JONATHAN AUXIER - Osav Peter ja tema Fantastilised Silmad - katkend

Jo n a t h a

JONAT H A N A U X I ER

n Au x i e r

Maryle ...me narrikuube kandsime ja mütsil kuljuseid, kui vait jäid kellad kirikutes, küllap kuuldi neid.

tõlkis Peeter Veltson Gilbert Keith Chestertoni raamatust „Mees, kes oli Neljapäev”

Originaali tiitel: Peter Nimble and His Fantastic Eyes Jonathan Auxier Amulet Books Tekst ja peatükkide illustratsioonid © 2011 Jonathan Auxier Kaaneillustratsioonid © 2011 Gilbert Ford ISBN 978-9949-9628-1-5 (trükis) ISBN 978-9949-9628-2-2 (epub) Tõlge eesti keelde © Mario Pulver ja Pikoprint OÜ 2014 Tõlkija: Mario Pulver Toimetaja: Vilve Torn Kujundaja: Heigo Kütt

See raamat on uhkusega trükitud keskkonnasõbralikule paberile.

Keskkonnasõbraliku metsanduse all mõistetakse FSC süsteemis sellist metsamajandamise viisi, mis säilitab metsade elurikkuse, produktiivsuse ja looduslikud protsessid. Rohkem informatsiooni vaata www.pikoprint.ee/roheline Trükitud Eestis trükikojas Printon

Sisukord I OSA K U LD 1. peatükk O S AVA PET E R I E S I ME S E D K Ü MME E LU A A STAT

3 2. peatükk K Ü BA RA MEI S T RI S A LA PÄ RA NE KA S T

10 3. peatükk PE T E R NOA MÄ NG U -JÕ U G U VA ST U

27 4. peatükk S ÖÖR T ODE j a T U T TAV H Ä Ä L

38 5. peatükk PROF E S SO R KOO G I MU RE T T E K I TAV JÄ RV

50 6. peatükk KA DU N U D K U NI NG RI I K

60

7. peatükk LE EBE T U U LE K E – j a K U H U SE E NEI D V I I S

72 8. peatükk T E ENI T U D KÕRBE S LÕ K SU S

87 9. peatükk VA E NE VA NA SU LI

99 10. peatükk T U U LE K E üle MÄ E

112 11. peatükk T E EKA N NU KA LJU KA A R NA D

118 12. peatükk VA RG A P ES A

130 13. peatükk OS AV PET E R PU I S TA B PE S A

145

II OSA OONÜ K S 14. peatükk P E RFE K T NE PA LE E

162 15. peatükk V E ST LU S PI RU KA G A

176 16. peatükk ÖÖ PAT RU LL

191 17. peatükk S I M ON j a KA DU NU KE S ED

201 18. peatükk OOTA MAT U KA NG E LA N E

211 19. peatükk NEE T U D S Ü NNI PÄ E V

218 20. peatükk K U NI NG A KÕNE

233

21. peatükk LI LLI A N

243 22. peatükk K E LLAVÄ RG I KOLET I S

257 23. peatükk K RA NT SI KO LU

272

III OSA S MA RA G D 24. peatükk NI M ET U TA G A SI T U LE K

288 25. peatükk PROBLE E MI JU U R

301 26. peatükk S ÕPRA ÕNG I T S E DES

317

27. peatükk SÕJAT U U LE D

327 28. peatükk PEG I LÄ BI MU RRE

334 29. peatükk SUUR UPUTUS

344 30. peatükk Ä RA A NDJA KAT K

355 31. peatükk ÕNN I S TA A S KO H T U MI NE

373

O S AV P E T E R ja tema FA N T A S T I L I S E D S I L M A D

6. peatükk KA DU N U D K U NI NG RI I K

H

r Nael ümises ahju kohal ja keetis uut kannutäit magusat teed. Peter istus tema taga laua ääres, sügavalt mõttes. Ta

oli viimastel päevadel kogenud nii paljut – maagilisi silmi, võlutud rüütleid ja nüüd seda. Poiss ei usaldanud veel professor Kooki, kuid see oli üks vähestest kordadest ta elus, kui üks täiskasvanu teda ehtsa lahkusega kohtles ja juba sellest piisas, et teda ära kuulata.

Samas kartis ta seda, mis pisikeses pudelis ootab. „Oh, võta see kork juba eest!” Tema kõrval istuv söör Tode haaras pudeli hambusse. Pärast mõningaid katsetusi sai ta prundi eest ja raputas sõnumi välja. „Näib olevat mingi mõistatus,” ütles ta paberit kahe kabjaga siledamaks triikides. „Saad selle mulle ette lugeda?” küsis Peter.

Söör Tode kissitas hääbunud kritselduse peale silmi: 60

K A DU N U D K U NINGRIIK

Kuningaid palju, ent printse on puudu, Kaarnad on taandunud, mered on läinud.

Ainsamaks pääseteeks võõras ju paras, Öö siiski peale jääb, kui pole ta... „Oh, pagan,” nentis ta. „Viimane ots on laiali läinud. Mina seda välja ei loe.”

Hr Nael ilmus nende selja taha tasse täitma. „Enamasti saame sedeleid, mis nii kenasti ei riimu. Selle kirjutas ilmselgelt mingi poeet või laulik. Kui professor selle leidis, mõtles ta kohe sinu peale, Peter.” „Olgu mis on, aga kõlab hirmus põnevalt,” sõnas rüütel. „Ja hirmus segaselt,” lisas poiss. „Mõlemal on õigus.” Professor Kook astus krääksuvast töökoja trepist alla. Ta tõmbas tugitooli Peteri kõrvale ja liitus nendega lauas. „Sedeli teine rida paneb mind uskuma, et pudel pärineb Kadunud Kuningriigist.” „Millest?” küsis Peter.

Professor Kook nõjatus toolileenile ja süütas oma jändriku piibu. „Palju aastaid tagasi oli üks maa, mida ümbritsesid iidsed mered. Muld oli kuiv ja halastamatu, ent ka maagiat täis. Räägiti, et sealne rahvas elas harmoonias metsloomadega, kes oskasid mõelda ja kõnelda nagu inimesed. Koos ehitasid nad vapustava palee – müüriga ümbritsetud, võrreldamatu iluga paradiisi. Selle 61

O S AV P E T E R ja tema FA N T A S T I L I S E D S I L M A D

ehitamiseks kulus aastaid. Ja siis, otse valmimise eelõhtul, kogu paik... kadus. Haihtus täielikult.” Ta nõjatus toolile ja tampis tuhka piibus.

Peter ja söör Tode ootasid edasi, kuid mingit teavet enam ei jagatud. „Ongi kõik?” küsis rüütel mõnevõrra pahurana. „Kogu lugu?” „Nii palju, kui mina tean,” vastas professor Kook. „Muidugi pole kaduvad maad iseenesest väga ebatavalised. Mu enda saar on näiteks üpris hästi peidetud, kuid tegelikult peaks küsima, miks kuningriik kadus ja mis sellest sai?”

Peter sattus segadusse, kuuldes, kuidas kaks täiskasvanut arutlevad võimatute asjade üle, justkui oleks need igapäevased. „Te ei arva ju, et seal on lihtsam selgitus,” uuris ta, mõeldes reeglile, mida ta kord pealt kuulis ja mille kohaselt oli lihtsaim selgitus tavaliselt see õige. „Äkki madrused lihtsalt eksisid ära. Või tähistas keegi kuningriigi kaardil valesti.” „Ära aja segamini lihtsust ja lihtsameelsust,” ütles professor. „Sinu vanuses peaks poiss juba paremini teadma, mitte pidama midagi võimatuks.” Ta tõusis toolilt ja läks kapi juurde. Seest leidis ta pika paberirulli, ta tõi selle laua juurde ja rullis Peteri ees lahti. „Lasin hr Naelal selle kaardi osta sinu kodulinna külastamise ajal,” ütles ta. Ta asetas igasse nurka tassi, et kaart uuesti rulli ei tõmbuks. „Sellel on iga maakübe, mida teie kaardivalmistajad iial näinud on.”

Peter langetas pea pärgamendi kohale ja hingas sisse selle kopitanud lõhna. „Ma tean seda kaarti,” ütles ta peaaegu naeratades.

62

K A DU N U D K U NINGRIIK

„Varastasin selle linnamuuseumist eelmisel kuul ja hr Seamus müüs selle Onu Pudi-Padi Pandimajale.” Ta asetas sõrmed kaardile ja kompis kohti, kus tint oli moodustanud pinnale tibatillukesi künkaid. Peter suutis järgida merede ja maad lõhestavate jõgede piirjooni. Samas muutis kogu maailma taandamine mõneks vingerdavaks jooneks ta miskipärast kurvaks. Ta peatus lehe keskel oleva tindikübeme juures. „See on minu sadamalinn, eks?” sõnas ta vaikselt. „On tõesti,” vastas professor. „Ainult igal moel väiksemaks tehtuna. Kaartidel on see komme.” Ta võttis poisi käed ja viis need kaardi kaugesse äärde. „Mida sa nüüd tunned?”

Peter libistas käsi üle sileda pinna. „Ma ei tunne midagi. See on tühi.” „Mitte tühi. Kaardistamata. Seal asuvad imed ületavad kõike, mida teie kauplejad ja madrused suudavad iial ette kujutada.

Võimatud maailmad, mis vaid ootavad avastamist.”

Need sõnad täitsid Peteri terava igatsusega, mis meenutas iga kord luku leidmisele järgnenud tunnet. Kaart ütles talle, kuhu ta minna ei saa – ja Peter tahtis näidata, et see pole õige. „Te arvate siis, et sõnum tuli kusagil sealt,” ütles ta. „Kas seal ongi Kadunud Kuningriik?” „Veendumiseks on vaid üks viis,” lausus professor Kook.

Peter võttis pudelist leitud sõnumi ja keerutas seda sõrmede vahel. „Aga ülejäänud osa mõistatusest. Kogu see värk kuningatest ja pimedusest ja... kaarnatest.”

63

O S AV P E T E R ja tema FA N T A S T I L I S E D S I L M A D

Vanamees langetas piibu ja puhus suitsu õhku täiusliku kerana. „Neid asju pead ise avastama. Mina tean vaid, et selle sõnumi autor vajab, et keegi otsiks nad üles ja päästaks nad. Arvan, et selleks oled sina.” „Üks tõeline, elus ülesanne,” ütles söör Tode igatsust täis häälel. „Just nagu vanal ajal.”

Peter tahtnuks nii väga rüütli entusiasmi jagada, kuid ei suutnud. „Miks neil mind vaja on?” uuris ta professorilt. „Kas appi ei peaks minema teie? Või hr Nael?” „Hr Naelal on muid asjatoimetusi. Mis puutub minusse, siis ma ei sobi kuigi hästi reisima. Kardan, et selleks pead olema sina, Peter.” „Aga ma olen ju laps,” rõhutas Peter. „Väike. Ja pime…”

Professor Kook katkestas teda. „Enam mitte.” Ta küünitas ja sügas söör Tode hobusekõrvade tagant. „Söör Todest saavad sinu silmad. Kui ta muidugi on nõus sinuga liituma.”

Rüütel kukkus peaaegu et taburetilt. „Mina,” suutis ta vaevu uskuda. „Noh... kui sul on kedagi vaja, eks ma võin ju lasta end veenda.” „Siis on sellega kombes,” ütles professor.

Peter tõusis laua äärest püsti. „Midagi pole kombes,” ütles ta üllatava jõulisusega. Ta tundis, kuidas temas paisub viha – selline, mis sünnib häbist. Vanamees vaikis ja lasi tal lõpetada. „Ise ütlesite, professor, et selle sedeli kirjutanu vajab kangelast – kedagi õilsat ja head.” Ta vajus tagasi istuma. „Mina olen üksnes paadunud 64

K A DU N U D K U NINGRIIK

kurjategija.” „Ja mis siis,” vastas professor kindlameelselt. „Kui paljud hästikasvatatud poisid oleks nii kaugele jõudnud. Oleks nad sellesse vankrisse murdnud. Oleks nad selle jõhkarditekambaga võidelnud.

Jah, sa murdsid mõningaid seadusi, aga oled alati jäänud truuks ühele seadusele.” Peter kuulas ja miski temas teadis täpselt, millest mees räägib – see oli see tung, mis sundis teda sebrat aitama.

Professor Kook jätkas: „Minu kogemuses pole kangelased paremad kui mina või sina. Ja ehkki neis peitub kohati õilsust, on nad täpselt sama sageli ka kavalad, leidlikud ja veidi tormakad. Kes vastaks sellele kirjeldusele paremini kui suur Osav Peter.”

Meie muidugi teame, et Osav Peter oli suur pikanäpumees, kuid see ei tähenda, et ka Peter seda ise teadis. Kuna teda kasvatas nii vastik tegelane nagu hr Seamus, ei saanud ta oma elu jooksul ühtegi komplimenti – kui te just ei pea tiitleid „suur nuhtlus” või „maailma suurim tõuk” tunnustuseks. Peteri jaoks näis ütlus, et ta tähendab enamat kui mitte miskit, veidike šokeeriv. „Pealegi on sul need.” Professor lükkas karbi Fantastiliste Silmadega tema poole. „Tänasest alates on need sinu.”

Peter üritas ette kujutada, kuidas silmadest sellel retkel kasu sünniks. Ta kandis juba kuldsilmi, mis panid ta kaduma viimasesse kohta, mida silmad olid näinud, aga kuidas on teiste paaridega.

Mustade ja rohelistega.

Poisi mõtteid aimates tegi professor taas suu lahti. „Kui ma ütleks sulle, mida need silmad teevad, oleks see sama, kui öelda 65

O S AV P E T E R ja tema FA N T A S T I L I S E D S I L M A D

sulle, mida sa pead tegema. Usalda mind, Peter.” Siinkohal pani ta käe poisi käsivarre peale: „Kui saabub aeg, vastavad nad täpselt su vajadusele.”

Peter joonistas sõrmega mööda karbi nurka ja tundis segu igatsusest ning kõhedusest. Mõelda vaid, et kord oli ta lootnud leida sealt ainult raha. Selle asemel leidis ta varanduse, mida poleks osanud ettegi kujutada – see võis ta viia suurele seiklusele ja veel suuremate ohtudeni. Ometi polnud ta kindel, et silmad väärisid hinda, mida vanamees küsis. „Ma pean need vist tagasi andma, kui ma ei lähe,” ütles ta vaikselt. „Sugugi mitte. Silmad jäävad sulle. Olen kindel, et su hr Seamus saab neilt rasvase kasumi.”

Peter ägas. Ta oli peaaegu unustanud hr Seamuse. „Kuula, mu laps. Kogu su elu on selle hetkeni olnud ebameeldiv.

Raske. Valus. Tühi.” Ta võttis Peteri käe oma krobeliste sõrmede vahele. „Aga need katsumused on valmistanud sind ette millekski isetuks ja suureks. Mõned otsivad terve elu sellist kutsungit.

Vähestel õnnelikel veab nii palju, et see tuleb pudeliga otse kätte.”

Peter andis ennast parima, et mitte mühatada. „Ma ei nimetaks end just õnnelikuks,” lausus ta. „Vahest muudad oma arvamust. Keegi selles kuningriigis on suures hädaohus. Nad vajavad kangelast. Nad vajavad Osavat Peterit ja tema Fantastilisi Silmi.”

Söör Tode astus lähemale ja asetas kabja poisi õlale. „Mõtle nüüd, Peter, üks ehtne seiklus.”

66

K A DU N U D K U NINGRIIK

Peter üritas, kuid kuulis peas vaid hr Seamuse häält teda hüüdmas väärtusetuks, räpaseks, ussikeseks. Ja iga meenutatud solvanguga kahanes ta eneseusk. „Andke andeks,” ütles ta pärast pisikest mõttepausi. „Ma pole kindel, et olen poiss, keda otsisite.”

Professor Kook tõusis toolilt. „Tähtsad otsused on harva kerged.

See on sinu saatus ja valik on ainult sinul.” Ta võttis kuldsilmad karbist ja surus need Peterile pihku. „Olen korraldanud nii, et need silmad viivad su tagasi koju, tagasi senise elu juurde. Seal võid ohutult jätkata oma karjääri, kus sööd raasukesi ja varastad tööinimeste nipsasjakesi. Kui aga otsustad aidata, võin lubada sulle ainult riski, ohverdamist ja vahest surma. Kõike vaid selleks, et aidata võõrast hädasolijat.” Ta läks sahistades üle lavatsi ja seisatas korraks ukseavas. „Oh, oleks su valikud lohutavamad,” sõnas ta ja ronis trepist üles.

Söör Tode jäi viivuks paigale. „Peter? Kui me sinuga läheksime…” „Vabandust, et rikkusin su seikluse,” pomises poiss. „Muidugi. Lihtsalt...” Ta köhatas. „Mulle oleks meeldinud... sõprus.” Seda öelnud, hüppas rüütel kabjaklobinal laualt maha ja lahkus toast, jättes Peteri oma mõtetega üksi.

• • •

Professor Koogil oli olnud õigus. Hommikutunnid polnud võrreldavad Peteri sadamalinna kastese koidikuga. Selle asemel kõrgus kõrvetav päike üle kogu silmapiiri kui suur ja tuline kompass. „No oli ka pagana aeg,” ütles söör Tode, kui Peter tuli jalgu 67

O S AV P E T E R ja tema FA N T A S T I L I S E D S I L M A D

lohistades kööki hommikust sööma.

Poiss vastas noomitusele suure haigutuse ja venitusega.

Ta vähkres terve öö asemel, kaalus professori pakkumist ja üritas otsustada, mida ette võtta. Valida võis mugava viletsuse ja hirmuäratava teadmatuse vahel. Ent asi, mis veenis Peterit jääma rohkem kui ükski argument või arutelu oli see – professor Kook jättis talle valiku – sellist kinki polnud keegi talle eales varem pakkunud. „Tegid vapra otsuse, mu laps.” Vanamees juhatas ta hommikusöögilaua äärde tooli juurde. „Veel mõistlikum on see, et otsustasid oodata ära hr Naela hüvasti-jäägi-eine.”

Peter võttis istet terve mäe rummikookide ja võis särisevate vorstikeste taga. „Lase aga hea maitsta,” ütles hr Nael talle ahju pealt sooja taldrikut tuues. „See võib pikaks ajaks su viimaseks kuumaks eineks jääda.” „Enne seda paika,” ütles Peter aurutatud hapukurgisisu alla kugistades, „polnud ma kuuma einet kunagi söönudki!” „Siis lõpeta see taldrikutäis juba ära, et saaksime sulle juurde tõsta.” Peter ei lasknud endale seda kaks korda öelda. Ta oli juba käinud läbi poole vorstikestest ja jõhvikaleiva pätsist. Hr Nael vilistas. „On sul alles isu, jõmpsikas! Ma panen kindlasti Skoppi rohkem toitu kaasa, enne kui lahkute.” „Fkoppi?” küsis poiss, suu täis. „See on ju sinu laeva nimi, kapten Peter!”

Pärast hommikueinet viisid kaks meest nad väikesele kaile, kus 68

K A DU N U D K U NINGRIIK

ootaski Skopp1. Peter ronis pardale ja hakkas seda uurima. See ei võtnud kaua, sest alus oli voodist vaid veidi suurem. Seal kõrgus veel õbluke mast ühe purjega. Ahtris laius toidu- ja reisimoonamägi.

Puudusid vaid kaart ja kompass. „Kui kuningriik on kadunud,” küsis Peter, „kuidas me siis tee sinna leiame?” „Tõepoolest,” naeratas professor. Ta võttis Peteri kotist rohelise pudeli ja ulatas talle seal olnud sedeli. Seejärel põlvitas ta maha ja sidus tühja pudeli väikese nöörijupiga vööri külge. Samal hetkel, kui pudel paika sai, kuulis Peter nõrka vilistamist, mida tekitas avatud pudelisuust üle puhuv tuul. „See laul räägib tuulele sedeli päritolust,” ütles professor Kook ja tõusis kepi najal püsti. „See peaks viima sind piisavalt lähedale.” „Meie päris oma laev, Peter. Kas pole võimas?!” Söör Tode sibas masti mööda üles, et harjutada mastikorvist vaatlemist. „Seiklusele!” möirgas ta ja piilus kaugustesse.

Peter kuulatas randa rulluvaid lõputuid laineid. Skopp tõusis koos nendega ja kopsis kai vastu. „On see üldse merekõlblik?” uuris ta murelikult. „Ja enamgi veel. Hr Nael ehitas Skopi oma kätega,” vastas professor Kook.

Purjega pusiv hr Nael patsutas uhkelt laeva masti. „Suur tükk mu südamest läks nendesse plankudesse. Kui usaldad teda, viib ta sind sinna, kuhu tuul puhub.” Peter ei pidanud seda juttu kuigi lohutavaks, sest tuul võis neid vabalt pühkida ka üle maailma ääre.

1

Skopp oli anglosaksi laulik varakeskajal (tlk märkus) 69

O S AV P E T E R ja tema FA N T A S T I L I S E D S I L M A D

Samas oli ta nüüd pühendunud, kursist sõltumata.

Professor pööras näo mere poole ja tõmbas sügavalt hinge nii, nagu täiskasvanud ikka teevad, kui kavatsevad tähtsat nõu jagada. „Mu kallis laps, on asju, millest pean sulle enne lahkumist rääkima.

Esiteks, söör Tode on sel reisil sinu kaaslane ja, juhtugu mis tahes, te peate alati kahekesi kokku jääma. Ta võib olla ainus sõber, keda kohtad ja, usu mind, kamraadi läheb sul vaja. Teiseks, Fantastilised Silmad on ülimalt väärtuslikud. Mul kulus nende loomisele palju armastust ja aega. Ära lase kellelgi, keda kohtad, mõista neid või nende vägevust. Ja ükskõik, mida sa teed,” muutus ta hääl järsku tõsiseks, „ära ürita proovida allesjäänud paari enne, kui hetk on õige – sa tunned selle ära. Ja lõpuks, Osav Peter, ma ei kutsunud sind siia seepärast, kelleks sa võid saada, vaid seepärast, kelleks sa oled juba saanud. Kui leiad end kunagi tõsises hädas, meenuta üle kõige oma loomust.”

Peter ei teadnud, kuidas sellele vastata. Ta vaid noogutas ja lootis, et vanamehel on õigus. „Kui te pahaks ei pane,” hõikus söör Tode oma mastikorvist, „tahaksin kogeda mõningat seiklust veel enne sügava öö saabumist!”

Hr Nael lõpetas viimaste varude pakkimise Skoppi ja lasi nüüd köisi lõdvemaks. Järsk tuuleiil napsas purje pingule ja peaaegu tiris laeva vette. „Parem hüppa pardale. Tuul muutub rahutuks!” hüüdis ta.

Enne kui ta arugi sai, haaras Peter professori tugevasse embusse. „Aitäh... kõige eest.”

70

K A DU N U D K U NINGRIIK

Vanamees surus lõuad kõvasti kokku. „No hea küll, ära nüüd jokuta.” Ta aitas Peteri pardale ja torkas karbi Fantastiliste Silmadega ohutusse kohta vinnutatud veiseliha kuhja all. „Ära unusta mu sõnu, Peter. Ja loodame, et kohtume kord uuesti.”

Kui nad viimaseid hüvastijätte hõikusid, lehvitas poiss hoogsalt käega pea kohal. Pihku oli surutud sõnum, mida ta ei saanud lugeda ja mis kirjeldas kohta, mida ta ei suutnud ettegi kujutada.

Leebe tuuleke puhus üle vee ja tõukas nende laeva kaldast eemale silmapiiri poole.

71

O S AV P E T E R ja tema FA N T A S T I L I S E D S I L M A D

7. peatükk LE EBE T U U LEK E – j a K U H U SE E NEI D V I I S

I

ga retke algus – olgu tegemist palverännaku või promeneerimisega – on elu üks tõelisi rõõme. Iga hetk

on laetud tulevikuelevusest. Takistusi ja raskusi ei peeta mitte heidutuseks, vaid vürtsiks, mis seiklust maitsestab. Nii oli ka Peteri ja söör Todega, kui nad oma merereisile suundusid. Leebe tuul, mis Skopi professor Koogi saarelt ära kutsus, lükkas neid üha kaugemale suurele sinimerele ja selle kurssi sättis pudeli leelotav laul.

Toit, mille hr Nael neile kaasa pakkis, maitses imehästi.

Küsimus peitus pigem selles, kauaks seda jagub. Peter oli õppinud oma nälga kontrollima tänu terve elu kestnud võitlusele Mõrvariga raasukeste pärast. Söör Tode pidi aga toime tulema mehe, hobuse ja kassi ühise isuga. Enam kui kord leidis rüütel end needmas professor Kooki selle eest, et ta ei pakkinud nende moonaga kaasa 72

L E E B E T U U L E K E – ja K U H U S E E N E I D V I I S

küllusesarve või vähemalt korralikku sinki. Lõpuks avastasid nad kalastusnipi, mis tõi lauale vajaliku toidu: söör Tode kummardus vee kohale ja otsis pinna lähedal ujuvaid kalu. Kui ta mõnda märkas, sukeldus Peter sellele järele, haaras mööduva makrelli või merivarblase ning kasutas oma kuldsilmi selleks, et ennast ja väga segadusse sattunud kala Skopi pardale tagasi võluda. Kõlagu toores kala hommikusöögiks, lõunaks ja õhtueineks kui isutapvalt tahes, paari sõõmu värske vihmaveega läks see kenasti alla.

Ilmselt sa juba tead, et soolast vett pole hea juua ja korraliku joogivee leidmine keset üüratut ookeani võib olla küllalt tülikas. Õnneks tuli professor Kook heale mõttele ja vangistas ühte veelähkrisse pisikese tüki tormipilvest. Aeg-ajalt lähker müristas ja pärast avamist selgus, et see on triiki täis värsket vihmavett. Kui arvestada Peteri kalarööve ja leebet tuulekest, elasid kaks rändurit oma retkel päris kena hoole all.

Iga natukese aja tagant palus Peter söör Todel taas mõistatust ette lugeda, märkides, et neil oli tähtis oma ülesannet meeles pidada. „Kui see on nii tähtis,” torises söör Tode, „miks sa siis seda neetud kirja juba pähe ei õpi?”

Kuningaid palju, ent printse on puudu, Kaarnad on taandunud, mered on läinud.

Ainsamaks pääseteeks võõras ju paras, Öö siiski peale jääb, kui pole ta...

73

O S AV P E T E R ja tema FA N T A S T I L I S E D S I L M A D

Iga kord seda lugedes jäid nad puuduvate sõnade juures hätta. „Mis sa arvad, mida see ülejäänud osa tähendab?” uuris Peter ühel pärastlõunal. „See kuningate ja printside asi.” „Ja miks taeva päralt peaks nad nende lindudega jändama?” lausus söör Tode, hääles kassiliku põlguse noot. „Äkki see ütleb, et kaarnad ajasid kuningad ja printsid laiali.

Võib-olla võtsid nad üle kogu kuningriigi.” „Aga see on ju võimatu. Kuidas saavad kaarnad kuningriiki kukutada?” „Sind üllataks, kui õelaid asju suudavad kaarnad teha,” ütles Peter. (Ehk mäletate, et just kaaren nokkis ta silmad välja, kui Peter oli imik.) „Jah, nii see kindlasti ongi. Sedel räägib öö pealejäämisest – kaarnad on mustad nagu öö.” Ehkki Peter tegelikult ei teadnud, mida öö tähendab, kuulis ta sageli kaarnaid niimoodi kirjeldatavat. „Nii et kui leiame selle Kadunud Kuningriigi, peaksime päästma selle kamba kurjade lindude käest.” Söör Tode judistas end. „Huvitav, kui palju neid seal on.”

Peter kehitas õlgu. „Tõenäoliselt miljoneid. Kui me ainult teaks, kuidas mõistatus lõpeb. Viimane osa aitaks kindlasti sellest aru saada.” Ja kaks rändurit vajusid vaikusse, mõtiskledes selle üle, mis neid retke teises otsas ootab.

Kui tõelised sõbrad avastavad, et nad ei raiska enam aega tühise lobaga, juhtub midagi imelist. Nad on lihtsalt tänulikud üksteise seltsi eest. Mõned arvavad, et vaid sellist sõprust tasubki

74

L E E B E T U U L E K E – ja K U H U S E E N E I D V I I S

omada. Naljad ja anekdoodid on kenad, aga ei saa kuidagi vastu jagatud üksinduse ilule. Oli tõsi, et mida enam päevad möödusid, seda vähem veetsid Peter ja söör Tode aega juteldes ja seda rohkem istusid nad lihtsalt üksteise kõrval ja kuulasid merd.

Mõnikord igatses aga Peter sätendava taevavõlvi all hulpides vestlust ja ta palus söör Todel kirjeldada, mida võib näha kuuvalgusesse kastetud vee all. Kalad eelistavad parema meelega videvikutunde ning pimeduse saabudes tuli ka tuhandeid veeelanikke nende paadi kõrvale loksuma ja sulistama. Kuna söör Tode oli võlutud kass-hobune-mees, ei huvitanud teda eriti tavapärased liigid ja ta üritas enamasti juhtida juttu teemale, mida paremini tundis. „Öeldakse,” teatas ta oma kõige kurjakuulutavamal häälel, „et mida sügavamale sukeldud, seda suuremaks nad muutuvad.

Mõned on lausa nii hiiglaslikud, et nende uimed võivad liigutada aega ennast.” „Merekoletised?” „Justament,” vastas söör Tode. „Mõningaid kutsutakse merelõvideks või hiidkalmaarideks või milleks iganes... teised on liiga hirmsad ja iidsed, et neil oleks üldse nime. Olen juhtumisi mõnevõrra ekspert koletiste küsimuses, sest oma eelmises elus kohtasin nii mitmeidki. Peamiselt küll maismaadraakoneid – kes on märksa raevukamad.” Siinkohal laskus söör Tode oma parimasse versiooni sellest, kuidas ta rüütliks löödi ja see hõlmas tulise, kolmepäise soodraakoni kõhust välja raiumist. (Ütlen

75

O S AV P E T E R ja tema FA N T A S T I L I S E D S I L M A D

versioon seepärast, et rüütli elulugu näis võtvat üha suuremaid ja mastaapsemaid mõõtmeid iga korraga, kui ta seda jutustas, ja seda jutustati tihti.)

Tegelikult oligi söör Tode oma loo mõnes mõttes karjääriks muutnud. Rüütliks löömisele järgnenud kuude jooksul reisis ta hobusel mööda maad ja nautis kõrtsides ning võõrastemajades teatavat kuulsust. Ta tavatses rääkida kohalikele kõike oma vapratest seiklustest ja muutis oma staatuse võimalusel alati tasuta peavarjuks ning toiduks. Selline oli tema õnnelik elu enne kahetsusväärset kohtumist nõiaga. „Oleks ma vaid võtnud oma rändrüütlipõlve vähe tõsisemalt,” tunnistas ta ühel õhtul Peterile pärast eriti hirmutavat versiooni oma eluloost. „Mul ei avanenud kordagi võimalust päästa hädast mõnda daami ja arvasin alati, et teised rüütlid panid seda mulle salaja pahaks.” „Äkki leidub mõni daam seal, kuhu meie suundume,” pakkus Peter. „Või, veelgi parem, mõni võlur, kes kaotaks needuse.” „Kardan, et see on väheusutav. Kui olin noorem, ei saanud ma kännu otsa ka komistada ilma kübekest maagiat leidmata. Aga need ajad on ammu möödas. Nõiad on kõik kadunud... koos kõige muuga, millest tasus jutustada.” Vana rüütel pilgutas taeva poole silmi ja oli tänulik, et Peter ei näinud pisaraid ta kassilikes silmades.

Peter rääkis samuti oma õnnetustest. Poiss jutustas sellest, kuidas ta avastati lahes hulpimas, kuidas ta veetis esimese aasta emakassi juures ja millised olid ta viletsad aastad hr Seamuse „äripartnerina”.

76

L E E B E T U U L E K E – ja K U H U S E E N E I D V I I S

„Taevale tänu, et sa ei pea enam selle jubeda selli pärast muretsema,” nentis söör Tode. „Oh, armas poiss, oleks vaid mina seal olnud, et sind oma hõlma alla võtta. Oleksid võinud olla mu paaž või tallipoiss. Oleks meil alles lõbus olnud.”

Peterit liigutas see märkus, ent ta teadis – see oli vaid meelitus. „Ei usu, et üks pime paaž oleks sulle kuigivõrra kasulik olnud.” „Rumalus.” Söör Tode hüppas oma postilt alla. „Sinus peitub ju vägeva sõdalase algeid.” Seda öeldes võttis rüütel oma hambust vanaksläinud pika saia ja vehkis sellega läbi õhu. „Valvel, noorsand!

On aeg õppida võitluskunsti!” „Ma juba oskan juba kakelda,” sõnas Peter. „Võin siduda mehe pahkluud kolmekümne sammu kaugusel kinni ja vaigistada ta keele vaid niidi ja nõelaga.” „Alatud, seljatagused trikid – puha rämps. Sa pead õppima korralikku, õige kangelase võitluskunsti. Võta oma mõõk.” Ta pillas pika saia Peteri jalge ette ja haaras ise uue. Peter võttis maast saiapätsi ja suskis paar korda söör Tode pea kohal õhku. „Heldus, oled sina alles armetu,” ägas rüütel. „See on mõõk, mitte karjapiits. Mis sa arvad, et oleksin saanud lüüa maha terve draakonite pesakonna neid surnuks torkides või?! Sa pead raiuma!

Raiu kogu jõust!”

Nii alustas söör Tode Peteri koolitamist duellikunstis. See polnud just läbinisti edukas ettevõtmine. Olukorda ei kergendanud asjaolu, et nad olid surutud tibatillukesele laevatekile, mida tõukasid igast küljest rulluvad merelained. Nagu juba tead, polnud ei poiss 77

O S AV P E T E R ja tema FA N T A S T I L I S E D S I L M A D

ega rüütel kuigi osavad ujujad, mistõttu pidid nad erilise hoolega jälgima, et end vahvalt üle parda ei võitleks. Kõige hullemaks osutus aga see, et Peteril oli oma pimeduse tõttu kogu selle mõõgakunsti ähkimise ja puhkimise keskel raske samme seada. Enam kui kord komistas ta omaenda relva otsa ja lendas mürtsudes vastu masti. „Kui see sai oleks teritatud, lamaks sa juba kolmekümne tükina põrandal,” noomis söör Tode. „Küünarnukid üles! Põlved kõveraks!

Ja ära unusta iial jälgida teise selli jalgu.” „Aga ma ei näe su jalgu,” kaebles Peter. „Ja ma ei kuule midagi, sest üritan liiga usinalt mitte lasta oma pead otsast raiuda – see on kasutu.” Ta viskas saia maha ja peitus enesehaletsusse. Emotsioonid võivad kõrgele tõusta, kui kaks tegelast elavad pika aja jooksul väga väikesel pinnal. Ja kuigi Peter oli uskumatult andekas, elas ta täpselt sama kärsitult kui iga teine poiss. Talle ei meeldinud mõte, et see kangelasevärk vajab selgeks saamiseks aega. Ent ajapikku ja paljude reisipäevade jooksul hakkasid rüütli õppetunnid pähe kuluma ning Peter avastas, et oskab saiaga torgata, tõrjuda ja peale söösta sama hästi kui mõni teine.

• • •

Aja jooksul tuhmus uute alguste läige ja esmalt põnevana paistnud asjad muutusid hulluksajavalt igavaks. Peteri ja söör Tode elust sai pealtnäha lõputu toore kala ning halva ilma tsükkel. Hädaohtlikust seiklusest on hullem vaid igav seiklus ja selle duo kannatlikkus pandi enam kui kord proovile, kui nad põiklesid mööda tigedatest

78

L E E B E T U U L E K E – ja K U H U S E E N E I D V I I S

tuultest, murdsid läbi lumetormidest ning hulpisid üle seisva vee.

Ent ehkki nende edenemine oli aeglane, liikusid nad siiski edasi. Tibatilluke roheline pudel ei lõpetanud eales oma laulu ja püsiv tuul juhtis neid üha kaugemale, üle tuntud maailma ääre ja tohututele, kaardistamata võimaluste meredele. Ümbruse muutus oli vaevumärgatav ja nad ei taibanud seda täielikult enne, kui ühel pimedal ööl külastas neid koerkala Frederick.

Kaks rändurit magasid sügavalt tähistaeva all, kui vees sosistas kalane hääl. „Hei! Psst!” lausus see ja müksas paati.

Peter kargas püsti ja krahmas oma pika saia. „Kes seal on?” „Andestust, et üles ajasin, peremees. Lootsin, et äkki saab hädas olevale kalale tibake aega kulutada?” „Mida?” Peter oleks võinud vanduda, et hääl ütles – kalale. „Siin all, vees. Frederick nimeks. Koerkala Frederick.” „Kalad ei räägi,” väitis Peter. Ta oli ikka veel liiga unine mõistmaks, et ei seilanud enam kaardistatud vees. „No mina ju räägin, mis?” kõhistas koerkala. „Mina ja enamvähem kõik muu, mis siin kandis ujub... välja arvatud võib-olla plankton. See kraam on tumm kui taglas.”

See pani Peteri mõtlema. Ta oli kohanud oma retke algusest saadik nii palju võimatuid asju, et kõnelevaid kalu ei saanud välistada, paistku see nii absurdsena kui tahes. „Kus me oleme?” küsis ta.

79

O S AV P E T E R ja tema FA N T A S T I L I S E D S I L M A D

„Maailma äärel, peremees. Enam sügavamaks minna ei saa.” „Maailma äärel,” pomises Peter, meenutades tindita tühjust professori kaardil. Ta nuhutas öist õhku ja tabas õrna kopituse, justkui lõhnaks kolletunud paberilehed. Kas kala rääkis õigust? Oli see paik kuidagi teistsugune.

Frederick jätkas mõnevõrra kärsituna. „Kuule, vajan hästi korraks su abi, siis jätan su rahule.” Peter kuulas ja koerkala keeras loksates ühele küljele. Siis kuulis ta valju klõnksu vastu paadikülge. „Mul on põses konks ja mina seda välja ei saa,” ütles koerkala.

Peter sirutas käe välja ja avastas pika metallvarda. „See on hirmus suur,” nentis ta. „Ja see on vaid ots. Vaata, ma ujusin ühe sogase sadama lähedal ja märkasin just vee kohal hõljuvat kopsakat lehma, eks ole. No ja muidugi läksin, näksisin veidi ja järgmisena – põmaki – on mul suus see purakas konks. Sindrinahk tuiskas otse läbi mu põse.”

Lehm? Peter imestas, kui suur see kala siis pidi olema. Samas sundisid ta instinktid kaastundele. „Nii et vajad abi selle välja tõmbamisega,” sõnas ta lähemale nihkudes.

Selle tegevuse katkestas ootamatu kriise. „Aah!” röögatas söör Tode ja tiris Peteri paadiäärest eemale. „Kõtt, koletis! Siit sa kesköist ampsu ei saa.”

Rüütel oli ärganud vaid hetk varem ja nägi, kuidas Peter küünitab kõige tohutuma koerkala suhu, mida võib ette kujutada.

Frederick oli vähemalt kolme, kui mitte nelja elevandi suurune.

80

L E E B E T U U L E K E – ja K U H U S E E N E I D V I I S

Igaüks tema punnsilmadest oli päratum kui suur pirukas ja tema lotendavatest kõrvadest piisaks ühest, et katta nende tillukest paati otsekui tekiga. Soomuselisest põsest turritas välja hiiglaslik hõbedane õngekonks, pikem kui mehe käsivars. „Ta neelab paadi tervelt alla,” hädaldas söör Tode masti mööda üles sibades. „Tagane, jäle koletis!” „Oh, rahune maha, peremees. Mina keskit ei söö. Lootsin lihtsalt...” ja siinkohal Fredericki sõnad hääbusid. „Tead, unusta ära. Vabandust, et su üles ajasin.” Ta lasi oma hiiglasliku pea norgu (kui kalad üldse saavad seda teha) ja sulistas tagasi pimedusse.

Peter kargas jalule. „Frederick, oota!” hüüdis ta. „Kuss,” sisistas rüütel. „Ta on peaaegu läinud.”

Peter pani sõna otseses mõttes jala maha. „Söör Tode, mina olen selle laeva kapten ja mina ütlen, et me aitame teda. Erinevalt kõigist teistest peaks just sina teadma, mis tunne on, kui otsustatakse välimuse põhjal.” Nende vahel valitses pikk vaikus. Silmade puudumisest hoolimata põrnitses Peter vaest rüütlit tungivalt.

Lõpuks söör Tode taltus ja pomises midagi aja raiskamisest ja vanemate mitteaustamisest.

Poiss hüüdis taas Fredericki. Koerkala ujus tagasi, saba tema taga vulisemas. Kokku kulus neil ligi tund, et kidalist konksu kala röögatult suurest suust vabastada. „Merikurat ja põrgu,” vandus Frederick, kui nad lõpetasid. „Mõnus tunne, et see on väljas – küll maitses koledasti. Seda ma ütlen, see on viimane kord, kui lähen

81

O S AV P E T E R ja tema FA N T A S T I L I S E D S I L M A D

nende hiiglaste sadamatesse sulistama.” „Hiiglaste sadamatesse?” küsis söör Tode ja heitis pilgu üle tumedate lainete. „Ole mureta, karvapall. Nende veteni sina kohe kuidagi ei saa. Ja ongi hea – neile väga ei meeldi, kui pisikesed mööda hulbivad. Ei, siinsed mered on rohkem täis hiigelvaalu, kilpkonni, veriangerjaid... ja nüüd on siin ka üks tänulik koerkala.” „Kõik nad elavad siin?” uuris Peter ja üritas kuulda hiiglaslike uimede liikumist vees. Ta leidis, et iga kõneleva koerkalaga paik võib sisaldada ka muid imesid. „Ega sa ei tea, kas siin vetes oli kunagi üks kuningriik? Sellel oli üks suur ja vägev palee, mis haihtus.” „Kuningriigist ei tea, peremees, aga siit mõne sukelduse kaugusel leidub kahtlemata häid koralle... või oli see seal?” Ta keeras end ringi ja oleks peaaegu paadi kummuli ajanud.

Peter katsus kõikuval laeval tasakaalu tagasi saada. „Pole hullu,” ütles ta uskudes, et konksu külge kinnijäämiseks piisavalt hooletul kalal võis ilmselt olla raskusi suunatajuga. „Mõtlesin lihtsalt, et küsin.” „Pole kõneväärt, peremees,” sõnas Frederick. „Kui teil kahel läheb iial teenet vaja, ulatan heameelega uime.” „Oh, vaimustav,” pomises söör Tode. „Ega teil juhtumisi pole postiaadressi?” „Ääh, küsige lihtsalt vana hea Fredericku järele. Teete seda ja küll ma teid üles leian. Veel kord tänu!” Seejärel keeraski tohutu

82

L E E B E T U U L E K E – ja K U H U S E E N E I D V I I S

koerkala Frederick end ümber ja kadus mustava veepinna alla.

Peter ja söör Tode istusid vaikuses ning üritasid toimunust aru saada. „Noh, Peter,” ütles rüütel viimaks. „Näib, et võlgnen sulle vabanduse.”

Poiss kehitas õlgu ja pühkis käed vastu pükse kuivaks. „Teinekord on parem hinnangut erinevuste põhjal mitte langetada.”

Söör Tode ägas liialdatult. „Ma mõtlesin seda, et see oli ajaraisk.” Ta koputas tekil lebava kalakonksu pihta. „Näib, et võitsid endale just mõõga.”

Peter korjas kalakonksu üles ja tunnetas selle suurepärast tasakaalu. Ta haaras ühe käega nööriaugust ja libistas teisega üle kõvera oga, mis lõppes täiuslikuks ihutud teravikuga. Ta vehkis relvaga õhus – see vastas puhta kõlinaga ja saatis käsivarrele külmavärinaid. „Näib nii,” ütles ta naeratust alla surudes.

Ja nii saigi Osav Peter hõbedase õngekonksu Googi ja Magoogi maalt, kuhu ükski inimene pole eales astunud – ega astugi.

• • •

Tuli välja, et koerkala Frederick rääkis õigust, et Peter ja söör Tode seilasid kuiva maa lähedal.

Isegi väga kuiva maa lähedal.

Selle avastas esimesena söör Tode. Ta oli just ärganud rahutust öisest unest – seda põhjustasid mõned eriti tugevad tuuled.

Hommikuvalgus laius kõikjal ja rüütel nautis korralikku sirutust, kui märkas midagi imelikku: Skopp ei liikunud. Ükskõik, kui kõvasti

83

O S AV P E T E R ja tema FA N T A S T I L I S E D S I L M A D

ta oma keha ka ei väänanud, tilkuv alus jäi täiesti paigale. Ta rullis end jalule, raputas kuivaks ja ronis masti otsa, et ümbruskonnast paremat pilti saada. Nähtu pani ta valjusti ahhetama. „Peter?” kogeles ta kähedalt. „M-ma arvan, et peaksid nüüd ärkama.”

Poiss, kes oli eelmise öö tormis maganud kohutavalt, polnud selle ettepaneku peale põrmugi rõõmus. „Ärka ise,” pobises ta ja tõmbas teki üle kõrvade.

Söör Tode virutas talle kabjaga ribidesse. „Peter,” kordas ta. „See on kadunud.” „Mis asi?” „Meri... See on täielikult kadunud.”

Selleks hetkeks märkas ka Peter, et laev ei kõikunud tavapäraselt. Lisaks puudus vööri vastu loksuvate lainete tuttav hääl. Ta küünitas käe üle paadi ääre ja avastas vee asemel kuuma liiva. „Eilne torm pühkis meid vist kaldale,” oletas ta. „Sa vist ei kuulanud,” kinnitas söör Tode. „Meid polnud võimalik kaldale uhtuda, sest kallast pole. On vaid liiv – kilomeetrite kaupa liiva.” Kõlagu see kirjeldus nii mitteusutavana kui tahes, see oli täiesti täpne. Skoppi ümbritsesid katkematult igas suunas laiuvad düünid. Rüütel neelatas kuuldavalt. „Justkui…” „Mered taandusid,” ütles Peter tema eest. See oli muidugi rida mõistatusest ja võimalik tõend, et nad jõudsid lõpuks sihtkohta. „Kadunud Kuningriik!” hüüdis Peter ja kobis kähku üle parda.

84

L E E B E T U U L E K E – ja K U H U S E E N E I D V I I S

„Kadunud Kuningriik!” hõikas söör Tode ja kargas järele.

Nad jooksid kahekesi paadi ümber ja loopisid peotäite kaupa liiva õhku nagu kuuma, teralisi konfette. „Saime hakkama!” hõiskasid nad. „Kadunud Kuningriik!”

Selle tähistamise katkestas aga uus hääl. „No nii, teie seal!” käratas see. „Jalgele!” Peter ei näinud, et hääl kuulus suurele, jässakale mehele, kes kandis katkist sõjaväemundrit. Tema pea peal istus hall, koidest puretud kohtunikuparukas. Ta marssis otse nende poole. „Rivvi, kohe ja kenasti! Käed nähtavale!” „Söör Tode, ole mu silmad,” sosistas Peter paluvalt. „See on mees, suur mees... ja tal on veel suurem kirves.” Rüütel ei liialdanud. Tegelase selja peale oli kinnitatud tohutu, roostetanud lahingukirves.

Mees trampis lähemale ja sirutas oma relva poole. „Ma tean, et te kuulsite mu käsklust – jalgele –, kordas ta, „nii et enam ma seda ei ütle.”

Relva suurust ja mehe lähedust arvestades pidasid Peter ja söör Tode paremaks kuuletuda. Nad ajasid end ruttu püsti ja jäid ootama edasisi käsklusi. „Vot,” ütles mees ninaga tõmmates. „Korjake paadist oma kodinad kokku – ruttu nüüd.” Peter leidis vöörist oma vargakoti ja heitis selle üle õla. „Astuge palun eemale.” Peter ja söör Tode täitsid kuulekalt käsku. Niipea, kui nad eemale astusid, vibutas mees kirvest ja lõi Skopi kenasti pooleks.

85

O S AV P E T E R ja tema FA N T A S T I L I S E D S I L M A D

Söör Tode jõllitas kasutuskõlbmatut laeva. „No kuulge! Teil peab selle kohta küll pagana hea põhjendus olema.”

Mees irvitas nende poole. „Ei saa ju lubada, et vehkat teete.” „Vehkat?” protestis Peter. „Ma ei saa aru.”

Mees norsatas õelalt. „Tead, poiss, te maandusite just Teenitud Kõrbes. Ja te jääte siia veel kauaks, kauaks.”

86

O S AV P E T E R ja tema FA N T A S T I L I S E D S I L M A D

8. peatükk T E ENI T U D KÕRBE S LÕK S U S

P

eter neelatas kuuldavalt. „Kus kohas?” küsis ta. „Teenitud Kõrbes,” kordas mees ülbelt. „Siin saavad

närused vargad ja tülitekitajad oma teenitud paiga.” Nii Peter kui ka söör Tode teadsid, et ta mõtles ilmselt palka, kuid pidasid paremaks mitte parandada võõrast, kes vehib kirvega, mis on suurem kui nad mõlemad kokku. Mees nõjatus lähemale ja puuris pilguga Peterit.

Tema lehkav hingeõhk ajas poisi öökima. „Sa oled ühe puuduja kohta päris roosade põskedega, nii et ilmselt oled mingit masti varas, mis?” „Ma… jah,” vastas Peter, olles hea vale välja mõtlemiseks liialt rabatud. „Seda ma arvasingi.” Mees tõmbas üles veidi röga ja sülitas selle

87

O S AV P E T E R ja tema FA N T A S T I L I S E D S I L M A D

maha. „Ja nüüd pagendas kuningas su siia. Niimoodi ei saa sa tema kuningriiki lörri ajada, mis?” „Kuningriik?” ütles söör Tode ümberringi vaadates. „Ega te ei mõtle juhuslikult Kadunud Kuningriiki?” „Ma mõtlen kuninga kuningriiki.” Mees pani kirve selja peale tagasi. „Minu nimi on ohvitser Trolley. Olen siin selle vangla kuninglik ülem. Minu töö on uustulnukaid tervitada ja randa valvata sellisena nigu ta on.” Ta viis nad üle järgmise düüni ja näitas vaadet uhkelt käeviipega. „Heldus, Peter,” ütles söör Tode teades, et sõber ei suudaks täielikult vaatepilti nautida. „Näib, et me pole esimene siin karile sõitnud laev.” Iga mõne meetri järel lebas aluste lõhenenud riismeid.

Rusud katsid kogu kõrbe nii kaugele, kui silm ulatas. „Muidugist,” uhkeldas ohvitser Trolley. „Mina vaatan üle iga aluse, mis siin randub. Muidu võiks te kõik meil siit minema hiilida.” Tühja lobaga ühele poole saanud ohvitser Trolley otsustas menetlusega edasi liikuda. „No nii, hakkame teid siis menetlema.

Käed ette, palun!”

Ta võttis vöölt V-kujulise põletusraua ja torkas selle otsa miniatuursesse katlasse, mis rippus ta ühe õla küljes nagu daamide käekott. „Kui aus olla, põlegi kaua seda rõõmu olnud.” Ta kahmas söör Tode kabja ja luges talle ette ta õigused: „TemaTõeliseMajesteediIsandVeripunaVolituseJärgiKuulutabSee TruualamlikTeenerTeidSiinkohalTõeliseTrooniReeturiteksJaPagendab

88

T EEN I T U D KÕR BES L ÕK SUS

TeidTeenitudKõrbesseKoguTeieLühikeseVõiPikaKuidTühiseEluLõpuniJa VälistabIgasuguseArmuandmiseVõiKaristuseLeevenduseLootuseAamen.”

Kõik see vuristati ette üheainsa, ilmvõimatu hingetõmbega, mis jättis kuulajad enam kui hirmule.

Ohvitser Trolley tõmbas põletusraua katlast välja. Peter tundis punakalt hõõguvast otsast tõusvat kuumust. Ta kuulis, kuidas vanglaülem viis raua söör Tode esijala poole. „M… ma arvan, et siin on toimunud mingi eksitus, ohvitser Troll!” ütles väänlev rüütel. „Vaadake, me oleme retkel. Mu sõbrale siin anti kuus maagilist…”

Peter küünitas allapoole ja lõi söör Tode suule käe ette enne, kui too jõudis edasi rääkida. Ent oli hilja. Ohvitser Trolley lasi rüütli lahti ja vehkis põletusrauaga Peteri nina all. „Maagilist mida?” küsis ta erksa huviga. „Vaipa,” ütles Peter seekord korralikult valetades. „Meid tabati neid tänaval müümas.” Talle meenus professor Koogi hoiatus, mille kohaselt tuli Fantastilisi Silmi iga hinna eest saladuses hoida. „Vaibad, mis?” Ohvitser hõõrus oma habemetüügast. „Mõni ime, et teid pagendati – vana maagia on keelatud kogu kuningriigis... koos enamiku muuga.” Ta pillas põletusraua liiva sisse – näis, et tema parukaga kaetud ajus tärkas uus mõte. Ta niisutas keelega huuli ja kõneles magusamal toonil. „Ega te juhtumisi ei proovinud mõnda sellist vaipa endaga kaasa smugeldada? Vaatame selle sinu pisikese kotikese sisse.”

Peter tõmbas koti järsult eemale enne, kui Trolley sai sellest

89

O S AV P E T E R ja tema FA N T A S T I L I S E D S I L M A D

kinni haarata. Jässakas mees võttis taas seljalt kirve. „Ole nüüd, anna siia. Ma täidan ainult ametlikku kohust.” Tegelikult poleks ohvitser Trolley, isekas, alamakstud kuninga töötaja suutnud hoolida karvavõrdki sellest, kas need kaks kaubitsesid salaja võluesemetega või mitte. Tema tegelik plaan oli panna käpad peale mõnele lendavale vaibale ja põgeneda sellega tagasi kuningriiki.

Vaadake, ehkki ohvitser Trolley esindas Teenitud Kõrbes seadust, oli ka tema lõksus – see koht osutus nii tõhusaks vanglaks, et ükski mees, naine ega olend kummalgi pool seadusepiiri polnud iial suutnud sellest pääseteed leida. Ja ehkki ta nautis oma tööd piisavalt, oli uustulnukate paatide purustamisest ning nende käte kõrvetamisest saadav rõõm siiski piiratud. Ligi kümne aasta järel oli selle uudsuse võlu kulunud. „Näita mulle nüüd neid kaupu, enne kui ma kannatuse kaotan,” nõudis mees lähemale astudes.

Peter ja söör Tode olid taganenud vastu vana, Zelda nime kandvat pargast ning nende valikute arv vähenes kiirelt. „Mida me nüüd teeme?” küsis söör Tode läbi ristis hammaste.

Peter meenutas professori õpetust kasutada oma instinkte.

Mida tema instinktid talle nüüd ütlesid? Sellel konkreetsel juhul käskisid instinktid tal elu eest joosta. Ja just seda ta teha otsustaski. „Jookse!” karjatas ta. „Jookse elu eest!” Nad sööstsid ohvitser Trolley jalge vahelt läbi ja lidusid nii kiiresti, kui jalad võtsid. „Hei! See pole kombekas!” hüüdis mees ja koperdas neile järele. „Jooksmine on reeglitevastane.” Juhtuski nii, et Peteri instinktid panid täppi: ohvitser Trolley oli tänu oma kahele puujalale 90

T EEN I T U D KÕR BES L ÕK SUS

jooksjana kasutu. Kuidas söör Tode sellise asja enne märkamata jättis, oli ime, ent igal juhul oli see neile mõlemale õnnelik avastus, kui nad üle kuumade düünide pagesid ja silmist kadusid. Jõhkardist vanglaülem komberdas, koperdas ja vandus nende järel ning jäi lootusetult maha. Mõne minutiga jooksid nad nii kaugele, et mehe vihased kaebused kombekuse puudumise kohta täielikult hääbusid.

• • •

Ehkki ohvitser Trolley väitis, et Teenitud Kõrbest ei pääse keegi, otsustasid Peter ja söör Tode seda meelekindlalt proovida – oma ülesande, kui mitte lausa elu nimel. Kui keegi teist on iial rännanud läbi liivase tühermaa, siis teate suurepäraselt, kui keerukas see võib olla. Liival on tõeline anne selle peale, kuidas sattuda varvaste vahele ja teistesse valitud paikadesse. Seda ebameeldivam, kui liiv on katsudes kõrvetavalt kuum, nagu Teenitud Kõrbe puhul reegliks. Päike pea kohal näis suhtuvat vastumeelselt mõttesse kolida haripunktist edasi, mis jättis Peterile ja söör Todele vähe suunataju. Enam kui kord avastas paar end tulisest vaidlusest selle üle, kas nad olid juba kord möödunud sellest või tollest umbrohust või rusutükist. „Me ei saa jääda igavesti ringiratast tammuma,” ütles Peter ja lõi pahameelest jalaga liiva. Vähene toidumoon, mis tal õnnestus Skopist päästa, oli ammu söödud ja seda asendas nüüd näriv valu kõhus. „Kui me varsti toitu ja peavarju ei leia, sureme siin.” Ta hõõrus päikesest põletatud kaela, mis hakkas juba villidega kattuma.

Kuuldes oma kaaslase hääles muserdatust, pidas söör Tode seda 91

O S AV P E T E R ja tema FA N T A S T I L I S E D S I L M A D

õigeks hetkeks, et käsitleda mõnevõrra kõditavat teemat. „Peter,” ütles ta hoolikalt sõnu valides. „Pooldan iga kell oma kapjadel läbi selle inimtühja surmalõksu sumpamist, kuid oled sa kaalunud mõnda lihtsamat viisi? Midagi, mis meid edasi aitaks?” „Sa räägid Fantastilistest Silmadest.” Peter ohkas. See polnud esimene kord, kui kaaslane neid mainis. Tegelikult oli söör Tode kulutanud suurema osa merereisist pisikeste vihjete pillamisele selle kohta, kui kergemalt võiks asjad minna, kui nad kasutaks professori lahkelt antud kingitust. („Kui minu arvamust teada tahad, oleks lausa tänamatu mitte vähemalt prooviks pilgutada ülejäänud paare!”) Nagu olete ilmselt omaenda elus kahtlemata märganud, tähendab palumata antud nõu vaevalt rohkem kui kriitikat ja Peterit olid need soovitused üha enam tüüdanud. Ta vastas samal moel nagu alati. „Professor Koogi sõnul ei tohi me ülejäänud paare proovida enne, kui hetk on õige. Ta ütles mulle…” „Jajah, ettevaatust ja nii edasi,” katkestas söör Tode teda. „Meil, rüütlitel, on palju voorusi, kuid kannatlikkust nende seas pole.

Oleme keset kõrbe ilma varudeta, ilma kaardita ja ilma aimuseta selle kohta, kuhu me läheme – kõlab minu arust täpselt õige hetkena.” Ta võttis leebema, veenvama tooni. „Tunnista üles, kas sina pole üldse mitte huvitunud sellest, mida teevad ülejäänud kaks paari.”

Oli tõsi, et Peter ei lakanud nende peale mõtlemast sellest hommikust alates, kui nad ankru hiivasid. Ta oli juba kasutanud kuldsilmi – aga mida tegid mustad ja rohelised paarid? Ta 92

T EEN I T U D KÕR BES L ÕK SUS

küünitas kotti ja võttis välja puust karbi. „Ehk on sul õigus,” ütles ta sõrmedega üle kaane libistades. „Me ju kasutaks neid vaid selleks, et kedagi aidata.” „Nii juba läheb.” Söör Tode kappas tema kõrvale. „Millist paari sa siis mõtlesid?”

Peter põlvitas maha ja tegi luku lahti. Poiss naeratas, meenutades, kuidas kogu ta keha oli esimest korda seal kõrvaltänavas kuldsilmi puudutades põnevusse sattunud. Ta silitas hellalt teisi paare ja lootis kogeda elevust või värinat – mingit juhiseid andvat vihjet. Kuid ta ei tundnud midagi. Silmad oleks võinud sama hästi olla kivist.

Peter nõjatus veidi pahasena tagasi. Tema instinktid, mis aitasid nii sageli läbi ohtlikest hetkedest, jäid praegu hulluksajavalt hääletuks. Ta küünitas karpi ja korjas üles läikivmustad silmad. „Kuidas oleks nendega?” küsis ta ja kompis nende libedat, läbinisti sujuvat tekstuuri.

Söör Tode jälgis innuka ootusärevusega. Ta seadis end valmis, kui Peter pea ümber olnud sideme lahti sõlmis ja silmad lähemale tõstis. Just sel ajal hakkas rüütli teadvusse hiilima mingi hoiatav taju. Ta mõtles professor Koogi sõnadele. Polnud kahtlustki, et tark vanamees tahtis Peterile head: kas ta vaevaks end hoiatusega, kui polnud korralikku põhjust. Mis siis, kui sarnaselt kuldsilmadega viisid need ta sõbra kusagile kaugele. Mis siis, kui ta haihtub täielikult ja jätab söör Tode omapead. „Pea nüüd kinni, Peter,” alustas rüütel. „Ehk olin praegu veidi 93

O S AV P E T E R ja tema FA N T A S T I L I S E D S I L M A D

tormakas...” „Ära üldse üritagi mind nüüd peatada,” katkestas poiss teda. „Ja peaksid ilmselt veidi eemale astuma.” Enne, kui sõber jõudis uuesti vastu vaielda, libistas Peter külmad, mustad silmad aukudesse ja pilgutas kaks korda.

Ta tundis kohe, kuidas vesi ta pähe kohises. Müra paisus kurdistava möirgeni ja vaigistas kõik mõtted. Peter surus mõlemad käed kõrvadele ja üritas alla suruda mäslemist ning loksumist oma kolbas. Ta varises kokku, ent liivaterad tundusid naha vastas põletavalt kuumana. Poiss avas karjumiseks suu, kuid kogu õhk oli kopsudest imetud ja sinna jäi vaid lämmatav vaakum. Ta kuulis üle märuli, kuidas söör Tode teda hüüab. Poiss viskles tummalt liival, võimetuna vastama, võimetuna seisma. Tal polnud aimugi, mis toimub – kuid oli kindel, et see tapab ta.

Järgmisel hetkel käis terav raks! vastu Peteri kukalt. Löök oli nii tugev, et näis õhu tagasi ta kopsu virutavat. Mõne sekundi pärast seisis ta käpukil ning hingeldas, kuid elas siiski. „Mi... mis juhtus?” „Lõin need neetud vidinad su kolbast välja, vaat see juhtuski.”

Söör Tode põrnitses kahte musta silma liival. „Need hakkasid sind muutma, Peter. Kogu su keha muutus roheliseks ja limaseks ja su käed... Ma pole iial midagi sellist näinud... ja loodan, et ei näe ka.”

Peter masseeris paistetanud sõrmed elule tagasi, need olid muutunud täiesti tuimaks kohe, kui ta silmad aukudesse torkas.

Nahk oli niiske ja süljel soolakas maik. Ta pani sideme pea ümber 94

T EEN I T U D KÕR BES L ÕK SUS

tagasi ja tõusis tuikudes jalule. „Mis iganes juhtus, see oleks mu tapnud.” Ta tõmbas sügavalt hinge ja maitses sooja kõrbeõhku, kui see ta kopse paisutas. Juba tundis ta end rohkem iseendana. Ta korjas silmad liiva seest üles, pühkis puhtaks ja pani teiste juurde tagasi.

Söör Tode vaatas, kuidas ta karbi uuesti lukustas ja kotti tagasi pistis. „Peter, sa ei usu ometi, et professor tegi need tahtlikult selleks, et haiget teha…?” „Muidugi mitte.” Peteri hääles peitus siiras häbi. „Professor tahtis, et ma kasutaksin neid targalt. Ta andis mulle ranged juhised ja ma eirasin neid.” Poisil polnud endiselt õrna aimugi, milleks ülejäänud Fantastilised Silmad olid mõeldud, aga ta teadis, et ei julge neid enam proovida enne, kui aeg on õige.

• • •

Mustade silmade juhtumile järgnenud tunnid muutusid Peteri ja söör Tode jaoks veel rusuvamaks – kui see oli üldse võimalik. Päike põletas veel kuumemalt. Nälg läks ainult hullemaks. Kui poleks olnud professori veelähkrit, oleks kurnatud rändurid ilmaoludele vähemalt tosinal juhul alla vandunud. Ometi läksid nad edasi, liikudes enam-vähem ida suunas, nagu nad üksmeelselt arvasid.

Reisides katsus paar panna kokku pilti Teenitud Kõrbest. Kui jätta kõrvale laevarusud ja kohatised lindude väljaheited, näis maastik olevat täiesti lage. „Kui see on tõepoolest vangla,” ütles söör Tode puhkuseks peatudes, „siis kus on kõik ülejäänud?” „Ilmselt surnud.” Peter võttis lähkril korgi eest ja valas paar 95

O S AV P E T E R ja tema FA N T A S T I L I S E D S I L M A D

tilka oma kaelale ning käsivartele, enne ülejääki sõbrale ulatades. „Olen mõelnud veidi sellele, mida ohvitser Trolley ennist lausus. Ta mainis kuningat... mis sa arvad, kas see viitab mõistatuses kohale – kuningaid palju?” „Ma ei näe põhjust, miks me ei võiks seda eeldada,” ütles söör Tode, asutades end väheldasse varju, mida pakkus Peteri kõhn keha. „Aga ma olen segaduses – kui kuningas on võimul, kas kõik ei peaks olema siis õnnelikud?” „No äkki on ta kuri kuningas? Või koletislik kuningas?”

Siinkohal poiss judistas end. „Või kaarnakuningas?”

Söör Tode aimas, et poiss tunneb kogu selle koletiste ja kaarnate jutu peale end ebamugavalt ning otsustas teemat vahetada. „Hea küll, aga tegelik müsteerium seisneb selles, kes neetud salmikese kirjutas.” „Pidi olema poeet või suur filosoof. Kes iganes ta oli, oskaks ta vastata kõigile meie küsimustele, kui me ta üles leiame.” Peter tõusis ja pühkis higiga kaetud laupa. „Kui me üldse nii kaugele jõuame.” Ta kohendas vargakotti õla peal ja jätkas kõndimist.

• • •

Lõpuks laskus Teenitud Kõrbele öö. Päike sättis end silmapiiri taha ja päevakuumust asendas jäine külm. Peter ja söör Tode nõustusid, et peavad otsima varju kaldale uhutud ohtrate laevarusude alt.

Rüütel valis välja aluse, mille vöörijäänuseid kaunistasid maalitud tähed LI RÕÕM, ülejäänud kadusid kahtlemata kohtumises

96

T EEN I T U D KÕR BES L ÕK SUS

ohvitser Trolley kirvega.

Ennast sisse seadnud, asusid nad kahekesi tuld tegema. Söör Tode läks otsima puidurisu, Peter üritas usinalt tulehakatist süüdata. See oli suhteliselt lihtne töö, sest nutika vargana kandis Peter alati oma kotis kaasas hädavajalike vargatarvete komplekti – mille hulgas oli ka väike tulekivitükike. Kui te pole iial keset kõrbe tuld teinud, siis teadke, et tulekivi on maagiline must kivike, mis tekitab millegi kõva vastu sattudes sädemeid. Tulehakatis on aga igasugune asi, mis suudab hoida kuuma sädet ja millega saab süüdata ilutulestiku rakette või piipu. Selleks puhuks kasutas Peter praegu liivast leitud kuiva rändrohutirtsu keret. Söör Tode naasis, lohistades hammaste vahel võrgutäit puidutükke. Poole tunniga põleski neil praksuv lõke. „Noh, see oli üks vilets päev,” ütles rüütel Peteri kõrvale longates. „Ja me pole väljapääsule lähemal kui alguses.” Söör Tode haigutas ja keris end poisi jalge vastu väikeseks keraks, selle kombe harjutas ta sisse nende mereretkel.

Peter lebas vaikselt, kuulas tuld ja üritas toidule mitte mõelda.

Hetkeks tundus talle, et kuulis kauguses helisid – samme ja sosinaid. Ta tõusis istukile, et paremini kuulatada, ent nüüd kostis vaid tuult. „Sa ei arva ometi, et seal on midagi?” küsis söör Tode sõbra ärevust märgates. „Keegi hirmus liival varitsev vaenlane.” „Kes teab?” ütles Peter tagasi nõjatudes. „Pole mõtet end

97

O S AV P E T E R ja tema FA N T A S T I L I S E D S I L M A D

sellega vaevata. Oleme praegu üksi ja vajame nii palju puhkust kui võimalik, et homset päikest üle elada.” Seejärel kustutas ta lõkke ja läks magama.

Kahjuks poleks Peter saanud rohkem eksida – vaevalt kolme meetri kaugusel kükitas tõepoolest üks selline vaenlane.

98

Pikoprint on Eesti esimene roheline raamatukirjastus, mis sündis 2014. aastal missioonitundest rikastada laste-ja noorteraamatute valikut, inspireerida lapsi lugema ja varakult iseseisvat lugemisharjumust kujundama.

Pikoprindi kõik väljaanded on valminud keskkonnasõbralikult. Hoolime järeltulevast põlvkonnast ning tahame, et meie jalajälg keskkonnale oleks võimalikult väike. Kõik meie raamatud trükitakse vaid FSC tunnusega paberile. FSC tunnus tähistab paberi tootmist metsamajandmise viisil, mis säilitab metsade elurikkuse, produktiivsuse ja looduslikud protsessid.

Leia meid Facebookis:

OSTA RAAMAT:

RAHVA RAAMAT

APOLLO