Suurus ei loe, hind seevastu küll Nagu üleelamisinstruktorid Mehis Born ja Kristjan Prii mõned leheküljed tagasi kirjutasid, eksisteerib tänapäeval kümneid saagide ja saemasinate tüüpe, millest igaühel on täpsem otstarve. Alljärgnevas testis paneme proovile ühe nende hulgast – voldiksae. Tekst: KK!
78
8 | 2016
Tänu kompaktsusele ja kergusele on voldiksaagi ääretult mugav seljakotti või lihtsalt taskusse pista ja seetõttu on see ideaalne abimees igale kaitseliitlasele, kes tahab valmis olla igaks elujuhtumiks, kuid ei soovi endaga kaasa tarida ülemäära palju varustust. Tihtipeale pole viimane variant isegi võimalik. Teatavasti võib voldiksaag olla nii iseseisev toode kui osa taskunoast. Saelehti on eri pikkuses, kuid olemuselt jäävad nad kõik oksasaagideks, väga suurte puude kallale pole nendega mõtet minna. Voldiksae peamiseks miinuseks võib lugeda tera karastatust, mis võtab kasutajalt ära nende teritamise võimaluse. Ka on murekohaks saelehe väändumine. Kui leht on kõverdunud, võib töövahendi kokkuvoltimine osutuda pea võimatuks ja siis muutub suhteliselt
3 X KARRI KAAS
TEST
Fiskarsi saag erines teistest eelkõige selle poolest, et tera läks käepidemesse otse, mitte küljelt
hädiseks ka sae sihtotstarbeline kasutamine. Oma testis otsustasime katsetada voldiksaage, mis on enamikule inimestele kohalikust kaubandusvõrgust kõige kättesaadavamad. Enamasti leiab neid suuremate ehituspoodide aiandusosakondadest nimetuse alt „oksasaag“. Tingimuseks oli, et saagide mõõtmed ja kaal jääksid enam-vähem samasse kategooriasse. Kõrvale jätsime saed, mis moodustavad osa mingist multitööriistast, sest sihtotstarbelisel kasutamisel on nende kasutegur on üsna väike.
Saed Lähtudes seatud parameetritest, jäi sõelale kolm saagi. Kindlasti pole need ainsad võimalikud variandid, kuid testimise ajal olid ainsad saadaolevad.
