Sõda – millal see algas? 2 Radikaalid: hübriidsõja etturid
HARITUD SÕDUR
Kriisisotsioloogia ütleb, et igas kogukonnas on alati vähemalt 1% lepitamatuid rahulolematuid ja 10% nende toetajaid. Normaalsel rahuajal on need tegelased küll „pahurad“, aga ei ületa seda radikaliseerumise joont, millest teisele poole jäävad vägivaldsed sammud. Ent mis saab kriisiolukorras? Tekst: ILMAR RAAG, Toompea malevkonna pealik
KARRI KAAS
Kriiside süvenedes muutuvad pidurid nõrgemaks ja radikaliseerumise oht tõsisemaks. Enamasti tähendab kriis neile tunnet, et nad on äärmuslikult nurka surutud, või siis vastupidi, et nende „üritusel“ on tekkinud eduvõimalus, kui igaüks reaalselt kaasa lööb. Igal juhul on vaja organiseerunud initsiatiivgruppi, kes võib tulla ka piiri tagant. Rakendades seda rahvusvahelist üldreeglit Eesti venekeelse elanikkonna kohta, tähendaks see umbes 3000 lepitamatut „pahurat“. Aga nii palju ei ole riigi destabiliseerimiseks vajagi. Alustades IRA-st Põhja-Iirimaal kuni Talibanini Afganistanis on kokku loetud, et ülestõusnud moodustavad partisanisõja faasis elanikkonnast enamalt jaolt alla 0,1%. Eestis tähendaks see jämedalt võttes ehk 300 inimest, mida võiks võrrelda ka kahe GRU spetsnazi rooduga. Selline suhteliselt väike hulk organiseerunud inimesi on võimelised tekitama intsidente, millel on kogu ühiskonda halvav mõju. Pariisi terrorirünnakutes 2015. aastal osales koos otseste võitlejatega alla 100 inimese. Ka pronksiöö 6 | 2018
25
