PRANTSUSE LIITLASED SAATSID DIVERSIOONIGRUPID SÕRVE POOLSAARELE

PRANTSUSE LIITLASED SAATSID DIVERSIOONIGRUPID SÕRVE POOLSAARELE

12.–15. septembrini Saaremaal peetud õppusel diversantideks kehastunud Prantsuse kergejalaväelastel õnnestus Sõrve poolsaarel keset hirvejahti ja kohalike kaitseliitlaste vastutegevust ning vaatamata ootamatule kohtumisele karuperega hõivata ja hävitada seitse olulise tähtsusega objekti kaheksast kavandatust.

Tekst: URMAS GLASE , vabatahtlik autor

Artikli autorist sai neljaks õppusepäevaks Prantsuse üksuse liige kompaniiülema kapten Benoît’ juhtimispunktis.

„Peaksin ma kaptenist maha jääma, võivad teised prantslased mu käed selja taha siduda,“ viitasin oma kaitseliitlase varustusele. Nii nagu prantslastelgi, oli mul seljas paarikümnekilone kott kuivade riiete, toidu, vee, magamiskoti, matkamati ja muu neil päevil metsas hakkama saamiseks vajalikuga.

Pikema jututa tõmbas Yuriks kutsutud sõdur oma seljakotilt Prantsuse lipu ja vajutas selle mu käisele: „Nüüd on korras.“

Hiljem uurisin alati lõbusatujuliselt sõdurilt ebaprantslasliku eesnime kohta. „Mu vanaisa oli venelane,“ kõlas vastus.

Sajakonna prantslase seltskonnas tundsin end kui 25 aasta taguse menufilmi „13. sõdalane“ Antonio Banderase mängitud araablane, kes viikingite juurde läkitatud saadikuna ei mõistnud kuid sõnagi võõrustajate keelt.

TÄIESTI UUS KOGEMUS

12. septembri õhtul kell 18 hakkasid prantslaste esimesed mõnemehelised diversioonigrupid Läätsast erinevaid metsaradu pidi alla poolsaarele imbuma.

Enne seljakoti turjale upitamist ja relva kätte võtmist võõpasid sõdurid näole maskeerimisvärvi. Ei pääsenud ka mina teele kriimude silmadeta. Igal üksusel oli vastasele pihku jäädes lubatud kaotada kuni viis elu, seega tuli minulgi vältida sissekukkumist.

Prantslaste juures peatus maastur, mille juht otsis ülemat. Selgus, et paari kilomeetri kaugusel käis hirvejaht ja jahimees võrdles prantslaste ülemaga kaarte, et mitte üksteisega metsas kohtuda.

„Käime öö otsa. Grupid peavad jõudma hommikuks määratud rünnatavate objektide lähedusse positsioonidele ja tegema luuret. Tõenäoliselt on vastane need mehitanud. Peame liikudes jääma märkamatuks ja vältima inimestele silma puutumist. Kui on oht olla märgatud, tuleb koheselt võtta madalaks või varjuda. Rünnak algab ülejärgmise päeva hommikul kell 7. See tähendab, et objekt tuleb hõivata, kaitsjad, kui neid on, kahjutuks teha ja paigaldada lõhkelaengud nii, et jääks ainult nupule vajutada,“ selgitas kapten teekonna alguses.

Ta möönis, et jalaväelased on harjutanud konventsionaalseks sõjaks, kus on lahinguformatsioon, rindejoon ja vastane, nii et diversiooni läbiviimine on neilegi täiesti uus kogemus.

Kümme minutit enne kaheksat tõmbas keegi paarsada meetrit eespool kreissae undama ja me keerasime elektriliini koridorilt metsa varju, et ringiga mööda ja üle kruusatee hüpata, kuid läheneva sõiduauto ees pidime kiire sööstuga põikama tagasi metsa. Ju sõidukijuht ikkagi märkas liikumist, sest jäi paariks minutiks seisma.

Kahe tunni järel tegime esimese puhkepausi. Teine paus tuli enne keskööd, sest kompaniiülem võttis raadio teel vastu rühmaülemate ettekanded ja edastas ülespoole.

Head öövaatlusseadmed olid sihtmärkidele suundunud gruppidel, kuid meil polnud sugugi kerge pimedas metsa all liikuda, eespool minejat silm sama hästi kui ei seletanud. Õnneks astus minu ees kapral Benjamin raadiosaatjaga, nii et hoidsin silma taeva taustal õõtsuval antennil. Ent korra vajus võssa külili temagi. Oleks keegi juhtunud meid kuulma, arvanuks ta, et metsas tallab kuivanud okstel kari elevante.

Kui ei näe, teravnevad muud meeled, nagu kuulmine ja haistmine. Ninast käisid läbi angervaks, käärinud õunad, vorstirohi … kuni pulmitava punahirve spetsiifilise muskuseni välja. Õppuse esimene öö oli vaikne ja haripunkti jõudnud hirvepullide võimsad paaritusmöirged kostsid ümberringi kõikjalt. Juba see oli elamus omaette.

KARUEMA KOOS POJAGA VÕI TAGAJALGADEL EMIS?

Kell neli öösel keerasime pärast 25kilomeetrist rännakut Iide lähedal metsa alla ja jäime laagrisse. Kapten Benoît selgitas, et valis ümbruskonna kõrgeima paiga, et raadioside üksustega oleks võimalikult hea ja juhtimispunkti vahemaad positsioonidele asuvate gruppideni sarnased.

Kuigi metsas käis kogu omavaheline jutt sosinal, piisas hommikul kell 8 prantslaste vestlusest, et silm lahti lüüa. Tõsi, neile sekundeeris vähemalt kolm lakkamatult täristavat rähni ja paar leebelt pinisevat lahjat sääske.

Keegi ei pesnud hambaid, kuni polnud teada, millal varusid saab täiendada, sest joogivesi oli väärtuslikum silmapesuveest, mida asendasid niisutavad taskurätid.

Kapten triikis kannal suurt villi. „Valed saapad valisin,“ naljatas ta esiti ja lisas, et käis nädalavahetusel jooksmas Tallinna maratoni, mis tegi jalgadele pisut liiga.

Noogutasin kaastundlikult, sest terved jalad on jalaväelasele väga olulised.

Pärast mõnetunnist pikutamist kolisime mõned meetrid eemale tihedama kuusenoorendiku alla, sest üksused teatasid taevas märgatud vastase droonidest. Kuna jäime järgmiseks ööpäevaks paigale, murdsin külje alla korraliku kihi sõnajalalehti.

„Vastane teab, et me oleme siin, aga ta ei tea, kus. Meie ei tee midagi, puhkame, aga nemad on pinges, otsivad, kulutavad ressurssi,“ haris kompaniiülem mind võsas pikutamise taktikalisest tähtsusest.

Tema sõnul kasutas tema üksus sama võtet Prantsuse Guajaanas teenides, kus võideldi koos kohaliku politseiga Brasiiliast juhitud illegaalse organiseeritud kullakaevandamisega: „Läksime avatult džunglisse ja kadusime mitmeks päevaks. Esialgu tõmbusid nad tagasi, siis hakkasid meid otsima, lõid käega ja tulid uuesti kaevama. Alles siis alustasime operatsiooniga.“

Bretagne’i poolsaarelt pärit ja minust peaaegu poole noorema kapteni rügement paikneb alaliselt Le Mansis. Ta on kaks aastat teeninud Ida-Aafrikas Djiboutis, kus paikneb Prantsusmaa suurim väekontingent väljaspool riigi piire, ja kuu aega Norras NATO õppustel.

Eestis oli tema neli kuud kestnud ja oktoobri keskel lõppenud rotatsiooni veidraimaks kogemuseks leilisaun, mis oli kasarmus olemas, ja Soodla harjutusväljadel kohatud inimeste seenelembus. Kapten täpsustas, et Eestit ta väga näinud pole: „Kaks korda olen Tallinnas käinud ja nüüd siin Saaremaal.“

Elevust tekitas ühelt rühmaülemalt laekunud ettekanne öisest kohtumisest karudega.

Karu Saaremaal kõlas sensatsiooniliselt ja ma ei tahtnud esiti oma kõrvu uskuda, kuid veebiotsing ei valetanud: mullu novembrist olla karu saarel tagasi. Veelgi enam, värske kohtumine karupoja ja tema emaga andis tunnistust, et Saaremaal peaks kuskil luusima veel ka vähemalt üks isakaru.

Õppuse lõpul rääkis karuga kohtunud rühmaülem leitnant Adrien: „Liikusime öövaatlusseadmetega objekti suunas, kui märkasin viie meetri kaugusel karubeebit.“ Oma sõnade kinnituseks vedas ohvitser kätevahe poole meetri laiuseks.

Jalaväelastel polnud aega nunnumeetrit põhja vajutada – võsas ajas pahaseks saanud karuema end tagajalgadele ja hakkas valjult urisedes sõdurite poole liikuma. Nood pidid kiiresti reageerides eemaldumise katmiseks lahti laskma paar õppegranaati, et emakaru maha raputada.

Leitnandiga kaasas olnud sõdur lisas, et puutüvedel oli näha pikki küünejälgi, samuti karuema kokku veetud toidu jäänuseid, mis viitas karupere paiksusele.

„Teavitasime teisi üksusi, et nad sellest kohast eemale hoiaksid,“ ütles ohvitser ja uuris, kui tihti karud Eestis inimesi on rünnanud.

Hiljem seadsid kohalikud jahimehed prantslaste karujutu kahtluse alla, arvates, et nood võisid kohata hoopis metssiga. Sel juhul oleks tagumistel jalgadel mörisev emis veelgi sensatsioonilisem tegelane.

Prantslased ei maiustanud metsas hanepasteedi ja šampanjaga, vaid pakkisid seljakotist välja täiesti eestimaise röstsaia ja muud kohalikust kaubandusvõrgust pärit toidukraami.

Kapten Benoît kinnitas, et Prantsuse toidupaki mant on maitsev, kuid pakk tervikuna jalgsipatrullis kaasas kandmiseks raske, seetõttu on praktilisem retkeks vajalik toidutagavara ise komplekteerida.

Küll oli ülema adjutant, kirglik suitsumees ja kohvisõber Pierre-Yves pannud priimuse tulele ja lähenes kahe aurava kohvitopsiga, ulatades ühe kaptenile ja teise mulle. Kuna mina kohvi ei joo, sai kuuma joogi omale kapral.

Teise päeva õhtuks oli kapten rahul, sest ükski tema üksus polnud kaitseliitlastele vahele jäänud. Kuna keskööks lubas vihma, sättisin aseme kohale telkmantli ja prantslased vihmakatte, mis hoidis meid vähemalt hommikuni kuivad.

SEITSE SIHTMÄRKI KAHEKSAST KÄES

14. septembri hommikul kell 6.40 läks kilomeeter lõuna pool tulevahetuseks. Hiljem selgus, et kaitseliitlaste patrull sõitis juhuslikult prantslastele selga ja nurjas objekti hävitamise.

„See ei muuda midagi,“ rõhutas kapten ja tal oli õigus – teised seitse sihtmärki langesid ründajate saagiks.

Ülema plaan oli juhtimispunktiga kiirel sammul 10–15 kilomeetrit eemalduda, kuniks kaitsjad paari tunniga rünnakust toibuvad ja vastast otsima hakkavad, ning oodata poolsaare kitsaima osa läbimiseks pimedat. Ühe kohaliku memmega oli kokkulepe aita varju alla saamiseks.

RMK pikki ja sirgeid kruusateid mööda liikuma minnes astus Pierre-Yves paarsada meetrit eespool, teised 15meetriste vahedega. Vihmasadu summutas helid. Nii ilmus ühel käänakul ootamatult nähtavale väliroheline meditsiiniauto. Jõudsime välkkiirelt metsa põigata.

Puhkehetkel lehvitas Pierre-Yves rõõmsalt mütsiga: „Üle-eelmisel ööl kaotasin ära, täna leidsin teelt üles.“

Rühmaülemate hommikustest ettekannetest ilmnes, et vaid üks sihtmärk oli kaitsjatega mehitamata. Nende kätte langes vangi kaks kaitseliitlast ning sõjasaagiks veok ja maastikuauto.

Umbes 9.40 kostis kolm kilomeetrit eespool lahingukära, kuid meie nelik ei teinud teist nägugi, liikusime veel 20 minutit edasi, enne kui tuure koguva vihmasaju eest metsa keerasime.

Tegime seda õigel hetkel, sest loetud minutite pärast sõitis mööda sõjaväeveok ja peatus saja meetri kaugusel ristteel. Uksed paukusid, kostis hõikeid ja seejärel jätkas masin teekonda. Varsti sõitsid edasi-tagasi kaks tsiviilvärvides sõidukit ja sõjaväemaastur. Hiljem põikasime samade masinate eest võssa veelgi.

Major Durand tõi meie juurde metsa alla Eestis baseeruva Prantsuse kontingendi ülema kolonelleitnant Dorian Paucheti, kes pistis mulle käe pihku ja küsis: „Kas on põnev?“

„Just seda ma otsima tulingi,“ vastasin reipalt.

Minu kaaslased harutasid vihmakatte katuseks lahti ja järgnes prantsuskeelne püstijalanõupidamine, milles eristasin korduvalt oma nime.

Ülemuste lahkumise järel küsisin kaptenilt, mis ta minu kohta rääkis.

„Rääkisin meie eilsest arutelust taktika üle ja su küsimusest, miks me raadiojaama asemel mobiilsidet ei kasuta. Veel kiitsin su teravat kõrva ja silma. Päästsid ennist kiire reageerimisega meie naha, kui auto kurvi tagant tuli. No ja pead pagana hästi meie tempole vastu. Ise veel 55aastane!“ polnud kompaniiülem hea sõnaga kitsi.

Pärastlõunal lõime kallavale vihmale käega, kuna olime teistest üksustest tempolt maha jäämas. Poole tunniga oli kaelasadav vihm valgunud riideid mööda saabastesse. Mitut puhku paukusid kuskil eespool relvad.

Peagi keerasime 1950ndatel ehitatud, praeguseks hüljatud ja võssa kasvanud raudteetammile. Kaimri küla juures märkasin tammil padrunikesti, mis andsid aimu kaitseliitlaste varitsusse astunud prantslastest. Mõni minut hiljem põikas meie teelt üksik põder.

Kell 16 paiku väänasime kokkulepitud taluaida pööningul suurema vee riietest välja, vaatasime midagi hamba alla ja keerasime lauavirna otsa magama. Plaan oli öö jooksul pimeduse varjus hiilida vastase varitsusi vältides hiirvaikselt ja ettevaatlikult viimased viis kilomeetrit läbi poolsaare kõige kitsama osa tagasi Läätsale, kust retk alguse sai.

Ärkasin kell 22. Ma ei jõudnud ära imestada, miks lärm oli paisunud suureks ja otsmikulambid särasid. Kas nad ei pelga vastast enam üldse?

„Jahimehed peavad eespool hirvejahti ja ülem otsustas ohutuse huvides 130 mehe eluga mitte riskida ning lõpetas õppuse ennetähtaegselt. Liigume pealampide valgel mööda teed välja. Enam kiiret pole,“ rahustas kapten.

Oma tund tuima marrsimist ja olime tagasi punktis, kus kaks ööpäeva tagasi liikumist alustasime. Kompanii valgus metsa alla laagrisse ja peagi kajas türnpuupadrik norskamisest.

Minugi kaaslased tõmbasid improviseeritud telgi taas püsti. Kuna katte alla mahtus kolm meest, loovutas PierreYves oma koha mulle ega teinud teist nägugi, kui pool ööd talle vihma näkku sadas.

SÕDURITE TEE RISTUMINE JAHIMEESTEGA LÕPETAS ÕPPUSE

Tund enne õppuse algust andis prantslaste ülem major David Durand mulle legendist kiire ülevaate.

„Meie üksuste ülesanne on maabuda poolsaarel, liikuda 3-4meheliste diversioonigruppidena varjatult vastase strateegiliste objektideni, hõivata need, mineerida ja hävitada. On veel rahuaeg, kuid kergejalaväe kompanii ülesanne on valmistada ette soodne pinnas järgmisteks sammudeks, olgu neiks siis põhivägede maabumine või kehtiva korra muutmine,“ seletas ohvitser, kelle rolliks oli koordineerida õppust Saaremaa kaitseliitlastega ja oma üksustega ning hoida suurel pildil silma peal.

„Oleme Kaitseliidu väikeüksuste taktikat õppustel näinud, kuid meile on see uus ning soovisime seda ise rakendada. Tahtsime saada ka kogemust, kus üksus tegutseb tsiviilkeskkonnas väikeste gruppidena, keskendudes mitte võitlusele konventsionaalse vastasega, vaid valitud objektidele sihitud löökidele. See on täiesti kastist välja mõtlemisega õppus,“ rääkis major Durand õhinaga.

Major täpsustas, et sihtmärkideks olid mitmed sidemastid, radarid ja kaitseotstarbelised militaarobjektid.

Nädal enne õppust käisid erariietes „turistid“ Sõrves maastikuluurel ja pildistasid rünnakuks valitud objektid põhjalikult üles, et varustada diversandid võimalikult põhjaliku infoga.

„Kaitseliitlastel ja kohalikel politseinikel on õigus meid takistada ja meie võime neil käed raudu panna, aga ilmselt oleme siis kohe ka avastatud ja vahel,“ möönis ülem.

Ohvitseri kirjeldus andis mõista, et stsenaarium sarnanes paljuski sellega, mida venelased tegid Ukrainasse tungides, aga ka ukrainlased hiljuti Venemaale Kurski oblastisse sisenedes.

Major täpsustas, et nende kergejalaväelased on väljaõppelt ja tegutsemiselt nagu ameeriklastel merejalaväelased: „Kompaniis on kolm rühma käsitulirelvadega sõdureid kergetel soomusmasinatel, rühm pioneere, mõned tulejuhid.“

Pühapäeval selgitas major Durand eelmisel päeval vastu võetud otsust õppus enne plaanitud aega lõpetada: „Liiga riskantne oli saata 130 meest öösel hiilides läbi metsa, kus jahimehed on samal ajal kuul rauas varitsemas. Mõtle, kui mõni jahimees peab põõsas sahistavat sõdurit hirveks ja tulistab? Parem oli sellist olukorda vältida. Pealegi oli täidetud õppuse põhiline ülesanne: leida ja hävitada valitud objektid.“

Kohalikel jahimeestel olid hirvejahis külas jahituristid Kesk-Euroopast. Kuigi neljapäeval oli jahimeestega kokkulepe, et jahti ei alustata enne, kui sõdurid on alast läbi liikunud, oli metsas siiski laske kuulda. See muutiski Prantsuse majori jahimeeste suhtes umbusklikuks.

KAPTEN KAUP: „VÕTSIME NEILT KÕVASTI ELUSID“

Kaitseliidu Saaremaa maleva pealiku ülesandeid täitev kapten Kristjan Kaup ütles, et kaitseliitlaste ülesandeks õppusel oli etendada prantslastele vastast. Ta tunnistas, et liitlased valmistasid Sõrve kaitsmisel palju peavalu, kuid andsid kaitseliitlastele hindamatuid kogemusi.

„Kindlasti polnud õppus klassikalise taktikaga, vaid väikeste gruppidena maastikule hajunud vastane kasutas liikumiseks tsiviiltaksosid ja kohalike inimeste abi,“ märkis kapten Kaup. „Et vastutegevuses oli mõnikümmend meest, koondasime oma jõud prantslaste püüdmiseks poolsaare kitsaimale lõigule, kus tekkis pudelikael. Võtsime neilt seal kõvasti elusid.“

Ent me organiseerisime liitlastele ka kaks mootorpaati, millega nad said luurejao rannikule toimetada ja pärast operatsioonialast välja viia.

„Organisatoorse poole pealt oli meil koostöö väga sujuv,“ kinnitas Kaup. „Kohalikud on harjutavate kaitseliitlastega harjunud. Vaid üks memmeke helistas hommikuse laskmise peale politseisse.“