SARAH J MAAS - Klaastroon 3: Tule pärija

Taas Susanile, kelle sĂľprus muutis minu elu paremaks ja andis sellele raamatule sĂźdame.

Amaroth

b r õ k e J ä i n e med ar

g n u dzÍ

e

l

la v r o M

rla o M

Nõi ar

Lään iik

ekõ

Erilea

rb

Briarcliff

Bog

T

r e h ü

a a m

Laulvad liivad

ne a n u P rb Baragsi kõ a o

Noll

Vulkaanivood

thi Ro õrb k

G]ÍX da no

Mustad düünid

Yurpa

Hääletud Tapjad ves Kir

Xandria

Oro laht

QJHO

Hun

So kus

arve m

Allsbrook

as

ca

Rosamel

uli

mä

ed Jäinerb kõ Ru hn ni mä ed

äed Suria

Perranth

Endovieri Soolakaevandused

Tam Fer ian i ku ru

m

elaas

rv ejä b Hõ

va h i k geäed l a V m

Põhjameri

Orynth Perr anth i mäe d

An

di

Terrasen

m Hõi

Suur ookean

Meah

n a l r a mäed Ad Ararati Rifthold

Anielle

Wendlyn

Avery jõgi

Morath

ow Fenharr Bellhaven

Melisande Surnusaared Kolbalaht

Calaculla

Leriba

Eyllwe Kivinõmmed

e Eyullmwaad roh

B

ja an

li

TULE PÄRIJA SAR AH J. M A AS

Originaali tiitel: Heir of Fire Sarah J Maas Bloomsbury Children’s Books 2014

Text copyright © 2014 Sarah J Maas This translation of Throne of Glass is published by Pikoprint OÜ by arrangement with Bloomsbury Publishing Inc. All rights reserved.

Map copyright © 2012 Kelly de Groot ISBN 978-9949-583-42-3 (trükis) ISBN 978-9949-583-43-0 (epub) Tõlge eesti keelde © Mario Pulver ja Pikoprint OÜ 2017 Projektijuht Taavi Toots Tõlkija Mario Pulver Toimetaja Vilve Torn Keeletoimetaja Sven Saun Kujundaja Heigo Kütt

See raamat on uhkusega trükitud keskkonnasõbralikule paberile.

Keskkonnasõbraliku metsanduse all mõistetakse FSC® süsteemis sellist metsamajandamise viisi, mis säilitab metsade elurikkuse, produktiivsuse ja looduslikud protsessid.

Rohkem informatsiooni vaata www.pikoprint.ee/roheline Trükitud Eestis trükikojas Printon

ESIMENE OSA Tuha pärija

!

1

Jumalad

"

küll – see hale ettekujutus kuningriigist lausa kees kuumusest.

Või tundus olukord seepärast selline, et Celaena Sardothien lösutas terrakota-katuse äärel juba keskhommikust saati. Käsi üle silmade heidetud, küpses ta päikese käes aeglaselt nagu need lameleivad, mida linna vaeseimad elanikud aknalaudadele jätsid, sest ei saanud omale tellisahjusid lubada.

Ja jumalad küll, tal oli kõrini sellest lameleivast – teggya, ütlesid nemad selle kohta. Tal oli kõrini krõmpsuvast, sibulasest maitsest, mida isegi suutäied vett ei suutnud minema uhtuda. Kui ta ei saa enam iialgi ühtki ampsu teggya’t, poleks sellest midagi.

Enamasti seetõttu, et see oli ainus, mida ta endale üldse sellest ajast peale lubada sai, kui kaks nädalat tagasi Wendlynis maabus ja pealinna Varesesse suundus. Täpselt nii, nagu andis käsu Suur Keiserlik Majesteet ja Maailma Valitseja, Adarlani kuningas.

7

Ta oli sunnitud piirduma teggya ja veini virutamisega tänavamüüjate kärudelt pärast seda, kui tal raha otsa sai. Üsna varsti pärast seda, kui oli heitnud ühe pilgu tugevalt kindlustatud lubjakivist lossile, eliitvalvele, nii uhkelt selles kuivas, kuumas tuules lehvivatele koobaltlippudele – ja otsustanud mitte tappa talle määratud sihtmärke.

Niisiis jäid üksnes näpatud teggya... ja vein. Lossimüüride ümber olevaid laugeid künkaid ääristavate viinamarjaistanduste hapukas punane vein – algselt sülitas ta selle maitse välja, ent nüüd nautis vägagi. Eriti alates sellest päevast, kui ta võttis vastu otsuse, et enam pole mõtet suurt millestki hoolida.

Ta küünitas selja taga laskuvate terrakota-katusekivide poole ja kobas samal hommikul sinna vinnatud savist veinikannu järele.

Patsutas, otsis seda ja siis…

Ta vandus. Kus pagana päralt see vein on?

Maailm kaldus ja muutus pimestavalt kirkaks, kui ta end küünarnukkidele ajas. Linnud tiirlesid pea kohal ja hoidsid heaga eemale valgesabalisest haukast. Too karmivõitu suleline passis kogu hommiku läheduses asuva korstna otsas ja ootas, millal saaks endale järgmise eine napsata. All looklev turutänav oli hunnitu lõim värvist ja helist, täis eeslikisa, sortimendiga lehvitavaid kauplejaid, nii tuttavaid kui ka võõrapäraseid rõivaid ning rataste kolksumist kahvatutel munakividel. Aga kus pagana pärast oli see…

Ahaa. Seal. Torgatud raske punase katusekivi alla, et seda jahedas hoida. Just seal, kuhu ta toppis selle mõned tunnid tagasi, kui ronis massiivse siseturu katusele kahe kvartali kaugusele jääva lossi välismüüre uurima. Või mis iganes kõlas tema arust ametliku ja kasulikuna enne, kui taipas pigem varjudes lesida. Varjudes, mis ammu selle järelejätmatu Wendlyni päikese käes ära põlesid.

Celaena rüüpas veinikannust – õigemini, üritas. Kann oli tühi. See ilmselt osutus õnnistuseks, sest, jumalad küll, kuidas 8

pea pööritas. Ta vajas vett ja veel teggya’t. Ja vahest midagi ka vapustavalt valuliku lõhkise huule ja kriimustatud põsesarna peale, mille eelmisel ööl linna ühes taberna’s teenis.

Oiates rullis Celaena end kõhuli ja uuris kümmekond meetrit allapoole jäävat tänavat. Ta tundis nüüdseks seal patrullivaid valvureid – registreeris nende näod ja relvad täpselt samamoodi, nagu tegi kõrgetel lossimüüridel passivate valvuritega. Ta jättis meelde nende vahetused ja selle, kuidas nad lossi viivat kolme massiivset väravat avasid. Näis, et Ashryverid ja nende eelkäijad võtsid ohutust väga-väga tõsiselt.

Varesesse saabumisest oli möödas kümme päeva. Pärast seda, kui ta rannikult otse sinna ruttas. Mitte seepärast, et ta kihutas nii innukalt oma sihtmärke tapma, vaid seetõttu, et linn oli nii neetult suur. See näis olevat parim võimalus vältida immigratsiooniametnikke, kelle eest ta minema lipsas. Selle asemel, et registreerida end nende oh-kui-heldesse tööprogrammi.

Pealinna kiirustamine andis ka teretulnud tegevust pärast merel veedetud nädalaid, kus polnudki erilist soovi teha muud, kui oma kitsukese kajuti ahtal voodil lebada või peaaegu usulise fanatismiga oma relvi teritada.

Sa pole muud kui argpüks, lausus Nehemia talle.

Iga tõmme luisuga kajas sellest. Argpüks, argpüks, argpüks. See sõna jälitas igal kilomeetril üle ookeani.

Ta andis tõotuse – tõotuse Eyllwe vabastada. Niisiis otsustas Celaena nende ahastus- ja raevuhetkede vahel ning Chaoli ja Wyrdi võtmetele ja seljataha jäetule ning kaotatule mõtlemise seltsis, et järgib siinsele rannale jõudes üht plaani. Üht plaani, mis, olgu kuitahes hullumeelne ja ebatõenäoline, aitaks vabastada orjastatud kuningriiki: tuleb leida ja purustada Wyrdi võtmed, mida Adarlani kuningas oma jubeda impeeriumi ehitamiseks kasutas. Ta nõustus rõõmuga end hävitama, et seda plaani ellu viia.

9

Ainult tema, ainult kuningas. Just nii, nagu pidigi olema. Ei mingit elukaotust peale tema enda, ei ühtki määritud hinge peale tema. Koletise põrmustamiseks on vaja koletist.

Kui ta peab siin olema tänu Chaoli vääriti suunatud headele kavatsustele, võis vähemalt saada vajalikke vastuseid. Erileas leidus üks isik, kes oli kohal siis, kui Wyrdi võtmeid kasutas vallutav deemonirass. Kes moonutas need kolmeks nii võimsa väega tööriistaks, et need peideti ära tuhandeteks aastateks ja pühiti peaaegu mälust. Haldjate kuninganna Maeve. Maeve teadis kõike – nagu võiski eeldada, kui sa olid vanem kui muld.

Niisiis oli esimene samm tema rumalas, totras plaanis üsna lihtne: otsi Maeve üles, hangi vastused selle kohta, kuidas Wyrdi võtmeid hävitada ja mine siis Adarlani tagasi.

See oli vähim, mida teha saab. Nehemia ja – ja... paljude teiste heaks. Temasse polnud enam midagi alles jäänud. Mitte eriti. Üksnes tuhk ja tühimik. Lisaks sõbranna eest ihusse kraabitud murdmatu tõotus. Sõbranna eest, kes nägi tema tegelikku palet.

Kui nad Wendlyni suurimas sadamalinnas maabusid, imetles ta paratamatult ettevaatust, millega laev randumisse suhtus – oodati kuuvalguseta ööd. Seejärel topiti Celaena ja teised Adarlani pagulasnaised galeeri ja navigeeriti edasi korallbarjääris olevate salakanalite kaudu. See oli mõistetav: korallrahu pakkus peamist kaitset, mis Adarlani leegione sellest rannalt eemal hoidis. Lisaks oli see osa temale kui kuninga kangelasele antud missioonist.

See oli see teine ülesanne, mis kuklas kripeldas: tuleb leida viis takistada kuningal Chaoli või Nehemia peret hukkamast. Too jäle Adarlani türann tõotas seda teha, kui Celaenal ei õnnestu Wendlyni merekaitse plaane hankida ja kuningat ning printsi nende iga-aastasel kesksuve ballil maha nottida. Aga maabudes tõukas ta kõik sellised mõtted kõrvale, kui pagulasnaised rannale aeti ja sadama ametnikud nad ridamisi ette võtsid.

10

Paljusid naisi katsid seest ja väljast vermed, nende silmades kiiskas kaja mis iganes neile Adarlanis osaks langenud õudustest.

Nii et isegi pärast seda, kui Celaena maabumise kaoses laevalt haihtus, jäi ta lähedal asuvale katusele, kuni naisi ühte majja saadeti – seal leiaks nad kodud ja töökohad. Ainult et Wendlyni ametnikud võisid nad hiljem mõnda vaiksesse linnajakku viia ja nende kallal omavolitseda. Müüa neid. Teha haiget. Need olid ju pagulased: soovimatud ja igasuguste õigusteta. Ühegi hääleta.

Aga ta ei jäänud sinna pelgalt paranoia tõttu. Ei – Nehemia oleks samuti paigale jäänud veendumaks, et naised pole ohus.

Seda taibates sattus Celaena pealinna viivale teele niipea, kui oli kindel, et naistega on kõik hästi. Lossi imbumise välja mõtlemine oli lihtsalt midagi, millega sisustada oma aega, kuni ta otsustas, kuidas plaani esimesi samme teostada. Kuni ta üritas lõpetada Nehemia peale mõtlemist.

Kõik sujus kenasti – kenasti ja kergesti. Tee peal väikestes metsasaludes ja küünides redutades läbis ta maastiku nagu vari.

Wendlyn. Müütide ja monstrumite maa. Maa, kus legendid ja luupainajad said lihaks.

Kuningriik ise oli sooja kaljuse liiva laotus tihke metsaga. See muutus üha rohelisemaks seal, kus künkad sisemaa poole rullusid ja kõrguvateks tippudeks teravnesid. Rannik ja maa pealinna ümber olid kuivad, justkui oleks päike küpsetanud ära kõik peale kõige sitkema taimestiku. Meeletu erinevus võrreldes selja taha jäetud rõske, külmunud impeeriumiga.

Külluse, võimaluste maa, kus inimesed ei võtnud meelevaldselt seda, mida hing ihaldas. Kus ühtki ust ei lukustatud ja rahvas tänavatel naeratas sulle. Aga teda ei huvitanud eriti, kas keegi naeratas talle või mitte. Ei, päevade möödudes avastas ta järsku, et väga raske oli sundida end üldse millestki hoolima. Mis iganes meelekindlus, mis iganes raev, mis iganes midagi oli see, mida 11

ta Adarlanist lahkudes tundis – see taandus. Selle kugistas alla tühjus, mis nüüd seesmiselt järas.

Kulus neli päeva enne, kui Celaena massiivset, eelmägede peale ehitatud pealinna silmas. Varese. Paik, kus sündis tema ema. Kuningriigi pakatav süda.

Ehkki Varese näis puhtam kui Rifthold ja ülem- ning alamklasside vahel jagati külluslikult jõukust, oli see ikkagi pealinn oma agulite ja kõrvaltänavate, hoorade ja mänguritega.

Celaenal ei kulunud kaua selle allilma leidmiseks.

All tänaval peatusid kolm turuvalvurit vestlemiseks ja Celaena toetas lõua kätele. Nagu iga valvur siin kuningriigis, kandsid nad kerget turvist ja tublit relvavalikut. Kuulduste järgi õpetasid haldjad Wendlyni sõdureid olema halastamatud ja kavalad ning kiired. Ja ta ei tahtnud teada, kas see oleks tõsi umbes tosina erineva põhjuse tõttu. Kahtlemata näisid nad märksa tähelepanelikumad kui keskmine Riftholdi vaht – isegi kui nad polnud veel märganud palgamõrvarit enda kõrval. Aga neil päevil kujutas Celaena ohtu ainult iseendale. Seda ta teadis.

Isegi iga päev päikese käes küpsedes, isegi end igal võimalusel mõnel linna arvukaist väljakuist olevas purskkaevus pestes tundis ta endiselt Archer Finni verd oma nahka, juustesse imbumas. Isegi Varese pideva müra ja rütmi juures võis endiselt kuulda Archeri oigeid, kui ta meest selles lossi all olevas tunnelis veristas. Ja isegi veini ning põrgukuumuse saatel nägi ta endiselt Chaoli õudusest moonutatud nägu, kui mees kuulis Celaena haldjapäritolust ja koletust väest, mis ta kergelt hävitada võis. Mil Chaol sai teada, kui õõnes ja sünge oli Celaena seestpoolt.

Ta juurdles sageli selle üle, kas Chaol närib läbi mõistatuse, mille Celaena talle Riftholdi kail andis. Ja kui Chaol tõe avastab...

Celaena ei lubanud endal kunagi nii kaugele mõelda. Praegu polnud aeg Chaoli või tõe või üldse millegi muu üle pead vaevata, 12

mis hinge nii nõdraks ja väsinuks jättis.

Celaena kompas hellalt lõhkist huult ja krimpsutas turuvalvurite peale nägu. See liigutus pani suu veel rohkem valutama. Ta vääris igati seda konkreetset hoopi rüseluses, mille eile õhtul ise taberna’s esile kutsus – ta põrutas jalaga ühe mehe kerad kõrri ja kui too vennike uuesti hingata sai, sattus raevu, kui leebelt väljenduda.

Kätt suu juurest langetades silmitses Celaena paar hetke valvureid.

Need ei nõudnud kauplejatelt altkäemaksu, ei jõhkrutsenud, ei ähvardanud nii nagu Riftholdi valvurid ja ametnikud. Iga senini nähtud ametnik ja sõdur oli olnud samavõrra... hea.

Samamoodi nagu oli hea Galan Ashryver, Wendlyni kroonprints.

Hingepõhjast mingit ärrituselaadset tunnet üles kaapides näitas Celaena keelt. Valvuritele, turule, endiselt korstna otsas seisvale haukale, lossile ja seal elavale printsile. Ta soovis, et vein poleks nii varasel tunnil juba otsa saanud.

Nädal oli kulunud sellest, kui ta mõtles välja plaani lossi sisse tungimiseks. See juhtus kolm päeva pärast Varesesse saabumist.

Nädal sellest hirmsast päevast, kui kõik kavandatud plaanid kokku varisesid. Üks jahutav tuuleke trügis mööda ja kandis endaga vürtse tänavat ääristavatelt kaupmeestelt – muskaat, tüümian, köömen, sidrunaloisia. Ta hingas sügavalt sisse ja lasi hõngul päikesest ja veinist ogarat pead selitada. Ühest lähedal asuvast mägilinnast hõljus alla kellade kuma ja mingil linnaväljakul lasi rändmuusikute ansambel valla lõbusa keskpäevase viisi. Nehemia oleks seda paika armastanud.

Ja just nii kiiresti maailm vääratas ning selle neelas nüüd temas elav tühimik. Nehemia ei näe iial Wendlyni. Ei uita iial vürtsiturul, ei kuule mägede kelli. Üks pagana raske taak rõhus Celaena rinnale.

13

See tundus ometi nii täiusliku plaanina, kui ta Varesesse saabus.

Neil tundidel, mille ta mõttes kuningalossi kaitsesüsteemide lahti muukimisele kulutas, mõtiskles ta selle üle, kuidas otsib Maeve üles ja saab võtmete kohta infot. Kõik läks sujuvalt, veatult. Kuni...

Kuni selle jumalatest neetud päevani, mil ta märkas, kuidas valvurid igal pärastlõunal kell kaks oma kaitsesüsteemis lõunaseina juurde augu jätsid ja Celaena väravamehhanismi tööpõhimõtted ära arvas. Kuni Galan Ashryver sellest väravast välja ratsutas.

Täies uhkuses tema silme all. Seal, kus Celaena ühe aadlimehe maja katusel kükitas.

Asi polnud kroonprintsi välimuses, oliivikarva nahas ja tumedates juustes, mis Celaena paigale naelutasid. Asi polnud selles, et isegi nii kaugelt nägi tüdruk printsi türkiissilmi – Celaena silmi – just seda põhjust, miks ta tavapäraselt tänavatel kapuutsi alla varjus.

Ei. Asi oli selles, kuidas rahvas hõiskas.

Hõiskas talle, oma printsile. Jumaldas teda. Seda sädelevat naeratust ja kerget turvist, mis lõputu päikese käes küütles, kui prints koos sõduritega põhjaranniku poole ratsutas. Et taas kord blokaadist läbi murda. Blokaadimurdja. Prints – tema sihtmärk – oli üks jumalatest neetud Adarlani blokaadist läbimurdja. Ja tema rahvas armastas teda selle eest.

Ta jälitas printsi ja tema mehi läbi linna katuselt katusele karates. Poleks olnud vaja enamat kui üht noolt nende türkiisilmade vahele ja prints sureks. Aga Celaena hiilis tema järel linnamüürini. Hüüded paisusid valjemaks, rahvas loopis lilli, igaüks säras uhkusest oma täiusliku, täiusliku printsi üle.

Celaena jõudis linnaväravateni just siis, kui need printsi läbilaskmiseks avanesid. Ja kui Galan Ashryver päikeseloojangusse ratsutas, sõja ja hiilguse järele, et võidelda headuse ning vabaduse eest, püsis Celaena sellel katusel seni, mil prints oli üksnes täpike kauguses.

14

Seejärel sammus ta lähimasse taberna’sse ja sattus kõige verisemasse, jõhkramasse rüselusse, mille oli iial esile kutsunud. Ja siis kutsuti kohale linnavalve ja Celaena haihtus paar hetke enne, kui kõik kartsa heideti. Ja seejärel võttis ta vastu kindla otsuse.

Veri ninast särgiesisele nirisemas ja seda munakividele lärtsatades pani Celaena peas paika plaani – ta ei kavatse mitte midagi teha.

Tema plaanidel polnud nagunii mingit mõtet. Nehemia ja Galan oleks maailma vabaduseni juhtinud ja Nehemia oleks pidanud endiselt täiel rinnal hingama. Koos oleksid prints ja printsess Adarlani kuninga alistanud. Aga Nehemia hukkus. Ja Celaena tõotus – see nõme, hale vanne – oli väärt sama palju kui muda. Ajal, kui leidus veel selliseid armastatud troonipärijaid nagu Galan, kes suutnuks teha nii palju enamat. Oli ta alles loll, et sellise vande andis.

Isegi Galan – kroonprints – suutis vaevu Adarlanile mõlkigi lüüa ja tema käsutuses oli terve armaada. Celaena oli üksi, üks tõeliselt raisatud elu. Kui Nehemia ei suutnud kuningat peatada... siis see plaan, leida viis võtta Maevega ühendust… See plaan oli absoluutselt kasutu. Õnnekombel polnud ta veel näinud mõnda haldjat. Mitte ühtki pagana haldjat ega härjapõlvlast või isegi kriipsukestki võlujõudu. Ta andis selle vältimiseks endast parima. Isegi enne Galani silmamist hoidus ta eemale turulettidest, kus pakuti kõike ravitarvetest pudinate ja võlujookideni. Need paigad olid tavaliselt ka täis rändesinejaid või palgasõdureid, kes müüsid elatise teenimiseks oma andeid. Ta õppis ära, millistes taberna’des meeldis maagiakasutajatel aega veeta ning ei tõstnud sinna iial jalgagi. Sest vahel tundis ta oma sisikonnas tärkavat üht nirisevat, vähkrevat olevust, kui selle energia praginaga kokkupuutesse sattus.

Nädal möödas ajast, mil ta hülgas oma plaani ja loobus 15

igasugusest katsest üldse hoolida. Ja Celaena kahtlustas, et kulub veel palju pikki nädalaid enne, kui tal saab tõsiselt kõrini teggya’st või igaõhtusest kaklusest üksnes selleks, et midagi üldse tunda.

Või kuni tal saab kõrini hapuka veini kaanimisest päevade kaupa katustel lesides.

Aga tema kõri kuivas ja kõht nurises, niisiis kooris Celaena end aeglaselt katuseäärelt lahti. Aeglaselt mitte tähelepanelike valvurite pärast, vaid seetõttu, et pea käis ikka korralikult ringi.

Ta ei saanud kindel olla, et hoolib endast piisavalt ja suudab vältida ristseliti alla kukkumist.

Ta põrnitses kitsast armi oma peopesal, kui lasi end mööda vihmaveetoru alla kõrvalteele turutänava ääres. See polnud nüüd enamat kui meenutus haledast lubadusest, mille ta rohkem kui kuu aega tagasi Nehemia pooleldi külmunud haua kohal andis.

Ja see meenutas valusalt kõike ja kõiki, keda ta alt vedas. Täpselt nagu tema ametüstsõrmus, mille ta igal ööl maha mängis ja enne päikesetõusu tagasi võitis.

Hoolimata kõigest juhtunust ja hoolimata Chaoli rollist Nehemia surmas isegi pärast seda, kui Celaena nende vahel olnu hävitas, ei suutnud tüdruk Chaoli sõrmust loovutada. Ta jõudis selle nüüd kolm korda kaardimängus kaotada, ent võttis iga kord tagasi – mis iganes vahenditega. Ribide vahele lipsamiseks seatud pistoda veenis tavaliselt sõnadest märksa enam.

Celaena liigitas selle ime alla, et üldse alla tänavale jõudis, kus varjud teda viivuks pimestasid. Ta toetas käe jahedale kiviseinale, lasi silmadel valgusega harjuda ja sundis pead tiirlemist lõpetama. Üks õnnetusehunnik – ta on üks jumalatest neetud õnnetusehunnik. Celaena mõtiskles selle üle, kas ta hooliks kunagi piisavalt, et seda mitte olla.

Naise vänge lehk ja hais tabas Celaenat enne tema nägemist.

Seejärel seisid tal otse näo vastas suured kollakad silmad. Kuivanud, 16

pragunenud huuled lõhenesid sisistuseks: „Hilpharakas! Et ma sind enam oma ukse ees ei näeks!”

Celaena tõmbus vaistlikult tagasi. Ta pilgutas silmi hulkurnaise ja ukse poole, mis... oli ju ainult üks nišš seinas. Silmini rämpsu täis tuubitud ja midagi, mis pidi olema kotitäite kaupa naise vara.

Moor ise oli maadligi küürus, juuksed pesemata ning hambad üks köntide ahervare. Celaena pilgutas taas silmi ja naise nägu tõmbus teravamaks. Maruvihane, pooleldi hull ja räämas.

Celaena tõstis käed üles, taganes sammu, siis veel ühe. „Vabandust.”

Naine sülgas rögaklombi munakividele paari sentimeetri kaugusele Celaena tolmustest saabastest. Kuna ta ei suutnud jälestuse või raevu tundmiseks piisavalt energiat koguda, oleks Celaena minema kõndinud, kui poleks tatilärakalt tuhmi pilku üles tõstes korraks iseennast silmanud.

Räpased rõivad – määrdunud ja tolmused ja rebenenud.

Rääkimata sellest, et ta lehkas võikalt. Ju see hulkurnaine pidas teda ekslikult... omasuguseks, kes võistleb tänavaruumi nimel.

Nojah. Kas polnud see imetore. Kõigi aegade madalseis, isegi tema jaoks. Äkki teeb see mõnel päeval naljagi, kui ta vaevub seda seika meenutama. Talle ei tulnud pähe viimane kord, millal oleks südamest naernud.

Vähemalt leidis ta mingitki lohtu selles teadmises, et enam hullemaks minna ei saanud.

Aga siis kõkutas sügav meeshääl tema taga varjudes naerda.

17

!

2

"

Mees – meessoost isik – sellel kõrvaltänaval oli haldjas.

Kümme aastat pärast kõiki neid hukkamisi ja tuleriitu jalutas tema poole meessoost haldjas. Puhtavereline käegakatsutav haldjas.

Temast polnud pääsu, kui ta ilmus varjudest vaid mõne meetri kaugusel. Nišihulkur ja teised kõrvaltänaval viibijad jäid nii vaikseks, et Celaena võis taas neid kelli kaugetes mägedes helisemas kuulda.

Pikk, laiaõlgne, iga sentimeeter pealtnäha lihastest põimitud.

See oli vägeva verega meesoost isend. Ta peatus tolmuses päikesekiires, hõbedased juuksed küütlemas.

Justkui polnuks habraste tippudega kõrvad ja veidi pikenenud purihambad piisavad, et hirmutada sellel kõrvaltänaval vedelat püksi kõigil, sealhulgas nüüdseks Celaena taga haliseval hullul naisel. Isendi kalgi näo vasakule poolele oli täkitud julma ilmega tätoveering ja musta tindi pöörised eristusid teravalt päikesest suudeldud nahal.

18

Neid kujundeid võinuks kergesti pidada dekoratiivseks, ent Celaena mäletas haldjakeelt veel piisavalt. Ta tundis neis ära sõnad isegi nii kunstipärases töötluses. Meelekohas algav tätoveering voolas üle olendi lõua ja kaela mööda alla ning kadus kaame keepmantli sisse. Celaenat valdas tunne, et kujundid jätkusid edasi mööda tema keha ja peitusid seal vähemalt poole tosina relva seltsis. Celaena küünitas keebi seest peidetud pistoda võtma.

Ta taipas korraga, et haldjas oleks võinud olla nägus, kui tema männirohelistes silmades ei hõõguks vägivaldne lubadus.

Oleks olnud viga teda nooreks nimetada. Täpselt nagu oleks olnud viga teda ükskõik kuidas teisiti kui sõdalaseks kutsuda.

Isegi kui tal poleks seljale kinnitatud mõõka ja külgedel rippuvaid jõhkraid nuge. Ta liikus surmava nõtkuse ja kindlustundega ning uuris kõrvaltänavat pilgul, nagu sammuks tapaväljale.

Pistoda käepide kiirgas Celaena käes soojust. Ta korrigeeris asendit ja üllatus oma tundest – hirm. Ja piisavalt, et hajutada rasket udu, mis viimastel nädalatel tema meeli looritas.

Haldjasõdalane sammus mööda kõrvalteed, nahast põlvsaapad munakividel ainsatki häält tegemata. Osa ringijõlkujatest tõmbus kärmelt tagasi. Teised putkasid päikeselise tänava poole, suvaliste ukseavade suunas. Kuhu iganes, et pääseda väljakutsuvast pilgust.

Celaena teadis juba enne, kui haldja teravad silmad tema omadega kohtusid, et too olend tuli talle järele. Ja ta teadis suurepäraselt, kes haldja siia saatis.

Ta sirutas vaistlikult Elena Silma, oma amuleti poole, ja avastas ehmatusega, et seda pole enam kaela ümber. Ta andis selle ju Chaolile – see oli ainus kaitse, mille Celaena sai talle lahkudes kinkida. Ilmselt viskas Chaol selle minema niipea, kui tõest aimu sai. Seejärel sai mees turvaliselt taas Celaena vaenlaseks hakata.

Vahest räägiks ta ka Dorianile ja mõlemad oleksid korraga väljaspool ohtu.

19

Veel enne, kui Celaena andis järele käskivale instinktile mööda vihmaveetoru üles katusele sibada, kaalus ta plaani, millest jõudis juba loobuda. Kas mõnele jumalale meenus tõesti Celaena olemasolu ja ta otsustas talle mõne kondi ette visata? Celaena pidi Maevet nägema.

Noh, siin seisis üks Maeve eliitsõdalastest. Valmis. Ootel.

Ja temast hoovava jõhkra meeleolu järgi otsustades selle üle mitte kuigi õnnelik.

Kõrvaltänav jäi vaikseks nagu surnuaed, kuni haldjasõdalane teda üle vaatas. Sõõrmed paisusid õrnalt, justkui…

Olend nuhutas Celaena lõhna.

Neiu tundis veidi rahulolu teadmisest, et ta lehkas jubedalt, kuid haldjas ei lugenud seda lõhna. Ei, see oli hõng, mis Celaena Celaenana ära märkis. See oli tema pärilusliini ja vere lõhn. Just see lõhn, mis ja kes ta on. Ja kui haldjas lausuks tema nime kõigi nende inimeste ees... tuleks Galan Ashryver joostes koju.

Valvurid läheks kõrgemasse lahinguvalmidusse ja see polnud üldse osa Celaena plaanist.

Tundus, et see värdjas kavatsebki midagi sellist lihtsalt selleks, et näidata, kes siin valitseb. Niisiis kogus Celaena oma energia võimalikult hästi kokku ja patseeris haldja nina alla. Celaena üritas meenutada, mida oleks teinud mitmeid kuid tagasi enne, kui maailm põrgusse kihutas. „Kena kohtuda, mu sõber,” nurrus ta. „Tõesti kena kohtuda.”

Neiu ei teinud välja šokeeritud nägudest tema ümber ja keskendus ainiti haldja seiramisele. Too seisis liikumatusega, mida suutis saavutada ainult surematu. Celaena sundis tahtejõuga pulssi ja hingamist rahunema. Ilmselt kuulis haldjas neid, ilmselt suutis haista igat Celaenast läbi mäslevat emotsiooni. Polnud mingit võimalustki teda südikusega lollitada. Isegi mitte kordki tuhande aasta jooksul. Tõenäoliselt oli haldjas nagunii juba nii 20

kaua elanud. Vahest polnud võimalik haldjat ka alistada. Tema oli Celaena Sardothien, aga too oli haldjasõdalane ja ilmselt juba päris pikka aega.

Celaena jäi meetri kaugusel seisma. Jumalad küll, isend oli hiigelsuur. „Milline imearmas üllatus,” lausus Celaena piisavalt valjusti, et kõik kuuleks. Millal ta viimati nii meeldivalt kõlas?

Ta ei suutnud isegi viimast korda meenutada, kui täislausetega kõneles. „Arvasin, et pidime kohtuma linnamüüri juures.”

Haldjas ei kummardanud, tänu jumalatele. Tema kale nägu ei liikunud grammivõrdki. Las arvab, mida tahab. Celaena uskus üsna kindlalt, et ta ei meenutanud üldse seda neiut, keda haldjale kirjeldati – ja kahtlemata naeris, kui see vanamoor Celaenat endasarnaseks hulkuriks pidas. „Lähme,” sõnas haldjas vaid sügaval, mõnevõrra tülpinud häälel.

See näis kividelt vastu kajavat, kui isend kõrvalteelt lahkumiseks end ümber pööras. Celaena oleks võinud kõva raha peale kihla vedada, et nahast käsivarrekaitsete all peitsid end terad.

Celaena oleks võinud anda haldjale pisut ülbe vastuse kas või selleks, et teda veidike veel kompida, aga inimesed jõllitasid endiselt. Haldjas lonkis edasi ega vaevunud ühelegi neist pilku heitma. Celaena ei osanud öelda, kas see avaldas muljet või tekitas tülgastust.

Ta lonkis haldjasõdalase järel kirkale tänavale ja läbi rahvarohke linna. Haldjas ei pööranud tähelepanu inimestele, kes oma tegemised ja kõndimised ja sagimised põrnitsemise eesmärgil sinnapaika jätsid. Igal juhul ei eeldanud isend sedagi, et Celaena järele jõuaks, kui ta paari tavapärase mära poole suundus. Ratsud olid ilmetul väljakul ühe küna külge seotud. Kui mälu Celaenat alt ei vedanud, sõitsid haldjad tavaliselt oluliselt uhkematel ratsudel.

Ilmselt saabus too teisel kujul ja ostis need siitsamast.

Kõigil haldjatel oli teine, loomalik kuju. Celaena esines praegu 21

oma kujul, tema surelik inimkeha oli sama loomalik kui pea kohal tiirutavad linnud. Aga mis oli haldja kujuks? Ta võis olla hunt, mõtles Celaena, sest mitmekihiline keepmantel voogas kasukana poolde reide ja sammude kaja polnud kuulda. Või siis mägilõvi, arvestades seda kiskjalikku nõtkust.

Haldjas istus selga suuremale märale ning jättis neiule kirju ratsu. Too näis juba alguses rohkem kiire ampsu hankimisest huvituvat kui üle maa vantsimisest. Sellisel juhul on neid kaks.

Aga nad olid läinud piisavalt kaugele ka selgitusteta.

Celaena toppis pauna sadulakotti ja käänas käsi nii, et varrukad randmetel kitsaid armivöösid varjaks. Meenutusi sellest, kus olid kunagi ahelad. Kus oli olnud tema. Polnud haldja asi. Ega ka Maeve asi. Mida vähem nad temast teavad, seda vähemat saavad tema vastu kasutada. „Olen kohanud mõningaid rõõmutuid sõdalasetüüpe, aga sina oled vist see kõige süngem.”

Haldja pea rapsas kähku tema poole ja Celaena venitas endast sõnad välja: „Oi, tere. Sa vist tead, kes ma olen, nii et ma ei hakka end tutvustamisega vaevama. Aga enne, kui mind kärutatakse jumalad-teavad-kuhu, tahaksin sinust aimu saada.”

Haldja huuled tõmbusid peeneks kriipsuks. Ta silmitses väljakut, kus inimesed nüüd neid vahtisid. Ja korraga leidsid kõik endale mõne muu koha, kus olla.

Kui rahvahulk laiali sibas, teatas haldjas: „Oled minu kohta nüüdseks tabanud ära piisavalt palju, et teada seda, mida vaja.”

Ta kõneles tavakeelt ja aktsent oli vaevumärgatav – mõnus, kui Celaena olnuks piisavalt helde selle tunnistamiseks. Pehme, rulluv nurrumine. „Hea küll. Kuidas ma pean sind siis kutsuma?” Celaena haaras sadulast, kuid ei hüpanud veel. „Rowan.” Tundus, nagu oleks haldja tätoveering päikest imenud. See oli nii tume, et mõjus värskelt peale kantuna.

22

„Noh, Rowan…” Oi, talle ei meeldinud enda toon üldse.

Haldja silmad ahenesid veidi hoiatuseks, kuid Celaena jätkas: „Kas tohib küsida, kuhu me läheme?” Ta pidi olema purjus – endiselt purjus või laskunud uuele apaatiatasemele, kui haldjaga sel moel kõneles. Aga ei suutnud peatuda ka siis, kui jumalad või Wyrd või saatuselõimed valmistusid tõukama teda tagasi algse tegevusplaani poole. „Viin sinna, kuhu sind on kutsutud.”

Kuni Celaena saab kohtuda Maevega ja küsida vajalikke küsimusi, ei hoolinud ta eriti sellest, mil moel Doranelle’i läheb.

Või kellega rändab.

Tee, mida vaja, ütles Elena talle. Oma tavapärasel moel jättis Elena muidugi täpsustamata, mida Celaena Wendlynisse saabudes tegema peab. Vähemalt tundus see etem kui lameleiba süüa ja veini kaanida ning lasta end hulkuriks pidada. Ehk on ta juba kolme nädala pärast Adarlani viival paadil, kaasas vastused kõigile küsimustele.

See oleks pidanud temasse energiat süstima. Selle asemel leidis neiu end hääletult mära selga istumas, otsas nii sõnad kui ka tahe neid kasutada. Juba viimased minutid suhtlust imesid ta täiesti tühjaks.

Oligi parem, et Rowan ei näidanud välja kavatsustki rääkida, kui Celaena tema järel linnast välja ratsutas. Valvurid viipasid nad niisama müüridest läbi, mõned taganesid koguni eemale.

Edasisel teekonnal ei küsinudki Rowan, miks Celaena siin viibib ja mida ta viimase kümne aasta jooksul teinud on, kui maailm põrgusse kihutas. Isend tõmbas kahvatu kapuutsi üle hõbedaste juuste ja liikus edasi, kuigi endiselt oli küllaltki lihtne tema teistsugusust ära tabada. Ta oli sõdalane ja talle kehtisid vaid tema enda seadused.

Kui ta oli tõesti nii vana, kui Celaena kahtlustas, ei tähendanud 23

neiu tõenäoliselt tema jaoks tolmukübemest palju rohkemat. Üks elusähvakas haldja kaua põlenud surematuse leegis. Ilmselt suudaks haldjas ta pikemalt mõtlemata tappa ja liiguks siis järgmise ülesande juurde. Olles üdini häirimatu asjaolust, et lõpetas Celaena eksistentsi.

See ei hirmutanudki Celaenat nii palju, kui oleks pidanud.

24

!

3

"

Terve kuu nägi ta sama unenägu. Igal ööl, ikka ja jälle, kuni Chaolile kangastus see juba ka ärkvel olles.

Archer Finn oigamas, kui Celaena pistoda mehe ribide vahele ja südamesse torkas. Ta embas nägusat kurtisaani nagu armuke, ent kui Celaena pilgu üle Archeri õla heitis, olid tema silmad surnud. Õõnsad.

Unenägu nihkus. Chaol ei suutnud midagi öelda, midagi teha, kui kuldpruunid juuksed mustaks tumenesid ja agoonias tõmblev nägu ei kuulunudki Archerile, vaid Dorianile.

Kroonprints võpatas. Celaena hoidis teda tugevamini, väänas pistoda viimast korda enne, kui lasi Dorianil tunneli hallidele kividele variseda. Doriani veri kogunes juba loiku – liiga ruttu.

Aga Chaol ei suutnud endiselt liigutada, ei suutnud sõbra või armastatud naise juurde minna.

Haavad Doriani kehal mitmekordistusid ja neist voolas verd – 25

meeletult verd. Chaol tundis neid haavu. Kuigi Chaol ei näinud seda laipa, tuhnis ta läbi kõik hilisemad aruanded. Need kirjeldasid detailselt, mida Celaena Kalmuga seal kõrvaltänaval tegi. Kuidas neiu käest ära läinud palgamõrvarit Nehemia tapmise eest rappis.

Celaena langetas pistoda. Iga sätendavalt teralt langev veretilk saatis laineväreluse tema ümber juba kogunenud lompi.

Neiu kallutas pea kuklasse ja hingas sügavalt sisse. Ahmis sisse surma enda ees, võttis selle oma hinge. Kättemaks ja ekstaas oma vaenlast veristades segunemas. Oma tõelist vaenlast. Havilliardi impeeriumi.

Unenägu nihkus taas. Nüüd jäi Chaol Celaena keha alla lõksu, kui neiu tema peal vähkres, pea endiselt kuklas. Sama ekstaatiline ilme üle tema verepritsmeid täis näo kirjutatud.

Vaenlane. Armuke.

Kuninganna.

Mälestus unenäos killustus, kui Chaol Doriani poole silmi pilgutas. Too istus suures saalis nende vanas lauas ja ootas vastust millelegi, mida just öelnud oli. Chaol võpatas vabandavalt.

Kroonprints ei vastanud Chaoli nõrgale muigele. Selle asemel lausus Dorian vaikselt: „Sa mõtlesid temast.”

Chaol võttis suutäie lambahautist, kuid ei tundnud mingit maitset. Dorian oli liiga tähelepanelik. Ja Chaolil polnud mingit huvi Celaenast rääkida. Ei Dorianiga, ei kellegagi. Tõde, mida Chaol tema kohta teadis, võib seada ohtu rohkem elusid kui Celaena oma. „Mõtlesin oma isast,” valetas Chaol. „Kui ta paari nädala pärast Anielle’i naaseb, lähen kaasa.” See oli hind, mida tuli maksta Celaena toimetamise eest ohutusse Wendlyni. Tema isa toetus juhul, kui Chaol läheb tagasi Hõbejärve ja võtab jälle kanda oma tiitli Anielle’i pärijana. Ja Chaol oli valmis seda ohvrit 26

tooma. Ta oleks toonud ükskõik millise ohvri, et Celaenat ja tema saladusi väljaspool ohtu hoida. Isegi nüüd, kui Chaol teadis, kes – mis Celaena on. Isegi pärast seda, kui Celaena talle kuningast ja Wyrdi võtmetest rääkis. Kui Chaol peab selle eest nii ränka hinda maksma, siis olgu nii.

Dorian heitis kiire pilgu kõrge laua poole, kus einestasid kuningas ja Chaoli isa. Etiketi järgi peaks kroonprints nende juures sööma, kuid tema otsustas hoopis Chaoli kõrvale istuda.

See oli esimene kord terve igaviku jooksul, kui Dorian seda tegi.

Esimene kord, kui nad vestlesid pärast pingelist otsust Celaena Wendlynisse saata.

Dorian oleks mõistnud, kui teaks täit tõtt. Aga Dorian ei tohtinud teada, kes ja mis Celaena on või mida kuningas tegelikult plaanib. Hävitava hukatuse võimalus on liiga suur. Ja Doriani enda saladused ise piisavalt surmavad. „Kuulsin kuulujutte su lahkumisest,” lausus Dorian ebalevalt. „Ei taibanud, et need olid tõesed.”

Chaol noogutas. Ta üritas sõbra jaoks leida sobilikke sõnu – ükskõik mida.

Nad polnud endiselt omavahel kõnelenud sellest teisest asjast nende vahel. Sellest teisest tõekillust, mis ilmnes tollest tunnelis veedetud ööst: Dorianis leidub võluväge. Chaol ei tahtnud sellest midagi teada. Kui kuningas oleks otsustanud teda üle kuulata...

Chaol lootis, et peab vastu, kui asi kunagi selleni jõuab. Ta teadis, et kuningal oli piinamisest märksa süngemaid meetodeid informatsiooni kätte saamiseks. Niisiis ei küsinud ta midagi, ei öelnud ainsatki sõna. Nagu ka Dorian.

Ta vastas Doriani pilgule. Selles polnud midagi lahket. Aga Dorian ütles: „Ma üritan, Chaol.” Üritas, sest kuna Chaol ei arutlenud temaga plaani üle Celaena Adarlanist välja toimetada, rikkus see usaldust ja see häbistas teda.

27

Kuigi Dorian ei oleks kunagi ka seda teada saanud. „Ma tean.” „Ja hoolimata kõigest juhtunust olen üsna kindel, et meie pole vaenlased.” Doriani suu kõverdus küljele.

Sa oled alati mu vaenlane. Celaena karjus neid sõnu Chaolile näkku ööl, kui Nehemia suri. Neiu karjus neid kümme aastat väärt veendumuse ja vihkamisega. Celaena oli kümnendi jooksul endas maailma suurimat saladust nii sügaval hoidnud, et muutus täiesti teiseks isikuks.

Sest Celaena oli Aelin Ashryver Galathynius, Terraseni troonipärija ja täieõiguslik kuninganna.

Seeläbi sai Celaenast Chaoli surmavaenlane. Seeläbi sai temast Doriani vaenlane. Chaol ei teadnud endiselt, mida selles küsimuses teha või mida see neile tähendas. Mida see tähendas elu osas, mida ta neile ette kujutas. Tulevik, millest ta kord õhinaga unistas, oli pöördumatult läinud.

Ta nägi tuimust Celaena silmis sel ööl tunnelites, selle kõrval asusid raev ja kurnatus ja kurbus. Chaol nägi, kuidas Celaena Nehemia surres üle piiri astus. Ta teadis ülimalt hästi, mida Celaena vastutasuks Kalmule tegi. Ta ei kahelnud silmapilgukski, et Celaena võib veel kord täiesti segi minna. Temas leidus sellist sätendavat pimedust, üks lõputu lõhe otse sisemusse.

Nehemia surm purustas Celaena. Ja see, mida Chaol tegi, tema roll Nehemia hukkumises purustas neiu samuti. Chaol teadis seda. Ta palvetas üksnes, et Celaena suudab end tükkhaaval taas üles ehitada. Sest murtud, ettearvamatu palgamõrvar on üks asi...

Aga kuninganna... „Sa näed välja, nagu hakkaksid öökima,” möönis Dorian käsivartega lauale toetudes. „Räägi, mis lahti.”

Chaol oli jälle eikuhugi vaatama jäänud. Üheks südamelöögiks rõhus selle kõige taak teda nii rängalt, et avaski korraks suu.

Aga koridorist kaikus tervituseks kokku löödud kilpide ja 28

mõõkade kõmin ning suurde saali marssis Aedion Ashryver – Adarlani kuninga kurikuulus põhjakindral ja Aelin Galathyniuse nõbu.

Saal jäi vaikseks. See kehtis ka kõrge laua taga istuva Chaoli isa ja kuninga puhul. Veel enne, kui Aedion jõudis poolele teele läbi ruumi, asus Chaol juba oma kohale poodiumi all.

Mitte et noor kindral endast ohtu kujutaks. Pigem oli asi selles, kuidas üleolevalt muigav Aedion kuninga laua poole jalutas, kuldsed, õlgadeni juuksed tõrvikuvalguse paistel läikimas.

Kena on liiga kergekaaluline sõna Aedioni kirjeldamiseks.

Pigem hingemattev. Pea kohal kõrguv ja võimsalt lihaseline Aedion täitis ära iga sentimeetri sellest sõjamehest, kelleks kuulujutud teda nimetasid. Ehkki mehe rõivad olid peamiselt funktsionaalsed, nägi Chaol ometi, et kerge turvise nahka oli ülimalt peente detailidega kaunilt töödeldud. Aedioni laiu õlgu kattis valge hundinahk ja tema seljale oli rihmadega kinnitatud ümar kilp – ning iidse välimusega mõõk.

Aga tema nägu. Ja silmad... Pühad jumalad.

Chaol asetas käe mõõgale ja hoidis näojooni hoolikalt neutraalse, ükskõiksena ka siis, kui Põhjahunt tema maha löömiseks piisavalt lähedale astus.

Need olid Celaena silmad. Ashryveri silmad. Vapustav türkiis, mille kuldne tuum oli sama erk kui nende juuksed. Nende juuksed – isegi toon oli sama. Nad oleks võinud kaksikud olla, kui Aedion poleks kahekümne nelja aastane ja Terraseni lumekirgastes mägedes veedetud aastate jooksul pruuniks päevitunud.

Miks vaevus kuningas Aedionile kõik need aastad tagasi elu kinkima? Miks näha vaeva, et temast üks oma raevukaimatest kindralitest vermida? Aedion oli Ashryveri kuningliku vereliini prints ja kasvas üles Galathyniuse kojas – ometi teenis kuningat.

Aedioni irve püsis näol ka siis, kui ta kõrge laua ees peatus 29

ja kummarduse visandas. See ülimalt põgus viisakuspoos suutis Chaoli hetkeks isegi rabada. „Majesteet,” lausus kindral, need neetud silmad lõõmamas.

Chaol heitis pilgu kõrge laua poole. Ta soovis näha, kas kuningas, kui üldse keegi, märkab sarnasusi, mis võivad mitte ainult Aedioni, vaid ka Chaoli ja Doriani hukutada. Kõik need, kellest ta hoolib. Chaoli isa ilmutas ainult kerget, rahulolevat muiet.

Ent kuningas kortsutas kulmu. „Ootasin sind juba kuu aega tagasi.”

Aedionil jagus ülbust, et lausa õlgu kehitada. „Vabandust.

Sokusarved said viimase talvetormiga pihta. Lahkusin siis, kui sain.”

Igaüks hoidis saalis pinevalt hinge kinni. Aedioni temperament ja jultumus olid peaaegu legendaarsed – osa põhjusest, miks ta põhja kaugeimasse otsa määrati. Chaol arvas alati, et tark oli teda Riftholdist kaugel hoida. Eriti seetõttu, et Aedion näis natuke nagu silmakirjalik värdjas ja Turm – Aedioni leegion – oli oskuste ning jõhkruse poolest kurikuulus. Aga nüüd... miks kuningas ta pealinna kutsus?

Kuningas võttis peekri näppu ja loksutas veini selle sees. „Ma ei saanud sõna, et su leegion on kohal.” „Polegi.”

Chaol valmistus hukkamiskäsuks ja palvetas, et temal ei tuleks seda ellu viia. Kuningas jätkas: „Käskisin sul nad siia tuua, kindral.” „Ja mina veel mõtlesin, et soovite minu seltsi nautida.” Kuninga urisemise ajal teatas Aedion: „Nad jõuavad umbes nädalaga. Ma ei taha lõbust ilma jääda.” Taas kord kehitas Aedion neid massiivseid õlgu. „Vähemalt ei tulnud ma paljakäsi.” Ta nipsutas sõrmi selja taha ja üks paaž ruttas suure kotiga sisse. „Kingid Põhjalast, meie 30

poolt viimati rüüstatud mässuliste laagri arvel. Kindlasti naudite neid.”

Kuningas pööritas silmi ja viipas käega paažile. „Saada need mu kambrisse. Sinu kingid, Aedion, kipuvad viisakat seltskonda solvama.” Vaikne naerupugin – Aedionilt, paarilt mehelt kuninga lauas. Oh, see Aedion tantsis ohtlikul piiril. Celaenal jagus vähemalt piisavalt taipu kuninga lähedal suu kinni hoida.

Arvestades trofeesid, mida kuningas Celaenalt kui oma kangelaselt kogus, ei saanud kotis olevad esemed olla üksnes kuld ja ehted. Aga koguda päid ja jäsemeid Aedioni enda rahvalt, Celaena rahvalt... „Pean homme nõukogu koosolekut. Tahan, et oleksid seal, kindral,” andis kuningas käsu.

Aedion surus käe rinnale. „Teie tahe on minu oma, majesteet.”

Chaol pidi kabuhirmu alla suruma, kui märkas Aedioni sõrmel sätendavat võru. Must sõrmus – sama, mida kandsid kuningas, Perrington ja enamik nende kontrolli all olijaist. See selgitas, miks kuningas taolist jultumust lubas: tegelikult oligi ju kuninga tahe tõesti ka Aedioni oma.

Chaol hoidis nägu ilmetuna, kui kuningas talle järsult noogutas – lahkumiskäsk. Chaol kummardas hääletult ja tahtis nüüd vägagi oma lauda tagasi pääseda. Eemale kuningast – mehest, kes hoidis nende maailma saatust oma veristes kätes. Eemale oma isast, kes nägi liiga palju. Eemale kindralist, kes patseeris nüüd saalis ringi, patsutas mehi õlale, pilgutas naistele silma.

Chaol oli õppinud sisikonnas kobrutavat õudustunnet meisterlikult vaos hoidma selleks ajaks, kui tagasi oma istmele vajus. Ta avastas Doriani kulme kortsutamas. „Kingid, jajah,” pomises prints. „Jumalad küll, see mees on väljakannatamatu.”

Chaol ei vaielnud vastu. Kuninga mustast sõrmusest hoolimata näis Aedionil endiselt olevat omaenda tahe – ja lahinguväljalt 31

lahkudes oli ta sama metsik kui seal viibides. Tavaliselt jättis ta Dorianist mulje kui tsölibaadipidajast, kui oli vaja leida mandunud viise enda lõbustamiseks. Chaol polnud Aedioniga kunagi kuigi palju aega koos veetnud, ega tahtnudki seda, kuid Dorian tundis teda nüüdseks juba mõnda aega. Sellest ajast kui…

Nad kohtusid lastena. Kui Dorian koos isaga Terraseni neil päevil enne kuningliku pere mõrvamist külastas. Kui Dorian kohtus Aeliniga – kohtus Celaenaga.

Väga hea, et Celaenat polnud siin nägemaks, mis Aedionist saanud on. Mitte üksnes sõrmuse pärast. Pöörata selg omaenda rahvale…

Aedion libistas end pingile nende vastu ja irvitas. Kiskja kaalumas oma saaki. „Teie kaks istusite samas lauas ka viimane kord, kui teid nägin. Tore teada, et mõned asjad ikka ei muutu.”

Jumalad küll, see nägu. See oli Celaena nägu – mündi teine külg. Sama kõrkus, sama talitsemata viha. Aga kui Celaenas see pragises, siis Aedionis... tuksles. Ja Aedioni ilmes peitus midagi vastikumat, märksa kibedamat.

Dorian nõjatus käsivartega lauale ja muigas laisalt. „Tervist, Aedion.”

Aedion ei teinud tervitajast välja ja küünitas küpsetatud lambakoodi poole, must sõrmus sätendamas. „Mulle meeldib see uus arm, kapten,” ütles ta ning nõksatas lõuaga õhukese valge joone poole Chaoli põsel. Arm, mille Celaena Nehemia surmaööl tekitas, kui üritas Chaoli tappa – nüüd oli see püsiv meenutus kõigest, mille Chaol kaotas. Aedion jätkas: „Paistab, et nad polegi sind veel ära nätsutanud. Ja andsid sulle lõpuks ühe suurte poiste mõõga ka.”

Dorian vastas Chaoli eest: „Hea meel näha, et torm su head tuju vaigistada ei suutnud.” „Nädalaid, mille jooksul pole teha muud kui harjutada ja naisi 32

magatada? Ime, et ma üldse viitsisin mägedest alla tulla.” „Ma ei teadnudki, et sa viitsisid teha midagi, kui see ei teeninud sinu huve.”

Vaikne naer. „Seal ongi see võluv Havilliardide vaim.” Aedion kaevus oma einesse ja Chaol hakkas parajasti nõudma, miks too viitsis nende juurde istuda – lisaks sellele, et neid piinata, nagu ta ikka tegi siis, kui kuningas mujale vaatas –, ent märkas siis, et Dorian jõllitab.

Mitte Aedioni vägevat kogu ega turvist, vaid tema nägu, tema silmi... „Sa ei peaks mingil peol või kusagil mujal olema?” küsis Chaol Aedionilt. „Mind üllatab, et jõlgud siin, kui su tavapärased ahvatlused linnas ootavad.” „On see sinu viisakas viis paluda kutset mu homsele kogunemisele, kapten? Üllatav. Oled alati vihjanud, et pead end paremaks minu sorti pidudest.” Türkiissilmad tõmbusid kissi ja ta muigas kavalalt Doriani poole. „Sina aga – viimane minu korraldatud pidu lõppes sulle ikka väga hästi. Punapäised kaksikud, kui õigesti mäletan.” „Sulle valmistaks pettumust teadmine, et olen sellist tüüpi eksistentsist kaugemale liikunud,” lausus Dorian.

Aedion asus taas oma roa kallale. „Jääbki mulle rohkem.”

Chaol pigistas käed laua all rusikasse. Celaena ei hiilanud viimase kümne aasta jooksul just vooruslikkusega, aga ei tapnud iial ühtki Terraseni pinnal sündinud kodanikku. Lausa keeldus sellest. Ja Aedion oli alati olnud üks jumalatest neetud värdjas, aga nüüd... Kas ta teadis, mida oma sõrmes kandis? Kas ikka teadis, et hoolimata ülbusest, trotsist ja jultumusest võis kuningas küll väänata teda oma tahte järgi nii, kuidas ise soovis? Ta ei saanud Aedioni hoiatada. Muidu võib ta vahest saata surma nii ennast kui ka kõiki, kellest hoolis, kui Aedion tõepoolest kuningale ustav on.

33

„Kuidas Terrasenis läheb?” küsis Chaol, sest Dorian silmitses taas Aedioni. „Mida sa tahad, et ma räägiks? Et oleme jõhkra talve järel hästi toidetud? Et me ei kaotanud haigustele küllalt paljusid?”

Aedion turtsatas. „Eks see mässajate küttimine on alati lõbus, kui sul selle järele piisavalt isu on. Loodetavasti kutsus Tema Kuninglik Majesteet Turma lõunasse eesmärgiga neile viimaks päriselt tegevust anda.” Kui Aedion käe veeklaasi järele sirutas, märkas Chaol tema mõõga käepidet. Tuhmi metalli täkkisid lõiked ja kriimud, mõõganupuks ei midagi enamat kui veidike pragunenud, ümaraks kulunud sarv. Nii lihtne, ilmetu mõõk Erilea ühe suurima sõdalase jaoks. „Orynthi mõõk,” venitas Aedion laisalt. „Kink Tema Majesteedilt mu esimese võidu puhul.”

Kõik tundsid seda mõõka. See oli Terraseni kuningliku perekonna pärand, mis läks valitsejalt valitsejale. Õiguse järgi kuulus see nüüd Celaenale. Ja varem kandis seda mõõka tema isa.

Asjaolu, et praegu kasutas relva Aedion ja seda, mida mõõk nüüd tegi, kelle elusid see võttis, oli tegemist kõrvakiiluga Celaenale ning tema perele. „Mind üllatab, et sind selline sentimentaalsus morjendab,” poetas Dorian. „Sümbolitel on väge, prints,” ütles Aedion teda pilguga paigale naelutades. Celaena pilk – alistumatu ja väljakutsest pakatav. „Sind üllataks, mis väge see veel Põhjalas käsutab – mida see teeb selleks, et veenda hulljulgeid plaane mitte ellu viima.”

Vahest polnudki Celaena oskused ja kavalus tema vereliinis ebatavalised. Kuid Aedion oli Ashryver, mitte Galathynius – see tähendas, et tema vaarema oli Mab, üks kolmest haldjakuningannast, kes hilisemate põlvede jooksul jumaluseks krooniti ja sai uueks tiitliks jahijumalanna Deanna nime. Chaol neelatas 34

valusalt.

Laskus vaikus, pingul kui vibunöör. „Mingi tüli teie kahe vahel?” küsis Aedion liha hammustades. „Las ma pakun: naine. Äkki kuninga kangelane? Kuulduste järgi on ta... põnev.

Sellepärast liikusidki minu masti lõbu juurest eemale, printsike?”

Ta seiras saali. „Tahaksin vist temaga kohtuda.”

Chaol võitles tahtmisega mõõgapidet suruda. „Ta on mujal.”

Aedion saatis julma muige hoopis Doriani suunas. „Kahju.

Võib-olla suudaks ta veenda ka mind edasi liikuma.” „Vali sõnu,” lõrises Chaol. Ta oleks võinud naerda, kui poleks soovinud kindralile käsi ümber kõri pigistada. Dorian trummeldas vaid sõrmedega lauale. „Ja näita üles veidikenegi austust.”

Aedion mugistas naerda ja lõpetas lambaprae. „Olen Tema Majesteedi ustav teener nagu alati.” Taas kord jäid need Ashryveri silmad Dorianil pidama. „Vahest olen minagi kord sinu hoor.” „Kui sa veel sel ajal elad,” nurrus Dorian võltsilt.

Aedion jätkas söömist, ent Chaol tundis endiselt tema järelejätmatut fookust, mis neid kahte armutult paika surus. „Kuulduste järgi tapeti siin krundil mitte kuigi ammu ühe nõiaklanni matroon,” lausus Aedion argiselt. „Ta haihtus, kuigi tema elupaik annab mõista, et mutt pani ikka kõvasti vastu.” „Mis huvi sinul selle vastu on?” küsis Dorian teravalt. „Pean oma huviks teada, kui siinse ilma võimujagajad oma otsa leiavad.” Üks judinaämblik kõndis Chaoli selgroogu mööda alla. Tema teadis sortsidest vähe. Celaena rääkis paari lugu – ja Chaol palvetas alati, et need liialdusteks osutuks. Aga Doriani näost väreles üle midagi hirmulaadset.

Chaol nõjatus ette. „Pole sinu asi.”

Aedion eiras jälle vastast ja pilgutas printsile silma. Doriani sõõrmed paisusid. See oli ainus märk pinnale ujuvast raevust. See 35

ja ka asjaolu, et õhk ruumis muutus – kargemaks. Maagia.

Chaol asetas käe sõbra õlale. „Jääme hiljaks,” valetas ta, kuid Dorian sai asjale pihta. Ta pidi Doriani minema toimetama – Aedionist eemale – ja üritama ohjata kahe mehe vahel käärivat katastroofilist tormi. „Puhka hästi, Aedion.” Dorian ei vaevunud vastama, tema safiirsilmad sinetasid jäiselt.

Aedion muigas ülbelt. „Pidu on homme Riftholdis, kui tekib tunne taas vanu aegu kogeda, prints.” Oh, kindral teadis täpselt, milliseid nuppe vajutada ja teda ei huvitanud põrmugi, millise jama see tekitas. See tegi ta ohtlikuks – surmavaks.

Eriti kui asi puudutas Doriani ja tema võluväge. Chaol sundis end soovima head ööd mõnele oma mehele, et mõjuda muretu ja argisena, kui nad söögisaalist välja sammusid. Aedion Ashryver saabus Riftholdi ja jäi napilt ilma kokkupõrkest ammu kaotatud nõoga.

Kui Aedion vaid teaks, et Aelin on endiselt elus. Kui ta vaid teaks, kes või mis neiust saanud on või mida ta kuninga salaväe kohta õppis. Kas Aedion seisaks tema kõrvale või hävitaks ta?

Arvestades mehe tegusid, sõrmust, mida ta kandis... Chaol ei tahtnud kindralit Celaena lähedalegi. Ega ka Terraseni lähedale.

Ta mõtiskles selle üle, kui palju valatakse verd siis, kui Celaena teada saab, mida tema nõbu korda saatnud on.

Chaol ja Dorian kõndisid suurema osa retkest printsi torni vaikuses. Kui nad ühte tühja koridori keerasid ja veendusid, et keegi neid pealt ei kuule, alustas Dorian: „Mul polnud vaja, et sa vahele astuks.” „Aedion on jäletu värdjas,” urises Chaol. Vestlus oleks võinud seal lõppeda ja osa temast tundiski kiusatust seda teha, kuid sundis end siiski ütlema: „Kartsin, et su kannatus katkeb. Nagu seal käikudes.” Ta lasi pingsa hingetõmbe lahti. „Oled sa... stabiilne?” „Mõned päevad on paremad kui teised. Vihastamine või 36

kartmine näib seda vallandavat.”

Nad sisenesid koridori ja see lõppes Doriani torni viiva kumera kaarega puituksega. Chaol peatas sõbra ja pani talle käe õlale. „Ma ei taha üksikasju,” pomises ta nii, et Doriani ukse ette määratud valvurid ei kuuleks, „sest ma ei taha, et minu teadmisi kasutataks sinu vastu. Ma tean, et olen vigu teinud, Dorian. Usu mind, ma tean seda. Aga minu prioriteediks on alati olnud – ja on endiselt – sinu kaitsmine.”

Dorian põrnitses sõpra pika hetke jooksul ja kallutas siis pea küljele. Chaol pidi mõjuma sama haledana, kui end tundis, sest printsi hääl kõlas peaaegu leebelt: „Miks sa ta tegelikult Wendlynisse saatsid?”

Agoonia põrutas temast läbi toore ja vahedana kui habemenuga.

Ent kui väga ta poleks tahtnud printsile Celaenast rääkida, kui väga poleks tahtnud kõiki oma saladusi maha laadida, et see täidaks augu tema sisimas, ei saanud ta seda teha. Niisiis ütles vaid: „Saatsin ta tegema seda, mida tuleb teha,” ja sammus koridori mööda tagasi. Dorian ei hüüdnud talle järele.

37

!

4

"

Manon tõmbas veripunase keepmantli tihedalt ümber ja surus end riidekapi varjudesse. Ta kuulas pealt kolme meest, kes tema majakesse äsja sisse murdsid.

Ta oli kogu päeva maitsnud tuules kerkivat hirmu ja raevu ja valmistus selleks terve pärastlõuna. Ta istus lubjatud maja õlgkatusel, kui märkas põllu kõrgete kõrte kohal õõtsuvaid tõrvikuid. Ükski külaelanikest ei üritanud kolme meest peatada – kuigi samas polnud keegi ka nendega liitunud. Üks Crochani nõid saabus nende väikesesse rohelisse orgu Fenharrow’ põhjaosas, ütlesid nad. Nende nädalate jooksul siinse rahva seas elades ja endale viletsat elatist uuristades ootas ta seda ööd. Nii läks igas külas, kus ta elas või viibis.

Ta hoidis hinge kinni ja püsis vagusi kui hirv. Üks meestest – pikk, habetunud talunik, taldrikusuuruste kätega – astus magamistuppa. Isegi riidekapis kössitades võis ta haista mehe 38

hingeõhust õlut – ja verejanu. Oh, külaelanikud teadsid väga täpselt, mida plaanitakse teha nõiaga, kes müüs tagaukse kaudu võlujooke ja talismane ning kes võis lapse sugu juba enne sündi ennustada. Teda üllatas pigem, et need mehed nii kaua julgust kogusid, et siia tulla, piinata ja siis hävitada seda, mis neid hirmust tarretas.

Talunik jäi ruumi keskel seisma. „Teame, et oled siin,” meelitas ta voodi poole astudes ja toa igat sentimeetrit läbi uurides. „Tahame ainult rääkida. Osa linnarahvast on hirmul, tead – kardavad sind rohkem kui sina neid. Veame kihla.”

Manon teadis, et parem on seda mitte tõe pähe võtta. Liiati siis, kui voodi alla piiludes mehe selja tagant surmava pistoda helk vastu läigatas. Alati sama, igas provintsilinnas ja pirtsaka moraaliga külas.

Kui mees end sirgu ajas, lipsas Manon riidekapist magamistoa ukse taga laiuvasse pimedusse.

Summutatud kõlksumine ja mütsatused kirjeldasid talle piisavalt, millega tegelesid ülejäänud kaks: nad üksnes ei jahtinud teda, vaid varastasid kõike. Tõsi, sealt polnud küll palju võtta. Majake oli tema saabudes juba sisustatud ja kogu vara nii väljaõppe kui ka instinkti tõttu kotti pandud. Paun lebas just tema poolt vabastatud riidekapi nurgas. Ära võta midagi kaasa, ära jäta midagi maha. „Tahame ainult rääkida, nõid.” Mees pöördus voodi juurest ja märkas viimaks riidekappi. Ta muigas võidukalt, ette aimates.

Manon nihutas magamistoa ukse hellalt näppudega kinni nii vaikselt, et riidekapi poole suunduv mees seda ei märganudki. Ta õlitas selles majas ära iga viimse kui ukse hinged.

Mehe massiivne käsi haaras riidekapi nupust, pistoda tema kõrval viltu. „Tule välja, väike Crochani nõiake,” kõõrutas ta.

Manon oli vaikne kui surm, kui mehe taha lipsas. Tobuke ei 39

teadnud, et ta üldse seal viibib, kuni oma suu mehe kõrva juurde vedas ja sosistas: „Valet sorti nõid.”

Mees keerles kannapeal ja põrutas vastu riidekapi ust. Ta tõstis nende vahele pistoda, rind kiirelt tõusmas ja langemas. Manon vaid muigas, hõbevalged juuksed kuuvalguses sätendamas.

Nüüd märkas mees suletud ust ja hingas sisse, et hüüda. Ent Manoni naeratus laienes ja kõrgel tema igemetes olevatest lõhedest surus end välja pistodadega vaheduses võistlevate raudhammaste rivi. See laksatas alla nagu turvis. Mees võpatas ja tabas uuesti kapiust oma selja taga. Sissetungija silmad olid nii pärani, et kogu silmavalge laotus laiali. Mehe pistoda kukkus kolksuga põrandalaudadele.

Ja siis, ainult selleks, et võõras ikka korralikult püksid täis teeks, naksatas Manon nende vahele oma randmetega. Kipitava, küütleva välgatusega sööstsid küünte kohale raudküünised.

Mees hakkas sosistama palvet oma pehme südamega jumalatele ja Manon lubas tal ainsa akna poole taganeda. Arvaku pealegi, et tal leidub võimalust, kuni Manon mehe poole hiilis ja endiselt naeratas. Mees isegi ei röökinud enne, kui Manon tal juba kõri lõhki kiskus.

Kui Manon tolle tüübiga ühele poole sai, lipsas ta magamistoa uksest välja. Kaks meest rüüstasid endiselt maja ja uskusid ikka veel, et kõik see kuulus talle. See oli lihtsalt mahajäetud maja – eelmised omanikud surid või osutusid piisavalt targaks, et sellest roiskuvast paigast lahkuda.

Ka teisel mehel polnud lootustki karjuda enne, kui Manon ta kahe raudküünte rapsakaga lõhki kiskus. Ent kolmas talunik tuli oma kaaslasi otsima. Ja kui too Manoni seal seismas nägi, üks käsi sõbra sisikonda käänatud, teine meest hoidmas, kuni ta oma raudhambaid kõri lõhki kiskumiseks kasutas, pani talunik hirmuga plehku.

40

Tavaline, vesine inimese maik, mida tempis vägivald ja hirm, kattis Manoni keelt. Ta sülitas puust põrandale. Aga Manon ei vaevunud lõuga mööda lipsavat verd ära pühkima. Ta andis allesjäänud kontvõõrale stardieelise põllul, millel kõrguv talivili oli nii pikk, et ulatus kaugelt üle nende pea.

Ta luges kümneni, sest tahtis jahti pidada. Ta oli selline juba sellest ajast peale, kui end emaüsast välja kiskus ja möirates ning verisena siia ilma saabus.

Sest tema oli Manon Mustnokk – Mustnokkade nõiaklanni troonipärija. Ta oli siin nädalaid viibinud ja esinenud Crochani nõiana lootuses, et see meelitab välja ehtsaid selliseid tegelasi.

Nad redutasid ikka veel kusagil. Need ennasttäis, talumatud Crochani naised, kes peitsid end ravitsejate ja teadjamooridena.

Tema esimeseks, imeliseks ohvriks oligi üks Crochani nõid, mitte rohkem kui kuusteist – sama vana kui Manon tollal.

Tumedajuukseline plika kandis veripunast keepmantlit, mis kingiti kõigile Crochani naistele nende esimese veritsuse puhul – ja kasu sündis sellest ainult niipalju, et tähistas teda saakloomana.

Kui Manon Crochani plika laiba sellesse lund täis tuisanud mäekurusse jättis, võttis ta mantli trofeena kaasa – ja kandis seda endiselt, rohkem kui sada aastat hiljem. Ükski teine Raudhamba nõid poleks seda teinud – sest ükski teine Raudhamba nõid poleks söandanud kolme matrooni raevu esile kutsuda nende igavese vaenlase värve kandes. Ent sellest päevast, kui Manon Mustnoka kantsi marssis, seljas mantel ja käes karp Crochani südamega – kink vanaemale –, oli tema pühaks kohuseks neid ühekaupa küttida, kuni enam ühtegi alles ei jäänud.

See oli tema kõige hiljutisem lähetus – kuus kuud Fenharrow’s, kuni ülejäänud tema nõiaseltsist Melisandes ja Eyllwe põhjaosas sarnaseid käske järgides laiali hajusid. Ent neil kuudel külast külla jalutades ei avastanud ta ainumastki Crochani naist. Need 41

talunikud olid esimene võimalus juba mitme nädala jooksul lõbutseda. Ja olgu ta neetud, kui seda ei naudi.

Manon sammus põllule ja lakkus käigu pealt oma küüntelt verd. Ta lipsas läbi kõrte, vaevu enamat kui varjud ja udu.

Manon leidis taluniku põllu keskel eksinult ja vaikselt hirmust määgimas. Kui mees pöördus ja tema põis vere ning raudhammaste ja julma, julma naeratuse peale lahti läks, lubas Manon tal südamest röökida.

42

!

5

"

Celaena ja Rowan ratsutasid mööda tolmust teed, mis väänles rünkadega tikitud rohumaade vahel lõunapoolsete eelmägedeni.

Neiu oli Wendlyni kaarte piisavalt pähe õppinud teadmaks, et nad liiguvad küngastest üle. Kaugemal kõrguvate Cambria mägede suunas, mis tähistasid surelike poolt valitsetud Wendlyni ja kuninganna Maeve surematute maade piiri.

Päike loojus parajasti, kui nad kõrgendikele tõusid. Tee muutus kivisemaks ja ühest küljest piirasid seda üsnagi kõhedust tekitavad kuristikud. Ühe kilomeetri jooksul kaalus Celaena korraks, kas peaks Rowanilt õhtuse peatuspaiga plaanide kohta küsima, aga ta oli väsinud. Mitte ainult sellest päevast või veinist või ratsutamisest.

Oma luudes, veres ja hinges oli ta nii-nii väsinud. Ükskõik kellega rääkimine kurnas liigselt. See tegi Rowanist täiusliku kaaslase, sest olend ei lausunud Celaenale ainsatki sõna.

43

Maapinnale langes hämarik. Tee juhatas neid läbi tihke metsa, mis levis mägedesse ja üle nende. Puud muutusid küpressidest tammedeks, kitsastest tüvedest pikkadeks ja uhketeks. Metsaalust täitsid põõsastikud ja siin-seal leidus sammaldunud rahnusid. Isegi paisuvas pimeduses tundus, et mets hingab. Soe õhk ümises ja jättis Celaena keelele metalse maitse. Kaugel nende taga mürises äike.

Oleks see vast tore. Eriti nüüd, mil Rowan viimaks laagri üles löömiseks sadulast alla ronis. Sadulakottide põhjal otsustades polnud tal telki kaasas. Ega magamisaluseid. Ega tekke.

Ilmselt oli nüüdseks mõistlik eeldada, et Celaena külaskäik Maeve juurde ei tule vist kuigi meeldiv.

Kumbki neist ei rääkinud, kui nad hobused puude vahele viisid. Tee pealt piisavalt kaugele, et mööduvate rändurite eest varjule jääda. Rowan kallas nende varustuse valitud laagripaika ja viis oma mära lähedalasuva oja juurde, mille vulinat ta ilmselt nende teravatipuliste kõrvadega kuulis. Tal ei vääratanud kerkivas pimeduses ükski samm, kuigi Celaena lõi küll mõne kivi ja juure vastu varbad ära. Suurepärane nägemine, isegi pimedas – veel üks haldjate omadus. Midagi, mida tal võiks olla, kui ta…

Ei, selle peale ei tohi mõelda. Mitte pärast seda, mis teisel pool väravat juhtus. Ta moondus siis – ja see oli piisavalt jube meenutamaks, et tal pole mingit huvi seda enam kunagi veel kogeda.

Kui hobused joodetud, ei jäänud Rowan teda ootama ning viis mõlemad märad laagrisse tagasi. Celaena kasutas privaatsust omaenda vajaduste rahuldamiseks, laskus siis rohusele nõlvale põlvili ja jõi ojast isu täis. Jumalad küll, see vesi maitses... uue ja iidse ja vägeva ja hõrguna.

Ta ahmis vett seni, kuni taipas, et tühimik kõhus võib vabalt ka näljast tuleneda. Neiu tuikus laagrisse tagasi ja leidis peatuspaiga 44

üles Rowani hõbejuuste läike järgi. Haldjas ulatas sõnatult veidi leiba ja juustu ning jätkas hobuste harjamist. Celaena pobises tänutäheks, kuid ei vaevunud abi pakkuma ja vajus kõrguva tamme najale istuma.

Kui vats enam nii väga ei valutanud ja Celaena mõistis, kui valjusti ta õuna mugis, mille Rowan hobuseid toites talle samuti ette viskas, kogus neiu piisavalt energiat ja küsis siis ettevaatlikult: „On Wendlynis tõesti niipalju ohtusid, et me ei saa lõkkega riskida?”

Haldjas istus puu najale, sirutas jalgu ja ristas need pahkluu kohalt. „Surelike puhul mitte.”

Tema esimesed sõnad Celaenale pärast linnast lahkumist. See võis olla katse teda hirmutada, kuid Celaena luges mõttes siiski üles kõik oma relvad, mida kaasas kandis. Ta ei kavatsenudki küsida. Ei tahtnudki teada, mis sorti olendid võiks tule poole roomata.

Pea kohal tõusis õhku puidu ja sambla ja kivi pundar, mis oli täis raskete lehtede sahinat, paisunud oja kurinat ning sulistiibade laperdamist. Ja seal, ühe lähedalasuva rünka ääre kohal varitses kolm paari pisikesi, kumavaid silmi.

Silmapilkselt oli Celaena pistoda käepide tema peos. Kuid nemad vaid põrnitsesid. Rowan ei paistnud tähelegi panevat. Üksnes toetas pea tammetüve vastu.

Nad olid alati teda tundnud, see väike rahvas. Isegi siis, kui mandrit kattis Adarlani vari, tundsid nad ta ikkagi ära.

Laagripaikadesse jäeti väikseid kinke – värske kala, üks musti sõstraid täis leht, üks lillepärg. Ta eiras neid ja hoidis Tammelaanest nii kaua eemal kui suutis.

Härjapõlvlased pidasid silmi pilgutamata valvet. Celaena soovis endamisi, et poleks nii kähku oma toitu alla kugistanud, ja jõllitas vastu. Ta oli valmis iga hetkega kaitseasendisse kargama.

45

Rowan püsis endiselt paigal.

Mis iganes iidseid vandeid härjapõlvlased Terrasenis austasid, ei pruukinud need siin kehtida. Juba selle mõtte ajal kumas puude vahel rohkem silmi. Veel hääletuid tunnistajaid tema saabumisele.

Sest Celaena oli haldjas või midagi krantsilaadset. Tema vaarema oli Maeve õde ja kuulutati pärast surma jumalannaks. Naeruväärne, tõesti. Mab oli vägagi surelik, kui sidus oma elu inimprintsiga, kes teda nii raevukalt armastas.

Neiu mõtiskles selle üle, kui palju need olevused teadsid sõdadest, mis Celaena maa laastasid. Kui palju teadsid nad maha notitud haldjatest ja härjapõlvlastest, iidsete laante põletamisest või Terraseni pühade hirvesokkude mõrvamisest. Ta mõtiskles selle üle, kas nad olid üldse kunagi kuulnud, mis nende sugulastest seal läänes sai.

Ta ei teadnud, kuidas suutis sellest üldse hoolida. Aga nad mõjusid nii... uudishimulikena. Ennastki üllatades sosistas Celaena ümisevasse öhe: „Nad elavad veel.”

Kõik silmad haihtusid. Pilku Rowani poole heites polnud too veel silmi avanud. Ent neiut vaevas aimdus, et sõdalane oli kogu selle aja valvas olnud.

46

!

6

"

Dorian Havilliard seisis isa hommikusöögilaua ees, käed selja taga. Kuningas saabus küll paar hetke tagasi, ent ei käskinud tal istet võtta. Varem oleks Dorian selle kohta juba ammu midagi öelnud. Ent võluvägi ja asjaolu, et ta tiriti mis iganes jamasse, kus viibis Celaena. Kui ta nägi salakäikudes teist maailma... see muutis kõike. Parim, mida ta neil päevil teha sai, oli hoida madalat profiili – et isa või keegi teine liiga pikalt tema suunas ei vaataks.

Niisiis seisis Dorian laua ees ja ootas.

Adarlani kuningas lõpetas küpsetatud kana ja rüüpas lonksu oma veripunasest klaasist. „Oled sel hommikul vaikne, prints.”

Erilea alistaja sirutas suitsukalaga liua poole. „Ootasin, et te kõnetaks mind, isa.” Öömustad silmad nihkusid tema poole. „Tõesti ebatavaline.”

Dorian tõmbus pingesse. Ainult Celaena ja Chaol teadsid tõtt tema võluväe kohta. Ja Chaol tõukas ta nii järsult eemale, et Dorian 47

ei tundnud vajadust isegi proovida end oma sõbrale selgitada. Aga loss kihas nuhkidest ja tallalakkujatest, kes ei tahtnud muud, kui oma positsiooni mis iganes teadmiste abiga kergitada. Selle hulka kuulus omaenda kroonprintsi maha müümine. Kes teadis?

Kes nägi teda koridorides või raamatukogus luusimas või avastas Celaena kambrisse peidetud raamatupaki? Nüüdseks oli ta selle küll hauakambrisse kolinud ja käis seal igal ööl – mitte selleks, et otsida vastuseid teda vaevavatele küsimustele, vaid lihtsalt ühe tunni puhta vaikuse nimel.

Isa jätkas einestamist. Dorian oli isa privaattubades viibinud ainult paar korda oma elus. See võis olla omaette mõis koos raamatukogu, söögitoa ja nõukogusaaliga. Need võtsid enda alla terve klaaskantsi tiiva Doriani ema majatiiva vastas. Ema ja isa polnud iial ühes voodis maganud ja Dorian ei tahtnudki sellest rohkemat teada.

Ta avastas endal isa uuriva pilgu. Kumerat klaasseina läbistav hommikupäike muutis iga armi ja täkke kuninga näol veelgi võikamaks. „Sa lõbustad täna Aedion Ashryverit.”

Dorian säilitas enesevalitsuse parimal võimalikul moel. „Kas tohin küsida, miks?” „Kindral Ashryver ei suutnud oma mehi siia tuua. Tal on Turma saabumist oodates veidike vaba aega üle. Teile mõlemale tõuseks sellest tulu, kui õpiksite üksteist paremini tundma. Arvestades, et sinu sõprade valik on viimasel ajal nii... lihtlabane olnud.”

Maagia külm raev küünistas end mööda printsi selgroogu üles. „Kogu austuse juures, isa, on mul vaja ette valmistada kaks koosolekut ja…” „See ei kuulu arutelu alla.” Isa jätkas söömist. „Kindral Ashryverit on teavitatud. Sina kohtud temaga Aedioni kambri ukse taga keskpäeval.”

Dorian teadis, et oleks pidanud suu kinni hoidma, kuid avastas 48

end küsimas: „Miks te Aedioni ülepea sallite? Miks teda elus hoida – miks temast kindral teha?” Ta ei suutnud selle üle imestamist lõpetada mehe saabumishetkest alates.

Isa saatis väikese, läbinägeva muige. „Sest Aedioni maruviha on kasulik relv. Ta suudab oma rahvast joonel hoida. Tema ei riski nende tapatalgutega. Mitte nüüd, kus tal nii palju kaotada on. Ta oskas paljud võimalikud Põhjala mässud eos summutada just selle hirmu tõttu, sest teab hästi, et esimesena kannataks tema enda inimesed – eraisikud.”

Tema soontes voolas ühine veri kellegi nii jõhkraga. Ent Dorian lausus siiski: „Ometi on üllatav, et te peaks üht kindrali peaaegu vangina – pisut enamat kui orjana. Tema kontrollimine pelgalt hirmu läbi näib potentsiaalselt ohtlikuna.”

Tõepoolest. Ta juurdles selle üle, kas isa rääkis Aedionile Celaena lähetusest Wendlynisse – Aedioni kuningliku vereliini kodumaale, kus valitsesid endiselt mehe nõod Ashryverid.

Aedion võis ju pasundada võitudest mässajate üle ja käituda nii, nagu kuuluks pool impeeriumi praktiliselt temale... Kui palju mäletas Aedion aga oma suguseltsist teisel pool merd? „Dorian, mul on vajaduse korral omad viisid Aedioni lõastamiseks. Praeguseks valmistab tema häbitu jultumus mulle suurt lõbu.” Kuningas osutas lõuaga ukse poole. „Küll aga ei valmista mulle lõbu, kui jätad täna temaga kohtumisele minemata.”

Just niiviisi söötiski oma isa ta Hundi lõugade vahele.

Ehkki Dorian tegi katset näidata Aedionile loomaaeda, koerakuute, talle – isegi seda neetud raamatukogu –, tahtis kindral vaid üht – läbi aedade jalutada. Aedioni väitel oli ta möödunud õhtul liigselt tarbitud toidust rahutu ja uimane, kuid Dorianile saadetud muie reetis vastupidist.

Aedion ei viitsinud vestelda, ta oli liigselt ametis rõvedate 49

laulukeste ümisemise ja mööduvate naiste takseerimisega. Vaid korraks lasi ta libiseda sellel pooleldi tsiviliseerituse fassaadil, kui nad kõrguvate roosipõõsastega ääristatud kitsal rajal kõndisid.

Vapustavad põõsad suvel, ent surmavad talvel. Ja valvurid olid hetkeks pimedad, kui ühe kurvi võrra maha jäid. Sellest piisas, et Aedion sai vaevumärgatavalt Dorianile jala ette panna ja kaaslase okasseina saata. Aedion ümises aga muretult oma räigeid laule edasi.

Kiire manööver hoidis Doriani nägupidi okastesse lendamast, kuid keepmantel kärises ja käsi kipitas. Selle asemel, et rahuldada kindralit sisina ja haavade uurimisega, torkas Dorian haukuvad, külmunud sõrmed taskutesse ja juba tulidki valvurid ümber nurga.

Nad vahetasid sõnu alles siis, kui Aedion purskkaevu juures seisatas ja armistunud käed puusa sättis. Ta hindas eespool laiuvat aeda justkui lahinguväljas. Aedion irvitas nende taga varitseva kuue valvuri poole. Tema silmad on kirkad – nii kirkad, mõtles Dorian, ja nii veidralt tuttavad, kui kindral ütles: „Prints vajab omaenda palees saatjaid? Mind nörritab, et nad ei saatnud rohkemgi valvureid sind minu eest kaitsma.” „Arvad, et saaksid kuue mehega hakkama?”

Hunt mugistas vaikselt naerda ja kehitas õlgu. Orynthi mõõga kriim käepide püüdis peaaegu pimestavat päikesepaistet. „Ma vist ei peaks sulle seda ütlema juhuks, kui su isa otsustab kunagi, et minu kasulikkus ei kaalu enam mu temperamenti üles.”

Osa valvureid nende taga pobises, ent Dorian lausus: „Ilmselt mitte.”

Ja oligi kõik – rohkem ei öelnud Aedion edasise külma ja õnnetu jalutuskäigu jooksul midagi. Lõpuks kinkis kindral Dorianile siiski ühe vaheda naeratuse ja lausus: „Lase see igaks juhuks üle vaadata.” Alles nüüd taipas Dorian, et parem käsi veritseb endiselt.

Aedion keeras end aga eemale. „Aitäh jalutuskäigu eest, prints,” 50

ütles kindral üle õla ja see mõjus pigem ähvarduse kui millegi muuna.

Aedion ei tegutsenud põhjuseta. Vahest veenis kindral ise kuningat seda ringkäiku läbi suruma. Ent mis põhjusel, jäi Dorianil tabamata. Kui Aedion ei soovinud just aimu saada sellest, mis mees Dorianist oli saanud ja kui hästi ta seda mängu mängida oskas. Tema silmis oli sõdalane küllalt võimeline tegema seda ainult selleks, et potentsiaalset liitlast või ohtu hinnata – Aedion omas kogu oma kõrkuse juures salakavalat mõistust. Ilmselt pidas ta ka õukonnaelu teatavaks lahinguväljaks.

Dorian kõndis isiklikult Chaoli poolt valitud valvurite saatel imeliselt sooja lossi tagasi ja lasi nad siis noogutusega vabaks.

Chaol ei tulnud täna. Prints tundis sellest üksnes heameelt – pärast vestlust tema maagia üle, pärast seda, kui Chaol keeldus Celaenast rääkimast, kahtles Dorian üha enam ühiste vestluste toimumises.

Samas ei uskunud ta hetkekski, et Chaol kiidab vabatahtlikult heaks süütute surma, on nad siis sõbrad või vaenlased. Chaol pidi niisiis teadma, et Celaena ei mõrvaks Ashryveri kuningakoda, mis iganes neiu enda põhjustena lauale laoks. Ent polnud ju suurt mõtet vaevuda Chaoliga kõnelema, kui sõber oma saladusi kiivalt varjas.

Dorian juurdles taas kord sõbra sõnamõistatuse üle, kui ravitsejate katakombi sisse astus ning rosmariini ja mündi hõng mööda pahvatas. Tervet pesakonda laoruume ja läbivaatustube hoiti eemal ülal kõrguva klaaskantsi uudishimulikest pilkudest.

Klaaslossis asus katuse all veel üks ravitiib neile, kes ei suvatsenud siia alla reisida, kuid just siin lihvisid ning harjutasid Riftholdi ja Adarlani parimad ravitsejad oma kunsti juba tuhat aastat.

Tundus, nagu hingaks kaamed kivid sajandite jooksul kuivatatud ravimtaimede essentse ja see andis maa-alustele koridoridele mõnusa, avatud tunde.

51

Dorian leidis väikese töötoa. Noor naine küürutas suure tammepuust laua kohal ja tema ees laius terve trobikond klaaspurke, kaalusid ja uhmreid. Lisaks vedelikega klaastuube, rippuvaid ürdituuste ja väikeste, üksikute leekide peal mullitavaid potte. Ravikunst oli üks vähestest, mida isa kümme aastat tagasi täielikult ei keelustanud – kuigi kuningas teadis, et kunagi ammu oli see veel vägevam. Kord kasutasid ravitsejad tohterdamiseks ja päästmiseks võlukunsti. Nüüd jäi neile vaid see, mida iganes loodus pakkus.

Dorian astus ruumi ja noor naine tõstis pilgu raamatult, näpp ühel lehel seisatamas. Polnud imeilus, aga – kena. Puhtad, elegantsed jooned ja palmikuks punutud kastanikarva juuksed.

Kuldpruun nahk viitas, et vähemalt üks pereliige pärines Eyllwest. „Kas ma saan…” Seejärel sai naine Doriani korralikult silmitseda ja laskus reveranssi. „Tema Kuninglik Kõrgus,” ütles ta, puna mööda siledat kaelasammast üles hiilimas.

Dorian tõstis verise käe. „Okaspõõsas.” Roosipõõsas oleks kriimustused sedavõrd rohkem haledaks muutnud.

Naine hoidis pilku mujal ja hammustas alahuult. „Muidugi.”

Ta viipas saleda käega puutoolile laua ees. „Palun. Kui te just – kui te just ei soovi korralikku läbivaatusruumi minna?”

Tavaliselt vihkas Dorian kokutamise ja kohmitsemisega jändamist, kuid see noor naine oli endiselt nii punane, nii vaikse häälega. „See sobib küll,” ja libistas end toolile.

Vaikus laskus raskelt Doriani peale, kui naine läbi töötoa kiirustas, esmalt räpase valge põlle eest võttis ja seejärel tubli pika minuti oma käsi pesi. Siis kogus ta kokku kõiksugu sidemed ja salvipurgid, seejärel kuuma veega kausi ja puhtad lapid ning viimaks, viimaks tõmbas laua äärde ühe tooli, et tema vastu istuda.

Nad ei kõnelenud ka siis, kui naine hoolikalt vermeid pesi ja seejärel Doriani kätt uuris. Küll aga avastas Dorian, et vaatleb 52

naise pähklisilmi, nobedate sõrmede kindlameelsust ja seda puna, mis kaelalt ja palgeilt kaduda ei tahtnud. „See käsi on – väga keerukas,” pomises naine viimaks, kriime uurides. „Tahtsin vaid veenduda, et tõsiseid vigastusi pole ja et sinna ei jäänud kinni ühtki okast.” Ta lisas kähku: „Tema Kuninglik Kõrgus.” „Eks see paistab vist hullemana välja.”

Sulgkerge puudutusega määris naine käele hägust salvi ja Dorian võpatas selle peale nagu neetud tobu. „Vabandust,” pomises naine. „See on kriimustuste desinfitseerimiseks. Lihtsalt, igaks juhuks.” Tundus, nagu tõmbuks ta vaistlikult kössi. Justkui annaks Dorian pelgalt selle eest käsu ta oksa tõmmata.

Dorian kobas sõnade järele ja lausus siis: „On hullematki ette tulnud.”

See kõlas totakalt ja naine peatus viivuks, kui käe sidemete järele sirutas. „Ma tean,” ütles ta ja heitis pilgu Dorianile.

Noh, pagan küll. Olid need silmad alles vapustavad. Naine vaatas kähku alla ja mähkis õrnalt käe sidemesse. „Mind määrati lossi lõunatiiba – ja olen sageli öövalves.”

See selgitas, miks naine nii tuttavana mõjus. Ta ravis ju tol ööl Doriani, Celaenat, Chaoli, Välejalga... oli nende viimase seitsme kuu jooksul seal kõigi nende vigastuste jaoks. „Vabandust, ma ei suuda su nime meenutada …” „Sorscha,” lausus naine. Tema häälest ei kumanud viha, aga oleks pidanud. Ärahellitatud prints ja tema privilegeeritud sõbrad, kes on liiga sees omaenda eludes, et viitsiks õppida ära neid ikka ja jälle lappiva ravitseja nime.

Naine lõpetas käe mähkimise. „Juhul, kui me ei ütle seda kuigi tihti, siis aitäh sulle, Sorscha.”

Rohekate täppidega kirjatud pruunid silmad tõusid taas.

Ebalev naeratus. „Mul on au, prints.” Ta hakkas oma tarbeid kokku korjama.

53

Dorian võttis seda kui lahkumise märguannet, tõusis ja painutas sõrmi. „Tundub korras olevat.” „Need on pisivigastused, aga hoidke silma peal.” Sorscha kallas verise vee ruumi tagaosas olevasse valamusse. „Ja järgmine kord ei pea te siia alla tulema. Saatke – saatke vaid sõna, Tema Kuninglik Kõrgus. Tuleme rõõmuga appi.” Ta tegi tantsijale omase pikajalgse nõtkusega sügava kniksu. „Sina oled kogu selle aja lõunatiiva eest vastutanud?” Küsimus küsimuse sees oli piisavalt selge: Oled näinud kõike? Igat seletamatut vigastust? „Me peame patsientide kohta arhiive,” lausus Sorscha vaikselt.

Nii, et seda ei kuuleks keegi, kes lahtisest uksest möödub. „Aga vahel unustame kõike üles kirjutada.”

Ta polnud kellelegi nähtust rääkinud. Asjadest, mis ei mõjunud loogilisena. Dorian kummardas kähku tänutäheks ja sammus ruumist välja. Kui paljud, mõtiskles ta, olid näinud enamat, kui nad välja näitasid? Ta ei tahtnudki seda teada.

Sorscha sõrmed lõpetasid õnneks vabisemise selleks ajaks, kui kroonprints katakombidest lahkus. Mingi kestma jäänud hool Silbalt, ravitsejate jumalannalt ja rahu ning rahuliku surma toojalt aitas neid hoida värisemast ka siis, kui ta kroonprintsi kätt lappis.

Sorscha nõjatus leti vastu ja hingas pikalt välja.

Need kriimud ei väärinud sidet, aga iseka ja rumalana tahtis ta imekaunist printsi sel toolil nii kaua kinni pidada, kui ainult suutis.

Ja too isegi ei teadnud, kes ta on.

Ta määrati aasta tagasi täieõiguslikuks ravitsejaks. Teda kutsuti lugematuid kordi printsi, kaptenit ja nende sõbrannat üle vaatama.

Ja kroonprintsil polnud endiselt tema olemusest aimugi.

Ta ei valetanud kroonprintsile selle kohta, et nad ei täheldanudki 54

kõike üles. Küll aga mäletas ta kõike. Eriti seda ööd mitu kuud tagasi, kui nad kolmekesi ära veristati. Plika jahikoer sai samuti viga, kuid ühtki selgitust ei antud. Keegi ei tõstnud kära. Ja see plika, nende sõbranna...

Kuninga kangelane. See ta oli.

Tundus, et mingil ajal ka armuke nii printsile kui ka tollele kaptenile. Sorscha aitas Amithyl pärast jõhkrat duelli noort naist põetada, millega too oma tiitli võitis. Vahel käis Sorscha teda üle vaatamas ja avastas plika voodist printsi embusest.

Ta teeskles hoolikalt ükskõiksust, sest kroonprints oli selle koha pealt kurikuulus, mis naisi hõlmas, ent… see ei hoidnud ära ängistavat valu südames. Siis asjad muutusid. Kui plikat gloriellaga mürgitati, langes hoopis kapten tema käte vahele.

Kapten käitus nagu puuri vangistatud elajas ja trampis ruumis ringi seni, kuni Sorscha enda närvid katkesid. Polnud üllatav, et mitu nädalat hiljem saabus plika ümmardaja Philippa Sorscha käest rasedusvastast jooki tooma. Philippa ei öelnud, kellele, aga Sorscha polnud idioot.

Nädal pärast seda külastas Sorscha kaptenit. Mehe nägu uuristasid neli jõhkrat vagu ja tema silmis helkis surnud pilk. Siis viimaks sai Sorscha asjale pihta. Ja mõistis veel seda, et mis iganes viimati printsi, kapteni, plika ja tema koera veristamise ajal nende vahel aset leidis, oli nüüd lõplikult murtud.

Eriti selle plika puhul. Celaena. Nii kuulis Sorscha neid kogemata ütlemas, kui arvasid, et tema on ruumist lahkunud.

Celaena Sardothien. Maailma vägevaim palgamõrvar ja nüüd kuninga kangelane. Veel üks saladus, mida Sorscha pidas nii, et nemad seda ei teadnudki.

Ta oli nähtamatu. Ja enamikul päevadel selle üle rõõmus.

Sorscha kortsutas töölauda vaadates kulmu. Ta peab enne lõunasööki valmistama pool tosinat jooki ja mähist. Kõik neist 55

keerukad, kõik Amithy poolt tema kaela visatud. Too hiilis ju alati esimesel võimalusel minema. Kõigele lisaks ootab veel ees iganädalane kiri sõbrale, kes soovib palee kohta igat väiksematki üksikasja teada. Juba ainuüksi nendele ülesannetele mõtlemine pani pea valutama.

Oleks see olnud ükskõik kes muu peale printsi, oleks ta käskinud neil mõni teine ravitseja otsida.

Sorscha asus taas usinalt tööle. Naine uskus kaljukindlalt, et kroonprints unustas ta nime juba uksest väljudes. Dorian on maailma võimsaima impeeriumi pärija ja Sorscha surnud vanemad olid pärit Fenharrow’s tuhaks põletatud külast – külast, mida keegi enam ei mäleta.

Aga see ei takistanud naisel Doriani armastamast, nagu ta seda endiselt tegi. Nähtamatuna ja salajas sellest ajast saati, kui printsi kuus aastat tagasi esimest korda silmas.

56

!

7

"

Pärast esimest ööd ei lähenenud Celaenale ja Rowanile enam keegi. Rowan igatahes ei öelnud selle kohta sõnagi ega pakkunud külma vastu oma keepmantlit või muud kaitset. Celaena magas küljel kerratõmbununa ja vahetas iga paari minuti järel poolt, kui mingi juurikas või kivike tema selga kaevus. Või kargas siis ärkvele selle peale, et öökull kriiskas – või midagi hullemat.

Ajaks, kui valgus halliks tõmbus ja udu puude vahelt allapoole hõljus, tundis Celaena end rohkem kurnatuna kui eelmisel ööl.

Pärast hääletut hommikueinet leiva, juustu ja õuntega jäi ta oma mära seljas peaaegu tukkuma, kui nad jätkasid teed ülesmäge mööda metsast künkarada.

Nad möödusid üksikutest teelkäijatest – peamiselt inimestest, kes oma vankreid alla turule juhtisid. Kõik nad heitsid pilgu Rowanile ja tõmbusid vaistlikult tee pealt eest. Mõned pobisesid koguni armuandmispalveid.

57

Celaena kuulis juba ammu, et haldjad elasid Wendlynis rahumeelselt inimeste kõrval, nii et vahest tulenes nende kohatud kabuhirm Rowanist endast. Ega see tätoveering just kaasa ei aidanud. Celaena kaalus küsimust, mida need sõnad tähendavad, kuid see sisaldaks kõnelemist. Ja kõnelemine tähendas luua mingit... suhet. Tal oli sõpradest kõrini. Kõrini ka sellest, et nad surid.

Niisiis hoidis Celaena kogu päeva suu kinni, kui nad läbi metsa üles Cambria mägedesse ratsutasid. Laas muutus lopsakamaks ja tihedamaks ning mida kõrgemale nad jõudsid, seda udusemaks läks mets. Hiigelsuured udulaamad hõljusid mööda ja hellitasid nägu, kaela, selgroogu.

Veel üks külm ja õnnetu laagriöö tee kõrval ja nad ratsutasid koidikul edasi. Selleks ajaks jõudis udu imbuda läbi tema riiete ja naha ning sättis end sisse otse luude kõrval.

Kolmandaks õhtuks loobus Celaena lootusest tule järele. Ta leppis koguni külma ja nende talumatute juurte ning selle näljaga, mille tera ei suutnud nüristada ükskõik kui suur kogus leiba ja juustu. Tuiked ja valu koguni rahustasid omamoodi.

Mitte lohutavad, aga... tähelepanu kõrvale juhtivad. Teretulnud. Ära teenitud.

Celaena ei tahtnud teada, mida see tema kohta tähendas. Ta ei lubanud endal nii kaugele sisemusse vaadata. Ta jõudis sel päeval ohtlikult lähedale, kui nägi prints Galanit. Ja sellest piisas.

Nad kaldusid kustuva pärastlõuna viimastel tundidel rajalt kõrvale ja lõikasid üle samblase maa. See pehmendas igat sammu. Ta polnud juba päevade kaupa ühtki linna näinud ja graniitrahnudesse olid nüüdseks uuristatud keerised ning mustrid.

Ilmselt tähised – hoiatused inimestele, et need heaga eemale hoiaks.

Nad pidid olema Doranelle’ist veel nädala kaugusel, ent 58

Rowan suundus mägesid mööda, mitte neist üle. Üsna sageli ronis vaikiv kaaslane veelgi kõrgemale ja nende tõusu katkestasid aegajalt platood ning metslillede välud. Celaena ei kohanud oma teel vaatluspaiku, niisiis polnud tal aimugi, kus nad olid või kui kõrgel.

Ainult lõputu mets ja lõputu ronimine ja lõputu udu.

Suitsu haistis ta enne, kui nägi tulesid. Mitte laagrilõkkeid, vaid valgust hoonest, mis kerkis puude vahelt üles ja liibus mäenõlva seljale. Kivid olid tumedad ja iidsed – tahutud millestki muust kui kõikjal laiuvast graniidist. Silmad nägid suurt vaeva, kuid tal ei jäänud märkamata puude vahele põimitud rõngas kõrguvatest kivilahmakatest, mis kogu kindlust ümbritsesid. Raske oli neid mitte märgata, kui nad kahest hiigelkivist möödusid. Kivihiiglased keerdusid üksteise poole justkui võimsa lojuse sarved ja tema naha vastu laksas kõrvetav vool.

Kaitsepiirded – maagilised kaitsepiirded. Tema sisikond keerles. Kui need ei hoidnudki vaenlasi eemal, siis kindlasti hoiatasid nende saabumisest. See tähendas, et kolmest kogust koosnev patrull kõigis kolmes tornis, kuus tüüpi välisel tugimüüril ja veel kolm puuväravate juures teadsid nüüd nende lähenemisest.

Kerges nahkturvises mehed ja naised mõõkade, pistodade ning vibudega jälgisid pingsalt nende tulekut. „Arvan, et jääksin meelsamini metsa,” ütles Celaena. Need olid ta esimesed sõnad mitme päeva jooksul. Rowan ei teinud neiu sõnadest väljagi.

Rowan ei tõstnud koguni valvuritele tervituseks kätt. Ta pidi olema selle paigaga tuttav, kui ei suvatsenud teretadagi. Kui nad iidsele kantsile lähemale jõudsid – mis polnud suurt enamat kui paar vahitorni, mille põimis tervikuks suur, sammalt ja samblikke täis pritsitud ühendav hoone –, pani Celaena kaks ja kaks kokku.

See pidi olema mingi piiripost, poolel teel surelike ilma ja Doranelle’i vahel. Vahest leiab ta viimaks sooja koha magamiseks.

59

Kas või üheks ööks.

Valvurid andsid Rowanile au, kes ei raisanud neile isegi mitte põgusat pilku. Nad kõik kandsid kapuutse, mis maskeerisid märke nende vereliinist. Olid nad haldjad? Rowan ei lausunud küll suurema osa reisist sõnagi – ta ilmutas Celaena vastu sama palju huvi kui teeäärse sitahunniku vastu –, aga kui neiu pidi ööbima haldjate juures... võis teistel küsimusi tekkida.

Ta pani tähele igat detaili, igat väljapääsu, igat nõrkust, kui nad müüri taga olevasse suurde hoovi sisenesid. Kaks üpris sureliku ilmega tallipoissi ruttas neile sadulast maha astumisel appi. Kõik näis nii liikumatu. Nagu oleks kõik, isegi kivid, hinge kinni hoidnud. Nagu oleks see oodanud. Tunne ainult halvenes, kui Rowan ta sõnatult peahoone hämarasse sisemusse juhtis, kitsast kivitrepist üles kuhugi, mis meenutas väikest kontorit.

Asi polnud nikerdatud tammemööblis, kuhtunud rohelistes kardinates või tulesoojuses, mis ta järsult paigale naelutas.

Asi oli laua taga istuvas tumedajuukselises naises. Maeve, haldjakuninganna.

Tema tädi.

Ja siis tulid sõnad, mida ta oli kümme aastat peljanud. „Tervist, Aelin Galathynius.”

60