ANTHONY HOROWITZ - Horowitzi Õudus 1 - katkend by Pikoprint

Anthony Horowitz kasvas üles õudusjuttude saatel ja tema lapsepõlvearmastus igat sorti jubedate ning hirmsate asjade vastu on jäänud alles. Ta ütleb: „Arvan, et kõik naudivad õudusjutte. Mitte tingimata laipu ja vere tilkumist, vaid täpselt nägemisulatusest väljaspool peituvaid varje ja suletud uste taga varitsevaid saladusi.” Paljud lood selles raamatus on saanud inspiratsiooni tavalistest, argistest esemetest. Fotoaparaat. Vann. Arvuti. Ent igaühele neist on keeratud väike vint peale, mis meenutab meile, et isegi ohutus ja ettearvatavas maailmas pole jubedus ja ootamatus iial kaugel. Anthony Horowitz on kirjutanud terve hulga lasteraamatuid, mida on tõlgitud enam kui tosinasse keelde. Lisaks on ta ka tunnustatud televisioonistsenarist, kelle tööde hulka kuuluvad seriaalide „Poirot”, „Midsomeri mõrvad”, „Crime Traveller” ja telekanali ITV sarja „Chiller” episoodid. Ta elab PõhjaLondonis koera, kahe poja Nicholase ja Cassiani ning oma üsna hirmutava abikaasaga.

Originaali tiitel: Horowitz Horror I Anthony Horowitz Orchard Books

Tõlge eesti keelde © Mario Pulver ja Pikoprint OÜ 2015 Tõlkija: Mario Pulver Toimetaja: Vilve Torn Kujundaja: Heigo Kütt

See raamat on uhkusega trükitud keskkonnasõbralikule paberile. Keskkonnasõbraliku metsanduse all mõistetakse FSC® süsteemis sellist metsamajandamise viisi, mis säilitab metsade elurikkuse, produktiivsuse ja looduslikud protsessid. Rohkem informatsiooni vaata www.pikoprint.ee/roheline Trükitud Eestis trükikojas Printon

SISUKORD 1

Vanniõhtu

Mõrvarlik fotokas

Kiirelt kohale

Öine buss

Harrieti hirmus unenägu

106

Hirmul

124

Karjäär arvutimängudes

135

Kollaka näoga mees

159

Ahvi kõrv

174

VANNIÕHTU

Talle ei meeldinud uus vann juba esimesest silmapilgust. Isabel oli laupäeval kodus, kui nad selle koju tarisid. Ta imestas selle üle, kuidas peaks paks metallkoletis üldse trepist üles, ümber nurga vannituppa saama. Kahel kiitsakal töömehel ei paistnud ka jaguvat häid ideid. Kolmkümmend minutit, neli kriibitud sõrmenukki ja sadakond sõimusõna hiljem näis see olevat lootusetult kinni kiilunud ja alles siis, kui Isabeli isa appi tõttas, said nad selle lahti. Siis jäi aga üks tönts vannijalg tapeedi taha kinni ja rebestas seda. See tõi kaasa järjekordse tüli otse töömeeste ees, kus ema ja isa süüdistasid üksteist, nagu alati. „Ma ütlesin sulle, et mõõda ära.” „Ma mõõtsingi.” „Jah. Aga sina ütlesid, et jalad käivad otsast.”

HOROWITZI ÕUDUS

„Ei. Sina ütlesid seda.” Nii tüüpiline, et vanemad ostavad just sellise vanni, mõtles Isabel. Iga teine oleks läinud West Endi1 mõnda peenesse kaubamajja. Valinud midagi salongist. Krediitkaart välja. Tarne ja tasuta paigaldus kuue nädalaga – ja suur tänu teile. Aga Jeremy ja Susan Martin polnud sellised. Alates sellest ajast, kui nad ostsid Põhja-Londonis Muswell Hilli eeslinnas väikese, sajandivahetuse majakese, kulutasid nad omi puhkuseid selleks, et seda täpselt õigeks timmida. Ja kuna nad töötasid õpetajatena – isa erakoolis, ema kohalikus algkoolis –, olid nende puhkused sagedased ja pikad. Niisiis pärines söögitoa laud Hungerfordi antiikpoest, seda ümbritsevad toolid aga ühe Hove’i maja mööblimüügist. Köögikapid päästeti ühest prügikonteinerist Macclesfieldis. Ja kaheinimesevoodi oli olnud roostetanud, väändunud klomp, kui nad selle Boulogne’is ühe prantsuse talumaja küünist avastasid. Nii palju nädalalõppusid. Nii palju tunde, mida veedeti otsides, mõõtes, ette kujutades, tingides ja tülitsedes. See oli asja kõige hullem osa. Nii palju kui Isabel aru sai, ei tundnud vanemad kõigist nendest antiikesemetest mingit rõõmu. Nad tülitsesid kogu aeg – poodides, turuplatsidel, isegi oksjonitel. Kord äges1

Prestiižne Londoni piirkond

VANNIÕHTU

tus isa niivõrd, et lõhkus lausa ära viktoriaanliku ööpoti, mille üle nad kaklesid, ja muidugi pidi ta selle siis välja ostma. See seisis nüüd koridoris, taas kokku liimitud, liigagi nähtavad mõrad justkui ebameeldiv peegeldus nende kaheteistaastasest abielust. Vann oli samuti viktoriaanlik. Isabel polnud vanematega koos, kui nad selle ühest Lääne-Londoni antiigipoest soetasid. „Eelmise sajandi lõpp,” ütles müüja neile. „Tõeline kaunitar. Algsed kraanid küljes ja puha...” Igal juhul ei paistnud see küll kaunina, kui see hööveldatud männipõrandal lösutas ja seda ümbritsesid mutrid, seibid ja väänlevad torujupid. See meenutas Isabelile tiinet lehma, suur valge kõht rippumas vaid mõned sentimeetrid kõrgemal kui põrand. Metalljalad kaardusid väljapoole ja seisid laiali, justkui ei suudaks need seda tohutut raskust kanda. Ja loomulikult oli sellel pea maha võetud. Üksainus ümmargune auk seisis seal, kus pidanuks olema kraanid ja selle all laiutas valgel emailil kole, kollane laik, kuhu vesi oli tilkunud vahest sada aastat oma teel äravooluava poole. Isabel heitis pilgu kraanikausi kõrval lebavatele kraanidele. See risti-rästi hunnik laigulist vaske tundus olevat liiga suur vannile, mille jaoks need olid mõeldud. Neil oli kaks käepidet, mille kulunud vandliketastel ilutsesid tähistused

HOROWITZI ÕUDUS

„kuum” ja „külm”. Isabel kujutas ette, kuidas vesi sinna pahiseb. Muudmoodi polekski saanud. Vann oli väga sügav. Aga sel ööl ei kasutanud keegi vanni. Jeremy oli öelnud, et ühendab selle ise ära, kuid leidis lõpuks, et see käib tal ikkagi üle jõu. Miski ei sobinud. Seda tuli kinni joota. Paraku poleks ta leidnud torumeest enne esmaspäeva ja see paneks arvele muidugi otsa veel vähemalt kakskümmend viis naela. Kui ta seda Susanile ütles, viis see järjekordse tülini. Nad sõid sel õhtul oma einet televiisori ees ja lasid komöödiasarja pealiskaudsel naerul katta jäist vaikust toas. Ja siis sai kell üheksa. „Parem mine varakult voodisse, kullake. Homme on kool,” ütles Susan. „Jah, emme.” Isabel oli kaksteist, kuid vahel kohtles ema teda nii, nagu oleks ta märksa noorem. Võib-olla tulenes see sellest, et ta õpetas algkoolis. Kuigi ta isa oli õpetaja Highgate’i koolis, käis Isabel tavalises riigikoolis, ja tundis selle üle suurt rõõmu. Tüdrukuid Highgate’i ei lubatud ja talle olid sealsed poisid alati liiga kombekate ja korralikena tundunud. Tõenäoliselt olid nad ka kõik geid. Isabel riietus lahti ja pesi end kiiresti – käed, nägu, kael, hambad, selline oli järjekord. Nägu, mis kraanikausi kohal olevast kullatud peeglist vastu vaatas, polnud kuigi ilmetu, arvas ta, kui poleks seda ärritavat vistrikku nina peal... karistus jäätisega Marsi

VANNIÕHTU

šokolaadi eest, mille ta eelmisel päeval ära sõi. Pikad pruunid juuksed ja sinised silmad (emalt), kõhn nägu kitsaste põsesarnade ja lõuaga (isalt). Ta elas tüsedana kuni üheksanda eluaastani, ent oli nüüd end vormi ajamas. Ta polnud iial olnud supermodelli mõõtu. Selleks meeldis jäätis talle liiga palju. Aga ta polnud ka paksuke, mitte nagu Belinda Price, tema parim sõber koolis, kes oligi määratud elama lootusetute dieetide ja lohvakate riiete elu. Vanni kuju tema õla taga tõmbas ta pilku ja ühtäkki avastas Isabel, et oli üritanud vältida selle vaatamist samast hetkest, kui vannituppa astus. Miks? Ta pani hambaharja ära, keeras end ümber ja uuris seda. See ei meeldinud talle. Esmamulje oli olnud õige. Suur ja inetu kolakas oma tuhmi emaili ja äravooluava kohale tekkinud tilkumislaiguga. Ja talle tundus – see oli totter mõte, aga kui see juba saabus, ei suutnud ta seda peletada –, et see vann näis teda ootavat. Ta peaaegu et naeratas oma rumaluse peale. Ja siis märkas ta midagi muud. Vanni põhjas lebas väike veeloik. Kui ta pead pööras, püüdis see valgust ja ta nägi seda selgesti. Isabeli esimene mõte oli vaadata lakke. Seal pidi olema leke, kusagil ülemisel korrusel, pööningul. Kuidas muidu sai vesi vanni, mille kraanid lebasid külili kraanikausi kõrval? Aga leket polnud. Isabel küünitas ettepoole ja tõmbas keskmise sõrmega mööda vannipõhja.

HOROWITZI ÕUDUS

Vesi oli soe. Ilmselt pritsisin seda sinna ise, mõtles ta. Kui ma nägu pesin... Ta kustutas tule, lahkus vannitoast ja läks üle koridori vanemate magamistoa vastas asuvasse magamistuppa. Kusagil kuklas ta tajus, et see polnud tõsi. Ta poleks iial suutnud vett kraanikausist vanni pritsida. Ent see polnud tähtis. Tegelikult oli see naeruväärne. Ta keris end voodis kerra ja sulges silmad. Kuid tund aega hiljem hõõrus ta pöial endiselt keskmisel sõrmel ringiratast ja läks kaua, kaua aega enne, kui ta lõpuks magama jäi.

„Vanniõhtu!” oli isa öelnud, kui Isabel järgmisel päeval koolist koju jõudis. Ta oli heas tujus ja naeratas laialt, kui tolle päeva õhtusöögi komponente kokku sahistas. „Said selle siis ühendatud?” „Just.” Isa tõstis pilgu. „Maksis kolmkümmend naela. Ära emale ütle. Torumees rassis siin kaks tundi.” Ta naeratas ja pilgutas mitu korda silmi ning Isabelile meenus, mida rääkis ühe isa koolikaaslase vend. Koolis oli isa hüüdnimeks Hiireke. Miks pidid poisid olema nii julmad? Ta küünitas ja surus isa käsivart. „See on suurepärane, issi. Ma lähen pärast õhtusööki vanni. Mis see

VANNIÕHTU

on, mida sa valmistad?” „Lasanje. Emme läks veini tooma.” See oli kena õhtu. Isabel sai rolli koolinäidendis – leedi Montague „Romeos ja Julias”. Susan leidis aastaid varnas rippunud jaki taskust kümneka ning Jeremyl paluti üks poisterühm semestri lõpus Pariisi viia. Head uudised õlitasid pere masinavärki ja vähemalt kord läks kõik sujuvalt. Pärast õhtusööki tegi Isabel pool tundi kodutöid, andis siis vanematele head-ööd-musi ja läks üles. Vannituppa. Vann oli nüüd valmis. Paigaldatud. Püsivalt. Kraanid mustade „kuum” ja „külm” siltidega kõõlusid ääre kohal raisakotka kaela moodi. Hõbekork rippus raske keti otsas ja see oli kerge nurga all äravooluavani veetud. Isa oli vase ära poleerinud ja sellele uue läike andnud. Ta pani torule taas rätikud ja laotas põrandale rohelise vannivaiba. Kõik tundus jälle normaalne. Ja ometi näis talle, justkui oleks ruum, rätikud ja vannivaip kokku kuivanud. Vann oli liiga suur. Ja ootas teda. Ta ei suutnud ikka veel seda mõtet peletada. „Isabel. Lõpeta see lollus!” Mis on hulluse esimeseks tunnuseks? Iseendaga vestlemine. Ja teiseks? Iseendale vastamine. Isabel hingas sügavalt välja ja läks vanni juurde. Ta küünitas allapoole ja lükkas korgi ette. Alumiselt korruselt

HOROWITZI ÕUDUS

kostis telekat: „World in Action”, isa üks lemmiksaadetest. Ta sirutas käe välja ja keeras kuumaveekraani, metall veidi käe all kääksumas. Ilma mõtlemata keeras ta veerandi võrra ka külmaveekraani. Nüüd näeme, kas torumees oli ikka kolme kümnekat väärt. Hetkeks ei juhtunud midagi. Siis korises midagi sügaval põranda all. Torust kostis üha valjemaks muutuvat raginat, kuid vett ei tulnud. Seejärel kraan köhatas, köhis nagu vana mees, sage suitsetaja. Selle huultele ilmus süljelaadne mullike. Kraan köhatas uuesti ja sülitas selle välja. Isabel vaatas heitunult alla. Mida iganes vanni sülitati – see oli koledat punast värvi, roostekarva. Kraanid puristasid jälle ja köhisid veel välja paksu, siirupist möga. See põrkas vannipõhjast üles ja plärtsas vanniseinte vastu. Isabelil hakkas süda pahaks minema ja enne, kui kraanid jõudsid lasta vanni veel kolmanda koguse – mis iganes see oli –, haaras ta neist ja keeras kinni. Ta tundis, kuidas torud ta kätes vabisesid, kuid siis sai see läbi. Võbin peatus. Ülejäänud vedelik neelati tagasi torustikku. Kuid see polnud veel lõppenud. Vannipõhi oli vedelikuga kaetud. See libises vastu tahtmist äravooluava poole, mis selle ahnelt alla neelas. Isabel uuris lähemalt. Oli ta hulluks minemas või peitus äravooluava sees midagi? Isabel uskus kaljukindlalt, et oli

VANNIÕHTU

korgi ette lükanud, ent nüüd seisis see vaid pooleldi sees ja pooleldi august väljas, ning ta nägi seal all midagi. Seal liigutas miski. See oli nagu valge kera, mis pöörles aeglaselt, vajus iseenda sisse kokku, läikis märjalt ja elusalt. Ja see tõusis, surus end pinnale... Isabel karjatas. Samal hetkel küünitas ta ettepoole ja torkas korgi auku tagasi. Tema käsi puutus punast vedelikku ja ta tõmbus tagasi, tundes seda sooja ja kleepuvat ollust oma naha vastas. Ja sellest piisas. Ta tuikus tagasi, tiris torult rätiku ja hõõrus seda oma käe vastu nii kõvasti, et see tegi suisa haiget. Siis lennutas ta vannitoa ukse pärani lahti ja jooksis trepist alla. Vanemad vaatasid endiselt televiisorit. „Mis sul viga on?” küsis Jeremy. Isabel rääkis juhtunust, tema sõnad koperdasid suures väljumise rutus üle üksteise, kuid näis, justkui isa ei kuulakski teda. „Uue vanniga kaasneb alati pisut roostet,” teatas ta. „See on torudes. Lase veel paar minutit joosta ja see kaob.” „See polnud rooste,” ütles Isabel. „Äkki jukerdab boiler jälle,” pomises Susan. „See ei ole boilerist,” kortsutas Jeremy kulmu. Ta soetas kasutatud boileri ja see oli alati hell teema – eriti siis, kui see taas katki läks. „See oli jube,” kinnitas Isabel. „See oli nagu...”

HOROWITZI ÕUDUS

Milline see oli olnud? Muidugi, ta oli seda kogu aeg teadnud. „Noh, see oli nagu veri. See oli täpselt nagu veri. Ja seal oli midagi veel. Korgi all.” „Oh, tule taevas appi!” Jeremy ärritus nüüd, sest jäi oma saatest ilma. „Lähme! Ma tulen koos sinuga üles...” Susan tõukas diivanilt eemale pataka pühapäevaseid lehti. Ta luges neid ikka veel, kuigi oli juba esmaspäeva õhtu, ja tõusis jalule. „Kus pult on?” Jeremy leidis selle oma tugitooli nurgast ja vajutas heli tugevamaks. Isabel ja ema läksid üles, tagasi vannituppa. Isabel silmitses rätikut, mis lamas käkras seal, kuhu ta selle jättis. Valge rätik. Ta pühkis sinna oma käsi. Ta üllatus, nähes, et seal polnud plekitriipugi. „Küll on sekeldusi teelusikatäie rooste pärast!” Susan küünitas vanni kohale. Isabel nihkus lähemale ja piilus närviliselt sisse. Aga see oli tõsi. Keskel helkis madal veeloiguke ja paar punakat roostetera. „Sa tead ju, et süsteemis on alati veidike roostet,” jätkas ema. „See on see sinu isa totter boiler.” Ta tõmbas korgi eest. „Siin pole ka midagi!” Lõpuks keeras ta kraani. Puhas, tavaline vesi pahises rahustava kosena välja. Ei mingit rabinat. Ei mingeid korinaid. Mitte midagi. „Palun. Sai ise korda.” Isabel nõjatus tagasi, õnnetult kraanikausi vastu toetudes. Ema ohkas. „Sa mõtlesid selle kõik välja,

VANNIÕHTU

eks?” ütles ta, kuid ta hääl oli hell, mitte vihane. „Ei, emme.” „Paistab keeruka viisina vannitamisest kõrvale hoiduda.” „Ma ei proovinud...!” „Enam pole vahet. Pese hambad ära ja mine voodisse.” Susan suudles teda. „Head ööd, kallis. Maga hästi.” Kuid sel ööl ei saanud Isabel kübetki magada.

Ta ei käinud vannis ka järgmisel õhtul. Jeremy Martin oli koolis toimuval personali koosolekul ja Susan katsetas tulevase nädalalõpu õhtusöögipeo jaoks uut Martha Stewarti retsepti. Ta veetis kogu õhtu köögis. Isabel ei käinud vannis ka kolmapäeval. Nüüd juba kolm päeva järjest ja ta hakkas end ebamugavalt tundma. Talle meeldis puhas olla. See oli tema loomuses ja ehkki ta püüdis end kraanikausis pesta, polnud see sama. Abiks polnud seegi, et isa kasutas vanni teisipäeva hommikul ja ema teisipäeval-kolmapäeval, ja kumbki neist ei märganud midagi halba. See muutis Isabeli enesetunde vaid süüdlaslikumaks – ja räpasemaks. Aga neljapäeva hommikul heitis keegi koolis nalja – midagi mädamunade kohta. Ja kui ta põsed õheta-

HOROWITZI ÕUDUS

ma lõid, otsustas Isabel, et nüüd aitab. Mida ta üldse nii väga kartis? Näputäit roostepuru, mille tema kujutlusvõime oli muutnud... millekski muuks. Susan Martin viibis sellel õhtul itaalia keele kursustel ja seega istus Isabel koos isaga sööma Martha Stewarti krabikooke. Need polnud päris õnnestunud, sest lagunesid kõik pannil tükkideks. Kell üheksa läksid nad oma teed – isa uudiseid vaatama, Isabel ülemisele korrusele. „Head ööd, issi.” „Head ööd, Is.” Oli olnud meeldiv, sõbralik õhtu. Ja seal seisiski vann, teda ootamas. Jah. Ootas küll, justkui tahaks teda võõrustada. Kuid seekord Isabel ei kõhelnud. Kui ta käitub nii reipalt ja asjalikult kui võimalik, otsustas ta, ei juhtu midagi. Ta lihtsalt ei annaks oma kujutlusvõimele aega end ninapidi vedada. Niisiis, ilma selle peale isegi mõtlemata, libistas ta korgi ava ette, keeras kraanid lahti ja lisas viimase lihvi andmiseks veel sortsu Body Shopi avokaado-vahuvedelikku. Ta riietus aeglaselt lahti (rõivad olid kasulikuks maskiks, mis takistasid tal näha vanni voolavat vett). Alles siis, kui ta oli täitsa paljas, keeras ta ümber ja kiikas vanni. See oli normaalne. Ta nägi vaevu vett kahvaturohelise paksu vahukihi all. Ta sirutas käe välja ja katsus selle temperatuuri. See oli täiuslik: piisavalt kuum, et peeglit uduseks ajada,

VANNIÕHTU

ent mitte nii kuum, et kõrvetada. Ta keeras kraanid kinni. Need tilkusid tema mälu järgi sama valjusti kui alati. Seejärel läks ta ust lukustama. Ent ometi ta kõhkles. Ta oli järsku teadlik oma alastusest. Tunne oli selline, nagu seisaks ta terve ruumitäie inimeste ees. Ta judistas end. Sa käitud naeruväärselt, ütles ta endale. Ent küsimus rippus õhus koos veest tõusnud auruga. See oli nagu inetu, mittenaljakas mõistatus. Millal oled sa kõige haavatavam? Kui sa oled alasti, kusagil sees, selili... ...vannis. „Naeruväärne.” Seekord ütles ta selle lausa välja. Ja ühe nobeda liigutusega, tagasivõtmatu otsusega astus ta vanni. Vann kavaldas ta üle, kuid seda taipas ta liiga hilja. Vesi polnud kuum. See polnud isegi soe, kuigi ta temperatuuri mõne hetke eest käega katsus. Ta nägi ju auru tõusmas. Ent nüüd oli vesi külmem, kui Isabel oli eales kogenud. See mõjus nii, nagu vajuks südatalvisel päeval läbi tiigijää. Kui ta abitult vanni langes, tundis ta vett üle jalgade ja kõhu libisemas, siirdumas kõri poole nagu klamber. Tal löödi hing kinni ja süda näis keset lööki seiskuvat. Külm tegi talle haiget. See lõikas temasse. Isabel avas suu ja karjus nii kõvasti, kui suutis, kuid vastuseks kostis vaid lämbuv sosin.

HOROWITZI ÕUDUS

Isabel tiriti vee alla. Ta kael põrkas vastu vanniäärt ja libises alla. Pikad juuksed hõljusid temast eemale. Vaht voolas üle suu, siis nina. Ta üritas end liigutada, kuid käed-jalad ei kuulanud neile saadetavaid signaale. Ta oli luudeni külmunud. Näis, nagu muutuks tuba pimedamaks. Ent siis, viimase lõpliku katsega käänas Isabel end ümber ja viskus üles, üle ääre. Vett paiskus kõikjale ja ladises põrandale. Ja siis kuidagi lebas ta maas, vaht kõikjal ta ümber, nuuksudes ja värisedes, nahk lubivalge. Ta sirutas välja ja tabas rätikunurka ning tiris selle enda juurde. Vesi nirises mööda selga alla ja kadus põrandapragudesse. Isabel lebas niiviisi pikka aega. Ta tundis peaaegu surmahirmu. Ent seda ei põhjustanud pelgalt vee temperatuuri muutus. See polnud vaid vannist – olgu see nii kole ja hirmuäratav kui tahes. Ei. See tuli häälest, mida ta kuulis end välja vinnates ja põrandale kokku varisedes. Ta kuulis seda mõne sentimeetri kaugusel oma kõrvast, vannitoas, ehkki ta oli üksi. Keegi naeris.

„Sina ju usud mind, eks?” Isabel seisis bussipeatuses koos Belinda Price’iga. Paksu, usaldusväärse Belindaga, kes oli alati olemas, kui teda vajasid. Ta parim sõber. Oli möödunud nä-

VANNIÕHTU

dal ja kogu selle aja kogus end tema sees juhtum, mis vannitoas aset leidis. Lugu vannist. Ent ometi hoidis Isabel seda senini vaid enda teada. Miks? Sest ta kartis, et ta naerdakse välja? Sest ta kartis, et keegi ei usuks teda? Sest ta lihtsalt kartis. Sellel nädalal polnud ta teinud mingeid töid, ei koolis ega kodus. Kaks korda sai ta tunnis noomida. Tema riided ja juuksed olid hullus seisukorras ning silmad unepuudusest tumedad. Aga lõpuks ei suutnud ta enam seda endas hoida. Ta rääkis Belindale. Ja nüüd kehitas teine tüdruk õlgu. „Olen kuulnud kummitavatest majadest,” pobises ta. „Ja kummitavatest lossidest. Olen isegi kuulnud kummitusest autost. Aga kummitus vannis...?” „See juhtus täpselt nii, nagu ma seda rääkisin.” „Võib-olla sulle tundus, et nii juhtus. Kui sa mõtled millegi peale piisavalt tugevalt, võib see sageli…” „Ma ei kujutanud seda ette,” katkestas Isabel teda. Siis tuli buss. Tüdrukud läksid peale ja näitasid juhile oma kuupileteid. Nad võtsid istet ülemisel korrusel, üsna taga. Nad istusid alati samas kohas ja ei teadnudki päriselt, miks. „Sa ei saa kogu aeg minu juurde tulla,” ütles Belinda. „Vabandust, Bella, aga mu ema on hakanud pärima, et mis toimub.” „Ma tean,” ohkas Isabel. Tal õnnestus kolm õhtut järjest Belinda majas duši all käia ja ta oli tänulik

HOROWITZI ÕUDUS

kuuma, voolava vee eest. Ta valetas oma vanematele, et teeb Belindaga ühe projekti kallal koostööd. Aga Belindal oli õigus. See ei saanud igavesti kesta. Buss jõudis foorini ja pööras peateele. Belinda tegi sügavalt mõttesse vajunult grimassi. Kõik õpetajad rääkisid, kui tark ta oli. Mitte ainult seepärast, et tegi kõvasti tööd, vaid ta näitas seda ka välja. „Ütled, et vann on vana,” lausus ta lõpuks. „Jah?” „Sa tead, kust su vanemad selle said?” Isabel mõtles nüüd omakorda. „Jah. Mind polnud seal, kui nad selle ostsid, aga see on pärit ühest kohast Fulhamis. Olen seal nendega enne käinud.” „Miks sa siis ei lähe ja ei küsi selle kohta? Ma mõtlen, kui seal on kummitus, peab olema mingi põhjus. Alati on põhjus, kas pole?” „Mõtled... et keegi suri selles või midagi?” Mõte ajas Isabelile külmavärinad peale. „Jah. Mu vanaema sai vannis infarkti. See küll ei tapnud teda…” „Sul on õigus!” Buss ronis nüüd mäele. Broadway tänav Muswell Hillis laius otse ees. Isabel korjas oma asjad kokku. „Võiksin sinna minna laupäeval. Kas tuled ka?” „Mu emme ja issi ei lubaks mind.” „Võid neile öelda, et oled minu pool. Ja mina ütlen oma vanematele, et olen sinu pool.”

VANNIÕHTU

„Aga kui nad kontrollivad?” „Nad ei kontrolli kunagi.” See mõte muutis Isabeli nukraks. Tema vanemad ei tundnud iial huvi, kus ta on, ei paistnud iial tema pärast muretsevat. Neil oli liiga palju tegemist iseendaga. „Noh... Ma ei tea...” „Palun, Belinda. Laupäeval. Ma helistan.”

Sel ööl mängis vann oma kõige jälgima vingerpussi. Isabel ei tahtnud vanni minna. Ta rõhutas õhtusöögi ajal, kui väsinud ta on, kui väga ta ootas varajast voodisseminekut. Ent vanemad tundsid ka väsimust. Õhustik laua ümber oli selgelt okkaline ja Isabel avastas end selle üle mõtisklemas, kui kaua ta pere suudab koos püsida. Lahutus. See hirmus sõna, nagu haigus. Mõned ta sõbrad veetsid nädala koolist eemal ja naasid siis kahvatu ja õnnetuna ning polnud enam iial samad. Nad nakatusid sellesse... lahutusse. „Ülemisele korrusele, noor daam!” Ema hääl murdis ta mõtetesse sisse. „Arvan, et peaksid vannis käima...” „Mitte täna õhtul, emme.” „Täna. Sa pole seda pärast paigaldamist peaaegu üldse kasutanud. Mis sul häda on? See ei meeldi sulle või?”

HOROWITZI ÕUDUS

„Ei. Ei meeldi...” Vastus pani isa ärritunult tõmblema. „Mis sellel siis viga on?” küsis ta mossitades. Ent enne kui ta vastata jõudis, torkas ema vahele. „Vahet pole, mis sellel viga on. See on ainus vann, mis meil on, nii et sa lihtsalt pead sellega harjuma.” „Ei!” Vanemad vaatasid üksteisele hetkeks abitult otsa. Isabel mõistis, et polnud neile iial vastu hakanud – mitte niimoodi. Nad olid segaduses. Ent siis tõusis ema püsti. „Tule, Isabel. Mul on sellest lollusest kõrini. Tulen koos sinuga.” Ja nii nad läksidki kahekesi ülemisele korrusele ning Susanil oli see pruntissuine, kindlameelne ilme, mis ütles, et temaga ei saa enam vaielda. Ent Isabel ei vaielnudki temaga. Kui ema laseb vannivee jooksma, näeb ta ise, mis toimub. Ta näeb, et midagi on väga valesti... „Nii...” Susan pani korgi ette ja keeras kraanid lahti. Tavaline puhas vesi pahises vanni. „Ma tõesti ei mõista sind, Isabel,” kuulutas ta üle veemöirge. „Võib-olla oled liiga kaua üleval olnud. Arvasin, et ainult kuueaastastele ei meeldi vannis käia. Palun.” Vann oli täis. Susan katsus vett, liigutas seda sõrmeotstega. „Pole liiga kuum. Vaatame nüüd, kuidas sa sisse lähed.” „Emme...”

VANNIÕHTU

„Sa ei häbene ju mind ometi? Issand küll!” Vihane ja alandatud Isabel kooris end ema ees lahti ja lasi riided põrandale kokku kukkuda. Susan korjas need üles, kuid ei lausunud sõnagi. Isabel kaarutas ühe jala üle vanniääre ja lasi varvastel vett puutuda. Kuum, ent mitte kõrvetav. Kindlasti mitte jääkülm. „On nüüd kõik hästi?” küsis ema. „Jah, emme...” Isabel astus vanni. Vesi tõusis näljaseks tervituseks. Ta tundis, kuidas see täiusliku ringina ta kaela ümber sulgub. Ema seisis hetke veel ja hoidis ta riideid süles. „Võin su nüüd üksi jätta?” küsis ta. „Jah.” Isabel ei tahtnud üksi vannituppa jääda, kuid tundis end ebamugavalt, kui ema niimoodi valvelolekus ta kohal seisis. „Tore.” Susan leebus hetkeks. „Ma tulen sulle head-ööd-musi andma.” Ta hoidis riideid üleval ja krimpsutas nina. „Need peaks ka pessu minema.” Susan lahkus. Isabel lebas omaette kuumas vees ja üritas lõdvestuda. Kuid tema kõhus istus klomp ja kogu jäik keha hoidus vanni malmkülgedest. Ta kuulis, kuidas ema trepist alla läks. Avanes pesuruumi uks. Isabel pööras korraks pead ja märkas end esimest korda peeglis. Ja seekord ta küll karjus. Ja karjus.

HOROWITZI ÕUDUS

Vannis oli kõik tavapärane, just nii, nagu pärast ema lahkumist. Selge vesi. Ihu kuumast veidi roosakas. Aur. Ent peeglis, peegelpildina... Vannituba oli tapamaja. Vedelik vannis värvus veripunaseks ja Isabel istus selles kaelani sees. Kui ta käsi – peegeldatud käsi – sellest välja tõmbus, rippus punane vedelik selle küljes edasi. See tilkus raskelt alla, kleepus plärtsatusega vanni külge ja püsis sealgi. Isabel üritas end vannist välja vinnata, kuid libises ja kukkus, vesi üle lõua tõusmas. See puudutas ta huuli. Isabel kriiskas jälle ning uskus kindlalt, et ta imetakse alla, ja ta sureb. Ta rebis pilgu peeglilt lahti. Nüüd oli see vaid vesi. Peeglis aga... Veri. Ta oli sellega kaetud, ujus selles. Ja ruumis seisis veel keegi. Mitte ruumis. Ruumi peegelpildis. Pikk, neljakümnendates eluaastates mees, riietatud mingisse ülikonda, hall nägu, vuntsid, väikesed nööpsilmad. „Kao minema!” röökis Isabel. „Kao minema! Kao minema!” Kui ema ta põrandalt kerratõmbunult hiiglaslikust veeloigust leidis, alasti ja värisev, ei üritanudki Isabel midagi selgitada. Ta isegi ei rääkinud. Ta lasi end voodisse lohistada ja peitis end nagu väike laps teki alla. Esmakordselt oli Susan Martin rohkem murelik

VANNIÕHTU

kui tige. Sel ööl rääkis ta Jeremyga ja nad muutusid kahekesi lähedasemaks, kui olid ammu olnud. Kui nad rääkisid oma tütrest, tema käitumisest, vahest koguni vajadusest mingi teraapia järele. Ent nad ei rääkinud vannist – ja miks nad pidanukski? Kui Susan vannituppa tormas, ei märganud ta midagi halba vees, ei midagi halba peeglis, ei midagi halba vanni juures. Ei, nõustusid mõlemad. Midagi oli valesti Isabeliga. Sellel polnud vanniga mingit pistmist.

Antiigipood asus Fulham Roadi teel, paar minutit kõndimist metroopeatusest. Tänava poolt paistis see suursuguse majana, mis võis kuuluda vast umbes sada aastat tagasi ühele jõukale perele: kõrged, imposantsed uksed, luukidega aknad, valged kivisambad ja suured skulptuuritükid, mida oli puistatud üle kogu kõnnitee maja ees. Ent aastate jooksul maja mandus, krohv varises, umbrohi turritas telliste vahelt. Aknad linnaelu tolmust ja autode heitgaasidest tumedad. Sees olid väikesed ja pimedad toad – kõigis liiga palju mööblit. Isabel ja Belinda möödusid neljateistkümne kaminaga ruumist ja ühest poole tosina söögilaua ning terve toolide hordiga toast. Kui nad poleks teadnud, et kogu see kraam on müügiks, või-

HOROWITZI ÕUDUS

nuks nad ette kujutada, et siin paigas pesitses endiselt rikas hull. See oli ikka veel rohkem elumaja kui pood. Kui tüdrukud üksteisega rääkisid, siis ainult sosinal. Lõpuks leidsid nad müüja maja taga olevast hoovist. Suurt, avatud platsi täitsid vannid ja anumad, järjekordsed skulptuurid, kivist purskkaevud, sepistatud väravad ning võred. Seda kõike ümbritses rivi betoonkaartest, mis tekitas tunde, et nad on pigem Roomas või Veneetsias kui ühes Lääne-Londoni räpases nurgakeses. Müüja oli noor mees, kissis silmade ja murtud ninaga. Ta kandis käes koletisekujulist veesülitit. Isabel polnud kindel, kumb oli koledam. „Viktoriaanlik vann?” ümises ta Isabeli küsimusele vastuseks. „Ei usu, et saan teid aidata. Me müüme arvukalt vanu vanne.” „See oli suur ja valge,” ütles Isabel. „Väikeste jalgade ja kuldsete kraanidega...” Müüja asetas veesüliti maha. See mütsatas raskelt kiviplaadi vastu. „Teil tšekk on?” küsis ta. „Ei.” „Noh... mis te ütlesite, mis teie vanemate nimi olid?” „Martin. Jeremy ja Susan Martin.” „Ei löö ette...” „Nad vaidlevad palju. Tõenäoliselt vaidlesid hinna üle.”

VANNIÕHTU

Aeglane naeratus levis üle müüja näo. Kuna ta nägu sellest väändus, tundus naeratus imelikul kombel hirmuäratav. „Jajah. Mäletan küll. See viidi kuhugi Põhja-Londonisse.” „Muswell Hilli,” ütles Isabel. „Just-just.” Naeratus lõikus põsesarnadeni. „Mäletan jah. Nendele sai see Marlini vann.” „Mis asi on Marlini vann?” küsis Belinda. Talle ei meeldinud juba selle kõla. Müüja pugistas omaette naerda. Ta tõmbas välja suitsupaki ja läitis sigareti. Möödus mitu minutit, enne kui ta uuesti kõneles. „Jacob Marlin. Temal see vann oligi. Te pole vist temast midagi kuulnud.” „Ei,” ütles Isabel, kes soovis, et mees juba asjani jõuaks. „Omal ajal oli ta kuulus.” Müüja puhus hõbehalli suitsu õhku. „Enne, kui nad ta üles poosid.” „Miks nad ta üles poosid?” küsis Isabel. „Mõrva eest. Ta oli üks nendest – kuidas neid nüüd kutsutigi? – viktoriaanlikest kirvemõrvaritest. Oo jaa...” Müüja irve laius nüüd kõrvast kõrvani ja ta mõnules. „Tal oli kombeks viia endaga koju kaasa noori daame – umbes nagu Rappija Jack. Mõistate? Marlin tegi neile otsa peale...” „Te mõtlete, et ta tappis nad?” sosistas Belinda. „Täpipealt seda ma mõtlengi. Ta tappis nad ja raius siis kirvega tükkideks. Vannis.” Müüja imes oma

HOROWITZI ÕUDUS

koni. „Ega ma ei ütle, et ta just selles vannis seda tegi. Aga tema majast see pärines. Seepärast see nii odav oligi. Julgen öelda, et eks see oleks odavamgi olnud, kui su emme ja issi seda lugu teadnuks...” Isabel pöördus kannal ümber ja kõndis antiigipoest välja. Belinda tuli talle järele. Järsku paistis paik hirmuäratava ja koledana, justkui oleks igale välja pandud esemele külge riputatud mõni õuduslugu. Alles tänaval, liiklusmürast ja värvidest ümbritsetuna jäid nad seisma ja vestlema. „See on kohutav!” ahhetas Belinda. „Ta lõikus seal vannis inimesi tükkideks ja sina...” Ta ei suutnud lauset lõpetada. „Soovin, et ma poleks üldse siia tulnud.” Isabel oli nutma puhkemas. „Soovin, et nad poleks üldse seda nõmedat asja ostnud.” „Kui sa räägiks neile…” „Nad ei kuula mind. Nad ei kuula mind kunagi.” „Mis sa siis teed?” küsis Belinda. Isabel mõtles hetke. Inimesed tormasid kõnniteel mööda. Turumüüjad müüsid hõikudes oma kraami. Üks politseinike paar peatus põgusalt, et õunu uurida. See oli teistsugune maailm kui see, mille nad hetk tagasi antiigipoodi jätsid. „Ma hävitan selle,” ütles ta lõpuks. „See on ainus viis. Ma purustan selle. Ja mu vanemad võivad teha, mida tahes...”

VANNIÕHTU

Ta valis isa tööriistakastist mutrivõtme. See oli suur ja sellega sai nii lõhkuda kui ka mutreid lahti keerata. Kumbagi vanematest polnud kodus. Nemad arvasid, et ta on Belinda juures. See sobis. Kui nad tagasi jõuavad, on kõik juba läbi. Midagi väga lohutavat hõngus sellest tööriistast, kuidas külm teras istus ta peopesas, kuidas see mõjus nii raskena ta käes. Ta ronis aeglaselt trepist üles ja kujutas juba ette, mida peab tegema. Kas mutrivõti on vanni praguliseks löömiseks piisavalt raske? Või suudaks ta seda lihtsalt piisavalt rikkuda, et vanemad peaks sellest vabanema? Vahet polnud. Ta tegutses õigesti. See oli ainus, millest ta hoolis. Vannitoa uks oli lahti. Ta võinuks vanduda, et see oli kinni, kui ta vaid paar minutit varem ülemisele korrusele piilus. Aga ka see ei lugenud. Mutrivõtit vibutades suundus ta otsustavalt vannituppa. Vann oli tema jaoks valmis. See oli täitnud end ääreni kuuma veega – aurukogust arvestades põletavalt kuumaga. Peegel oli täielikult udulooriga kaetud. Ukseavast tulvav jahe õhk puudutas klaaspinda ja vesi nirises maha. Isabel kergitas mutrivõtit ja naeratas pisut julmalt. Üks asi, millega vann hakkama ei saanud, oli liigutamine. See võis teda pilgata ja hirmutada, kuid nüüd pidi see seal lihtsalt lösutama ning oma saatusega silmitsi seisma. Ta küünitas mutrivõtmega ja õngitses korgi eest.

Pikoprint on Eesti esimene roheline raamatukirjastus, mis loodi 2014. aastal eesmärgiga rikastada laste-ja noorteraamatute valikut, inspireerida lapsi lugema ja varakult iseseisvat lugemisharjumust kujundama. Kõik meie väljaanded on valminud keskkonnasõbralikult. Hoolime järeltulevast põlvkonnast ning tahame, et meie jalajälg keskkonnale oleks võimalikult väike. Kõik meie raamatud trükitakse vaid FSC tunnusega paberile, mis tähistab, et paber on toodetud metsamajandmise viisil, mis säilitab metsade elurikkuse, produktiivsuse ja looduslikud protsessid. Leia meid Facebookis:

OSTA RAAMAT:

RAHVA RAAMAT

APOLLO