ANTHONY HOROWITZ - Horowitzi Õudus 2 - katkend by Pikoprint

AUTORIST See on Anthony Horowitzi teine õudusjuttude kogu ja tema usub, et see on isegi hirmsam kui eelmine. „Loomulikult tuleb olla ettevaatlik, kui kirjutad noortele,” ütleb ta. „Kui jutud on liiga vägivaldsed või jubedad, hakkavad vanemad kaeblema!” Taaskord leiab ta inspiratsiooni argistest esemetest sedapuhku mobiilist, päevituskreemist ja kuuldeaparaadist -, kuid need on pelgalt võtmed, mis avavad uksi tõeliselt süngetesse paikadesse. Anthony Horowitz on kirjutanud terve hulga lasteraamatuid, mida on tõlgitud enam kui tosinasse keelde. Lisaks on ta ka tunnustatud televisioonistsenarist, kelle tööde hulka kuuluvad seriaalide „Poirot”, „Midsomeri mõrvad”, „Crime Traveller” ja telekanali ITV sarja „Chiller” episoodid. Ta elab PõhjaLondonis koera, kahe poja Nicholase ja Cassiani ning oma üsna hirmutava abikaasaga.

Originaali tiitel: Horowitz Horror II Anthony Horowitz Orchard Books

Copyright © Anthony Horowitz 1999 Kaaneillustratsioonid http://jerryparis.blogspot.com ISBN 978-9949-9750-0-6 Tõlge eesti keelde © Mario Pulver ja Pikoprint OÜ 2016 Tõlkija: Mario Pulver Toimetaja: Vilve Torn Keeletoimetaja: Sven Saun Kujundaja: Heigo Kütt

See raamat on uhkusega trükitud keskkonnasõbralikule paberile. Keskkonnasõbraliku metsanduse all mõistetakse FSC® süsteemis sellist metsamajandamise viisi, mis säilitab metsade elurikkuse, produktiivsuse ja looduslikud protsessid. Rohkem informatsiooni vaata www.pikoprint.ee/roheline Trükitud Eestis trükikojas Printon

SISUKORD 1

Hääletaja

Mõrva hääl

Põlenud

Lend 715

Howardi lõpp

112

Lift

127

Telefonis on hauavaikus

148

Väändunud Maja

167

Lühim õudusjutt, mis eales kirjutatud

195

MÕRVA HÄÄL

Tema nimi oli Kate Evans. Ta oli kolmteist aastat vana, pisike ja sale, juuksed pikad ja tumedad ning nägu kahvatu ja üpris tõsine. Ta õppis viimast aastat Brierly Hallis, Põhja-Londonis asuvas Harrow-on-the-Hilli linnajao erakoolis. Kõige paremini läks tal inglise keeles, ajaloos ja geograafias, aga üldiselt oskas Kate üsna hästi kõike, kuni see ei hõlmanud numbreid. Ta oli populaarne nii õpetajate kui ka teiste laste seas. Ainult üks asi eristas teda koolis kõigist teistest. Kate Evans oli kurt. See oli kaasasündinud õnnetus. Ema haigestus raseduse ajal leetritesse ja arstid muretsesid juba

MÕRVA HÄÄL

enne, kui Kate siia ilma jõudis. Nad aimasid peaaegu kohe, et midagi oli valesti... või vähemalt mitte päris õigesti. Kate polnud täiesti kurt. Ta kuulis mõningaid helisid, ent üldiselt oli kõne tema jaoks vaid hämu. Arstlik termin selle kohta kõlas − sensorineuraalne kurtus. Osa tema kõrvast, mille nimi oli tigu, ei töötanud korralikult. Ta kuulis telefonihelinat või koera haukumist, kuid mitte kuigi palju enamat. Kate oli õppinud huultelt lugema, aga ei vajanud seda eriti. Kui ta Brierly Hallis õpinguid alustas, anti talle eriline kõrva kinnituv kahe režiimiga kuuldeaparaat. Seda võis kasutada igapäevasteks vestlusteks. Ja selle võis kinnitada ka ühe karbi külge, mis polnud kuigi palju suurem kui sigaretikarp ning mida Kate oma rinnataskus kandis. Seda läks vaja klassis. Kes iganes tunnis õpetas, kandis kaasas teist karpi, mis ühendati raadiosaatjaga. Õpetaja rääkis. Heli edastati üle ruumi. Kate kuulis. Nii lihtne. See oli koguni nii lihtne, et Kate ei pidanud end iialgi kurdiks või puudega inimeseks või isegi teistest erinevaks. Kuuldeaparaadil oli isegi mõningaid kasutusvõimalusi. Igavamate tundide ajal – näiteks hr Thompsoni matas – võis ta vargsi helitugevuse väiksemaks keerata, et ei peaks õpetajat kuulama. Ja kui temalt midagi küsiti ning ta ei suutnud kohe vastust välja mõelda, võis Kate teeselda, et seade on kat-

HOROWITZI ÕUDUS 2

ki ja niiviisi aega juurde võita. Enamik õpetajaid olid liiga diskreetsed, et asja lähemalt uurida ja niisiis pääses ta peaaegu alati puhta nahaga. Ja mõnikord läks seade tõepoolest rikki ning tulemused olid ebatavalised. Ühel suvel hakkas ta kuulma populaarseid raadiojaamu, mis kahtlemata päeva elavdasid. Teinekord kostis katkeid politsei raadiosidest. See tundus esmalt ehmatav, kuid ülekanded läksid ruttu nii huvitavaks, et varsti käisid kõik peale, et tüdruk räägiks, kuidas edeneb võitlus Põhja-Londoni kuritegevuse vastu. Brierly Hall polnud internaatkool. Igal õhtupoolikul tuli talle järele lapsehoidja Heidi. Saksa tüdruk, kelle moonutatud inglise keelt oli peaaegu võimatu mõista – kuuldeaparaadiga või ilma. Mõlemad Kate’i vanemad töötasid. Ema programmeerijana ning isa töö oli kuidagi seotud finantsiga – väärtpaberite ja aktsiate ja muu säärasega. Tüdrukul polnud vendiõdesid ja vahel mõtiskles Kate selle üle, kas vanemad otsustasid edasisest lapsesaamisest loobuda, kui avastasid, et nende esmasündinu polnudki täiuslik. Kate ei küsinud neilt seda iial. Vanematel oli nii palju tegemist ja nad elasid oma maailmas nii sees, et neil ei jagunud tema jaoks iial kuigi palju vaba aega. Leebed ja armastavad, aga äraolevad. Kate ei lasknud end sellest häirida. Tal jagus kül-

MÕRVA HÄÄL

laldaselt sõpru. Tal läks koolis hästi. Ja oma viimasel aastal Brierly Hallis – jõulusemestril – nautis ta elu kohe kindlasti. Ent samal semestril saabus kooli uus prantsuse keele õpetaja, hr Spencer. Ja just tema tulekuga algaski kogu see õudusunenägu.

Esmalt nägi ta välja täpselt nagu kõik teised õpetajad, kes võtsid vastu otsuse end Brierly Halli eraldatud maailma sulgeda. Ta polnud ausalt öeldes enam noor, kuid mitte ka eriti vana. Näis, nagu oleks ta kuhugi sinna vahele pidama jäänud. Hr Spencer kandis vanamoodsat pintsakut, velvetpükse, valget särki, lipsu (loomulikult triibulist) ja V-kaelusega kampsunit. Tundus, nagu oleks kõik ta riided liiga kaua seljas olnud. Tal olid tumedad silmad, tumedad kräsus juuksed ja habe. Ehkki kogult suur mees, leidus tema juures midagi, mis jättis löödud, muserdatud mulje. Õlad längus. Sageli pilkuvad silmad. Ta ei naeratanud.

HOROWITZI ÕUDUS 2

Kate nägi uut õpetajat semestri esimesel päeval. Tüdruk kõndis mööda koridori oma parima sõbraga, poisiga, kelle nimi oli Martin White. Nad möödusid parajasti õpetajate toast, kui uks avanes ja hr Spencer välja astus ning tundi kiirustas. Õpetaja ei vahetanud nendega sõnagi, kuid mehe käsivars riivas põgusalt Kate’i õlga ja just siis, kokkupuutehetkel, see juhtuski. Kate’i kuuldeaparaat läks rikki. Kõrva läbis tugev vilin. Nii tugev, et tüdruk tõmbus lausa tagasi, sirutas käe ette ja moonutas nägu. Heli lõikas läbi pea. Kate tundis seda ka siis, kui see kadus. „Mis sinuga on?” küsis Martin. Ta pani tähele, kuidas Kate kokku tõmbus. „Heli tagasiside.” Kate tõmbas sügavalt hinge. Õnneks näis see mööduvat. Tüdruk koputas kõrva pihta. „Ma pole seda kunagi nii kõvasti kuulnud. Tüüpiline – kuuldeaparaat hakkab esimesel koolipäeval lollitama.” Ta heitis pilgu uue õpetaja poole, kes parajasti topeltuste taha kadus. „Kes see on?” „Minu arust hr Spencer. Või hoopis monsieur Spensaire, peaks vist ütlema.” „Uus prantsuse keele õpetaja.” „Oui! Oui!7” tõmbas Martin põlglikult ninaga. 7

Jah! Jah! (pr k)

MÕRVA HÄÄL

„Näeb välja veel igavam kui eelmine.” Nende eelmine prantsuse keele õpetaja hr Silberman kuulutas eelmisel semestril, et läheb pensionile – peaaegu kõigi suureks kergenduseks. Ta pidi olema vähemalt kaheksakümmend aastat vana ja üks vähestest õpetajatest, kes jäi regulaarselt omaenda tunnis magama. Kate lootis sisimas näha nooremat, seksikamat asendajat. Esmamulje jättis ta selgelt külmaks. Ja see veider viis, kuidas ta kuuldeaparaat reageeris, kui mees teda puudutas. Liha ja luid läbistav heli tagasiside. Justkui... Ei. Ta heitis selle mõtte kõrvale. Hr Spencer polnud see, kes probleemi põhjustas. See lihtsalt juhtus siis, kui ta mööda kõndis. Teist korda kohtus ta uue õpetajaga sel pärastlõunal. Prantsuse keel oli esimene tund. Hr Spencer oli üle võtnud hr Silbermani vana klassiruumi ja jõudnud juba maha korjata erinevat tüüpi prantsuse juustusorte esitlenud plakatid. See tõestas vähemalt, et tal jagus veidigi tervet mõistust. Aga kui ta kohalolu kontrollis, uusi õpikuid laiali jagas ning tegi kõike seda, mida õpetajad ikka esimesel koolipäeval teevad, paistis ta sama lõbusa ja rõõmsameelsena kui prantsuse sõnastik. Ta sundis neid isegi tähestiku järgi istuma. Seda polnud hr Silberman eales teinud.

HOROWITZI ÕUDUS 2

Muidugi kandis õpetaja raadiosaatjat, mis võimaldas Kate’il teda kuulda. Õpetaja oli karbi oma rinnataskusse libistanud ja mikrofoni klõpsuga lipsu külge kinnitanud. Ent kogu tunni jooksul kuuldeaparaat streikis, esitades terve rea sisinaid, piikse ja kääksuvaid helisid, mis panid Kate’i iiveldama. Ta tundis kergendust, kui kell helises. Isegi see täiendas peavalu, mis teda juba niigi vaevas. See oli enam-vähem ainus heli, mida ta korralikult kuulis. Ta tõusis esimesena püsti ja liikus juba ukse poole, kui hr Spencer midagi ütles. Sõnu oli vaid kaks, kuid seekord kuulis tüdruk teda üsna selgelt. Ta jäi ropsuga seisma. Kate uskus täiesti veendunult, et sõnad olid mõeldud talle. „Neetud lehm!” Kate pööras ringi. Ta punastas – kuigi polnud kindel, kas häbitundest või vihast. Hr Spencer seisis oma laua ääres, hoides raamatuvirna kõvasti käes. Kate märkas esmakordselt, et mehe käeselgi katsid tumedad karvad. „Kuidas palun, härra?” Õpetaja vaatas üles. „Mis lahti, Kate?” küsis ta. Ta teadis tüdruku nime. Muidugi, uued õpetajad jätsid alati esimesena meelde tema nime. „Mida te ütlesite?” küsis Kate. Ta oli teadlik sellest, et kõlas vihaselt. Kõik jätsid oma asjatoimetused pooleli. Kõik vaatasid teda.

MÕRVA HÄÄL

„Ma ei öelnud midagi,” sõnas hr Spencer. Õpetaja naeratas tüdrukule. „Kas kuulsid tunni jooksul kõike kenasti, Kate? Oleks pidanud seda küsima...” „Jajah...” kokutas Kate, kes polnud järsku endas enam kindel. Kas ta oli teda valesti kuulnud? Või pärinesid kaks sõna mujalt – näiteks raadiost või politseiteadetest? Aga ei... „Neetud lehm.” Ta kuulis teda. See oli tema hääl. „Näeme siis homme, eks?” Hr Spencer naeratas ikka veel. Naeratus muutis ta nägu. Nüüd tundus ta palju rohkem inimesena. Kate keeras ümber ja lahkus klassist.

III

Järgmisel päeval läksid probleemid kuuldeaparaadiga veel hullemaks. Ja asi polnud üksnes moonutustes. Sel ajal, kui hr Spencer tegi klassile üsna lihtsat etteütlust, ei kuulnud Kate muud kui vandesõnade valangut. Need saabusid ta kõrva eikusagilt. Inetud, torkivad sõnad, mille kasutamist ta poleks ise ette

HOROWITZI ÕUDUS 2

kujutanudki. Talle meenus, kuidas ta oli eelmisel suvel raadiosaateid kuulnud ja mõtiskles selle üle, kas aset polnud leidnud mitte sama. Ent need sõnad ei pärinenud mõnest raadiosaatest. Keegi ei lubaks selliseid asju otse-eetris öelda. Kate andis endast etteütlusel parima, kuid teadis, et vähemalt pool sellest läks kaduma ja tõenäoliselt tõlkis ta ülejäänu valesti. Ta andis oma paberi raske südamega ära ning kui tema sõrmeotsad hr Spenceri omadele lähenesid, tasustati teda järjekordse staatika ja mürakriiskega. Kate imestas selle üle, kuidas peaks ülejäänud päeva üldse vastu pidama. Ent ometi tundus veider see, et pärast prantsuse keele tundi töötas kuuldeaparaat laitmatult. Tal polnud matas või ajaloos mingeid probleeme ja alles napilt enne lõunavaheaega koridoris viibides hakkas aparaat taas jonnima. Samal ajal, kui tüdruk tundis sisinat oma kõrvakiledel paisumas, keeras Kate ümber. Ja tõesti, seal ta oli. Hr Spencer vantsis õpetajate tuppa, käed taskus, õlad längus. Kate vaatas, kuidas uks sulgus. Sisin lakkas. Samal pärastlõunal rääkis ta lõunavaheaja lõppedes juhtunust Martinile. Kena välimusega kolmeteistaastasel Martinil olid sinised silmad ja silmade ees rippuvad õlekarva juuksed. Ta oli kekas alati esimene, aga isegi poisi parimad sõbrad pidid tunnistama, et

MÕRVA HÄÄL

Martin polnud kõige taiplikum. Martin juurdles terve pika minuti jooksul selle üle, mida Kate äsja ütles. „Sa räägid mulle, et miski hr Spenceri juures ajab su kuuldeaparaadi lolliks? Et ta... nagu... edastab signaale või midagi?” „Täpselt seda ma ju räägingi,” vastas Kate. „Aga seda pole minuga iial juhtunud. Ma poleks üldse öelnud, et see on võimalik!” „Kuulsin kunagi ühest mehest, kes sai muudkui kontserte kõrva,” ütles Martin. „Nagu hääli ja ooperit ja klassikalist muusikat ning see hakkas teda hulluks ajama. Kavatses ennast ära tappa. Siis avastati, et tal oli tagahambas plomm ja see korjas üles raadiojaamu.” „Mis sellel kõigega minuga pistmist on?” küsis Kate. Martin kehitas õlgu. „Üritasin lihtsalt abiks olla.” Pärastlõuna näis venivat igavikuks. Kate’il rohkem prantsuse keele tunde polnud ja staatikat ta enam ei kuulnud, kuid ometi oli tal raske keskenduda. Nagu oleks ta sõitnud mingis kummitavas rongis. Mida edasi minutid tiksusid, seda enam Kate eeldas, et miski kargab talle kallale – vandesõna, järjekordne elektrooniline kisendus. Päeva lõpuks olid tüdruku närvid kildudeks ja ta otsustas, et peab vanematega sellest rääkima. Ta hakkas peaaegu mingit ärevust

HOROWITZI ÕUDUS 2

tundma. Kate ei saanud sellest aru, kuid teda haaras pöörane hirm. Heidi tuli talle järele kell neli. Sõbralik saksa lapsehoidja naeratas alalõpmata ja vahel kahtlustas Kate, et too ei mõistnud ühtki sõna. Heidi saabus oma punase Nissaniga ja Kate hakkas just sisse astuma, kui üks nõrk vingatus kõrvas sundis teda peatuma ning ümber pöörama. Ehkki ta juba teadis, mida näeb. Seal ta oligi. Hr Spencer astus parajasti kooliuksest välja, raamatupakk kaenlas. Mees kõndis ühe lähedal ootava VW Golfi poole ja komistas vist sinna jõudes, sest järsku lipsasid kõik raamatud kaenlast lahti ja kukkusid maha. Samal hetkel avanes Golfi uks ja välja astus üks naine. See pidi olema proua Spencer: kiitsakas, luine naine, kelle pruuni- ja hallisegused juuksed olid tihedalt kuklasse krunni seotud. Kõik tema ümber oli pingul. Riided – kootud kampsun ja teksad. Silmad. Liikumisviis. Ta ütles midagi oma abikaasale ja too näis vabandavat. Nad seisid Kate’i jaoks kuuldekaugusest väljas, kuid tüdruk avastas, et teeb midagi, mille puhul oli talle öeldud, et ta seda kunagi ei teeks. Ja ta teadis, et see on vale − Kate luges vestlust nende huultelt. „... nii kohmakas! Tule juba lihtsalt, George. Mul pole terve päev aega.” „Jah, kallis. Vabandust, kallis.”

MÕRVA HÄÄL

„Sa oled täielik ajaraisk! Tühine igav mees ühel tühisel igaval töökohal. Said kõik või?” „Vist küll, kallis.” Kate pilgutas silmi, vaatas kõrvale ja tundis kohe pealtkuulamise tõttu süümepiinu. Ent isegi ilma helita ja isegi nii kaugelt tajus ta naise hääles mürki. Ja taas kord mõtles Kate kahele sõnale, mida ta prantsuse keele tunnis kuulis. „Neetud lehm...” „Kas nüüd tuleb, palun, Katie?” hüüdis Heidi oma laulval häälel. Kate vaatas, kuidas hr ja pr Spencer minema sõitsid. Seejärel istus ta lapsehoidja kõrvale autosse. Kate soovis vanematega sel õhtul rääkida, aga koju jõudes avastas ta köögilaualt sedeli. Nad olid väljas õhtustamas ja pidid saabuma hilja. Tüdruk läks voodisse saadetuna oma mõtetest ja sellestsamast müksivast hirmutundest.

HOROWITZI ÕUDUS 2

Umbes nädala jooksul ei juhtunud midagi. Õhtud muutusid pimedamaks ja ilm hullemaks. Staatika jätkus, ent Kate õppis prantsuse keele tunni ajaks saatjat välja lülitama. Kui Kate luges või kirjutas, polnud seda vaja ning ta võis huuli jälgida... ehkki see oli prantsuse keeles peaaegu võimatu. Suulise töö ajal pidi tüdruk aga saatja sisse lülitama ja taluma kõike, mis sealt tuli. Ja ühe taolise tunni ajal saabuski see hääl. Nad lugesid raamatut, iga õpilane luges kordamööda prantsuse keeles ette ja tõlkis siis sõnu. Oli Kate’i kord. Ta seisis, avatud raamat käes. „Bonne-Maman arrivait toujours en taxi et ne donnait jamais de pourboire au chauffeur,” luges ta. Hr Spencer vaatas teda vesiste, tumedate silmadega. „Ma tapan ta,” sõnas mees. Kate vääratas, kuid jätkas. „Elle était petite...” „Ma tapan ta...” „... et paraissait rapetisser un peu plus chaque annee.” „Keegi ei saa teada.” „Elle avait des cheveux...” Kate tajus järsku, et kõik

MÕRVA HÄÄL

vaatavad teda. Üks või kaks tüdrukut itsitas. Ta peatus ja punastas, kuigi ei teadnudki, miks. Kõrvas kostis häirivat vingumist. Ta ootas, kuni see vaibus. „Kas sa ei kuulnud mind, Kate?” küsis hr Spencer. Ta vaatas tüdrukut hämmeldunult. „Vabandust, õpetaja?” Kate istus. Klassiruum tema ümber lõi aeglaselt pöörlema ja Kate arvas, et hakkab minestama. „Palusin sul tõlkida.” „Oi. Muidugi.” Kate üritas raamatule keskenduda. „Ma löön ta maha!” „Maha?” Kate kordas seda sõna. Õigemini, sõna lipsas üle huulte enne, kui ta pidama sai. Midagi väreles prantsuse keele õpetaja silmis. „Mida sa ütlesid?” nõudis ta. „Vana... See tähendab, vanaema!” Kate jõllitas raamatu mustvalgeid lehti ja proovis neisse kaevuda. „Vanaema tuli alati taksoga,” alustas ta. „Ja iialgi ei andnud ta juhile... iialgi ei andnud juhile...” Ta oli sõna otsa koperdanud. „Pourboire,” ütles hr Spencer. „Kavatsen ta täna mõrvata.” Käed tõusid kõikjal klassis. Õpetaja oli neilt küsinud, kas keegi teab sõna pourboire tähendust. Seda ta ju ütles. Aga Kate küll seda ei kuulnud. „Kööginoaga.”

HOROWITZI ÕUDUS 2

„Kas see tähendab jooki, õpetaja?” „Ei.” „Jootraha?” „Just. Tubli, Nicholas. Pussitan ta kööginoaga surnuks. Keegi ei saa iial teada.” Kate tõusis püsti ja ajas oma tooli kolinaga ümber. „Vabandust. Mul on halb olla.” Ta jooksis klassist välja.

Kooliõde ütles, et see tuleb külmetusest. Aga õde korrutas alati, et kõik tuleb külmetusest. Koolis visati nalja, et kui lähed õe juurde, mõlemad jalad maha raiutud ja oda kaelas turritamas, annaks ta sulle pool aspiriini ja käsiks homme tagasi tulla. Õnneks oli reede pärastlõuna. Õde soovitas Kate’il nädalavahetusel ohtralt puhata ja tubastes tingimustes püsida. Ta ei andnud isegi poolt aspiriini. Kate tegi nädalavahetusel kaht asja. Esiteks külastas tüdruk oma arsti ja korraldas asjad nii, et talle saadetaks uus kuuldeaparaat. Ometi

MÕRVA HÄÄL

teadis ta kuidagi, et raiskas vaid aega. Kuuldeaparaat töötas igas tunnis laitmatult, ainult mitte prantsuse keeles. See töötas kodus ja arsti juures. Kate võis proovida, palju kulus, aga ei suutnud mõelda välja ühtki põhjust, miks see peaks jukerdama just siis, kui ta hr Spenceri lähedale sattus. Kas Martini naeruväärses plommiloos võis olla mingi iva? Kas hr Spenceril võis olla valehammas või midagi muud, mis signaali segas? Ei, ei. Kate teadis, et käsil oli midagi muud. Midagi, millele polnud lihtsat selgitust. Ta mõtles muudkui kuuldu peale. Sõnad kõlasid nii jõhkralt, nii sihikindlalt. Need kaikusid tal peas ka magades. Kõige hullem oli see, et ta polnud ikka veel kindel, kust need pärinesid. Need ei saanud tulla hr Spencerilt endalt. Kate polnud kordagi näinud neid üle tema huulte tulemas. Niisiis üritas ta pühapäeval emale juhtunust rääkida. Üritas ja kukkus läbi. Caroline Evansi jaoks oli halb aastaaeg. Ta seadis just üles keerukat arvutisüsteemi mahe-supermarketite keti tarvis. Nagu ikka, esines alguses raskusi ja niipea, kui midagi untsu läks, sai Caroline süüdistada. Kui Kate pärast hommikueinet elutuppa astus, oli ema juba pahas tujus. Faks sülitas terve hommiku välja pabereid. Mangod vedelesid Manchesteris ja porrulaugud ei jõudnud Portugalist pärale.

HOROWITZI ÕUDUS 2

„Emps...” Caroline Evans tõstis pilgu sülearvutilt, sigaret poolel teel huultele. Ta suitsetas alati, kui uut süsteemi üles pandi. Ülejäänud aasta üritas ta suitsetamist maha jätta. „Jah, kullake?” „Ma pean sinuga rääkima millestki, mis koolis juhtus.” „Millest?” Caroline näis siiralt murelik. Nii see temaga oli. Ta muretses väga Kate’i pärast – kui tal selleks aega leidus. „Asi on ühes õpetajas. Ja mu kuuldeaparaadis...” alustas Kate, kuid siis helises telefon ja teises otsas oli ühe kaupluse IT-juht. Järsku käis kogu vestlus baitidest ja moodulitest ja kümme minutit hiljem vaidles Caroline ikka veel telefonitsi. Viimaks katkestas ema kõne. „Vabandust, kullake. Mis sa hakkasid õpetajast rääkima?” „Vahet pole,” poetas Kate. Ta oli otsustanud, et kavatseb selle asja ise lahendada. Esmaspäeval läkski ta kooli samasuguse otsusekindlusega. Tema probleemile leidus lihtne lahendus. Ta räägib hr Spenceriga isiklikult! Selgitab talle oma muret ja nad mõtlevad koos välja, mis seda põhjustab. Ent esmaspäeval hr Spencerit koolis polnudki. Niipea, kui Kate saabus, teadis ta, et midagi on

MÕRVA HÄÄL

väga valesti. Esimene tund jäeti ära ja selle asemel toimus kooli aulas koosolek. Ta nägi paari vapustatud ja endast välja viidud õpetajat. Kui ta üle kooliõue suundus, kiirustas tema juurde Martin. „Kuulsid või?” sosistas ta. Veel enne, kui Martin jõudis talle midagi öelda, astus muusikaõpetaja preili Primrose nende vahele ja Martin ei saanud enam rääkida. Brierly Hallis käis kolmsada kakskümmend last ja aulas oli kitsas. Nad istusid, külg külje kõrval, kuni personal lavale kogunes. Siis ilmus välja direktor, härra Fellner − tavaliselt erksaloomuline, humoorikas mees. Öeldi, et populaarseim direktor, kes Brierly Hallis iial olnud oli. Täna oli hr Fellner aga sünge ilmega ja väga tõsine. „Kardan, et mul on teile halbu uudiseid,” lausus ta. Miski tema hääletoonis andis kõigile mõista, et direktor hakkab rääkima kõige halvemaid uudiseid, mida on võimalik rääkida. „Oleksin eelistanud seda enne teie vanematele öelda, kuid kahjuks pole võimalik oodata. Täna õhtul on see nagunii televisioonis ja ma soovin, et kuuleksite seda esmalt minu käest.” Direktor pidas pausi. „Mõned teist on vahest juba märgata jõudnud, et hr Spencerit pole täna meie hulgas. Selle põhjuseks on see, et juhtus midagi jubedat. Tema naine on surnud. Võib-olla imestate, miks see peaks uudistesse jõudma. Noh, ma rää-

HOROWITZI ÕUDUS 2

kisin täna hommikul politseiga ja kuigi see on väga šokeeriv ning kindlasti tahavad paljud teist pärast koosolekut sellest oma klassijuhatajatega rääkida, siis… Näib, et proua Spencer mõrvati.” Sosin tõusis ruttu erutatud suminaks ja siksakitas läbi lasteridade. Kate tundis aga, otsekui oleks ta toolilt napsatud ja uperkuuti kosmosesse saadetud. Mõrvati! „Ma tapan ta!” See polnud võimalik. Mõrvad juhtusid raamatutes ja telesaadetes. Nendest loeti ajalehest või kuuldi uudistest. „Ma löön ta maha!” Hääl andis talle teada, mis tuleb. See hoiatas teda. Ja tema keeldus kuulamast. „Kellelgi pole mingit põhjust karta,” rääkis hr Fellner. „Geraldine Spencer elas Stanmore’is, siit üpris kaugel. Nii palju kui me politsei ütluste põhjal teame, rünnati teda jalutuskäigu ajal Stanmore’i pargis. Teda rünnati...” „Kööginoaga.” „... mingi noaga. Võib-olla soovis keegi teda paljaks röövida. Loomulikult jagan teiega edasist infot, kui see minuni jõuab. Praegu tundub mulle aga sobiv hetk käed kokku panna ja palvetada. Hr Spencer on meie koolis

MÕRVA HÄÄL

vaid üürikest aega õpetanud, aga sellest hoolimata on ta siin Brierly Hallis pereliige. Rääkisin temaga täna hommikul põgusalt telefonis ning hr Spencer on muidugi täiesti muserdatud. Ta jääb eemale vähemalt järgmised paar nädalat, võib-olla semestri lõpuni, kuid kindlasti lohutaks teda teadmine, et meie mõtted on temaga. Alustame Meie Isa palvest...” Ja kool palvetas. Kuid mitte Kate. Tüdrukul oli süda paha, ta piinles hirmu ja segaduse käes. Piltide pööris sähvis ta peast läbi. Seal oli hr Spencer esmakordselt koridoris kõndimas. Tema käed, mille tumedad karvad ulatusid peaaegu sõrmedeni. Ja siis jälle kooliõu, kus hr Spencer raamatud maha pillas ning naine teda autos ootas. Kate mõistis ärevusega, et ta lausa nägi proua Spencerit. Naist, kes oli nüüd surnud, kes tapeti noaga jalutuskäigu ajal. Need kaks ei tundunud olevat sel hetkel kuigi õnnelikud. Kuidas nad oleks pidanud teadma, et see jääb nende ühiste päevade reas üheks viimaseks? Kuidas nad oleks teadnud? Kas nad oleks teadnud? Kas üks neist oleks teadnud? Kate minestas – ja see oli jälle midagi sellist, mis tema arvates juhtus muidu ainult telesaadetes. Ruum läks järsu rapsakaga tema ümber keerlema

HOROWITZI ÕUDUS 2

ja tõmbus minema, kui tüdruk toolilt põrandale varises. Hiljem muidugi hakkasid teised lapsed teda mõnitama. Muidugi minestab mõni plika ainult seepärast, et kusagil pandi toime mõrv. Aga tegelikult ei mõistnud neist keegi. Hr Spencer mõrvas oma naise. Ja ainult Kate teadis seda.

Imelikul kombel mainis Martin esimesena sõna telepaatia. Martinil polnud sõnavaras kuigi palju neljasilbilisi sõnu. Ta vestles Kate’iga järgmisel päeval pärast seda, kui nad kõik suurt teadaannet kuulsid. Selleks ajaks räägiti mõrvast tõepoolest teleuudistes ja kirjutati kõigis ajalehtedes. Enamikus olid pildid Geraldine Spencerist, kuid Daily Mail ja Telegraph avaldasid pildi ka George Spencerist. Koolis ei rääkinud loomulikult keegi millestki muust ja üha raskem oli eristada fakte kõmust, kõmu kuulujuttudest ja kuulujutte fantastilistest valedest.

MÕRVA HÄÄL

Ent nii palju Kate teadis. Geraldine Spencerit pussitati kell neli laupäeva pärastlõunal, kui ta oma puudliga Stanmore’i pargis jalutas. Politsei polnud mõrvarelva veel leidnud. Juurdlust juhtiva vanemuurija sõnul olnuks see välja ilmumise korral ülitähtis vihje. Tunnistajaid polnud. Geraldine Spencer oli surres neljakümne kahe aastane ja tema abielu George Spenceriga kestis seitseteist aastat. Neil polnud lapsi. Üllataval kombel oli proua Spencer jõukas naine. Selgus, et tema isale oli kuulunud hotellikett ja Geraldine päris paar aastat varem suure summa. See kõik pidi minema nüüd ta abikaasale. George Spencer oli mõrvas peamine kahtlusalune. Politsei küsitles teda... üks või mitu korda. Sõltus sellest, keda uskuda. Ent tundus, et õpetajal oli alibi. Ta läks sel pärastlõunal kinno. Mõrvarelvata polnud tema vastu absoluutselt mingeid tõendeid. Nüüd istus ta kodus. Alex Buford, Kate’i klassivend elas lausa Stanmore’i lähistel. Too poiss rääkis, et tema ema nägi matustel hr Spencerit kontrollimatult nuuksumas ja ühel hetkel proovis mees koguni abikaasa hauda viskuda. Ent peaaegu miski, mida Alex rääkis, polnud tõsi ja keegi ei uskunud teda enam nüüdseks. Ehkki Kate’i narriti koosoleku ajal minestamise

HOROWITZI ÕUDUS 2

pärast lakkamatult, ei lausunud ta midagi. Vähemalt mitte esimesel päeval. Ent teise päeva lõpuks sai tal kõrini ja pärast viimast tundi tõmbas Kate Martini kõrvale ning kirjeldas punktipealt juhtunut – mitte seepärast, et Martin oleks osanud tema arvates teda aidata, vaid lihtsalt selleks, et muret südamelt ära saada. Vähemalt Martin tema üle ei naernud. Ega keeldunud teda uskumast. Poiss kuulas vaikides, sügas pead ja edastas viimaks oma arvamuse. „See hääl, mida sa kuulsid. Kui see polnud raadio ja tema seda ei öelnud… Kas sa ei arva, et see võis olla... nagu, midagi sellist, mida ta mõtles? Nagu telepaatia või midagi?” „Telepaatia?” „Nägin seda kord ühes telesaates. Ühest mehest, kes oskab painutada lusikaid ja muud värki. Ühesõnaga, ta tegi sellist trikki, kus keegi joonistab midagi paberilehele ja paneb selle kinnisesse ümbrikusse. Ja siis joonistas tema samasuguse pildi. Ütles, et oskab lugeda teise inimese mõtteid. Päriselt tegigi seda! Sest ta oli telepaatiline.” „Aga, Martin! Mina ei saa teiste mõtteid lugeda!” „Ma tean. Aga äkki on sellel midagi pistmist... Ma ei tea. Aga sa ütlesid, et sel hetkel, kui sa teda kohtasid, läks kuuldeaparaat täitsa segaseks. Nii et äkki

MÕRVA HÄÄL

sa mingil põhjusel ei kuule seda, mida ta ütleb, aga kuuled seda, mida ta mõtleb.” „See on tobe...” Kate kahetses neid sõnu kohe pärast ütlemist. Martin näis mossitavat ja Kate mõistis, et oli teda solvanud. Martin teadis isegi, et on üsna tuhm. Ta ütles seda ka ise. Aga talle ei meeldinud sugugi, kui teda koheldi nii, nagu ta oleks tuhm. Kate sirutas käe välja ja asetas selle Martini käsivarrele. „Ma mõtlen, et see kõlab tobedalt. Aga... Mina ei tea...!” Ja mida enam ta seda kaalus, seda enam hakkas ta mõtisklema, ega Martin ometi juhuslikult tõe otsa ei koperdanud. George Spencer ei armastanud oma naist. Nii palju teadis Kate sellest põgusast vaatepildist kooliõuel. Viisist, kuidas nad koos olid. Hääl ütles talle, et mees kavatseb naise mõrvata, teda kööginoaga pussitada. Ja just nii see juhtuski. Martinil oli õigus. Ainsad korrad, kui kuuldeaparaat jupsis, juhtusid hr Spenceri läheduses. Nii et äkki, võimatul kombel, oli see edastanud... ... mitte seda, mida ta ütles. Vaid seda, mida ta mõtles. Kate tõstis vastuvõtja rinnataskust välja ja põrnitses seda. Väike hõbedane karp näis nii tillukese, nii lihtlabasena. Ehkki tüdruk sõltus sellest iga päev, ei

HOROWITZI ÕUDUS 2

pööranud ta sellele asjandusele tegelikult kuigi palju tähelepanu. See oli pelgalt masin. Martin ajas end järsku püsti. Poiss märkas, kuidas tema ema BMW kabrioletiga maja ette vuras. Martini vanemad olid lahutatud ja, nagu talle meeldis Kate’ile sageli korrutada, sai emme endale maja, auto, raha... kõik, sealhulgas tema! „Tead mis,” pobises ta, „sinu pärast loodan, et sa pole telepaatiline.” „Mis mõttes?” küsis Kate. „Noh, kui hr Spencer koksaski oma naise maha ja sina tead, mida ta mõtleb. Mida sa siis pihta hakkad, kui hr Spencer tagasi tuleb?”

VII

Hr Spencer oli tagasi kaks nädalat enne semestri lõppu. Direktor pidas koosolekul järjekordse kõne päev enne, kui õpetaja saabus. „Hr Spencer avaldas soovi tagasi tulla enne semestri lõppu, sest soovib väga, et elu naaseks normaalsusesse niipea kui võimalik. Olen kindel, et

MÕRVA HÄÄL

meie kõik siin Brierly Hallis anname tema aitamiseks endast parima. Nagu te kindlasti teate, pole politseil siiani õnnestunud leida seda jõletut inimest, kes ründas ja tappis Geraldine Spenceri. Hr Spencerit küsitleti muidugi tema abikaasa surma osas, kuid väga tähtis on mõista, et seda peetakse sellist tüüpi juurdluse juures täiesti normaalseks. Pole kahtlustki, et hr Spencer ei ole kuidagi seotud. Pean teilt kõigilt paluma, et oleksite õrnad ja kaastundlikud. Jõulud on vaid mõne nädala kaugusel. Ootame parem pühi ja jätame selle jubeda juhtumi selja taha.” Ja seal ta oligi, järsku, justkui poleks vahepeal kusagile kadunud. Hr Spencer oli kõhnem ja mõned ütlesid, et ta juustes helkis kriipsu võrra rohkem halli. Mees kõndis aeglasemalt ja rääkides kõlas ta hääles pehmust, isegi nukrust, mida seal varem polnud. Üks asi oli veel tema puhul teisiti. Ta kandis uusi riideid: uut pintsakut ja musti läikivaid kingi, mis astudes veidi kiuksusid. Kate’i jaoks oli prantsuse keel päeva esimene tund – ja ta pelgas seda. Kui Kate koos teiste lastega klassiruumi voogas, nägi ta Martini üles tõstetud kätt, kaks sõrme risti. Isegi praegu polnud Kate kindel, kas Martin võtab teda tõsiselt või mitte. Martin armastas ulmet ja Marveli koomikseid ning vahel mõtiskles Kate, kas poiss üldse teadis, kus lõppes päris elu ning

HOROWITZI ÕUDUS 2

algas fantaasia. Kõik istusid oma kohale. Hr Spencer seisis tahvli ees ja kirjutas välja tegusõna aimer tingivat käänet. Ta pööras ümber ja kõnetas neid. „Pääsesin sellega. Lõin selle vana lehma maha ja politsei ei saanud mulle näppugi külge!” Esireas istuv Kate tõi kuuldavale summutatud karje. Õpetaja tumedad silmad hüppasid järsku temale. „Mis viga, Kate?” „Ei midagi, õpetaja.” „Sain ta raha. Olen rikas! Ja temast vaba.” Kuuldeaparaat vingus. Kate väänles oma kohal. Kõik vaatasid teda arusaamatult. Hr Spencer ka. Tüdruk nägi hämmeldust õpetaja näol. Veel hullem, ta kuulis seda. „Jälle see plika! Mis tal viga on? Kas ta teab midagi või? Ei! See pole võimalik. Aga miks ta siis mind niimoodi jõllitab?” Kate sundis pilgu mujale. „Vahib mujale! Nagu teaks, mida ma mõtlen! Ei. Ära ole rumal. Ta ei tea midagi. Politsei ei tea midagi. Nuga! Nad pole nuga leidnud. Nad ei leia nuga kunagi.” Kate ei talunud seda enam. Kuuldeaparaat kriiskas ja sumises tal kõrvas. Kate avas kärmelt õpiku ja mattus sellesse, lootuses, et sõnadele keskendudes saaks ta häält summutada.

MÕRVA HÄÄL

Ja see töötas. Tema pead täitis endiselt staatika, ent kusagil kauguses kuulis ta hr Spencerit läbi klassi kõndimas – kiuks, kiuks, kiuks. Uute kingade hääl tuli ainsana täiuslikult läbi. Nüüd rääkis ta ülejäänud klassile. „Tingiva käände moodustamiseks võetakse infinitiiv aimer ja lisatakse...” Mingi ime läbi jõudis Kate tunni lõpuni paigal istuda, ehkki need oli tema elu pikimad viiskümmend minutit. Viimaks kõlas koolikell ja sellele järgnes tavapärane raamatute sahin ning lauaplaatide kinni põrutamine. „Näen teid homme,” hüüdis hr Spencer üle lärmi. Siis... „Kate! Kas võiksin sinuga palun paar sõna rääkida?” Kate tardus. Ta heitis meeleheitliku pilgu Martinile, kuid poiss kehitas abitult õlgu ja asutas end juba lahkuma. Hetkeks ahvatles Kate’i mõte joosta. Ent see olnuks naeruväärne. Kuhu ta läheks? Ta sundis end mitte paanitsema. Polnud midagi, mida hr Spencer sai teha. Mitte siin, koolis, keset päeva. Tüdruk keeras end aeglaselt ümber ja vaatas laua taga istuvat õpetajat. Kuuldeaparaat ragises. Kate kõndis õpetaja juurde. Järsku olid klassis vaid nemad kaks. „Kas midagi on lahti?” küsis hr Spencer. „Mida sa tead? Kuidas sa seda tead? Ma tapsin Dina! Tapsin oma naise! Pussitasin ta noaga surnuks.”

HOROWITZI ÕUDUS 2

„Midagi pole lahti, õpetaja,” valetas Kate. Ta pidi keskenduma. Kuula esimest häält. Eira teist. „Sa käitusid tunnis väga imelikult.” „Nad ei saa nuga leida. Nuga on minu käes.” „Mu kuuldeaparaat... see... see ei tööta hästi,” ütles Kate. Ta anus sisimas, et mees lõpetaks. Ta ei tahtnud teada. „See on varukapis.” „Sa peaksid laskma selle üle vaadata,” sõnas hr Spencer. „Jah, õpetaja.” „Varukapis. Varukapis. Sinna ei vaata mitte keegi. Keegi ei tea.” Nüüd põrnitses hr Spencer teda, nagu üritaks tüdruku pea sisse näha. Kate sundis end mõjuma tavapäraselt, teesklema, et midagi ei toimu. Õpetaja kahtlustas. Kate teadis seda. Ta pidi õpetaja usalduse võitma. „Väga vabandan, õpetaja,” kogeles ta. „Ma mõtlen, meil kõigil on väga kahju sellest, mis Dinaga juhtus. Kindlasti leiab politsei üles selle, kes seda tegi. Te olete ilmselt väga kurb.” „Olen väga kurb,” ütles hr Spencer. Siis aga kortsutas ta kulmu. „Miks sa tema kohta Dina ütlesid?” küsis ta. Kuuldeaparaat ulgus.

MÕRVA HÄÄL

„Arvasin, et see oli tema nimi,” vastas Kate. „Tema nimi oli Geraldine. Mina kutsusin teda Dinaks. Aga ma ütlen sulle midagi väga veidrat, Kate. Mina olin ainus, kes teda niimoodi kutsus. Ja mitte keegi ei teadnud seda. See oli privaatne hüüdnimi.” „Ma arvasin...” „Mida sa arvasid, Kate? Kuidas ja kust sa seda nime tead?” „Lihtsalt arvasin, et see on tema nimi, õpetaja.” Hr Spenceri pilk tühjenes ja esmakordselt lakkas müra Kate’i peas. Õpetaja tõusis ja Kate astus paratamatult sammu tagasi. Kate kartis teda. Ja õpetaja teadis seda. See oli ilmselge. „Lase see kuuldeaparaat kindlasti üle vaadata, Kate,” sõnas hr Spencer. „Ma ei taha, et sa prantsuse keele kaunist kõlast ilma jääks.” „Jah, õpetaja.” „No selge. Võid minna.” Kate korjas kergendatult asjad kokku ja kõndis ukseni. Just siis, kui tüdruk hakkas välja astuma, hüüdis õpetaja teda. „Stopp, Kate. Tahan sulle midagi öelda.” „Jah, õpetaja?” Ta peatus ja pöördus. Ning taipas siis, et õpetaja oli ta lõksu püüdnud. Hr Spencer polnud sõnagi lausunud. Ta oli seda mõelnud. Olgugi, et ta kahtlused näisid hullumeel-

HOROWITZI ÕUDUS 2

setena, otsustas ta need proovile panna. Ja nüüd ta teadis. Kate avas rääkimiseks suu, kuid nägi mehe tumedates silmades järsult lahvatavat julmust. Tüdruk aimas, et Geraldine Spencer võis näha täpselt sama enne, kui see terav nuga temasse lõikus. Kate jooksis uksest välja ja koridori mööda edasi kordagi peatumata ning selja taha vaatamata.

VIII

Mida ta sai üldse teha? Ta võiks hr Fellneri jutule minna. Paraku teadis Kate ette, et direktor ei usuks iialgi ühtegi tema sõna. Peamine erinevus täiskasvanute ja laste vahel pole mitte see, et täiskasvanud on vanemad, suuremad, targemad või kogenumad. Nad lihtsalt ei usu sind. Täiskasvanud peavad alati kohe kõigele selgituse leidma ja Kate teadis, et hr Fellneri juurde minnes kohtleks too teda kas hüsteeriku või hulluna. Kindlasti ei usuks hr Fellner teda. Ta võiks vanemate juurde minna. Ent ka see pol-

MÕRVA HÄÄL

nud kerge. Isa sõitis kolmeks päevaks mingisse Zürichi panka. Ema külastas klienti Edinburghis ja pidi saabuma alles nädala lõpus. See jättis alles Heidi, kuid ainuüksi lapsehoidjale rääkimiseks kuluks terve päev ja isegi siis oleks tüdrukul põhjust kahelda, kas too saaks midagi ette võtta. Kas ta peaks helistama politseisse? Ei. Politseinikud on ka täiskasvanud. Parimal juhul kohtleks nad telefonikõnet mingi julma naljana. Asja tuum peitus selles, et kui Martin kõrvale jätta, polnud maailmas ilmselt kedagi, kes tema lugu tõsiselt võtaks... telepaatiast või millest iganes see oli. Ta polnud veel kindel selleski, et ta ise ka seda uskus. „Jama on selles, et sul pole mingeid tõendeid,” tõdes Martin. Kate rääkis lõuna ajal talle juhtunust ja taas kord suutis Martin teda üllatada. Ta ei kahelnud üheski tüdruku sõnas. Ja jällegi oli Martinil õigus. „Tõendeid?” „Ainult sinu sõna tema vastu. Ja kui räägid politseile telepaatiast ja muust sellisest, peavad nad sind püstihulluks.” „Ega mina pole see, kes on hull!” Kate’ile meenus lõõmav pilk hr Spenceri silmis ja ta judistas end. „Aga nuga?” „Mis sellega on?” Kate ei tahtnud sellele isegi mõelda.

HOROWITZI ÕUDUS 2

„Sina tead ju, kus see on!” See on kapis. Nii oli hr Spencer öelnud – õigemini, mõelnud. Brierly Hall oli eksisteerinud umbkaudu sada viiskümmend aastat. Juba viktoriaanlikul ajastul tegutses see koolina. Muidugi suurem osa sellest ehitati hiljem ümber. Mida edukamaks kool muutus, seda rohkem raha see ligi meelitas ning kaheksakümnendatel-üheksakümnendatel lisati aula, muusikatiib, kolm uut klassiruumi ja küttega bassein. Aga kooli põhituumik oli vana. Keskne hoone (A-plokk) pärines hoopis muust sajandist − paksud kahhelseinad, paljad puitpõrandad, kaarjad aknad ja keldris rida tolmuseid ruume ning looklevad koridorid kuumaveepaakide, küttesüsteemide ja generaatoritega. Söögisaal ja direktori kabinet asusid A-plokis. Samuti õpetajate tuba. Ja selle vastasseinas kõrgus rida puust kappe, iga õpetaja jaoks üks. „See on varukapis.” „Vean kihla, et sellel on tema sõrmejäljed,” poetas Martin. „Ja tema naise vere pritsmed...” „Ole vait, Martin!” Kate ei tahtnud seda kuulda. Aga Martin jätkas, ise põnevil. „Kui saaksid noa kätte, peab politsei sind uskuma. Isegi see poleks tähtis, kuidas sa selle leidsid. Sa ei lugenud siis, mida politsei ütles? Et see on ülitähtis vihje.”

MÕRVA HÄÄL

„Jah! Aga kuidas ma peaks selle kätte saama?” küsis Kate õnnetult. „Kapid on õpetajate toas ja meid ei lubata kaugeltki nende lähedale.” „Sa võiksid sinna hiilida...” „Kui kõik on kohal?” „Võiksid seda pärast tunde teha.” „Millal?” „Täna! Mina aitan sind. Võiksime seda koos teha.” „Aga kui hr Spencer aimab, et mina tean noa kohta...” „Ta ei tea!” julgustas Martin tüdrukut. „Sina tead ainult seetõttu, et kuulsid hr Spencerit sellest mõtlemas. Aga kuidas oleks tema teadnud, et ta sellest siis mõtleb? Kui saad noa kätte, on sul tõend olemas. Ja kui sul on tõend, võid politseisse minna...” „Ma pole sugugi kindel.” Kate ohkas sügavalt. „Mis siis, kui keegi meid näeb? Ja seal on pime...” „See võtab ainult kaks minutit.” Martin naeratas ja Kate nägi, et sõbra jaoks on see vaid üks hullumeelne seiklus. Miski, millega hiljem kiidelda. Kate’i jaoks olid asjad teisiti. Tema viibis hr Spenceri peas. Ta teadis, mis seal on. „Lubad, et jääd minu juurde?” küsis Kate. „Luban!” „Okei.” Õhtul pidid toimuma sportmängud ja loomulikult olid nad kahekesi vastasvõistkonda-

HOROWITZI ÕUDUS 2

des. „Kohtun sinuga tualettide juures. Kolmveerand kolm.” „Olen kohal.”

Muidugi teda polnud. See pidanuks käima kergelt, aga kõik läks nihu. Samal päeval avastas Kate end hiljem viimaseid lapsi silmitsemas, kes koolist väljudes neid ootavatesse autodesse valgusid. Pärast lõunat oli ta Heidile helistanud ja öelnud, et jääb hiljaks. Heidi nõustus tulema pool viis. „Halb fünf.” Kate tõlkis selle igaks juhuks ära. Ta piidles kella. Ainult kümme minutit neljani, aga Martinist polnud märkigi. Lähedal toimus liikumine ja Kate nägi mööda ruttamas veel üht poissi Sam Twiveyt, kes oli hiljaks jäänud nagu alati. Kate hüüdis teda. „Sam?” Poiss märkas tüdrukut ja peatus. „Martinit oled näinud?” „Sa ei kuulnudki või? Ta sai jalgpallis viga.” „Mida?”

MÕRVA HÄÄL

„Keegi lõi talle jalaga... tead küll kuhu. Kanti minema. Ta emme tuli talle järele ja viis ta koju.” Poiss vaatas süngesse hämarusse. „Mu paps on siin. Pean minema...” Niisiis jäi Kate üksi. Mõistlik olnuks muidugi lahkuda. Koolist ära minna ja koju sõita. Oli pime ja õhus hõljusid mõned udukiharad. Need rippusid tee kohal ja moodustasid justkui ekraani, mis eraldas teda maailmast väljaspool Brierly Halli. Tema teada olid kõik õpetajad lahkunud. Ta oli ihuüksi. Heidi ei pidanud jõudma enne kui kahekümne viie minuti pärast. Oli külm. Parem olnuks sees oodata... nii ta endale ütles. Aga juba ümber pöörates ja tagasi A-plokki kõndides teadis Kate, mida kavatseb teha. Ta pidi noa üles leidma. Kate lihtsalt ei talunud seda enam. Prantsuse keele tunni ootamist ja arutlemist selle üle, mida ta järgmine kord kuuleb. Tüdruk soovis, et kõik läbi saaks ning ta kavatses teha seda nüüd ja kohe. Martiniga või Martinita. Otsi üles nuga. Vii politseisse. Räägi ära oma lugu. Uskugu siis teda või mitte, vähemalt laiutaks neil tõend nina all. Nad peaks seejärel midagi ette võtma. Imelik oli koolis omaette kõndida. Tavaliselt täitsid koridore liikumine ja värvid, ühest klassist teise sööstvad lapsed, lahti paiskuvad ja kinni lendavad

HOROWITZI ÕUDUS 2

uksed. Tühjana paistis kõik teistmoodi. Laed mõjusid kõrgemana. Koridorid pikemana. Seintel rippuvad fotod õpetajatest ja vilistlastest kumasid järsku tontlikult ja Kate judistas end. Suurem osa neist piltidest oli üles võetud aastakümneid tagasi ja nüüd kikivarvul õpetajate toa poole tippides vahtis enamik must-valgetest nägudest tüdrukut moel, nagu tooks tervitusi teisest ilmast. Kate jõudis topeltusteni. Tühjus muutis need suuremaks ja raskemaks ning tüdrukule tundus, et ta pidi nende avamiseks kasutama kogu jõudu. Nagu need ei sooviks, et ta sealt läbi läheks. Miski liigutas. Ta peatus ja käänas end teistpidi, eeldades kedagi selja taga näha, kuid koridoris polnud hingelistki. Ainult igast küljest tema poole roomavad varjud. See oli rumal. See oli viga. Ent juba oli hilja. Ta oli peaaegu kohal. Sama hästi võis sellega ühele poole saada. Kate avas salamisi õpetajate toa ukse. Lapsi ei lubatud siia kunagi, mitte ühelgi ajahetkel ja Kate tundis salvavat süütorget, kui ta üle lävepaku astus. Ruum oli nii segamini ja koristamata. Pooled tugitoolid ilmutasid suuri väsimusemärke (natuke nagu need inimesedki, kes seal istusid, mõtles ta). Kate haistis sigaretisuitsu lõhna, ehkki direktor pidas neile alalõpmata loengut suitsetamise ohtudest. Tundus,

MÕRVA HÄÄL

nagu hiiliks ta mustkunstietenduse ajal lava taha. Või piiluks uhke restorani kööki. See oli see pool koolist, mida Kate poleks pidanud nägema. Ta läks läbi nii kiiresti kui sai. Kappidega koridor seisis vastasseinas. See ühendas õpetajate tuba järjekordse väljapääsuga, mida kasutati ainult tulekahjuõppuse korral. Seepärast Kate teadiski, kus kapid asuvad. Nüüd igatses ta taskulambi järele. Ruumis oli ainult kaks akent ja needki kõrgel. Kaame ja valge udu nühkis end akna vastu. Sisse pääses vähe valgust. Kaheksateist pahklikku puidust kappi seisid külg külje kõrval ühe seina vastas. Kasutusel oli neliteist. Igaühel valge papist ristkülik, millele oli mustade tähtedega kirjutatud: ELLIS, THOMPSON, STANDRING, PRIESTMAN... Uksi hoidsid kinni erineva kuju ja suurusega tabalukud, mõned võtmete jaoks, teised koodidega. Neli kappi üsna koridori lõpus olid tähistamata. Ühel oli katkine hing ja uks rippus kõvera nurga all. Varukapid. Seda hr Spencer mõtleski. Sinna ta noa peitiski. Esimene kapp oli tühi. Teine, see katkise uksega, sisaldas hallitanud raamatupakki. Kate avas kolmanda kapi ja tõmbus ehmunult tagasi, kui pruun ja karvane ämblik välja ronis ja üle põranda sibas. Niisiis jäi ainult üks kapp, see kõige äärmine. Kate küünitas

HOROWITZI ÕUDUS 2

ukse poole ja tõmbas selle lahti. Nurka oli visatud pamp, mis meenutas vanu riideid. Kas sinna sisse oli midagi mähitud? Kuuldeaparaat plahvatas kõrvas ellu. Üks käsi puudutas ta õlga. „Otsid seda või?” küsis hr Spencer. Kate keeras kannapealt ringi ja viskus seljaga vastu seina, šokk ja uskmatus kehas ringlemas. Prantsuse keele õpetaja kõrgus ta kohal, silmad sumedas õhtuvalguses kiiskamas, huuled üle hammaste tõmbunud. Ta hoidis käes kööginuga. „Mõtlesin, kas sa ikka tuled,” sosistas mees. „Ma ei saanud olla kindel. Klassis. Ent kuidagi ma aimasin, et nägid mind läbi. Sa teadsid noast? Kuidas sa tegid seda, Kate? Kas oskad mõtteid lugeda?” „Pean ta tapma...” „Kas tead, millest ma praegu mõtlen?” Kate üritas rääkida, ent sõnu ei tulnud. Ta ei suutnud end liigutada. Toores hirm pühkis korraga ära kogu jõu. Kate sundis end hinge tõmbama. „Te tapsite oma naise...” Hr Spencer noogutas. Ta higistas. Kate nägi higimulle mehe laubal. Üks nire jooksis mööda näokülge alla. Rääkides oli ta hääl vaikne ja sõnad veeresid üksteise järel välja. „Jah. Tapsin jah. Sa oled alles laps. Sa ei mõista. See naine! Alati näägutas mu kallal. Iial

MÕRVA HÄÄL

polnud miski tema jaoks piisavalt hea. Ei jätnud mind kunagi rahule. Seitse aastat täis õudust! Lapsi polnud. Armastust polnud. Nautis julmust minu vastu. Aga ma ei saanud lahutada. Maja oli tema oma. Raha tema oma. Ta oleks võtnud kõik. Ja iga päev muudkui saagis mu kallal. Ma vihkasin teda. Ja lõpuks ma lihtsalt ei kannatanud enam välja...” „Pean ta tapma. Ta ei tohi rääkida...” Kate kuulis, mida mees mõtles. Sõnad olid sama selged kui need, mida ta välja paiskas. Kate pidi õpetaja tähelepanu kõrvale juhtima. Võida aega. Las räägib. Keegi kindlasti tuleb... „Miks te noa siia peitsite?” küsis Kate. „Kuhugi pidin selle ju panema! Mõrvarelv. Nad on kavalad... see politsei. Nad teaks, et see on minu. Ma ei saanud seda ära visata. See leitaks üles. Niisiis peitsin ära, aga mitte oma kappi. Sinna nad vaatasid. Teadsin, et vaatavad.” Ta naeratas. Tatipritsmed katsid ta huuli ja takerdusid habemesasisse. „Aga vanasse kappi. Nende riiete alla. Selle peale ei tulnud keegi.” „Peale sinu. Kas lugesid mu mõtteid? Kas loed neid ka praegu?” „Te ei saa mulle midagi halba teha,” alustas Kate. „Saan küll.” „Olen teist rääkinud. Emmele ja issile...” „Plika valetab.”

HOROWITZI ÕUDUS 2

„Kui teete mulle viga, saavad inimesed teada...” Ja siis Kate nägi seda. Seekord mitte sõnu. Pilte. Hirmsaid pilte, mis liikusid hr Spenceri peas. Nuga suskamas ettepoole. Sisenemas naise ihusse. Ta kavatses Kate’i tappa, sest oli otsustanud, et tal pole valikut. Kate kaoks ja äkki ta isegi pääseks puhta nahaga. Mis vahet seal üldse oli? Ta juba oli mõrvar. Üks surm veel ei muudaks enam midagi. Kate nägi mehe mõtteid. Nägi teda nuga tahapoole tõmbamas sekund enne seda, kui mees seda päriselt tegi. Ja see Kate’i päästiski. Tüdruk kriiskas ja viskus edasi, mehe suunas. See lõi hr Spenceri tasakaalust välja. Pool sekundit hiljem oleks nuga tema poole vihisenud, kuid Kate oli temast pool sekundit ees. Mingil viisil õnnestus Kate’il jalgele rabeleda ja mööda koridori tagasi õpetajate tuppa kihutada, teades samas, et hr Spencer on vaid mõne sentimeetri kaugusel. „Tule tagasi! Tapa ta! Väike värdjas! Sure!” Sõnad rammisid läbi kuuldeaparaadi Kate’i kolpa. Staatika ulgus ja sisistas. Paanikast pime Kate koperdas läbi tühja õpetajate toa, põrutas vastu lauda ja peaaegu kaotas tasakaalu. Tüdruku käsi vehkis ringi ja tabas ukse kõrval seisvat põrandalampi. Kate sikutas ja tõmbas selle enda järel ümber. Lamp tabas hr Spencerit ja selle juhe takerdus talle jalgu. Kate kuu-

MÕRVA HÄÄL

lis, kuidas mees karjatas ja kukkus. Ja juba oligi Kate ukse juures. Tüdruk lajatas selle enda järel kinni ja ihkas südamest, et tal oleks selle jaoks võti. Hingetõmmetki tegemata sööstis ta koridori mööda edasi mahajäetud kooli pimedusse. Ta läks valele poole. Kate tundis kuklas tuulekest, kui uks tema järel lahti lendas. Tüdruk teadis, et oleks pidanud suunduma päästva väljapääsu ning tänava poole. Tema ees olid söögisaal, sekretäri kabinet ja trepid, millest üks viis üles klassidesse, teine alla keldrisse. Kumb? Ta tõmbas söögisaali ukse lahti. Pikad tühjade laudade rivid, nende taga köögiluugid. Ei. Mitte sinna. Seal jääks ta lõksu. Kate jättis ukse lahti lootuses, et hr Spencer jääks seda pettemanöövrit uskuma. Selle asemel valis ta trepi. Üles või alla? Alla jõuaks kiiremini. Ent see oli samuti viga. Trepp viis keldrisse. Järjekordne umbtee. „Kus ta on? Kus ta on? Kus ta on?” Kate kuulis vaid mehe mõtteid. Ta oli tempot aeglustanud. Ilmselt liikus veel ülemise korruse koridoris. „Siin sees...?” Kate tardus. Hr Spencer seisis söögisaali ukse taga. Mees piilus tühjast ukseavast sisse. Ja võib-olla seisnes asi selles, et kool oli tühi, või selles, et polnud segavaid tegureid. Igal juhul ei edastatud Kate’ile

HOROWITZI ÕUDUS 2

mitte ainult tema mõtteid. Tüdruk nägi ka läbi mehe silmade. „Kuula! Midagi! On ta siin sees? Ei. Ta ei läheks sinna. Aga ta ei saa olla kaugel. Otsi üles. Tapa ära. Lõika kõri läbi ja mata maha. Keegi ei saa teada.” Kate astus paar sammu edasi. Kate ei näinud midagi. Üldse mitte midagi. Ta oli käinud keldris vaid üks kord... kihlveo tõttu. Ta mäletas pikka, madala laega ruumi, kust viisid igale poole käigud, umbes nagu veinikeldris. Seal oli masinaid. Tüdruk kuulis juba nende uminat. Ühel pool seisis rida elektrigeneraatoreid ja kaablite ning torude segapundar. Keldris oli väga soe, sest siin asusid ka küttesüsteemid. Kate tahtis tulesid põlema panna, ent teadis, et ei tohi. See meelitaks mehe siia. Ja väljapääsu polnud. Kusagil tema pea kohal kuulis Kate põrandalauda kriiksumas. Ei. Ta ei saanud seda kuulda. Küll aga hr Spencer. Kate kuulis nüüd tema kõrvadega! Õpetaja jõudis trepini. „Kus plika on? Kas ta läks üles? Üles...” Veel üks kääks. Õpetaja läks trepist. Läks üles. Kate tuikus pimeduses ja peaaegu minestas kergendusest, kuid siis õpetaja peatus. „Ei! Oleksin teda kuulnud. Trepil pole vaipa. Kui ta oleks üles läinud, oleks ma teda kuulnud. Plika pidi

MÕRVA HÄÄL

minema alla.” Kate kuulis teda pööramas. Kuulis teda alla tulemas. Kate oli justkui halvatud. Ta nägi kunagi loodustunnis üht miljoneid aastaid vana putukat, kelle merevaik lõksu püüdis. Nüüd tundis ta end samamoodi, tintjas pimedus lömastas teda. Ta ei suutnud hingata. Kiuks. Kiuks. Kiuks. Prantsuse keele õpetaja kõndis oma uute kingadega aeglaselt trepist alla. Kate taganes. Ta vasak käsi puudutas seina. Käis kõlks, kui käekell millegi vastu puutus, metall metalli pihta. Hääl oli ülivaikne, aga õpetaja kuulis seda. „Ta on siin. Kus on lüliti? Ma ei leia lülitit. Oot...” Mees avastas koridoris lüliti ja pani lambi põlema. Kollane valgus tulvas läbi ukseava sisse, kuid jõudis ruumis vaid poole peale. Kate litsus end tagasi. Ta seisis kahe kobaka masina vahel. Jämedad kaablid surusid talle selga. Õhus lõhnas kuuma metalli järele. Ta katsus end nii pisikeseks muuta kui võimalik. Mida tegi hr Spencer? Kate sulges silmad ja keskendus. Mõtle! Ja järsku nägi Kate seda, mida nägi õpetaja. Justkui oleks mees tema peas ja vaataks tema silmadega. Kate nägi nuga, mida hr Spencer käes hoidis. Selle pikk ja õel tera lõikas õhku, kui õpetaja seda enda

HOROWITZI ÕUDUS 2

ees kandis. Kate nägi kitsast keldrit, kaablid seintel siuglemas. Ta nägi kahe generaatori vahel tumedat varjulaiku ja teadis kabuhirmus, et seal ta end peitiski ning õpetaja vaatab otse tema poole. Aga kas õpetaja teadis, et ta on seal? Kate nägi vaid pilte. Sõnu ta ei kuulnud. Õpetaja hakkas tema poole kõndima ja Kate’ile tundus, nagu näeks ta iseennast telekast. Ta ei saanud midagi teha. Kohe ta mõrvatakse, ent samal ajal on ta ka ise mõrvar, kes vaatab õpetaja silmadega. Ta ei suutnud karjuda. Ta ei saanud joosta. Ta sai ainult oodata. Õpetaja peatus tema ees. Ent Kate teadis, et mees polnud teda silmanud, sest tema ise ei näinud ennast. Õpetaja kõhkles ega polnud kindel. Kui Kate tahtis midagi teha, tuli seda teha nüüd. Kate kriiskas, virutas jalaga ning lõi hr Spencerit kõigest jõust. Hr Spencer vibutas noaga. Ja nüüd tajus Kate liikumist. Ta tundis ajust kätte saadetud signaali. Kate teadis, mida õpetaja teeb, samal hetkel, kui ta seda tegi. Kate viskus maha. Nuga ei tabanud. Ja siis ründas teda silmipimestav plahvatus. Röögatus. Kõikjal Kate’i ümber lahvatasid sädemed ja side tema ning prantsuse keele õpetaja vahel rebiti lõhki. Nuga oli sisenenud üle Kate’i pea ühte kaab-

MÕRVA HÄÄL

lisse tema taga. Kui ta oleks sel hetkel hr Spenceri mõtteid lugenud, saanuks ta teada, mis tunne on elektrilöögi kätte jääda. Õpetaja seisis veel püsti. Elekter raksus ja sähvis. Õhku täitis kõrbelõhn. Siis käis pauk, kui generaator lühisesse sattus ja õpetaja kukkus ühele küljele. Nuuksuv Kate ajas end jalgele ja tuikus ruumist välja pooleldi pimedana, suits silmis, hais sõõrmetes, karje endiselt kurgus kinni. Tema kuuldeaparaat oli kõrvast välja löödud. Ta surus selle automaatselt tagasi. Vaikus. Ta ei kuulnud midagi − see oli lõpuks ometi möödas.

Keegi ei saanud iial teada, mis sel ööl juhtus. Heidi oli ainus, kes Kate’i nägi, kui too kahvatu ja värisevana tühjast koolist välja vaarus. Loomulikult lapsehoidja muretses. Kate ei lausunud ainsatki sõna, kui nad kahekesi koju sõitsid. Ta kössitas Nissani tagaistmel, käsivarred ristis, käelabad kramplikult õlgadel. Tahavaatepeeglisse kiikav Heidi nägi,

HOROWITZI ÕUDUS 2

et tüdruk nuttis. Kui nad koju jõudsid, tahtis sakslannast lapsehoidja arstile helistada, kuid lasi Kate’il end ümber veenda. Pealegi oli Heidi inglise keel nii kehv. Ja ta võttis juba vastu otsuse naasta Heidelbergi. Ta ei tahtnud sekeldusi. Kate tuli toime omal moel. Sel ööl ta ei maganud, nagu paljudel teistel öödel. Ent ta oli otsustanud mitte kellelegi rääkida oma osalusest hr Spenceri surmas. Liiga palju keerukaid küsimusi. Terve elu pidi ta võitlema selle mõtte vastu, et teda erinevaks peetakse. Ta teadis, et kui tõde ilmsiks tuleb, kohtleks teised teda kindlasti ebardina. Ta ei rääkinud juhtunust isegi Martinile. Kui too paar päeva hiljem küsis, ütles Kate, et kui Martin kooli juurde kohale ei ilmunud, läks ka tema minema. Keegi ei saanud seda iial teada. Brierly Hall suleti kolmeks päevaks pärast seda, kui kooli majahoidja hr Spenceri jäiga, söestunud keha generaatoriruumist leidis. Selleks ajaks oli Kate jõudnud taastuda. Ja politsei sai alustada oma juurdlust – isegi kui see osutus üheks müsteeriumidest, mida nad otsustasid peagi lahendamatuks pidada. Seda nad taipasid vist küll, et hr Spencer siiski mõrvas oma naise. Kuidas nad muidu selgitanuks asjaolu, et mõrvarelv leiti viimaks üles – surnud mehe kramplikus haardes? Küll aga ei suutnud nad kuna-

MÕRVA HÄÄL

gi välja selgitada, mida mees keldris tegi – või miks ta sellesama noa pealtnäha veidra enesetapu käigus peakaablisse suskas. Politsei uuris kõike. Nad küsisid küsimusi. Nad uurisid kõike uuesti. Ja viimaks läksid nad minema. Keegi ei kuulnud koolis selle kohta enam midagi. Eeldatavasti tõsteti juhtum mõnda sahtlikappi, mille peal ilutses silt „LAHENDAMATA”. Samal ajal maeti hr Spencer Harrow-on-the-Hilli linna Püha Maarja kirikusse. Viimasel minutil otsustati, et kool peaks siiski kohale saatma väikese esinduse. Kaks õpetajat ja kolm last osaleks austuse märgiks matustel. Direktor, hr Fellner palus hommikusel koosolekul vabatahtlikke ja omaenda üllatuseks avastas Kate, et tõstab käe. Ta ei tahtnud tegelikult minna. Ta tahtis õpetaja täielikult unustada. Ent samas tundus olevat sobiv, et ta ikkagi viibib seal. Lõplik eesriie. Võimalus igaveseks hüvasti jätta. Nii ta siis leidiski end kiiskaval talvepäeval surnuaias seismas, Martin tema kõrval ja paksu musta kasukasse mähitud hr Fellner otse tema taga. Päike paistis, kuid õhus peitus sügavat kargust ja maapind oli jäiselt kõva. Martin lõdises, trampis jalgu ja imestas, miks tema seal üldse on. Avatud haua ümber seisis puntras vaid käputäis leinajaid. Kate märkas nende seas detektiivi. Viimati nägi ta seda nägu telekas.

HOROWITZI ÕUDUS 2

Kirikukell hakkas lööma ja pühakojast väljus neli tumedas ülikonnas meest, kelle õlgadele oli laotatud kirst. Kate vaatas mujale ja kahetses üha enam oma tulekut. Roosapõskne kirikuõpetaja kõndis ees, palveraamat rinnale surutud. Üks musträstas laskus taevast ja sättis end ühele hauakivile, otsekui huvitaks teda toimuv. Kirst jõudis lähemale. Tumepruun tamm, vasksete käepidemetega. „Mullast oled sa võetud...” alustas kirikuõpetaja. Kate’i kuuldeaparaat ragises. Ja taas see võigas hääl. „Tulen veel tagasi. Saan su ühel päeval kätte...” Ja Kate hakkas kriiskama.

Pikoprint on Eesti esimene roheline raamatukirjastus, mis loodi 2014. aastal eesmärgiga rikastada laste-ja noorteraamatute valikut, inspireerida lapsi lugema ja varakult iseseisvat lugemisharjumust kujundama. Kõik meie väljaanded on valminud keskkonnasõbralikult. Hoolime järeltulevast põlvkonnast ning tahame, et meie jalajälg keskkonnale oleks võimalikult väike. Kõik meie raamatud trükitakse vaid FSC tunnusega paberile, mis tähistab, et paber on toodetud metsamajandmise viisil, mis säilitab metsade elurikkuse, produktiivsuse ja looduslikud protsessid. Leia meid Facebookis:

OSTA RAAMAT:

RAHVA RAAMAT

APOLLO