PUTINI VÄLISEDU RELV - SUHTED MOSLEMITEGA

PUTINI VÄLISEDU RELV - SUHTED MOSLEMITEGA

Mõiste ’kolmas maailmasõda’ oli küll visa juurduma, ent Venemaa agressioon Ukrainas ja Iisraeli sõda Gaza sektoris on nende ridade kirjutamise ajaks välistanud väiksemad hinnangud.

Tekst: TOOMAS ALATALU , politoloog

Samas on tänase suure protsessi mõistmiseks tark meenutada üht-teist kahest eelmisest verisest kokkupõrkest, sest kõigil kolmel juhul on ju tegu olnud maailma ümberjagamisega. Esimeses kahes sõjas toimus see piltlikult öeldes põhjapoolkeral, täna on võitlusesse haaratud ka see, mida kutsutakse globaalseks lõunaks.

Kui jätkata religiooni alusel, siis kuulus 1914.–1918. aasta sõjas kristlastest kaotajate poolele ka moslemite Türgi (Osmanite) impeerium ja 1939.–1945. aasta sõjas kristlastest kaotajate poolele šintoistlik Jaapan. Esimene mainitud sõda lõppes Türgi alade ülevõtmisega Prantsusmaa ja Suurbritannia koloniaalimpeeriumite poolt, seejuures nn Araabia maailma pearikkusest naftast ei teatud tollal midagi. Küll aga kavandasid Moskvas võimu võtnud bolševikud maailmarevolutsiooni ja olid selle juhtimiseks loonud Kominterni. Selle töös lõid kaasa ka Venemaa vallutatud moslemialade (Krimm, Kaukaasia, Kesk-Aasia) radikaalid, kes samas tunnustasid oma vaimse ja poliitilise keskusena Araabia poolsaarel asuvaid Mekat ja Medinat. Nad said õiguse osaleda ka 1926. aastal Mekas toimunud esimesel pan-islami kongressil – mõtlemapanev fakt, formaalselt oli NSV Liit ateistlik riik, kuid mõned valitud moslemid käisid ikkagi palverännakul Mekas!? Sestap pole ka ime, et tänase Saudi Araabia kui iseseisva kuningriigi esmatunnustajaks oli NSV Liit samal, 1926. aastal.

Me kõik teame – eriti tänu filmidele – Araabia Lawrence’it (Thomas E. Lawrence 1888–1935), kes Briti armee ohvitserina toetas araabia valitsejatest sõprade plaane, mis olid vastuolus Londoni koloniaalpoliitikaga.

Tegelikult tuleks vähemalt samaväärselt teada tatarlase Karim Hakimovi (1890–1938) elukäiku, kes otsis keset kõrbe üles Saudi Araabia valitseja, et teatada talle Moskva tunnustusest.

Hakimovi idee Saudi Araabia – NSV Liidu merekaubandusest ohustas Stalini kava luua liit Londoniga Berliini vastu ja Hakimov hukati Moskvas. Saudi Araabia kuningas aga keeldus Moskva uusi esindajaid vastu võtmast, nõudes teateid Hakimovist!

JÕUJOONED JOONISTUVAD VÄLJA

Hüpakem siit tänasesse – 1. oktoobril 2024 valis (2020. aastal loodud ajutrust) Hakimovi klubi oma aupresidendiks Venemaa asevälisministri Mihhail Bogdanovi, klubi presidendist Oleg Ozerovist aga sai septembris Venemaa suursaadik Moldovas, kus Euroopa-meelse võimu suurimaks mureks on türgi päritolu ja moslemiusku Gagauusia autonoomne piirkond.

Tuleval aastal tähistavad Venemaa ja Saudi Araabia oma suhete 100. aastapäeva.

Lisagem siia veel 2011. aastal loodud ja toimiv kahepoolne suhtlus Venemaa - Laheriikide koostöönõukogu (Gulf Cooperation Council, GCC, kuhu kuuluvad Bahrein, Katar, Kuveit, Omaan, Saudi Araabia, Ühendemiraadid) ja värskeim fakt – 16. oktoobril toimus Brüsselis Euroopa Liidu ja GCC esimene (!) tippkohtumine – ja kohe on selgem, miks eurooplaste jaoks peamises, Ukraina sõjas on seis liitlastega säärane, nagu ta on.

Sõda algas ju nii, et Venemaa oli üksi. Täna kasutab ta ka Iraani ja Põhja-Korea relvastust, viimase sõdureid, abiandjaks veel Hiina.

Poliitilisel rindel on aga seis säärane, et regulaarselt käib koos nn Ramsteini koalitsioon ehk 55 riiki, sealhulgas väljastpoolt Euroopat ja Põhja-Ameerikat Austraalia, Jaapan, Lõuna-Korea ja Uus-Meremaa.

Venemaa kandepinna näitamiseks kujuneb aga ühenduse BRICS kogunemine Tatarstani pealinnas Kaasanis 22.–24. oktoobril. BRICSi algliikmeiks on Brasiilia, Venemaa, India, Hiina, Lõuna-Aafrika, nüüd veel Egiptus, Etioopa, Iraan, Ühendemiraadid ja Vladimir Putini rehkendustes ka Saudi Araabia. On juba teada, et Kaasanis liikmete/ kandidaatide arv suureneb ja just moslemiriikide arvelt. Kohal on kindlasti Aserbaidžaani ja Türgi liidrid, samuti ÜRO peasekretär Antonio Guterres, kelle naabritega hetkel mitut sõda korraga pidav Iisrael on kuulutanud persona non grata’ks. Iisrael tulistab ka Liibanonis asuvaid ÜRO rahuvalvevägesid.

PIKK MÄNG

Kuidas säärane seis Ukrainas ja Lähis-Idas üldse tekkida sai, saab jällegi selgemaks tagasivaates teisele maailmasõjale ja Putini tegevusele Venemaa isevalitsejana.

Esmalt tõdeks moslemite jagunemist sunniitideks ja šiiitideks. Rivaalidest on esimesed enamuses, sestap mainigem üksnes šiiade riike ehk Iraani, Iraaki, Süüriat, Jeemenit – mille Iisraeli peaminister Netanyahu on kuulutanud kurjuse blokiks.

Teises maailmasõjas säilitas sunniitide Türgi peaaegu lõpuni neutraliteedi, kuid ilmne kalduolek lubas Stalinil 1945. aastal nõuda Ankaralt maad ja Bosporuse väinu. Augustis 1941 aga okupeeris Nõukogude armee Põhja-Iraani ja Briti armee LõunaIraani, mis oli Moskva ja Londoni esimene ühisoperatsioon pärast Hitleri kallaletungi oma senisele kamraadile. Värsked liitlased välistasid sellega Hitleri plaanid edasiliikumiseks Aasiasse (tasub mäletada sakslaste 1903–1940 ehitatud Berliini-Bagdadi raudteed!) ja juba teadaolevate naftaressurside juurde. Erinevalt Molotovi-Ribbentropi 1939. aasta pakti salaprotokollidest nägi Iraani tsoonideks jagamise lepe ette vägede lahkumist sealt pärast sõda, mis ka sündis, ent jättis pitserid järgnevatele arengutele.

Moslemiriikide iseseisvumine algas teise maailmasõja päevil ja viidi lõpule 1960ndatel. Täna, endiste koloniaalrahvaste mälule rõhumise ajal on oluline teada, et Moskvalgi on sellest ajast kahetised tulemused – Nõukogude armee tankide ja terroriga tagati oma nukurežiimide püsimine 1953 Saksa DVs, 1956 Ungaris ja 1968 Tšehhoslovakkias, ent kaotati sõda Afganistani sunni moslemitega (1979–1988). Aga see tähendas ka konflikti moslemimaailmaga, mis veel 1969. aastal oli ühinenud Islami Konverentsi organisatsiooniks (ICO).

KAARDIPAKK SEGAMINI

Nõukogude Liidu lagunedes üritas Venemaa koosseisus olnud Tatarstan suuremat autonoomiat, Tšetšeenia aga omariiklust. Viiest iseseisvunud Kesk-Aasia sunni vabariigist olid kolm valmis jagama ühist katust Venemaaga, Usbekistan ja Turkmenistan aga üritasid selgelt olla distantsil ja seotud Euroopaga. Sellest ka demokraatiat ja koostööd kuulutava GUUAMi (Gruusia, Ukraina, Usbekistan, Aserbaidžaan, Moldova) sünd 1997. aastal. Võtmeriigiks oli selles Usbekistan, kelle pealinnas Taškendis asutati 1992. aastal Moskva tänane sõjaline löögirusikas Kollektiivse Julgeoleku Lepingu Organisatsioon, mille liikmesusest loobus Usbekistan juba 2 aastat hiljem!

Usbekistani esivõimuri (1989–2016) Islam Karimovi tähetund oli osalemine NATO tippkohtumisel Washingtonis 1999, kaasalöömine rahupartnerluses (PfP) jne. Kuniks 2005. aastal puhkesid rahutused, mille mahasurumine tingis Euroatlandi riikidelt kriitika, mis viis Usbekistani GUUAMist lahkumiseni. Tuleb tõdeda, et Karimovi järglane esivõimuri kohal Mirziyoyev leppis kiiresti koostegutsemiseks Moskvaga. Täna on muidugi selge, et Usbekistani ja Ukraina rahutuste taga oli Kreml. Olen korduvalt kirjutanud, et Venemaa liidriks tõusnud Putin tegi nii peaministri kui presidendina oma esimesed välisvisiidid Usbekistani, mis on läbi aegade olnud Kesk-Aasia võtmeriik, ja saavutas, sealhulgas Tšetšeenias võitlevatele pühasõdalastele viidates, mida vaja. Ütleme nii – lõi usaldussuhted pealikega, kellest keegi ei kõhkle jõudu kasutamast.

Usbekistani esivõimuri (1989–2016) Islam Karimovi tähetund oli osalemine NATO tippkohtumisel Washingtonis 1999, kaasalöömine rahupartnerluses (PfP) jne. Kuniks 2005. aastal puhkesid rahutused, mille mahasurumine tingis Euroatlandi riikidelt kriitika, mis viis Usbekistani GUUAMist lahkumiseni. Tuleb tõdeda, et Karimovi järglane esivõimuri kohal Mirziyoyev leppis kiiresti koostegutsemiseks Moskvaga. Täna on muidugi selge, et Usbekistani ja Ukraina rahutuste taga oli Kreml. Olen korduvalt kirjutanud, et Venemaa liidriks tõusnud Putin tegi nii peaministri kui presidendina oma esimesed välisvisiidid Usbekistani, mis on läbi aegade olnud Kesk-Aasia võtmeriik, ja saavutas, sealhulgas Tšetšeenias võitlevatele pühasõdalastele viidates, mida vaja. Ütleme nii – lõi usaldussuhted pealikega, kellest keegi ei kõhkle jõudu kasutamast.

Moslemeid on Venemaal umbes 20 miljonit ehk alla 10% elanikkonnast, ometi suutis Putin veel 2003. aastal Malaisias ICO tippkohtumisel esinedes saada Venemaale vaatleja koht selles ühenduses, kus täna on 57 riiki. Au ja õigus, mida pole pälvinud ükski lääneriik!?

LÄÄS MÄNGITI ÜLE

Venemaaga seoses tehakse täna palju juttu sellest, kuidas Moskoovia vürstid pidid end alandama mongolite Kuldhordi impeeriumi valitsejate ees. Mõistagi pakub see võimalust tõmmata paralleele juhuks, kui Venemaa satub sõltuvusse Hiinast.

Paraku on märksa vähem juttu sellest, kuidas Kreml on nii Jeltsini kui ka Putini päevil oskuslikult kasutanud sunnide Tatarstani juhte (Mintimer Şäymiev, Röstäm Miñnexan) riigile olulise mitmerahvuselise ja -usulise esindusnäo loomiseks. Tšetšeen Ramzan Kadõrovi kasutamine on aga koloniaalpoliitika klassika – ühte klanni kasutatakse kogu rahva kontrolli all hoidmiseks.

Väljaspool Venemaad on Putin Kasahstani liidri (1984–2019) Nursultan Nazarbajevi abil ja tema usaldamisega suisa uskumatut korda saatnud.

Ukraina pärast peetava sõja eellooks on ju Euraasia Majandusliidu (EAEU) loomine 2013. aastal, kuhu Kiievit kärmelt tõmmata taheti. Säärase liidu loomise pakkus veel 1994. aastal Moskva ülikoolis esinedes välja Nazarbajev – fakt, mida Putin ise hakkas 2014. aastal reklaamima. Eks ole –nende ettepanek!

Tasuks mäletada sedagi, et nn Minski kokkulepped sündisid Tolliliidu (osa EAEUst) – Euroopa Liidu ja OSCE ühiskohtumisel, kus olid kohal Angela Merkel, Francois Hollande, EL väliskomissar Catherine Ashton, Putin, Lukašenko ja Nazarbajev. Viimane püsis Putini kõrval ja kohtus eraldi ka Ukraina uue presidendi Petro Porošenkoga.

Sunniit Nazarbajev oli meistervahendaja ka nn Iraani tuumaleppe sõlmimises kuue suurriigi, ELi ja šiiade Iraani vahel 2015. aastal – leping, millest USA järgmine president Trump lahti ütles. Nazarbajev jõudis aga vahendada (nn Astana formaat) ka kokkuleppeid Süürias.

Täna on siis seis säärane, et nii Ukrainas kui ka Iisraeli-Araabia 2023–? sõjas sõltub paljugi moslemitest, jämedaim ots on Saudi Araabia kroonprintsi Muhammad Bin Salmani (s 1985) käes. Kindlasti meenub paljudele Saudi ajakirjaniku Khashoggi tapmine ja tükeldamine saudide saatkonnas Türgis 2018, mida tehes arvestati mehe vihkamist tipus, s.t MBSi poolt.

Järgnesid kaadrid maailma vägevate G20 tippkohtumiselt, kus MBSiga hoidsid ühispildil distantsi kõik lääneliidrid, kuid Putin lõi temaga lõbusalt patsu. Küsigem – mis siis tänaseks on muutunud? MBS on parketikõlbulik!? Kaadrid rahuloleva Ursula von der Leyeni neljasilmakohtumisest MBSiga! Kas need Euroopa väärtused, millest täie suuga räägiti 2005. ja 2018. aastal, täna enam ei kehtigi? Või on Brüsselis ja ka ookeani taga aastaid tehtud ridamisi otsuseid, mis on lükanud mitme moslemiriigi esivõimurid eikellegimaale, kus autoritaarsete režiimide juhtidel oli kerge neid endaga koostööle kallutada.

Ja kuidas ikkagi on läinud niimoodi, et EL peab esimese tippkohtumise GCCga oktoobris 2024, kui Putin oli Ar-Riyāḑis toimunud tippkohtumisel 19. detsembril 2023, Lavrov aga sealsamas välisministrite kohtumisel septembris 2024?

Sõdade tulemus otsustakse põhimõtteliselt relvadega. Pikaleveninud sõdimiste korral määrab tulemuse paljuski ka tekkiv poliitiline taust. Nende ridade lugemise aegu on Kaasani kohtumise tulemused teada ja kindlasti saab tõdeda, et nood olnuks paljuski teistsugused, kui demokraatlikud ühendused EL ja NATO oleksid õigel ajal otsustanud mõndagi teisiti. Täna ju tõdetakse, et migrantide õigustega pandi mööda.

Venelastel on kõnekäänd „Vostok –delo tonkoje (ida – see on peenike teadus)“. Maailmale Kaasanist ja mujalt parimat tulemust lootes tuleb paraku tunnistada, et Kreml on viimasel ajal mänginud moslemitega mitu partiid paremini kui demokraatlikud jõud. Õnneks vigade parandus käib, nagu äsja sai tõdetud.