Seitsmes peatükk
Teenijate platvormile naastes keeb mul kõhus õõnes tunne. Pisuke rõõm, mida enne tundsin, on viimseni kadunud. Ma ei suuda sundida end tagasi vaatama ning näha teda seal peentes riietes, täis linte, medaleid ja kuninglikku isekust, mida südamest vihkan. Nagu Walsh kannab ta rinnal lõõmava krooni kujutavat märki, kuid Cali oma on valmistatud gagaadist, teemandist ja rubiinist. See vilgub poisi süsimusta mundri taustal. Eelmisel õhtul minusuguste talupoegade sekka sulandumiseks kantud luitunud rõivad on kadunud. Nüüd näeb ta pealaest jalatallani välja kui tulevane kuningas, viimse rakuni Hõbedane. Mõelda vaid, et usaldasin teda. Teised teenijad annavad teed ja lasevad mul end rivi lõppu nihverdada, kuniks peapööritusest võitu saan. Tema hankis mulle töökoha, päästis minu ja mu pere... ning on üks nende seast. Hullemgi veel. Prints. Kroonprints. Isik, keda kõik selles spiraalses kivist monstrumehitises on vaatama tulnud. „Te kõik olete tulnud austust avaldama mu pojale ja kuningriigile, ning nii avaldan austust ka teile,” kõmistab kuningas Tiberias, paisates mu mõtted tuhandeks tükiks kui 71
klaasi. Ta tõstab käed ja viipab arvukatele rahvast täis loožidele. Kuigi püüan kõigest väest pilku kuningal hoida, ei pea ma vastu ja vaatan viivuks Cali poole. Poiss naeratab, kuid soojus silmadeni ei jõua. „Austan teie õigust valitseda. Tulevase kuninga, minu pojapoja soontes hakkab voolama nii teie kui ka minu hõbeveri. Kes selle õiguse endale saab?” Hõbejuukseline patriarh haugatab vastuseks: „Nõuan kuningannakatseid!” Kõikjal spiraalis hüüavad erinevate kodade pead ühes taktis. „Nõuan kuningannakatseid!” kordavad nad kajana mingit arusaamatut traditsiooni austades. Tiberias naeratab ja noogutab. „Siis on see alanud. Lord Provos, kui tohib paluda.” Kuningas pöörab end ringi ja vaatab ilmselt Provose koja poole. Seda teeb ka ülejäänud spiraal ja kõikide pilgud peatuvad mustade triipudega kuldsetesse rüüdesse riietatud perekonnal. Ette astub vanem mees, kelle hallides juustes on valged salgud. Oma kummalistes riietes näeb ta välja kui rünnakuvalmis vapsik. Kui mees käega kerge liigutuse teeb, ei oska ma midagi oodata. Ühtäkki platvorm vaarub ja hakkab külgsuunas liikuma. Hüppan ehmatusest õhku ja löön enda kõrval seisva teenija peaaegu jalust maha, samal ajal kui nähtamatut rada mööda edasi libiseme. Vaatan kogu Spiraalaeda keerlemas ja süda tõuseb kurku. Lord Provos on telki ja liigutab kogu ehitist rööbastel edasi ei millegi muu kui vaid iseenda vaimujõu abil. Mehe korralduse peale asub kogu ehitis keerdu tõmbuma, kuni aiapõrand avardub tohutuks ringiks. Madalamal asuvad terrassid tõmbuvad tahapoole, ülemiste tasanditega samale joonele, ning spiraalist saab massiivne avatud katusega silin72
der. Samal ajal laskub põrand allapoole, kuni viimaks umbes kuus meetrit kõige madalamast loožist allpool seisma jääb. Purskkaevudest saavad kosed, mis langevad silindri ülaosast alla ja täidavad seal sügavad kitsad basseinid veega. Meie platvorm peatub sujuvalt kuninga looži kohal, pakkudes täiuslikku vaadet kõigele, kaasa arvatud kaugel all asuvale põrandale. Lord Provosel kulub Spiraalaia tunduvalt pahaendelisemaks muutmiseks vähem kui minut. Ent kui mees taas oma kohale asub, ei ole muudatused veel lõppenud. Elektriümin valjeneb, kuni kogu ümbrus on täis praginat, mis mul ihukarvad püsti ajab. Põranda lähedal ergab lillakasvalge kuma, mis lööb tillukeste märkamatute kivis leiduvate punktide kaudu voogavast energiast sädemeid. Ükski Hõbedane ei tõuse, et seda valitseda, nagu Provos oli teinud. Mõistan põhjust. Seda ei tekita Hõbedane, vaid tehnoloogiline, elektriline ime. Kõueta välk. Valguskiired ristuvad ja lõikuvad, põimudes säravaks pimestavaks võrguks. Ainuüksi selle vaatamine teeb silmadele haiget ja saadab pähe valusähvakuid. Mul ei ole aimugi, kuidas teised seda taluda suudavad. Hõbedastele näib vaatepilt muljet avaldavat – neid paelub nähtus, mida nad kontrollida ei suuda. Mis puudutab meid, Punaseid, siis vaatame kõike aukartuses ammulisui. Elekter paisub ning liigub soontesse, ja võrk kristalliseerub. Ning siis lõpeb kõik sama kiiresti kui algas. Välk tardub keset õhku tahkeks ja tekitab põranda ning meie vahele läbipaistva lilla kilbi. Meie ja mille tahes vahele, mis sinna alla ilmuda võib. Mu kujutlusvõime hakkab tööle, nuputades, mille jaoks võiks vaja olla välgust kilpi. Mitte karu, hundikarja ega ühegi haruldase metskiskja tarvis. Isegi mütoloogilised olendid, suured kassid, haid ega draakonid suudaks ülal istuvale 73
Hõbedaste armeele ohtu kujutada. Ja miks peaks kuningannakatsetel kiskjaid viibima? See peaks olema kuninganna valimise, mitte koletistega võitlemise tseremoonia. Justkui mu küsimustele vastates avaneb silindripõhja tillukeseks keskmeks muutunud skulptuuriringi sees maapind. Hetkegi mõtlemata trügin ettepoole, lootes paremini näha. Ülejäänud teenijad teevad karjakaupa sedasama, püüdes saada aimu, mis õudusi see kamber võib meie ette tuua. Pimedusest tõuseb kõige pisem tüdruk, keda olen eales näinud. Punaste kalliskividega ehitud pruuni siidi riietatud koda aplodeerib oma tütrele üldiste hõisete saatel. „Rohr, Rhambose koda,” hüüab pere teda maailmale tutvustades. Heal juhul neljateistkümneaastane tütarlaps vaatab üles pere poole ja naeratab. Kujudega võrreldes on Rohr imepisike, kuid ta käed on kummaliselt suured. Ta ülejäänud keha võiks tugevama tuulehooga lendu minna. Tüdruk jalutab katkematult ülespoole naeratades ringiratast ümber skulptuuride. Ta pilk peatub Calil, see tähendab printsil, ja tütarlaps üritab teda hirvesilmade ning meekarva juuste pillutamisega ära võluda. Lühidalt öeldes näeb ta tobe välja. Kuni ta jõuab raskest kivist skulptuurini ja pühib sel üheainsa kerge käelöögiga pea otsast. Rhambose koda võtab taas sõna. „Kõvakäsi.” Meie all hävitab väike Rohr tuulispasana kogu platsi, muutes kivikujud tolmuhunnikuteks ja lüües jalgealuse pinna mõraseks. Tüdruk on nagu tillukesse inimkehasse surutud maavärin, mis lõhub kõik teele jääva. Nii et see on siis võistlus. Vägivaldne võistlus, mille eesmärk on näidata tüdruku ilu, suursugusust... ja jõudu. Kõige andekam tütar. See on 74
jõudemonstratsioon eesmärgiga panna prints paari kõige tugevama tüdrukuga, et nende lapsed oleksid kõikidest kõige võimsamad. Ning nii on see kestnud sadu aastaid. Mõte jõust, mis peitub ainuüksi Cali väikeses sõrmes, ajab mind judisema. Prints plaksutab viisakalt, kui Rhambose-tüdruk oma organiseeritud hävitustöö demonstreerimise lõpetab ja tagasi laskuvale platvormile astub. Tüdruk kaob Rhambose koja hõisete saatel silmist. Järgmisena esineb mu enda kuberneri tütar, Heron Welle’ide kojast. Tüdruk on pikk ja oma nimele kohaselt haigrut meenutava näoga. Põrmustatud pinnas ta ümber hakkab liikuma, kui ta selle väe abil taas korda seab. „Rohevardja,” hüüab ta perekond. Roheline. Tema käsul kasvavad puud silmapilguga kõrgeks, ladvad välgukilpi kriipimas. Kui oksad kilbi vastu puutuvad, lendab sädemeid ja värsked lehed lahvatavad leekidesse. Järgmine tüdruk, nümf Osanose kojast, on olukorra kõrgusel. Kosena alla langeva purskkaevuveega kustutab ta pisikese metsatulekahju tormitseva orkaaniga, millest jäävad maha vaid söestunud puud ja kärssav maapind. Tundub, nagu kestaks see vaatemäng tunde. Tüdrukud tulevad ühekaupa oma väärtust demonstreerima ja igaüks leiab eest veelgi enam hävitatud areeni, kuid neid on õpetatud kõigega toime tulema. Võistlejate vanused ja välimused on erinevad, kuid kõik on jalustrabavad. Üks vaevu kaheteistkümneaastane tüdruk lennutab kõndiva pommina õhku kõik, mida puudutab. „Põrmustaja,” hüüab pere võistleja oskust kirjeldades. Kui tüdruk ka viimase valge kuju kaduvikku saadab, peab välgukilp endiselt kindlalt vastu. See sisiseb tulega kokku puutudes ja heli kriiskab mu kõrvus. 75
Elekter, Hõbedased ja hõiked segunevad mu peas häguseks kogumiks, kui jälgin kilbi all võimeid demonstreerivaid nümfe ja rohevardjaid, kebjasid, kõvakäsi, telkisid ning vist sadu teisi tüüpi Hõbedasi. Näen omaenda silmaga asju, mida polnud kunagi võimalikuks pidanud, nagu iseenda nahka kiviks muutvad või klaasseinu katki kisendavad tüdrukud. Hõbedased on võimsamad ja tugevamad, kui olin karta osanud. Nad valdavad võimeid, mille olemasolust ma isegi ei teadnud. Kuidas saavad need inimesed olemas olla? Olen nii pika tee läbi käinud ja nüüd viibin ühtäkki taas areenil ning näen Hõbedasi näitamas kõike, mille poolest nad meist üle on. Tahan aukartusega imetleda, kuidas elusolendeid juhtiv animos taevast tuhat tuvi alla kutsub. Kui linnud otsejoones vastu välgukilpi sööstavad ning pisikesteks vere-, sule- ja surmava elektri pilvekesteks pihustuvad, saab aukartusest jälestus. Kilp pillub lindude jäänuseid lõpuni põletades taas sädemeid, kuni jälle uuena särama lööb. Kui külmavereline animos tagasi põranda alla laskub, ajab aplausi kõmin mind peaaegu öökima. Tolmuks muutunud areenile tõuseb järjekordne, loodetavasti viimane tüdruk. „Evangeline Samose kojast,” kuulutab hõbepäise perekonna patriarh. Mees kõneleb üksinda ja ta hääl kajab Spiraalaia seintelt vastu. Näen oma vaatekohalt, et kuningas ja kuninganna seavad end pisut sirgemalt istuma. Evangeline on juba nende tähelepanu haaranud. Cal vaatab terava kontrastina oma süles puhkavaid käsi. Kui teised tüdrukud kandsid siidkleite ja mõni ka kummalisi kullatud turviseid, tõuseb Evangeline areenile mustas nahkkostüümis. Jakk, püksid, saapad – kõik hõbedaga kir76
jatud. Ei, mitte hõbeda. Rauaga. Hõbe ei ole nii tuhm ja kõva. Tüdruku koda on jalgele tõusnud ja elab talle häälekalt kaasa. Ta on Ptolemuse ja patriarhi perest, kuid ka teised perekonnad hõiskavad. Nad tahavad teda endale kuningannaks. Tema on favoriit. Tüdruk tõstab tervituseks kaks sõrme kulmu juurde, pöördudes esmalt oma pere ja seejärel kuninga looži poole. Viimased vastavad žestile, näidates sellele Evangeline’ile häbenemata oma soosingut. Võib-olla on see rohkem Võidumängu moodi, kui olin arvanud. Lihtsalt selle asemel, et Punastele koht kätte näidata, demonstreerib siin kuningas oma alamatele, olgu nad kui võimsad tahes, nende kohta. Hierarhia hierarhias. Olen katsetest nii kaasa haaratud, et peaaegu ei märkagi, millal on taas minu kord teenindada. Enne kui keegi mind õigesse suunda müksata jõuab, suundun õigesse looži, häguselt Samose patriarhi sõnu kuuldes. Tundub, et ta ütleb „magnetron”, kuid mul ei ole aimugi, mida see tähendada võiks. Sammun teenindamist nõudvate Hõbedaste poole mööda kitsaid koridore, mis alles hiljuti olid hoovipealsed kõnniteed. Loož asub all, kuid olen väle ning sinna jõudmiseks ei kulu peaaegu mingit aega. Leian eest eriti paksu klanni, kes on riietunud hirmkoledasse kiiskavkollasesse siidi ja kohutavatesse sulgedesse ning naudib hiiglaslikku torti. Kõikjal loožis vedelevad taldrikud ja tühjad tassid, mida kiiresti ning vilunult kokku korjama asun. Loožis üürgaval videoekraanil on Evangeline, kes näib põrandal paigal seisvat. „Täielik farss,” poriseb üks paksudest kollastest lindudest ja ajab näost sööki sisse. „Samose-tüdruk on juba võitnud.” Kummaline. Mulle tundub ta kõige nõrgem. Hoian taldrikuid kokku kuhjates pilgu ekraanil, kus tüdruk mööda maatasa tehtud areeni ringi luusib. Tundub, 77
et tal ei ole millegagi töötada, et oma oskusi demonstreerida, kuid see ei näi tüdrukut häirivat. Võistleja muie on kohutav, justkui oleks ta iseenda hiilguses täielikult veendunud. Mulle ta küll hiilgav ei tundu. Siis hakkavad ta jakile kinnitatud raudneedid liikuma. Need hõljuvad õhus – kõvad ümmargused metallkuulid. Ühtäkki paiskuvad need Evangeline’ist eemale nagu relvast lastuna ning kaevuvad maapinda, seintesse ja isegi välgukilpi. Tüdruk suudab metalli valitseda. Mitmest loožist kostab aplaus, ent Evangeline ei ole veel kaugeltki lõpetanud. Kusagilt Spiraalaia sügavustest kostavad meieni äginad ja kõlksatused. Isegi paks pere jätab hetkeks õgimise, et nõutult ringi vaadata. Nemad on segaduses ja huvitatud, kuid mina tunnen sügaval jalge alt müdisevat vibratsiooni. Oskan karta. Areeni põrand puruneb kõrvulukustava lärmiga, kui metalltorud sügavalt maapõuest üles tungivad. Need pahvatavad läbi seinte ja ümbritsevad Evangeline’i väändunud hõbedasest ja hallist metallist krooniga. Näib, nagu tüdruk naeraks, kuid metalli kõikemattev krigin summutab selle. Välgukilbist langeb sädemeid. Võistleja kaitseb end vähimagi pingutuseta ühe metallitükiga. Viimaks laseb ta sellel kohutava prantsatusega maha kukkuda. Tüdruk tõstab pilgu taevasse, ülal asuvate loožide suunas. Evangeline’i suu on pärani, paljastades teravad väikesed hambad. Ta näib näljane. Kõik algab aeglaselt, pisikese tasakaalunihkega, kuni kogu loož ühtäkki kreeni paiskub. Taldrikud kukuvad põrandale ja klaaskarikad veerevad ettepoole, langevad üle piirde ning purunevad vastu välgukilpi kildudeks. Evangeline tõmbab meie looži väljapoole, kallutab seda ette ja sunnib meid tasakaalu kaotama. Ümberringi protesteeri78
vad ja rabelevad aplausi katkestanud paanikas Hõbedased. Nemad ei ole ainsad – kõik meie rea loožid liiguvad samamoodi. Kaugel all suunab Evangeline kõike käega, kulm keskendunult kortsus. Just nagu hõbevõitlejad areenidel, tahab ka tema maailmale näidata, mis puust ta tehtud on. See on mu viimane mõte, kui kollaseis rõivais sulgedega lihapall vastu mu keha paiskub ning koos allesjäänud lauahõbedaga üle piirde pillutab. Kukkudes näen vaid lillat välgukilpi endale lähemale kihutamas. See kumiseb laengust ja kõrvetab ümbritsevat õhku. Jõuan vaevu midagi mõista, kuid tean, et sooniline lilla klaas praeb mu punamundris keha elusalt elektrilaenguga. Kindlasti huvitab Hõbedasi vaid see, millal keegi mu sealt lahti kraabib. Mu pea kõmatab vastu kilpi ja ma näen tähti. Ei, mitte tähti. Sädemeid. Kilp töötab korralikult ja löön elektrinooltest särama. Mu söestunud ja suitsev munder põleb ning arvatavasti teeb seda ka nahk. Minust saab oivalise lõhnaga laip. Ent millegipärast ei tunne ma midagi. Ilmselt olen nii suures agoonias, et ei tunne seda. Kuid... siiski tunnen. Tunnen oma kehal tormlevate sädemete kuumust, mis süütab viimsegi närvi. Ent see ei ole ebameeldiv tunne. Õigupoolest tunnen end... noh, elusalt. Justkui oleksin kogu elu pimedana elanud ja ühtäkki silmad avanud. Miski liigub mu naha all, kuid need ei ole sädemed. Vaatan imetlusega, kuidas välk üle mu käte libiseb. Riided põlevad seljast ja on süsimustaks söestunud, kuid mu nahk ei muutu. Kilp muudkui püüab mind tappa, kuid ei suuda. Kõik on valesti. Olen elus. Kilde pilduma ja mõranema hakkavast kilbist immitseb musta suitsu. Sädemed on eredamad, vihasemad, kuid muu79
tuvad üha nõrgemaks. Püüan end jalgele vinnata, kuid kilp mu all puruneb ning kukun taas uperpallitades tühjusesse. Kuidagimoodi õnnestub mul maanduda tolmuhunnikus, mida ei kata hambuline metall. Kahtlemata haavatud ja nõrgana, kuid siiski ühes tükis. Mustaks söestunud mundril ei ole nii hästi läinud ja see püsib hädavaevu koos. Ajan end vaevaliselt püsti ja tunnen, kuidas järjekordne riietusetükike helbena minema hõljub. Pea kohal kajavad Spiraalaia seintelt vastu pominad ja ahhetused. Tunnen, et kõikide pilgud on minul, põlenud Punasel tüdrukul. Inimpiksevardal. Evangeline põrnitseb mind suurte silmadega. Tundub, et ta on vihane, segaduses ja... hirmul. Minu ees. Millegipärast kardab ta mind. „Terekest,” ütlen juhmakalt. Evangeline vastab mu südamesse suunatud teravate surmavate metallribade vihiseva pilvega. Hetkegi mõtlemata tõstan kiirelt käed, lootes end kõige hullemast päästa. Peopesadesse tungiva tosinkonna sakilise metalliriba asemel tunnen midagi hoopis teistsugust. Mu närvid kihelevad mingisugusest sisemisest tulest nagu ennist sädemetega. See liigub minu sees, mu silmade taga, mu naha all, kuni tunnen, et olen midagi iseendast kõrgemat. Ja siis paiskub see minust välja – puhas jõud ja energia. Mu kätest vallandub valguse... ei, välgunool ning pahvatab palanguna läbi metalli. Metall paiskub kuumuses krigisedes ja suitsedes tükkideks. Need kukuvad kahju tegemata maapinnale ning välk prahvatab vastu tagaseina. Napilt Evangeline’i kõrvale jääb maha meetrilaiune suitsev auk. Tüdruku suu vajub jahmatusest lahti. Kindlasti näen ka ise sama kohkunud välja, kui oma käsi jõllitan ega suuda taibata, mis just juhtus. Kõrgel üleval murrab sadakond 80
kõige võimsamat Hõbedast sama asja üle pead. Vaatan üles ja näen, et nad kõik piidlevad mind. Isegi kuningas nõjatub üle loožiserva, lõõmav kroon taeva taustal välja joonistumas. Cal on otse tema kõrval ja vaatab pärani silmi alla minu poole. „Vahimehed.” Kuninga ähvardav hääl on terav kui nuga. Äkitselt ilmub peaaegu kõikidest loožidest punaoranžide mundrite palang. Eliitvahimehed ootavad veel üht sõna, veel üht käsku. Olen hea varas, sest tean, millal põgeneda. Nüüd on õige aeg. Enne kui kuningas kõnelda jõuab, sööstan paigalt, trügin jahmunud Evangeline’ist mööda ning libisen, jalad ees, veel avatud põrandaluugist sisse. „Võtke ta kinni!” kostab selja tagant, kui all asuvasse hämarasse kambrisse kukun. Evangeline’i etenduses lendav metall on lakke avad löönud ja ma saan pilgu üles Spiraalaeda heita. Minu kohkumuseks näib, nagu kogu ehitis veritseks, kui mundris vahimehed loožidest alla laskuvad ja mulle järele kihutavad. Mõtlemiseks ei ole aega, saan vaid joosta. Areeni all asuv ooteruum on ühendatud pimeda ja tühja eeskojaga. Kandilised mustad kaamerad jälgivad mind kõigest jõust ühest koridorist teise kihutamas. Tunnen neid end jälitamas nagu vahimehi, kes ei ole minust kuigi kaugel maas. Jookse, vasardab mu peas. Jookse, jookse, jookse. Pean leidma ukse, akna. Millegi, mis aitaks mul oma asukohast aimu saada. Kui välja, näiteks turule pääsen, võib veel lootust olla. Võib. Esimene trepp, mille leian, viib pikka peeglisaali. Ent seal on ka kaamerad, mis kükitavad laenurkades kui hiiglaslikud mustad põrnikad. 81
Pea kohal paugatav püssilask sunnib mind põrandale viskuma. Kaks tulekarva mundrites vahimeest murravad klirinal läbi peegli ja sööstavad minu suunas. Täpselt nagu Korravalve, mõtlen omaette. Vaid kohmakad ohvitserid, kes sind ei tunne. Nad ei tea, mida sa teha suudad. Ma isegi ei tea, mida ma teha suudan. Mehed eeldavad, et pistan jooksu, sellepärast teen vastupidist ja torman nende suunas. Valvurite relvad on suured ja võimsad, kuid kogukad. Enne, kui nad jõuavad need tulistamiseks, torkamiseks või mõlemaks üles tõsta, kukutan end siledal marmorpõrandal põlvili ja libisen kahe hiiglase vahelt läbi. Klaasikilluvihmas lendab veel üks peegel mulle järele röögatava vahimehe hääle peale tükkideks. Selleks ajaks, kui mehed jõuavad suunda muuta, olen juba neil käest lipsanud ja taas jooksus. Kui viimaks akna leian, on see ühtaegu nii õnn kui ka õnnetus. Jään libisedes pidama hiiglasliku teemantklaasist paneeli ees, mille taga laiub mets. See on siinsamas, teisel pool, läbistamatu seina taga. Nii käed, nüüd võiks olla hea aeg oma trikke teha. Loomulikult ei juhtu midagi. Midagi ei juhtu, kui seda tarvis on. Kuumuspuhang tabab mind ootamatult. Pöördun, et näha lähenevat punase-oranžikirjut müüri ning tean, et vahimehed on mu leidnud. Ent see müür on tuline, värelev, peaaegu tahke. Tuli. Otse minu suunas. Naeran oma kitsikuse üle jõuetu, nõrga, lüüasaanud häälega. „No tore.” Pöördun, et taas jooksu pista, kuid põrkan vastu laia mustast kangast seina. Tugevad käed suruvad mu haardesse ja hoiavad paigal, kui püüan minema vingerdada. Anna talle elektrilöök, pane ta põlema, kisendan sisimas. Kuid midagi ei juhtu. Teist korda mind see ime ei päästa. 82
Kuumus kasvab, ähvardades õhu kopsudest välja suruda. Elasin täna juba välgu üle, tulega ei ole tarvis õnne katsuda. Ent mu tapab hoopis suits. Lämmatav, tihe, must ja väljakannatamatult tugev. Mu nägemine hakkab ähmastuma ja laud muutuvad raskeks. Kuulen samme, karjumist, tule mühinat, ning maailm vajub pimedusse. „Mul on kahju,” kostab Cali hääl. Ma vist näen und.
83
Kaheksas peatükk
Istun verandal ja vaatan, kuidas ema mu venna Breega hüvasti jätab. Ta klammerdub nuttes poja külge ja silub ta äsjalõigatud juukseid. Shade ja Tramy on valmis ema kinni püüdma, kui ta jalad peaks alt vedama. Tean, et ka nemad tahavad nutta, kui oma vanimat venda lahkumas näevad, kuid ema nimel hoiavad nad end tagasi. Minu kõrval istuv isa ei ütle midagi ja piirdub leegionäri põrnitsemisega. Isegi terasplaatidest ja kuulikindlast kangast rüüs näib sõdur mu venna kõrval pisike. Bree võiks temast ühe käega jagu saada, kuid ei tee seda. Vend ei tee mitte midagi, kui leegionär tal käsivarrest haarab ja meist eemale tirib. Kummituslik vari järgneb talle hirmsail tumedail tiivul. Maailm hakkab keerlema ja siis ma kukun. Maandun hetkes aasta hiljem, jalgupidi kodumaja aluses lirtsuvas mudas. Nüüd hoiab ema Tramyt ja anub leegionäri. Shade peab ta eemale tirima. Kusagil nutab Gisa oma lemmikvenna pärast. Mina vaikin koos isaga ja hoiame pisarad endale. Vari naaseb, keereldes seekord ümber minu, varjutades taeva ja päikese. Pigistan silmad kõvasti kinni lootuses, et see mu rahule jätab. 84
Kui need taas avan, olen Shade’i käte vahel ja kallistan teda nii kõvasti kui jaksan. Vend ei ole veel juukseid lõiganud ja ta lõuaniulatuvad pruunid kiharad kõditavad mu pealage. End vastu ta rinda surudes võpatan. Miski torgib teravalt mu kõrva ja eemale tõmbudes näen venna särgil punaseid verepiisku. Olime Gisaga Shade’i tillukese kingi tarbeks uued kõrvarõngaaugud teinud. Ju olin seda valesti teinud, nii nagu kõike muudki. Seekord tunnetan varju enne, kui seda näen. Ja see näib vihane. See lohistab mind läbi ühe mälestuse teise järel, kõik alles kui värsked haavad, mis pole jõudnud paraneda. Mõned neist on isegi unenäod. Ei, pigem luupainajad. Mu kõige kohutavamad luupainajad. Mu ümber võtab kuju uus maailm, mis moodustab suitsu ja tuhka täis vinese maastiku. Vinelinn. Ma ei ole siin kunagi käinud, kuid olen piisavalt kuulnud, et osata seda ette kujutada. Maapind on lame ja tuhandest langenud pommist kraatriarmiline. Kõigis neis kössitavad plekilistes punastes mundrites sõdurid justkui haava nõrgunud veri. Hõljun nende vahel, jälgides nägusid ja otsides vendi, kelle olen suitsule ja šrapnellidele kaotanud. Esimesena ilmub mudamülkast sinistes rõivastes järvemaalasega maadlev Bree. Tahan venda aidata, kuid muudkui hõljun edasi, kuni ta silmist kaob. Järgmisena ilmub Tramy, kes põlvitab haavatud sõduri kohal ja püüab teda verest tühjaks jooksmisest päästa. Venna õrnad näojooned, mis sarnanevad nii Gisa omadega, on agoonias moondunud. Ma ei unusta iial neid valu- ja meeleheitekarjeid. Nagu Breedki, ei saa ma teda aidata. Shade ootab eesliinil, isegi kõige vapramatest sõdalastest eespool. Ta seisab mäeharjal, pööramata vähimatki tähelepanu pommidele, relvadele ja teisel pool ootavale jär85
vemaalaste armeele. Tal on isegi jultumust mulle naeratada. Saan üksnes vaadata, kuidas maapind venna jalge all plahvatab ning ta tule- ja tuhapilves põrmustab. „Stopp!” Suudan kisendada ja sirutan käe suitsu poole, mis oli kunagi mu vend. Tolm hakkab kuju võtma ja vormub varjuks. See matab mu pimedusse, kuni mälestustelaine mu taas kaasa tõmbab. Poolsurnuna koju saabunud isa. Kilorni väeteenistusse võtmine. Gisa käsi. Nad kõik sulanduvad ühte hägusesse keerisesse, mille üleliia eredad värvid mu silmadele liiga teevad. Miski on väga valesti. Mälestused liiguvad läbi aastate tagasi, justkui vaataksin oma elu tagurpidi. Ja siis on seal sündmused, mida ma ei saa kuidagi mäletada – rääkima ja kõndima õppimine, vennad mind ema pragamise saatel omavahel käest kätte heitmas. Võimatu. „Võimatu,” ütleb mulle vari. Ta hääl on nii terav, et kardan oma kolju purunemist. Langen põlvili millelegi betoonisarnasele. Ja siis on nad kadunud. Mu vennad, vanemad, õde, mälestused, luupainajad – kõik läinud. Ümberringi kõrguvad betoon ja terasest trellid. Kong. Tõusen ühe käega valutavat pead hoides vaevaliselt jalgele ning maailm hakkab tasapisi fookusesse asetuma. Trellide tagant põrnitseb mind üks kuju. Naise peas sätendab kroon. „Kummardaksin, kuid kukuksin,” lausun kuninganna Elarale ja soovin jalamaid, et saaksin need sõnad tagasi võtta. Ta on Hõbedane, ma ei tohi temaga sel moel kõnelda. Ta võib mu häbiposti panna, mu normid ära võtta, mind või mu peret karistada. Ei, taipan kasvava õudusega. Ta on kuninganna. Ta võib mu lihtsalt tappa. Ta võib meid kõiki tappa. 86
Ent naine ei näi solvuvat. Selle asemel ta hoopis naeratab jäiselt. Kui mu pilk tema oma kohtab, valdab mind taas pööritustunne ja ma tõmbun uuesti kahekorra. „Mulle näib see täitsa kummarduse moodi,” nurrub ta mu valu nautides. Võitlen oksendamissooviga ja sirutan käe välja, et trellidest haarata. Sõrmed sulguvad kramplikult külma terase ümber. „Mida te minuga teete?” „Enam suurt midagi. Peale selle...” Kuninganna sirutab käe läbi trellide ja puudutab mu meelekohta. Ta sõrme all muutub valu kolmekordseks ning ma varisen vastu trelle. Olen peaaegu teadvusetu ja suudan vaevu kinni hoida. „Selleks, et sa midagi rumalat ei teeks.” Pisarad ajavad silmad kipitama, kuid surun need alla. „Näiteks seisaks omal kahel jalal?” õnnestub mul sülitada. Valu on nii tugev, et suudan vaevu mõelda, viisakuste vahetamisest rääkimata, kuid sellegipoolest hoian hammaste taga terve rea vandesõnu. Taeva päralt, Mare Barrow, hoia suu kinni. „Näiteks annaks millelegi elektrit,” nähvab ta. Valu hääbub. Leian endas piisavalt jõudu, et metallpingini komberdada. Kui olen pea vastu jahedat kiviseina toetanud, jõuavad ta sõnad kohale. Annaks elektrit. Mälupildid taastuvad tükkhaaval. Evangeline, välgukilp, sädemed ja mina. See ei ole võimalik. „Sa ei ole Hõbedane. Su vanemad on Punased, sina oled Punane, ning su veri on punane,” pomiseb kuninganna kiskja kombel läbi trellide luurates. „Oled ime, Mare Barrow, midagi võimatut. Miski, mida isegi mina ei suuda mõista, kuigi olen näinud teid kõiki.” „See olite siis teie?” hüüan peaaegu kriisates ja taas peast haarates. „Teie olite minu peas? Mu mälestustes? Mu luupainajates?” 87
„Kui tunned kellegi hirmu, tunned teda ennast.” Naine pilgutab mulle silma, nagu oleksin mingi loll olevus. „Ja pidin teadma, mis asjaga me silmitsi seisame.” „Ma ei ole asi.” „Me veel vaatame, mis sa oled. Ent ole ühe asja eest tänulik, väike välguplika,” irvitab ta põlglikult nägu vastu trelle toetades. Järsku kaob mu jalgadest tundlikkus, nagu oleksin neil liiga kaua peal istunud. Justkui oleksin halvatud. Mõistan, et ei suuda isegi varbaid liigutada, ja mu rinda voogab paanika. Ilmselt tunneb isa ka end nii – katkise ja kasutuna. Ent kuidagimoodi tõusen püsti ning jalad viivad mind omatahtsi trellide poole. Teisel pool jälgib mind kuninganna. Ta silmapilgutused on mu sammudega sünkroonis. Ta on lausuja ja mängib minuga. Kui olen piisavalt lähedale jõudnud, haarab kuninganna mu näo oma käte vahele. Valu peas mitmekordistub ja toon kuuldavale karjatuse. Mida kõike ma praegu lihtsa väeteenistusse minemise needuse eest annaks. „Tegid seda sadade Hõbedaste, võimukate isikute ees, kes hakkavad küsimusi esitama,” sisiseb ta mulle kõrva, südantpööritavalt magus hingeõhk mu nägu matmas. „See on ainus põhjus, miks sa veel elus oled.” Mu käed tõmbuvad rusikasse ja soovin taas välgunoolt, kuid seda ei saabu. Naine mõistab mu püüdlusi ja naerab suure häälega. Mu silme taga lööb sädemeid ja nägemine hägustub, kuid kuulen, kuidas ta sahiseva siidi keerises lahkub. Saan nägemise tagasi hetkel, mil ta kleit nurga taha kaob ja mu tõeliselt üksi kongi konutama jätab. Tahaksin oksendada ja suudan vaevu tagasi pingi juurde komberdada. Lihastest algav ja raskelt kontidesse tungiv väsimus vajub mulle lainena peale. Olen kõigest inimene ja inimesed ei peaks niisuguste päevadega silmitsi seisma. Märkan võpa88
tades, et mu ranne on paljas. Punane riba on ära võetud. Mida see tähendada võiks? Silmad kipitavad peale tungivatest pisaratest, kuid ma ei hakka nutma. Niipalju uhkust on minus veel alles. Suudan tõrjuda pisaraid, kuid mitte küsimusi. Mitte oma südames kasvavat kahtlust. Mis minuga toimub? Mis asi ma olen? Silmi avades märkan teisel pool trelle korrakaitsjat. Ta hõbedased nööbid säravad tuhmis valguses, kuid kiilaspealt tagasi peegelduva helgi kõrval paistab see tühiasi. „Peate mu perele ütlema, kus ma olen,” pahvatan joonelt istuli tõustes. Vähemalt ütlesin, et armastan neid, mõtlen viimaseid ühiseid hetki meenutades. „Ma ei pea tegema muud, kui su üles viima,” vastab mees suurema teravuseta. Ta on nagu rahu võrdkuju. „Vaheta riided.” Äkitselt taipan, et kannan ikka poolenisti põlenud mundriräbalaid. Ohvitser osutab trellide juures korralikult volditud riidekuhjale. Ta keerab selja ja võimaldab mulle midagi privaatsuse taolist. Rõivad on lihtsad, kuid peenekoelised. Ma pole varem midagi nii pehmet kandnud. Pikkade varrukatega valge pluus ja mustad püksid, mis on mõlemalt poolt kaunistatud külgedelt alla jooksva hõbedase triibuga. Komplektis on ka paar jalatseid – mustad peaaegu põlvini ulatuvad läikima löödud saapad. Minu üllatuseks pole rõivastel grammigi punast. Ent miks, pole mul aimugi. Teadmatus hakkab mulle iseloomulikuks muutuma. „Korras,” pomisen teist saabast jalga sikutades. Kui see oma kohale libiseb, pöördub mees ümber. Ma ei kuule 89
võtmete kõlinat, kuid samas ei ole ka lukku näha. Huvitav, kuidas ta kavatseb mu sellest ukseta kongist välja päästa. Ent varjatud ukse avamise asemel teeb valvur kerge sõrmeliigutuse ja metallvarvad koolduvad ta ees. Muidugi. Ta on ilmselt... „Magnetron, jah,” sõnab mees sõrmi raputades. „Ja kui sind peaks huvitama, siis tüdruk, kelle sa peaaegu ära praadisid, on mu nõbu.” Peaaegu lämbun sisse ahmitud õhu kätte ega tea, kuidas reageerida. „Mul on kahju.” See kõlab nagu küsimus. „Kahetse parem seda, et talle pihta ei saanud,” vastab valvur vähimagi huumorinoodita. „Evangeline on ilge mõrd.” „Perekonnaviga?” Suu liigub kiiremini kui mõte ning ahhetan mõistes, mida just ütlesin. Valvur ei karista mind kohatute sõnade eest, kuigi tal on selleks täielik õigus. Selle asemel tekib ta näole midagi naeratusesarnast. „Eks saad teada,” lausub ta ning tema mustadest silmadest kiirgub soojust. „Olen Lucas Samos. Järgne mulle.” Pole tarvis täpsustada, et mul ei ole selles asjas nagunii mingit valikut. Valvur juhatab mu kongist välja ja käänulisest trepist üles lausa kaheteistkümne ootava korrakaitseohvitseri juurde. Sõnagi lausumata ümbritsevad nad mu põhjalikult sisseharjutatud formatsioonina ja sunnivad endaga kaasa minema. Lucas jääb minu kõrvale teistega samas taktis sammuma. Mehed hoiavad käes relvi, justkui oleksid valmis iga hetk lahingusse astuma. Miski ütleb mulle, et nad ei ole siin mind, vaid kõiki teisi kaitsmas. Kui kaunimatele ülemistele tasanditele jõuame, on klaasseinad kummaliselt mustad. Toonitud, mõtlen omaette ja 90
meenutan Gisa sõnu Päikesekoja kohta. Teemantklaasi on võimalik käsu peale tumendada ja sel moel soovimatut varjata. On ilmselge, et ka mina kuulun sellesse kategooriasse. Taipan ehmatusega, et aknad ei muutu mehhanismi, vaid ühe punapäise ohvitseri jõul. Naine viipab möödudes seinte poole ja varjab mingi väega valguse, kattes klaasi õhukese häguse looriga. „Ta on variline, valguse väänaja,” sosistab Lucas mu aukartust märgates. Siin on ka kaamerad. Judisen ja tunnen, kuidas nende elektrit täis pilk mulle kontideni tungib. Tavaliselt hakkaks mul sedavõrd suure elektrikoormuse käes pea valutama, kuid seekord valusähvatust ei saabu. Miski kilbis on mind muutnud. Aga võib-olla vallandas see hoopis midagi, mis siiani mu sisemuses peidus oli. Mis ma olen? kumiseb senisest ähvardavamalt taas mu peas. Alles pärast määratu suurtest ustest läbi sammumist kaob elektrisurin mu seest. Silmad ei näe mind siin. Uste taga asuvasse kambrisse mahuks kümme mu kodumaja ühestükis vaiadega. Ja otse minu vastas üle ruumi istub põrgutuld meenutaval teemantklaasist troonil kuningas ja põrnitseb mind lõkendaval pilgul. Tema selja taga tumeneb päevavalguses helendav aken kiiresti mustaks. See võib olla viimane kord, mil päikesevalgust näen. Lucas saadab mind koos teiste ohvitseridega ette, kuid nad ei jää kauaks. Mees juhatab teised valvurid ruumist välja vaid üheainsa pilguga. Kuningas istub minu ees, kuninganna seisab ta vasakul käel ja printsid paremal. Keeldun Cali poole vaatamast, kuid tean, et see tolvan vahib mind. Hoian pilgu keskendunult uutel saabastel, et mitte anda järgi hirmule, mis mu keha tarretiseks muudaks. 91
„Sa põlvitad,” ümiseb kuninganna sametisel häälel. Peaksin põlvitama, kuid uhkus ei luba. Mu põlved ei paindu isegi siin, Hõbedaste, kuninga ees. „Ei põlvita,” lausun piisavalt julgust kogudes ja üles vaadates. „Kas sa naudid oma kongi, plika?” küsib Tiberias ja tema kuninglik hääl täidab kogu toa. Ähvardus mehe hääles on päevselge, kuid jätkan sellest hoolimata seismist. Mees kallutab pead ja puurib mind üksisilmi, justkui oleksin katse, mille üle juurelda. „Mida te minust soovite?” suudan endast välja pressida. Kuninganna nõjatub alla oma abikaasa poole. „Ütlesin sulle, et ta on läbi ja lõhki Punane...”, kuid kuningas tõrjub ta eemale nagu kärbse. Naine hammustab huulde ja tõmbub tagasi, käed kõvasti kokku surutud. Paras talle. „See, mida ma seoses sinuga soovin, on võimatu,” nähvab Tiberias. Ta altkulmupilk hõõgub, nagu üritaks ta mind sellega tuhaks põletada. Kuninganna sõnad püsivad mul kõrvus. „Noh, mul ei ole kahju, et te mind tappa ei saa.” Kuningas muheleb. „Mulle ei öeldud, et oled kiire taibuga.” Läbi mu keha voogab kergendus. Surm ei oota mind siin. Veel mitte. Kuningas heidab troonilt alla kuhja täiskirjutatud pabereid. Pealmisel lehel on tavaline teave – mu nimi, sünniaeg, vanemate andmed ja tilluke pruun plekike mu verest. Sellel on ka mu foto, sama mis ID-kaardil. Vaatan alla iseenda poole, pikas fotosabas passimisest tüdinud silmadesse. Kuidas ma soovin, et saaksin sellesse pilti kaduda ning olla taas tüdruk, kelle ainsad probleemid on väeteenistus ja tühi kõht. „Mare Molly Barrow, sündinud 17. novembril Uue Ajastu 302. aastal Danieli ja Ruth Barrow’ peresse,” laob Tiberias 92
mälu järgi kogu mu elu lagedale. „Sul ei ole ametit ja järgmisel sünnipäeval pead minema väeteenistusse. Koolis veedad aega napilt, su akadeemilise testi tulemused on kehvad ja su nimel seisab rida rikkumisi, mis enamikus linnades tähendaks vanglakaristust. Nende hulgas näiteks vargus, salakaubavedu, vahistamisele vastuhakk. Kokkuvõttes oled sa vaene, ebaviisakas, moraalitu, ebaintelligentne, laostunud, kibestunud, kangekaelne ja nuhtluseks nii oma külale kui ka minu kuningriigile.” Ta ilustamata sõnad jahmatavad mind. Mul kulub pisut aega, et need kohale jõuaks, kuid kokkuvõttes ei vaidle ma vastu. Tal on täiesti õigus. „Ja sellest hoolimata...” jätkab kuningas jalgele tõustes. Nii lähedalt näen, et ta kroon on surmavalt terav. Need ogad suudavad tappa. „...oled sa ka midagi muud. Midagi, milles ma selgust ei saa. Oled ühtaegu nii Punane kui ka Hõbedane – omapärane nähtus, mille hukatuslikke tagajärgi sina mõista ei suuda. „Mida ma siis sinuga peale pean hakkama?” Kas ta küsib seda minult? „Võite mul minna lasta. Ma ei lausuks sõnagi.” Mind katkestab kuninganna järsk naer. „Ja Kõrgkojad? Nemad püsivad ka vakka? Kas nemad unustavad väikese punases mundris välguplika?” Ei. Mitte keegi ei unusta. „Tead, mis nõu mina annan, Tiberias,” lisab kuninganna mehe poole vaadates. „Ja see lahendab meie mõlemad probleemid.” Minu jaoks on see ilmselt pahaendeline nõuanne, sest Cal surub käe rusikasse. Liigutus jääb mulle silma ja ma vaatan teda viimaks tervenisti. Poiss on stoiline ja vaikne, nagu väljaõpe kindlasti nõuab, kuid ta silmad lõkendavad. 93
Meie pilgud kohtuvad hetkeks, kuid vaatan kõrvale enne, kui mind tabab tung paluda tal end päästa. „Jah, Elara,” sõnab kuningas abikaasale noogutades. „Me ei saa sind tappa, Mare Barrow.” Õhku jääb rippuma täpsustus „veel mitte”. „Seega peidame su kõigi silme alla ära, nii et saame sind jälgida, kaitsta, ja üritada sinus selgust saada.” Pilk kuninga silmis tekitab minus peatselt nahka pandava palukese tunde. „Isa!” pahvatab Cal, kuid vend – kahvatum ja kleenukesem prints – haarab tal käsivarrest ega lase edasi protesteerida. Poisil on rahustav mõju ja Cal tõmbub tagasi oma kohale. Tiberias jätkab poega eirates. „Sa ei ole enam Vaiakülast Punaste perest pärit Mare Barrow.” „Kes ma siis olen?” küsin õudusest väriseval häälel ja mõtlen kõikidele kohutavatele asjadele, mida nad minuga teha võivad. „Sinu isa oli Raudleegioni kindral Ethan Titanos, kes hukkus, kui olid veel beebi. Punane sõdur korjas su üles kui enda lapse ja kasvatas mudas üles su tõelist päritolu paljastamata. Sirgusid uskudes, et oled tühi koht, kuid nüüd oled tänu juhusele taas terviklik. Oled Hõbedane, kadunud Kõrgkoja leedi, suure võimuga ülik. Ja ühel päeval saab sinust Norta printsess.” Püüdlustest hoolimata ei suuda ma jahmatuskiljatust maha suruda. „Hõbedane... printsess?” Silmad reedavad mu ja pilk kihutab Calile. Printsess peab abielluma printsiga. „Abiellud mu poja Maveniga ja kõnnid seda tehes kenasti nööri mööda.” Võin vanduda, et kuulen oma lõuga põrandale kolksatamas. Toon kuuldavale armetu piinlikkust tekitava heli ja 94
püüan sõnu leida, kuid olen siiralt sõnatu. Minu ees seisev noorem prints näeb välja täpselt sama segaduses ja turtsub just nii valjult, kui mina seda teha tahaks. Seekord on Cali kord teda rahustada, kuigi poisi pilk püsib minul. Noor prints saab lõpuks hääle tagasi. „Ma ei mõista,” pahvatab ta end Calist lahti raputades. Prints astub kiirel sammul isa juurde. „Ta on... Miks...?” Tavaolukorras solvuksin, kuid pean printsi vastuväidetega nõustuma. „Tasa,” nähvab ta ema. „Sa kuulad sõna.” Poiss piidleb naist altkulmu nagu iga teinegi vanemate vastu mässav nooruk. Kuid ema muutub kalgimaks ja prints taganeb, tundes Elara raevu ja jõudu sama hästi kui mina. Mu hääl on nõrk, vaevukuuldav. „Seda tundub pisut... palju.” Olukorra kirjeldamiseks ei ole lihtsalt teisi sõnu. „Te ei soovi minust leedit, veelgi vähem printsessi teha.” Tiberiase näole ilmub sünge naeratus. Ta hambad on sama pimestavvalged kui kuningannal. „Oh, soovin küll, kullake. Esmakordselt oma algelises väikeses elukeses on sul otstarve.” See torge on nagu kõrvakiil. „Siin me oleme, kehvalt ajastatud ülestõusu varases etapis. Vastamisi terroristliku rühmituse või vabadusvõitlejatega või kuidas iganes need Punased idioodid ennast nimetavad, kes võrdsuse nimel asju õhku lasevad.” „Ergavaks Kaardiväeks.” Farley. Shade. Kohe, kui see nimi mulle pähe hüppab, hakkan kõigest hingest soovima, et kuninganna Elara mu pähe ei kipuks. „Nad pommitasid...” „Pealinna, jah.” Kuningas kehitab õlgu ja sügab kaela. Varjudes veedetud aastad on mulle paljut õpetanud. Kellel on kaasas kõige rohkem raha, kes sind ei märka, milline näeb välja valetaja. Vaatan, kuidas kuningas taas õlgu kehitab. Mõistan, et kuningas valetab. Ta püüab näida 95
ükskõikne, kuid sellest ei tule midagi välja. Miski paneb teda Farleyt ja Ergavat Kaardiväge kartma. Miski paarist plahvatusest palju suuremat. „Ja sina,” jätkab ta ettepoole kummardudes, „võid aidata tagada, et neid rohkem ei toimuks.” Kui ma poleks nii hirmunud, naeraksin suure häälega. „Selle abil, et abiellun... Vabandust, mis teie nimi oligi?” Poisi põsed kahvatuvad. Oletan, et see on Hõbedaste vaste punastamisele. Lõppude lõpuks on nende veri ju hõbedane. „Mu nimi on Maven,” lausub prints vaguralt ja vaikselt. Nagu Calil ja isalgi, on ta juuksed läikivmustad, kuid siin sarnasused ka lõppevad. Kui esimesed on laiaõlgsed ja lihaselised, siis Maven on õbluke ja allikavett meenutavate silmadega. „Ja ma ikka ei mõista.” „Isa üritab öelda, et tüdruk kujutab meile võimalust,” segab Cal selgitamiseks vahele. Erinevalt vennast on tema hääl tugev ja autoriteetne. Kuninga hääl. „Kuni Punased näevad teda – vere poolest Hõbedast ja loomu poolest Punast meie seas kasvamas, on neid võimalik maha rahustada. See on nagu iidne muinasjutt, kus lihtinimesest saab printsess. Tema on nende iidol. Rahvas saab terroristide asemel tema poole alt üles vaadata.” Ja siis toob ta mahedamal häälel kuuldavale kõige olulisemad sõnad: „Ta juhib tähelepanu kõrvale.” Ent see ei ole muinasjutt ega isegi unistus. See on luupainaja. Veedan kogu ülejäänud elu luku taga, sunnitud elama kellegi teisena. Elama ühena neist. Hüpiknukuna. Osana etendusest, mille eesmärk on hoida rahvas rahul, vait ja jalge alla trambitud. „Ja kui loo õigesti välja mängime, on rahul ka Kõrgkojad. Oled sõjakangelase ammu kaotsi läinud tütar. Kas saaksime sulle veel suuremat au osutada?” 96
Mu vaikivalt anuv pilk kohtub tema omaga. Prints juba aitas mind korra, ehk saab ta seda veel teha. Ent Cal raputab aeglaselt pead. Selles ei saa ta mind aidata. „See ei ole palve, leedi Titanos,” teatab Tiberias. Ta kasutab mu uut nime, mu uut tiitlit. „Sa teed seda, ja teed seda korralikult.” Kuninganna Elara suunab oma kahvatud silmad minule. „Hakkad elama siin nagu kuninglikele mõrsjatele kohane. Iga viimne kui päev on minu äranägemise järgi sisustatud ja sulle õpetatakse kõike, absoluutselt kõike võimalikku, et muuta sind...” naine otsib huult närides õiget sõna, „sobilikuks.” Ma ei taha teada, mida see tähendab. „Elad põhjaliku kontrolli all. Nüüdsest peale kõnnid noatera peal. „Üks vale samm, üks hooletu sõna ja me paneme su selle eest kannatama.” Mu kurgus hakkab pitsitama, justkui tunneksin füüsiliselt ahelaid, mida kuningas ja kuninganna mulle ümber mässivad. „Mis saab mu elust..?” „Mis elust?” kraaksatab Elara. „Plika, sa oled ülepeakaela ime otsa komistanud.” Cal pigistab viivuks silmad kinni, nagu teeks kuninganna naeru kuulmine talle haiget. „Ta peab silmas oma peret. Marel... tüdrukul... on perekond.” Gisa, ema, isa, poisid, Kilorn – röövitud elu. „Ah see,” turtsatab kuningas ärritunult oma kohale potsatades. „Ilmselt anname neile elatusraha, et nad vait püsiks.” „Soovin, et mu vennad sõjast tagasi toodaks.” Ometi kord tunnen, et olen midagi õiget öelnud. „Ja mu sõber Kilorn Warren. Ärge laske leegionäridel teda kaasa viia.” Tiberias vastab poole sekundiga. Paar Punast sõdurit ei tähenda talle midagi. „Otsustatud.” See kõlab pigem surmaotsuse kui armuandmise moodi. 97