DEREK LANDY - Detektiiv Luuker Leebesur 5: Maine Möll by Pikoprint

„Enne seda, kui ta kirjutas lastejutu maitsekalt riides detektiiv-luukerest, pani DEREK LANDY kirja ühe zombi-filmi stsenaariumi ja mõrvapõneviku, kus kõik saavad surma. Kenpo karate musta vöö omanikuna on ta õpetanud lugematutele lastele enesekaitset, lootes luua mudilaste armeed. Ta usub kindlameelselt, et nad ootavad tema üleskutset astuda ta vaenlaste vastu (tal pole tegelikult vaenlasi, aga eeldab, et varem või hiljem ilmuvad nad välja). Derek elab Dublini äärelinnas ja kirjutab oma lühikest biograafiat kaanele ise seepärast, et nii saab ta lõpuks ometi viidata iseendale kolmandas isikus, mõjumata ülbe või segasena.”

MAINE MOLL

Originaali tiitel: Skulduggery Pleasant: Mortal Coil Derek Landy HarperCollins Children’s Books © Derek Landy 2010 Derek Landy assert the moral right to be identified as the author of this work. Kaaneillustratsioonid: Tom Percival Kaanelayout: © HarperCollinsPublishers Ltd 2011 ISBN 978-9949-583-04-1 (trükis) ISBN 978-9949-583-05-8 (epub) Tõlge eesti keelde © Mario Pulver ja Pikoprint OÜ 2016 Tõlkija: Mario Pulver Toimetaja: Vilve Torn Korrektuur: Sven Saun Kujundaja: Heigo Kütt Kaanekujundaja: Liis Karu

See raamat on uhkusega trükitud keskkonnasõbralikule paberile. Keskkonnasõbraliku metsanduse all mõistetakse FSC® süsteemis sellist metsamajandamise viisi, mis säilitab metsade elurikkuse, produktiivsuse ja looduslikud protsessid. Rohkem informatsiooni vaata www.pikoprint.ee/roheline Trükitud Eestis trükikojas Printon

ee raamat on pühendatud suure vastumeelsusega minu toimetajale Nick Lake’ile, sest ta sunnib mind selleks.

Iseenesest oleks ma tahtnud tänada muu hulgas

ka Gillie Russellit ja Michael Stearnsi, kes sarnaselt Nickiga tervitasid mind palavalt kirjastusmaailmas minu esikraamatu avaldamisega. Kuna Nick on nüüd kahjuks minu ainus toimetaja, ähvardas ta toimetada selle pühenduse loetamatuks ülevärvitud ridade mäsuks, seepärast pühendan raamatu talle ja ainult talle. Isiklikult arvan, et see näitab vapustavat kogust ja

, mis tõestab, et Nick pole muud kui , kellel on

asemel

, aga,

noh, see on vaid minu arvamus. Nii et, palun, Nick. Viimaks ometi pühendab keegi sulle ka raamatu. Loodan, et oled

õnnelik.

(Toimetaja märkus: Nick Lake on väga lahe sell.)

1 PÄRJA ÜLESANNE

ksed paiskusid lahti ja peapreester Auron Tenebrius jalutas ruumi, rüü tema pika ja kiitsaka kogu ümber keerdumas. Temast

paremal oli Vabin, sõnade osas ihnur, kuid hävitavate pilkude osas liigagi helde mees. Tenebriusest vasakul aga Rauge, ilmetu tallalakkuja, kellel oli ebatavaline oskus end oma ülemuse soosingusse vingerdada. Saalomon Pärg oli kõiki kolme viimasel ajal selgelt liiga palju kohanud.

„Kleerik Pärg,” tervitas Tenebrius ja noogutas kõrgilt tema poole. „Teie eminents,” vastas Pärg sügavalt kummardades. „Millele võlgnen selle au?” „Mis sa arvad, miks me siin oleme?” päris Rauge peaaegu irvitades. „Jäid aruandega hiljaks. Sa mõtlesid, et peapreester unustab või, mis? Pead teda täiesti lolliks või?” „Teda ma lolliks ei pea. Ei,” vastas Pärg rahulikult. „Teda saatvate isikute intelligentsuse osas ei ole ma kahjuks kindel.” „Solvang!” kriiskas Rauge. „Kuidas sa julged? Kuidas sa julged peapreestri juuresolekul põlglikku tooni kasutada!” „Aitab,” ohkas Tenebrius, „teie mõlemad. Teie lakkamatu nääklemine paneb mu närvid proovile.” „Mu kõige alandlikumad vabandused,” ütles Rauge kohe. Mees kummardas ja sulges silmad, huuled silma tikkuvate pisarate tõttu vabisemas. Vaimustav esitus – nagu alati. „Jajah,” sõnas Pärg. „Vabandust selle pärast.” „Kleerik

Rauge

üle

pakutud

dramaatilisusest

hoolimata,” ütles Tenebrius, „on tal üpris õige tähelepanek selle kohta, et oled aruandega hiljaks jäänud. Kuidas läheb Valküüria Kainil oma õpingutes?”

„Ta on kiire taibuga,” ütles Pärg. „Vähemalt praktilise külje pealt. Varjumanamises on tal loomulik anne ja iga kord teda kohates näen temas uusi arenguid.” „Ja filosoofilises aspektis?” uuris Vabin. „Mitte nii sujuv areng,” möönis Pärg. „Näib, et teda ei paelu üldse ordu ajalugu või õpetused. Selles suunas võib tema mõtete avamiseks vaja minna kõvemat pingutust.” „Skelett on teda juba meie vastu mürgitanud,” poetas Tenebrius kibedalt. „Kardan, et teil võib õigus olla. Ometi usun, et pingutus on vaeva väärt.” „Ja siiski pole mina selles veel veendunud.” „Asjaolu, et tüdruk õpib kiiresti, ei tähenda veel, et ta on Surmatooja,” sõnas Vabin. „Kleerik Vabin räägib tõtt,” noogutas Tenebrius. Pärg andis endast parima, et mõjuda alandlikuna, ja hoidis oma märkused vaka all. Ta oli otsinud nende lunastajat suurema osa oma elust. Seda, kes maailma selle enda eest päästaks. Pärg teadis suurepäraselt petliku lootuse ja umbteede ohtu – ta oli neid mõlemaid juba küllalt kogenud. Ent Valküüria Kain oli teistsugune. Ta tajus seda. Valküüria Kain oligi tema. „Ta valmistab mulle muret,” ütles Tenebrius. „On

tal potentsiaali? Absoluutselt. Koolitamise ja õppimisega võiks ta meist parim olla. Kuid isegi parimad meist jäävad kaugele sellest, milline peaks olema Surmatooja.” „Jätkan temaga tööd,” sõnas Pärg. „Kahe, võib-olla kolme aastaga tekib meil parem ettekujutus tema võimetest ja suutlikkusest.” „Kolme aastaga?” naeris Tenebrius. „Üsna palju võib juhtuda ka üürikese aja jooksul. Oleme seda ju näinud. Serpin. Vengeus. Põrgu Kaaskond. Kas julgeme riskida kõrvalteele sattumisega ühe vea tõttu? Kuni meie usinalt preili Kaini testime, võib mõni Mevolenti jüngritest oma hullumeelsetes plaanides koguni edukaks osutuda ja Nägudeta Jumalad päriselt tagasi tuua. Mis siis, kui – nagu sa ise kardad, kleerik Pärg – Lord Julm naaseb meie kõikide karistamiseks? Sellisel juhul ei loe meie plaanid tuhkagi. Pole enam maailma, mida päästa.” „Mida siis tema eminents pakub?” küsis Pärg. „Peame teadma, kas raiskame sellega oma aega.” „Sensitiiv,” noogutas Rauge. „Oleme seda varem proovinud,” vaidles Pärg. „Ükski meie selgeltnägijatest ei suuda meile midagi tarka öelda.” „Tuleviku lugemine pole iial olnud Surnumanajate ordu tugevaim külg,” ütles Tenebrius. „Meie Sensitiivid on

ennustamises mõnevõrra puudulikud. Kuid on üks, kellest ma muudkui kuulen. Finbar midagi...” „Finbar Aps,” poetas Pärg. „Aga tema tunneb Valküüriat isiklikult. See tõstataks liigselt küsimusi. Kui ta teda ei tunneks, kahtlen ma isegi siis, kas ta meid üldse meie ettevõtmises aitaks. Nagu ma teile ikka meenutan, ei meeldi me mitte kellelegi.” „Me töötame nende kõigi päästmise nimel!” haugatas Rauge, kuid seekord ei pööranud isegi peapreester talle tähelepanu. „Selgeltnägija aitab meid,” tähendas Tenebrius, „ja pärast ei mäleta ta sellest midagi. Kleerik Pärg, ma tahan, et võtaksid Hingepüüdja ja laseks lahti sinna vangistatud Jäänuse.” Pärja nägu lõtvus. „Teie eminents, Jäänused on ülimalt ohtlikud...” „Oh, ma usaldan su võimet iga olukorraga toime tulla,” sõnas Tenebrius lennuka käeviipega. „Lase sellel too Finbar üle võtta. Ja kui ta näeb tulevikku, kus Valküüria Kain on Surmatooja, ning ka seda, kuidas ta maailma päästab, saame suunata kogu oma energia Kaini potentsiaali realiseerumise kindlustamiseks. Kui ta seda tulevikku ei näe, unustame Kaini ja jätkame oma otsinguid.”

„Aga Jäänuse kasutamine...” „Kui töö tehtud, topi see lihtsalt Hingepüüdjasse tagasi. Mis võiks veel lihtsam olla?”

2 NAERATAV DETEKTIIV

õulud jäid paari päeva kaugusele ja kõigil majadel peale ühe sellel Dublini eeslinna tänaval särasid akendel valgusmängud. Kolm kõige võistlusaltimat

naabrit olid oma väikesed aiad vilkuvaid jõuluvanasid ja hullavaid põhjapõtru täis kuhjanud ning üks idioot mässis koguni oma värava ees olevale laternapostile ümber tulukestega kaabli. Lund polnud, aga öö oli jäine ja pakane klammerdus linnale nagu sädelus. Suur auto, mis rullus tuledeta maja ette seisma, oli 1954. aasta Bentley R-Type Continental – ainult üks 208-st

sellisest. Oivaline auto, millele olid hiljem paigaldatud moodsad, omaniku vajaduste järgi timmitud mugavused. See oli kiire, see oli võimas ja isegi kõige väiksema kõksu korral oleks see laiali lagunenud. Vähemalt niimoodi mehaanik ütles. Ta andis endast parima, kasutas kõiki oma teadmisi ja võimeid, et masin kuristiku äärelt sedavõrd palju kordi tagasi tuua. Kuid järgmine mõlk oleks tema sõnul masinale viimaseks jäänud. Kõik need trikid, mida autoremondilukksepp auto käitamiseks ja tagasi vormi väänamiseks kasutas, vallanduks tagurpidi. Klaas puruneks, metall lõheneks, raam vajuks kokku, rehvid lõhkeks, mootor praguneks... Töömehe sõnul peitus ainus võimalus täielikku ja lootusetut katastroofi vältida veendumuses, et sa poleks kogu selle protsessi ajal autos sees. Luuker Leebesurm väljus esimesena. Ta oli pikk ja kõhn ning kandis tumesinist ülikonda ja musti kindaid. Juuksed pruunid ja lainelised, põsesarnad kõrged, lõug aga nelinurkne. Tema nahk oli pisut vahajas ja silmad ei näinud kuigi hästi pidepunkti leidvat. Ent tema nägu näis kõiki asjaolusid arvestades siiski suhteliselt kobe. Üks tema parimatest. Valküüria Kain astus välja kõrvaluksest. Tüdruk

tõmbas jaki luku külma eest kinni ja liitus välisukse poole kõndiva Leebesurmaga. Valküüria kiikas mehe poole ja nägi naeratust. „Ära tee seda,” ohkas ta. „Ära tee mida?” vastas Leebesurm sellel imeliselt sametisel häälel. „Ära naerata. Inimene, kellega me rääkida tahame, elab erksalt valgustatud tänava ainsas pimedas majas. See pole hea märk.” „Ma ei teadnudki, et ma naeratan,” ütles Leebesurm. Nad peatusid ukse juures. Leebesurm pingutas kõvasti, et oma näojooni nihutada. Ta suu tõmbus alla. „Kas ma naeratan praegu?” „Ei.” „Suurepärane,” ütles ta ja naeratus kargas kohe tagasi. Valküüria ulatas talle kaabu. „Miks sa sellest näost ei loobu? Sul ei ole seda siin vaja?” „Ise räägid mulle, kuidas ma peaksin harjutama,” ütles Leebesurm, ent libistas siiski kinnastatud sõrme särgikrae alla ja toksas rangluudele graveeritud sümboleid. Nägu ja juuksed tõmbusid kolbalt ning jätsid alles kiiskava pealuu. Leebesurm surus kaabu pähe ja lükkas selle kelmikalt viltu. „Parem?” küsis ta.

„Kõvasti.” „Tore.” Ta koputas ja võttis välja revolvri. „Kui keegi küsib, siis oleme hirmuäratavad jõululaulikud.” Ta koputas uuesti ja ümises laulu „Hea kuningas Wenceslas”, kuid keegi ei vastanud ikkagi. Ühtegi tuld ei süttinud. „Veame kihla, et kõik on surnud?” pakkus Valküüria. „Oled sa lihtsalt uskumatult pessimistlik või räägib see sinu sõrmus sulle midagi?” päris Leebesurm. Surnumanaja sõrmus Valküüria käel oli tõepoolest jäine, kuid mitte tavapärasest rohkem. „See ei räägi mulle midagi. Tajun selle läbi surma ainult siis, kui seisan enamvähem laiba kohal.” „Mis on hämmastavalt kasulik võime, pean ütlema. Hoia.” Detektiiv ulatas Valküüriale oma relva ja kükitas alla lukku muukima. Valküüria vaatas ringi, ent neid ei jälginud keegi. „See võib olla lõks,” poetas tüdruk vaikselt. „Väheusutav,” sosistas Leebesurm. „Lõksud on tavaliselt ahvatlevad.” „See võib-olla väga kehv lõks.” „Alati võimalik.”

Lukk klõpsatas lahti. Leebesurm ajas end sirgu, pani muukrauad ära ja võttis revolvri tagasi. „Minulgi on relva vaja,” pomises Valküüria. „Sa oled Elemental, kellel on Surnumanaja sõrmus. Ja sind on koolitanud mitmetes võitluskunstides maailma ühed parimad võitlejad,” osutas Leebesurm. „Olen üsna kindel, et see teeb sinust relva.” „Ma mõtlen relva, mida saab käes hoida. Sul on revolver, Tanital on mõõk... ma tahan endale kaigast.” „Kingin sulle jõuludeks kaika.” Valküüria põrnitses teda pahaselt, kui Leebesurm ust tõukas. See avanes vaikselt, isegi mitte kõhedal kombel vana ukse moodi kääksudes. Esimesena sisenes Leebesurm, Valküüria järgnes talle ja sulges ukse. Kulus hetk enne, kui tüdruku silmad hämarusega harjusid. Leebesurm, kellel polnud nagunii silmi ning seega ka probleemi, ootas enne edasi liikumist, kuni Valküüria talle sõrmega märguandeks õlale koputas. Nad kõndisid läbi elutoa, kus Valküüria teda jälle toksis. Leebesurm vaatas tema poole ja Valküüria osutas oma sõrmusele. See sumises hirmsa külma energiaga, kui ruumis olevast surmast toitus. Nad leidsid esimese laiba sirukil üle diivani. Teine surnukeha kössitas nurgas ja teda ümbritsesid kunagisest

lauast allesjäänud rusud. Leebesurm silmitses mõlemat hoolikalt ja raputas siis Valküüria suunas pead. Kumbki ei olnud otsitav mees. Nad kõndisid kööki. Põrandal lebas näoli kolmas korjus. Kui vennikese kaela poleks kahekorra käänatud, jõllitanuks ta tegelikult lage. Tema käe kõrval lebas kahhelkividele puruks kukkunud pudel ja vänge õllelõhn hõljus endiselt ruumis. Muidu oli esimene korrus laipadest puhas, niisiis läksid nad trepi juurde. Esimene aste kääksatas, mistõttu Leebesurm astus sellelt uuesti maha. Ta mässis käed Valküüria piha ümber ja nad tõusid maapinnalt ning hõljusid ülemisel trepimademel oleva koolnu juurde. See oli looteasendis surnud naine. Seal leidus kolm magamistuba ja üks vannituba. Viimane oli tühi, nagu ka esimene magamistuba. Teise toa seina peal mustasid kõrbejäljed ja aknast rippus pooleldi välja järjekordne surnud naine. Valküüria oletas, et seesama naine vastutaski põletusjälgede eest – ta üritas end kaitsta ja seejärel põgeneda. Kumbki katse ei töötanud. Viimases magamistoas oli keegi elus. Nad kuulatasid, kuidas too üritas riidekapis mitte kõssata. Oli kuulda, kuidas ta nende lähenedes sügavalt hinge tõmbas ja siis

kestis absoluutne vaikus lausa kolmteist sekundit. Vaikus lõppes naeruväärselt valju õhu ahmimisega. Leebesurm tõmbas revolvri kuke vinna. „Tule välja,” käsutas ta. Riidekapp paiskus lahti ja kriiskav hull tormas Valküüria poole. Valküüria lõi ta käe eemale, rabas särgist ja käänas mehe puusale. Vali röögatus muutus kiunatuseks, kui mehike põrandale prantsatas. „Ärge tapke mind,” nuuksus ta seal lamades. „Issand küll, ärge palun tapke mind.” „Kui sa laseksid mul lõpetada,” lausus kergelt ärritunud Leebesurm, „oleksid kuulnud mind ütlemas: „Tule välja, me ei tee sulle viga.” Idioot.” „Ta ilmselt poleks sind idioodiks kutsunud,” ütles Valküüria halisejale. „Anname endast parima, et viisakana näida.” Mees pilgutas pisarates silmi ja vaatas üles. „Te... Te ei kavatse mind tappa?” „Ei, ei kavatse,” sõnas Valküüria õrnalt, „kui sa nina kohe puhtaks pühid.” Mees nuuskas varrukasse ja Valküüria astus eemale. Tüdruk üritas jälestusest mitte värisema hakata. Mees ajas end vaevaliselt püsti.

„Teie olete Luuker Leebesurm,” pakkus ta. „Olen teist kuulnud. Luukere-detektiiv.” „Häid pühi,” noogutas Leebesurm. „See siin on mu partner, Valküüria Kain. Ja sina oled...?” „Mu nimi on Ranajay. Elan siin oma... oma sõpradega. See on nii tore, elada kõigi nende normaalsete inimeste kõrval. Meile tõesti meeldis siin. Mulle ja mu... Mulle ja mu sõpradele...” Näis, et Ranajay kukub taas nuuksuma. Seetõttu lõikas Valküüria ruttu vahele. „Kes seda tegi? Kes need kõik siin maha nottis?” „Mina ei tea. Mingi suur kutt. Hiiglaslik. Kandis maski ja rääkis aktsendiga. Silmad olid punased.” „Mida ta tahtis?” uuris Leebesurm. „Tuli üht mu sõpra otsima.” Valküüria kortsutas kulmu. „Ephraim Tungstenit?” „Jah,” ütles Ranajay. „Kust teie seda teate?” „Temaga tahtsime meiegi vestelda. Usume, et ta hoidis kontakti tapjaga, keda oleme viis kuud jälitanud.” „Davina Marriga, eks? See detektiiv, kes muutus pahaks. Lasi Pelgupaiga õhku? Suur kutt tahtis ka seepärast Ephraimi näha.” „Tead sa, kas Marr on Ephraimiga ühenduses olnud?”

küsis Leebesurm. „Oi, on küll, jajah. Maksis talle võltsdokumendi eest ja korraldas riigist välja saamise. Sellega Ephraim tegelebki. Kui inimesed peavad kaduma, korraldab tema selle ära. Ainult seekord mitte. Kui Ephraim mõistis, millega Marr hakkama sai, ei tahtnud ta selles värgis enam osaleda. See detektiiv Marr tuli pärast Pelgupaiga langemist siia otsima kõike seda, mille eest ta maksis – aga Ephraim oli läinud. Keeras selle koha siin kolm korda pea peale ühe ja sama kuu jooksul, otsis teda. Pole Marri pärast seda rohkem näinud. Ephraimi ka mitte. Me kõik mõtlesime, et on parem, kui temast eemale hoiame. Saate aru? Hirmus palju abi oli sellest küll mu sõprade jaoks.” „Kas ütlesid mõrvarile, kus Ephraim redutab?” Ranajay raputas pead. „Ei pidanudki. Mina teadsin, mida mees teada soovib. Arvan, et see oli ainus põhjus, miks ta mind maha ei löönud. Ephraim rääkis mulle ürgammu, et seadis Marri heaks linnas kolmes kohas valmis paigad, kus naine saaks peatuda. Seda see kutt tahtiski. Teda huvitas ainult see, kus Marr peatub.” „Kas saad meile nendest paikadest rääkida?” „Te otsite selle kuti üles?” küsis Ranajay. „Meie peamine prioriteet on Davina Marr. Aga mees,

kes tappis su sõbrad, jõudis just praegu meie nimekirjas teisele kohale.” „Te peatate ta?” „Kui saame.” „Tapate ta?” „Kui peame.” „Jaa. Jaa, siis ma ütlen teile.”

3 TESSERAKT

a oli hiiglaslik mees. Jämedad lihased paisutasid tema tolmust musta mantlit, kuid vaikne oli ta küll – nii palju pidi naine tunnistama. Nutikas

ka, kui suutis naisele nii lähedale jõuda häiresignaale käivitamata. Ilmselt kruvis need käigu pealt koost, mõtles naine end läbi akna külma õhku lennutades. Võttis selleks aja, tegi õigesti nagu iga korralik palgamõrvar. Muidugi teadis Marr tema isikut. Seda mõõtu tapjad kippusid silma torkama ning ainult üks neist kandis oma armistunud ja moonutatud näo ees metallmaski. See venelane, Tesserakt. Naine prantsatas maha ja kukerpallitas, purunenud klaasikillud tema maandumist saatmas. Ta küünitas jakitaskusse ja leidis päästiku. Naine lükkas pöidlaga kaitseklaasi pealt ja vajutas punast nuppu, päästikut isegi taskust võtmata. Mees asus just praegu seal üleval ja neid

võimalusi oli vaid üks. Kuid suurt kõmakat ei käinud. Naine vaatas üles ja nägi, kuidas mees tema pea kohal aknast välja ronib. Ta oli lõhkeaine kahjutuks teinud. Muidugi. Davina Marr ei vaevunud isegi ropendama. Ta lihtsalt jooksis. Maapind oli hiljutisest vihmast märg ja ta libises poris ning koperdas uuesti jalgele. Kogu see aeg ja vaev, et seda haledat urgast kindlustada – ja kasu ei tuhkagi. Turvameetmed, mille Marr igale võimalikule sissepääsule mahajäetud ehitusplatsil paigaldas, osutusid mõttetuks. Metalltrepile üles seatud lõksud, mille kaudu sai tema praeguseks elupaigaks olnud objektijuhi kontorisse, osutusid veel vähem kui mõttetuks. Suur jõhkard sisenes vaikselt ja ainult puhas õnn lubas Marril õigel ajal pilku tõsta. Ta lidus oma auto juurde. Kui mees oli aga nii hoolikas, nagu ta seda arvas, jõudis ta mootorit ilmselt juba kahjustada. Sel põhjusel pööras Marr vasakule ja jooksis ehitusplatsi idakülge piirava kõrge aia poole. Ta kuulis selja taga kiireid samme ja otsustas mehe kaubakonteinerite rägastikus maha raputada. Kuuvalguseta öö oli liiga pime, et suurt midagi näha. Ta lootis väga, et mehel oli hämaras sama keerukas tegutseda kui temal. Käis kõva klänn ja sellele järgnesid sammud metallil. Mees liikus nüüd tema

kohal üle konteinerite ning kavatses tal tee enne ära lõigata, kui Marr aiani jõuab. Marr pööras tagasi ja soovis, et oleks jõudnud enne hüpet laualt oma relva haarata. Maagia oli muidugi tore, kuid laetud relv su käes andis kindlustunnet rohkem kui miski muu. Marr kükitas ja hiilis edasi, hingamist kontrolli all hoides. Enam ta meest ei kuulnud. Ta kas oli endiselt seal üleval ja ei liikunud. Või oli all poris ja mudas ja pimedas koos temaga. Võib-olla hiilis just praegu tema poole. Marr piilus üle õla, kuid ei näinud muud kui tontlikke varje. Marr üritas meenutada, mis oli Tesserakti valitud valdkonnaks. Mees oli Adept – niipalju ta teadis. Ülejäänud osas jäi tema maagia aga Marrile müstikaks. Naine lootis, et selleks polnud võime näha pimeduses. See oleks muidugi tüüpiline ja sobiks imehästi sellega, kuidas tal nendel viimastel kuudel vedas. Ta ei soovinud ju muud kui koju minna. Issand küll, seda polnud ju palju palutud. Marr oli Bostonist, seal sündinud ja kasvanud ning seal tahtis ta ka surra. Mitte siin, märjal ja mudasel Iirimaal. Marr laskus kõhuli ja roomas läbi kaubaaluste vahel oleva augu. Ta vaatas veel kord selja taha veendumaks, et mees ei sirutanud parajasti ta pahkluu poole, ja kaalus

siis oma valikuid. Need polnud kenad ja neid polnud palju – peitmine polnud nende seas. Viimaks leiaks mees ta üles ja pigem varem kui hiljem. Ta võis proovida uuesti idapoolse aia juurde joosta või minna ringiga lõunas asuva väljapääsuni. Läände suundumine ei tulnud kõne alla, sest seal polnud muud kui aakrite kaupa lagedat maad ilma võimaluseta peituda. Marr ajas end küünarnukkidele püsti. Külm rõskus imbus läbi riiete ja ta vaatas otse ette, põhja poole. Seal leidus veel üks aed, kõrgem kui idaküljel. See oli siiski lähemal ja vähemalt vedeles seal kaubaaluseid ja masinaid, mille taha vajadusel põigata. Ta nihkus ettepoole, praost välja ja tõusis kükakile. Ees oli üksteise peale tõstetud paar tünni. Marr kiirustas nende juurde. Tesseraktist polnud veel märkigi. Kummargil joostes läks ta ümber ühe buldooseri ja tormas siis hullupööra järgmise peidupaiga poole. Võrkaed jäi vahest paarikümne sammu kaugusele. See oli kõrge, umbes nagu maja. Kõrgem kui Marr mäletas, ent ta oli üsna kindel, et suudab sellest üle hüpata. Ta lubas endale hetke, et kadestada luukere-detektiivi ja tolle värskelt avastatud võimet lennata. Küll oleks see praegu marjaks ära kulunud. Marr mõõtis vahemaad ja tunnetas õhuvoolusid.

Ta arvutas kiirelt välja, et aia edukaks ületamiseks läheb vaja hoojooksu. Ta vaatas selja taha veendumaks, et Tesserakt kusagil lähedal ei viibiks. Ta uuris aeglaselt pead keerates hoolikalt ja metoodiliselt oma ümbrust. Naine oli valmis ka kõige pisimat liigutust märkama. Kulus terve sekund mõistmaks, et ta vaatab otse mehe poole, kui too tema suunas tormas. Marr ei suutnud midagi parata – ta kiljatas korra hirmust ja koperdas omaenda jalgade otsa komistades tahapoole. Märjal pinnasel libisedes ja liueldes rügas Marr aia poole. Ta lennutas käed laiali ja ajas peopesad lahti. Ta haaras ning tõukas õhku enda ümber ja vinnas end üles, mudast eemale. Marr polnud isegi poolel teel, kui taipas – ta ei saa üle. Tal õnnestus end kuidagi lähemale manööverdada ja sirutus ettepoole. Sõrmed lipsasid läbi aukude võrgus just siis, kui ta kukkuma hakkas. Naise keha räntsatas vastu võrkaeda ja sõrmed tulitasid. Ta vaatas alla ja nägi meest üles vaatamas. Tema metallmaski taga valitses pahaendeline vaikus. Marr asus ronima vaid oma käte abi kasutades. Ta kiikas alla. Tesserakt ronis talle järele. Pagan, küll see mees oli nobe. Hakkas uuesti sadama ja piisad asusid varsti nägu suskama. Tesserakt vähendas vahet nende vahel häiriva

kiirusega. Mehe pikad käsivarred ulatusid tema omadest kaugemale ja võimsad lihased vinnasid keret tema järel väsimusmärke näitamata. Mis puutus Marri, siis tema musklid juba virisesid ja ülesse jõudes need lausa karjusid. Pigem karjugu nemad kui tema, leidis Marr samas. Tesserakt tema all oli paigale jäänud. Näis, et tema mantel takerdus kuidagimoodi võrkaeda. Marril polnud hetkel aega selle üle kahjurõõmu tunda, kuid ta lubab endale kindlasti tulevikus kahjurõõmsa muige, kui see kõik mööda saab. Ta ronis üle aia ja hindas viivuks, kui kõrgel ta asub. Siis lasi ta aiast lahti. Tänav kihutas tema poole. Naine valmistus parajasti õhu abil oma laskumist aeglustama, kui piilus korraks Tesserakti poole. Samal hetkel nägi ta, et mees ei jäänud kinni, vaid lõikas noaga võret läbi. Sel ajal, kui Marr temast möödus, sirutas mees käe läbi aia ja haaras tal käsivarrest. Naise keha väändus ja jõnksatas. Naine karjatas ning mees hoidis teda hetke, ja lasi siis lahti. Marr kukkus käkaskaela alla tänavale. Tema õlg tabas esimesena kõnniteed ja purunes, seejärel põrutas betooni vastu tema pea. Marr lebas seal ja ootas, et Tesserakt alla hüppaks ning töö lõpule viiks. Siis tuli kiunatades ümbert nurga aga tuttav auto ja Marr kaotas teadvuse.

4 SUUREMAS MASTAABIS

eebesurm pidurdas ja Bentley tegi piruetiga täiusliku peatuse libedal teel. Valküüria lennutas ukse lahti ja kargas välja. Davina Marr lebas

kõnniteel kokkuvajunud hunnikus, mitmed luud ilmselgelt puruks. Üks mees maandus tema taga, üks suur mees metallmaskiga ja Leebesurm ilmus Valküüria kõrvale, revolver käes. „Sina oledki Tesserakt. Oled, eks? Kes sind palkas? Kelle heaks sa töötad?”

Mees, Tesserakt, isegi ei vaadanud tema poole. Tema punased silmad keskendusid üksnes Marrile. Mees liikus naise poole ja Leebesurm astus talle tee peale ette. Tesserakt haaras kohe relva ja väänas selle Leebesurmal käest. Leebesurm rabas suurema mehe küünarnukist ja randmest ning käänas revolvri endale kätte tagasi. „Vii ta autosse!” käsutas Leebesurm. Valküüria haaras Marrist ja asus teda eemale lohistama. Revolvri pärast võideldes lõi Tesserakt esmalt vastu Leebesurma jalga ja too äsas omakorda põlvega Tesserakti reie pihta. Nad koksisid üksteist peaga ja kasutasid võtteid ning vastuvõtteid, mida Valküüria polnud kohanudki. Tüdruk kuulis relva klõpsatust. Kuna maas rüselejate käed lebasid tapariista peal, ei olnud Valküürial olukorrast selget ülevaadet. Viimaks lennutas Tesserakt Leebesurma üle puusa, kuid detektiiv võttis relva endaga kaasa. Leebesurm rullis end püsti ja sihtis Tesseraktile otse rindu. Võitlus tardus. Valküüria tõukas Marri Bentley tagaistmele ja vaatas õigel ajal tagasi. Ta jõudis näha, kuidas Tesserakt rusika ette sirutas ja selle aeglaselt avas. Kuus kuuli kukkus maha. „Seda ma mõtlesin, et kaalus kuidagi vähe,” pomises Leebesurm revolvrit ära pannes.

Valküüria kaalus appiminekut, ent ta polnud sellest Tesseraktist isegi kuulnud. Ta teadis hästi, kui ohtlik oli tormata lahingusse oma vaenlast tundmata. Selle asemel lipsas ta Bentley juhiistmele. Prioriteediks oli Marr ja naise said nad nüüd kätte – pärast kõike seda. Valküüria ei kavatsenud enam tema põgenemisega riskida. Tüdruk lükkas Bentleyl tagasikäigu sisse, nagu oli sada korda Leebesurma juhatuse all teinud, ja väänas rooli. Auto keeras end ümber ning ta pani sisse esimese käigu. Valküüria kihutas võitlusest minema, keeras ümber nurga ja jätkas sõitu. Rohkem liiklust tänaval polnud. Järgmist kurvi võttis Valküüria pisut liiga uljalt, kuid säilitas kontrolli. Miski liigutas tema tahavaatepeeglis ja juba lendaski Leebesurm auto kõrval. Sõber noogutas talle, Valküüria pidurdas ja lipsas tagasi kõrvalistmele. Leebesurm ronis rooli ja nad jätkasid sõitu. Valküüria kortsutas kulmu. „Me ei lähegi tagasi?” „Tesserakti järele?” küsis Leebesurm. „Heldus, ei.” „Aga ta on raudus, eks? Sa alistasid ta?” „Mulle meeldiks mõelda, et alistasin ta moraalses mõttes, sest tema on palgamõrvar ja mina mitte. Aga muus mõttes, ei. Mitte eriti.” Valküüria keeras end istmel ümber ja vaatas selja taha

jäävat pimedat tänavat ning suunas siis taas pilgu ettepoole. „Kes ta on?” „Palgamõrvar, rohkemat ei tea. Tundsin ta ära selle tohutu kogu ja metallmaski järgi. Pole teda iial varem kohanud. See on ilmselt hea. Aga ärme heietame uuest vaenlasest, kelle endale ilmselt täna öösel saime. Heietame hoopis vanast vaenlasest, kes meil tagaistmel kügeleb. Tervist, Davina. Oled arreteeritud mitme mõrvasüüdistuse alusel. Sul on õigust tegelikult mitte kuigi paljule. On sul midagi enda kaitseks öelda?” Marr jäi teadvusetuks. „Imetore,” nentis Leebesurm õnnelikult. Hiberniani kino seisis vana ja uhkena ning veidi hämmeldununa justkui pensionär, kes on oma giidist ja kaaslastest liiga kaugele uidanud. Sellel polnud kohta Dublinis, mis seda ümbritses. Hoonet polnud ümber tehtud ega kohendatud, sellel ei vilkunud mitmel korrusel kahtkümmet ekraani ega toretsenud rivide kaupa näksilette. Küll aga olid seal seintel vanad plakatid, põrandal hargnev vaipkate, üksainus plaksumaisi ja jookide lett ning teatav kopitus, mis ärritas kaua vagusi püsinud allergiaid. See üksik kinolina näitas alati vaid üht – mustvalget pilti

telliskiviseinast, mille ühel küljel asus uks. Aga ekraani taga asusid puhaste valgete seinte ja erksa valgusega koridorid, teadusliku ja müstilise sisustusega ruumid, jumaluse lahkamiseks sobiv surnukuur ja raviosakond, mida Valküüria tavatses murettekitavalt sageli külastada. Kenspeckle Grauss lohistas end sisse hommikumantlis ja tuhvlites, allesjäänud hallid juuksed veidrate nurkade all püsti turritamas. Ta nägi välja pahur, aga ta nägigi alati pahur välja. „Mida teie tahate?” „Tõime sulle patsiendi,” ütles Leebesurm ja noogutas peaga voodil oleva Davina Marri suunas. Kenspeckle põrnitses naise randmete ümber olevaid käeraudu. „Ei tunne teda. Vii kuhugi mujale. Sinu vang, eks ole? Vii ta mõne Pelgupaiga tohtri juurde, aja nemad keset ööd üles.” „Ma ei saa seda teha. See on Davina Marr. Tema on üks Pelgupaiga hävitajatest.” Osa pahurusest lahtus Kenspeckle’i silmades ja selle asendas teatav tülgastunud uudishimu. „Tema siis ongi või? Leidsite ta viimaks üles?” Tohter kõndis lähemale. „Ta on pisut kannatada saanud. Pean tunnistama üllatust, et ta

üldse veel elus on. Hakkad vanusega rohkem inimlikkust ja halastust üles näitama, detektiiv?” „Meie seda talle ei teinud,” sõnas Valküüria. Ta tundis Kenspeckle’i küsimuste alatoonist ebamugavust. „Tegelikult lausa päästsime ta. Marr oleks surnud, kui poleks Leebesurma.” Kenspeckle tõmbas Marril ühe silmalau üles. „Kirjutan selle sinu hea mõju arvele, Valküüria. See ei selgita siiski, miks te pole teda võimude ette viinud. Olete ju jälle Pelgupaiga ametlikud detektiivid või mis?” „Soovime seda vaka all hoida,” vastas Leebesurm. „Asjad on praegu liiga plahvatusohtlikud. Kui ta Raiduritele üle anname, kahtlen ma õiglase kohtuprotsessi saabumises. Nad hukkavad ta kohapeal.” Kenspeckle libistas kätega õrnalt ümber Marri pea. „Nii palju kui mina mäletan, oled sinagi minevikus päris suure hulga süüdlasi hukanud.” „Ma ei tulnud siia teiega vaidlema, professor. Ma ei usu ilma pealgi, et Marr tegutses Pelgupaika hävitades üksi. Kardan, et tema liitlased või ülemused üritavad tappa ta enne, kui Marr neid üles andma hakkab. Olen üsna kindel, et just nemad selle palgamõrvari värbasidki.” „Aa,” venitas Kenspeckle, „nii et su kätt ei peata mitte

halastus – see on hoopis halastamatus suuremas mastaabis.” Leebesurm kallutas pea viltu. „See naine vastutab viiekümne inimese surma eest, kuid seda vastutust jagavad teisedki. Nad kõik maksavad selle eest.” „No nii, et õiglus võib oodata, mis? Sinu vangil on tõsine peavigastus. Jääb minu juurde, kuni tema seisund on ohutu. See peaks võtma vaid mõned tunnid. Maksimaalselt päeva.” „Keegi peaks teda valvama.” „Arvad, et naine kujutab endast ohtu? Ta jääb teadvusetuks, kuni mina ütlen vastupidist.” „Ja kui palgamõrvar teda otsima tuleb?” „Esiteks peab ta teadma, kelle juures naine on. Seejärel seda, kust mind leida. Ja viimaks peab ta mööda pääsema mu kaitsemeetmetest, mille jaoks läheb tal armeed vaja. Jätke mind nüüd rahule. Võtan ühendust, kui ta on küsimustele vastamiseks piisavalt tugev.” Kuna neil polnud enam muud teha, kõndisid nad Bentley juurde tagasi. Valküüria kinnitas turvavöö ja nad sõitsid suurele teele. Leebesurm kasutas taas fassaadi. Traagel Koletu esinduskülg andis talle iga kord tema oma näo, armid maha arvatud. Et Leebesurm polnud senini

välja valinud üht välimust, korraldas Selana asjad nii, et tema fassaad muutus iga kord. Samad põsesarnad, sama lõug, kuid kõik muu oli tuliuus. „Saad mu Gordoni juures maha panna?” küsis Valküüria. Leebesurm kergitas kulmu – see oli uus oskus. „Sa ei taha koju Haggardisse minna?” „Ei, mitte seda. Ma pole lihtsalt Gordoni juures juba ammu käinud ja on peaaegu jõulud. Umbes sel ajal igal aastal käisime seal, kui olin laps. Tema suures majas. Ma armastasin seda osa jõuludest, sest lõpuks ometi rääkis keegi minuga nii, nagu ma oleks isik. Saad ju aru? Täiskasvanu, mitte laps. Seda ma armastasingi tema juures kõige rohkem.” „Ahaa, seal see oligi,” ütles Leebesurm noogutades. „Vabandust?” „Seesama, see oligi. Lugu, mis sa just rääkisid. See väike lõik su elust. See on jõulude juures kõige tüütum. Igaühel on väikseid lugusid selle kohta, mida jõulud nende jaoks tähendavad. Muul aastaajal seda ei kuule. Inimesed ei räägi sulle, mida tähendavad nende jaoks lihavõtted või püha Patricku päev. Aga jõuluajal puistavad kõik südant.” „Vau,” nentis Valküüria. „Ma pole seda varem

märganud, aga sa oled ikka tõeline pahurdaja.” „Ei, ei ole.” „Sa oled tujurikkuja.” „Ma ei ole ei tujurikkuja ega pahurdaja. Mulle meeldivad jõulud sama palju kui kõigile teistele, kuni kõik teised on sama mittesentimentaalsed kui mina.” „Sentimentaalsus on tore.” „Sa vihkad sentimentaalsust.” „Aga mitte jõulude paiku. Jõuluajal on sentimentaalsus täiesti normaalne. See on lubatud. Muidugi mõõdukuse piires. Ma ei taha, et keegi oleks minu lähedal sentimentaalne, tead, aga põhimõtteliselt pole mul mingit probleemi... ee...” „Mida? Mis on?” „Mmm, see fassaad...” Leebesurm kallutas pead ja tema näo vasak pool valgus kolbalt alla nagu sulanud kumm. „Mulle tundub, et miskit läheb väga nihu,” sõnas Valküüria. Leebesurm tundis, kuidas kõrv ta krae vastu laperdab. Ta võttis ühe käega näost kinni ja vinnas selle uuesti üles. Leebesurm rullis selle paksuks voldiks oma laubal ja üritas kõigest hingest silma koopasse tagasi toppida. „See

on kübeke alandav,” pomises ta. „Ütle mulle, palun, kui hakkame millegi pihta põrutama.” „Äkki peaks mina juhtima?” „Ma nägin paar tundi tagasi su juhtimisoskust. Ma ei luba sind enam iial selle auto rooli.” Kamraadi hääl kõlas summutatult, sest huuled libisesid lõuga mööda alla. „Kas ma näen parem välja.” „Oo, kõvasti.” Leebesurm nägi kõva vaeva, et nina omal kohal püsiks. „Nii et ma korjan su Gordoni juurest üles siis, kui see sentimentaalsusesse kukkumine mööda saab? Meil on kohtumine, kui oled juhtumisi unustanud.” „Kuidas saaksingi unustada,” lausus Valküüria kuivalt. „Olen oodanud seda uskumatult igavat kohtumist juba päevade kaupa. Tõesti olen, oh sa poiss, oh sa poiss.” „Näib, et oled avastanud uue sarkasmitaseme,” noogutas Leebesurm. „Muljetavaldav.” „Ja, ei. Sa ei pea mind peale korjama. Lasen Fletcheril läbi hüpata. Kui sa muidugi meelt ei muuda ega otsusta, et ma ei pea sellele uskumatult igavale kohtumisele tulema. Siis võin omaette järele mõelda ja sentimentaalsust kohe tõeliselt oma organismist välja juurida.” „Röövida sinult võimaluse seal viibida? Ma tõesti arvan,

et oleksid üllatanud, kui põnev seal tegelikult on.” „Ma tõesti arvan, et oleksin väga üllatunud.” „Aga me valime ju uut Peamaagi. Tehakse ajalugu, Valküüria.” „Ja kaua sinu arust uus Peamaag kestab? Enne, kui ta kas mõrvatakse või vangistatakse?” „Sa oled nii küünilise suhtumise jaoks liiga noor.” „Ma pole küüniline. Mul on lihtsalt juhtumisi meeles viimased neli aastat. Too mulle üks hea põhjus, miks ma peaks tulema. Üks hea põhjus, miks ma peaks üldse kaugeltki huvituma seal osalemisest.” „Erskin Ravel tuleb ka.” „Ahah. Okei, siis küll.” Leebesurm naeris ja lasi oma näost lahti. Pärast ohtlikku võbelust rahunes see maha ja käitus korralikult – kui mitte arvestada kõrva, mis aeglaselt põse poole nihkus.

5 VALKÜÜRIA DILEMMA

ommikupäike viitsis vaevu end läbi akende upitada, kui Valküüria surnud onu Gordon oma sõrmed kokku pani ja üle nendest

moodustunud tipu tüdruku poole piilus. Elavana tavatses ta seda sageli tugitoolis istudes teha, jalg mugavalt üle põlve – see jättis temast targa ja mõtliku mehe mulje. Nüüd, kus ta oli surnud ega saanud füüsilise maailmaga enam suhestuda, jättis see temast pelgalt mulje kui mehest, kes vajab hädasti tooli.

„Oled niisiis avastanud oma päris nime,” uuris Gordon. „Jah,” vastas Valküüria. „Ja su päris nimi on Darquesse.” „Just.” „Ja Darquesse on see sorts, kellest näevad nägemusi kõik selgeltnägijad – seesama, kes hävitab kord maailma.” „Täpselt.” „Nii et sina hävitad kord maailma.” „Näib nii.” „Ja millal sa selle kõik avastasid?” „Umbes viis kuud tagasi.” „Ja räägid sellest mulle alles nüüd?” „Gordon, kogu see aeg kulus mul maha rahunemiseks. Ma vajan su abi.” Onu hakkas ruumis ringi jalutama. See oli suur tuba, ääristatud raamaturiiulite ja gooti maalidega. Üks õlimaal kujutas poolpaljast Gordonit. Onu keha lainetas pildil musklitest, mida tal polnud eluajal iial olnud. Pilt rippus tohutu kamina kohal ja põrnitses kõiki selle alt möödujaid nagu vägev ja hirmuäratav jumalus. Ehkki maja ja maa selle ümber pärandati Valküüriale, ei suutnud ta endiselt seda maali maha võtta. See oli selleks liiga naljakas. „Sa ikka taipad, mida see sinu jaoks tähendab?” küsis

Gordon, kui tema aeglane tiirutamine teda toanurga poole juhatas. „Sorts, kes teab oma päris nime, omab ligipääsu väele, millest ülejäänud sortsid oskavad ainult unistada.” Onu kujutis kippus hääbuma ja Valküüria köhatas valjult kurgu puhtaks. Gordon peatus, keeras kannapealt ringi ning jalutas tuldud teed tagasi. Kohe muutus onu ka tahkeks. Kajakivi, kus pesitses tema teadvus, istus kohvilaual oma alusel ja kumas rahustava sinise valgusega. „Ma ei hooli sellest üleüldse,” poetas Valküüria. „Nägin üht sellist nägemust, saad aru? Nägin põlevat linna ja vigastatud sõpru ja Darquesse’i – mind – tapmas omaenda vanemaid.” „Tead, oota nüüd. Selle põhjal, mida sa oled mulle Cassandra Pharose nägemuse kohta rääkinud, näivad tulevane sina ja Darquesse olevat kaks eraldiseisvat isikut.” „Seepärast, et ühelgi hetkel ei nähtud mind selles nägemuses iial kellelegi viga tegevat. Me nägime fragmente sellest, mis hakkab juhtuma. Nägime Darquesse’i, mind, kauguses oleva koguna, kes võitles ja tappis ja mõrvas. Ja siis nägime mind, tulevast mind, lähedalt ja kurvana. See oli temast kena, aga kahtlemata on ta peast veidi ohoo. Kuule, mul kulus selle vaatamiseks ja loogiliselt mõtlemiseks mõnda aega, kuid ilmselgelt avastab keegi mu pärisnime ja

kasutab seda minu kontrollimiseks.” „Siis pead oma nime pitseerima,” teatas Gordon. „Sa tead, kuidas seda teha?” „Ei. Ma kirjutan maagiast, aga sa tead suurepäraselt, et mul pole selleks iial annet jagunud. Midagi sellist nagu tõelise nime pitseerimine on teadmine, mida omab ainult teatud tõug sortse.” „Ma ei saa Leebesurmalt küsida,” sõnas Valküüria vaikselt. „Ma ei taha, et tema teaks.” Gordon jäi seisma ja vaatas teda hellalt. „Ta mõistaks, Valküüria. Leebesurm on hirmus palju üle elanud.” „Kui ta nii mõistev on, miks ei luba sa siis ikka veel talle öelda, et oled olemas?” „Noh,” ütles Gordon pepsilt, „see on midagi muud. Asi pole iial olnud temas või kelleski teises. Asi oli alati minus ja mu ebakindluses.” „Mis on sul nüüd ravitud, eks?” Gordon kõhkles. „Teoreetiliselt...” „Nii et sulle sobib, kui räägin Leebesurmale meie korrapärastest vestlustest?” Gordon limpsis huuli. „Ma ei arva, et selleks on praegu täiuslik hetk. Sul on kõvasti asju ette võetud ja ma võin sulle ehk rohkem abiks olla, kui teised ei sega.”

„Sa kardad.” „Ma ei karda, olen ettevaatlik. Ma ei tea, kuidas mu sõbrad reageerivad. Ma pole ju tegelikult Gordon Edgley – olen üksnes tema isiksuse salvestis.” „Aga...?” kergitas Valküüria kulmu. „Aga,” vastas Gordon ruttu, „see ei tähenda, et ma poleks eraldiseisev isik omaenda identiteedi ja väärtusega.” „Väga tubli,” naeratas Valküüria. „Oled selle kallal kõvasti töötanud.” „Mul jääb iseloomu tugevdamiseks piisavalt aega, kui selles pisikeses sinises kristallis istun ja su külaskäike ootan.” „Kas see on sinu peen vihje, et peaksin sagedamini külas käima?” „Ma praktiliselt lõpetan eksistentsi, kui sind siin pole,” ütles Gordon. „Selles pole midagi vihjamisi.” Valküüria telefonis piiksatas korraks alarm. „Fletcher tuleb varsti siia,” ütles ta ning korjas Kajakivi koos alusega üles. „Paneme su parem tagasi.” Gordon järgnes talle, kui Valküüria elutoast välja kõndis ja treppi mööda üles astus. „Täna pärastlõunal toimub suur koosolek, eks?” „Jajah,” põrnitses Valküüria pahaselt. „Isegi pärast juhtunut ja kõige selle juures, mis minu kohal ripub, pean

ikka raiskama aega sellele tobedusele. Leebesurm ütleb, et tähtis on näha, kuidas selline poliitika käib.” „Sul veab,” sõnas Gordon unistavalt. „Oleksin nii väga tahtnud, et mindki kuhugi sellisele kohtumisele kutsutaks. Kui veel elus olin.” „Seal vatrab kari inimesi sellest, kuidas me seame üles uue Pelgupaiga. Millega saan mina sinna panustada?” „Ma ei tea. Üleüldise pahuruse õhkkonnaga?” „No seda võin teha küll.” Nad läksid töötuppa. Selle asemel, et minna aga peidetud ukseavast salaruumi, kus onu hoidis kõige väärtuslikumaid esemeid oma kollektsioonis, kõndis Gordon väikese raamaturiiuli juurde akna kõrval. „Ja kuidas Fletcheril tänapäeval läheb?” „Ta on äge.” „On ta su vanematega kohtunud?” Valküüria kortsutas kulmu. „Ei. Ja ei kohtugi.” „Sa arvad, et nad ei kiidaks heaks?” küsis Gordon raamatuid uurides. „Arvan, et nad küsiks kohe igasuguseid kohmetust tekitavaid küsimusi. Ja neile ei meeldiks asjaolu, et mu poiss on minust vanem.” „Tema on kaheksateist, sina kuusteist,” ütles Gordon.

„See pole drastiliselt suur vahe.” „Kui pean neile ütlema, küll ma ütlen. Praegu vastutab Leebesurm selle eest, et esitada kõiki piinlikkust esile kutsuvaid küsimusi, mida mu vanemad võiks üldse küsida. Nii et ära muretse.” „Siin,” ütles Gordon ja osutas õhukesele kaustikule. „Siin on juhised ühe naise juurde, kes võib sind aidata.” „Tema võib mu nime pitseerida?” „Mitte tema isiklikult, aga ta teab kedagi, kes võib seda teha.” „Kes ta on?” „See „kes” pole oluline. „Mis” aga küll. Ta on mardus.” „Tõsiselt räägid või?” „Enamik marduseid on kahjutud,” ütles Gordon. „Pakuvad teenust, muud ei midagi.” „Mis teenust?” „Kui kuuled marduse hala, on see hoiatus, et sured varsti. Ma pole selle teenuse poolt pakutavas hüves kindel, aga teenus on see kahtlemata. Kakskümmend neli tundi pärast selle kuulmist tuleb Dullahan sulle järele.” „Mis asi on Dullahan?” „Peata ratsanik, kes teenib mardust.” „Peata?”

„Just.” „Tõsiselt?” „Jah.” „Nii et tal pole pead?” „Seda peata reeglina tähendab, jah.” „Üldse pole pead?” „Sa oled selle peata värgi külge ikka kõvasti kinni jäänud, mis?” „See on juba totter, isegi meiesuguste jaoks.” „Ometi veedad sa oma päevad elusa luukerega.” „Vähemalt on Leebesurmal pea.” „Tõsi.” „Tal on isegi üks varuks.” „Kas võiks nüüd edasi minna?” „Jah. Vabandust. Jätka.” „Tänan. Dullahan sõidab manalavankriga, mida näed alles siis, kui see on juba su kõrval. Ta pole kuigi sõbralik poiss.” „Ilmselt seepärast, et tal pole pead.” „Sellel võib olla midagi sellega pistmist.” „Nii et see mardus,” uuris Valküüria, „on ta üks kahjututest või kahjulikest?” „Vot seda mina ei tea. Mardused on ka parimal juhul

üks omaette hoidev kamp. Kui ta aga pole sind nähes kuigi meelitatud, siis...” „Jah?” „Soovitan käed kõrvadele panna, kui ta suu lahti teeb.” Valküüria silmitses teda. „Või nii. Aitäh soovituse eest.” „Millal sa plaanid talle läheneda?” „Varsti vist. Noh, nii varsti kui võimalik. Tahaks sellega ühele poole saada. Ma arvan, et ma... Täna öösel.” „Tõesti?” „Jah. Ma pean, Gordon. Kui seda edasi lükkan, ei tee ma seda iialgi. Leian Leebesurmale mingi ettekäände. Ta ei tunne minust puudust.” „Valküüria, nii palju kui mina tean, on nime pitseerimine üks suur protseduur. Pead seda ette võttes kindel olema, et see on parim variant.” „Ma lähengi kindlustunnet saama. Mäletad, kui Dusk mind hammustas? Ta maitses mu veres midagi, mis märgistas mind erilisena. Arvan, see maitse seostus kuidagi Darquesse’iga. Niisiis otsin veel ühe eksperdi arvamuse.” Gordon kortsutas kulmu. „Sa otsid kedagi, kes maitseks su...? Aa, saan aru. Räägid temast.” „Caelan saaks öelda mulle, mida Dusk tajus. Kui see on halb, ei vaja ma enam tõendeid ega surkimist. Siis tean, et

pean seda tegema.” „Jajah,” nõustus Gordon leebelt. Valküüria noogutas ja tundis ebameeldivat segu ärevusest ja ebakindlusest. Ta jättis Kajakivi salaruumi ja võttis riiulilt kaustiku. Tüdruk lappas lehti, kuni jõudis märkmeteni marduse kohta. Ta toppis kaustiku jakitaskusse ja läks alla elutuppa. Telefon piiksus uuesti ja hetk hiljem ilmus Fletcher Renn kamina kõrvale. Blondid juuksed turris, huuled alati valmis suudlema või muigama, üks käsi selja taga, teise pöial teksade rihma-aasas. „Ma olen vapustav,” teatas ta. Valküüria ohkas. „Oled või?” „Kas sa ei vaata mind teinekord ja ei mõtle: issand, küll ta on vapustav. Ei või? Mina küll, kogu aeg. Ma muidugi mõtlen, et sina oled ka vapustav.” „Tänud.” „Sul on imearmsad tumedad silmad ja imearmsad mustad juuksed ja su nägu on kena ja nii. Ja mulle hullult meeldib, kuidas sa musta riietud, ja mulle meeldivad need uued riided.” „See on jakk, Fletch.” „Mulle meeldib su uus jakk,” kinnitas noormees. „Traagel tegi tõeliselt imearmsa jaki.” Ta muigas.

„Sina näid küll täiesti ärkvel olevat,” nentis Valküüria. „Sa pole kunagi hommikul sellisel kellaajal täiesti ärkvel.” „Tegin uurimistööd. Ega sina pole ainus, kellele meeldib raamatuid lugeda, tead. Väidetavalt pidi mu vägi suurenema, kui ma veidi tööd teen – niisiis mõtlesin seda proovida. Mulle räägiti, et Itaalias olevat mingi raamat, mille on kirjutanud kuulus Teleportija. Nüüd on ta loomulikult surnud. Sellest raamatust võiks mulle tõeliselt abi olla, seepärast käisin seal ja sain selle kätte.” „Tubli.” „Ainult et see on täiega itaalia keeles, seepärast jätsin selle riiulile ja käisin Austraalias jäätist toomas.” Fletcher tõmbas teise käe selja tagant välja ja hoidis käes – jäätisetorbikut. „Tõin sulle ühe.” „Fletcher, praegu on talv.” „Austraalias mitte.” „Meie pole Austraalias.” „Ma viin su viieks minutiks Sydneysse. Sa võid seal jäätist süüa, kuni päikeseloojangut vaatame. Ja siis tuleme siinse hädaoru juurde tagasi.” Valküüria ohkas. „Su vägi läheb sinuga küll raisku.” „Mu vägi on ülikõva. Kõik tahavad, et neil oleks mu vägi.”

„Mina mitte. Mulle täitsa meeldib, et suudan inimesi endast pelgalt õhu liigutamisega eemale lennutada.” „Noh, iga mittevägivaldne inimene tahaks, et neil oleks mu vägi. Mis sa sellest arvad?” Valküüria kortsutas kulmu. „Ma ei ole vägivaldne inimene.” „Sa kütad iga päev kellelegi lõuga.” „Mitte iga päev.” „Val, sa tead, et minu arust oled sa äge. Ja minu arust oled sa kõige lahedam beib, keda olen iial kohanud. Ja kõige ilusam pliks – aga sa satud jõhkralt paljudesse kaklustesse. Olgem ausad, sa elad vägivaldset elu.” Valküüria tahtis protestida, ent talle ei karanud pähe ühtegi vastulauset. Fletcher tõmbas jäätise tagasi ja kukkus seda hoopis ise limpsima, olles eelneva vestluse juba unustanud. Valküüria vaatas kella ja sundis end praegusesse hetkesse tagasi. „Sa mulle midagi jõuludeks kingid?” küsis Fletcher järgnevaks. Valküüria avastas, et muigab kõigest hoolimata. „Jah. Sina vaata ette, et sa mulle midagi kingiks.” Fletcher kehitas õlgu. „Muidugi kingin.” „Olgu parem uskumatult lahe.” „Muidugi on. Kuule, järgmisel aastal samal ajal on sul

veel keegi, kellele kingitusi osta. Millal su empsil ametlik aeg on?” „Veebruari keskel. Sa tead, et mul palutakse imikut hoida, eks? Kuidas ma seda teen?” „Las peegelpilt tegeleb sellega.” „Ma ei jäta imikut peegelpildi kätte. Segane oled või? Aga ma isegi ei tea, kuidas titte hoida. Neil on nii suured pead. Kas beebide pead pole mitte ebanormaalselt suured? Ma pole kindel, et minust saab üldse hea vanem õde. Loodan, et see plika pole minusse. Tahan, et temal vähemalt oleks sõpru.” „Sul on ju sõpru.” „Mulle meeldiks, kui tal oleks sõpru, kes pole temast sadu aastaid vanemad.” „Sa ikka taipad, et sa viitad muudkui imikule kui tüdrukule?” „Olen või? Ju siis. Ma ei tea. Lihtsalt tundub, nagu tuleks tüdruk.” „Mis sa arvad, kas tal on võluvõimeid?” „Leebesurm ütleb, et see on võimalik. Muidugi ei tähenda see, et ta iial maagia avastab. Võta kas või mu nõod.” „Aa, kurikuulsad Toksilised Kaksikud.”

„Nemad põlvnevad viimasest Iidsest samamoodi nagu mina, aga me ei saa kunagi teada, kas nad oskavad maagiat. Nemad ei tea ju, et maagia on üldse olemas.” „Kui sa ei taha, et su õde oleks segatud sinu hullumeelsesse ellu, ära lihtsalt räägi talle. Ja kahekümne viie aasta pärast vaatab tema sind ja ütleb: „Hei, õde, mis valemiga meie täpselt sama vanad oleme?” Siis ütled talle, et maagia aeglustab vananemist või?” „Ma ilmselt ütlen talle, et mu loomulik ilu annab mulle igavesti noore välimuse. Ta on mu väike õde – usub nagunii kõike, mida talle kokku jahvatan.” „Kui aus olla, Val, meeldib mulle väga fakt, et see juhtub. Pärast seda, kui saad väikese õe või venna, kes sinu poole alt üles vaatab ja sind vajab, mõtleksid ehk hetke järele enne, kui ohtlikesse olukordadesse tormad.” „Ma mõtlengi.” „Ja siis tormad ikkagi.” „Ometi sisaldub selles järelemõtlemine.” Fletcher naeratas. „Ma vahel lihtsalt muretsen su pärast.” „Su hoolivus on liigutav.” „Sa ei võta mind isegi karvavõrdki tõsiselt, eks?” „Ma ei saa sind tõsiselt võtta, Fletch. Sul on nina peal

jäätisetilk. Pealegi oleme seda vestlust tuhat korda pidanud – see ei takista mul tegemast seda, mida pean tegema.” Fletcher lõpetas jäätise ja pühkis näo puhtaks. „Tahad kindlameelselt kangelast mängida?” küsis ta vaikselt. Valküüria suudles teda ega vastanud. Muidugi Fletcher eksis. Asi polnud selles, et ta sooviks olla kangelane – enam mitte. Asi oli lihtsalt selles, et ta üritas mitte saada kurikaelaks.

6 UUS MESSIAS

iilida selja taha inimesele, kes näeb tulevikku ette, pole sugugi nii võimatu ülesanne, nagu paljud arvavad. Esiteks on tulevik muutlik.

Detailid nihkuvad, tingimused moonduvad ja kuni universum üritab seada end mingi kas või hädise tasakaalu järgi joonde, on hetkeks võimalik kasutada ära võimalust. Nipp peitub selles, et tuleb olla pidev destabiliseeriv mõju maailmas, mis ei taha tõesti muud, kui et see rahule jäetaks. Saalomon Pärg uskus kaljukindlalt, et oskab olla just selline destabiliseeriv mõju. Jättes paljud oma otsused

juhuse hooleks, lähenes ta juba kolm korda tätoveerimissalongile ja kõndis pärast mündi loopimist edasi. Neljas mündivise viis ta aga ukse juurde ja sundis kitsast trepist üles ronima, must kott ühes, jalutuskepp teises käes. Tema kohalt ei tulnud ainsatki heli. Ei mingit tätoveerija nõela vingumist. Ei mingit lobisemist, naeru ega kiljatusi. Ta peaaegu et tajus teda ootavat lõksu, kuid see ei aeglustanud tema sammu. Üleval trepimademel keeras ta end ja kõndis ukseavast sisse. Just siis ründas teda kõhetu Poguesi T-särgiga mees ühe padjaga. Kuna see polnud maailma surmavaim relv, põrkas padi Pärja õlalt pehmelt tagasi ja kõhetu mees andis mööda lidumiseks endast parima. Pärg pillas jalutuskepi ja püüdis mehe kinni. Ta heitis vennikese vastu tooli, mis jättis mulje, nagu kuuluks see hambakirurgi kabinetti. Kõhetu mees kukkus kohmakalt üle selle. „Finbar Aps,” nentis Pärg ja asetas musta koti läheduses asuvale lauale. „Võin kutsuda sind Finbariks? Eeldan, et tead, kes ma olen.” Finbar kargas jalule, käed ette sirutatud, sõrmed jäigad. „Tean, ja peaksin sind hoiatama, mees. Sa ei saa mind võita. Olen seda võitlust juba näinud ja tean iga sinu liigutust.” Varjud keerdusid ümber Pärja jalutuskepi ja tõstsid

selle põrandalt üles tema ootavasse kätte. Finbar noogutas. „Teadsin, et seda teed.” Pärg kõndis ümber tooli. Finbar liikus vastassuunas. Pärg pöördus ja läks teisele poole, Finbar samuti. Pärg ohkas. „See on naeruv…” „Naeruväärne!” segas Finbar ruttu vahele. „Nägid? Olen selle kohtumise juba läbi elanud. Kõnni parem minema, kutt, säästad hulga valu.” „Kui sa oled seda võitlust näinud ja kui sa teadsid täpselt, millal saabun, miks sa mind siis padjaga ründasid?” Finbar kõhkles. „Ma... ma mängin sinuga, vot nii. Lüüa sind padjaga, mitte mu vägevate rusikatega kestab nagu kauem. See pikendab su agooniat. Nagu veega piinamine, ainult et patjadega. Padjapiin.” „See ei kõla kuigi valulikult.” „No ma pole veel sellele nime välja mõelnud.” „Oled siis koolitatud võitleja?” „Oh jaa.” „Sa veidi kõhn pole või? Peaaegu et alatoitumuses.” „Välimus võib olla nagu petlik, mees. Kõige tugevam lihas inimkehas on aju.” „Selge, kuni sa mind oma ajuga ei löö, pole mul tarvis karta.”

Finbar sööstis järsku ukse poole. Pärg astus talle järele ning virutas kepiga talle tagant vastu jalgu. Finbar mürtsatas vastu seina. „Ai,” oigas ta. Pärg haaras temast kinni, lohistas mehe tagasi ning heitis hambaarsti tooli. „Millal sul esmakordselt nägemus tuli, et ma külastan sind?” „Eile õhtul,” ägas Finbar. „Ja mis sa siis tegid?” „Saatsin Sharoni ja jõmpsika minema. Mõtlesin nendega koos minna, aga nägemus muutus – ja sa ei pidanud tulema.” „Ent paar minutit tagasi...” Ta noogutas. „Tuli järgmine. Ütles mulle, et sa tuled trepist üles. Ainsaks relvaks oli mul padi.” „Mida tehniliselt relvaks ei loeta.” Finbar põrnitses. „Tõeline meister võib kõik relvaks muuta.” „Aga sina pole tõeline virtuoos, Finbar.” Pärg sorkis teda kepiga ja sundis maha istuma. „Kas su nägemus ütles sulle, miks ma sind vaatama tulen?” „Ma nii kaugele tegelikult ei jõudnud.” „Ma vajan sinult teenet. Uuri Valküüria Kaini tulevikku

ja räägi mulle, mida sa näed.” „Miks sa lihtsalt temalt otse ei küsi?” „Mul on vaja enamat kui seda, mida oled juba näinud. Tahan, et vaataksid hoolikamalt.” „Ei saa,” raputas Finbar pead. „Ma ei tee seda. Val on mu sõber. Piina palju tahad.” „Sa lubad?” Ta kahvatus. „Ma mõtlesin piltlikult.” Pärg naeratas ja varjud hiilisid tooli mööda üles. Need mässisid end Finbari käsivarte ja jalgade ümber enne, kui too jõudis rabelema hakata. Pärg läks laualt musta kotti tooma. „Kõik on hästi. Ma tean suurepäraselt, et ilmselt on sedasorti sõbra reetmiseks palju enamat tarvis. Seepärast võtan sinult selle valiku.” Pärg tõmbas kotist kivikoorikusse varjunud klaaskera. Finbar taipas kiirelt, et ei saa oma köidikuid murda. Seega ta rahunes. „Meelitad mind mingi lumise kristallkuuliga või? See on veidi... solvav, sa ei arva või?” „See pole sulle.” Nüüd nägi Finbar keras keerlevat pimedust ja tema nägu lõtvus ning hääl hakkas murduma. „See on Hingepüüdja.” „Jah, seda küll. Ja selle elanikuks on Jäänus, kes põhjustas kõigile mõned kuud tagasi nii palju pahandust. Seesama

pisike sell, kes võttis üle Kenspeckle Graussi, kes omakorda parandas ära Hävingumootori, mis purustas Pelgupaiga. Pole just kuigi kena Jäänus.” Finbar niisutas keelega närviliselt huuli. „Sa ei saa seda minusse panna. Sa ei saa, mees. Ei, kuule. See asi on, see on kuri, eks? Kui see on minu sees, siis see valetab sulle. Ütleb sulle, mida iganes sa tahad selle arust kuulda.” „See ütleb mulle, mida ma tahan teada, Finbar. See pole päris sama asi.” „Oo, kuule, ära tee seda, palun.” Mees oli nutma puhkemas. „Ma võtan kohe pärast seda selle sinust välja,” kinnitas Pärg. „Sul kaob teadvus ära, sa ei mäleta midagi.” „Ma ei taha seda enda sisse. See muudab mind.” „Ainult paariks minutiks.” Pärg keeras kuuli kivi sees ja astus tagasi. Pimedus nõrgus Hingepüüdjast välja, kui Jäänus otse Finbari poole sööstis. Mees pööras pea ära, sulges silmad ja surus lõuad kramplikult kinni, kuid Jäänus ei kavatsenud sellega leppida. Midagi, mis võisid olla selle käed, väänasid lõuapärad jõuga lahti. Pärg vaatas ja võitles kiusatusega rõve olend tagasi oma vanglasse imeda. Finbar üritas röökida, kui Jäänus, mis polnud enamat

väändunud pimedusetriibust, ta kurgust alla ronis. Karje sumbus ja kõri pungitas välja. Finbari keha peksles, ent Pärja köidikud pidasid kõvasti vastu. Järsku muutus Finbar lõdvaks. Möödus hetk. Tumedad veenid tõusid ta naha alla ning huuled tõmbusid mustaks. Siis avas ta silmad. „Miks on nii, et iga kord, kui mind vabaks lastakse, pean ma jagama keha, mis pole füüsilise täiuse tipus? Viimane kord oli üks vanamees. Nüüd on... see,” küsis Finbar. „Ma ei vabastanud sind sundimatuks vestluseks,” vingus Pärg. „Tahan lihtsalt teada, mida tahan teada.” „Ja miks peaksin mina aitama sinul kaevata välja informatsiooni oma hea semu Valküüria kohta?” „Ta pole su sõber. Ta on Finbari sõber.” „Ja jälle, mees, teed sa sama vea, mille teevad kõik teised. Mina olengi Finbar Aps.” „Ei, sa oled Jäänus.” „Kui sinuga aus olla, pole Jäänus suurt enamat kui tahe. See lendab vihasena ringi ega mõtle suurt millegi peale, saad aru? Sellel pole isiksust või tõelist teadvust. Aga kui see võtab üle keha, muutub kõik. See on jälle tervik. Mina olengi Finbar Aps, aga samas olen ka Jäänus tema sees. Oleme koos väga õnnelikud, nagu võid isegi näha.” Ta naeratas ja mustad veenid taandusid ning pimedus haihtus

ta huultest. „Sul on kerge normaalsena mõjuda, eks?” küsis Pärg. „Peita reetlikke märke ülevõetud kehast?” „Võime seda soovi korral varjata, jajah.” „Ja tore on olla väljaspool Hingepüüdjat, eks?” „Oh jaa,” naeris Finbar. „See värk on isegi hullem kui tuba Kesköises Hotellis, kus nad meid luku taga hoidsid.” „Nüüd, olles maitsnud vabadust, tahaksid ehk enamat? Võin anda sulle enamat. Võin su vabaks lasta.” „Paar minutit tagasi rääkisid, et lahutad meid kohe pärast seda.” „Ma olen Surnumanaja. Valetasin, et teha seda asja kergemaks... sulle. Endisele sulle. Vaata minu eest tulevikku ja ütle, mida sa näed.” „Ja miks sa arvad, et ma midagi uut näen?” „Sest nii sina kui ka mina teame, et Sensitiivid kardavad ennast liiga kaugele viia. Tuleviku nägemine on ohtlik amet. Mõistus võib katkeda.” „Seda küll.” „Aga nüüd on su mõistusel tuge juures, eks? See on tugevam. Niisiis saad vaadata kaugemale ja kõvemini, kuni näed seda, mida vaja.” „See on kõik vägagi tõsi,” noogutas Finbar. „Kuid miks

ma peaks sind usaldama? Viimane, kes minult teenet palus, toppis mind ühe vanamehe kehasse. Ma ei eita – mul oli tore olla üheks päevaks Kenspeckle Grauss. Eriti kui saabus võimalus lüüa naelu läbi Tanita Tasase käte, aga nad vedasid mind alt. Nad ei lasknud mind lahti siis, kui nad seda lubasid.” „Skarab pole iial usaldusväärne mees olnud.” „Ja sina oled? Sa oled Surnumanaja.” „Kuidas oleks siis nii? Sina vaatad minu eest tulevikku või ma tapan su. Jäänused ei jää ellu korjustes, on mul õigus? Nii et samal hetkel, kui Finbari keha sureb, sureb ka temas olev Jäänus. Tahate surra? Kumbki teist?” Finbar naeratas. „Sa räägid, nagu oleks meid siin sees kaks, mees. Ei ole. Sul oli Finbar, sul oli Jäänus. Ja sa panid need kaks kokku ning said minu. Ja mulle tundub, et maailm igatseks mind liigselt taga, kui sa mind tapad.” Pärg vastas naeratusega. „Seda ma arvasin, et jagaksid mu seisukohta.” „Aga enne alustamist vajan ma paari asja. Ravimtaimi, ravijooke, seljamassaaži...” „Sul on alustamiseks kolm sekundit.” „No siis väga kiiret seljamassaaži.” Pärg tõstis kepi ja Finbar naeris. „Okei, okei! Eks saan

siis seekord ilma luksuseta hakkama. Sa pead tagasi astuma – ma ei saavuta vajalikku lõõgastusastet, kui sa minu kohal vibeled.” Pärg noogutas. „Tee see asi ära, Jäänus, või lähed pudelisse tagasi.” „Rahu,” hingas Finbar välja ja sulges silmad. „Mu vana sõps Val,” pomises ta. „Kas näitad mulle, miks kõik sinust nii huvituvad? Näitad mulle, mis sind ees ootab...?” Pärg surus ohke alla. Finbar latras aga edasi, hääl üha vaiksemaks vajumas. Tal polnud iial jagunud kannatust Sensitiivide suhtes. Nad olid tahtlikult valinud maagiaharu, kus rusikate asemel tunnetega välja küünitati. Tema arust olid nad üks kari pilves, rahuarmastavaid hipisid, Ja talle polnud lillelapsed kunagi meeldinud. Eriti ärritavad olid tema jaoks olnud 1960ndad ja 70ndad. „Seal ta on,” ütles Finbar, näol põgus naeratus. „Leidsin.” „Kui kaugel tulevikus sa oled?” küsis Pärg ruttu. „Raske öelda, mees... Ta paistab olevat pisut vanem... Tal on tätoveering...” „Kas ta on Surnumanaja?” Finbari kulm kortsus üle suletud silmade. „Ei tea...” „Millega ta tegeleb?”

„Kõnnib...” „Kus?” „Varemetes.” Pärg raputas pead. „See on Darquesse’iga, eks? See mind ei huvita. Pead uurima välja, kas Valküüria on Surmatooja.” „Ma näen ainult seda, mida näen,” ütles Finbar laulval toonil. „Mu pilku köidavad suured hetked...” „Siis vaata mujale,” urises Pärg, kuid tema kärsitust ei märgatud. „Ma pole iial nii palju detaile näinud,” jätkas sügavas transis Finbar. „Olen alati võpatanud... Aga nüüd näen kõike... Nii palju surnuid... See on imeline...” Pärg hoidis keelt vägisi hammaste taga. „Nüüd vaatan Darquesse’i... Ta on vapustav... Jalutab läbi linna, surm lehvib kõikjal ta ümber... Sulle meeldiks see, kutt. Nii palju surma...” „Ma ei palunud nägemust Darquesse’ist, ma palusin nägemust Valküüriast.” Pärja silmad ahenesid. „Kui just...” Finbar naeratas oma unelaadses seisundis. „Kui just?” „Kas Valküüria on endiselt seal? Kas näed teda?” „Ma tajun ta kohalolu, aga näen ainult Darquesse’i.” „Äkki see ongi see,” elavnes Pärg ja ootamatu ärevus

tulitas läbi ta keha. „Äkki nii ta seda teebki. Kui Valküüria ongi Surmatooja, on äkki tema see, kes astub üles ja võitleb temaga. Äkki tema ongi see, kes peatab Darquesse’i. Ja siis see, tema võit viib Kulgemiseni. Niimoodi ta maailma päästabki.” „Mina midagi sellist ei näe,” rääkis Finbar. „Näen ainult Darquesse’i.” Tema naeratust asendas grimass. „Muide, see on pagana valus...” „Vaata edasi.” „See teeb peale haiget.” „Vaata edasi või jääd peast ilma.” „Ma siis vaatan edasi.” Finbari ninast tilkus verd. Pärg ei lausunud sõnagi. „Leidsin ta jälle üles,” kostis Finbar rõõmsalt. „Valküüria?” „Darquesse’i. Mind... mind tõmbab tema juurde... Mul pole valikut. Ta on... kõiksus. Ta on nii külm. Ma üritan lähemale jõuda, aga ta... Ta on midagi sellist, mida ma pole kunagi näinudki...” „Kas sa nõrkust näed? Kuidas saab Valküüria teda hävitada?” „Darquesse’i ei saa hävitada!” lõrises Finbar järsku. „Ta on kõiksus.”

„Ütle mulle ta nõrkus.” „Tal pole ühtki! Ta on täiuslikkus!” „Kes ta siis on? Kust ta tuleb?” Finbar pingutas kõvemini ja nüüd hakkas tema kõrvadest verd immitsema. „Varjud tema ümber on tinarasked... Üritan ta nägu näha... Ta vaatab minust eemale... Oot, ei. Ta pöördub, ta pöördub, ma võin näha ta...” Finbar lõpetas rääkimise. „Noh?” nõudis Pärg kannatamatult. „Kas näed ta nägu? Milline ta välja näeb? Kes ta on?” Finbari silmad avanesid. Ta pilgutas neid Pärja poole. „See muudab kõike.” Pärg nõjatus lähemale. „Kes ta on, pagan võtaks?” „Teil, Surnumanajatel, on oma messias,” ütles Finbar, „nüüd on meil, Jäänustel, ka oma.” Mustad veenid ilmusid taas. Finbari pea sööstis ettepoole ning põrutas ootamatult vastu Pärja nina. Pärg koperdas tahapoole. Ta vandus ja tajus selgelt, kuidas tema varjukütked Jäänuse poolt täiendatud Finbari jõu all kokku varisevad. Käed haarasid temast ja järsku lendas ta kaugema seina poole. Ta räntsatas riiulisse ja saatis sealse varustuse üle kogu põranda. „Loodan, et sa ei pahanda, mees,” naeratas Finbar

tema suunas, „aga ma võtan sind sutikeseks ajaks üle. Mul on tuliuus ülesanne ja ma vajan paremat.” Pärg tundis oma vere maitset. Tema jalutuskepp vedeles põrandal tema taga. Siit ruumist pääses välja kahtmoodi – uksest või aknast. Aken oli lähemal. Finbar avas suu pärani. Pärg jõudis veel märgata, kuidas Jäänus hakkas välja ronima ning keeras siis kannapealt ringi. Ta napsas hooga kätte jalutuskepi ja kasutas akna purustamiseks varje. Pärg kargas kõhklemata läbi katkise klaasi ja maandus valulikult munakividel, inimesi igas suunas laiali saates. Ta ei vaadanud nende šokis nägusid. Ta ei vaadanud tagasi aknal seisva Finbari poole. Ta lihtsalt jooksis.

Pikoprint on Eesti esimene roheline raamatukirjastus, mis loodi 2014. aastal eesmärgiga rikastada laste-ja noorteraamatute valikut, inspireerida lapsi lugema ja varakult iseseisvat lugemisharjumust kujundama. Kõik meie väljaanded on valminud keskkonnasõbralikult. Hoolime järeltulevast põlvkonnast ning tahame, et meie jalajälg keskkonnale oleks võimalikult väike. Kõik meie raamatud trükitakse vaid FSC tunnusega paberile, mis tähistab, et paber on toodetud metsamajandmise viisil, mis säilitab metsade elurikkuse, produktiivsuse ja looduslikud protsessid. Leia meid Facebookis:

OSTA RAAMAT:

RAHVA RAAMAT

APOLLO