ainult Valga maleva noored. Ajapikku on matka populaarsus edasi kandunud naabermalevatesse. Nii

8 | 2015

D-päeva radadel

Ajaloo suurim dessantoperatsioon Kirde-Prantsusmaal on oma mastaabiga paelunud paljusid. Ka siinkirjutajal tekkis soov ajaloo ühe dramaatilisema pöördepunkti kohta rohkem teada saada. Nii suundusimegi veidi eelinfot kogununa viieliikmelise seltskonnaga suvel Normandiasse.

MILITAARTURISM

Tekst: JAANUS OTS

kaitseks võimalik rakendada 60 dessandi tagasitõrjumine andnud diviisi, millest piisanuks ka reaalselt sakslastele reservaega kaitse kindlustamiseks Euroopas ja Punaarmee „Overlordi” jõudude tagasilöömiseks. peatamiseks idarindel. Liitlastele oli Liitlaste poolelt toodi D-päeval Normandias maale 156 000 meest. Kuid see aga vältimatu samm, toomaks ei sakslased ega liitlased olnud oma pööret pikaleveninud sõjas, lõpetavõidus kaugeltki kindlad. „Overlordi” maks Saksa okupatsiooni Euroopas juhil kindral Dwight Eisenhoweril ja hoidmaks ära kogu Euroopa lanPöördeline operatsioon oli koostatud asjakohane pöördugemist punavõimu alla. maailma ajaloos mine ka kaotuse puhuks. Saksa Otsuse läbi viia operatsioon Sõjalise lühendina tähistab D vägede Lääne ülemjuhataja kindralajagrupis DTG lihtsalt üht kuupäeva, „Overlord” tegid liitlased juba aasta varem, 1943. aasta mais Washingto- feldmarssal von Rundstedt pooldas millal mingi operatsioon toimub, nis toimunud konverentsil „Trident“. paindliku kaitse taktikat, samas kuid tänu teise maailmasõja suurinentis rannikukaitse eest vastutav Kuid ka Hitler oli selle võimalusega male pöördepunktile 6. juunil 1944 kindralfeldmarssal Erwin Rommel, seostatakse terminit D-day just selle arvestanud ja juba märtsis 1943 oli et ainus võimalus on dessant tagasi otsustatud algust teha kaitseliini kuupäevaga. lüüa 24 tunni jooksul otse rannikul, Mis siis sõltus sellest pöördelisest „Atlandi vall” rajamisega Prantsusloovutades sealjuures nii vähe terrimaa, Belgia ja Hollandi rannikule. operatsioonist? Saksa Wehrmachti tooriumi kui võimalik. Wehrmachtil oli Prantsusmaa poolelt vaadatuna oleks liitlaste

D-päevaga seonduv ei piirdu arvukate punkrite ja suurtükipatareidega. Sellest rääkides ei saa jätta puudutamata ka sündmuse eellugu ja ajaloolist tausta nii ründajate kui kaitsjate poole pealt.

8 | 2015

JAANUS OTS

MILITAARTURISM

Ameeriklased ei ole unustanud oma võitlejaid, kes saabusid teiselt kontinendilt liitlastena Euroopasse ja andsid elu hinnaga oma panuse sõja kulgu

Vaatamata sellele, et liitlastel oli kõik detailselt läbi kaalutud ja tehtud põhjalikud ettevalmistused, ei õnnestunud kõik sugugi nii, nagu plaaniti. Esmalt mängis vingerpussi väga halb ilm. Dessandi algust nihutati päeva võrra edasi, enne kui ajaloo massiivseim õhudessant ja 5000 laevaga armaada koos 2000 pommitajaga sai ülesandele asuda. Halbade ilmastikutingimuste tõttu suurem osa dessantüksusi hukkus või maandus hoopis mujal kui pidi, pommitajad heitsid pomme sakslaste positsioonide taha ning palju võitlejaid ja tehnikat uppus juba enne kaldale jõudmist. Et kogu lahinguplaan oli väga ranges ajalises järjestuses ja iga

järgmine faas sõltus eelmisest, jõuti ainult tänu meeste ülimalt kangelaslikule tegutsemisele esimesel päeval siiski hõivata suurem osa planeeritud maabumisaladest. Seda tohutute kaotuste hinnaga, 6. juunil 1944 oli haavatute ja hukkunute koguarv liitlasvõitlejate seas umbes 10 000. Liitlaste massiivne pettemanööver teostus edukalt. OKW-ni jõudis desinformatsioon, et dessantoperatsioon toimub hoopis Pas de Calais’s, Inglismaad ja Prantsusmaad lahutava väina kitsamas osas. Saksa rannakaitseüksuste isikkoosseis koosnes peamiselt vanematest ja tervislikel põhjustel sõjaväeteenistuseks kõlbmatutest meestest,

idarindel vangilangenud sõduritest ja sundvärvatutest. Lisaks puudusid Normandia üksustel strateegilised reservid, mereväe ja õhujõudude tegevus toetuse tagamisel oli praktiliselt olematu. D-päeva õhtuks andsid lahingumoonata, motivatsiooni kaotanud või vangilangemises vabanemist näinud sõdurid end massiliselt liitlastele vangi. Saksa poole kaotustest D-päeval pole konkreetseid andmeid, kuid suurusjärguks on arvatud 4000–9000 võitlejat.

Ühtlasi võimas ja masendav Kuid nüüd ka meie reisist. Pariisist alustatud teekond viis meid läbi kaunite Normandia maastike ja rohelusse uppuvate uniste külakes-

8 | 2015

Et seda enam ei juhtuk s Tavaliselt veedan oma puhkuse matkaradadel või maakodus, et võtta aega endale ja endasse vaatamiseks. Selle aasta puhkuse pühendasin aga militaarekskursioonile ja vaatamata eelarvamusele sain erilise eneseavastusliku kogemuse osaliseks.

MILITAARTURISM

Tekst: JANA OTS

68 8

olen ajaSelleks , et oma lugu rääkida , pean alustam a tunnist usest, et itlakaitseli mu vad innustu minule idi Vastup looteaduses suur võhik. rivad planee et rd, sedavõ t ajaloos aga poeg sest mees ja noorkotkast piisaks ka puhkus ereise, kus ammutada sügavamaid teadmi si. Minule e Egiptus e ülevaad saada et “, „Sinuhe ust täiesti Mika Waltari raamat kuine“, päästm Ryani es „Reame filmist rgi ajaloos t, või Steven Spielbe naise toetava poega ja meest oma Kuid ut. jutlemaks D-päeval juhtun . ja emana reisisin kaasa ka sõjaekskursioonile Normandiasse ndiasNorma d teekon algas siis , Pariisis e Esimes ed päevad veetsim sassi ailma sisema tekitas s külastu rd Overlo se. Esimen e, muuseumi umi ajavaid tundeid , millest mul seni aimugi ei olnud. Selle muuse ami sõjakra el algatus da omaen alustas kes looja oli üks kohalik mees, kogumist. veel Pimeda sse muuseumiruu mi sisened es tundsin kasvavat ängi, l taseme heal väga olid nekud Väljapa tuleb. aru saamata, millest see ad võitlev atud kujund olid juurde ki roomu – iga tanki, soomuki või lahinvõi haavat ud sõdurid . Kõik tundus nii ehe, ka taustak s kostev nö kaitsta ult teadlik end n Püüdsi halb. gumüra, et mul hakkas lihtsalt näseinal toa a kujutav itset omaka se Prantsu naiselike fantaas iatega. meie gin vahvat pottide ja kohvikannu komplekti – selline riiul võiks maako dus olla... Palju oli ekspon eeritud kõiksug u sõjatehnikat ja varustu st: soomu uteroomik selline Kui ad. käsirelv ja kahurid kid, tankid, amfiibautod, kinni ei ga transportöör meil maako dus oleks, siis ei jääks me Abjas laagriss e. NKK vedada hästi saaks naisi ja paduvihma ega lumemölluga nagu välja nägid s, maabu ndias Norma ssant Paadid , millega merede mehi. jagu rühma a kükitam reas neljas s metalli st kastid, kuhu mahtu aitserühÜks selline oli ka „medpa at“. Hetkek s tärkas fantaasia rannak sisu. paadi anu tähelep mu kogu hõivas siis ma parame edikun a... ja hetühe id tundus iad fantaas mu Kõik uid. Haavat ud ... palju haavat mind ud päästn ei Enam kena. sadistli lausa kega haledate, nõmed ate, Kanvalu. t füüsilis lausa rinnus es tekitad s, miski, äng kasvas ja pigista ud. vaadat ja loetud läbi i viimsen kõik jälle natasin , kuni meestel sai as Edasi, Normandy Americ an Memor ial. Esmalt käisime vaatam üht1944, juunil 6. toimus siin mis s, merd, mis oli ilus, kuid mõelde aegu ängistav. Tõus oli fantast iline, ma pole iial näinud nii kiiresti olin kerkivat merd. Jalutas ime edasi, kuni jõudsim e kalmist ule, mida täiusli9387 muud. midagi hoopis oli us näinud ka filmis, aga tegelikk vaadata – kesse ridades se paigutatud risti. Ükskõik millise suuna pealt r pani Numbe read. ad kulgev sirgelt ikka –, risti, rööbiti või diagon aalis ud langen USA vaid rist iga liseerib sümbo vere soonte s tardum a. Siin r numbe see Mis paik. matmis ainuke gede sõdurit ja see pole liitlasvä nineritree iooniks operats selleks , noored võis siis kokku olla? Enamik mehi gu saanud mehed . Mida pidid tundm a emad ja naised , kes oma hingasaanud ei et v, kohuta nii oli Äng ? ja poegi sellesse sõtta saatsid ta, klimp oli kurgus . Seda tunnet on võimat u sõnade sse panna.

Ameeriklased maabumas Omaha rannas

te kus miski ei viidanud 71 aasta te, tagustele sündmustele. Minu üllatuta seks se olid terved või taastatud isegi keskaegsete katedraalide ja kirikute k tornid – snaiprite ja tulejuhtide lemto mikpositsioonid, mis üldiselt esimem ses järjekorras puruks lastakse. se Meie esimeseks sihtpunktiks oli rrannikust 15 km kaugusel asuv Caeni linn. See väike ja rahulik linnake n ssai Normandia lahingutes ja õhurrünnakutes rängalt kannatada, sest ssakslased osutasid seal kuu aja välttel väga tugevat vastupanu. Üllatussena ei näinud me ka siin mingeid erilisi jälgi suurest sõjategevusest, e isegi Caeni katedraal ja kunagisele i IInglismaa alistajale William Valluttajale kuulunud kindlus olid täies hiilguses külastajatele avatud. h Selgust saime alles Caeni infopunktis. Saime teada, et linn on p uuesti üles ehitatud ja taastatud, u et e linnas on vaid üks dessandile pühendatud memoriaal ja muup sseum ning suurem osa sõjaajaloollisi paiku, mida tasuks kindlasti külastada, asub rannikul. Paraku oleks olulisemaga tutvumiseks kulunud vähemalt paar v nädalat, meil oli aga ainult kolm päeva. Seetõttu haarasime kaasa pataka brošüüre ja ﬂ aiereid ning tegime kiire nõupidamise prioriteetide asjus. Kuna meeste hääl jäi peale, siis jäid ajakavasse Omaha Beach koos ameeriklaste surnuaia ja memo-

psüühiJärgmi se muuseumi (Normandy Tank Museu m) jätsin oma kõrval minu autod ka kaitsek s vahele. Istusin autos ja vaatasin, kuidas autod, uued Tulid d. parkisid , inimes ed muuseumi külasta sid ja lahkusi kui tean, ju Ma . kordus sama, aga minu kamraa de polnud ikka kusagil in mõists u seetõtt l, sügav huvi militaarajaloo vastu on minu meeste

Kuningliku mereväe komandosed liikumas rannalt sisemaale

KAPTEN J. L. EVANS/IMPERIAL WAR MUSEUMS

ja enam. ndia Et mõista , millist tähtsus t omab 6. juunil 1944 toimunud Norma tõi päev see Jah, e. eadlan dessant maailm a ajaloos , ei pea olema ajaloot Euosale ale Suurem se. pöörde ja liitlasväed võitsid Euroop ale vabadu rühkisi d roopas t märkis see ka pääsu „punas e katku“ eest, sest ida poolt

riaaliga, muuseum Overlord; Ponte du Hoc’i suurtükipatarei; Normandia tankimuuseum Carentanis; De Longues sur Mer’i suurtükipatarei; De Maisi suurtükipatarei ja punkrid; Arromanche’i Gold Beachil asunud ajutise, nn Mulberry sadama detailid ja De Merville’i patarei. Kõik need põnevad paigad sai ka läbi käidud: võimsad, üllatavalt hästi säilinud kaitserajatised ja meeletutes kogustes eksponeeritud sõjatehnikat soomukitest tankideni, kuulipildujatest raskesuurtükkideni, amﬁibautodest dessantalusteni – igal kohal rääkida oma põnev lugu D-päevast.

kiirelt edasi Vene väed. se, mõPaljud riigid tähista sid suurt võitu, mõned said osalise vabadu Läti, Eesti, Aga ga. ned riigid maksid veel aastakü mneid võitjale sõjavõl akoMaailm õrvad. Leedu? Meie jaoks jätkusid küüditamised ja massim k ohverdaniku na võin ma mõista , et üleüldi se rahu huvide s oli mõistli ma mõista ei kuna kodani dada paar väikeriiki. Ohvrik s toodud väikerii gi

MILITAARTURISM

CPHOM ROBERT F. SARGENT/NARA

seda aja kulgu. ajatisi, Pärast käisime veel vaatam as Ponte du Hoc’i betoonist kaitser kelder Selline . punkrid mis on iga sorti ja suurus t kahurip ositsioonid ja pole ma Aga . võiks olla maako dus, saaks hoidise id säilitad a ületalve järjest ju kunagi hoidise id teinud... Tundsin, kuidas mõtted muutuvad kaunist a vaadat mul s jaburam aks. Jaanus , mõiste s minu ängi, soovita tusid mu maastikku. Maastik ... pommiauk augus kinni. Korraga kangas jätab kohe et hirm, – ees laibad, haavat ud, veri. Tekkis paanik ahoog ka ameeri tegid seal Ka terve mõistu s mind maha ja ma lähen hulluks . me225 üles. köitega rangeri d rünnak u, ronides püstloo dis kaljude st prillid hest jäi kahepäevase lahingu tagajär jel ellu 90.Tum edad päikese id. hakkas a varjasid pisaraid , mis tahtejõule vaatam ata jooksm ja ma Õhtul niitis Bordeaux’ punane vein maha ego viimase kaitse uni. kosutav nutsin häbenemata korralik u peatäie, millele järgnes SellegiJärgmi sel päeval ei külastanud ma enam ühtegi muuseumi. idu ajal autosõ t nähtus pooles t jõudis info minuni – mehed vestles id ju ihävitam mille iga, elavalt edasi. Tegemist oli Merville’i suurtük ipatare ks. alennu üheots välja i seks tegid britid õhudes sandi. 750 meest treenit 150. Eriväljaõppe saanud meeste st jõudis kogune mispunkti ainult adeteelesa 750 viidigi. Ülesanne otsustati sellegip oolest lõpuni viia ja enam üha poos ümber tud mehes t jäi ellu ainult 227. Okastra at mu kõri

seda kunagi . t jagada . Nüüd, kui olen reisilt tagasi, olen väheste ga suutnu d kogetu rast sellepä ma Eks d? Ja nad küsivad , miks sa ise siis Kaitseliidus toimeta et s, rullima le parema ja käingi kogu oma vaba aja metsas end vasakule sõtta poegi ja meest ei peaks kunagi teada saama, mis tunne on oma ilt. See saata. Riik, kellel puudub kaitsevõime, pühitak se maailm akaard ei kunagi ndias, on minu panus, et midagi sellist, mis juhtus Norma korduk s.

Kõige võimsama mulje jättis mulle Omaha Beach. Imekaunis valge liivaga ja rohelusse mattunud kõrgendikega rannik, kus püüdsin oma fantaasiat rakendades ette kujutada D-päeval toimunut. Siiski ei suutnud ma endale tõetruult silme ette manada vai-, miini- ja traattõketest kammitsetud rannajoonel lainetes loksuvaid hukkunuid, karjuvaid haavatuid, plahvatavat ja suitsevat sõjatehnikat. Ammugi mitte pidevat kuulirahet kuulipildujatest ega kahuri-, raketiseadmete ja miinipildujatuld, mis paiskus järjekindlalt ründajate pihta ülevalt kõrgendikult.

Jah, selle rannariba läbimine sellistes tingimustes tundus ilmvõimatu. Kõrvalasuva ameeriklaste kalmistu, kus sirgete lõppematute ridadena seisis valgest marmorist riste, mõjus ühtaegu võimsalt ja masendavalt. Ameeriklased ei ole unustanud oma võitlejaid, kes saabusid teiselt kontinendilt liitlastena Euroopasse ja andsid elu hinnaga oma panuse sõja kulgu. Suurem osa rannikul hukkunutest olid väga noored mehed, vaid mõned kuud enne operatsiooni sõjaväega liitunud reservistid. Läheduses asuv Ponte du Hoc’i rannapatarei köitis aga oma tra8 | 2015

MILITAARTURISM

Ponte du Hoc’i patarei ümbrus nägi välja nagu kuumaastik, ümberringi pommilehtrid, kuid punkrid on terved ja püsivad ajaloolise meenutusena tänaseni

4 X JAANUS OTS

gikoomilise looga. Plaani kohaselt pidid 225 maabunud rangerit ronima siin haardekonksude ja köisredelitega 30 meetri kõrgustest rannakaljudest üles ning hävitama patarei. Kuid dessantlaev oli ekslikult kaldunud kolm miili ida poole, mistõttu nad jäid ilma ülimalt hädavajalikust tuletoetusest ja maha ajagraaﬁ kust. Ometi suutsid nad oma ülesande H-hetkeks täita ja positsioonid vallutada. Kuid liit-

Raske on ette kujutada, mida võisid tunda rannikule lähenevad mehed sellist vaatepilti silmates

8 | 2015

laste poolt kardetud suurtükke seal polnudki. Viiest suurtükist koosnev maskeeritud patarei leiti tulistamisvalmina hoopis miil kaugemalt. Sellest rünnakuüksusest hukkusid rohkem kui pooled mehed. Sarnaseid lugusid ebaõnnestumistest ja sõduriõnnest oli ilmselt sadu. Kõige üllatavam oli minu jaoks see, et kogu Ponte du Hoc’i patarei ümbrus nägi välja nagu kuumaastik, ümberringi pommilehtrid, kuid

punkrid on terved ja püsivad ajaloo meenutajatena tänaseni!

Kindlasti tagasi Reisikirjeldused on alati väga individuaalsed ja emotsionaalsed kogemused, seetõttu oli loo põhirõhk ajalool. See looduslikult imekaunis ja täna rahulik puhkusepiirkond ei meenuta esmapilgul küll millegagi D-päeva ega Normandia lahinguid. Kuid huvilised saavad avastada

Ka Caenis asuv, kunagisele Inglismaa alistajale William Vallutajale kuulunud kindlus on oma täies hiilguses taastatud ja külastajatele avatud

Näha võib tohututes kogustes sõjatehnikat soomukitest tankideni, kuulipildujatest raskesuurtükkideni, amfiibautodest dessantalusteni – igal paigal on rääkida oma põnev lugu D-päevast

palju põnevat selle suurejoonelise dessantoperatsiooni kohta Normandia arvukatest muuseumidest, memoriaalidest ja kogu rannikul kulgevatest kaitserajatistest. Kolm päeva Normandias jäi kogu toimunu hoomamiseks ilmselgelt väheseks. Võimalusel läheme sinna veel kord, siis ootavad juba järjekorras Utah Beach, Contentini poolsaar, Cherbourg ja mitmed teised põnevad paigad.

8 | 2015

“Eestlased ei ole mitte kärbsed, kes täna sünnivad ja homme surevad, vaid üks vana ja visa rahva sugu, kes ammu juba maailmas on elanud ja ka pärast meid veel kaua kestma saab”. Jakob Hurt

Iisakusse kerkib mälestusmärk vabadusvõitlejatele

MILITAARTURISM

Kaitseliidu Alutaguse maleva Iisaku rühma vabatahtlikud plaanivad rajada Iisakusse mälestusmärgi kõikidele Alutaguse vabadusvõitlejatele. Kuju on kavas avada 24. veebruaril 2018. aastal, mil Eesti Vabariik saab sajandivanuseks.

Mälestusmärgi tulevaseks asukohaks leiti sobivat seljandik Iisaku kiriku lähedal

8 | 2015

VERGO VERNIK

Tekst: ROBERT NAGEL

Tagantjärele ei oska enam öelda, kust mälestussamba püstitamise mõte alguse sai. See mõte võis saabuda Iisaku kiriku vaikuses Vabadussõjas langenute mälestusplaatidelt tuttavaid nimesid otsides. See mõte võis vaikselt idanema hakata ajalooarhiivis Kaitseliidu Viru maleva toimikut sirvides. See mõte võis kinnistuda mõnel Kaitseliidu õppusel, kus ühisel jõul, õlg õla kõrval said ületatud kõik raskused. Otsustavaks tõukeks oli aga Kaitseliidu Iisaku rühma 25. aastapäeva pidulik tähistamine 23. novembril 2013. Just siis, kaasvõitlejate kinnitusel ja vallavanem Avo Kiire toel, sündis plaan püstitada Eesti Vabariigi 100. sünnipäevaks mälestusmärk Vabadussõjas osalenutele. Iisakus on mälestusmärgid Loodearmee sõduritele, punaarmee sõjavangidele, hukkunud metsavendadele ja nõukogude võimu poolt küüditatuile. On ka hauasammas Vabadussõja kangelasele Reinhold Sabolotnyle, kuid pole mälestusmär-

Toetus on teretulnud! Kõikide annetajate nimed jäädvustatakse. Arveldusarve number on EE141010220239310221 ja saaja on SIHTASUTUS ALUTAGUSE VABADUSVÕITLEJATE MÄLESTUSMÄRGI FOND. Sihtasutuse juhatuse liikmed on Kaitseliidu Alutaguse maleva Iisaku rühma pealik Kalvi Kivimäe ja pealiku abi Robert Nagel.

dade soosiv suhtumine, kohe haakus Projektiga kaasnevatest raskusmõttega ka Eesti Sõjamuuseum. test võib nimetada asjaajamisega Praeguseks on Iisaku valla ja Eesseonduvat bürokraatiat. Eks see ole ti Sõjamuuseumi abiga läbi viidud ka arusaadav, mälestussambaga mälestusmärgi ideekonkurss. Nelseotud toimingud peavad olema jast ideekavandist tuli võitjaks Verkorrektsed. Kuid seda kõike ette go Verniku töö Alfred Kase bareljeeﬁ näha ma küll ei osanud. Positiivse „Eesti sõdur“ ainetel. Mälestusmärk üllatusena tuli, et kõik, kellega sel teemal suhelnud olen, on olnud väga sümboliseerib paljude Alutaguse toetavad. Juba esimesele rahvakoos- inimeste pingutusi Eesti riigi vabaduse nimel. Mälestusmärgi esialgne olekule kogunes üle 20 inimese ja maksumus on 60 000 eurot. Kuju seda kõigest kuulutuse peale. Meeltehakse hallist graniidist. div on olnud ka ümberkaudsete val-

MILITAARTURISM

ki teistele inimestele, kes relvaga vabaduse tõid. 2. veebruaril 2014, Tartu rahu aastapäeval kogunesid Iisaku rahvamajja vallakodanikud, et pidada aru mälestusmärgi püstitamise üle. Erinevalt esialgsest mõttest otsustasid kokkutulnud pühendada mälestusmärgi hoopis oma kihelkonna elanikele, kes on möödunud 100 aasta jooksul andnud oma panuse võitlusesse Eesti vabaduse eest. See mälestaks ja meenutaks järeltulevatele põlvedele nii Vabadussõjas osalenuid, II maailmasõjas vaba Eesti eest võidelnuid kui ka neid, kes võtsid osa Balti ketist ja seisid Eesti taasiseseisvumise eest. Järgnes töörühma moodustamine, kuhu valiti ajaloolasi, kunstiasjatundjaid ja poliitikuid. Pärast pikka arutelu ja Mati Raidma soovitusel laiendati esialgset mõtet veelgi. Mälestusmärk otsustati püstitada Alutaguse vabadusvõitlejatele. Selle tulevaseks asukohaks leiti sobivat seljandik Iisaku kiriku lähedal.

L I S A T E AV E

VERGO VERNIK

Mälestusmärgi ideekonkursi võitjaks tuli Vergo Verniku töö, mis on tehtud Alfred Kase bareljeefi „Eesti sõdur“ ainetel

L I S A T E AV E

Nii algas Vabadussõda Iisaku kihelkonna meestele 1918. aasta 16. novembril, laupäeval, kui Eesti Ajutine Maavalitsus oli oma katkestatud töö uuesti taastanud, kogunes Iisaku vallanõukogu vallamajja koosolekule. Vallanõukogu liikmeid oli siis 18. Muude tähtsate valla tööd puudutavate otsuste kõrval peeti tarvilikuks asutada ka Iisaku Omakaitse selts, kelle juhatajaks valiti ühel häälel Nikolai Willemson. Siis veel ei teatud, et 1918. aasta 11. novembri otsusega likvideeriti 1917. aastal loodud Omakaitse ja asemele loodi Eesti Kaitseliit. 21. novembril 1918. aastal määras kindralstaabi alampolkovnik Nikolai Reek oma käskkirjaga Iisaku komandandiks lipnik Ernst Altmanni, kes asus kiiruga organiseerima kaitseliitu. 28. novembril saadeti Iisaku kihelkonna meestest moodustatud Kaitseliidu rood Reegi käsuga Narowa rindele. Positsioonid võeti sisse detsembri algul Jaamakülas. Tuletagem meelde, et Narva jäeti maha 28. novembril. Olukord rindel oli keeruline ja teadmatus suur. Narva ja Rakvere koolipoisid ning Kaitseliidu Illuka, Tudulinna ja Iisaku üksused jäid aga oma positsioonidele. 7. detsembri varahommikul asusid punased üksused tegutsema ka Narva rinde lõunapoolsel lõigul. Vaikselt ületati Narva jõgi ja Peipsi järv Vasknarva juures. Pimeduse katte all püüti Kaitseliidu üksused sisse piirata. Osaliselt see ka õnnestus. 8. detsembril oldi sunnitud lahkuma Narva äärest viimasest tugipunktist – Permiskülast. 8. detsembril 1918 jäeti maha ka Jõhvi. Aga juba vähem kui kahe kuu pärast, 1919. aasta jaanuari lõpuks oli piirkond jällegi punastest vabastatud – koos ratsarügemendi üksustega saabusid tagasi ka vabatahtlikud kaitseliitlased.

8 | 2015

AUTORID VELLI EHASALU Vabatahtlik reporter Velli Ehasalu kuulub Naiskodukaitse Tallinna ringkonda, kus ta täidab ka ringkonna juhatuse liikme kohuseid

MILITAARTURISM

MARTIN ANDRELLER Vabatahtlik reporter Okupatsioonide muuseumi kuraator Martin on metsavendluse uurimisele pühendunud lähiajaloolane, kes tunneb end ühtviisi hästi nii punkreid otsides kui soomukiga sõites MARGUS PURLAU Reservmajor Margus Purlau on Kaitseliidu ülema abi ning ühtlasi Kaitseliidu spordipealik

KAISA PEEDOSAAR Vabatahtlik reporter Kaisa Peedosaar on Naiskodukaitse Võrumaa ringkonna liige alates 2009. aastast. Alates 2012. aastast on Kaisa Võrumaa ringkonna esinaine ASSO PUIDET Vabatahtlik reporter Asso ajakirjanikukarjäär on viinud teda nii Afganistani kõrbetesse kui Eesti rabadesse. Kaitseliidu liige on ta alates 2012. aastast JAANUS OTS Vabatahtlik reporter Lipnik Jaanus Ots on vabatahtliku rühmapealikuna osalenud mitme maleva paljudel õppustel 74

8 | 2015

TANEL JÄRVET Vabatahtlik reporter Tallinna maleva kaitseliitlane Tanel Järvet on Tartu Ülikooli õigusteaduskonna doktorant. Ta on Sisekaitseakadeemia Politsei- ja Piirivalvekolledžis süüteomenetluse õppetooli õppejõuna õpetanud ka karistusõigust ning töötanud keskkriminaalpolitseis uurijana REIN SÄINAS Vabatahtlik reporter Rein on Valgamaalase reporter ja Valgamaa maleva teavituspealik. Ta on alates 1998. aastast malevas noortega tegelenud ning kuulub Noorte Kotkaste maleva juhatusse. Ise oli ta noorkotkas aastatel 1995– 1997, seejärel sai temast Kaitseliidu liige KRISTJAN PRII Kaitse Kodu! foto- ja videotoimetaja

KARRI KAAS Kaitse Kodu! tegevtoimetaja

Kaitse Kodu! nr 8 2015. a

Articles inside

Metsavendade jälgedes Järvamaal

D-päeva radadel

Üle 125 aasta Belgia relvi

6 LIHTSAT NIPPI, KUIDAS METSAS HAKKAMA SAADA