DEREK LANDY - Veidi kuulsusetu lõpp musta Annise legendile by Pikoprint

D E R E K LAN DY

Veidi ď ž l o kuulsusetu pp

musta Annise legendile

ustale Annisele ei meeldinud kraavis elada, aga ajad olid muutunud. Ja Inglismaa, mida ta lapsena tundis, oli ammu kadunud.

Ta kissitas oma silmi – vasak oli sinine, parem roheline – ning üritas meenutada, milline ta oli lapsena olnud. Sellest oli nii palju aega möödas, et ta suutis selle täielikult peast pühkida. Kas ta oli kilganud ja mänginud nagu teisedki tüdrukud? Oli ta kihistanud ja naljatlenud ja jooksnud läbi Leicesteri niitude ning põldude, lastes päikesepaistel oma nahka soojendada? Vägagi väheusutav. Mida enam ta selle peale mõtles, seda enam talle meenus. Ta ei mäletanud ühtegi sõpra ega kihistamist ega naljatlemist. Küll aga mäletas ta ohtralt kriiskamist. Oo jaa, väga palju õõva tekitavat kriiskamist. Annis kõndis koopasuule, jalad luudel ja inimjäänustel krudisemas. Oli peaaegu hommik. Ta vihkas hommikuid. Ta vihkas hommikut, lõunat, varast pärastlõunat, hilist

pärastlõunat ja päikeseküllast õhtut. Ta vihkas üldse paljusid asju. Millest ta nüüd oli mõelnud? Ahah, jah, lapsepõlvest. Vaat see oli küll olnud aeg tema elust, mis kestis ilmselgelt liiga kaua. Ta vanemad kartsid teda kohutavalt. Isa arvas, et ta sündis saatana sigitisena, kuid Annis oli seda alati komplimendina võtnud. Vihastades kasvasid ta küüned iga kord pikaks ja teravaks, hambad muutusid sakiliseks ja nahk tõmbus siniseks. Ta polnud iial taibanud, miks ta nahk siniseks muutus või mis mõte sel oli, kuid ta vanemad kasutasid seda esimese hoiatusena. Annise tujukus polnud kaugeltki kaunis vaatepilt. Kokkuvõttes ei üllatanud see ilmselt kedagi, kui ta hakkas inimesi sööma. Vanemate sõbrad tõenäoliselt noogutasid seda kuuldes ja võib-olla kehitasid õlgu, poetades midagi sellist nagu: „Noneh, mind ei üllata see põrmugi, et plika inimesi õgib. Tal oli alati siuke pilk silmis, eks ole?” Musta Annist see ei kõigutanud. Kahekümnendaks eluaastaks oli ta nahka pannud kõik oma külas, vanemad ja puha. See oli… kui ammu? Äkki kakssada aastat. Nüüd leidus juba halle triipe mustades juuksesalkudes, nägu oli kortsuline ja ta kandis oma vanust koleda loorina. Selliselt ta elu kulges – kügeleda koopas, mis avanes kraavi ja kus teda

hoidsid päeval ärkvel pea kohal põldu kündvad traktorid. Üks rott sibas kraavist sisse ja ta krahmas selle kinni. See kõhn ja niru elajas väänles ta haardes, kuid ta polnud nädal otsa midagi söönud. Sestap Annis hammustas. Rott kiljus ja soe veri valgus talle kurku. Ta krõmpsutas olendi läbi, jättes kõrvale saba, mis oli alati liiga nätske ning pillas jäänused maha. Ta köhis üles karvapalli, sülitas selle välja ning vantsis siis koopa keskel põleva lõkke juurde. Ta kuulis Scrannelit tagasi tulemas, kuulis tema turvise kolksumist ja lubas oma tavapärasest mornist tujust tungida läbi ühel lootusesädemel. Scrannel kiirustas. Äkki tähendas see, et tal oli asi õnnestunud. Äkki ta ruttas kellegagi tagasi. Annis kuulis, kuidas ta tasakaalu kaotas ja kraavi plartsatas. Teda ei huvitanud, kelle Scrannel oli kaasa vedanud – lapse, täiskasvanu, vanuri. Tal polnud tõesti vahet. Ta kahetses veidike juba roti söömist, oleks võinud tsipakese kauem vastu pidada. Annis kuulis, kuidas Scrannel valust sisistas – teda oli löönud eine või jäi ta jälle okaspõõsasse kinni. Must Annis limpsis huuli ja kujutas ette üht pontsakat last, näiteks kümneaastast. Ta oli väga näljane. Ent kui Scrannel koopasuule ilmus, oli ta üksi. Pettumus kasvas Annise kõhusopis suureks koormaks.

„Terekest,” ütles Scrannel, turvis kraaviveest tilkumas. „Ma olen tagasi.” See polnud muidugi päris turvis. Ta oli selle valmistanud erinevatest purkidest ja laineplekist. Seda hoidsid koos mutrid ja poldid ja hargnenud nööritükid. See kolksus, kui ta kõndis. See kolksus, kui ta ei kõndinud. See lihtsalt kolksus. „Kus mu õhtueine on?” küsis Must Annis, kuigi vastus teda ei huvitanud. Ainus, mis praegu luges, oli see, et ta ei saanud süüa. Jälle. „Kedagi pole,” ütles Scrannel ja kehitas vabandavalt õlgu, tekitades üpris kõva müra. „Kõik magavad.” „Loomulikult kõik magavad,” nähvas Annis. „On öö. Sina pidid hiilima mõnda majja ja kellegi kaasa haarama.” „Ma üritasin,” väitis Scrannel, silmad siirusest suured. „Aga iga kord akna või ukse lähedale jõudes süttisid tuled ja ma pidin ära jooksma. Ei mina tea, kuidas nad taipasid, et mina seal olin. Juhtus oma kuus või seitse korda.” Annis ristas rinnal käed. Tema kotiriidest kleit ripnes vormitult. „Kas sa ei arva, et äkki nad kuulsid su lollakat turvist, mida sa jonnakalt edasi kannad?” uuris ta vaiksel ja vaevu kontrolli all olevast raevust täidetud häälel. Scrannel kortsutas kulmu. „Nad kuuleksid seda? Ma ei pea seda väga tõenäoliseks, Annis. Ilmselt on nad kõik

sensitiivid. Vaat seda mõtlen mina.” Annis surus alla tahtmise ta veristeks tükkideks kiskuda. Scrannel oli parema sõna puudumisel – lemmikloom. Tema ema oli troll, kelle jaoks Scranneli isa polnud enamat kui purjus hämu ühel pimedal ja tormisel ööl. Nii et Scrannel ise oli ristand, krants, eksootika. Tema piimjasvalged silmad asusid üksteisest liiga kaugel, nina tal eriti polnudki ja suu oli piisavalt lai, et neelata alla üks tubli kivikamakas. Tal olid tibatillukesed hambad ja kõrged põsesarnad ning vaid kõige hägusem vihje lõuale, mille peale ta üritas habet kasvatada. Ta proovis seda juba kolm aastat tagajärjetult. Ebardi lõug paistis õige pisut udusulisena, kuid paremaks ei läinud. Ta oli üks tõeline idioot, kes lausa nautis kraavis elamist. Ainus põhjus, miks Annis polnud teda nahka pistnud, peitus eluka rõvedas maitses. Esimest korda kohtudes rebis Annis tal jalast tüki ja mälus seda enne välja sülitamist paar hetke. Ülejäänud öö veetis ta ojasse oksendades ja Scrannel jäi sinna ning pakkus lõpuks koguni, et hoiab tal oksendamise ajal juukseid tagasi. See juhtus kaksteist aastat tagasi ja ta polnud ikka veel lahkunud. „Mul on veidi uudiseid ka,” ütles Scrannel ja üritas muretult kõlada. „Ma arvan, et mind jälitati.”

Annis jõllitas teda. „Mida?” „Ega ma kindel olla saa,” lisas Scrannel ruttu. „Aga seal seisis üks naine. Tal olid blondid juuksed ning pikk mantel. Ma pole teda iial näinud ja ta tundus, noh, nagu olevat vales kohas.” „Ja miks sa arvad, et ta sind jälitas.” „Sest kui ma ära jooksin, lidus ta mulle järele.” Annis tundis, et ta nahk hakkab siniseks tõmbuma. Scrannel vuristas kiiresti. „Ma võin muidugi eksida. Võib-olla lihtsalt kokkusattumus. Äkki oli sörkjooksja või midagi.” „Jooksja,” lõrises Annis. „Pikas mantlis? Keset pilkast ööd?” „Ja mõõgaga.” „Mida?” „Ma olen päris kindel, et ta kandis kaasas mõõka.” Annis tundis sõrmeküüsi pikemaks venimas. „Ei kõla just nagu jooksja moodi või mis?” Scrannel mõtiskles selle üle ja raputas siis pead. „Kui aus olla, siis ega ei kõla küll. Ja kui ma nüüd selle peale mõtlen, siis ta ei kandnud isegi jooksukingi. Mis jooksja see küll on, kes ei kanna jooksukingi?” „Sa oled täiega idioot,” urises Annis.

Scranneli turvis kolksus, kui ta noogutas. Koopasuul toimus liikumine. Scrannel sibas eemale ja koopasse astus noor, sagris blondide juustega naine. Ta kandis pruunide nahkpükste ja tuunika peal pikka mantlit ning hoidis paremas käes mõõka. „See ta ongi,” ütles Scrannel tarbetult. Naine hoidis teises käes paksu köierulli ja lasi sellel kukkuda inimsäilmetele oma jalge ees. „Kena koht,” pomises ta peaaegu endamisi. Ta häälest kumas Londoni aktsenti. Annisele meeldisid londonlased. Nad maitsesid suurepäraselt. Scrannel tõi kuuldavale sõjahüüu ja tormas ettepoole. Noor naine ei kasutanudki aga mõõka, nagu Annis eeldas. Selle asemel kaldus ta ühele küljele ja virutas Scrannelile laksu selga, kui too mööda koperdas. Scrannel põrutas vastu koopaseina. Annis tundis, kuidas ta hambad suus pikenema hakkasid. „Kes sina veel oled?” „Tanita,” tutvustas noor naine ennast. „Tanita Tasane.” Scrannel sööstis talle uuesti kallale ja naine virutas jalaga, saapakand ebardi põlve ümber mässitud plekiriba tabamas. Scrannel räntsatas oma tähtsusetu lõuaga vastu maad.

Tanita eiras valust külili vähkrevat Scrannelit. „Ja ma lihtsalt oletan, nii et ära solvu, kui mööda panen, aga sina oled ilmselt Must Annis. Olen sinust pagana palju kuulnud.” „Või nii?” „Just-just. Sinine nahk, küünised, koobas täis ohvrite luid. Väga muljetavaldav. Tõesti.” Annise lõualuu läks kõva plaksuga paigast ja suu vajus töllakile. Võimatult töllakile, et mahutada kasvavaid, sakilisi hambaid. „Vanaema,” ütles Tanita naeratades, „küll sul on suured hambad.” „Kõike sa minust ei tea,” sisistas Annis. „Muidu poleks sa julenud tõsta jalga mu koju.” Scrannel sundis end jalule ja äsas rusikaga, kuid Tanita tabas käsivart mõõga käepidemega. Kätt katnud plekitükil laius nüüd suur mõlk. Tanita lõi Scrannelit jalaga ja rinnaplaadina mõeldud laineplekk kukkus värisema, kui mehike tahapoole paiskus. Tanita kiikas Annise poole. „Tean piisavalt. Tean, et päikesevalgus muudab su igavesti kiviks. Tean, et oled tapnud ja söönud aastate jooksul sadu inimesi.” „Tuhandeid,” parandas Annis.

„Noh, sellisel juhul oled lausa kahekordselt arreteeritud.” „Sa poleks pidanud siia üksi tulema.” Scrannel punus koopa pimedasse nurka, kus ta oma kraami hoidis. Vennike haaras puuoda, mille kallal ta nädalaid vaeva oli näinud. Ta lippas Tanita poole tagasi ja kui seisis nii lähedal, et poleks kuidagi saanud mööda visata, lennutas ta oda teele – see läks mööda. See seilas naisest mööda ja otse koopasuust välja. Tanita ei pidanud isegi kükitama. Tanita hüppas ja keerutas ning eikusagilt nähvas välja jalg, mis tabas Scrannelit lõua pihta. Too pöörles ja kolises ja kukkus ja kolises ja maandus ja kolises ja siis jäi ta liikumatuks, ja ei kolisenud enam. Annis kõverdas põlvi, valmis kargama. „Viimaseid soove on?” Tanita kehitas õlgu. „Kuku ümber ja jää magama?” Tanita põikas esimesest küüntehoobist kõrvale, aga üsna napilt. Annis käis peale ja sundis sissetungijat taganema. Tanita, paanika silmis, tõrjus lööke mõõgaga, kuid Annis tegutses mõlema käega. See tähendas põhimõtteliselt seda, et õhku lõikus kümme pikka nuga. Saabas leidis Annise põlve ja ta koperdas tagasi ning sisises. Tanita tormas ettepoole, torgates mõõka kõrgele ja

tõmmates sellega seejärel alt, ent Annis oli petet oodanud. Tema vasaku käe küüned põrkusid teraga ning surusid selle alla, parem käsi liikus aga samal ajal Tanita kena näolappi lõhestama. Viimasel hetkel tõstis Tanita küünarnuki ja lõi sellega Annise käsivarre pihta, sundides küüniseid mööda, kuid taolise liigutusega võttis ta mõõgalt ühe käe. Annis napsas vasakuga ja rebis mõõga Tanita haardest. See kukkus nende vahele ja Annis astus mõõga kohale, käed välkumas. Tanita komberdas tahapoole, üritades meeleheitlikult järgmiste löökide eest põigelda. Annise küünised tabasid korduvalt koopaseina, kuid nüüd ta juba irvitas, nautides ette varsti saabuvat tummist einet. Tanita liikus aga üha edasi, kaldudes täpselt nii palju, et küüned mööda vuhiseks ja seina kriimustaks. Annis hakkas kärsituks muutuma ja Tanita kargas ligi. Ta virutas Annisele otse nina pihta ning hüppas taas tagasi. Annis võis oma käenaha järgi näha, et oli nüüd juba peaaegu mustjassinine. Ta tundis raevu kasvavat ja vallandas möirge. Nüüd muutus rünnak sähvivate küüniste sajuks, mis ei tabanud aga muud kui koopaseina. Ta kihutas Tanita poole, kuid too kargas seina äärde ja jooksis seda mööda. Annis lõugas maruliselt ja üritas teda kätte saada.

Ent nüüd oli Tanita pea alaspidi tema kohal ja samal ajal kui Annis end ümber keeras, hüppas Tanita saltoga maha, maandus oma mõõga kõrval ning noppis selle üles. Nad jätkasid, mõõk küüniste vastu, aga nüüd nägi Annis Tanita silmis midagi uut. Paanika oli kadunud, meeleheide oli kadunud. Ja järsku taipas Annis, et seda polnud seal iial olnudki. Kuidagi instinktiivselt teadis ta, et kõik see oli osa plaanist. Aga miks? Mis kasu võis Tanita küll saada pelgalt ennast kaitstes ja rünnakutest põigeldes? Tanita kükitas järjekordse hoobi alla ja viskus maha. Ta keerutas jalaga ja tabas Annist sääremarja pihta. Annis kukkus ja üritas end püsti ajada, ent Tanita virutas talle kannaga vastu lõugu. Ähmane Annis vehkis käega sinnapoole, kus Tanita oli just rüselenud, kuid küüned ei leidnud eest muud kui õhku. Ta tundis midagi pahkluu ümber pingulduvat ja vaatas üles. „Mida sa teed?” küsis ta uimaselt. Tanita oli paksu köie Annise jala külge sidunud ja esmakordselt taipas Annis, et selle teine ots ulatus koopast välja. Tanita tõmbas korraks köit, tõusis püsti ja astus tagasi. „Ongi hommik,” ütles Tanita. „Näed välja? Vaat seal helgib päike.”

Annis raputas pead, et seda selgemaks lüüa. „No ja siis?” „No ja see tähendab,” jätkas Tanita, „et väljas istub traktoris üks talunik. Ja selle traktori külge on seotud köie teine ots ning tema juhisteks on see, et kui tunneb köit tõmmatavat, peaks ta hakkama väga aeglaselt eemale sõitma.” Annis kortsutas kulmu. Köis hakkas pingulduma. Hetke pärast oli see jäik ja Annis tundis, kuidas ta hakkab ise koopasuu poole liikuma. „Muutud kiviks,” ütles Tanita, „igaveseks. Seda sa ju ei taha, eks?” Annis, eri värvi silmad suured nagu tõllarattad, tõusis istukile. Ta raius paksu köit oma küüntega. „Kardan, et oled veidi nüriks kulunud,” sõnas Tanita. „Minu mõõga tabamine oli piisavalt hull, aga koopasein? See pani lõpliku põntsu.” Annis kiljus, kui teda aeglaselt päikesevalguse poole lohistati. Ta lõikus köit ikka ja jälle. „Sa ei jõua mingil juhul seda õigeks ajaks läbi saagida,” poetas Tanita. Ta võttis mantlitaskust paari käeraudu ja viskas need maha. „Pane ümber.” „Ei iial!” kriiskas Annis.

„Okei.” Annis ründas köit uue innukusega. Ta lõikas ühe kiu läbi. Silma järgi hinnates oli vaid paarsada veel jäänud. Ta käänas end ümber. „Scrannel! Scrannel, ärka üles!” Ebard ei liigutanud ja norskas vaid õrnalt. Annis jõllitas Tanita poole. „Sa ei saa seda teha! Sa ei saa!” „Sa õgid inimesi,” ütles Tanita. „Saan täitsa hästi, kui sa just ei pane neid raudu ümber ja ei lase mul sind endaga kaasa viia.” Päikesevalgus helkis mõne sentimeetri kaugusel. „Hea küll!” kisas Annis ja Tanita lõi käerauad jalaga tema juurde. Annis klõpsas need randmete ümber, kett kõlkumas. Ta tundis kohe, kuidas ta võimed hääbuvad. Nahk asus sinakat tooni kaotama ja hambad-küüned lühenesid ning lõualuu raksatas tagasi. Tanita astus tema juurde ja raius köie mõõgaga läbi. Must Annis lebas seal raskelt hingeldades ja põrnitses tema kohal seisvat kinnipüüdjat. Annis vihkas temast igat kui pisemat keharakku.