omavahel kontaktis. See tähendab sisuliselt seda, et igasuguse aja ja ruumi koos-teisenemise korral hakkab kontakt keha ja aegruumi vahel, milles keha eksisteerib, kaduma. Keha nagu „väljuks“ ajast ja ruumist. Ajas rändamise korral peab keha olema ju ajast väljas, et see saaks üldse liikuda ühest ajahetkest teise. See on üldse esimene füüsikaline tingimus sooritamaks tõelist aja rännakut.
1.1.4 Universumi paisumine ja selle seos ajas rändamisega
Ajas rändamise teooria järgi on igal ajahetkel oma kindel ruumipunkt. See tuleneb sellest, et aeg ja ruum on üksteisest lahutamatult seotud ning seetõttu peab inimene ajas rändamiseks liikuma ruumidimensioonis. Looduses avaldub see Universumi kosmoloogilise paisumisena, mille tõttu Universumi ruumala suureneb ajas. Selles seisnebki aja ja ruumi omavaheline seos ( ehk üksteise lahutamatuse printsiip ): igal ajahetkel on Universumi ruumala erinev ehk mida suurem on Universum, seda kauem ta ka eksisteerib ajas. Ajas eksisteerimiseks peab Universum paisuma. Universumi paisumise tõttu muutuvad kõikide kehade ruumikoordinaadid ajas.
1.1.4.1 Ajas liikumise avaldumine Universumis
Universumi kosmoloogilise paisumise korral tekib küsimus, et kas Universum paisub inertsiaalselt või mitteinertsiaalselt. See on Universumi paisumise inertsiaalsuse küsimus, mis on absoluutselt fundamentaalse tähtsusega. Näiteks kuna Universumi ruum tervikuna paisub, siis klassikalise füüsika põhjuse ja tagajärje loogika arusaama järgi pidi selle põhjustajaks olema mingi algsündmus, mille tagajärjel hakkas kogu Universumi ruum tervikuna paisuma. Seda algpõhjust kujutatakse plahvatusena, mida nimetatakse Suureks Pauguks. Selle järgi paisub Universumi ruum inertsist ( peaaegu umbes nii nagu plahvatuse tagajärjel lendavad killud inertsist ümbritsevasse ruumi laiali ), sest igasugusel liikumisel peab olema tekkepõhjus. Niimoodi tekitas Universumi paisumise sündmus, mida nimetatakse Suureks Pauguks. Kuid teine võimalus seisneb selles, et Universumi paisumise näol esinebki aja, ruumi ja liikumise omavaheline seos. See tähendab seda, et Universum ei paisu tegelikult inertsist ehk mingi algsündmuse tagajärjel, vaid aja, ruumi ja liikumise omavaheline fundamentaalne füüsikaline seos nähtubki just Universumi paisumise näol. Selle vaate järgi on Universumi paisumine mitteinertsiaalne, mis pealtnäha ei vasta klassikalise füüsika põhjuse ja tagajärje loogika arusaamale. Albert Einstein ühendas relatiivsusteoorias omavahel aja ja ruumi ühtseks aegruumiks. Aeg ja ruum on ühe kontiinumi kaks erinevat tahku. Kuid ajas rändamise teoorias ühendatakse aegruum ka liikumisega. Kosmilise reliktkiirguse olemasolu avastamist peetakse Universumi Suure Paugu teooria empiiriliseks tõestuseks. Kuid lähtudes Universumi paisumise inertsiaalsuse probleemist, siis on siingi mitu tõlgendus võimalust. Universumi inertsiaalse paisumise järgi sai Universum ( mateeria, aeg ja ruum ) alguse sündmusest, mida me nimetame Suureks Pauguks. Universumi mitteinertsiaalse paisumise järgi ei tõesta reliktkiirgus mitte midagi muud kui ainult seda, et Universumi paisumisega on muutunud aine tihedus ja vastavalt sellele oli üliväikese Universumi korral ainetihedus lihtsalt ülisuur, mistõttu oli ka Universumi keskmine temperatuur väga suur. Selle 16
