LIHTNE, TÖÖKINDEL JA VÕIMAS - 120 MM MIINIPILDUJA m/41D

LIHTNE, TÖÖKINDEL JA VÕIMAS - 120 MM MIINIPILDUJA m/41D

Olles Kaitseliidus miinipildujaüksuse ridades ja varasema teenistuse jooksul nende relvasüsteemidega pikemat aega töötanud, võin kindlusega öelda, et miinipildujatel on meie lahingusüsteemis oma kindel ja väga tähtis koht.

Tekst: major (r) RISTO PÄRTEL , vabatahtlik autor

See on tavasõdurile kõige lähedasem pataljoni käsutuses olev kaudtule vahend ja tänu sellele on tuletoetus kättesaadavam kui mistahes suurtükiväeüksuselt. Iga väiksemgi ülem peaks teadma ja aru saama, mis jõudu omab talle abiks saadetud tulejuht, kes miinipildujapatarei abiga suudab vastast tõkestada ning pihuks ja põrmuks tampida. Ja kuigi juba pool sajandit vanad, on meie 120 mm miinipildujad m/41D oma omadustelt ja kasutusmugavuselt ühed paremad.

Kui rääkida ajaloost, siis miinipildujate eellasi ehk suudmest laetavaid kahureid on kasutatud juba aastasadu. Need relvad on jäänud oma töö- ja kasutuspõhimõtetelt samaks, kuid arendustegevusega on vähendatud nende kaalu, tehtud nad paremini transporditavaks ning suurendatud laskeulatust. Kõnealune kaartulerelv on jätkuvalt püsinud enamiku riikide arsenalis kui kerge, lihtne, töökindel ja võimsa toimega tuletoetusvahend.

Eestisse saabusid 120 mm m/41D järelveetavad miinipildujad Rootsi abina 2000. aastate alguses, kuid nende relvade ajalugu ulatub tunduvalt kaugemale. Relv baseerub 1930. aastate alguse Soome firma Tampella relvamudelil, kuid selle masstootmine algas alles pärast talvesõda. Relvastusse võtmine viibis algul laskemoona arendusprobleemide tõttu, hiljem aga Soome riigi 1935. aasta kaitsekulude kärbete tõttu. Kahju oli loomulikult suur, sest talvesõjas oleks neid hädasti vaja läinud,

Soome kaitseväe hankeplaanidesse lisati miinipilduja alles 1939. aasta lõpus ning võeti relvastusse koodnime all 120 Krh/40. See viimane number koodnimes näitabki Soome kaitsejõududesse kasutuselevõtu aastat 1940. Teise maailmasõja ajal vahetas ja müüs Soome miinipildujaid ka Rootsile.

Meie miinipildujad m/41 on Rootsis litsentsi alusel toodetud ja konstrueeritud samale Tampella relvale tuginedes, kuid nende ehitust on kõvasti täiustatud. Rootsi tootis üle 400 miinipilduja ja enamik neist kingiti sõjalise abi programmi raames Balti riikidele, kus need on nüüd Kaitseväe ja Kaitseliidu jalaväepataljonide miinipildujapatareides.

EHITUS JA TÖÖPÕHIMÕTE

Miinipilduja ehitus on ülimalt lihtne. Relv koosneb miinipildujarauast, tugiplaadist, harkjalast, sihikust ning alusvankrist. Sileda rauaõõnega ligi kahe meetri pikkune relvaraud suudab lennutada miini kuni 8 km kaugusele.

Relvaraua alumises osas on pääste- ja löögimehhanismiga varustatud urvik, mis toetub alusplaadile. Alusplaadi ülesanne on toestada relvarauda ja võtta vastu relva tagasilöök ning jaotada see maapinnale, taludes lasu hetkel kuni 40tonnist raskust.

Relvarauda toetavad keskkohast tugijalad, mis on varustatud mehhanismidega relvaraua laskenurga täpsemaks reguleerimiseks. Harkjalale kinnitub omakorda sihik relvaraua seadistamiseks ja sihtmärki suunamiseks.

Transpordiasendis on relv pakitud järelkäru meenutavale kaherattalisele alusvankrile, mis mahutab lisaks relvale ka kogu miinipilduja kasutamiseks ja hoolduseks vajamineva varustuse. Sõiduki taga vedades on alusvankril hea maastikuläbivus tänu laiale rattavahemikule, mis takistab ümberminekut, ja siledale põhjale, mis lubab ületada väiksemaid põõsaid ja kände. Miinipilduja täiskomplekti 700kilosest kaalust hoolimata võimaldab hästi tasakaalustatud alusvanker relvameeskonnal seda ise käsitsi positsioonile liigutada.

Laskmise ettevalmistamiseks söödetakse miin relvaraua suudmest sisse ja see vajub raskusjõu mõjul selle põhja. Sihikule sisestatakse vajalikud parameetrid, keerates paika skaalad. Relvaraud paigutatakse laskesuunda harkjalgu tõstes ja seda on võimalik teha 360 kraadi ulatuses.

Peenem häälestus tehakse harkjala mehhanismis olevatest väntadest reguleerides. Pääste- ja löögimehhanismi küljes on nöör, millest tõmmates vinnastatakse ja päästetakse löökur, süüdates miini laengud, mis omakorda lennutavad püssirohugaaside survel miini rauast välja. Tundub lihtne?

Jah, pauku teha on igast relvast suhteliselt hõlbus, kuid tähtis on ka vastasele pihta saada. Kuigi miinipilduja kasutamine on võimalik ka otselasuga, kasutades miinipilduja enda sihiku optikat, lasevad need relvad enamjaolt sinna, kuhu relvameeskonna silm ei ulatu – üle metsade, mägede või ehitiste. Selleks ongi loodud terve süsteem, mis meenutab orkestrit, kus hea muusika loomiseks on igaühel oma ülesanne täita.

MIINIPILDUJATE KASUTAMINE

Tavapärase jalaväepataljoni miinipildujapatareis on üheksa relva, mis teeb kolm relva miinipildujarühma kohta. On ka üksuseid, kus rühmas on neli relva, mis suurendab tulejõudu ja lisab taktikalise kasutamise paindlikkust.

Relv ise on ainult süsteemi üks osa, miinipildujapatareides tegutsevad ka relvameeskonnad, arvestajad, tulejuhid ja juhtkond, kes moodustavad terviku, et tagada oma üksustele tuletoetus õigel ajal ja õiges kohas.

Patarei juhtkond koordineerib väljaõppe- ja lahinguplaanid ning tagab, et üksusel oleks olemas kõik vajalik oma tegevuseks. Tulejuhid on üksuse silmad ja kõrvad eesliinil – nad kaardistavad lahinguvälja, valmistavad ette sihtmärgid ning edastavad tuletellimusi.

Tulejuhtimiskeskuses võtavad arvestajad tuletellimused vastu, kontrollivad ohutust ja kalkuleerivad, kuidas on saadud tuleülesannet optimaalseim täita ning milline kogus laskemoona on vajalik just konkreetse sihtmärgi mõjutamiseks. Olenevalt tuleülesandest – kas maha suruda, neutraliseerida või hävitada – valmistavad nad relvameeskondadele ette andmed, kuhu suunata ja kui mitu miini millises konfiguratsioonis ette valmistada.

Relvameeskonnad suunavad relvad sihtmärgile ja valmistavad ette laskemoona. Teinekord nõuab hävitav tulelöök ühest relvast järjest 32 lasu sooritamist. See tähendab, et need miinid tuleb eelnevalt kõik transpordikonteineritest välja võtta, seadistada sütik ja eraldada mittevajalikud laengud. Nimelt ei piisa relva laskmiseks erinevatele kaugustele ainult laskenurga muutmisest, vaid seda reguleeritakse eemaldavate heitelaengute kogusega, mis annavad miinile vastavale lennukaugusele sobiliku algkiiruse.

Tavaliselt sooritatakse ühest relvast eellaskmine, et näha, kas kõik on oma töö hästi teinud ning kuidas mõjutab miini trajektoori ilmastik. Miin lendab õhus üle poole minuti ja kui vastane liigub, tuleb sellega arvestada, et need kaks eelmainitut omavahel lõpuks ikkagi kohtuksid.

Tuule suund ja kiirus mõjutab ka suitsumiinide katteekraani tekkimise suunda ja kestust ning valgustusmiine, mis pannakse süttima juba kõrgel õhus ja mis libisevad tuule meelevallas lahinguväljast üle langevarju abil.

Miinipilduja miinide lennutrajektoor on hästi kaarjas, see võimaldab relvast lasta metsalagendikel või asulates ehitiste vahel, olles ise samal ajal kaitstud vastase vaatluse ja otsetule eest. Selline lennujoon lubab lasta ka varjatud objektide taha.

Eellaskmisele järgnevad vajadusel tuleparandused, seejärel kutsutakse mõjuvtuli, mille efektiivseks alaks loetakse 120 mm miinipildujarühma relvadest lastes 50 x 150 m. Tulelöök ettenähtud alale on muljetavaldav ja kõik, kes seda näinud on, kinnitavad kui ühest suust, et soovivad asuda sellest alast võimalikult kaugel. Vastavalt vastase tegevusele ja tule efektiivsusele võidakse tuleülesannet korrata või lisada täiendavad parandused.

LAI VALIK LASKEMOONA

Miin on varustatud eesosas sütiku, keskel terasest lõhkeainet sisaldava korpuse ja tagaosas stabilisaatoritega. Stabilisaatori varrele on tavamiinil olenevalt miinitüübist kinnitatud 4 kuni 6 heitelaengut.

Miinipilduja miine on hakatud üksusesiseselt kutsuma hellitavalt „põrsasteks“. Ei teagi, kas see on põhjustatud noore sea kaaluga laskemoonast või siis sellest, kuidas neid enne laskmist süles turvaliselt relvani tassitakse.

Miinipilduja laskemoona valikus on põhiliselt kild-, suitsu- ja valgustusmiinid. Kui vanemat tüüpi, koos relvadega Rootsist kaasa tulnud kildmiinid olid tilgakujulised ja lendasid kuni 6400 m kaugusele, siis praegu kasutusel

olevate miinide kuju on hulga voolujoonelisem, võimaldades 8400 m lennudistantsi. Kildmiini sütikutel on sedastamiseks kaks valikut, kas hetk- või viitsütik. Kui hetksütik paneb miini plahvatama praktiliselt kohe, kui see pärast välja laskmist alla langedes vastu maapinda puutub, siis viitsütik plahvatab mõne sekundi murdosa võrra hiljem, et miin suudaks tungida maapinda, läbi puulatvade või ehitiste katuse. Esimene on efektiivsem avatud maastikul ja teine varjunud vastase puhul.

Laskemoona nomenklatuuri on nüüd lisandunud ka radariga varustatud miin, mis tunneb kukkudes ära kauguse maapinnast ja plahvatab umbes nelja meetri kõrgusel õhus, mõjutades kaevunud vastast ülalt.

Suitsumiinid sisaldavad kas punast või valget fosforit, mis paisatakse miini plahvatamisel väikese lõhkelaengu abil laiali, see tekitab põlemisel suitsu ja süütab ümbruskonna. Valge fosfor süttib juba õhuga kokkupuutel, mistõttu on seda käepäraste vahenditega kustutada praktiliselt võimatu.

Valgustusmiinidel on korpuses pürotehniline element, mis on ühendatud väikese langevarjuga. Miini sütikule seatakse viiteaeg, millal see pärast rauast väljalaskmist õhus soovitud kohas rakendub, süüdates pimestavalt heledalt põleva „tõrviku“ valgusjõuga 1 000 000 cd ja heites selle miinikorpusest välja koos langevarjuga. Üks miin põleb peaaegu minuti ja lahinguvälja pikemaks valgustamiseks tuleb laskmisel kalkuleerida, et uus valgustusmiin süttiks enne, kui eelnevalt lastu kustub.

MIDA TOOB TULEVIK MIINIPILDURITELE

Kui küsida, kas tänapäeva sõjas on miinipilduja iganenud tööriist, siis minu vastus on, et kindlasti mitte. Ukraina sõja kogemused näitavad, et kui muuta senist taktikat ja kaasata tänapäevast tehnikat, on tegemist vägagi efektiivse relvaga.

Esiteks on tegemist väga väikese suurusega kaartulerelvaga, mida saab hõlpsalt transportida ja varjata. Tulejuhid ei pea ise olema vastasele ohtlikult lähedal, vaid nüüd on võimalik tuld juhtida droonidelt.

Side vaatlejate ja tulejuhtimiskeskuse vahel on muutunud digitaalseks ja andmeid tuleülesandeks on võimalik edastada ühe nupuvajutusega. Arvutiprogramm teeb arvestajate eest hetkega ära kalkulatsioonid, et anda relvameeskondadele vajalik info.

Kaitseväes on kasutusel tulejuhtimissüsteem TOORU, mis võimaldab juba täna juhtida kõikide meie kaudtulerelvade tuld alates miinipildujatest ja haubitsatest kuni mitmikraketiheitjateni välja.

Arendatud on ka täppislaskemoona, mis suurendab laskekaugust, parandab täpsust ning vähendab seeläbi ühe sihtmärgi mõjutamiseks vajamineva laskemoona hulka. Näiteks 120 mm miin Rapier on võimeline lendama kuni 15 km peale ja juhtima ennast ise täpselt ettenähtud sihtmärgile. Samuti on loodud laserjuhitavad miinid, mis suunatakse sihtmärgile lasersihtmärgistajate abil.

Tean, et plaanis on praegused relvad välja vahetada. Ka soomustatud üksuste koosseisus olevate miinipildujate kallal tehakse tööd nende paigutamiseks soomukitele, mis oleksid suutelised soomusmanöövriga samas tempos kaasa liikuma. Loodan, et uute relvade hankega avatakse meie miinipildujate arengus uus lehekülg koos tänapäevaste seadmete ning võimetega.

Elagu lendavad „põrsad“ ja need, kes neid karjatavad!

Video: 120 mm miinipilduja m/41 D: https://youtu.be/KyHjA0eO9o8

Video: https://youtu.be/Q3pcE0njP-Q?si=LuJPm-v8tU4NV7l1

Video: https://youtu.be/ZQDmlMQHo04?si=ay1u-aueuWcTcuRP

120 mm MIINIPILDUJA m/41D

• Kaliiber: 120 mm

• Praktiline laskekiirus: 8–10 l/ min

• Relva kaal (koos alusvankriga): 700 kg

• Relva kaal: 210 kg

• Kild-fugassmiini kaal: 12,5–16 kg

• Meeskond: 6

• Laskekaugus: maksimaalne 6400 (uue moonaga 8400) m, minimaalne 500 (uue moonaga 200) m

• Kaal: 260 kg

• Kaliiber: 120 mm

• Raua pikkus: 189 cm

• Miini algkiirus: 116 kuni 290 m/s

• Tuletihedus: kuni 20 lasku minutis