BRANDON SANDERSON - Kättemaksjad 2: Tulekahi

Originaali tiitel: Firefight Brandon Sanderson Delacorte Press Text copyright © 2015 by Dragonsteel Entertainment, LLC Reprinted by arrangement of the Author and JABberwocky Literary Agency.

Jacket art copyright © Craig Shields ISBN 978-9949-583-14-0 (trükis) ISBN 978-9949-583-15-7 (epub) Tõlge eesti keelde © Mario Pulver ja Pikoprint OÜ 2016 Projektijuht Taavi Toots Tõlkija Mario Pulver Toimetaja Vilve Torn Keeletoimetaja Sven Saun Kujundaja Heigo Kütt

See raamat on uhkusega trükitud keskkonnasõbralikule paberile.

Keskkonnasõbraliku metsanduse all mõistetakse FSC® süsteemis sellist metsamajandamise viisi, mis säilitab metsade elurikkuse, produktiivsuse ja looduslikud protsessid.

Rohkem informatsiooni vaata www.pikoprint.ee/roheline Trükitud Eestis trükikojas Printon

Nathan Goodrichile, kallile sĂľbrale, kes oli piisavalt kannatlik, et lugeda mu raamatuid ka siis, kui need olid kehvad.

Proloog MA VAATASIN , kuidas Häda kerkib.

Olin siis kuueaastane ja seisin öösel meie korteri rõdul. Mäletan ikka veel, mismoodi vana konditsioneer ragises aknal minu kõrval ja kattis isa nuttu. Ületöötanud masin rippus paljude korrustega süviku kohal ja sellest tilkus vett nagu higi mõne enesetapumõtetega hüppama valmistuja laubalt. Masin oli katki, puhus õhku küll, kuid jahutada ei suutnud midagi. Mu ema lülitas selle sageli välja.

Pärast ema lahkumist jättis isa selle käima – tema sõnul tundis ta selle töötamise ajal end jahedamalt.

Langetasin oma pulgakommi ja kissitasin silmi selle imeliku punase valguse poole, mis tõusis silmapiiri kohale nagu uus täht. Ainult et ükski täht ei olnud iial olnud nii ere ega punane.

Karmiinpunane. See mõjus nagu kuulihaav taevalael.

Samal ööl kattis Häda kogu linna mingi kummalise sooja kumaga.

5

Seisin seal – pulgakomm sulamas, kleepuv vedelik sõrmede vahelt alla tilkumas – ja vaatasin kogu seda tõusu pealt.

Siis algas kisa.

6

ESIMENE OSA

1 „DAVID?” Hääl kostis mu kõrvaklapis.

Raputasin end unelusest välja. Jäin jälle Häda põrnitsema, kuid selle tõusust oli möödas juba peaaegu kolmteist aastat. Ma polnud enam kodus isa juures elav jõmpsikas. Ma polnud isegi alustänavate relvatehases rügav orb.

Olin Kättemaksja. „Kohal,” vastasin ma ja panin vintpüssi õlale. Läksin üle katuse.

Oli öö ja ma vannun, et Häda valguses paistis kõigel punakas varjund, kuigi see polnud iial paistnud sama kirkana kui sel esimesel ööl.

Newcago kesklinn laius mu ees ja selle pinnad peegeldasid 7

tähesära. Kõik oli siin terasest. Nagu mõni küborg tulevikust, kellel on nahk maha rebitud. Ainult et nagu mitte nii mõrvarlik. Või, noh, üldse elus.

Pagan, mõtlesin ma. Ma olen metafooride osas ikka tõesti kehv.

Terassüda oli nüüd surnud ja meie võtsime tagasi Newcago ülemised tänavad – sealhulgas mitmed mõnud, mille eliit kord endale reserveeris. Võisin iga päev oma vannitoas duši all käia. Ma peaaegu et ei teadnudki, mida sellise luksusega peale hakata. Peale, noh, mitte haisemise.

Newcago oli viimaks ometi vaba.

Minu tööks oli tagada, et see nii ka jääks. „Ma ei näe midagi,” sosistasin katuseääre peal põlvitades.

Kandsin kõrvaklappi, mis oli traadita ühenduses mu mobiiliga. Väike kaamera sellel lubas Tial näha sama, mida minagi. Ja kõrvaklapp oli piisavalt tundlik, et korjata üles kõike, mida ütlesin ka siis, kui kõnelesin väga vaikselt. „Jälgi edasi,” ütles Tia liinil. „Cody teatab, et Prof ja sihtmärk liiguvad sinu suunas.” „Siin on vaikne,” sosistasin ma. „Oled sa kindel…”

Katus minu kõrval lihtsalt lõhkes. Röögatasin ja rullusin tagasi.

Kogu hoone vappus ja plahvatus paiskas murtud metallitükke üle minu. Häda nimel küll! Need lasud olid kopsakad. „Sa vana säde!” karjus Cody liinil. „Sai minust mööda, poiss.

Tuleb sinu põhjaküljelt…”

Tema hääl varjutati ära, kui järjekordne kiiskav energiapurse sööstis alt maa pealt üles ja rebis minema katusepoole mu peidukoha lähistel. „Jookse!” käratas Tia. Nagu oleks olnud vaja seda mulle öelda. Läksin liikvele. Minust paremal materialiseerus valgusest üks kogu. Riietatud mustadesse dressidesse-tossudesse. Lähteväli kandis täismaski nagu mõni ninja ja pikka musta keepi. Mõned Eepikud võtsid kogu seda „ebainimlike võimete” värki tõsisemalt kui teised. Ausõna, ta nägi totter välja 8

– isegi kui kiirgas nõrka sinist valgust ja särises üle keha levivast energiast.

Kui see naine midagi puudutas, võis ta energiaks moonduda ja sellest läbi minna. See polnud päris teleportatsioon, aga piisavalt lähedal sellele – ja mida parem oli aine elektrijuhtivus, seda kaugemale ta sai rännata, nii et terasest linn oli tema jaoks natuke nagu paradiis. Üllatav, et tal kulus siia jõudmiseks nii kaua aega.

Justkui teleportatsioonist poleks piisanud, muutsid naise elektrilised võimed ta ühtlasi enamikule relvadele haavamatuks.

Tema antud valgusetendused olid kuulsad. Ma polnud teda iial isiklikult kohanud, aga ihkasin alati tema tööd näha.

Lihtsalt mitte nii lähedalt. „Plaan jätta!” käskis Tia. „Prof? Jon! Vasta! Abraham?”

Kuulsin vaid poole kõrvaga, kui üks pragisev elektrikuul minust mööda vihises. Jäin libisedes seisma ja kihutasin teisele poole. Teine kuul läks täpselt sealt läbi, kus ma äsja seisin. See tabas katust, tekitas järgmise plahvatuse ja pani mu koperdama. Metallikillud peksid vastu selga, kui ma rabinal hoone küljele ronisin.

Seejärel hüppasin.

Kaua ei pidanudki kukkuma enne, kui ühe katusekorteri rõdul maandusin. Sööstsin sisse, süda sees prõmmimas. Üks plastist külmkast ootas teisel pool ust. Heitsin kaane lahti ja sorisin ringi, üritades rahu säilitada.

Lähteväli saabus Newcagosse nädala algupoole. Ta hakkas kohe suvalisi inimesi mõrvama – selle taga ei paistnud olevat mingit arusaadavat sihti. Täpselt nagu Terassüda oma esimestel päevadel.

Seejärel kutsus ta kodanikke üles Kättemaksjaid reetma, et ta võiks neile kohut mõista.

Seda moondunud Eepikute kohut. Nemad tapsid neid, keda tahtsid, kuid vastu lüüa oli nii meeletu kuritegu, et nad suutsid seda vaevu ette kujutada. Noh, küll ta varsti näeb. Seni polnud meie plaan teda maha võtta töötanud just suurepäraselt, aga meie olime Kättemaksjad. Me valmistusimegi ootamatusteks.

9

Tõmbasin külmkastist välja veega täidetud õhupalli.

See, mõtlesin ma, peab nüüd töötama.

Väitlesime Tiaga päevade kaupa Lähtevälja nõrkuse üle. Igal Eepikul oli neid vähemalt üks ja sageli olid need juhuslikud. Tuli uurida Eepiku ajalugu ja seda, mida nad vältisid. Tuli välja mõelda, milline aine või olukord nende võimed nullis.

See veepomm sisaldas meie parimat oletust Lähtevälja nõrkuse kohta. Keerasin end ümber. Hoidsin ühes peos veepommi, teine käsi vindil jälgisin ukseava. Ootasin, et ta mulle järele tuleks. „David?” küsis Tia kõrvaklapis. „Jah?” sosistasin ärevalt, veepomm viskevalmis. „Miks sa rõdu vahid?”

Miks ma...

Ah, muidugi. Lähteväli võis liikuda ju läbi seinte.

Tundsin end idioodina ja kargasin tagasi just siis, kui Lähteväli laest saabus, elekter kõikjal ta ümber sumisemas. Ta maandus põrandal ühel põlvel, käsi ees – seal kasvas ruumi paanilisi varje heitev elektrikera.

Ma ei tundnud muud peale adrenaliinisööstu ja viskasin veepommiga. See tabas Lähtevälja otse rindu ja tema energialaeng sisises olematuks. Veepommist lärtsatas seintele ja põrandale tema ümber punast vedelikku. Liiga vedel, et olla veri. See oli hoopis üks vanamoodne pulbrist valmistatud puuviljajook, mida segati vee ja suhkruga. Mäletasin seda oma lapsepõlvest.

Ja see oli tema nõrkus.

Süda vemmeldamas, võtsin vindi õlalt. Lähteväli jõllitas oma tilkuvat rindkeret, nagu oleks šokis, kuigi see must mask tema näol ei lubanud mul ta ilmet näha. Elektrijooned mänglesid endiselt üle ta keha nagu tillukesed hõõguvad ussikesed.

Tõstsin vindi palge ja vajutasin päästikule. Toas tulistamise raks peaaegu kurdistas mu, kuid saatsin kuuli otse Lähtevälja näo suunas.

Kuul lõhkes, kui see ta energiavälja läbistas. Isegi Kool-Aidi joogist läbi leotatuna jäi tema kaitse tegusaks.

10

Ta vaatas minu poole ja tema elekter särises ellu – kasvas üha jõhkramaks, ohtlikumaks, lõi toa särama nagu dünamiidiga täidetud pirukas.

Oi-oi...

11

2 RABELESIN koridori, ukseava minu taga lõhkes samal hetkel.

Plahvatus heitis mind, nägu ees, vastu seina. Kuulsin, kuidas käis krõnks. Ühelt poolt tundsin kergendust. Krõnksuv hääl tähendas, et Prof oli endiselt elus – tema Eepiku-võimed andsidki mulle kaitsekilbi.

Teiselt poolt jahtis mind kuri, vihane tapamasin.

Tõukasin end seinast eemale ja kihutasin mööda metallkoridori, mida valgustas minu käsivarrele kinnitatud mobiil. Laskumisnöör, mõtlesin paaniliselt. Kummale poole? Vist paremale. „Leidsin Profi,” teatas Abrahami hääl mu kõrvas. „Ta on kinni mingis energiamullis. Näib olevat tusane.” „Viska sellele Kool-Aidi,” ütlesin hingeldades ja põikasin külgkoridori, kui elektripursked koridori mu selja taga ribadeks kiskusid. Sa vana säde. Ta oli tulivihane. „Katkestan missiooni,” ütles Tia. „Cody, lenda alla ja korja David 12

peale.” „Selge,” sõnas Cody. Sideliinil oli kuulda nõrka müdinat – kopterirootorite hääl. „Tia, ei!” ütlesin ühte ruumi sisenedes. Heitsin vindi üle õla ja haarasin veepomme täis seljakoti. „Plaan laguneb koost,” nentis Tia. „Eesotsas pidi olema Prof, mitte sina, David. Pealegi sa tõestasid just, et veepommid ei tööta.”

Tõmbasin ühe välja ja keerasin ümber. Ootasin silmapilgu võrra, kuni ühele seinale tekkis elekter – see kuulutas Lähtevälja saabumist.

Sekund hiljem ta ilmus ja ma lennutasin veepommi tema pihta. Ta vandus, hüppas kõrvale ja seinale paiskus punast.

Pöördusin ja jooksin edasi. Trügisin uksest läbi magamistuppa ja sealt rõdu poole. „Ta kardab Kool-Aidi, Tia. Mu esimene veepomm nullis energiapurske. Panime nõrkusega täppi,” ütlesin ma. „Sinu kuuli peatas ta ikkagi.”

Tõsi. Hüppasin rõdule ja otsisin laskumisnööri.

Seda polnud.

Tia vandus mu kõrvas. „Selle poole jooksidki või? Laskumisnöör on kaks korterit edasi, jopski.”

Sa vana säde. Võin enda kaitseks öelda, et koridorid ja ruumid paistavad kõik väga ühesugustena, kui iga asi on terasest.

Kopter müdises nüüd lähedal, Cody oli peaaegu kohal. Hambaid kokku surudes kargasin üle rõduääre ja lennutasin end järgmisele.

Sain piirdest kinni, vint üle ühe, seljakott üle teise õla kõlkumas.

Vinnasin end üles. „David...” jätkas Tia. „Peamine lõks töötab veel?” küsisin ma terasesse tardunud õuetoolidest üle ronides. Jõudsin teisele poole rõdu ja hüppasin piirde peale. „Võtan su vaikust kui jaatavat vastust,” ütlesin ma üle karates..

Maandusin raskelt ja põrutasin järgmise rõdu teraspiirdesse.

Haarasin ühest rõdupulgast ja vaatasin alla – rippusin kaksteist korrust maapinna kohal. Tõukasin ärevuse alla ja tirisin end vaevaga üles.

13

Minu taga piilus Lähteväli rõdule, kust ma äsja lahkusin. Ajasin talle hirmu nahka. See oli hea, aga samas ka halb. Vajasin meie plaani järgmise etapi jaoks, et ta oleks hooletu. See tähendas kahjuks tema provotseerimist.

Lennutasin end rõdule, otsisin taas välja ühe Kool-Aidiga veepommi ja heitsin selle tema suunas. Siis, vaatamata üldse, kas see tabas, hüppasin piirdele ja haarasin laskumisnööri käepidemest.

Andsin jalaga hoogu.

Rõdu lõhkes. Õnneks oli nöör kinnitatud katusele, mitte rõdule ja kaabel jäi püsima. Sulametalli tükke sähvas minust õhus mööda, kui ma nööril laskusin ja kiirust kogusin. Tuli välja, et see värk on palju kiirem kui paistis. Pilvelõhkujad möödusid minust hämuna. Tundsin, nagu kukuksin päriselt.

Suutsin karjatada – pooleldi paanikast, pooleldi ekstaasist – enne, kui kõik mu ümber jõnksatas ja ma maha prantsatasin ning tänaval veeresin. „Ohoh,” ütlesin ma end käpukile ajades. Linn keerles nagu lopergune vurr. Õlg valutas ja kuigi ma kuulsin maandudes krõnksu, polnud see kuigi vali. Profi antud kaitsekilp oli läbi saamas. See talus vaid teatud koguse kolkimist enne, kui ta pidi seda uuendama. „David?” uuris Tia. „Sa vana säde. Lähteväli lõikas ühe oma lasuga nööri läbi. Seepärast sa lõpus kukkusidki.” „Veepomm töötas,” teatas liinil uus hääl. Prof. Tal oli tugev hääl, kare, aga soliidne. „Olen väljas. Ei saanud enne teatada, energiamull häiris signaali.” „Jon,” lausus Tia talle, „sina ei pidanud temaga võitlema.” „Läks nii,” nähvas Prof. „David, elus?” „Enam-vähem,” ütlesin jalgele koperdades. Korjasin üles seljakoti, mis rullimise ajal maha libises. Selle põhjast voolas punast mahlajooki. „Veepommide osas pole aga kindel. Paistab, et leidub ohvreid.”

Prof mühatas. „Saad sellega hakkama, David?”

14

„Jah,” sõnasin kindlameelselt. „Siis jookse peamise lõksu poole.” „Jon,” ütles Tia. „Kui sina oled väljas…” „Lähteväli ei teinud minust välja,” ütles Prof. „Täpselt nagu enne Mitoosisega. Nad ei taha minuga võidelda, nad tahavad sind. Peame ta enne maha võtma, kui ta meeskonna juurde jõuab. Teed mäletad, David?” „Muidugi,” ütlesin ma vinti otsides.

See lebas katkisena lähedal, laesääre keskelt pooleks murdunud.

Sa vana säde. Paistab, et keerasin päästikukaitse ka tuksi. Sellest ma lähiajal kindlasti ei tulista. Kontrollisin reiekabuuri ja sealset püstolit. Paistis korralikuna. Noh, nii korralikuna kui üks püstol saab olla. Vihkasin neid. „Sähvatused selle kortermaja akendes, liiguvad allapoole,” andis Cody kopterist teate. „Ta telepordib mööda välisseina ja suundub maapinnale. Jahib sind, David.” „Mulle see ei meeldi,” märkis Tia. „Minu arust peaks katkestama.” „David arvab, et saab hakkama,” lausus Prof. „Ja mina usaldan teda.”

Hetkeohust hoolimata ma naeratasin. Kättemaksjatega liitumiseni polnud ma taibanudki, kui üksildast elu ma elasin. Kuulda nüüd selliseid sõnu...

Noh, mõjus hästi. Väga hästi. „Olen söödaks,” ütlesin liinile. Sättisin end Lähtevälja ootama ja seljakotist terveid veepomme otsima. Neid oli veel kaks tükki alles. „Tia, vii meie üksused positsioonile.” „Selge,” nõustus ta vastumeelselt.

Liikusin tänavat mööda edasi. Minu lähedal rippusid laternad vanadelt, kasututelt tänavalampidelt alla ja andsid mulle valgust.

Seetõttu tabasin mõned akende tagant piiluvad näod. Akendel polnud klaase, üksnes vanamoodsad puuluugid. Lõikasime need ise välja ja paigaldasime sinna.

15

Terassüdame mõrvamisega kuulutasid Kättemaksjad põhimõtteliselt Eepikutele laussõja. Mõned inimesed pagesid Newcagost, kartes selle eest tasu. Enamik jäi siiski paigale ja juurde lisandus paljusid uusi. Nende kuude jooksul pärast Terassüdame langemist olime Newcago elanike arvu peaaegu kahekordistanud.

Noogutasin pealtvaatajatele. Ma ei peletanud neid tagasi ohutusse kohta. Meie, Kättemaksjad, olime nende kangelased – ent ühel päeval tuli inimestel ise Eepikutele vastu astuda. Tahtsingi, et nad vaataks. „Cody, näed sa midagi?” küsisin ma mobiililt. „Ei. Ta peaks iga hetk saabuma...” Tema kopteri tume vari möödus pea kohal. Korrakaitse – Terassüdame politsei – oli nüüd meie oma. Mul polnud endiselt selge, mida ma peaksin sellest arvama. Korrakaitse andis endast parima, et mind mitmel korral tappa – sellest ei saanud lihtsalt niisama üle.

Tegelikult nad olidki Megani tapnud. Ta taastus. Enamjaolt.

Tajusin kabuuris relva. See oli kord olnud üks tema omadest. „Lähen vägedega positsioonile,” teatas Abraham. „David? On Lähteväljast mingit märki?” küsis Tia. „Ei,” ütlesin ma ja vaatasin piki mahajäetud tänavat. Inimesteta ja paari üksildase laterna valguses mõjus linn peaaegu samamoodi nagu Terassüdame päevil. Kõleda ja pimedana. Kus see Lähteväli nüüd hulkus?

Ta suudab teleportida läbi seinte, mõtlesin ma. Mida teeks mina tema asemel? Meil olid tensorid, millega sai kaevata tunnelit enamvähem läbi ükskõik mille. Mida ma teeks, kui mul need praegu oleks?

Vastus sellele oli ilmne. Ma läheks alla.

Ta oli minu all.

16

3 „TA ON alustänavatele liikunud!” ütlesin ma ja tõmbasin välja ühe kahest allesjäänud veepommist. „Ta tuleb lähedal välja, üritab mind üllatada.”

Juba nende sõnade ajal liikus välk üle tänava ja maapinnast materialiseerus üles kiiskav kogu.

Viskasin oma Kool-Aidiga veepommi ja jooksin.

Kuulsin selle lõhkemist ja seejärel Lähtevälja ropendamist.

Viivuks ei üritanud ükski energiapurse mind krõbedaks küpsetada, niisiis eeldasin, et sain talle pihta. „Ma hävitan su, väikemees!” karjus Lähteväli mulle järele. „Ma rebin su lõhki nagu pabertaskurätiku orkaanis!” „Vau,” ütlesin ristmikule jõudes ja ühe vana postkasti taha varjudes. „Mida?” küsis Tia. „See oli väga hea metafoor.”

17

Heitsin pilgu tagasi Lähtevälja poole. Ta sammus mööda tänavat, elektrit pilgeni täis. Selle jooned lendusid temast maapinnale, lähedal asuvatele varrastele ja hoonete seintele, kui ta lähenes. Oli alles vägi.

Kas selline olekski võinud olla Edmund – lahke Eepik, kes meie heaks Newcagot elektriga varustas –, kui ta pidevalt oma võimeid ära ei annaks? „Ma keeldun uskumast,” hüüdis see naine, „et sina tapsid Terassüdame!”

Mitoosis ütles sama, mõtlesin mina. Ta oli üks teine Eepik, hiljuti Newcagosse saabunud. Nad ei suutnud leppida sellega, et üks võimsaimatest nende seast – Eepik, keda pelgasid isegi teised nagu Lähteväli – oli tapetud lihtrahva poolt.

Ta nägi suursugune välja, üleni mustas ja laperdava keebiga, elekter temalt sädemete-sähvatustena kargamas. Kahjuks polnud mul vaja tema suursugusust. Mul oli vaja tema viha. Osa Korrakaitse liikmetest hiilis lähedal asuvast hoonest välja, seljal automaadid ja käes Kool-Aidiga veepommid. Viipasin neid ühe kõrvaltänava suunas. Nad noogutasid ja tõmbusid tagasi ootama.

Oli aeg üht Eepikut mõnitada. „Ega ma ei tapnud ainult Terassüdant!” hõikasin talle. „Olen tapnud kümneid Eepikuid. Tapan ka sinu!” Üks energiapurse tabas mulle varju pakkunud postkasti.

Sööstsin hoone taha peitu. Teine plahvatus tabas maapinda ainult paar sentimeetrit sellest kohast, kus ma just kükitasin. Kui mu käsi maapinda riivas, tuli sealt löök – see pani mu vappuma. Vandusin, surusin selja vastu seina ja raputasin kätt. Seejärel piilusin ümber nurga. Lähteväli jooksis minu poole.

Tore! Ja ka hirmus.

Spurtisin ühe ukseava suunas üle tee. Lähteväli tormas nurga tagant välja just siis, kui hoonesse sisenesin.

Sinna oli rajatud rada läbi selle, mis pakkus kord ulualust mingile automüügisalongile. Jooksin otse läbi ja Lähteväli järgnes mulle välisseinast kiirelt läbi teleportides.

18

Sööstsin ühest ruumist teise vastavalt mustrile, mille eelnevalt paika panime.

Paremale, põika ruumi.

Vasakule mööda koridori.

Jälle paremale.

Olime kasutanud ukseavade kaevamiseks veel üht Profi võimet – seda, mida ta maskeeris tensorite nime kandvaks tehnoloogiaks.

Lähteväli tormles mu kannul ja läbis seinu valgussähvatustega. Ma ei jäänud kordagi tema silme alla piisavalt kauaks, et ta saaks teha korraliku lasu. See oli täiuslik. Ta... ...ta aeglustas tempot.

Peatusin ühe ukse kõrval hoone tagaosas. Lähteväli ei tulnud enam järele. Ta seisis minu ukseni juhatava pika koridori alguses, elekter temast terasseinteni sähvimas. „Tia, näed sa seda?” sosistasin ma. „Jaa. Tundub, et miski hirmutas teda põhjalikult.”

Tõmbasin sügavalt hinge. See polnud kaugeltki ideaalne, aga... „Abraham,” sosistasin ma, „too üksused sisse. Lausrünnak.” „Nõus,” ütles Prof.

Oodanud ja varitsenud Korrakaitse üksused tormasid automüügiesindusse. Ülejäänud saabusid ülalt treppidelt, kuulsin nende trampivaid samme. Lähteväli kiikas üle õla, kui koridori astus paar sõdurit täisvarustuses oma kiivrite ja futuristliku soomusega.

Asjaolu, et nad loopisid erkoranže veepomme, rikkus veidi selle ilmumise stiilsust.

Lähteväli asetas käe enda kõrval olevale seinale, moondus elektriks, sulandus terasesse ja haihtus siis. Veepommid lõhkesid kasutult koridori põrandal.

Lähteväli ilmus taas koridori ja vallandas seda mööda energiapursked. Pigistasin silmad kinni, kui lasud tabasid kahte sõdurit, kuid kuulsin ikkagi nende karjeid. „See on siis parim, milleks kurikuulsad Kättemaksjad võimelised on?” hüüdis Lähteväli, kui saabus veel igast suunast veepomme 19

loopivaid sõdureid. Sundisin end vaatama ja tõmbasin püstoli, Lähteväli vajus aga põrandasse.

Ta tõusis uuesti koridori keskel oleva sõdurirühma taga välja.

Mehed kriiskasid, kui elekter nad endasse haaras. Surusin hambad risti. Kui nad ellu jäävad, saaks Prof neid „Kättemaksjate tehnoloogia” sildi all ravida. „Veepommid ei tööta,” nentis Tia. „Töötavad,” sisistasin ma ja vaatasin, kuidas üks tabas Lähtevälja.

Ta võimed lõid kõikuma. Tulistasin, nagu ka kolm Korrakaitse püssimeest. Nood olid end sisse seadnud koridori teises otsas, minu vastas.

Kõik neli kuuli tabasid, kõik neli jäid tema energiavälja ja hävisid.

Veepommid töötasid, lihtsalt mitte piisava tõhususega. „Kõik koridori lõunapoolse otsa üksused,” käskis Abrahami hääl, „tõmmake tagasi. Kohe.”

Viskusin ukseavast eemale samal hetkel, kui järsk kuulirahe hoonet raputas. Abraham, kes oli sättinud end paika koridori teises otsas Korrakaitse täpsuslaskurite taga, laadis tühjaks oma XM380 gravatroonilist kuulipildujat.

Haarasin mobiili ja võtsin ette Abrahami videopildi. Nägin tema perspektiivist, kuidas relv pimeduses välkus ja kuul kuuli järel rikošettidega mööda teraskoridori edasi sööstis ning sädemeid lennutas. Iga Lähteväljani jõudnud kuul jäi ikkagi tema elektrivälja kinni või põrkus sellelt minema. Üks meeste ja naiste rühm Abrahami taga loopis üksteise võidu veepomme. Ülal avasid sõdurid laeluugi ja kummutasid alla Kool-Aidiga täidetud ämbri.

Lähteväli hüppas eemale ja põikas kõrvale. Samm sammu haaval taganes ta läigatatud vedelikust. Ta kartis küll seda, aga see ei töötanud täielikult. Eepiku nõrkus oleks pidanud täielikult ta võimed nullima ja seda ei juhtunud.

Ma olin päris kindel, et teadsin põhjust.

Lähteväli vallandas energiapursete rahe Abrahami ja teiste suunas. Abraham vandus ja käis pikali, ent kaitsekilp – Profi 20

kingitus tehnoloogilise jõuväljaga tagi kujul – varjas teda ja ka inimesi tema taga. Kuulsin ülekande kaudu oigeid, kuid ei näinud midagi. Lülitasin kanali välja. „Te pole midagi väärt!” hüüdis Lähteväli.

Kinnitasin mobiili käsivarrele ja astusin koridori just selleks hetkeks, et näha, kuidas ta saadab elektrilaine läbi lae selle kohal olijate poole. Karjed.

Hüpitasin oma viimast veepommi ja viskasin selle siis. See lõhkes ta seljal.

Lähteväli pööras kannapealt minu poole. Sa vana säde! Üks Kõrgem Eepik oma hiilguses, energia paisumas... Oli see mõni ime, et need olendid eeldasid, et on valitsejad?

Sülitasin ta jalge ette, keerasin ja jooksin tagaukse kaudu välja.

Ta hõikas mulle järele ja tuli mu kannul. „Ülemised üksused, Haveni tänav,” ütles Tia mulle kõrva, „olge valmis loopima.”

Inimesed ilmusid katusele, kui ma hoonest väljusin. Nad heitsid veepomme alla, kui Lähteväli minu järel välja tormas. Ta eiras neid ja järgnes mulle. Veepommid ajasid teda pigem veel rohkem närvi.

Ent kui need tema lähedal lõhkesid, lõpetas ta hõikumise.

Või nii, mõtlesin ma higistades ja prahvatasin hoonesse teisel pool tänavat. See oli väike kortermaja. Jooksin läbi koridori esimesse korterisse.

Lähteväli tuli mulle energia- ja vihatormina järele. Seinte jaoks ta ei peatunud, sest läbis need valgussähvatustena.

Ainult natuke veel! julgustasin teda hääletult ja sulgesin ukse.

Siin majas oli elanikke ja me asendasime paljud tardunud terasuksed töökorras puust ustega.

Lähteväli tuli läbi seina, mina kargasin aga üle terasest diivani ja sisenesin järgmisesse ruumi – see oli kottpime. Virutasin ukse kinni.

Siseneva Lähtevälja valgus pimestas mind. Tema aura tabas ja järsku tundus see ennist saadud pisike šokk tibatillukesena. Elekter läbistas mind ja muutis lihased nõrgaks ning spastiliseks. Küünitasin 21

suure nupu poole seinal, ent mu käed ei töötanud õigesti.

Põrutasin sellele hoopis oma näoga.

Vajusin kokku, alistudes tema energiast saadud šokile. Pea kohal avanes väikese pimendatud toa, kunagise vannitoa lagi – ja kallas meie peale tuhatkond liitrit Kool-Aidi. Selle kohal käivitusid omakorda dušiotsikud ja pritsisid punast vedelikku.

Lähtevälja energia sumbus märgatavalt. Elekter jooksis tema käsivarsi mööda pisikeste paeltena, ent kippus kogu aeg lühistuma.

Ta sirutus ukse poole, ent see oli minu järel lukustunud. Vandudes tõstis ta rusika ja üritas koguda energiat teleportimiseks, kuid pidev vedelikuvihm häiris ta võimeid.

Tõusin raskustega põlvili.

Ta pöördus minu poole, urises ja haaras mul siis õlgadest.

Küünitasin üles, haarasin ta näokattest ja tõmbasin selle ära nagu suusamaski. Selle esiosas oli plastist tükk, mis ilmselgelt kattis nina ja suud. Mingi filter?

Maski all peitis end kräsus pruunide juustega keskealine naine.

Vedelikku muudkui voolas – see jooksis ojadena üle ta põskede ja huulte. Sattus talle suhu.

Ta valgus kustus täielikult. Ägasin ja ajasin end jalgele, Lähteväli aga karjus paanikas, rabeles ukse juures, lõgistas seda ja üritas paaniliselt avada. Toksasin oma mobiili ja uputasin ruumi pehmesse valgesse valgusesse. „Vabandust,” ütlesin ma Megani püstolit ta pea juurde tõstes.

Lähteväli vaatas mind ja tema silmad suurenesid.

Vajutasin päästikule. Sedapuhku ei põrganud kuul minema.

Naine kukkus maha ja tumepunasem vedelik asus tema ümber kogunema ning sajuga segunema. Langetasin püstoli.

Minu nimi on David Charleston.

Ma tapan ülivõimetega inimesi.

22

4 TEGIN ukse lukust lahti ja trügisin vannitoast välja, ise üleni puuviljamahla matkivast joogist tilkudes. Üks sõdurite rühm seisis ruumis, relvad sihikul. Mind nähes need langetati. Osutasin üle õla ja Korrakaitse rühma kapten Roy saatis kaks alluvat laipa kontrollima.

Kurnatu ja vabisevana kulus mul kaks katset, et Megani püstolit kabuuri saada. Ma ei lausunud sõnagi, kui mitmed sõdurid mu lahkumise ajal au andsid. Nad kohtlesid mind aukartuse ja imetluse seguga ning üks sosistas: „Terastapja”. Vähem kui aasta jooksul Kättemaksjate juures viibides tapsin isiklikult peaaegu tosin Eepikut.

Mida need mehed ütleks teades, et võlgnen suurema osa oma mainest ühe teise Eepiku võimetele? Mind vigastuste eest kaitsev jõuväli ja surmasuust päästev ravi – need olid mõlemad Profi võimete portfellis ja ta maskeeris neid edukalt tehnoloogiateks.

Tema oli see, keda me kutsusime doonoriks – selline Eepik, kes võis oma erakordseid andeid teistele laenata. Miskipärast lubas see jääda 23

nendest rikkumata – teised võisid tema väest jõudu ammutada, kuid ise neid kasutades ähvardasid need teda hävitada.

Ainult käputäis inimesi teadis Profi kohta tõde. Nende hulka ei kuulunud Newcago tavakodanikud – maja ette oli kogunenud suur hulk selliseid. Sarnaselt sõduritega vahtisid nad mind imetluse ja elevusega. Nende jaoks olin ma kuulsus.

Tõmbasin pea õlgade vahele ja trügisin neist ebamugavust tundes läbi. Kättemaksjad olid alati olnud hämar grupp, ja ma ei liitunud nendega kurikuulsuse võitmiseks. Kahjuks pidime olema pidevalt nähtaval, et linnarahvas teaks – keegi hakkab vastu. Ja loodetavasti inspireerib see ka neid vastu hakkama. Seda nööri mööda oli raske kõndida, mina ei tahtnud kohe kindlasti jumaldamise objektiks olla.

Jõllitajate taga märkasin tuttavat kogu. Tumeda nahaga ja võimsalt lihaseline Abraham kandis musta-halli sõjaväelase mundrit – teraslinna jaoks valminud maskeeringut. Taipasin rebenenud ja kriibitud rõivaste põhjal, et Profi antud kaitsekilpi venitati viimase piirini. Abraham näitas ülestõstetud pöidlaid ja noogutas siis lähedal asuva hoone poole.

Läksin selle suunas. Minu taga tassis aga Roy oma meeskonnaga surnud Eepiku välja, et tema laipa näidata. Oluline oli, et inimesed näeks Eepikuid surelikena, kuid mina surma üle ei rõõmustanud.

Mitte nii, nagu kunagi varem.

Ta paistis lõpus olevat kabuhirmus, mõtlesin ma. Ta oleks võinud olla Megan või Prof või Edmund... lihtsalt tavaline inimene, kes tõmmati kõigesse sellesse. Keda ajasid jubedate tegudeni võimed, mida ta endale ei palunud.

Teadmine, et need võimed rikkusid sõna otseses mõttes Eepikud ära, muutis minu seisukohta kõige selle suhtes. Väga palju.

Astusin hoonesse ja ronisin trepist üles. Viimaks jõudsin teisel korrusel ühte ruumi, mida valgustas nurgas üksik lamp. Nagu oodata oligi, leidsin siit Profi. Ta vaatas, käed ristis, aknast välja.

Prof kandis õhukest säärteni ulatuvat musta laborikitlit, mille taskusse oli torgatud paar kaitseprille. Cody ootas pimeda ruumi 24

teises otsas, kiitsakas, mahalõigatud varrukatega flanellsärki kandev siluett, snaipripüss üle õla.

Prof ehk Jonathan Phaedrus, Kättemaksjate asutaja. Me sõdisime Eepikutega. Me tapsime neid. Ja ometi juhtis meid üks selline. Kui ma seda esmalt teada sain, oli raske sellega leppida. Kasvasin üles Kättemaksjaid peaaegu jumaldades ja samal ajal Eepikuid jälestades.

Avastada, et Prof oli mõlemat... see oli nagu avastada, et jõuluvana on salamisi ka nats.

Sain sellest üle. Ükskord ammu kõlas minu isa idee, et kord tulevad head Eepikud, minu jaoks naeruväärselt. Nüüd, olles kohanud mitte üht, vaid suisa kolme head Eepikut... noh, maailm tundus teistsugune. Või, õigemini, maailm oli ikka sama – lihtsalt, mina nägin seda nüüd väheke täpsemini.

Astusin akna all seisva Profi kõrvale. Pikk, hallisegused juuksed ja nurgelised näojooned. Ta mõjus seal nii soliidsena, käed selja peal risti. Midagi stabiilset, liikumatut, nagu linna hoonedki. Kui astusin tema juurde, tõstis ta käe, surus mu õlga ja noogutas siis mulle.

Austuse ja heakskiidu noogutus. „Tubli töö,” ütles ta.

Irvitasin. „Aga sa näed välja, nagu oleksid põrgust läbi käinud,” märkis Prof. „Ei usu, et põrgus voolaks nii palju Kool-Aidi.”

Ta mühatas ja vaatas jälle aknast välja. Veel rohkem inimesi oli kogunenud ja mõned hõiskasid võidurõõmust. „Ma polnud iial märganud,” lausus Prof vaikselt, „kui isalikuks ma nende inimeste jaoks muutun. Püsin paigal, kaitsen linna. Väga tore, et mulle meenus, miks me seda teeme. Aitäh, et meid julgustasid. Oled siin midagi suurepärast korda saatnud.” „Aga...?” küsisin ma, tabades konksu Profi hääletoonis. „Aga nüüd peame heaks tegema selle, mida oleme nendele inimestele lubanud. Ohutuse. Hea elu.” Ta pöördus minu poole. „Esmalt Mitoosis, seejärel Instabam, nüüd Lähteväli. Nende 25

rünnakutes on mingi muster ja mulle tundub, et keegi üritab mu tähelepanu köita. Keegi, kes teab, kes ma olen. Ja keegi, kes saadab Eepikuid võtma ette mitte mind, vaid mu meeskonda.” „Kes?” Kes küll oleks saanud teada, kes Prof on? Isegi enamik Kättemaksjate liikmeid ei teadnud seda. Ainult siinne Newcago meeskond pühendati saladusse. „Mul on kahtlusi,” ütles Prof. „Aga praegu pole õige aeg sellest rääkimiseks.”

Noogutasin ja teadsin, et sellel teemal pinnimine ei viiks mind hetkel edasi. Selle asemel vaatasin alla, kus oli rahvahulk ja surnud Eepik. „Lähteväli pani su lõksu, Prof. Kuidas see juhtus?”

Ta vangutas pead. „Tabas mind otse selle elektrimullindusega. Sa teadsid, et sa suudab selliseid teha?”

Raputasin pead. Mul polnud aimugi.

Prof ühmatas. „Vabanemiseks oleksin pidanud kasutama oma võimeid.” „Oih,” ütlesin ma. „Noh... äkki peaksid kasutama. Äkki peaksime harjutama ja vaatama, kas võiksid olla Eepik ilma... tead küll. Ma mõtlen, sa saad neid anda teistele ilma ennast rikkumata, nii et võibolla peitub seal mingi saladus, kuidas neid ise kasutada. Megan…” „Megan ei ole su sõber, poja,” ütles Prof vaikselt, kuid kindlalt vahele segades. „Ta on üks nende seast. On alati olnud.” „Aga…” „Ei.” Prof pigistas mu õlga. „Sa pead seda mõistma, David. Kui Eepik lubab oma võimetel end rikkuda, on ta valinud vaenlase tee.

Nii peame meie seda käsitlema. Iga teine lähenemine viib hullusesse.” „Aga sina kasutasid oma võimeid,” ütlesin ma, „et mind päästa.

Et Terassüdamega võidelda.” „Ja mõlemal korral see peaaegu hävitas mu. Pean olema endaga kindlameelne, olema ettevaatlikum. Ma ei saa lubada erandite muutumist reaalsuseks.”

Neelatasin ja noogutasin. „Ma tean, et sinu jaoks on asi alati olnud kättemaksus,” ütles 26

Prof. „See on tugev motivaator ja ma tunnen heameelt, et sa oled seda kasutanud, poja. Aga mina ei tapa neid kättemaksuks, enam mitte. See, mida meie teeme... minu jaoks on see nagu marutõbise koera magama panemine. See on halastus.”

Viis, kuidas ta sellest rääkis, ajas mul südame pahaks. Mitte seepärast, et ma ei uskunud teda või et mulle see ei meeldinud – säde küll, tema motiivid olid tõenäolisemalt altruistlikumad kui minul.

Lihtsalt, ma teadsin, et ta mõtleb Meganit. Ta tundis, et Megan reetis ta ja tõtt-öelda olid tal ilmselt kõik õigused nii mõelda.

Kuid Megan ei olnud reetur. Ma ei teadnudki, mis ta on, ehkki kavatsesin selle välja uurida.

All peatus rahvahulga juures üks auto. Prof kiikas sinnapoole. „Mine ja tegele nendega,” ütles ta. „Kohtume taas pelgupaigas.”

Pöördusin samal hetkel, kui autost ronisid välja linnapea ja mõned linna volikogu liikmed.

Tore, mõtlesin ma endamisi.

Ausalt öeldes oleksin parema meelega seisnud vastamisi järjekordse Eepikuga.

27

5 ASTUSIN hoonest välja, sõdurid tegid parajasti linnapea Briggsile teed. Daam kandis valget pükskostüümi ja sama värvi laiaäärset kaabut nagu ka teised volikogu liikmed. Ainulaadne riietus, stiilne.

Läks kontrasti tavainimestega, kes kandsid... noh, põhimõtteliselt, mida iganes.

Newcago algupäevil oli riideid šokeerivalt raske kätte saada. Kõik, mis polnud inimesel seljas, moondus Suure Terastumise ajal teraseks.

Aastate jooksul pöörasid aga Terassüdame rüüstesalgad eeslinnad pahupidi, tühjendasid laohooneid, vanu kaubamaju ja mahajäetud hooneid. Neil päevil oli meil piisavalt, mida kanda – kuid see näis veider segu erinevatest stiilidest.

Ent ülemklass tahtis eristuda. Nemad vältisid praktilisi rõivaid nagu teksased, mis kestsid üllatavalt kaua, kui siit-sealt lappida.

Terassüdame valitsemise ajal lasid nad oma riideid valmistada ja valisid arhailised disainid. Esemed maitsekamast ajastust, nagu 28

nemad väitsid. Polnud just sellised riided, mida võis niisama vedelemas leida.

Otsustasime isekeskis, et mina olen sidemeheks Briggsi ja ülejäänute vahel. Olin Kättemaksjate seas ainus põline Newcago elanik ja me tahtsime piirata ligipääsu Profile. Kättemaksjad ei valitsenud Newcagot – me kaitsesime seda. Kõik me pidasime selle vahe tegemist oluliseks.

Sammusin läbi rahva ja eirasin neid, kes mu nime sosistasid.

Tähelepanu tekitas piinlikkust, ausalt. Kõik need inimesed jumaldasid mind, aga mäletasid vaevu selliseid nagu mu isa, kes surid Eepikutega võideldes. „Paistab olevat sinu kätetöö, Charleston,” nentis linnapea Briggs jalaga maas lebavat laipa tonksates. „Terastapja teeb vintpüssile järjekordse kriipsu.” „Mu vint on puruks,” ütlesin ma. Liiga järsult. Linnapea oli tähtis naine ja teinud linna organiseerimise abistamiseks imesid.

Asja olemus peitus lihtsalt selles, et ta oli üks nendest – Terassüdame ülemklassist. Eeldasin ikka, et nad kõik lendavad ninuli, kuid mingil viisil – läbi poliitiliste manöövrite seeria, mida ma ei suutnud jälgida – lõpetas Briggs pagenduse asemel kuidagi linna eesotsas. „Kindlasti leiame sulle uue relva.” Ta vaatas mind üle ega naeratanud. Talle meeldis edastada „asjalikku” olekut. Minu jaoks mõjus see pigem „iseloomutu” olekuna. „Kõnni minuga paar sammu, David,” lausus Briggs ja pöördus minema jalutama. „Sa ei pane pahaks, eks?”

Panin küll, aga oletasin, et see on üks nendest küsimustest, millele ei tohtinud vastata. Ma päris kindel selles muidugi polnud.

See tähendab, ma polnud nohkar, eks. Oma nooruse kulutasin ma aga suuremalt jaolt Eepikute uurimisele, mistõttu oli mul sotsiaalse suhtluse mõttes piiratud kogemus. Seltsisin tavainimestega umbes sama hästi kui ämbritäis värvi kotitäie kõrbehiirtega. „Teie juht,” ütles Briggs, kui jalutasime rahvast veidike maad eemale. „Pole teda ammu näinud.”

29

„Profil on tegemist.” „Eks ma kujutan ette. Ja pean ütlema, et me tõesti hindame seda kaitset, mida sina ja su seltskond linnale pakub.” Ta vaatas üle õla laiba poole ja kergitas siis kulmu. „Aga ma ei saa väita, et mõistan teie üldist mänguplaani.” „Linnapea?” küsisin ma. „Teie juht lubas poliitikaratastel mind Newcago etteotsa panna, kuid ma ei tea praktiliselt midagi Kättemaksjate eesmärkidest selle linna osas – tegelikult kogu riigi osas. Oleks kena teada, mida plaanite.” „See on lihtne. Tappa Eepikuid.” „Ja kui üks Eepikute kamp ühineb ja linnale ühekorraga kallale tuleb?”

Jajah. See oleks probleem. „Lähteväli terroriseeris meid viis päeva sel ajal, kui teie raevukalt planeerisite. Viis päeva on pikk aeg ühe linna jaoks, kes järjekordse türanni pöidla all hirmu tundma peab. Kui viis või kuus vägevat Eepikut tulevad kokku kavatsusega hävitada, ei saa mina aru, kuidas teie meid suudaks kaitsta. Kahtlemata võite lõpuks nad ilmselt ühekaupa maha võtta, kuid Newcago võib muutuda tühermaaks enne, kui lõpetate,” rääkis linnapea.

Briggs peatus ja pöördus minu poole, kuna enam meid keegi pealt ei kuulnud. Ta vaatas mulle silma ja ma nägin tema ilmes midagi.

Mis see oli... hirm või? „Niisiis ma küsin,” uuris ta vaikselt, „milline on teie edasine plaan? Pärast aastatepikkust redutamist ja ainult keskpärase tähtsusega Eepikute ründamist paljastasid Kättemaksjad end ning võtsid maha Terassüdame. See tähendab, et teil on kõrgem eesmärk, eks? Olete alustanud sõda. Te teate saladust selle võitmiseks, on ju?” „Ma...” Mida ma sain öelda? See naine, kes suutis üle elada maailma ühe vägevaima Eepiku valitsemisaja – ja kes tema langedes võimu haaras –, vaatas mind, huultel palve, ja silmis kabuhirm. „Jah,” ütlesin ma. „Meil on plaan.”

30

„Ja...?” „Ja me oleme võib-olla leidnud viisi nende kõigi peatamiseks, linnapea. Iga Eepiku.” „Kuidas?”

Naeratasin viisil, mis näis loodetavasti enesekindla moega. „Kättemaksjate saladus, linnapea. Aga usaldage mind. Me teame, mida teeme. Me ei alustaks iial sõda, mille võiks eeldatavasti kaotada.”

Linnapea noogutas ja näis olevat maha rahustatud. Ta läks tagasi asjalikule režiimile. Ja nüüd, kus ta mul hõlmast kinni sai, tahtis ta küsida Profilt asju, millest enamik näis olevat katsed positsioneerida Profi ja Kättemaksjaid poliitiliselt. Linnapea mõju Newcago eliidi seas kasvaks märgatavalt, kui ta saaks promeneerida Profi kui sõbra kõrval. See oli üks põhjus, miks me distantsi säilitasime.

Kuulasin teda, kuid mu tähelepanu olid mu oma sõnad kõrvale tõmmanud. Kas Kättemaksjatel oli plaan? Ei, mitte eriti.

Aga minul küll.

Viimaks läksime tagasi sinna, kus lebas Lähtevälja keha. Rahvast oli juurde kogunenud, nende hulgas leidus esindajaid linna tärkavast pressist ja nad klõpsutasid fotosid. Kahjuks said nad ka paar kaadrit minust.

Läksin läbi rahva ja põlvitasin laiba kõrvale. Ta oli marutõbine koer, nagu ütles Prof. Tema tapmine oli halastus.

Ta ründas meid, mõtlesin mina. Ja ta on kolmas, kes vältis Profiga vastamisi sattumist. Mitoosis saabus linna siis, kui Prof viibis mujal. Instabam üritas Profi jälitamise ajal maha raputada ja tulistas Abrahami. Nüüd püüdis Lähteväli Profi kinni ja jättis sinnapaika, jahtides mind.

Profil oli õigus. Midagi oli teoksil. „David?” küsis Roy. Ta põlvitas oma must-hallis Korrakaitse soomuses. „Jah.” Roy osutas oma mustas kindas käega millelegi. Jõulistes viker31

kaarevärvides õite kroonlehed – igaüks kokku sulatamas kolmenelja värvi nagu mingit segu. „Need olid tal taskus,” ütles Roy. „Rohkem me temalt ei leidnud.”

Viipasin Abrahami lähemale ja näitasin talle kroonlehti. „Need on Babilarist. Kunagi tunti seda kui New Yorgi linna.” „Seal tegutses ka Mitoosis enne siia tulemist,” ütlesin vaikselt. „Kokkusattumus?” „Vaevalt,” ütles Abraham. „Arvan, et peame neid Profile näitama.”

32

6 MEIL ASUS endiselt Newcago sisikonnas üks salajane baas. Ehkki ma külastasin iga päev ülal asuvat korterit duši all käimiseks, magasin siin all nagu teisedki. Prof ei tahtnud, et inimesed meie asukohta teaks. Arvestades asjaolu, et viimased Eepikud üritasid kõik konkreetselt meid tappa, näis see igati mõistliku otsusena.

Rändasime Abrahamiga läbi pika salakäigu, mis oli lõigatud otse metallist maapinda. Tunneli seintel valitses tensoritele iseloomulik siledus. Kui üks meist kasutas Profi purustusvõimet, saime tihket metalli, kivi või puitu põrmuks muuta. See andis tunnelile skulptuurse maigu, justkui oleks teras mingi muda, mida me oma kätega välja õõnestasime.

Cody valvas pelgupaiga sissepääsu. Me panime pärast operatsiooni alati valve välja. Prof eeldas muudkui, et mõni kohale ilmunud Eepikutest on eesjulgestus – keegi, kelle tapmise ajal vaataks üks vägevam Eepik pealt ning üritaks mõelda välja, kuidas meid üles leida.

33

See oli liigagi võimalik.

Mida me ikkagi teeme, kui üks Eepikute rühm otsustab linna maatasa teha? mõtlesin ma. Judisesin, kui me Abrahamiga pelgupaika astusime.

Otse seintesse kruvitud kollaste pirnide poolt valgustatud pelgupaik oli keskmise suurusega terasruumide kompleks. Tia istus kaugemas otsas laua taga. Ta oli punapäine ja keskealine ning kandis prille, valget pluusi ja teksasid. Tema kirjutuslaud oli uhke puidust asi, mille ta paar nädalat tagasi üles seadis. See mõjus mulle veidra märgina, mingi püsivuse sümbolina.

Abraham kõndis tema juurde ja pillas kroonlehed lauale. Tia kergitas neid nähes kulmu. „Kust?” „Lähtevälja taskust,” vastasin.

Tia korjas kroonlehed üles. „See on kolmas Eepik järjest, kes tuleb siia ja proovib meid tappa.

Ja kõigil on seos Taastatud Baabüloniga. Tia, mis toimub?” uurisin. „Ma pole kindel.” „Paistab, et Prof teab,” ütlesin ma. „Nii palju ta mulle enne rääkis, aga selgitust ei andnud.” „Ma lasen siis tal sulle öelda, kui Prof on selleks valmis,” jätkas Tia. „Seniks on sul laual toimik. See, mille kohta küsisid.”

Ta üritas mu tähelepanu kõrvale juhtida. Lasin oma seljakotil maha kukkuda – selle peale olid seotud mu vindi tükid – ja panin käed risti. Siis avastasin, et heidan pilke laua poole, millel olevale toimikule oli kirjutatud minu nimi.

Tia lipsas minema, astus Profi tuppa ja jättis mind koos Abrahamiga üksi pearuumi. Abraham istus tööpingi kõrval seisvale toolile ja asetas relva mütsuga tööpingile. Gravatroonika selle all hiilgas rohekalt, kuid tundus, et üks osa sellest on pragunenud.

Abraham võttis seinalt paar tööriista ja asus relva lahti monteerima. „Mida nad meie eest varjata püüavad?” küsisin Tia laualt toimikut võttes. „Paljusid asju,” ütles Abraham. Tema kerge prantsuse aktsent 34

andis talle mõtliku mulje. „Nii ongi õige. Kui üks meist kinni võetakse, ei saa me teadaolevat infot paljastada.”

Mühatasin ja nõjatusin seljaga Abrahami kõrval olevale terasseinale. „Babilar... Taastatud Baabülon. Oled seal käinud?” „Ei.” „Isegi enne mitte?” küsisin ma ja sirvisin lehti, mille Tia mulle jättis. „Kui seda kutsuti veel Manhattaniks?” „Pole iial külastanud,” ütles Abraham. „Vabandust.”

Heitsin pilgu Tia lauale. Üks sealne toimikuvirn mõjus tuttavalt.

Minu vanad Eepiku-toimikud – just needsamad minu koostatud, iga tuttava Eepiku kohta. Nõjatusin lähemale ja avasin ühe kausta.

Regaalia, oli kirjas esimeses toimikus. Varasemalt Abigail Reed.

Eepik, kes valitses praegu Babilari. Libistasin välja foto vanemast, väärika välimusega afroameerika naisest. Ta mõjus tuttavlikult. Kas ta polnud mitte kunagi ammu kohtunik? Jah... ja pärast seda mängis peaosa omaenda tõsielusaates. Kohtunik Regaalia. Lappasin lehti ja värskendasin mälu. „David...” hoiatas Abraham, kui lehte keerasin. „Need on minu märkmed.” „Tia laual.” Ta jätkas tööd relva kallal ega vaadanud minu poole.

Ohkasin ja sulgesin kausta. Selle asemel hakkasin lugema Tia jäetud toimikut mulle. Seal oli ainult üks leht, mille adresseeris Tiale üks tema sideisik ehk kirjatark – Kättemaksjate släng nende kohta, kes Eepikuid uurisid.

Sageli on raske kaevuda sellesse, kes olid Eepikud enne oma muutumist, eriti varaste Eepikute puhul, rääkis toimik. Terassüda on suurepärane näide. Me üksnes ei kaotanud suurt osa sellest, mis oli kord kirjas internetis. Ta töötas ka aktiivselt selle nimel, et summutada kõiki, kes tundsid teda enne Häda. Nüüd, kus teame tema nõrkust – tänu meie noorele sõbrale –, võime oletada, et ta soovis kõrvaldada igaüht, kes tundis teda varasemast ajast, selleks puhuks, kui nad ei kartnud teda.

Samas on mul õnnestunud hankida osalist infot. Terassüda, kelle 35

pärisnimeks oli Paul Jackson, oli oma kohaliku keskkooli jooksutäht.

Lisaks oli tal ka üpris kaalukas jõhkardi maine, koguni sel määral, et uhkest tunnistusest hoolimata ei pakutud talle ühtki mõjukamat stipendiumi. Esines vahejuhtumeid. Ma detaile ei leia, aga usun, et tema tõttu võis paaril meeskonnakaaslasel olla murtud luid.

Pärast keskkooli sai ta tööd kohaliku tehase öövalvurina. Kulutas oma päevi erinevatesse vandenõufoorumitesse postitades ja peatselt saabuva riigi kokkuvarisemise üle spekuleerides. Ei usu, et see oli ettenägelikkus – ta oli lihtsalt üks suurest ekstsentrikute grupist, kes polnud rahul sellega, millisel moel Ameerika Ühendriike juhiti. Ta ütles sageli, et ei uskunud, et tavainimesed on võimelised omaenda parimates huvides hääletama.

Enam-vähem kõik. Küll aga tunnistan, et minus tekitab uudishimu, miks sa tahad teada ühe surnud Eepiku tausta. Mida sa uurid, Tia? Selle alla oli Tia käekirjaga kritseldatud järgmised sõnad: Jah, David, ka minus tekitab uudishimu, mida sa üritad välja kaevata.

Tule minuga rääkima.

Langetasin lehe ja kõndisin Profi toa poole. Pelgupaigas me uksi ei kasutanud, pelgalt riidepalakaid. Kuulsin seest hääli. „David...” peatas mind Abraham. „Oma märkmetes ütleb ta, et läheksin temaga rääkima.” „Ma kahtlen, kas ta mõtles, et kohe.”

Kõhklesin ukseavas. „... need lilled on ilmne märk, et Abigail on asjasse segatud,” rääkis Tia ruumis parajasti vaiksel häälel. Suutsin seda vaevu kuulda. „See on võimalik,” vastas Prof. „Aga kroonlehed ise on väga ilmsed. See panebki mind mõtlema sellele, kas mõni rivaalitsev Eepik katsub pöörata meie tähelepanu tema poole või...” „Või mida?” „Või proovib tema ise õrritada meid sinna minema. Ma ei saa midagi parata, see mõjub visatud kindana, Tia. Abigail tahab, et ma astuks temale vastu – ja ta jätkab mu meeskonna tapjate saatmist seni, kuni ma lähen. See on ainus põhjus, mida ma suudan mõelda 36

selle kohta, miks ta palkaks konkreetselt Tulekahju.”

Tulekahi.

Megan.

Eirates Abrahami resigneerunud ohet trügisin tuppa. „Megan?” nõudsin ma. „Mis Meganiga on?”

Tia ja Prof seisid vastastikku. Mõlemad pöördusid minu poole, nagu oleksin tatirull tuuleklaasil pärast aevastust. Tõstsin lõua ja jõllitasin neile vastu. Olin selle meeskonna täieõiguslik liige, ma võisin ka olla osa...

Sa vana säde. Need kaks ikka oskasid põrnitseda. Avastasin, et higistan. „Megan,” kordasin ma. „Te, ee, leidsite ta üles?” „Ta mõrvas Babilaris ühe Kättemaksjate meeskonna liikme,” teatas Prof.

Need sõnad tabasid mind nagu hoop makku. „See polnud tema,” otsustasin ma. „Mis iganes juhtus, teil pole kõiki fakte. Megan pole selline.” „Tema nimi on Tulekahi. See isik, keda sa Meganiks kutsud, oli lihtsalt vale, mille ta lõi meie lollitamiseks.” „Ei,” ütlesin ma. „See oligi päris tema. Nägin seda tema sisemuses, ma tunnen teda. Prof, ta…” „David,” nähvas Prof vihaselt. „Ta on üks neist.” „Sina oled ka!” karjusin ma. „Sa arvad, et me saame lihtsalt jätkata seda, nagu oleme seni teinud? Mis juhtub siis, kui linna tuleb mõni Eepik nagu Seljamurdja või Põrmustaja? Keegi, kes võib meieni pääsemiseks lihtsalt linna aurustada?” „Seepärast me ei läinudki kunagi nii kaugele!” kisendas Prof mulle vastu. „Seepärast me hoidsimegi Kättemaksjaid saladuses, hääletuna. Ja me ei rünnanud iial Eepikuid, kes olid liiga võimsad!

Kui see linn hävib, on see sinu süü, David Charleston. Kümned tuhanded surmad jäävad sinu südamele!”

Astusin šokeerituna tagasi, kui taipasin järsku, millega ma tegelen. Kas ma tõesti vaidlesin Jon Phaedruse, Kättemaksjate juhiga?

Kõrgema Eepikuga? Õhk tema ümber näis väänduvat, kui ta minu 37

peale karjus. „Jon,” ütles Tia käsi ristates. „See oli ebaaus. Sina andsid nõusoleku Terassüdant rünnata. Me kõik oleme siin süüdi.”

Prof vaatas Tia poole ja osa vihast lahtus ta silmist. Ta mühatas. „Meil tuleb leida väljapääs, Tia. Kui me peame seda sõda, on meil vaja nende vastu relvi.” „Teisi Eepikuid,” ütlesin ma oma häält üles leides.

Prof põrnitses mind pahaselt. „Tal võib õigus olla,” nentis Tia. Prof pööras selle pilgu nüüd tema peale. „See, mida me oleme saavutanud,” ütles Tia, „tuli sinu võimetest.

Jah, David võttis maha Terassüdame, aga ta poleks sinu kaitseta iial elanud nii kaua, et seda teha. Võib-olla on aeg hakata küsima endalt uusi küsimusi.” „Megan veetis kõik need kuud meiega,” ütlesin ma, „ega pöördunud kordagi meie vastu. Nägin, kuidas ta oma võimeid kasutas ja, tõsi, pärast oli ta veidi pahur, aga sisimas endiselt hea, Prof. Ja kui ta mind Terassüdamega võitlemise ajal nägi, muutus ta uuesti endaks.”

Prof raputas pead. „Ta ei kasutanud oma võimeid meie vastu selle pärast, et oli Terassüdame spioon ja ei tahtnud end paljastada,” ütles ta. „Ma tunnistan, et seetõttu võis ta olla mõistlikum – rohkem enda moodi – sel ajal, kui ta meiega mestis. Aga enam pole tal põhjust vältida oma võimete kasutamist, need on ta üle võtnud, David.” „Aga…” „David,” nähvas Prof, „ta tappis Kättemaksja.” „Seda nähti pealt.”

Prof kõhkles. „Mul pole veel kõiki detaile. Ma tean, et vähemalt on olemas salvestus, mis tehti siis, kui ta võitles ühega meie seast. Ja seejärel leiti mees surnuna.” „See polnud tema,” ütlesin ma ja langetasin kiirelt otsuse. „Ma lähen Babilari ja otsin ta üles.” „Põrgutki sa ei lähe,” teatas Prof.

38

„Mida muud me teha saame?” ütlesin ma ja pöördusin lahkuma. „See on ainus plaan, mis meil on.” „See pole plaan,” ütles Prof. „Need on hormoonid.”

Peatusin lävel, punastasin ja vaatasin tagasi.

Prof võttis näppu kroonlehed, mille Tia oli riidekapile visanud.

Prof vaatas teda, Tial olid käed endiselt risti. Ta kehitas õlgu. „Mina lähen Taastatud Baabüloni,” lausus Prof viimaks. „Mul on seal vana sõbraga asju ajada. Sina võid mind saata, David. Aga mitte seepärast, et ma tahan sind Meganit värbama.” „Miks siis?” nõudsin mina. „Sest sa oled üks kõige võimekamatest eesjulgestajatest, keda mul võtta on ja mul läheb sind vaja. Parim, mida saame Newcago kaitsmiseks kohe praegu teha, on takistada Eepikutel sellele keskendumast. Oleme ühe keisri kukutanud ja selle käigus edastanud sõnumi: Eepikutest türannide aeg on möödas ja ükski Eepik – olgu ta nii võimas kui tahes – pole meie eest kaitstud. Peame selle lubaduse ellu viima. Peame neid hirmutama, David. Üheainsa vaba linna asemel tuleb meil neile esitleda tervet mässulist mandrit.” „Nii et kukutame teiste linnade türannid,” ütlesin noogutades. „Ja alustame sellest Regaaliast.” „Kui suudame,” lisas Prof. „Terassüda oli ilmselt elusolevatest Eepikutest tugevaim, kuid ma võin sulle tõotada, et Regaalia on salakavalaim – ja see muudab ta täpselt sama ohtlikuks kui mitte enamgi.” „Ta saadab siia Eepikuid,” osutasin mina, „et üritada Kättemaksjaid tappa. Ta kardab sind.” „Võimalik,” nõustus Prof. „Igal juhul kuulutas Regaalia siia Mitoosist ja teisi saates sõja. Meie sinuga tapame ta selle eest – täpselt nagu tegime Terassüdamega. Täpselt nagu sina tegid täna Lähteväljaga.

Täpselt nagu me teeme iga Eepikuga, kes meile vastu astub.”

Ta vaatas mulle otse silma. „Megan pole nagu teised,” võtsin ma uuesti teema üles. „Küll sa näed.”

39

„Ehk ongi nii,” ütles Prof. „Aga kui mul on õigus, poja, tahan, et sa oleks seal ja vajutaksid päästikule. Sest kui keegi peab ta maha võtma, siis olgu see tema sõber.” „Halastus,” ütlesin ma ja mu suu kuivas.

Prof noogutas. „Paki oma asjad kokku. Lahkume täna õhtul.”

40

7 LAHKUDA. NEWCAGOST. Ma pole kunagi... Ma mõtlen...

Lahkuda.

Ma lihtsalt ütlesin, et kavatsen minna. See oli hetkeemotsioon.

Kui Tia ja Prof toast minema pühkisid, seisin mina seal lävel edasi.

Mulle jõudis kohale, mida ma just korda saatsin.

Ma polnud iial linnast lahkunud. Ma polnud iial mõelnud linnast lahkumisele. Linnas olid Eepikud, aga väljaspool linna valitses kaos.

Newcago oli ainus, mida ma üldse kunagi tõeliselt tundsin. Ja nüüd ma lahkun siit.

Et leida Meganit, mõtlesin ma. Surusin ärevuse alla ja läksin Profi ning Tia järel pearuumi. Ainult natukeseks ajaks.

Tia kõndis oma laua juurde ja asus märkmeid kokku korjama – ilmselt juhtub see, et kui Babilari läheb Prof, läheb sinna ka Tia. Prof alustas Codyle ja Abrahamile käskluste jagamist. Ta tahtis, et nad 41

jääks Newcagosse linna valvama. „Jaa,” teatasin mina. „Panen asjad kokku. Lahkun linnast.

Muidugi. Just täpselt seda ma olengi plaaninud teha. Kõlab toredasti.”

Mitte keegi ei pööranud mulle tähelepanu. Niisiis läksin punastades kotti pakkima. Minu märkmikud, mille Tia igaks juhuks ümber kirjutas. Kaks komplekti riideid. Mu tagi. Mu püss…

Mu püss. Panin seljakoti põrandale ja võtsin välja katkise vindi ning kõndisin Abrahami juurde. Sirutasin selle ette nagu haavatud lapse kirurgile.

Ta uuris seda ja tõstis pilgu. „Toon sulle ühe oma varudest.” „Aga…” Ta käsi puhkas mu õlal. „See on vana relv ja teenis sind hästi.

Aga kas sa ei arva, et on aeg uuendusteks, David?”

Vaatasin alla purunenud relva peale. P31 oli suurepärane vint, põhines vanal M14-l, see oli kõigi aegade üks parimaid vintpüsse. Soliidsed relvad, disainitud enne seda, kui asjad läksid üleni moodsaks, peeneks ja steriilseks. Valmistasime P31-sid Terassüdame relvatehases, kui kõndisin veel lapsekingades – need olid vastupidavad ja usaldusväärsed.

Ent omaenda sõdureid Terassüda nendega ei varustanud, P31 oli müügiks teistele. Terassüda ei tahtnud anda võimalikele vaenlastele moodsat kraami. „Jajah,” ütlesin ma. „Hea küll.” Panin püssi maha. Ega ma siis nagu selle külge ei klammerdunud. See oli lihtsalt tööriist. Päriselt ka.

Abraham pigistas kaastundlikult mu õlga. Ta viis mind varustusruumi ja asus kastides tuhnima. „Tahad midagi keskmaa peale. 5.56, eks?” „Ju siis.” „AR-15?” „Ehh. AR-15? Mulle sobiks, kui relv ei läheks üle nädala katki.”

Pealegi oli igal diletandil ja tema koeral tänapäeval M16 või M4 variant.

42

„G7.” „Pole piisavalt täpne.” „FAL?” „7.62? Võib-olla,” kahtlesin ma veidi. „Kuigi ma vihkan neid päästikke.” „Sama pirtsutav kui mõni naine oma kingadega,” nurises Abraham. „Kuule, see on solvav.” Ma tunnen küllalt naisi, kes pirtsutavad relvadega rohkem kui kingadega.

Abraham soris kastis ja õngitses välja ühe püssi. „See. Mis sa sellest arvad?” „Gottschalk või?” küsisin skeptiliselt. „Muidugi. Väga moodne.” „Saksa oma.” „Sakslased teevad väga häid relvi,” ütles Abraham. „Sellel on kõik, mida vajad. Automaatne, valang, poolautomaatne, kaugtuli, elektronkompressiooniga kokkupandav sihik, hiiglaslikud salved, võimalus lasta nii pimestuskuule kui ka tänapäevaseid kuule. Väga täpne, hea sihik, korralik päästik, mis ei hakka liigselt vastu ega käi liiga kergelt.”

Võtsin kõhklevalt püssi. See oli lihtsalt nii... must.

Mulle meeldisid relvad, millel oli veidike puitu peal, selline relv mõjus loomulikuna. Umbes nii, et sellega võis minna ka jahile, mitte ainult inimesi tapma. See püss oli aga üleni plastist ja mustast metallist. Selline, nagu kandsid Korrakaitsjad.

Abraham laksas mulle õlale, justkui oleks otsus langetatud ja kõndis Profiga nõu pidama. Mina tõstsin püssi torupidi üles. Kõik, mida Abraham selle kohta ütles, vastas tõele. Relvi ma tundsin ja Gottschalk oli aus püss. „Sina,” ütlesin ma sellele, „oled katseajal. Ja et sa mulle muljet avaldaks.”

Tore. Nüüd lobisesin veel ka relvadega. Ohkasin, heitsin selle üle õla ja toppisin taskusse paar salve.

43

Astusin varustusruumist välja ja vaatasin üle väikese koti mulle kuuluva omandiga. Ei läinud üldse kaua, et kogu mu elu ära pakkida. „Devini meeskond St. Louisest on juba teel,” teatas Prof Abrahamile ja Codyle. „Nemad aitavad teil Newcagot hoida. Ärge rääkige kellelegi mu lahkumisest. Ärge võtke ühtki Eepikut ette enne, kui saabub uus meeskond. Hoidke ühendust Tiaga ja teavitage teda kõigest siin juhtuvast.”

Abraham ja Cody noogutasid. Nad olid harjunud sellega, et meeskonnad lähevad lahku ja kolivad ringi. Mul polnud endiselt teada, kui palju inimesi Kättemaksjates kokku tegutses. Liikmed rääkisid mõnikord nii, nagu oleks see ainus meeskond. Ent mina teadsin suurepäraselt, et see teesklus oli vajalik selleks, et petta kõiki, kes võisid rühma järele luurata.

Abraham surus mul kätt ja tõmbas siis midagi taskust ning hoidis seda enda ees. Väike hõbekett, mille otsas kõlkus stiliseeritud S-tähe kujuline ripats. See tähistas Usklikke, usundit, kuhu Abraham kuulus. „Abraham...” ütlesin veidi kohmetunult. „Ma tean, et sina ei usu. Aga sa elad praegu ennustust läbi, David.

Nagu sinu isa ütles. Kangelased tulevad. Mingil moel ongi tulnud.”

Kiikasin kõrvale. Prof pani parajasti maha spordikoti, mida pidi kandma Cody. Sulgesin sõrmed Abrahami ripatsi ümber ja noogutasin. Tema ja temasugused uskusid, et kurjad Eepikud on proovilepanek Jumala poolt. Ja et head Eepikud tulevad siis, kui inimkond vastu peab.

See näis naiivne. Jah, ka mina hakkasin mõtlema, kuidas head Eepikud nagu näiteks Prof saaks meid aidata, aga mulle ei mõjunud kogu see religioosne sõnamulin. Samas, Abraham oli sõber ja kink oli siiras. „Aitäh,” ütlesin ma. „Seisa,” peatas mu Abraham. „See ongi ühe inimese tõeline proovilepanek. See, kes seisab, kui ülejäänud laisaks muutuvad.”

Abraham korjas üles Tia koti. Temal ja Profil ei läinud pakkimi44

sega kuigi palju kauem kui mul. Kättemaksjana õppisid nad elama vähesega. Olime vahetanud pelgupaiku juba neli korda pärast seda, kui mina nendega liitusin.

Enne lahkumist põikasin Edmundi tuppa head aega ütlema. Ta istus ning luges lambivalgel romaani, vana ja koltunud lehtedega ulmeraamatut. Ta oli kõige veidram Eepik, keda oskasin ette kujutada. Vaikse ütlemisega, sale, eakas... Püsti tõustes kerkis ta huultele kõige siiram naeratus. „Jah?” küsis ta. „Ma lähen mõneks ajaks ära.” „Ah soo!” Ta polnud kuulnud. Edmund veetis suurema osa päevadest selles väikeses toas lugedes. Näis, et ta võttis oma alama positsiooni enesestmõistetavana, kuid samas paistis ta ka sellist elu nautivat. Ta oli doonor nagu Prof – Edmund andis oma võimeid Korrakaitse meestele ja naistele, kes kasutasid neid linna käigus hoidvate toiteplokkide täitmiseks. „Edmund?” küsisin ma, kui ta minu kätt surus. „Kas tead, mis on sinu nõrkuseks?”

Ta kehitas õlgu. „Olen sulle varemgi öelnud, et mul ei paista seda olevat.”

Ja meie kahtlustasime, et ta valetab. Prof ei käinud peale, Edmund tuli meile muidu igas asjas vastu. „Edmund, see võib olla tähtis,” ütlesin vaikselt. „Eepikute peatamiseks. Nende kõigi.” Sedavõrd vähe leidus Eepikuid, kellega inimestel oli üldse olnud vestlusi, eriti nende võimete osas. „Vabandust,” poetas Edmund. „Arvasin pikka aega, et teadsin seda, aga eksisin. Nüüd olen sama hämmeldunud kui iga teine.” „Noh, mis see sinu arust siis oli?” „Koera lähedal viibimine. Aga see ei mõjuta mind tegelikult nii, nagu arvasin.”

Kortsutasin kulmu ja panin mõttes meeldetuletuse, et räägiksin sellest Profile. Seda oli rohkem, kui me suutsime temalt varem kätte saada.

45

„Aitäh igatahes,” ütlesin ma. „Ja aitäh selle eest, mida sa Newcago heaks teed.”

Edmund kõndis tagasi tooli juurde ja võttis oma raamatu kätte. „Nagunii kontrollib mind alati mõni teine Eepik, on see siis Terassüda või Rambivalgus. Tegelikult vahet pole. Mind ei huvita nagunii asjade juhtimine.” Mees istus tagasi ja jätkas lugemist.

Ohkasin ja läksin tagasi pearuumi. Seal heitis Prof endale kotti üle õla. Läksin tema järel viimasena välja, sisenedes Newcago all olevatesse katakombidesse.

Vestlesime vähe umbes pooletunnisel retkel ühe peidetud garaaži poole, see asus alustänavatest välja linna viiva tee lähedal. Seal pakkisid Abraham ja Cody kraami meie eest maasturisse. Lootsin endamisi, et võtame ühe kopteritest, kuid ilmselt oli see liigne uhkeldamine. „Hoidu siis reisi ajal pukadest1, poiss,” ütles Cody mu kätt surudes. „Võivad matkida ükskõik keda.” „Veel üks kord,” ütles Tia minu ette istudes, „need on pärit iiri mütoloogiast, sa põmmpea.”

Cody vaid pilgutas mulle silma ja viskas minu suunas teele oma kaitsevärvi pesapallimütsi. „Püsige siis tervetena.” Ta näitas ülestõstetud pöidlaid ja seejärel taandusid nad Abrahamiga alustänavatele.

Niisiis avastasingi end üsna varsti maasturi tagaistmelt, tuul puhumas juustesse, käes uus püss ja mulle kõik need üheksateist eluaastat koduks olnu selja taha jäämas. Olin seda tumedat linnasiluetti harva näinud. Isegi enne Häda elasin peaaegu alati linnamajade vahel või all.

Kes ma olin, kui ma ei olnud Newcagos? See meenutas seda õõnsust, mida tundsin mõnedel öödel, kui mõtisklesin selle üle, mida

1

Puka (keldi keeles púca) on kuju muutev vaim (siin ja edaspidi tõlkija märkused) 46

ma peaks nüüd oma eluga tegema, kui teda enam polnud. Nüüd, kus võitsin ja isa eest kätte maksin.

Vastus asus sättima end minu peal sisse nagu dinosaurus oma pessa. Minu uus elu ei tähendanud ainult üht linna või üht Eepikut, enam mitte. Asi oli sõjas. Asi oli selles, kuidas leida viis Eepikute peatamiseks.

Lõplikult.

47

TEINE OSA

8 PABERID LAPERDASID mu kätes, kui kihutasime mööda kiirteed.

Suutsime leida suhteliselt puutumatu asfaldilõigu, kuigi aegajalt põntsutasime siiski üle mõne künklikuma koha. Ma polnud aimanudki, et selline kiirtee võiks nii kähku lagunema hakata.

Häda ilmumisest oli möödas vähem kui kolmteist aastat, kuid juba kiskusid kiirteed puruks löökaugud ja pragudest piiluvad taimed, mis meenutasid hauaplaatide vahelt turritavaid zombisõrmi.

Paljud linnad, millest möödusime, olid alla käinud: aknad purunenud, hooned murenemas. Märkasin ka paremas korras linnu, mida valgustasid kauguses miilavad lõkked, kuid need ei paistnud olevat kuigi palju enamat kui pisikesed punkrid, mida ümbritsevate 48

müüride taga laiusid põllud – need olid ühe või teise Eepiku valdused.

Sõitsime öösiti ja kuigi nägin aeg-ajalt lõkkeid, ei täheldanud ma ühtainsat kübetki elektrivalgust. Newcago tõesti oligi anomaalia.

Teras polnud üksnes säilitanud kõrgeid pilvelõhkujaid ja elegantset siluetti, Terassüdame valitsusaeg jätkas ka põhiteenuste pakkumist.

Prof sõitis kaitseprillidega. Asendasime maasturi esilaternad ultraviolettlampidega, mis oleks nähtamatud kõigile, kes ei kandnud sobivat nägemisvarustust. Istusin maasturi tagaistmel ja veetsin Tia antud märkmete ja esseede lugemisega aega. Hoidsin lehti väikeses karbis oma süles, sellel põles taskulamp ja sel moel õnnestus valgust suuremalt jaolt varjata.

Masin aeglustas ja mütsatas siis üles-alla, kui Prof ettevaatlikult purunenud asfaldiga hullemas lõigus navigeeris. Autod lebasid tee ääres tohutute põrnikate kestadena, esmalt imeti neist välja bensiin, seejärel tehti varuosadeks. Meie sõiduk kohandati õnneks sõitma ühe Edmundi toiteplokiga.

Rusudes aeglaselt sõites kuulsin öös midagi, nagu murduva oksa praksatust. Maasturi tagaiste polnud üüratu, aga sellel polnud katust. Seetõttu sain kergelt oma karbi kõrvale panna ja uue püssiga manööverdada. Tõstsin selle õlale ja vajutasin nuppu, mis lappas lahti automaatsihiku. Pidin tunnistama, et see töötas väga hästi, kolides omal käel öönägemisrežiimile ja lubades mul müraallika poole suumida.

Holosihiku kaudu märkasin üksikuid, katkistes räbalates tränikorjajaid, nood kükitasid pimeduses ühe purunenud auto taga.

Oma pikkade habemete ja lohakalt kokku traageldatud riietega meenutasid nad metsinimesi. Jälgisin neid, kaitseriiv maas, otsides relvi, kui üles vupsas veel üks pea. Väike plika, äkki viieaastane. Üks meestest vaigistas teda sosinal. Ta surus piiga pea alla ja jätkas meie maasturi vahtimist, kuni jõudsime katkisest tänavalõigust üle ning jätsime nad minema kihutades selja taha.

Lasin relva alla. „Siin väljas on tõesti kohutav.” „Iga kord, kui mõni linn asub jõudu koondama,” ütles Tia esi49

istmelt, „otsustab keegi Eepik seda kas valitsema tulla või maatasa teha.” „Hullem veel,” sõnas Prof vaikselt, „kui mõni nende enda seast võimed välja arendab.”

Uued Eepikud olid haruldased, aga seda tuli ette. Sellises linnas nagu Newcago esines meil võib-olla üksainus uus iga nelja-viie aasta järel. Ent nad olid ka ohtlikud, sest esmalt võimeid ilmutav Eepik läks peaaegu alati alguses pisut segaseks ja kasutas oma võimeid metsikult, hävitavalt. Terassüda kogus sellised indiviidid kiirelt kokku ja surus alla. Siin poleks aga kedagi nende laastamistööd talitsemas.

Istusin häiritult tagasi istmele, kuid jätkasin lõpuks lugemist.

Veetsime juba kolmandat ööd ratastel. Kui esimese öö järel saabus koidik, sõidutas Prof meid ühte salajasse varjupaika. Väidetavalt leidus Kättemaksjatel selliseid suuremate teede ääres palju. Tavaliselt olid need tensoritega kalju sisse lõigatud õõnsused, mida kaitsesid peidetud uksed.

Ma ei pinninud Profi tensorite pärast liigselt. Isegi minuga rääkides kohtles ta neid nagu tehnoloogiat, mitte pelgalt kattevarju oma võimetele. Ta lubas neid kasutada ainult Kättemaksjatel tema enda meeskonnas, mis tundus igati loogiline. Enamikul Eepikute võimetel oli selge tegevusulatus. Nii palju, kui suutsin endale selgeks teha, pidid asuma Profist umbes paarikümne kilomeetri kaugusel, et temalt saadud tensorid või energiakilbid töötaks.

Asja muutis veel segasemaks see, et Kättemaksjatel oli küll tehnoloogiat, mis matkis Eepikute võimeid. Näiteks nagu see gausspüss, mida kasutasin Terassüdame vastu. Või peilija ehk seade, millega nad kontrollisid, kas inimene on Eepik või mitte.

Kahtlustasin ikka, et need rakendavad samuti Profi võimeid, kuid ta vandus mulle, et see polnud nii. Eepikuid oli võimalik tappa ja nende DNA abil tagurpidi sellest masinaid tuletada, mis matkisid nende võimeid. See muutiski Profi pettuse nii usutavaks. Miks eeldada, et su meeskonnajuht on Eepik, kui meeskonna saavutustele on nii 50

täiuslikult sobiv tehnoloogiline selgitus?

Lappasin Tia antud kokku klammerdatud märkmevihu lõppu.

Leidsin sealt profiili Lähtevälja kohta, panime selle kokku varsti pärast seda, kui ta Newcagosse saabus. Seal oli kirjas – Emiline Bask.

Endine hotelli administraator. Aasia rämpskino fänn. Sai Eepiku võimed kaks aastat pärast Häda.

Vaatasin ta ajaloo läbi. Ta veetis aega Detroitis, Madisonis ja Little Blackstone’is. Liitus siis paariks aastaks Staatika ja tolle Eepikukambaga ning haihtus siis mõneks ajaks, enne kui ilmus Newcagosse meid tapma. See oli huvitav, kuid mitte see, mida mina otsisin. Tahtsin tema Eepiku-eelset ajalugu, eriti just tema iseloomu kirjeldust enne selleks muutumist. Kas ta oli tülitekitaja nagu Terassüda?

Selle kohta leidsin ainult paar lõiku. Emilinet kasvatas tädi pärast seda, kui ta ema sooritas enesetapu, aga lehtedel polnud midagi ta isiksuse kohta. Lõpus oli märge. Ema trauma seotud vanavanematega, loomulikult.

Nõjatusin ettepoole samal ajal, kui maastur veidi kiirust kogus. „Tia?” „Hmm?” ütles ta ning tõstis pilgu oma tahvelarvutilt. Tia peitis seda valguse varjamiseks sarnaselt minuga karbis. „Mida see tähendab – see viitab Lähtevälja ema trauma mingile seotusele vanavanematega?” „Pole kindel,” ütles Tia. „Andsin sulle osa suuremast toimikust, mille Jori kokku pani. Tema saatis meile ainult asjakohase info.”

Mu enda toimikutes polnud Lähtevälja kohta suurt midagi.

Vaatasin uuesti lõiku, mida mu kingakarp valgustas. „Kas viitsiksid küsida temalt ka ülejäänud infot?” „Mis asi sind nii väga nende surnud Eepikute juures huvitab?” küsis Tia. Profi pilk püsis eespool, ent tundus, et ta muutub erksaks. „Mitoosist mäletad?” küsisin ma. „Seda Eepikut, kes üritas paar kuud tagasi Newcagot üle võtta?” „Muidugi.”

51

„Tema nõrkuseks oli rokkmuusika. Täpsemalt tema enda muusika.” Ta oli enne Eepiku-võimete saamist tühine rokktäht. „No ja siis?” „No... päris vägev kokkusattumus või mis? Et tema enda muusika nullib ta võimed? Tia, mis siis, kui nõrkustes peitub muster? Midagi, mida me pole veel läbi närinud?” „Keegi oleks seda märganud,” sõnas Prof. „Oleks või?” küsisin vastu. „Algselt keegi isegi ei teadnud, et on olemas nõrkused. Eepikud ei kippunud inimestele kuigi ruttu neist rääkima. Pealegi valitses massiline kaos.” „Erinevalt praegusest?” küsis Tia. „Nüüd... on reguleeritud kaos,” ütlesin ma. „Kuulge, kui ammu alustasid Kättemaksjad tegevust? Kui ammu hakkasid kirjatargad nõrkuste kohta andmeid koguma? Ainult paar aastat, eks? Ja seni oli laialt teada, et Eepikute nõrkused olid väga veidrad ja juhuslikud.

Aga mis siis, kui ei ole?”

Tia toksas oma tahvelarvutit. „Väärib ilmselt uurimist. Ma hangin sulle rohkemat Lähtevälja minevikust.”

Noogutasin ja suunasin pilgu nende vahele, teed mööda itta. Ma ei näinud pimeduses kuigi palju, kuid silmapiiril olev kuma tabas mind üllatusena. See oli valgus või? „Juba koidik?” küsisin mobiili uurides. „Ei,” ütles Prof. „Linn.”

Taastatud Baabülon. „Nii ruttu?” „David, me oleme üle kahe päeva reisinud,” lausus Tia. „Jaa, aga Babilar asub riigi teises otsas! Ma mõtlesin... Ma ei tea, et kulub vähemalt nädal. Või kaks.”

Prof turtsatas. „Kui teed olid veel korras, võisid selle sõidu teha rahulikult ühe päevaga.”

Laskusin tagasi istmele ja valmistusin hüplemiseks, kui Prof kiirust lisas. Ilmselgelt tahtis jõuda linna enne koitu. Möödusime üha rohkematest eeslinnadest, kuid ikkagi oli siin lihtsalt kõik nii... tühi. Olin endale ette kujutanud, et kõikjal kõrguvad hooned, 52

nende vahele litsutud ehk farmidki. Tõde oli aga selline, et maastik Newcagost väljaspool näis olevat täis ainult... noh, üldiselt suurt mitte midagi.

Maailm tundus ühtaegu suurem ja väiksem paik, kui ma olin arvanud. „Prof, kuidas sa Regaaliat tunned?” purtsatasin välja.

Tia kiikas minu poole. Prof jätkas sõitmist. „Mida sa Regaaliast mäletad, David?” küsis Tia, võib-olla vaikuse katkestamiseks. „Oma märkmete põhjal.” „Olen neid läbi vaadanud,” ütlesin elevusse sattudes. „Ta on üks praeguse aja võimsaimatest Eepikutest ja üks salapäraseimatest.

Veega manipuleerimine, kaugprojektsioon, vihjed vähemalt veel ühele märkimisväärsele võimele.”

Tia turtsatas. „Mida?” küsisin ma kiiresti. „Sinu hääletoon. Kõlad nagu oma lemmikfilmist pasundav fänn.”

Punastasin. „Arvasin, et sa vihkad Eepikuid,” jätkas Tia. „Vihkangi.” Noh, peale selle, kellesse olen natuke nagu armunud.

Ja Profi. Ja ilmselt ka Edmundi. „See on nii keeruline. Ma vihkasin Terassüdant. Tõsiselt vihkasin Terassüdant – ja kõiki neid ilmselt just seepärast. Aga ma olen veetnud ka oma elu neid uurides, nende kohta õppides...” „Sa ei saa kaevuda millessegi,” lausus Prof vaikselt, „ilma selleta, et hakkad seda austama.” „Jajah,” nõustusin.

Lapsena olin võlutud haidest. Lugesin iga nende kohta leitud raamatut, sealhulgas kõige jälgimaid kirjeldusi haide põhjustatud surmadest. Armastasin lugeda nende kohta täpselt seetõttu, et nad olid nii ohtlikud, nii surmavad, nii imelikud. Eepikud olid samasugused, ainult nii palju enamat. Olendid nagu Regaalia – salapärased, dünaamilised, võimsad – tundusid põnevad. „Sa ei vastanud mu küsimusele,” täheldasin ma, „selle kohta, 53

kust sa Regaaliat tunned.” „Ei,” ütles Prof. „Ei vastanud.”

Teadsin, et ei tasu rohkem surkida. Varsti jõudsime ühe suurema linna rusudeni. Siiski tundus, et me polnud veel Babilaris – vähemalt valguskumani polnud me veel jõudnud. See paik oli kottpime, ei mingeid tulesid, elektrist rääkimata. See, mida ma varem märkasin, paistis selle taga, kaugemal – ja see polnud isegi lambivalgus. Pigem õrn kuma õhus, mida võiksid tekitada näiteks arvukad valgustatud alad, kuigi lampe ma konkreetselt ei näinud. Paiknesime endiselt liiga kaugel ja hooned varjasid mu vaadet.

Võtsin püssi ja vaatasin mööduvat maastikku läbi öönägemisrežiimiga sihiku. Suurem osa kõigest siinolevast roostetas ja lagunes – ehkki see linn oli suurem kui need, millest oma teel möödusime. Lisaks paistis see mulle miskipärast ebaõigena. Nii hall, nii murenenud. Nii... võlts?

Sest see meenutab filme, taipasin ma. Meenutasin filme, mida vahtisin teiste lastega tehases. Me kõik elasime Newcagos, puhtast terasest linnas. Kuhtunud sildid, telliskiviseinad, puiduhunnikud – need asjad pärinesid teisest maailmast. Mina olin näinud neid ainult filmides.

Ja seda pidas ülejäänud maailm normaalseks. Kui veider.

Sõitsime kaua läbi selle surnud linna ja püsisime endiselt kiirteel, kuid aeglases tempos. Eeldasin, et Prof ei tahtnud lärmi teha. Viimaks keeras Prof kiirteelt maha ja sõitis tumedasse linna. „See ongi Babilar?” küsisin vaikselt. „Ei. See on... oli... New Jersey. Täpsemalt Fort Lee.” Avastasin, et olen pinges. Ükskõik kes võis meid nendes katkistes hoonekestades jälgida. See koht oli maha jäetud, tohutu haud ajastule, mis oli olnud enne Häda. „Nii tühi,” sosistasin ma, kui Prof meid mööda ühte tänavat sõidutas. „Palju inimesi suri Eepikutega võideldes,” sosistas Tia vastu. „Ja veel rohkem suri pärast seda, kui Eepikud asusid tõsisemalt 54

vastu. Aga enamik suri sellele järgnenud kaoses, kui tsivilisatsioon lihtsalt... alistus.” „Paljud väldivad linnu,” ütles Prof. „Siin on raske midagi kasvatada ja linnad meelitavad ligi kõige hullemat sorti träniotsijaid.

Aga maa pole nii tühi kui arvad.” Ta keeras ümber nurga. Mul ei jäänud märkamata, et Tial lebas püstol süles, kuigi ma polnud iial varem näinud teda mõnest relvast tulistamas. „Pealegi,” lisas Prof, „on enamik siinsest piirkonnast nüüdseks juba saarele kolinud.” „Elu on seal siis parem?” küsisin ma. „Sõltub.” Ta peatas maasturi pimendatud tee keskel ja pöördus minu poole. „Kui palju sa Eepikuid usaldad?”

Allikat arvestades paistis see olevat nipiga küsimus. Ta astus maasturist välja, saapad asfalti kratsimas. Tia väljus teiselt poolt ja nad hakkasid kõndima ühe kõrguva hoone poole. „Mis asja?” küsisin ma maasturis püsti tõustes. „Kus on tee Babilari?” „Me ei saa Babilari sisse sõita,” sõnas Prof hoone ukse juures peatudes. „Liiga silmatorkav?” küsisin maha hüpates ja nendega liitudes. „Noh, seda ka,” ütles Prof, „aga peamiselt seepärast, et linnal pole tänavaid. Tule. Aeg kohtuda sinu uue meeskonnaga.”

Ta lükkas ukse valla.

55

9 ASTUSIN PROFI ja Tia järel sisse. See paistis olevat kunagine mehaaniku garaaž, ees suured liuguksed. Ja see lõhnas... liiga puhtalt. Mitte kopitanult, nagu Newcago alustänavate unustatud kambrid. Aga see oli kottpime ja tekitas kõhedust. Ma ei suutnud eristada suurt enamat kui suuri tumedaid kogusid, mis võisid olla sõidukid.

Võtsin püssi õlalt ja tundsin, kuidas kuklakarvad turri tõusid.

Oli see mingi lõks? Kas Prof oli selleks valmis? Ma… Valgus lülitus sisse järsu sähvatusega. Hakkasin pimestatuna vanduma ja hüppasin kõrvale, lajatades seljaga vastu midagi suurt.

Tõstsin püssi. „Oih!” hüüatas üks naishääl. „Oh, vabandust, vabandust, vabandust! Liiga ere.”

Prof mühatas kusagil lähedal. Relvakaba kindlalt õla vastas, pilgutasin silmi, kuni suutsin märgata, et oleme kusagil töökojas.

56

Meid ümbritsesid tööriistadega kaetud pingid ja mõned pooleldi lahti võetud autod, mille hulgas seisis üks maastur, täpselt nagu meil.

Uks minu taga klõpsatas kinni, sihtisin oma vindiga selle poole. Üks pikk, kolmekümnendate eluaastate alguses latiina oli selle sulgenud. Teda ilmestasid nurgelised näojooned ja tumedad juuksed, mille üks lokk laubal oli värvitud purpurseks. Ta kandis punast särki ja pintsakut ning musta lipsu. „Mizzy,” nähvas naine, „tulede maha keeramine seniks, kuni nad sisse jõuavad, oli mõeldud kogu naabruskonna teavitamise vältimiseks, et sellel hoonel on elektrit. See ei tööta, kui sa keerad tuled peale siis, kui uks on veel pärani lahti.” „Vabandust!” hüüdis varem kuuldud hääl ja see heli kajas suures ruumis.

Latiina silmitses mind. „Pane see püss ära enne, kui kellelegi viga teed, poiss.” Ta jalutas minust mööda ja andis Profile räpakalt au.

Prof sirutas käe. „Val.” „Jon,” ütles Val ta kätt surudes. „Üllatusin sinu sõnumi peale. Ei arvanud, et nii ruttu tagasi tuled.” „Arvestades juhtunut,” sõnas Prof, „oletasin, et plaanid midagi hulljulget ette võtta.” „Olete siin minu peatamiseks, söör?” küsis Val jahedalt. „Säde küll, ei. Tulin appi,” ütles Prof.

Vali ilme pragunes ja huuli tiris naeratusevirvendus. Ta noogutas minu poole. „See ongi Terastapja?” „Jah,” lausus Prof, kui viimaks varjust välja astusin. „Suurepärased refleksid,” ütles Val mind pealaest jalatallani uurides. „Jube maitse moe osas. Mizzy, kus pagan sa kondad?” „Vabandust!” ütles jälle see hääl ja sellele järgnesid kõlksud. „Tulen!”

Astusin Tia kõrvale ja märkasin ülal oleva jalgtee pealt alla ronivat noort mustanahalist neiut, snaipripüss üle õla. Ta maandus ja sörkis erksal sammul meie poole. Ta kandis teksasid ja lühikest jakki, mille all oli liibuv valge särk. Tema pealt kitsastesse patsiribadesse 57

põimitud juuksed plahvatasid pea taga kräsuliseks puhviks.

Tia ja Prof vaatasid Vali poole, Tia kergitas kulmu. „Mizzy on täitsa võimekas,” ütles Val. „Ta on lihtsalt natuke...”

Meie poole sibav Mizzy üritas põigata üles tõstetud ja pooleldi lahti võetud maasturi esiotsa alla. Tema õlal olev vint turritas aga pisut liiga kõrgele ja see põrutas vastu maasturit ning lükkas teda tahapoole. Ta ahmis õhku ja haaras maasturist, justkui tahaks seda paigal hoida – ehkki see polnud liikunudki. Seejärel patsutas ta seda, nagu vabandaks.

Tüdruk oli vahest seitsmeteistkümnene, armsa, ümara näo ja kreemjalt pruuni nahaga. Ta naeratab liiga laialt, et olla põgenik, mõtlesin mina, kui ta juurde jooksis ja Profile au andis. Kus ta on küll elanud, et seda särtsakat loomust pole temast välja pekstud? imestasin ma. „Kus on Exel?” küsis Tia. „Valvab paati,” ütles Val. Prof noogutas ja osutas siis Valile. „David, see on Valentine, siinse Kättemaksjate rakukese juht. Tema ja ta seltskond on elanud Taastatud Baabülonis viimased kaks aastat ning Regaaliat jälginud.

Sa kuulad tema käske nii, nagu need pärineks minult. Arusaadav?” „Sain aru. Val, sa oled eesjulgestus?”

Vali ilme tumenes. „Operatsioonijuht,” ütles ta ega andnud märkigi, miks mu sõnad teda häirisid. „Aga kui Tia liitub selle meeskonnaga...” „Liitun,” ütles Tia. „Siis,” jätkas Val, „hakkab ilmselt tema operatsioone juhtima.

Ma oleks nagunii parema meelega kaasas. Aga ma ei ole eesjulgestus.

Minu poolt on raskerelvastus ja sõidukitoetus.”

Prof noogutas ja viipas Mizzy poole. „Ja tema on siis eeldatavasti Missouri Williams?” „Elevil teiega kohtumise üle, söör!” hõikas Mizzy. Ta näis olevat seda tüüpi, kes läheb elevile peaaegu kõige suhtes. „Olen meeskonna uus snaiper. Enne tegin parandusi, hoolitsesin varustuse eest ja mul 58

on lõhkeainekogemusi. Õpin eeljulgestajaks, söör!” „Midagi sa ei õpi,” nähvas Val. „Ta on püssiga osav, Prof. Sam võttis ta enam-vähem oma tiiva alla...”

Ilmselt keegi, kelle nad hiljuti kaotasid, mõtlesin ma Profi jäika ilmet ja Tia kurba pilku lugedes. Sam. Tõenäoliselt nende eesjulgestus ehk see, kelle kanda on suurim oht – suhtlus Eepikutega ja nende meelitamine lõksu.

Seda ametit pidasin meie meeskonnas mina. Seda tegi ka Megan enne oma lahkumist. Mina Sami ei tundnud, aga raske oli mitte tunda langenud mehe vastu empaatiatulva. Ta suri vastu hakates.

Aga Megan ei olnud selle eest vastutav, ükskõik, mida Prof väidab. „Tore sinuga koostööd teha, Mizzy,” poetas Prof kuivalt. Tajusin tema toonis tublit annust skepsist, kuid üksnes seepärast, et tundsin teda päris hästi. „Tõmba meie maastur garaaži. David, mine temaga, sihik igaks juhuks väljas.”

Kergitasin tema poole kulmu. Ta vastas ükskõikse pilguga. Jah, ütles pilk, ma vabanen sinust paariks minutiks. Saa sellest üle.

Ohkasin, ent läksin Mizzy järel kõrvaluksest välja ja lülitasin tee peal tuled välja. See jättis teised pimedusse selleks, et uste avamist ja sulgemist vähem märgatavaks muuta.

Võtsin püssi, avasin öönägemissihiku ja kõndisin Mizzyga maasturi poole. Meie taga avanes peaaegu hääletult üks garaaži ustest. Nägin tähekuma tõttu Profi, Tiat ja Vali vaikses vestluses. „Sa vana säde,” sõnas Mizzy vaikselt, „küll ta on hirmuäratav.” „Kes? Prof?” „Jaaaa,” venitas ta maasturi juurde jõudes. „Vau. Phaedrus isiklikult. Ega ma ennast väga lolliks ei teinud?” „Ee. Ei?” Mitte lollimaks kui mina mitmel korral pärast esimest korda Joniga kohtumist. Sain aru küll, kui hirmuäratav ta võib olla. „Tore.” Ta põrnitses Profi pimeduses ja kortsutas kulmu. Siis pöördus ta minu poole ja torkas käe välja. „Mina olen Mizzy.” „Nad just tutvustasid meid.”

59

„Ma tean, aga mina ei saanud ennast tutvustada. Sina oled David Charleston, kutt, kes tappis Terassüdame.” „Olen,” ütlesin tema kätt kõhklevalt vastu võttes. See plika tundus pisut imelik.

Ta surus mu kätt ja tõmbas mu siis endale lähemale. „Sina oled ülikõva. Säde küll. Kaks kangelast ühel päeval. Ma pean selle kindlasti oma päevikusse kirjutama.” Mizzy hüppas maasturisse ja käivitas selle. Vaatasin ala oma püssiga üle veendumaks, kas keegi võis meid märgata. Ma ei näinud midagi, seepärast taganesin Mizzy juhitud maasturi järel garaaži. Üritasin võimalikult vähe pöörata tähelepanu asjaolule, et Prof palus temal, mitte minul maasturiga sisse sõita. Ma võisin täiega parkida maasturi ilma plekimõlkimiseta. Säde küll, ma ei teinud enam avariisid isegi kurvides. Enamasti.

Mizzy langetas garaažiukse ja pani kõik lukku. Prof, Tia ja Val lõpetasid oma salavestluse ning seejärel juhtis Val meid läbi töökoja tagaruumi tänavaalusesse tunnelisse. Eeldasin, et kõnnime pikka aega, kuid ei – vaid paari minuti pärast viis ta meid jälle üles, ühe põrandaluugi kaudu välja.

Siin loksus vesi vastu dokki ja lai jõgi viis linnast välja tumedasse lahte. Värvilised valgusallikad kumasid kauguses teisel kaldal.

Sadade kaupa. Jõudsin enne tulekut kaarti vaadata ja teadsin, kus me asume. See oli Hudsoni jõgi ja see seal vana Manhattan – Taastatud Baabülon. Neile anti nähtavasti elektrit ja see oligi minu poolt varem nähtud kauge valgushämu allikaks. Aga miks tuled nii värvilised olid? Ja imelikult tuhmid?

Kissitasin detailide eristamiseks silmi, kuid minu jaoks jäid tuled ikkagi vaid täpikeste parvedeks. Sammusin meeskonna järel sadamasse ja mu tähelepanu läks kiiresti veele. Kuigi ma elasin Newcagos, polnud ma tegelikult kunagi suure veekogu lähedal käinud. Terassüda muutis Michigani järvest nii palju teraseks, et ma polnud iial randa sattunud. Miski nendes tumedates sügavustes tekitas veidrat ebamugavust.

60

Meie ees, kai lõpus, klõpsas põlema taskulamp. See valgustas keskmise suurusega mootorpaati ja selle päras istuvat tohutult suurt meest, kes kandis umbes viie särgi ulatuses punast flanelli.

Habetunud ja kräsupäine mees lehvitas meile naeratades.

Säde küll, see tüüp oli suur. Nagu oleks üks puuraidur söönud ära teise puuraiduri ja nende vägi ühines üheks eriti paksuks puuraiduriks. Ta tõusis paadis püsti, kui Val pardale hüppas.

Mehekolask surus Profi ja Tiaga kätt ning naeratas siis mulle. „Exel,” ütles mees vaikselt end tutvustades. Ta tegi silpide vahel kerge pausi, nagu oleks tegelikult öelnud „X.L.” Huvitav, mis positsiooni tema meeskonnas täitis? „Sina oled Terastapja?” „Jajah,” sõnasin tema kämmalt surudes. Loodetavasti varjas pimedus mu piinlikkust. Esmalt Val ja nüüd see kutt pöördusid minu poole niimoodi. „Aga sa ei pea mind tegelikult nii kutsuma.” „Mul on au,” sõnas Exel mulle ja astus tagasi.

Nad eeldasid, et ma ronin paati. Polnud probleemi, eks? Märkasin, et higistan, kuid sundisin end ebastabiilsele alusele ronima. See rappus rohkem, kui oleksin soovinud – ja siis võntsus see veel, kui peale ronis Mizzy. Kavatsesime me tõesti ületada selle hiiglasliku jõe nii väikse asjaga? Istusin ebamugavust tundes maha. Küll siin loksus palju vett. „See on kõik, söör?” küsis Exel, kui end kõik pardale upitasime. „Kõik on kohal,” ütles Prof end paadi vööris paika sättides. „Läksime.”

Val võttis koha sisse väikese päramootori juures. Ta pani selle vaikse müdinaga käima ja me sõitsime kailt loksuvale mustale veele.

Hoidsin kõvasti reelingust kinni ja silmitsesin vett. Kogu see mustjas süngus meie all. Kes teadis, mis seal peitub? Lained polnud hiiglaslikud, aga raputasid küll. Taas kord mõtlesin sellele, et äkki peaks meil olema midagi suuremat. Nihkusin aluse keskele. „Noh,” ütles Val meid tüürides. „Oled uue kuti ette valmistanud?” „Ei,” vastas Prof. „Nüüd võiks olla sobiv aeg, arvestades...” ütles Val ja noogutas 61

peaga kaugete tulede poole.

Prof pöördus minu poole ja tema kogu peitus peamiselt varjudesse.

Tuul sasis ta tumedat laborikitlit. Ma polnud veel täielikult saanud üle aukartusest, mida tundsin meie esmakohtumisel. Jah, olime nüüd lähedased, kuid aeg-ajalt tabas see mind jälle – ta oli Jonathan Phaedrus, Kättemaksjate asutaja. Mees, keda olin suurema osa oma elust praktiliselt jumaldanud. „See, kes valitseb seda linna, on hüdromanaja,” rääkis ta mulle.

Noogutasin innukalt. „Rega…” alustasin ma. „Ära ütle ta nime,” katkestas Prof mind. „Mida sa tema võimetest tead?” „Noh, väidetavalt saab ta saata endast projektsiooni. Nii et kui teda näed, võib see olla lihtsalt koopia. Lisaks on tal tavapärase veeEepiku portfell. Saab veetaset tõsta ja langetada, oma mõtetega vett juhtida, sedasorti värk.” „Lisaks näeb ta iga paljastatud veepinna kaudu,” ütles Prof. „Ja kuuleb kõike, mida on vee lähedal öeldud. On sul õrna aimugi, mida see tähendab?”

Heitsin pilgu meie ümber olevale paljastatud veele. „Selge,” ütlesin judisedes. „Ükskõik millisel hetkel,” lisas Exel lähedalt, „võib ta meid jälgida. Peame töötama selle eelduse... ja hirmuga.” „Kuidas te üldse elus püsite?” küsisin ma. „Kui ta nii laialdaselt näeb...” „Ta pole kõiketeadev,” sõnas Prof kindlameelselt. „Ta suudab korraga näha ainult ühte paika ja see pole tema jaoks kuigi kerge. Ta hoiab käes taldrikutäit vett ja saab selle kaudu näha igalt veepinnalt, mis õhku puudutab.” „Nagu nõid,” poetasin ma. „Muinasjuttudest.” „Just, täpselt nii,” itsitas Exel. „Kahtlen ainult, et tal on oma pada.” „Igatahes,” jätkas Prof, „on tema võimed ulatuslikud – kuid need ei aita tal kerge vaevaga uurida ja asju juhuslikult otsida. Miski peab 62

tema tähelepanu köitma.” „Seepärast väldime tema nime ütlemist,” lisas Val paadi tagaotsast. „Kui me just üle mobiilivõrgu ei sosista.”

Prof toksas oma kõrvaklappi. Ma lülitasin mobiili häälevõimendusega sisse ja ühendasin selle juhtmeta kõrvaklapiga. „Vot nii,” sosistas Prof, ent minu kõrvas kostis see kuulmiseks piisavalt kõvasti.

Noogutasin. „Hetkel oleme tema võimuses. Me liugleme üle avamere. Kui ta teaks meie kohalolekust, võib ta kutsuda esile veekombitsad, mis selle laeva põhja tirivad. Siin linnas, nagu enamikus teisteski, saavad Kättemaksjad eksisteerida üksnes seepärast, et oleme hoolikad, vaiksed ja varjus. Ära lase meie viimatisel käitumisel Newcagos end siin lohakaks muuta. Mõistad?” Prof vakatas. „Jaa,” sosistasin ma nagu temagi. Lootsin, et kõrvaklapi sensorid korjavad mu hääle üles ja edastavad selle. „Tore, et saame varsti lahtiselt veelt minema, äh?”

Prof pöördus vaikides linna poole. Möödusime millestki, mis lebas vees – suur, kõrguv teraspost. Kortsutasin kulmu. Mis asi see veel oli ja miks see niimoodi keset jõge ehitati? Kauguses seisis veel üks selline.

Rippsilla tornide otsad, taipasin alla vette jooksvaid kaableid märgates. Kogu sild oli põhja lastud.

Või... oli vesi tõusnud. „Sa vana säde,” sosistasin pimedusse. „Me ei saagi kunagi lahtiselt veelt minema, eks? Ta on linna uputanud.” „Jah,” kinnitas Prof mu oletusi.

Olin rabatud. Kuulsin küll kunagi, et Regaalia tõstis Manhattani ümber veetaset, aga see ületas kaugelt kujutelma, mida ma selle tähenduseks pidasin. Sild kõrgus kunagi ilmselt mitukümmend meetrit üle veepinna, nüüd roostetas see vee all, paistsid ainult tugipostid.

Keerasin ümber ja silmitsesin vett, kust olime läbi tulnud. Nüüd 63

märkasin sellel vaevumärgatavat kallet. Vesi paisus siin ja Babilarile lähenemiseks pidime kallakut mööda üles liikuma, justkui roniks veemäest. Kui jabur. Linnale lähemale jõudes nägin, et kogu linn on tõepoolest üle ujutatud. Pilvelõhkujad tõusid veest nagu kivist valvurid ja tänavatest olid saanud kanalid.

Imelikku vaatepilti uurides taipasin midagi veel veidramat.

Saabumise ajal nähtud kumavad tuled ei paistnud mitte pilvelõhkujate akendest, vaid nende seintelt. Valgus hiilgas laikudena, erksa ja fluorestseerivana, nagu hädaabi-valguspulga puhul.

Kumav värv? Tundus nii. Hoidsin kulmu kortsutades paadiküljest kinni. Seda ma ei oodanud. „Kust nad elektrit saavad?” küsisin üle liini. „Ei saagi,” sosistas Val mu kõrvas, kuid täiesti kuuldavalt. „Linnas pole muud elektrit kui see, mis on meie varjatud baasis.” „Aga tuled! Kuidas need siis töötavad?”

Järsku hakkasid meie paadiküljed helendama. Võpatasin ja vaatasin alla. Kuma saabus tuhmi valgusena ja asus aeglaselt jõudu koguma. Sinine... värv. Paadikülg oli üle pritsitud aerosoolvärviga.

Sama nagu hoonetel. Aerosool... grafiti. Kõigis erinevates värvides grafiti hiilgas kirkalt nagu värviline sammal. „Kuidas tuled töötavad?” küsis Val. „Kui ma ainult teaks vastust.” Ta aeglustas paati ja me seilasime kahe suure hoone vahel.

Hoonete katused hiilasid ja silmi kissitades eristasin neid ääristavaid, värvitud laudu. Need kiiskasid erksate punaste, oranžide, roheliste toonidega. „Tere tulemast Taastatud Baabüloni, David,” sõnas Prof vöörist. „Maailma suurimasse mõistatusse.”

64

10 VAL PEATAS MOOTORI ja ulatas aerud mulle, Mizzyle ja Exelile, jättes ühe ka endale. Hakkasime neljakesi sõudma. Liuglesime kahe kõrgema hoone vahelt läbi ja lähenesime märksa madalamatele majadele, mille katused seisid vaid umbes meetri kõrgusel vee kohal.

Need võisid kunagi olla väikesed korterelamud, mis nüüd uppunult jätsid välja ainult enam-vähem ülemise korruse. Inimesed elasidki katustel, peamiselt telkides – kirkalt värvilistes telkides, mis kumasid aerosoolvärvidest – need tähendasid muuhulgas sümboleid ja märke. Osa maalinguid näisid imeilusad, teised ei ilmutanud absoluutselt mingit annet. Nägin isegi vee all helendust – uputatud grafitit. Niisiis hiilgas vana aerosoolvärv sama palju kui uued maalingud pilvelõhkujate otsas.

Linn oli niivõrd elus. Postide vahel rippusid pesu täis nöörid.

Lapsed istusid madalamate hoonete äärtel, sulistasid jalgadega vees ja vaatasid meie möödumist. Üks mees aerutas meile vastu väikese 65

parvega – tundus, nagu oleks see konstrueeritud mitmest kokku köidetud puituksest. Igaühele oli erinevate aerosoolvärvidega ringe tehtud.

Pärast üksildast ja tühja retke siia rabas mind see ootamatu ning meeltele külluslik askeldus. Nii palju inimesi. Tuhandeid inimesi väikestes külades uppunud hoonete katustel. Kaugemale linna sõites taipasin, et telgid ja majad polnud niisama putkad või ajutised paigad muidu liikvel olijatele. See tundus liiga korralik ja paljusid katuseid ühendasid kenad, hästi valmistatud köissillad. Olin valmis kihla vedama, et suur osa nendest inimestest elas siin aastaid. „Kas me peaks olema niimoodi nähtaval?” küsisin ebamugavust tundes. „Babilar on rahvarohke koht, eriti öösel, kui tuled hakkavad helkima. Oleksime märksa rohkem peo peal, kui üritaksime sisse hiilida. Praegu oleme lihtsalt järjekordne paat,” selgitas Prof. „Aga mootorit ei saa kasutada,” märkis Exel. „Siin linnas pole väga paljudel töökorras mootoreid.”

Noogutasin ja vaatasin paari noorukit hiilgavas kanuus mööda aerutamas. „Nad tunduvad nii...” „Puruvaestena?” küsis Mizzy. „Normaalsetena,” vastasin mina. „Kõik lihtsalt elavad oma elu.”

Newcagos ei saanud kunagi lihtsalt elada. Sa rügasid tehases pikki töötunde ja valmistasid Terassüdamele müügiks relvi. Väljaspool tööaega hoidsid pea maas ja Korrakaitse märkamiseks alati silmad lahti. Võpatasid alati valju müra kuuldes, sest see võis olla ükskõik milline meelelahutust otsivates Eepikutest.

Siinsed inimesed naersid, mängisid vees... lesisid. Tegelikult tunduski, et väga vähesed tegid üldse midagi kasulikku. Võib-olla peitus põhjus hilises õhtutunnis. See oli veel üks veidrus. Isegi kesköö saabudes olid lapsed ikka veel tegusad.

Aerutasime mööda ühest suuremast, kolme korruse võrra veest välja kerkivast hoonest. Nägin läbi katkiste klaasakende midagi, mis paistsid olevat taimed. Kasvamas hoone sees.

66

Pehmet kollakasrohelist valgust kumavad puuviljad täkkisid taimi ja lehtedel oli sama värvitud ilme nagu neil õitel, mida leidsime Lähteväljalt. „Häda nimel, mis siin linnas küll toimub?” sosistasin ma. „Meil pole aimugi,” ütles Val. „Olen siin üle kahe aasta missioonil olnud – saabusin umbes kuus kuud pärast seda, kui Regaalia lõpetas oma türannia ja otsustas selle paiga üles vuntsida.” Nagu ta varem näitas, ei olnud Valil pealtnäha probleemi mainida Regaalia nime seni, kuni seda sosistati üksteisele kõrvaklappide kaudu. „Mulle tundub, nagu teaksin ma esmalt pärast saabumist veel vähem,” jätkas Val. „Jah, taimed kasvavad majade sees ja ei paista vajavat kultiveerimist, päikeselampe, üldse inimkätt. Puud toodavad külluslikult õisi ja vilju ning köögivilju on kuhjaga. Piisavalt, et keegi siin söögist puudust ei tunne – kuni üks toidukartellidest pole muidugi kõike monopoliseerinud.” „Regaalia lõpetas selle,” sosistas Mizzy liinil ja kastis aeru vette. „Asjad olid meie jaoks enne tema saabumist ikka päris hullud.” „Meie jaoks?” küsisin ma. „Olen Manhattanilt, siin sündinud ja kasvanud. Ma varasemast ajast suurt ei mäleta, aga Häda mäletan küll. Kuma tuli kohe pärast seda, kõik aerosooliga tehtu hakkas hiilgama – oli see siis uus või vana. Aga töötab ainult aerosooli puhul. Samal ajal hakkasid kasvama taimed – varem kasvasid need lihtsalt tänavatel – ja kellelgi pole head selgitust, kiidetakse ainult Koiduvalgust.” „Eepik?” küsisin ma. „Võib-olla?” kehitas Mizzy õlgu. „Mõned arvavad nii.

Koiduvalguseks kutsutakse seda isikut, jõudu, Eepikut või mida iganes, mis seda põhjustab. Välja arvatud vett muidugi. See tõusis pärast Regaalia saabumist. Pühkis üle tänavate, uputas hooned.

Kaotasime toona palju inimesi.” „Ta tappis tuhandeid,” sõnas Prof vaiksel häälel. „Seejärel lasi ta aastaid valitseda jõukudel. Alles hiljuti otsustas ta linna päästa. Isegi praegu kontrollib jõuke, aga need ei terroriseeri enam. Nad jälgivad.”

67

„Jajah,” nentis Val, vaadates gruppi inimesi ühe hoone katusel tantsimas. Trummid tagusid mõnusat rütmi. „Tekitab kõhedust.” „Kõhedust?” imestas Exel. „Et üks Eepik tahab vahelduseks midagi head teha? Mina arvan, et kõik siin toimuv on imetore.” Ta lehvitas muhedalt mööduvatele inimestele.

Nad tunnevad teda, taipasin ma ja uurisin talle vastu lehvitajaid.

Eeldasin, et nad ei tea, kes ta tegelikult on. Et tema „missioon” siin tõi kaasa mingi võltsidentiteedi loomise ja rahvaga segunemise. „Ei, Exel,” keelas Prof liinil ja tema hääl oli kare sosin. „Regaalia sepitseb midagi. Tema väidetav heldus paneb mind muretsema, sest just tema saadab Eepikuid eesmärgiga hävitada mu meeskond Newcagos. Ära unusta, et tema palgal on ka... isik, kes tappis Sami.”

Val, Exel ja Mizzy vaatasid tema poole. „Sellepärast te siis oletegi siin?” küsis Val vaikselt. „Võtate viimaks ometi Regaalia maha?”

Heitsin pilgu Profile. Ta tundis Regaaliat. Isiklikult. Olin selles üha enam kindel. Nad olid vahest olnud kunagi ammu sõbrad.

Oleksin soovinud temast rohkem välja pigistada, kuid selline see Prof oli. Aastaid salatsemist, Kättemaksjate käigus hoidmist õpetasid talle keerutamist. „Jah,” sosistas ta. „Oleme siin selleks, et ta maha võtta. Ja kõiki temaga liidus olevaid Eepikuid.” Ta vaatas otse minu otsa justkui väljakutset esitades. Et ütleksin midagi Megani kohta.

Ma ei teinud seda. Ma pidin enne rohkem teada saama. „Oled selles kindel, Prof?” uuris Exel. „Võib-olla otsustas Regaalia tõesti nende inimeste eest hoolitsema hakata. Ta on hakanud alkoholi sisse tooma ja levitab seda vabalt. Ei luba jõukudel takistada inimestel vilju korjata. Äkki on see ehtne katse luua utoopiat. Võibolla on üks Eepik otsustanud end muuta ja hakata kordki lahkeks.”

Miski plahvatas lähedal asuval katusel.

Tuleõis valgustas õhku ja tõi endaga kaasa hirmu- ja valukarjeid.

Inimesed sulpsatasid meie ümber vette. Järgnes veel üks plahvatus.

Prof vaatas Exeli poole ja vangutas pead. Tõusin püsti ja eirasin 68

seda mõttevahetust. Läksin plahvatuse tõttu endast nii välja, et panin vaevu tähele, kuidas paat mu seismise peale rappus.

Kuulasin kaugeid valuoigeid ja vaatasin järsult meeskonna poole. „Mis see veel on?”

Exel, Val, Mizzy... kõik näisid võrdselt üllatuvat. Mis iganes see oli – see polnud linna jaoks normaalne. „Peaksime appi minema,” pakkusin ma välja. „See pole Newcago,” nähvas Tia. „Sa ei kuulanud Joni või?

Peame jääma varju.”

Meie taga kõlas järgmine plahvatus, lähemal. Seekord tundsin lööklainet või vähemalt nii mulle tundus. Manasin ette karmi ilme ja astusin paadi äärde. Ma ei kavatsenud lihtsalt niisama paigal istuda, kui süütud inimesed surid.

Siis aga peatusin ja silmitsesin vett, mis eraldas mind lähimast hoonest. „Tia, Davidil on õigus,” teatas Prof viimaks üle liini. „Me ei saa lasta sel jätkuda, mis iganes see ka pole. Peame vähemalt vaatama, kas saame aidata. Me uurime asja, aga ettevaatlikult. Val, kas inimesed on linnas relvastatud?” „See pole ennekuulmatu,” vastas Val. „Siis võime neid kanda. Aga ärge tehke midagi enne, kui ma seda ütlen. Istu, David. Meil on vaja, et sa aerutaks.”

Istusin vastumeelselt ja aitasin lähima hooneni sõuda. Meie kohal tormasid inimesed üle sildade, pagesid plahvatuste eest ja rüselesid kiirustamise käigus. Katus, milleni jõudsime, oli piisavalt madalal – vähem kui korrus ulatus üle vee. Niipea, kui saabusime, sain üles hüpata, äärest rabada ja end sinna vinnata.

Siit nägin vaatepilti paremini. Seisin ühe suure kortermaja katusel, selle kõrval oli hoone sõsar. Nad olid sama kujuga ja nende vahel jooksis ainult väike triip vett. Teisel katusel olidki plahvatused esinenud, seda katsid pooleldi põlenud telgid. Ellujäänud põlvitasid söestunud lähedaste kõrval. Osa oigas valust ja oli kaetud põletushaavadega. Tundsin iiveldust.

69

Prof hiivas end minu kõrvale ja sisises vihast. „Kolm plahvatust,” ütles ta vaikselt. „Mis toimub?” „Peame aitama,” laususin ärevalt.

Prof põlvitas hetkeks sõnagi ütlemata. „Prof...” „Tia, Exel,” sosistas ta liinil, „valmistuge haavatuid aitama. Võtke paat üle. Val, David ja mina lähme üle selle katuse ning anname teile katet. Miski siin ei paista olevat õige – liiga palju põlengut, liiga vähe rususid. Seda ei põhjustanud pomm.”

Noogutasin. Val ronis ka üles ja seejärel jooksime kolmekesi üle katuse põleva pinna poole. Tia ja teised kaks manööverdasid paati meie kõrval üle vee.

Prof peatas minu ja Vali järgmisele hoonele viiva köissilla kõrval.

Inimesed trügisid meist mööda, näod tuhakarva, riided kõrbenud.

Prof haaras käest ühel, kes ei näinud olevat liiga kõvasti kannatada saanud. „Mis see veel oli?” küsis ta vaikselt.

Mees raputas pead ja tõmbas end ropsuga lahti. Prof osutas mulle, et pean pakkuma tulekatet. Põlvitasin ühe telliskividest korstna kõrvale, püss sihikul. Katsin Tiat ja Exelit, kui nad paadi põleva hoone kõrvale viisid, sealt välja ronisid ning kandsid pakki, milles eeldasin olevat esmaabikomplekti.

Istusin ja vaatasin, kuidas Exel asus vigastatuid siduma. Tia koukis välja midagi muud. See oli seade, mida kutsusime tohtriks – pettekarp, millest turritasid välja traadijupid ja mis meie väitel ravis inimesi. Tegelikult tegi selle töö ära Prof. Ju ta siis andis Tiale osa oma võimet enne, kui tuli minu järel katusele.

Tia pidi seda säästlikult kasutama ja ainult kõige hullemad juhtumid surmasuust tagasi tooma. Imeravi oleks tõmmanud meile liigselt tähelepanu. Sa vana säde. Me võisime ikkagi liiga palju tähelepanu köita. Olime ilmselgelt organiseeritud, relvastatud ja osavad. Kui me polnud ettevaatlikud, võisime Vali ja Exeli kattevarjuks olevaid taustalugusid õõnestada. „Aga mina?” küsis Mizzy liinil. Noor neiu ootas endiselt paadis, 70

mis loksus tumedal veel põleva hoone kõrval. „Prof, söör?” „Valvad paati,” käskis Prof liinil. „Ma...” Mizzy näis olevat löödud. „Just nii, söör.”

Keskendusin oma kohustusele ja otsisin põlevalt katuselt ohte Tiale ning Exelile, ent mu süda tõmbus vaese tüdruku pärast kokku.

Ma teadsin, mis tunne oli tajuda Profi skepsist. Ta võis olla karm mees. Viimasel ajal karmimgi. Vaene laps.

Sina kohtled teda samamoodi, taipasin ma. Ilmselt pole ta sinust aastatki noorem. Polnud õiglane kohelda teda kui last. Ta oli naine.

Ja päris kenake.

Keskendu. „Aa, siin sa oledki, Jonathan. Küll sa tulid ruttu.”

Asjalikul toonil kõnelev hääl pani mind peaaegu tähtedeni hüppama. Keerasin kannapealt selle heliallika poole ja sihtisin püssiga.

Vanem mustanahaline naine seisis Profi kõrval. Kortsuline nahk, valged juuksed krunnis. Rätt kaelas, moekas – kuigi veidi vanaemalik – valge jakk pluusi ja viigipükste peal.

Regaalia, Manhattani keisrinna. Seisis sealsamas.

Panin talle kuuliga meelekohta.

71

Pikoprint on Eesti esimene roheline raamatukirjastus, mis loodi 2014. aastal eesmärgiga rikastada laste-ja noorteraamatute valikut, inspireerida lapsi lugema ja varakult iseseisvat lugemisharjumust kujundama.

Kõik meie väljaanded on valminud keskkonnasõbralikult. Hoolime järeltulevast põlvkonnast ning tahame, et meie jalajälg keskkonnale oleks võimalikult väike. Kõik meie raamatud trükitakse vaid FSC tunnusega paberile, mis tähistab, et paber on toodetud metsamajandmise viisil, mis säilitab metsade elurikkuse, produktiivsuse ja looduslikud protsessid.

Leia meid Facebookis:

OSTA RAAMAT:

RAHVA RAAMAT

APOLLO