Mugandanud Claude Carre Illustreerinud Eric Puybaret Tolkinud Madis Jurveste
Natalène’ile É. P.
6
SISUKORD Viis nadalat ohupalliga .................................................... 8 Kaheksakumne paevaga umber maailma ......... 38 Reis umber Kuu ................................................................ 68 Reis maakera sudamesse ........................................... 90 Kakskummend tuhat ljood vee all ........................118
7
Viis nadalat
OHUPALLIGA
1862. aasta 14. jaanuaril kogunes Samuel Fergussoni loengule kuningliku geograafiaseltsi auditooriumisse Londonis palju rahvast. Tollest umbes neljakümneaastasest mehest õhkus rahulikkust ja tõsidust. Juba 22aastaselt tegi ta reisi ümber maailma. Samuel Fergusson polnud küll ühegi teadusliku seltsi liige, kuid tal jagus kõigi teadusalade kohta hulganisti vaimuvara. Ent ta ei uhkeldanud oma teadmistega – ta oli üks nendest meestest, kelle arvates on avastamine märksa etem suurte sõnade tegemisest. Tol päeval oli tal aga edastada tähtis uudis: „Daamid ja härrad, head kolleegid! Nagu te teate, köidavad mind ekspeditsioonid, mida mu kaasmaalased on teinud Niiluse lätete otsimiseks...” Publiku seast kostis sosinaid: mida ta jälle välja on mõelnud? „Sellepärast olen võtnud nõuks järgnevatel nädalatel minna oma eelkäijate radadele, aga õhu kaudu! Kavatsen Sansibari saarelt lääne poole sõita ja läbida Aafrika idast läände... õhupalliga!” Saalist kajasid vastuokslikud arvamused, naeruvääristavad irvitused ja entusiastlikud hõisked. Doktor Fergusson oli aga selliste kahinate ja
8
kriitikaga harjunud. Siiani polnud veel sellised asjad teda takistanud plaane ellu viimast. Teadaanne edasi antud, läks ta koju ja hakkas ettevalmistusi tegema. Tema kavatsustest räägiti mitmes ajalehes: mõnes neist kirjeldati kuumaõhupalliga reisimise takistusi ja eeliseid, teistes väljaannetes arvati – tal pole vähimatki võimalust oma plaani teoks teha. Mehe jutule saabus palju julgeid seiklushimulisi, kes kõik tahtsid tema tulevasest aust ja kuulsusest osa saada, ja oma teeneid tulid pakkuma ka paljud liikumismehhanismide insenerid. Samuel Fergusson aga tõrjus nad kõik eemale, sest tal oli juba palju kindlaid mõtteid kujunenud. Doktoril oli nimelt üks sõber, päris tõeline sõber – Dick Kennedy. Too jäärapäine šotlane oli küll natuke äkilise meelega, aga mehena tugev ja sõbrana truu. Kui Dick luges ajalehtedest doktori hullumeelse plaani kohta, istus ta kohe rongi ja sõitis Londonisse – läks otsejoones sõbra ukse taha. Fergusson näis teda juba ootavat: „Astu sisse, Dick!” „Samuel, on see ikka tõsi, mida ajalehed räägivad - sa tõesti tahad läbi õhu üle Aafrika sõita?”
9
„Tule, võta istet, sa vist oled pisut närvis.” „Ma olen sinu pärast mures.” „Mispärast? Ma poleks ilma sulle märku andmata teele asunud.” Doktor Fergusson juhatas sõbra elutuppa, kus neid ootas suur teekann ja virn koogikesi. Dick Kennedy näis olevat jahmunud, aga üllatused ei olnud tema jaoks veel läbi. „Enamgi veel,” täpsustas doktor, „ma võtan su endaga kaasa.” Šotlane tegi sellise hüppe, mida isegi mägikits poleks pidanud häbenema. „Tõsiselt räägid või? Aga su plaan, kulla Samuel, on võimatu. Näib täiesti teostamatu!” „Kui me ei ürita, ei saagi me seda kunagi teada,” väitis doktor Fergusson vastu ja valas nende mõlema tassid kuuma teed ääreni täis. „Takistused ja ohud ongi ju selleks, et neid ületada, eks ole?” Kahe sõbra väga elav vestlus kestis veel mõnda aega, kuni Dick Kennedy küsis sõbralt: „Aga kui sa tingimata tahad ühest Aafrika servast teise sõita, miks siis mitte mööda tavalisi teid?” „Sellepärast, et siiani on kõik sellised katsed läbi kukkunud.” Seepeale loetleb doktor üles kõik maadeavastajad, kes on oma ettevõtmise ajal elu, tervise või mõistuse kaotanud: Mungo Park, Clapperton, Laing, René Caillié ja paljud teised. „Sellepärast ma plaaningi kasutada kuumaõhupalli,” lisas Fergusson. „Sellega on kõik võimalik. Kui mul on liiga palav, tõusen õhupalliga kõrgemale. Kui mul on liiga külm, tulen allapoole. Kui ees on mägi, tõusen ülespoole ja kulgen üle mäe. Kui ees on kuristik, sõidan üle kuristiku. Kui ees on jõgi, lendan üle jõe. Kui ees on äikesetorm, olen mina temast kõrgemal, ja Aafrika kaart rullub mu silme ees lahti otsekui atlas.” Kuni doktor kõneleb, vaatab šotlane teda
10
murelikult, aga ka huviga. „Millal su varustus valmis saab?” „Mu õhupalli ümbris on juba peaaegu valmis, kohapeal puhun selle täis. Nädala pärast asun teele. Tähendab, meie asume teele.” Nädal hiljem toimus Londoni dokkidel väga keerukas lastimisoperatsioon laevale Resolute, mis võttis suuna India ookeani poole. Varustuseks ümara kujuga punutud ja raudarmatuuriga korv, ankrud, mitmesugused mõõtmisriistad ja meeletult suur õhupallikest - kakskümmend korda viisteist meetrit. Kuna kõik need asjad olid väga õrnad, tuli need pardale sättida väga ettevaatlikult. Mõne sammu kaugusel, kail, seisis uhke olekuga Samuel Fergusson ja pöördus oma sõbra Dick Kennedy poole: „Vaata, Dick, tegelikult on see õhupall kahekordne, sest suure palli sees on väike. Kui meil välimine kiht peaks rebenema, saame ikkagi õhus püsida sisemise abil!” „See siis ongi sinu suur avastus! Oled asja hästi läbi mõelnud. Mis meil veel lastida on jäänud?” „Suur elektriaku, väävelhappepaagid, rauakraamiga tünnid, hulganisti vett ja mõne nädala jagu toidumoona.” Korraga astus kahe sõbra juurde üks sümpaatse olekuga mees ja teatas neile: „Härrased, Buckinghami paleest teatatakse, et kuninganna saadab meile tervitusi ja soovib meie ettevõtmisele kordaminekut!” Tervituste toojaks oli Joe, doktori teener, alati rõõmsas meeleolus ja piiritult pühendunud mees. Fergusson usaldas teda elutähtsates küsimustes piiritult ja polnud kunagi pidanud seda kahetsema. Joe omakorda imetles Samuel Fergussoni täielikult, usaldas teda kinnisilmi. Kui keegi oleks püüdnud Joed kas või tükkideks raiuda, ei oleks tema sugugi muutnud arvamust oma peremehe suhtes. Loomulikult asutas ka Joe end reisile: võiks öelda, et kui Fergusson oli otsekui pea, siis Joe oli käsi, ja polnuks mõeldavgi ühte teisest lahutada. Ja muuseas, kui Dick kõhkles pikalt, kas ta ikka läheb doktoriga kaasa, siis Joe jaoks polnud selles üldse küsimustki:
11
„Lasta tal üksinda minna? Kes teda siis toetab, kui ta ära väsib? Kes ulatab talle tugeva käe, et aidata tal kuristikku ületada? Ei, mina jään alati doktori kõrvale, mingu ta kuhu tahes!” Nõnda hiivaski Resolute 12. veebruaril ankru, pardal kõige moodsam kuumaõhupall ja kolm toimekat briti seiklejat. Püsivalt soodne tuul viis laeva sihtkohale üha lähemale. Poolteist kuud hiljem jõutigi Sansibari saarele. Sansibari Inglise konsul võttis doktor Fergussoni ja tema kaaslased südamlikult vastu. Seejärel andis ta nende kasutusse omaenese maja. Uhke hoone asus selle paradiisliku kliimaga saare rannal, mida eraldas mandrist vaid kolmkümmend kilomeetrit merd. Konsul teadis, et nende rahu ei kesta kaua: Sansibari elanikele anti teada, et grupp kristlasi plaanib õhku tõusta, ja loomulikult ärritas see kohalikke. Nemad arvasid, et seda tehakse vihast Päikese ja Kuu vastu, kohalikud aga kummardasid nii ühte kui ka teist. Õhupall tuli „täis puhuda” väga kõrgete puudega metsasalu taga, et põliselanikud seda ei näeks. Vesiniku tootmiseks läks tarvis sada viiskümmend liitrit väävelhapet, kaheksa tonni rauda ja rohkem kui nelikümmend tuhat liitrit vett. Järgmisel hommikul kell üheksa asusid kolm reisiseltsilist õhupalli korvi. „Kallid sõbrad,” hüüdis doktor kübarat peast võttes, „anname oma õhulaevale nime, mis tooks talle õnne – Victoria!” „Elagu kuninganna, elagu Inglismaa!” hüüdsid Joe ja Dick Kennedy kooris. Seepeale avas Samuel Fergusson gaasikraani ja süütas põleti. Õhupallikorv tõusis kümmekonna meetri kõrgusele, misjärel doktori paika sätitud võimas süsteem tõstis kogu nende õhulaeva kõige suuremate puude latvade poole. „Elagu Victoria!” Kell kümme andsid Sansibari sadama akvatooriumis Resolute’i kahurid tervituseks kogupaugu, majesteetlik õhulaev kulges üle linna ning võttis
12
suuna otse läände, Aafrika mandri idaranniku poole. Õhk oli puhas, tuul mõõdukas. Väga kiiresti tõusis Victoria ligi viiesaja meetri kõrgusele. Nüüd oli neile näha terve Sansibari saar keset selget ookeanivett. Saareelanikud olid väikesed nagu putukad. „Te ei ütlegi midagi?” küsis Joe. „Me vaatame,” kostis doktor ja suunas pikksilma mandri poole, mille kallas näis olevat otsekui pikk merevahuriba. Teener ei suutnud enam vaiki olla, ta haaras kahe käega õhupalli korvist ja lausa neelas pilguga maastikku.
13
„Mina aga pean rääkima... see on... erakordne, kütkestav, imeline, unustamatu...” Kaks tundi hiljem jõudis Victoria otse ranniku kohale, kus tuul puhus kõige tugevamini ja piitsutas reisijate nägusid. Doktor pidas tarviliseks laskuda sadakonna meetri kõrgusele. Õhulaev hõljus üle hajali paiknevate hüttidega küla ning ajas kohalikud elanikud vihaseks. Victoria poole saadeti vibunooli, aga ükski neist ei tabanud sihtmärki. Pardal nautisid kolm meest väsimatult nende ees avanevat vaatepilti. „Unustame hobuvankrid!” hüüatas Kennedy. „Raudteed on ajast ja arust!” rõõmustas Joe. „Õhupall on õige idee,” lisas doktor, huulil lai naeratus. Victoria kulges üle tubaka-, maisi- ja odrapõldude... Võis märgata lambaid ja kitsi, kes olid kinni pandud suurtesse tugipostidel puuridesse, mis kaitsesid neid leopardide kihvade eest. „Me oleme Uzaramo maal,” märkis Samuel Fergusson. „Siin on alati levinud malaaria. Meil oleks parem veelgi kõrgemale tõusta, et haigus meid ei tabaks.” Seda enam, et maapinnal võis põliselanike käes näha juba esimesi musketeid. „Kui meie õhupalli sisse kuuliga auk lastakse, kas me kukuksime kohe alla?” „Kohe mitte,” vastas härra Fergusson toonil, mis pidi ta sõpra Dicki rahustama. „Aga see auk muutuks üsna varsti suureks rebendiks, mille kaudu kaotaksime kogu oma gaasi.” Sel päeval umbes kella kuue paiku õhtul jõudis Victoria Duthumi mäe juurde. Mäetipu ületamiseks tuli õhupalliga tõusta rohkem kui tuhande meetri kõrgusele. Jõudnud teisele poole mäge, heitis Joe üle korvi serva alla ankru, mis jäi kinni suurte okstega puu külge. Maapinnale laskumiseks tuli nüüd vaid nöörredel alla libistada ja seda mööda alla ronida. Kui mehed sõid oma esimese Aafrika eine, valmistusid nad ööd veetma – suure rahulikult õõtsuva õhupalli all. Oma valvekorra ajal tegi doktor Fergusson olukorrast kokkuvõtte, võrreldes mitme instrumendi andmeid
14
suure Aafrika kaardiga. Hommikul oli ilm viletsavõitu. Mägi mähkus tihedatesse pilvedesse, millest peagi hakkas sadama paduvihma. Dick Kennedy jaoks ei olnud see kuigi rõõmustav, kuivõrd ta värises juba niigi. „Samuel,” lausus ta end tekkidesse mähkides, „ma olen eilsest saati palavikku tundnud. Mul on külm, olen vist mõne viiruse külge saanud.” „See pole sugugi üllatav – viibime maailma ühes kõige ebatervislikumas paigas. Aga täna hakkame sõitma kõrgemal, et need mõjud meid ei tabaks. Saad taas tunda puhast õhku ja tervistavaid päikesekiiri.” Kui mehed ankru hiivasid ja kõik taas korvi ronisid, tõusis õhupall taeva poole, vastu uuele lennupäevale, üha lääne poole – seekord aga pilvepiiril, ligi tuhande viiesaja meetri kõrgusel. Mõni tund hiljem ajas Dick Kennedy endalt tekid maha ja teatas, et on väga näljane. Ta juba ei värisenudki enam, mille üle Dick suurt hämmastust tundis. Samal ajal kummardus Joe üle korvi serva ja imetles nende alla jäävaid maastikke. „Tore moodus reisimiseks,” pomises ta. „Kui oleksime pidanud rannikult siia kõndima, mööda seda märga maapinda,” kostis Samuel Fergusson, „oleksid pooled meie veoloomad juba väsimusest hinge heitnud. Meie oleksime kõhnaks jäänud ja näeksime välja nagu kummitused, ja kakleksime pidevalt oma pakikandjatega. Päeval oleks meeletult palav, öösel talumatult külm, ja ka kõige paksemast riidest läbi hammustavad kärbsed ajaksid meid hulluks. Rääkimata kiskjate rünnakutest.” „Mina parema meelega ei katsetakski seda,” lausus Joe. Keskpäeva paiku tekkis meie lennumeestel suur isu
15
värske liha järele. Oma jälgimispostilt jõudsid nad juba antiloobikarju märgata ja Dickis võttis maad jahimeheinstinkt, sedamööda, kuidas ta palavik vähenes. Kui Victoria oli sükomoori külge ankurdatud, ei suutnud Dick enam vaiki olla: „Jahile!” „Olge ettevaatlikud,” soovitas Samuel Fergusson. „Mina jään püssiga siia. Kui vähimatki probleemi märkan, tulistan teile häire andmiseks.” Mõlemad jahimehed liikusid edasi kummargil, sõrm päästikul, ja sammusid ümber kidurate puudega salude. Ühe vähese vooluga oja ääres sattusid nad parajasti janu kustutavate antiloopide peale. Kennedy teadis, et tal on võimalus teha vaid üks lask, ja ta tulistas. Silmapilk hiljem antiloopide kari kadus, neist jäi maha vaid ilus beežikaspruun isasloom, kes sai surmava tabamuse õlga. Joe imetles sõpra.
16
„Hea lask, härra!” Kuna nad ei saanud tervet looma õhupallini viia, lõikasid mehed tema küljest nugadega lihatükke. Neil kulus selle toimingu peale omajagu kaua aega, kuni taamalt kostis pauk. „Oleme ohus?” „Võib-olla on Samuel ohus?” Mehed korjasid kiiresti jahisaagi kokku ja jooksid õhupalli korvi poole, kui kuivas õhus kaikus teinegi pauk. Nad lisasid sammu ja jõudsid lahingu keskele: korvi ründasid parasjagu kolmkümmend väikest kasvu nobedat ja tursket tegelast. Enamik neist ronis juba piki sükomoori ülespoole ja kõigutas korvi. Kostis kolmaski püssipauk, üks neist olevustest langes tahapoole ja kukkus peaaegu päris maha, kuid sai veel napilt kinni ühest madalast oksast. Tegu oli ahvikarjaga – koerakoonunägudega, vihaste ja pilgule kohutavate olenditega. Olles aga omal nahal tunda saanud paari püssipauku, lasid nad lõpuks jalga ja kolm seiklejat said taas kokku. „Ilma teieta, sõbrad,” lausus doktor Fergusson naeratades, „oleks minust võib-olla saanud lõunasöök nendele primaatidele.” „Tegelikult, kulla Samuel, on vastupidi: hoopis meie hakkame sööma metsloomaliha! Mis sa arvad neist ilusatest antiloobi-antrekootidest?” Eine söödud, tutvustas doktor sõpradele oma uute arvutuste tulemusi: „Teate, me oleme vaevu kolme päevaga läbinud ligi kolmsada miili. Ehk siis sama pika maa nagu meie kolleegid Burton ja Speke nelja ja poole kuuga!” Pärast pikki kommentaare neile arvudele ronis Victoria meeskond taas pardale ja tõusis õhku Unyamwezy ehk Kuu maa suunas. Seal elavad perekonnad olid peamiselt kaupmehed, kes korraldasid kõiksugu karavane – lastiks puuvill, elevandiluu, vürtsid, orjad. Kui need inimesed Victoriat märkasid, ei olnud nende käitumises näha midagi pahatahtlikku. „Viis aastat tagasi võeti Burtonit ja Speke’i siin tõelise külalislahkusega vastu,” selgitas Samuel Fergusson õhulaeva maanduma suunates. Victoria ankur jäi pidama ühe ahvileivapuu külge, mille rivi ääristas
17
turuplatsi. Rahvahulk astus trobikonnana ja vaikides lähemale – nõidade kannul, kelle võluvõimetel oli kaitsev mõju. Doktor Fergusson pöördus julgelt nõidade poole ja kasutas oma nappi araabia keele oskust. Vestlusest selgus, et kohalike arvates oli Victoria... erakordselt maapinnale laskunud Kuu! „Mida nad meilt ootavad?” küsis murelik Joe doktorilt. „Mina sain nii aru, et nende sultan on väga haige. Nad kõik loodavad tema tervendamiseks kuuelanike, tähendab meie peale. „Lähed sa alla?” küsis Dick, nähes doktorit nöörredelit alla laskmas. „Jah, ma lähen vaatan nende voodis lebava sultani üle. Paari ravimiga peaksin suutma tema seisundit parandada. Eks ma ju olen „Kuu poeg”? Teie jääge siia ja olge valvel. Valmistuge lahkuma, kui peaksite vähimatki probleemi märkama.” Arstipaun käes, laskus doktor maapinnale. Aupakliku rahvahulga keskel suundus ta nõidade saatel sultani paleesse. Seal kohtas ta noort meest, kes polnudki sugugi haige, näis vaid pikka palavikku põdevat.
18
Ta tuli lihtsalt palavikust välja aidata. Kuna mees oli kuninglikus voodis liikumatult pikali, manustas doktor talle ergutit, mis ta uimast välja tõi. Sultan tundis end lausa nii hästi, et tõusis püsti. Oli toimunud ime ja külaelanikud langesid Kuu poja ees silmili. Aga olukord muutus kiiresti hulluks. Samuel astus kiiresti õhupalli poole tagasi lootuses sinna ikka terve nahaga kohale jõuda. Nähes, kuidas doktor nii kiiresti tagasi tuleb – saadetuna nüüd pealetükkivaks ja ähvardavaks muutunud rahvahulgast –, muutus Dick ärevaks: „Mis juhtus, Samuel?” küsis ta, käsi gaasikraanil. „Me peame võimalikult kiiresti ära sõitma!” „Kas te tapsite sultani, kui püüdsite teda terveks ravida?” kahtlustas Joe. „Oh ei, sugugi mitte, aga vaadake ülespoole. Siis saate aru, milles asi on.” Joe ja Dick vaatasidki ülespoole ja taipasid, et päev on õhtusse jõudmas. Päike oli loojumas ja kuu hakkas tõusma! Aga kahte kuud ei saanud olla, üks neist oli üleliigne! Valejumalatel, petturitel, oli igatahes huvi võimalikult kiiresti minema saada! „Kiiresti nüüd! Lõigake ankru köis läbi, meil pole aega seda üles tõsta.” Põleti leek saatis õhupalli suure pahvaka kuuma õhku ja nad tõusid kiiresti taeva poole, kuigi ammugi ei saanud nad tõusta päris Kuu tabamatutesse kõrgustesse. Õhtu jooksul täitus taevas elektriga, suured tormid olid ähvardamas. Kell üheksa õhtul seisis Victoria täiesti liikumatult kahekümne meetri kõrgusel maapinnast, takerdunult tihkesse õhukihti. Seejärel rebestas taevalaotust esimene välk, sellele järgnev võimas mürin tõi kaasa äkilisi tuuleiile. „Mida teha, kas laskume maapinnale?” küsis Dick. „Ei, õhupall ei peaks sellele vastu. Vastupidi, me peame võimalikult kiiresti tõusma võimalikult kõrgele!” Taevas sähvisid lakkamatult üha uued välgunooled. Elektrist laetud õhk ähvardas nende õhupalli, mis oli täis väga tuleohtlikku gaasi. Kogu piirkond leekis sõna otseses mõttes, tuul väänas hõõguvaid pilvi. Võinuks
19
öelda, et pilved olid nagu hiiglasliku ventilaatori labad, mis puhusid lõkkele tulelõõma. „Kõrgemale, kõrgemale!” Doktori hääl kostis vaevu tema seltsilisteni, mehe näoilme aga jäi selles keerulises olukorras rahulikuks. Tuultest tõugatud Victoria tõusis kuidagimoodi kõrgemale, kuni sattus kerkivasse õhukeerisesse. See pani õhulaeva pöörlema ja tõstis selle kolme tuhande viiesaja meetri kõrguseni. Seal valitses täielik rahu. Kummardudes üle korvi serva, võisid kolm sõpra näha, kuidas allpool raevutseb torm. Kui idataevasse kerkis päike, hõljus Victoria parajasti Tanganjika järve kohal. Oli aeg värske liha ja veevarude täiendamiseks alla laskuda. Dick manööverdas Victoria allapoole, kuni õhulaev seisis otse soise maapinna kohal. Korv kulges riivamisi piki kõrget ja tihedat rohtu, seilates otsekui paat taimemere lainetel. Õhupalli lähenedes tõusid siutsudes lendu linnuparved ja rippuv ankur jättis veepinnale pika vao. Viimaks jäi ankur pidama halli kivimüraka külge, mis ulatus vaevu üle veepinna.
20
„Miski hoiab meid kinni,” hüüdis Dick. „Oleks nagu kivi, aga see kivi kõnnib,” lisas Joe. „Minu arvates on see pigem elevant.” Samuelil oli õigus. Suurt kasvu isane elevant asus õhupalli piki märga savanni vedama. Joe sattus vaimustusse: „Nagu oleksime harpuuniga teinud otsetabamuse vaalale, kes meid nüüd edasi veab!” Olles tund aega sel kombel edasi liikunud, otsustasid seiklejad eksperimendile lõpu teha. Nad astusid maha väikseid ulukeid jahtima. Piirkond näis olevat inimtühi ja enam-vähem turvaline. Nad otsustasid veeta öö sealsamas. Enne ööuinakut rajasid nad aga enese ümber väikese lõkkeringi, et neid ei tuleks öösel üllatama hüäänid, leopardid, šaakalid ja teised sedasorti loomad. „Sõbrad,” lausus neile doktor enne magama jäämist, „me oleme jälle ületamas ekvaatorit ja jõuame tagasi oma poolkerale. Homme lendame üle kanali, kust saab alguse Valge Niilus!”
21
Järgmisel päeval märkas doktor Fergusson kuristikke koos voolava ja vahutava veega. „Siin see ongi!” hüüatas ta õhinaga: „Araabia reisijate kirjeldused ja meie kaasmaalase Burtoni aimdused olid täpsed. Vaadake, kui jõuliselt see jõgi põhja poole voolab, ja kui kiiresti!” „Samuel, see ongi Niilus?” „Igatahes, jah! Need vastu kaldaid paiskuvad veepiisad jõuavad siit natukese aja pärast Vahemerre!” „Sel juhul elagu Niilus!” hüüatas omakorda Joe, kellele mõjus peremehe entusiasm nakkavalt. Natuke hiljem jäi Victoria ööseks ankrusse ühe baanianipuu kõrgete okste külge. Kõik karauulisid kordamööda nagu tavaliselt. „Valva hoolega, Dick, valva hoolega,” soovitas Samuel umbes kell üks öösel valvekorra üle võtnud sõbrale. „Ma vist kuulsin kaugemalt mingit müra.” Doktor jäi magama. Taevas oli täis tüsedaid pilvi, vähimgi tuuleõhk ei liikunud. Victoria seisis täiesti paigal. Kõik tundus vaikne, liigagi vaikne. Dick Kennedy meeled olid aga ärevil ja pool tundi hiljem tundis ta jalge all värinat. Ta kummardus üle pajuokstest korvi serva ja püüdis pimedusse vaadata. Esiotsa ei näinud ta midagi. Kui silmad pimedusega harjusid, märkas ta trobikonda vaikivaid varje end mööda baanianipuu oksi ülespoole hiivamas. „Joe, Samuel, ärgake üles!” lausus ta vaikselt, raputades samal ajal teekaaslasi õlgadest. „Me peame püssid võtma!” Dick osutas pilkases öös varjude poole, mis piki oksi ülespoole tõusid. Üks neist haaras juba köiest, millega ankur oli korvi külge ühendatud. Kui esimese sõdalase pea varjust välja ilmus, kostis pauk ja ründaja kadus. Mehed kuulsid, kuidas ta oigab ja kuidas ta keha põrkab oksalt oksale, maapinnani välja. Otsekohe pöörasid varjud ringi ja taganesid, sest nende jõuk ei suutnud vastu seista kolme maadeavastaja moodsatele püssidele. Rännumehed ei saanud aga enam magama jääda ja otsustasid võtta ette öise lennu üle Aafrika maade. Väsinult, kuigi tervetena, avastasid reisijad
22
mõni tund hiljem päikesetõusu ajal enda eest väga põuase maa. Ühel pool kustunud vulkaanide kraatrid, teisel pool kivised järsakud – nendes tolmustes orgudes polnud tilkagi vett. Doktor Fergusson surus maha grimassi. Kui neid poleks öösel rünnatud, jõudnuks nad ilmselt veevarusid täiendada. Nüüd leidus selleks väga vähe võimalusi. Koos otsustati ballasti täiendada, et õhupall kuuma õhuga päris taevasse ei lendaks. Selleks ei läinud meestel tarvis kuigi suuri jõupingutusi. Paari käiguga saadi selle tööga ühele poole. „Tont võtaks, need kivid on ikka päris rasked!” ohkas Joe. „See on normaalne – me tõime pardale ei midagi muud kui kullakamakaid.” Kui Samuel need sõnad lausus, tardusid Joe ja Dick päris paigale. Nad ei taibanudki, et maandusid keset kullakaevandust. Eriti löödud oli Joe. „Jumal hoidku,” pomises ta põlvitades ja avamaakaevandust silitades. „Peame seda võimalikult palju pardale vinnama!” „Ära mõtlegi nii, Joe. Milleks meile seda rikkust vaja on? Me ei saa seda kaasa võtta. On see kullapalavik, mis sind sedamoodi rääkima paneb? Kas sa ei tea asjade õiget väärtust? Me ei tulnud siia varandust otsima.” Doktorit pani muretsema hoopis teist laadi varandus, mida nad igatahes rohkem vajasid – vesi. Mida päev edasi, seda nõrgemaks jäi tuul. Umbes poole oma teekonnast läbisid nad vähem kui kümne päevaga, aga nüüdse tempoga kulub lennumeestel mitu kuud mereni jõudmiseks. Nad jõudsid kõrbesse. Sedasorti paigus võis kohata vaid karavane, aga need liikusid mitmenädalaste vahedega. Varsti jääb pardale veevarusid vaid kahe galloni ehk umbes paarikümne liitri jagu. Selle veega oli tarvis saada vesinikku, aga mehed pidid jooma! Ja niipea, kui hommik koitma hakkas, oli palavus lämmatav. „Sellist Aafrikat võisimegi ette kujutada! Kuumus ja liiv, absurdne oleks siit midagi muud otsida!” Doktor oli Joele nende kergete sõnade eest tänulik, kuid ei suutnud hoiduda mõtlemast seiklusele,
23
millesse ta oma kaks sõpra kaasas. Kui nendega peaks midagi juhtuma, on see vaieldamatult tema süü. Eks ta ju üritaski selle reisiga lausa võimatut saavutada. „Sõbrad,” lausus ta neile, „ma tean, et te elate üle ees ootavad kannatused. Vesi pole enam kaugel, ma tean seda. Lihtsalt praegu pole veeni jõudmiseks õiget tuult.” „Eks me ootame, Samuel,” rahustas Dick ja asetas käe sõbra õlale. Kõikjal nende ümber laiusid aina põletavalt kuumad ja liikumatud avarused. Kuumus hakkas neile trikke mängima. Korraga sirutas Joe käe välja. „Vaadake! Me ei lendagi üksinda, keegi on meie leiutise varastanud!” „Joe, sa hakkad mõistust kaotama?” „Ei, vaadake, otse meie ees!” „Püha Patricku nimel,” pomises Dick: „veel üks õhupall, ja samasugused reisijad nagu meiegi...” Tõepoolest, neist vähem kui viiekümne meetri kaugusel hõljus Victoriaga samal kõrgusel teinegi õhupall. Täpselt samasugune, ka korv ja reisijad olid samasugused. Vaid Samuel Fergusson suutis hoolimata suurest kuumusest kainet mõtlemist hoida.
24
„Härrased, teie ees on optiline nähtus, mida tekitab keskkonna kuumus. Teisiti öeldes on see miraaž!” Kui nähtus hajus, kadus ka teine õhupall ja jättis reisijad oma januste mõtete manu. Pisut kaugemal ilmusid viimaks nähtavale mõned pisutki lootust pakkuvad palmiladvad. Dick manööverdas korvi vana kaevu äärde maanduma. Paraku polnud seal juba aastaid vett. Ja niikaugele, kui silm ulatus, võis kõikjal näha üksnes valgeid luid. „Siia pidi mõni karavan jõudma, aga kuna kogu vesi on ära auranud, surid inimesed ja loomad ilmselt kohapeal.” Kõikjal aina kiviklibu, lõputute avarustena. Tühjus. Pardatermomeeter näitas varjus 45 °C sooja. Nii möödus tunde. Ja igaüks lootis vaid üht – leida selge ja puhta veega allikas täis külma vett, mis sõrmede vahelt läbi voolaks. Peagi jõudis gaas lõpukorrale. Õhupalli kest vajus lohku ja läks kortsuliseks, hõljus õhus nagu poolde masti heisatud lipp. Meie kolmel mehel oli alles veel vaid kaks liitrit vett. Öö tulek ei muutnud midagi. Päike küll kadus, aga teispool silmapiiri kuumutas Maad edasi. Hommikul puhkes põrgu uuesti. „See liiv on sama kuum, nagu oleks äsja ahjust võetud. Selle kuumusega
25
võib hulluks minna!” Meeste vaateväljas ei olnud midagi, millele pilk võinuks peatuma jääda – üksnes õhuvirvendused kaugustes. Reisijates võttis maad meeleheide. Kuuldes oma seltsiliste kaeblemist tõusis doktor korraga püsti, tulvil närvilist energiat. „Teil on õigus, see ei saa enam edasi kesta. Ma lähen ja kõnnin otse edasi, leian vett, kutsun abi.” Tema sõbrad hakkasid parasjagu kõhklema, on mees ikka täie mõistuse juures, kui kaugelt ilmus nähtavale tume ja murettekitav pilv. Dick pöördus kiiresti doktori poole: „See seal! Mis see on?”
26
Silmapiiril kulgesid keerispilved, mis viisid enesega kaasa suuri tolmuja liivamasse. „Tänu taevale! See on samuum! Liivatorm on tulemas! Tuul! Tuul!” Samuel valas kiiresti pudelist viimased veetilgad segisti paaki. Gaas tõusis palli sisse ja paisutas seda taas. Kui tormikeerised kohale jõudsid, tõstsid need õhulaeva üles otsekui õlekõrre ja viisid selle mäslevatesse õhupööristesse. Selle raputava ja meeletu kiirusega reisi ajal olid kolm britti vaiki. Nad jälgisid suuril silmil loodusnähtust, mis viis neid enesega kaasa otsekui vahutav meri. Tugevad tuuleiilid puhusid kolm tundi ühtejärge, pakkudes viimaks ometi Victoriale ja selle reisijatele jahutust. Kui torm lõpuks rahunes, laius nende all ühtejärge mitu maastikule taas rohelust pakkuvat oaasi. Nad olid läbinud pea kakssada kilomeetrit. „Vesi! Vesi!” Kolm meest hüppasid korvist alla ja langesid kõhuli tiigi äärde. Seisnud vesi ei olnud kuigi värske, aga tühja sellest! Mehed jõid ja jõid ning neile tundus, otsekui joovastuksid nad kõige väärtuslikumast ja haruldasemast nektarist. Seejärel heitsid nad hingeldades palmipuude alla. „Hea küll,” lausus doktor Fergusson mõne minuti pärast, „me peame tööd tegema – peame kõik veepaagid täitma ja süüa leidma!” Järgmiseks päevaks olid mehed piisavalt puhanud ja sõit võis taas alata. Peagi hakkasid silmapiiril paistma rohelusega kaetud lainetavad künkad, üksluisus jäi nüüdseks selja taha. Victoria oli algsest teeleasumisest saati läbinud üle kahe tuhande kahesaja kilomeetri. Nüüdseks olid nad jõudmas Tšaadi lähistele, sealse järve ja sinna suubuva Chari jõeni. Piirkonna tähtsaim keskus näis taevast vaadatuna nagu päris linn oma ridamisi paiknevate majade ja võrdlemisi laiade tänavatega. Turul sagis palju rahvast – kaupmehi ja nomaade. Doktor Fergusson tahtnuks õhulaeva kaugemale juhtida, ent äkilises tuulevaikuses jäi see sootuks paigale. Vaevu õnnestus tal õhupall mõnekümne meetri jagu kõrgemale tõsta – et nad jääksid väljapoole nende suunas sihitud püsside laskeulatust. Õhtu saabudes ei kostnud maapinnalt ühtki heli, seal ei põlenud ükski
27
tuli, linn oleks otsekui liiva alla mattunud. „Nad sepitsevad midagi,” lausus Kennedy pead raputades. „Olukord on liiga rahulik.” Keskööl hakkasid asjalood muutuma. Mõne sekundi jooksul näis maapinnal puhkevat otsekui tulekahju. „Jumal andestagu mulle!” hüüatas Joe hetk hiljem. „Tulekahju just nagu tõuseks üles, meie poole!” Nii oligi. Victoria suunas saadeti lendu tuhandeid tuvisid, saba otsas põlemismaterjal. Meeleheitel linnud tõusid üles ja joonistasid öisesse taevasse tulega siksakke. Tuvid jõudsid juba õhupalli korvi lähedale ja meestele näis, et nende ümber on leekide meri. Tuli iga hinna eest tõusta võimalikult kõrgele ja kolm meest heitsid võimalikult palju ballasti üle parda. Viimaks jäi Victoria lindude lennuulatusest välja, valged jutid nõrgenesid vähehaaval ja reisijad said vabamalt hingata. „Nad kasutavad siin tuvisid läheduses asuvate külade süütamiseks,” täheldas Joe, „aga meie küla lendas kõrgemale kui nende tuvid.” Järgmisel hommikul jõuti Tšaadi järveni. Seniajani oli õhulaev kolm nädalat väldanud reisi ajal eeskujulikult käitunud. Doktor pidas endiselt logiraamatut. Ühel hommikul lausus ta: „Veel kümmekond päeva ja me jõuame Atlandi ookeani rannikule!” Kaardil ei olnud see kuigi selgesti näha. Victoria asus ikka veel mandri sisemaal ja kulges piki Chari jõge ülesvoolu. Meeste silme all askeldasid omasoodu krokodillid. Nood tigedavõitu elukad libisesid otsekui sisalikud vee alla ja astusid seejärel mõnele saarekesele. Viimaseid leidus jões hulganisti. Õhusõitjad lendasid osaliselt üle Bornu kuningriigi, kuhu oli Tšaadi järve äärde püstitatud loendamatu hulk külasid. Joe pilk oli aina kaugustesse suunatud ja tol hommikul märkas ta vaatepilti, mis pidanuks olema meeltmööda jahimees Dickile. „Näed seal eemal meeletult suurte lindude parve, kes meie poole lendavad? Neid on vähemalt tosin!” „Ettevaatust nendega,” hoiatas Samuel. „Need on habekotkad, metsikud
28
kotkad. Iseäranis agressiivsed linnud! Kui nad õhupalli ründavad, torkavad selle nokahoobi või küünisetõmbega läbi.” Samuel Fergusson ei jõudnud lauset lõpetadagi, kui juba esimene lind ründaski pikeerides Victoriat, nokk terav nagu habemenuga. Kotka hoogsusele tegi lõpu püssipauk, nüüd aga valmistusid õhupalli poole tormama teisedki tema kaaslased – väljasirutatud küünistega. Mis pidi juhtuma, juhtuski. Kostis kile rebenemishääl, just nagu oleks rebitud siidisalli, ja õhupall vajus lohku. Õhulaev ei suutnud korvi enam ülal hoida ja see langes keereldes allapoole. „Kiiresti nüüd, heidame ballasti välja! Visake üle parda kogu leitav kraam!” Kivikamakad, kuld, tühjad kastid, paar teadmata sisuga kotti – kõik kadus. Õhupalli korv langes aga veelgi, kuni oli järve veest vähem kui saja meetri kõrgusel. Kuna õhupalli välimine kest rebiti puruks, hoidis kogu sõidukit nüüd ülal veel vaid väike sisemine pall.
29
„Me oleme kõik välja visanud,” sõnas Kennedy hingeldades ja segaduses, „meil ei ole enam midagi!” „On!” hüüdis Joe. Seda hüüdes naaldus ta üle korvi serva, jäi sinna mõneks hetkeks tasakaalu hoidma ja viskus seepeale tühjusse. Õhupall oli veepinnast kahekümne meetri kõrgusel. Joe sõpradel ei olnud aega teha vähimatki liigutust, et teda tagasi hoida – kogu stseen kestis vähem kui kolm sekundit. Joed ei olnud enam pardal. Sedapuhku vabanes õhulaev koormast korralikult ja tõusis otsejoones taeva poole, kahesaja meetri kõrgusele. „Kaotasime ta... Ohverdas ennast meie päästmiseks,” sõnas šokeeritud Dick. Samuel näis olevat tardunud, ta ei liigutanud, ei rääkinud. Dick uskus end isegi nägevat pisaraid ta põskedel. Doktor kuivatas need aga varrukaotsaga ja võitles tuulega, et jõuda tagasi samasse kohta, kus Joe välja hüppas. Aga nad olid sealt juba kaugel. Sestpeale kogesid mehed reisi kõige raskemaid hetki. Õhtul ja järgmise päeva hommikul tuli õhupall parandada, võtta küljest suure kesta jäänused ning vabastada sisemine kest. Kahel pääsenul oli raske omavahel kõneleda kaotsi läinud kaaslasest.
30
„Joe ei olegi võib-olla hukkunud,” sõnas Dick, „ta on väga hea ujuja. Läks kusagil kaldale ja ootab meid.” „Aga kus? Kus?” küsis doktor Fergusson käsi mudides. Tšaadi järv on tohutult suur! Ja siin varitseb väga palju ohte!” Victoria kulges üha uuesti ja uuesti üle järve keskel asuvate saarte, otsides kaotsi läinud õhusõitjat. Samuel ja Dick uurisid binoklitega läbi iga maanurga, iga soo, iga tugisammastele ehitatud küla. Ei midagi. Nad nägid vaid siin-seal vees krokodillide murettekitavat liikumist. Otsingutele kulus kaks päeva. Joe ei ilmunudki välja. Neil tuli langetada kohutav otsus: jätta truu teener sinnapaika ja taas teele asuda. „Võib-olla me ärritasime Jumalat,” ohkas Samuel ja heitis veel viimase pilgu üle pillirooväljade, „inimesel ei ole sobilik sellist reisi ette võtta!” Victoria lendas otsekui lendtäht lääne poole, kulges taas üle karavanide, taas üle oaaside, jõudis siis kesk tolmupilve ja pani mehed pisaraid valama. Seejärel jõuti Sahara lähistele. Need karmid maastikud ei olnud aga inimtühjad. Silmapiiril hõljuv tolmupilv muutis Dicki ärevaks: „On see jälle liivatorm või hoopis ratsasalk?” „Need on araabia või tubu ratsanikud,” lausus Samuel binokliga
31
vaadates. „Neid on umbes viiskümmend ja nad peavad mingisugust jahti.” „Inimjahti?” hüüdis Dick, kelles võttis maad lootus ja raev. „Jah, nende ees ratsutab põgenik hobusel ning püüab nende eest meeleheitlikult pääseda. Võiks öelda, et...” „...see on Joe!” hüüatas Kennedy. Tegu oligi Joega. Kui teekaaslased teda märkasid, varises hobune tema all kurnatult kokku. Joe oleks otsekui maolt hammustada saanud – ta tõusis sedamaid püsti ning jätkas jalgsi meeletut pagemist. Samuel suunas Victoria akrobaatilise manöövriga põgeniku kannule, Dick rullis aga lahti nöörredeli, kuni see ulatus maapinnani. Esimene tagaajaja oli põgenikule juba kannule jõudmas, kui Joe kuulis selja tagant nöörredelit läbi õhu vihisemas. Viimses hädas pööras Joe ringi, haaras redelist ja klammerdus meeleheitliku energiaga selle külge. „Tõuseme üles!” hüüdis Dick Samuelile.
32
Ratsanikud üllatusid liigselt, et jõudnuks reageerida. Nad lasid saagil käest pääseda ja õhupallil pilvede poole tõusta. Joe hiivas end käte jõul korvini ja varises siis haledas seisus kokku. „Peremees! Härra Dick!” oigas ta ja minestas seepeale. Kamraad oli peaaegu alasti ja kogu ta keha katsid muljumishaavad. Victoria tõusis üha kõrgemale ja kulges korralikus idatuules edasi. Joe vajus aga unne, millest ärkas alles kakskümmend neli tundi hiljem – vahepeal valvasid kaks reisikaaslast teda ja tegid ta haavadele sidemeid. Ärgates olid Joe esimesed sõnad: „Kuidas teil läheb? Selle üle võite küll uhkust tunda, et ajasite mulle korralikult hirmu nahka!” Samuel naeris ja tõstis talle ette kruusi teed, klaasi napsi ning mõned just parajaks grillitud metshanefileed. Kui Joe isu täis sõi ja korralikult janu kustutas, näis ta juba üpris heas vormis olevat. Tal jätkus isegi jõudu, et jutustada oma seiklustest – kukkumisest krokodillidest kubisevasse Chari vette kuni selleni, kuidas ta hobusega üle Saheli põgenes. Ühtlasi seletas ta, kuidas ta oma valge ihunahaga ja taevast kukkununa muutus terve küla kummarduste objektiks. „Aga kui peaksin seda otsast pihta alustama, härra Fergusson,” võttis Joe jutu kokku, „kui peaksin Victoria päästmiseks uuesti vette viskuma, siis uskuge, et teeksin seda kõhklematult!” „Ma ei kahtle selles, Joe. Õnneks pole praegu asjalood sugugi sealmaal. Sõidame praegu Timbuktu poole.” „Väga hea. Tänapäeval ei saagi Aafrikasse reisida, ilma et käidaks ka Timbuktus.” Lõbustatud doktor Fergusson lisas omalt poolt: „Me oleme vist viies, kuues ja seitsmes eurooplane, kes seda mõistatuslikku linna näeb. Ja pealegi veel taevast!” Kasutades ära korrapärast tuult, juhtis doktor Fergusson õhulaeva kolm päeva ühtejärge Nigeri jõe suunas. „Nende alade elanikud, mõistatuslikud tuareegid,” selgitas Samuel, „on looduselt saanud suurepärase instinkti. Neile piisab tee leidmiseks
33
väikseimastki kivist, omaette kivikesest, rohulapist, liiva nüansist. Öösiti orienteeruvad nad tähtede järgi. Ja liikumiseks on neil kõigist kõige säästlikumad loomad.” Nõnda lennati üle Agadezi, Gao ja Nigeri jõe, kus paadid vedasid inimesi ja loomi ühelt kaldalt teisele. Ent kui Timbuktu kuumuseudust viimaks nähtavale ilmus, tõusis kolme mehe nägudele pettumus. Linn polnud midagi muud kui kõigest keset valget liivavälja surutud kolmnurk kitsaste tänavatega. Ainsateks kõrgemateks kohtadeks kolme mošee kolm minaretti. Ei mingit liikumist, värvikaid rahvahulkasid. Kaks sajandit varem tähtsaks kultuuriliseks keskuseks peetud linn oli nüüdseks alla käinud ja näis peaaegu hüljatuna.
34
Kahetsust tundmata suundus Victoria piki Nigeri jõge lõuna poole. „Samuel, kuidas sa nüüd Atlandi ookeani rannikule kavatsed jõuda?” „Mul on väga keeruline sulle vastata, kulla Dick, sest me oleme väga erinevate tuulte meelevallas. Aga olgu see koht milline tahes, küllap leiame sealt mõne Prantsuse või Briti kaubapunkti.” Pisut hiljem sattusid mehed nägema vaatemängulist pilti: esiotsa arvasid nad, et tegu on pilvega. Paraku osutus see rohutirtsuparveks – täpsemini ritsikateks, kes maandusid suurtele põldudele ja laastasid need vähem kui poole tunniga. „Kas selle loodushäda vastu mingisugustki vahendit ei ole?” küsis Dick. „Ei mingisugust. Aga nendega kokku puutuvad rahvad maksavad kätte – koguvad kilode kaupa ritsikaid ja grillivad neid söögiks.” „See osa minu haridusteest on käimata, härra doktor. Maitsta neid... kuidas öeldagi, lendkrevette!” Nende sõnade peale võttis Victoria taas suuna edelasse ja sõitis aina piki Nigeri jõge kuni Senegali jõeni – teise sealse suurema veekoguni. „Kas inimesed usuvad meid rannikul, kui neile oma seiklustest räägime?” „Üks on igatahes kindel, Joe. Tuhat tunnistajat nägid, kuidas me Aafrika ühelt rannikult teele asusime. Ja tuhat tunnistajat näevad, kuidas me Aafrika teisele rannikule saabume!” Tegelikult muretses doktor Fergusson aga juba mõned päevad mõnevõrra. Õhupalli kortsus kest polnud enam heas vormis. Victoriat oli üha keerulisem juhtida. 26. mail, kui pall Senegali jõe kaldale langes, suutis doktor Fergusson selle uuesti õlgedest ja okstest tehtud tulega õhku tõsta, kuid lõpp oli saabumas. 28. mail, umbes kolmekümne meetri kõrgusel, võttis Samuel vastu ekspeditsiooni ühe viimastest ja kõige tõsisematest otsustest. „Sõbrad, me satume vabalangemisse. Peame üle parda heitma telgi, oma viimase moona – kõik need kotid, tünnid, relvad, happe- ja tinavarud!” Õhupalli korv oli riivamas puude latvu ja siin-seal ka väga teravaid kaljutippe. Hoolimata viimastest üle parda heitmise ohverdustest põrkas
35
Victoria siiski veel kord vastu maad ja libises siis piki kiviklibust lagendikku – õhusõitjad jõudsid Senegali jõe suudmeni Saint-Louis’ lähedal. Prantsuse sõjaväelased nägid neid alla kukkumas ja tõttasid neile appi. Rännumeeste õhupalli jaoks oli aga juba liiga hilja. Jõe kohal puhuv tuuleiil paisutas selle täis ja pall sööstis otsekui auguga mull ookeani poole. Joe pühkis silmanurgast pisara. Jõudnud kaks nädalat hiljem Londonisse, korraldasid doktor Fergusson ja tema kaks abilist kuninglikus geograafiaseltsis avaliku koosoleku. Neid võeti seal vastu kangelastena. Joe püüdis emotsioone varjata ja ei saanud end takistada publikule nalja viskamast: „Meie reis oli täiesti igav! Kui keegi januneb emotsioonide järele, siis sellist reisi ei soovita ma küll ette võtta. Me pidime igavusest peaaegu hinge heitma!” REISI LO ˜ PP
36
37
Kaheksakumne paevaga
UMBER MAAILMA
1872. aastal elas Phileas Fogg Saville Row’ linnajaos Londonis. Sellest peente kommetega ja Inglismaa ühiskonna kõrgkihi džentelmenist ei teatud suurt midagi peale selle, et ta oli väheste väljavalitute Reformi klubi liige. Ta oli rikas mees, aga keegi ei teadnud, kuidas ta külluse kokku kühveldas. Ta oli omajagu reisinud, sest näis, et mitte keegi ei tunne maailmakaarti temast paremini. Aga juba mitu aastat ei olnud ta Londonist lahkunud. Tema ainsaks meelelahutuseks said ajalehtede lugemine ja pikad vistipartiid* klubikaaslastega. Tal ei teatud olevat naist ega lapsi, sugulasi ega sõpru. Talle piisas vaid ühest teenrist. Tol päeval, 2. oktoobril, ootaski Phileas Fogg parajasti oma uut teenrit. Minutipealt kokkulepitud kellaajal helistatigi uksekella. Lävel seisis jõulise kehaehitusega naeratav noor mees. „Tervist, noorhärra. Teie vist olete prantslane, nagu ma aru sain?” „Teie teenistuses, härra. Minu nimi on Jean Passepartout. Ma olen töötanud mitmes ametis: tsirkuse tallimehena, akrobaadina, võimlemisõpetajana. Nüüd aga tahaksin elada rahulikumat toateenri elu.” „Hästi, tänasest peale, alates 2. oktoobrist kell 11.29 olete minu uus teener.”
* Kaardimäng, sarnaneb bridžiga.
38
Kokkulepe sai kiiresti sõlmitud. Džentelmen lasi Passepartout’l end kambrisse sisse seada ja suundus tavapäraselt klubisse. Phileas Foggi pärastlõuna oleks kulgenud harjumuspäraselt, kuid sedapuhku võtsid klubiliikmed kõne alla erilise teema – paar päev varem pani keegi tundmatu Inglise Panga peakassiirilt pihta viiskümmend tuhat naela. „On varga kohta teateid?” uuris insener Andrew Stuart. „Ei ühtegi vihjet!” kostis tähtis tööstur Thomas Flanagan. „Antakse vaid umbmäärast infot.” „Tänahommikune Morning Chronicle väidab, et varas olla olnud džentelmen!” „Oletades, et too mees on nüüdseks Inglismaalt lahkunud, pole ühtegi riiki, kuhu ta pakku võiks minna!” rõhutas teine klubiliige. „Kuid meie planeet on siiski üpriski suur,” kostis neljas. „Vanasti oli, jah,” pomises Phileas Fogg. „On siis Maa ehk väiksemaks tõmbunud?” Phileas Fogg jagas kaarte laiali ja selgitas samal ajal. „Jah, selles mõttes, et nüüd on võimalik seda vahemaad läbida kümme korda kiiremini kui sada aastat tagasi! Tänapäeval piisab ümber Maa reisimiseks kaheksakümnest päevast.” „Ma tahaksin näha, kuidas te sellega hakkama saate.” Andrew Stuart lausus need sõnad toonil, millest võis aimata irooniat. Kaartide jagamine peatati ühtäkki. Phileas Fogg tõusis püsti.
39
Pikoprint on Eesti esimene roheline raamatukirjastus, mis loodi 2014. aastal eesmärgiga rikastada laste-ja noorteraamatute valikut, inspireerida lapsi lugema ja varakult iseseisvat lugemisharjumust kujundama. Kõik meie väljaanded on valminud keskkonnasõbralikult. Hoolime järeltulevast põlvkonnast ning tahame, et meie jalajälg keskkonnale oleks võimalikult väike. Kõik meie raamatud trükitakse vaid FSC tunnusega paberile, mis tähistab, et paber on toodetud metsamajandmise viisil, mis säilitab metsade elurikkuse, produktiivsuse ja looduslikud protsessid. Leia meid Facebookis:
OSTA RAAMAT:
RAHVA RAAMAT
APOLLO