DEREK LANDY - Detektiiv Luuker Leebesurm: Nägudeta jumalad - katkend by Pikoprint

â&#x20AC;&#x17E;Enne seda, kui ta kirjutas lastejutu maitsekalt riides detektiiv-luukerest, pani DEREK LANDY kirja Â KH ]RPEL Ă&#x20AC;OPL VWVHQDDULXPL MD mĂľrvapĂľneviku, kus kĂľik saavad surma. Kenpo karate musta vĂśĂś omanikuna on ta Ăľpetanud lugematutele lastele enesekaitset, lootes luua mudilaste armeed. Ta usub kindlameelselt, et nad ootavad tema Ăźleskutset astuda ta vaenlaste vastu (tal pole tegelikult vaenlasi, aga eeldab, et varem vĂľi hiljem ilmuvad nad vĂ¤lja). Derek elab Dublini Ă¤Ă¤relinnas ja kirjutab RPD OÂ KLNHVW ELRJUDDĂ&#x20AC;DW NDDQHOH LVH VHHSlUDVW et nii saab ta lĂľpuks ometi viidata iseendale kolmandas isikus, mĂľjumata Ăźlbe vĂľi segasena.â&#x20AC;?

/"(6%&5" +6."-"%

Originaali tiitel: Skulduggery Pleasant: The Faceless Ones Derek Landy HarperCollins Children’s Books © Derek Landy 2009 'HUHN /DQG\ DVVHUW WKH PRUDO ULJKW WR EH LGHQWLÀHG as the author of this work. Kaaneillustratsioonid: Tom Percival Kaanelayout: © HarperCollinsPublishers Ltd 2011 ISBN 978-9949-9653-5-9 (trükis) ISBN 978-9949-9653-6-6 (epub)

Tõlge eesti keelde © Mario Pulver ja Pikoprint OÜ 2015 Tõlkija: Mario Pulver Toimetaja: Vilve Torn Kujundaja: Heigo Kütt Kaanekujundaja: Martin Rästa See raamat on uhkusega trükitud keskkonnaga arvestavale paberile, mis vastab FSC® VHUWLÀNDDGLOH )6&® VHUWLÀNDDW WlKLVWDE vastutustundlikku metsamajandamise viisi, mis säilitab metsade elurikkuse, produktiivsuse ja looduslikud protsessid. Rohkem informatsiooni vaata www.pikoprint.ee/roheline Trükitud Eestis trükikojas Ecoprint

ee raamat on pühendatud mu agendile Michelle Kassile. Ma ei kavatse olla imal, eks? Ma ei hakka

rääkima sellest, kui palju sa oled minu heaks teinud (ja seda on palju), ega sellest, millist mõju oled mu elule avaldanud (mis on meeletu). Ja ma ei hakka isegi mainima seda nõu, julgustust ning juhendamist, mida oled mulle meie esmakohtumisest saadik jaganud. Ma ei nimeta ka vestlusi traktorite üle ega iPode lõunalauas ega kõiki neid jidiši sõnu, mida oled mulle õpetanud ja mille olen kohe unustanud. Mistõttu jääb mulle tegelikult üllatavalt vähe, mida üldse öelda. Vabandust.

1 KURITEOPAIK

urnud mees lebas elutoas, näoli põrandal, diivanilaua kõrval. Tema nimi oli olnud Cameron Valev, kuid seda kandis ta siis, kui südames lõi

veel pulss ja kopsudes pahises hingeõhk. Tema veri oli vaibal suureks plekiks kuivanud ja see valgus edasi sealt, kus mees lamaskles. Teda oli üks kord alaselga pussitatud. Mees oli üleni riides, tema pihud tühjad ja ruumis ei leidunud mingeid segaduse märke. Valküüria liikus läbi toa, nagu teda oli õpetatud. Ta pilk rändas põrandal ja pindadel, kuid tüdruk suutis edukalt

vältida korjuse poole vaatamist. Ta ei tundnud kohustust vaadata ohvrit rohkem, kui ta absoluutselt pidi. Valküüria tumedad silmad tõmbusid akna poole. Teisel pool tänavat olev park oli tühi, liumäed kiiskasid vihma käes ja kiiged krääksusid varahommikuses kõledas tuules. Toas kõlasid sammud. Valküüria nägi pöördudes, kuidas Luuker Leebesurm võttis pintsaku taskust väikese pulbrikoti. Detektiivi peente triipudega ülikond kattis edukalt ta skeletaalse kogu, kaabu oli surutud sügavale silmaaukude kohale. Ta kastis kinnastatud sõrme kotikesse ja alustas segamist, et pisemaid klompe laiali ajada. „Mõtteid?” küsis ta. „Ohvrit

tabati

ootamatult,”

vastas

Valküüria.

„Igasuguste enesekaitsele viitavate märkide puudumine tähendab, et tal polnud aega vastu hakata. Täpselt nagu teistegi puhul.” „Niisiis oli tapja täiesti hääletu...” „Või usaldasid ohvrid teda.” Ruumis oli midagi valesti, miski ei sobitunud mustrisse. Valküüria vaatas ümberringi. „Kindel, et ta elas siin? Pole raamatuid võlukunsti kohta, pole talismane, amulette seinal, mitte midagi.” Leebesurm kehitas õlgu. „Mõnedele maagidele meeldib elada mõlemal poolel. Maagide kogukond on salatsev, kuid

erandeid leidub – need, kes töötavad ja seltsivad niinimetatud surelike maailmas. Hr Valevil siin olid ilmselgelt mõned sõbrad, kes ei teadnudki tema sortsi päritolust.” Riiulil seisid raamitud fotod nii Valevist kui ka teistest inimestest. Sõbrad. Lähedased. Ainuüksi piltide järgi tundus, et ta oli elanud head elu, elu täis lähedust. Nüüd oli see muidugi läbi. Enam polnud Cameron Valevit, vaid tühi kest lebas vaibal. Kuriteopaigad on üsna masendavad kohad, mõtiskles Valküüria. Ta vaatas Leebesurma poole, kes raputas õhku pulbrit. Seda kutsuti vikerkaaretolmuks, sest selle tulemusena muutsid piirkonda jäänud maagiajäljed värvi. Seekord jäi pulber aga põrandale hõljudes samasugust tooni. „Ei ühtegi jälge,” pomises ta. Ehkki diivan varjas korjust Valküüria eest, nägi ta siiski ühte jalga. Cameron Valev kandis musti kingi ja kulunud kummipaelaga halle sokke. Tal oli väga valge pahkluu. Valküüria astus kõrvale, et jalga enam ei paistaks. Nendega liitus kiilakas, laiaõlgne ja läbitungivate sinisilmadega mees. „Detektiiv Rist on lähedal,” ütles hr Õnnis. „Kui jääte kuriteopaigal vahele...” Ta ei lõpetanud lauset. Polnudki vaja.

„Juba läheme,” sõnas Leebesurm. Ta tõmbas mantli üll ja keeras salli ümber kolba alumise poole. „Muuseas, aitäh, et meid selles asjus kutsusid.” „Detektiiv Rist pole taolist tüüpi uurimise jaoks sobiv,” vastas hr Õnnis. „Seepärast vajab Pelgupaik sind ja preili Kaini tagasi meie hulka.” Leebesurma hääles mängis kerge lõbususevarjund. „Arvan, et Thurid Gild ei nõustuks siinkohal sinuga.” „Sellest hoolimata palusin Peamaagil teiega täna pärastlõunal kohtuda ja ta lubas seda mulle.” Valküüria kergitas kulmu, kuid ei lausunud sõnagi. Härra Õnnis oli üks võimsamatest inimestest, kuid ühtlasi ka üks hirmuäratavamatest maamunal. Härra Õnnis ajas tal endiselt kananaha ihule. „Gild ütles, et räägib meiega?” küsis Leebesurm. „Pole just tema moodi niiviisi oma arvamust muuta.” „Viimases hädas,” sõnas hr Õnnis vaid. Leebesurm noogutas ja Valküüria kõndis tema järel välja. Hallist taevast hoolimata lükkas Leebesurm salli kohale päikeseprillid, varjates möödujate eest tühje silmaauke. Kui neid üldse oli. Näis, et ilm hoiab enamikku mõistlikke inimesi toas. „Neli ohvrit,” ütles Leebesurm. „Kõik Teleportijad.

Miks?” Valküüria nööpis kuue kinni ja nägi seda tehes pisut vaeva. Tema mustad rõivad päästsid ta elu kordi rohkem, kui talle meeldis arvutada. Ent iga liigutus meenutas talle ühtlasi, kui palju ta oli kasvanud sellest ajast, kui Traagel Koletu need talle valmistas. Ja ta polnud enam kaheteistkümneaastane. Saapad pidi ta minema viskama, sest need osutusid liiga väikeseks. Seepärast ostiski ta tavalisest, keskpärasest poest lihtlabase paari. Ta vajas hädasti, et Traagel Koletu muutuks juba kivikujust meheks ja õmbleks talle uue kostüümi. Valküüria lubas endale hetkest süütunnet sellise isekuse pärast ja läks siis eluga edasi. „Äkki tegi Cameron Valev koos teiste Teleportijatega tapjale midagi ja see oli tema kättemaks.” „See oleks Teooria Üks. Mis veel?” „Äkki vajas tapja neilt midagi?” „Näiteks?” „Kust mina tean. Mingit telepordivärki.” „Miks neid siis tappa?” „Äkki see on üks nendest asjadest, mille puhul peab eelmise omaniku tapma. Nagu Iidsete Saua puhul.” „Ja nii on meil Teooria Kaks.”

„Või ihkas siis tapja midagi, mida oli vaid ühel neist. Ja seepärast ta lihtsalt käis Teleportijad läbi, kuni leidis otsitava.” „See on küll võimalus ja niisiis saab sellest Teooria Kaks, Variant B.” „Tore, et sa ei muuda seda liigselt keerukaks ega midagi,” pomises Valküüria. Nende kõrvale tõmbas must kaubik ja juht astus välja. Ta vaatas tänaval vasakule-paremale veendumaks, et õhk oli puhas, ja tõmbas siis külgukse lahti. Välja astus kaks Raidurit – nad jäid oma hallis rõivastuses hääletult seisma, näod kiivrivisiiri taga peidus. Mõlemad hoidsid käes väga pikki vikateid. Kaubiku viimane reisija ilmus välja ja astus Raidurite vahele. Kõrgelaubaline Remus Rist kandis viigipükse ja sama värvi pintsakut. Tema kitsehabe turritas allapoole, et jätta muljet lõuast. Mees silmitses Leebesurma ja Valküüria Kaini põlglikul ilmel. „Ah soo,” venitas ta põlglikult. „Need olete teie.” Tema imelik hääletoon kõlas nagu vinguks kass endale süüa juurde. Leebesurm noogutas Remus Risti mõlemal küljel seisva Raiduri poole. „Näen, et sina liigud täna ringi varjatult.” Rist tõmbus kohe turri. „Mina olen Pelgupaiga juhtiv

detektiiv, hr Leebesurm. Mul on vaenlasi ja seepärast vajan ka ihukaitset.” „On sul tõesti vaja, et nad seisaks keset teed?” küsis Valküüria. „Nad on veidike silmatorkavad.” Rist irvitas. „See on küll hirmus keerukas sõna ühe kolmeteistaastase kohta.” Valküüria pidas vastu kiusatusele talle üks tou virutada. „Tegelikult ei ole,” vastas ta. „See on üsna tavaline sõna. Pealegi olen ma neliteist. Ja pealegi on sul lollakas habe.” „Kas pole lõbus?” sõnas Leebesurm rõõmsalt. „Küll me saame kolmekesi kenasti läbi.” Rist põrnitses Valküüriat ja kiikas seejärel Leebesurma poole. „Mida teie siin teete?” „Olime möödumas. Kuulsime järjekordsest mõrvast ja mõtlesime, et saame äkki korraks kuriteopaika piiluda. Tegelikult äsja jõudsime. Kas on mingit võimalust...?” „Vabandage, hr Leebesurm,” ütles Rist jäigalt. „Nende kuritegude rahvusvahelise olemuse ja liigse tähelepanu tõttu eeldab Peamaag, et ma käitun läbinisti professionaalselt. Ta andis mulle ranged juhised teie ja preili Kaini kohta. Ta ei soovi, et kumbki teist satuks üldse Pelgupaiga asjaajamise lähedusse.” „Aga see polegi Pelgupaigaga seotud,” osutas Valküüria.

„See on tühipaljas mõrv. Cameron Valev isegi ei töötanud Pelgupaiga heaks.” „See on ametlik Pelgupaiga juurdlus, mis muudab selle ametlikuks Pelgupaiga asjaajamiseks.” Leebesurma toon oli sõbralik. „Kuidas siis juurdlus läheb? Ilmselt on sul palju survet, et toodaksid tulemusi?” „Olukord on kontrolli all.” „Oi, kindlasti-kindlasti. Ja ma usun, et rahvusvaheline kogukond pakub oma abi ning paneb ressursse kokku – see pole ju pelgalt Iirimaa probleem. Aga kui sul oleks juhtumisi vaja mitteametlikku abi, oleksime suurima rõõmuga…” „Sina võib-olla rikud reegleid,” katkestas teda Rist, „aga mina mitte. Sul pole siin enam mingeid volitusi. Andsid need ära, kui süüdistasid Peamaagi reetmises, mäletad?” „Häguselt...” „Soovid mu nõuannet kuulda, Leebesurm?” „Mitte eriti.” „Otsi endale kusagil üks ilus auk maa sees ja heida sinna. Sa oled detektiivina läbi. Sinuga on lõpp.” Rist, kes kandis enda arvates ilmselt võidukat irvet, astus kahe Raiduri saatel majja. „Mulle ei meeldi ta üldse,” otsustas Valküüria.

2 TAPJA VABADUSES

ad parkisid Bentley suletud Vahamuuseumi tagaukse juurde ja Valküüria läks Leebesurma järel

sisse.

Pimeduses

seisvate

üksikute

allesjäänud vahakujude peal lasus paks tolmukiht. Valküüria ootas, kuni Leebesurm otsis seinalt salaust avavat paneeli. Igavlevalt passides uuris Valküüria ansambli Thin Lizzy laulja Phil Lynotti vahakuju. See seisis lähedal, basskitarr käes, ja oli tegelikult täitsa täpne kujutis. Tüdruku isa oli 1970ndatel suur Thin Lizzy fänn ja iga kord, kui raadiost tuli „Whiskey in the Jar”, laulis ta kaasa, kuigi mööda.

„Paneel on kadunud,” teatas Leebesurm. „Ilmselt vahetasid nad lukud hetk pärast meie lahkumist. Ma ei oskagi öelda, kas peaksin olema meelitatud või nördinud.” „Mulle tundub, et otsustad meelituse kasuks.” Leebesurm kehitas õlgu. „Eks see on hägune tunne.” „Ja kuidas me siis sisse pääseme?” Keegi koputas Valküüriale õlale. Ta kiljatas ja kargas eemale. „Vabandust,” sõnas Phil Lynotti vahakuju. „Ei soovinud teid ehmatada.” Valküüria põrnitses teda. „Mina olengi lukk,” jätkas vahakuju. „Avan ukse siinpool seina. Kas teil on kokkulepitud kohtumine?” „Tulime Peamaagi juurde,” ütles Leebesurm. „Olen Luuker Leebesurm ja see siin on mu truu kaaslane Valküüria Kain.” Phil Lynotti vahapea noogutas. „Teid oodatakse, kuid peate uksest sisenemiseks viibima Pelgupaiga ametliku esindaja seltskonnas. Olen teavitanud administraatorit. Ta peaks kohe saabuma.” „Aitäh.” „Võtke heaks.” Valküüria jõllitas kuju veel mõned sekundid. „Kas te

oskate laulda?” küsis ta. „Ma avan ust,” vastas kuju. „See on mu ainsaks ülesandeks.” „Aga kas te oskate laulda?” Kuju kaalus küsimust. „Ma ei tea,” otsustas ta. „Pole iial proovinud.” Sein nende taga mürises ja uks nihkus lahti. Ukseavas seisis ranges seelikus ja valges pluusis viisakalt naeratav naine. „Hr Leebesurm,” ütles daam, „preili Kain, tere tulemast. Peamaag juba ootab teid. Palun, minu järel.” Phil Lynotti kuju ei jätnud hüvasti, kui administraator neid mööda keerdtreppi ja seinal olevate tõrvikute valguses alla juhatas. Nad jõudsid alla ja läbisid fuajee. See tundus veidrana – kõndida paigas, mis mõjus ühel ajal sedavõrd tuttavana ja samas nüüd nii võõrana. Valküüria aju ebaratsionaalne osa veendus, et Raiduritest valvurid põrnitsesid neid oma visiiride taga, ehkki ta teadis, et nad olid selliseks väiklaseks käitumiseks liiga professionaalsed ja distsiplineeritud. Alles hiljaaegu mõistis ta, et Pelgupaik meenutas Dublini linna all laiuvat ümber kukkunud massiivset kolmnurka. Fuajee tähistas selle alumise külje täpset keskpunkti ja

kummagi haarde poole suundusid pikad koridorid, keskel aga sirutus välja pikk, sirge käik. Kõrvalkoridorid murdusid neljakümne viie kraadi all ja kohtusid keskmise käiguga kolmnurga tipus. Nendega lõikusid pealtnäha juhusliku mustrina väiksemad koridorid. Peakäikude ääres asuvaid tube kasutati ennekõike Pelgupaiga ja Vanemate Nõukogu asjaajamiseks. Ent kitsamate koridoride lõpus asusid palju huvitavamad ruumid – vangla, arestikambrid, arhiiv, relvakamber ja kümned teised, mida Valküüria polnud iial isegi näha saanud. Administraator vadistas sõbralikult Leebesurmaga sel ajal, kui nad kõndisid. Kena daam oli toodud asendama Nefarian Serpini poolt kaks aastat varem toimunud Pelgupaiga-rünnaku käigus hukkunud administraatorit. Valküüria tõrjus mälestusi tapatalgutest. Ta oli kord selle üle elanud ning ei näinud põhjust seda korrata. Administraator juhatas nad suurde mööblita ruumi. „Peamaag ühineb hetke pärast teiega.” „Tänan,”

noogutas

Leebesurm

viisakalt

administraator lahkus. „Arvad, et ootame kaua?” küsis Valküüria poolihääli. „Eelmine kord siin käies kuulutasime Peamaagi

reeturiks,” vastas Leebesurm. „Nii et, jah, ootame ilmselt kaua.” Peaaegu kahe tunni pärast avanesid uksed ja sisse astus hallipäine mees. Tema kortsulises ja tõsises näos kilasid jäised silmad. Kui mees märkas põrandal istuvat Valküüriat, jäi ta seisma. „Sa tõused püsti, kui näed mind sisenemas,” nähvas ta ja suutis vaevu oma häälest hoida lõrinat. Valküüria oligi parajasti end püsti ajamas, kuid hoidis jalgele tõustes suu kinni. See kohtumine oli liiga oluline, et seda mõne lolluse pärast nurjata. „Tänan, et nõustusite meiega kohtuma,” ütles Leebesurm. „Mõistame, et teil on väga palju tegemist.” „Kui oleks minu teha, ei lubaks ma teil enam hetkegi oma ajast raisata,” ütles Thurid Gild. „Ent hr Õnnis jätkab teie eest kostmist. Olete siin ainult seepärast, et ma austan Vanemat.” „Ja selle positiivse noodiga...” alustas Leebesurm, kuid Gild raputas pead. „Ei ühtegi teie nalja, hr Leebesurm. Öelge tuleku põhjus ja jätke sarkastilised märkused kõrvale.” Leebesurm kallutas pea veidi viltu. „Hea küll. Kui valmistusime kuus kuud tagasi alistama parun Vengeust,

vallandasite meid lahkarvamuse tõttu. Samal päeval lõime lahingus nii Vengeust kui ka Grotesksust ja nende poolt kujutatav oht sai tõrjutud. Ometi eirati meie rolli selles operatsioonis.” „Ootate autasu? Pean tunnistama, et oleksin pettunud, kui ma juba teist nii vähe ei arvaks. Ma poleks uskunud, et teiesugust huvitab raha. Või tahate äkki medalit?” „Asi pole autasus.” „Milles see siis on?” „Viimase kuu jooksul on mõrvatud neli Teleportijat ja teil pole endiselt süüdlasest aimugi. Te teate, et peaksime sellega tegelema.” „Kardan, et ei saa eraisikutega käigusolevat juurdlust arutada. Kinnitan teile, et detektiiv Ristil on asjad kenasti kontrolli all.” „Remus Rist on teisejärguline detektiiv.” „Vastupidi. Mul pole kahtlustki, et Rist on selle töö jaoks parim. Ma tunnen ja usaldan teda.” „Ja kui paljud peavad veel surema, enne kui oma viga tunnistate.” Gildi silmad ahenesid. „Te ikka ei suuda teistmoodi, ega ju? Tulete siia oma endist töökohta tagasi manguma ja isegi nüüd ei suuda te oma jultumust vaos hoida. Ilmselgelt olete

viimasest külaskäigust saadik õppinud vaid ühte – kuidas selle plika suud sulgeda.” „Mine põrgu,” nähvas Valküüria. „Ja isegi selles kukud sa läbi,” ohkas Thurid Gild. Valküürias tormles viha ja tema palgele tõusis puna. Õhetavat nägu nähes lubas Gild väikse ennasttäis naeratuse. „See on ajaraisk,” ütles Leebesurm. „Te ei plaaninud isegi kaaluda meie tagasivõtmist, eks ole?” „Muidugi mitte. Ütlete, et vallandasin teid lahkarvamuse tõttu. Kui lihtsalt see kõlab. Kui süütult. Kui ohutult. On alles ülimalt galantne viis öelda, et kutsusite mind reeturiks.” „Vengeuse heaks nuhkis Pelgupaigas spioon, Thurid, ja meie teame, et see olid sina.” „Niimoodi sa siis veedadki oma pensionipõlve, mis? Kolud välja muinasjutte, et täita auke selles, mida sa nimetad eluks? Ütle mulle, Luuker – kui me juba üksteist sinatame –, oled sa avastanud, mis on sinu tegelik elu mõte? Tapsid juba mehe, kes su pere maha nottis, nii et kättemaks see olla ei saa. Sa juba said selle. Mis see siis on, mis sa arvad? Lunastus kõigi nende jubedate asjade eest, mida oled korda saatnud. Äkki tulid selleks, et ravida kõiki neid haavu, mida oled põhjustanud. Või soovid tagasi tuua kõiki neid, kelle tapsid. Mis on sinu eesmärk, Luuker?”

Enne, kui Leebesurm jõudis vastata, viipas Thurid Gild Valküüria poole. „Kas sa õpetad seda tüdrukut? Koolitad teda omasuguseks? On see tõesti põhjus, miks sa hommikul end tegudele ajad? Aga võib-olla peitub siin üks küsimus, mida sa pole ehk endalt küsinud: tahad sa tõesti, et temast saaks sinusugune? Tahad, et ta elaks nagu sina – soojuse ja läheduseta, ilma armastuseta? Kui arvad, et ma olen reetur, pead pidama mind koletiseks, eks? Külmavereliseks koletiseks. Ometi on mul naine, keda ma jumaldan, ja lapsed, kelle pärast ma muretsen. Mul on tööl suur vastutus, mis koormab mu õlgu igal hetkel, igal päeval. Nii et kui külmaverelisel koletisel nagu minul on kõik see, ja sul pole midagi sellist, milline oled siis sina?” Nad lahkusid Pelgupaigast, möödusid vaikides Phil Lynotti vahakujust ja kõndisid autoni. Valküüriale ei meeldinud, kui Leebesurm vaikis. See tähendas tavaliselt halba. Nende auto juures seisis mees pruuni kräsupea ja mitmepäevase habemetüükaga. Valküüria kortsutas kulmu ja püüdis meenutada, kas mees oli seal ka hetk varem. „Leebesurm,” ütles mees. „Arvasingi, et leian su siit.”

Leebesurm noogutas talle. „Emmett Pistrik – pole ammu näinud. Luba tutvustada Valküüria Kaini. Valküüria, Pistrik on ka Teleportija.” Pistrik oli lisaks ka mees, kes ilmselgelt viisakustega ei tegelenud. „Kes selle taga on? Kes tapab Teleportijaid?” „Me ei tea.” „Noh, miks te siis ei tea?” nähvas ta. „Kas sa pole mitte see suur detektiiv? Kas nad ei räägi mitte nii?” „Ma ei tööta Pelgupaiga heaks,” vastas Leebesurm. „Mul pole ametlikku luba.” „Ja kellel on? Sest ma ütlen sulle kohe praegu, mina selle idioodist Risti juurde ei lähe. Ma ei usalda oma elu sellise hoolde. Kuule, me ei pruugi teineteisele meeldida. Me pole iial üksteise seltskonda nautinud, aga ma vajan sinu abi või olen järgmine neist.” Leebesurm osutas seina poole ja nad kõndisid kolmekesi sinnapoole. Sel moel said nad vestelda ilma, et neid nähtaks. „On sul õrna aimugi, kes võiks olla mõrvade taga?” küsis Leebesurm. Pistrik katsus silmanähtavalt rahuneda. „Ei. Üritan alatasa mõelda, mida keegi võidaks, kui meid kõiki maha lööb. Ma pole midagi leidnud. Mul pole isegi suvalisi paranoilisi vandenõuteooriaid, millele toetuda.”

„Oled sa märganud, et keegi vaatab või jälitab sind?” „Ei, ja ma olen tõesti otsinud. Leebesurm, olen surmväsinud. Telepordin iga mõne tunni järel mujale. Ma pole päevade kaupa maganud.” „Me saame sind kaitsta.” Pistrik naeris kibedalt. „Ära solvu, aga ei saa. Kui sina saad mind kaitsta, jõuab ka tapja minuni. Mul on omapäi parem võimalus, aga ma ei saa igavesti põgeneda.” Ta kõhkles. „Ma kuulsin Cameronist.” „Jah.” „Ta oli hea mees. Meist parim.” „On üks võimalus tapja lagedale meelitamiseks.” „Las ma arvan. Sa tahad, et oleksin söödaks? Tahad, et istuksin paigal ja laseksin tal enda juurde tulla. Ja siis kargad välja ja päästad kõik. Vabandust, mul pole kombeks istuda ja surma oodata.” „See on meie parim võimalus.” „Unusta ära.” „Siis pead meid aitama. Isegi teades, et nende elu oli ohus, lasid Cameron Valev ja teised end lõdvaks. Nad tundsid tapjat, Emmett, ja sina tõenäoliselt tunned teda ka.” „Mida sa räägid? Et ma ei saa oma sõpru usaldada?”

„Ma ütlen, et sa ei saa usaldada kedagi peale Valküüria ja minu.” „Ja miks ma peaks sind usaldama?” Leebesurm ohkas. „Sest sul pole sõna otseses mõttes ühtegi teist valikut.” „Kas on kedagi, keda tunnevad kõik Teleportijad?” küsis Valküüria. „Kedagi, kelle juures oleks sinu arust ohutu.” Pistrik mõtles sekundi. „Pelgupaiga ametnikud. Võibolla käputäis sortse, aga kedagi ei torka pähe. Teleportijad ei kipu olema kuigi populaarsed – oled äkki kuulnud. Meie sotsiaalsed võrgustikud pole just eriti suured.” „Oled leidnud uusi sõpru?” küsis Leebesurm. „Uusi tuttavaid?” „Ei, ei ole. Noh, välja arvatud see poiss.” Leebesurm kallutas pea viltu. „Poiss?” „See teine Teleportija.” „Arvasin, et sina oled viimane Teleportija.” „Ei, hiljuti ilmus välja üks seitsmeteistkümneaastane inglise poiss. Renn on ta nimi. Fletcher Renn. Pole väljaõpet, pole distsipliini, pole aimugi, millega ta tegeleb – hirmus tüütus. Oota, sa siis arvad, et tema ongi tapja?” „Ei tea,” pomises Leebesurm. „Kas tapja või tapja järgmine ohver. Kus ta peatub?”

„Võib olla ükskõik kus. Läksime paar kuud tagasi Cameroniga tema juurde rääkima. Pakkusime talle, et õpetame teda. See nipsakas väike junn naeris meile näkku. Ta on üks nendest haruldastest sortsidest. Looduslik anne, maagia sõrmeotstes. Nagu öeldud – tal on väge, kuid mitte väljaõpet. Kahtlen, kas ta oskab üldse korraga teleportida kaugemale kui paar kilomeetrit.” „Ta ei kõla tapja moodi. Aga see tähendab, et poiss on kusagil üksi ja tal pole toimuvast aimugi.” „Arvan, et ta on endiselt Iirimaal,” ütles Pistrik. „Ta mühatas midagi sellest, et kavatseb mõneks ajaks siia jääda ja me peaks ta rahule jätma. Tal pole väidetavasti kedagi vaja. Tüüpiline teismeline.” Pistrik heitis kiire pilgu Valküüria poole. „Ärge pange pahaks.” „Valküüria pole üheski mõttes tüüpiline,” ütles Leebesurm enne, kui tüdruk vastata jõudis. „Me otsime ta üles. Kui näed teda enne, saada ta meie juurde.” „Ma kahtlen, kas ta mind kuulab, aga hea küll.” „Kuidas me sinuga vajadusel ühendust võtame?” „Ei võtagi. Tulen iga paari päeva tagant uurima, kuidas läheb. See kõik mööduks palju kiiremini, kui võtaksid juurdluse üle. Mina ei usalda Risti ja mina ei usalda Thurid Gildi. Sa saad hr Õnnisega hästi läbi, eks ole? Äkki annad

talle edasi ühe sõnumi. Ütle lihtsalt, et päris paljud meist toetaks teda uue Peamaagina, kui tal on huvi. Ta peab vaid oma jah-sõna andma.” „Sa ei räägi ometi paleepöördest.” „Kui Pelgupaiga ratastele tagasi tõstmiseks on vaja revolutsiooni, Leebesurm, siis me teeme seda.” „Vähe drastiline poleks või. Aga ma annan su sõnumi edasi.” „Tänan.” „Muud pole? Sulle ei turgata pähe midagi muud, mis meid edasi viiks? Ükskõik kui pisike või tähtsusetu asi.” „Pole muud, Leebesurm. Ma ei tea, miks ja kuidas teised Teleportijad tapeti. Meid on erakordselt raske mõrvata. Samal hetkel, kui tunneme, et midagi on valesti, kaome siit. Kuni möödunud kuuni suutsin välja mõelda vaid ühe tapetud Teleportija, ja seegi juhtus viiskümmend aastat tagasi.” „Ah soo?” küsis ootamatult huvitunud Leebesurm. „Ja kes see oli?” „Troop Kessel. Ma vaevu tundsin teda.” „Kes ta mõrvas?” küsis Valküüria. „Keegi ei tea. Ta ütles kolleegile, et läheb Glendaloughi1 1

Glendalough [glendalohh] on Ida-Iirimaal asuv org

orgu ja enam ei nähtud teda iialgi. Nad avastasid Ülemjärve järve äärest ta verd, kuid keha ei leitudki.” „Kas Kesseli mõrval võiks olla midagi pistmist praeguste juhtumitega?” Pistrik kortsutas kulmu. „Ma ei mõista, miks peaks. Kui keegi tahab Teleportijaid surnutena näha, pole suurt mõtet esimese mõrva ja ülejäänute vahel viiskümmend aastat oodata.” „Samas,” ütles Leebesurm, „on see võib-olla koht, kust alustada.” „Teie olete detektiivid,” kehitas Pistrik õlgu, „mitte mina.” „Sa Tanitat tunned, eks?” „Tanita Tasast? Jah. Mis siis.” „Kui vajad Londonis olles kedagi oma seljatagust kaitsma, võid teda usaldada. See võib olla su ainus võimalus sõba silmale saada.” „Mõtlen sellele. Veel nõuandeid?” „Püsi elus,” ütles Leebesurm ja Pistrik haihtus.

3 SEE ESIMENE SUUDLUS

ui nad Haggardisse jõudsid, oli kell peaaegu kümme. Sume valgustus maalis väikelinna \qVI^IQL PqO][MS[ WZIVïQS[ >QPUI[IR][ MQ

kõndinud kedagi, mistõttu sai Valküüria oma istmel end vabalt välja sirutada. See oli tavaliselt Bentley juures ainus probleem – seda autot oli raske mitte märgata. Vähemalt polnud see tibukollast värvi. Nad lähenesid kaile. Kuus kuud varem sööstis Valküüria sellelt vette, kannul kari Nakatunuid – inimesi, kes olid moondumas vampiirideks. Ta viis nad hukatusse, sest

nende liigile osutus soolase vee alla neelamine surmavaks. Nende ahastavad valukarjed, mis segunesid enne kõrist rebenemist raevuga, olid Valküüria meenutustes liigagi eredad. Otsekui oleks kõik toimunud eile. Bentley peatus ja Valküüria astus välja. Oli külm, seepärast ta ei jokutanud. Ta ruttas maja küljele ja lasi oma kätel läbi õhu hõljuda. Ümbritsevas kergelt piirjooni kombates vajutas ta järsult alla. Õhk tema ümber tormas mööda ja ta tõusis. Seda oli võimalik teha ka paremini – kasutada õhku enda kandmiseks, mitte pelgalt lennutamiseks. Ent tema õppetunnid Leebesurma juures polnud selle tasemeni veel jõudnud. Ta haaras aknaplekist ning vinnas end üles, avas siis akna ja hüppas oma tuppa. Tema peegelpilt istus laua taga ja tegi usinalt kodutöid – see oli osa tema tööst jätkata Valküüria „surelikku” elu Stephanie Edgleyna. „Tere,” ütles peegelpilt pilku tõstes. „Midagi uut?” küsis Valküüria mantlit seljast libistas ja musta kostüümi tavariiete vastu vahetades. „Lõuna oli hiline,” vastas peegelpilt. „Koolis lükati prantsuse keele test edasi, sest pool klassi peitis end riidekappidesse. Saime tagasi matatöö tulemused – sul oli B. Alan ja Cathy läksid lahku.”

„Muserdav.” Uksele lähenesid sammud. Peegelpilt viskus põrandale ja roomas voodi alla. „Steph?” See oli Valküüria ema. Pr Edgley kasutas loomulikult oma tütre sünnipärast nime, mitte Valküüriat. Viimase võttis tüdruk kasutusele Leebesurmaga liitudes. Samal ajal uksele koputades astus pr Edgley sisse. Ta hoidis käevangus pesukorvi. „Imelik. Võiksin vanduda, et kuulsin hääli.” „Ma rääkisin veidi omaette,” sõnas Valküüria ja naeratas lootuses, et see mõjub piisavalt eneseteadliku kohmetusena. Ema asetas voodile puhta pesulaari. „Esimene märk hullusest, eks ole.” „Issi räägib kogu aeg omaette.” „Noh, ainult seepärast, et keegi teine teda ju ei kuula.” Ema lahkus toast. Valküüria torkas jalad päevinäinud ketsidesse, jättis hetkeks peegelpildi voodi alla ning avas köögis külmiku. Tüdruk ohkas taibates, et piimapakk on tühi. Ta kõht korises pakki taaskasutuskotti visates. „Emps,” hüüdis ta, „piim on otsas.” „On alles laisad lüpsilehmad,” pomises ema sisenedes. „Kodutöö tehtud?” Valküüriale meenusid õpikud lauanurgal ja ta õlad

vajusid längu. „Ei,” ütles ta pahuralt. „Aga ma olen mata jaoks liiga näljane. Kas meil midagi süüa on?” Ema vaatas uurivalt tema poole. „Sa sõid hiiglasliku lõunaportsu.” Peegelpilt sõi hiiglasliku portsu. Valküüria oli terve päeva jooksul söönud vaid paar vanillikreemiga saiakest. „Mul on kõht ikka veel tühi,” sõnas ta vaikselt. „Mina arvan, et sa üritad lihtsalt matat edasi lükata.” „Kas meil mingeid ülejääke pole?” „Hea küll, nüüd ma tean, et sa lõõbid. Ülejäägid meie majas, kui isa on kodus? Seda päeva pole mu silmad veel näinud. Kui vajad kodutöödes abi, anna aga teada.” Ema kõndis taas välja ja Valküüria põrnitses hommikuhelvestega kaussi edasi. Sisse astus isa. Ta kontrollis, et neid pealt ei kuulataks ning hiilis tütre juurde. „Steph, mul on su abi vaja.” „Meil pole piima.” „On alles laisad lehmad. Ühesõnaga, laupäeval on minu ja ema pulma-aastapäev. Oleksin pidanud seda kõike juba mitu nädalat tagasi tegema, aga mulle on jäänud vaid homne päev ja reede, et emale midagi läbimõeldut ja ilusat kinkida. Mida ma ostma peaksin?” „Ausalt? Arvan, et ta hindaks väga uut piimapakki.”

„Tundub, et piima toob talle alati piimamees,” ütles isa kibedalt. „Kuidas ma saaksin sellega võistelda? Issand, ta sõidab ju piimaautoga. Piimaautoga. Nii et, ei. Pean talle midagi muud ostma. Mida siis?” „Kuidas oleks, ma ei tea, ehetega. Näiteks kaelakeega või midagi? Või kõrvarõngastega.” „Kaelakee on hea mõte,” pomises isa. „Ja tal on tõesti kõrvad. Aga ma juba ostsin talle eelmisel aastal ehteid. Ja üle-eelmisel.” „Noh, aga mis sa enne seda ostsid?” Isa kõhkles. „Mingit... kindlat tüüpi riideeseme... ma olen unustanud. Nagunii riided ei sobi, sest ostan alati vale suuruse ja siis ta solvub või satub masendusse. Võibolla võiksin osta kübara. Tal on sinu arust ju normaalse suurusega pea, eks? Või ilusa salli. Või mingid kindad.” Valküüria noogutas. „Miski ei ütle „head pulmaaastapäeva” paremini kui üks tubli paar käpikuid.” Isa vaatas teda. „See oli pahur nali. Sa oled pahur.” „Ma olen näljane.” „Sa just sõid. Kuidas koolis üldse läks? Juhtus ka midagi huvitavat?” „Alan ja Cathy läksid lahku.” „Kas peaksin kumbagi neist teadma?”

„Mitte eriti.” „Nojah, hea küll siis.” Isa silmad ahenesid. „Ja sina? Sul on mingeid... romansse, millest ma peaksin teadma.” „Ei. Mitte ühtegi.” „Noh, tore. Suurepärane. Poiste jaoks jääb küllalt aega [QQ[ S]Q SWTTMLïQ[\ TIPS]L RI V]VVIS[ PISSIL º Valküüria naeratas. „Mul on heameel, et sul on minu jaoks nii ambitsioonikad unistused.” „Ma olen siiski Q[IÅO]]Z 6WP II[\IXqM^ISQVOQ\]['º „Äkki veedate nädalalõpu mujal. Käite Pariisis või midagi. Võid homme reserveerida ja laupäeval minna.” „Oh, see on küll hea mõte. See on tõesti hea mõte. Sina peaks muidugi Beryli juurde jääma. Sulle see sobiks?” Vale lipsas kergesti välja. „Jah.” Isa suudles ta laupa. „Sa oled maailma parim tütar.” „Issi?” „Jah, kullake.” „Sa tead, et armastan sind nii väga?” „Jah.” „Kas sa tooksid piima?” „Ei.” „Aga ma armastan sind.” „Ja mina armastan sind. Kuid mitte piisavalt, et piima

tuua. Söö röstsaia.” Isa lahkus köögist ja Valküüria ohkas ärritunult. Ta hakkas röstsaia valmistama, ent neil oli ka sai otsa saanud. Seetõttu võttis ta paar burgerikuklit ja libistas need röstrisse. Kui saiad välja vupsasid, kattis ta need mikrolaineahjus kuumaks aetud konservubadega ja viis taldriku üles tuppa. Ta sulges enda järel ukse. „Okei,” ütles Valküüria taldrikut lauale asetades, „võid peeglisse tagasi minna.” Peegelpilt libistas end voodi alt välja ja tõusis püsti. „Mõned kodused ülesanded jäid veel teha.” „Teen ise. On need rasked? Vahet pole. Teen need ise ära. Midagi juhtus veel või?” „Gary Price suudles mind.” Valküüria jõllitas teda. „Mida?” „Gary Price suudles mind.” „Mis mõttes? Et nagu suudles-suudles või.” „Jah.” Viha tekitas tahtmise karjuda, kuid Valküüria hoidis häält vaiksena. „Miks ta oleks pidanud seda tegema?” „Sa meeldid talle.” „Aga tema mulle ei meeldi.” „Meeldib küll.”

„Sa poleks pidanud teda suudlema!” „Miks?” „Sest mina oleks pidanud teda suudlema!” Peegelpilt põrnitses teda ilmetult. „Sa oled endast väljas. Kas seepärast, et sind polnud su esimese suudluse juures?” „Ei,” nähvas Valküüria vastu. Peegelpilt ohkas ja Valküüria heitis talle kiire pilgu. „Mis see oli?” „Mis oli mis?” „Sa ohkasid, nagu oleksid ärritunud.” „Ohkasin või?” „Jah, ohkasid küll. Sul ei tohiks olla ärritusvõimet. Sul pole tundeid. Sa pole päris inimene.” „Ma ei mäleta ohkamist. Vabandust, kui see juhtus.” Valküüria avas riidekapi, et peegelpildile peeglit näidata. „Olen valmis oma elu jätkama,” ütles ta. Peegelpilt noogutas ja astus läbi. See seisis peegeldatud ruumis ning ootas kannatlikult. Valküüria põrnitses seda hetke ja puudutas siis peeglit. Mälestused ründasid teda, uputasid ta mõistust, sättisid end tema enda mälestuste kõrvale, seadsid end mugavalt sisse. Ta seisis koolis riidekappide juures ja rääkis kellegagi...

Ei, peegelpilt rääkis kellegagi... Ei, see oli ikka tema, see oli Valküüria. Ta vestles paari tüdrukuga ja Gary kõndis nende juurde. Poiss lausus midagi, mille peale kõik naersid ja tüdrukud kõndisid lobisedes minema. Valküüria mäletas, et seisis seal Garyga kahekesi. Ta mäletas poisi naeratust ja ta naeratas vastu. Ja kui poiss nõjatus tema suudlemiseks lähemale, lubas Valküüria sellel juhtuda. Aga see oligi kõik. Õrn mälestus sellest asjast, sellest teost, kuid polnud mälestust tundest. Polnud liblikaid kõhus või närvilisust või õnnetunnet. Ta ei suutnudki sellest midagi meenutada, sest seda ei saatnud emotsioonid. Peegelpilt polnud võimeline emotsioone tundma. Valküüria silmad ahenesid. Tema esimene suudlus ja teda ennast polnud isegi kohal. Ta jättis oad röstsaiale, sest näljatunne haihtus. Ta hakkas sorima läbi ülejäänud mälestusi, lapates neid läbi kuni kõige värskemateni. Ta mäletas, kuidas nägi iseennast aknast sisse ronimas. Ta mäletas voodi alla lipsamist ja seal ootamist ning käsu peale välja ronimist. Ta mäletas oma sõnu iseendale, et Gary Price suudles teda. Ta mäletas sellele eelnenud nendevahelist tüli. Ta mäletas sellele järgnenud sõnu: „Sa oled endast väljas.

Kas seepärast, et sind polnud su esimese suudluse juures?” Ja sellele järgnenud kiiret nähvamist: „Ei.” Ja siis tundus korraks, nagu valgus oleks tuhmunud ning ta ütles: „Ma ei mäleta ohkamist. Vabandust, kui see nii juhtus.” Valküüria kortsutas kulmu. Taas üks lünk. Neid esines harva ja need ei kestnud kunagi kauem kui paar sekundit, ent need olid olemas. See algas siis, kui peegelpilt mitu kuud tagasi Valküüria asemel tapeti. Võib-olla sai see kuidagi kannatada viisil, mida nad polnud Leebesurmaga ette näinud. Ta ei tahtnud aga sellest vabaneda ega ka asendada. See oli neil päevil veenvam kui kunagi varem. Kui Valküüria pidi muretsema vaid vigase mälu pärast, polnud see tema arust liiga kõrge hind, mida maksta.

4 MERINÕID

itsad teed siuglesid madudena ja mõlemal pool kasvasid kõige kõrgemad puud, mida Valküüria oli iial näinud. Aeg-ajalt esines

selles reas katkestusi ja ta nägi, kui kaugele üles nad olid juba jõudnud. Mäed olid imeilusad ja õhk karge. Puhas. Nad jõudsid Glendaloughi veidi enne kümmet. Nad tulid sinna selleks, et kõnelda kellegagi, kes võis näha pealt Teleportija mõrva viiskümmend aastat tagasi. Valküüria virises külma pärast. Kuigi Leebesurma kinnitusel ei pidanud ta kaasa tulema, polnud võimalustki, et Valküüria

selle retke vahele jätab. Ta polnud ju iial isegi näinud mõnda merinõida. Leebesurm parkis Bentley ära ja ülejäänud tee nad kõndisid. Leebesurm kandis tumesinist ülikonda, eest lahtist mantlit ja madalale lauba kohale tõmmatud kaabut. Tal olid ees päikeseprillid. Alalõua ümber mässitud sall varjas kolba luiseid näojooni mööduvate matkajate ning turistide eest. Valküüria oli taas riietunud liigagi keha ümber tõmmatud mustadesse riietesse. Nad jõudsid Ülemjärve juurde. Veesilm mõjus nii, nagu oleks keegi alla küünitanud ja hiiglasliku peotäie metsa üles kaevanud ning seejärel täitis vihm augu vedelkristalliga. Järv oli tohutu ja sirutus kaugema kaldani, kus tõusid taas mäed. Nad kõndisid vee ja puude vahel, kuni leidsid samblaga kaetud kännu. Leebesurm kükitas ja torkas kinnastatud käe kännujalamil olnud õõnsusesse. Valküüria piilus samal ajal ringi veendumaks, et keegi neid ei näe. Ent lähedal polnud kedagi. Oli ohutu. Luukere-detektiiv õngitses kännust välja tibatillukese, pöidlaotsapikkuse hõbekellukese, ajas end sirgu ja helistas seda.

Valküüria kergitas kulmu. „Arvad, et ta kuulis.” „Kahtlemata,” noogutas Leebesurm kaabut ja salli ära võttes. „Pole just vali hääl, mis? Mina vaevu kuulsin seda ja ma seisan kohe su kõrval. Oleks arvanud, et ühe merinõia kutsumiseks peaks kell olema suur. Selline, mis teeb kõmm. See oli pigem kilks kui kõmm.” „Tõsi, ei avaldanud erilist muljet.” Valküüria vaatas järvele. „Pole märkigi. Ilmselt tunneb piinlikkust, et kelluke on nii äbarik. Missugune merinõid elab üldse järves?” „Me saame vist kohe teada,” pomises Leebesurm, kui veepind hakkas pöörlema ja sealt kerkis kuivetunud vanamoor. Räbalatesse riietatud eidel olid pikad kõhetud käsivarred ja juuksed, mida ei saanud eristada nendesse põimunud vesiväätidest. Vanamuti nina oli kongus ja silmad õõnsad ning jalgade asemel paistis tal olevat vee alla jäänud kalasaba. Valküüria arust meenutas ta eriti vana, eriti koledat merineitsit. „Kes tülitab mind?” küsis merinõid uppujat meenutaval häälel. „Mina,” ütles Leebesurm. „Mu nimi on Luuker

Leebesurm.” „See pole sinu nimi,” ütles merinõid. „See on nimi, mille ma endale võtsin,” vastas Leebesurm. „Samamoodi nagu kolleeg mu kõrval võttis oma nimeks Valküüria Kain.” Merinõid vangutas peaaegu kurvalt pead. „Muudate nimed nii võimsaks,” nentis ta. „Liiga palju teie jõust peitub nimedes. Kunagi väga ammu loovutasin mina oma nime Sügavikule. Vaadake nüüd mind ja vastake ausalt: kas olete iial näinud sellist õnne kui see?” Valküüria vaatas teda – vääte, kortse ja mõru ilmet – ning pidas paremaks selles vestluses mitte osaleda. Kui oli selge, et kumbki ei kavatsenud vastata, jätkas merinõid ise. „Miks te mind tülitasite?” „Otsime vastuseid,” vastas Leebesurm. „Miski teie tegudest ei loe,” poetas merinõid neile. „Lõpuks upub kõik ja hulbib minema.” „Otsime veidike konkreetsemaid vastuseid. Eile tapeti üks sorts Cameron Valev.” „Kuival maal?” „Jah.” „See mind ei huvita.” „Juhtum võib olla seotud ühe mõrvaga viiskümmend

aastat tagasi. See pandi toime siinsamas, selle järve ääres. Kui ohver jõudis teile midagi enne surma öelda, kui teate ükskõik mida tema või ta tapja kohta, peame sellest kuulma.” „Tahate teada teiste saladusi?” „Peame teadma.” „Plika pole lausunud sõnagi pärast seda, kui ma veest välja tulin,” ütles merinõid tähelepanu Valküüriale pöörates, „ometi vadistas ta enne seda küll, vaevu hinge tõmmates. Kas enam pole midagi öelda, plikanatt?” „Tere,” ütles Valküüria. „Sõnad kanduvad vee all kaugele. Sinu sõnad mu kellukese kohta levivad kaugele. Sulle ei meeldi see?” „Ee,” ütles Valküüria. „See on ilus. Ilus kelluke.” „See on sama vana kui mina. Ja mina olen kaugelt liiga vana, et ilu veel minuni ulatuks. Kord olin ma imeilus. Mu kellukese hääl on endiselt ilus.” „See heliseb kenasti,” nõustus Valküüria. „Isegi kui see on pisut tilluke.” Merinõid õõtsus edasi-tagasi ja paljastas veidi rohkem oma hiiglaslikust kalasabast või mis iganes see oli. Eit naaldus ettepoole, kuni seisis Valküüriast vaid käepikkuse kaugusel. Ta haises roiskunud kala järele.

„Tahaksid uppuda?” huvitus ta. „Ei,” ütles Valküüria. „Ei, tänan.” Merinõid kortsutas kulmu. „Mida sa siis tahad?” Leebesurm astus nende vahele. „Mõrvatud mees, viiskümmend aastat tagasi.” Merinõid kallutas end varasemasse asendisse ja jätkas õõtsumist. Valküüria mõtiskles omaette, kui suur osa temast oli üldse kala. See meenutas pigem mao- kui kalakeha. „Sinu küsimused ei huvita mind karvavõrdki,” ütles nõid. „Sinu otsing vastuste järele ei oma tähtsust. Kui tahad surnud mehelt midagi teada saada, küsi temalt ise.” Nõid viipas käega ja veepinnale tema kõrval kerkisid inimjäänused. Mädast ja kontidest koosneva olendi riided sulandusid allesjäänud naharäbalatesse ning võtsid sama määrdunud mudapruuni tooni. Laip tõusis veest nii, et vaid labajalad jäid väikeste, hakitud lainete varju. Tema käed rippusid lõdvalt külgedel, silmad avanesid ja suust voogas vett. „Aidake mind,” halises ta. Merinõid ärritus. „Nemad ei saa sind aidata, korjus. Nad tulid küsimusi esitama.” „Miks sul meie abi vaja läheb?” uuris Leebesurm. „Ma tahan koju,” poetas korjus tasaselt. „Sa oled kodus,” segas nõid vahele.

Mehe jäänused raputasid pead. „Ma tahan, et mind maha maetaks. Ma tahan, et mind ümbritseks muld. Ma tahan puhata kuivas.” „Kahju küll,” ütles merinõid. „Kui aitad meid,” sõnas Leebesurm jäänustele, „siis vaatame, mida teha annab. Nõus?” Korjus noogutas. „Vastan kõigile teie küsimustele.” „Oled Troop Kessel, Teleportija?” „Olen.” „Tulime siia põhjusel, et viimase kuu jooksul on tapetud neli Teleportijat. Esineb võimalus, olgu see nii habras kui tahes, et need mõrvad seonduvad kuidagi sinu omaga. Kuidas sind mõrvati?” „Noaga, see löödi mulle selga.” Valküüria kergitas kulmu. Ülejäänud Teleportijad tapeti täpselt samal moel. Äkki tõesti esines mõrvade vahel seos. „Kes su tappis?” uuris Leebesurm. „Batu. Nii ta oma nimeks ütles.” „Miks ta sind tappis?” nõudis Leebesurm. „Olin vist õpetlane,” selgitas surnud mees. „Igiammusel ajal aeti Nägudeta Jumalad siit reaalsusest välja. Ja kuigi mul polnud mingit soovi näha nende tagasitulekut, see mehaanika nende pagenduse taga – see maagia, teooria...

See oli mõistatus ja selle lahendamine muutus mu kinnisideeks. Surin oma uudishimu ja pimeda usalduse pärast. Uskusin, et inimesed on loomult head, mõistlikud ja väärikad. Selgus, et Batu polnud ükski neist. Ta tappis mind, sest teadsin, kuidas leida asja, mida ta ihaldas. Kui olin talle sellest rääkinud, pidi ta oma saladust kaitsma.” „Mida ta siis ihaldas?” „Väravat,” ütles põrm. „Väravat, mis lubab Nägudeta Jumalatel tagasi tulla.” Viivuks püsis pinev vaikus. Valküüria mõistis, et oli tõmmanud hinge, kuid polnud seda veel valla päästnud. Ta sundis end taas hingama. „Selline värav on siis olemas?” küsis Leebesurm. Ta rääkis aeglaselt ja ettevaatlikult. Justkui oleks saadav vastus koer, keda ta ei taha tülitada. Ta kõlas lausa murelikult. „On, kuid mina mõtlesin vaid välja, kuidas seda leida – mul ei avanenudki võimalust teooriat katsetada. Sein meie reaalsuste vahel on aja jooksul nõrgenenud. Nende pimedus ja kurjus on läbi veritsenud. Piisavalt võimas Sensitiiv peaks suutma otsida meie maailma jõujoontes kõige nõrgema koha. Just seal värav avaneks.” „Miks siis Nägudeta Jumalad pole juba läbi murdnud?” küsis Valküüria.

„Vaja on kahte asja,” ütles korjus neile. „Esimene on kitsendiankur ehk objekt, mille nähtamatu niit ühendab seda reaalsust teisega. Just see niit hoiab väravat igavesti sulgumast. Kuid ankur on kasutu, kui pole kedagi, kes värava lahti suruks ja seda suudab ainult Teleportija.” Valküüria kortsutas kulmu. „Aga kõik Teleportijad tapetakse.” Leebesurm vaatas tema poole. „Järelikult viitab see millele?” „Ma ei tea. See pole loogiline. Kui just... Ma ei tea, kui just tapja ei taha, et Nägudeta Jumalad tagasi tuleks. Seetõttu ta notibki kõik Teleportijad maha veendumaks, et nad ei saa iial seda väravat avada.” „Mis tähendaks?” „Mis tähendaks seda, et võib-olla pole ta üldse paha – võib-olla on ta väga haige mõtlemisega kangelane.” Leebesurm vaikis ja noogutas korjusele. „Aitäh. Tegid maailmale väga suure teene.” „Ja nüüd aitate mind?” „Just nii.” Merinõid naeris. „Siit järvest ei lahku sa iial, korjus.” Leebesurm vaatas teda. „Mida sa vastukaubaks tahad?” Nõid kõverdas põlglikult huuli. „Ma ei taha midagi.

Mees kuulub mulle. See järv on tema surmapaik. Selle vesi on ta juba enda omaks kuulutanud.” „Peab leiduma ju midagi, mida soovid. Midagi, mida saaksime vastu anda.” „Ma ei taha midagi, mida teil on pakkuda. Ma olen järveneitsi. Mind pole võimalik ahvatleda.” „Sa ei ole järveneitsi,” torkas Valküüria vahele. „Sa oled merinõid.” Nõia silmad ahenesid. „Kui ma olin noorem, olin ma järve…” „Ei huvita,” katkestas Valküüria teda. „Võib-olla olid kunagi imeilus, aga nüüd oled sa kole vana kalanaine.” „Ära kutsu esile mu viha, plika.” „Mul pole kavatsust su viha isegi puudutada, aga surnud meheta me ei lahku. Nii et anna ta siia või asjad lähevad su jaoks halvaks.” „Niisiis sa ikkagi soovid uppuda,” lõrises nõid ja sööstis ettepoole. Silmapilk haarasid ta luised käed kõvasti Valküüria õlgadest. Ta tõmbas tagasi ja Valküüria lendas kõrgele õhku ning hüples nagu kaltsunukk. Tüdruk prantsatas vette ja kadus lainete alla. Ta väänles ja nägi läbi mullide, et merinõia pikk, maokujuline keha lõppes sabaga. Siis tõmbus see keha kerra ja nõid kõrgus tema kohal, silmad laiad ja võidukad.

Eit krahmas Valküüriast uuesti kinni ja hoidis teda vee all. Valküüria üritas talle virutada, kuid vees liikus ta rusikas liiga aeglaselt. Nõid naeris. Järv täitis ta suud ja voolas kurgust alla ning esmakordselt märkas Valküüria moori kaela mõlemal küljel lõpuseid. Valküüria kopsud juba põlesid. Tal polnud eelnevalt mahti sügavalt sisse hingata. Tüdruk ründas nõia silmi ja üritas neid torkida, kuid luised sõrmed sulgusid ta randmete ümber. Nõid oli liiga tugev vastane. Ja siis liikus midagi nende kõrval ning Valküüria nägi Leebesurma. Detektiiv sööstis läbi vee nagu torpeedo. Ta jõudis nende juurde enne, kui nõid üldse taipas, kui lähedal ta on. Vanamoor üritas küünistada, ent Leebesurm haaras Valküüria vabast randmest ning tõmbas tüdruku eemale. Ta liibus tihedalt Leebesurma vastu ja tundis, kuidas vesi nende ees lõhenes ning tagant tõukas. Eit jälitas neid, keha lainetamas ja nägu maruvihane. Ta jõudis lähedale, küünitas nende järele, ent Leebesurm tõmbus kõrvale ja viis nad järve sogastesse sügavikesse. Nad rullusid, muutsid suunda, läksid tagasi ja möödusid otse nõia kõrvalt ning too karjus oma raevu põgenevatesse mullidesse. Järvepõhi oli kohe nende all ja tuli üha lähemale.

Valküüria oleks võinud käe välja sirutada ja puudutada kivikesi ja setteid ja liiva. Siis lõi Leebesurm jalgadega takka. Nad paiskusid veest välja, tõusid kõrgele õhku ja langesid nüüd tagasi puuvõrade poole. Kostis kriisatus ja merinõid purskas nende taga mäslevatest lainetest. Vanaeit haaras Leebesurmast, kõhnad käed ümber luukere vöökoha mässitud, ja tiris teda tagasi vette. Valküüria kukkus ja haaras puuoksast. Ta ei jõudnud kinni hoida. Tüdruk räntsatas oiates maha ja oli vaevu teadlik sellest, et pindudest lõhestatud käed veritsesid. Ta ägas ja liigutas veidi pead, et näha järve. Ta ei silmanud Leebesurma ega nõida. Vee värelus vaibus ja hääbus juba, justkui üritaks järv peita pinna all toimuvat. Valküüria rullis end kõhuli, tumedad juuksed silme ees rippumas ja ajas end aeglaselt üles. Oma käsi nähes manas ta näole valuliku grimassi. Korjus seisis ikka veel vees seal, kuhu nad ta jätsid. Laip kartis ilmselt, et nõid tuleb tagasi ning võtab selle, mis tema arust talle kuulub. Valküüria hakkas liikuma. Korjus aitas neid ja nad lubasid teha vastuteene. Ta jooksis järvekaldal aeg-ajalt libisedes ning astus vahel veevoogudele lähemale, kui talle oleks meeldinud. Sellest

hoolimata ei sööstnud nõid tema poole, ei haaranud teda veest. Leebesurm tõenäoliselt peksis teda praegu jalgadega siniseks. Vähemalt ta lootis, et see oli nii. Ta jõudis hingeldades korjuse juurde ja hoidis käsi kehast eemal, sest need kipitasid hullupööra. „Hei,” kamandas ta. „Tule välja.” Surnu raputas pead. „Ma ei suuda ise liikuda. Olen veetnud viiskümmend aastat siin järvepõhjas. Arvan, et ma isegi ei mäleta, kuidas liikuda.” „Sellisel juhul tulen mina sulle järele.” „Aitäh,” ütles korjus. Valküüria astus järve. Siin oli vesi rahulik. Polnud märkigi merinõiast – see tähendas, et Leebesurm hoidis teda tegevuses või varitses ta Valküüriat, kuni too piisavalt lähedale astub. Valküüria sumas põlvini ja seejärel reiteni vette. Kui vesi ulatus puusadeni, viskus ta ettepoole ja hakkas ujuma. Seni läks kõik hästi. Seni ei haaranud temast ükski käsi, mis tõmbaks ta vee alla. Ta jõudis korjuseni ja vaatas tema poole üles. „Kuidas ma su alla saan?” „Pole aimugi,” vastas too. Valküüria hingas sisse ja pistis pea vee alla. Korjus ei

seisnud millegi peal. Tundus, nagu hoiaks järv ise teda püsti. Valküüria tõusis pinnale ja sirutas käe välja, et teda alla tirida. Samal hetkel, kui ta mehe nahka puutus, lõpetas järv korjuse püsti hoidmise. Mees lärtsatas vette. „Vabandust,” ütles ta. „Pole hullu,” vastas Valküüria ja pani käsivarre ta lõua alla. Tüdruk võitles sooviga üle keha väriseda, kui ta käsi liibus vastu jäist, plekilist ihu. Valküüria ujus tagasi maa poole, meest kaasa tõmmates. Ta jalad puutusid põhja. Valküüria hoidis korjust kaenla alt ja hakkas teda välja tirima. „Aitäh selle eest,” ütles mees. „Võlgnesime selle sulle.” „Seal järves on kohutav olla.” „Küll leiame sulle ilusa kuiva haua, ära muretse.” Korjusel õnnestus pead keerata ja tema poole vaadata. „Kui Nägudeta Jumalad tagasi tulevad, on selle maailmaga lõpp. Palun luba mulle, et peatate nad.” Valküüria naeratas. „Pahade tõkestamine ongi meie töö.” Samal hetkel, kui mehe jalad maad puudutasid, kaldus ta pea rinnale. Ta ei öelnud enam midagi – nüüd oli mees jällegi laip.

Valküüria lohistas teda edasi, kuni nad jõudsid järvest kaugemale. Siis asetas ta mehe väga ettevaatlikult maha. Ta oli läbimärg, tal oli kohutavalt külm, ta käed olid katki ja kipitasid, tal oli sõrmeküünte all muda ja surnu ihu ning ta pidi pesema oma juukseid nii ruttu, kui see oli üldse võimalik. Midagi toimus järve keskel. Valküüria vaatas lähemalt ja nägi värelust. See levis kiiresti, kui miski pinnale tungis. Leebesurm tõusis veest üles, kuni seisis veepinnal. Ta jalutas üle järve, kaks kätt taskus, justkui bussi oodates. Kalda lähedale jõudes aeglustas ta sammu ja astus siis kuivale maale. „Noh, sellega on nüüd ühel pool.” Ta viipas käega. Vesi kerkis ta riietelt ja need kuivasid silmapilkselt. Valküüria põrnitses teda torssis näoga. „Mulle pole sa ikka veel seda õpetanud.” Leebesurm korjas kaabu maast üles ja pühkis pori maha. „Sina oled see, kes nõuab, et tule ja õhuga manipuleerimise õppetunnid on veetundidest tähtsamad. Sa ei saa ju süüdistada mind, kui sa meenutad uppunud rotti, eks ole?” „Küll ma hakkama saan,” ütles Valküüria pahuralt. „Kuidas nõial läheb?” Leebesurm kehitas õlgu. „Küllap kahetseb elus tehtud

valesid valikuid. Näen, et päästsid laiba.” „Jah. Ta on surnud.” „Seda laipadega tavaliselt juhtub.” „Ma mõtlen seda, et ta ei räägi enam.” „Siis pole jäänud muud, kui austada tema soove. Viime ta autosse, üritame meeleheitlikult möödujatele mitte silma alla sattuda ja sõidame temaga Dublinisse.” Valküüria noogutas ja hammustas huulde. „Mida? Mis lahti?” küsis Leebesurm. „Noh, ma ei taha kõlada nii, nagu mul poleks mingit austust, aga üsna imelik on istuda autos surnud mehega.” „Sa ikka mõistad, et minagi olen surnud mehe jäänused?” „Nojah, aga... sina ei lehka.” „See on meelitav tähelepanek. Ära muretse, me topime ta pagasiruumi. Nii, kas haarad kätest või jalgadest.” „Jalgadest.” Leebesurm tõstis korjuse kaenla alt üles. Valküüria võttis mehe pahkluudest, hiivas ning parem jalg kukkus küljest. „Võid seda ise kanda,” ütles Leebesurm muiates.

Pikoprint on Eesti esimene roheline raamatukirjastus, mis loodi 2014. aastal eesmärgiga rikastada laste-ja noorteraamatute valikut, inspireerida lapsi lugema ja varakult iseseisvat lugemisharjumust kujundama. Kõik meie väljaanded on valminud keskkonnasõbralikult. Hoolime järeltulevast põlvkonnast ning tahame, et meie jalajälg keskkonnale oleks võimalikult väike. Kõik meie raamatud trükitakse vaid FSC tunnusega paberile, mis tähistab, et paber on toodetud metsamajandmise viisil, mis säilitab metsade elurikkuse, produktiivsuse ja looduslikud protsessid. Leia meid Facebookis:

OSTA RAAMAT:

RAHVA RAAMAT

APOLLO