KURSK II EHK PUNASTE JOONTE JÄLGEDES

KURSK II EHK PUNASTE JOONTE JÄLGEDES

Ukrainlaste vastulöök läbi Venemaa tekitab ühtaegu nii lootust kui ka muret: kas niiviisi tegutsedes suudab riik vastu pidada ning kui kaua peab rindejoon Donbassis? Samaaegselt käib mõnel pool metafilosoofiline debattA selle üle, kas Ukraina on nüüd ise agressor oma agressori suhtes.

Tekst: HANNES NAGEL , kriisiuuringute keskus

Saksa tankid Vene territooriumil annavad alust ka teisele küsimusele: kas Saksamaa on nüüd sõdiv osapool? Kindel on vaid see, et Bundeswehri kapten Czarnitzki poleks osanud arvata, et alustab 15. augustil oma iganädalast ülevaatesaadet „Nachgefragt“1 tõdemusega, et Saksa tankid on taas Venemaal, või et kindralmajor Freuding jagab hinnanguid Ukraina rünnakukiilude edenemisest Kurski kaare all.

Millest räägib aga Kurski all toimuv laiemalt? Augusti algul alanud Ukraina erioperatsioon Kurski oblastis meenutab 2022. aasta Harkivi pealetungi, hõlmates esimeses faasis sihipäraseid ja mobiilseid lööke suhteliselt nõrgalt kaitstud Venemaa piirilõikudele.

Kurski operatsioon on laiemalt suunatud peamiselt sõjalise tasakaalu muutmisele ja surve vähendamisele Donbassis, väiksem roll on ka mainekahju tekitamisel ja režiimi usaldus-

väärsuse kahjustamisel. Ootamatu rünnak annab tunnistust Ukraina strateegilisest paindlikkusest ja soovist taastada initsiatiiv Venemaa kurnamissõja strateegia vastu. Võitluse viimine otse Venemaa territooriumile andis Ukrainale võimaluse mõjutada nii lahinguvälja dünaamikat kui ka rahvusvahelist avalikku arvamust.

Ajal, mil Ukrainale lubatud ressursid on viibinud ning mobilisatsioon hoiab ühiskonda pinges, oli Kurski lõigul operatsiooni alustamine suure kaaluga risk. Ressursside piiratusest hoolimata otsustas Ukraina Venemaale väljakutse esitada, et näidata Venemaa haavatavust ja parandada oma läbirääkimispositsioone.

Kurski pealetungil on ka suur sümboolne tähtsus nii Ukraina kui ka liitlaste jaoks. Pärast 2023. aasta takerdunud lõunapealetungi on sõda kaldunud tugevalt Venemaa kasuks, kes on teinud järkjärgulisi edusamme Donbassi piirkonnas. Kurski ründamisega demonstreeris Ukraina oma jätkuvat ründevõimet ja seadis kahtluse alla vastase väited lahinguvälja täielikust kontrollist. Operatsioon ei tõstnud mitte ainult armee, vaid kogu ühiskonna moraali ja saatis Ukraina liitlastele strateegilise sõnumi, tuletades neile meelde Ukraina vastupidavust ja jätkuva toetuse vajadust. Ukraina operatsioon näitab Venemaale veel oktoobrikuuski, et viimane ei saa lubada enda piiride haavatavuse eiramist.

MIKS JUST KURSK?

Kursk sihtmärgina peegeldab selle strateegilist tähtsust. Asudes Ukraina piiri lähedal, pole Kursk sobiv mitte ainult geograafiliselt, vaid ka sümboolselt. Erinevalt tugevalt kindlustatud Donbassi piirkonnast on Venemaa piir Kurski oblastis nõrgalt mehitatud ja kaitstud, muutes selle Ukraina manööversõja taktikatele atraktiivseks sihtmärgiks.

Oblast pakub ligipääsu ka logistikasõlmedele ja võtmetähtsusega energeetikataristule. Kurski kaudu lähenemine võimaldas Ukrainal maksimaalselt kasutada oma taktikalisi tugevusi, mobiilseid luure- ja diversioonirühmi koos mehhaniseeritud lahingugruppidega piirkonnas, kus Venemaa kaitse on vähem arenenud ja mehitatud kogenematute üksustega.

Esimese kahe nädala jooksul saavutas Ukraina Kurskis märkimisväärset edu, vabastades üle 1000 ruutkilomeetri jagu maad, kontroll saavutati seejuures pea saja asula üle3. Selle võimalikkus ilmestab operatsiooni saatnud üllatusmomenti ja Ukraina paranenud võimet läbi viia keerukaid ühendrelvaliikide manöövreid. Näiteks suutsid ukrainlased tõhusalt lõimida suurtükiväe, elektroonilise sõja ja mehhaniseeritud üksuste vahelise koostöö, millest jäi tugevalt puudu eelmise aasta pealetungil.

Veelgi enam näitas see Ukraina suutlikkust viia edukalt läbi suuremahulisi pealetunge, millele eelneb põhjalik planeerimis-, täideviimis- ja üksustevaheline koordineerimine koos saladuskattega, mis peab.

Samas on pealetung kaasa toonud märkimisväärseid väljakutseid nii Ukrainale kui Venemaale. Ukraina jaoks on pealetung ressursimahukas, tõmmates olulisi üksusi ja vahendeid Donbassi kaitsepositsioonidest eemale. Lisaks võivad Ukraina elektroonilise sõjapidamise jõupingutused, kuigi algul tõhusad, ajapikku Venemaa vastumeetmetega kohanedes nõrgemaks muutuda.

Venemaa probleemid on seotud ennekõike kahuriliha olemasolu, selle valmisoleku, distsipliini ja koordinatsiooniga. Nii on Kurski oblastit kaitsma saadetud regulaarväelasi, eelmise mobilisatsioonilaine veterane, FSB üksusi, piirivalvureid, ajateenijaid, ent ka kaukaasia tiktokkereid, kelle neutraliseerimisele on Ukraina 116. brigaadiB hinnangul kaasa aidanud ka nende parimad vaatlejad ZvezdanimeliseC armeekanali reporteritena, keda tänatakse suurepärase töö eest2, mis võimaldas mitmeid suuri kolonne geolokaliseerida ja kobarmoonaga töödelda.

PERSPEKTIIVID JA VÕIMALIKUD TAGAJÄRJED

Siiski ei tohi ülevate emotsioonide virvarris unustada, et pealetung kujutab endast Ukrainale märkimisväärset riski, sest see koormab ressursse ja võib jätta Donbassi positsioonid haavatavaks.

Samuti on oht, et Venemaa vasturünnak seab veelgi suurema pinge alla Ukraina reservid ning pikale veniv ekspeditsioon muudab varustusteede ja kaitsepositsioonide hoidmise keeruliseks. Venemaale toob operatsioon kaasa nii koheseid kui ka pikaajalisi väljakutseid, eelkõige tuleb Kremlil tegeleda piirikaitse nõrkuste maandamise ja strateegia lünklikkusega, eriti seal, kus regulaarvägesid täiendavad madala motiveerituse ja oskustega ajateenijad ja vähemkogenud üksused.

Kurski pealetungil on ka tagajärjed, mis ulatuvad kaugemale territoriaalsetest võitudest. Rünnates otseselt Venemaa territooriumit, on Ukraina näidanud valmisolekut eskaleerida konflikti strateegiliselt, muutes potentsiaalselt Lääne toetuse dünaamikat. Ukraina liitlased võivad tõlgendada operatsiooni märgina, et Ukraina on suuteline jätkusuutlikeks pealetungideks, mis võib mõjutada tulevasi abipakette ja suurendada relvastuse tarneid.

Seevastu on Ukrainal Kurskis mitu valikuvõimalust. Ühest küljest on võimalik konsolideerida oma saavutused, rajada Putini soovi(ta)tud puhvertsoon (küll Venemaale, mitte Ukrainasse) ja kaitseliin ning kasutada vallutatud alasid tulevasteks läbirääkimisteks mõjuvõimuna. Teisalt saab piirkonnast taganeda, kui lugeda rünnak pärast peamiste eesmärkide täitmist ja vangide võtmist õnnestunuks. See vähendaks pikaajalisi ressursikulusid ja võimaldaks keskenduda enam Donbassi kaitsele. Variandiks on ka laiendada operatsiooni veelgi sügavamale Venemaa territooriumile.

NÄHTAMATUD PUNASED JOONED

Vaatamata kõigele tasub meeles pidada, et Ukrainas ja Kurskis toimuvate sõjaliste erioperatsioonide erinevus ilmneb kõige ehedamalt neis kaadrites, mida maailm nägi mõlema algfaasis. Kui Ukrainas asusid paljud elanikud sõltumata oma soost, emakeelest ja vanusest sisuliselt esimesest meetrist alates vastupanu osutama, kas siis improviseeritud süütepudelitega või lihtsalt sõjakomissariaati järjekorda asudes, siis Venemaa reaalsus Kurski oblastis osutus vastupidiseks.

Maailm pidi ju nägema, kuidas Ukraina armee sooritab oma viimase meeleheitliku rünnaku 1944. aasta Ardennide stiilis, mille Venemaa peatab ilma pingutuseta ja seejärel lõpetab võidukalt Harkovis ja lõpuks Kiievis. Neile pidi Kurski oblastis ja piiripunktides vastu astuma fanaatiliselt ustav Vene armee ja rahvas, kes nagu üks mees kaitseb stalinistlikus vaimus isegi Sudžat (ja sealset Gazpromi kompressorjaama4) lõpuni välja. Läks teisiti, täpsemalt Viktor Tšernomõrdini tõdemuse как всегдa“ (vene k ’tahtsime parimat, aga välja kukkus nagu alati’) ja Jevgeni Prigožini pretensiooni „Шойгу, Герасимов, где, с*ка, боеприпасы?“ (vene k ’Šoigu, Gerassimov, ****, kus lahingumoon on?’) vaimus.

Kursk pakkus, vastupidi, kaadreid sellest, kuidas ukrainlased, järgides TASSi vahendusel Vladimir Putini 13. juuni5 üleskutset luua cordon sanitaire, teostavad ise alates 6. augustist puhvertsooni loomist.6

Samal ajal otsib Ukraina armee edutult neid kuulsaid punaseid jooni, mida viimased kaks aastat on Kreml iga natukese aja tagant maha tõmmanud. Kus need on, kas neid üldse on olemas ja kui ongi, siis mis värvi need tegelikult on? Vähemalt Kurski oblastist neid ei leia. Usutavasti jäävad ukrainlased oma elastsesse puhvertsooni sõja lõpuni, mis vastupidiselt Kremli ootustele on ajendanud osasid kohalikke juba kurtma, et okupatsiooniväed kohtlevad rõhutuid liiga hästi, mistõttu on hakanud levima usaldamatus Vene võimude vastu ja soov lahkuda Ukrainasse.7

Kurski kaarel all toimuv lahing on tragikoomiline juhtum, kus kõik on läinud ühtaegu totaalselt valesti ja õigesti ilma rüüstamiste, massihaudade ja piinamisteta, kusjuures vaenlane lausa tungleb hakklihamasina poole ja pommitab ise oma tsiviiltaristut maatasa. Kuid kas see kõik on oluline? Jah ja ei.

PUTIN: UKRAINA TULEB HÄVITADA

Kuna 5. oktoobril 2023 teatas Vladimir Putin TASSi vahendusel, et Venemaa piirid ei lõpe kuskil8, tuleb ka pärast sõja lõppemist mõista, et kuniks see diktaator ja tema poolt viljeletav russistlik ideoloogia võimul püsib, ei ole Ukraina ja Venemaa vahel kunagi rahu ega riigipiiri. On vaid kontaktjoon, mille kuumaks muutumine on aja küsimus. Sarnane riigipiiripoliitika oli ka Natsi-Saksamaal, mis esmalt stabiilselt kasvas ja lõpuks kahanes.

Putini mõttemaailma tajumisel on oluline mõista, kuidas ta oma tegevusega Ukrainas, eriti seoses Kurski oblastiga, oma strateegiat kujundab. Iga otsust, näiteks vägede tagasitõmbamist Donbassist, et tugevdada

Kurski rinnet, tuleks vaadelda peamise põhieesmärgi kaudu, mis suunab tema strateegiat, mille keskmes on Ukraina riigi valitsemisvõimetus. Seda veendumust on ta korduvalt ka avalikult välja öelnud, kõige tuntumalt vahest 2008. aasta NATO tippkohtumisel Rumeenias. Toona Bukarestis ütles Vladimir Putin üllatunud Ameerika Ühendriikide presidendile George W. Bushile: „Sa pead mõistma, George, et Ukraina ei ole isegi riik. Osa selle territooriumist on Ida-Euroopas ja suurem osa on meile antud.“9

Seetõttu on see kontseptsioon ka jätkuv strateegiline eesmärk, mis on alati enam väärt kui lihtsalt Venemaa territooriumi tagasivõitmine või Ukraina vägede väljatõrjumine Venemaa kontrolli all olevatest okupeeritud oblastitest.

Mõelgem selle peale, et kui Putin peaks jõudma järeldusele, et Ukraina vägede lubamine Venemaa territooriumile võib keskpikas perspektiivis õõnestada Ukraina võimet säilitada stabiilset valitsemist, nõustuks ta tõenäoliselt selle kui strateegilise sammuga. Nagu eesmärk pühitseb abinõu, kujundab eesmärk ka strateegiat ning vastavalt sellele reageerib ta sündmustele kohapeal. Sel moel on näiliselt tragikoomiline situatsioon Kurski oblastis ja küsimused stiilis, kas loobutakse Kurski oblastist, suures plaanis kahjuks teisejärgulised.

Keegi ei loobu millestki, ka mitte Ukraina oma territoriaalse terviklikkuse taastamisest, ning kohe kindlasti ei loobu Venemaa sümboolse nimega Kurski oblastist, kus Wehrmachti rünnak tagasi tõrjuti ja viimane edenes üle vastupealetungiks.

Väärastunud russismi ideloogial põhinev terrorirežiim võib selles hoopiski näha uut PR-võimalust – taasetendada sündmusi ja serveerida seda lõpuks kastmes, et nii pidigi minema ja see on osa strateegiast.

Seda vaatamata asjaolule, et kõik pidi läbi olema loetud päevadega – hõiva pealinn, alusta samaaegselt ulatuslikke sissetunge idas ja lõunas, näita ukrainlastele, et riigis puudub sõjalispoliitiline juhtkond ja parim lahendus on alistuda, et Vene armee saaks ilma suurema tülita alustada hääletu okupeerimise ja peatse Venemaa koosseisu annekteerimisega.

See oli toonane plaan ning vaatamata tehtud käikudele on lõppeesmärk jäänud samaks – okupeeri, hävita kohalik identiteet ja taasliida ala impeeriumiga, et anastatud ressursside arvelt edasi liikuda.

Sellest lähtuvalt on paindlik vasturünnak vähemuses ka ainuvõimalik lahendus, kui valida on halva ja veel halvema vahel. Kurski sündmused tõestavad taas, et käimas on väärtuspõhine konflikt, mille puhul on tegemist raskeima kategooria konfliktiga. Sügavale ja kollektiivselt juurdunud veendumusele, et Ukraina pole riik ja kuulub taasliitmisele, sekundeerib põhimõtteline soov olla iseseisev ja veendumus, et ei iial enam.

MÄRKMED:

A Vene okupatsioon on kuritegu, sest Moskva on agressor, samas kui Ukraina okupatsioon on vastus sellele kuriteole.

B 2023. aastal formeeritud 116. mehhaniseeritud brigaadi (ukr k 116-та окрема механізована бригада) välisuurtükiväe rügemendi koosseisus tegutseb Khorne Grupi nimeline luure- ja sihtmärkide tuvastamise patarei.

C Звезда (Zvezda) on Venemaa föderaalne avalik-õiguslik patriootiline propaganda telekanal. Kuulub meediakontserni Zvezda, mille üle teostab järelevalvet kaitseministeerium.

ALLIKAD:

1. Nachgefragt (2024, August 15). Nachgefragt: Panzergeneral Freuding – Ukraine-Offensive auf Russland und Frontverlauf [Video]. YouTube. https://www.youtube.com/watch?v=xP3QTufqxzo [@Bundeswehr].

2. Khorne Group (2024, August 9). Цитадель 2.0 . Surprise for Russians. [Post]. Telegram. https://t.me/ khornegroup/2423

3. [Anon.], 2024. Ukraine says it has seized 1,000 sq km in Kursk offensive as Putin vows 'worthy response'". The Guardian. 13.08.2024. Leitav: https://www.theguardian.com/world/article/2024/aug/13/ukraine-kursk-offensive-1000square-km-of-russia-seized-incursion

4. Shmulin, O. 2024. Satellite images emerge showing damaged Sudzha gas station in Russia's Kursk Oblast. Ukrainska Pravda, 12.08.2024. Leitav: https://www.pravda.com.ua/eng/news/2024/08/12/7470049/

5. TASS, 17.03.2024. Leitav: https://tass.ru/politika/20265179

6. Waterhouse, J. & Gozzi, L. 2024. State of emergency declared as Ukraine launches raid into Russia. BBC, 09.08.2024. Leitav: https://www.bbc.co.uk/news/articles/cm2n9y4nm3lo

7. Козовая, Л. 2024. Жители Unian, 03.10.2024. https://www.unian.net/war/zhiteli-kurskoy-oblasti-prosyatsya-v-ukrainu-predstavitel-voennoykomendatury-12775809.html

8. TASS, 05.10.2023. Leitav: https://tass.ru/politika/18921495

9. Stent, A. 2014. Putin’s Ukrainian endgame and why the West may have a hard time stopping him. CNN, 04.03.2014. Leitav: https://edition.cnn.com/2014/03/03/opinion/stent-putin-ukraine-russia-endgame/index.html