SARAH J. MAAS - Klaastroon - katkend

Kõigile mu FictionPressi lugejatele selle eest, et olite minuga algusest peale ja kaua pärast lõppu.

Aitäh kõige eest.

Amaroth

b r õ k e J ä i n emed ar

ng u Î z d

e

l

la v Mor

rla o M

Nõi ar

Lään iik

ekõ

Erilea

rb

Briarcliff

Bo

Tü

h

a m er

o

Noll

Vulkaanivood

thib o R õr k

Mustad düünid

unge

a

Laulvad liivad

nanbe u P r Baragsi kõ a

o dzÎ gdan

Yurpa

Hääletud Tapjad ves Kir

Xandria

Oro laht

l

Hun

Sokus

arve m

Allsbrook

as

ca

Rosamel

uli

mä

ed Jäinerb kõ Ru hn ni mä ed

äed Suria

Perranth

Endovieri Soolakaevandused

Tam Fer ian i ku ru

as mela

rv ejä b Hõ

va h i k geäed l a V m

Põhjameri

Orynth Perr anth i mäe d

An

di H

Terrasen

õim

Suur ookean

Meah

n laArarati r a Ad mäed Rifthold

Anielle

Wendlyn

Avery jõgi

Morath

ow r r a h n e F Bellhaven

Melisande Surnusaared Kolbalaht

Calaculla

Leriba

Eyllwe Kivinõmmed

e Eyullmwaad roh

n Ba

jali

klaastroon SAR AH J. M A AS

Originaali tiitel: Th rone of Glass Sarah J Maas Bloomsbury Children’s Books 2012

Copyright © 2012 Sarah J Maas This translation of Th rone of Glass is published by Pikoprint OÜ by arrangement with Bloomsbury Publishing Inc. All rights reserved.

Map copyright © 2012 Kelly de Groot ISBN 978-9949-9750-8-2 (trükis) ISBN 978-9949-9750-9-9 (epub) Tõlge eesti keelde © Mario Pulver ja Pikoprint OÜ 2016 Tõlkija: Mario Pulver Toimetaja: Vilve Torn Korrektuur: Sven Saun Kujundaja: Heigo Kütt

See raamat on uhkusega trükitud keskkonnasõbralikule paberile.

Keskkonnasõbraliku metsanduse all mõistetakse FSC® süsteemis sellist metsamajandamise viisi, mis säilitab metsade elurikkuse, produktiivsuse ja looduslikud protsessid.

Rohkem informatsiooni vaata www.pikoprint.ee/roheline Trükitud Eestis trükikojas Printon

1

Aasta

"

aega kestnud orjapõlv Endovieri soolakaevandustes oli harjutanud Celaena Sardothieni sellega, et teda eskorditi kõikjale ahelates ning mõõgaterade ees. Enamik Endovieri tuhandetest orjadest sai sama kohtlemise vääriliseks – kuigi Celaenat talutati kaevandusse ja tagasi alati veel poole tosina valvuri saatel. Seda võis Adarlani kurikuulsaim palgamõrvar ka eeldada. Küll aga ei eeldanud ta enda kõrval näha kapuutsiga meest mustas – nagu praegu.

Mees surus Celaena käsivart, kui vedas teda läbi kiiskava hoone, kus elas enamik Endovieri ametnikest ja kupjatest. Nad kõndisid mööda koridore, treppe ja ringiratast seni, kuni Celaenal poleks enam vähimatki võimalust majast ise välja pääseda.

Vähemalt see oli tema saatja plaan, sest Celaena märkas loomulikult seda, kui nad mõne minuti jooksul üht ja sama treppi mööda kord üles, siis alla tammusid. Samuti ei jätnud ta 7

märkamata erinevate korruste vahel siksakitamist, ehkki hoone oli tavapärane võrgustik koridoridest ja treppidest. Justkui oleks ta pidanud ruumitaju kaotama. Ta oleks võinud tunda nördimust, aga mees nägi ju nii kõvasti vaeva.

Nad sisenesid ühte eriti pikka koridori, milles kaikusid vaid nende kahe sammud. Tema käsivart pigistav mees oli pikk ja trimmis, aga kapuutsi all ei näinud Celaena rohkem muud midagi.

Järjekordne taktika tema heidutamiseks ja segadusse ajamiseks.

Ilmselt moodustasid mustad rõivad sellest ka oma osa. Mehe pea nihkus tema poole ja Celaena naeratas kiirelt. Mees vaatas taas ette ja tema raudne haare tugevnes veelgi.

Ilmselt võis seda võtta meelitusena, isegi kui ta ei teadnud, mis toimub või miks mees teda šahti ees oli oodanud. Pärast päevapikkust tööd kivisoola raiumisel mäe sisikonnas ei tõstnud see Celaena tuju, kui avastas seal seismas mehe koos kuue valvuriga.

Ent ta kõrvad läksid kikki, kui mees tutvustas end Celaena kupjale kui Chaol Westfall, kuningliku kaardiväe kapten, ja järsku kõrgus taevas Celaena kohal, mäed trügisid lähemale ja isegi muld paisus ta põlvede poole. Ta polnud juba ammu hirmu maitsnud – polnud lubanud endal hirmu maitsta. Igal hommikul ärgates kordas ta üht ja sama mantrat: Ma ei karda. Terve aasta jooksul tähendasid need sõnad erinevust murdumise ja paindumise vahel, need kaitsesid teda killustumise eest kaevanduse pimeduses. Mitte et ta oleks seda kaptenile reetnud.

Celaena vaatles kinnastatud kätt, mis hoidis ta käsivart. Tume nahk oli peaaegu sama tooni kui mustus Celaena nahal.

Ta kohendas vaba käega oma rebitud ja räpast tuunikat ja surus alla vaevalise ohke. Minek kaevandusse enne koitu ja lahkumine pärast loojangut tähendas, et ta jõudis harva päikest näha. Celaena oli mustusekihi all hirmuäratavalt kahvatu. Tõsi, kunagi oli ta olnud kenake, isegi ilus, aga – see polnud praegu oluline, eks?

8

Nad pöörasid järjekordsesse koridori ja ta uuris võõra mehe kaunilt sepistatud mõõka. Selle sädelev nupp oli lendava kotka kujuline. Celaena pilku märgates laskus mehe kinnas kuldsele kotkapeale. Järjekordne muie kõverdas Celaena suunurki. „Olete päris kaugel Riftholdist, kapten,” ütles ta häält puhtaks köhatades. „Saabusite armeega, kelle mürtsumist ma eelnevalt kuulsin?” Ta piidles pimedusse mehe kapuutsi all, kuid ei näinud midagi. Ometi tajus ta mehe silmi, mis hindasid, kaalusid, kontrollisid ta nägu. Celaena jõllitas väljakutsuvalt vastu.

Kuningliku kaardiväe kapten oleks ju põnev vastane. Vääriks vahest isegi mingit pingutust.

Viimaks tõstis mees mõõgakäe ja tema keebivoldid peitsid relva endasse. Kui keep liikus, jõudis Celaena märgata mehe tuunikale tikitud kuldset lohemadu. Kuninglik vapp. „Mis on sinul Adarlani armeest?” küsis mees. Kui nauditav oli kuulda temaga sarnast häält – jahedat ja selgesõnalist –, isegi kui ütlejaks osutus vastik jõhkard! „Ei midagi,” kehitas Celaena õlgu. Mees urises ärritusest omaette.

Oh, milline mõnu oleks näha ta verd üle marmori läigatamas.

Kord oli Celaena kaotanud kannatuse – üks kord, kui tema kubjas valis liigseks sundimiseks vale päeva. Ta mäletas ikka veel, mis tunne oli lajatada kirkaga kupja vatsa sisse ja kuidas mehe veri ta kätele ja näole kleepus. Celaena oleks suutnud nendest valvuritest kaks silmapilkselt relvituks muuta. Kas kaptenil läheks paremini kui kadunud kupjal? Võimalikke tulemusi kaaludes irvitas Celaena taas mehe poole. „Ära vaata mind nii,” hoiatas mees ja tema käsi nihkus tagasi mõõga suunas. Seekord varjas Celaena oma muiet. Nad möödusid puitustest, mida ta paar minutit varem juba silmas. Kui ta sooviks põgeneda, tuleks vaid järgmisest koridorist vasakule pöörata 9

ja kolmest trepist alla söösta. Ainus, mida plaanitud segadusse ajamine saavutas, oli see, et Celaena tundis nüüd hoonet veelgi põhjalikumalt. Idioodid. „Kuhu me nüüd lähemegi?” küsis ta magusalt ja pühkis kokkukleepunud juuksesalku silmilt. Kui mees ei vastanud, surus ta hambad kokku.

Koridorid kajasid liigselt, et ta saaks meest kogu maja teavitamata rünnata. Ta ei näinud, kuhu mees torkas ahelate võtme ja nende järel kõndivad kuus valvurit tekitaks tüli. Ahelatest rääkimata.

Nad astusid raudlühtritega koridori. Seina ääristavate akende taha oli laskunud öö ja laternad põlesid nii eredalt, et pakkusid peitumiseks vähe turvalisi varjusid.

Siseõuest kostsid Celaena kõrvu teiste orjade lohisevad sammud, kui nood magamiskohtadeks sätitud puithoone poole suundusid. Agooniaoiged ahelate kõlksumise seas oli sama tuttav koor kui need haledad töölaulud, mida nad kogu päeva laulsid.

Aeg-ajalt vihisev piitsasoolo vaid täiendas brutaalset sümfooniat, mille Adarlan oli loonud oma suurimatele kurjategijatele, vaeseimatele kodanikele ja uusimatele vallutustele.

Ehkki mõnesid vange süüdistati võlukunsti kasutamises – mida nad ei saanud rakendada, sest maagia oli kuningriigist haihtunud –, ilmus neil päevil Endovieri üha rohkem hoopis mässulisi. Enamiku koduks oli olnud Eyllwe, üks viimastest riikidest, mis sõdis veel Adarlani ülemvõimu vastu. Aga kui Celaena kiusas neid sooviga uudiseid kuulda, põrnitsesid paljud teda lihtsalt tühja pilguga. Juba murtud. Ta judises mõtte küüsis, mida nad olid Adarlani vägede käes pidanud kannatama. Mõnikord polnud ta kindel, kas neil poleks olnud parem surra tapapakul. Ja kas tema isegi oleks võinud pigem surra sel ööl, kui ta ära anti ning vangi langes.

Aga tal oli vaja edasi kõndides muule keskenduda. Kas teda 10

kavatseti lõpuks ometi üles puua? Iiveldus väänles ta kõhus. Ta oli tõesti piisavalt tähtis isik, et väärida hukkamist kuningliku kaardiväe kapteni enda käe all. Ent miks tuua ta siis kõigepealt siia majja?

Nad peatusid viimaks punakuldsete klaasuste ees, mis olid liiga paksud, et neist läbi näha. Kapten Westfall tõmbas lõuaga mõlemal pool uksi seisvate valvurite poole ja need kõmatasid tervituseks odaga vastu maad.

Kapteni haare tugevnes seni, kuni tegi juba haiget. Ta tiris Celaena lähemale, kuid tundus, nagu oleks tüdruku jalad tinast ja ta tõmbus eemale. „Sooviksid pigem kaevandusse jääda?” küsis mees ja tema hääles kõlas kerge lõbusus. „Kui teaksin, milles asi, ei tunneks ma võib-olla soovi vastu hakata.” „Küll saad teada.” Celaena peopesad muutusid higiseks. Jah, ta pidi surema. Nüüd see siis juhtubki.

Uksed läksid ägades lahti ja paljastasid troonisaali. Suurema osa laest oli hõivanud viinamarjaväädi moodi klaaslühter, mis sülitas ruumi kaugemas osas asuvatele akendele teemantleekide seemneid. Akende taga oleva kõledusega võrreldes mõjus see luksuslikkus kõrvakiiluna. Meenutus sellest, kui tulus oli tema orjatöö nende jaoks. „Siia,” urises kaardiväe kapten ja tõukas teda vaba käega, lastes ta viimaks lahti. Celaena koperdas. Tema rakkudes jalad libisesid siledal põrandal, kuid siis ajas ta end sirgu. Ta vaatas üle õla ja nägi, et saali sisenes veel kuus valvurit.

Neliteist valvurit, pluss kapten. Kuldne kuninglik sümbol mustade mundrite rinnale tikitud. Need olid kuningliku pere ihukaitse liikmed: armutud, välkkiired sõdurid, keda õpetati sünnist saadik kaitsma ja tapma. Celaena neelatas raskelt. Ühel ajal maastkergitavat peapööritust ja meeletut raskust 11

tundes seisis Celaena näoga ruumi poole. Peenelt nikerdatud punasest puidust troonil istus nägus noormees. Celaena süda jäi seisma, kui kõik kummardasid.

Ta seisis Adarlani kroonprintsi ees.

12

2

T

"

„ ema Kõrgus,” ütles kaardiväe kapten. Ta ajas end sügavast kummardusest üles ja eemaldas kapuutsi, paljastades lühikesed kastanpruunid juuksed. Kapuuts oli kahtlemata nende jalutuskäigu ajal Celaena hirmutamiseks mõeldud. Nagu töötaks selline trikk tema peal. Ärritusest hoolimata pilgutas Celaena ta nägu nähes silmi. Ta oli verinoor!

Kapten Chaol Westfall polnud vapustavalt kena, kuid Celaena ei saanud sinna midagi parata, et tema mehelik nägu ja kuldpruunide silmade selgus mõjusid mõnevõrra kütkestavalt. Ta kallutas pea viltu ja oli nüüd teravalt teadlik omaenda närusest räpasusest. „See ongi tema?” küsis Adarlani kroonprints. Celaena pea pöördus kibekähku tagasi samal ajal, kui kapten noogutas.

Mõlemad jõllitasid teda ja ootasid kummardust. Kui ta püsti jäi, tammus Chaol kohapeal. Prints piilus ainiti kapteni poole ja tõstis 13

siis lõua õige pisut kõrgemale.

Talle kummardada! Kui Celaenat ootas ees võllapuu, ei kavatsenud ta kohe kindlasti veeta oma elu viimaseid hetki alandlikus püherduses.

Tema taga kostis sammude kõuekõminat ja keegi haaras kaelast. Celaena jõudis märgata ainult tulipunaseid põski ja liivakarva vuntse, kui ta jäisele marmorpõrandale lennutati. Valu põrutas läbi näo ja valgus lõhestas silmi. Käsivarred tuikasid, sest köidetud randmed ei lubanud liikmetel õiget asendit võtta. Ta üritas tulutult valupisaraid tagasi hoida. „Selline on õige viis tervitada sinu tulevast kuningat,” nähvas punase näoga mees Celaenale.

Palgamõrvar sisistas ja paljastas hambad, kui oma pead käänas, et põlvitavat väärakat vaadata. Mees oli peaaegu sama suur kui Celaena kubjas. Ta kandis punaseid ja oranže riideid, mis sobisid tema hõrenevate juustega. Mehe süsimustad silmad sädelesid, kui ta oma haaret Celaena kaelal tugevdas. Kui tüdruk oleks suutnud oma paremat kätt kas või paari sentimeetri võrra liigutada, oleks ta saanud mehe tasakaalust välja lükata ja tema mõõga tõmmata...

Ahelad kaevusid Celaena kõhtu ja kihisev, pulbitsev raev värvis ta näo sarlakpunaseks.

Pärast liiga kaua kestnud pausi kõneles taas kroonprints. „Ma ei taipa päris hästi, miks te sunnite kedagi kummardama, kui selle žesti eesmärk on ilmutada ustavust ja austust.” Tema sõnu kattis lopsakas tülpimuskiht.

Celaena üritas üht silma printsi poole pöörata, ent nägi vaid valgel põrandal seisvaid musti nahksaapaid. „On selge, et teie austate mind, hertsog Perrington, kuid näib pisut tarbetuna sundida Celaena Sardothieni seda arvamust jagama. Teie ja mina teame suurepäraselt, et tal puudub igasugune armastus mu pere vastu. Niisiis oli teie kavatsuseks ehk teda 14

alandada?” Ta vaikis. Celaena oleks võinud endamisi vanduda, et printsi silmad langesid tema näole. „Mulle tundub, et tal on sellest küllalt.” Ta vaikis veel korra ja küsis siis: „Kas teil ei pidanud olema ees kokkusaamine Endovieri varalaekuriga? Ei taha, et peaksite hilinema. Eriti olukorras, mil käisite selle kohtumise nimel maha nii pika tee.”

Lahkumiskäsku taibanud piinaja mühatas ja lasi Celaena lahti.

Tüdruk kooris oma põse marmorilt, ent jäi põrandale lebama, kuni mees tõusis ja minema kõndis. Kui Celaenal õnnestuks kunagi põgeneda, kaaluks ta kindlasti selle hertsog Perringtoni üles otsimist ja tema soojale tervitusele kombekohaselt vastamist.

End püsti ajades kortsutas Celaena kulmu räpase jälje peale, mille ta muidu plekitule põrandale oli jätnud. Tema ahelate kõlin kostis läbi hääletu toa. Kuid tüdrukut oli palgamõrvariks koolitatud juba kaheksandast eluaastast peale, pärast seda, kui Palgamõrvarite Kuningas ta poolsurnuna jäise jõe kaldalt leidis ning ta oma kantsi tõi. Celaenat ei häbistanud miski, eriti veel tema räpasus. Uhkust kogudes heitis ta oma pika patsi üle õla ja tõstis pea. Ta pilk vastas printsi pilgule.

Kroonprints Dorian Havilliard naeratas talle. See treenitud naeratus lehkas õukonnas vermitud sarmi järele. Troonil lösutades toetas ta lõuga ühe käega, kuldkroon mahedas valguses võltsilt kiiskamas. Mustal vammusel võttis terve rinnaesise enda alla kuningliku lohemao kuldne kujutis. Punane keep langes graatsiliselt tema ja trooni ümber.

Ometi peitus midagi tema rabavalt sinistes, lõunamaade mere värvi silmades − ja see, kuidas too pilk läks vastuollu ta ronkmustade juustega, sundis Celaena paigale. Mees oli valulikult ilus ja ei saanud olla vanem kui kahekümnene.

15

Printsid ei pidanud olema nägusad! Nad on vinguvad, rumalad, eemaletõukavad olendid! See siin... see... Kui ebaõiglane, et ta on ühel ajal nii kuninglik kui ka ilus.

Celaena tammus paigal, kui prints kulmu kortsutas ja teda omakorda uuris. „Arvasin, et palusin ta puhtaks kasida,” ütles ta ette astunud kapten Westfallile. Celaena jõudis juba unustada, et toas oli teisigi. Ta silmitses oma räbalaid ja plekilist nahka ning ei suutnud piinlikkusetorget alla suruda. Milline haletsusväärne seisund kunagi nii kaunile tüdrukule!

Esmapilgul oleks võinud arvata, et tema silmad on sinakad või hallid või isegi rohelised, sõltuvalt rõivaste värvist. Lähemalt vaadates taandusid need võitlevad toonid aga erkkuldse ringi ees tema pupillide ümber. Ent kõige enam tõmbasid tähelepanu ta kuldsed juuksed, mis säilitasid endiselt kübekest oma hiilgusest. Lühidalt: Celaena Sardothieni oli õnnistatud peotäie kaunite joontega, mis kompenseerisid suurema osa moodustunud keskpärasustest. Juba varases teismeliseeas avastas tüdruk, et kosmeetika abiga võis ka keskpäraseid külgi kerge vaevaga erakordsete võlude kõrvale tõsta.

Kuid nüüd seisis ta Dorian Havilliardi ees vaevalt rohkem kui rentslirotina! Ta nägu kuumenes, kui kapten Westfall ütles: „Ei tahtnud lasta teil oodata.”

Kroonprints raputas pead, kui Chaol tüdruku poole sirutas. „Ära hakka veel vanniga jändama. Ma näen temas potentsiaali.”

Prints ajas end sirgu ja hoidis pilku Celaenal. „Ma ei usu, et oleme kunagi meeldiva tutvustuse võlu nautinud. Aga ilmselt tead, et mina olen Dorian Havilliard, Adarlani kroonprints, vahest nüüdseks juba enamiku Erilea kroonprints.”

Celaena eiras selle nimega kaasnevate kibedate emotsioonide tulva ja rüselust. „Ja sina oled Celaena Sardothien, Adarlani suurim palgamõrvar.

16

Vahest kogu Erilea suurim palgamõrvar.” Prints silmitses tüdruku vibuna pingul keha ja kergitas siis oma tumedaid ja hoolitsetud kulme. „Paistad olevat üsna nooruke.” Ta toetas küünarnukid reitele. „Olen sinu kohta väga põnevaid lugusid kuulnud. Kuidas sulle Endovier pärast kogu sellist luksust Riftholdis kah tundub?”

Ennasttäis eesel. „Ei suuda paremat tahtagi,” õhkas Celaena, samal ajal oma sakiliste küüntega peopessa lõikudes. „Aasta hiljem näed välja enam-vähem elusana. Huvitav, kuidas see võimalik on, kui nendes kaevandustes töötajate keskmiseks elueaks loetakse üks kuu.” „Tõeline müstika, kahtlemata.” Celaena volksutas ripsmeid ja kohendas elegantselt ahelaid, justkui oleks need pitskindad.

Kroonprints pöördus kapteni poole. „Tal on vägev keel, mis? Ja ta ei kõla nagu mõni rahvarämpsu seast...” „Tahaksin loota,” segas Celaena vahele. „Tema Kõrgus,” nähvas Chaol Westfall. „Mida?” küsis Celaena. „Sa pöördud tema poole kui Tema Kõrgus.”

Celaena naeratas talle pilkavalt ja pööras tähelepanu taas printsile.

Tema üllatuseks puhkes Dorian Havilliard naerma. „Sa ikka tead, et oled nüüd ori, eks? Kas su karistus pole sulle üldse midagi õpetanud?”

Kui Celaena käed poleks ahelasse köidetud, suruks ta need kohe rinnale risti. „Ma ei kujuta ette, kuidas kaevanduses töötamine saaks õpetada muud kui kirka kasutamist.” „Ja sa ei proovinud iial põgeneda?”

Aeglane ja õudne naeratus levis üle tüdruku huulte. „Üks kord.”

Printsi kulmud kerkisid ja ta pöördus kapten Westfalli poole. „Mulle ei räägitud sellest.”

17

Celaena kiikas üle õla Chaoli poole, kes silmitses printsi vabandavalt. „Peakubjas teavitas mind täna pärastlõunal, et juhtus üks intsident. Kolm kuud...” „Neli kuud,” sekkus Celaena. „Neli kuud,” ütles Chaol, „pärast Sardothieni saabumist üritas ta põgeneda.”

Celaena ootas ülejäänud lugu, ent kapten oli selgelt lõpetanud. „See pole isegi parim osa!” „Sellel on veel parim osa?” küsis kroonprints, kelle ilme asus võpatuse ja naeratuse vahepeal.

Chaol põrnitses tüdrukut enne jätkamist. „Endovierist põgenemine on lootusetu. Teie isa hoolitses selle eest, et iga Endovieri valvur suudaks lasta orava pihta noole kahesaja sammu kauguselt. Proovida põgeneda tähendab enesetappu.” „Kuid sina oled elus,” ütles prints Celaenale.

Celaena naeratus tuhmus, kui mälestus teda tabas. „Jah.” „Mis juhtus?” küsis Dorian.

Tüdruku silmad tõmbusid korraga külmaks ja karmiks. „Mul sai kõrini.” „See on siis kogu selgitus selle eest, mida sa tegid?” nõudis kapten Westfall. „Ta tappis oma kupja ja kakskümmend kolm valvurit enne, kui nad ta kätte said. Ta oli sõrmeotsa kaugusel müürist, kui valvurid ta uimaseks lõid.” „Ja siis?” küsis Dorian.

Celaena kees raevust. „Ja siis? Tead, kui kaugel müür kaevandusest on?” Prints vaatas tüdrukut tuhmilt. Celaena sulges silmad ja ohkas dramaatiliselt. „Minu šahtist oli kolmsada kuuskümmend kolm jalga. Lasin ühel ära mõõta.” „Ja siis?” kordas Dorian. „Kapten Westfall, kui kaugele orjad põgenedes kaevandusest jõuavad?”

18

„Kolm jalga,” pomises kapten. „Endovieri valvurid lasevad ta maha tavaliselt enne, kui ta on liikunud kolm jalga.”

Kroonprintsi vaikus polnud see, mida Celaena sisimas lootis. „Sa teadsid, et see on enesetapp,” ütles prints viimaks, lõbusus lahtunud.

Ehk oli halb mõte müüri mainida. „Jah,” ütles Celaena. „Aga nad ei tapnud sind.” „Sinu isa käskis mind elus hoida nii kaua kui võimalik – et ma kannataks viletsust, mida Endovier küllaldaselt pakub.” Jäine laine, millel polnud temperatuuriga midagi ühist, läbistas teda. „Mul polnud kavatsustki põgeneda.” Kaastunne printsi silmades tekitas tahtmise talle äsada. „On sul palju arme?” küsis prints. Celaena kehitas õlgu ja Dorian naeratas, sundides tuju tõusma. Prints astus pjedestaalilt maha. „Keera ümber, las ma vaatan su selga.” Celaena kortsutas kulmu, kuid kuuletus, kui noormees tema juurde kõndis. Chaol astus samuti lähemale. „Ma ei näe neid kogu selle mustuse ja kõntsa tõttu selgelt,” ütles prints ning uuris särgiribade vahelt paistvat nahka. Celaena põrnitses tigedalt ja veel tigedamalt, kui prints ütles: „Ja milline jube hais!” „Kui puudub juurdepääs vannile ja peenele parfüümile, pole vist võimalik nii peenelt lõhnata kui sina, Tema Kõrgus.”

Kroonprints laksutas keelt ja kõndis aeglaselt ta ümber.

Chaol ja kõik valvurid jälgisid neid, käed mõõkadel. Õige kah.

Celaena oleks võinud vähem kui sekundiga käed ümber printsi pea tõmmata ja oma ahelatega ta hingetoru lömastada. Võib-olla olekski pidanud seda tegema, lihtsalt Chaoli ilme nägemiseks. Aga prints jätkas õndsas teadmatuses sellest, kui ohtlikult lähedal ta tüdrukule viibis. Äkki oleks pidanud end lausa solvatuna tundma. „Nii palju kui mina näen,” sõnas prints, „on siin kolm suurt armi – ja vahest ka mõned väiksemad. Mitte nii koledad, kui eeldasin, 19

aga... noh, ilmselt kataks kleidid need kinni.” „Kleidid?” Mees seisis talle nii lähedal, et Celaena nägi vaevata tema vammuse peent tikkimistööd ja tundis mitte parfüümi, vaid hobuste ja raua lõhna.

Dorian muigas. „On sul alles hämmastavad silmad! Ja oled sa alles tige!”

Kägistamiskauguses Adarlani kroonprintsist, kelle isa määras ta aeglasesse, närusesse surma, kiikus Celaena enesekontroll hapral noateral – tantsiskles lausa kuristiku äärel. „Ma tahan teada,” alustas ta, kuid kaardiväe kapten tiris ta selgroogu purustava jõuga printsist eemale. „Ma ei kavatsenud teda tappa, tohman.” „Vaata ette, mida sa ütled. Muidu viskan su kaevandusse tagasi,” ütles pruunisilmne kapten. „Oi, ma ei usu, et sa seda teed.” „Ja miks siis?” vastas Chaol.

Dorian sammus trooni juurde tagasi ja istus, safiirsilmad kirkalt hiilgamas.

Celaena vaatas ühelt mehelt teisele ja ajas õlad sirgu. „Sest te tahate minult midagi, tahate midagi nii väga, et tulite sellele ise järele. Ma pole idioot, ehkki olin piisavalt rumal, et lasta end kinni nabida. Ma näen, et see on mingi salasepitsus. Miks te muidu pealinnast jalga lasite ja nii kaugele uitasite? Olete mind kogu selle aja proovile pannud eesmärgiga näha, kas ma olen füüsiliselt ja vaimselt ikka terve. Noh, mina tean, et olen endiselt terve mõistuse juures ja mind pole murtud. Ükskõik, millele vahejuhtum müüri ääres võiks vihjata. Niisiis nõuan, et ütleksite mulle, miks te siin olete ja mis teeneid te minult vajate, kui ma tõesti pole juba teel võllapuu poole.”

Mehed vahetasid pilke. Dorian ristas sõrmed. „Mul on sulle üks pakkumine.”

20

Celaena hing jäi kinni. Mitte kunagi, isegi oma lennukamates unenägudes poleks ta osanud kujutada ette võimalust rääkida näost näkku Dorian Havilliardiga. Ta oleks saanud ta nii kergesti tappa, selle irve tema näolt rebida... Ta oleks saanud hävitada kuninga nii, nagu kuningas hävitas tema...

Kuid vahest võis see pakkumine viia pääsemiseni. Kui ta pääseks teisele poole müüri, võiks ta põgeneda. Joosta ja joosta ja kaduda mägedesse. Elada üksinduses metsiku looduse tumeroheluses, männiokastest vaip all ning tähtedest tekk peal. Ta saaks seda teha. Ta pidi lihtsalt jõudma teisele poole müüri. Ta oli varem juba nii lähedale jõudnud... „Ma kuulan,” ütles ta vaid.

21

3

"

Printsi silmad kumasid lõbususest tüdruku tarmukuse üle, ent veetsid pisut liiga kaua aega ta kehal. Celaena oleks selle pilgu eest küüntega üle ta näo kraapinud, aga samas asjaolu, et ta üldse vaevus vaatama, kui tüdruk oli veel nii räpane... Aeglane naeratus levis üle Celaena palge.

Prints tõstis ühe pika jala üle teise. „Jätke meid üksi,” käskis ta valvureid. „Chaol, sina jääd sinna.”

Celaena astus lähemale, kui valvurid uksest välja kolistasid ja rasked uksed enda järel kinni tõmbasid. Rumal, rumal käik. Ent Chaoli nägu jäi loetamatuks. Ega ta ometi päriselt ei uskunud, et suudaks põgenemise korral Celaenat kinni pidada! Tüdruk ajas selja sirgu. Mis asja nad küll plaanisid, et nad nii vastutustundetult käitusid?

Prints mugistas naerda. „Kas sa ei arva, et minuga on riskantne nii väljakutsuv olla, kui kaalul on sinu vabadus?”

22

Kõigest, mida ta oleks võinud öelda, näis see kõige tavatum. „Minu vabadus?” Selle sõna kõla peale nägi ta silme ees mändide ja lumega kaetud maad, päiksest pleekinud kaljusid ja valgete vahumütsidega merd. Ta nägi maad, kus valgust neelati sametroheliste küngaste ja orgude vahele – maad, mille ta oli jõudnud unustada. „Jah, sinu vabadus. Nii et ma väga soovitan, preili Sardothien, suruge oma kõrkus nüüd kontrolli alla enne, kui taas kaevanduses lõpetate.” Prints tõstis jala uuesti maha. „Kuigi sinu suhtumisest võib vahest isegi kasu sündida. Ma ei kavatse teeselda, et minu isa impeeriumi on ehitatud usaldusele ja mõistvusele. Aga ilmselt sa juba tead seda.” Celaena sõrmed tõmbusid rusikasse oodates, et too jätkaks. Tema silmadele vastas printsi pilk, uuriv, pingeline. „Mu isa on endale pähe võtnud, et vajab kangelast.”

Kulus üks mahlane hetk enne, kui Celaena taipas.

Ta ajas pea kuklasse ja lõkerdas naerda. „Sinu isa tahab, et mina oleks tema kangelane? Ei – ära ütle mulle, et tal on õnnestunud kõrvaldada iga viimne kui õilishing! Kindlasti peab olema kas või üksainus noobel rüütel, üks kindla südame ja vaprusega isand.” „Vaata ette,” hoiatas Chaol tema kõrval. „Aga kuidas on sinuga, hmm?” kergitas Celaena kapteni peale kulmu. Küll see oli naljakas! Tema – ja kuninga kangelane! „Meie kullakalli kuninga jaoks jääb sul vajaka?”

Kapten asetas käe mõõgale. „Kui sa ometi vait jääksid, kuuleksid ka ülejäänud osa sellest, mida Tema Kõrgusel sulle öelda on.”

Celaena vaatas taas printsi poole. „Noh?” Dorian nõjatus troonile. „Minu isa vajab kedagi, kes aitaks impeeriumi – kedagi, kes laseks tal keerukate inimeste seas manööverdada.” „Sa tahad öelda, et ta vajab teenrit räpase töö jaoks.” „Kui soovid seda nii otse sõnastada, siis jah,” vastas prints.

23

„Tema kangelane peaks ta vastased vaikseks muutma.” „Nii vaikseks kui haud,” sõnas Celaena magusalt. Üks muie sikutas Doriani huuli, kuid ta hoidis nägu tõsisena. „Just.”

Töötada Adarlani kuninga heaks ustava teenrina. Celaena tõstis lõuga. Tappa tema heaks – olla kihv koletisel, mis oli juba kugistanud alla pool Erilead... „Ja kui ma nõustun?” „Siis kuue aastaga kingib ta sulle vabaduse.” „Kuue aastaga!” Aga sõna „vabadus” kaikus taas kord temast läbi. „Kui lükkad tagasi,” ütles Dorian ta järgmist küsimust ennetades, „jääd Endovieri.” Tema safiirsilmad muutusid kalgiks ja Celaena neelatas. Ja sured siin oli see, mida prints ei pidanudki lisama.

Kuus aastat kuninga kõvera pistodana... või eluaeg Endovieris. „Aga,” jätkas prints, „siin peitub üks konks.” Celaena hoidis nägu ilmetuna sel ajal, kui prints oma näpul sõrmusega mängis. „Ametikohta ei pakuta sulle. Veel. Mu isa soovib veidi lõbutseda.

Ta korraldab võistluse. Ta kutsus kahtkümmend kolme oma nõukogu liiget esitama võimalikku kangelast, keda treenitakse klaaslossis ja kes lõpuks võitlevad duellil. Kui võidad,” ütles ta kerge muigega, „oled ametlikult Adarlani Palgamõrvar.”

Celaena ei vastanud ta naeratusele. „Kes siis täpsemalt mu konkurendid on?”

Tema ilmet nähes kustus ka printsi muie. „Vargad ja palgamõrtsukad ja sõdalased kogu Erileast.” Celaena avas suu, ent prints lõikas ette. „Kui võidad ja tõestad nii oma osavust kui ka usaldusväärsust, on mu isa tõotanud kinkida sulle su vabaduse.

Ja kuni sa oled tema kangelane, saad ka märkimisväärset palka.”

Celaena kuulis vaevu ta viimaseid sõnu. Võistlus! Midagi suvaliste meeste vastu kusagilt pärapõrgust! Ja palgamõrvarid!

24

„Mis palgamõrvarid?” nõudis ta. „Ei kedagi, kellest sa kuulnud oleks. Ükski pole nii tuntud kui sina. See meenutab mulle – sa ei võistle kui Celaena Sardothien.” „Mida?” „Sa võistled varjunime all. Ilmselt pole sa kuulnud, mis toimus pärast su kohtuprotsessi.” „Uudiseid on üsna raske saada, kui rabad kaevanduses orjatööd.”

Dorian kõkutas ja vangutas pead. „Keegi ei tea, et Celaena Sardothien on pelgalt noor naine – kõik arvasid, et oled märksa vanem.” „Mida?” küsis Celaena uuesti, nägu tulitamas. „Kuidas see võimalik on?” Ta oleks pidanud uhkust tundma, et suutis seda suurema osa maailma eest varjata, aga... „Peitsid oma identiteeti kõigi nende aastate jooksul, kui ringi lippasid ja kõiki maha nottisid. Pärast su kohtuistungit arvas isa, et... targem oleks mitte teavitada Erilead sellest, kes sa oled. Ta sooviks asju nii jätta. Mida kostaks meie vaenlased, kui tuleks välja, et me kõik tardusime hirmust ühe plika ees?” „Nii et mina orjan siin näruses paigas siis nime ja tiitli eest, mis ei kuulu isegi mulle? Kelle oma Adarlani Palgamõrvar siis tegelikult on?” „Ma ei tea ega hooligi eriti. Küll aga tean, et sa olid parim ja inimesed ikka veel sosistavad su nime mainides.” Prints põrnitses teda. „Kui oled nõus minu nimel võitlema, olema minu kangelane võistluskuude jooksul, hoolitsen selle eest, et mu isa vabastaks sind viie aasta pärast.”

Ehkki prints üritas seda varjata, märkas Celaena, kui pinges ta keha oli. Dorian tahtis, et Celaena ütleks jah. Tahtis seda nii väga, et oli nõus kauplema. Celaena silmad hakkasid sädelema. „Mis mõttes ma kõigist parim olin?” „Sa oled Endovieris aasta aega viibinud. Kes teab, mida sa veel 25

korda saata suudad?” „Suudan päris palju, tänan küsimast,” torkas Celaena oma sakilisi küüsi puhastades. Ta üritas mitte võpatada kogu selle sopakoguse peale nende all. Millal ta käed viimati üldse puhtad olid? „Eks näeb,” ütles Dorian. „Sulle räägitakse võistluse detailidest siis, kui saabume Riftholdi.” „Kui jätta kõrvale see lõbu, mida teie, aadlikud, meie peale kihla vedamisest saate, tundub see võistlus tarbetuna. Miks mitte lihtsalt mind palgata?” „Nagu just ütlesin, pead tõestama oma väärtust.”

Celaena pani käe puusale ja tema ketid kolksusid valjult läbi ruumi. „Noh, mulle tundub, et Adarlani Palgamõrvar peaks tähendama enamat kui ükskõik milline tõestus, mida võiks vaja minna.” „Jah,” ütles Chaol pronkssilmade välkudes, „see tõestab, et oled kurjategija ja me ei peaks kohe usaldama sulle kuninga eraviisilisi asju.” „Annan oma pühaliku tõo…” „Kahtlen, kas kuningas peaks Adarlani Palgamõrvari sõna eriliselt siduvaks.” „Jah, aga ma ei saa aru, miks ma pean läbima mingi koolituse ja võistluse. Loomulikult olen ma pisut... vormist väljas, aga... mida veel eeldada, kui mul pole siin muud kui kivitükid ja kirka?”

Ta põrnitses tigedalt Chaoli.

Dorian kortsutas kulmu. „Sa siis ei võta pakkumist vastu?” „Muidugi võtan ma pakkumise vastu,” nähvas Celaena. Tema randmed hõõrusid ahelate vastu piisavalt hullusti ja tüdruku silmad täitusid pisaratega. „Ma hakkan sinu absurdseks kangelaseks, kui lubad lasta mind lahti kolme, mitte viie aastaga.” „Neli.”

26

„Hea küll,” nõustus Celaena. „Kokku lepitud. Võib-olla vahetan ühe orjuse teise vastu, aga ma pole loll.”

Ta võidaks tagasi oma vabaduse. Vabaduse. Ta tundis laia maailma külma õhku, mägedest alla uhtuvat tuult, mis kandis ta minema. Ta saaks elada kaugel Riftholdist, pealinnast, mis oli kord tema mängumaa. „Loodetavasti on sul õigus,” vastas Dorian. „Ja loodetavasti vastad sa oma mainele. Eeldan võita ja ma panen pahaks, kui jätad minust rumala mulje.” „Ja kui ma kaotan?”

Sära printsi silmadest kadus: „Sind saadetakse kohe siia tagasi ja sa kannad ära ülejäänud karistuse.”

Celaena imetoredad nägemused plahvatasid nagu tolm kinnilöödud raamatust. „Siis võin sama hästi aknast välja karata.

Aasta siin kohas on mind ära kulutanud – kujuta ette, mis saaks siis, kui tagasi tulen. Oleksin teise aasta saabudes surnud.” Ta heitis pea püsti. „Sinu pakkumine paistab õiglasena.” „Õiglasena tõesti,” ütles Dorian ja viipas käega Chaolile. „Vii ta tema kambrisse ja säti ta korda.” Prints vaatas Celaenat pingsalt. „Suundume Riftholdi hommikul. Ära valmista mulle pettumust, Sardothien.”

See oli muidugi totrus. Kui raske oleks siis konkurentsi varju jätta, üle mängida ja siis põrmustada? Celaena ei naeratanud. Ta teadis hästi, et vastasel juhul avaks ta endale lootuseilma, mis oli ammu tema jaoks suletud. Ometi tundis ta kihku haarata prints käte vahele ja tantsima kukkuda. Ta üritas mõelda muusikast, tuletada meelde pidutsevat viisi, aga talle meenus ainult üksainus rida Eyllwe töölaulude nukrast üürgamisest. See oli sügav ja aeglane nagu purgist valguv mesi: „Ja viimaks koju sa läed...”

Ta ei märganudki, kuidas kapten Westfall teda minema talutas ega seda, kuidas nad koridorist koridori kõndisid.

27

Jaa, ta läheks – Riftholdi, kuhu iganes, kas või läbi Wyrdi väravate ja otse põrgutulle, kui see tähendas vabadust.

Sa pole ju niisama nalja pärast Adarlani Palgamõrvar.

28

4

"

Kui Celaena pärast troonisaali-kohtumist viimaks voodisse varises, ei suutnud ta uinuda, kuigi kurnatus valitses iga sentimeetrit tema kehast. Pärast jõhkrate teenrite poolt korraldatud hoolimatut vannitamist tuikasid ta armid. Tundus, nagu oleks ta nägu luuni välja küüritud. Ta nihutas end küljele, et sidemetesse mähitud selja valu vähendada. Nüüd libistas ta käega mööda madratsit, pilgutades liigutuse vabaduse peale silmi. Enne vanni astumist võttis Chaol tal ahelad küljest. Ta tajus sel hetkel kõike – võtme värinaid ahelate lukus pööramise ajal ja nende lõdvenemist ja kukkumist põrandale. Ta võis endiselt tunda tontlikke ahelaid naha kohal hõljumas. Lakke vaadates keerutas Celaena oma ärahõõrutud, põletavaid liigeseid ja ohkas rahulolevalt.

Ometi oli imelik tunne lebada madratsil, lubada siidil oma nahka hellitada ja padjal oma põske nunnutada. Ta oli unustanud toidu, mis polnud nätske kaer või kõva leib. Ta oli unustanud, 29

mida puhas keha ja riided võisid inimesega teha − nüüd tundus see üdini võõras.

Ega ta õhtueine polnudki niivõrd imeline. Küpsetatud kana ei avaldanud mingit muljet, sest paari kahvlitäie järel pidi Celaena mao sisu tühjendamiseks vetsu tormama. Ta tahtis süüa, panna käe oma punsunud kõhule, soovida, et poleks ivagi maitsnud ja vanduda, et ei söö enam iial. Riftholdis ta ju sööb hästi, eks? Ja, mis veel tähtsam, ta kõht kohaneks lõpuks sellega.

Ta oli olematuks kuivanud. Öösärgi alt turritasid ribid välja ja näitasid luid seal, kus peaks olema liha ja ihu. Ja rinnad! Kord nii kena kujuga, nüüd aga polnud need suuremad kui tüütu puberteedi keskel. Klimp tõusis talle kurku kinni ja Celaena neelas selle kohe alla. Madratsi pehmus lämmatas ja tüdruk nihkus uuesti selili, kuigi see tekitas põrgulikku valu.

Nägu polnud samuti kuigi paremas seisus, kui ta seda vannitoa peeglist nägi. See oli luine: teravad põsesarnad, lõug torkas ette ja silmad pisut, aga kübeke häirival moel sisse vajunud. Ta hingas rahustavalt ja nautis lootust. Ta hakkab nüüd sööma. Palju. Ja treenima. Ta saab uuesti terveks. Röögatuid pidusööke ja kunagise hiilguse tagasi saamist ette kujutades uinus ta viimaks.

Kui Chaol talle hommikul järele tuli, avastas ta tüdruku põrandalt tekki mähituna magamas. „Sardothien,” ütles ta.

Tüdruk ümises midagi vastuseks ja mattis näo sügavamale patja. „Miks sa maas magad?” Celaena avas vaevaliselt ühe silma. Ei no muidugi ei maininud mees midagi selle kohta, kui erinev näis Celaena nüüd, kui ta oli puhas.

Ta ei vaevunud püsti tõustes end tekiga varjama. See meetritepikkune kangas, mida nad öösärgiks kutsusid, aitas enam kui küll. „Voodi oli ebamugav,” ütles ta lihtsalt, ent unustas päikesevalgust märgates kiiresti kapteni kohalolu.

Puhast, värsket, sooja päikesevalgust. Päikesevalgust, milles 30

võis päevade kaupa kümmelda, kui ta sai oma vabaduse. Päikesevalgust, mis uputas endasse kaevanduse lõputu pimeduse. Seda lekkis läbi raskete kardinate ja see määris end üle toa tihedate joontena. Celaena sirutas õrnalt käe välja.

Tema käsi oli kaame, peaaegu luine, kuid selles peitus midagi.

Midagi muud kui sinikad ja sisselõiked ja armid, mis näis hommikuvalguses imelise ning uuena.

Tüdruk tormas akna juurde ja peaaegu rebis kardinad kinnitustelt, kui ta need Endovieri hallide mägede ja kõleduse ees avas. Akna alla asetatud valvurid ei heitnud pilku üles ning ta vahtis, suu ammuli, sinakashalli taevast ja pilvi, mis libisesid üle nende kingade ja nihkusid silmapiiri poole.

Ma ei karda. Esimest korda pika aja jooksul kõlasid sõnad tõeselt.

Tema huuled koorusid naeratuseks. Kapten kergitas kulmu, ent ei lausunud sõnagi.

Ta oli rõõmus – tegelikult lausa juubeldav. Ja tema tuju tõusis veelgi, kui teenrid keerasid ta patsidesse punutud juuksed kuklale ja riietasid ta üllatavalt peenesse ratsakleiti, mis aitas varjata haletsusväärselt kõhetut kogu. Ta armastas rõivaid – armastas siidi, sameti, satääni, velveti ja šifooni puudutust – ja teda vaimustas õmbluste graatsilisus, tikitud pinna peen täiuslikkus.

Ja kui ta selle totra võistluse võidab, on ta vaba... siis võib ta osta kõiki riideid, mida tahab.

Ta naeris ka siis, kui viieminutilisest seisakust ja peegli ees kenitlemisest ärritunud Chaol ta toast pooleldi välja lohistas.

Puhkev taevas tekitas soovi tantsida ja koridore mööda edasi kepselda, kuni nad peahoovi jõudsid. Seal ta aga vääratas, kui silmas luukarva kive kompleksi kaugemas otsas ja mäe paljudest suulaadsetest aukudest sisse-välja käivaid väikseid inimkogusid.

Päevatöö oli juba alanud − see orjatöö pidi jätkuma ka temata, 31

kui ta kõik selle viletsa saatuse kätte jätab. Kõht krampi tõmbumas, heitis Celaena pilgu vangidelt mujale ja püsis kapteni kannul. Nad suundusid kõrguva müüri lähedal seisva hobukaravani poole. Õhku täitis klähvimine ja kolm musta koera spurtisid karavani keskmest teda tervitama. Nad olid saledad kui nooled – kahtlemata kroonprintsi kasvandusest. Ta laskus ühele põlvele, seotud haavad protestimas, ja silitas peopesaga nende päid ning siledat karva.

Nad lakkusid ta sõrmi ja nägu, sabad piitsadena maad lõikumas. Üks eebenmust saapapaar peatus tema ees. Koerad rahunesid hetkega ning istusid maha. Celaena tõstis pilgu ja avastas, et Adarlani kroonprintsi safiirsilmad uurisid ta nägu. Mees naeratas põgusalt. „Kui ebatavaline, et nad sind märkavad,” ütles ta üht koera kõrva tagant sügades. „Andsid neile süüa?”

Celaena raputas pead ja kapten astus talle nii lähedale, et tema põlved riivasid tüdruku metsarohelise sametkeebi volte. Kapteni relvituks muutmiseks kuluks ainult kaks liigutust. „Koerad meeldivad sulle?” küsis prints. Celaena noogutas.

Miks õues pidi juba nii palav olema? „Kas mind õnnistatakse kord ka sinu hääle kuulmise rõõmuga või oled otsustanud kogu reisi vältel tumma teeselda?” „Kardan, et sinu küsimused ei väärinud verbaalset vastust.”

Dorian kummardas sügavalt. „Siis andestust, mu leedi!

Kui hirmus peab olema see, et alandate end vastusega! Katsun järgmiseks korraks midagi stimuleerivamat välja mõelda.” Seejärel pööras ta kannapealt ringi ja jalutas minema, koerad kannul.

Celaena põrnitses teda tõustes. Ta muutus veel tigedamaks avastades, et kaardiväe kapten irvitab teda äraootava seltskonna poole saates. Samas vähenes talumatu tung kedagi müürile laiali määrida, kui nad ratsutamiseks kimli mära ette tõid.

Tüdruk hüppas selga. Taevas tuli lähemale ja sirutus lõputult tema kohal kaugele-kaugele nendele maadele, millest ta polnud 32

kuulnudki. Celaena haaras sadula äärest. Ta oli tõesti Endovierist lahkumas. Kõik need lootusetud kuud, need külmetavad ööd... möödanik. Ta hingas sügavalt sisse. Ta teadis – lihtsalt teadis – et kui ta piisavalt prooviks, siis lendaks ta oma sadulas. Kuni ta tundis oma käte ümber raudahelaid sulgumas.

See oli Chaol, kes sidemetes randmete külge kette kinnitas.

Pikk ahel viis ta hobuseni, kus see sadulakottide alla kadus. Kapten hüppas musta täku selga ja Celaena kaalus korraks võimalust oma hobuselt maha karata ja ta sellesama ketiga lähima oksa külge üles puua.

Seltskond oli üpris suur, kokku kakskümmend inimest. Kahe keiserliku lipukandja taga ratsutasid prints ja hertsog Perrington.

Nende järel tuli kuue kuningliku valvuri salk, sama ilmetud ja igavad kui puder. Ent ometi õpetatud välja selleks, et kaitsta printsi – Celaena eest. Ta kõlksutas oma kette sadula vastu ja heitis kiire pilgu Chaoli poole. Too ei reageerinud.

Päike tõusis kõrgemale. Varud viimast korda üle vaadatud, asusid nad teele. Et enamik orje töötas juba kaevanduses ja ainult üksikud rügasid lagunenud rafineerimiskuurides, näis hiiglaslik hoov peaaegu mahajäetuna. Müür kõrgus järsku tema kohal ja veri vemmeldas soontes. Viimane kord, kui ta oli olnud müürile nii lähedal...

Kõlas piitsaplaks, järgnes karje. Celaena vaatas üle õla valvuritest ja moonavankrist mööda praktiliselt tühja hoovi poole. Ükski nendest orjadest ei lahku siit iial – ka surres. Igal nädalal kaevasid nad rafineerimiskuuride taha uued massihauad. Iga nädal täitusid need pilgeni.

Ta oli järsku liigagi teadlik kolmest pikast armist oma seljal.

Isegi, kui ta teenis ära oma vabaduse... isegi, kui ta elaks rahumeelselt linnadest eemal... need armid meenutaks talle alati kogetud kannatusi. Ja isegi, kui tema oli vaba, polnud teised seda mitte.

33

Celaena vaatas enda ette ja tõukas need mõtted peast, kui nad müüri sees olevasse käiku sisenesid. Siin oli õhk paks, peaaegu suitsune ja rõske. Hobuste helid raksusid kõuekõminana.

Raudväravad avanesid ja hetkeks nägi ta selle kaevanduse nurjatut nime. Enne, kui värav lõhenes ja laiali lendas. Paari silmapilgu pärast sulgus see ägades. Ta oli väljas.

Ta nihutas aheldatud käsi ja vaatas kettide kiikumistkõlksumist tema ning kaardiväe kapteni vahel. Kapteni sadula külge kinnitatud ahelad olid omakorda tõmmatud ta hobuse peale. Kui nad peatuks, saaks ta vaikselt selle lahti harutada ja tugeva tõmbega loomal seljast vinnata. Kapten lendaks maha ja tema…

Ta tajus endal kapten Westfalli tähelepanu. Mees põrnitses teda kortsus kulmul, huuled tihedalt kokku surutud. Celaena kehitas õlgu ja lasi ketist lahti.

Kui hommik möödus, muutus taevas krõbesiniseks ja pilvi peaaegu polnudki. Metsateed mööda sõites läbisid nad tõtlikult Endovieri mägise tühermaa ja saabusid kaunimatele aladele.

Ennelõunaks jõudsid nad Tammelaande. Metsa, mis ümbritses Endovieri ja toimis eraldusribana mandri „tsiviliseeritud” idariikide ja kaardistamata läänealade vahel. Endiselt räägiti legende läänes elavate imelike ja surmavalt ohtlike rahvaste kohta – kadunud Nõiakuningriigi julmadest ja verejanulistest järeltulijatest. Celaena oli kord kohtunud ühe noore naisega sellelt neetud maalt. Ja kuigi ta osutus nii julmaks kui ka verejanuliseks, oli ta ikkagi inimene. Ja veritses ka sedamoodi.

Pärast tundidepikkust vaikust pöördus Celaena Chaoli poole. „Kuulduste järgi võtab kuningas Wendlyniga peetud sõja järel ette lääne koloniseerimise.” Ta ütles seda muretult, kuid lootis kinnitust või ümber lükkamist. Mida rohkem ta kuninga praeguse positsiooni ja manöövrite kohta teadis, seda parem. Kapten 34

silmitses teda pealaest jalatallani, kortsutas kulmu ja vaatas mujale. „Nõus,” ohkas Celaena valjult. „Nende tühjade, laiade tasandike ja viletsate mägismaade saatus on ka minu jaoks igav.”

Kapteni lõug tõmbus pingule, kui ta hambad jõuga kokku surus. „Kavatsed mind igavesti eirata?”

Kapten Westfalli kulmud kerkisid. „Ma ei teadnudki, et ma eiran sind.”

Celaena krimpsutas huuli ja vaigistas oma kasvavat ärritust. Ta ei kavatsenudki mehele seda rõõmu pakkuda. „Kui vana sa oled?” „Kakskümmend kaks.” „Nii noor!” Celaena volksutas ripsmeid ja jälgis reaktsiooni. „Nii et karjääriredelil ronimiseks kulusid ainult mõned aastad?”

Mees noogutas. „Ja kui vana oled sina?” „Kaheksateist.” Aga kapten ei lausunud midagi. „Ma tean,” jätkas Celaena. „On tõesti muljetavaldav, et olen nii noorelt nii palju saavutanud.” „Kuritegevus ei ole saavutus, Sardothien.” „Jah, aga maailma kuulsaimaks palgamõrvariks saamine seevastu küll!” Mees ei vastanud. „Võiksid minult küsida, kuidas ma seda tegin.” „Tegid mida?” küsis kapten kuivalt. „Sain nii ruttu andekaks ja kuulsaks.” „Ma ei taha seda teada.”

Need polnud sõnad, mida Celaena soovis kuulda. „Sa pole kuigi lahke,” pressis ta läbi hammaste. Kui ta tahtis kaptenile närvidele käia, pidi palju kõvemini suruma. „Sa oled kurjategija. Mina olen kuningliku kaardiväe kapten.

Mul pole kohust kinkida sulle mingit lahkust ega vestlust. Ole tänulik, et me sind vankris luku taga ei hoia.” „Jah, noh, vean kihla, et sinuga oleks üsna ebameeldiv vestelda 35

ka siis, kui sa teistele lahkust kingiks.” Kui kapten jällegi ei vastanud, tundis Celaena end paratamatult pisut tobedana. Möödus paar minutit. „Olete kroonprintsiga lähedased sõbrad?” „Minu eraelu pole sinu asi.”

Celaena laksutas keelt. „Kui kõrgest soost sa oled?” „Piisavalt.” Kapteni lõug tõusis peaaegu märkamatult pisut kõrgemale. „Hertsog?” „Ei.” „Lord?” Kapten ei vastanud ja Celaena naeratas aeglaselt. „Lord Chaol Westfall.” Ta lehvitas endale käega tuult. „Õuedaamid vist ahhetavad kooris sinu peale!” „Ära kutsu mind nii. Mulle pole lordi tiitlit antud,” sõnas kapten vaikselt. „Sul on vanem vend?” „Ei.” „Miks siis sina tiitlit ei kanna?” Jällegi ei tulnud vastust.

Celaena teadis, et peaks urgitsemise lõpetama, kuid ei saanud midagi parata. „Skandaal? Sünniõigusest ilma jäänud? Mis sogasesse intriigi sa sekkusid?”

Kapteni huuled tõmbusid nii pingule, et muutusid valgeks.

Celaena nõjatus tema poole. „Kas sulle tundub, et…” „Kas topin sulle tropi suhu või suudad ka minu abita vaikida?”

Kapten jõllitas ettepoole kroonprintsi suunas ja ta nägu oli taas ilmetu.

Celaena üritas mitte naerda, kui mees ta sõnade peale grimassitas. „Oled abielus?” „Ei.” Tüdruk nakitses oma küünte kallal. „Mina ka mitte.” Kapteni ninasõõrmed paisusid. „Kui vana sa olid, kui sind kaardiväe kapteniks määrati?”

36

Kapten rabas ohjadest. „Kakskümmend.”

Seltskond seisatas ühel lagendikul ja sõdurid hüppasid sadulast maha. Celaena keeras Chaoli poole, kes parasjagu jalga üle hobuse vibutas. „Miks me peatusime?”

Chaol võttis keti oma sadula küljest lahti ja tõmbas seda korralikult, andes talle märku. „Lõuna,” poetas ta kuivalt.

37

5

"

Celaena pühkis lendu läinud juuksesalgu näo eest ja lasi end lagendikule talutada. Kui ta oleks tahtnud põgeneda, pidanuks ta Chaoli esimesena ette võtma. Kahekesi olles võinuks ta seda ehk proovidagi, kuigi ahelad oleks selle keerukaks muutnud – aga kõhklematult tappa õpetatud kuninglike kaardiväelaste saatjaskonna juuresolekul...

Chaol püsis valvsalt tema lähedal, kuni süüdati lõke ja moonavankri kastidest-kottidest võetud kraamist valmistati süüa. Sõdurid veeretasid väikesteks ringideks kokku palke ning istusid seal, kuni nende kaaslased toitu segasid ja praadisid.

Kohusetundlikult kroonprintsi kõrval sörkinud koerad lähenesid sabasid liputades palgamõrvarile ja heitsid ta jalge ette. Vähemalt tundis keegi tema seltsist rõõmu.

Kui taldrik viimaks talle rüppe asetati, oli Celaena juba näljane ja ärritus rohkem kui küll selle peale, kui kapten kohe ta ahelaid 38

ei eemaldanud. Pärast pikka hoiatavat pilku tegi kapten luku lahti ja kinnitas ahelad ta pahkluudele. Celaena pööritas lihtsalt silmi ja tõstis väikese lihatüki huultele. Ta mälus aeglaselt. Tal polnud mingit tahtmist nende ees öökima hakata. Kuni sõdurid omavahel vestlesid, uuris Celaena ümbrust. Tema ja Chaol istusid viie sõduri seltsis. Kroonprints istus muidugi hertsog Perringtoni kõrval privaatsel kahel palgil ja temast kaugel. Kui eelmisel õhtul koosnes Dorian vaid lõbususest ja ülbusest, siis täna olid ta näojooned hertsogiga vesteldes sünged. Kogu ta keha näis olevat pinges ja Celaenal ei jäänud märkamata, et Perringtoni sõnavõttude ajal surus prints hambad kokku. Milline iganes nende suhe ka polnud, siis südamlik kindlasti mitte.

Keset suutäit rebis Celaena tähelepanu printsilt puudele. Mets oli jäänud vait. Eebenikarva jahikoerte kõrvad olid kikkis, kuigi vaikus ei näinud neid häirivat. Isegi sõdurid madaldasid hääli. Ta süda jättis löögi vahele. See mets siin oli teistsugune.

Lehed rippusid juveelidena – tibatillukesed rubiinide, pärlite, topaaside, ametüstide, smaragdide ja granaatide piisad, terve vaip rikkusi kattis maad nende ümber. Kõigist vallutuste metsikustest hoolimata jäi see Tammelaane osa puutumatuks. Siin kajas ikka veel jäänuseid väest, mis andsid kord nendele puudele selle ebamaise ilu.

Tüdruk oli alles kaheksane, kui Arobynn Hamel, tema õpetaja ja Palgamõrvarite Kuningas, leidis ta pooleldi vee alt ühe jäise jõe kaldalt ning tõi ta oma kantsi Adarlani ning Terraseni piiril. Kuni ta tüdrukut parimaks ja ustavaimaks palgamõrvariks koolitas, ei lubanud Arobynn tal iial koju Terraseni pöörduda. Siiski mäletas ta maailma ilu sellest ajast, kui Adarlani kuningas polnud veel käskinud nii suurt osa maha põletada. Nüüd polnud seal enam tema jaoks midagi, pole ka tulevikus. Arobynn ei öelnud seda kordagi välja, aga kui Celaena oleks keeldunud mõrvarlikest koolitustest, oleks mees andnud Celaena tagasi neile, kes oleks ta 39

tapnud. Või midagi veel hullemat. Celaena oli just orvuks jäänud ja isegi kaheksa-aastaselt teadis ta, et elu Arobynniga ja uue nimega, mida keegi veel ei tunneks, kuid kord kõik kardaks, on võimalus uuesti alustada. Pääseda saatusest, mis sundis teda tol ööl kümme aastat tagasi sellesse jäisesse jõkke kargama. „Pagana mets,” kirus oliivikarva sõdur nende ringis. Teine tema kõrval kõkutas naerda. „Ma ütlen, mida varem see maha põletatakse, seda parem.” Ülejäänud sõdurid noogutasid ja Celaena tõmbus pingule. „Täis vihkamist,” ütles üks. „Sa ootasid siis midagi muud või?” segas Celaena vahele.

Chaoli käsi sööstis mõõgale, kui sõdurid tüdruku poole pöördusid.

Mõned neist irvitasid põlglikult. „See pole lihtsalt mets.” Celaena osutas kahvliga puude poole. „See on Brannoni mets.” „Mu isa rääkis mulle jutte sellest, kuidas mets on täis metsavaime,” lausus üks sõdur. „Nüüd on nad kõik kadunud.” Teine ampsas õuna ja lisas: „Koos nende neetud, näruste haldjatega.”

Järgmine poetas: „Saime neist lahti, mis?” „Mina hoiaksin suu kinni,” sähvas Celaena. „Kuningas Brannon oli haldjas ja Tammelaas on endiselt tema oma. Ma ei üllatuks, kui mõned nendest puudest mäletaks teda.”

Sõdurid naersid. „Need peaks olema siis kaks tuhat aastat vanad, need puud,” ütles üks. „Haldjad on surematud,” vaidles Celaena. „Puud pole.”

Turris Celaena vangutas pead ja võttis väikese kahvlitäie toitu. „Mida sina siis sellest metsast tead?” küsis Chaol vaikselt.

Mõnitab või? Sõdurid nõjatusid ettepoole, valmis naerma. Ent kapteni kuldpruunides silmades eksles pelgalt uudishimu.

Celaena neelas lihatüki alla. „Enne, kui Adarlan oma vallutusi alustas, kattis seda metsa maagia,” ütles ta vaikselt, kuid mitte pelglikult.

40

Kapten ootas loole jätku, kuid ta oli öelnud piisavalt. „Ja siis?” surkis ta edasi. „Ja rohkem ma ei tea,” ütles Celaena ja vastas ta pilgule.

Ilkumisvõimaluse kadumise üle pettunud sõdurid pöördusid oma söögi juurde tagasi.

Ta valetas ja Chaol aimas seda. Celaena teadis selle metsa kohta piisavalt. Ta teadis, et kord olid siinse paiga asukateks metsavaimud: gnoomid, härjapõlvlased, nümfid − neid nimesid oli rohkem, kui keegi suutis loendada või meelde jätta. Kõiki neid valitsesid suuremad, inimeselaadsed sugulased, surematud haldjad – selle mandri algsed asukad ja asustajad ning Erilea vanimad olendid.

Kui Adarlani nurjatus süvenes ning kuningas alustas nende jahtimise ja tapmise kampaaniat, põgenesid nii metsavaimud kui ka haldjad, otsides pelgupaika maailma metsikumates, puutumatutes kohtades. Adarlani kuningas keelustas kõik – maagia, haldjad, metsavaimud. Türann kõrvaldas iga jälje nii põhjalikult, et isegi need, kelle veres voolas võlukunsti, jäid peaaegu uskuma, et midagi sellist pole iial olemas olnud, Celaena nende hulgas.

Kuningas väitis, et maagia solvas Jumalannat ja tema jumalusi ning selle kasutamine tähendas nende väe lubamatut matkimist.

Kuid ehkki kuningas keelustas maagia, teadis enamik tõde: kuu aega pärast tema teadaannet oli maagia omal käel täielikult ja jäljetult haihtunud. Vahest aimas, mis jubedused on tulekul.

Celaena tundis ikka veel tuleleekide lõhna, mis märatsesid ta kaheksandal ja üheksandal eluaastal – iidset, asendamatut tarkust tuubil täis raamatute suits, andekate selgeltnägijate ja ravitsejate karjed, kui tuli nad alla neelas, purustatud ja rüvetatud ja ajaloost kustutatud poed ning pühapaigad. Paljud maagiakasutajad, keda ei põletatud, lõpetasid vangidena Endovieris – enamik seal kaua vastu ei pidanud. Juba mõnda aega oli möödas sellest, kui ta 41

viimati oma kaotatud annete üle mõtiskles. Tõsi, mälestus oma võimetest kummitas endiselt unenägudes. Võib-olla oligi hea, et maagia haihtus, kui tapatalgud muidugi kõrvale jätta. See oli liiga ohtlik ükskõik millise terve mõistusega inimese jaoks, tema anded oleks ta vahest nüüdseks juba hävitanud.

Suitsev lõkketuli kõrvetas silmi, kui tüdruk järjekordset ampsu mälus. Ta ei unusta iial lugusid Tammelaanest: legende hämaratest ja hirmsatest orgudest; sügavatest ja vaiksetest järvekestest; valgust ning taevalikku laulu täis koobastest. Aga need olid nüüd pelgalt jutud, ei muud. Neist rääkida tähendas häda kaela kutsuda.

Ta vaatas läbi võrade imbuvat päikesevalgust, seda, kuidas puud kõikusid tuules, pikad ja luised käed üksteise ümber. Ta surus judina alla. Õnneks sai lõuna kiiresti läbi. Ahelad pandi taas randmete ümber, hobustele anti kosutust ning seejärel seati nad taas valmis.

Celaena jalad olid istumisest nii kangeks jäänud, et Chaol pidi ta hobuse selga aitama. Valus oli ratsutada. Lisaks sai ta nina võmmu pidevast hobusehigi ja sõnniku haisust, mis seltskonna lõpus ratsutajate poole hoovas.

Nad rändasid kogu ülejäänud päeva ja palgamõrvar istus vaikides. Ta jälgis metsa möödumist ning kramp tema rinnus ei lõdvenenud enne, kui nad selle kiiskava oru selja taha jätsid. Öise peatuse ajaks tema keha juba tuikas. Ta ei vaevunud õhtueine ajal kõnelema. Ta ei hoolinud ka sellest, et tema pisikese telgi ette pandi valvurid ja tal lubati magama minna, üks ahela ots endiselt valvuri küljes. Ta ei näinud und, kuid ärgates ei suutnud ta oma silmi uskuda.

Tema aseme ees lebasid väikesed valged lilled. Telgist sisse ja välja viis palju beebisuuruses jalajälgi. Enne, kui keegi jõudis sisse astuda ja neid tähele panna, pühkis Celaena jalaga üle jälgede. Ta hävitas iga märgi ning toppis lilled kotti.

42

Ehkki keegi ei maininud reisi jätkudes enam sõnagagi metsavaime, uuris Celaena lakkamatult sõdurite nägusid. Ta soovis meeleheitlikult tuvastada ükskõik millist signaali sellest, et keegi pani midagi imelikku tähele. Suur osa sellest päevast mööduski higiste peopesade ja peksleva pulsiga ning üht silma hoidis ta pidevalt mööduval laanel.

43

6

"

Järgmise kahe nädala jooksul rändasid nad mandrit mööda alla, ööd muutusid külmemaks, päevad lühemaks. Neli päeva saatis neid jäävihm, mille jooksul oli Celaenal nii haletsusväärselt külm, et ta kaalus võimalust end kuristikku heita ja loodetavasti ka Chaoli endaga kaasa vedada.

Kõik oli märg ja pooleldi külmunud. Kui läbiligunenud juukseid võis ta veel taluda, siis vettinud kingade kandmise agoonia tundus väljakannatamatu. Varbaid ta enam eriti ei tundnudki. Igal ööl mässis ta need mis iganes käepärasesse kuiva riidetükki. Tal oli tunne, nagu laguneks ta aeglaselt ja iga jäise, nõelava tuulepuhanguga mõtles ta, et nahk rebeneb sootuks luudelt. Kuna tegemist oli sügisilmaga, kadus aga vihm järsku ja üle nende sirutus taas pilvitu, kirgas taevas.

Celaena oli hobusel poolunes, kui kroonprints rivist kõrvale tõmbas ja nende poole traavis, tumedad juuksed hüplemas. Tema 44

punane keep tõusis ja langes karmiinlainena. Ilustamata valget särki kattis peen, koobaltsinine ja kullaga ääristatud nahkvammus.

Celaena oleks võinud turtsatada, aga mees nägi tõesti põlveni ulatuvate pruunide saabastega hea välja. Ja see nahkvöö sobis kenasti – isegi kui jahinuga näis olevat pisut liiga vääriskive täis tipitud. Prints sõitis Chaoli kõrvale. „Tule,” ütles ta kaptenile ja tõmbas peaga järsu, rohuse künka poole, kuhu salk tõusma hakkas. „Kuhu?” küsis kapten ja kõlistas Celaena ketti, et Dorian seda ikka märkaks. Kuhu iganes läks kapten, läks ka Celaena. „Tule vaadet nautima,” selgitas Dorian. „Võta siis see ka kaasa.”

Celaena läks turri. „See!” Nagu oleks ta mingi kohver!

Chaol viis nad kõrvale ja tiris jõuliselt ketti. Celaena rabas ohjadest, kui nad galoppi läksid, vänge hobusekarva lõhn sõõrmetesse hiilimas. Nad ratsutasid kiirelt järsust künkast üles, hobune tema all hüplemas ja hoovamas. Celaena üritas mitte võpatada, kui ta sadulas tagasi libises. Kui ta nüüd kukub, sureks ta häbist. Aga siis ilmus nende taga olevate puude vahelt loojuv päike ja tal jäi hing kinni. Äkki kerkis torn, veel kolm, veel kuus, kõik läbistamas taevast.

Künka tipus jõllitas Celaena Adarlani uhkeimat saavutust.

Riftholdi klaasloss.

See oli määratult suur, terve vertikaalne linn täis küütlevaid kristalseid torne ja sildu, kambreid ja väljaehitusi, võlvlagedega ballisaale ja pikki, lõputuid koridore. See ehitati algse kivilossi peale ja maksis terve kuningriigi varanduse.

Talle meenus esmapilk sellele kaheksa aastat tagasi, see oli jäine ja vaikne, sama külmunud kui maapind tema tüseda poni all. Isegi toona pidas ta lossi maitsetuks, ressursside ja ande raiskamiseks, selle tornid sirutusid taeva poole nagu küünistega sõrmed. Talle meenus puudrisinine keep, mida ta alalõpmata näppis, meenus värskelt tehtud lokkide raskus, sukkade kratsimine sadula vastu.

45

Talle kangastus mälupilt, kuidas ta muretses poripleki pärast oma punastel sametkingadel ja kuidas ta mõtles üha sellest mehest – mehest, kelle ta kolm päeva varem tappis. „Üks torn veel ja kogu kaadervärk variseb kokku,” sõnas kroonprints oma kohalt Chaoli teisel käel. Nende läheneva saatjaskonna helid täitsid õhku. „Jäänud on veel mõned kilomeetrid ja parema meelega läbiksin need eelmäed päevavalguses. Täna püstitame laagri siia.” „Huvitav, mida teie isa temast arvab,” ütles Chaol. „Oh, küll isa saab hakkama – kuni plika oma suu lahti teeb.

Siis algab lõugamine ja kisa ning mina kahetsen kibedalt neid kaht kuud, mis ma tüdruku leidmiseks kulutasin. Aga noh, mu isal on ilmselt tähtsamaid asju, mille pärast muretseda.” Nende sõnadega prints lahkus.

Celaena ei suutnud lossilt pilku rebida. Ta tundis end nii väiksena, isegi nii kaugel. Ta oli unustanud, kuidas see massiivne hoone kõik varju jättis.

Sõdurid sibasid ringi, süütasid lõkkeid ja püstitasid telke. „Sa näed välja, nagu ootaks sind ees võllas, mitte vabadus,” sõnas kapten tema kõrval.

Celaena mässis nahast ohja sõrme ümber ja võttis selle siis jälle ära. „Imelik on seda näha.” „Linna?” „Linna, lossi, aguleid, jõge.” Lossi vari kasvas üle linna nagu luusiv koletis. „Ma ei tea endiselt päris hästi, mis juhtus.” „Kuidas sind kinni võeti või?”

Celaena noogutas. „Hoolimata sinu nägemusest täiuslikust maailmast ühe impeeriumi all, on su valitsejad ja poliitikud varmad üksteist hävitama. Kehtib vist ka palgamõrvarite kohta.” „Usud, et sind reetis üks omasugustest?” „Kõik teadsid, et mina sain parimad otsad ja võisin nõuda 46

ükskõik millist tasu.” Celaena uuris väänduvaid linnatänavaid ja jõe käänlevat läiget. „Kui mind polnuks jalus, oleks tekkinud vaba koht, millest nemad tulu teenisid. Võis olla üks neist, võis olla mitu.” „Sa ei peaks selliselt seltskonnalt õilsust eeldama.” „Ma ei öelnudki, et eeldasin. Ma ei usaldanud iial ühtki neist.

Ma tean suurepäraselt, et nad vihkasid mind.” Muidugi lasusid tal omad kahtlused. Ja see, mis näis kõige tõenäolisemana, oli tõde, mida ta polnud valmis veel silmitsema – mitte praegu, mitte iial. „Endovier oli vist väga jube,” uuris Chaol. Midagi pahatahtlikku ega pilkavat ei näinud tema sõnade taga peituvat. Kas Celaena julges seda kaastundeks pidada? „Jaa,” venitas ta aeglaselt. „Oli küll.” Kapten vaatas teda pilguga, mis lootis enamat. Noh, ta võis ju sama hästi ka rääkida. „Kohale jõudes lõikasid nad mul juuksed maha, andsid räbalad ja pistsid kätte kirka. Justkui ma teaks, mida sellega peale hakata.

Nad aheldasid mind teiste külge ja ma kannatasin vaikides ära oma piitsutamised koos nendega. Aga kubjastele anti käsk kohelda mind erilise hoolega ja nad otsustasid mu haavu soolaga hõõruda – sama soolaga, mida mina kaevandasin. Nad piitsutasid mind piisavalt sageli, et osa lõhesid ei sulgunudki. Tänu lahkusele, mida näitasid üles mõned Eyllwe vangid, ei läinud mu haavad mädanema. Igal ööl püsis keegi neist piisavalt kaua üleval, et mu selga puhastada.”

Chaol ei vastanud ja kiikas enne sadulast maha astumist vaid korraks tema poole. Kas Celaena oli narr, et rääkis talle midagi nii isiklikku? Chaol rohkem temaga sel päeval ei vestelnudki ning haukus vaid käsklusi.

Celaena ärkas õhku ahmides, käsi kõril, külm higi mööda selga alla liuglemas ning suu ja lõua vahelisse õnarusse kogunemas.

47

Sama luupainaja oli teda varemgi kohutanud – see, kuidas ta lebab ühes Endovieri massihauas. Ja kui ta üritas end kõdunevate jäsemete segapuntrast vabastada, tiris keegi ta kakskümmend laipa sügavasse kuhja. Keegi ei märganud, et ta kriiskas ikka veel, kui teda elusalt maeti.

Celaena tundis iiveldust ja sõlmis käed ümber põlvede. Ta hingas – sisse, välja, sisse, välja – ja kallutas pead, teravad põlved põsesarna tõukamas. Ebatavaliselt sooja ilma tõttu loobusid nad telgis magamisest – see andis talle võrreldamatu vaate pealinnale.

Valgustatud loss kerkis uinunud linnast nagu jää ja auru kuhi.

Selles hiilgas midagi rohekat ja tundus, nagu see pulseeriks.

Homme samal ajal on ta juba nende seinte vahel lõksus. Aga täna öösel – täna öösel oli nii vaikne, nagu enne tormi.

Ta kujutas ette, et kogu maailm on suikunud selle kantsi mererohelise valguse kütkes. Aeg tuli ja läks, mäed tõusid ja vajusid, väädid roomasid üle magava linna ja katsid selle okaste ning lehtede kihtidega. Ainult Celaena püsis ärkvel.

Ta tõmbas keebi rohkem ümber. Küll ta võidab. Ta võidab ja teenib kuningat ning haihtub siis olematuks. Siis ei mõtle ta enam lossidest või kuningatest või palgamõrvaritest. Ta ei soovinud enam seda linna valitseda. Maagia oli surnud, haldjad pagendatud või hukatud ja tema ei taha teha tegemist kuningriikide tõusu ja langusega.

Tal polnud ettemääratud saatust. Enam mitte.

Käsi mõõgal jälgis Dorian Havilliard palgamõrvarit oma kohalt teisel pool magavat saatjaskonda. Tüdrukus peitus midagi kurba – ta istus nii liikumatult, jalad vastu rinda, kuuvalgus juukseid hõbedaseks värvimas. Ühtegi uhket, suurustavat ilmet ei patseerinud üle ta palge, kui lossi kuma tema nukrates silmades väreles.

48

Prints leidis, et tüdruk on ilus, ehkki pisut veider ja kibe.

Midagi kummastavat oli selles, kuidas tüdruku silmad maastikul imelist vaatepilti jälgides sädelesid. Prints ei saanud sellest aru.

Tüdruk põrnitses lossi võpatamata. Tema kuju oli siluett selle lõõmava ereduse ees, mis istus Avery jõe kaldal. Pilved kogunesid nende kohale ja ta tõstis pea. Pöörlevas massis tekkinud lagendiku kaudu võis näha tähekobarat. Printsile tundus paratamatult, et tähed vaatlesid tüdrukut.

Ei, ta ei tohtinud unustada, et tegemist oli kalgi palgamõrvariga, keda õnnistati kena näolapi ja vaheda mõistusega. Ta pesi oma käsi veres ja oleks võinud printsil sama hästi kõri läbi lõigata kui mõne lahke sõna poetada. Ja ta oli tema kangelane. Ta oli siin selleks, et võidelda printsi ja oma vabaduse eest. Ei midagi enamat. Prints laskus uuesti pikali, käsi endiselt mõõgal, ja suikus.

Ometi kummitas tema unenägusid kogu öö see pilt: imekaunis tüdruk silmitseb tähti ja nemad silmitsevad teda.

49

7

"

Pasunapuhujad kuulutasid nende saabumist, kui nad Riftholdi kõrgete alabastermüüride vahelt läbi sõitsid. Karmiinpunased lipud kuldsete lohemadudega laperdasid pealinna kohal tuules ja munakivitänavad puhastati liiklusest. Celaena, ahelateta, kaunilt riides ja mingitud ning Chaoli ees sadulas, kortsutas kulmu, kui linnalehk tema ninaga kohtus.

Vürtside ja hobuste lõhna all peitis end mustuse, vere ning riknenud piima aluskiht. Õhus oli tunda Avery soolaste vete nooti – see erines Endovieri soolast. Selles sisaldusid sõjalaevad kõigilt Erilea ookeanidelt, lasti ja orje tuubil täis kaubalaevad ning kalapaadid, mille pooleldi mädanenud, soomustega kaetud liha inimesed mingil moel sõid. Kõik, alates habetunud tänavamüüjatest kuni kübarakarpe süles tassivate teenijatüdrukuteni jäid seisma, kui lipukandjad uhkelt ees patseerisid ja Dorian Havilliard inimestele lehvitas.

50

Nad ratsutasid kroonprintsi järel. Sarnaselt Chaoliga oli ta punasesse keepi riietatud, mida hoidis paigal vasaku rinna kohale kinnitatud kuningliku pitseri järgi tehtud sõlg. Prints kandis hoolikalt sätitud soengul kuldkrooni ja Celaena pidi möönma, et ta nägu mõjus küll kuninglikuna.

Noored naised tunglesid nende ümber ja lehvitasid. Dorian pilgutas silma ja irvitas. Celaena silmas paratamatult samade naiste teravaid pilke, kui nad teda printsi kaaskonnas märkasid.

Ta teadis, millisena ta sadulas paistis − nagu mõni lossi viidav trofeedaam. Niisiis Celaena pelgalt naeratas neile, loopis juukseid ja volksutas printsi selja poole ripsmeid.

Ta tundis käel kõrvetust. „Mida?” sisistas ta kaardiväe kaptenile, kes teda näpistas. „Sa mõjud naeruväärsena,” venitas kapten hammaste vahelt ja naeratas rahvale.

Celaena matkis ta ilmet. „Nemad on naeruväärsed.” „Ole kuss ja käitu normaalselt.” Kapteni hingeõhk kuumutas ta kaela. „Peaksin hobuselt kargama ja minema jooksma,” ütles Celaena ja lehvitas ühele noormehele. Vennike arvas, et pälvis ühe õuedaami tähelepanu ning jäi, suu ammuli, jõllitama. „Haihtuksin silmapilkselt.” „Jajah,” ütles kapten, „haihtuksid kolme noolega selgroos.” „Kui meeldiv vestlus.”

Nad sisenesid poekvartalisse, kus rahvas voogas valgest kivist laotud laiade avenüüde äärde istutatud puude vahel. Rahva taga kõrgusid peaaegu nähtamatud klaasist vaateaknad, kuid poodidest möödudes tõstis Celaenas pead raevukat sorti nälg. Igal aknal uhkeldasid kaunid kleidid ja tuunikad sädelevate juveelide ning lillebuketina kokku köidetud laia äärega kübarate taga.

Kõige selle kohal seisis klaasloss, mis oli nii kõrge, et tüdruk pidi 51

ülemiste tornide nägemiseks pea kuklasse ajama. Miks nad nii pika ja ebamugava tee valisid? Oli tõesti vaja toretseda või?

Celaena neelatas. Hoonetes tekkis mõningane paus ja neid tervitasid liblikatiibadena avanevad purjed, kui nad ühelt avenüült Avery äärde pöörasid. Laevad seisid kai ääres ankrus köie- ja taglasepuntrana. Madrused hõikusid üksteist ega märganudki oma asjatoimetuste kõrval kuninglikku rongkäiku. Piitsaplaksu peale nähvas Celaena pea küljele.

Orjad tuikusid parajasti ühe kaubalaeva planku mööda alla − segu alistatud ja ahelatega kokku köidetud rahvastest. Igaühel neist ees seesama õõnes, vaenulik nägu, mida ta nii palju kordi näinud oli. Enamik orjadest olid sõjavangid – tapapakust ja Adarlani armeede lõpututest ridadest pääsenud mässulised. Osa pärines tõenäoliselt nende seast, keda tabati või süüdistati maagia kasutamises. Aga teised jälle tavaline rahvas, valel ajal vales kohas.

Nüüd alles märkas ta lugematuid ahelates orje sadamas töötamas, rassimas ja higistamas, hoidmas päikesevarje ja valamas vett, silmad maapinnal või taevas – mitte kunagi sellel, mis asus nende ees.

Celaena tahtis hobuselt hüpata ja nende juurde tormata või lihtsalt karjuda, et tema pole osa selle printsi õukonnast. Temal ei lasu mingit süüd selles, et neid toodi siia ahelates, näljutatuna ja pekstuna. Tema töötas ja veritses ju koos nendega, nende perede ja sõpradega – ta polnud nagu need koletised, kes kõike ja kõiki hävitasid. Et ta oli teinud kord midagi, peaaegu kaks aastat tagasi, kui vabastas ligi kakssada orja Piraadipealiku käest. Kuigi sellest ei piisanud.

Järsku seisis linn eraldi, temast rebituna. Inimesed lehvitasid endiselt, kummardasid, hõiskasid ja naersid, loopisid lilli ning muud totrust nende hobuste ette. Tal oli raske hingata.

Varem kui talle oleks meeldinud, ilmusid tema ette lossi rauast 52

ja klaasist sissepääs, sepistatud väravad avanesid ning tosinkond valvurit asus võlvkaare alt läbi viiva munakivitee äärtele. Püstised odad, nelinurksed kilbid ja tumedad silmad pronkskiivrite all.

Igaühel seljas punane keep. Nende turvis oli küll tuhmunud, aga korralik vasest ja nahast töö.

Võlvkaare taga tõusis tee, mida ääristasid kuldsed ja hõbedased puud. Rada ääristavate hekkide vahel võrsusid klaasist laternapostid. Linnahääled haihtusid, kui nad läbisid järjekordse, sedapuhku sätendavast klaasist võlvkaare, ja siis kerkiski nende ette loss.

Chaol ohkas hoovis hobuse seljast maha ronides. Käed tõmbasid Celaena sadulast ja sättisid ta tudisevatele jalgadele. Klaasi kiiskas kõikjal ning üks käsi klammerdus tüdruku õlale. Tallipoisid viisid vaikselt ja kähku ta hobuse minema.

Chaol tiris Celaena enda kõrvale ja hoidis sõrmi tugevalt ta keebil, kui kroonprints lähemale astus. „Kuussada tuba, sõjaväe ja teenijaskonna tiivad, kolm aeda, jahipark ning tallid mõlemal küljel,” vuristas Dorian ja põrnitses oma kodu. „Kellel läheks iial nii palju ruumi vaja?”

Celaena suutis nõrgalt naeratada, veidi rabatuna printsi ootamatust sarmist. „Ma ei tea, kuidas sa üldse magada suudad, kui surmast lahutab sind vaid klaassein.” Ta piilus üles, ent langetas ruttu pilgu. Kõrgusi ta ei kartnud, aga mõte sellest, et viibides nii kaugel üleval, kaitseks ainult klaas, tõmbas tal sisikonna krampi. „Siis oled minu moodi,” muheles Dorian. „Tänu jumalatele, et eraldasin sulle ruumid kivilossis. Ei taha sugugi, et tunneksid ebamugavust.”

Otsustades, et pahaselt põrnitsemine ei ole nutikaim lahendus, kiikas Celaena selle asemel massiivsete lossiväravate poole.

Punasest uduklaasist valmistatud väravad haigutasid tema poole nagu hiiglase suu. Ometi nägi ta, et sisemus oli kivist ja talle 53

tundus, nagu oleks klaasloss algse hoone peale potsatanud. On alles totter idee: ehitada loss klaasist. „Nii,” ütles Dorian. „Oled veidi juurde võtnud ja su nahal on nüüd mingi jume. Tere tulemast minu koju, Celaena Sardothien.”

Ta noogutas paarile möödunud aadlikule, kes tegid kraapsu ja kummardasid. „Võistlus algab homme. Kapten Westfall näitab sulle su kambri kätte.”

Celaena liigutas õlgu ja otsis märki mõnest konkurendist. Ei paistnud aga, et oleks kedagi veel saabunud.

Prints noogutas järjekordsele kudrutavate õukondlaste parvele ega vaadanud uuesti rääkima hakates enam palgamõrvari ja kaardiväe kapteni poole. „Pean oma isaga kohtuma,” sõnas ta ja libistas pilguga üle ühe eriti kauni daami keha. „Näeme õhtul.”

Celaenale sõnagi ütlemata marssis ta treppe mööda palee poole, punane keep tuules lehvimas.

Kroonprints pidas oma sõna. Celaena kamber asus kivilossi ühes tiivas ja oli oodatust märksa suurem. See koosnes magamistoast, selle küljes asuvast vannitoast ja riietusruumist, väikesest söögitoast ja ruumist muusika ning mängude jaoks.

Iga tuba oli sisustatud kuldsetes ja karmiinpunastes toonides ning magamistoa üht seina ilustas hiiglaslik seinavaip. Pehmeid diivaneid ja sügavaid tugitoole oli aga pillatud maitsekalt üle kogu ruumi. Tema rõdu avanes imeilusa aia ja purskkaevu poole ning rõdu alla määratud valvurid ei suutnud vaatepildi kaunidust kuidagi kahjustada.

Chaol jättis ta üksi. Celaena ei oodanudki ukse sulgumise häält, kui pani juba enda järel kinni magamistoa ukse. Kui Chaol talle põgusalt tube näitas ja ta heakskiitvalt kaasa pomises, luges ta samal ajal aknaid – kaksteist. Väljapääse – üks. Ukse, akende ja rõdu juurde asetatud valvureid – üheksa. Igaüks relvastatud 54

mõõga, noa ja ammuga ning kuigi nad võtsid kapteni möödudes valveseisangu, teadis Celaena hästi, et amb pole tundide kaupa käes hoidmiseks just kerge koorem.

Ta hiilis magamistoa akna juurde, surus end vastu marmorseina ja piilus alla. Muidugi, juba olidki valvurid ammud oma seljale kinnitanud. Relva haaramine ja laadimine kulutaks hinnalisi sekundeid – sekundeid, mille jooksul ta võiks võtta mõõgad, lõigata läbi kõrid ja haihtuda aedadesse. Ta naeratas, kui astus varjamatult aia uurimiseks akna ette. Selle kaugem piir lõppes jahipargi puudega. Ta tundis lossi piisavalt hästi teadmaks, et asub lõunaküljel. Kui ta läbiks jahipargi, jõuaks ta kivimüürini ning selle taga oleva Avery jõeni.

Celaena avas ja sulges kummuti, riidekapi ja tualettkapikese uksi. Loomulikult polnud relvi ega isegi ahjuroopi. Siiski haaras ta mõned kummutisahtli tagumisse otsa jäänud luust juuksenõelad ja hiiglasliku riietusruumi õmbluskorvist avastatud nöörijupi. Nõelu polnud. Ta põlvitas riietusruumis vaibaga kaetud põrandal, kus polnud ainsatki riideeset. Üht silma enda taga oleval uksel hoides sai juuksenõeltega kähku ühele poole. Tüdruk murdis neil pead otsast ja sidus seejärel nööriga kokku. Kui ta valmis sai, tõstis ta eseme silme ette ja kortsutas kulmu.

No nuga see polnud, aga niimoodi kokku seotuna võisid murtud nõelte sakilised otsad viga teha küll. Ta katsus otsi sõrmega ja võpatas, kui terav luukild ta rakkus nahka läbistas. Jah, haiget teeks see kindlasti, kui ta selle valvuri kaela sisse suskaks. Ja muudaks valvuri piisavalt teovõimetuks, et vajadusel relvi haarata.

Celaena läks tagasi magamistuppa, haigutas ja astus madratsi äärele, et improviseeritud relv voodit osaliselt katva baldahhiini voltidesse toppida. Kui ta oli selle ära peitnud, vaatas ta uuesti ruumis ringi. Miski selle mõõtmetes mõjus imelikuna – midagi seinte kõrguse juures, aga ta polnud päris kindel. Igatahes pakkus 55

baldahhiin piisavalt peidukohti. Mida sai siit veel võtta nii, et nemad ei näeks? Chaol lasi toa ilmselt enne saabumist juba üle vaadata.

Celaena kuulatas magamistoa ukse taga märke liikumisest. Kui ta oli kindel, et tema kambris polnud kedagi, astus Celaena fuajeesse ning jalutas mängutuppa. Ta silmitses tagaseina äärde asetatud piljardikiisid, rohelisele viltlauale kuhjatud raskeid värvilisi kuule ning irvitas. Chaol polnud kaugeltki nii nutikas, kui ta ise arvas.

Lõpuks jättis Celaena piljardivarustuse siiski puutumata, kas või seepärast, et selle täielik kadumine tekitaks kohe kahtlust.

Põgenemisvajadusel oleks aga kerge üks kii kaasa haarata või tihkeid kuule valvurite uimastamiseks kasutada. Ta naasis kurnatuna magamistuppa ja vinnas end viimaks tohutule voodile. Madrats oli nii pehme, et ta vajus mitu sentimeetrit sisse, ja piisavalt lai, et kolm inimest seal teisi märkamata magada saaks. Küljele kerra tõmbunud Celaena silmalaud muutusid üha raskemaks.

Ta magas tunnikese, kuni teenija kuulutas rätsepa saabumisest.

Nii kulus järgmine tund kombekohase õukondlase komplekti ettevalmistamisele: mõõtmine, nõelte toppimine, erinevate kangaste ja värvide esitluse kuulamine. Ta vihkas enamikku neist. Paar tükki tõmbas tüdruku tähelepanu, aga kui ta proovis soovitada konkreetseid talle sobivaid stiile, teenis ta ära vaid käeviipe ja põlgliku huulekõverduse. Ta kaalus võimalust ühe pärlipeaga nõelaga rätsepmeistri silmast läbi torgata.

Celaena käis vannis ja tundis end peaaegu sama räpasena kui Endovieris. Ta oli tänulik õrnadele teenritele, kes teda ümmardasid. Ta pani selga piduliku, pikkade valgete varrukatega kleidi, mida kaunistasid orhideekarva purpurtriibud ja -laigud.

Indigosinist pihikut ääristas peen kuldne riba ja tema õlgadelt laskus jäiselt valge keep. Pooleldi üles kinnitatud ja fuksiavärvi paelaga põimitud juuksed langesid lahtiste lainetena. Kuid ta naeratus väreles, kui talle meenus, miks ta ikkagi siin oli.

56

Kuninga kena kangelane küll. Pigem meenutas ta kuninga sülekoera. „Imeilus,” sõnas üks vanem naishääl ja Celaena keeras kannapealt ringi, meetrite kaupa koormavat kangast temaga kaasa väänlemas. Korsett – see nõme, neetud asjake surus ta ribidele nii kõvasti, et tõmbas hinge kinni. Sellepärast eelistas ta peamiselt tuunikaid ja pükse.

Tegemist oli suurt kasvu naisega, kes mahtus siiski kenasti koobalti ja virsiku värvi rüüsse, mis määras ta kuningliku teenijaskonna hulka. Tema nägu oli küll pisut kortsus, aga punapõskne ja kena jumega. Ta kummardas. „Philippa Spindlehead,” ütles naine tõustes. „Teie isiklik teener. Teie olete vist…” „Celaena Sardothien,” vastas ta kuivalt.

Philippa silmad läksid suureks. „Hoidke see enda teada, preili,” sosistas ta. „Mina olen ainus, kes seda teab. Valvurid ilmselt ka.” „Mida siis inimesed mu valvurite kohta arvavad?” küsis Celaena.

Philippa astus lähemale ja eiras ta põletavat pilku. Ta kohendas palgamõrvari rüü volte ja popsutas neid õigeks. „Oh, teistel... kangelastel passivad kah uste taga valvurid. Või arvab rahvas, et olete lihtsalt järjekordne printsi südamedaam.” „Järjekordne?”

Philippa muigas, aga pilk püsis ainiti kleidil. „Tal on suur süda, Tema Kõrgusel.”

Celaena polnud üldse üllatunud. „Naistelemmik?” „Pole minu asi Tema Kõrgusest kõnelda. Hoidke teie ka oma keel hammaste taga.” „Mina teen, mida tahan.” Ta uuris teenri närtsinud nägu.

Miks saata talle teenijaks nii pehmet naist? Celaena alistaks ta silmapilkselt.

57

„Siis satute jalamaid nendesse kaevandustesse tagasi, nukuke.”

Philippa pani käe puusale. „Oh, ärge põrnitsege – rikute niiviisi oma kena silmnäo!” Ta sirutas Celaena põske näpistama ja tüdruk tõmbus eemale. „Hull oled või? Ma olen palgamõrvar, mitte mingi õukonnaidioot!”

Philippa laksutas keelt. „Olete ennekõike naine ja kuni olete minu vastutada, käitute vastavalt või Wyrd aidaku mind!”

Celaena pilgutas silmi ja ütles siis aeglaselt: „Oled hirmus hulljulge. Loodan, et sa ei käitu niiviisi õuedaamide seltsis.” „Ah. Kindlasti leidus põhjus, miks just mind teie juurde määrati.” „Sa ikka taipad, mida minu amet tähendab, eks?” „Kogu austuse juures on seda sorti ilu palju rohkem väärt kui näha minu pead põrandal veeremas.” Celaena ülahuul tõmbus hammastelt, kui teenija pöördus lahkuma. „Ärge tehke sihukest nägu,” hüüdis Philippa üle õla. „Surub teie pisikese nina lömmi.”

Celaena vaid ahmis õhku, kui teenija lohiseval sammul minema vantsis.

Adarlani kroonprints põrnitses silmi pilgutamata oma isa ja ootas, et too kõneleks. Klaastroonil istuv Adarlani kuningas vaatas vastu. Vahel unustas Dorian, kui vähe ta oma isa meenutas – tema noorem vend Hollin oli oma laiaõlgse kogu ja ümara, teravate silmadega näolapiga justkui isa suust kukkunud. Aga Dorian, pikk, trimmis ja elegantne, ei meenutanud teda milleski. Ja siis veel see küsimus Doriani safiirsilmadest – isegi ta emal polnud selliseid. Keegi ei teadnud, kust need pärinevad. „On ta kohal?” küsis isa. Seda käredat häält oli ihutud kilpide kolksumise ja noolte kriiskamisega. Tervituste puhul poleks Dorian vist lahkemat oodata võinudki.

58

„Ta ei tohiks siin viibides kujutada mingit ohtu või probleemi,” sõnas Dorian nii rahulikult kui oskas. Sardothieni valimine oli suur risk – kihlvedu isa kannatuse peale. Nüüd pidi nägema, kas see mäng vääris küünlaid. „Sa mõtled nagu iga loll, kelle ta on mõrvanud.” Dorian ajas end sirgu, kui kuningas jätkas: „Tüdruku ustavus ei kuulu kellelegi peale ta enda ja ta ei kõhkleks sulle nuga südamesse surumast.” „Just seepärast on ta täiesti võimeline seda sinu võistlust võitma.”

Isa ei öelnud midagi ja Dorian jätkas, süda rinnus pekslemas. „Kui üldse nii mõelda, pole võistlus ehk vajalik.” „Ütled seda seepärast, et kardad kõva summat kaotada.” Kui isa vaid teadnuks, et ta ei läinud otsima kangelast üksnes kulla võitmiseks, vaid ka pääsemiseks – tema juurest minema saamiseks nii kauaks, kui ta suutis.

Dorian rahustas oma närve ja meenutas sõnu, mille üle ta mornilt kogu Endovieri-retke ajal juurdles. „Ma garanteerin sulle, et ta suudab oma kohust täita, meil pole tegelikult vaja teda koolitada. Olen sulle juba öelnud – tobe on seda võistlust üldse korralda.” „Kui sa ei vaevu oma keelt talitsema, lasen tal sinu peal harjutada.” „Ja seejärel? Jätad trooni Hollinile?” „Ära pane mind sinus kahtlema, Dorian,” kinnitas isa. „Sina võid arvata, et see... plika võidaks, aga sa unustad, et hertsog Perrington toetab Caini. Oleksid pidanud valima kangelase nagu tema – lahinguväljal vere ja rauaga vormitu. Tõelise kangelase.”

Dorian torkas käed taskutesse. „Kas sa ei pea seda tiitlit veidi naeruväärseks, arvestades, et meie „kangelased” pole muud kui labased kurjategijad?”

Isa tõusis troonilt ja osutas nõukogu kambri tagaseinale maalitud kaardile. „Mina olen selle mandri vallutaja ja varsti kogu 59

Erilea valitseja. Sina ei vaidlusta mu otsuseid.”

Dorian taipas, kui lähedal ta oli ninakuse ja mässu vahel oleva piiri ületamisele – piirile, mida ta nii väga-väga hoolikalt säilitas.

Kroonprints pomises vabandavalt. „Meil on sõda Wendlyniga,” jätkas isa. „Mul on kõikjal vaenlasi. Kes veel võiks teha minu eest tööd kui keegi, kes on üdini tänulik mitte ainult uue võimaluse, vaid ka jõukuse ja minu nimega kaasneva võimu eest?” Kuningas muigas, kui Dorian sõnagi ei poetanud. Prints üritas mitte võpatada, kui isa teda uuris. „Perrington ütleb mulle, et käitusid retkel ilusti.” „Kui valvekoeraks oli Perrington, ei saanudki ma muud teha.” „Mul pole vaja, et mingi talunaine prõmmiks väravale ja uluks, et murdsid ta südame.” Doriani nägu värvus tumedaks, kuid ta ei lõpetanud isa põrnitsemist. „Olen liiga kaua ja pikalt rüganud, et oma impeeriumi luua. Sina ei aja mu asju sohilastest pärijatega keerukaks. Abiellud korraliku naisega. Kui oled kinkinud mulle pojapoja või paar, lusti palju tahad. Kui oled ise kuningas, mõistad tagajärgi.” „Kui mina olen kuningas, ei kuuluta ma kontrolli Terraseni üle õhukeste pärilusnõuete kaudu.” Chaol oli teda hoiatanud, et ta valiks isaga rääkides sõnu, aga kui isa kõneles temaga nagu hellitatud idioodiga... „Isegi kui pakud neile isevalitsemist, ajaks mässajad su pea Orynthi väravate taha piigi otsa.” „Vahest isegi kõigi mu sohilastest pärijate kõrvale, kui mul veab.”

Kuningas muigas mürgiselt. „Mu hõbekeelne poeg.” Nad vaatasid üksteist vaikides, kuni Dorian uuesti rääkima hakkas. „Äkki võtad meie raskusi Wendlyni merekaitsest läbi tungimisel märgina, et peaksid lõpetama jumala mängimise.” „Mängimise?” Kuningas naeratas, kõverad hambad tulepaistel 60

kollakalt kumamas. „Ma ei mängi. Ja see pole mäng.” Doriani õlad tõmbusid sirgu. „Ta võib kenake välja näha, aga ta on ikkagi nõid. Sina hoiad end kaugemale, saad aru?” „Kellest? Palgamõrvarist või?” „Ta on ohtlik, poiss, isegi juhul, kui sina teda toetad. Ta ihkab üht ja ainult üht – ära arva, et ta sind selle saamiseks ära ei kasuta.

Kui hakkad temaga tiiba ripsutama, pole tagajärjed kenad. Ei tema ega minu poolt.” „Ja kui ma suvatsengi laskuda nii madalale, et seltsin temaga, mida sa siis teeksid, isa? Viskad mind ka kaevandusse?”

Isa ründas teda enne, kui Dorian jõudis end valmis panna.

Kuninga käeselg tabas Doriani põske ja prints tuikus, kuid säilitas oma ilme. Printsi nägu tuikas ja põles nii hullusti, et ta võitles silmadesse valguvate pisaratega. „Poeg või mitte,” lõrises kuningas. „Mina olen ikkagi sinu kuningas. Sa kuuletud mulle, Dorian Havilliard või veel maksad selle eest. Sina enam mind kahtluse alla ei sea.”

Teades, et paigale jäädes tekitab ta endale vaid häda juurde, kummardus Adarlani kroonprints vaikides ja lahkus isa juurest, silmad kontrolli all olevast vihast vaevu kirkad.

61

8

"

Celaena kõndis marmorkoridoris, kleit purpurse ja valge lainena voogamas. Chaol jalutas tema kõrval, käsi mõõga kotkapeakujulisel nupul. „Kas siit koridorist saab kuhugi huvitavasse kohta?” „Mida sa veel tahaksid näha? Oleme juba vaadanud kõiki kolme aeda, ballisaale, ajaloolisi ruume ja ilusamaid vaateid kivilossist.

Kui keeldud astumast klaaslossi, pole rohkem midagi näha.”

Celaena pani käed risti. Tal oli metsikut igavust teeseldes õnnestunud Chaoli veenda, et too teeks talle ülevaate – kuigi tegelikult kasutas ta iga hetke plaanimaks tosinaid põgenemisteid oma toast. Loss oli vana ja enamik selle koridore ning treppe viis eikuhugi, pagemine nõudis läbimõtlemist. Aga kui võistlus algas alles homme, mida tal olekski olnud teha? Ja mis oleks parem viis valmistuda võimalikuks katastroofiks? „Mina ei saa aru, miks sa keeldud klaasist juurdeehitisse sise62

nemast,” jätkas Chaol. „Sisemuses pole mingit vahet – sa ei saaks arugi, et oled seal sees, kui keegi sulle seda ei ütleks või sa aknast välja ei vaataks.” „Ainult idioot kõnniks klaasmajas.” „See on sama tugev kui teras ja kivi.” „Jah, kuni siseneb keegi, kes on pisut liiga raske ning kõik klirinal kokku kukub.” „See on võimatu.”

Mõte klaaspõrandal seismisest pani tüdruku iiveldust tundma. „Kas ei ole mingit loomaaeda või raamatukogu, mida võiks vaadata?” Nad möödusid suletud uksepaarist. Temani kostsid laulva kõne hääled ja leebe harfi sõrmitsemine. „Mis seal on?” „Kuninganna õukond.” Chaol haaras tal käsivarrest ja tiris edasi. „Kuninganna Georgina?” Kas sellel tolal polnud aimugi, millist informatsiooni ta reetis? Äkki ta ei näinud tõesti Celaenas ohtu. Tüdruk peitis oma pahast pilku. „Jah, kuninganna Georgina Havilliard.” „Kas noor prints on kodus?” „Hollin? Tema on koolis.” „Ja ta on sama nägus kui ta vanem vend?” Celaena irvitas, kui Chaol pingesse tõmbus.

Kõik teadsid suurepäraselt, et kümneaastane prints oli üdini rikutud ja hellitatud. Celaenale meenus skandaal, mis puhkes paar kuud enne ta kinnivõtmist. Hollin Havilliard avastas, et tema puder on põhja kõrbenud. Ta peksis seejärel üht teenijat nii hirmsasti, et juhtunut polnud võimalik kinni mätsida. Naise perele maksti kahjutasu ja noor prints saadeti mägedesse kooli.

Muidugi teadsid seda kõik. Kuninganna Georgina keeldus kuu aega audientse jagamast. „Hollin õpib ajapikku oma verele vääriliselt käituma,” porises 63

Chaol. Celaena sammu lisandus erksust, kui nad edasi kõndisid ja õukonnahääled nende taga kuhtusid. Nad vaikisid mõned minutid, kuni lähedal kõlas plahvatus, siis teine. „Mis jube hääl see on?” päris Celaena. Kapten viis ta läbi klaasuste ja osutas üles, kui nad aeda astusid. „Kellatorn,” ütles ta, pronksjad silmad lõbususest kumamas, kui kell oma sõjahüüu lõpetas. Celaena polnud iial selliseid kelli kuulnud.

Aiast võrsus tintjalt mustast kivist torn. Kaks lennuvalmis tiibadega kivikoletist istusid neljal sihverplaadil õrrel ja möirgasid hääletult alla. „Kui jube,” võdistas Celaena end. Numbrid olid nagu sõjamaalingud kella kaamel sihverplaadil ja üle pärlvalge pinna raiuvad osutid mõjusid mõõkadena. „Lapsena ei julgenud ma selle lähedalegi minna,” tunnistas Chaol. „Sellist asja näeks Wyrdi väravate ees – mitte aias. Kui vana see on?” „Kuningas lasi selle Doriani sünni paiku ehitada.” „See kuningas?” Chaol noogutas. „Miks ta soovis midagi nii koletut püsti panna?” „Tule,” ütles Chaol tema küsimust eirates. „Lähme nüüd.”

Celaena uuris kella veel ühe hetke. Paks, küünisega koletisesõrm osutas temale. Ta oleks võinud vanduda, et selle lõuad laienesid.

Kui ta pöördus Chaolile järgnema, märkas ta sillutatud rajal üht plaati. „Mis see on?”

Chaol peatus. „Mis on mis?”

Celaena osutas plaadile graveeritud märgile. See oli ring, mida läbistas keskelt vertikaalne joon ning see jätkus ka pärast ringi.

Mõlemad joone otsad olid konksukujulised, üks läks üles, teine alla. „Mis märk see siin rajal on?”

Chaol kõndis ümber märgi, kuni seisis tema kõrval. „Pole 64

aimugi.”

Celaena uuris taas kivikoletist. „Ta osutab selle poole. Mida see sümbol tähendab?” „Seda, et sa raiskad mu aega,” porises Chaol. „Ilmselt dekoratiivne päikesekell.” „Kas neid märke on veel?” „Kui otsid, leiad kindlasti.” Celaena lubas end aiast ja kellatorni varjust lossi marmorkoridori tagasi tarida. Ükskõik, kui väga ta ka ei proovinud, ja ükskõik, kui kaugele nad ka ei kõndinud, ta ei suutnud raputada endalt tunnet, et nende punnsilmade pilk püsib endiselt temal.

Nad möödusid köögitiivast, mis oli segapundar hõikumisest, jahupilvedest ja tõusvatest leekidest. Selle järel sisenesid nad pikka tühja koridori, kus peale nende sammude ei kõlanud midagi.

Celaena peatus järsku. „Mis,” kähistas ta, „see on?” Ta osutas kuus meetrit kõrgetele tammepuust ustele ja tema silmad läksid suureks draakonite peale, kes kasvasid välja kiviseinast mõlemal pool uksi. Neljajalgsed draakonid, mitte need metsikud, kahejalgsed lohemaod, kes ilustasid kuninglikku vappi. „Raamatukogu.” See sõna rabas nagu välgulöök. „See...” Celaena vaatas ustel asuvaid küünisekujulisi raudseid käepidemeid. „Kas me – võiksime sisse minna?”

Kaardiväe kapten avas vastumeelselt uksed. Tema tugevad seljalihased paisusid, kui ta kõvasti kulunud tammepuitu surus.

Päikeseküllaste koridoridega võrreldes mõjus nende ees sirutuv sisemus aukartust äratavalt pimedana. Sisse astudes nägi ta aga lühtreid ja mustvalgeid marmorpõrandaid, suuri, punaste samettoolidega ääristatud mahagonist laudu, uinunud kaminat, poolkorruseid, redeleid, käsipuid ja siis raamatuid – raamatuid, raamatuid, raamatuid.

Ta oli sisenenud läbinisti nahast ja paberist tehtud linna.

65

Celaena pani käe südamele. Põrgusse need pääseteed. „Ma pole iial näinud – kui palju siin on teoseid?”

Chaol kehitas ükskõikselt õlgu. „Viimati, kui keegi vaevus kokku lugema, oli miljon. Aga see juhtus kakssada aastat tagasi.

Ilmselt on neid rohkemgi, sest ringi liigub legend, et sügaval all, katakombides ja tunnelites, asub teine raamatukogu.” „Üle miljoni? Miljon raamatut?” Celaena süda kargas ja tantsis ning üle ta näo levis lai naeratus. „Ma sureksin enne, kui jõuaksin piskugi neist läbi lugeda!” „Sulle meeldib lugeda?”

Celaena kergitas kulmu. „Sulle ei meeldi või?” Vastust ootamata liikus ta sügavamale raamatukokku, kleidisaba üle põranda pühkimas. Ta lähenes ühele riiulile ja vaatles pealkirju, kuid ei tundnud neist ühtegi ära.

Irvitades keerles ja kõndis ta läbi selle korruse ning libistas käega üle tolmuste teoste. „Ma ei teadnudki, et palgamõrvaritele meeldib lugeda,” hüüdis Chaol. Kui Celaena praegu sureks, siis juhtuks see täielikus õndsuses. „Ütlesid, et oled pärit Terrasenist, kas külastasid kunagi ka Orynthi suurt raamatukogu? Räägitakse, et see on kaks korda suurem – ja seal oli kord koos kogu maailma tarkus.”

Celaena keeras ümber kuhja juurest, mida ta parajasti uuris. „Jah,” tunnistas ta. „Kui olin väga noor. Kuigi nad ei lubanud mul ringi vaadata – vanemõpetlased kartsid liigselt, et rikun mõne väärtusliku käsikirja.” Ta polnud sellest ajast peale suurde raamatukokku naasnud, aga mõtiskles pidevalt selle üle, kui paljud neist hindamatutest teostest Adarlani kuninga käsul hävitati, kui too maagia keelustas. Arvestades seda, kuidas Chaol sõnapaari „oli kord” kerge nukrusevarjundiga looritas, järeldas Celaena, et suur osa oli kadunud. Kuigi osa temast hellitas siiani lootust, et vanemõpetlastel õnnestus salaja paljud kallid raamatud ohutusse 66

kohta toimetada – kui kuninglik perekond maha tapeti ja Adarlani kuningas sisse tungis, jagus neil kopitanud vanameestel ehk oidu, et alustada kaks tuhat aastat väärt ideede ja tarkuste peitmist.

Surnud ja tühi auk avanes tema sisimas. Tundes vajadust teemat vahetada, küsis ta: „Miks siin ühtki sinusugust pole?” „Valvuritest pole raamatukogus kasu.” Oh, kui väga ta eksis!

Raamatukogud olid täis ideid – vahest kõige ohtlikumaid ja võimsamaid relvi.

Chaol nõjatus lauale, käsi endiselt mõõgal. Vähemalt meenus ühele neist, et nad olid raamatukogus kahekesi. „Kardan, et lugemine on vist veidike moest väljas.” „Jah, noh, siis jääbki mulle rohkem lugeda.” „Lugeda? Need kuuluvad kuningale.” „See on raamatukogu, eks?” „See on kuninga vara ja sina pole aadlisoost. Sa vajad luba kas temalt või printsilt.” „Kahtlen väga, kas kumbki neist märkaks paari raamatu kadumist.”

Chaol ohkas. „Kell on palju. Mul on kõht tühi.” „Ja siis?” küsis Celaena. Chaol urises ja peaaegu lohistas ta raamatukogust minema.

Pärast üksildast õhtueinet, kus ta kaalus läbi kõikvõimalikud pääseteed ja lisarelvade valmistusvõimalused, sammus Celaena läbi oma tubade. Kus hoiti küll kinni teisi konkurente? Kas neil oli soovi korral ligipääs raamatutele?

Celaena räntsatas toolile. Ta tundis suurt väsimust, kuigi päike oli vaevu loojunud. Lugemise asemel võiks ju klaverit mängida, aga... noh, sellest oli palju aega möödas ja ta polnud päris kindel, et suudaks taluda omaenda kohmaka, koperdava mängu helisid.

Ta libistas siidkleidil sõrmega üle fuksiakarva laigu. Kõik need raamatud ja keegi ei loe neid.

67

Tal sähvatas üks mõte ja ta kargas jalule, kuid istus siis laua taha ja haaras pärgamenditüki. Kui kapten Westfall nõudis protokolli järgimist, võis ta anda talle seda lademetes. Ta kastis klaassule tindipotti ja hoidis seda paberi kohal.

Kui imelik oli hoida käes sulge! Ta joonistas tähti õhku.

Võimatu, et ta juba unustaks, kuidas kirjutada. Ta sõrmed liikusid kohmetult, kui sulg paberit tabas, kuid ta maalis kolm korda hoolikalt oma nime ja tähestiku. Tähed tulid lopergused, aga sai hakkama küll. Ta võttis järgmise paberi ja alustas kirjutamist.

Tema Kõrgus…

Minu kõrvu on jõudnud kuuldused, et Teie raamatukogu polegi niivõrd raamatukogu kui isiklik kollektsioon, mille nautimine on usaldatud vaid Teile ja Teie auväärsele isale.

Arvestades, et seal näib viibivat ja vähese kasutuse all kannatavat ligi miljon raamatut, pean Teilt anuma luba laenata kas või mõnigi teos, et need võiksid pälvida tähelepanu, mida nad väärivad. Kuna minult on võetud seltskonna ja meelelahutuse võimalus, oleks selline lahkus vähim, mida Teie staatusega isik saaks näidata üles nii alandliku, haleda olendi suhtes kui mina.

Teie kõige ustavam Celaena Sardothien Celaena säras kirja peale ja ulatas selle ilusaima välimusega teenijale. Ta jagas ümmardajale konkreetse käsu anda see kohe kroonprintsile üle. Kui naine poole tunni pärast sületäie raamatutega naasis, puhkes Celaena naerma ja rabas nahast samba tipus oleva sedeli.

68

Minu kõige ustavam palgamõrvar, Lisatud on seitse raamatut minu isiklikust raamatukogust, mida hiljuti lugesin ja meeletult nautisin. Loomulikult on sul luba lugeda lossi raamatukogust nii paljusid raamatuid, kui soovid. Ma käsin siiski, et loeksid esimesena neid, et saaksime koos nende sisu üle arutleda. Luban, et need pole igavad, sest mina isiklikult ei ole valmis kannatama lehekülgede kaupa lollusi ja täispuhutud kõnet. Sina vahest ehk isegi naudiks teoseid ja autoreid, kes on endast hirmus heal arvamusel.

Suurima lembusega, Dorian Havilliard Celaena naeris taas, võttis raamatud naise sülest ja tänas teda vaeva eest. Ta kõndis magamistuppa, sulges jalaga tahapoole lüües ukse ja heitis voodile, raamatuid üle karmiinpunase katte lennutades. Ta ei tundnud ära ühtegi pealkirja, ehkki üks autor tundus tuttav. Valides raamatu, mis mõjus kõige huvitavamana, viskus Celaena selili ja asus lugema.

Ta ärkas järgmisel hommikul kellatorni neetud kõmina peale. Pooleldi veel suigatades luges ta paugud kokku. Keskpäev.

Ta tõusis istukile. Kus oli Chaol? Ja, mis veel tähtsam. Mis sai võistlusest? Kas see ei pidanud siis täna algama?

Ta kargas voodilt ja marssis läbi kambri, oodates peaaegu, et leiab mehe toolilt istumas, käsi mõõgal. Teda polnud seal. Celaena torkas pea koridori, kus neli valvurit oma relvade poole küünitasid.

Ta astus rõdule, viie valvuri ammud klõpsasid asendisse, ja tüdruk sättis sügispäeva uurides käed puusa.

Puud olid aias kuldpruunid ja pooled lehed lebasid juba maas.

69

Ometi oli ilm nii soe, et seda oleks võinud vabalt veel suveks pidada.

Celaena võttis käsipuul istet ja lehvitas ambudega sihtivatele valvuritele. Teisel pool Riftholdi nägi ta laevade purjesid ning tänavatel voogavaid vankreid ja inimesi. Linna rohukarva katused kiiskasid päikese käes smaragdroheliselt.

Ta silmitses uuesti viit valvurit rõdu all. Nood põrnitsesid vastu ja kui mehed aeglaselt oma ammud langetasid, irvitas Celaena neile vastu. Ta saaks nad paari raske raamatuga soovi korral uimaseks lüüa. Üks heli sööstis läbi aia ja mõned valvurid piilusid selle allika poole. Kolm naist ilmusid lähedal asuva heki tagant vestlusesse põimituna.

Enamik jutust, mida Celaena eile pealt kuulis, tundus hirmuäratavalt igav ja ta ei oodanud ka lähenevatelt naistelt paremat. Prouad kandsid peeneid kleite, ehkki keskmine ronkmustade juustega kandis kauneimat. Telgisuurune punane seelikuosa ja pihik nii kinni köidetud, et Celaena suutis vaid imestada, kas naise piht saab olla üldse rohkem kui nelikümmend sentimeetrit lai. Ülejäänud blondid naised olid riietatud sinisesse ja nende sobituvad rüüd vihjasid õuedaami auastmele. Celaena taganes äärelt, kui nad lähedal asuva purskkaevu ääres korraks peatusid.

Healt positsioonilt rõdu tagaosas sai Celaena siiski vaadata, kuidas naine punases oma seelikuid silus. „Oleksin pidanud valget kleiti kandma,” lausus ta piisavalt kõvasti, et seda kuuleks iga Riftholdi elanik. „Dorianile meeldib valge.” Ta kohendas üht seelikuvolti. „Aga ma vean kihla, et kõik kannavad valget.” „Kas lähme vahetama, mu leedi?” küsis üks blondidest. „Ei,” nähvas naine. „See kleit kõlbab küll. Olgu see kui vana ja kui tahes kole.” „Aga…” ütles teine blond ja vakatas, kui emanda pea tema 70

poole sähvis. Celaena lähenes taas käsipuule ja piilus ettevaatlikult alla. Kleit ei paistnud sugugi vanana. „Ei lähe enam kaua, kuni Dorian mind privaatsele audientsile kutsub.” Nüüd nõjatus Celaena juba üle ääre. Valvurid vahtisid võlutult kolme tüdrukut hoopis teisel põhjusel. „Ehkki ma muretsen väga, kui palju segab vahele Perringtoni kurameerimine, kuigi ma tõesti imetlen seda meest selle eest, et ta mu Riftholdi kutsus. Mu ema vist küll vähkreb hauas!” Ta vaikis viivu ja lisas: „Huvitav, kes ta on?” „Teie ema, mu leedi?” „Plika, kelle prints Riftholdi vedas. Kuulsin, et prints rändas tema leidmiseks üle kogu Erilea ja ta ratsutas linna kaardiväe kapteni hobusel. Rohkem pole ma midagi kuulnud. Isegi nime.”

Kaks naist jäid emandast maha ja vahetasid ahastavaid pilke, mis reetis palgamõrvarile, et seda vestlust oli korduvalt peetud. „Ma ei peaks muretsema,” arutles naine. „Printsi hoor ei saa hea vastuvõtu osaliseks.”

Printsi mis? Õuedaamid peatusid rõdu all ja volksutasid valvurite poole ripsmeid. „Ma vajan oma piipu,” pomises naine meelekohti hõõrudes. „Tunnen peavalu lähenemas.” Celaena kergitas kulme. „Igatahes,” jätkas ta minema purjetades, „pean jälgima oma seljatagust. Võib-olla tuleb mul koguni…”

KÕMM! Daamid kiljusid, valvurid keerasid kannapealt ringi, ammud sihikul, ja Celaena vaatas taeva poole, kui ta käsipuu juurest rõdu ukseava varjudesse taganes. Lillepott läks mööda. Sedapuhku.

Naine vandus nii värvikalt, et Celaena vajutas naeru tõkestamiseks käe suule. Teenijad kudrutasid ja pühkisid naise seelikutelt ja seemisnahast kingadelt pori. „Vait!” sisistas naine.

Valvurid olid piisavalt targad, et mitte oma lõbusust reeta. „Vait 71

ja lähme nüüd!”

Daamid kiirustasid minema, printsi hoor jalutas aga kambrisse ja kutsus teenijad, et lasta end riietada kauneimasse kleiti, mis üldse leitakse.

72

9

"

Celaena seisis roosipuust peegli ees ja naeratas.

Ta libistas käega mööda riiet. Merevahuvalge pits puhkes madalas dekoltees õitsele ja uhtus puudrirohelises siidiookeanis rinda. Punane ehisvöö kattis puusi ja moodustas tagurpidi tipu, mis eraldas pihikut selle all toimunud seelikuplahvatusest. Kõigele sellele olid tikitud läbipaistvate roheliste helmeste mustrikeerud ja väädid ning luukarva õmblused sirutusid üle ribide. Pihiku sisse oli peidetud väike, isetehtud juuksenõelaoga, mis küll armutult rinda torkis. Celaena tõstis käed, et lokitatud ja kinni pandud soengut puudutada.

Tüdruk ei teadnud, mida kavatses saavutada nüüd, kus ta oli luksuslikku siidi mähitud. Arvestades eriti olukorda, et peab tõenäoliselt enne võistluse algust nagunii ümber riietuma, aga…

Seelikud kahisesid ukseavas ja Celaena tõstis silmad peegelpildil. Ta nägi Philippat sisenemas. Palgamõrvar üritas mitte 73

edvistada – ja kukkus haledalt läbi. „Küll on kahju, et te olete, mis te olete,” sõnas Philippa ja keeras Celaena näoga enda poole. „Ma ei üllatu sugugi, kui teil õnnestub mõni lord abiellu tõmmata. Äkki isegi Tema Kõrgus, kui olete piisavalt võluv.” Ta kohendas Celaena kleidi rohelisi volte ja laskus seejärel põlvili ning harjas kauni palgamõrvari rubiinikarva kingi. „Noh, näib, et jutuveskid juba jahvatavad. Kuulsin pealt üht plikat, kes ütles, et kroonprints tõi mind siia üksnes mu võrgutamiseks. Arvasin, et kogu õukond teab sellest totakast võistlusest.”

Philippa tõusis. „Mis iganes kuulujutud levivad, nädala pärast on kõik ununenud – oodake ainult. Las tema leiab endale uue sobiliku naise ja teie kaote õukonna sosinatest.” Celaena ajas end sirgu sel ajal, kui Philippa plehku pannud lokki kinnitas. „Oh, ma ei mõelnud sugugi solvata, nukuke. Piltilusaid naisi seostatakse ikka kroonprintsiga – peaksite olema neist kiidusõnadest meelitatud, et võiksite sobida tema armukeseks.” „Mulle meeldiks, kui mind selleks ei peetaks.” „Vean kihla, et parem ikka kui palgamõrvariks.”

Ta vaatas Philippat ja puhkes naerma.

Philippa vangutas pead. „Teie nägu on ikka märksa kenam, kui te naeratate. Plikalik isegi. Palju parem kui see kortsus kulm, mis teil muidu ees on.” „Jah,” nõustus Celaena, „sul võib õigus olla,” ning asutas end kahvatulillale tumbale istuma. „Ah!” ütles Philippa ja Celaena tardus püstises asendis. „Ajate kanga kortsu.” „Aga mu jalad valutavad nendes kingades.” Ta krimpsutas haledalt nägu. „Sa ei eelda ju, et seisan terve päeva? Isegi eine ajal?” „Ainult seni, kuni keegi ütleb mulle, kui imekaunis te olete.”

74

„Keegi ei tea, et sa oled mu teenija.” „Oh, nemad teavad, et mind määrati armukesele, kelle prints Riftholdi tõi.”

Celaena näris huult. Kas see oli ikka hea, et keegi ei teadnud tema tõelist olemust? Mida küll konkurents mõtleb? Äkki sobiks tuunika ja püksid siiski paremini.

Ta küünitas liigutama lokki, mis põse sügelema ajas, kuid Philippa lõi tüdruku käe eemale. „Rikute soengu ära.”

Tema korteri uksed läksid pauguga lahti ja sellele järgnes tuttav lõrin ning trampimine. Ta vaatas peeglist, kuidas ukseavasse ilmus hingeldav Chaol. Philippa tegi viisakalt kniksu. „Sina,” ütles ta ning vakatas, kui Celaena end tema poole keeras.

Kapteni kulmud laskusid alla, kui tema silmad üle Celaena keha rändasid. Pea vajus viltu ja mees avas suu, nagu tahaks midagi öelda, kuid raputas siis pead ja põrnitses pahaselt. „Ülemisele korrusele. Kohe.”

Celaena tegi kniksu ja vaatas teda langetatud ripsmete alt. „Öelge ometi, kuhu me suundume?” „Oi, ära minuga siutsu.” Ta haaras Celaenal käest ja talutas ta toast välja. „Kapten Westfall!” noomis Philippa. „Ta komistab kleidile.

Laske tal vähemalt seelikuid üleval hoida.”

Celaena koperdaski tõesti kleidile ja tema kingad lõikusid üsna jubedalt kandadesse, aga kapten ei vaevunud tüdrukut koridori lohistades ühtegi protesti kuulama. Celaena naeratas uksevalvuritele ja see paisus ühtäkki irveks, kui nägi nende heakskiitvaid pilke üksteisele. Kapteni haare tugevnes nii palju, et tegi juba valu. „Ruttu,” kiirustas ta tagant. „Me ei tohi hiljaks jääda.” „Kui sa mind piisava varuga ette hoiataks, oleksin varem riietunud ja sa ei peaks mind niimoodi lohistama!” Raske oli hingata, kui korsett ribisid purustas. Kui nad pikast trepist üles 75

ruttasid, tõstis Celaena käe korraks juuste juurde kontrollimaks, et lokid pole oma kohalt välja kukkunud. „Mu mõtted olid mujal. Sul vedas muuseas, et riidesse said, kuigi mina oleks soovinud, et kannad kuninga ees midagi vähem... pitsilist.” „Kuninga?” Celaena tänas saatust selle eest, et polnud veel jõudnud einestada. „Jah, kuninga. Arvasid, et ei näegi teda? Kroonprints ütles ju sulle, et võistlus algab täna – see kohtumine tähistabki ametlikku algust. Tõsine töö ootab sind homme.”

Celaena käsivarred muutusid raskeks ja ta unustas täielikult valutavad jalad ning lömastatud ribid. Aias hakkas veider, isevärki kellatorn täistundi lööma. Nad jõudsid trepist üles ja kihutasid mööda pikka koridori. Ta ei suutnud enam hingata.

Iiveldades vaatas ta koridori ääristavatest akendest välja.

Maapind lebas kaugel all – väga-väga kaugel all. Nad asusid klaasist juurdeehituses. Celaena ei tahtnud siin olla. Ta ei saanud olla klaaslossis. „Miks sa mulle varem ei öelnud?” „Sest ta just praegu otsustas, et tahab sind näha. Algselt ütles ta, et näeb õhtul. Loodetavasti jõuavad ülejäänud kangelased meist hiljem.”

Celaena oleks võinud minestada. Kuningas. „Sisenedes,” õpetas kapten üle õla, „peatu seal, kus mina.

Kummarda sügavalt. Kui tõstad pea, hoia seda kõrgel ja seisa sirgelt. Ära vaata kuningale silma, ükskõik, mida vastates lisa: Tema Majesteet. Ära mitte ühelgi tingimusel vastu räägi. Ta laseb su üles puua, kui sa talle ei meeldi.”

Celaenal lõhkus vasaku meelekoha juures kohutav peavalu.

Kõik näis haiglane ja habras. Nad seisid nii kõrgel, nii ohtlikult kõrgel... Chaol peatus enne ümber nurga pööramist. „Sa oled kahvatu.”

76

Celaenal oli raskusi mehe näole keskendumisega, kui ta sissevälja, sisse-välja hingeldas. Ta vihkas korsette. Ta vihkas kuningat.

Ta vihkas klaaslosse.

Päevad tema kinnivõtmise ja süüdimõistmise ajast mõjusid palavikulise unenäona, kuid ta oskas täiuslikult täpselt meenutada kohtuistungit – seinte tumedat puitu, tooli siledust ta all.

Seda, kuidas vigastused tuikasid veel pärast kinnivõtmist, seda õõvastavat vaikust, mis vallutas keha ning hinge. Ta oli märganud kuningat vaid korra. Sellest piisas, et muuta teda meeletuks, soovida ükskõik millist karistust, mis viiks ta mehest kaugele, kas või kiiresse surma. „Celaena,” tüdruk pilgutas silmi, põsed tulitamas. Chaoli näojooned leevenesid. „Ta on pelgalt mees. Aga mees, keda peab kohtlema austusega, mida tema staatus nõuab.” Ta jätkas Celaenaga kõndimist, ainult aeglasemalt. „See kohtumine peab lihtsalt meenutama sulle ja teistele kangelastele, miks te siin olete ja mida te tegema peate, ja mida sinul sellest saada on. Sa ei ole kohtu all. Sind ei panda täna proovile.” Nad sisenesid kaugele viivasse koridori ja tüdruk märkas teises otsas suurte klaasuste kõrvale asetatud nelja valvurit. „Celaena.” Chaol peatus paar sammu enne valvureid. Tema silmad olid külluslikud, sulapruunid. „Jah?” Tüdruku pulss rahunes. „Sa oled täna päris kena,” ütles ta vaid. Seejärel avanesid uksed ja nad astusid ette. Celaena tõstis lõua, kui nad rahvarohkesse ruumi sisenesid.

77

10

"

Esmalt nägi ta põrandat. Punane marmor, valgeid veene valgustas päikese sära, mis haihtus aeglaselt, kui läbipaistmatud klaasuksed oiates kinni vajusid. Kõikjal rippus lühtreid ja tõrvikuid. Ta silmad sööstsid suure, inimesi täis saali ühest äärest teise. Aknaid polnud, üksnes massiivne ning taevasse jõllitav klaassein. Ei ühtegi pääseteed peale ukse tema taga.

Vasakul vallutas kamin suurema osa seinast ja kui Chaol teda ruumis kaugemale juhtis, üritas Celaena seda mitte jõllitada. See oli koletu, vormitud möirgava, kihvadega suu kujuliseks ning seal sees lõõmas tuli. Midagi läikis leekides rohekalt, midagi, mis ta selja sirgu ajas.

Kapten peatus lagedal alal trooni ees ja Celaena koos temaga. Kapten ei näinud märkavat kurjakuulutavat ümbrust või kui märkaski, peitis seda tüdrukust paremini. Celaena tiris pilgu ettepoole ja silmitses muuhulgas rahvast selles saalis.

78

Jäigalt ja paljudest silmapaaridest teadlikuna laskus ta sügavasse kummardusse, seelikud sosistamas.

Celaena tundis jalgu nõrkevat, kui Chaol pani ta seljale käe, et tõusmiseks märku anda. Ta viis tüdruku ruumi keskelt Dorian Havilliardi kõrvale. Teetolmu ja kolm nädalat kestnud karmi rännaku puudumisel oli mehe siledale näole märgatav mõju. Ta kandis punakuldset jakki ning mustad harjasjuuksed kiiskasid.

Kroonprintsi näojooni läbistas üllatus, kui ta Celaena uhkeid rõivaid silmitses, ent see ilme sulas isa poole vaadates kiirelt mõrkjaks muigeks. Celaena oleks võinud samaga vastata, kui tal poleks kätevärina peatamisega nii palju tegemist olnud.

Viimaks kuningas kõneles. „Nüüd, kus olete kõik viitsinud kohale ilmuda, saame äkki alustada.”

See hääl, mida Celaena oli kuulnud varemgi, sügav ja käre.

See pani tüdruku luud murduma ja killustuma. See tekitas temas hämmastava talvekülma tunde, mida polnud ammu tundnud. Celaena silmad söandasid ronida vaid kuninga rinna kõrgusele. See oli lai, mitte tingimata ainult lihastest koosnev ning näis karmiinpunase ja musta tuunika sees vaevu püsivat.

Valgest karusnahast keep rippus õlgadel ja küljele oli kinnitatud mõõgatupp. Selles kõõlus avatud lõugadega, kriiskav lohemadu. Ükski, kes selle mõõgaga kohtus, ei näinud järgmist päeva. Seda mõõka tundis Celaena hästi.

Nothung oli selle nimi. „Teid kõiki on toodud üle Erilea kohale selleks, et täita oma kohust seda riiki teenida.” Üsna lihtne oli tunda konkurentide seas ära aadlikke. Vanad ja kortsus aadlimehed kandsid kauneid riideid ja ehismõõku.

Kõigi nende kõrval seisis mees – mõned pikad ja sihvakad, teised jässakad, kolmandad keskpärased ning kõigi ümber vähemalt kolm tähelepanelikku valvurit.

79

Kakskümmend kolm meest seisis tema ja vabaduse vahel.

Enamikul jagus piisavalt kopsakust, et väärida teist pilku. Ent nende kraabitud, rõugearmides või lihtsalt koledaid nägusid uurides polnud nende silmade taga sädet, ei ühtki kumavat nutikuseiva. Nad valiti lihaste, mitte ajude tõttu. Kolm koguni ahelates. Olid nad siis tõesti nii ohtlikud?

Paar tükki vastas tema pilgule ja tüdruk põrnitses vastu.

Celaena mõtiskles selle üle, kas ta oli nende jaoks konkurent või suvaline õuedaam. Enamiku konkurentide tähelepanu hüppas temast kohe üle. Ta kiristas hambaid. See kleit oli suur viga. Miks Chaol talle sellest kohtumisest eile ei rääkinud?

Küll aga silmitses teda üks keskmiselt nägus, mustajuukseline noormees. Celaena sundis näole neutraalse ilme, kuni võõra hallid silmad teda puurisid. Pikk ja sale, aga mitte kiitsakas mees kallutas oma pead veidi tema suunas. Celaena jälgis teda veel hetke alates sellest, kuidas mees oma keharaskuse vasakule jalale nihutas, kuni selleni, mida ta esimesena märkas, kui pilk edasi rändas ja ta ülejäänud rivaale uuris. Üks hiiglaslik mees seisis hertsog Perringtoni kõrval ja näis olevat sepistatud lihasest ning terasest – ta näitas seda piinliku hoolega tänu varrukateta turvisele. Tundus, nagu võiks mehe käsivarred vabalt hobuse pealuu purustada. Asi polnud selles, et ta olnuks inetu. Tegelikult tundus mehe parkunud nägu isegi omamoodi meeldiv, aga midagi vastikut oli tema käitumises, tema süsimustades silmades, kui need liikusid ja Celaena omadega kohtusid. Tema suured, valged hambad kiiskasid.

Kuningas kõneles. „Igaüks teist võistleb tiitli eest, et saada mu kangelaseks – minu paremaks käeks maailmas, mis pulbitseb vaenlastest.”

Häbituluke süttis Celaena sees. Mida muud tähendas see „kangelane” kui suurustlevat nime mõrtsukale? Kas ta suudaks 80

üldse seedida töötamist kuninga heaks? Ta neelatas. Ta pidi. Tal polnud muud valikut. „Järgmise kolmeteistkümne nädala jooksul elate ja võistlete minu kodus. Teete siin iga päev trenni ja kord nädalas pannakse teid proovile – selle proovi käigus kõrvaldatakse üks teie seast.”

Celaena arvutas peas. Neid oli kakskümmend neli ja nädalaid vaid kolmteist. Justkui tema küsimust tajudes ütles kuningas: „Need katsed pole kerged, nagu ka väljaõpe. Mõned teist võivad protsessi käigus surra. Lisame kõrvaldamiskatseid vajaduse korral. Kui jääte maha, kui kukute läbi, kui rikute mu tuju, saadetakse teid kohe tagasi mis iganes pimedasse auku, kust te tulite.” „Nädal pärast talvepühi astuvad neli allesjäänud kangelast üksteisele vastu duellides, millega võidetakse tiitel. Seniks, ja kuigi mu õukond on teadlik võistlusest mu lähimate sõprade ja nõunike vahel, hoiate asja privaatsena. Üks rikkumine ja ma ajan teid väravate ette teibasse.” Ta viipas hiiglasliku armilise käega üle saali.

Kogemata lipsas Celaena pilk kuninga näole ja ta avastas, et mehe tumedad silmad põrnitsevad tema omadesse. Kuningas irvitas. Celaena süda viskus tahapoole ja klammerdus ribikorvi varbade külge.

Mõrtsukas.

Kuningas pidanuks rippuma võllapuul. Ta oli tapnud palju rohkem kui Celaena – kaitsetud inimesi, kes ei väärinud seda.

Ta hävitas kultuure ja hindamatuid teadmisi, ta hävitas nii palju sellest, mis oli kord olnud kirgas ja hea. Tema rahvad oleks pidanud üles tõusma. Erilea oleks pidanud üles tõusma – nii, nagu üksikud mässajad seda julgesid teha. Celaena pingutas, et pilku hoida. Ta ei saanud kusagile taganeda. „On see arusaadav?” küsis kuningas endiselt teda jõllitades.

Celaena pea oli noogutades raske. Tal oli ainult talvepühani 81

aega, et neid kõiki alistada. Üks ülesanne nädalas – või rohkemgi. „Kõnelge!” möirgas kuningas saalile ja tüdruk üritas mitte võpatada. „Kas te polegi selle võimaluse eest tänulikud? Kas te ei soovigi mind tänada ja mulle ustavust kuulutada?”

Celaena langetas pea ja põrnitses jalgu. „Tänan, Tema Majesteet. Olen üdini tänulik,” pobises ta ning see hääl sulandus teiste kangelaste sõnadesse.

Kuningas pani käe Nothungi käepidemele. „Peaks tulema põnevad kolmteist nädalat.” Celaena tajus endiselt tema pilku oma näol ja kiristas hambaid. „Tõestage usaldusväärsust, saage mu kangelaseks ja teie päralt on igavene kuulsus ja rikkus.”

Ainult kolmteist nädalat, et võita oma vabadus. „Lahkun järgmisel nädalal oma asju ajama. Ma ei tule tagasi enne talvepüha. Aga ärge arvake, et ma ei saa anda käsku ükskõik kelle hukkamiseks, kui saan sõna ükskõik millisest pahandusest või õnnetusest.” Kangelased noogutasid uuesti. „Kui see on kõik, siis kardan, et pean nüüd lahkuma,” segas Dorian tema kõrval vahele. Celaena pea nõksatas mehe poole, kuuldes tema häält – ja tema kohatut sekkumist isa sõnadesse.

Ta kummardas isale ja noogutas tummadele nõunikele. Kuningas saatis poja viipega minema ega vaevunud isegi tema poole vaatama.

Dorian pilgutas Chaolile silma ja lahkus siis. „Kui pole rohkem küsimusi,” teatas kuningas kangelastele ja nende toetajatele toonil, mis vihjas, et küsimuste küsimine tagaks vaid reisi võllapuu juurde, „siis võite lahkuda. Ärge unustage, et olete siin austamaks mind – ja minu impeeriumi. Kaduge siit, kõik teie.”

Celaena ja Chaol ei vestelnud mööda koridori kõndides. Nad liikusid kiiresti läbi konkurentide ja nende sponsorite massist, mis jäid kõnelema – ja üksteist silmadega mõõtma. Iga sammuga kuningast eemaldudes taastus rahustav soojus. Alles ümber nurga 82

pöörates lasi Chaol välja sügava ohke ja võttis käe Celaena seljalt. „Noh, sul õnnestus suu kinni hoida – üks kordki,” ütles ta. „Aga oli see tema noogutamine ja kummardamine alles veenev!” sõnas reibas hääl. See oli Dorian, kes seina najale nõjatus. „Mida te teete?” küsis Chaol.

Dorian tõukas end seinalt lahti. „Teid ootasin muidugi.” „Me õhtustame ju täna koos,” ütles Chaol. „Ma rääkisin oma kangelasega,” lausus Dorian kelmika silmapilgutusega. Meenutades, kuidas kroonprints naeratas saabumise päeval ka õuedaamile, säilitas Celaena pilku koridoril.

Kroonprints võttis sisse ohutu asukoha Chaoli kõrval, kui nad edasi kõndisid. „Ma vabandan isa tõreduse pärast.” Celaena põrnitses koridori ja teenreid, kes Doriani ees kummardasid.

Tema eiras neid. „Wyrdi nimel küll!” naeris Dorian. „Ta on sind juba hästi koolitanud!” Ta müksas Chaoli küünarnukiga. „Sellest, kuidas te kahekesi mind nii väljakutsuvalt eirate, võiksin arvata, et ta passib su õeks! Kuigi te ei meenuta eriti üksteist – raske oleks uskuda, et sinu õde oleks nii ilus.”

Celaena oli võimetu takistama muigevarjundit huultele tekkimast. Nad kasvasid mõlemad printsiga üles rangete, armutute isade all – noh, tema puhul isafiguuri all. Arobynn ei olnud iial asendanud isa, kelle Celaena kaotas ega polnud seda ka iial proovinud. Vähemalt oli Arobynnil ettekääne ühel ajal türanliku ja hellitava käitumise eest. Miks lasi Adarlani kuningas pojal muutuda ükskõik milleks muuks kui identseks koopiaks iseendast? „Nägid!” ütles Dorian. „Reaktsioon – jumalatele tänu, et siiski teda lõbustan.” Ta heitis pilgu selja taha veendumaks, et seal pole kedagi ja madaldas siis häält. „Usun, et Chaol ilmselt ei rääkinud sulle meie plaanist enne kohtumist – riskantne muidugi, kõigi 83

asjaosaliste jaoks.” „Mis plaanist?” Celaena joonistas sõrmega mööda seeliku helmeid ja vaatas, kuidas need pärastlõunases valguses küütlesid. „Sinu identiteedi osas. Sa peaksid nimelt selles suhtes suud pidama, su konkurendid võivad teada üht-teist Adarlani Palgamõrvarist ja seda sinu vastu ära kasutada.”

Nõus, isegi kui neil kulus nädalaid, et sellest talle ka rääkida. „Ja kes ma siis täpselt olen, kui mitte armutu tapja?” „Kõigi jaoks siin lossis,” ütles Dorian, „on su nimi Lillian Gordaina. Su ema on surnud ja isa üks jõukas kaupmees Bellhavenis. Oled nende varanduse ainus pärija. Ent sind painab sünge saladus: oma öid veedad sa juveelivargana. Kohtusin sinuga sel suvel, kui üritasid mind mu Bellhaveni puhkuse ajal paljaks röövida ja ma nägin sinus potentsiaali. Ent su isa avastas su öised rõõmud ja saatis sind linna ahvatluse küüsist Endovieri. Kui minu isa otsustas selle võistluse korraldada, rändasin sind otsima ja tõin su siia oma kangelasena. Ülejäänud lüngad võid ise täita.”

Celaena kergitas kulme. „Päriselt või? Juveelivaras?”

Chaol turtsatas, kuid Dorian jätkas: „Üsna võluv, kas pole?”

Kui Celaena ei vastanud, küsis prints: „Kas mu kodu on sulle meelepärane?” „Tõesti üsna kena,” vastas Celaena tuhmilt. „„Tõesti üsna kena?” Ehk peaksin oma kangelase veel suuremasse kambrisse kolima.” „Kuidas iganes teile sobib.”

Dorian kõkutas naerda. „Tore, et konkurentsiga kohtumine pole kahjustanud sinu laia joont. Mida sa Cainist arvad?”

Celaena teadis kohe, keda ta mõtleb. „Äkki peaks hakkama mind ka sellega toitma, millega iganes Perrington teda toidab.”

Kui Dorian teda jätkuvalt jõllitas, pööritas Celaena silmi. „Tema mõõtu mehed pole tavaliselt kuigi kiired ja nõtked. Ilmselt lööks 84

ta mind üheainsa sirgega uimaseks, aga tabamiseks peab ta olema piisavalt väle.” Ta heitis kähku pilgu Chaolile, kutsudes teda ennast kahtluse alla seadma, ent vastas hoopis Dorian. „Tore. Seda ma arvasingi. Ja teised? Potentsiaalseid rivaale on?

Mõnel kangelasel on üsna jäle maine.” „Kõik ülejäänud mõjuvad haledalt,” valetas Celaena.

Printsi naeratus venis. „Vean kihla, et nad ei oota põhjalikku allajäämist ilusale daamile.”

Tema jaoks oli see ainult mäng või? Enne, kui Celaena jõudis vastata, tegi keegi keset teed kniksu. „Tema Kõrgus! Milline üllatus!” Hääl oli peenike, kuid sujuv ja paika mõõdetud. Muidugi, naine aiast. Ta oli riideid vahetanud – nüüd kandis ta valget ja kuldset kleiti, mida Celaena tahes-tahtmata pidi vägagi imetlema.

Naine oli ebaõiglaselt vapustav.

Ja Celaena oleks olnud nõus panema mängu terve varanduse selle peale, et see oli kõike muud kui üllatus – naine ootas ilmselt juba mõnda aega. „Leedi Kaltain,” poetas Dorian napisõnaliselt ja tema keha tõmbus pingesse. „Tulen just Tema Majesteedi, kuninganna, kõrvalt,” teatas Kaltain ja keeras Celaenale demonstratiivselt selja. Palgamõrvar oleks võinud solvangust hoolida, kui ta näitaks üles mingitki huvi õukondlaste vastu. „Tema Majesteet soovib näha Tema Kõrgust.

Loomulikult teavitasin Tema Majesteeti, et Tema Kõrgus oli kohtumisel ja ei saaks…” „Leedi Kaltain,” katkestas Dorian, „kardan, et teid pole tutvustatud mu sõbrannale.” Celaena oleks võinud vanduda, et noor naine läks turri. „Lubage esitleda leedi Lillian Gordainat.

Leedi Lillian, leedi Kaltain Rompier.”

Celaena tegi kniksu ja võitles sooviga edasi kõndida – kui ta pidi õukondliku totrusega liiga palju tegelema, oleks tal võib-olla 85

Endovieris etem olla. Kaltain kummardas, kuldsed triibud kleidil päikese käes sätendamas. „Leedi Lillian on Bellhavenist – saabus alles eile.”

Naine uuris Celaenat tumedate, kitkutud kulmude alt. „Ja kui kauaks te meiega jääte?” „Ainult paariks aastaks,” ütles Dorian ohates. „Ainult! Tema Kõrgus, kui vaimukas tõesti! See on ju väga pikk aeg!” Celaena vaatles Kaltaini peenikest-peenikest pihta. Oli see tõesti nii väike? Või suutis ta korsetis vaevu hingata?

Ta tabas pilgu, mille mehed omavahel vahetasid – ärritus, tõredus, üleolek. „Leedi Lillian ja kapten Westfall on väga lähedased,” sõnas Dorian dramaatiliselt. Celaena suureks heameeleks Chaol punastas. „Nende jaoks mõjub see üürikesena, uskuge mind.” „Ja teie jaoks, Tema Kõrgus?” koketeeris Kaltain. Varjatud teravus luusis ta hääle taga.

Ulakus mäsles ja vähkres Celaena sees, kuid vastas Dorian. „Ilmselt,” venitas ta ning pööras kiiskavad safiirsilmad Celaena poole, „on see tõesti raske ka leedi Lilliani ja minu jaoks. Ehk rohkemgi.”

Kaltaini tähelepanu pöördus hetkega Celaenale. „Kust te küll selle kleidi saite?” nurrus ta. „See on erakordselt ilus.” „Lasin tema jaoks õmmelda,” ütles Dorian muretult ja puhastas küüsi. Palgamõrvar ja prints vaatasid üksteist, mõlema sinisilmad sama kavatsust peegeldamas. Vähemalt oli neil üks ühine vaenlane. „Tema seljas on see tõepoolest erakordselt ilus, kas pole?”

Kaltaini huuled tõmbusid hetkeks kokku, ent puhkesid siis laia naeratusena õitsele. „Lihtsalt vapustav. Kuigi nii kahvatu roheline kipub kaame nahaga naistel ära lahtuma.” „Leedi Lilliani surnukahvatu pale oli tema isa uhkuseks. See muudab ta üpris ebatavaliseks.” Dorian vaatas Chaoli poole, kuid 86

too kukkus läbi katses mitte ilmutada hämmeldust. „Te ei nõustu, kapten Westfall?” „Nõustu millega?” nähvas kapten. „Kui ebatavaline on meie leedi Lillian!” „Häbi peaks teil olema, Tema Kõrgus,” noomis Celaena, peites oma julma lõbusust itsitamise varju. „Mina kahvatun võrdluses leedi Kaltaini kaunite joontega.”

Kaltain raputas pead, ent vaatas kõneledes Dorianile otsa. „Olete liiga lahke.”

Dorian tammus jalalt jalale. „Nojah, ma olen nüüd piisavalt aega kulutanud. Pean ema külastama.” Ta kummardas Kaltainile, seejärel Chaolile. Viimaks pöördus ta Celaena poole. Too vaatas kergitatud kulmudega, kuidas mees ta käe oma huultele tõstis. Ta suu tundus Celaena naha vastas nii pehme ja sile ning suudlus saatis kõrvetavkuuma tulejoone kätt mööda üles ning põletas põski. Celaena võitles sooviga tagasi astuda. Või talle kõrvakiil anda. „Meie taaskohtumiseni, leedi Lillian,” ütles prints võluvalt naeratades. Celaena oleks tõeliselt nautinud Kaltaini ilmet, kuid naine laskus kniksu tegema. „Ka meil tuleb minna,” teatas Chaol, kui Dorian omaette vilistades ja käed taskus minema jalutas. „Kas tohime teid kuhugi saata?” See polnud siiras pakkumine. „Ei,” ütles Kaltain otsekoheselt ja maski langetades. „Kohtun Tema Hiilguse hertsog Perringtoniga. Loodan väga, et näeme üksteist rohkem, leedi Lillian,” teatas ta pilguga, mille vahedus oleks teinud au igale palgamõrvarile. „Me peame saama sõpradeks, teie ja mina.” „Loomulikult,” vastas Celaena. Kaltain pühkis neist mööda, seelikud tema ümber õhus hõljumas. Nad jätkasid kõndimist ja ootasid enne kõnelemist, kuni Kaltaini sammud nende kõrvust kadusid. „Nautisid seda, jah?” urises Chaol.

87

„Meeletult.” Celaena hoidis Chaolil käe alt kinni ning patsutas mehe käsivart. „Nüüd pead sina teesklema, et ma meeldin sulle, muidu on kõik rikutud.” „Näib, et jagate kroonprintsiga sarnast huumorimeelt.” „Ehk saame meie temaga lähedasteks sõpradeks ja sind jäetakse mädanema.” „Dorian kaldub nautima suurejoonelisema tõu ja iluga daamide seltsi.” Celaena pea pöördus välgukiirusel teda vaatama. Chaol naeratas. „Oled sina alles edev.”

Celaena põrnitses teda. „Ma vihkan selliseid naisi. Nad on meeste tähelepanu võitmiseks nii meeleheitel, et reedaks või vigastaks vabatahtlikult suguõdesid. Ja meie väidame, et mehed ei mõtle ajudega! Vähemalt on mehed selles suhtes otsekohesed.” „Räägitakse, et tema isa on sama jõukas kui kuningas,” ütles Chaol. „Vist seepärast on ka Perrington temast nii sisse võetud.

Naine saabus siia kandetoolis, mis oli suurem kui enamik taluhütte – see toodi siia otse tema kodust. Vähemalt neljasaja kilomeetri kauguselt.” „Kui häbitu.” „Tunnen kaasa ta teenritele.” „Tunnen kaasa ta isale!” Nad pugistasid naerda ja Chaol tõstis käevangus olevat kätt pisut kõrgemale. Peatudes noogutas Celaena kambri ukse ees olevatele valvuritele. Ta vaatas Chaolile otsa. „Lõunat sööd? Olen nälga suremas.”

Chaol kiikas valvurite poole ja tema naeratus hääbus. „Mul on tähtsaid toimetusi. Näiteks pean valmistama ette kompanii, kes saadab kuningat tema retkel.”

Celaena avas ukse, kuid vaatas tema poole. Imetilluke tedretähn Chaoli põsel liikus ülespoole, kui üle ta näo levis taas muie. „Mida?” küsis Celaena. Miski tema kambris lõhnas imemaitsvalt ja ta kõht nurises.

88

Chaol vangutas pead. „Adarlani Palgamõrvar,” kõkutas ta naerda ja hakkas koridori mööda eemale astuma. „Peaksid puhkama,” hüüdis ta üle õla. „Võistlus algab tegelikult homme. Ja isegi, kui sa oled nii fantastiline, kui väidad, vajad sa igat silmatäit und.”

Ehkki Celaena pööritas silmi ja virutas ukse pauguga kinni, avastas ta, et ümiseb kogu eine ajal omaette.

89

11

"

Celaenale tundus, et oli vaevu silmad sulgenud, kui kellegi käsi ta külge suskas. Ta oigas ja võpatas, kui kardinad hommikupäikese tervitamiseks eest tõmmati. „Ärka üles.” Polnud üllatav, et see oli Chaol.

Celaena vähkres tekkide all ja tõmbas need üle pea, kuid Chaol haaras neist kinni ja heitis põrandale. Öösärk oli mässitud Celaena reite ümber. Ta lõdises. „Külm on,” ägas ta ja hoidis põlvi vastu rinda. Teda ei huvitanud, et tal olid vaid mõned kuud teiste kangelaste alistamiseks – ta vajas und. Oleks olnud kena, kui kroonprints oleks kaalunud ta Endovierist vabastamist varem, et tal jääks mingigi aeg oma jõu taastamiseks – kaua prints üldse sellest võistlusest teadis? „Üles.” Chaol rebis tal padja pea alt. „Nüüd sa juba raiskad mu aega.” Kui mees märkaski, kui palju nahka Celaena oli paljastanud, ei näidanud ta seda välja.

90

Porisev Celaena siugles voodi äärele ja riputas käe alla, et põrandat puudutada. „Too mu sussid,” pobises ta. „Põrand on nagu jää.”

Chaol urises, aga Celaena eiras teda ning tõusis jalgele. Ta läks tuikudes ja kössitades söögituppa, kus ootas tohutu hommikueine.

Chaol nõkutas lõuaga toidu poole. „Söö ära. Võistlus algab tunni aja pärast.”

Kui iganes närvis Celaena ka polnud, varjas ta seda Chaoli eest hästi. Tüdruk ohkas teatraalselt ja varises suure kiskja graatsilisusega toolile. Ta silmitses lauda. Nagu ikka, nuge polnud.

Ta pussitas üht vorstiviilu kahvliga.

Ukseaval seisev Chaol küsis: „Kas tohib pärida, miks sa nii väsinud oled?”

Celaena lonksas alla granaatõunamahla ülejäägi ja pühkis salvrätiga suud. „Lugesin kella neljani. Saatsin su printsihakatisele kirja palvega laenata raamatukogust teoseid. Ta rahuldas mu soovi ja saatis seitse raamatut isiklikust raamatukogust, mida mul kästi lugeda.”

Chaol vangutas pahaselt pead. „Pole sinu asi kroonprintsile kirjutada.”

Celaena naeratas häbelikult ja hammustas sinki. „Ta oleks võinud kirja mitte tähele panna. Ja pealegi olen ma tema kangelane.

Mitte kõik ei tunne kohust käituda minuga nii inetult kui sina.” „Sa oled jõhker palgamõrtsukas.” „Kui valetaksin, et olen juveelivaras, kas kohtleksid mind aupaklikumalt?” Ta viipas käega. „Ära vasta sellele.” Ta kühveldas putru endale suhu ning avastas, et see on maitsetu. Celaena tõstis halli olluse sisse neli kuhjaga lusikatäit pruuni suhkrut.

Kas konkurents osutub üldse väärikateks vastasteks? Enne, kui ta jõudis muretsema hakata, silmitses ta Chaoli musta värvi riideid. „Kas sa kannad kunagi normaalseid rõivaid ka?”

91

„Rutem,” ütles ta vaid. Konkurents ootas.

Järsku polnud Celaena enam näljane ja tõukas pudrukausi eemale. „Peaksin siis riietuma.” Ta pööras Philippa kutsumiseks pead, ent peatus siis. „Mis tüüpi tegevusi ma peaksin üldse tänaselt turniirilt ootama? Eks saaksin muidugi kohaselt rõivastuda.” „Mina ei tea – neid detaile ei anta meile enne, kui kohale jõuad.” Kapten ajas end sirgu ja trummeldas mõõganupul, ta kutsus teenija, kui Celaena magamistuppa kõndis. Chaol vestles tema selja taga teenijatüdrukuga. „Riietad ta pükstesse ning särki – midagi lahedat, mitte midagi pitsilist või paljastavat, ja too keep ka.” Tüdruk kadus garderoobi. Celaena läks tema järel ja kooris end tseremoonitsemata alussärgi väele. Tüdruk nautis kaugelt liiga palju seda, kuidas Chaoli põsed lõkendama lõid enne, kui ta ümber pööras.

Paar minutit hiljem kortsutas Celaena oma välimuse peale kulmu ja kiirustas kaptenile esikusse järele. „Ma näen totter välja!

Need püksid on absurdsed ja see särk täiesti jube.” „Lõpeta vingumine. Kedagi ei huvita su riided.” Ta lennutas välisukse lahti ja väljas seisvad valvurid võtsid hetkega valveseisaku. „Pealegi võid need barakis ära võtta. Usun, et kõigil oleks suur heameel sind aluspesus näha.” Celaena vandus ropult omaette, tõmbas rohelise sametkeebi tihedamalt ümber ja ruttas Chaolile järele.

Kaardiväe kapten kihutas läbi lossi, mis külmetas endiselt varahommikuses jäisuses ja varsti jõudsid nad barakki. Turviste selgapanekul erinevatele staadiumitele jõudnud valvurid andsid au. Üks ukseava paljastas suure söögisaali, kus paljud valvurid alles istusid einet võtma.

Viimaks peatus Chaol kusagil esimesel korrusel. Nende ees avanes hiiglaslik nelinurkne, suure ballisaali mõõtu ruum.

Poolkorrust toetavate sammastega ääristatud põrand oli kaetud 92

mustvalge malelauamustriga. Terve seina moodustasid maast laeni klaasuksed − need olid pärani ja võrkkardinad lehvisid aiast pärinevas jäises tuules. Enamik kahekümne kolmest kangelasest oli juba üle ruumi pillutatud ja harjutas mingite tegelastega, kes said olla ainult nende toetajate instruktorid. Kõiki jälgisid hoolikalt valvurid. Ükski ei vaevunud Celaenat vaatama peale selle pisut nägusa, hallisilmse noormehe, kes peaaegu naeratas talle enne, kui jätkas kõhedusttekitavalt täpsete noolte laskmist teisel pool saali oleva sihtmärgi pihta. Celaena tõstis lõua ja uuris relvade varna. „Arvad, et kavatsen tund aega pärast koitu oganuia kasutada?”

Kuus valvurit ilmus nende taha ukseavasse lisaks tosinale, kes juba saalis passis, mõõgad löögivalmis. „Kui üritad mingit lollust,” ütles Chaol vaikselt, „on nemad kohal.” „Ma olen lihtsalt juveelivaras, mäletad?” Celaena lähenes varnale. Rumal, rumal mõte oli jätta kõik need relvad siia lagedale.

Mõõgad, mõõgamurdjad, kirved, vibud, piigid, jahiväitsad, oganuiad, odad, viskenoad, puusauad... Ehkki üldiselt eelistas Celaena pistoda diskreetsust, tundis ta hästi kõiki siinseid relvi.

Ta heitis pilgu harjutussaalile ja varjas oma grimassi. Näis, et sama tegi enamik ta konkurentidest. Neid uurides tajus ta silmanurgas mingit liikumist.

Saali sisenes Cain, kõrval kaks valvurit ja üks armistunud, kahune mees, kes pidi olema tema instruktor. Celaena ajas õlad sirgu, kui Cain otse tema poole suundus, paksud huuled irveks lõhenemas. „Hommikust,” ütles ta karedal ja sügaval häälel. Tema tumedad silmad siuglesid üle Celaena keha ja leidsid siis taas tüdruku näo üles. „Mõtlesin, et sibad juba kodu poole.”

Celaena naeratas suletud suuga. „Lõbu alles algab ju?” Cain naeratas vastu ja marssis minema.

93

See oleks olnud nii-nii lihtne. Nii lihtne pöörelda ja tal kaelast haarata ja ta nägu vastu maad lajatada. Celaena isegi ei märganud, kuidas ta raevust väriseb, kuni tema vaatevälja astus Chaol. „Säästa seda võistluse jaoks,” ütles mees leebelt, kuid mitte tasaselt. „Ma tapan ta,” kähistas Celaena. „Ei, sa ei tapa. Kui tahad tal suu kinni panna, alista ta. Ta on suvaline jõhkard kuninga armeest – ära raiska oma jõudu tema vihkamisele.”

Celaena pööritas silmi. „Suur tänu, et sekkusid minu nimel.” „Sul pole enda päästmiseks mind vaja.” „Aga oleks olnud kena.” „Võid oma lahingud ise ka võita.” Chaol osutas mõõgaga relvavarnale. „Vali üks.” Mehe silmad kumasid hasardist, kui Celaena oma keebi lahti sidus ja selja taha heitis. „Vaatame, kas suudad üldse oma uhkeldamisele vastata.”

Cainil paneb ta suu kinni – igaveseks ajaks ja tähistamata hauas. Aga praeguseks... Praeguseks paneb ta Chaoli oma sõnu sööma.

Kõik relvad olid kaunilt meisterdatud ja kiiskasid päikesevalguses. Celaena kõrvaldas valikuid ühekaupa, vaadeldes igat relva vastavalt sellele, millist kahju see võiks kapteni näolapile teha.

Süda peksles kiirelt, kui ta sõrmega igaühe teravikust ja käepidemest üle libistas. Ta avastas, et on jahinugade ja nikerdatud kuplikujulise käekaitsmega imearmsa rapiiri osas kahevahel.

Sellega võiks ta kapteni südame ohutust kaugusest välja lõigata.

Mõõk kiunus, kui ta selle varnast tõmbas ja oma kätel hoidis.

See oli korralik relv – tugev, sile, kerge. Nad ei lubanud ta lauale võinuga panna, aga lasid pihku võtta selle?

Miks mitte meest veidi väsitada?

Chaol viskas oma keebi tema ürbi peale ja mehe trimmis keha 94

pungitas särgi tumeda kanga alt. Ta tõmbas mõõga. „Asendisse!”

Kapten võttis sisse kaitsepositsiooni ja Celaena vahtis teda tuimalt.

Kes sa oma arust oled? Milline inimene ütleb üldse: „Asendisse”? „Sa ei kavatsegi mulle esmalt algtõdesid näidata?” küsis ta piisavalt vaikselt, et seda kuuleks ainult Chaol, mõõk rippus tal lõdvalt ühes käes. Ta hõõrus käepidet, sõrmed jahedal pinnal kokku tõmbumas. „Veetsin aasta Endovieris, sa ikka taipad seda?

Oleksin võinud kergelt unustada.” „Arvestades tapakogust, mis sinu kaevanduslõigus toimus, kahtlen väga selles, et oled midagi unustanud.” „See oli kirkaga,” ütles Celaena ja tema naeratus muutus metsikuks. „Pidin ainult mõne mehe pea puruks lööma või kirveosa tema kõhtu lennutama.” Õnneks ei pööranud ükski teine kangelane neile mingit tähelepanu. „Kui sinu jaoks on sedasorti labasus võrdväärne mõõgaoskusega... mis võitlusega küll teie tegelete, kapten Westfall?” Celaena asetas vaba käe südamele ja sulges rõhutamiseks silmad.

Urisedes sööstis kaardiväe kapten peale.

Ent nüüdseks oli Celaena juba mõnda aega oodanud ja tema silmad paiskusid lahti niipea, kui mehe saapad maapinda kraapisid. Käsivarre pöördega tõi Celaena mõõga tõrjeasendisse ja tema jalad valmistusid kokkupõrkeks, kui teras tabas terast. Hääl oli imelik, mõnevõrra valulikumgi kui löögi enda tundmine, kuid Celaena ei pööranud sellele erilist tähelepanu, kui mees uuesti peale tormas ja Celaena ta relvale vastas, kaptenit kerge vaevaga tõrjudes. Tüdruku käed tuikasid, kui neid unest üles raputati, aga ta jätkas tõrjumist ja kõrvale löömist.

Mõõgakunst oli nagu tants – tuli järgida teatud samme või kõik laguneb koost. Seda rütmi kuuldes tuli kõik pahinal tagasi.

Teised konkurendid hääbusid varjude ja päikesesära sisse. „Tubli,” ütles Chaol läbi hammaste, tõrjudes torget, kui 95

Celaena ta kaitseasendisse sundis. Tüdruku reied põlesid. „Väga tubli,” hingeldas Chaol. Ta oli ise ka päris osav – tegelikult lausa enamgi veel. Mitte, et ta mehele seda tunnistaks.

Kõlkudes kohtusid kaks mõõka ja nad surusid üksteisele peale.

Chaol oli tugevam ja Celaena mühatas pingutuse peale, mida nõudis mõõkade koos hoidmine. Kuid ehkki ta oli tugev, polnud ta nii väle.

Celaena tõmbus tagasi ning tegi pette, jalad põrandal linnuliku nõtkusega tippimas ja paindumas. Ootamatult tabatud Chaol suutis pelgalt ta mõõga pareerida, tõrje ta suuruse tõttu kannatamas.

Celaena sööstis ettepoole, käsivars ikka ja jälle laskumas, väänlemas ja pöördumas. Ta armastas seda sujuvat valu õlas, kui relv mehe mõõga pihta lajatas. Ta liikus kiirelt – kiirelt nagu tantsija templirituaali ajal, nagu madu Punases kõrbes, nagu vesi mööda mäekülge.

Chaol pidas vastu ja Celaena lubas tal peale tungida, kuni võttis sisse uuesti asendi. Mees üritas teda näkkulöögiga ootamatult tabada, kuid Celaenas tärkas viha. Küünarnukk napsas üles ja tõrjus löögi, põrutas Chaoli rusika pihta ning sundis selle alla. „Midagi, mis minuga võitlemisest meelde jääb, Sardothien,” hingeldas mees. Päike jäi tema kuldpruunidesse silmadesse lõksu. „Mhh?” mühatas Celaena uusimat rünnakut pareerides. „Mina ei kaota.” Mees irvitas tema poole. Veel enne, kui Celaena mehe sõnadest aru sai, lõikus miski ta jalgadesse ja…

Tal oli iiveldusttekitav kukkumise tunne. Ta ahmis õhku, kui selgroog marmoriga põrkus ja rapiir käest lendas. Chaol sihtis ta südant relvaga. „Minu võit,” hingeldas ta.

Celaena ajas end küünarnukkidele. „Sa pidid lõpuks mul jalad alt tõmbama. See on vaevu võitu väärt.” „Mina pole see, kellel on mõõgatera südamel.”

96

Põrkuvate relvade heli ja pingutatud hingeldamine täitis õhku. Ta heitis kiire pilgu teistele kangelastele, kes olid kõik harjutamisega ametis. Kõik peale Caini muidugi. Tema irvitas laialt Celaena poole ja tüdruk paljastas hambad. „Sul on oskused,” ütles Chaol, „aga mõned su käigud on ikka veel toored.”

Celaena katkestas Caini põrnitsemise ja vahtis pahaselt Chaoli poole üles. „See pole iial takistanud mul tapmast,” paiskas ta.

Chaol kõhistas ta ärrituse peale naerda ja osutas mõõgaga varnale, lubades tal jalgele tõusta. „Vali midagi – midagi teistsugust.

Ja et oleks huvitav ka. Midagi, mis paneks mind higistama, palun.” „Küll sa higistad, kui su elusalt nülin ja su silmamunad jalge all lömastan,” pomises Celaena rapiiri maast üles korjates. „Nüüd juba läheb.”

Celaena peaaegu virutas rapiiri oma kohale ja tõmbas kõhklematult jahinoad.

Mu kullakallid vanad sõbrad.

Kiskjalik naeratus levis üle ta näo.

97