9 PROF kuulas mu selgitusi mõtlikul pilgul. „Jah,” ütles ta, kui lõpetasin „Oleksin pidanud seda ette nägema. Kõlab loogiliselt.” Rahunesin. Kartsin, et ta on maruvihane. „Mis su aadress on, poja?” küsis Prof. „Viisteist kolmkümmend kaks, Ditko plats,” ütlesin. See oli lõigatud terasesse pargi juures, mis asus alustänavate ühes kenamas piirkonnas. „Väike, aga elan üksi. Hoian seda korralikult lukus.” „Korrakaitse võtit ei vaja,” lausus Prof. „Cody, Abraham, minge kohe sinna. Pange tulepomm. Vaadake, et kedagi kindlasti sees ei oleks ja laske kogu ruum õhku.” Tundsin ootamatult ärevussööstu, justkui oleks mu varbad autoakuga ühendatud. „Mida?” „Me ei tohi lubada, et Terassüda selle info enda kätte saaks, poja,” ütles Prof. „Mitte ainult info meie kohta, vaid ka teiste Eepikute kohta, mida oled kogunud. Kui see on nii detailne, kui sa 69
räägid, võiks ta kasutada seda teiste piirkonna võimsate Eepikute vastu. Terassüdamel juba on liiga palju võimu. Me peame need luureandmed hävitama.” „Ei tohi!” hüüdsin ja mu hääl kajas kitsas, terasseintega tunnelis. Need märkmed olid mu elutöö. Hea küll, ma polnud elanud kuigi kaua, aga ikkagi... kümme aastat vaeva? Selle kaotamine oleks nagu käe kaotamine. Valikute korral oleks pigem käest loobunud. „Poja,” ütles Prof, „ära aja mind närvi. Sinu koht siin on habras.” „Teil on seda infot vaja. See on tähtis, söör. Miks te peaksite põletama sadu lehekülgi Eepikute võimete ja potentsiaalsete nõrkuste kohta?” „Ütlesid, et kogusid materjali kuulduste põhjal,” ütles Tia, käed ristis. „Kahtlen, kas seal on midagi, mida me juba ei tea.” „Kas teate Öövardja nõrkust?” küsisin meeleheites. Öövardja. Tema oli üks Terassüdame ihukaitsjatest, Kõrgetest Eepikutest. Tema võimed lõidki igavese pimeduse Newcago kohal. Ta oli ka ise varjuline tegelane, täiesti kehatu ja immuunne igasugustele kuulidele või ükskõik millistele relvadele. „Ei,” tunnistas Tia. „Ja kahtlen, kas sinagi tead.” „Päikesevalgus. Tal tekib päikese käes keha. Mul on pilte.” „Sul on pilte Öövardjast, kellel on keha?” küsis Tia uskumatult. „Vist küll. Inimene, kellelt need ostsin, polnud kindel, aga mina olen suhteliselt veendunud.” „Kuule, poiss,” hüüdis Cody. „Sa Loch Nessi tahad minult osta? Annan hea hinnaga.” Põrnitsesin teda ja ta vaid kehitas õlgu. Loch Ness elas Šotimaal, nii palju ma teadsin. Tundus, et vapp Cody mütsil võis olla mingi Šoti või Inglise värk. Aga aktsent ei klappinud. „Prof?” ütlesin tema poole selga pöörates. „Phaedrus, söör, palun. Te peate nägema mu plaani.” „Sinu plaani?” Ta ei paistnud üllatunud, et suutsin ta nime välja mõelda. „Terassüdame tapmiseks.” 70
„Sul on plaan?” küsis Prof. „Riigi kõige võimsama Eepiku tapmiseks?” „Seda ma enne ütlesin jah.” „Arvasin, et tahtsid meiega liituda, et meie seda teeks.” „Vajan abi,” ütlesin mina, „aga ma ei tulnud tühjade kätega. Mul on detailne plaan. Arvan, et see töötaks.” Prof vangutas vaid pead ja näis olevat tõsises hämmingus. Järsku puhkes Abraham naerma. „Mulle ta meeldib. Temas on... midagi. Un homme téméraire. Kindel, et me ei värba praegu kedagi, Prof?” „Jah,” sõnas Prof kuivalt. „Vähemalt vaadake mu plaani enne, kui selle ära põletate. Palun.” „Jon,” ütles Tia, „ma tahaksin neid pilte näha. Ilmselt võltsitud, aga ikkagi...” „Hea küll,” ütles Prof ja viskas mulle midagi. Minu püssi salv. „Plaanide muutus. Cody, võta Megan ja poiss, minge tema koju. Kui Korrakaitse on seal ja paistab, et nad kavatsevad seda infot kaasa viia, hävitage ära. Kui paistab ohutuna, tooge tagasi.” Ta silmitses mind. „Mida iganes te kergelt kanda ei suuda, hävitage ära. Selge?” „Muidugi,” vastas Cody. „Aitäh,” ütlesin mina. „See pole teene, poja,” ütles Prof. „Ja ma loodan, et see pole ka viga. Minge nüüd. Meil ei pruugi olla palju aega, kuni nad sind jahtima hakkavad.” Alustänavatel oli vaikseks jäänud, kui me Ditko platsile lähenesime. Võinuks arvata, et igavese pimeduse puhul poleks Newcagos tegelikult ööd või päeva, aga on küll. Inimesed kipuvad magama, kui kõik magavad, mistõttu meil tekivad harjumused. Muidugi on vähemus, kellele ei meeldi käske täita, isegi nii lihtsa asja puhul. Mina olin üks neist. Kogu öö üleval passimine tähendas seda, et püsisin ärkvel siis, kui kõik teised magasid. See oli 71
vaiksem ja privaatsem elu. Laelambid olid sätitud mingi kauge kella järgi ja öösel tõmbusid need tubades tumedamaks. Muutus oli vaevumärgatav, aga meie õppisime seda nägema. Nii et kuigi Ditko plats asus maapinna lähedal, polnud tänavatel kuigi palju liikumist. Inimesed magasid. Jõudsime parki, suurde terasesse õõnestatud maa-alusesse kambrisse. Laes leidus värske õhu jaoks arvukalt auke ja ääre ümber jooksvatest prožektoritest kumas sinakasvioletset valgust. Kõrge kambri keskele oli kuhjatud väljast toodud kive – päris kive, mitte teraseks moondunuid. Lisaks asus siin puust mänguväljak lastele – see oli kusagilt kokku tassitud ja suhteliselt heas korras. Päeval täitus see paik põnnidega – nendega, kes olid töötamiseks liiga väikesed või kelle pered said lubada seda, et nad tööd ei teinud. Vanad naised ja mehed kogunesid siia sokke kuduma või muid lihtsaid toiminguid tegema. Megan tõstis käe meie vaigistamiseks. „Mobiilid?” sosistas ta. Cody turtsatas põlglikult. „Kas ma paistan välja nagu mingi amatöör või?” küsis ta. „Hääletu.” Kõhklesin, kuid võtsin siis enda oma õlalt ja kontrollisin uuesti. Oli küll õnneks hääletu. Eemaldasin igaks juhuks ka aku. Megan liikus tunnelist vaikselt välja ja läks üle pargi ühe suure rahnu varju. Järgmisena tuli Cody, mina tema järel. Hoidsin end sammaldunud kividest möödudes madalale ja nii vaiksena kui võimalik. Üle laeavade kulgeval sõiduteel müristas paar autot. Hiljaks jäänud töötajad suundusid koju. Mõnikord loopisid nad meile alla rämpsu. Üllatavalt paljudel rikastel olid endiselt tavalised töökohad. Raamatupidajad, õpetajad, müüjad, arvutihooldajad – kuigi Terassüdame andmevõrk oli avatud vaid kõige usaldusväärsematele. Mina polnud iial näinud päris arvutit, ainult oma mobiili. Pea kohal elas oma elu teistsugune maailm ja kunagi tavaliseks peetud ameteid pidasid nüüd vaid privilegeeritud. Ülejäänud meist töötasid tehastes või õmblesid pargis laste mängu pealt vaadates riideid. 72
Jõudsin rahnuni ja kükitasin Cody ning Megani kõrvale. Nad uurisid vargsi kambri kahte kaugemat seina, kuhu olid lõigatud eluruumid. Kümned augud terases pakkusid erinevas suuruses elupaiku. Metallist tuletõrjeredelid, mis olid toodud maapealsetest kasutamata hoonetest, hoidsid siin-seal ligipääsudena seina külge. „Noh, milline siis?” uuris Cody. Osutasin. „Näete seda ust seal teisel korrusel, kõige paremal. See ongi.” „Kena,” ütles Cody. „Kuidas sa üldse sihukest paika endale lubada saad?” Ta küsis seda muretult, kuid sain aru tema kahtlustustest. Nad kõik kahtlustasid. Noh, hea küll, see oli vist ka ettearvatav. „Vajasin uurimistööks omaette tuba. Tehas paneb kogu palga kõrvale, kuni oled laps ja annab siis kaheksateistkümneseks saades neljaaastase portsuna kätte. Sellest piisas, et sain aastaks omale toa.” „Äge,” ütles Cody. Huvitav, kas mu selgitus läbis tema testi või mitte? „Ei paista, nagu oleks Korrakaitse juba siin. Äkki nad ei leidnud kirjelduse põhjal sind üles.” Noogutasin aeglaselt, ehkki Megan minu kõrval vaatas ringi ja ta silmad tõmbusid kissi. „Mida?” küsisin mina. „Liiga lihtne. Ma ei usalda asju, mis on liiga lihtsad.” Uurisin kaugemaid seinu. Seal vedeles paar tühja prügikonteinerit ja trepi kõrval seisis keti külge kinnitatud motikas. Mõned metallikamakad kandsid ettevõtlike tänavakunstnike graveeringuid. Nad ei oleks tohtinud seda teha, kuid inimesed vaikselt julgustasid neid. See oli üks väheseid vastuhakuvorme, millega lihtrahvas üldse tegeleda sai. „Noh, me võime siin seni oodata, kuni nad lõpuks ikkagi tulevad,” ütles Cody ja hõõrus nahkse näpuga nägu, „või asume end liigutama. Hakkame siis peale.” Ta tõusis püsti. Üks suurtest prügikonteineritest väreles. „Oota!” ütlesin Codyst kinni haarates. Tirisin ta maha, süda sees pekslemas. 73
„Mida?” küsis ta ärevalt ja tõmbas püssi õlalt. See oli väga ilus töö, vana, aga hästi hoitud. Suure sihiku ja toru otsas oleva tipptasemel summutiga. Mul polnud iial õnnestunud mõnda sellist kätte saada. Odavamad töötasid halvasti ja minu arust oli nendega raske sihtida. „Seal,” näitasin prügikonteineri peale. „Vaata seda.” Ta kortsutas kulmu, kuid täitis palvet. Mu mõtted kihutasid ja sorisid läbi meelde tulnud uurimistöö kildude. Ma vajasin oma märkmeid. Väreleb... illusionistist Eepik... kes see oli? Refraktsionist, mõtlesin ja haarasin nimest kinni. C-klassi illusionist isikliku nähtamatuse võimega. „Mida ma nüüd otsingi?” küsis Cody. „Sind ehmatas mõni kass või…” Ta katkestas, kui konteiner uuesti väreles. Cody kortsutas uuesti kulmu ja kükitas madalamale. „Mis see veel on?” „Eepik,” ütles Megan silmi kissitades. „Üks väheldasematest Eepikutest, kelle võimetega on raske täpset illusiooni säilitada.” „Ta nimi on Refraktsionist,” ütlesin vaikselt. „Üsna osav, suudab luua keerukaid visuaalseid ilminguid. Aga ta pole väga võimas ja tema illusioonidel on alati reetlikud märgid. Tavaliselt värelevad, kui nendelt valgust peegeldub.” Cody sihtis püssiga prügikonteinerit. „Nii et sina ütled, konteinerit tegelikult seal pole. Peidab midagi. Ilmselt siis Korrakaitsjaid?” „Arvaks küll.” „Kas kuulid teda vigastavad, poiss?” küsis Cody. „Jah, ta pole Kõrge Eepik. Aga Cody, teda ei pruugi seal olla.” „Sa just ütlesid…” „Ta on C-klassi illusionist,” selgitasin. „Aga tema teine võime on B-klassi isiklik nähtamatus. Illusioonid ja nähtamatus käivad sageli käsikäes. Ühesõnaga, võib ennast nähtamatuks muuta, aga mitte midagi muud – teiste jaoks peab ta looma illusiooni. Olen kindel, et ta peidab seal võltskonteineri illusiooni taga Korrakaitsjate rühma. Ja kui ta on tark – ja seda ta on –, siis ise viibib ta kusagil mujal.” 74
Tundsin alaseljas sügelust. Ma vihkasin illusionistidest Eepikuid. Nende puhul ei teadnud kunagi, kus nad on. Isegi kõige nõrgemad – minu isiklikus süsteemis D- või E-klassi tegijad – suutsid luua piisavalt suure illusiooni, et end ise sinna sisse peita. Kui neil leidus veel isikliku nähtamatuse võime, oli asi palju hullem. „Seal,” sosistas Megan ja osutas suure mänguväljaku atraktsiooni poole. See oli mingi ronimiseks mõeldud puitkindlus. „Näete kaste mänguväljaku torni otsas? Just värelesid. Keegi peidab end seal.” „Sinna mahub ainult üks,” sosistasin vastu. „Sealt positsioonilt näeks otse läbi ukse minu korterisse, kes iganes seal üleval ka end ei peida. Snaiper?” „Kõige tõenäolisemalt,” ütles Megan. „Siis on Refraktsionist lähedal,” sõnasin. „Ta peab illusioonide säilitamiseks nägema nii mänguväljakut kui ka võltskonteinereid. Tema võimete ulatus pole suur.” „Mismoodi me ta sealt välja meelitame?” küsis Megan. „Minu mälu järgi meeldib talle sekkuda. Kui saame Korrakaitsjad liikuma, püsib ta nende lähedal juhuks, kui peab andma käske või tegema nende toetuseks illusioone.” „Sa vana säde!” sosistas Cody. „Kuidas sa seda kõike tead, poiss?” „Sa ei kuulanud või?” küsis Megan vaikselt. „Sellega ta tegelebki. Selle ümber ta ongi oma elu ehitanud. Uurib neid.” Cody silitas lõuga. Tundus, nagu oleks ta kogu mu varasemat juttu hooplemiseks pidanud. „Sa tead tema nõrkust?” „Minu märkmetes on see kirjas. Las ma tuletan meelde. Ee... noh, illusionistid tavaliselt ei näe, kui nad end täiesti nähtamatuks muudavad. Valgus peab nende iiriseid tabama. Nii et võid otsida silmi. Aga tõeliselt osav illusionist suudab sobitada silmavärvi oma ümbrusega. Kuigi see pole otseselt tema nõrkus, pigem illusioonide piiratus.” Mis see nüüd oli? „Suits!” kuulutasin ma ja punastasin siis selle kõla peale. Megan vahtis mind vihaselt. „See ongi tema 75
nõrkus,” sosistasin. „Ta väldib alati inimesi, kes suitsetavad ja hoidub igasugusest tulest. See on üsna hästi teada ja päris usutavalt kontrollitud, nii palju kui Eepikute nõrkuse kohta seda saab öelda.” „Nii et oleme siis vist jälle tagasi selle koha süütamise juures,” ütles Cody. Tundus, nagu tekitaks see võimalus temas elevust. „Mida? Ei.” „Prof ütles…” „Me saame info veel kätte,” ütlesin. „Nad ootavad mind, aga saatsid vaid pisikese Eepiku. See tähendab, et nad tahavad mind, kuid pole veel aimu saanud, et tänase tapmise taga olid Kättemaksjad. Või äkki nad ei teagi, et olin asjasse segatud. Nad pole ilmselt mu tuba veel puhtaks teinud, isegi kui nad sisse murdsid ja selle läbi otsisid.” „Suurepärane põhjus see maha põletada,” ütles Megan. „Vabandust, aga kui nad püsivad nii lähedal...” „Aga vot seepärast ongi ülimalt tähtis, et me nüüd sisse läheksime,” muutusin mina ärevamaks. „Me peame nägema, mida on läbi tuulatud, kui üldse. See räägib meile sellest, mida nad avastasid. Kui selle maha põletame, teeme end pimedaks.” Ülejäänud kaks kõhklesid. „Me suudame nad peatada,” ütlesin. „Ja selle käigus tapame ehk ühe Eepiku ka veel. Refraktsionisti kätel leidub küllaldaselt verd. Alles eelmisel kuul sõitis keegi talle ette. Ta tekitas illusiooni sellest, et tee pöörab eespool ja sõidutas solvaja niimoodi kiirteelt maha ühte kodusse. Kuus surnut. Autos viibis lapsi.” Eepikutel oli selgelt, lausa uskumatult vähe moraalitunnet või südametunnistust. See häiris mõningaid filosoofilisel tasandil. Teoreetikuid, õpetlasi. Nad jahmusid paljude Eepikute toore ebainimlikkuse mastaabi peale. Kas Eepikud tapsid seepärast, et Häda valis – mis iganes põhjusel – ainult hirmsaid inimesi nende võimete jaoks? Või tapsid nad seepärast, et selline hämmastav võime moonutas inimest, muutis ta vastutusvõimetuks? Kindlaid vastuseid polnud. Mind ei huvitanud, ma polnud õpetlane. Jah, tegin küll uurimistööd, aga sama tegi spordifänn, 76
kui ta oma meeskonda vaatamas käis. Mulle polnud tähtis see, miks Eepikud oma tegusid tegid, samavõrra nagu pesapallifänn ei huvitunud kurikat tabava palli füüsikast. Luges vaid üks – Eepikud ei mõelnud kordagi tavalise inimese elu peale. Jõhker mõrv oli nende silmis sobiv tasu ka kõige tühisemate rikkumiste eest. „Prof ei kiitnud Eepiku ründamist heaks,” ütles Megan. „Seda pole protseduurireeglites.” Cody mugistas naerda. „Eepiku tapmine on alati protseduurireeglites, preili. Sa pole selle mõistmiseks lihtsalt meiega piisavalt kaua koos olnud.” „Minu toas on suitsugranaat,” ütlesin. „Mida?” küsis Megan. „Miks?” „Kasvasin relvatehases töötades. Tegime peamiselt vinte ja püstoleid, aga meil oli koostöö teiste tehastega. Aeg-ajalt sain kvaliteedikontrolli prügikastist mõne kompu välja korjata.” „Suitsugranaat on kompu?” küsis Cody. Kortsutasin kulmu. Mida ta selle all mõtles? Muidugi oli. Kes ei tahaks suitsugranaati, kui talle seda tasuta pakutakse? Megan lubas endale lausa kõige vaevumärgatavama naeratuse varjundi. Tema mõistis mind. Aga mina sind ei mõista, tüdruk, mõtlesin. Ta kandis särgis lõhkeainet ja tulistas laitmatult, aga muretses Eepiku tapmisvõimaluse puhul protseduurireeglite pärast. Ja niipea, kui märkas, et teda vaatan, muutus ta ilme taas külmaks ja osavõtmatuks. Kas ma solvasin teda millegagi? „Kui selle granaadi kätte saame, võiksin sellega Refraktsionisti võimeid nullida,” ütlesin. „Talle meeldib oma meeskondade lähedusse jääda. Nii et kui meelitame sõdurid suletud alasse, tuleb ta ilmselt järele. Saan granaadi lõhata ja siis teda tulistada, kui ta välja ilmub.” „Sobib hästi,” ütles Cody. „Kuidas me saame seda kõike teha aga nii, et võtame lisaks kaasa su märkmed?” 77
„Lihtsalt,” ütlesin oma püssi vastumeelselt Meganile ulatades. Mul oli kergem neid relvitult lollitada. „Anname neile selle, mille pärast nad siin ootavad. Minu.”
78
10 SAMMUSIN üle tänava korteri poole, käed tagitaskus. Näperdasin kleeplindirulli, mida seal tavaliselt hoidsin. Ülejäänud kahele polnud mu plaan meeldinud, kuid nad ei suutnud ka ise paremat esitada. Loodetavasti täidavad nad oma rolle selles. Tundsin end vindita täiesti alasti. Mul oli tuppa peidetud paar püstolit, aga inimene polnud iial ohtlik, kui tal vint puudus. Või vähemalt polnud ta püsivalt ohtlik. Püstoliga millegi tabamine mõjus alati huupi saavutusena. Megan suutis seda, mõtlesin. Mitte ainult ei tabanud, vaid tabas Kõrget Eepikut põike keskel, kahte relva korraga tulistades, ühte veel puusalt. Meie võitluses Aimusega ilmutas ta tundeid. Kirge, viha, ärritust. Viimast kahte minu suhtes, aga vähemalt midagi. Ja siis, paar hetke pärast Aimuse langemist... meil tekkis side. Rahulolu ja minu tunnustamine, mis ilmnesid siis, kui ta minu nimel Profiga rääkis. 79
Nüüd oli see läinud. Mida see tähendas? Peatusin mänguväljaku äärel. Kas ma tõesti mõtlesin praegu plika peale? Seisin vaid viie sammu kaugusel kohast, kus varitses rühm Korrakaitsjaid, tõenäoliselt mind automaat- või energiarelvadega sihtides. Idioot, siunasin ennast ja suundusin metalltreppi mööda oma korteri poole. Nad ootavad enne kinni nabimist, kuni näevad mind välja võtmas midagi kompromiteerivat. Loodetavasti. Astmetest üles minek, selg vaenlase poole, oli tappev. Tegin seda, mida alati hirmu korral. Mõtlesin, kuidas isa langes ja purustatud pangafuajees selle samba kõrval sel ajal veritses, kui mina peitu pugesin. Ma ei aidanud siis teda. Enam iial ei saa minust argpüksi. Jõudsin korteriukseni ja kohmitsesin võtmetega. Kuulsin kaugelt kraapsatust, kuid eirasin seda. Ilmselt sättis snaiper end mänguväljaku torni tipus mind paremini sihtima. Jah, selle nurga alt nägin seda kindlalt. Mängutorn oli täpselt õige kõrgusega, et snaiper saaks lasta läbi ukse mu korterisse. Astusin oma ainsasse tuppa. Siin polnud koridore või muud, ainult terasesse lõigatud auk, nagu enamik alustänavate kodusid. Vannituba või kraani polnud, aga ma elasin alustänavate standardite järgi täitsa hästi. Terve ruum ainult ühele inimesele? Mu kodu oli alati segamini. Mõned vanad kausid kiirnuudlite jäänustega lebasid ukse kõrval hunnikus ja haisesid vürtside järele. Riideid lebas kõikjal üle põranda. Laual istus ämber kaks päeva vana veega ja selle kõrval lebas kuhi kõveraid, räpaseid hõbedasi söögiriistu. Ma ei kasutanud neid söömiseks. See oli pelgalt maskeering. Nagu ka riided, ma ei kandnud neist midagi. Minu tegelikud rõivad – neli tublit kostüümi, alati puhtad ja pestud – seisid kokku volditult kohvris, põrandal oleva madratsi kõrval. Mu kodu oli teadlikult segamini. See tegelikult ärritas mind, sest eelistasin korda. Avastasin, et räpakus langetas inimeste valvsust. Kui mu 80
üürileandja siia nuhkima saabus, nägi proua täpselt seda, mida ootas. Üks äsja täisealiseks saanud teismeline lõi suurema osa oma säästudest laiaks aasta kestva hõlbuelu peal, enne kui talle vastutustunne kohale jõudis. Proua ei tuhniks ringi ega otsiks salalaekaid. Kiirustasin kohvri juurde. Keerasin selle lahti ja võtsin välja seljakoti – sinna olid juba pakitud varuriided, varukingad, natuke kuivtoitu ja kaks liitrit vett. Ühel küljel oli taskus püstol ja teise külje taskus suitsugranaat. Kõndisin madratsini ja tõmbasin lukku. Selle sees peitus mu elu. Kümned toimikud, täis ajalehtede väljalõikeid või infokilde. Kaheksa märkmikku, täis mu mõtteid ja leide. Üks suurem indeksimärkmik. Äkki oleksin pidanud selle kaasa võtma juba siis, kui Aimuse mõrvamist vaatama läksin. Kavatsesin ju lahkuda koos Kättemaksjatega. Olin selle üle iseendaga vaielnud, kuid lõpuks otsustasin, et see poleks mõistlik. Siin leidus esiteks juba nii palju materjali. Võinuksin selle vajadusel kaasa tassida, ent see oleks mind aeglustanud. Ja see oli lihtsalt liiga kallis. See uurimistöö oli mu elu suurim väärtus. Mõne killu kogumine läks mulle peaaegu elu maksma – luurasin Eepikute järele, küsisin küsimusi, mida oli targem mitte küsida, maksin kahtlastele nuhkidele. Tundsin selle üle uhkust. Rääkimata sellest, et kartsin oma saatuse pärast. Arvasin ikka, et siin on sellel ohutum. Kellegi saapad lõid väljas oleva metallist trepimademe värisema. Kiikasin üle õla ja nägin alustänavate üht kõige kardetumat vaatepilti: täisrelvastuses Korrakaitsjaid. Nad seisid trepimademel, automaadid käes, voolujoonelised metallkiivrid peas. Nende rindu, põlvi ja käsivarsi kattis sõjaväe tasemel soomus. Neid oli kolm. Kiivrite mustad visiirid langesid üle silmade, kuid jätsid suu ja lõua vabaks. Silmakaitsed lubasid neil näha pimeduses ja kumasid veidike rohekalt. Nende peal keerles ja lainetas veidralt suitsune muster. See paelus ja öeldigi, et asja mõte selles peituski. Ma ei pidanud teesklema, kui mu silmad suureks vajusid ja lihased pingesse tõmbusid. 81
„Käed pea peale,” käsutas salga juht, püss vastu õlga ja toru mulle suunatud. „Põlvili, alam.” Nii nad rahvast kutsusid, alamateks. Terassüda ei viitsinud säilitada lollakat teesklust, et ta impeerium oli mingi vabariik või seda valitses rahvaesindus. Ta ei kutsunud inimesi kodanikeks või seltsimeesteks. Nemad olid tema impeeriumi alamad. Kõik. Tõstsin ruttu käed. „Mina ei teinud midagi,” halisesin. „Läksin vaid vaatama!” „KÄED ÜLES, PÕLVILI MAHA!” möirgas juht. Kuuletusin. Nad sisenesid ja jätsid ukse silmanähtavalt lahti, et nende snaipril avaneks tuppa parim vaade. Nii palju, kui kirjandusest teadsin, olid need kolm üks osa viiesest rühmast nimega Tuumik. Kolm regulaarväelast, üks spetsialist – antud juhul snaiper – ja üks väheldane Eepik. Terassüdamel oli umbes viiskümmend sellist Tuumikut. Peaaegu kogu Korrakaitse koosnes erioperatsioonide üksustest. Kui tuli suuremal määral sõdida, kui ees ootas midagi eriti ohtlikku, tegeleks sellega isiklikult Terassüda, Öövardja, Tulekahi või äkki Voolurist, kes oli Korrakaitse juht. Korrakaitset kasutati linnas väiksemate probleemide puhul, millega Terassüda ei vaevunud ise tegelema. Mingil moel ta samas Korrakaitset ei vajanud. Nad olid nagu mõrvarliku diktaatori versioon professionaalsetest autoparkijatest. Üks kolmest sõdurist pidas mind teraselt silmas, ülejäänud kaks sorisid läbi madratsi sisu. Kas ta on siin sees? mõtisklesin mina. Kusagil nähtamatuna? Mu instinktid ja tema kohta tehtud uurimustöö ütlesid mulle, et ta viibib lähedal. Pidin lihtsalt lootma, et ta oli toas. Ma ei saanud aga liigutada enne, kui Cody ja Megan täitsid oma osa plaanist, mistõttu jäin seda pingsalt ootama. Kaks sõdurit korjasid minu madratsit moodustava kahe vahtkummist kihi vahelt välja märkmikud ja toimikud. Üks lappas märkmeid. „See on teave Eepikute kohta, söör.” 82
„Mõtlesin, et näen, kuidas Aimus mõne teise Eepikuga võitleb,” ütlesin põrandat põrnitsedes. „Kui avastasin, et toimub midagi jubedat, üritasin põgeneda. Olin seal vaid selleks, et pealt näha, mõistate mind?” Juht hakkas märkmikke läbi sorima. Mind valvanud sõdur näis olevat millegipärast kohmetu. Põrnitses kogu aeg mind ja siis teisi. Tundsin, kuidas mu süda taob ja ootasin. Megan ja Cody pidid varsti ründama. Mul tuli selleks valmis olla. „Sa oled suures jamas, alam,” ütles juht ühte märkmikku põrandale visates. „Surnud on üks Eepik ja veel tähtis Eepik.” „Minul polnud sellega mingit asja! Vannun teile…” „Pähh.” Juht osutas ühele sõdurile. „Korja see kokku.” „Söör,” ütles mind valvav sõdur. „Ta vist räägib tõtt.” Ma kõhklesin. See hääl... „Roy?” ütlesin endamisi rabatult. Tema jõudis täisikka aasta enne mind... ja liitus siis Korrakaitsega. Juht vaatas minu poole. „Sa tunned seda alamat?” „Jah,” poetas Roy vastumeelselt. Ta oli pikk punapea. Mulle oli ta alati meeldinud. Ta töötas Tehases assistendina, Martha andis selle ameti vanematele poistele – nende ülesandeks oli takistada nooremate või nõrgemate tööliste kiusamist. Ta tegi oma tööd hästi. „Sa ei öelnud midagi,” ütles juht tõredalt. „Ma... vabandust, söör. Oleksin pidanud. Ta on alati Eepikute vastu suurt vaimustust tundnud. Olen näinud, kuidas ta jalgsi läbi poole linna sammub ja vihma käes ootab, sest kuulis ühe uue Eepiku läbisõidust. Kui ta kuulis midagi selle kohta, et need kaks kokku lähevad, oleks ta vaatama läinud. Oli see siis hea mõte või mitte.” „Kõlab täpselt nagu isik, kelle peaks tänavatelt kõrvaldama,” sõnas juht. „Korja asjad kokku. Poja, sina räägid meile nüüd täpselt, mida nägid. Kui oled tubli, elad äkki öö isegi üle. See…” Väljas kõlas lask. Juhi nägu lõi punaselt õitsele, kui tema kiivri esiosa kuulitabamusest lõhkes. 83
Rullisin end oma seljakoti poole. Cody ja Megan olid teinud oma töö, võtsid snaipri vaikselt maha ja otsisid minu toetuseks positsiooni. Rebisin seljakoti küljetasku takjapaela lahti ja tõmbasin välja püstoli. Tulistasin ruttu Roy reite pihta. Kuulid tabasid tema kõrgtasemel plastsoomuses lahtist paika ja kukutasid ta, ehkki lasin peaaegu mööda. Sindrinahad, need püstolid. Teise sõduri langetas täpne tabamus Codylt, kes pidi asuma mängutornis. Ma ei hakanud kontrollima, kas kolmas sõdur on surnud – Refraktsionist võis olla toas relvastatuna ja valmis tulistama. Tõmbasin suitsugranaadi ja eemaldasin splindi. Pillasin granaadi maha. Kanistrist kihutas välja hall suitsupahvakas ja täitis toa. Hoidsin hinge kinni ja püstolit enda ees. Refraktsionisti võimed oleks nullitud, kui suits temani jõuab. Ootasin ta ilmumist. Midagi ei juhtunud. Teda polnud toas. Surusin vandumise alla ja vaatasin õhku ahmides Roy poole. Ta üritas jalga kinni hoides liigutada ja mind oma relvaga sihtida. Kargasin läbi suitsu ja lõin automaadi jalaga eemale. Siis tõmbasin tema kabuurist püstoli ja viskasin selle kõrvale. Mõlemad relvad oleks mulle kasutud, need olid tema kinnaste jaoks kodeeritud. Roy käsi püsis taskus. Asetasin püstoli talle meelekohta ja tirisin ta käe välja. Ta üritas mobiilil midagi valida. Tõmbasin kuke vinna ja ta pillas mobiili maha. „Nagunii on juba hilja, David,” sülitas Roy ja hakkas suitsu peale köhima. „Voolurist teab seda kohe, kui võrgust kaome. Teised Tuumikud on juba siiapoole teel. Nad saadavad alla luuresilmi. Need on ilmselt juba kohal.” Hoidsin hinge ikka veel kinni ja tuulasin ta sõduripükste taskutes. Rohkem relvi polnud. „Sa oled jopski, David,” ütles Roy köhides. Eirasin teda ja otsisin tuba läbi. Pidin hingama hakkama ja suits muutus väljakannatamatuks. Kus on Refraktsionist? Äkki mademel. Lõin suitsugranaadi jalaga välja lootuses, et ta viibis seal. 84
Ei midagi. Ma kas sain ta nõrkusest valesti aru või ta otsustas mind arreteerima tulnud meeskonnaga mitte liituda. Äkki ta hiilib parajasti Megani ja Cody poole. Nad ei näeks teda iial saabumas. Vaatasin alla. Roy mobiil. Tasub proovida. Haarasin telefoni ja avasin kontaktiraamatu. Refraktsionist oli kirjas oma Eepiku nime all. Enamik Eepikuid eelistasid just seda kasutada. Helistasin. Peaaegu kohe kostis mänguväljakult lask. Ma ei suutnud enam hinge kinni hoida. Kükitasin alla, hoidsin end maadligi ja lõin suitsugranaadi jalaga trepimademelt minema. Liikusin trepist alla ja hingasin sügavalt sisse. Seejärel uurisin vesiste silmadega mänguväljakut. Cody põlvitas torni tipus, püss paigas. Torni jalamil seisis Megan, püstol käes. Tema jalge ees lebas musta ja kollasesse riietatud kogu. Refraktsionist. Megan tulistas kogu uuesti, igaks juhuks, kuid naine oli ilmselgelt surnud. Jälle üks Eepik kõrvaldatud.
85
11 MINU esimeseks käiguks oli tagasi sisse minna ja Roy automaat, mille poole ta roomas, uksest välja visata. Siis kontrollisin ülejäänud kahte sõdurit. Üks oli surnud, teisel tuksles nõrk pulss – aga lähiajal ta kindlasti ei ärka. Pidin kiiresti liigutama. Tõmbasin märkmikud madratsi vahelt välja ja toppisin seljakotti. Kuus paksu märkmikku ja üks indeks panid seljakoti pungitama. Mõtlesin viivu ja võtsin siis varukingad seljakotist välja. Võisin osta uued kingad, aga märkmikud olid asendamatud. Viimased kaks mahtusid ära ning nende kõrvale libistasin veel toimikud Terassüdame, Öövardja ja Tulekahju kohta. Hetke pärast lisasin Vooluristi toimiku. See oli kõige õhem. Väga vähe teati salapärasest Kõrgest Eepikust, kes juhtis Korrakaitset. Roy köhis endiselt, kuigi suits oli nüüd hajunud. Ta tõmbas kiivri peast. Imelik oli näha tuttavat nägu vaenlase mundrit kandmas. Me 86
polnud sõbrad, mul neid eriti ei olnudki, kuid olin talle alati alt üles vaadanud. „Sa teed koostööd Kättemaksjatega,” ütles Roy. Pidin proovima teda valejälgedele juhtida. Panna arvama, et töötan kellegi teise heaks. „Mida?” ütlesin ma ja andsin endast parima, et hämmeldust teeselda. „Ära üritagi seda varjata, David. See on päevselge. Kõik teavad, et Aimuse tapsid Kättemaksjad.” Põlvitasin tema kõrvale, seljakott üle õla heidetud. „Kuule, Roy, ära lase neil end ravida, eks? Ma tean, et Korrakaitsel on Eepikuid, kes seda suudavad. Ära lase võimalusel neid endale ligi.” „Mida, miks…” „Järgmiseks etapiks tahaksid sa kindlasti haigevoodisse jääda, Roy,” ütlesin vaikselt ja pingsalt. „Newcagos toimub võimuvahetus. Rambivalgus tuleb Terassüdame järele.” „Rambivalgus?” küsis Roy. „Kes pagan see veel on?” Kõndisin ülejäänud toimikute juurde, võtsin vastumeelselt kohvrist süütevedeliku ja valasin voodi sellega üle. „Sa töötad mingi Eepiku heaks?” sosistas Roy. „Arvad sa tõesti, et keegi suudaks Terassüdamele vastu seista? Sa vana säde, David! Kui palju rivaale ta on juba tapnud?” „Seekord läheb teisiti,” ütlesin tikke välja kraamides. „Rambivalgus on teistsugune.” Süütasin tiku. Ma ei saanud ülejäänud toimikuid kaasa võtta. Seal leidus veel allikmaterjale, fakte ja artiklite viiteid, mida olin oma märkmikesse kogunud. Tahtsin neid kaasa viia, ent kotis polnud enam ruumi. Pillasin tiku. Voodi lahvatas põlema. „Üks su sõpradest võib veel elus olla,” ütlesin Royle, kahe langenud Korrakaitsja peale noogutades. Juht sai tabamuse pähe, teine vaid külge. „Vii ta välja. Siis hoia eemale, Roy. Tulekul on väga ohtlikud ajad.” Heitsin seljakoti üle õla ja kiirustasin uksest välja ning trepist alla. Tee peal kohtusin Meganiga. 87
„Su plaan kukkus läbi,” ütles ta vaikselt. „Töötas piisavalt. Üks Eepik on jälle surnud.” „Ainult seepärast, et ta jättis mobiili värina peale,” sõnas Megan minu kõrval trepist alla rutates. „Kui ta poleks olnud lohakas...” „Meil vedas,” nõustusin. „Aga võitsime ikkagi.” Mobiilid on tavaline osa igapäevaelust. Inimesed võisid elada uberikes, kuid kõigil oli meelelahutuseks mobiil. Kohtusime Codyga mängutorni lähedal Refraktsionisti laiba juures. Ta ulatas mulle püssi tagasi. „Poiss,” ütles ta, „see oli ülikõva.” Pilgutasin silmi. Olin oodanud samasugust peapesu nagu Megani käest. „Prof tunneb veel kadedust, et ise kaasa ei tulnud,” ütles Cody püssi üle õla riputades. „Sina helistasidki talle või?” „Jah.” „Ülikõva värk,” kordas Cody uuesti ja lajatas mulle matsu selga. Megan ei paistnud kaugeltki nii rahulolevana. Ta heitis Codyle terava pilgu ja sirutas siis mu koti poole. Ajasin vastu. „Sul on püssi jaoks kahte kätt vaja,” ütles ta seljakotti ära kiskudes ja seda enda selga tõmmates. „Lähme. Korrakaitse...” Ta vaikis nähes, kuidas Roy suutis vaevu teist Korrakaitsjat põlevast toast trepimademele lohistada. Tundsin end halvasti, ent vaid õige pisut. Kopterid müdistasid pea kohal, küll ta varsti abi saab. Sibasime läbi pargi ja suundusime sügavamale alustänavatele viivate tunnelite poole. „Jätsid nad ellu?” küsis Megan, kui jooksime. „Sellest oli rohkem kasu,” ütlesin. „Seadsin üles valejäljed. Valetasin talle, et töötan Terassüdant alistada üritava Eepiku heaks. Loodetavasti hoiab see neid Kättemaksjaid otsimast.” Kõhklesin. „Pealegi. Nemad pole meie vaenlased.” „Muidugi on,” nähvas ta. „Ei,” ütles tema kõrval sörkiv Cody. „Poiss räägib õigust, preili. Ei ole. Nad töötavad vaenlase heaks, aga nad on täitsa tavaline 88
rahvas. Teevad seda, mida ellu jäämiseks vaja.” „Me ei või niimoodi mõelda,” ütles Megan harutunnelini jõudes. Ta põrnitses mind külmade silmadega. „Me ei saa neile armu heita. Nemad seda meie suhtes ju ei tee.” „Me ei saa nendesarnaseks muutuda, preili,” ütles Cody pead vangutades. „Kuula teinekord, kuidas Prof sellest räägib. Kui peame Eepikute alistamiseks käituma nagu nemad, pole asi seda väärt.” „Olen teda kuulanud,” ütles Megan endiselt minu poole vaadates. „Ma ei muretse tema pärast. Mind paneb muretsema see Põlvik siin.” „Tulistan Korrakaitsjat vajadusel,” ütlesin tema pilgule vastates. „Aga ma ei lase nende jahtimisest ennast eksitada. Mul on kindel eesmärk. Ma näen kord Terassüdame surma. See on kõik, mis hetkel loeb.” „Pähh,” ütles ta minust eemale pöörates. „See polnud vastus.” „Liigume edasi,” ütles Cody ja noogutas peaga alumistesse tunnelitesse viiva trepi poole. „Ta on teadlane, poiss,” selgitas Cody, kui läbi teraskatakombide kitsaste koridoride kõndisime. „Uuris algusaegadel Eepikuid, lõi päris ägedaid seadeldisi selle põhjal, mida nendelt õppisime. Seepärast teda kutsutaksegi Profiks, perekonnanime tõttu muidugi ka.” Noogutasin mõtlikult. Nüüd, kus jõudsime sügavale, rahunes Cody maha. Megan oli endiselt jäik. Ta kõndis ees, hoidis mobiili käes ja kasutas seda Profile missiooni kohta raporti esitamiseks. Cody oli enda mobiili taskulambiks muutnud ja kinnitas selle maskeerimistagi rinnal vasakule poole. Mina võtsin enda omast võrgukaardi välja, sest ta ütles, et hea mõte on seda teha, kuni Abrahamil või Tial on olnud võimalust seda veidi timmida. Tuli välja, et nad ei usaldanud isegi Knighthawk Foundryt. Kättemaksjad lasid oma mobiilidel ühenduda tavaliselt vaid üksteisega ja kõned olid mõlemal poolel krüpteeritud ning ei kasutanud tavalist võrku. Kuni ka mina sain oma mobiili krüpteeritud, võisin kasutada seda vähemalt kaamera või peene taskulambina. 89
Cody kõndis lõdvestunult, püss õlal, käsi ümber selle ja alla rippumas. Tundus, et teenisin Refraktsionisti surmaga tema heakskiidu. „No ja kus ta siis töötas?” uurisin ahnelt Profi kohta lisateavet. Kättemaksjate osas ringles nii palju kuulujutte, kuid väheseid tõeseid fakte. „Ei tea,” tunnistas Cody. „Keegi pole Profi taustas kindel, kuigi Tia ilmselt teab midagi. Ta ei räägi sellest. Mina ja Abe veame kihla selle üle, mis oli Profi täpne töökoht. Usun päris kindlalt, et see oli mingis salajases valitsusasutuses.” „Tõesti?” küsisin. „Muidugi,” ütles Cody. „Poleks üllatunud, kui see oleks sama, mis tekitas Vaevatähe.” See oli üks teooriatest, et Ameerika Ühendriikide valitsus – või mõnikord ka Euroopa Liit – vallandas kuidagi Vaevatähe mingi üliinimliku projekti alustamise tõttu. Mina arvasin, et see on veidi üle pakutud. Eeldasin alati, et see oli Maa külgetõmbejõu tõttu lõksu jäänud komeet, kuid ma ei teadnud, kas seda sai teaduslikult seletada. Äkki oli satelliit. See sobiks Cody teooriaga. Tema polnuks ainus, kes arvas, et asi haiseb vandenõu järele. Eepikute osas oli küll palju asju, mis hästi kokku ei sobinud. „Oh, sul on nüüd see ilme,” ütles Cody mulle osutades. „Mis ilme?” „Arvad, et olen segi.” „Ei. Ei, muidugi mitte.” „Arvad jah. Noh, mul suva. Ma tean, mida tean. Isegi kui Prof pööritab silmi, kui sellest vaid juttu teen.” Cody naeratas. „Aga see on juba teine lugu. Mis puutub Profi töökohta, siis ma usun, et see pidi olema mingi salajane relvalabor. Tema ju tensorid leiutas.” „Tensorid?” „Prof ei taha, et sa sellest räägid,” poetas Megan üle õla. „Keegi pole andnud talle volitust sellest teada,” lisas ta minu poole vaadates. „Mina andsin selle,” teatas Cody rahulikult. „Nagunii ta näeb 90
neid, preili. Ja ära sina mulle Profi reegleid ette loe.” Megan sulges suu. Näis, nagu oleks ta just plaaninud seda teha. „Tensorid?” küsisin uuesti. „Midagi, mille Prof leiutas,” ütles Cody. „Kas napilt enne või pärast laborist lahkumist. Tal on paar sihukest asja, leiutist, mis annavad meile Eepikute ees peamise eelise. Meie tagid on üks nendest – kannatavad ära päris kõva koosa – ja tensorid teine.” „Aga mis need on?” „Kindad,” ütles Cody. „Noh, kinnaste moodi seadeldised. Tekitavad vibratsioone, mis lõhuvad tahkeid esemeid. Töötab kõige paremini tihedal kraamil nagu kivi, metall, teatud puit. Muudab sellise materjali tolmuks, aga ei tee midagi elava looma või inimesega.” „Sa teed nalja.” Ma polnud ühegi oma uurimisaasta jooksul sellisest tehnoloogiast kuulnud. „Ei,” ütles Cody. „Aga neid on raske kasutada. Abraham ja Tia on kõige osavamad. Küll näed – tensorid lasevad meil sinna minna, kus me ei peaks olema. Kus meid ei oodata.” „Hämmastav,” ütlesin ja mu mõtted kihutasid ringi. Kättemaksjatel oli tõesti see maine, et nad said sinna, kuhu nad ei oleks tohtinud kellegi arust saada. Sellest räägiti lugusid... Eepikutest, kes surid oma kambrites korralikult turvatuna ja eeldatavasti ohutus kohas. Kättemaksjatest, kes põgenesid peaaegu võluväel. Seadeldis, mis võis muuta kivi ja metalli pulbriks... Sa võisid minna läbi lukustatud uste, turvaseadmetest sõltumata. Võisid rikkuda sõidukeid. Isegi hooneid äkitselt ümber lükata. Järsku hakkasid mõned kõige rohkem jahmatust tekitanud müsteeriumid Kättemaksjate kohta selginema. Kuidas nad püüdsid lõksu Päevatormi, kuidas nad põgenesid siis, kui Kõnesõda nad peaaegu nurka surus. Nad pidid olema sisenedes nutikad, et mitte jätta maha reetlikke avausi. Ent ma sain aru küll, kuidas see võiks töötada. „Aga miks...” küsisin jahmunult, „sa mulle sellest räägid?” „Nagu ütlesin, poiss,” selgitas Cody, „näed sa neid nagunii varsti 91
tegevuses. Võin sind sama hästi selleks ette valmistada. Pealegi, sa tead meie kohta juba nii palju, et üks asi veel ei muuda enam midagi.” „Okei,” ütlesin muretult ja märkasin siis ta hääles sünget tooni. Midagi jättis ta ütlemata: ma teadsin juba nii palju, et enam ei saanud mind vabaks lasta. Prof andis mulle võimaluse lahkuda. Mina nõudsin, et nad mu kaasa võtaks. Sel hetkel oleksin ma neid kas täielikult veennud, et ma pole oht ja võin liituda. Või nad oleks mu maha jätnud. Surnuna. Neelatasin ebalevalt ja suu oli järsku kuiv. Ise ma seda palusin, meenutasin endale karmilt. Teadsin ju, et kui ma ükskord nendega liitun – kui ma üldse liitun –, siis enam ma ei lahku. Olin sees ja jutul lõpp. „Nii et...” Üritasin mitte keskenduda sellele, et see mees – või ükski neist – võis ühel päeval otsustada, et mind tuleb rahva heaolu huvides maha lasta. „Kuidas ta siis need kindad välja mõtles? Tensorid? Ma pole iial millestki sellelaadsest kuulnudki.” „Eepikud,” ütles Cody ja muutus taas lahkeks. „Prof mainis seda ükskord. Tehnoloogia pärines Eepikutelt, kes oskasid teha midagi sarnast. Tia ütleb, et algusaegadel tuli seda ette – enne kui ühiskond kokku varises, püüti mõned Eepikud kinni. Mitte kõik polnud nii võimsad, et nad suudaks vangistusest vaevata pääseda. Erinevad laborid testisid neid, üritasid nende võimetest aru saada. Selliste asjade nagu tensorite tehnoloogia pärineski tollest ajast.” Ma polnud sellest kuulnud ja mõned asjad hakkasid paika loksuma. Olime teinud siis suuri tehnoloogilisi edusamme, just Vaevatähe saabumise ajal. Energiarelvad, uuema põlvkonna energiaallikad ja akud, uus mobiilitehnoloogia – seepärast töötasidki meie telefonid maste kasutamata maa all ja märksa võimsama ulatusega. Muidugi kaotasime suure osa sellest, kui Eepikud hakkasid asju üle võtma. Ja seda, mida me ei kaotanud, kontrollisid taolised Eepikud nagu Terassüda. Proovisin ette kujutada, kuidas neid algseid Eepikuid testiti. Kas sellepärast olidki nii paljud neist nii kurjad? Nad vihastasid testimise peale? 92
„Kas keegi neist lasi end vabatahtlikult testida?” küsisin. „Kui paljud laborid seda tegid?” „Ma ei tea,” ütles Cody. „See vist polegi kuigi oluline.” „Miks mitte?” Cody kehitas õlgu, püss endiselt üle õla, mobiili valgus haualaadses metallkoridoris läikimas. Katakombid haisesid tolmu ja kondenseerunud niiskuse järele. „Tia patrab alati Eepikute teaduslikest alustest. Mina ei usu, et neid saab niimoodi selgitada. Liiga palju infot nende kohta rikub seda, mida teaduse sõnutsi saab olla. Mina mõtlen mõnikord, et äkki tekkisid nad just selle pärast, et me oma arust oskasime kõike seletada.” Enam ei läinud kaua, kui jõudsimegi kohale. Märkasin, et Megan juhib meid oma mobiili abiga, mille ekraanil oli kaart. Märkimisväärne. Teraskatakombidest oli kaart? Ma ei oleks arvanud, et midagi sellist olla saab. „Siin,” ütles Megan ja viipas paksule juhtmepuntrale, mis rippus seina ees nagu kardin. Seda tüüpi vaatepilt oli siin tavaline, sest Kaevurid jätsid kohati asjad pooleli. Cody kõndis seina juurde ja virutas rusikaga plaadile traatide kõrval. Paar hetke hiljem kostis summutatud prõmmimine. „Kobi sisse, Põlvik,” ütles ta mulle ja osutas juhtmete poole. Tõmbasin hinge ja astusin ette ning surusin juhtmed püssitoruga kõrvale. Taga kulges väike tunnel, mis läks järsult üles. Pidin roomama. Vaatasin tema poole. „Ohutu, mis ohutu,” lubas ta. Ma ei saanud aru, kas pidin ronima esimesena mingi varjatud umbusalduse tõttu või meeldis talle lihtsalt mind vingerdamas näha. Samas ei tundunud olevat see hea koht talle vastu hakata või taanduda. Asusin roomama. Tunnel oli piisavalt väike. Kartsin püssi õlal hoides sellega korralikult lage kriimustada ja sihikut või kirpu paigast lüüa. Niisiis hoidsin roomates püssi paremas käes, mis muutis tegevuse veel tülikamaks. Tunnel viis kauge, pehme valguskuma poole. Ukerdamine kestis piisavalt kaua ja eesmärgini jõudes hakkasid mu 93
põlved valutama. Üks tugev kämmal haaras mu vasakust käsivarrest ja aitas mind tunnelist välja. Abraham. Tumedanahaline mees oli jalga tõmmanud sõduripüksid ja selga ajanud rohelise maika, mis paljastas ta lihaselised käed. Ma polnud seda enne märganud, aga tema särgiesisele ulatus väike kaelas rippuv hõberipats. Ruum, kuhu astusin, oli ootamatult suur. Piisavalt suur, et meeskond sai oma varustuse ja magamisalused küünarnukitundeta laiali laotada. Otse põrandast kasvas välja suur metall-laud, mille ümber seisid taburetid. Seinte ääres kerkisid põrandast pingid. Nad uuristasid selle, taipasin tahutud seinu vaadates. Nad tegid selle toa tensoritega. Lõikasid mööbli lihtsalt välja. See oli muljetavaldav. Astusin suu ammuli tagasi ja lasin Abrahamil Megani tunnelist välja aidata. Kambrist viis kaks ukseava teistesse, pealtnäha väiksematesse tubadesse. Seda valgustasid laternad ja põrandal vedelesid juhtmed. Need viisid ohutult maha kleebituna teise, väiksemasse tunnelisse. „Teil on elekter,” ütlesin. „Kuidas saab teil olla elektrit?” „Ühendasime vana metrooliiniga,” sõnas tunnelist välja pugev Cody. „Ühe sellisega, mis sai pooleldi valmis ja siis unustati. Selle paiga loomus on nihuke, et isegi Terassüda ei tea kõiki auke ja umbteid.” „Järjekordne tõend sellest, et Kaevurid hullusid,” lausus Abraham. „Nad ühendasid asju veidral moel. Oleme leidnud täielikult sisse müüritud ruume, kuid sees põles valgus juba aastaid. Repaire des fantômes.” „Megan ütleb mulle,” teatas teisest ruumist saabunud Prof, „et saite info kätte, kuid teie meetodid olid... ebatavalised.” Vananev, ent turske mees kandis endiselt musta laborikitlit. „Või veel!” nähvas Cody püssi õlale võttes. Prof norsatas. „Noh, vaatame siis, mis te kaasa tõite. Enne, kui otsustan, kas teie peale karjuda või mitte.” Ta küünitas seljakoti poole Megani käes. „Tegelikult,” ütlesin ette astudes, „võin ma…” 94
„Sina istud nüüd maha, poja, kuni ma selle üle vaatan. Kogu materjali. Siis räägime,” ütles Prof. Ta hääl kõlas rahulikult, ent sain vihjest aru. Istusin nukralt teraslaua kõrvale, teised aga kogunesid seljakoti ümber ja kukkusid mu elus sorima.
95
Pikoprint on Eesti esimene roheline raamatukirjastus, mis loodi 2014. aastal eesmärgiga rikastada laste-ja noorteraamatute valikut, inspireerida lapsi lugema ja varakult iseseisvat lugemisharjumust kujundama. Kõik meie väljaanded on valminud keskkonnasõbralikult. Hoolime järeltulevast põlvkonnast ning tahame, et meie jalajälg keskkonnale oleks võimalikult väike. Kõik meie raamatud trükitakse vaid FSC tunnusega paberile, mis tähistab, et paber on toodetud metsamajandmise viisil, mis säilitab metsade elurikkuse, produktiivsuse ja looduslikud protsessid. Leia meid Facebookis:
OSTA RAAMAT:
RAHVA RAAMAT
APOLLO