AASTA KAITSELIITLANE PIRKO PALU „TULEB OLLA AUS NII ENDA KUI KA TEISTE VASTU!“

AASTA KAITSELIITLANE PIRKO PALU „TULEB OLLA AUS NII ENDA KUI KA TEISTE VASTU!“

Saan Pirkoga telefoni teel ühendust, kui ta on teel Islandile kahekümnepäevasele ringreisile. Kõne võtab ta vastu väga rõõmsal toonil ning räägib, kuidas ta hommik algas kusagil Rootsis mõnusa suplusega. Õhutemperatuur oli seal karge, null kraadi. Selline Pirko ongi. Selg sirge, alati julge ja uutele kogemustele avatud, konkreetne ning aus. Nii iseloomustavad teda ka võitluskaaslased.

Tekst: LEIU LEPIK , vabatahtlik autor

Pirko algus Kaitseliidus oli tegelikult üsna naljakas. Ta esitas oma liikmeks astumise avalduse juba rohkem kui kümme aastat tagasi, pärast kaitseväeteenistust. Tol ajal tuli lisaks avaldusele kirjutada ka essee. Essee jäi kirjutamata, kuid mõnel üritusel ta vahelduva eduga siiski osales. Aeg läks ja elu tuli vahele: tööd, reisimised. Alles kümme aastat hiljem tuli talle kiri, et teda ei ole Kaitseliitu vastu võetud.

Militaarvaldkond on talle alati huvi pakkunud ning soov saada ettevõtete juhtimisele vaheldust ja leida viis, kuidas pingeid maha laadida, utsitaski Pirkot ühendust võtma sõpradega, kes juba kuulusid Kaitseliitu. „Oli selline üksus, kus sõbrad ees. Väga hea on ju metsas käia ja õppida koos heade sõpradega, saades juurde ka hunniku uusi tutvusi.“

Avaldus täidetud ja soovitajad olemas, saigi Pirkost kuulipildur. Ta tahtis olla lihtne sõdur, kuid nüüdseks on temast kujunenud palju enamat. Kohustusi on aastatega kõvasti juurde tulnud.

MOTIVATSIOONIKS POLE TÄNUKIRI VÕI AUTASU

Kuigi militaarsed tegevused võtavad suure osa Pirko vabast ajast, suhtub tema pere hobisse väga positiivselt ja toetavalt. Võimalusel osalevad nad ka ise perepäevadel või käivad kaasas paraadidel.

„Kaitseliidu tegevused on minu jaoks puhkuse ja mahalaadimise koht. Mu töö on suhteliselt karm ja intensiivne. Pean palju kasutama oma pead ja suhtlema arvukate inimestega. Metsas võib füüsiliselt olla raskem, aga vaim puhkab.“

Nagu sellise autasu saajad ikka, on ka Pirko tegus paljudel elualadel. Ta on mitme Pärnumaal tuntud ettevõtte juht, vabal ajal rändab maasturiga ja

tegeleb spordiga. Viimane on praegu küll veidi tagaplaanile jäänud. Jaksu peab jaguma ka kahe tütre kasvatamiseks, kellest üks on juba kodutütar ja teine varsti kaheaastane preili. Lastega tegeleda meeldib talle väga: „Ei ole lihtne, nad on iseloomuga tüdrukud. Aga tegelikult on tore, veedan nendega koos võimalikult palju aega.“

Suur osa ülejäänud ajast kulub Kaitseliidu tegevustele ja neid on palju. Pirko on Kaitseliidu kooli instruktor, malevkonna eestvedaja, instruktor õppustel, esindab organisatsiooni avalikel üritustel. Ta teeb seda, mis talle meeldib, ja teeb seda südamega. Talle ei ole motivatsiooniks tänukiri või mõni autasu, vaid see, kui üksus toimib, õppurid on saanud osavamaks, muutunud ühtsemaks, loodud on uusi võimalusi paremaks väljaõppeks või saadud oma üksusele paremat varustust. Seda ilmestab hästi tõsiasi, et Kaitseliidu Pärnumaa maleva aastapäevale ta eelmisel aastal ei saanud ega tahtnudki väga minna. Samal ajal kestis tema üksuse väljaõpe, mis tema jaoks oli palju olulisem. Pärast pikka kauplemist oli Pirko nõus korraks üritusel osalema. Alles Pärnumaa aasta kaitseliitlase tiitlit kätte saades sai ta aru, miks teda sinna nii väga vaja oli.

KAMRAADIDE SEAS HINNATUD

Eelmine aasta kaitseliitlase tiitliga pärjatu Alfred Hallika on Pirko väga hea sõber. Nende teed ristusid Kaitseliidu koolis nooremallohvitseri kursusel. Mehed klappisid väga hästi ja jäid ka pärast kursust suhtlema. Nagu loo peategelane ise ütleb: „Ööst võid leida sõpru, aga Kaitseliidust leiad sõbrad kogu eluks.“ Jaanuaris oligi aasta kaitseliitlase tiitlit üle andmas ka Alfred, kes enne nime välja kuulutamist pilgutas Pirkole silma ja andis väikese vihje, kes võitjaks osutub. Pirko ise selleks valmis ei olnud ega osanud võitu absoluutselt oodata.

„Kuulates ja lugedes teiste kandidaatide lugusid, oli aru saada, et kõik panustavad väga palju ja on igati tunnustust väärt,“ selgitas Pirko. Autasu läks talle väga korda. Ta oli ja on sellest siiani väga liigutatud. Eriti härdaks tegid teda kamraadide ja võitluskaaslaste iseloomustused. Pirko enda arvates jätab ta karmi ja nõudliku mulje, tema üllatuseks olid iseloomustused aga väga kiitvad.

Aasta hakkab peagi lõppema ja tiitel antakse järgmisele märkamist väärt kaitseliitlasele. Autasu on andnud Pirkole võimaluse osaleda näiteks presidendi vastuvõtul ja erinevatel paraadidel, kohtuda paljude kaitseväelastega, kes teda juba teretavad ja ära tunnevad. Eks seegi annab parema tunde ja tõstab tuju, kui tead, et sind tuntakse ja sinust peetakse lugu.

Pisike tuntus aitab ka tegudele kaasa. Tiitli pälvimine on jäänud silma paljudele, nagu ka Kaitseliidu tegevuste kajastamine oma sotsiaalmeedias, nii et Pirko tuttavad panevad tema ja Kaitseliidu vahele võrdusmärgi. Ta toob näite ajast, kui tekkis vajadus ja soov soetada oma üksusele termodroon. „Tegime rühmaga kirja ning hakkasin oma tuttavatele helistama. Piisas paarist lausest, kui juba öeldi, et saada kontonumber. Ma ei pea pikalt seletama, kes ma olen või mida teen. See on tiitli positiivne pool. Nähakse, et ma niisama ei räägi, vaid mulle on antud tunnustus, järelikult on ka sisu. See muudab mingid asjad palju lihtsamaks.“

Teisalt arvab Pirko, et sellise tunnustusega võiks kaasa tulla veidi rohkem kohustusi: „On väga uhke saada selline tiitel, aga mis edasi? Aasta kaitseliitlasel võiks olla suurem eesmärk.

Näiteks esineda suuremas pildis ja organisatsiooni tutvustada. Üldiselt on selle autasu saajad üsna head esinejad. Mina tunnen, et oleksin võinud selles valdkonnas rohkem panustada.“

OLULINE ON SISU

Lõppeval aastal on Pirko oma tegemisi veidi tagasi tõmmanud. Vahel tulebki puhata ja aega maha võtta. Intensiivselt on panustatud juba mitmeid aastaid. Eriti tihe oli eelmise aasta lõpp ning uue algus. Alustava rühmana oli vaja saada üksus tööle ja nii-öelda ühte sammu käima. Peaaegu üle päeva tuli tegeleda vabatahtliku tööga. Kohati oli tunne, et see on juba teine töökoht.

Praegu võtab ta oma rühma juhtimist mõnevõrra tagasihoidlikumalt, kuid organiseerida ja korraldada aitab ikka. Tema kontoris peetakse koosolekuid ja ladudes hoitakse varustust. Selliseid mehi pole palju, kes nii südamest oma vabatahtliku rolli täidavad. Aktiivsus jääb silma ja Pirkot on üritatud meelitada teistesse üksustesse, et ta sealgi mingi rühma käima tõmbamisse panustaks. Sellega pole ta kaasa läinud ja on ikka jäänud lojaalseks oma loodud rühmale.

Ükski üksus ei toimi siiski ainult tänu ühele inimesele: „Meie linnakaitse rühm on kokkuhoidev kamp, kes tahavad asja teha. Rühmaülem Andres Lilleste on väga töökas ja suurepärane inimene, kes panustab meeletult oma vabast ajast. Töötab arvutis, kirjutab, helistab, organiseerib. Selliseid inimesi tuleks rohkem märgata!“

Pirko kõige tähtsamad eluväärtused ja põhimõtted seostuvad inimese aususe ja sisukusega. „Tuleb olla aus nii enda kui ka teiste vastu. Ei ole mõtet valetama hakata, vale tuleb alati välja. Elus üldse on lihtsam ausalt välja rääkida, oma vigu tunnistada.“

Oma aususega jätab ta teistele vahel karmi või ülbe mulje, kuid keerutada Pirkole ei meeldi. Tuleb anda ausat tagasisidet, et saaks toimuda areng. „Ma ei taha ju kedagi maha teha ega panna end kehvasti tundma, vaid anda ausat tagasisidet, et ta vaataks peeglisse või endasse, viiks sisse parandused ning püüaks järgmisel korral olla parem. Ma arvan, et see on edasiviiv jõud.“

Julgelt tuleb rääkida ning küsida, kui midagi ei sobi, tehakse valesti või kui on kasvõi vaja juurde näiteks varustust või vahendeid. Negatiivne vastus ei ole Pirkole veel lõpp. Ta otsib alati alternatiivseid lahendusi, soetades vajadusel kas või ise oma rühmale varustust. Tahe ja motivatsioon seda teha tuleb sellest, et juhina on tal kindel, peensusteni viimistletud visioon, kuidas üksus peab välja nägema. Alustades korrektsest väljanägemisest ja lõpetades õppustel kasutatava varustusega.

ROHKEM TEGUDE KUI SÕNADE MEES

Kaitseliidus õpitu ja eraelu põimuvad väga tihedalt. Ettevõtte juhina saadud kogemused ja oskused tulevad kasuks rühma juhtimisel ja vastupidi. Kaitseliidu koolis läbitud kursused ei sobi kasutamiseks ainult militaarmaailmas, vaid ka põhitööl. Ükski koolitus ega kursus ei jookse mööda külge maha. Juba tutvusringkond, mis erinevaid üritusi väisates tekib, on asendamatu. Näiteks Kaitseliidu koolis nooremallohvitseri kursusel sattus Pirko õppima Lauri Tanneri käe alla: „Olen ääretult tänulik, et just tema kursusele sattusin. Instruktorina õpetas ta mind nägema suuremat pilti, vaatama asju hoopis teise nurga alt. Tänaseks on meist saanud väga head sõbrad ja tuttavad. Ka paljude kursusekaaslastega suhtlen siiani, oleme nüüdseks ise olnud sama kursuse instruktorid.“

Juhina on ta range, nõudlik ja konkreetne. „Ma ainult ei räägi. Ma olen valmis kõiki neidsamu asju ise läbi tegema. Üle 20aastase juhistaaži juures olen isiklikus elus palju arenenud, muutunud konstruktiivsemaks. Ei ole enam nii närviline ega tõsta nii palju häält.“

Talle pole olulised auaste, uhke ametinimetus või palju raha: „Mul võib olla reamees, kes on palju asjalikum kui mõni kõrgema auastmega inimene ja ma pean temast palju rohkem lugu. Inimesel peab olema sisu.“

Pirko peab ennast rohkem tegude kui sõnade meheks. Ta ei räägi kunagi lihtsalt niisama, vaid alati järgnevad jutule ka teod. „Kui ma näen eos, et ei saavuta oma soovitud tulemust, siis ma üldse ei alustagi. Kui ma aga midagi alustan, siis selle alati ka lõpetan ning teen seda hästi.“

Ta soovib, et teda mäletataks kui ausat inimest. „Ma olen aus kõigi vastu. Iseenda vastu, oma kaaslaste vastu.“ Aususe ja julgusega on ta paljudele eeskujuks. Oma rühma noorematele meestele toob ta palju elulisi näiteid ja suunab leidma iseennast: „Ära püüa mängida kedagi, kes sa ei ole, ja kõik on jumala hästi. Tänapäeval on väga palju teesklemist, mis omakorda tekitab palju tarbetut stressi.“

Meie vestluse võttis Pirko kokku väga hästi: „Mida on õnneks vaja? Hommik kell 7, päikesetõus ja jääkülmas vees ujumine. Mida veel tahta? Rõõm peitub pisikestes asjades. Palju pisikesi asju moodustavad kokku suure.“