KALJUJÄRV: teatritöö teeb lapsele kiiresti selgeks, mis on kohustus ja vastutus

Kui näitleja Rasmus Kaljujärv oli väike poiss, mängis ta kaasa õige mitmes kodulinnateatri Vanemuine lavastuses. Üks neist oli William Shakespeare’i tragöödia „Macbeth“. Aastal 1987. Ses lavaloos kehastas Rasmus Macduffi poega. Nüüd mängib Eesti Kontserdi, Eesti Draamateatri ja Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri ühisprojektis on ka teatriasjaga. Kui tal huvi on, siis võimaldan seda. Eks pead oma last ka väga hästi tundma teadmaks, kas ta üldse on selliseks väljakutseks sobilik. Tobiasel tundus huvi ja tahtmist olevat. Kui sellest talle rääkisime, võttis ta kõigepealt mõtlemisaja ja ütles siis, et tahab proovida.“

„Macbeth“ sama rolli Rasmuse kuueaastane poeg Tobias.

„Ta on saanud julgust ja enesekindlust.“

Täpselt samal kombel sai Rasmuski oma elu esimesed teatrirollid. Alguse said need siis, kui ta oli kolmeaastane. Esimene oli lavastuses „Ma langesin esimesel sõjasuvel“. Rasmuse sõnul polnudki see roll, sest tal tuli lihtsalt vaguralt näitleja süles is tuda.

Aastal 1986 tuli

Vanemuises lavale

„Aeg tulla, aeg minna“. Rasmuse isa Hannes Kaljujärv (pildil) kehastas noort Andrest, Rasmus aga väikest Indre kut. Ses lavaloos oli tal koguni tekst: „Kas Juku ja Kata ja Anni lähevad kolliauku?“ Hannes ütleb tagantjärele, et see oli tõeliselt armas stseen. Ning aasta hiljem tõi Vanemuine lavale „Macbethi“, kus Hannes kehastas Macduffi ja Rasmus tema poega. Nagu Tobias nüüdses „Macbethis“, sai Rasmuski noist proovidest-etendustest hindamatu kogemuse.

Kui kerge südamega Hannes omal ajal väikese Rasmuse lavale lubas? „Olin siis ise paras vasikas,“ naerab Hannes. „Eks see oli ikka vastutus ja kohustus, ent minusugune hajus isa na gu ma tollal olin, ei mõelnud, mida see kaasa toob. Kui oleksin teadnud, poleks võtnud. Noh, tõesti, sel ajal ei mõtle ju!“ Teisalt

„Ma olin ise sel ajal paras vasikas! Eks see oli ikka vastutus ja kohustus, ent minusugune hajus isa nagu ma tollal olin, ei mõelnud, mida see kaasa toob.“

Hannes Kaljujärv ajast, kui poeg Rasmus teatris esimesi rolle tegi oli Rasmus nagunii teatrimajas vabakäigul, käis mööda maja ringi, kõik kolleegid teadsid teda – see oli talle läbinisti tuttav paik, Vanemuise suur maja oli poisil keldrist pööninguni läbi uuritud.

„Toona käisid asjad samamoodi kui praegu: näitlejal rollile paslikus eas laps kodus kasvamas, toogu aga teatrisse! Nii läkski. Ega mina tajunud ka tema tööd teatris –ei proove ega etendusi – erilise koormana. Õnneks mängis ta samades tükkides, kus minagi. Tulime teatrisse koos ja läksime ära koos. Mulle väga meeldis!“ Rasmus tuli, jäi ning on tänaseks vabakutseline näitleja.

AIGI VIIRA aigi.viira@ohtuleht.ee

„Teatris on ikka nii, et kui lavale on lapsi vaja, siis esmajoones vaadatakse nende näitlejate otsa, kes truppi kuuluvad,“ räägib Rasmus. „See on loogiline, sest see on kõige lihtsam. Näitlejad ise teavad, mida proovides ja etendustel käimine kaasa toob, eks logistiliseltki ole see kõige kergem.“ Ent siiski pole kõik nii lihtne kui näib. Vähemalt sellele näitlejale mitte, kes oma lapse lavastusse kaasa toob.

„Otsus laps lavale kaasa võtta on hästi läbi mõeldud ja kaalutud,“ ütleb Rasmus. „Samamoodi nagu püüan läbi kaaluda selle, millisesse trenni või huviringi laps läheb,

„Samamoodi nagu püüan läbi kaaluda selle, millisesse trenni või huviringi laps läheb, on ka teatriasjaga. Kui paistab, et tal huvi on, siis võimaldan seda.“

Rasmus Kaljujärv poeg Tobiase teatrilavale lubamisest

„Ta teadvustab, et see on kohustus.“ „Vaevalt, et Tobias päris täpselt aru saab, mis see näitleja töö on, aga igal juhul on „Macbeth“ olnud meie perele suurepärane kogemus,“ lausub Rasmus (pildil) nüüd, kui esimene „Macbethi“ mängutsükkel on läbi ja teine ootab ees. „Kogu selle asja eesmärk oli meie pere jaoks ainult see, et pakkuda lapsele kogemust. Seda on ta vaieldamatult ka saanud. Areng, mille ta on oma kasvamises teinud alates sellest, kui esimest korda lavale sattus, on olnud päris pöörane. Ta on saanud julgust ja enesekindlust ning see kandub üle ka tema teistesse igapäevategevustesse.“

Teatrikogemus ei andnud Tobiasele pelgalt enesekindlust ja julgust, vaid ka arusaamise vastutusest. „Ta teadvustab, et see on tema töö, ning saab aru, et töö on kohustus. See on ülimalt oluline,“ rää- gib Rasmus. „Tema kuue eluaasta juures on see väga suur vastutus, aga ta on suuteline seda kandma ning mõistab, et mingeid asju peab tegema lihtsalt seepärast, et oled võtnud endale selle kohustuse. Isegi siis, kui on paha tuju, kui on kõht tühi või mõtled, et ma täna ei viitsi – etendust ära jätta ei saa. Me oleme selle kõik temaga väga tõsiselt läbi rääkinud. Ta on asjast hästi aru saanud ja siiamaani on tema kohusetunne väga hästi pidanud.“

Stseen lavastusest „Macbeth“. Tobias Kaljujärv ja Hanna Brigita Jaanovits.

Katsumus ka lapsevanemale

Tõsi, näitlejast lapsevanemale tähendab võsukese töö teatris veel ühte kohustust, sest laps peab proovidesse-etendustele-koju jõudma: „Eks see on perekonnale logistiline lisakatsumus, aga meiegi tunneme – nagu arvatavasti ka kõik teised pered –, et oleme logistikas maailmameistrid.“

Rasmus lisab, et oma perekonnas on nad abikaasaga püüdnud lastele pakkuda võimalikult laia kogemuste ampluaad: „Kui laps tunneb, et tal on huvi, ja meil hammas vähegi peale hakkab, siis oleme soovitut talle võimaldanud. See käib nii huviringide, trennide kui nüüd ka töökasvatuse kohta.“

Töö juurde käib palk. Ka lastest näitlejate puhul. Ent see pole kõige olulisem. „Eks see ole rohkem kommiraha,“ sõnab Rasmus. Tõepoolest, teatritöökogemuse kõrval on tasu selle eest üsna pisike boonus. „Teenimise peale ma küll ei mõelnud,“ tõdeb Hanneski ammuseid aegu meenutades. „Aga siis, kui lavastuses „Mowgli“ mängisin mina tiigrit ja Rasmus Mowglit, ostis ta saadud tasu eest endale jalgratta. Mäletan, et selle üle olin küll uhke – mõtle, ise ostab ratta, omateenitud raha eest!“

KAKS KALJUJÄRVE

KORRAGA LAVAL: Hannes ja Rasmus Kaljujärv 2005. aastal Emajõe Suveteatri lavastuses „Hulkur Rasmus“. Hannes kehastas Oskarit, Rasmus oli nimiosas.