Ukraina sõja mõjud Eestile

Sanktsioonide mõju avaldub Eestis peamiselt hinnatõusuna

Ajal, mil Euroopa on sõjategevuse küüsis ning miljonid ukrainlased võitlevad enda ja oma lähedaste elu eest, on läänemaailm võtnud seisukoha, et otseselt sõjategevusse ei sekkuta. Ukrainat toetatakse relvastuse ja muu varustuse tarnimisega ning loodetakse, et sõda ei laiene Ukraina piiridest kaugemale. Samal ajal on Venemaale kehtestatud enneolematult karmid majandussanktsioonid, mis kukutavad Vene riigi majanduse ajas mitukümmend aastat tagasi.

KRISTO AAB LHV majandusanalüütik M ajanduse globaliseerumine on praeguseks viinud olukorrani, kus riikidevahelised majandussuhted on tugevasti põimunud ja tootmisahelad veninud väga pikaks. Juba 19. sajandi algul Inglise majandusteadlase David Ricardo väljatöötatud teooria ja selle hilisemate edasiarenduste kohaselt on maailmamajandusele kokkuvõttes kasulikum, kui kõik riigid toodaksid neid tooteid, mille puhul neil on suhteline eelis ehk alternatiivkulu teiste toodete tootmise suhtes on kõige väiksem. See tähendab, et riigid on oma majanduse üles ehitanud teadmisele, et ei ole mõistlik kõike ise toota, vaid osa lõpptooteid ning ka vahekaupu on kasulikum teistest riikidest sisse vedada.

Venemaa majanduse isoleerimine muust maailmast tähendab, et nüüdsest peab Venemaa kõigega taas ise

Enne 24. veebruaril Ukrainas lahvatanud sõda tuli pea kogu Eestis kasutatav maagaas Venemaalt. Nüüd on leitud ka muid variante, aga üks on kindel: gaas kallineb. Foto: Shutterstock

Kas teadsid?

h Eesti Pank prognoosib, et 2022. aastal Eesti majanduse maht jooksevhindades küll kasvab, kuid hinnatõus kärbib nominaalse majanduskasvu nulli lähedale või väiksesse miinusesse. h Majanduskasv* –0,4% h Hinnatõus 10,2% h Töötus 6,7% h Keskmise palga muutus 7,9% h Reaalpalga muutus ligi –2% * Nominaalne majanduskasv miinus hinnatõus

Allikas: Eesti Pank

hakkama saama. Asendus tuleb leida nii läänes valmistatud ravimitele, autodele kui ka muudele kõrgtehnoloogilistele seadmetele, mille valmistamiseks puudub Venemaal vajalik oskusteave. Poodidest kaovad Coca-Cola ja Prantsuse konjakid ning uksed sulgevad tuntud üleilmsed toitlustusketid, nagu McDonald’s, Starbucks, KFC ja teised.

Siiski on majandussuhete katkestamisel alati ka teine pool. Kuigi Eesti ja Venemaa majanduslikud seosed on pärast 2014. aastat järk-järgult kahanenud, on meil endiselt valdkondi, kus äkiline idasuunaline kaubandusembargo lööb igapäevase töörütmi segamini ja ettevõtjad peavad hakkama

tarneahelaid ümber korraldama. Eksportivas sektoris saavad enim kannatada elektroonika- ja masinatööstus, veidi vähem keemia- ja metallitööstus. Mõju avaldub peamiselt üksikute ettevõtete raskuste näol, kelle kliendiportfellis on Venemaa ettevõtted tähtsal kohal. Suuremat süsteemset mõju kehtestatud sanktsioonid eksportivale sektorile ei avalda – see efekt elati läbi pärast 2014. aasta Krimmi sündmusi.

Kogu Ida-Euroopa sõltub suurel määral Venemaa ja Ukraina rauast ja terasest.

Toormepuudus süveneb

Suurem mõju Eesti majandusele avaldub mitmesuguste tööstustoormete impordi katkemise tõttu. Venemaa on tuntud oma rikkalike maavarade poolest, mida eksporditakse kõikjale maailmas. Nii tuleb sisuliselt kogu Eestis kasutatav maagaas Venemaalt. Lisaks sellele kasutatakse tööstuses ohtralt Venemaalt pärit rauda ja terast ning ehituses ja puidutööstuses puitu. Põllumeeste jaoks on väga olulised gaasitootmise kõrvalproduktina valmistatavad mineraalväetised. Sisse tuuakse ka märkimisväärses koguses eri naftasaadusi, kuid suurem osa neist re-eksporditakse ehk selle tegevuse mõju Eesti majandusele pole kuigi suur.

Ligikaudu viiendik Eesti tööstuses ja ehitussektoris kasutatavast saematerjalist pärineb Venemaalt. Tegelikult on ka Eesti metsavarud piisavad, et vajaduse korral puidusektorile ajutiselt leevendust pakkuda – näiteks saematerjali viime ise riigist välja enam-vähem samas mahus kui seda impordime. Ekspordivoogude ümbersuunamise asemel on aga loogilisem riigisisene alternatiiv suurendada kohalikke raiemahte ja seeläbi toormaterjali hulka. See vajab seadusandjalt kiiret ja otsustuskindlat tegutsemist, sest elusa puu jõudmine metsast saekaatrisse ja sealt lõppkasutusse võtab omajagu aega.

Hinnatõusust pole pääsu

Kehvem on lugu metallitoormega, mida Eestil kodusest tööstusest võtta ei ole. Kogu Ida-Euroopa sõltub suurel määral Venemaa ja Ukraina rauast ja terasest, nüüd on aga ühed kaubavood sanktsioneeritud ja teises kohas pole ettevõtted sõja tõttu lihtsalt võimelised midagi tootma. Lisaks Venemaale toob Eesti toormetalli sisse ka Soomest, Poolast, Lätist, Rootsist ja mujalt, kuid osaliselt ringleb ka seal Vene toormest valmistatud kaup. Teisalt, kui kõik huvilised pöörduvad edaspidi teiste riikide tootjate poole, jääb turul pakkumisest kindlasti puudu ja hinnad tõusevad kiiresti. Esimesed näited sellest on juba olemas.

Toorainepuuduse tõttu satuvad keerulisse olukorda kindlasti nii puidu-, metalli- kui ka masinatööstus, samuti ehitussektor. Samas ei saa alahinnata sanktsioonide mõju transpordisektorile, sest ühest küljest kaob ära idasuunaline kütusetransiit raudteel, kuid teisalt vähenevad ärimahud ka õhu- ja maanteetranspordis. Mootoribensiini ja diisli puudust ei tohiks Eestis tekkida, sest juba praegu kasutame peamiselt Soome ja Leedu rafineerimistehaste toodangut, kus Vene toorme osakaal on väike.

Maagaasi asendamine on veidi probleemsem, sest see vajab spetsiifilist taristut, mille väljaehitamine võtab aega. Lisaks gaasiküttest sõltuvatele majapidamistele on gaas oluline sisend näiteks toiduainetööstuses ja gaasi kallinemine süvendab juba niigi buumivat toiduainete hinnatõusu veelgi. Samas näitavad kõik märgid, et gaasikraanide täielikult kinnikeeramisest pole huvitatud kumbki pool. Toormete hinnad jäävad aga pikaks ajaks kõrgele, sest sissetöötatud tarneahelad on sõja tõttu purunenud ja pigem terendab kõikide toormete puhul ees mõõdukas defitsiit.