ALLY CARTER - Usalda mind, kui julged - katkend

Usalda mind, kui julged

Usalda , kui j g

Ally Carter

Originaali tiitel: Gallagher Girls II: Cross My Heart and Hope to Spy Ally Carter Hyperion Books for Children © Ally Carter 2007 Ally Carter assert the moral right to be identified as the author of this work.

Kaanefoto © 2007 Ali Smith. Kasutatud Disney • Hyperion Book loal. Kõik õigused kaitstud.

ISBN 978-9949-9653-0-4 (trükis) ISBN 978-9949-9653-1-1 (epub) Tõlge eesti keelde © Kai Väärtnõu ja Pikoprint OÜ 2015 Tõlkija: Kai Väärtnõu Toimetaja: Vilve Torn Kujundaja: Liis Karu

Ecoprint FSC logo See raamat on uhkusega trükitud keskkonnaga arvestavale paberile, mis vastab FSC sertifikaadile.

FSC sertifikaat tähistab vastutustundlikku metsamajandamise viisi, mis säilitab metsade elurikkuse, produktiivsuse ja looduslikud protsessid.

Rohkem informatsiooni vaata www.pikoprint.ee/roheline

Trükitud Eestis trükikojas Ecoprint

Tänusõnad Olen tänulik kõigile, kes aitasid Gallagheri tüdrukutel ellu ärgata. Eriti uskumatult andekale Donna Brayle, kelle abi tähendab mulle kirjeldamatult palju. Ma poleks kuhugi jõudnud ka Arianne Lewini ja kogu Hyperioni ülivõimeka meeskonnata. Imetlen teid.

Tugeva toetuse eest soovin tänada oma agenti Kristin Nelsonit, samuti Jennifer Lynn Barnes’i ja Karen Waltersit.

Kõige muu eest võlgnen tänu oma alati toetavale perele.

Viimasena, kuid sugugi mitte vähetähtsana tänan kõiki lugejaid, kelle seas on ka Victoria Sperow, Kami Elrod, Kelsey Wehmhoff, Paul Hollingsworth, Neha Mahajan ja Kara McBrayer – teie nimel on lihtsalt rõõm pingutada.

Faithile ja Lilyle ehk uue p천lvkonna Gallagheri t체drukutele

peatükk

„J

ää iseendaks,” sõnas mu ema, nagu oleks see käkitegu. Mida see tegelikult ei ole. Kunagi. Eriti, kui oled viieteistkümneaastane ega tea, millises keeles sa järgmises lõunalauas rääkima pead või millist nime tuleb sul järgmist eriülesannet täites kasutada. Kui su hüüdnimi on Kameeleon. Ja kui sa õpid spioonide koolis.

Seda raamatut lugedes peab sul muidugi olema juurdepääs neljanda taseme saladustele, mistõttu oled sa kindlasti kuulnud ka Gallagheri Erakordsete Tütarlaste Akadeemiast.

Loomulikult tead sa sedagi, et tegelikult pole see rikkurite tütarde internaatkool ning vapustavalt ilusast häärberist ja selle nagu nõelasilmast tulnud ümbrusest hoolimata ei ole me snoobid. Me oleme spioonid.

Aga sel jaanuaripäeval tundus isegi minu ema – minu direktriss – ära unustavat, et kui oled terve elu õppinud neljateistkümmet keelt ja oskad oma välimust tundmatuseni muuta vaid küünetangide ja kingaviksi abil, on üsna keeruline jääda iseendaks. Eriti siis, kui sind on kogu elu õpetatud 7

teesklema kedagi teist. (Ja kui sul on selleks isegi võltsitud pass.)

Ema pani käe ümber mu õla ja sosistas „Kõik läheb hästi, põnn!” Ta juhtis mind samal ajal osavalt läbi Pentagoni ostukeskuses tungleva inimsumma. Turvakaamerad jälgisid iga meie liigutust, kuid ema kinnitas: „Ära pane tähele. Tavaline protokoll. See on normaalne.”

Ilmselt ei mäletanud ta, kuidas häkkisin nelja-aastasena kogemata lahti ühe rahvusliku luureagentuuri Saphire’i seeria koodi, mille isa Singapuri missioonilt koju tõi. Oli üsna ilmne, et sõna „normaalne” minu kohta ei kehti.

Veame kihla, et normaalsed tüdrukud jumaldavad jõulukingiks saadud rahaga šoppamist. Normaalseid tüdrukuid ei kutsuta talvevaheaja viimasel päeval pealinna. Ja normaalsed tüdrukud ei lähe üle keha higiseks, kui nende emad poeriiulist paari teksaseid välja sikutavad ning müüjale teatavad: „Vabandust, aga mu tütar sooviks neid jalga proovida.”

Mina ei tundnud end aga kuigi normaalsena, kui müüjanna mulle pikalt otsa vaatas ja küsis: „Olete neid Milano omasid proovinud? Räägitakse, et need teevad puusadega imesid.”

Ema katsus pehmet riiet. „Jaa, mul oli ka üks selline paar, aga keemiline puhastus keeras need nässu.”

Müüjanna osutas kitsa koridori poole. Ta näol püsis kerge naeratus. „Ma usun, et seitsmes proovikabiin on täitsa vaba.”

Ta jalutas eemale ja sosistas minust möödudes: „Õnn kaasa.”

Seda läheb mul vaja, mõtlesin endamisi.

Läksime emaga mööda kitsast koridori kabiini. Ema sulges enda järel ukse. „Valmis?” küsis ta.

Võtsin appi Gallagheri tüdrukute enim lihvitud oskuse – valetamise. „Igatahes.”

8

Surusime peopesad vastu külma peeglit ja tundsime, kuidas klaas soojaks muutus. „Sa saad suurepäraselt hakkama,” kinnitas ema, nagu polekski minu nahas nii hirmus ja raske olla. Nagu ma poleks terve elu unistanud hoopis sellest, et olla tema moodi.

Maapind meie jalge all hakkas värisema.

Põrand vajus, seinad kerkisid. Erksad valged tuled sähvisid ja tegid silmadele haiget. Pea hakkas ringi käima. Kobasin ema käe järele. „Rutiinne kehaskaneering,” lohutas ta mind. Lift aina laskus ja laskus alla pealinna. Kuum õhk puhus mulle näkku just nagu maailma suurimast föönist. „Bioloogilise ohu andurid,” selgitas ema.

Kõik sujus ladusalt. Aeg tundus tarduvat, ent mul jagus oidu sekundeid lugeda. Minut. Kaks minutit... „Peaaegu kohal,” sõnas ema. Laskusime läbi õrna võrkkestade mustrit lugeva laserikiire. Hetk hiljem sähvatas oranž välk ja lift peatus. Uksed libisesid lahti.

Mu suu kukkus ammuli.

Mustast graniidist ja valgest marmorist põrandaplaadid moodustasid meie ees avanevas ruumis justkui hiiglasliku malelaua. Kaks treppi väänlesid selle tohutu toa teises otsas korrus kõrgemale ja ääristasid graniitseina, kus seisis CIA moto. Teadsin seda peast: Ja tunnetate tõe, ja tõde teeb teid vabaks.

Astusime edasi. Meie taga keerdusid seina mööda üles kümned ühesugused liftid. Selle kohal, millest meie just väljusime, seisid roostevabast terasest tähed, mis teatasid: NAISTE OSAKOND, KAUBAMAJA. Paremal kandis üks silti: MEESTE WC, ROSLYNI METROOJAAM. 9

Ekraanil meie kohal jooksid nimed. RACHEL MORGAN, OPERATSIOONIDE ARENGU OSAKOND. Vaatasin ema poole. CAMERON MORGAN, AJUTINE KÜLALINE. Käis kõva kõll ja SAINT SEBASTIANI PIHITOOLI nime kandvast liftist astus välja DAVID DUNCAN, ISIKUTE ISELOOMULIKE JOONTE EEMALDAMISE DIVISJON. Hakkasin endast väljuma, aga mitte klassikalises taevake-me-oleme-hoones-mis-on-kolm-korda-turvatumkui-Valge-Maja-laadis. Ei, minu väljumine kuulus puhtalt see-on-kõige-vingem-asi-mis-minuga-iial-juhtunud-on-kategooriasse, sest kolmest ja poolest väljaõppeaastast hoolimata olin ma korraks unustanud oma siin viibimise põhjuse. „Lähme nüüd, kullake!” Ema haaras mul käest ja sikutas läbi aatriumi suurte treppideni, millel voorivad inimesed nägid kõik hirmus asjalikud välja. Nad hoidsid kaenla all ajalehti, käes kohvikruuse ja lobisesid sundimatult. See paistis peaaegu... tavaline. Aga siis astus ema valvuri ette, kellel polnud poolt nina ja ühte kõrva, ning mulle meenus – Gallagheri tüdrukutele on normaalne teinekord vägagi suhteline mõiste. „Tere tulemast, daamid,” sõnas valvur. „Pange oma peopesad siia.” Ta osutas siledale lauaplaadile. See lõi kuumama ja asus käejälge lugema niipea, kui käe sinna peale asetasin.

Kuskil urises printer. Valvur ulatas meile rinnasildid. „Nõndaks, Rachel Morgan,” ütles ta, silmitsedes mu ema imestusega nagu polekski me juba tervelt minut aega tema nina ees seisnud. „Tere tulemast tagasi. Ja see peab olema...”

Mees kissitas, püüdes teiselt sildilt mu nime lugeda. „See on mu tütar Cameron.” „Loomulikult. Ta on täpselt sinu moodi.” Mis iganes oli juhtunud tema ninaga, pidi see mõjutama ka tema nägemist.

10

Kui mu ema kirjeldati tavaliselt ilusana, siis minu kohta kehtis vast kõige paremini väljend „mitte midagi ütlev”. „Kinnita see endale kuhugi, noor daam,” sõnas valvur mulle silti ulatades. „Ära seda mingil juhul ära kaota. See on varustatud jälitusseadme ja poole milligrammi C-4ga. Kui üritad seda eemaldada või sisened keelualale, see plahvatab.” Ta vaatas mulle sügavalt silma. „Ja sa sured.”

Neelatasin. Arusaadav, miks Morganite peres polnud iial tavaks töövarjupäeval emaga tööl kaasas käia. „Okei,” pobisesin ja võtsin sildi ettevaatlikult enda kätte.

Mees lõi käega vastu lauda ja ma võpatasin – spioonitreeningust polnud mingit abi. „Ha!” Valvur tõi lagedale kileda naerupahvaku ja kummardus ema poole. „Tänapäeval tulevad nad Gallagheri Akadeemiast välja palju kergeusklikumatena kui meie ajal, Rachel,” tögas ta ja tegi mulle silma. „Spioonihuumor, noh.”

Minu meelest polnud see huumor kuigi lustlik, aga ema haaras mul uuesti käest. „Tule nüüd, kullake, sa ei taha ju hiljaks jääda.”

Ta juhatas meid väga päikeselisse ja kirkasse koridori. Oli raske uskuda, et viibisime maa all. Ere valgus pani seinad särama ja meenutas mulle meie kooli keldrikorrust... mis omakorda meenutas salaoperatsioonide klassi... mis omakorda meenutas viimaseid koolinädalaid... mis omakorda...

Josh.

Möödusime Sissisõja Kontorist, aga ei peatunud. Varjamis- ja salastamisosakonna ukse ees lehvitasid emale kaks naist, ent meil polnud lobisemiseks aega.

Tõstsime tempot, jõudes aina sügavamale saladuste labürinti. Äkki hargnes koridor meie ees kaheks – üks tee viis 11

vasakule Sabotaaži ja Pealtnäha Õnnetusena Paistvate Olukordade Osakonda, teine paremale Operatiiv- ja luurearengu kontorisse. Ja ehkki vasakul kõrgus silt TULEKINDLATE KOMBINESOONIDETA SISENEMINE KEELATUD, tahtsin ma kohe päris kindlasti sinna poole keerata. Või naasta kaubamajja. Õigupoolest soovisin minna ükskõik kuhu mujale peale selle, kuhu mul minna tuli.

Sest ehkki tõde peaks sind vabastama, ei tähenda see veel, et see ei põhjustaks valu. *** „Mu nimi on Cammie.” „Ei. Mis on teie täisnimi?” päris valedetektorit haldav meesterahvas, nagu ma ei kannakski seda eelmainitud (ja loodetavasti mitteplahvatavat) nimesilti rinnas.

Meenutasin ema õpetussõnu ja hingasin sügavalt sisse. „Cameron Ann Morgan.”

Tuba oli täiesti tühi, kui arvata välja roostevabast terasest laud, kaks tooli ja peegelklaasiga aken. Arvatavasti polnud ma esimene Gallagheri tüdruk, kes sellesse steriilsesse tuppa sattus, sest küsitlused on ju salaoperatsioonide standardosa. Ometi nihelesin oma kõval metalltoolil – ei teagi, oli selles süüdi külm, närvid või mu aluspükste pisut ebamugav olukord. (Märkus iseendale. Tööta välja teooria, mis käsitleb püksikute ebamugavalt pepu vahele jäämise ja ülekuulamise edukuse ilmselget seost!) Aga sel tõhusal traatraamist prillidega mehel oli kõigi oma nuppude vajutamise ja kangide rammimisega nii palju tegemist, et mu nihelemine ei läinud talle grammi eestki korda. Peaasi, et saaks minust tõe välja meelitada.

12

„Teate, meil Gallagheri Akadeemias ei õpetata ülekuulamist enne keskkooli teist astet,” nentisin, kuid sain vastuseks vaid: „Ah-ah.” „Aga mina olen alles esimesel, nii et te ei pea tulemuste pärast muretsema. No et need võiksid kuidagi väärakad olla.

Ma pole teie ülekuulamisvõimete suhtes immuunne.” Veel. „Hea teada,” pomises ta silmi ekraanilt tõstmata. „Ma tean küll, et see on standardprotseduur, nii et lihtsalt... laske tulla.” Kippusin latrama, aga ei saanud pidama. „Tõesti. Mida iganes teada tahate.” „Kas te õpite Gallagheri Erakordsete Tütarlaste Akadeemias?” hakkas too pihta. Mingil ähmasel põhjusel vastasin mina „Eeeee... jah?”, nagu oleks tegu trikiga küsimusega. „Olete käinud salaoperatsioonide tunnis?” „Jah,” vastasin taas. Enesekindlus või siis aastaid õpitud oskused hakkasid vaikselt naasma. „Kas teie salaoperatsioonide tund viis teid kunagi Roseville’i linna Virginias?”

Isegi selles Washingtoni linna all paiknevas steriilses toas võisin peaaegu tunda septembri kuuma niisket õhku, kuulda bändi ning tunda küpsetatud maisi lõhna.

Kõhu korinal vastasin: „Jah.” Valedetektori Kutt asus märkmeid tegema. Ta uuris enda ees olevat monitori ja päris järgmiseks: „Kas siis märkasitegi Subjekti esimest korda?”

Armunud spioonidega on see häda, et nende poiss-sõpradel pole nime. Sellised Valedetektori Kuti moodi tegelased ei kutsu neid kunagi lihtsalt Joshiks. Nad on alati kas Subjektid või Huvipakkuvad Isikud. Joshi nime kaotades lasid nad justkui kaotsi ka tema enda või selle vähese, mis temast veel alles oli jäänud.

Vastasin jaatavalt ning püüdsin takistada häälel murdumast.

13

„Kas te kasutasite Subjektiga suhte hoidmiseks oma spioonioskusi?” „Isver, kui te seda nii ütlete...” „Jah või ei, preili?” „Jah!” See, lubage selgitada, kõlas nüüd küll tegelikust hullemini.

Kellegi prügis tuhnimiseks ei ole ju vaja läbiotsimisorderit.

Tõsiselt. Kui see kord juba kõnniteel vedeleb, võib su prügisse süveneda igaüks. Uurige järele, kui mind ei usu.

Ometi kahtlustasin, et Operatiiv- ja luurearengu kontori rahvast huvitas kogu see prügiintsident oluliselt vähem kui see, mis tuli pärast prügiintsidenti. Seega olin täiesti valmis Valedetektori Kuti järgmiseks küsimuseks. „Ja kas Subjekt järgnes teile salaoperatsioonide lõpueksami ajal?”

Oli võimatu unustada, kuidas Josh meie eksami ajal maha jäetud lattu ilmus, end läbi seinte murdis ja tõstukiga minu n-ö päästmiseks manööverdas. Nii et mul ei jäänud muud üle kui jaatavalt vastata. „Ja kas Subjektile anti nende sündmuste kustutamiseks mälumuutjateed?”

See kõlas nii lihtsalt, nii must-valgelt. Muidugi pakkus ema Joshile teed, mis peaks mälu korrastama, mõned tunnid tema peast pühkima ja kõigile uue alguse kinkima. Aga et päris uued algused on igas elus – eriti aga spiooni omas – üliharuldased, ei lubanud ma endal juba mitmendat miljonit korda juurelda, mida Josh antud õhtust mäletab. Mida ta minust mäletab. Miks piinata end küsimustega, mis ei pruukinud iial vastust leida? Teadsin, et must-valget elu pole olemas. Vähemalt oli minu oma seni olnud pigem ühtviisi hall.

Noogutasin ja pobisesin: „Jah.” Meeldis see mulle või mitte, aga ma pidin selle kõva häälega välja ütlema.

14

Ta tegi veel märkmeid ja toksis klahve. „Olete te praegu Subjektiga ükskõik millisel moel seotud?” „Ei,” pahvatasin. Kui miski üldse tõele vastas, siis see. Ma polnud Joshi näinud, temaga rääkinud ja terve talvevaheaja jooksul ka kordagi tema e-posti sisse häkkinud, mis oli hetkeolukorda arvesse võttes küllap eriti hea otsus. (Takkapihta veetsin kaks viimast nädalat Alaskal vanaisa-vanaema juures, kelle internet toimib sissehelistamisega, nii et kogu see protsess tundunuks niikuinii liiga vaevaline.)

Siis tõstis traatraamidega prillidega mees viimaks pilgu ekraanilt ja vaatas mulle otse silma. „Ja kas teil on plaanis kontakt Subjektiga taastada, hoolimata kõigist rangetest reeglitest, mis säärast suhet keelavad?”

Siit see tuli – küsimus, mille üle neil kahel nädalal üha juurdlesin.

Ja siin olin mina – Kameeleon Cammie, Gallagheri tüdruk, kes seadis ohtu luureajaloo kõige pühama õeskonna. Ühe poisi pärast. „Preili Morgan,” päris Valedetektori Kutt kärsitult, „kas plaanite taastada kontakti Subjektiga?” „Ei,” vastasin vaikselt ja pöörasin pilgu ekraanile, et näha, kas ma valetan.

15

peatükk

K

ui CIA on teid kunagi üle kuulanud, teate küllap täpselt, mis tunne mind kaks tundi hiljem limusiini tagaistmel istudes valdas. Piidlesin aknast, kuidas kesklinn tasapisi äärelinnaks ja äärelinn omakorda maaks muutub. Mustadest jääkuhjadest said järk-järgult aina valgemad lumevallid ja maailm paistis puhas ning uus – valmis uueks alguseks.

Mulle aitas valetamisest (kui ametlikud luurevaled muidugi kõrvale jätta). Ja ringi nuuskimisest (noh, kui luureoperatsioonid välja arvata). Nüüdsest olen normaalne. (Või nii normaalne, nagu ühe spioonikooli õpilane iial olla saab.)

Pidin saama... iseendaks.

Kiikasin ema poole. Kordasin mõttes lubadust, et ei lase iial ühelgi poisil enda ja oma pere või sõprade või rahvusliku julgeoleku vahele tulla. Siis taipasin, et ema oli pealinnast lahkumisest saati lausunud vaevu pool sõna. „Mul läks hästi või kuidas?” küsisin vastust korraks isegi peljates. „Muidugi, kullake. Lippude lehvides.”

Ma ei taha kõlada üleolevalt, aga tegelikult olin ma selles isegi kindel, sest:

16

a) ma olen testides alati hiilanud ja b) valedetektoril põrunuid ei lubata enamasti ülisalajastest asutustest niisama välja ega sõidutata tagasi spioonikooli.

Siis meenus mulle peegelklaas. „Sa said vaadata, jah?” pärisin. Eeldasin, et ema vastab „Muidugi, kallis” või „Sellega oled sa päevikusse ühe lisahinde välja teeninud” või „Pea meeles, et kui sind parasjagu Tõemeister 300-ga üle kuulatakse, on kõige võti õige hingamine.” Aga ei. Ta ei lausunud midagi sellist.

Selle asemel pani ta oma peo mu käe peale ja teatas: „Ei, Cam, mul oli asjaajamisi.”

Asjaajamisi?! Ema puudus mu esimeselt ametlikult ülekuulamiselt... asjaajamiste pärast.

Võinuksin ju pinnida üksikasju või anuda selgitust, kuidas ta võis küll vahele jätta ühe noore spiooni elu nii tähtsa verstaposti möödumise, aga et tavaliselt ajas ema rahvuslikku julgeolekut, võltspasse ja vahel ka sutsukest plutooniumit puudutavaid asju, sõnasin lihtsalt: „Ahah, okei.” Teadsin, et ei peaks seda südamesse võtma, ent võtsin veidi ikka.

Istusime vaikides, kuni aknast ei paistnud enam midagi peale Gallagheri Akadeemia kõrgete kivimüüride. Kodu.

Limusiin pidurdas ja peatus terve rea samasuguste masinate taga, mis meid iga uue kooliaasta alguses kooli transpordivad. Juba terve sajand oli möödas sellest, kui Gillian Gallagher otsustas oma perekonna häärberi elitaarseks internaatkooliks muuta. Ja terve selle sajandi jooksul, mil koolis õpetati erakordseid tüdrukuid, polnud ükski hingeline lähedal asuvast Roseville’i linnast aimanud, kui erakordsed me tegelikult oleme.

Isegi mitte minu endine poiss-sõber.

17

„Lao kõik välja!”

Karjatus kõlas samal hetkel, kui avasin limusiini ukse.

Kriitvalgelt lumelt peegeldav päike pimestas mu enne, kui suutsin pilgu parima sõbra näole fookustada. Bexi karamellikarva silmad vaatasid mind läbitungivalt, ta pruun nahk säras ja ta nägi jätkuvalt välja nagu Egiptuse jumalanna. „Oli äge?”

Ta astus kõrvale, et saaksin autost välja ronida, aga ei peatunud hetkekski, sest noh... Bexil pole pause. Tal on käima ja keri edasi ja aeg-ajalt ka keri tagasi nupud, aga mitte niisama passimise oskuse pärast polnud Rebecca Baxter esimene mitteameeriklane, kes Gallagheri Akadeemiasse vastu võeti. „Grillisid nad sind kõvasti?” Ta silmad läksid suureks ja häälde lõi aktsent. „Ja piinasid?”

Mõistagi ei piinanud mind keegi, ent enne, kui seda kinnitada jõudsin, hõiskas Bex: „Ma võin kihla vedada, et see oli pagana vinge!” Enamik pisikesi inglise preilisid unistab printsiga abiellumisest. Bexi unistus oli kütta kuumaks James Bondi tagumik ning saada endale tema 00-luba.

Auto varjust astus välja ema. „Tere päevast, Rebecca.

Loodan, et jõudsid kenasti lennujaamast kohale.” Ehkki meie ümber kiirgas ere päike, langes mu sõbra näole ühtäkki vari. „Jah, proua.” Ta sikutas ühe mu koti pagasiruumist välja. „Veel kord suur tänu, et lubasite mul vaheaja enda pool veeta.” Enamik poleks tema kerget häälemuutust ja naeratusse kerkinud haavatavust märganud. Aga mina mõistsin hästi, mis tunne on mitte teada, millises maailmajaos su vanemad parasjagu asuvad ja kas sul üldse õnnestub neid veel kunagi näha. Minu ema seisis siiski minu kõrval, kuid Bexil oli ette näidata vaid kodeeritud sõnum. See teatas, et tema ema-isa osalevad praegu MI6 ja CIA ühisoperatsioonil ning meeldib see talle või mitte, jõuludeks nad koju ei tule.

18

Ema kallistas Bexi ja sosistas: „Meie juures oled sa alati oodatud, kullake.” Mina mõtlesin aga, kuidas Bexil olid tema mõlemad vanemad aeg-ajalt olemas, minul aga üks vanem suurema osa ajast, ja kuidas kumbki meist polnud sellise lahenduse üle lõpuni õnnelik.

Seisime minuti vaikselt ja saatsime pilguga ema. Võinuksin Bexilt ta vanemate kohta pärida. Ta saaks mu isa jutuks tuua. Selle asemel teatasin vaid: „Aga mina kohtusin naisega, kes paigaldas 1962. aastal Berliini saatkonda lutikad.”

Sellest piisas, et mu sõbranna taas naerataks.

Marssisime läbi peauste, rahvast täis fuajee ja peatrepist üles. Olime juba poolel teel oma tuppa, kui keegi – õigemini miski – meid peatas. „Daamid,” kõlas Patricia Buckinghami hääl, kui haarasin läänetiivas asuvasse tuppa viiva koridori ukse käepidemest.

Sikutasin kõvasti, kuid see ei andnud järele. Otsetee oli suletud. „See on,” sikutasin veel kord, „kinni kiilunud.” „See pole kiilunud, daamid,” sõnas Buckingham oma kõlaval briti aktsendil, mis vabalt fuajee saginast üle kaikus. „See on lukus,” teatas ta sellise iseenesestmõistetavusega, nagu valitseks meil akadeemias kogu aeg komme uksi lukku keerata. Võin kinnitada – ei ole. Või noh, paljusid sissekäike kaitsevad CIA välja töötatud koodid ja võrkkesta skannerid, kuid ükski neist pole lihtsalt... lukus. (Mis mõtet sellel ongi, kui raamatukogus kannab üks terve riiul nime Lukud: manipuleerimine ja avamine?) „Turvaosakond veetis terve talvevaheaja, et parandada...

Kuidas seda nüüd öeldagi? Et täita lünkasid meie turvalisuses.” Professor Buckingham piidles üle lugemisprillide serva mind. Tundsin kõhtu tekkimas süütundekivi. „Ja nii nad avastasidki, et seda koridori on kahjustanud keemiaklassi 19

aurud. Seega pole keegi sinna praegu lubatud ja teil tuleb oma tubadesse uus tee leida.”

Noh, pärast kolme aastat Gallagheri Akadeemias ringi luusimist teadsin suurepäraselt, et meie tuppa viib nii mõnigi alternatiivne tee (mille jaoks võib küll vaja minna kinniseid jalanõusid, ristpeaga kruvikeerajat ja mägironimisköit). Aga veel enne, kui sain selle üle hädaldama hakata, teatas Buckingham eemale jalutades üle õla: „Ja Cameron, kallis, ehk lepime kokku, et teie alternatiivsed teed ei hõlma seinte sees ronimist.”

Kogu see uue alguse asi kippus olema palju keerulisem, kui eeldada oskasin.

Suundusime Bexiga tagumiste treppide juurde, kus Courtney Bauer parasjagu hanukaks saadud saapaid demonstreeris.

Puhketoas tutvustas Kim Lee teistele ühte Proadsky positsiooni tuletust, mille ta vaheajal selgeks õppis. Kõikjal sagisid igas suuruses, vormis ja värvis tüdrukud ning mina tundsin end aina kodusemalt. Viimaks sain lahti lükata ka meie toa ukse. Olin poole peal viska-kohver-suure-kaarega-voodile-manöövriga, kui keegi mu selja tagant kinni rabas. „Oh taevake!” karjatas Liz. „Ma olin nii mures.”

Kohver kukkus valusalt mu jalale, kuid ma ei saanud valuröögatust lagedale tuua. Püsisin ikka veel Lizi raudses haardes ja ehkki ta kaalub vaevu 45 kilo, võib ta vajadusel su kopsud kinni küll pigistada. „Bex ütles, et sind viidi küsitlusele. Ja et see on Eriti Salajane!”

Nojah. Suurem osa meie tegevusest on Eriti Salajane, aga Lizi vaimustus sellest ei lõpe vist iial. Küllap sellepärast, et erinevalt minust, Bexist ja veel umbes seitsmekümnest protsendist meie klassikaaslastest sõidavad tema vanemad 20

Volvodega, osalevad lastevanemate koosolekutel ja pole iial pidanud kedagi tapma ajakirjaga People. (Mitte et keegi saaks tõestada, nagu minu emal lasuks selline kogemus. See on tõesti ainult kuulujutt.) „Kõik on okei, Liz,” sõnasin end vabaks sikutades. „See oli vaid rutiinne küsitlus. Tavaline protokoll.” „Nii et…” hakkas Liz uurima, „sa pole siis suures jamas?”

Ta haaras kätte hiiglasliku raamatu. „Sest „Operatiivkäitumise käsiraamatu” üheksanda artikli seitsmes peatükk ütleb selge sõnaga, et agendiks õppija võib paigutada ajutisse...” „Liz!” segas Bex vahele. „Palun ära ütle, et oled terve hommiku seda raamatut pähe tuupinud.” „Ma ei tuupinud seda pähe,” pareeris Liz. „Ma lihtsalt lugesin seda.” Tahtsin vahele torgata, et juhul, kui sul on fotograafiline mälu, tähendab see sisuliselt sama asja, aga ma ei hakanud targutama.

Koridori lõpus selgitas Eva Alvarez parasjagu kellelegi, kuidas Buenos Aires suudab vana aasta õhtul lausa lummata.

Kaks tänavust rebast jalutasid meie lahtisest uksest mööda ja vaidlesid tuliselt, kellest saaks parem Gallagheri tüdruk – kas vampiiritapja Buffyst või teismelisest detektiivist Veronica Marsist (vaidluse muutis muidugi omajagu põnevamaks tõsiasi, et see toimus farsi keeles).

Ere päike säras akna taga ja helkles värskel lumel. Algas uus semester ja mu parimad sõbrannad olid minuga. Maailmas oli kõik korras.

Pool tundi hiljem olin koolivormis ja voolasin koos kõigi ülejäänud õpilastega mööda keerdtreppe suure saali poole.

Või noh, peaaegu kõigi õpilastega. „Kus Macey on?”

21

„Oh, ta on juba tagasi,” märkis Liz. Seda teadsin ma isegi. Võrdlemisi keeruline oli mitte märgata kapitäit Macey moehilpe, kuhja naeruväärselt kalleid nahahooldustooteid (millest suur osa on legaalsed ainult Euroopas) ja fakti, et tema voodis oli äsja magatud.

Viimati, kui meie neljandat toanaabrit nägin, valmistus ta sõitma Alpidesse suusatama koos oma senaatorist isa, kosmeetikaimpeeriumi pärijannast ema ja staar-telekokaga.

Tagasi jõudis Macey McHenry sealt aga varakult. Ja nüüd polnud teda enam kuskil.

Bex vaatas samuti ringi, kiigates meid ümbritsevate seitsmendike peadest üle. „Ta ütles, et peab raamatukogus natuke ühe uurimistööga tegelema. Aga see oli mitu tundi tagasi.

Arvasin, et kohtume siin, aga...” kehitas ta õlgu, pea ikka pöörlemas nagu öökullil. „Te minge sööge,” teatasin otsa ringi pöörates. „Lähen otsin ta üles.”

Tirisin raamatukogu raske ukse lahti ja astusin kõrgete riiulitega ääristatud hiiglaslikku tuppa. Mugavad nahksohvad ja tammepuidust lauad olid mõnusalt kamina ette sätitud. Seal, kõige selle keskel istus Macey McHenry. Ta pea puhkas viimasel molekulaarkeemia kuukirjal, põsel ilutsesid roosad markerijäljed ja tatinire jooksis suunurgast vanale väärikale lauaplaadile. „Macey,” sosistasin teda õlast õrnalt raputades. „Mis? Ah... Cammie.” Ta tõstis pea ja pilgutas uniselt silmi. „Mis kell on?” karjatas ta püsti karates. Konspektihunnik lendas põrandale.

Aitasin tal asju kokku korjata. „Tervitusõhtusöök hakkab kohe pihta.” „Suurepärane,” sõnas ta toonil, nagu poleks selles abso22

luutselt midagi suurepärast.

Ta muidu säravad lokid turritasid igas suunas ja erksinistest silmadest peegeldus äsjane unisus. Ehkki teadsin vastust, pidin ikkagi küsima: „Oli sul kena vaheaeg?”

Ta saatis mulle pilgu, mis võinuks tappa (see pole peagi üldse võimatu – muidugi juhul, kui doktor Fibs ikka saab valmis oma tapjapilgu tehnoloogia). „Muidugi.” Macey lükkas ühe plagama pannud juuksesalgu otsaeest kõrva taha ja koputas viimasedki konspektid ideaalsesse kuhja. „Täpselt hetkeni, mil vanemad mu hindeid nägid.” „Aga sul on ju head hinded. Said korraga hakkama kahe semestri ainetega. Sa...” „Sain neli A-d ja kolm B-d,” lõpetas Macey minu eest. „Ma tean!” hüüatasin. Mina aitasin tal ju süveneda makromajanduse, molekulaarse taastootmise ja suahiili kõnekeele peenematesse detailidesse. „Aga senaatori meelest,” sõnas Macey, pidades kinni ammusest lubadusest mitte kutsuda oma isa ei isaks ega ka nime järgi, „pole lihtsalt võimalik, et mina suudaksin saada neli A-d ja kolm B-d. Järelikult tegin sohki.” „Aga...” Mul olid sõnad otsas. „Aga... Gallagheri tüdrukud ei tee valskust.” See on tõsi. Ma ei taha kõlada ülemäära dramaatiliselt, kuid Gallagheri tüdrukud ei õpi kunagi lihtsalt selleks, et eksamit kuidagiviisi ära teha. Meie hinded võivad olla elu ja surma küsimus. Aga senaator McHenry ei teadnud seda. Vaatasin enda ees seisvat vapustavat seltskonnapreilit, kes kukkus välja absoluutselt igast idaranniku eliitkoolist, aga sai nüüd spioonikoolis ühtäkki ainult A-sid ja B-sid. Mõistsin, et senaator ei tea väga paljusid asju. Isegi oma tütrest mitte.

23

Raamatukogu oli tühi, ent tasandasin ikkagi häält: „Macey, räägi sellest mu emale. Ta võiks su isale helistada. Me võiks...” „Mitte mingil juhul!” hüüatas Macey toonil, nagu ma ei lubaks tal üldse lõbutseda. „Takkapihta ma juba tean, mida ma teen.” „Mida siis?” Mu käsi jäi ukselingil pidama. „Õpin.” Macey kergitas ühte oma ideaalselt kitkutud kulmu. „Ja järgmisel korral saan kõik A-d.” Ta naeratas nii, nagu leidnuks pärast kuutteist katsetamisaastat viimaks ometi viisi, kuidas oma vanemaid trotsida.

Koridoris kõlasid hääled. See tundus imelik, sest kogu Gallagheri Akadeemia pidi parasjagu viibima pidulikul õhtusöögil. Miski sundis meid tarduma. Ja ootama. Kuulatasime. Ja hoolimata meid lahutavatest rasketest ustest kuulsin oma ema ütlemas: „Ei, Cammie ei tea midagi.”

Spiooni (ja tüdruku!) jaoks on omajagu lauseid, mis sunnivad õige teraselt keskenduma. Uskuge, lause „Cammie ei tea midagi!” on päris kindlasti üks nendest.

Kummardusin uksele lähemale. Macey suured silmad läksid veel suuremaks. Ta sosistas: „Mida sa ei tea?” „Ta ei kahtlustanud midagi?” See hääl kuulus härra Solomonile, meie ülikuumale salaoperatsioonide õpetajale. „Mida sa ei kahtlustanud?” päris Macey.

Mitte teadmise ja mitte kahtlustamise mõtte sisu – mitte teadmine ja mitte kahtlustamine – oli Maceyle vist üsna ähmaseks jäänud. Paraku ei saanud ma sellele hetkel viidata, sest teisel pool ust teatas ema parasjagu: „Ei, teda küsitleti sel ajal.”

Mõtlesin meie pikale tagasisõidule. Sellele, kuidas ema terve tee jäätunud külasid vaatas ning sõnas, et ta ei jälginud mu ülekuulamist, sest tal oli asjaajamisi.

24

„Me ei saa talle rääkida, Joe,” sõnas ema. „Me ei saa kellelegi rääkida. Vähemalt kuni see pole absoluutselt hädavajalik.” „Ka mustsarvest mitte?” „Mitte millestki.” Ema ohkas. „Ma tahan vaid, et kõik püsiks nii normaalne kui võimalik nii kaua kui võimalik.”

Vaatasin Maceyle otsa. Normaalne oli äsja omistanud sootuks uue tähenduse.

Lipsasime Maceyga suurde saali klassikaaslaste juurde. Ema oli saali otsas oma kohal juba istet võtnud. Prantsatasime toolidele. Liz päris, miks meil nii kaua läks. Ma ei suutnud talle vastata, sest mul oli natuke raskusi kuulmisega. Ja rääkimisega. Ja kõndimisega.

Kõigil emadel on saladusi, minu omal küll vast rohkem kui teistel. Ja ehkki ma teadsin, et on asju, mida ta mulle rääkida ei saa, polnud mulle iial pähe turgatanud, et leidub asju, mida ta mulle ei räägi. See ei pruugi kõlada olulise erinevusena, ent uskuge mind, on seda ometi.

Ema astus poodiumile ja heitis pilgu sajale tema ees istuvale ja uut semestrit ootavale tüdrukule. „Tere tulemast tagasi. Loodan, et teil kõigil oli imeline vaheaeg.” „Cammie,” sosistas Bex mind ja Maceyt puurides. „Mis teil kahel viga on?”

Ma ei saanud vastata, sest ema jätkas: „Kõigepealt põnevad uudised. Sel semestril alustame uue õppeaine, spionaaži ajalooga, mida hakkab õpetama professor Buckingham.”

Meie kõige eakam õpetaja lehvitas ja saali täitis nõrk aplaus. „Ja nagu mõned teist on juba avastanud,” jätkas ema, „on idatiiba minek mõnda aega keelatud. Avastasime hiljutiste remonditööde käigus sealt tõsised kahjustused, milles tuleb 25

süüdistada keemiaklassist ventilatsiooni lekkinud jääkaurusid.” „Cammie,” kummardus nüüd ka Liz meile lähemale. „Sa näed välja pisut... okselehakkav.”

Ma tõesti tundsin end oksele hakkavat. „Aga peamiselt soovin ma teile kõigile ilusat uut semestrit.”

Hetk tagasi saali vallutanud vaikus aurustus jutuvada ja taldrikute kolina keskel. Püüdsin end sellest välja lülitada ja kuulata oma peas lumetormina keerlevaid mõtteid. Sulgesin silmad ja ühtäkki pilved kadusid. Kõik sai selgeks. „Keemiaklass ja idatiib pole omavahel ventilatsiooniga ühendatud.”

26

a peatükk

K

ahesaja aasta vanuses häärberis elamisel on plusse ja miinuseid. Näiteks PLUSS: tosin ideaalselt eraldatud, ent siiski üldse mitte kahtlustäratavat nurgatagust, kus salastatud informatsiooni üle aru pidada.

MIINUS: tõsiasi, et ükski neist nurgatagustest pole köetud ja soe, kui tekib soov arutada salastatud teavet keset talve.

Kaks tundi pärast õhtusöögi lõppu nõjatus Macey häärberi ühe kõrgeima torni seina vastu ja vedas jäätunud aknaklaasile oma nimetähti. Liz tammus edasi-tagasi. Bex värises külmast. Mina istusin põrandal, käed ümber põlvede.

Tundsin liiga suurt väsimust, et verd taas voolama ergutada, ehkki külm oli ammu kõikidesse kontidesse pugenud. „See ongi kõik?” küsis Bex. „See on kõik, mida su ema ja härra Solomon ütlesid? Sõna-sõnalt?”

Vaatasime Maceyga üksteisele otsa ja noogutasime. See oli kogu vestlus, mida pealt kuulsime. „Sõna-sõnalt.”

Teised klassikaaslased nautisid praegu tõenäoliselt viimast koolitükkide vaba õhtut (käisid jutud, et Tina Walters 27

on sel puhul lausa Jason Bourne’i maratoni organiseerinud), aga meie neli kükitasime tornitoas. Külmetasime endal teab mida kõike küljest ära ja kuulasime pingsalt all kriiksuvaid uksi – need pidid märku andma, kui me pole enam üksi. „Ma ei suuda seda uskuda,” sõnas Liz marssimist jätkates, olgu siis sooja saamise eesmärgil või lihtsalt sellepärast, et Liz oligi marssija. (Meie toas on selle tõestuseks põrandas vagu.) „Cam, kuule,” alustas ta uuesti. „Oled sa täiesti kindel, et keemialabori aurud ei saanud mingil juhul saanud idatiiba kahjustada?” „Muidugi on ta kindel,” sõnas Bex ohates. „Oled sa absoluutselt, täiesti, sada protsenti kindel?” päris Liz veel kord. Mõistetav, et tema kui noorim Ameerika Teaduse kaasautor eelistas viimastegi kahtluste hajutamiseks kõike alati sada korda üle kontrollida ja teaduslikele alustele asetada. „Cam, mitu ventilatsioonišahti köögis on?” uuris Bex. „Neliteist, kui sahver välja arvata. Või arvestate sahvri sisse?” küsisin vastu. Küllap tõestas see mu pädevust piisavalt, sest Macey pööritas silmi ning vajus minu kõrvale põrandale. „Ta on kindel.”

Toa hämarusest paistis hästi, kuidas lumehelbed akna taga katuselt (või vähemalt sellelt osalt katusest, mis polnud kaetud elektrifitseeritud turvalaastudega) lõbusalt alla tantsisklesid. Aga meie neli konutasime vaikselt ja vagusi. „Miks nad valetavad?” imestas Liz. Bex, mina ja Macey vaid vaatasime talle otsa, soovimata kõva häälega välja öelda ilmselget tõde. Sellepärast, et nad on spioonid.

Meie Bexiga olime seda mõistnud terve elu. Macey näoilmest võis järeldada, et temagi hakkas vaikselt taipama (ta 28

isa on ometigi poliitik!). Aga Liz kasvas veendumuses, et valed pole elu igapäevane osa. Tema tahtis ikka veel uskuda, et vanemad ja õpetajad on aususe musternäide ning juurvilju süües ja hambaid hoolikalt harjates ei saa midagi halba juhtuda. Mind tabas tõde juba ammu, aga Lizis peitus veel väike naiivsusekübeke. Lootsin väga, et see ei kao niipea. „Mis on must sarv?” küsis Macey meile kordamööda otsa vaadates. „Teil pole ka õrna aimu, jah? Seekord pole asi selles, et mina kui uustulnuk lihtsalt ei tea?”

Kõik raputasid pead ja vaatasid minu poole. „Ma pole sellest iial enne kuulnud.”

Ma tõesti ei olnud. Tegu polnud mõne luureoperatsiooniga, mida analüüsisime, või teadusliku läbimurdega, mille pidime selgeks õppima. Must sarv või Mustsarv võinuks olla mis, kes või kus iganes. Ometi sundis see ema loobuma tütre väärtuslikust ülekuulamisajast. See kihutas tagant mu salaoperatsioonide õpetajat salakohtumisele direktrissiga.

See hiilis Gallagheri Erakordsete Tütarlaste Akadeemiasse (või vähemalt selle idatiiba) ja seal see nüüd oli, ajades Gallagheri tüdrukuid tõsiselt segadusse.

Meil oli kolm igati mõistlikku võimalust. 1) Võisime unustada, et oleme midagi säärast iial kuulnud ja voodisse minna. 2) Võisime rõhuda „aususe” printsiibile ja mu ema jutule minna. 3) Võinuksin teha nagu... mina. Või vähemalt see mina, kes olin vanasti. „Keelatud idatiib on peaaegu täpselt meie all,” alustasin ettevaatlikult. „Peaksime vaid neljandal korrusel šahti ronima, kultuuri- ja assimilatsiooniklassist küttesüsteemi kaudu mööda manööverdama ja siis köie abil mööda torustikku umbes viisteist meetrit laskuma.” Taipasin isegi, et see kõlas liiga lihtsalt.

29

„Mida me siis veel ootame?!” Macey kargas jalule ja tormas ukse poole. „Macey! Oota!” Kõik vaatasid minu suunas. „Turvaosakond on vaheajal väga agar olnud.” Tõmbasin jalad veel rohkem kõhu alla ja mässisin käed tugevamini enda ümber. „Ma ei tea, milliseid asju nad muutsid, mida kohendasid.

Nad kammisid omajagu tunneleid ja käike läbi...” Õnneks oli Bex valmis minu eest jätkama. „Me ei tea, mis meid seal ees ootab, Macey,” sõnas ta. Fakt, et me ei teadnud idatiivas ees ootavast, oligi peamine häda, miks me siin oma pead vaevasime. Macey tegi juba suu lahti, et sellele ilmselgele vasturääkivusele tähelepanu juhtida. „Üllatused,” nentisin siiski, „on enamasti... halvad.”

Macey vajus mu kõrvale tagasi. Kinnitasin endale aina, et kogu mu jutt on äärmiselt mõistlik. See oli tõepoolest riskantne operatsioon. Meil polnud adekvaatset taustainfot ja kaugeltki mitte piisavalt aega valmistumiseks. Võinuksin üles lugeda tosin igati loogilist põhjust, miks seal põrandal edasi konutasin, aga ma ei tahtnud nimetada peamist – olin emale lubanud, et minu ringi nuuskimise ja reeglite rikkumise päevad on läbi. Lootsin, et mu lubadus kestab rohkem kui kakskümmend neli tundi. „Mida me siis nüüd teeme?” küsis Liz. Bex muigas üleannetult. „Oh, küll me midagi välja mõtleme.”

30

Salaoperatsiooni raport Jälgimisaruanne Autorid: Cameron Morgan, Rebecca Baxter, Elizabeth Sutton ja Macey McHenry (siit alates viidatud kui Agendid) Saanud teada, et Gallagheri Erakordsete Tütarlaste Akadeemia nõukogu liikmed plaanivad midagi kahtlast, alustasid Agendid uurimis- ja tuvastamisoperatsiooni, mille eesmärk oli saada vastused järgmistele küsimustele.

1. Mis pagana asi oli see, mida Agendid kellegi meelest teada ei tohtinud?

2. Miks ei olnud Agendid ühtäkki enam lubatud idatiiba (ootamatu muutus, mis lisas nende igapäevasele klassist klassi liiklemisele tubli kümme ja pool minutit)?

3. Kes või mis oli must sarv? Või Mustsarv? (Kas on võimalik, et direktriss Morgan ja härra Solomon ;Í98.) 8.-.0:1* 9*7747.89Tç47.89.)[Q 4. Kuidas näeb härra Solomon välja ilma särgita?

(Kui luurepunkt juba üles seatakse, on mõistlik olla põhjalik.)

Järgmisel hommikul ärgates püüdsin eelmise õhtu peast pühkida, aga salajasi ja potentsiaalselt ohtlikke missioone on üsna keeruline unustada. A) Eriti siis, kui räpane tornipõrand on jätnud su parimale kooliseelikule pleki. B) Või kui su ema poetab hommikusöögil muretult: „Hommikust, Cam. Oli teil tüdrukutega eile lõbus õhtu?”, mis on üheselt tõlgitav kui „Ma käitun täiesti normaalselt lihtsalt selle31

pärast, et mul on nii mõndagi varjata”. C) Ja kui müstilise idatiiva vältimine tähendab seda, et umbes kuuekümnesse protsenti sihtpunktidest tuleb leida uus juurdepääsutee.

Alla minnes möödusin idatiiba viivast uksest. See oli lihtsalt üks tumedast puidust uks vana messingist käepidemega.

Häärberis leidus selliseid lugematul hulgal. Kuid see siin oli meile keelatud. Nagu iga korralik spioon, tahtsin ma seda seetõttu väga avada.

Nii ma seal siis jõllitasin, kui mu kõrval seisatas Kim Lee. „Jube tüütu on kogu aeg ringi minna,” ohkas ta. Muidugi ei kahtlustanud ta, et pooled meie õpetajad võinuks samal ajal sellesama ukse taga peituda, valmis ründama kelmidest floristide kampa.

Minu peas aga muud ei tiirelnudki.

Isegi see, kui proua Smith ilmus maailma riikide tundi purgitäie müntidega ning käskis meil leida dollarile vahetusraha kaheksas eri valuutas ning võtta sealjuures arvesse ka päevakursse, ei suutnud viia mu mõtteid ukselt ja selle taga peituvatelt saladustelt.

Ka ei suutnud sellega hakkama saada madame Dabney loeng ideaalsetest tänukirjadest ja nende praegu alakasutatud kodeerimisvõimalustest.

Olime saanud juba kahe tunni jagu koduseid ülesandeid ja ähvarduse eesootavast tunnikontrollist Kagu-Aasia mürgiste taimede kohta. Kõik õpetajad käitusid, nagu neil poleks toimuvast õrna aimugi või nagu tõotaks nad kõik saladused endaga hauda kaasa viia (mis polnud muidugi võimatu).

Elu akadeemias kulges vana rada mööda ja alumisele korrusele kultuuri- ja assimilatsiooniloengusse kimades tundus, nagu vaheaega poleks olnudki.

Peaaegu.

32

„Nojah siis,” sõnas Liz. Olime Bexiga juba peaaegu peatrepi alla peidetud liftini jõudnud. „Mis on?” pärisin pead pöörates. Liz polnud enam meie kannul. Selle asemel surus ta sõrmed seljakoti rihmade vahele ja hakkas teises suunas marssima. „Mul on orgaaniline keemia edasijõudnutele.”

Bexil ja minul polnud orgaanilist keemiat edasijõudnutele. Meil olid salaoperatsioonid. Sellest hetkest alates pidime meie Bexiga pühenduma rohkem eluks missioonidel ja välitöödel, samas kui Lizi ootas spetsialiseerumine labori- ja kontoritöödele. Mõtlesin eelmisel semestril täidetud ankeedile ja valikule, millega loobusin lootusest normaalsele rahulikule elule (ning poistele nagu Josh).

Pole siis ime, et mu hääl „Okei” pobisedes murdus.

Jõllitasime Bexiga lifti ust varjavat peeglit ja ootasime, et võrkkesta-skanner annaks loa keldriklassi laskuda. Esimest korda võisime seda teha möödunud semestril. Nüüd üritasin mitte mõelda sellele, kuidas esimest korda pole Liz enam meiega koos tunnis.

Küllap mõtles Bex samale asjale, sest ta küsis: „Oled sa kindel, et tahad veeta järgmised kaks ja pool aastat mingeid eksperimente tehes ja koode murdes?” Peeglist Lizi kahvatuks tõmbunud nägu nähes ilmus ta silmi riukalik naeratus. „Sest salaoperatsioonid lõpevad veealuse missiooniga ja sa tead väga hästi, et siis lihtsalt peab härra Solomon särgi seljast heitma.”

Meie taga seinal rippus Gillian Gallagheri portree. Ta silmis välgatas roheline tuluke, peegelsein tõmbus kõrvale ja avas tee lifti. Liz saatis meid pilguga ja enne veel, kui uks sulgus, jõudis Bex talle karjatada: „Aga küllap võite loota ka paljale härra Mosckowitzile!”

33

Liz naeris. „Ta saab ilma meieta hakkama, on ju?” päris Bex. Üleval käis kolin, justkui variseks terve raudrüü põrandale. Sellele järgnes Lizi „Oh heldeke!” „Ära vasta,” jõudis Bex veel öelda. Lift hakkas liikuma. Üks asi, mida peaksite veel keldri esimesest korrusest teadma: see on suur. Nagu ma-olen-näinud-sellest-väiksemaid-jalkastaadione-suur. Ja kui ülejäänud häärber koosneb kividest ja päevinäinud puidust, on meie salaoperatsioonide klassi mattklaasist seinte ja roostevabast terasest mööbli keskel üsna raske ette kujutada, et asume kahesaja aasta vanuses privilegeeritud tütarlaste internaadis.

Astusime Bexiga liftist välja ja marssisime läbi salaoperatsioonide raamatukogu. Need riiulid kandsid nii tundlikku materjali, et see ei tohtinud kunagi isegi sellest toast lahkuda.

(Sestap kirjutati suurem osa neist tekstidest paberile, mis päevavalguse kätte jõudes lihtsalt haihtub.) Möödusime paarist haldusosakonna jõrmist töötajast, kes meile naeratades järele hüüdsid: „Tapvalt põnevat tundi, tüdrukut!”(Et tegu oli meie kooli haldusosakonna meestega, võisid nad vabalt seda täiesti tõsiselt mõelda.)

Pugesin oma toolile ja püüdsin mitte mõelda Lizist ning uksest. Proovisin keskenduda hoopis sellele ainsale kohale terves Gallagheri Akadeemias, mis ei püüdnud teeselda, et on midagi muud, kui see tegelikult on.

Kaua ei lastudki mul keskenduda, sest sisse purjetas Tina Walters. Ta muigas ja puhus mu nina ees nätsumulle nii, nagu ainult üks tõeline spioonist kõmukolumnisti tütar suudab. „Kuule, Cammie, kas see vastab tõele, et nad saatsid sulle järele erirühma, kes su keset jõuluhommikut vanava34

nemate juures voodist välja kiskus?” Vastust ta ei oodanudki. „Räägitakse, et võitlesid vapralt, kuid andsid alla, kui nad sulle jõulusoki pähe tõmbasid ja su pakkepaberisse mähkisid.”

Küllap kunagi saabub päev, mil meie riigi rahvuslik julgeolek on puhtalt Tina Waltersi kätes. Õnneks polnud see päev veel kätte jõudnud. „Ma olin sel päeval temaga koos,” sekkus Bex. „Sa arvad tõesti, et nad oleksid meist mõlemast jagu saanud?”

Tina taipas ja noogutas. Ta soovis väga pärimist jätkata, kuid üle klassi kõlas madal hääl: „Staatiline seire.” Härra Solomon marssis tere lausumata klassi. „See on meie tegevuse A ja O ning sel on üks lihtne reegel. Nimetage see.”

Kõigest hoolimata ootasin Lizi kätt tõusmas, ent loomulikult vastas nüüd teine hääl: „Staatilise seire peamine reegel on see, et agent peab kasutama võimalikult lihtsamat ja tähelepandamatumat meetodit.”

Mu esimene mõte oli, et küllap pääses keldris lahti mõni hallutsinogeen, sest see vastaja kõlas kahtlaselt nagu Anna Fetterman. Ta nägi ka välja nagu Anna Fetterman. Aga mismoodi sai Anna Fetterman õppida salaoperatsioonide kallakuga rühmas? Ärge mõistke valesti. Ma armastan Annat. Päriselt. Aga ma olen näinud, kuidas ta krõpsupakki avades endal vere ninast välja lööb. (Ausõna, nii oli!) Ja see ei tekita kuigi suurt kindlust, et ta võiks hakkama saada operatsiooniga „Hüppame langevarjuga võõra saatkonna katusele ja paigaldame Subjekti mansetinööpidesse lutikad”.

Aga kas härra Solomoni šokeeris see? Ei. Ta vaid noogutas ja lausus „Väga hea, preili Fetterman”, nagu kõik paistaks äärmiselt normaalne. Aga ei olnud ju. Kuulge, Anna hiilgas 35

salaoperatsioonides, mu ema varjas mu eest miskit ja koolis oli terve tiib, kuhu isegi mina ei pääsenud. Siin polnud midagi normaalset.

Joe Solomon oli spioon olnud juba kaheksateist aastat, nii et loomulikult toetus ta rahulikult lauanurgale ja teatas: „Meie äris on kõige olulisem info, daamid. Küsimus pole operatsioonides kui sellistes. Küsimus on neist saadavas teabes. Ägedad tehnoloogiavidinad ise pole tähtsad. Tähtis on see, mida me tänu neile saavutame.” Härra Solomon lasi pilgul toas ringi käia. „Teisisõnu, ärge iial nähke vaeva lutikate paigutamisega elutuppa, kui teie sihtmärk ei vaevu rulood alla laskma.”

Haarasin paberi ja pliiatsi järele, kuid härra Solomon võttis Eva Alvarezi laualt vihiku ja toppis selle tema koolikotti. „Ei mingeid märkmeid, daamid.”

Ei mingeid märkmeid. Mis mõttes ei mingeid märkmeid.

Tõsiselt? (Hea, et Liz enam meiega polnud, sest tema pea plahvataks praegu kindlasti!)

Joe Solomon hakkas tahvlile joonistama tüüpilist staatilise seire skeemi. Anna pigistas oma pliiatsit nii kõvasti, et muskel tahtis rebeneda ja Joe-mul-on-silmad-kuklas-Solomon pidi veel kord kordama: „Ma ju ütlesin – ei mingeid märkmeid, preili Fetterman.” Anna lasi pliiatsil kukkuda, nagu tabanuks teda elektrilöök. (See pole muidugi võimatu, sest meil siin akadeemias leidub omajagu päris spetsiifilisi kirjutusvahendeid.) „See tund pole kohustuslik, daamid. Te ei pea siin olema.” Härra Solomon puuris pilgu taas meisse. Ta polnud üksnes seksikaim, vaid ka hirmuäratavaim õpetaja. „Kuus teie klassikaaslast valis juba võrdlemisi ohutu uuringu- ja laborisuuna. Kui te ei suuda ühte viiekümne minuti pik36

kust loengut meelde jätta, oleks teil ehk targem nendega ühineda.”

Ta keeras taas selja ja jätkas kirjutamist. „Teie mälu on teie esmane ja parim relv. Õppige seda kasutama, daamid.”

Istusin kaua ja mõtlesin ta sõnade üle järele. Muidugi oli tal õigus. Mälestused on ainus relv, mille saame kaasa võtta absoluutselt igale poole. Aga ta jutus peitus ka teine oluline tähelepanek: ärge tehke elu enda jaoks keerulisemaks. Mu mõtted liikusid eelmisel õhtul kuuldule. Ja ema pilgule sel pikal vaiksel tagasiteel. Ja viimaks... Joshile. Elu võiks olla palju lihtsam, kui mõne asja saaks mälestustest kustutada.

37

Pikoprint on Eesti esimene roheline raamatukirjastus, mis sündis 2014. aastal missioonitundest rikastada laste-ja noorteraamatute valikut, inspireerida lapsi lugema ja varakult iseseisvat lugemisharjumust kujundama.

Pikoprindi kõik väljaanded on valminud keskkonnasõbralikult. Hoolime järeltulevast põlvkonnast ning tahame, et meie jalajälg keskkonnale oleks võimalikult väike. Kõik meie raamatud trükitakse vaid FSC tunnusega paberile. FSC tunnus tähistab paberi tootmist metsamajandmise viisil, mis säilitab metsade elurikkuse, produktiivsuse ja looduslikud protsessid.

Leia meid Facebookis:

OSTA RAAMAT:

RAHVA RAAMAT

APOLLO