SARAH J MAAS - Klaastroon 2: Kesköö Kroon

Amaroth

b r õ k e J ä i n em ed ar

g n u dzÍ

e

l

la v r o M

rla o M

Nõi ar

Lään iik

ekõ

Erilea

rb

Briarcliff

Bog

T

r e h ü

a a m

Laulvad liivad

ne a n u P rb Baragsi kõ a o

Noll

Vulkaanivood

thi Ro õrb k

G]ÍX dan o

Mustad düünid

Yurpa

Hääletud Tapjad ves Kir

Xandria

Oro laht

QJHO

Hun

Sok us

arve m

Allsbrook

as

ca

Rosamel

uli

mä

ed Jäinerb kõ Ru hn ni mä ed

äed Suria

Perranth

Endovieri Soolakaevandused

Tam Fer ian i ku ru

m

elaas

rv ejä b Hõ

va h i k geäed l a V m

Põhjameri

Orynth Perr anth i mäe d

An

di

Terrasen

m Hõi

Suur ookean

Meah

n a l r a mäed Ad Ararati Rifthold

Anielle

Wendlyn

Avery jõgi

Morath

ow Fenharr Bellhaven

Melisande Surnusaared Kolbalaht

Calaculla

Leriba

Eyllwe Kivinõmmed

e Eyullmwaad roh

B

ja an

li

KESKÖÖ KROON SAR AH J. M A AS

Originaali tiitel: Crown of Midnight Sarah J. Maas Bloomsbury Children’s Books 2013

Copyright © 2013 Sarah J. Maas This translation of Throne of Glass is published by Pikoprint OÜ by arrangement with Bloomsbury Publishing Inc. All rights reserved.

Map copyright © 2012 Kelly de Groot ISBN 978-9949-583-19-5 (trükis) ISBN 978-9949-583-20-1 (epub) Tõlge eesti keelde © Mario Pulver ja Pikoprint OÜ 2016 Projektijuht Taavi Toots Tõlkija Mario Pulver Toimetaja Vilve Torn Keeletoimetaja Sven Saun Kujundaja Heigo Kütt

See raamat on uhkusega trükitud keskkonnasõbralikule paberile.

Keskkonnasõbraliku metsanduse all mõistetakse FSC® süsteemis sellist metsamajandamise viisi, mis säilitab metsade elurikkuse, produktiivsuse ja looduslikud protsessid.

Rohkem informatsiooni vaata www.pikoprint.ee/roheline Trükitud Eestis trükikojas Printon

ESIMENE OSA Kuninga kangelane

1

Tormituultes

kiikuvad aknaluugid osutusid ainsaks tähiseks tema sisenemisest. Keegi polnud märganud, kuidas ta pimendatud mõisa aiamüürist üles ronis. Äikese ja lähedalt tulevate meretuule iilide tõttu ei kuulnud keegi, kui ta end mööda vihmaveetoru üles vinnas, aknalauale vibutas ja teise korruse koridori siugles.

Kuninga kangelane surus end lähenevate sammude müdina peale ühte alkoovi. Musta maski ja kapuutsiga varjatud naine sulandas end tahtejõuga varjudesse, muutus ei millekski enamaks kui pimedusesiiluks. Üks teenijatüdruk vantsis temast mööda avatud akna juurde ja pani selle nurisedes riivi. Mõned hetked hiljem kadus ta koridori teises otsas olevast trepist alla. Neiu ei pannudki tähele märgi jalajälgi põrandalaudadel.

Sähvatav välk valgustas koridori. Palgamõrvar hingas sügavalt sisse ja käis peas läbi plaanid, mis ta piinliku hoolega nende kolme päeva jooksul meelde jättis, kui ta Bellhaveni ääres asuvat mõisa 7

jälgis. Viis ust kummalgi poolel. Lord Niralli magamistuba oli vasakult kolmas.

Ta kuulatas, et märgata mõne teise teenri tulekut, kuid maja jäi nende ümber möllava tormi keskel vaikseks.

Hääletult ja sujuvalt nagu tont liikus ta mööda koridori edasi.

Lord Niralli magamistoa uks kiikus kerge käginaga lahti. Ta ootas järgmist piksemürinat ja sulges siis enda järel ukse.

Järjekordne välgusähvatus valgustas nelja sambaga voodis magavat kahte kogu. Lord Nirall polnud vanem kui kolmekümne viie aastane. Mehe tumedajuukseline ja imeilus naine magas rahulikult kaasa embuses. Mida nad küll korda saatsid, et kuningas solvus nii rängalt ja nõudis nüüd nende surma?

Ta hiilis voodiääreni. Polnud tema asi küsimusi küsida. Tema tööks oli kuuletuda. Tema vabadus sõltus sellest. Iga sammuga lord Niralli poole käis ta oma plaani uuesti läbi.

Ta mõõk libises tupest vaevu vingatades. Palgamõrvar tõmbas judisevalt hinge ja valmistus selleks, mis pidi kohe saabuma.

Lord Niralli silmad paiskusid lahti just siis, kui kuninga kangelane tema pea kohale mõõga tõstis.

8

2

Celaena Sardothien marssis mööda Riftholdi klaaskantsi koridore. Pihku pigistatud raske kott kiikus iga sammuga ja prõmmis aeg-ajalt põlvede vastu. Kuigi musta keebi kapuuts varjas suuremat osa Celaena näost, ei peatanud valvurid teda teel Adarlani kuninga nõukogusaali poole. Nad teadsid väga hästi, kes ta on – ja mida ta kuninga heaks teeb. Kuninga kangelasena oli tal neist kõrgem auaste. Tegelikult oli nüüd lossis vähe neid, kellest tal ei olnud kõrgemat auastet. Ja veel vähem neid, kes teda ei kartnud.

Celaena lähenes avatud klaasustele, keep tema taga lehvimas.

Mõlemale poole asetatud valvurid ajasid end sirgu, kui ta enne nõukogusaali sisenemist noogutas. Tema mustad saapad tümpsusid punasel marmorpõrandal peaaegu hääletult.

Ruumi keskel klaastroonil istus Adarlani kuningas ja tema tume pilk kinnistus Celaena sõrmede vahel kõlkuvale kotile.

Täpselt nii, nagu eelmisel kolmel korral, laskus Celaena trooni 9

ees ühele põlvele ja langetas pea.

Dorian Havilliard seisis isa trooni kõrval – ja Celaena tundis tema safiirsiniseid silmi endal. Poodiumi jalamil, alatiselt Celaena ja kuningliku perekonna vahel, seisis Chaol Westfall, kaardiväe kapten. Celaena vaatas kapuutsi varjust üles ja luges mehe näojooni. Arvestades kapteni jäist ilmet, oleks Celaena võinud sama hästi olla kontvõõras. Kuid seda võiski eeldada ja see oli vaid osa mängust, milles nad suutsid viimastel kuudel nii osavaks muutuda. Chaol võis ju olla ta sõber, võis olla keegi, keda Celaena usaldama hakkas, kuid siiski kapten – ta vastutas endiselt ennekõike selles ruumis viibivate kuninglike elude eest. Kuningas kõneles viimaks. „Tõuse.”

Celaena hoidis tõustes lõuga kõrgel ja tõmbas kapuutsi peast.

Kuningas viipas talle käega ja obsidiaaniga sõrmus tema näpus läikis pärastlõunases valguses. „On see tehtud?”

Celaena torkas kinnastatud käe kotti ja heitis mahalõigatud pea tema poole. Keegi ei öelnud sõnagi, kui see põrkas. Kui jäik ja lagunev liha vulgaarselt marmori peal mütsatas. See rullus poodiumi jalamile ja piimjad silmad pöördusid laes rippuva uhke klaaslühtri suunas.

Dorian ajas end sirgu ja viskas pilgu pealt kõrvale. Chaol vaid põrnitses Celaenat. „Ta hakkas vastu,” teatas Celaena.

Kuningas nõjatus ettepoole, uuris moonutatud nägu ja sakilisi sisselõikeid kaelal. „Tunnen ta vaevu ära.”

Celaena muigas kõveralt, kuigi kõris hakkas pitsitama. „Kardan, et maha raiutud pead ei kannata reisimist.” Palgamõrvar õngitses taas kotis ja sikutas välja labakäe. „Siin on pitsatisõrmus.”

Tüdruk üritas mitte liigselt keskenduda mädanevale ihule ta käes, selle lehk läks iga päevaga hullemaks. Ta ulatas käe Chaolile.

10

Noormehe pronksjates silmades kumas kauge pilk, kui ta jäseme Celaenalt vastu võttis ja seda kuningale pakkus. Valitseja huul kõverdus, kuid ta kangutas jäigalt näpult sõrmuse maha. Ta viskas käe Celaena jalge ette ja uuris sõrmust.

Dorian niheles isa kõrval. Kui Celaena pidas võistluses duelle, ei paistnud tema taust printsi häirivat. Mida ta siis ootas, kui Celaenast kuninga kangelane sai? Kuigi Celaena mõistis, et mahalõigatud jäsemed ja pead ajaks enamikule inimestele iivelduse peale – isegi pärast kümmekond aastat kestnud Adarlani ülemvõimu. Ja Dorian, kes polnud iial näinud lahinguid, iial silmitsenud kokku aheldatute rivi, mis lohiseval sammul tapapaku poole läheb... Vahest pidi Celaena isegi tunnustama asjaolu, et Dorian polnud veel öökima hakanud. „Mis sai tema naisest?” nõudis kuningas. Ta keerutas sõrmust ikka ja jälle oma lihavate näppude vahel „Aheldatud oma abikaasa jäänuste külge merepõhjas,” vastas Celaena nurjatu naeratusega ja võttis kotist peene ning kaame käe. Sellel säras kuldne abielusõrmus, millele oli graveeritud pulmakuupäev. Ta pakkus ka seda kuningale, ent too raputas pead. Celaena ei söandanud otsa vaadata Dorianile ega Chaolile, kui naise käe paksust riidest kotti tagasi torkas. „Väga hea siis,” pomises kuningas. Celaena püsis vagusi, kui mehe silmad üle tema, üle koti, üle pea sõitsid. Pärast liiga pikka pausi kõneles kuningas uuesti. „Siinsamas Riftholdis on kasvamas mässuline liikumine, rühm isikuid on valmis tegema mida iganes minu troonilt kõrvaldamiseks – ja üritavad sekkuda minu plaanidesse. Sinu järgmiseks ülesandeks on nad kõik välja juurida ja ära kaotada enne, kui neist saab tõeline oht mu impeeriumile.”

Celaena pigistas kotti nii kõvasti, et sõrmed tuikasid. Chaol ja Dorian jõllitasid nüüd kuningat, justkui kuuleks nemadki sellest esimest korda.

11

Celaena kõrvu oli jõudnud sosinaid mässuliste vägedest enne, kui ta Endovieri saadeti – ta lausa kohtus soolakaevandustes kinni võetud mässulistega. Aga et pealinna südames kasvaks päriselt mingi liikumine, et tema peab ühekaupa nad kõrvaldama...

Ja plaanid – mis plaanid? Mida teadsid mässajad kuninga manööverdamisest? Ta surus küsimused alla, alla, alla, kuni polnud mingit võimalust, et neid loetaks tema näolt.

Kuningas trummeldas vasaku käe sõrmedega trooni käsitoel ja mängis endiselt teises peos Niralli sõrmusega. „Minu nimekirjas on reetmises kahtlustatavate kohta mitu inimest, aga ma annan sulle korraga ainult ühe. See loss kubiseb spioonidest.”

Chaol tardus selle peale, ent kuningas viipas käega. Kapten lähenes Celaenale, nägu paberilehte ulatades endiselt ilmetu.

Celaena võitles tahtmisega Chaolile otsa põrnitseda, kuigi kapteni kinnastatud sõrmed riivasid tema omi enne, kui lehest lahti lasid. Näoilmet neutraalsena hoides vaatas Celaena paberile.

Seal oli üksainus nimi: Archer Finn.

Kulus iga gramm tahtejõudu ja enesealalhoiu instinkti, et ta oma šokki ei reedaks. Celaena tundis Archerit – tundis kolmeteistkümnendast eluaastast peale, kui poiss Palgamõrvarite Kantsi õppima saabus. Poiss oli paar aastat vanem ja juba kõrgelt hinnatud prostituut... kes vajas veidi väljaõpet, et kaitsta end oma üsna kadedate klientide eest. Ja ka nende abikaasade eest.

Archer ei pannud kunagi pahaks Celaena naeruväärset plikalikku armumist temasse. Tegelikult lasi ta Celaenal koguni katsetada endaga flirtimist ja enamasti muutis see neiu üleni kihistavaks segapuntraks. Nüüd polnud Celaena teda muidugi pärast Endovieri minekut aastaid näinud, kuid ta poleks iial arvanud, et Archer millekski selliseks võimeline on. Poiss oli nägus ja lahke ja joviaalne, mitte nii ohtlik krooni reetur, kelle surma kuningas sooviks.

12

See oli absurdne. Kes iganes kuningale sellist informatsiooni andis, oli üks neetud idioot. „Ainult tema või ka kõik tema kliendid?” pahvatas Celaena.

Kuningas naeratas talle aeglaselt. „Sa tunned siis Archerit? Ei üllata mind.” Õrritamine – väljakutse.

Celaena üksnes vahtis enda ette ja sundis end tahtejõuga rahunema ning hingama. „Varem. Ta on erakordselt hästi kaitstud mees. Mul läheb aega, et talle ligi pääseda.” Kui ettevaatlikud sõnad ja kui muretult sõnastatud. Mida ta tegelikult vajas, oli aeg.

Ta pidi teada saama, kuidas Archer sellesse plindrisse sattus – ja kas kuningas rääkis üldse tõtt. Kui Archer oli tõesti reetur ja mässaja... noh, selle sai ta ka hiljem välja selgitada. „Siis on sul aega üks kuu,” jätkas kuningas. „Ja kui ta pole selleks ajaks mulla all, mõtlen su ametikoha ehk ümber, plika.”

Celaena noogutas alandlikult, järeleandlikult, tänulikult. „Aitäh, Tema Majesteet.” „Kui oled Archeri kõrvaldanud, annan sulle nimekirjas järgmise nime.”

Celaena oli kõigest hingest vältinud kuningriikide poliitikat – eriti nende mässajaid – nii palju aastaid ja nüüd haarati ta otse selle sisse. No tõesti imetore. „Tegutse kähku,” hoiatas kuningas. „Ole diskreetne. Sinu tasu Niralli eest on juba su kambris.”

Celaena noogutas taas ja torkas paberitüki taskusse.

Kuningas põrnitses teda. Celaena vaatas kõrvale, kuid sundis suunurka üles viskuma ja silmi jahirõõmust sädelema. Viimaks tõstis kuningas pilgu lakke. „Võta see pea ja kao siit.” Ta pistis Niralli sõrmuse taskusse ja Celaena neelas vastikustukse alla.

Trofee.

Ta korjas pea tumedaid juukseid pidi üles ja haaras maha raiutud käe ning toppis need kotti. Heites ainult ühe pilgu kaameks 13

tõmbunud Dorianile, keeras ta kannapealt ringi ja lahkus.

Dorian Havilliard seisis vaikuses, kui teenrid kambrit ümber korraldasid ja hiiglasliku tammelaua ning uhked toolid ruumi keskele tirisid. Neil pidi kolme minuti pärast algama nõukogu koosolek. Ta vaevu kuulis Chaoli, kui too palus luba lahkuda, sest soovis anda Celaenale edasisi juhiseid. Tema isa mühatas nõusolevalt.

Celaena tappis selle mehe ja tema naise. Ja tema enda isa andis selleks käsu. Dorian suutis vaevu neile kummalegi otsa vaadata.

Ta uskus lõpuni oma suutlikusse isa veenda, et too hindaks pärast nende mässajate massilist tapmist talvepüha eel Eyllwes oma brutaalse poliitika ümber. Nüüd tundus, nagu poleks seal olnud mingit vahet. Ja Celaena...

Niipea, kui teenrid lõpetasid laua paikapaneku, libises Dorian oma tavapärasele kohale isa paremal käel. Nõukogu liikmeid hakkas sisse nõrisema koos hertsog Perringtoniga. Too sammus otse kuninga juurde ja asus talle midagi pomisema nii vaikselt, et Dorian seda ei kuulnud.

Dorian ei vaevunud kellelegi midagi ütlema ja jõllitas lihtsalt veekannu enda ees. Celaena ei paistnud nüüdsama üldse enda moodi olevat.

Tegelikult oli Celaena nende kahe kuu jooksul pärast kuninga kangelaseks nimetamist olnud just nimelt selline. Tema toredad kleidid ja uhked rõivad kadusid ühtäkki ning neid asendasid halastamatud liibuv must särk ja püksid. Pikka patsi punutud juuksed langesid aga alatasa kantava tumeda keebi voltidesse.

Celaena oli imeilus tont – ja kui piiga Doriani vaatas, tundus, nagu ei tunneks ta meest üldse ära.

Dorian heitis pilgu lahtisele uksele, kust Celaena paar hetke varem lahkus.

14

Dorian mõtles endamisi: kui Celaena suutis inimesi niimoodi tappa, oleks tal liigagi kerge ju mind uskuma panna tunnetest minu vastu. Sundida ennast uskuma, et ta tunneb midagi minu vastu. Muuta Celaena enda liitlaseks – panna ta end piisavalt armastama, et astuksin tema nimel isale vastu. Et hoolitseksin selle eest, et ta kangelaseks määrataks...

Dorian ei suutnud viimast mõtet lõpetada. Ta pidi Celaenat külastama – näiteks homme. Lihtsalt selleks, et näha, kas ta võis eksida.

Kuid ta mõtiskles paratamatult selle üle, kas ta oli iial Celaenale midagi tähendanud.

Celaena sammus rutakalt ja vaikselt mööda koridore ja treppe ning läks juba tuttavat teed mööda lossi kanalisatsioonikäikudesse.

See oli sama kanal, mis voolas mööda tema salakäigust, kuigi siin haises märksa hullemini tänu teenritele, kes peaaegu iga tund sinna jäätmeid kallasid.

Pikas maa-aluses käigus kajasid tema sammud, seejärel ka teised – Chaoli omad. Kuid tüdruk ei öelnud midagi enne, kuni peatus veepiiril ja kiikas jõe mõlemal kaldal avanevate võlvkaarte poole. Seal polnud kedagi. „Noh,” ütles ta üle õla vaatamata, „ütled tere ka või järgned lihtsalt mulle kõikjale?” Celaena keeras end ümber, et mehega vastamisi seista, kott ikka veel käe otsas kõlkumas. „Käitud endiselt kuninga kangelasena või oled taas Celaena?”

Tõrvikuvalguses lõid ta pronksjad silmad sätendama.

Muidugi oleks Chaol erinevust märganud, tema märkas kõike.

Celaena polnud kindel, kas see meeldis talle või mitte. Eriti siis, kui Chaoli sõnad kergelt salvasid.

Kui ta ei vastanud, küsis Chaol: „Kuidas Bellhaven oli?” „Sama nagu alati.” Celaena teadis täpselt, mida mees mõtleb.

Ta tahtis teada, kuidas missioon kulges.

15

„Ta võitles sinuga?” Chaol osutas lõuaga koti poole Celaena peos.

Neiu kehitas õlgu ja keeras tagasi tumeda jõe poole. „Polnud midagi, millega ma toime ei tuleks.” Ta heitis koti jõkke. Nad vaatasid vaikides, kuidas see hüples ja viimaks aeglaselt vajus.

Chaol köhatas kurgu puhtaks. Celaena teadis, et mees vihkab seda. Kui ta käis oma esimesel missioonil ühes Meah’ majas, rannikut pidi edasi, tammus Chaol enne ta lahkumist tuhat korda ringiratast. Celaena arvas toona ausalt, et mees palub tal mitte minna. Ja kui ta siis saabus, sabas maha raiutud pea ning isand Carlini mõrva ümber keerlevad kuulujutud, kulus Chaolil terve nädal enne, kui mees üldse talle silma vaatas. Aga mida ta siis ootas? „Millal sa uut missiooni alustad?” küsis Chaol. „Homme. Või ülehomme. Mul on vaja puhata,” lisas tüdruk kiirelt mehe kulmukortsutuse peale. „Ja pealegi, see võtab ainult päev või paar, et saada teada, kui valvatud Archer on ja mis moodi ma peaks lähenema. Loodetavasti ei lähe mul isegi vaja seda kuud, mille kuningas mulle eraldas.” Ja loodetavasti on Archeril mõned vastused selle kohta, kuidas ta kuninga nimekirja jõudis ning mis plaanidele kuningas täpsemalt viitas. Seejärel kavatses Celaena otsustada, mida temaga peale hakata.

Chaol astus tema kõrvale. Mees põrnitses endiselt räpast vett, kus võika sisuga kott kahtlemata hoovuse sisse jäi ning Avery jõkke ja sealt edasi merre hulpis. „Tahan ülevaadet anda.”

Celaena kergitas kulmu. „Kas sa mind vähemalt enne õhtusöögile ei viigi?” Chaoli silmad tõmbusid kissi ja Celaena ajas huuled prunti. „See pole nali. Tahan detailselt teada, mis Niralliga juhtus.”

Celaena lükkas mehe irvitades kõrvale ja pühkis kindaid pükstel enne, kui trepi poole suundus.

16

Chaol rabas tal käsivarrest. „Kui Nirall hakkas vastu, võis olla tunnistajaid, kes kuulsid…” „Ta ei teinud häält,” nähvas Celaena end lahti raputades ja tormas siis trepist üles. Pärast kaks nädalat kestnud reisi tahtis ta lihtsalt magada. Isegi teekond oma tuppa mõjus retkena. „Sa ei pea mulle ülevaadet andma, Chaol.”

Mees peatas ta uuesti varjudeküllasel trepimademel, kindel käsi neiu õlal. „Kui sa minema lähed,” ütles mees ja kauge tõrvikukuma valgustas ta näo jõulisi nurki, „pole mul mingit aimu, mis sinuga toimub. Ma ei tea, kas oled saanud viga või mädaned kusagil rentslis. Eile kuulsin kuulujuttu, et nad said kätte tapja, kes vastutas Niralli surma eest.” Ta pale tuli Celaenale lähedale ja hääl oli kähe. „Hetkeks, kui sa täna kohale jõudsid, arvasin, et nad mõtlesid sind. Olin sinu leidmiseks ise sinna minemas.”

Noh, see selgitas, miks ta nägi saabudes tallis Chaoli hobust saduldamas. Celaena lasi valla hingetõmbe ja nägu oli järsku soe. „Minusse võiks veidi rohkem usku olla. Olen siiski kuninga kangelane.”

Tüdrukul polnud aega end valmis seada selleks, et Chaol tõmbas ta enda vastu ja mähkis oma käsivarred tihedalt ümber.

Ta ei kõhelnud ja põimis oma käed üle mehe õlgade ning hingas sisse Chaoli hõngu. Mees polnud teda emmanud sellest päevast peale, kui Celaena ametlikult võistluse võidust teada sai, kuigi selle embuse mälestus hulpis sageli ta mõtetesse. Ja nüüd, kus ta mehest kinni hoidis, möirgas temast läbi soov, et see iial ei lõpeks.

Mehe nina riivas ta kukalt. „Jumalate nimel, sa haised kohutavalt,” pomises ta.

Celaena sisises ja tõukas mehe eemale ning nüüd põles ta nägu juba tõsiselt. „Nädalate kaupa surnud kehaosade tassimine ei soosi just meeldivaid aroome! Ja võib-olla, kui mulle oleks antud aega 17

käia vannis selle asemel, et käsu peale kohe kuningale aru anda, oleksin ehk…” Tüdruk vaikis Chaoli irve peale ja virutas talle võmmu vastu õlga. „Idioot.” Celaena võttis tal käe alt kinni ja tiris koos endaga trepist üles. „Tule nüüd. Lähme minu kambrisse, et võiksid anda mulle ülevaate nagu tõeline härrasmees.”

Chaol turtsatas ja müksas teda küünarnukiga, kuid ei lasknud lahti.

Kui rõõmus Välejalg piisavalt maha rahunes, et Celaena saaks rääkida ilma, et teda üle lakutaks, pigistas Chaol välja iga viimase kui üksikasja. Mees lahkus lubadusega tulla paari tunni pärast õhtusöögile. Ja kui tüdruk andis Philippale loa jännata vanniga ja vinguda Celaena juuste ning küünte korrashoiu üle, varises Celaena voodisse.

Välejalg kargas tema kõrvale ja tõmbus külje all kerra. Koera siidist, kuldset kasukat silitades põrnitses Celaena lage ja kurnatus nõrgus tema tuikavatest lihastest välja.

Kuningas jäi teda uskuma.

Ja Chaol ei kahelnud samuti kordagi tema versioonis, kui teda missiooni osas küsitles. Celaena ei suutnud päriselt otsustada, kas see tekitas temas üleoleva, pettunud või lausa süüdlasliku tunde.

Aga valed lihtsalt veeresid ta keelelt. Nirall ärkas üles napilt enne, kui Celaena ta mõrvas. Ta oli sunnitud naisel kõri läbi lõikama, et too ei kriiskaks. Ja rüselus oli üleüldse kriipsu võrra räpasem, kui ta oleks eelistanud. Ta puistas sisse ka ehtsaid detaile: teise korruse koridoriakna, tormi, küünlaga teenija... Parimad valed olid alati need, kuhu segati tõtt.

Celaena pigistas peos amuletti oma rinnal. Elena Silm.

Ta polnud Elenat näinud pärast nende viimast kohtumist hauakambris. Nüüd, kus Celaenast sai kuninga kangelane, jätab iidse kuninganna vaim ta loodetavasti rahule. Samas, järgnenud 18

kuudel pärast seda, kui Elena amuleti talle kaitseks kinkis, hakkas Celaena selle kohalolu julgustavaks pidama. Metall oli alati soe, nagu pulbitseks selles mingi elu.

Ta pitsitas seda kõvasti. Kui kuningas teaks tõtt selle kohta, mida Celaena tegi – mida ta tegi nende kahe viimase kuu jooksul...

Esimesele missioonile läks ta kavatsusega sihtmärk kiirelt kõrvaldada. Ta valmistus tapmiseks ja korrutas endale, et söör Carlin pole muud kui võõras ja tema elu ei tähenda talle midagi.

Kui ta jõudis aga mehe mõisasse ja nägi ebatavalist lahkust, millega too oma teenijaid kohtles. Kui ta nägi söör Carlinit koos rändmuusikuga lüüral mängimas, kellele pakkus oma kojas varjupaika. Kui ta mõistis, kelle sepitsustele ta kaasa aitaks..., ei suutnud Celaena seda teha. Ta üritas sundida ja meelitada ja ahvatleda end seda sooritama. Kuid ei suutnud.

Samas tuli tal näidata ette mõrvapaik – ja laip.

Ta andis lord Nirallile sama valiku, mille andis söör Carlinile: surra kohapeal või teeselda omaenda hukku ja pageda – pageda kaugele, kaugele ning mitte kunagi oma õiget nime kasutada.

Seni valisid kõik neli Celaena sihtmärgiks valitud meest pääsetee.

Neilt polnud raske kätte saada pitserisõrmuseid või muid suveniire. Ja veel lihtsam oli lasta neil loobuda öösärkidest, et ta saaks lõikuda neid vastavalt haavadele, mida Celaena oma väitel neile tekitas. Laipu oli ka kerge leida.

Haigemajad pildusid kogu aeg värskeid korjuseid välja. Iial polnud raske mõnda üles otsida, mis piisavalt sihtmärki meenutas – eriti seetõttu, et tapmiste küllalt kaugele jäävad asukohad andsid lihale aega mädaneda.

Ta ei teadnud, kellele kuulus tegelikult lord Niralli pea – üksnes seda, et mehel olid sarnased juuksed. Ja kui näole veel paar sisselõiget teha ning lasta kogu värgil natuke laguneda, ajas see asja ära. Käsi pärines samalt laibalt. Ja daami käsi... see pärines noorelt neiult, 19

kelle tõmbas maha haigus, mille kümme aastat tagasi oleks andekas ravitseja kerge vaevaga ära võtnud. Aga nüüd, kus maagia oli kadunud ja targad ravitsejad üles poodi või ära põletati, surid inimesed karjade kaupa. Surid totrate, varem ravitavate tõbede kätte. Ta keeras end ümber ja mattis oma näo Välejala pehmesse karva.

Archer. Kuidas ta küll tema surma võltsib? Mees oli nii kuulus ja äratuntav. Celaena ei suutnud endiselt ette kujutada, et mehel oleks seos mis iganes põrandaaluse liikumisega. Aga kui ta kuninga nimekirja sattus, võis Archer aastate jooksul pärast nende viimatist kohtumist oma andeid võimu suurendamiseks kasutada.

Kuid millist informatsiooni sai küll sellel liikumisel olla kuninga plaanide kohta, et see oleks tõeliseks ohuks? Kuningas oli orjastanud terve mandri – mida ta sai siis veel teha?

Leidus muidugi ka teisi mandreid. Teisi mandreid jõukate kuningriikidega – näiteks Wendlyn, see kauge maa teisel pool merd. Seni suutis see meritsi tehtud rünnakutele vastu pidada, kuid pärast Endovieri saatmist polnud Celaena peaaegu midagi sellest sõjast kuulnud.

Ja miks peaks mässuline liikumine hoolima kuningriikidest teisel mandril, kui neil tuli muretseda omaenda riigi pärast? Nii et plaanid pidid käima selle maa, selle mandri kohta.

Ta ei tahtnudki teada. Ta ei tahtnud teada, millega kuningas tegeleb, mida impeeriumile välja mõtleb. Celaena kavatses kasutada seda kuud mõtlemiseks, mida võtta ette Archeriga. Ja teeselda, et polnud kordagi kuulnud seda jubedat sõna: plaanid.

Celaena võitles judinaga. Ta mängis parajasti väga, väga surmavat mängu. Ja nüüd, kus tema sihtmärgiks seati inimesed Riftholdis – nüüd, kus selleks sai Archer... Ta peab leidma tee, kuidas seda mängu paremini mängida. Sest kui kuningas kunagi tõe teada saab. Kui ta avastab, millega Celaena tegeles...

Kuningas hävitab ta.

20

3

Celaena spurtis katkendlikult hingates läbi salakäigu pimeduse.

Ta heitis pilgu üle õla ja avastas, et Cain irvitab talle otsa, silmad kui hõõguvad söed. Ükskõik, kui kiiresti Celaena jooksis, mehe jälitav kõnnak hoidis teda vaevata otse neiu kannul. Tema järel voogas rohelistest Wyrdi märkidest slepp ja nende imelik kuju ning sümbolid valgustasid iidseid kiviplokke. Ja Caini taga, pikad küünised maad kratsimas, loivas Ridderak.

Celaena koperdas, kuid jäi püsti. Iga samm mõjus nagu mudast läbi loovimine. Ta ei saanud Cainist lahti. Mees saab ta lõpuks kätte. Ja kui Ridderak ta enda valdusesse saab... Celaena ei söandanud uuesti vaadata neid olendi suust välja turritavaid, liiga suuri hambaid ega põhjatuid silmi, mis kiiskasid soovist ta tükkhaaval alla neelata.

Cain kõkutas naerda ja see hääl kriipis kiviseinu. Nüüd oli ta 21

lähedal. Piisavalt lähedal, et sõrmed riivasid Celaena kukalt. Cain sosistas ta nime, tema pärisnime ja Celaena kriiskas, kui…

Ta ärkas õhku ahmides ja Elena Silma pihku pigistades.

Celaena otsis ruumidest tihkemaid varje, kumavaid Wyrdi märke, jälgi sellest, et seinavaibaga varjatud salauks oli lahti. Ent polnud muud kui sureva kaminatule pragin.

Celaena vajus pehmetele patjadele tagasi. Ainult õudusunenägu.

Cain ja Ridderak olid kadunud ja Elena ei tülita teda enam iialgi.

See sai mööda.

Arvukate tekikihtide all magav Välejalg pani oma pea Celaena kõhule. Celaena puges sügavamale teki alla, mässis käed koera ümber ja sulges siis silmad.

See oli möödas.

Celaena heitis varahommikuse karge udu sees pulga üle jahimetsa laia välja. Välejälg sööstis kahvatust rohust teele nagu kuldne piksenool ja oli nii nobe, et Celaena lasi kuuldavale madala ja tunnustava vile. Tema taga laksutas Nehemia keelt, pilk kiirel koeral. Nüüd, mil Nehemia üritas nii usinalt kuninganna Georginat enda poole võita ja kuninga Eyllwe plaanide kohta infot koguda, oli koidik tavaliselt ainus aeg, kus nad üldse üksteist näha said. Kas kuningas teadis, et printsess oli üks nuhkidest, keda ta mainis? Ei, sest muidu poleks ta iial Celaenat oma kangelaseks usaldanud, sest nende sõprus oli laialt teada. „Miks Archer Finn?” arutles Nehemia eülve keeles ja hoidis häält vaiksena. Celaena oli oma uusimat missiooni talle selgitanud, kuigi esitas üksikasju vaid lühidalt.

Välejalg jõudis pulgani ja leekis nende juurde tagasi, pikk saba võidukalt lehvimas. Kuigi koer polnud veel täismõõdus, oli ta juba ebanormaalselt suur. Dorian polnud iial maininud täpset tõugu, 22

kellega kutsika ema paaritus. Välejala suurust arvestades võis see olla hundikoer. Või päris hunt, kuid Välejala leebet iseloomu teades tundus see ebareaalne.

Celaena kehitas Nehemia küsimuse peale õlgu ja toppis käed keebi karusnahaga ääristatud taskutesse. „Kuningas arvab... ta arvab, et Archer on osa mingist salaliikumisest tema vastu.

Liikumisest siin Riftholdis ja selle eesmärgiks on ta troonilt tõugata.” „Kindlasti poleks keegi nii julge. Mässajad peidavad end mägedes ja metsades ja paikades, kus kohalikud saavad neid varjata ning toetada – mitte siin. Rifthold oleks surmalõks.”

Celaena kehitas jälle õlgu, kui Välejalg kappas parajasti uut viset nõudma. „Ilmselt siis mitte. Ja väidetavalt on kuningal loetelu inimestest, kes tema arust on tähtsaimad tegijad selles liikumises tema vastu.” „Ja sina pead... nad kõik tapma?” Nehemia kreemjalt pruun nägu kahvatus õige pisut. „Ühekaupa,” lausus Celaena ja viskas pulga võimalikult kaugele udusele väljale. Välejalg kihutas taas minema, kuivanud rohi ja viimase lumetormi jäänused hiiglaslike käppade all krudisemas. „Ta paljastab korraga ainult ühe nime. Veidi dramaatiline, kui minu arvamust küsida. Aga väidetavalt nad segavad tema plaane.” „Mis plaane?” küsis Nehemia teravalt.

Celaena kortsutas kulmu. „Lootsin, et sina tead seda.” „Ei tea.” Paus oli pingeline. „Kui saad midagi teada...” alustas Nehemia. „Eks vaatan, mida teha annab,” valetas Celaena. Ta polnud üldse kindel, et tahtis päriselt kuninga sepitsustest teada – rääkimata veel selle info jagamisest teistega. See oli ehk isekas ja rumal, aga ta ei saanud unustada hoiatust, mille kuningas sel päeval andis, kui Celaena kangelaseks kroonis: kui ta korralikult 23

ei käitu, kui ta kuninga reedab, tapab too Chaoli. Ja siis Nehemia ja siis printsessi perekonna.

Ja kõik see – iga võltsitud surm, iga räägitud vale seadis nad ohtu.

Nehemia vangutas pead, kuid ei vastanud. Iga kord, kui printsess või Chaol või isegi Dorian teda niimoodi vaatasid, tundus see peaaegu talumatuna. Kuid ka nemad pidid ta valesid uskuma. Nende enda ohutuse pärast.

Nehemia asus käsi murdma ja tema pilk tõmbus kaugeks.

Celaena nägi seda ilmet viimasel kuul sageli. „Kui muretsesid minu pärast…” „Ei,” ütles Nehemia. „Sina saad endaga hakkama.” „Mis siis on?” Celaena kõht tõmbus kokku. Kui Nehemia kavatses veel mässajatest rääkida, ei teadnud Celaena, kui palju ta enam kannatab. Jah, ta soovis kuningast vabaneda nii kangelase kui ka vallutatud rahva lapsena. Samas ei soovinud ta kuidagi kokku puutuda mis iganes Riftholdis käärivate vandenõudega ja mis iganes meeleheitliku lootusega, mida mässajad veel nautisid.

Kuninga vastu seista pole muud kui lauslollus. Nad hävivad kõik.

Ent Nehemia jätkas: „Calaculla töölaagri arvukus muudkui paisub. Iga päev saabub üha enam Eyllwe mässulisi. Enamik peab seda imeks, et nad üldse veel elus on. Pärast seda, kui sõdurid need viissada mässajat mõrvasid... Mu rahvas kardab.” Välejalg oli taas tagasi ja sedapuhku võttis Nehemia pulga koera suust ning loopis selle halli koidikusse. „Aga tingimused Calacullas...”

Ta vaikis ja meenutas võib-olla kolme armi, mis Celaena selga mööda alla kraapisid. Igavene meenutus Endovieri soolakaevanduste julmusest. Ja meeldetuletus, et ehkki Celaena oli vaba, rügasid ja surid seal endiselt tuhanded. Calaculla, Endovieri sõsarlaager, oli kuulduste järgi veel jubedam. „Kuningas ei kohtu minuga,” ütles Nehemia nüüd ühe oma 24

kauni ja peene patsiga mängides. „Olen palunud temalt kolm korda võimalust arutada Calaculla tingimuste üle. Ja iga kord väidab ta, et on tegemistega hõivatud. Ilmselt otsib siis liiga usinalt sulle inimesi, keda tappa.”

Celaena punastas Nehemia tooni käreduse peale. Välejalg lidus jälle tagasi, kuid kui Nehemia pulga võttis, jättis printsess selle enda kätte. „Ma pean midagi tegema, Elentiya,” ütles Nehemia. Printsess kasutas nime, mille andis Celaenale ööl, kui neiu tunnistas tegutsemist palgamõrvarina. „Ma pean leidma viisi oma rahva aitamiseks. Millal saab teabe kogumisest patiseis? Millal me tegutseme?”

Celaena neelatas tugevalt. Sõna „tegutsemine” hirmutas teda rohkem, kui ta oleks tahtnud tunnistada. Hullemini kui sõna „plaanid.” Välejalg istus nende jalge ees, keel vestil ja saba põntsumas, ning ootas pulga heitmist.

Aga kui Celaena ei öelnud midagi, kui ei lubanud midagi nagu alati, kui Nehemia neist asjust rääkis, pillas printsess pulga maha ja kõndis vaikides tagasi lossi.

Celaena ootas, kuni Nehemia sammud hääbusid ja hingas pikalt välja. Ta peab mõne minuti pärast Chaoliga oma hommikujooksuks kohtuma, kuid pärast seda... pärast seda peab ta minema Riftholdi. Las Archer ootab pärastlõunani.

Pealegi, kuningas andis talle terve kuu. Ja kuigi Celaenal oli Archerile küsimusi, tahtis ta veidikeseks lossi aladelt minema saada. Ta soovis verega teenitud raha põletada.

25

4

Chaol

Westfall spurtis läbi jahipargi, Celaena kõrval sammu pidamas. Karge hommikuõhk mõjus Chaoli kopsudes klaasikildudena, hingus tõmbus ta ees pilveks. Nad mässisid end liigselt koormamata parimal viisil sisse – peamiselt olid neil vaid särgi- ja kindakihid –, kuid isegi keha mööda nõrguvast higist hoolimata raputas Chaoli kibekülm.

Chaol teadis, et ka Celaena külmetab – neiu nina lõpetas roosakas ots, jume oli põskedel tõusnud kõrgele ja kõrvad kumasid erepunaselt. Pilku märgates välgatas Celaena talle irve, vapustavad türkiissinised silmad täis valgust. „Väsinud?” õrritas ta. „Ma teadsin, et sa ei viitsi treenida, kui eemal olen.”

Chaol lasi kuuldavale hingeldava naeru. „Sina kindlasti oma missioonil ei treeninud. Ma pean sel hommikul oma sammu juba teist korda sinu pärast aeglustama.”

Alatu vale. Celaena püsis kenasti kõrval ja oli nõtke nagu läbi 26

metsa hüplev hirv. Vahel leidis Chaol, et hirmus raske on mitte jõllitada – vahtida seda, kuidas naine liikus. „Räägi, räägi seda endale,” ütles Celaena ja kiirendas pisut sammu.

Chaol suurendas tempot, sest ei soovinud lasta end jooksurajal maha jätta. Teenrid lükkasid jahiparki katvasse lumme küll raja sisse, ent maapind oli endiselt jala all jäine ja reetlik.

Mees hakkas viimasel ajal üha enam taipama, kui väga ta vihkas seda, kui Celaena ta jälle maha jättis. Kui väga ta vihkas seda, kui Celaena asus nendele neetud missioonidele ega võtnud temaga ühendust päevade või nädalate kaupa. Chaol ei teadnud, kuidas või millal see juhtus, ent mingil moel hakkas ta hoolima sellest, kas Celaena tuleb tagasi või mitte. Ja pärast kõike seda, mida nad olid koos läbi elanud...

Chaol tappis duellil Caini. Tappis Celaena päästmiseks.

Osa temast ei kahetsenud seda, osa temast teeks seda silmagi pilgutamata uuesti. Ent teine osa äratas teda endiselt keset ööd üles, läbi leotatud higist, mis meenutas liiga palju Caini verd.

Celaena heitis mehe poole pilgu. „Mis on?”

Chaol võitles kerkiva süütundega. „Hoia pilk rajal või sa libastud.”

Vähemalt kordki kuulas neiu sõna. „Tahad sellest rääkida?”

Jah. Ei. Kui leidus aga üldse keegi, kes mõistaks süüd ja raevu, millega ta Caini tapmisele mõteldes maadles, pidi see olema Celaena. „Kui sageli,” küsis Chaol hingetõmmete vahel, „mõtled sina inimestele, kelle oled tapnud?”

Celaena pilk nähvas mehe poole ja ta aeglustas sammu. Chaol ei tundnud vajadust peatuda ja oleks ehk jooksmist jätkanud, kuid Celaena rabas tal küünarnukist ning sundis seisatama. Naise huuled moodustasid õhukese joone. „Kui arvad, et minu üle on enne hommikueinet kohut mõista kuidagimoodi hea mõte…”

27

„Ei,” hingeldas Chaol raskelt. „Ei – ma ei mõelnud seda nii...”

Ta neelas paar hingetõmmet alla. „Ma ei mõistnud kohut.” Kui ta oma pagana hingeõhu tagasi saaks, oleks ta selgitanud, mida selle all mõtles.

Celaena silmad olid sama külmunud kui park Chaoli ümber, kuid siis kallutas neiu pea küljele. „Kas see puudutab Caini?”

Selle nime kuulmine neiu suust ajas Chaoli hambad risti, kuid ta suutis noogutada.

Jää Celaena silmades sulas täielikult. Chaol vihkas kaastunnet ta silmis, tema mõistvust.

Chaol oli kaardiväe kapten – ükskord ta lihtsalt pidi kellegi tapma. Ta oli kuninga nimel näinud ja teinud juba küllalt, ta võitles meestega, vigastas neid. Niisiis poleks tal üldse pidanud olema neid tundeid. Ja kindlasti poleks ta pidanud rääkima neist temale. Nende vahel jooksis piir, kusagil see oli. Ja Chaol uskus üsna kindlalt, et oli viimasel ajal sellele üha lähemale nihkunud. „Ma ei unusta iial inimesi, kelle olen tapnud,” vastas Celaena.

Tema hingeõhk kähardus õhku nende vahel. „Isegi neid, kelle tapsin selleks, et mina saaksin elada. Näen endiselt nende nägusid, mäletan ikka veel konkreetset lööki, mida vajasin nende surmamiseks.” Ta silmitses luiseid puid. „Mõnel päeval tundub, nagu tegi seda keegi teine. Ja enamiku elude puhul on mul hea meel, et ma need lõpetasin. Aga pole vahet, mis põhjusel – see röövib iga kord tükikese endast. Ei usu, et ma neid iial unustan.”

Ta pilk leidis taas Chaoli, mees noogutas. „Aga, Chaol,” ütles Celaena ja tugevdas haaret Chaoli käsivarrel.

Haaret, mille mees jõudis juba unustada. „See, mis juhtus Cainiga, polnud palgamõrv ega isegi külmavereline tapmine.” Chaol üritas tagasi astuda, kuid Celaena hoidis kõvasti kinni. „See, mida sina tegid, polnud autu tegu – ja ma ei ütle seda üksnes seepärast, et see oli minu elu, mille sa päästsid.” Ta vaikis pika hetke jooksul.

28

„Sa ei unusta iial Caini tapmist,” lausus ta viimaks. Kui neiu pilk Chaoli silmadega kohtus, prõmmis mehe süda nii kõvasti, et ta tundis seda üle keha. „Kuid ma ei unusta iial ka seda, et tegid seda minu päästmiseks.”

Kiusatus vajuda naise soojusesse lõi Chaoli peaaegu tuikuma.

Ta sundis end Celaena haardest sammu tagasi astuma ja uuesti noogutama. Nende vahel oli piir. Kuningas ei mõtleks võib-olla suurt midagi nende sõprusest, kuid selle viimase piiri ületamine võis nende mõlema jaoks surmavaks osutuda. See paneks kuninga kahtlema tema ustavuses, ametis, kõiges.

Ja kui Chaol pidi iial valima oma kuninga ja Celaena vahel...

Ta palvetas Wyrdi poole, et ei peaks kunagi selle otsusega silmitsi seisma. Jääda kindlameelselt siiapoole piiri on loogiline valik. Ja ka õilis valik, sest Dorian... Ta ju näeb, kuidas Dorian endiselt Celaenat vaatab. Ta ei reeda oma sõpra sel moel. „Nojah,” nentis Chaol sunnitud kergusega, „ilmselt võib tõesti kunagi kasulikuks osutuda, kui Adarlani Palgamõrvar sulle teene võlgu jääb.”

Celaena kummardas. „Teie teenistuses.”

Sedapuhku oli Chaoli naeratus ehtne. „Tulge nüüd, kapten,” ergutas Celaena aeglast sörki alustades. „Mul on kõht tühi ja ma ei kavatse siin oma tagumiku otsast külmetada.”

Chaol itsitas omaette ja nad jooksid edasi läbi pargi.

Lõpetamise järel tudisesid Celaena jalad ja kopsud olid külmast ning pingutusest nii hellad, et võisid tema arust vabalt ka veritseda. Nad aeglustasid reipa kõnnakuni, kui võtsid suuna palee soojendava sisemuse – ja hiiglasliku hommikueine poole, mille Celaena plaanis vägagi enne oma osturetke alla kugistada.

Nad sisenesid lossiaeda ja põiklesid kruusaradade ning 29

kõrguvate hekkide vahel. Celaena hoidis käelabasid kaenla all.

Isegi kinnastega kaitstud sõrmed olid kangeks külmunud. Ja kõrvad lausa valutasid. Võib-olla tuleb hakata pea ümber salli kandma, kuigi Chaol narriks teda selle tõttu halastamatult.

Ta kiikas kõrvale kaaslase poole. Chaol hakkas rõivastuse väliskihte maha koorima ja paljastas kehale liibunud higist läbiimbunud särgi. Nad keerasid ümber ühe heki ja Celaena pööritas silmi, nähes teerajal ootavat vaatepilti.

Igal hommikul leidis üha enam daame ettekäändeid, et jalutada aias täpselt pärast koidikut. Esmalt promeneeris seal vaid paar noort naist. Nad heitsid ühe pilgu Chaolile ja tema higistele, liibuvatele riietele ning aeglustasid sammu. Celaena võinuks vanduda, et nende silmad tungisid peast välja ja keeled plartsatasid maha.

Järgmisel hommikul ilmusid nad jälle rajale ja kandsid aina ilusamaid kleite. Päev pärast seda sugenes juurde veel tüdrukuid.

Ja siis veel. Ja nüüd patrullis igal jahipargist otse lossi viival teel vähemalt üks komplekt näitsikuid ootuses, et Chaol mööda kõnniks. „Oh, palun,” sisistas Celaena kahest naisest möödudes.

Daamid tõstsid karusnahast muhvidelt pilgu, et Chaoli poole ripsmeid volksutada. Nad pidid küll enne koitu ärkama, et endid nii kaunilt riietada lasta. „Mis on?” küsis Chaol kulme kergitades.

Celaena ei teadnud, kas ta lihtsalt ei märganud või ei tahtnud midagi öelda, kuid... „Aed on ühe talvehommiku kohta päris rahvarohke,” poetas ta ettevaatlikult.

Chaol kehitas õlgu. „Mõned lähevad täitsa lolliks, kui on pidanud terve talve sees sitsima.”

Või nad lihtsalt naudivad kaardiväekapteni ja tema lihaste vaatepilti.

30

Ent Celaena ei öelnud muud kui: „Ahah,” ja klõpsas suu kinni.

Polnud vajadust näpuga näidata, kui Chaol oli niivõrd tuhm. Eriti seetõttu, et mõned daamid olid erakordselt ilusad. „Sa lähed täna Riftholdi Archeri järele nuhkima?” küsis Chaol vaikselt, kui rada kihistavatest, punastavatest plikadest meeldivalt tühjaks jäi.

Celaena noogutas. „Tahan tema ajakavast aimu saada, niisiis ilmselt jälitan teda.” „Miks ma ei võiks sind aidata?” „Sest mul pole sinu abi vaja.” Celaena teadis, et Chaol tõlgendab seda tõenäoliselt ülbusena. Ja osaliselt see nii oligi – aga... kui mees sellesse sekkub, ajab see asjad keeruliseks, kui tekib vajadus Archer ohutusse kohta toimetada. Muidugi pärast seda, kui Celaena on temalt tõe välja pigistanud – ja kuulnud seda, mis plaane kuningas silmas pidas. „Ma tean, et sa ei vaja mu abi. Lihtsalt mõtlesin, et äkki tahad...”

Chaoli hääl hääbus ja seejärel raputas ta pead, nagu noomiks end.

Celaena avastas, et oleks tahtnud teada, mida mees öelda plaanis, kuid kõige parem oli lasta sel teemal minna.

Nad keerasid ümber järgmise heki. Lossi sisemus oli nii lähedal, et Celaena peaaegu ägas selle hõrgu soojuse peale mõtlemisest, kuid siis… „Chaol.” Doriani hääl lõikas läbi krõbekülma hommiku.

Nüüd ägas Celaena tõesti vaevukuuldavalt. Chaol heitis talle hämmeldunud pilgu enne, kui nad pöördusid ja nägid Doriani nende poole sammumas, sabas mingi blond nooruk. Celaena nägi seda peenelt riietatud noormeest esimest korda. Kutt paistis olevat umbes sama vana kui Dorian, ent Chaol tõmbus jäigaks.

Nooruk ei paistnud endast ohtu kujutavat, kuigi Celaena oli piisavalt tark, et sellises õukonnas mitte kedagi alahinnata. Mees kandis puusal ainult pistoda ja tema kahvatu nägu näis hommiku 31

kargusest hoolimata üpris joviaalne.

Celaena avastas, et Dorian vaatas teda kerge naeratusega, silmas lõbus kuma, mis tekitas tahtmise talle vastu kõrvu anda.

Seejärel kiikas prints Chaoli poole ja mugistas naerda. „Ja mina veel mõtlesin, et kõik need daamid tulid nii vara Rolandit ja mind vaatama. Kui nad kõik nüüd koledasti külma saavad, annan nende isadele teada, et süüdi oled sina.”

Chaoli põsed värvusid õige pisut jumekamaks. Ta polnudki siis nii taipamatu nende hommikupubliku osas, kui ta Celaenat uskuma pani. „Lord Roland,” ütles ta Doriani sõbrale napilt ja kummardas.

Blond noormees kummardas vastu. „Kapten Westfall.” Tema hääl kõlas piisavalt meeldivana, kuid midagi selles pani Celaena mõtlema. See polnud lõbusus ega kõrkus ega viha... Ta ei osanud sellele nime anda. „Lubage tutvustada oma nõbu,” ütles Dorian talle ja patsutas Rolandit õlale. „Lord Roland Havilliard Meah’st.” Ta sirutas Celaena poole käe. „Roland, see on Lillian. Töötab mu isa heaks.”

Nad kasutasid endiselt varjunime, kui Celaena ei saanud vältida õukonnaliikmetele otsa jooksmist. Paraku teadis enamik mingil määral, et neiu ei viibinud palees haldustotruste või poliitika pärast. „Rõõm,” ütles Roland vöökohast kummardades. „Saabusite õukonda alles hiljuti? Ma ei usu, et olen teid varasematel aastatel näinud.”

Juba tema kõneviis andis Celaenale piisavalt palju teada noormehe taustast naiste juures. „Saabusin sel sügisel,” ütles Celaena veidi liiga vaikselt.

Roland naeratas talle õukondlase naeratust. „Ja mis tööd te siis mu onu heaks teete?”

Dorian niheles. Chaol jäi täiesti liikumatuks, kuid Celaena 32

vastas Rolandi naeratusele: „Matan kuninga vastaseid sinna, kust keegi neid iial ei leia.”

Tema üllatuseks kõkutas Roland naerda. Celaena ei söandanud Chaoli poole vaadata, sest sealt tuleb hiljem kindlasti peapesu. „Olen kuninga kangelasest kuulnud. Ei arvanud, et selleks osutub keegi nii... kaunis olevus.” „Mis teid lossi toob, Roland?” nõudis kapten. Kui Chaol Celaenat niimoodi vaatas, jooksis neiu tavaliselt vastassuunas minema.

Roland naeratas jälle. Ta naeratas liiga palju – ja liiga sujuvalt. „Tema Majesteet pakkus mulle kohta oma nõukogus.” Chaoli silmad vihisesid Doriani poole, too kehitas kinnituseks õlgu. „Saabusin eile öösel. Alustan täna.”

Chaol naeratas – kui seda võis nii nimetada. See oli pigem hammaste välgutamine. Jah, Celaena kohe kindlasti jookseks, kui Chaol teda niimoodi vaataks.

Dorian luges samuti pilgu läbi ja kõkutas meelega kaasa. Ent enne, kui prints jõudis suu lahti teha, uuris Roland Celaenat edasi, pisut liiga usinalt. „Vahest saame tulevikus üksteisega tööd teha, Lillian. Teie amet erutab mind.”

Celaenal polnud midagi selle vastu, et temaga tööd teha…

Kuid mitte nii, nagu seda mõtles Roland. Celaena töövahenditeks on pistoda, labidas ja tähistamata hauakalm.

Justkui neiu mõtteid lugedes pani Chaol talle kukla peale suunava käe. „Oleme hommikusöögile hilinemas,” kummardas ta pead Doriani ja Rolandi poole. „Õnnitlused ametisse nimetamise puhul.” Ta kõlas nii, nagu oleks rääsunud piima alla neelanud.

Ja kui Celaena lasi Chaolil end lossi talutada, taipas ta, et vajab hädasti vanni. Aga sellel polnud midagi pistmist higiste riietega, sellel kõigel oli pistmist Roland Havilliardi õlise irve ja hulkuva pilguga.

33

Dorian vaatas, kuidas Celaena ja Chaol hekkide taha kadusid, kapteni käsi endiselt naise turjal. Ja Celaena ei teinud midagi, et seda maha raputada. „Ootamatu valik sinu isalt, isegi sellise võistluse puhul,” arutles Roland tema kõrval.

Dorian surus enne vastamist ärrituse alla. Talle polnud nõbu kunagi eriti meeldinud, kellega pidi lapsepõlves vähemalt kaks korda aastas kohustuslikus korras seltsima.

Chaol lausa vihkas Rolandit ja millal iganes viimane vestluses teemaks tuli, saatsid seda väljendid nagu „sepitsev närakas” ja „vingerdav, hellitatud eesel”. Vähemalt nii Chaol kolm aastat tagasi möirgas, kui andis Rolandile näkku sellise obaduse, et noorukil pilt silme eest kadus.

Aga Roland vääris seda. Vääris piisavalt, et see ei seganud Chaoli laitmatut mainet ega hilisemat ülendamist kaardiväekapteniks. Kui üldse, tõstis see Chaoli staatust teiste valvurite ja väheldasemate aadlike seas.

Kui ta piisavalt julgust kogub, kavatseb kindlasti isalt uurida, mida too küll mõtles, kui Rolandi nõukokku määras. Meah oli väike, ehkki jõukas rannikulinn Adarlanis, kuid reaalset poliitilist võimu sel polnud. Sellel puudus isegi püsiv sõjavägi, kui linnavalvet mitte arvestada. Roland oli isa nõbu poeg, võib-olla tundis kuningas, et nõukogu saalis peab rohkem Havilliardi verd nägema. Samas oli Roland kogenematu ja näis alati huvituvat rohkem plikadest kui poliitikast. „Kust su isa kangelane pärineb?” küsis Roland Doriani tähelepanu olevikku tagasi tõmmates.

Dorian pööras lossi poole ja suundus sissepääsu juurde, mida Chaol ja Celaena ei kasutanud. Ta mäletas veel seda, kuidas see paistis, kui astus kaks kuud tagasi pärast duelli sisse ja nägi neid embamas.

34

„Lillian võib oma lugu ise rääkida,” valetas Dorian. Tal polnud lihtsalt tahtmist nõole võistlust selgitada. Niikuinii oli see halb, et isa käskis tal hommikul Rolandiga jalutama minna. Ainsaks kirkaks hetkeks osutus see, kui Celaena kaalus nii ilmselgelt viise, kuidas noort lordi maha matta. „On Lillian su isa isiklikuks tarbeks või palkavad teda ka teised nõukogu liikmed?” „Sa oled siin olnud vähem kui päeva ja juba on sul vaenlasi, keda kõrvaldada, nõbu?” „Me oleme Havilliardid, nõbu. Meil on alati vaenlasi, kes vajavad kõrvaldamist.”

Dorian kortsutas kulmu. Samas tõsi. „Tema leping seob teda ainult mu isaga. Aga kui tunned end ohus olevat, saan lasta kapten Westfallil määrata…” „Oh, muidugi mitte. Lihtsalt uudishimu.”

Roland oli tüütusehunnik ja liigagi teadlik mõjust, mida tema välimus ja Havilliardi nimi naistele avaldas, kuid ta oli kahjutu.

Oli ju?

Dorian ei teadnud vastust – ja polnud ka kindel, kas ta üldse tahaks seda teada.

Celaena palk kuninga kangelasena oli märkimisväärne ja ta kulutas sellest iga viimase kui vaskmündi. Kingad, kübarad, tuunikad, kleidid, ehted, relvad, kulinad juuste jaoks ja siis raamatud. Raamatud ja raamatud ja raamatud. Nii palju raamatuid, et Philippal tuli tuua tema tuppa veel üks raamaturiiul.

Kui Celaena sel pärastlõunal oma kambrisse naasis, käes kübarakarbid, värviküllased kotid täis parfüüme, magusaid hõrgutisi ning pruunides paberümbristes raamatuid, mida ta absoluutselt pidi kohe lugema hakkama, pillas ta peaaegu kogu kupatuse põrandale ees avaneva vaatepildi peale – tema esikus 35

istus Dorian Havilliard. „Jumalad küll,” ütles mees kogu ostetud kraami silmitsedes.

Ta ei teadnud veel midagi. See oli ainult see osa, mida Celaena jõudis ise kanda. Tellitud sai rohkemgi ja varsti pidi saabuma lisa. „Noh,” ütles Dorian, kui Celaena laadungi lauale laadis ja peaaegu ise sellesse ümbrispaberi ja paelte kuhilasse kukkus, „vähemalt ei kanna sa täna seda jubedat musta.”

Celaena heitis talle sirgu ajades pahase pilgu üle õla. Täna kandis ta sirelilillat ja vandlikarva rüüd – talve lõpuks ehk pisut kirgas, kuid kantud lootuses, et varsti tuleb kevad. Pealegi tagas kaunilt riietumine seda, et ta sai parima teeninduse mis iganes poes. Tema suureks üllatuseks mäletasid paljud poepidajad teda aastate tagant – ja jäid uskuma tema valet pikast külaskäigust lõunamandrile. „Ja millele mina selle rõõmu võlgnen?” Ta sidus lahti valge karusnahkse keebi – järjekordne kink iseendale – ja viskas selle ühele toolile fuajeelaua taga. „Kas ma juba ei näinud sind hommikul aias?”

Dorian jäi istuma, näol see tuttav, poisilik irve. „Kas sõbrad ei tohi siis üksteist külastada rohkem kui kord päevas?”

Celaena põrnitses teda. Sõprus Dorianiga polnud päriselt see, mille puhul ta oleks kindel, et sai seda endale lubada. Mitte siis, kui mehe safiirsilmades hiilgas alalõpmata see sädelus – ja mitte siis, kui ta isaks oli mees, kes hoidis Celaena saatust kõvasti oma kätes. Aga nende kahe kuu jooksul pärast seda, kui Celaena lõpetas selle, mis iganes nende vahel oli, avastas ta sageli, et tunneb printsist puudust. Mitte suudlemisest ja flirtimisest, vaid temast. „Mida sa tahad, Dorian?” Ärritusvärelus sähvas üle mehe näo ja ta tõusis. Celaena pidi talle otsa vaatamiseks pea kuklasse ajama. „Sa ütlesid, et soovid siiski sõpradeks jääda.” Printsi hääl oli vaikne.

36

Celaena sulges korraks silmad. „Seda mõtlesingi.” „Ole siis mu sõber,” ütles Dorian ja kergitas hääletooni. „Einesta minuga, mängi minuga piljardit. Räägi, mis raamatuid sa loed või ostad,” lisas ta Celaena pakkide poole silma pilgutades. „Ah nii,” nentis Celaena ja sundis end talle põgusalt naeratama. „Ja sul on neil päevil nii palju vaba aega käes, et saad seda jälle tundide kaupa minu peale kulutada?” „Noh, mul on mu tavapärane daamikari, keda valvata, aga sinu jaoks leian alati aega.”

Celaena volksutas tema poole ripsmeid. „See teeb tõeliselt au.”

Tegelikult tekitas mõte Dorianist teiste naiste juures tahtmise mõni aken kildudeks lüüa, kuid seda poleks olnud õiglane Dorianile reeta. Ta heitis pilgu kellale väikesel laual. „Tegelikult pean kohe praegu tagasi Riftholdi minema,” ütles ta. See polnud vale. Tal oli jäänud veel paar tundi päevavalgust. Piisavalt aega Archeri elegantse linnamaja uurimiseks ja jälitama asumiseks. Ta peab mehe tavapärastest käikudest sotti saama.

Dorian noogutas ja naeratus hääbus.

Laskus vaikus, mida segas ainult lauakella tiksumine. Celaena pani käed risti. Talle meenus, kuidas Dorian lõhnas, mis maitse oli ta huultel. Ent see vahemaa nende vahel, see hirmus lõhe suurenes iga päevaga... nii oli parem.

Dorian astus sammu lähemale ja paljastas tema poole oma peopesad. „Sa tahad, et ma võitleks sinu pärast? Seda tahad või?” „Ei,” lausus Celaena vaikselt. „Ma tahan lihtsalt, et sa mind rahule jätaks.”

Mehe silmad värelesid ütlemata jäetud sõnadest. Celaena jõllitas teda liikumatult, kuni ta hääletult lahkus. Üksi fuajeesse jäänud Celaena ajas käsi rusikasse ja lahti ning tundis järsku tülgastust kõiki nende kenade pakkide vastu laual.

37

5

Ühel

katusel Riftholdi väga peenes ja auväärses piirkonnas kükitas Celaena korstna varjus ja kortsutas Avery jõelt tulevate jäiste tuulepuhangute peale kulmu. Ta kontrollis kolmandat korda oma tasku-uuri. Archer Finni eelmised kaks kohtumist kestsid mõlemad vaid tunni. Nüüd viibis ta majas teisel pool tänavat juba peaaegu kaks tundi.

Mitte midagi huvitavat selle elegantse, rohelise katusega linnamaja juures polnud ja ta ei suutnud mitte midagi sealsete elanike kohta välja õngitseda, välja arvatud kliendi nimi – keegi leedi Balanchine. Ta kasutas selle infokillu kogumiseks sama trikki nagu teise kahe maja puhul: teeskles kullerit, kellel on pakk lord Sellele-ja-Tollele. Ja kui ülemteener või majapidaja teatas, et see ei ole lord Selle-ja-Tolle maja, teeskles piinlikkust, küsis tõelise omaniku nime, lobises pisut teenriga ja läks oma teed.

Celaena kohendas jalgade asendit ja keerutas kaela. Päike oli 38

peaaegu loojunud, temperatuur langes iga mööduva minutiga.

Kui ta ei saanud majadesse ise sisse, polnud suurt midagi rohkem võimalik välja uurida. Ja arvestades tõenäosust, et Archer võiski tegeleda sellega, mille eest talle maksti, polnud Celaenal majja pääsemisega kiiret. Parem oli uurida, kuhu ta läks, kellega ta kohtus ja astuda siis järgmine samm.

Sellest oli nii kaua möödas, kui ta viimati Riftholdis midagi taolist tegi – kükitas smaragdikarva katustel ja uuris kõikvõimalikku infot saagi kohta. See erines sellest, kui kuningas saatis ta Bellhavenisse või mingi lordi mõisa. Siin, praegu, Riftholdis, tundus, nagu poleks...

Tundus, nagu poleks ta iial lahkunud. Nagu ta võiks vaadata üle õla ja leida Sam Cortlandi enda kõrval kükitamas. Nagu võiks ta öö lõpus naasta mitte klaaslossi, vaid Palgamõrvarite Kantsi teisel pool linna.

Celaena ohkas ja torkas käed kaenla alla, et hoida sõrmi soojade ja nõtketena.

Möödunud oli poolteist aastat sellest ööst, kui ta kaotas oma vabaduse. Poolteist aastat sellest, kui kaotas Sami. Ja kusagil siin linnas leidusid vastused sellele, kuidas see kõik juhtus. Kui ta söandanuks vaadata, leiaks ta need üles. Ta teadis seda. Ja Celaena teadis, et see hävitaks ta uuesti.

Linnamaja välisuks avanes ja Archer patseeris trepist alla otse oma ootavasse tõlda. Celaena märkas vaevu tema kuldpruune juukseid ja uhkeid riideid enne, kui mees minema sõidutati. Ägades ajas Celaena end kükkasendist püsti ja ruttas katuselt minema. Veidike hirmuäratavat ronimist ja paar hüpet viis ta varsti tagasi munakivitänavatele.

Ta jälitas Archeri tõlda, lipsas varjudesse ja sealt välja, kui nad liikluse tõttu aeglases tempos läbi linna rändasid. Ehkki Celaena ei kiirustanud otsima tõde omaenda kinni püüdmise ja Sami surma taga ja ehkki ta oli suhteliselt veendunud, et kuningas pidi Archeri puhul eksima, mõtiskles osa temast selle üle, kas mässuliikumise 39

ja kuninga plaanide tõelise loomuse selgitamine hävitaks ka tema.

Ja mitte ainult tema – ka kõik selle, millest ta oli hoolima hakanud.

Pragiseva tule soojust nautides lükkas Celaena pea väikese diivani seljatoe vastu ja kõlgutas jalgu üle selle polsterdatud käetoe.

Read tema ees oleval paberil hakkasid sulanduma. See polnudki üllatav kui arvestada, et kell oli kaugelt üle üheteistkümne ja ta tõusis jalgele enne koitu.

Kulunud punasel vaibal tema ees lesis Chaol. Mehe klaaspliiats välkus tulevalguses, kui ta sirvis läbi dokumente, allkirjastas pabereid ja kritseldas märkmeid. Ohates veidike läbi nina, langetas Celaena paberi oma kätes.

Erinevalt tema ruumikast kambrist oli Chaoli magamistuba üks suur ruum, mida sisustas vaid üksiku akna all olev laud ja kivikamina ette asetatud vana diivan. Hallidel kiviseintel rippusid mõned seinavaibad, ühes nurgas kõrgus tammepuust riidekapp ja Chaoli neljasambalist voodit kaunistas üsna vana ja kuhtunud veripunane päevatekk. Üks kõrvaluks viis vannituppa – see polnud nii suur kui Celaena oma, aga piisavalt ruumikas, et mahutada isiklikku basseini ja tualetti. Chaolil oli üksainus väike raamaturiiul, täis kenasti korrastatud raamatuid. Tähestiku järjekorras, kui ta Chaoli üldse tundis. Ja ilmselt kuulusid sinna ainult tema kalleimad teosed – erinevalt Celaenast, kes pani riiulisse iga viimase kui raamatu, mille kätte sai. Meeldis see teos talle või ei. Chaoli ebaloomulikult korras riiulist hoolimata meeldis Celaenale siin, koht oli õdus.

Ta hakkas siin käima mõned nädalad tagasi, kui kibeles Elena ja Caini ja salakäikude mõtete tõttu oma kambrist välja. Ja kuigi Chaol porises privaatsuse rikkumise üle, ei saatnud ta Celaenat minema ega seisnud vastu tema sagedastele õhtusöögijärgsetele visiitidele.

40

Chaoli pliiatsi kribimine katkes. „Meenuta mulle uuesti, millega sa tegeled.”

Celaena viskus selili ja lehvitas õhus paberiga. „Lihtsalt informatsioon Archeri kohta. Kliendid, lemmikpaigad, päevakava.”

Chaoli kuldpruunid silmad sulasid kaminavalgel. „Miks tema jälitamisega nii palju vaeva näha, kui võid teda lihtsalt tulistada ja asjaga ühele poole saada? Ütlesid, et teda valvatakse hästi, ometi tundub, et said teda täna kergelt jälitada.”

Celaena põrnitses pahaselt. Chaoli nutikus võis mehele kord ohtlikuks saada. „Kui kuninga vastu sepitseb tõesti üks grupp inimesi vandenõu, peaksin nende kohta hankima nii palju infot kui võimalik enne, kui Archeri tapan. Võib-olla paljastab Archeri jälitamine veel kaasosalisi – või annab vähemalt vihjeid nende asukohtade osas.” See oli tõsi – ja ta jälitas Archeri peent tõlda pealinna tänavatel täna just sel samal põhjusel.

Ent nendel tundidel, kui Celaena Archerit jälitas, käis ta enne oma linnamajja naasmist vaid paaril kohtumisel. „Selge,” ütles Chaol. „Nii et praegu sa lihtsalt... tuubid seda infot pähe?” „Kui sa annad mõista, et mul pole mingit põhjust siin olla ja peaksin lahkuma, võid seda lihtsalt öelda.” „Ma üritan üksnes mõista, mis oli sedavõrd igav, et sa kümme minutit tagasi uinusid.”

Celaena ajas end küünarnukkidele. „Ei uinunud!”

Chaoli kulmud kerkisid. „Ma kuulsin su norskamist.” „Te olete valevorst, Chaol Westfall.” Celaena viskas teda paberiga ja räntsatas tagasi diivanile. „Sulgesin vaid minutiks silmad.”

Chaol vangutas pead ja jätkas oma tööd.

Celaena punastas. „Ma päriselt ju ei norsanud, ega ju?”

41

Chaoli nägu oli surmtõsine: „Nagu karu.”

Celaena rammis rusikaga diivanipatja. Chaol irvitas. Celaena puhises ja heitis siis käe üle diivani. Nüüd puuris ta pilgu kivist lakke ja näppis iidse vaiba lõimesid. „Ütle mulle, miks sa Rolandit vihkad.”

Chaol tõstis pilgu. „Ma pole kunagi öelnud, et ma vihkan teda.”

Celaena lihtsalt ootas.

Chaol ohkas. „Arvan, et sul peaks olema üsna kerge näha, miks mina teda vihkan.” „Aga kas oli mingi vahejuhtum, mis…” „Oli palju vahejuhtumeid ja ma ei tunne eriti tahtmist rääkida ühestki neist.”

Celaena viskas jalad diivani käsitoelt maha ja ajas end istuli. „Pahur, mis?”

Ta korjas üles järgmise oma dokumentidest. See oli linnakaart, kuhu ta märkis Archeri klientide asukohad. Enamik neist näis elavat uhkes linnajaos, kus pesitses suurem osa Riftholdi eliidist.

Archeri enda linnamaja asus samas naabruskonnas, peidetud vaiksele ja auväärsele kõrvaltänavale. Celaena vedas seda mööda sõrmeküünega, kuid seisatas, kui ta silmad langesid ühele tänavale vaid paari kvartali kaugusel.

Ta tundis seda tänavat – ja seda maja, mis istus selle nurgal.

Millal iganes Celaena Riftholdi sattus, hoolitses ta selle eest, et ei satuks majale liiga lähedale. Tänane päev polnud teistsugune, ta tegi isegi paari kvartali suuruse ringi, et vältida sellest möödumist.

Söandamata Chaoli vaadata küsis ta: „Kas tead, kes on Rourke Farran?”

See nimi ajas ammu maha surutud raevu ja hingevalu tõttu südame pahaks, kuid ta suutis selle välja öelda. Sest isegi, kui neiu ei tahtnud teada kogu tõde... oli asju, mida ta pidi oma kinni 42

kukkumise kohta teadma. Pidi neid siiski teadma, koguni pärast nii pikka aega.

Ta tajus Chaoli tähelepanu endal. „Jõugupealik?”

Celaena noogutas, silmad endiselt tänaval, kus nii palju asju nii jubedalt valesti läks. „Oled temaga kunagi tegemist teinud?” „Ei,” ütles Chaol. „Aga... seda seepärast, et Farran on surnud.”

Celaena lasi paberil langeda. „Farran on surnud?” „Üheksa kuud tagasi. Tema ja ta kolm tähtsaimat meest leiti kõik tapetuna, mõrvariks oli...” Chaol näris huult, tuletades nime meelde. „Wesley. Üks mees nimega Wesley võttis nad kõik maha.

Ta oli...” Chaol kallutas pea küljele. „Ta oli Arobynn Hameli ihukaitsja.” Celaena hingeõhk jäi rindu kinni. „Sa tundsid teda?” „Arvasin, et tunnen,” lausus Celaena vaikselt. Ta veetis aastaid Arobynni juures. Wesley oli hääletu, surmav kohalviibija. Mees, kes Celaenat vaevu talus ja oli alati selgeks teinud, et kui plika osutub oma isandale ohuks, tapab Wesley ta kohe. Ent sel ööl, kui Celaena reedeti ja kinni võeti, üritas Wesley teda peatada.

Celaena arvates tulenes see sellest, et Arobynn andis käsu ta luku taha panna. Et see oli viis takistada tal otsimast kättemaksu Sami surma eest Farrani käe läbi, kuid... „Mis Wesleyga juhtus?” küsis ta. „Kas Farrani mehed said ta kätte?”

Chaol libistas käega läbi juuste ja heitis pilgu vaibale. „Ei. Me leidsime Wesley päev hiljem – Arobynn Hameli kaudu.”

Celaena tundis, kuidas veri näost valgub, kuid ta julges küsida: „Kuidas?”

Chaol uuris teda pingsalt ja ettevaatlikult. „Wesley keha torgati raudaia otsa Rourke’i maja ees. Seal oli... piisavalt verd viitamaks sellele, et Wesley oli sel ajal elus, kui nad seda tegid. Keegi ei tunnistanud kunagi midagi üles, kuid meile jäi mulje, et majapidamise teenijatele anti samuti käsk jätta ta sinna seniks, kuni sureb.”

43

„Pidasime seda katseks veritasu tasakaalustada – et kui troonile tõuseks järgmine jõugupealik, ei pea nad Arobynni ja tema palgamõrtsukaid vaenlasteks.”

Celaena põrnitses taas vaipa. Sel ööl, kui ta Farrani jahtimiseks Palgamõrvarite Kantsist välja murdis, üritas Wesley teda peatada. Üritas öelda, et see on lõks.

Celaena lõpetas mõtte enne, kui see jõudis oma järelduseni.

See oli tõde, mida ta peab esile tõstma ja mõnel teisel korral üksi jäädes uurima. Kui ta ei pea muretsema Archeri ja mässuliikumise ja kogu muu selle totruse pärast. Kui ta sai proovida mõista, miks Arobynn Hamel võis ta reeta – ja mida ta pidi selle hirmsa teadmisega peale hakkama. Kui suurel määral paneks Celaena teda kannatama – ja selle nimel veritsema.

Paar hetke kestnud vaikuse järel ütles Chaol: „Me ei saanud kunagi teada, miks Wesley läks Rourke Farrani järele. Wesley oli ainult ihukaitsja. Mida oli temal Farrani vastu?”

Celaena silmad lõõmasid. Ta heitis pilgu aknale, kus öine taevas ujus kuuvalguses. „See oli kättemaks.” Ta nägi endiselt silme ees Sami moondunud laipa lebamas laual Palgamõrvarite Kantsi all. Nägi seda, kuidas Farran kükitas tema ees, käed üle Celaena halvatud keha uitamas. Ta neelatas klombi kurgus alla. „Farran võttis kinni, piinas ja mõrvas ühe mu... ühe mu... kaaslase.

Ja siis, järgmisel ööl, läksin teenet tagasi tasuma. Ei läinud minu jaoks kuigi hästi.” Üks halg nihkus kaminas, murdus ja täitis ruumi valgussähvatusega. „See oligi öö, kui sind kinni võeti?” küsis Chaol. „Aga mina arvasin, et sa ei teadnud ikka veel, kes su reetis.” „Ma ei teagi. Keegi palkas minu ja mu kaaslase Farranit tapma, aga see oli vaid lõks ning Farran pandi söödaks.”

Vaikus, siis… „Mis ta nimi oli?”

44

Celaena surus huuled kokku ja tõukas minema mälestuse hingesugulasest seal laual. „Sam,” suutis ta öelda. „Tema nimi oli Sam.” Ta hingas katkendlikult sisse. „Ma isegi ei tea, kuhu nad ta matsid. Ma isegi ei tea, kellelt ma saan seda küsida.”

Chaol ei vastanud ja Celaena ei osanudki öelda, miks ta üldse vaevus rääkima, ent sõnad lihtsalt pudenesid välja. „Ma vedasin Sami alt. Igal moel, mis loeb, vedasin ma teda alt.”

Veel üks pikk vaikuseviiv ja siis ohe. „Mitte ühel moel,” lausus Chaol. „Vean kihla, et Sam oleks tahtnud, et sa elad üle – et sa elad. Nii et sa ei vedanud teda alt, selles mõttes.”

Celaena pidi pilgu mujale lööma, et vaigistada leeke silmades enne, kui ta noogutas.

Viivu pärast tegi Chaol taas suu lahti. „Selle naise nimi oli Lithaen. Töötas kolm aastat tagasi ühe õuedaami heaks. Roland sai sellest kuidagi teada ning arvas, et küll oleks lõbus, kui ma avastaks ta temaga voodist. Ma tean, et see pole midagi võrreldes sellega, mida sina üle elasid...”

Celaena poleks iial arvanud, et Chaol on üldse kunagi kellestki sisse võetud olnud, aga... „Miks naine seda tegi?”

Chaol kehitas õlgu, kuigi ta nägu oli mälestusest endiselt tuhm. „Roland on Havilliard ja mina üksnes kaardiväekapten. Ta keelitas isegi naist endaga Meah’sse kaasa tulema – kuigi ma ei saanudki tema edasisest käekäigust teada.” „Sa armastasid teda.” „Arvasin seda. Ja arvasin, et tema armastab mind.” Chaol vangutas pead, justkui noomiks end hääletult. „Kas Sam armastas sind?”

Jah. Rohkem kui keegi teine, kes oli teda iial armastanud.

Ta armastas Celaenat sedavõrd, et riskis kõigega – kõigest ilma jäämisega. Ta armastas teda nii palju, et Celaena tundis endiselt selle kaja, isegi praegu. „Väga-väga,” kähistas ta.

45

Kell lõi pool kaksteist ja Chaol raputas pead, kui pinge temalt varises. „Olen kurnatud.”

Celaena tõusis. Kuidagimoodi polnud tal aimugi, mis moel sattusid nad rääkima inimestest, kes neile sedavõrd paljut tähendasid. „Siis ma pean minema.”

Chaol ajas end jalgele, silmad nii kirkad. „Saadan su tagasi sinu ukseni.”

Celaena tõstis lõua. „Ei usu, et mind on vaja enam kõikjale eskortida.” „Polegi,” lausus Chaol ukseni kõndides. „Aga see on midagi sellist, mida teeksid sõbrad.” „Kas sa Doriani saadaksid tema ukseni?” Ta volksutas Chaolile ripsmeid ja jalutas pakutud ukseavast läbi. „Või on see vaid privileeg sinu daamidest sõbrannadele?” „Kui mul oleks daamidest sõbrannasid, pakuksin igal juhul seda teenet. Ainult et ma pole kindel, et sa daamiks kvalifitseerud.” „Kui rüütellik. Pole ime, et need plikad leiavad ettekäändeid igal hommikul aeda tulekuks.”

Chaol turtsatas ja nad jäid vaikseks, kui sammusid läbi lossi vaiksete, hämarate koridoride tagasiteel Celaena kambri poole teisel pool lossi. See oli pikk ja sageli külm astumine, sest paljud koridoriaknad ei hoidnud talvekrõbedust eemal.

Ukseni jõudes ütles Chaol kähku head ööd ja asutas end minekule. Celaena sõrmed klammerdusid vasest ukselingi ümber, kui ta mehe poole pöördus. „Ma ei tea, kui palju see sulle korda läheb, Chaol, aga...” Mees pöördus tema poole, käed taskus. Celaena naeratas talle veidike. „Kui see naine valis sinu asemel Rolandi, on ta suurim tola, kes iial elanud.”

Chaol vaatas teda pikka aega, enne kui tasaselt lausus: „Aitäh sulle,” ja kõndis tagasi oma toa poole.

46

Celaena vaatas talle järele, mõõtis pilguga neid võimsaid seljalihaseid isegi läbi tumeda varrukateta särgi, ja oli järsku tänulik, et see Lithaen ammu lossist jalga lasi.

Kesköötund kumises läbi lossi. Selle koletu kellatorni noodist mööda mängitud lärm kaikus pimedates ja hääletutes koridorides.

Ehkki Chaol saatis ta ukseni, sundis viis minutit magamistoas edasi-tagasi tammumist neiu uuesti liikvele raamatukogu poole.

Celaenal oli oma kambris mägede kaupa lugemata raamatuid, ent tal polnud tahtmist avada ühtki neist. Ta pidi midagi tegema.

Midagi, mis viiks mõtted mujale Chaoliga peetud vestlusest ja sel ööl lagedale lohistatud mälestustest.

Celaena mässis keebi endale tihedamalt ümber. Ta põrnitses raevukaid tuuli, mis õhku läbilaskvate akende taga lund piitsutasid.

Loodetavasti põleb raamatukogus mõnes koldes tuli. Kui ei, kavatses ta haarata mõne tõesti huvipakkuva teose, joosta tagasi oma tuppa ja kerida end voodis koos Välejalaga hubaselt kerra.

Celaena keeras ümber nurga. Ta sisenes pimedasse, akendega ääristatud koridori, mis möödus raamatukogu tohututest ustest, ja tardus.

Selle öö külmuse juures polnud üllatav näha kedagi üleni katvas mustas keebis, kapuuts sügaval näo kohal. Ent raamatukogu avatud uste vahel seisva kogu juures sundis miski iidset, ürgset osa Celaenast saatma nii tugevat hoiatusimpulssi, et ta ei teinud enam ainsatki sammu.

Olend keeras pea tema poole ja seiskus samuti.

Koridori akende taga pöörlev lumi surus jõuga vastu klaasi.

See on kõigest üks kogu, sisendas neiu endale, kui too täielikult tema poole pöördus. Üks kuju, kes kandis ööst pimedamat keepi ja nii rasket kapuutsi, et see varjas iga näojoone.

Kogu nuhutas teda, see oli kähisev, loomalik hääl.

47

Celaena ei söandanud liigutada.

See nuhutas uuesti ja astus sammu lähemale. Ja kuidas see liikus, nagu suits või vari...

Nõrk soojus lõi neiu rinnal õitsele ja siis järgnes tukslev sinine valgus…

Elena Silm hakkas hiilgama.

Kogu peatus ja Celaena hing jäi kinni.

See sisises ja siugles siis sammu tagasi varjudesse raamatukogu uste taga. Tibatilluke sinine juveel amuleti keskmes kumas eredamalt ja Celaena pilgutas selle peale silmi.

Kui ta silmad avas, oli amulett kustunud ja kapuutsiga olend kadunud.

Ei ühtki jälge, isegi mitte sammude heli.

Celaena raamatukokku ei läinud. Oi ei. Ta kõndis vaid kähku ja võimalikult väärikalt oma kambri poole tagasi. Ta jätkas endale kinnitamist, et mõtles selle kõik välja. Ja see on mingi hallutsinatsioon liiga kaua üleval olnud tundide tõttu. Ometi ei suutnud Celaena takistada kõrvus kõlamast sellel neetud sõnal.

Plaanid.

48

6

Raamatukogu ees seisnud isikul pole tõenäoliselt kuningaga midagi pistmist, rääkis Celaena kambri poole kõndides endale. Neiu samm oli sunnitult aeglane ja ta loobus endiselt spurtimisest. Nii suures lossis elas küllalt imelikke inimesi ja ehkki ta nägi raamatukogus harva mõnd teist hinge, tahtsid mõned võib-olla... neid ruume üksi külastada. Ja anonüümselt. Õukonnas, kus lugemine oli moest nii väljas, võis mõni õukondlane vabalt üritada varjata oma irvitavate sõprade eest kirglikku armastust raamatute vastu.

Mõni loomalik, kõhe õukondlane. Kes pani ta amuleti kumama.

Celaena sisenes magamistuppa just siis, kui oli algamas kuuvarjutus ja ägas. „Loomulikult peab toimuma kuuvarjutus,” nurises ta, pöördus rõduukselt ja lähenes seinal olevale vaibale.

Ja kuigi ta ei tahtnud seda, kuigi ta lootis, et ei näe Elenat enam kunagi... vajas Celaena vastuseid.

49

Vahest naeraks surnud kuninganna tema üle ja ütleks, et see polnud midagi. Jumalad küll, ta lootiski, et Elena seda kinnitaks.

Sest kui see polnud nii...

Celaena vangutas pead ja heitis pilgu Välejalale. „Tahad minuga tulla?” Justkui aimates Celaena plaane, keeras koer demonstratiivselt voodis ringi ja keris end mühatades kerra. „Seda ma arvasingi.”

Mõne hetkega lükkas Celaena eemale suure kummuti, mis varjas seinavaiba taga olevat salaust, haaras küünla ja asus alla kõndima. Alla, alla mööda unustatud treppi kaugel sügaval oleva mademe poole.

Teda tervitasid kolm kivist võlvkaart. Kõige vasakpoolsem viis käiguni, mis lubas piiluda salaja suurde saali. Keskmise kaudu sai kanalisatsiooni ja peidetud väljapääsu juurde, mis võib ühel päeval ta elu päästa. Ja parempoolne... see viis alla iidse kuninganna unustusehõlma vajunud hauakambrisse.

Sinna kõndides ei julenud Celaena mademele vaadata, kus ta kord Caini avastas. Õhtul, mil too kutsus teisest ilmast kohale Ridderaki. Purustatud ukseava rusud lebasid ikka veel trepil ja meenutasid toda õudust. Ka kiviseinal olid endiselt sisselõiked seal, kust Ridderak mürisedes läbi tuli ja teda hauakambrini taga ajas… kuni Celaena jõudis napilt ammu surnud kuninga Davini mõõga Damariseni ja koletise viimasel hetkel tappis.

Celaena heitis pilgu oma käele, kus valgete armikeste ring tema peopesa täkkis ja pöialt ümbritses. Kui Nehemia poleks teda sel ööl leidnud, oleks Ridderaki mürk Celaena tapnud.

Viimaks jõudis ta keerdtrepi lõpus oleva ukseni ja leidis end põrnitsemas kolbakujulist pronkskoputit selle keskmes.

Võib-olla see polnudki nii hea mõte. Võib-olla polnud vastused seda väärt.

Ta peaks trepist uuesti üles minema. Kui järele mõelda, sai siit 50

tulla üksnes halba.

Elena näis olevat rahul, et Celaena ta käsku kuulas ja kuninga kangelaseks sai. Kui Celaena nüüd kohale ilmub, jätaks see aga mulje, et ta nõustub täitma veel mõnda Elena ülesannet. Ja Wyrd teadis, et tal oli endalgi piisavalt käsil.

Isegi kui see – see olend koridoris ei paistnud just sõbralik.

Kolbakujuline koputi näis neiule naeratavat ja selle õõnsad silmakoopad puurisid tema omadesse.

Jumalad küll, ta peaks lahkuma.

Ent mingil moel leidsid sõrmed tee ukselingini, nagu suunaks teda mingi nähtamatu käsi… „Sa ei kavatsegi koputada või?”

Celaena kargas tagasi, pistoda juba käes, ja valmis valama verd. Ta surus end vastu seina. See oli võimatu – ta pidi seda ette kujutama.

Koputi rääkis. Selle suu liikus üles-alla.

Jah, see oli täiesti, absoluutselt, kindlasti võimatu. Palju ebatõenäolisem ja mõistmatum kui miski, mida Elena iial ütles või tegi.

Kiiskavate metallsilmadega põrnitsev koputi laksutas keelt.

Sellel oli keel. Äkki ta ikkagi libises trepil ja põrutas peaga kiviastmetele. Igal juhul loogilisem kui see. Üks lõputu, räige roppuste voog hakkas tulvama läbi mõtete, igaüks eelmisest vulgaarsem, kui ta suu ammuli koputit jõllitas. „Ah, ära ole nii hale,” puhises kolp ja selle silmad tõmbusid kissi. „Ma olen ukse küljes kinni. Ma ei saa sulle haiget teha.” „Aga sa oled,” Celaena neelatas raskelt „maagiline.”

See tundus võimatu – see peab olema võimatu. Maagia oli läinud, see haihtus siinselt maalt kümme aastat tagasi isegi enne, kui kuningas selle keelustas.

51

„Kõik siin ilmas on maagiline. Ole sa tänatud, et sõnastasid midagi nii ilmselget.”

Celaena rahustas oma taaruvat mõistust piisavalt: „Kuid maagia ei tööta enam.” „Uus maagia mitte. Aga kuningas ei saa kustutada vanu loitse, mida tehti veel vanema väega – näiteks Wyrdi märke. Need iidsed loitsud püsivad endiselt, eriti just need, mis elustavad.” „Sa oled... elus?”

Koputi pugistas naerda. „Elus? Ma olen pronksist tehtud. Ma ei hinga, ei söö, ei joo. Nii et, ei, ma pole elus. Ega ka surnud, kui aus olla. Ma lihtsalt olen.”

Celaena jõllitas väikest koputit. See polnud tema rusikast suurem. „Sa peaksid vabandust paluma,” väitis too. „Sa ei kujuta ette, kui lärmakas ja väsitav sa oled nendel viimastel kuudel olnud kogu aeg siia alla joostes ja võikaid kollikesi tappes. Ma püsisin seni vagusi, kuni mõtlesin, et oled näinud piisavalt imelikke asju minu olemasoluga leppimiseks. Ent tundub, et pean pettuma.”

Käte värinal torkas Celaena pistoda tuppe tagasi ja asetas küünla maha. „Mul on nii hea meel, et pidasid mind viimaks oma sõnade vääriliseks.”

Pronksist kolp sulges silmad. Pealuul on silmalaud. Kuidas ta seda varem ei märganud? „Miks ma pean rääkima kellegagi, kellel pole piisavalt viisakust mind tervitada või isegi koputada?”

Celaena hingas enda rahustamiseks sisse ja silmitses ust. Läve kividel jooksid endiselt vaod seal, kust Ridderak läbi tormas. „Kas ta on siin?” „Kes on siin?” küsis kolp kelmikalt. „Elena – kuninganna.” „Muidugi. Ta on siin tuhat aastat olnud.” Pealuu silmad näisid hiilgavat.

52

„Ära narri mind või ma koorin su ukse pealt maha ja sulatan üles.” „Isegi maailma tugevaim mees ei suuda mind siit maha koorida.

Kuningas Brannon isiklikult pani mu siia hauakambrit valvama.” „Sa oled nii vana või?”

Kolp turtsatas. „Kui mühaklik sinust, et solvad mu vanust.”

Celaena pani käed risti. Lollus – maagia viis alati selliste lollusteni. „Mis su nimi on?” „Mis sinu nimi on?” „Celaena Sardothien,” kiristas neiu hambaid.

Kolp haukus naerda. „Oh, liiga naljakas! Kõige naljakam asi, mida olen sajandite jooksul kuulnud.” „Ole vait.” „Minu nimi on Mort, kui tahad teada.”

Celaena korjas küünla üles. „Kas võin eeldada, et kõik meie kohtumised saavad olema nii meeldivad?” Neiu sirutas käe lingi poole. „Sa ei kavatsegi siis pärast kõike seda koputada? Sul pole ikka tõesti kombeid.”

Celaena rakendas kogu oma enesekontrolli, et mitte prõmmida kolba väiksele näole, kui sooritas kolm tarbetult valju koputust puituksele.

Mort irvitas, kui uks hääletult lahti vajus. „Celaena Sardothien,” ütles see endamisi ja kukkus taas kõkutama. Celaena sisistas ta suunas ja lõi ukse jalaga kinni.

Hauakamber oli udusest valgusest sume. Celaena lähenes võrele, kust seda tänu hõbetatud šahtile maapinnalt alla valgus.

Siin oli tavaliselt kirkam, kuid varjutus muutis kambri eriti hämuseks.

Celaena seisatas lävest mitte kuigi kaugel, asetas küünla maha ja avastas pilgu ees tühjuse.

53

Elenat polnud. „Halloo?”

Mort itsitas teisel pool ust.

Celaena pööritas silmi ja tõmbas ukse taas ropsuga lahti.

Muidugi ei saanud Elena ju päriselt siin olla, kui tal oli talle tähtis küsimus. Muidugi oleks tal vestelda ainult sellisega nagu Mort.

Muidugi, muidugi, muidugi. „Kas ta tuleb täna?” nõudis Celaena. „Ei,” vastas Mort lihtsalt, justkui pidanuks Celaena seda juba ammu teadma. „Ta põletas end viimastel kuudel sind aidates peaaegu läbi.” „Mida? Nii et ta on... läinud?” „Praeguseks – kuni saab oma jõu tagasi.”

Celaena pani käed risti ja hingas sügavalt-sügavalt sisse.

Kamber mõjus samasugusena nagu viimane kord, kui ta siin viibis. Keskel lebas kaks kivist sarkofaagi. Üks kujutas Gavinit, Elena abikaasat ja Adarlani esimest kuningat ning teine Elenat.

Mõlemad kõhedust tekitavalt elutruud. Elena hõbedased juuksed valgusid üle kirstu ääre ja neid segasid vaid tema peas olev kroon ning õrnalt teravatipulised kõrvad, mis märgistasid teda pooleldi inimese, pooleldi haldjana. Celaena tähelepanu püsis Elena jalge ette graveeritud sõnadel: Ah! Ajalõhe!

Brannon, Elena haldjast isa – ja muidugi veel Terraseni esimene kuningas – oli need sõnad oma käega sarkofaagi uuristanud.

Tegelikult näis kogu see kamber veider põrandale graveeritud taevatähtede ja võlvlage kaunistavate lillede ning puudega.

Kõikidele seintele oli kellegi käsi kratsinud Wyrdi märke – neid iidseid sümboleid, mida võis kasutada ligipääsuks tänaseni toimivale väele. Väele, mida Nehemia ja tema pere pidas ammusest ajast saladuses seni, mil Cain selle kuidagimoodi selgeks õppis.

Kui kuningas iial nende võimust teada saaks, kui ta oskaks 54

kutsuda olendeid kohale nii, nagu seda oskas Cain, suudab ta vallandada Erilea peale lõputu kurjuse. Ja tema plaanid muutuvad veel surmavamaks. „Küll aga teatas Elena mulle, et kui suvatsesid taas siia kondama tulla, on tal sulle sõnum.”

Celaenat valdas tunne, et ta seisab paisuva laine ees ja ootabootab-ootab selle murdumist. See võis oodata – see sõnum võis oodata, saabuv koorem võis oodata – veel ühe või paari vabadushetke jooksul. Ta kõndis hauakambri tagumisse otsa, mis oli kuhjatud täis ehteid ja kulda ja aaretest pungil varakirste.

Kõige selle ees seisid soomusrüü ja Damaris – legendaarne Gavini mõõk. Selle hõbedaselt kuldne käepide oli napilt kaunistatud, ainsaks ilustuseks vaid silma kujutav mõõganupp.

Selle soklis polnud ühtki juveeli, kuldrõngas oli tühi. Mingid legendid väitsid, et kui Damarise võttis kätte Gavin, nägi ta ainult tõtt, ja seepärast ta kuningaks krooniti. Või mingit muud taolist totrust.

Damarise tuppe kaunistasid mõned Wyrdi märgid. Kõik näis seostuvat nende neetud sümbolitega. Celaena kortsutas pahaselt kulmu ja uuris kuninga turvist. Selle kuldsel rinnaesisel olid endiselt kriimud ja mõlgid. Kahtlemata lahingutest. Võib-olla koguni võitlusest Erawani, sünge isandaga, kes juhtis mandri vastu deemonite ja surnute armee, kui kuningriigid polnud enamat omavahel sõdivatest piirkondadest.

Elena sõnul oli ka tema sõdalane. Aga tema turvist polnud kusagil näha. Kuhu see siis kadus? Ilmselt lebas kusagil mingi kuningriigi lossis unustatuna.

Unustatuna. Nagu raevukas sõdalasest printsess, kelle legend madaldas pelgalt tornis ootavaks näitsikuks. Ja keda Gavin päästma tormas. „See pole veel läbi, eks?” küsis Celaena viimaks Mortilt.

55

„Ei,” lausus Mort vaiksemalt kui varem. Seda oligi Celaena kartnud juba nädalaid – koguni kuid.

Kuuvalgus hakkas hauakambris kuhtuma. Varsti on varjutus täielik ja kamber kottpime, kui küünalt mitte arvestada. „Kuulame siis seda sõnumit,” ohkas Celaena.

Mort köhatas kurgu puhtaks ja kõneles häälel, mis meenutas kõhedust tekitavalt kuningannat: „Kui saaksin sind rahule jätta, siis teeksin seda. Kuid sa elad teadmisega, et ei pääse kunagi teatud koormast. Meeldigu see sulle või mitte, sa oled selle maailma saatusega seotud. Kuninga kangelasena oled nüüd võimupositsioonil ja võid muuta paljusid elusid.” Celaena sisikond käis ringi. „Cain ja Ridderak olid alles esimesed märgid ohust Erileale,” sõnas Mort ja tema sõnad kaikusid hauakambris. „Üks märksa surmavam vägi valmistub maailma alla neelama.” „Ja mina pean selle ilmselt üles otsima, eks?” „Jah. Sind juhivad vihjed. Märgid, mida pead järgima. Kuninga sihtmärkide tapmisest keeldumine on ainult esimene ja väikseim samm.”

Celaena vaatas lae poole, otsekui saaks vaadata läbi puudega kaunistatud pinna kaugel ülal olevasse raamatukokku. „Nägin täna öösel kedagi lossikoridoris. Midagi. See pani amuleti hiilgama.” „Inimene?” küsis Mort ja kõlas vastumeelselt huvitatuna. „Ma ei tea,” tunnistas Celaena. „Ei tundunud sedamoodi.”

Ta sulges silmad ja hingas rahustamiseks sisse. Ta oli oodanud seda kuude kaupa. „See kõik seostub kuningaga, eks? Kõik need jubedad asjad? Isegi Elena käsk – see tähendab välja uurida, mis vägi kuningal on. Mis ohtu ta kujutab.” „Sa juba tead sellele vastust.”

Celaena süda prõmmis vihast või hirmust – ta ei osanudki öelda. „Kui Elena on nii pagana vägev ja teab nii palju, võib ta ise 56

kuninga võimu allika üles otsida.” „See on sinu saatus ja sinu vastutus.” „Pole olemas sellist asja nagu saatus,” sisistas Celaena. „Ütleb tüdruk, kes päästeti Ridderaki küüniste vahelt tänu sellele, et mingi jõud sundis teda hingedepäeval tulema Damarist vaatama ja teada saama, miks see siin on.”

Celaena astus uksele sammu lähemale. „Ütleb tüdruk, kes veetis aasta Endovieris. Ütleb tüdruk, kes teab, et jumalad ei hooli meie eludest rohkem, kui meie hoolime putukast meie jalge all.”

Ta põrnitses Morti kumavat nägu. „Kui aus olla, ei mäletagi ma täpselt, miks ma peaks vaevuma Erilead aitama, kui jumalad nii ilmselgelt ka ei vaevu meid aitama.” „Sa ei mõtle seda tõsiselt,” porises Mort.

Celaena pigistas pistoda käepidet. „Mõtlen küll. Ütle Elenale, et ta leiaks tagant sundimiseks mõne teise lolli.” „Sa pead avastama, kust kuninga vägi pärineb. Ja mida ta plaanib teha – enne kui on hilja.”

Celaena turtsatas. „Sa ei saa ikka aru või? Juba ongi hilja.

Nüüdseks on olnud juba aastaid hilja. Kus Elena kümme aastat tagasi loivas, kui leidus terve parv kangelasi, kelle seast ta saanuks valida? Kus olid tema ja ta naeruväärsed ülesanded siis, kui maailm neid tõeliselt vajas – kui Adarlani armeed Terraseni kangelasi maha raiusid või jahtisid ja hukkasid? Kus ta siis oli, kui kuningriigid ühekaupa kuninga ees langesid?” Neiu silmad leegitsesid, kuid ta surus valu alla temas elutsevasse pimedasse paika. „Maailm on juba rusudes ja mina pole see, keda saadetakse väljal tühja tuult taga ajama.”

Morti silmad ahenesid. Valgus hauakambris hääbus, kuu oli peaaegu täielikult kaetud. „Tunnen kahju selle pärast, mida oled kaotanud,” ütles kolp häälel, mis polnud päris tema oma. „Ja mul on kahju su vanemate surma pärast sel ööl. See oli…”

57

„Ära räägi mitte kunagi mu vanemate surmast,” lõrises Celaena, näpuga koputi lõusta sihtides. „Mul on täiesti suva, kas sa oled maagiline või oled Elena kannupoiss või mingi minu haige ettekujutus. Kui ütled veel midagi mu vanemate kohta, raiun selle ukse juppideks. Said aru?”

Mort ainult põrnitses teda. „Sa oled tõesti nii isekas või?

Nii argpükslik? Miks sa täna siia alla tulid, Celaena? Et meid aidata? Või et ainult ennast aidata? Elena rääkis mulle sinust – su minevikust.” „Pane oma mõrane suu ometi kinni,” nähvas Celaena ja tormas trepist üles.

58

7

Celaena ärkas pärast koitu lõhkuva peavaluga. Üksainus pilk suuremalt jaolt sulanud küünlale öökapil kinnitas talle, et kohtumine hauakambris polnud hirmus unenägu. See tähendas, et kaugel tema toa all oligi kõnelev uksekoputi, mida hoidis käigus iidne elustusloits. Ja Elenal õnnestus taas leida viis ta elu lõputult keerulisemaks muuta.

Celaena ägas ja mattis näo patja. Ta mõtles jumala tõsiselt seda, mida eile ütles. Maailma ei saanud enam aidata. Isegi kui... isegi kui ta omal käel koges, kui ohtlikuks asjad võisid muutuda – kui hulluks need võisid saada. Ja see kogu seal koridoris...

Ta viskus selili ja Välejalg toksas ta põske märja ninaga.

Hajameelselt koera pead silitades põrnitses Celaena lage ja kardinate vahelt imbuvat kahvatuhalli valgust.

Ta ei tahtnud seda tunnistada, kuid Mort rääkis õigust. Ta läks tõepoolest hauakambrisse ainult selleks, et Elena võtaks ette 59

koridoris olnud kogu. Et talle kinnitataks – tema ise ei pea midagi tegema.

Minu plaanid, oli kuningas öelnud. Ja kui Elena teda hoiatas, et peab need paljastama, leidma kuninga väe allika... siis pidid need olema halvad. Halvemad kui orjad Calacullas ja Endovieris, halvemad kui veel suurema mässajate arvu hukkamine.

Celaena silmitses veel paar hetke lage, kuni sai selgeks kaks asja.

Esiteks see, et kui ta ei paljasta ohtu, võib see olla surmav eksitus. Elena ütles ainult, et ta peab selle leidma. Ta ei lausunud sõnagi ohu hävitamisest. Mitte midagi kuningale vastu astumisest.

Mis on ilmselt kergenduseks, leidis Celaena.

Ja teiseks see, et ta peab rääkima Archeriga. Peab jõudma lähemale ja hakkama välja mõtlema plaani, kuidas mehe surma teeselda. Sest kui Archer on tõesti osa liikumisest, mis teab, millega kuningas tegeleb, suudab ta võib-olla säästa Celaenat kuninga järel nuhkimise ja leitud kildude kokku sobitamise vaevast. Aga niipea, kui ta selle sammu Archeri poole astub...

Noh, kõik muutuks kohe kahtlemata surmavaks mänguks.

Niisiis käis Celaena kähku vannis ja riietus enne Chaoli kutsumist parimatesse, kõige soojematesse riietesse.

Oli aeg mugavalt kokku põrgata Archer Finniga.

Tänu eelmisel ööl sadanud lumele said mõned õnnetud hinged käsu Riftholdi kõige moekamaid tänavaid tühjaks kühveldada.

Poed püsisid lahti aasta läbi ja kuigi kõnniteed läikisid ning munakivitänavaid kattis lobjakas, täitis pealinna sel pärastlõunal sama elavus kui suveharjal.

Celaena ihkaski suve, sest märjad tänavad leotasid ta jääsinise kleidi äärist ja ilm püsis nii jäine, et isegi valgest karusnahast keep ei hoidnud seda eemal. Kui nad mööda rahvarohket peatänavat 60

kõndisid, püsis ta truult Chaoli kõrval. Mees käis talle jälle peale, et tahab Archeri osas aidata. Tema tänane kaasa kutsumine oli küll kõige kahjutum asi, mida Celaena teha sai, et ta selles osas vait jääks. Celaena nõudis ainult, et Chaol kannaks kaptenivormi asemel tavalisi rõivaid.

See tähendas, et mees ilmus välja musta vammusega. Õnneks ei pööranud keegi neile tähelepanu – selleks oli liiga palju inimesi ja poode. Oh, kuidas ta jumaldas seda tänavat, kus müüdi ja kaubeldi maailma kõigi kaunite asjadega! Juveliirid, kübarameistrid, rätsepad, kondiitrid, kingsepad... Polnud üllatav, et Chaol trampis igast poeaknast otse mööda ega heitnud seal esitletud hõrgutistele pilkugi.

Nagu alati tungles Pajude teemaja ees hulgaliselt rahvast – Celaena teada käis Archer siin lõunatamas. Tundus koguni, et mees einetab siin suisa iga päev koos paari teise meeskurtisaaniga.

Sellel polnud muidugi midagi pistmist asjaoluga, et seal lõunatas ka enamik Riftholdi elitaarsematest daamidest.

Ta rabas Chaolil käsivarrest, kui nad teemajale lähenesid. „Kui sa astud sisse sellisel ilmel, nagu kavatseks kellegi läbi kolkida,” nurrus Celaena oma küünarnukki mehe käe ümber põimides, „siis teab ta kohe, et midagi on lahti. Ja, taas kord, ära ütle talle midagi.

Jäta vestlemine ja võlumine minu hooleks.”

Chaol kergitas kulme. „Nii et mina olen vaid kaunistuseks?” „Ole tänulik, et pean sind vääriliseks aksessuaariks.”

Chaol pomises omaette sõnu, mida Celaena üsna kindlalt polekski tahtnud kuulda, kuid aeglustas sammu siiski üsna elegantseks kõnnakuks.

Teemaja kivist-klaasist võlvitud sissepääsu ees jõlkus peeneid tõldu ja inimesed hüppasid sinna sisse ning sealt välja. Nad oleksid võinud tõlla võtta – nad olekski pidanud tõlla võtma, arvestades külma ja tema nüüdseks vettinud kleiti. Kuid Celaenat haaras 61

tobe tahtmine jalutada ja näha linna kaardiväe kapteni käevangus, kuigi kaaslane veetis kogu aja sellise ilmega, nagu varitseks iga nurga taga ja iga tänava peal hädaoht. Ja kui aus olla, muudaks tõllaga sõitmine saabumise uhkemaks.

Sissepääs teemajja nõudis raskesti saadavat liikmestaatust.

Celaena jõi üles kasvades seal mitmeid kordi teed tänu Arobynn Hameli nimele. Ta suutis endiselt meenutada portselani kõlksumist, poolihääli peetud klatši, mündiroheliseks ja kreemjaks värvitud ruumi ning maast laeni aknaid, millest avanes vaade oivalisele aiale. „Me ei lähe sinna sisse,” ütles Chaol ja see ei kõlanud kuigivõrd küsimuse moodi.

Celaena irvitas kassilikult. „Sa ei karda ju ometi kopitanud vanatädide karja ja kihistavaid noori naisi, ega ju?” Chaol põrnitses teda ja Celaena patsutas mehe käsivart. „Sa ei kuulanud siis, kui ma oma plaani selgitasin? Me ainult teeskleme, et ootame lauda. Ja ära nihele, sa ei pea eemale tõrjuma kõiki neid õelaid, väikseid ja sind küünistavaid daame.” „Kui järgmine kord trenni teeme,” lausus Chaol imekaunilt riietatud naiste hordist läbi loovides, „tuleta mulle meelde, et teeksin sulle korralikult tuupi.” Üks vanadaam pöördus nende jõllitamiseks. Celaena saatis tema poole vabandava ja pahase pilgu, justkui öeldes: „Mehed!”

Seejärel surus ta kohe küüned Chaoli paksu talvisesse vammusesse ja sisistas: „See on nüüd see koht, kus sina suu kinni paned ja teeskled pahnapäist iluasjakest. Ei peaks sinu jaoks raske olema.”

Vastuseks saadud näpistus tõotas Celaenale, et Chaol kavatseb ikka tõesti järgmine kord trennisaalis ta higistama panna. Ta irvitas.

Kui neil õnnestus leida topeltusteni viiva trepi all sobiv koht, heitis Celaena pilgu uurile. Archer alustas söömist kell kaks ja 62

tavaliselt lõppes eine üheksakümne minutiga. See tähendas, et mees pidi nüüd iga hetk lahkuma. Celaena teeskles usinalt, et sorib oma väikeses mündikukrus. Chaol püsis tänuväärsel kombel vagusi ning jälgis rahvahulka nende ümber, nagu võiks need peened daamid iga hetk rünnata.

Möödus paar minutit ja Celaena kinnastes käed tõmbusid tuimaks. Inimesed jätkasid kiires tempos teemajja sisenemist ja sealt väljumist ning keegi ei vaevunud märkama, et nemad ei kavatsenud ainsatena siseneda. Ent siis avanesid topeltuksed.

Celaena tabas viivuks pronksjad juuksed ja sätendava naeratuse ning asus liikvele.

Chaol mängis meisterlikult kaasa ja saatis teda trepist üles, kuni… „Oih!” karjatas Celaena vastu laia, lihaselist rinda põrutades.

Chaol tõmbas neiu koguni enda vastu ja toetas käe seljale, et ta trepist alla ei sajaks. Celaena vaatas läbi ripsmete üles ja siis…

Pilgutus, kaks pilgutust.

Teda ammuli sui vahtiv vapustav nägu läks naerule. „Laena?”

Ta plaanis nagunii naeratada, kuid kuuldes oma vana hellitusnime... „Archer!”

Celaena tundis, kuidas Chaol veidike kangestub, kuid ei vaevunud tema poole vaatama. Võimatu tundus pöörata pilku Archerilt, kes oli ja on endiselt kõige ilusam mees, keda Celaenal iial õnnestus kohata. Mitte nägus – ilus. Tema nahk kumas kuldselt isegi talveharjal ja need rohelised silmad...

Jumalad ülal ja Wyrd kah, aidake mind.

Mehe suu oli samuti kunstiteos, kõik need sensuaalsed jooned ja pehmus, mis anusid end avastama.

Justkui tardumusest toibudes raputas Archer järsku pead. „Meil tuleb trepilt eest astuda,” ütles ta laia käega alla tänavale näidates. „Kui just sinul ja su kaaslasel pole laud kinni pandud…”

63

„Oh, saabusime nagunii paar minutit varem,” poetas Celaena ja lasi Chaoli käest lahti, et tagasi tänavale kõndida. Archer kõndis tema kõrval ja see lubas neiul heita pilgu mehe riietele – meisterlikult õmmeldud vammus ja püksid, põlvsaapad, raske keep. Miski sellest ei kriisanud jõukuse järele, kuid Celaena nägi neis asjades suuri kulutusi. Erinevalt mõnest teisest, uhkemast ja pehmemast meessoost kurtisaanist oli Archeri võlu alati olnud jõulisemalt mehelik.

Laiad, lihaselised õlad ja võimas kogu, läbinägev naeratus, isegi ta ilus nägu kiirgasid mehisust. Just selle sarmi tõttu oligi Celaenal raske meenutada, mida ta tegelikult öelda plaanis.

Isegi Archer näis sõnade järele kobavat, kui nad teineteisega vastamisi tänaval seisid, paar sammu siblivast rahvasummast eemal. „Pole ammu näinud,” alustas Celaena taas naeratades. Chaol püsis sammu kaugusel täiesti vaiksena. Ega naeratanud.

Archer torkas käed taskutesse. „Ma peaaegu ei tundnudki sind ära. Sa olid alles plika, kui sind viimati nägin. Sa olid... Jumalad küll, sa olid vist kolmeteistkümneaastane.”

Celaena ei saanud midagi parata – ta vaatas langetatud ripsmete vahelt üles ja nurrus: „Ma pole enam kolmteist.”

Archer naeratas aeglaselt ja sensuaalselt. Mees vaatas neiu pealaest jalatallani üle enne, kui ütles: „Paistab küll kangesti sedamoodi.” „Sa oled ka pisut kogukamaks muutnud,” sõnas Celaena ja vastas samuti mehe põhjaliku silmitsemisega.

Archer irvitas. „Käib ametiga kaasas.” Mees kallutas pea küljele ja volksutas siis oma vapustavate silmadega Chaoli poole. Celaena mäletas ikka veel, kui osavalt Archer üksikasju märkas. See oli ilmselt osa põhjusest, miks temast Riftholdi parim kurtisaan sai. Ja väärikas vastane, kui Celaena veel Palgamõrvarite Kantsis treenis.

64

Ta vaatas Chaoli poole, kuid too oli liiga ametis Archeri põrnitsemisega, et seda märgata. „Ta teab kõike,” ütles Celaena Archerile. Osa pingest voolas Archeri õlgadest välja, kuid samas kulus maha ka üllatus ja lõbusus, mida asendas kõhklev haletsus. „Kuidas sa välja said?” küsis Archer ettevaatlikult. Ta ei maininud endiselt midagi Celaena ameti ega Endovieri kohta, kuigi viimase kinnitusel teadis Chaol sellest. „Mind lasti välja. Kuningas andis loa. Töötan nüüd tema heaks.”

Archer silmitses uuesti Chaoli ja Celaena astus sammu kurtisaani poole. „Ta on sõber,” lausus ta vaikselt. Oli see nüüd kahtlus või hirm Archeri silmis? Ja kas ainult seepärast, et Celaena töötas maailma poolt kardetud türanni heaks või seepärast, et Archer osutukski mässajaks ja tal on midagi varjata? Celaena püsis võimalikult muretuna ja oli nii väheähvardav ning lõõgastanud, kui igaüks oma vana sõpra kohates. „Kas Arobynn teab, et oled tagasi?”

Selleks küsimuseks polnud Celaena valmis ja seda ta kuulda ei soovinud. Ta kehitas õlgu. „Tal on kõikjal silmad, oleksin üllatunud, kui ta ei teaks.”

Archer noogutas tõsiselt. „Mul on kahju. Kuulsin Samist – ja sellest, mis tol ööl Farrani majas juhtus.” Ta vangutas pead ja sulges silmad. „Mul on lihtsalt – kahju.”

Kuigi ta süda väänles nende sõnade peale, noogutas Celaena lihtsalt. „Aitäh sulle.”

Neiu asetas käe Chaoli käsivarrele vajadusega teda järsku puudutada. Veenduda, et mees on veel seal. Ja tundes ka soovi lõpetada sellest rääkimine, ohkas ta teeseldes, et huvitub klaasist topeltustest trepi otsas. „Peaksime sisse minema,” valetas ta. Seejärel naeratas ta Archerile. „Ma tean, et olin õnnetu väike värdjas, kui sa kantsis 65

treenisid, aga... Kas tahad minuga homme einestada? Mul on vaba õhtu.” „Sul kahtlemata oli sel ajal oma momente.” Archer vastas naeratusele ja tegi põgusa kummarduse. „Pean mõned kohtumised ümber kolima, kuid see teeb mulle suurt rõõmu.” Mees küünitas keebi taskusse ning tõmbas välja kreemja kaardi, millele oli graveeritud tema nimi ja aadress. „Saada vaid sõna, kus ja millal.

Ma tulen.”

Celaena püsis pärast Archeri lahkumist vaikne. Chaol ei proovinudki temaga vestlust alustada, kuigi peaaegu pakitses soovist midagigi öelda.

Mees ei teadnud isegi, kust alustada.

Kogu selle vestluse ajal ei suutnud ta mõelda muust kui sellest, kui väga ta soovib Archeri kena näolapi mõne kivimaja vastu lajatada.

Chaol polnud loll. Ta teadis, et osa Celaena naeratustest ja põsepunast polnud teesklus. Ja kuigi Chaolil polnud neiu üle mingit õigust – Celaena üle õiguse kuulutamine on totraim asi, mida ta suudaks iial teha –, tekitas mõte sellest, et neiu on vastuvõtlik Archeri sarmile, temas tahtmise kurtisaaniga üks väike vestlus maha pidada.

Selle asemel, et lossi tagasi suunduda, hakkas Celaena läbi jõuka piirkonna linnasüdame poole kõndima. Neiu kõnnakus puudus igasugune tõtlikkus. Pärast ligi kolmkümmend minutit kestnud vaikust leidis Chaol, et viisakaks olemiseks on ta oma ägedust piisavalt jahutada jõudnud. „Laena?” nõudis ta.

Veidikenegi viisakas – vähemalt.

Kuldsed vöödid Celaena türkiissinistes silmades küütlesid pärastlõunases päikeses. „Kõigest sellest, millest me seal vestlesime, ajas see sind kõige enam närvi?”

66

Ajas jah. Hoidku teda Wyrd, see ajas Chaoli hirmus närvi. „Kui ütlesid, et tunned teda, ei taibanud ma, et nii hästi.” Chaol sõdis selle veidra ja ootamatu ägedusega, mis jälle end ihus. Ehkki Celaena lasi end mehe välimusest ära võluda, tuli tal ju Archer lõpuks tappa, pidi Chaol endale meenutama. „Minu ajalugu Archeriga võimaldab mul tema kaudu hankida infot selle mässuliikumise kohta,” poetas Celaena teele jäävaid peeneid maju silmitsedes. Elamutänavad olid rahulikud, samas kui kihav kesklinn asus ainult paari kvartali kaugusel selja taga. „Tead, ta on üks nendest vähestest, kellele ma lausa meeldin. Või vähemalt meeldisin aastaid tagasi. See ei tohiks osutuda võimatuks ülesandeks saada pisut aimu sellest, mida see grupp kuninga vastu sepitseb või kes võiks olla teised liikmed.”

Chaol teadis hästi – osa temast pidanuks tundma kõrvetavat häbi asjaolu üle, et ta leidis kergendust asjaolust, kui neiu viimaks Archeri tapab. Ta oli selleks liiga hea iseloomuga. Ja kindlasti polnud ta kiivalt oma territooriumi valvav mees.

Ja jumalad ju teadsid, et tal polnud Celaenale mingit õigust. Ta nägi ilmet neiu näol, kui Archer Sami mainis.

Chaol kuulis omal ajal jutte Sam Cortlandi surmast üsna põgusalt. Ta polnud iial teadnud, et Celaena ja Sami teed kord ristusid, et Celaena oli kord... kord armastanud nii raevukalt. Sel ööl, kui ta kinni võeti, ei läinud neiu lepingu eest saadud kullale järele. Ei, ta läks sinna majja selleks, et maksta kätte taolise kaotuse eest, mida Chaol poleks osanud ettegi kujutada.

Nad sammusid mööda tänavat ja Celaena külg oli peaaegu Chaoli vastu surutud. Mees võitles tahtmisega tema vastu nõjatuda, teda lähemale suruda. „Chaol?” lausus Celaena mõne minuti pärast. „Hmm?” „Sa tead ju, et ma absoluutselt vihkan seda, kui ta mind Laenaks 67

kutsub, eks?” Üks muie sikutas Chaoli huuli kergendusväreluse saatel. „Nii et järgmine kord, kui tahan sind marru ajada...” „Ära üldse mõtlegi sellele.”

Chaoli muie levis. Ja kergendusvärelus muutus millekski, mis talle makku virutas, kui Celaena vastu naeratas.

68

8

Celaena

plaanis ülejäänud päeva veeta Archerit kaugemalt jälitades, kuid teemajast eemale sammudes teatas Chaol neiule, et kuningas andis Celaenale käsu aidata sel ööl riikliku õhtusöögi turvamisega. Ja kuigi Celaena oleks võinud mõelda välja tuhat vabandust sellest pääsemiseks, tõmbaks igasugune kahtlane tegevus tema poolt vale tüüpi tähelepanu. Kui ta kavatseb tõesti seekord Elenat kuulata, vajab ta hädasti kuninga – tegelikult kogu ta impeeriumi – usku, et Celaena on kuninga kuulekas lakei.

Pidulik õhtusöök pidi toimuma suures saalis. Celaenal kulus ära kogu tema enesekontrolli varu, et mitte spurtida ruumi keskel oleva pika laua juurde ja kugistada alla toitu otse kohale tulnud nõukogu liikmete ja kenitleva aadli taldrikutelt. Tüümiani ja lavendliga hõõrutud röstitud lammas, apelsinikastme glasuuriga part, rohelise sibula kastmes ujuv faasan... See polnud tõesti aus.

Chaol oli määranud talle koha klaasist rõduuste lähedal oleva 69

samba juures. Ehkki Celaena ei kandnud kuningliku kaardiväe musta mundrit rinnale tikitud kuldse lohemaoga, sulandus ta oma tumedate riiete tõttu siiski seltskonda. Vähemalt jäi ta kõigest sellest piisavalt kaugele, et keegi ei kuuleks kõhu nurisemist.

Teiste kaetud laudade taga laiutas väheldasem aadel, kuid kõik ülikud olid sündmustele vastavalt laitmatult riides. Enamik nii valvurite kui ka aadlike tähelepanust püsis aga keskmisel laual, kus koos lähima õukonnaga istusid kuningas ja kuninganna.

Hertsog Perrington, see turjakas jõhkard, lõõtsutas samuti seal.

Läheduses viibivad Dorian ja Roland lobisesid aga kuninga nõukogu moodustavate mukitud, hellitatud meestega. Meestega, kes andsid käsu teised kuningriigid verest tühjaks lasta, et maksta nende rõivaste ja juveelide ja ehete eest siin saalis. Mitte et Celaena oleks mõnes mõttes kuidagi sellest parem olnud.

Ehkki neiu üritas vältida kuninga poole vaatamist, imestas ta iga kord salaja sinnapoole kiigates, miks too türann vaevus nendel üritustel osalema, kui oleks saanud kogu selle jama täielikult lõpetada. Samas ei saanud Celaena midagi teada. Ja ta ei mõelnud hetkekski, et kuningas võiks midagi paljastada oma tõeliste kavatsuste kohta kõigi nende inimeste ees.

Chaol seisis valvel kuninga toolile lähima samba juures. Tema silmad sööstsid kõikjale ja olid alati valvsad. Kaptenil pakkusid siin täna kaitset parimad mehed – kõik tema enda poolt pärastlõunal isiklikult välja valitud. Chaol ei paistnud taipavat, et keegi poleks nii enesetapjalik, et rünnata kuningat ja tema õukonda nii avalikul üritusel. Celaena üritas seda selgitada, kuid Chaol üksnes põrnitses teda ja käskis mitte tüli tekitada.

Nagu oleks Celaena nii enesetapjalik.

Eine lõppes sellega, et kuningas tõusis, jättis külalistega hüvasti ja lahkus suurest saalist. Ruugete juustega kuninganna Georgina järgnes talle kohusetundlikult ja hääletult. Ülejäänud 70

külalised jäid paigale, kuid siblisid nüüd laudade vahel ja vestlesid palju vabamalt kui kuninga juuresolekul.

Dorian seisis püsti. Roland püsis endiselt tema kõrval, kui nad kolme hämmastavalt ilusa noore õuedaamiga vestlesid.

Roland lausus nähtavasti midagi siivutut, sest plikad kihistasid ja punastasid pitslehvikute taga. Ka Doriani huuled venisid meelaks naeratuseks.

Talle ei saanud Roland meeldida. Celaenal polnud muud kui kõhutunne ja Chaoli lugu, aga... midagi Rolandi smaragdroheliste silmade juures tekitas tahtmise Dorian temast võimalikult kaugele tõmmata. Dorian mängis samuti ohtlikku mängu, taipas ta.

Kroonprintsina pidi ta teatud inimeste puhul hoolikalt mööda nööri käima. Äkki peaks Celaena sel teemal Chaoliga vestlema.

Ta kortsutas kulmu. Chaoliga rääkimine võiks viia tüütute selgitusteni. Võib-olla olnuks lihtsam ise Doriani hoiatada, kui see õhtusöök läbi saab. Celaena lõpetas küll romansi nende vahel, ent hoolis Dorianist endiselt. Kui jätta kõrvale tema värvikas ajalugu naiste juures, leidus temas kõike seda, mida pidi ühes printsis olema: kuhjaga intelligentsust, lahkust ja sarmi. Miks Elena oma ülesannetega tema poole ei pöördunud?

Dorian ei saanud kuidagi teada oma isa sepitsustest – ei, ta ei käituks nii, kui kuuleks isa nii võigastest kavatsustest. Ja võib-olla ta ei peakski iial teada saama.

Mida iganes Celaena võis tema vastu tunda, Doriani ootas ees troon. Ja ehk plaanib tema isa ühel päeval Dorianile oma väe paljastada ja sundida teda valima, milliseks valitsejaks Dorian tahab saada. Kuid Celaenal polnud kiiret Doriani tagant utsitamisega selle valiku osas, veel mitte. Celaena sai vaid palvetada, et kui Dorian selle valiku lõpuks langetab, oleks ta oma isast palju parem kuningas.

71

Dorian teadis, et Celaena vaatab teda. Neiu oli Dorianile vargsi pilke heitnud kogu selle väljakannatamatu õhtusöögi jooksul.

Ent samal ajal vaatas neiu ka Chaoli. Dorian võinuks vanduda, et nendel hetkedel muutus Celaena ilme üleni – pehmemaks, mõtlikumaks.

Celaena toetus rõduuste lähedal kõrguvale sambale ja puhastas pistoda otsaga küünealuseid. Tänu Wyrdile, et ta isa jõudis juba lahkuda. Muidu oleks kuningas Celaena selle liigutuse eest elusalt nülginud. Dorian oli selles üsna kindel.

Roland lausus midagi kolmele daamile nende ees – tüdrukutele, kelle nimesid Dorian kuulis ja kohe unustas – kamp kihistas taas naerda. Roland võistles sarmikuses kahtlemata temaga.

Tõenäoliselt saabus Rolandi ema koos temaga, et otsida noorele lordile varakat pruuti, mis täiendaks Meah’ tähtsust. Dorian ei pidanudki Rolandilt küsima, kas noor lord kavatses tõemeeli oma pulmaööni kõiki lossis pakutavaid hüvesid nautida. See oli ilmselge.

Kuulates nõo flirtimist ja vaadates plikade suunas saadetud irveid, ei teadnudki Dorian, kas ta soovis Rolandile vastu vahtimist anda või pigem minema kõndida. Ent aastaid kestnud elu selles roiskuvas õukonnas ei lubanud Dorianil teha muud kui ilmutada lihtsalt hiilgavat tülpimust.

Prints kiikas uuesti Celaena poole, kuid märkas, et too jälgis Chaoli. Viimase silmad olid omakorda kinnitunud Rolandile.

Doriani tähelepanu tajudes vastas Celaena ta pilgule.

Ei midagi. Ei mingit märkigi tunnetest. Dorian ägestus nii kiiresti, et võitles endaga. Eriti siis, kui Celaena jälle mujale vaatas – ja tema fookus läks tagasi kaptenile. Ja jäi sinna. Aitab.

Loobudes hüvastijätust Rolandi või tüdrukutega, marssis Dorian suurest saalist välja. Tal oli millegi parema ja tähtsama pärast muretseda kui juurelda selle üle, mida Celaena tema sõbra 72

vastu tundis. Ta on maailma suurima impeeriumi kroonprints.

Kogu tema eksistents on seotud krooniga ja ühel päeval saab klaastroon tema omaks. Celaena lõpetas need asjad just nimelt krooni ja trooni pärast – kuna soovis vabadust, mida Dorian poleks saanud talle iial pakkuda. „Dorian,” hüüdis talle keegi järele, kui ta koridori astus. Prints ei pidanud ümber pöörama. Ta teadis niigi, et see on Celaena.

Neiu jõudis talle järele ja pidas kiiret sammu, mille Dorian endalegi märkamatult valis. Ta ei teadnud isegi, kuhu suundub.

Ainult seda, et peab suurest saalist välja saama. Celaena puudutas ettevaatlikult noormehe küünarnukki ja Dorian vihkas ennast selle eest kohe, et nautis seda puudutust. „Mida sa tahad?” küsis ta.

Nad läbisid rahvarohkemad koridorid ja Celaena tiris printsi tempo aeglustamiseks käsivarrest. „Mis viga?” „Miks peaks midagi viga olema?”

Kaua sa oled teda juba igatsenud? oli see, mida Dorian tahtis tegelikult küsida. Olgu ta neetud, et hoolis. Olgu ta neetud iga hetke eest, mis ta Celaenaga veetis. „Sa näed välja nii, nagu oleksid valmis kedagi vastu seina lömastama.”

Dorian kergitas kulmu. Oma arust polnud ta mingit grimassi teinud. „Kui sa vihastad,” selgitas Celaena, „muutuvad su silmad... külmaks. Klaasistuvad.” „Mul on kõik korras.”

Nad jätkasid kõndimist ja Celaena järgnes talle... kuhu iganes ta oli suundumas. Raamatukokku, otsustas prints ja keeras ühte koridori. Ta kavatses minna kuninglikku raamatukokku. „Kui sul on midagi öelda,” venitas Dorian ägedust lühikese rihma otsas hoides, „siis lao lihtsalt lagedale.”

73

„Ma ei usalda su nõbu.”

Dorian seisatas, läikiv koridor nende ümber oli tühi. „Sa isegi ei tunne teda.” „Nimetame seda instinktiks.” „Roland on ohutu.” „Võib-olla. Aga võib-olla mitte. Võib-olla on tal oma plaanid siin viibimiseks. Ja sa oled liiga tark, et olla ettur ükskõik kelle mängus, Dorian. Ta on Meah’st.” „Ja siis?” „Ja Meah on väike, tähtsusetu sadamalinn. See tähendab, et tal on vähe kaotada ja palju võita. See muudab inimesed ohtlikuks.

Armutuks. Ta kasutab sind esimesel võimalusel ära.” „Samamoodi, nagu üks palgamõrvar Endovierist kasutas mind ära, et saada kuninga kangelaseks?”

Celaena huuled tõmbusid peeneks kriipsuks. „Seda ma siis sinu arust tegin?” „Mina ei tea, mida arvata.” Dorian pöördus eemale.

Celaena lõrises – lausa lõrises – tema poole: „Noh, las ma ütlen sulle, mida mina mõtlen, Dorian. Mina mõtlen, et sina oled harjunud saama seda, mida tahad – keda tahad. Ja ainult seepärast, et sina ei saanud ühe korra seda, keda tahtsid…”

Dorian keeras välkkiirelt ümber. „Sa ei tea mitte midagi sellest, mida mina tahan. Sa ei andnud mulle võimalustki seda sulle öelda.”

Celaena pööritas silmi. „Ma ei hakka praegu seda vestlust pidama. Ma tulin sind hoiatama su lihase nõo eest, aga ilmselgelt see sind ei huvita. Ära siis eelda, et mina huvitun sellest, kui sa pole enamat hüpiknukust. Kui sa juba pole seda.”

Dorian avas suu, lõhkemisele nii lähedal, et oleks võinud lähima seina pihta virutada. Ent Celaena kõndis juba minema.

74

Celaena seisatas Kaltain Rompieri kongi varbade ees.

Kord imekaunis daam oli seina vastu kerra tõmbunud. Tema kleit oli määrdunud ja tumedad juuksed lahtised ning kokku kleepunud. Kössitav kogu mattis oma näo käte vahele, kuid Celaena nägi siiski, et tema nahk kiiskas higist ja oli kergelt hallikat värvi. Ja see hais...

Celaena polnud teda duellist saadik näinud. Pärast seda, kui Kaltain Celaena joogivee verepöörirohuga mürgitas, et too Caini käes sureks. Kui Celaena Caini alistas, lahkus ta ega näinudki kriiskavat jonnihoogu, millega Kaltain meisterlikult hakkama sai. Niisiis jäi ta ilma hetkest, kus Kaltain kogemata Celaena mürgitamist tunnistas ja väitis, et selleks manipuleeris teda endine armuke, hertsog Perrington. Hertsog eitas süüdistusi ja Kaltain saadeti siia alla karistust ootama.

Kaks kuud hiljem tundus, et nad ei teadnud ikka veel, mida temaga peale hakata – või ei hoolinud temast üldse. „Tervist, Kaltain,” lausus Celaena vaikselt.

Kaltain tõstis pea ja mustad silmad kiiskasid äratundmisest. „Tervist, Celaena.”

75

Pikoprint on Eesti esimene roheline raamatukirjastus, mis loodi 2014. aastal eesmärgiga rikastada laste-ja noorteraamatute valikut, inspireerida lapsi lugema ja varakult iseseisvat lugemisharjumust kujundama.

Kõik meie väljaanded on valminud keskkonnasõbralikult. Hoolime järeltulevast põlvkonnast ning tahame, et meie jalajälg keskkonnale oleks võimalikult väike. Kõik meie raamatud trükitakse vaid FSC tunnusega paberile, mis tähistab, et paber on toodetud metsamajandmise viisil, mis säilitab metsade elurikkuse, produktiivsuse ja looduslikud protsessid.

Leia meid Facebookis:

OSTA RAAMAT:

RAHVA RAAMAT

APOLLO