Originaali tiitel: The Fourteenth Goldfish Jennifer L. Holm Random House Children’s Books
Text copyright © 2014 Jennifer L. Holm Kaanekujundus © 2014 Tad Carpenter ISBN 978-9949-9706-1-2 (trükis) ISBN 978-9949-9706-2-9 (epub) Tõlge eesti keelde © Mario Pulver ja Pikoprint OÜ 2015 Tõlkija: Mario Pulver Toimetaja: Vilve Torn Kujundaja: Heigo Kütt
See raamat on uhkusega trükitud keskkonnasõbralikule paberile. Keskkonnasõbraliku metsanduse all mõistetakse FSC® süsteemis sellist metsamajandamise viisi, mis säilitab metsade elurikkuse, produktiivsuse ja looduslikud protsessid. Rohkem informatsiooni vaata www.pikoprint.ee/roheline Trükitud Eestis trükikojas Printon
Jonathanile, Willile ja Milliele – minu hulludele teadlastele
S i s u k o rd
1. Kullake ............................................................................................................ 1 2. Pusled ...............................................................................................................4 3. Sõrmus ........................................................................................................... 9 4. Mustkunstnik .........................................................................................16 5. Meduus ...................................................................................................... 22 6. Krõbe maisi-hot dog ....................................................................... 30 7. Meie linn ....................................................................................................36 8. Võimalikkus ...........................................................................................43 9. Puuvili .........................................................................................................49 10. Salk ja Oppenheimer ..................................................................... 57 11. Hoone kakskümmend neli.........................................................65 12. Rosinad šokolaadis ............................................................................71 13. Ankh .............................................................................................................78 14. Juust ..............................................................................................................84 15. Laboriassistent .................................................................................... 90 16. Tuhvlid ........................................................................................................97
17. Sõpruse seadus .................................................................................104 18. Kraadid ......................................................................................................111 19. Džinn pudelis ...................................................................................... 117 20. Hull teadlane.......................................................................................124 21. Küünlad....................................................................................................131 22. Kasvuvalud ...........................................................................................137 23. Pitsa kojutoomine ............................................................................145 24. Nobel ..........................................................................................................150 25. Kõledus .....................................................................................................155 26. Muumia ...................................................................................................160 27. Pärast......................................................................................................... 167 28. Vaatlus .......................................................................................................175 29. Õnnelikud algused........................................................................ 183 Autori märkus ...................................................................................192
Sa ei saa inimesele midagi þpetada. Sa saad tal ainult aidata leida seda enda seest. – Galileo Galilei
1. Kullake
ui käisin lastehoius, oli mul õpetaja nimega Tähtliilia. Ta kandis sõlmimise teel värvitud1 vikerkaarekarva kleite ning tõi alati müslist ja linaseemnetest valmistatud küpsiseid – neil puudus igasugune maitse.
K 1
Sõlmimise teel värvimine tähendab, et kangas volditakse kokku või seotakse enne värvimist sõlmedesse. USAs seostub see sageli hipiliikumisega (siin ja edaspidi tõlkija märkused)
1
Tähtliilia õpetas meid einelauas vaikselt istuma, aevastama käsivarre õnarusse ja mitte sööma plastiliini (mida enamik lapsi näis pidavat pigem soovituseks). Siis ühel päeval saatis ta meid koju kuldkalaga. Ta ostis need loomapoest hinnaga kümme tükki dollari kohta. Enne meie minema saatmist luges ta lapsevanematele sõnad peale. „Kuldkalake õpetab teie lapsele elutsüklit.” Ta selgitas: „Kuldkalad ei kesta kuigi kaua.” Mina viisin oma kalakese koju ja panin talle nimeks Kullake nagu iga teinegi laps maailmas, kes pidas end originaalseks. Ent tuli välja, et Kullake oligi üsna originaalne. Sest Kullake ei surnud ära. Isegi siis, kui kõigi mu kaaslaste kalad läksid sellesse suurde klaasakvaariumisse taevas, püsis Kullake ikka veel elus. Ikka veel elus, kui läksin lasteaeda. Ikka veel elus esimeses klassis. Ikka veel elus teises klassis ning kolmandas ja neljandas. Viimaks läksin viiendas klassis ühel päeval kööki ja nägin, et mu kalake hulbib akvaariumis, kõht püsti. Emme ägas, kui talle seda ütlesin. 2
„Ta ei kestnudki üldse kaua,” ütles ta. „Millest sa räägid?” küsisin mina. „Ta kestis seitse aastat!” Emme naeratas ja ütles: „Ellie, see ei olnud algne Kullake. Esimene kala kestis ainult kaks nädalat. Kui ta suri, ostsin uue ja pistsin akvaariumisse. Aastate jooksul on olnud palju kalu.” „Mis numbriga siis see oli?” „Õnnetu kolmeteistkümnes,” ütles ema mõrkjal ilmel. „Nad kõik olid õnnetud,” osutasin mina. Korraldasime Kullake XIII-le tualetipotimatused ja ma küsisin emalt, kas võiksime võtta koera.
3
2. Pusled
lame majas, mis meenutab kingakarpi. Sellel on kaks magamistuba ja vannituba, kus vets on alati umbes. Ma salaja mõtlen, et äkki kummitavad seal kõik kalad, keda sealt on alla lastud. Meie aed on tibatilluke – lihtsalt betoonilatakas, kuhu mahuvad vaevalt tool ja laud. Seepärast emme ei lubagi mul koera võtta. Ta ütleb, et see poleks aus, koer vajab ringi jooksmiseks päris aeda. Minu hoidja Nicole kõnnib kööki, kus ma
E
4
puslet kokku panen. See on natuke nagu meie laua vallutanud. „Sa oled selle kallal terve igaviku töötanud, Ellie,” ütleb ta. „Palju neid tükke siin on?” „Tuhat,” vastan mina. See kujutab New Yorki – tänavapilt kollaste taksodega. Ma armastan puslesid. Mulle meeldib välja mõelda, kuidas asjad kokku sobivad. Kuidas kumerus kohtub kumerusega ja kuidas nurgatükil on täiuslik nurk. „Ühel päeval olen ma Broadwayl2,” sõnab ta mulle. Nicole’il on pikad võikarva juuksed ja ta võiks vabalt esineda šampoonireklaamis. Ta mängis Julia osa „Romeos ja Julias”, mida mu emme kohalikus keskkoolis lavastas. Emme on keskkoolis teatriõpetaja, issi on näitleja. Nad lahutasid, kui olin väikene, aga jäid siiski sõpradeks. Nad räägivad mulle alati, et pean leidma oma kire. Täpsemalt öeldes tahavad nad, et minu kireks oleks teater. Aga ei ole. Mõnikord mõtlen, et äkki 2
Broadway sümboliseerib USAs teatrit.
5
sündisin valesse perre. Lavale minek muudab mind närviliseks (olen näinud liiga paljusid näitlejaid tekstiga koperdamas) ja mulle ei meeldi hirmsasti ka lava taga töötada (pean alati miskipärast kostüüme aurutama). „Ahjaa. Su emps helistas. Jääb hilja peale,” ütleb Nicole. Justkui muuseas lisab ta veel: „Midagi seoses sellega, et su vanaisa tuleb politsei käest kätte saada.” Mõtlen hetkeks, et kuulsin valesti. „Mis asja?” küsin ma. „Kas temaga on kõik hästi?” Nicole kehitab õlgu. „Ta ei öelnud. Aga lubas meil pitsat tellida.” Tund aega hiljem on mul kõht pitsat täis, kuid olen endiselt segaduses. „Kas emme ütles midagi selle kohta, miks vanaisa politseisse sattus?” uurin mina. Nicole paistab hämmingus olevat. „Ei. Kas ta satub tihti pahandustesse?” Raputan pead. „Ma ei usu. Või noh, ta on ju nii vana,” ütlen mina. 6
„Kui vana siis?” Ma pole päris kindel. Tegelikult ma pole selle peale kunagi eriti mõelnud. Ta on lihtsalt paistnud mulle vanana: kortsus, hallipäine, kepiga. Tüüpiline vanavanem. Näeme teda ainult paar-kolm korda aastas, tavaliselt Hiina restoranis. Ta tellib alati rooga moo goo gai pan ja varastab koju viimiseks sojakastmepakikesi. Ma mõtlen tihti, mida ta nendega küll teeb. Vanaisa ei ela meist üldse kaugel, aga mu emaga kuigi hästi läbi ei saa. Vanaisa on teadlane ja ütleb, et teater pole mingi töö. Ta on ikka veel vihane, et emme ei läinud sarnaselt temaga Harvardi ülikooli. Kauguses käivitub autoalarm. „Äkki tal juhtus autoõnnetus,” pakub Nicole. „Mina ei tea, miks teismelisi alati sõimatakse – vanakesed on palju hullemad autojuhid.” „Ta ei sõida enam.” „Äkki kõndis minema.” Nicole toksib sõrmega pead. „Mu naabril oli Alzheimer. Kogu aeg läks jalutama. Politsei tõi ta alati koju tagasi.” Kõlab natuke, nagu räägiks ta koerast. 7
„See on nii kurb,” poetan mina. Nicole noogutab. „Täiega. Viimane kord, kui ta lahti pääses, sai autolt löögi. Segane värk, on ju!” Põrnitsen teda, suu ammuli. „Ma olen kindel, et sinu vanaisaga on kõik korras,” ütleb ta. Siis lükkab ta juuksed kõrva taha ja naeratab: „Hei! Tahad, teeme plaksumaisi ja vaatame filmi?”
8
3. Sõrmus
oe õhk hõljub mu magamistoa aknast sisse. Me elame lahe ääres, San Francisco varjus ja septembri lõpus võib õhtu olla jahe. Aga täna on kuum, nagu keelduks suvi lahkumast. Mulle meeldis varem hirmsasti mu toa kujundus, kuid viimasel ajal pole ma selles enam päris kindel. Seinu katavad minu ja mu parima sõbra Brianna värvised käejäljed. Hakkasime tegema neid esimeses klassis ja lisasime igal aastal uusi. On näha, kuidas
S
9
minu pisikesed jäljed muudkui kasvavad, nagu oleks see ajakapsel mu elust. Sel kooliaastal või isegi sel suvel pole me aga ühtegi teinud, sest Brianna leidis oma kire: võrkpalli. Nüüd on tal igal hetkel tegemist kliinikute ja trenni ja nädalalõputurniiridega. Tegelikult ma ei teagi, kas ta enam on ikka mu parim sõber. Kell on palju, kui garaažiuks lõpuks kriginal lahti läheb. Kuulen, kuidas ema esikus Nicole’iga vestleb ja lähen nende juurde. „Aitäh, et tulid,” ütleb ta Nicole’ile. Emme mõjub räsituna. Tema ripsmetušš on silmade all laiali läinud, punane huulepulk maha näritud. Ema loomulik juuksevärv on määrdunud blond nagu minul, aga ta värvib juukseid. Praegu on ta lilla. „Pole probleemi,” vastab Nicole. „On isaga kõik okei?” Emme näolt lipsab üle tabamatu ilme. „Oh, temaga on hästi. Aitäh küsimast. Vajad kojusõitu?” „Mul on kõik kombes!” ütleb Nicole. „Muuseas, Lissa, mul on põnevaid uudiseid!” 10
„Noh?” „Sain kaubamajas tööd! Kas pole tore!” „Ma ei teadnudki, et sa tööd otsisid,” kohmab emme segaduses. „Jajah, ma ei arvanudki, et saan. See on nii suur võimalus. Kõrvade augustamise koht kaubamajas.” „Millal sa alustad?” pärib emme. „See on see raske osa. Nad tahavad, et tuleksin homme pärastlõunal. Nii et ma ei saa enam Elliet hoida. Ma täiega oleks öelnud varem ette, aga...” „Saan aru,” sõnab emme ja ma kuulen ta hääles pinget. Nicole pöördub minu poole. „Unustasin sulle öelda. Saan allahindlust! Kas pole tore! Nii et tule ükskõik millal meie poodi.” „Ahah, okei,” vastan mina. „Ma peaks nüüd minema,” ütleb tema. „Head ööd!” „Head ööd,” kordab emme järele. Seisan ukselävel emme kõrval ja vaatan, kuidas Nicole kõnnib öhe. „Kas ta lahkus just töölt?” küsin mina. Olen veidike šokis. 11
Emme noogutab. „Sellest on kujunemas ikka eriline päev.” Põrnitsen ööd, et märgata viimast korda oma hoidjat, kuid näen hoopis kedagi teist: pikkade juustega poissi. Ta seisab meie majaesisel muruplatsil kasvava vana ja sureva palmi all. See pillab igale poole suuri pruune leherootse ja emme ütleb, et peaks palmi maha võtma. Poiss on sale ja kõhetu välimusega. Äkki kolmteist või neliteist? Poiste puhul on mõnikord raske öelda. „Pead prügi välja tooma,” ütleb poiss mu emmele. Homme on prügipäev ja naabrite prügitünnid ääristavad tänavat. „Kas tuleksid juba tuppa?” küsib emme poisilt. „Ja millal sa viimati muru väetasid?” küsib too vastu. „Siin kasvab paelhirssi3.” „Kell on juba palju,” ütleb emme ja hoiab kärsitult ust lahti. Huvitav, on ta üks mu emme õpilastest. Mõnikord aitavad nad emme suurest ja päevinäinud kaubikust kraami tassida. 3
Paelhirss on USAs tuntud umbrohi.
12
„Pead maja hooldama, kui tahad selle väärtust säilitada,” ütleb poiss. „Kohe!” Poiss korjab vastumeelselt üles suure spordikoti ja kõnnib majja. Ta ei paista tüüpilise teatrikutina. Need kannavad tavaliselt teksasid ja T-särke, milles on kerge tööd teha. Sellel kutil on peenetriibuline kortsus triiksärk, beežid polüesterpüksid, küünarnukkidele õmmeldud lappidega villane pintsak ja nahksandaalid. Ent kõige enam torkavad silma sokid – mustad ülikonnasokid. Keskkoolis ei kohta just palju poisse, kes neid kannavad. Kutt näeb välja, nagu läheks juudinooruki täiskasvanuks saamise tähistamisele. Ta põrnitseb mind läbitungivalt. „Kiituskirjani jõudsid?” Ehmun, kuid vastan ikkagi. „Ee, me pole tunnistusi veel saanud.” Midagi selle poisi juures mõjub tuttavalt. Juuksed tumepruunid, veidi salkus ja otsad halliks värvitud. Äkki mõni näitleja mu emme lavastustest? „Kes te olete?” küsin ma. 13
Ta eirab mind. „Sa vajad häid hindeid, kui tahad jõuda konkurentsivõimelisse doktorantuuri.” „Doktorantuuri? Ta on üheteistkümneaastane,” märgib emme. „Iial pole liiga vara alustada. Sellest rääkides,” prahvatab ta demonstratiivselt mu emme riideid vaadates, „kas sa seda kannadki tööl?” Emmele meeldib kooli kostüümiladu rüüstamas käia. Täna hommikul lahkus ta maani ulatuvas mustas satäänkleidis, sellega sobituvas boolerojakis ja sitsilises valges luuletajasärgis. „Äkki kaalud kena pükskostüümi ostmist,” soovitab poiss. „Nii et ikka veel kinni kiviajas, mis,” nähvab emme vastu. Siis pöördub poiss minu poole ning vaatab särgist ja pikkadest aluspükstest koosnevat pidžaamakomplekti. Ta küsib: „Miks su pidžaama nii lühike on? Mis juhtus pikkade öösärkidega? Sa oled samasugune poistehull nagu su ema või?” 14
„Kõik temavanused kannavad selliseid pidžaamasid,” vastab emme minu eest. „Ja ma ei olnud poistehull!” „Pidid olema poistehull, kui salaja abiellusid,” nähvab poiss. „Ma olin armunud,” kaitseb ema ennast, hambad ristis. „Doktorikraad kestab palju kauem kui armumine,” teatab poiss. „Iial pole hilja kooli tagasi minna. Võiksid saada veel päris kraadi.” Miski kogu selle vestluse juures kõditab mu mälu. Nagu vaataks filmi, mida olen juba näinud. Uurin poissi – hallide otstega juuksed, viis, kuidas ta nii enesekindlalt meie esikus seisab, kuidas ta parem käsi avaneb ja sulgub, nagu oleks harjunud millestki kinni hoidma. Mu tähelepanu röövib hoopis raske kuldsõrmus, mis vaevu keskmisel sõrmel püsib. See on selline koolisõrmus, mille saab kolledžis ja mis paistab vana ning kulununa, keskel punane vääriskivi. „Ma olen seda sõrmust näinud,” poetan ma ja mulle meenub, kelle käel. Vaatan poisi poole. „Vanaisa?” pahvatan ma. 15
4. Mustkunstnik
eda sina siis ootasid? Hambahaldjat või?” küsib tema. Ta paistab küll kolmeteistkümneaastase poisina, kuid väga pingsalt uurides näen tõesti vihjeid oma vanaisale. Vesised sinisilmad. Veidi ülbe suuhoiak. See, kuidas ta kulmud keskel kokku kasvavad. „Kas see on mingi maagia?” uurin mina. Poiss kõverdab põlglikult huuli ja vaatab emme
„K
16
poole. „Sa kasvatad minu lapselast maagiausus? Seda see tähendab, kui saad kraadi teatrikunstis.” Ta venitab sõna „teatrikunst” nii, nagu oleks see solvang. „Mida iganes, paps,” kuuletub emme ja kõlab tülpinud teismelisena. „See on teadus, lihtne ja loogiline,” mainib poiss mulle. Aga mina ei näe selles midagi lihtsat ja raputan vaid pead. Poiss ohkab ärritunult. „Peaks olema kristallselge. Ma leiutasin viisi pöörata raugastumine rakutasandil taastekke kaudu ümber.” Jõllitan teda, suu ammuli. „Lihtinimese keeli: ma avastasin vananemisvastase rohu.” Poisi hääl väreleb erutusest. „Põhimõtteliselt avastasin nooruse lätte!” Mina ei tea enam, mida uskuda. Ühest küljest kõlab ta täpselt nagu vanaisa. Ma tunnen peaaegu kiusatust piiluda, kas ta pintsaku taskutes leidub sojakastme kotikesi. Teisest küljest pole ma päris
17
kindel, kas usun sellest jutust ivagi. Osa minust mõtleb, et äkki varastas see veidrik vanaisa sõrmuse ja lollitab nüüd mu emmet. Ta tunneb nõrkust nutulugudega tatikate vastu. Pöördun emme poole. „Kindel, et see on vanaisa?” Emme pööritab silmi. „On küll.” „Muidugi olen!” hüüatab poiss nördinult. Ta õngitseb taskust vanameheliku kulunud rahatasku ja näitab mulle juhiluba. Vanaisa pahur nägu põrnitseb mind fotolt vastu ja pilk tema silmis on täpselt samasugune kui poisi näos. „See on nii äge,” sosistan mina. „Äge? See on ajalooline sündmus! Nad annavad mulle Nobeli!” Poisi hääl valjeneb. „Melvin Herbert Sagarsky saab tuntuks igas kodus!” Emme haigutab. Ilmselgelt ei avalda see talle muljet. Või on ta lihtsalt väsinud. Kell on päris palju. „Ma lähen voodisse. Äkki tugevdad nüüd sidemeid lapselapsega?” Emme vaatab vanaisa tähendusrikkalt. „Ja ära topi külmkappi midagi imelikku.” Emme on rääkinud lugusid, kuidas vanaisa tavatses tema lapsepõlves jätta külmkappi oma 18
katseid. Nii kippus toorjuustu ja või kõrval lebama kuhjade kaupa Petri tasse4. Nüüd jääme kööki üksi. Vanaisa kõht koriseb kuuldavalt. „Siin midagi süüa on või? Olen näljane,” nõuab ta. „Pitsat,” ütlen talle. Ta läheb köögipinna juurde ja kugistab ülejäänud pitsa alla. „Laboriassistendid sellest kraamist ainult elavadki, kui öösiti katseid teevad,” nendib ta. Siis läheb ta külmiku juurde, võtab piima ja valab suure klaasitäie. Ta joob selle ära ning valab veel ühe. Ta vehib pakiga minu poole ja röhitseb. „Vaata, et saaksid kätte oma kaltsiumi. Kõik see, mida nad luude tiheduse kohta räägivad, on tõsi. Mina kaotasin viimase kümne eluaastaga kaks tolli5.” „Kahanesid või?” „Vanaduse hädad,” märgib vanaisa. 4
5
Petri tass on madal, kausikujuline ja kaanega läbipaistev tass, kus aretatakse mikroobe. Üks toll on umbes 2,5 cm.
19
„Vähemalt on nüüd su juuksed tagasi,” osutan ma. „Ma sain tagasi rohkem kui juuksed!” Vanaisa silmad säravad. „Mu nägemine on täiuslik, kuulmine perfektne ja artriit kadunud!” Ta sipsutab sõrmedega. „Mille eest politsei sind peale korjas?” küsin ma. „Ütlesid, et kondan eramaal. Lasti hoiatusega minema.” „Kus kohas siis?” „Minu laboris!” Vanaisa hääl väriseb vihast. „Mina peaaegu ehitasin selle! Mul on 19 labori patendis nimi sees, teadsid või? Oleks arvanud, et nad näitavad üles mingitki austust.” Noogutan, kuigi ei tea, mis asi see patent üldse on. „Sellest ajast peale, kui firma tõi kohale need kiire jutuga investorid, on kõik teisiti. Muudkui maksimeerime kasumit siin ja minimeerime riske seal. Pole mingit austust teaduse vastu.” Siis vanaisa haigutab. Tundub, nagu pahiseks
20
energia temast hetkega välja. Justkui oleks lülitit vajutatud ja ta õlad vajuvad hoobilt längu. Illusioon hääbub ja ühtäkki meenutab ta ükskõik millist kurnatud kolmeteistaastast poissi, kes vajab hädasti juukselõikust. „Kus mina magan?” uurib ta.
21
5. Meduus
len hommikul alati esimesena üleval, sest mulle meeldib hommikusööki valmistada. Emme vihkab kokkamist ja kahtleb naljatamisi, kas ma olen ikka tema laps. Aga mina tunnen ennast köögis mugavalt. Seal valitseb oma kord ja pealegi on katsetamine lahe. Viimasel ajal teen rooga, mida kutsun hulludeks segupannkookideks. Kasutan tavalist pannkoogitainast, kuhu lisan erinevaid koostisaineid. Seni olen
O
22
küpsetanud vahukommikooke (šokolaad, vahukommid, küpsisepuru), banaanikooke (banaanid, šokolaaditükid, kokteilikirsid) ja piña colada kooke (ananassid, kookospähkel). Sellel hommikul teen vana tuttavat – maapähklivõilille. Kasutan maapähklivõi tükikesi ja šokolaadilaaste. Katan nendega parajasti pannkooke, kui vanaisa kööki marsib. Ta kannab vanameeste pidžaamat, kurguni kinni nööbitud ja villasest riidest hõlsti, ning ta juuksed on seotud kuklasse ühe minu patsikummiga. Ilmselt leidis selle vannitoast. „Vetsupotiga on midagi lahti. Pidin pumpa kasutama.” „Seda juhtub alatasa. Pannkooki tahad?” küsin vastu. „Aitäh,” ütleb ta ja võtab taldriku. Vanaisa sööb kähku ja võtab siis juurde. Teismelised poisid söövad vist tõesti palju. Tal on raske padjanäo juhtum, tean seda ise liigagi hästi: minu juuksed on täpselt samasugused. Kräsulised ja lendlevad ning ma olen neid alati vihanud. Huvitav, kas sain need temalt? 23
„Mul on üks hea aerosool, mis töötab kräsuliste juuste peal,” ütlen talle. Ta vehib minu poole lusikaga. „Mul on märksa tähtsamaid asju, mille pärast muretseda kui juuksed. Pean saama oma T. melvinus’e laborist kätte. Just see aitas mul välja mõelda raugastumise ümberpöördemehhanismi.” „Mis asi on raugastumine?” Kõlab nagu jube haigus. „Raugastumine tähendab vananemist.” Mul oli enam-vähem õigus. „Ja mis on T. melvinus?” „Pikemalt Turritopsis melvinus. Üks meduusiliik.” „Meduus tegi sinuga seda? Sa teed nalja või?” Ta kergitab kulmu. „Miks seda nii raske uskuda on? Looduses on alati olnud näiteid taastekke võimetest.” „On või?” Vanaisa nõjatub ettepoole, nägu elevil. „Võta kas või Planariidae lameussid. Lõikad selle kaheks ja kumbki pool kasvab uueks ussiks. Hüdra, üks mageveeloom, võib lausa kehaosi taastekitada ja meriroos ei paista üldse raugastumist kogevat.” 24
Ma pole iial ühestki neist kuulnud. „Ja siis Turritopsis nutricula.” Ta hääl on täis imetlust. „T. nutricula on meduus, mis suudab oma keha koguni polüübiks tagasi muuta. Iseenda nooremaks vormiks!” See on nii huvitav. Tema on nii huvitav. Nagu ma poleks teda varem lihtsalt kuulanud. Äkki polegi. Kui me koos oleme, siis tavaliselt nad nääklevad emaga. „Kuidas sa kõigest sellest nii palju tead?” „Ma olen seda viimased nelikümmend aastat uurinud. See on mu kõrvalprojekt. Ma olen isegi teadusartikleid avaldanud, teadsid seda?” Hakkan mõtlema, et vahest ma tõesti ei tunnegi teda. Mitte eriti. Nagu ta oleks näitemängus Vanaisa rolli mänginud, aga grimmi all peitub midagi enamat. Päris inimene. „Paar kuud tagasi võttis minuga ühendust üks austraallasest sukelduja. Ta asus Filipiinidel ja luges internetist, et uurin meduuse. Mehele tundus, et ta leidis ühe veidra T. nutricula isendi. Palusin selle endale saata. Tüüpiline T. nutricula on väike, paar 25
millimeetrit. Sama suur kui küüs su väikesel sõrmel.” Ta torkab ette väikese sõrme. „Aga tema saadetud T. nutricula oli tohutu, rohkem kui kolmsada millimeetrit.” „Mind ajab millimeetrite ja tollide suhe alati segadusse,” tunnistasin. „Umbes jalane diameeter,” selgitab vanaisa. „Ning anomaaliaid oli teisigi. Teadsin, et tegemist on uue liigiga. Panin sellele isegi nime: Turritopsis melvinus.” „Kas seda poleks pidanud nimetama tüübi järgi, kes selle leidis?” uurin jutujätkuks. Ta mühatab põlglikult. „Tema püüdis selle vaid kinni. Mina tuvastasin selle. Tegin kogu töö ära. Mina lõin keemilise ühendi. Mina katsetasin seda hiirte peal.” „Sa katsetasid hiirte peal?” See tundus palju hullemana kui kuldkalade vetsust alla laskmine. „Täiskasvanud hiirtel. Paar päeva pärast selle ühendi süstimist muutusid nad taas noorukiteks.” „Neist said teismelised?” Üritan silme ette manada vinnide ja pikkade juustega hiiri. 26
„Just!” hüüatab ta. „Niisiis süstisin seda ka endale ning edasine on juba ajalugu! Üritasin parajasti ülejäänud osa T. melvinus’e isendist laborist ära viia, kui see säästuvõmm mind kinni nabis.” Mõtlen korra. „Kas sa ei saaks helistada oma kunagistele ülemustele ja juhtunust rääkida? See on ju päris suur läbimurre, kas pole? Vean kihla, et nad oleks põnevil.” „Nad isegi ei tea, et see olemas on.” Vanaisa pilk kalgistub. „Pealegi rööviks nad kogu tunnustuse endale. See on minu avastus.” „Tere hommikust, matkaseltsilised,” ütleb ema helinal. Ta kannab täna üht oma tavapärast kostüümi – neoonlillat seelikut, mis lõpeb enne põlvi ja kõrgeid musti saapaid. Mu vanaisa ahhetab seda vaatepilti nähes. „Melissa, sa ei saa niimoodi tööle minna!” „Mis sellel siis viga on?” küsib ema. „Ma näen su reiepealseid!” Ema rehmab vanaisa mure peale käega ja 27
hakkab kompse kokku korjama. „Hakkame nüüd liikuma või jääme hiljaks.” „Hiljaks kuhu?” küsib vanaisa. „Kooli muidugi.” „Kooli?” läkastab ta. „Ma juba käisin koolis. Mul on kaks doktorikraadi, kui oled juhtumisi unustanud.” „Kahju küll. Sa igal juhul lähed. Helistasin hommikul Bernadette’ile.” Bernadette on keskkooli sekretär ja üks mu ema sõbrannadest. „Mida sa talle ütlesid?” küsin. Ema osutab peaga vanaisa poole. „Et Melvin siin on mu kauge nõbu laps. Isa suri ja ema abiellus taas ühe metamfetamiinisõltlasega. Ta ei saa oma uue kasuisaga hästi läbi, sest kahtlustab salamisi, et just tema süütas lõkke, mis põletas haagiselamu koos lihase isaga maha. Niisiis hääletas ta siia ja mina võtsin ta enda hoolde.” „See on väga hea lugu,” ütlen vastuseks. „Su issile meeldiks seda kuulda,” ütleb ema. „See pärineb nimelt tema kolledžipäevil kirjutatud näidendist „Hamlet Fresnos”6. Mina lavastasin selle.” 6
Fresno on linn California osariigis.
28
Vanaisa segab vahele. „Miks ma ei võiks lihtsalt siia jääda? Oskan suurepäraselt iseenda eest hoolt kanda.” Ta kõlab nagu iga teismeline maailmas. „Sa unustasid vist, et politsei lasi sul minna tingimusel, et jääd minu eestkoste alla? Ma töötan lastega. Olen õpetaja. Ma ei saa lubada oma majas vedeleda kolmeteistkümneaastasel popitegijal. Keegi näeb sind ja mina jään tööst ilma.” Vaikusehetk, vanaisa põrnitseb põrandat. „Hea küll. Ma lähen,” pomiseb ta. „Tore.” Siis lisab ema: „Ah jaa, sa oled nüüdsest Ellie uus lapsehoidja.”
29
6. Krõbe maisi-hot dog
iienda klassi lõpus oli ametlik lõpuaktus. Kõik panid end ilusti riidesse, vanemad osalesid ja klõpsisid fotosid. Saime isegi diplomi, mille ümber oli pael. Pärast läksime issi, emme ja emme poiss-sõbra Beniga lõunatama minu arust parimat mehhiko sööki pakkuvasse kohta ehk seina ehitatud putka juurde, kus antakse krõpse tasuta juurde. „Ära solvu, Ellie,” ütles Ben, kui sööki ootasime,
V
30
„aga minu arust on veidi tobe, et algkoolis peetakse lõpuaktust.” Ben palju ei räägi, kuid suud lahti tehes lausub alati midagi huvitavat. „Minu arust on tore nende saavutust tähistada,” nentis ema. Ben kõkutas naerda. „Algkooli lõpetamine pole eriline saavutus. Keskkool see-eest? Vaat, see on midagi muud.” Isa grimassitas. „Selle üle elamise eest peaks suisa medali andma.” Sel hetkel ei mõistnud ma, mida ta selle all mõtleb. Nüüd küll. Keskkool on nagu üks ei kusagil asuvatest maantee-äärsetest restoranidest. Räpane, haisev ja pungil täis imelikke inimesi. Selleks ajaks, kui algkooli lõpetasin, tundsin kõiki koolikaaslasi. Nägin neid üles kasvamas ja nemad mind. Me teadsime, kes lasteaias püksi tegi ja kelle isa röökis laste pesapalli treeneri peale liiga kõvasti. Meil polnud teineteise ees saladusi ja see oli mõnus. Aga keskkoolis tuleb nii palju uusi lapsi. Mõned näivad olevat lausa teistelt planeetidelt. Nagu see gooti kutt. Kannab alati musta – pükse, 31
T-särki, paksu tagi, raskeid Dr. Martensi saapaid. Ta läbistatud kõrv, kulm ja nina panevad lennujaamas raudselt metallidetektorid üürgama. Siis on näiteks kaks tüdrukut, kes riietuvad kaksikutena, kuigi nad kohe ilmselgelt seda pole. Nad kannavad täpipealt sama rõivastust, isegi sokkide osas. Olen kuulnud neid koridoris vestlemas ja nad lõpetavad üksteise lauseid. Läbin kuuma lõunasöögi järjekorra ja otsin pilguga kohta, kuhu söögiterrassil maha istuda. Meil pole kohvikut, sööme õues, kajakad pea kohal tiirlemas. Esineb juhtumeid, kus nad sööstavad alla ja napsavad kandikutelt friikaid. Tüdruku kõrval, kes on reaalainete tundides7 mu laboripartner, laiutab vaba koht. Ta nimi on Momo ja ta käis teises algkoolis kui mina. Aga siis märkan ma Briannat, kelle kõrval istub terve hunnik võrkpallinaiskonna tüdrukuid. Iste tema vastas on tühi, nii et libistan end sinna koos kassast ostetud lõunaga – krõbe maisi-hot dog8 ja kartuli- ning apelsiniviilud. 7
8
USA koolisüsteemis on reaalained nagu füüsika, bioloogia ja keemia sageli koondatud ühiseks tunniks. Ameerikas populaarne hot dog on kastetud maisijahust tainasse ja seda serveeritakse pulga otsas.
32
„Lõikasid juukseid või?” küsin üllatunult. Brianna juuksed on alati olnud pikad, nagu minul. Valisime mõlemad samal ajal kolmandas klassis laubale laskuva tuka. Panime isegi raha kokku, et saaksime osta ja jagada ägedaid patsiklambreid sädelevate lehvide, neoonsulgede ja vikerkaarekarva paeltega. Aga nüüd tal neid enam vaja pole. Lühikeseks raiutud juuksed laskuvad terava kaldus tukana. Mina ei kannaks seda liibuvat soengut iial välja – mu juuksed on selleks kaugelt liiga hullud. „Võrkpallis on niimoodi kergem,” selgitab ta. Ta näeb välja ilus, aga mitte nagu Brianna. Osutan oma lõunasöögile. „Näed! Krõbe maisi-hot dog,” ütlen talle. Ta itsitab. See on meievaheline nali. Me mõlemad armastame maisi-hot dog’e. Tegime isegi nende jaoks oma reklaami. Ütlen oma repliigi: „Krõbeda maisi-hot dog’iga võid teha kõike. See lõikab. See hakib.” Brianna liitub minuga: „Krõbedad maisi-hot dog’id saab tekiks kokku voltida. Sellega saab magada!” 33
Keerame üha vinti juurde. „See kirjutab ülevaate loetud raamatust!” „See paneb koerad näuguma!” Naerame ja peaaegu meenuvadki vanad head ajad. Tõstan maisi-hot dog’i üles. „Tahad poolt?” Ta kõhkleb ja raputab siis veidike oma viltuse tukaga pead. „Treener käib hirmus kõvasti pinda, et peame tervislikult toituma.” „Sa laupäeva ööseks meile tahad tulla?” Brianna näib tundvat end ebamugavalt. „Turniir.” „Ahah,” ütlen nagu muuseas. Mäletan, kui käisime koos suvelaagris kalal. Ma ei püüdnud midagi, ükskõik kui mitu korda ma ussikest õngega vette loopisin. Kuulan, kuidas nad võrkpallist jahvatavad. Nende arust on treener karm, keegi Serena-nimeline tüdruk peab oma servi kallal tööd tegema ja hotellis, kus nad nädalavahetusel ööbivad, on bassein. Järsku tõuseb üks tüdruk oma kandikuga püsti ja teatab: „Me ei taha ju hiljaks jääda.” 34
„Hiljaks kuhu?” küsin Briannalt. „Naiskonnal on raha kogumise koosolek. Müüme kooke,” selgitab ta. „Tšau,” ütlen, aga ta on juba läinud. Põrnitsen oma maisi-hot dog’i ja mõtisklen selle üle, kas mina olengi see lollakas ussike. Üks kandik lajatatakse minu vastas lauale. „Suudad seda uskuda?” nõuab vanaisa. Ta kannab tumesiniseid viigipükse, kinninööbitud särki, lipsu ning tviidpintsaku all ka V-kaelusega kampsunit. Kohe kindlasti torkab ta moe mõttes silma. „Kolm dollarit koolilõuna eest? On see alles pakkumine!” Ta töötleb oma maisi-hot dog’i paari ampsuga ära ja vaatab siis minu puutumata lõunat. „Sa kavatsed seda süüa või?” küsib ta. „Krõbe maisi-hot dog: teeb teid nooremaks,” naljatan vastu. „Millest sa räägid?” Ohkan ja lükkan kandiku tema poole.
35
7. Meie linn
uss, kuhu me pärast kooli läheme, on rahvast täis ja keegi on söönud liiga palju küüslauku. Mu vanaisa on terve kodutee kaevelnud. Ta pole suur keskkooli austaja. Tema arust on see igav ja ajaraisk, eriti kehalise tunnid. Aga kõige rohkem ajavad teda närvi õpikud. Ta vehib minu poole reaalainete õpikuga. „Suudad sa seda uskuda? Ei sõnagi! Ei ääremärkustki! Täiesti maha vaikitud!”
B
36
„Mis?” „Mina! Mina peaks siin õpikus olema!” Buss peatub ja lapsed astuvad sammude lohisedes maha. Vanaisa põrnitseb õpikut. „Kuidas nad ei saa mainida Sagarskyt?” „Ilmselt seetõttu, et Sagarsky on pettur,” ütleb üks hääl meie taga. Keerame ümber. See on gooti tüüp. Ta sõidab bussiga harva, tavaliselt tuleb ta kohale ühe vanema kutiga, kellel on päevinäinud auto. „Pettur? Pettur?” kogeleb vanaisa ärritunult. „Kes sina veel oled?” Poiss tutvustab end. „Raj9.” Ta vaatab minu poole, pikk must juuksetutt lauba ees laperdamas. „Mina olen Ellie. Ellie Cruz. Ja see on mu va…” hakkan ütlema, kuid jõuan end peatada. „Mu nõbu. Melvin.” Vanaisa põrnitseb Raji. „Mis sinul üldse Sagarsky vastu saab olla?” „Mu reaalainete õpetaja ütleb, et Sagarsky9
Hääldatakse „Radž”.
37
taolised petturid annavadki tõelistele teadlastele halva kuulsuse.” „Halva kuulsuse? Sagarsky on tunnustatud teadlane!” protestib vanaisa häälekalt. Raj kehitab õlgu. „Noh, mu õpetaja räägib, et ta on lihtsalt järjekordne esindaja šarlatanide rivist, kes nooruslikkuse lätet otsivad.” Bussipidurid kriiksuvad. „Meie peatus,” ütlen vanaisale ja tirin teda enda järel. Vaatan Raji poole. „Tore sinuga kohtuda.” Ta noogutab. „Näeme.” Vanaisa jõllitab vihaselt tüüpi, kui temast möödume. „Mitte siis, kui mina saan sinna midagi parata!”
„Sain peaosadesse kõik paika!” kuulutab ema kööki kõndides. „Tellime tähistamiseks toitu koju.” Ta kougib sahtlipõhjast paki menüüsid ja kukub neis sorima.
38
„Kuidas oleks Tai köögiga? Või Birma?” pakub ta. „Siis on see uus Korea barbecue-koht, mida olen hirmsasti tahtnud proovida.” „Mina ei söö sellist kraami,” protestib vanaisa. „Kui prooviks, võiks sulle sobida,” meelitab ema. Vanaisa nägu läbistab sõjakas ilme. „Ma ei taha seda proovida. Mulle meeldib Hiina söök oma tuntud headuses. Võid astuda igasse Hiina restorani ja tead, mida saad.” Kogu jutt Hiina söögist on teinud mu näljaseks. „Mina võtaks wonton-supi,” ütlen teistele. Ema ohkab. „Hea küll,” sõnab ema ja kübeke elevust tema häälest haihtub. Kui ema söögiga naaseb, istume leti äärde pukkidele. Vanaisa tuhnib kahtlustavalt oma pappkarbis. „See ei meenuta moo goo gai pan’i, mida tavaliselt saan. See näeb vürtsikas välja. Sa tead, et ma ei armasta vürtsikat sööki, Melissa.” „See on tavapärane moo goo gai pan, issi,” kinnitab ema.
39
Vanaisa proovib natuke ja annab hinnangu. „See pole vürtsikas,” leebub ta. „Tore,” vastab ema. „Hakkasin väga muretsema.” „Hm,” ütleb vanaisa. „Kas sojakastet küsisid juurde?” „Jah, issi. Kotis,” teatab ema ja pööritab minu poole silmi. „Nii, teised uudised. Lapsed, kelle valisin mängima Emilyt ja George’i, on uskumatud!” Vanaisa pea nõksatab üles. „Sa teed „Meie linna”10? See näidend paneb magama.” Tal on õigus, olen seda varem näinud ja midagi suurt seal ei juhtu. Põhimõtteliselt räägib see tükk lihtsalt inimestest, kes elavad väikelinnas Grover’s Corners. Mu emale meeldib seda lavastada, sest seal on ohtralt rolle, mistõttu saavad paljud lapsed võimaluse osaleda. Ema hakkab vanaisale loengut pidama nagu mõnele oma õpilasele. „Vabandust, aga „Meie linn” on võimalik et parim näidend, mis iial inimkogemuse tervikliku kajastamise kohta kirjutatud on.” 10
USA näitekirjaniku Thornton Wilderi kolmeosaline näidend 1938. aastast.
40
„Kahju, et see nii igav on,” torkab vanaisa. „Sul pole aimugi, millest sa räägid. See on fantastiline näidend. Ameerika näitekirjanduse üks parimaid eksemplare. Sul lihtsalt pole draama jaoks mingit sädet.” Vanaisa haigutab laialt. Heliseb telefon ja ma kargan üles, et seda vastu võtta. „Bonjour,” ütleb mu issi jõuliselt. Viin telefoni koridori. „Hei, issi! Kuidas läheb?” „Mul on Jean Valjeani igaõhtusest tagaajamisest kõrini. Aga ma ei hakka kurtma.” Ta sai Javerti rolli „Hüljatute” ringreisil ja alates augustist on ta ratastel elanud. Lavastus on tema jaoks suur läbimurre, aga elu pole päris sama, kui teda läheduses pole. Issi oli see, kes jäi minuga koju, kui väike olin, et emme saaks oma õpetajakraadi. Ta ütleb, et mudilase lõbustamine oli parim näitlejakogemus, mille ta sai. „Kus sa oled?” küsin ma. „Iowa Citys.” 41
„Neil hotellis bassein on?” „Jep. Sisemine.” „Vets läheb jälle umbe,” ütlen talle. Isa ägab. „Vaatan selle kohe üle, kui läbi lendan.” Kuigi issi enam siin ei ela, hoolitseb ta ema majas alati asjade eest. „Tunnen sinust puudust,” ütlen. „Mina sinust ka,” lisab tema. Vanaisa teatab midagi kõvema häälega ja ema karjub vastu. Nende hääled kõlavad koridori. „Kõlab, nagu oleks teil külalisi,” märgib isa. „Vanaisa tuli lõunale.” „Ära ütle: te sööte Hiina toitu,” nendib isa kuivalt. „Kuidas sa teadsid?” Isa turtsatab telefonis. „See vanamees ei muutu iial.” Vaatan köögis istuva vanaisa poole. Ta lesib küürutades toolil, pikad juuksed õlgu harjamas, särk kõhetul kehal rippumas. „Ma pole selles nii kindel,” ütlen ma.
42
8. Võimalikkus
simeseks tunniks on reaalained. Minu õpetaja nimi on hr Ham11. Kõik lapsed armastavad tema selja taga röhkides õpsi üle nalja visata. Ent mulle ta omal kombel meeldib. Ta on lõbus ja kannab totakaid lipse jõevähkide ja koogikeste kujutistega. Jõuan hommikul vaevu tundi, sest hakkame hiljaks jääma. Vanaisa ei lahkunud enne, kui jõudis
E 11
Sink ingl k.
43
internetist mingi asja välja trükkida. Mul pole aega isegi kapi juurde joosta ja sealt õpikut võtta. Muidugi ütleb hr Ham esimese asjana: „Palun avage õpikud leheküljelt kolmkümmend.” Ägan. „Võid minuga jagada,” sosistab Momo ja libistab raamatu meie vahele. „Aitäh,” sosistan vastu. Lõuna ajal selgub, et täna on sloppy joe12 päev. Keegi pole päris kindel, mis nende sees on, kuid kõik nõustuvad, et need on rõvedad. Kui olen järjekorraga ühele poole saanud ja pilguga Briannat otsin, kuulen kedagi oma nime hüüdmas. „Ellie! Siin!” Vanaisa istub ühe laua ääres ja vehib kirglikult minu poole. „Hoidsin sulle kohta kinni.” Täna kannab ta jälle huvitavat kombinatsiooni: valge kinninööbitud särk helesinise lipsuga, heledad viigipüksid ja muidugi mustad viisakad sokid. 12
Hamburgeri-tüüpi roog, kus pooliku kukli vahel on hakkliha ja kaste.
44
Kostüümi omapäraseim osa on patsiklamber. Üks minu omadest, erkroosa, kuid talle täitsa sobib. Ta toksib sõrmega enda ees olevat paberikuhja. „Küll ma alles näitan sellele Raj-tegelasele!” Nii on ta teda kutsunud – „see Raj-tegelane”. „Seda sa täna hommikul välja trükkisidki või? Mis need üldse on?” „Minu artiklid.” „Artiklid?” „Ma ütlesin ju, et olen neid ohtralt avaldanud. Olen väga tuntud. Mul on Soomes virtuaalne fänniklubi, teadsid seda või?” küsib ta. „Oled kuulus?” Vanaisa õlad langevad veidike längu. „Sellel on ainult kakssada kolmkümmend liiget,” tunnistab ta. „Kuid sellest hoolimata lähevad nad lolliks, kui annan viimaks teada oma edust T. melvinus’e läbi. Minust saab järgmine Jonas Salk!” Nagu räägiks ta sugulasest, keda peaksin tundma, kuid pole iial kohanud. „Kes on Jonas Salk?” küsin. Vanaisa vangutab pead. „Kas sa üldse õpid siin 45
paigas midagi?” Ta vaatab minust mööda. „Kui see riik kulutaks reaalainete haridusele pooltki nii palju kui mingi palliga idioodi hõiskamise peale, teaksid sa küll, kes on Jonas Salk.” Keeran vaatama, mida ta silmitseb ja tunnen valutorget. Söögiterrassi ääres loobivad tüdrukud võrkpalli. Brianna on nendega. Ta lööb kõvasti mööda ja tüdrukud varisevad naerukrampides maha. Sunnin pilku mujale pöörama. „Räägi siis Salkist,” ütlen vanaisale. „Jonas Salk töötas välja poliomüeliidivaktsiini.” Ma peaaegu kardan seda küsida, aga küsin ikkagi. „Mis asi on poliomüeliit?” „Poliomüeliit on jube haigus! Muudab lapsed halvatuks. Tapab nad. Salk ja tema teadlasterühm mõtlesid esimesena välja selle vältimiseks mõeldud vaktsiini. Katsetas seda isegi enda peal.” „Enda peal?” See tundub mulle segasena, nagu oleks tegu dr Jekylli ja mr Hyde’iga. „Kas ta oli mingi hull teadlane või?” Mu vanaisa ajab end veidi rohkem sirgu ja põrnitseb mind karmilt. 46
„Kõik teadlased on veidi hullud, Ellie.” Viivuks arvan, et vanaisa teeb nalja, kuid taipan siis, et ta mõtleb seda tõsiselt. „Tavalised inimesed löövad lihtsalt meie argipäevaste takistuste ees käega. Teadlased aga kukuvad läbi ikka ja jälle, ikka ja jälle. Mõnikord terve meie elu. Aga me ei anna alla, sest tahame lahendada mõistatust.” „Mulle meeldivad mõistatused,” nendin ma. „Jah, aga oled sa kunagi proovinud puslet kokku panna ja loobunud, sest see oli liiga raske?” Noogutan. „Teadlased ei loobu kunagi. Nad jätkavad proovimist, sest nad usuvad võimalikkusesse.” „Võimalikkusesse?” „Et on võimalik luua vaktsiini lastehalvatuse vastu. Et on võimalik järjestada inimgenoomi. Et on võimalik pöörata vananemisprotsessi tagurpidi. Et teadus võib muuta maailma.” Ja ma saan sellest aru. Palmipuu kõigub tuules, selle pruunid lehed langevad maha. Miski minu sees nihkub, justkui liiguks pusletükk paika. 47
Vaatan vanaisale otsa. „Ma vist tean, kus Raj pärast kooli viibib.”
48
Pikoprint on Eesti esimene roheline raamatukirjastus, mis loodi 2014. aastal eesmärgiga rikastada laste-ja noorteraamatute valikut, inspireerida lapsi lugema ja varakult iseseisvat lugemisharjumust kujundama. Kõik meie väljaanded on valminud keskkonnasõbralikult. Hoolime järeltulevast põlvkonnast ning tahame, et meie jalajälg keskkonnale oleks võimalikult väike. Kõik meie raamatud trükitakse vaid FSC tunnusega paberile, mis tähistab, et paber on toodetud metsamajandmise viisil, mis säilitab metsade elurikkuse, produktiivsuse ja looduslikud protsessid. Leia meid Facebookis:
OSTA RAAMAT:
RAHVA RAAMAT
APOLLO