K ATH ERI N E
illustratsioonid Patricia Castelao
APPLEGATE
Originaali tiitel: One and Only Ivan Katherine Appelgate HarperCollins Children’s Books
Text copyright © 2012 Katherine Applegate Illustratsioonid © 2012 Patricia Castelao ISBN 978-9949-9592-7-3 (trükis) ISBN 978-9949-9592-8-0 (epub) Tõlge eesti keelde © Mario Pulver ja Pikoprint OÜ 2014 Tõlkija: Mario Pulver Toimetaja: Vilve Torn Kujundaja: Heigo Kütt
See raamat on uhkusega trükitud keskkonnasõbralikule paberile. Keskkonnasõbraliku metsanduse all mõistetakse FSC süsteemis sellist metsamajandamise viisi, mis säilitab metsade elurikkuse, produktiivsuse ja looduslikud protsessid. Rohkem informatsiooni vaata www.pikoprint.ee/roheline Trükitud Eestis trükikojas Printon
Juliale
„Iial pole hilja hakata selleks, kelleks oleks võinud saada.” George Eliot
sõnastik
domeen: territoorium Hõbeselg (vahel harvemini ka hallpealik): rohkem kui kaheteistkümne-aastane täiskasvanud isane, kelle seljal on hõbedane karv – Hõbeselg on autoriteet, kes vastutab pere kaitsmise eest limane šimpans (släng, solvang): inimene (viitab higile karvutul nahal) minu-pall: kuivanud väljaheide, millega vaatlejaid loopida Mitte-Kull: täistopitud mängugorilla mühatus: norsatav, siga meenutav urahtus, millega gorillavanemad väljendavad oma ärritust
rinna tagumine: korduv rinnale prõmmimine ühe või mõlema käega, et tekitada valju heli (gorillad kasutavad seda mõnikord ähvardamiseks, et vastast hirmutada) väätimine: rahumeelne kiikumisele)
mäng
(viitab
väätidel
9855 päeva (näide): kui metsikud gorillad tavaliselt mõõdavad aja möödumist aastaaegade või toidu kättesaadavuse järgi, siis Ivan on valinud päevade lugemise. (9855 päeva võrdub kahekümne seitsme aastaga)
tere
Mina olen Ivan. Olen gorilla. See pole nii kerge, kui paistab.
1
nimed
Inimesed kutsuvad mind Kiirtee-Gorillaks. Ahv väljasõidul nr 8. Üks ja Ainus Ivan, Võimas Hõbeselg. Nimed on minu, aga mitte mina. Mina olen Ivan, lihtsalt Ivan, ainult Ivan. Inimesed raiskavad sõnu. Loobivad neid kui banaanikoori ja jätavad mädanema. Igaüks teab, et koored on maitsvaim osa. Sa vist arvad, et gorillad sind ei mõista. Muidugi, sa ilmselt arvad sedagi, et me ei suuda püsti kõndida. Proovi tund aega nukkidel käia. Ütle nüüd ise: kumb on lõbusam?
2
kannatlikkus
Olen aastate jooksul õppinud mõistma inimeste sõnu, aga inimkõne mõistmine pole sama kui inimeste mõistmine. Inimesed räägivad liiga palju. Vadistavad nagu šimpansid, ajavad maailma müra täis isegi siis, kui neil pole midagi öelda. Mul läks veidi aega, enne kui tundsin ära kõik inimhääled, suutsin punuda sõnu lauseteks. Aga mul jagus kannatlikkust. Kannatlikkus on kasulik, kui oled ahv. Gorillad on kannatlikud kui kivid. Inimesed mitte nii väga.
3
kuidas ma välja näen
Olin kord metsik gorilla ja näen endiselt selline välja. Mul on gorilla häbelik pilk, gorilla kaval naeratus. Kannan lumist karvasadulat, Hõbeselja mundrit. Kui päike soojendab mu turja, heidan gorilla majesteetlikku varju. Minu suuruses näevad inimesed väljakutset iseendale. Nad kuulevad tuules võitlust, mina mõtlen aga vaid sellest, kuidas pärastlõunane päike meenutab küpset nektariini. Olen vägevam kui ükski inimene, 180 kilogrammi puhast jõudu. Mu keha oleks kui lahinguks loodud. Mu käed ulatuvad väljasirutatuna kõrgemale kui kõige pikem inimene. Mu suguvõsa puu sirgub samuti kaugele. Olen suur ahv ja sina oled suur ahv ja samuti ka kõik need šimpansid ja 4
orangutanid ja bonobod – kõik meie kauged, umbusku väärivad sugulased. Tean, et see on häiriv. Ka mul on raske uskuda, et ajas ja ruumis on side, mis ühendab mind selle kasvatamatute klounide rassiga. Šimpansid. Neile pole ühtegi õigustust.
5
väljasõit nr 8 tsirkusekaubamaja ja videomängusaal
Elan inimasulas, mille nimi on Väljasõit nr 8 Tsirkusekaubamaja ja Videomängusaal. Asume mugavalt I-95 kiirtee ääres ning etendused on kell kaks, neli ja seitse, 365 päeva nädalas. Mack ütleb seda, kui vastab tirisevale telefonile. Mack töötab siin kaubamajas. Tema on boss. Mina töötan ka siin. Mina olen gorilla. Tsirkusekaubamajas keerleb kogu päev krääksuva muusikaga karussell ning kauplejate seas elutsevad pärdikud ja papagoid. Maja keskel asub pinkidest ring. Siin võivad inimesed oma tagumiku peal istuda, kui nad pehmeid kringleid mugivad. Põrand on kaetud surnud puudest tehtud saepuruga.
6
Minu domeen on ringi ühes otsas. Elan siin, sest olen liiga palju gorilla ja mitte piisavalt inimene. Stella domeen on minu kõrval. Stella on elevant. Tema ja Bob, kes on koer, on mu kallimad sõbrad. Hetkel pole mul gorilladest sõpru. Minu domeen on tehtud paksust klaasist, roostetavast metallist ja karedast tsemendist. Stella domeen on piiratud metallvarbadega. Päikesekarude domeen on puust, papagoidel traatvõrgust. Minu kolm seina on klaasist. Üks on pragunenud ja selle alumisest nurgast puudub väike tükk, umbes mu käelaba suurune. Tegin selle augu pesapallikurikaga, mille Mack mulle kuuenda sünnipäeva puhul andis. Pärast seda võttis ta kurika tagasi, kuid lubas mul kurikaga kaasas olnud palli endale jätta. Ühe mu domeeni seinale on maalitud stseen vihmametsast. Seal on veeta kosk, lõhnata lilled ja juurteta puud. Mina seda ei maalinud, ent ma naudin 7
seda, kuidas kujundid üle mu seina voogavad. Isegi, kui see pole suurem asi vihmamets. Mul veab, et minu domeenil on kolm akendega seina. Näen kogu kaubanduskeskust ning veidi ka maailma selle taga: üleerutatud kuulimängumasinaid, roosasid suhkruvati pilvi, otsatut ja puudeta parkimisplatsi. Platsi taga laiub kiirtee, kus autod tormavad lõputult edasi. Hiiglaslik silt selle ääres meelitab neid peatuma ja puhkama nagu gaselle joogikohas. Silt on kuhtunud, värvid ähmastunud, kuid ma tean, mis seal öeldakse. Mack luges kord selle sõnad kõva häälega ette: „TULGE KÜLLA: VÄLJASÕIT NR 8 TSIRKUSEKAUBAMAJA JA VIDEOMÄNGUSAAL, KUS ELAB ÜKS JA AINUS IVAN, VÕIMAS HÕBESELG!” Kahjuks ma ei oska lugeda, kuigi soovin, et oskaks. Juttude lugemine oleks kena viis mu tühje tunde täita. Kord aga õnnestus mul nautida raamatut, mille üks 8
talitajatest mu domeeni j채ttis. See maitses termiidi j채rele. Kiirteereklaamile on joonistatud klouniriietes Mack ja Stella tagajalgadel. Ja veel 체ks vihane loom raevukate silmade ning sakris karvaga. See loom peaks olema mina, aga kunstnik eksis. Mina pole ealeski vihane.
9
Viha on väärtuslik. Hõbeselg kasutab viha selleks, et korda hoida ja oma salka ohust teavitada. Kui mu isa vastu oma rinda tagus, ütles see: Ettevaatust, kuulake, mina olen siin juht. Olen vihane, et teid kaitsta, sest selleks ma sündisin. Siin, oma domeenis, pole kedagi kaitsta.
10
väikseim tsirkus maailmas
Mu naabrid siin Tsirkusekaubamajas teavad paljusid trikke. Nad on üks haritud kamp, suuremate saavutustega kui mina. Üks mu naabritest mängib pesapalli, kuigi ta on kana. Teine juhib tuletõrjeautot, ehkki on vaid küülik. Mul oli kord naaber, sale ja mõtlik hüljes, kes suutis hoida palli oma ninal koidikust hämarikuni. Tema hääl oli kui külmal ööl õue aheldatud koera kähe haugatus. Lapsed esitasid soove ja loopisid münte tema plastbasseini. Need hiilgasid põhjas nagu lamedad vasest kivid. Hüljes tundis ühel päeval suurt nälga või vahest igavles, niisiis sõi ta ära sada münti. Mack ütles, et elab üle.
11
Ta eksis. Mack kutsub meie etendust „Väikseim tsirkus maailmas”. Iga päev kell kaks, neli ja seitse. Inimesed lehvitavad tuult, joovad karastusjooke, aplodeerivad. Imikud üürgavad. Klouniks riietatud Mack väntab tibatillukese rattaga. Koer nimega Snickers sõidab Stella turjal. Stella istub taburetile. See on väga tugev taburet. Mina trikke ei tee. Mack ütleb, et minu puhul piisab iseendaks olemisest. Stella rääkis mulle, et mõned tsirkused kolivad linnast linna. Neil on inimesed, kes kõlguvad telkide lae alla põimitud köitel. Neil on kiiskavate kihvadega, torisevad lõvid ja siuglev elevandijoru, kus igaüks hoiab kinni tema ees olevast lõdvalt rippuvast sabast. Elevandid vaatavad kaugustesse, et ei näeks inimesi, kes tahavad neid näha. Meie tsirkus ei rända. Meie istume, kus oleme. Nagu vana loom, kes on edasi rühkimiseks liiga väsinud. 12
Pärast etendust teevad inimesed poodides korilust. Pood on see, kust inimesed ostavad ellujäämiseks vajalikke asju. Tsirkusekaubamajas müüvad mõned poed uusi asju, nagu näiteks õhupalle, särke ja mütse, et katta inimeste kiiskavaid päid. Mõned poed müüvad vanu asju. Asju, mis lõhnavad tolmu, niiskuse ja kauaaegse unustuse järele. Vaatan iga päev, kuidas inimesed poest poodi sibavad. Nad ulatavad oma rohelisi pabereid, mis on kuivad kui vanad puulehed ja haisevad tuhandete käte järele. Edasi ja tagasi ja jälle edasi. Nad jahivad paaniliselt, kütivad, tõuklevad, torisevad. Siis nad lahkuvad, klammerdudes kottide külge, mis on täis asju – erksaid asju, pehmeid asju, suuri asju –, kuid hoolimata sellest, kui täis kotid olid, tulevad nad alati uute järele. Inimesed on tõesti nutikad. Nad koovad söödavaid roosasid pilvi. Nad ehitavad lamedate koskedega domeene. Aga nad on närused kütid. 13
kadunud
Mõned loomad elavad privaatselt, silme alt eemal, kuid see pole minu elu. Minu elu on täidetud välkuvate tulede ja osutavate näppude ning kutsumata külalistega. Sentimeetrite kaugusel suruvad inimesed oma väikesed käed meid eristava klaasseina vastu. Klaas ütleb, et sina oled see ja meie oleme too – nii jääb see alatiseks. Inimesed jätavad maha oma sõrmejälgi. Need on magusast kleepuvad, higist märjad. Igal ööl tuleb üks väsinud mees neid maha pühkima. Mõnikord surun ma oma nina vastu klaasi. Minu nina jälg, nagu sinu sõrmejälg, on esimene ja viimane ja ainus. Mees pühib klaasi puhtaks ja ma olen kadunud. 14
kunstnikud
Siin, minu domeenis, pole mul palju teha. Ühel hetkel saab kõrini inimeste loopimisest mina-pallidega. Mina-palli tehakse nii, et rullid väikese õuna suuruse sõnnikutüki kokku ja lased sel ära kuivada. Mul on alati mõned varuks. Mingil põhjusel pole mu külastajatel kunagi ühtegi kaasas. Minu domeenis on autokummist tehtud kiik, pesapall, tibatilluke ja räpase veega täidetud plastvann ning isegi vana telekas. Mul on ka mängugorilla. Julia, selle igal ööl kaubamaja puhastava väsinud mehe tütar, kinkis selle mulle. Gorillal on tühjad silmad ja lõdvad jäsemed, aga see magab igal ööl mu kaisus. Ma kutsun seda 15
Mitte-Kulliks. Kull oli mu kaksikõe nimi. Julia on kümneaastane. Tema juuksed on nagu must klaas ja tal on lai, poolkuu moodi naeratus. Meil on palju ühist. Me mõlemad oleme suured ahvid ja kunstnikud. Just Julia andis mulle mu esimese värvikriidi, sellise töntsaka sinise. Ta libistas selle koos kokkuvolditud paberitükiga sisse katkisest nurgast mu klaasseinas. Ma teadsin küll, mis sellega peale hakata. Olin vaadanud, kuidas Julia joonistab. Kui ma kriiti mööda paberit lohistasin, jäi sellest järele joon, nagu siuglev sinine madu. Julia joonistused on värvidest ja liikumisest metsikud. Ta joonistab asju, mida pole päriselt: naeratavaid pilvi ja ujuvaid autosid. Ta joonistab seni, kuni kriidid murduvad ja paber katki läheb. Tema joonistused on nagu unenägude killud. 16
Mina ei oska unenäolisi pilte joonistada. Ma ei mäleta iial oma unenägusid, ehkki ärkan vahel rusikasse surutud kämmalde ja rinnus taguva südamega. Minu joonistused paistavad Julia kõrval kahvatute ja häbelikena. Tema joonistab mõtteid oma peast. Mina joonistan asju oma puuris, lihtsaid asju, mis täidavad mu päevi: õunasüdant, banaanikoort, kommipaberit. (Ma sageli söön neid enne, kui üles joonistan.) Ent kuigi ma joonistan kogu aeg samu asju, ei tüdine ma iial oma kunstist. Kui ma joonistan, siis ainult sellest mõtlengi. Ma ei mõtle, kus olen. Ma ei mõtle eilsest ega homsest. Lihtsalt liigutan värvikriite üle paberi. Inimesed ei paista iga kord ära tundvat, mida ma joonistasin. Nad kissitavad silmi, ajavad pea viltu, pomisevad. Joonistan banaani, täiesti imetoreda banaani ja nemad ütlevad: „See on kollane lennuk!” või „See on tiibadeta part!” Las olla. Ega ma nende pärast joonista. Joonistan enda pärast. 17
Mack taipas üsna varsti, et inimesed maksavad gorilla tehtud pildi eest. Isegi kui nad ei tea, mida see kujutab. Nüüd joonistan iga päev. Minu teosed maksavad mu domeeni lähedal olevas kinkepoes kakskümmend dollarit tükist (raamiga koos kakskümmend viis). Kui ma ära väsin ja pausi vajan, järan oma rasvakriite.
18
kujud pilvedes
Olen vist alati olnud kunstnik. Isegi imikuna, emme külge klammerdudes, oli mul kunstniku silm. Nägin pilvedes kujusid ja jõe põhja varisenud kivides skulptuure. Kahmasin värvide järele – napilt siruulatusest välja jäävat veripunast lille, mööda tuhisenud eebenmusta lindu. Ma ei mäleta oma varasest elust palju, aga seda küll: iga kord, kui mul avanes võimalus, torkasin sõrmed jahedasse mutta ja kasutasin ema selga lõuendina. Ta oli kannatlik hing, see minu ema.
19
kujutlusvõime
Ühel päeval loodan joonistada nii, nagu joonistab Julia. Kujutada ette maailmu, mida pole olemas. Ma tean, mida enamik inimesi mõtleb. Nende arust pole gorilladel kujutlusvõimet. Nemad arvavad, et me ei mäleta oma minevikku ega mõtiskle tuleviku üle. Mõnes mõttes on neil õigus. Enamiku ajast mõtlen sellele, mis on, mitte sellele, mis võiks olla. Olen õppinud lootusi mitte liiga kõrgeks ajama.
20
maailma kõige üksildasem gorilla
Kui Tsirkusekaubamaja esmalt ehitati, lõhnas see uue värvi ja värske heina järele ning inimesed külastasid seda hommikust õhtuni. Nad triivisid mu domeenist mööda nagu palgid laisal jõel. Viimasel ajal võib päev mööduda ilma ühegi külastajata. Mack ütleb, et muretseb. Ta ütleb, et ma pole enam nunnu. Ta ütleb: „Ivan, oled kaotanud oma võlu, vanapoiss. Varem oli sul lööki.” Tõsi, et mõned mu külastajad ei jõlgu enam nii nagu enne. Nad jõllitasid varem läbi klaasi, laksutasid keelt, kortsutasid kulmu, kui oma telekat vaatasin. „Ta paistab üksildasena,” laususid nad. Mitte kuigi ammu seisis üks pisipoiss mu klaasseina taga, pisarad mööda siledaid punaseid põski voolamas. „Ta on kindlasti maailma kõige üksildasem gorilla,” 21
sõnas ta ema poja käest kõvasti kinni võttes. Nendel hetkedel soovin, et inimesed mõistaks mind nii, nagu mina neid mõistan. See polegi nii hull, tahtsin ma väikesele poisile öelda. Piisava aja jooksul harjud peaaegu kõigega.
22
telekas
Mu külastajad üllatuvad sageli, kui näevad telekat, mille Mack mu domeeni pani. Nende arust on see veider, et üks gorilla põrnitseb tibatillukesi inimesi kastis. Mõnikord imestan ma aga: kas nende arust pole sama imelik, kuidas nemad mind põrnitsevad, kui ma oma tibatillukeses kastis istun? Mu telekas on vana. See ei tööta alati ja mõnikord kulub päevi, enne kui kellelegi meenub see sisse lülitada. Ma vaataks kõike, kuid eriti meeldivad mulle multikad oma erksate vihmametsavärvidega. Iseäranis naudin seda, kui keegi banaanikoorel libiseb. Bob, mu koerast sõber, armastab telekat peaaegu sama palju kui mina. Tema eelistab vaadata professionaalset keeglit ja kassitoidureklaame.
23
Oleme Bobiga näinud ka palju armastusfilme. Nendes on ohtralt kallistamist ja mõnikord näo lakkumist. Ma pole näinud veel ühtegi, kus mängiks peaosa gorilla. Meile meeldivad ka vanad vesternid. Vesternis ütleb keegi alati: „See linn pole meie kahe jaoks piisavalt suur, šerif.” Vesternis tead kohe, kes on head ja kes pahad ning head võidavad alati. Bob ütleb, et vesternid pole üldse nagu päris elu.
24
loodussaade
Olen olnud oma domeenis üheksa tuhat kaheksasada viiskümmend viis päeva. Üksi. Kord, kui olin noor ja loll, pidasin end maailma viimaseks gorillaks. Üritasin sellele mitte mõelda. Samas on raske hoida tuju üleval, kui usud, et sinusuguseid rohkem pole. Ja siis ühel õhtul, kui vaatasin ära filmi meestest mustade kaabudega, kellel olid relvad ja nõdrameelsed hobused, hakkas hoopis teine saade. See polnud multikas, armastusfilm ega vestern. Nägin lopsakat metsa. Kuulsin lindude üminat. Rohi liikus. Puud kohisesid. 25
Siis nägingi teda. Ta oli veidi kondine ning kiitsakas ja, olgem ausad, mitte nii kena välimusega kui mina. Aga ta oli kohe kindlasti gorillapoiss. Gorilla kadus sama ootamatult, kui ilmus ja tema asemele astus kahune valge loom, kelle kohta öeldi mulle hiljem, et see on jääkaru. Ja siis ilmus üks pontsakas veeloom nimega lamantiin ja siis järgmine loom ja siis järgmine. Istusin kogu öö ja mõtisklesin gorilla üle, keda korraks silmasin. Kus ta elas? Kas ta tuleb mulle kunagi külla? Kui kusagil on meessoost gorilla, kas siis elab kusagil ka naissoost gorilla? Või olime ainult meie kahekesi kogu maailma peale, mõlemad lõksus eraldi kastis?
26
stella
Stella ütleb, et tema arust näen ma kindlasti kord teist, elusat gorillat. Mina usun teda, sest ta on isegi vanem kui mina ja tal on silmad nagu mustad tähed. Tema teab rohkem, kui mina suudaks eales teada. Stella on mägi. Tema kõrval olen mina kaljurahn ja Bob liivatera. Igal ööl, kui kauplused suletakse ja kuu maailma piimjasse valgusesse uputab, hakkame Stellaga vestlema. Mõnikord räägib Stella lugusid oma lapsepõlvest, lehistest võradest, mida kattis udu ja voogava vee usin lauluke. Erinevalt minust mäletab ta iga detaili oma minevikust. Stella armastab kuud tema häirimatu naeratuse pärast. Mulle meeldib päikese pai mu vatsal.
27
Ta ütleb: „Sul on päris toekas vats, mu sõber” ja mina vastan: „Aitäh sulle, nagu sinulgi.” Me vestleme, aga mitte kuigi palju. Elevandid sarnaselt gorilladega sõnu ei raiska. Stella esines varem suures ja kuulsas tsirkuses ning teeb meie etenduses endiselt mõningaid trikke. Ühe sellise ajal seisab Stella tagajalgadel ja Snickers hüppab ta pea peale. Raske on tagajalgadel seista, kui kaalud rohkem kui nelikümmend meest. Kui sa oled tsirkuseelevant ja seisad tagajalgadel ning samal ajal kargab koer su pealaele, saad magusat. Kui ei, vibutatakse oganuiaga. Elevandinahk on paks kui põlispuu koor, aga oganui läheb sellest läbi nagu lehest. Ükskord nägi Stella, kuidas treener äsas isasele elevandile oganuiaga. Isane on nagu Hõbeselg, õilis, 28
vaoshoitud ja rahulik, nagu kobra on rahulik. Kui oganui jäi isase lihasse kinni, lennutas ta treeneri kihvaga õhku. Mees lendas Stella sõnul nagu üks inetu lind. Rohkem ei näinud ta seda isast iialgi.
29
stella lont
Stella lont on üks imetegu. Ta võib elegantse täpsusega noppida maast ainsa maapähkli, kõditada mööduvat hiirt või koputada tukkuva talitaja õlale. Tema lont on hämmastav, ent see ei saa lahti ust tema näruses domeenis. Stella jalgade ümber lookleb ammune arm ahelatest, mida ta nooruses kandis – ta kutsus neid oma võrudeks. Kui ta kuulsas tsirkuses töötas, pidi Stella kõige raskema triki tarbeks pjedestaalil tasakaalu hoidma. Ühel päeval ta kukkus ja vigastas jalga. Kui Stella lombakaks jäi, ei jõudnud ta teistele elevantidele järele. Siis müüs tsirkus ta Mackile. Stella jalg ei paranenudki iial täielikult. Ta lonkab kõndides ja kui ta liiga kaua ühes kohas seisab, lööb mõnikord jalga põletik.
30
Eelmisel talvel paisus Stella jalg kaks korda suuremaks kui tavaliselt. Tal tõusis palavik ja ta lebas viis päeva oma domeeni külmal, niiskel põrandal. Need olid väga pikad päevad. Isegi praegu pole ma kindel, et Stella on täiesti terve. Ta muidugi ei kaeba iial, nii et raske öelda. Tsirkusekaubamajas ei hakka keegi raudahelatega jändama. Pole vaja muud kui põrandasse kinnitatud poldi külge seotud hargnevat köit. „Nad arvavad, et olen pahandusteks liiga vana,” ütleb Stella. „Vanus,” sõnab ta, „on võimas maskeering.”
31
plaan
Viimasest külaskäigust on möödunud kaks päeva. Mack pahutseb. Ta ütleb, et raha lihtsalt voolab välja ning müüb kogu meie kamba maha. Kui Thelma, sinikollane aara, nõuab kolmandat korda kümne minuti jooksul „Suudle mind, sa jõmm”, viskab Mack teda joogipurgiga. Thelma tiivad on kärbitud, nii et ta ei saa lennata, kuid hüpleb ikkagi. Ta põikab viimasel sekundil eest. „Aja aga prunti!” kriiskab ta kiledalt. Mack marsib trampides kontorisse ja lööb ukse pauguga kinni. Hakkan mõtlema, et äkki on mu külastajad minust tüdinud. Äkki aitaks see, kui ma õpiks ära mõne triki. Tundub, et inimestele meeldib vaadata, kuidas ma söön. Õnneks olen alati näljane. Ma olen andekas sööja. 32
Hõbeselg peab sööma päevas üle kümne kilo, kui tahab jääda Hõbeseljaks. Üle kümne kilo puuvilju, lehti, seemneid, varsi, koort, vääte ja pehkinud puitu. Ja vahel naudin ka mõnda putukat. Üritan edaspidi rohkem süüa. Äkki siis tuleb meile ka külastajaid. Homme söön ära üksteist kilo. Võib-olla isegi kaksteist. See peaks küll Macki õnnelikuks tegema.
33
bob
Selgitan Bobile oma plaani. „Ivan,” ütleb ta, „usalda mind seekord. Probleem pole sinu söögiisus.” Ta hüppab mu rinnale ja lakub toidujäänuseid otsides mu lõuga. Bob on hulkur. See tähendab, et tal pole püsivat aadressi. Bob on nii nobe ja nii kaval, et kaubamaja töötajad loobusid ammu ta kinni püüdmisest. Bob võib pragudesse ja õnarustesse pugeda nagu jälitatav rott. Ta elab hästi tänu viineriotstele, mida prügist välja tirib. Magustoiduks limpsib ta maha loksunud limonaadi ja põrandale plärtsatanud jäätiseid. Olen üritanud oma toitu Bobiga jagada, kuid ta on pirtsakas. Bob ütleb, et eelistab oma sööki ise jahtida. Bob on tibatilluke, piitspeenike ja kiire nagu haukuv orav. Ta on pähklikarva ja suurte kõrvadega. Tema saba 34
liigub nagu rohukõrs tuules, teeb spiraale, tantsib. Bobi saba paneb mu pea ringi käima ja ajab segadusse. Sellel on tähenduste sees veel tähendusi nagu inimsõnadeski. „Olen kurb,” ütleb saba. „Olen õnnelik.” See ütleb: „Ettevaatust! Võin olla tilluke, kuid mu hambad on teravad.” Bobil oli kord kolm venda ja kaks õde. Inimesed viskasid nad paarinädalastena veokist kiirteele. Bob veeres kraavi. Teised mitte.
35
Oma esimesel ööl kiirteel magas Bob kraavi jäises poris. Ärgates oli tal nii külm, et tema jalad ei paindunud veel terve tunni. Järgmisel ööl magas Bob Tsirkusekaubamaja prügikastide lähistel räpastes õlgedes. Ülejärgmisel ööl avastas Bob minu domeeni nurgast koha, kus klaas oli katki. Nägin unes, et olen söönud ära karvase sõõriku ja kui pimedas ärkasin, avastasin oma vatsa peal norskamas tibatillukese kutsika. Oli möödunud nii kaua aega sellest, kui tundsin teise olendi kehasoojust. Nii ei teadnudki ma täpselt, mida ette võtta. Mitte et mul poleks olnud külastajaid. Mack muidugi käis mu domeenis ja palju teisi talitajaid ka. Olin näinud mööda sibamas küllalt rotte ja vahel rabistas mu laes olevast august sisse üksik eksinud pääsuke. Aga keegi ei jäänud kauaks. Ma ei liigutanud terve öö, kartes Bobi äratada. 36
metsik
Küsisin kord Bobilt, miks ta endale kodu ei tahtnud. Olin märganud, et inimesed on ebaharilikult koertelembesed. Eks ma sain aru ka, miks kutsikat on kergem kaissu võtta kui, ütleme, gorillat. „Minu kodu on kõikjal,” vastas Bob. „Ma olen metsloom, semu. Taltsutamata ja kartmatu.” Ütlesin Bobile, et ta võiks etendustes kaasa teha nagu Snickers, Stella seljas sõitev puudel. Bob ütles, et Snickers magab roosal padjal Macki kontoris. Ta lisas, et Snickers sööb haisvat purgiliha. Ta manas ette põlgliku grimassi. Huuled tõmbusid tagasi ja paljastasid pisikesed nõelteravad hambad. „Puudlid,” ütles ta, „on parasiidid.”
37
picasso
Mack ulatab mulle uue kollase rasvakriidi ja kümme lehte paberit. „Aeg maksta oma elamise eest, Picasso,” pomiseb ta. Mõtisklen selle üle, kes see Picasso on. Kas tal on kummist kiik nagu mul? Kas ta sööb kunagi oma rasvakriite? Ma tean, et olen oma võlu kaotanud, seega annan endast parima. Haaran kõvasti kriidist ja mõtlen. Lasen pilguga üle oma domeeni. Mis on kollane? Banaan. Joonistan banaani. Paber rebeneb, aga ainult õige natuke. Nõjatun tagasi ja Mack korjab joonistuse üles. 38
„Järjekordne päev, järjekordne kritseldus,” mühatab ta. „Üks olemas, üheksa veel.” Mis on veel kollane, mõtlen ma oma domeenis ringi vaadates. Joonistan veel ühe banaani. Ja siis veel kaheksa.
39
Pikoprint on Eesti esimene roheline raamatukirjastus, mis sündis 2014. aastal missioonitundest rikastada laste-ja noorteraamatute valikut, inspireerida lapsi lugema ja varakult iseseisvat lugemisharjumust kujundama. Pikoprindi kõik väljaanded on valminud keskkonnasõbralikult. Hoolime järeltulevast põlvkonnast ning tahame, et meie jalajälg keskkonnale oleks võimalikult väike. Kõik meie raamatud trükitakse vaid FSC tunnusega paberile. FSC tunnus tähistab paberi tootmist metsamajandmise viisil, mis säilitab metsade elurikkuse, produktiivsuse ja looduslikud protsessid. Leia meid Facebookis:
OSTA RAAMAT:
RAHVA RAAMAT
APOLLO