KIERA CASS - Printsess - katkend

PRINTSESS

PR INTSESS K I E RA C A S S

Originaali tiitel: The One Kiera Cass HarperTeen 2014 © 2014 Kiera Cass Kiera Cass assert the moral right to be identified as the author of this work.

Kaanefoto © 2014 Gustavo Marx.

Kasutatud MergeLeft Reps loal.

Kaanekujundus © 2014 HarperCollins ISBN 978-9949-9688-5-5 (trükis) ISBN 978-9949-9688-6-2 (epub) Tõlge eesti keelde © Kai Väärtnõu ja Pikoprint OÜ 2015 Tõlkija Kai Väärtnõu Toimetaja Vilve Torn Kujundaja Liis Karu

See raamat on uhkusega trükitud keskkonnaga arvestavale paberile, mis vastab FSC sertifikaadile. FSC sertifikaat tähistab vastutustundlikku metsamajandamise viisi, mis säilitab metsade elurikkuse, produktiivsuse ja looduslikud protsessid. Rohkem informatsiooni vaata www.pikoprint.ee/roheline Trükitud Eestis trükikojas Printon

PÜHENDUS

Callawayle – poisile, kes ehitas mu südamesse oma puuonni ja kinkis mulle krooni

1 . P E AT Ü K K

Viibisime parasjagu Suures saalis ja talusime vaikides järjekordset etiketiloengut, kui esimene telliskivi vihinal läbi klaasi lendas. Elise sööstis kohe põrandale ja hakkas küljeukse poole roomama, ise vaikselt tihkudes. Celeste lasi kuuldavale kileda karjatuse, tormas tagumise nurga poole ja pääses vaevu vihmana talle kaela sadava klaasi eest. Kriss haaras mul käest ja sikutas kaasa. Jooksime ukse poole, kuis jalad võtsid. „Rutem, daamid!” kamandas Silvia.

Pagesime elu eest, samas kui valvurid mõne sekundiga end akende alla üles rivistasid ja vastutule avasid. Lasud kajasid mu kõrvus. Tulid need kividest või püssidest, vahet polnud – kõik palee suhtes natukenegi agressiivsed tegelased tuli hävitada. Kannatus oli katkenud, rünnakud pidid lõppema.

6

„Nendes kingades on võimatu joosta,” pobises Kriss, kleidisaba kaenlas, koridori päästvasse otsa lidudes. „Üks meie seast peab sellega ära harjuma,” nentis Celeste hingeldades.

Pööritasin silmi. „Kui see peaksin mina olema, käin igavesti ainult tennistes. Mul on sellest juba kõrini!” „Vähem loba, pikem samm,” röögatas Silvia. „Kuidas me siit alumisele korrusele pääseme?” päris Elise. „Mis Maxonist saab?” puhises Kriss.

Silvia ei vastanud. Järgnesime talle läbi koridoride labürindi, otsides pääsu keldrisse, samal ajal kui valvur valvuri järel meist teises suunas mööda tormas. Imetlesin neid.

Kuidas nad küll leidsid endas julguse joosta ohtudele vastu – ja seda kõike teiste inimeste pärast.

Kõik nad tundusid äravahetamiseni sarnased, kuni mul peatusid kaks rohelist silma. Aspen ei paistnud hirmul ega isegi ehmunud. Oli tekkinud probleem ja tema sai aidata seda lahendada. Nii et ta ei kõhelnudki. Tüüpiline Aspen.

Meile piisas napist pilgust. Nagu Aspeniga alati. Sekundi murdosa jooksul ja sõnatult, aga sain talle ometi öelda: Ole ettevaatlik ja hoia end. Ja täpselt samuti sõnatult vastas ta: Muidugi, hoolitse pigem enda eest.

Need lausumata sõnad rahustasid mind. Erinevalt meie viimati välja öeldud sõnadest. See polnud just rõõmsat laadi vestlus. Olin siis paleest lahkumas ja palusin tal mulle aega anda, et Valikust toibuda. Ometi olin jätkuvalt siin. Väiksemagi selgituseta.

Tema kannatus pidi hakkama katkema, tema võime minus ainult head näha viimaks tuhmuma. Pidin ses osas midagi 7

ette võtma, sest ma lihtsalt ei osanud ilma temata. Isegi nüüd, mil lootsin, et lõpuks valib Maxon ikkagi minu, ei suutnud ma ette kujutada maailma, kus pole Aspenit. „Siia!” hüüdis Silvia viimaks, vajutades üht salapärast seinapaneeli.

Tormasime trepist alla, kõige ees Elise ja Silvia. „Kurat võtaks, Elise, liiguta ennast,” kirus Celeste. Oleksin nii tahtnud selle peale ägestuda, kuid andsin aru, et kõik teised mõtlesid sama.

Püüdsin vaimu eelolevateks pimedateks tundideks valmis panna, mil konutame põranda all nagu hiired. Jätkasime oma kibekiiret laskumist maa alla, jooksusammud peitmas eemalt kostvaid karjeid, kuni üks selja tagant kõlanud mehehääl meid kohale naelutas. „Stopp!” karjus ta.

Pöörasime Krissiga end kannal ringi ja kissitasime silmi.

Pimedusest ilmus vormirõivas. „Oodake,” karjus Kriss tüdrukutele, „see on valvur!”

Peatusime keset treppi ja ahmisime õhku. Viimaks jõudis ka hingeldav valvur meieni. „Vabandust, daamid. Mässajad panid juba esimeste laskude peale plehku. Polnud vist täna kaklustujus.”

Silvia sikutas riided sirgeks ja rääkis meie kõigi eest. „Kas kuningas on häire ametlikult lõppenuks kuulutanud? Kui ei, seate tüdrukud väga ohtlikku olukorda.” „Valvurite ülem lõpetas häire. Ma olen kindel, et Tema Majesteet...” „Teie kuninga eest ei räägi. Daamid, liigutage ennast.” „Sa teed nalja?” sõnasin. „Me läheme sinna alla lihtsalt niisama.”

8

Silvia saatis mulle pilgu, mis oleks iga mässajagi põrandasse naelutanud. Seega sulgesin suu. Meie vahele oli siginenud midagi sõprusetaolist, kui ta enese teadmata oma lisatundidega mu mõtteid Maxonist ja Aspenist eemal aitas hoida. Aga pärast mu hiljutist trikki „Reporteris” polnud sellest sõprusest isegi riismeid alles. Ta pöördus taas valvuri poole. „Hankige kuningalt ametlik luba ja me tuleme tagasi.

Seni, daamid...”

Vahetasime valvuriga meeleheitel pilgu ja lahkusime eri suundades.

Silvia ei ilmutanud vähimatki kahetsuskübet, kui kahekümne minuti pärast ilmus teine valvur teatega, et oht on möödas ja me võime naasta.

Olin nii tige, et ei jäänud Silviat ega teisi tüdrukuid ootama.

Ronisin trepist üles, jõudsin viimaks esimesele korrusele ja suundusin otse oma tuppa, kingad ikka veel näpu otsas rippumas. Toatüdrukud olid kuhugi kadunud, kuid voodil ootas mind hõbekandikul väike ümbrik.

Polnud kahtlustki – see oli May käekiri. Kiskusin ümbriku lahti ja neelasin ahnelt iga sõna.

Ames!

Me oleme tädid! Astra on täiuslik. Küll oleks tore, kui viibiksid siin ja näeksid ka teda, kuid me kõik mõistame, et pead praegu palees viibima. Mis sa arvad, kas me jõulude ajal näeme? Need polegi ju enam nii kaugel! Aga ma pean nüüd minema Kennat ja Jamesi aitama. Ta on ikka uskumatult armas! Näe, ma panin sulle pildi ka kaasa. Armastame sind väga!

May

9

Sikutasin ümbrikust läikiva foto. Sellel olid kõik peale minu ja Kota. Kenna abikaasa James seisis oma naise ja vastsündinud lapse kohal, silmad paistes, kuid ise nii õnnelik.

Kenna istus sirge seljaga voodis ja kussutas roosat pampu, ühtaegu väsinud ning ekstaasis. Ema-isa hiilgasid uhkusest ning May ja Geradi rõõm lausa pritsis pildist välja.

Loogiline, et Kota polnud kohal – tema ei saanud sellest mingit kasu. Mina oleksin seevastu pidanud seal olema.

Aga ma polnud.

Olin siin. Ja aeg-ajalt polnud mul aimugi, miks. Maxon veetis jätkuvalt aega Krissiga, isegi pärast mu kõiki paleesse jäämise nimel tehtud pingutusi. Nagu sellest veel vähe oli, et mässajad kippusid lakkamatult meie turvalisuse kallale.

Kuninga jäine suhtumine tegi mu enesekindlusele täpselt sama palju kahju. Samal ajal tiirles mu ümber Aspen – saladus, mis ei tohtinud päevavalgele tulla. Ja kaamerad muudkui sagisid ringi, varastades viimsegi privaatsusraasukese lihtsalt selleks, et rahvale meelelahutust pakkuda. Tundsin end nurka surutuna ja jäämas ilma kõigest, mis mulle tegelikult tähtsaim oli.

Neelasin vihapisarad alla. Mul oli nutmisest kõrini.

Asusin hoopis planeerima. Ainus viis südamerahu tagasi saada oli Valik kähku lõpetada.

Ehkki aeg-ajalt kahtlesin jätkuvalt soovis printsessiks saada, olin nüüd täiesti veendunud, et tahan kuuluda vaid Maxonile. Pikisilmi oodates seda aga ei juhtu. Tuli tegutseda.

Närviliselt toatüdrukuid oodates ketrasin peas läbi minu ja kuninga viimast vestlust.

Sain vaevu hingata, nii et söömine ei tulnud kõne allagi. Aga see ohverdus pidi end ära tasuma. Pidin tegema edusamme – 10

ja võimalikult ruttu. Kuninga sõnul tegid teised tüdrukud Maxonile lähenemiskatseid – füüsilisi lähenemiskatseid – ja minul polevat neile sellel rindel mitte midagi vastu panna.

Nagu suhted Maxoniga poleks juba niigi keerulised olnud, segas neid nüüd ka usalduse taastamise küsimus. Ma polnud kindel, kas see tähendas, et võin temalt kõiksugu asju pärida või mitte. Ehkki olin üsna kindel, et ta polnud ka teiste tüdrukutega füüsiliselt kuigi kaugele läinud, ei lasknud see mõte mul elada. Ma polnud iial enne püüdnud olla võrgutav ja kõik meie intiimsed hetked juhtusid kuidagi poolkogemata. Nüüd lootsin talle aga üsna konkreetselt selgeks teha, et olen temast ka sel moel sama huvitatud nagu teised.

Hingasin sügavalt sisse, lõin pea kuklasse ja astusin söögisaali. Jäin meelega paar minutit hiljaks lootuses, et kõik teised on juba istet võtnud. Mul oli õigus. Ent nende reaktsioon ületas kõik mu lootused.

Tegin reveransi nii, et peaaegu puusani ulatuv lõhik paljastas mu jala. Kleit ise oli punane, õlapaelteta ja sisuliselt seljaosata – kahtlustasin, et seda hoiab mu seljas vaid toatüdrukute mingi nõiakunst. Tõusin ja naelutasin pilgu Maxonile, kel oli ühtäkki mälumine meelest läinud. Keegi pillas kahvli.

Lõin pilgu taas maha ja läksin oma kohale Krissi kõrval. „Tõsiselt, America?” sosistas ta.

Kallutasin pea tema suunas. „Vabandust?” pärisin segadust teeseldes.

Ta pani lauahõbeda otsustavalt käest ja vaatas mulle otsa. „Sa näed väga odav välja.” „Ja sina näed välja armukade.”

Tabasin naelapead. Ta punastas ja keskendus taas oma taldrikule. Sain oma niigi pitsitavas kleidis lubada endale 11

vaid pisikesi õnnetuid ampse. Magustoidu saabumise ajaks otsustasin Maxoni eiramise lõpetada. Tõstsin silmad tema poole ja nagu olin lootnud, jõllitas ta mind. Ta haaras kohe oma kõrvalestast. Tegin äärmist tagasihoidlikkust üles näidates sama. Kui mu pilk seejärel korraks kuningas Clarksonile lipsas, pidin naeru vägisi alla suruma. Kroonitud pea puhises ärritusest ja see valmistas mulle üksnes rõõmu.

Vabandasin end peagi ja lahkusin esimesena, et anda Maxonile võimalus mu selga imetleda. Tõttasin oma tuppa.

Niipea, kui uks selja taga sulgus, sikutasin kleidiluku lahti. Õhk!

Mary ruttas mu juurde. „Kuidas läks?” „Ma võtsin ta sõnatuks. Nad kõik, õigupoolest.”

Lucy kilkas rõõmust ja Anne kiirustas Maryle appi. „Me hoiame seda üleval. Sina lihtsalt kõnni,” käsutas ta. Tegin nagu kästud. „Tuleb ta täna õhtul?” „Jah. Ma ei tea, millal, aga ta tuleb kindlasti.” Istusin voodiäärel nagu õrrel, käed risti kõhul, et kleit täielikult seljast ei kukuks.

Anne saatis mulle kaastundliku pilgu. „Mul on nii kahju, et pead seda ebamugavust veel mitu tundi taluma. Aga ma olen kindel, et see on seda väärt.”

Naeratasin, nagu oleks säärane piin puhas lust. Olin oma teenijatüdrukutele öelnud, et soovin Maxoni tähelepanu võita. Targu jätsin lisamata, et edu korral lebab see kleit loodetavasti peagi põrandal. „Soovite, et jääksime teiega kuni tema saabumiseni?” uuris Lucy põnevusest vabisedes. „Ei. Aidake see asi ainult uuesti kinni sikutada. Ma pean natuke mõtlema,” vastasin ja tõusin uuesti püsti.

12

Mary haaras luku kelgust. „Tõmmake kõht sisse, miss.”

Kuulasin käsku. Ja kleidi sees taas õhku ahmides kujutasin end ette sõtta mineva sõdurina. Soomusrüü oli küll natuke omapärane, aga mõte jäi samaks.

Mees oli sihikule võetud.

13

2 . P E AT Ü K K

Lükkasin rõduuksed pärani, et magus õueõhk tuppa pääseks.

Ehkki käes oli detsember, silitas leebe tuuleiil mind hellalt.

Meid ei lubatud enam õue, vähemalt mitte valvuriteta, nii et sellest pidi piisama.

Siis tuiskasin ringi ja süütasin küünlaid, et muuta tuba võimalikult kutsuvaks. Kõlas koputus. Puhusin tiku ruttu ära, sööstsin voodisse, haarasin raamatu ja laotasin kleidisaba lehvikuna laiali. Oh muidugi, Maxon, lugedes näen ma alati täpselt selline välja. „Sisse,” sõnasin vaevukuuldavalt.

Maxon astus sisse. Tõstsin silmad. Tema näolt peegeldus kogu selle toas valitseva hämara ilu üle siiras imestus.

Viimaks jäi ta pilk minu paljal jalal pidama ja liikus vaikselt ülespoole.

14

„Siin sa oledki,” ütlesin raamatut sulgedes ja teda tervitama tõustes.

Ta pani ukse selja taga kinni, pilk ainiti mu kehakumerustel püsimas. „Tahtsin öelda, et näed täna vapustav välja.”

Viskasin juuksesalgu üle õla. „See väike asjake? Ah, see närtsis kapinurgas.” „Mul on hea meel, et selle sealt päästsid.”

Lasin sõrmedega üle sileda kanga. „Tule toeta end siia minu juurde. Ma pole sind nii ammu näinud.”

Ta ohkas ja istus mu kõrvale. „Palun vabandust. Viimases rünnakus kaotasime mässajatele nii palju mehi, et olukord on pingeline. Sa tead küll, milline mu isa on. Ja kuna saatsime mitu salka teie peresid kaitsma, on siin meestega hõre ning isa tavalisest veel hullem. Ta käib mulle peale, et Valiku lõpetaksin, aga pean veel vastu. Vajan aega, et kõik läbi mõelda.”

Istusime voodiserval. Nõjatusin talle lähemale. „Muidugi.

See peaks olema sinu otsustada.”

Ta noogutas. „Olen seda talle tuhat korda öelnud, aga no tõesti, igasugune survestamine ajab mu hulluks.”

Teesklesin mossitamist. „Ma tean.”

Ta vaikis. Mida ta küll mõtles? Püüdsin välja nuputada, kuidas edasi käituda, tundumata pealetükkiv. Aga ma polnud romantikas just kõva käsi. „See kõlab nüüd napakalt, aga mu toatüdrukud piserdasid mulle täna uut parfüümi. Ja ma tahaks teada, kas see on liiga tugev...” Kallutasin oma pead nii, et ta saaks lähemale tulla ja nuusutada.

Ta nina puudutas mu kaela. „Ei, kullake, see on väga hea,” sõnas ta mu rangluu peale hingates. Ja surus siis sinna 15

suudluse. Neelatasin, püüdes keskenduda. Pidin olukorda kontrolli all hoidma. „Tore, et sulle meeldib. Olen sinust puudust tundnud.”

Ta käsi siugles ussina mu kukla taha. Keerasin näo tema poole. Seal ta nüüd oli, mulle sügavalt silma vaatamas, huuled vaid millimeetrite kaugusel. „Kui palju sa oled minust puudust tundnud?” sosistas ta.

Tema pilk koos nii madala häälega tegi mu südamega imelikke asju. „Nii palju,” sosistasin. „Nii-nii palju!”

Nõjatusin suudlust oodates tema poole. Enesekindel Maxon tõmbas mind ühe käega lähemale ja sasis teisega õrnalt mu juukseid. Oleksin tahtnud sellesse suudlusesse sulada, kuid kleit takistas. Ühtäkki muutusin taas ärevaks – mulle meenus mu plaan.

Silitasin Maxoni käsi õlavartest sõrmeotsteni, juhatades teda vaikselt kleidi lukuni. Lootsin, et sellest piisab.

Ta käed peatusid. Sekundi pärast oleksin palunud tal luku lahti tõmmata. Ent enne pahvatas ta kõva häälega naerma.

See lajatas nagu kõrvakiil. „Mis sulle nalja teeb?” pärisin, püüdes hingamist salaja õigesse rütmi tagasi suunata. „Kõigest sellest, millega sa palees hakkama oled saanud, on see kaugelt kõige meelelahutuslikum!” Maxon oli naerust kõveras ja virutas käega põlve pihta. „Vabandust?”

Ta surus mu laubale matsuva musi. „Ma olen kogu aeg mõelnud, mismoodi see küll välja näeks, kui sa natukenegi üritaks.” Teda tabas järjekordne naeruhoog. „Vabandust, aga pean nüüd lahkuma.” Ta nägi välja, nagu saaks naerukrambid. „Näeme hommikul.”

16

Ja ta lahkuski. Lihtsalt lahkus!

Istusin, õudusest rabatud. Mis taevase pärast sundis mind arvama, et suudan sellega hakkama saada? Maxon ei pruukinud minust paljut teada, kuid ühte ta teadis – minu olemust.

Ja see siin polnud mina.

Põrnitsesin oma naeruväärset kleiti. See oli liiast. Isegi Celeste poleks midagi säärast valinud. Mu soeng oli liiga lakutud, meik ülemäära tugev. Ta nägi mu plaani läbi samal hetkel, kui üle ukse astus. Ohkasin ja puhusin küünlad ära.

Mis näoga ma talle küll homme otsa vaatan?

17

3 . P E AT Ü K K

Kaalusin võimalust kõhugrippi teeselda. Või piinavat peavalu.

Paanikahoogu. Õigupoolest kõike, mis oleks mu hommikusöögilauast päästnud.

Aga siis mõtlesin Maxonist. Ja tema veendumusest, et ka kõige hullemates olukordades tuleb teha vaprat nägu. See polnud minu tugevaim külg. Samas lootsin juba trepist alla mineku ja oma näo näitamisega tema silmis mõne plusspunkti teenida.

Lootuses kustutada vähemalt mõnda eilset hetke kõigi mälust, palusin toatüdrukutel end kõige tagasihoidlikumasse kleiti riietada. Nad polnud rumalad – pärast seda palvet hoidsid nad suud lukus ega küsinud eilse õhtu kohta midagi.

Aitasid mu sõnatult kleiti, mille dekoltee oli pisut ahtam kui soojas Angeleses tavaks ning mille varrukad ulatusid peaaegu 18

küünarnukkideni. See oli lilleline ja rõõmus – mu eilse fopaa täielik vastand.

Söögisaali astudes suutsin Maxoni poole vaevu vaadata, aga hoidsin pea kõrgel.

Kui viimaks pilgu tema poole saatsin, vastas ta laia irvega.

Asusime sööma. Maxon tegi mulle oma taldriku kohalt vallatult silma, nii et sukeldusin oma pirukasse nii raevukalt, nagu tegu oleks kõige põnevama asjaga maailmas. „Rõõm näha, et oled endale taas riided selga pannud,” turtsatas Kriss. „Rõõm näha, et oled nii heas tujus.” „Mis sulle küll sisse on pugenud?” sisistas ta.

Olin nii löödud, et andsin alla. „Mul pole selleks täna tuju, Kriss. Jäta mind lihtsalt rahule.”

Korraks tahtis ta mu kallal edasi närida, kuid andis siiski alla – küllap ma polnud vaeva väärt. Ta lükkas selja sirgu ja jätkas söömist. Oleks mind eile saatnud väiksemgi edu, võinuksin oma käitumisele mõne õigustuse leida. Vähemalt enda jaoks. Aga kuna see lõppes fiaskoga, polnud mõtet isegi üleolekut teeselda.

Riskisin veel korraks Maxoni poole vaadata ning ehkki meie pilgud ei kohtunud, oli tal toitu lõigates kaunis muhelev nägu peas. Mulle aitas. See päev ei saanud paremaks minna.

Kaalusin just, kas ja kuidas kõhuvalu teeselda ning oma tuppa taanduda, kui saali astus kelner. Hõbekandikul oli ümbrik ning ta ulatas selle kuningas Clarksonile.

Kuningas haaras selle ja lasi silmadega kähku üle. „Pagana prantslased,” pobises ta. „Anna andeks, Amberly. Paistab, et peame hiljemalt tunni pärast teele asuma.” „Järjekordne kaubandusleppe rikkumine?” päris kuninganna vaikselt.

19

„Jah. Arvasin, et sellega sai kõik selgeks juba mitu kuud tagasi. Peame ranget joont hoidma.” Ta tõusis, viskas salvräti taldrikule ja kiirustas lahkuma. „Isa!” hüüdis Maxon püsti tõustes talle järele. „Kas sa mind kaasa ei taha?”

Imelik, et kuningas jooksu pealt tema peale ei haugatanud ning ei käskinud tal samuti pakkima minna. Muidu oli see tavaline praktika. Nüüd pööras ta Maxoni poole vaid ükskõikse pilgu ja lausus külmalt: „Kui oled valmis käituma nii, nagu kuningas käitub, võid sa ka teha asju, mida kuningas teeb.” Ta lahkus sõnagi lisamata.

Maxon seisis jahmunult. Ta nägu oli häbi täis, et isa ta meie ees nõnda paika pani. Siis võttis ta vaikselt istet ja sõnas naljatades emale: „Ega ma seda lendu ausalt öeldes eriti oodanudki.” See pidi kõigi pingeid maandama. Kuninganna naerataski, nagu temalt oodati ja meie lihtsalt ignoreerisime juhtunut.

Teised tüdrukud lõpetasid hommikusöögi ja suundusid Naiste tuppa. Kui laua äärde olime jäänud vaid meie Maxoni ja Elisega, julgesin talle viimaks otsa vaadata. Katsusime korraga oma kõrvalesti ja naeratasime. Viimaks lahkus ka Elise.

Tõusime Maxoniga kähku püsti ning saime kelnerite ja teenijatüdrukute uurivatest pilkudest hoolimata keset saali kokku. „See on minu süü, et ta sind kaasa ei võta,” kirusin. „Karta on,” sõnas Maxon norival toonil. „Ei, usu mind, see pole tal esimene kord mind paika panna. Enda meelest on tal selleks miljon põhjust. Praegu võis see vabalt lihtsalt kiusu pärast juhtuda. Ta ei taha mu üle kontrolli kaotada. Aga mida rutem ma naise valin, seda rutem see aset leiab. Ehkki me mõlemad teame hästi, et päris lahti ei lase ta minust iialgi.”

20

„Sama hästi võid sa mu kohe koju saata. Mind ei lase ta sul eluilmaski valida.” Ma polnud talle ikka veel rääkinud, kuidas ta isa mu nurka surus, kui Maxon mu jäämise nimel talle vastu astus. Kuningas Clarkson tegi päevselgeks, et meie vestlus ei tohi jõuda kõrvaliste inimesteni ning ma ei julgenud teda vihastada. Samas ei meeldinud mulle seda sugugi Maxoni eest varjata. „Takkapihta,” sõnasin käsi rinnal ristates, „ei näe ma ühtegi põhjust, miks ka sina pärast eilset mind kangesti siin hoida tahaksid.”

Ta hammustas huulde. „Anna andeks, et naersin, aga mida ma siis põrgu päralt tegema pidin?” „Mul oli päris mitu head mõtet,” pobisesin oma võrgutuskatse pärast ikka veel piinlikkust tundes. „Ma olen nii rumal!” Peitsin silmad kätesse. „Lõpeta,” sõnas ta mind kallistades. „Usu, kui ma ütlen, et see oli väga ahvatlev. Aga sa pole selline tüdruk.” „Aga kas ma ei peaks siis olema? Kas me pole siin muuhulgas just sellepärast?” tihkusin ta rinnal edasi. „Kas sa ei mäleta ööd seal turvatoas?” küsis ta madalal häälel. „Jah, aga see oli sisuliselt hüvastijätt.” „See oleks olnud fantastiline hüvastijätt.”

Astusin eemale ja äsasin talle. Ta naeris rõõmust, et suutis meie vahel peituva pinge murda. „Unustame selle,” panin ette. „Teeme nii,” nõustus ta. „Seda enam, et meil sinuga on vaja üks projekt ellu viia.” „On või?” „Jah. Ning nüüd, kus mu isa on jalust ära, on suurepärane võimalus sellega algust teha.”

21

„Olgu,” nõustusin. Olin elevil. Mis iganes meid ees ootas, saime vähemalt kahekesi olla.

Maxon ohkas ja see muutis mu närviliseks. Mis tal küll plaanis oli? „Sul on õigus. Mu isa ei kiida sind heaks. Aga ta peab alla andma, kui suudame ühe asja ellu viia.” „Mille siis?” „Sinust peab saama rahva lemmik.”

Pööritasin silmi. „See tulebki meil ellu viia? Maxon, seda ei juhtu iial. Ma nägin ühes Celeste’i ajakirjas küsitlust, mis tehti pärast seda, kui püüdsin Marleed päästa. Ausalt, rahvas suudab mind vaevu taluda.” „Arvamused muutuvad. Ära lase ühel tagasilöögil end rööpast välja lüüa.”

Olukord tundus lootusetu, kuid mis mul üle jäi. Kui see oli mu ainus võimalus, pidin vähemalt üritama. „Olgu. Aga ma kinnitan sulle, et seda ei juhtu.” Üleannetu naeratus näol, astus ta mulle väga lähedale ja suudles mind väga pikalt ja aeglaselt. „Ja mina kinnitan sulle, et juhtub küll.”

22

4 . P E AT Ü K K

Astusin Naiste tuppa, mõtted Maxoni plaani ümber keerlemas. Kuningannat polnud veel. Kõik tüdrukud seisid akna all ning itsitasid isekeskis. „America, tule siia!” hüüdis Kriss. Isegi Celeste viipas mulle sõbralikult.

See paistis kahtlane, kuid liitusin nende kihevil kobaraga sellegipoolest. „Oi heldeke!” kiljatasin. „Ma tean,” õhkas Celeste.

Aknast avanes vaade aeda. Seal tegid parasjagu jooksuringe palee valvurid, kõigil ülakeha paljas. Aspen oli rääkinud, et nad saavad musklite kasvatamiseks süste, kuid ilmselgelt nägid nad ise selle nimel samuti omajagu vaeva.

Ehkki olime kõik Maxonile pühendunud, polnud armsad poisid miski, mida suutnuksime lihtsalt ignoreerida.

23

„See blondide juustega kutt,” sõnas Kriss. „Või noh, ma arvan, et blondidega. Neil on kõigil nii lühikesed juuksed.” „Mulle meeldib too kutt,” teatas Elise vaikselt, kui järjekordne valvur meie aknast mööda jooksis.

Kriss turtsus naerda. „Uskumatu, et me millegi sellisega tegeleme.” „Oi, oi! Vaadake seda seal, seda siniste silmadega,” viitas Celeste Aspenile.

Kriss ohkas. „Ma tantsisin temaga halloween’i ajal. Ta on sama naljakas kui ilus.” „Mina tantsisin ka,” uhkustas Celeste. „Ta on raudselt kõige nunnum valvur kogu palees.”

Oleksin tahtnud naerda. Huvitav, kas tema arvamus jääks samaks, kui ta teaks, et Aspen oli Kuus?

Vaatasin teda seal jooksmas ja mõtlesin, kuidas need käed on mind sadu kordi emmanud. Meie kaugenemine Aspeniga oli paratamatu, kuid isegi nüüd tahtsin väga loota, et suudame säilitada tükikese sellest, mis meie vahel aset leidis. Tundsin, et vajan teda ikka veel. „Ja kes sulle meeldib, America?” päris Kriss.

Ainsana oli mulle muidugi silma jäänud Aspen. Minust käis üle igatsusepuhang. Praegune vesistamine nende seksikate kehade pärast tundus tobe. Sestap põiklesin vastamisest kõrvale. „Ma ei tea. Nad on kõik päris kenad.” „Päris kenad!” hüüatas Celeste. „Sa teed vist nalja? Need on kõige kenamad kutid, keda vist üldse näinud olen.” „See on lihtsalt kamp palja ülakehaga poisse,” vastasin. „Jah. Ja miks sa ei võiks seda nautida, kuni veel saad?

Varsti jõllitame siin niikuinii ainult kolmekesi üksteisele otsa,” nähvas ta.

24

„Vahet pole. Maxon näeb ilma särgita välja sama hea kui ükskõik milline neist poistest.”

“Mis asja?!” karjatas Kriss.

Sekund hiljem taipasin, mis mu suust välja lipsas. Kolm silmapaari olid ainiti minusse puuritud. „Millal sina ja Maxon jõudsite üksteist ilma särgita näha?” nõudis Celeste. „Mina ei olnud särgita!” „Aga tema oli?” ei jätnud Kriss jonni. „Selle eilse jäleda kleidi pärast?” „Lits!” sisistas Celeste. „Ah?” hüüatasin. „Miks sa selle peale nii üllatunud nägu teed? Me võime ju nii öelda!” turtsatas Celeste käsi rinnale ristates. „Kui sa just ei taha meile rääkida, mis täpselt juhtus.”

Kuidas ma oleks saanud seda selgitada? Maxoni lahti riietamine polnud ju romantiline hetk. Ent selle avaldamine ei tulnud kõne allagi, kuidas ravisin ta isa peksust saadud haavu.

Ta oli oma saladust terve elu varjanud. Kui selle välja räägiksin, oleks meil igaveseks kriips peal. „Celeste hullas samuti poolalasti Maxoniga koridorinurgas,” asusin ise rünnakule.

Ta suu kukkus ammuli. „Kust sina seda tead?” „Kas kõik võtavad end Maxoniga kahekesi jäädes riidest lahti?” päris Elise õudusega. „Me ei olnud alasti!” hüüatasin. „Okei,” sõnas Kriss sooviga meid vaigistada. „Katsume siis selgust saada – et kes on teinud Maxoniga mida.”

Kõik vakatasid. Keegi ei soovinud otsa lahti teha. „Mina olen teda suudelnud,” alustas viimaks Elise. „Kolm 25

korda, aga see on ka kõik.” „Mina pole teda suudelnud,” tunnistas Kriss. „Aga ma ise palusin seda. Ta suudleks mind küll, kui vaid lubaksin.” „Tõesti? Mitte kordagi?” Celeste oli jahmunud. „Mitte kordagi.” „Noh, mina olen teda palju suudelnud.” Celeste viskas pea kuklasse, tundes selle üle pigem uhkust, mitte piinlikkust. „Hiljutine öine sessioon koridoris oli eriti hea.” Ta vaatas mulle ainiti otsa. „Me aina sosistasime üksteisele, kui erutav see on, et võime vahele jääda.”

Lõpuks peatusid kõigi silmad minul. Mõtlesin, kuidas kuningas vihjas, et teised tüdrukud on minust oluliselt vabameelsema moraaliga. Taipasin nüüd, et see oli vaid järjekordne relv tema arsenalis – lihtne viis tekitada minus ebakindlust. Otsustasin kõik ausalt ära rääkida. „Mina olin Maxoni esimene suudlus, mitte Olivia. Ma ei tahtnud, et keegi teaks. Ja meil on olnud veel mõned... intiimsed hetked. Ning ühel neist tuli Maxonil särk seljast.” „Tuli seljast? Lendas imeväel üle pea?” ironiseeris Celeste. „Ta võttis selle ära,” möönsin rahulikult.

Celeste polnud ikka veel rahul. „Tema võttis selle ära või sina võtsid selle ära?” „Me võtsime vist koos.”

Hetkeks tundus olukord plahvatusohtlik. Ent siis tegi Kriss suu lahti. „Okei, nüüd me vähemalt teame, mis seis on.” „Ja mis see siis on?” küsis Elise.

Keegi ei vastanud. „Ma tahtsin lihtsalt öelda...” alustasin. „Et kõik need hetked on olnud mulle olulised. Ja ma tõesti hoolin Maxonist.”

26

„Vihjad sa, et meie ei hooli?” turtsatas Celeste. „Ma tean, et sina ei hooli.” „Kuidas sa julged?” „Celeste, pole ju mingi saladus, et sa ihkad võimu. Võin kihla vedada, et ehkki Maxon sulle meeldib, pole sa temasse armunud. Sina ihaldad üksnes krooni.”

Ta ei hakanud seda isegi eitama, vaid pöördus hoopis Elise poole. „Ja mida sellest siin arvata? Ma pole sinus eales emotsioonikübetki näinud!” „Ma olen tagasihoidlik. Sa võiksid ka mõnikord proovida,” ei jäänud Elise vastust võlgu. See väike vihavälgatus muutis ta minu silmis isegi meeldivamaks. „Minu peres on kõik abielud alati korraldatud. Teadsin, et nii läheb ka minuga ja mul pole selle vastu midagi. Ma pole Maxonisse ülepeakaela armunud, kuid ma austan teda. Armastus tuleb hiljem.”

Kriss silmitses teda kaastundliku pilguga. „Ausalt öeldes kõlab see nukralt, Elise.” „Aga see pole nukker. Armastus pole kõige tähtsam asi maamunal.”

Jõllitasime Eliset, tema sõnad kõrvus kajamas. Mina võitlesin armastusest oma pere eest. Ja Aspeni eest. Ja ehkki sellele mõtleminegi ajas mulle hirmu nahka, olin üsna kindel, et ka kõik Maxonisse puutuv tuli kirjutada sama tunde arvele. Peitus kuskil tõesti midagi olulisemat? „Mina võin selle küll vabalt välja öelda. Ma armastan teda,” pahvatas Kriss. „Ma armastan teda tõesti ja soovin temaga abielluda.”

Krissi avaldus rebis mu oma mõtisklusest välja ja andis korraliku obaduse vastu vahtimist. Mis imeliku südamepuistamise laeka ma siin olin avanud?

27

„Noh, America, lase tulla,” nõudis Celeste.

Kangestusin, neelatasin, otsisin õigeid sõnu. Need võtsid aega. „Maxon teab minu tundeid ja see on ainus, mis midagi tähendab.”

Ta pööritas silmi, kuid ei pinninud rohkem. Küllap ta kartis, et edasi pärides ei jäta ka mina teda vastutasuks rahule.

Seisime ja põrnitsesime üksteist. Valik käis juba mitu kuud, kuid viimaks oli sellest saanud tõeline võitlus. Olime just heitnud pilgu teiste suhetesse Maxoniga – või vähemalt selle ühte aspekti – ja võisime teha oma järeldused.

Hetk hiljem astus tuppa kuninganna ja soovis meile ilusat hommikut. Tegime kniksu ja varjusime toa kaugematesse nurkadesse ning iseendisse. Küllap pidigi see kõik lõpuks siia välja jõudma. Alles oli ju vaid neli tüdrukut ja üks prints. Õige pea tuleb kolmel meist lahkuda, kaasas vaid väike lookene huvitavalt veedetud sügisest.

28

5 . P E AT Ü K K

Närviliselt käsi väänates sammusin mööda alumise korruse raamatukogu edasi-tagasi, püüdes peas kõnet ette valmistada. Pidin Maxonile äsja juhtunut selgitama enne, kui ta seda mõnelt teiselt tüdrukult kuuleb. See aga ei tähendanud, et oleksin eesseisvat vestlust kangesti pidada tahtnud. „Kopp-kopp,” sõnas ta sisse astudes. Ta tabas mu murelikkuse kohe ära. „Mis lahti?” „Ära saa pahaseks,” sõnasin veel enne, kui ta minuni jõudis.

Ta aeglustas sammu, pilk muutus murelikust küsivaks. „Ma püüan.” „Tüdrukud teavad, et nägin sind ilma särgita.” Ta huulile hakkas tõusma küsimus. Otsustasin seda ennetada. „Ma ei öelnud su selja kohta midagi,” vandusin. „Ehkki oleksin väga 29

tahtnud, sest nüüd arvavad nad, et see juhtus keset ränka romantikaseanssi või midagi.”

Ta naeratas. „No sellest kujunes ju ränk romantikaseanss.” „Ära tee nalja! Nad vihkavad mind!”

Sära ei kadunud ta silmadest ka mind kallistades. „Kui see sind lohutab, siis ma pole vihane. Kuni mu saladus on kaitstud, on mul ükskõik. Ehkki ma olen pisut šokeeritud, et sa sellest neile rääkisid. Kuidas see üldse jutuks tuli?”

Surusin pea ta rinnale. „Kardan, et ei saa sulle rääkida.” „Hmm.” Ta tõmbas sõrmega üle mu selja. „Arvasin, et teeme üksteise usaldamises edusamme.” „Teemegi. Aga palun usu mind, kui ütlen, et see muudaks asja ainult hullemaks.” Võib-olla ma eksisin, kuid mulle ei tundunud kuigi tark mõte Maxonile pihtida, kuidas me kõik poolpaljaid heas vormis valvureid jõllitasime. „Okei,” sõnas ta viimaks. „Nii et tüdrukud teavad, et oled mind osaliselt alasti näinud. Veel midagi põnevat?”

Kõhklesin. „Nad teavad, et olin su esimene suudlus. Ja mina tean, mida sa nendega teinud oled või ei ole.”

Ta tõmbus tagasi. „Mis asja?” „Pärast seda, kui see särgiasi kogemata välja lipsas, hakkasid kõik teistele näpuga näitama ja lõpuks räägiti suud puhtaks. Ma tean, et käid alatasa Celeste’i suudlemas ja oleksid ammu ka Krissi suudelnud, kui too vaid lubaks. Kõik see info on nüüd avalik.”

Ta tõmbas paar korda kätega üle näo sooviga asja seedida. „Nii et mul pole enam mingitki privaatsust. Mitte vähimatki.

Sest teie neli pidite üksteist üle trumpama?” Ta oli silmanähtavalt ärritunud.

30

„Arvestades seda, kui väga sa kogu aeg aususe tähtsust rõhutad, peaks see sulle ju heameelt valmistama.”

Ta jäi jala pealt seisma ja jõllitas mind. „Kuidas palun?” „Kõik on nüüd avalik. Meil kõigil on oma staatusest enam-vähem adekvaatne arusaamine ja mina olen selle eest tänulik.”

Ta pööritas silmi. „Tänulik?” „Oleksin ma teadnud, et seisame Celeste’iga füüsilises plaanis sinu suhtes enam-vähem samal pulgal, poleks ma sulle end iial niimoodi pakkunud. Sa ei tea, kui alandav see oli!”

Ta puhises omaette ja hakkas taas edasi-tagasi saalima. „Palun, America! Sa oled siin viibides öelnud ja teinud nii palju lollusi. Ma imestan tõega, et sa suudad üldse enam piinlikkust tunda!”

Võib-olla peitus asi mu kehvapoolses hariduses, kuid nende sõnade kogu raskuse kohale jõudmiseks kulus mitu sekundit. Ma olin alati Maxonile meeldinud – või vähemalt nii ta pidevalt väitis. Seda isegi kõigi teiste hinnangute kiuste.

Paistis, et nüüd oli see muutunud. „Ma siis lähen,” sõnasin vaikselt, suutmata talle isegi silma vaadata. „Vabandust kogu selle särgivärgi pärast.” Astusin eemale. Tundsin end nii pisikesena, suisa nähtamatuna. „Ole nüüd ikka, America. Ma ei mõelnud seda ju nii...” „Ei, kõik on hästi,” sõnasin. „Ma valin oma sõnu hoolikamalt.”

Läksin ülakorrusele, teadmata isegi, kas tahtsin, et Maxon mulle järele jookseks või mitte. Ta ei jooksnud.

Anne, Mary ja Lucy askeldasid toas, vahetasid linu ja tõmbasid riiulitelt tolmu.

31

„Tere, preili,” tervitas mind Anne. „Soovite ehk teed?” „Ei, ma lähen ja istun veidike rõdul. Kui keegi peaks mind küsima, öelge, et ma puhkan.”

Anne kortsutas küll pisut kulmu, kuid noogutas. „Loomulikult.”

Hingasin natuke värsket õhku ja asusin siis Silvialt saadud kohustusliku kirjanduse kallale. Hiljem tegin väikse uinaku ja mängisin veidi viiulit. Kõik need head asendustegevused kulusid mulle ära – vähemalt sain vältida Maxonit ja teisi tüdrukuid.

Kui kuningas oli ära, lubati meil süüa oma toas. Kasutasin seda võimalust rõõmuga. Jõudsin just sidrunipipras kanaga poole peale, kui uksele kõlas koputus. Maxon. Olin selles kindel. Ma ei tahtnud teda mingi hinna eest näha. Haarasin Mary ja Anne’i kaasa ning lipsasin vannituppa. „Lucy, ütle talle, et olen vannis,” sosistasin. „Talle? Vannis?” „Jah. Ära lase teda sisse,” juhendasin. „Mis toimub?” päris Anne, kui hetke pärast kõrva vastu vannitoa ust surusin. „Kas teie kuulete midagi?” küsisin.

Nad surusid samuti kõrva vastu ust. Kuulsime vaid Lucy summutatud pobinat. Siis leidsin väikese prao ja järgnev vestlus oli palju selgem. „Ta on vannis, Tema Majesteet,” sõnas Lucy rahulikult. Nii et see oligi Maxon. Ma polnud paranoiline. „Oh. Lootsin, et ehk ta veel õhtustab. Oleksin tahtnud seda temaga koos teha.” „Ta otsustas enne sööki veel vannis käia.” Tema hääles peitus väike värin – valetamine polnud tema leivanumber 32

Natuke veel, Lucy. Pea nüüd vastu. „Ah nii. Ehk paluksite tal minu juurde tulla, kui ta lõpetab.

Tahan temaga väga rääkida.” „Mmm, see võib olla päris pikk vann, Tema Majesteet.”

Maxon vaikis korraks. „Oh. Olgu siis nii. Kas ütleksite talle edasi, et käisin siin? Ja palute tal mind kutsuda, kui ta soovib rääkida? Öelge, et kellaaja pärast pole vaja muretseda, ma tulen kohe.” „Jah, härra.”

Vaikus valitses nii tükk aega ja ma hakkasin juba arvama, et ta lahkus. „Mmm, aitäh siis,” sõnas ta viimaks. „Head ööd.” „Head ööd, Tema Majesteet.”

Igaks juhuks püsisin veel paar sekundit peidus. Kui uksest välja astusin, seisis Lucy ikka veel ukse juures. Vaatasin toatüdrukutele otsa, kõigil neil peitus silmis väga küsiv pilk. „Tahan täna lihtsalt üksi olla,” ajasin pada. „Ausalt öeldes olengi vist valmis päeva lõpetatuks lugema. Võtke kandik, ma lähen voodisse.” „Soovite, et üks meist siia jääks?” küsis Mary. „Juhuks, kui soovite kellegi printsi järele saata?”

Nende silmis välgatas lootusesäde. Paraku pidin neile pettumuse valmistama. „Ei, ma tahan tõesti lihtsalt puhata. Maxoniga jõuan hommikul rääkida.”

Maxoni ja minu vahelt oli läbi jooksnud must kass. Imelik oli seda teades end voodis lihtsalt kerra tõmmata. Ent kogu selle supi nii kuumalt helpimine tundus samuti võimatu.

Kõik kiskus viltu. Olime juba üle elanud nii palju tõuse ja mõõnu ning püüdnud oma suhet toimima saada, aga ometi 33

sai aina selgemaks, et ühise tuleviku nimel tuli topeltvaeva näha.

Enne koitu raputati mind voodist järsult välja. Koridorist voolas tuppa valgust. Hõõrusin silmi ja püüdsin pilku valvurile fookustada. „Preili America, ärgake, palun!” „Mis lahti?” pärisin haigutades. „Hädaolukord. Teid vajatakse kohe allkorrusel.”

Veri tardus mu soontes. Mu pere oli surnud. Teadsin seda.

Saatsime nende juurde valvurid, hoiatasime, keda võimalik, aga mässajad olid siiski läbi pääsenud. Sama juhtus Nataliega.

Valikust lahkudes oli ta pere ainus laps, sest mässajad tapsid tema väikese õe. Kuskil polnud enam turvaline.

Heitsin teki eemale ja hüppasin hommikumantlisse ning sussidesse. Jooksin alla, kuis jalad võtsid, trepil kaks korda peaaegu kukkudes.

Esimesele korrusele jõudes nägin Maxonit valvuriga midagi tähelepanelikult arutamas. Viimased kaks päeva olid kui peoga pühitud. Jooksin tema juurde. „On nendega kõik korras?” hüüdsin juba kaugelt, püüdes pisaraid alla suruda. „Kui hull asi on?”

“Mis asja?” päris ta kuskilt mu käte vahelt. „Mu vanemad, vennad ja õed... On nendega kõik korras?”

Maxon lükkas mu natuke kaugemale ja vaatas mulle otsa. „Nendega on kõik parimas korras, America. Anna andeks, oleksin pidanud taipama, kuidas selline äkiline äratus sulle mõjub.”

Oleksin pingelangusest peaaegu nutma hakanud.

Maxoni jutt ei klappinud aga kuidagi, sest ta teatas: „Mässajad on palees.”

34

„Mida?” karjatasin. „Miks me ei varju?” „Nad pole siin eesmärgiga meid rünnata.” „Miks nad siis siin on?”

Ta ohkas. „Siin on kaks põhja laagri mässajat. Nad pole relvastatud ja palusid kohtumist minu... ja sinuga.” „Miks minuga?” „Pole õrna aimugi. Aga kuna plaanin nendega rääkima minna, mõtlesin, et annan sulle võimaluse sama teha.”

Langetasin pilgu ja tõmbasin käega üle juuste. „Ma olen öösärgis.”

Ta naeratas. „Ma näen, aga kõik see ongi äärmiselt mitteametlik. Nii et see on igati paslik.” „Kas sina tahad, et ma nendega räägiksin?” „See on sinu otsus. Ehkki jah, ma olen pisut uudishimulik, miks nad just sinuga vestelda tahavad. Ja ma pole kindel, et nad selle põhjuse mulle ilma sinu juuresolekuta avaldavad.”

Noogutasin ja kaalusin oma võimalusi. Ma polnud kindel, et tahan mässajatega rääkida. Relvastatud või mitte, olid nad ikkagi märkimisväärselt surmavad. Aga kui Maxon arvas, et saaksin sellega hakkama, siis võib-olla tõesti peaksin... „Olgu,” sõnasin end kokku võttes. „Olgu peale.” „Sa ei saa viga, America. Ma luban.” Ta käsi pigistas tasakesi minu kätt. Siis pöördus ta valvuri poole. „Juhatage teed.

Ja ärge pistke oma relva kabuuri, nii igaks juhuks.” „Loomulikult, Tema Majesteet,” vastas too ja viis meid ümber nurga Suurde saali. Seal seisid valvureist ümbritsetuna kaks inimest.

Mul kulus Aspeni leidmiseks paar sekundit. „Kutsute äkki oma koerad ära?” palus üks mässaja. Ta oli pikk, sale ja blond. Tema mudased saapad ja üleriided viitasid 35

tüüpilisele Seitsmele – paksud liibuvad püksid koos paigatud särgi ning kulunud nahkjakiga. Pika kaelaketi otsas rippuv roostes kompass kõikus iga ta liigutusega kaasa. Mees paistis tahumatu, aga mitte hirmuäratav – see oli üllatav.

Veelgi uskumatum oli see, et tema kaaslaseks osutus tüdruk. Temagi kandis saapaid, kuid püüdes olla samal ajal nii leidlik kui ka moodne, oli ta neile lisanud säärised. Lisaks kandis ta mehe pükstega samast riidest seelikut. Valvurite plejaadist hoolimata õhkus temast äärmist enesekindlust.

Kui ma ka poleks tundnud ära ta nägu, oleksin mäletanud kümnete tikitud lilledega kaetud lühikest teksajakki.

Veendumaks, et tundsin tüdruku ära, tervitas ta mind väikese kniksuga. Lasin kuuldavale midagi naeruturtsatuse taolist. „Mis lahti?” uuris Maxon. „Hiljem,” sosistasin.

Segaduses, kuid rahulikuna pigistas ta veel kord õrnalt mu kätt ning keskendus taas külalistele. „Tuleme rahus, et teiega rääkida,” sõnas mees. „Me pole relvastatud, nagu teie valvurid kinnitada võivad. Nad otsisid meid läbi. Ma tean, et privaatsuse palumine oleks kohatu, kuid peame tõesti arutama asju, mis pole mõeldud kõrvalistele isikutele.” „Kuidas jääb Americaga?” küsis Maxon. „Soovime rääkida ka temaga.” „Miks küll?” „Taas kord,” sõnas mees peaaegu ülbelt, toale käega tiiru peale tehes, „pean rõhutama, et ei soovi seda teha kellegi teise kuuldekauguses.” „Kui arvate, et suudate talle liiga...”

36

„Muidugi suhtute meisse eelarvamusega, ja teil on selleks põhjust küllaga. Ent meil pole vähimatki põhjust teile kummalegi halba soovida. Tahame tõesti vaid rääkida.”

Maxon kaalus kõike minuti jagu. „Teie,” pöördus ta viimaks ühe valvuri poole, „tooge meile laud ja neli tooli. Ülejäänud, tehke meie külalistele veidi ruumi.”

Kuni valvurid käsku täitsid, seisime meie ebamugavas vaikuses. Kui laud oli toanurgas paigas ja toolid selle ümber, viipas Maxon mässajaid meiega ühinema.

Sammusime sinna. Valvurid moodustasid samal ajal toa ümber kaare ning suunasid silmad kahele mässajale, nagu suudaksid sekundiga relva haarata ja tulistada.

Laua juurde jõudes sirutas mees käe. „Kas te ei arva, et väike enesetutvustusring kuluks marjaks ära?”

Maxon silmitses teda tülpinult, kuid andis järele. „Maxon Schreave, teie valitseja.”

Noormees kihistas naerda. „Minu lugupidamine, härra.” „Ja teie olete?” „Härra August Illéa, teie teenistuses.”

37

Pikoprint on Eesti esimene roheline raamatukirjastus, mis loodi 2014. aastal eesmärgiga rikastada laste-ja noorteraamatute valikut, inspireerida lapsi lugema ja varakult iseseisvat lugemisharjumust kujundama.

Kõik meie väljaanded on valminud keskkonnasõbralikult. Hoolime järeltulevast põlvkonnast ning tahame, et meie jalajälg keskkonnale oleks võimalikult väike. Kõik meie raamatud trükitakse vaid FSC tunnusega paberile, mis tähistab, et paber on toodetud metsamajandmise viisil, mis säilitab metsade elurikkuse, produktiivsuse ja looduslikud protsessid.

Leia meid Facebookis:

OSTA RAAMAT:

RAHVA RAAMAT

APOLLO