5 . P E AT Ü K K
Nädal hiljem jõudsin puuonni enne Aspenit. Üsna vaevaline oli kõik asjad sinna vaikselt üles vinnata, aga viimaks sain hakkama. Sättisin just taldrikuid paika, kui kuulsin kedagi üles ronimas. „Böö.” Aspen ehmus ja naeris. Süütasin küünla, mille spetsiaalselt meile soetasin. Suudlesime ja asusin talle viimase nädala sündmusi ette kandma. „Mul polnudki võimalust sulle ankeetide üle andmisest rääkida,” alustasin, ise üsna elevil. „Kuidas läks? Ema sõnul oli kõik puupüsti täis.” „See oli pöörane, Aspen. Sa oleksid pidanud nägema, mis neil seljas oli. Ja ma olen kindel, et sa juba tead, et see on vähem loterii, kui nad ise väidavad. Nii et mul oli algu49
sest peale õigus. Carolinas on minust oluliselt huvitavamaid inimesi, nii et see kõik on käkitegu.” „Ikkagi olen ma sulle tänulik. See tähendab mulle palju.” Ta pilk peatus minul justkui naelutatult. Ta polnud isegi onnis ringi vaadanud. Ta joovastus minust nagu tavaliselt. „Parim on muidugi see, et kuna mu ema ei teadnud, et olin sulle juba lubanud osaleda, üritas ta mind ära osta.” Ma ei suutnud naeratust tagasi hoida. Pered olid juba sel nädalal hakanud oma tütardele pidusid korraldama, olles veendunud, et nood pääsevad Valiku lõppvooru. Olin laulnud seitsmel vastuvõtul, kusjuures kahel neist ühel õhtul, et võimalikult palju palka saada. Ema pidas oma lubadusest kinni. Milline vabanemine oli omada oma raha. „Ära osta? Millega küll?” Ta nägu säras põnevusest. „Rahaga muidugi. Vaata, ma valmistasin sulle pidusöögi.” Sikutasin end temast lahti ja asusin taldrikute kallale. Olin meie perele liiga rikkaliku õhtusöögi valmistanud lihtsalt sellepärast, et osa sellest Aspenile säilitada. Lisaks küpsetasin päevade kaupa. Mayl ja minul oli niikuinii raskekujuline magusasõltuvus ja oi, kuidas ta rõõmustas, et otsustasin oma raha just suhkrule kulutada. „Mis see siis veel on?” „Toit. Ise tegin.” Uhkus pakitses minus. Viimaks ometi saab Aspen kõhu täis. Aga iga taldrikuga kippus tema naeratus aina enam hääbuma. „Aspen, kas midagi on viltu?” „See ei ole õige,” sõnas ta pead raputades ja pilku laualt keerates. „Mis mõttes?” „America, mina peaksin sinu eest hoolt kandma. Mul on 50
häbi siia tulla ja sinult seda kõike vastu võtta.” „Aga ma toon sulle ju kogu aeg süüa.” „Oma väikeseid ülejääke. Sa arvad, et ma ei taipa? Ma ei tunne end halvasti, kui võtan midagi, mida sina enam ei vaja. Aga et sa – mina peaksin ju...” „Aspen, sa annad mulle alatasa asju. Sa hoolitsed mu eest. Mul on kõik su pennid...” „Pennid? Et sa ka neid mulle meelde tuletad! Kas sa ei saa aru, kui väga ma seda vihkan? Et ma armastan sind laulmas kuulata, aga ei saa sulle selle eest tasuda.” „Sa ei tohiks mulle üldse maksta. See on kingitus. Kõik, mis on minu, on ka sinu.” Teadsin, et peame vaiksemalt olema. Aga mul oli ükskõik. „Ma ei ole mingi heategevusprojekt. Ma olen mees. Mina peaksin peret üleval pidama.” Aspen lasi pea käte vahele. Ta hingas kiiresti. Nagu alati, mõtles ta end läbi vaidluse. Aga seekord helkis tema silmis midagi teistsugust. Keskendumise asemel väljendas ta nägu millimeeter millimeetri haaval üha enam abitust. Mu viha lahtus. Tundsin hoopis süüd. Olin tahtnud teda hellitada, mitte alandada. „Ma armastan sind,” sosistasin. Ta raputas vaid pead. „Ma armastan sind ka, America.” Aga otsa ta mulle ei vaadanud. Võtsin tüki enda tehtud leiba ja asetasin selle ta peo peale. Ta oli liiga näljane, et mitte hambaid sisse lüüa. „Ma ei tahtnud sulle haiget teha. Ma arvasin, et see teeb su õnnelikuks.” „Ei, Mer, see on imeline. Uskumatu, et sa seda kõike minu heaks teed. Ainult et... sa ei kujuta ette, kui väga mind häirib, 51
et ma ei saa seda kõike sinu heaks teha. Sa väärid paremat.” Tänu taevale, ta sõi samal ajal. „Sa ei tohi minust enam nii mõelda. Kahekesi olles ei ole mina Viis ja sina Kuus. Oleme lihtsalt Aspen ja America. Ja ma ei taha maailmas midagi peale sinu.” „Aga ma ei suuda nii mõtlemist lõpetada.” Ta vaatas mulle otsa. „Mind on nii kasvatatud. Juba väikesest peale kuulsin ma, kuidas Kuued on sündinud teenima ja kuidas Kuued peavad hoidma varju. Mind on õpetatud olema nähtamatu.” Ta haaras mu käe justkui tangide vahele. „Kui me koos oleme, Mer, muutud ka sina nähtamatuks. Ma ei taha, et see juhtuks.” „Aspen, me oleme sellest rääkinud. Ma tean, et asjad muutuvad, aga ma olen valmis. Ma ei tea, kuidas seda sulle ainult selgeks teha.” Panin oma käe ta südame kohale. „Selsamal hetkel, kui sa oled valmis küsima, olen ma valmis ütlema jah.” Oli hirmuäratav end sedasi välja pakkuda, oma tundeid tema ette laotada. Aga kui ma pidin end haavatavaks muutma, et tema saaks olla tugev, kannatasin selle rõõmuga välja. Ta silmad otsisid minu omi. Kui ta püüdis leida kahtlusi, raiskas ta aega. Aspen oli üks asi, milles olin täiesti kindel. „Ei.” „Kuidas?” „Ei.” See kõlas kui kõrvakiil. „Aspen?” „Ma ei tea, kuidas sain iial arvata, et sellel kõigel on tulevikku.” Ta sõrmed jooksid taas läbi juuste, nagu püüaks ta oma peast välja rehitseda iga mõtte, mis seal minust iial maad võttis. „Aga sa just ütlesid, et armastad mind.” 52
„Armastangi, Mer. Selles asi ongi. Ma ei saa sind endasuguseks muuta. Ma ei suuda taluda mõtet näljasest, külmetavast ja hirmunud sinust. Ma ei saa teha sinust Kuute.” Tundsin pisaraid kerkimas. Ta ei mõelnud seda ometi tõsiselt. Ta ei saanud nii mõelda. Aga enne, kui sain temalt paluda need sõnad tagasi võtta, hakkas ta juba onnist välja ronima. „Kuhu... kuhu sa küll lähed?” „Ära. Koju. Anna andeks, et ma sinuga nii tegin, America. Aga nüüd on see läbi.” „Mismoodi?” „See on läbi. Ma ei tule enam siia. Vähemalt mitte niimoodi.” Nutt. „Aspen, palun. Räägime sellest. Sa oled lihtsalt ärritunud.” „Ma olen rohkem ärritunud, kui sa aimatagi oskad. Aga mitte sinu peale. Ma lihtsalt ei saa seda teha, Mer. Ma ei saa.” „Aspen, palun...” Ta tõmbas mu enda kaissu ja suudles mind nagu ei iial enne. Veel viimast korda. Ja siis kadus ta öhe. Ja kuna see riik on selline nagu ta on, ja täis selliseid reegleid, mis sundisid meid end peitma, ei saanud ma talle midagi järele hüüda. Ma ei saanud talle enam öelda, et armastan teda väga. Päevad möödusid ja mu pere haistis, et miski on viltu. Küllap nad eeldasid mõttes, et olen lihtsalt Valiku pärast närvis. Oleksin tuhat korda nutta tahtnud, aga hoidsin pisaraid tagasi. Üritasin kuidagi reedeni hakkama saada, lootes, et kõik normaliseerub, kui „Reporter” kord edasipääsenute nimed teatab. 53
Kujutasin seda elavalt ette. Kuidas nad hüüavad välja Celia või Kamberi nime ja ema on pettunud, aga mitte nii pettunud nagu siis, kui tegu oleks olnud mõne võhivõõraga. Isa ja May saaksid neile kaasa elada – meie pered olid ju lähedased. Teadsin, et Aspen mõtleb minu peale nagu mina tema peale. Võisin kihla vedada, et veel enne saate lõppu on ta kohal, palub minult andeks ning isalt mu kätt. See oleks pisut ennatlik, sest edasi pääsenud tüdrukutele polnud kõrge koht ju kohe tagatud, ent üldiselt joovastuselt tasus ikka kasu lõigata. Kõik sujuks. Mu peas toimis kõik suurepäraselt. Mu peas olid kõik väga õnnelikud... „Reporterini” jäi veel kümme minutit, ent meie ootasime juba kannatamatult oma kohtadel. Vaevalt et olime ainsad, kes ei raatsinud sellest etendusest ilma jääda. „Ma mäletan, kui kuninganna Amberly välja valiti. Teadsin kohe, et ta jõuab kaugele.” Ema tegi popkorni, nagu asutaksime end filmi vaatama. „Kas sa osalesid ka loteriil, ema?” päris Gerad. „Ei, kullake, ma olin lubatud vanusest kaks aastat noorem. Aga õnneks leidsin ma selle asemel sinu isa.” Naeratades pilgutas ta silma. Vau. Pidi ta alles heas tujus olema. Ma ei suutnud meenutada, millal ta viimati isa vastu nii õrnu tundeid näitas. „Kuninganna Amberly on parim kuninganna üldse. Ta on nii ilus ja tark. Iga kord, kui ma teda telekas näen, tahan ma olla täpselt nagu tema,” õhkas May. „Ta on hea kuninganna,” nõustusin vaikselt. Viimaks tiksus kell kaheksa, ekraanile tõusis meie vapp ja kõlama hakkas hümn. Kas ma tõesti värisesin? Oleks see kõik juba möödas. 54
Esmalt andis kuningas lühikese ülevaate sõjast. Teisedki teadaanded olid napid. Teisel pool ekraani olijad tundusid samuti heas tujus olevat. Küllap haaras neidki põnevus. Viimaks oli riigisündmuste nõuniku kord. Ta juhatas sisse Gavrili, kes suundus pikema jututa kuningapere poole. „Tere õhtust, Tema Majesteet kuningas Clarkson,” tervitas ta. „Gavril, alati rõõm näha.” Kuningas oli peaaegu et üleannetus tujus. „Ootate põnevusega teadaannet?” „Oh jaa. Viibisin eile kohal, kui mõned nimed välja tõmmati. Kõik väga armsad tüdrukud.” „Nii et te juba teate, kellega tegu?” päris Gavril. „Ainult mõnda, ainult mõnda.” „Juhtus ta seda infot ka teiega jagama, kõrgeausus,” pöördus Gavril Maxoni poole. „Oh ei. Mina näen neid alles siis, kui kõik teisedki,” vastas Maxon. Ta närveeris, ent püüdis seda kõigest väest varjata. Mu peopesad higistasid. „Teie kõrgus,” pöördus Gavril nüüd kuninganna poole. „On teil ehk Väljavalitutele mõned õpetussõnad?” Kuninganna naeratas oma säravat naeratust. Ma ei teadnud, millised olid tema konkurendid, ent ma ei suutnud ette kujutada kedagi temast graatsilisemat ja kenamat. „Nautige oma viimast õhtut tavaliste tüdrukutena. Homme muutub teie elu kardinaalselt. Ja veel üks vana, aga õige tõde – jääge iseendaks.” „Targad sõnad, mu kuninganna, targad sõnad. Täpselt õiged saatma hetke, mil avaldame kolmekümne viie edasi pääsenud tütarlapse nimed. Daamid ja härrad, palun tervitage koos minuga järgmisi Illéa tütreid.” 55
Ekraanile ilmus taas riigivapp. Ülemises paremas nurgas ilutses ruuduke Maxoni näoga, et kõik saaksid näha tema reaktsiooni, kui väljavalitute nimed ja fotod jooksma hakkavad. Nagu me kõik, tegi temagi ju juba jooksvalt otsuseid. Gavril hoidis käes paberipatakat nende tüdrukute nimedega, kelle elu nüüd kuninganna sõnul enam iial endine ei ole. „Preili Elenya Stoles Hansportist, Kolm.” Ekraanile ilmus foto pisikesest portselaninäoga tüdrukust. Ta nägi välja tõeline daam. Maxon õitses. „Preili Tuesday Keeper Waverlyst, Neli.” Pildil oli tedretähnidega tütarlaps. Ta paistis vanem, täiskasvanulikum. Maxon sosistas midagi kuningale. „Preili Fiona Castley Palomast, Kolm.” Heitlike silmadega brünett. Võib-olla minu vanune, aga palju... kogenum. Pöördusin May ja ema poole. „Kas ta ei tundu teile kuidagi...” „Preili America Singer Carolinast, Viis.” Pöörasin pead ja seal see oli. Pilt minust, tehtud hetk pärast seda, kui sain teada, et Aspen korjab minuga abiellumiseks raha. Minust kiirgas õnne, lootust, ilu. Paistsin armunud. Ja keegi idioot arvas kuskil, et prints Maxonisse. Ema karjus mu kõrva ääres ja May kargas püsti nii, et popkorni lendas kõikjale. Geradki hakkas suurest elevusest tantsima. Isa... raske öelda, aga mulle tundus, et temagi naeratas oma raamatu taga. Maxoni näoilmet ei pannud ma tähele. Telefon helises. See ei lakanud päevadeks.
56
6 . P E AT Ü K K
Järgmine nädal pakatas ametimeestest, kes kulutasid meie uksi, et mind Valikuks ette valmistada. Üks ülbe proua arvas ilmselgelt, et valetasin pooled asjad oma ankeedis kokku. Üks päris paleevalvur tuli meie kohalike turvaülematega asja arutama ning tegi ka majale tiiru peale. Selgus, et ma ei pidanud isegi paleesse kolimist ära ootama, et mässajate sihtmärgiks sattuda. Vaimustav. Saime kaks telefonikõnet naiselt nimega Silvia, kes kõlas ühtaegu nii krapsakalt kui ka asjalikult. Tema uuris, kas kõik on kontrolli all. Mu lemmikkülaline oli aga kõhn kitsehabemega mees, kes käis mind mu uute rõivaste jaoks üle mõõtmas. Ma polnud kindel, kuidas suhtuda kõigisse neisse kleitidesse, mis pidid saama sama ametlikud nagu kuningannal, aga üldiselt olin värskendavaks väljakutseks valmis. 57
Viimane külaline saabus kolmapäeval, kaks päeva enne lahkumist. Ta oli eriti kõhn, üle pea silutud rasvaste mustade juustega ja higistas lakkamatult. Veel enne sisenemist päris ta, kas majas juhtub leiduma mõni privaatne koht, kus saaksime vestelda. Midagi kahtlast hõljus õhus. „Võime ju istuda köögis, kui see sobib,” pakkus ema. Mees tupsutas taskurätikuga otsaesist ja kiikas May poole. „Tegelikult pole vahet, kõik kohad sobivad. Aga paluksin, et teie noorem tütar seni toast lahkuks.” Mida võis tal küll olla öelda, mida May poleks tohtinud kuulda? „Emme,” vaatas too küsivalt ema otsa, ise kurb, et lõbust ilma jääb. „May, kullake, mine ja viimistle oma maali. See on sel nädalal niikuinii kuidagi unarusse jäänud.” „Aga...” „Oota, ma saadan su välja,” pakkusin end kaasa, vaadates õe silmi kerkivaid pisaraid. Esikust läbi ja teiste kuuldekaugusest väljas, haarasin ta kallistuseks kaenlasse. „Ära muretse. Ma räägin sulle kõik üksikasjalikult õhtul edasi. Ausõna.” Ta ei reetnud meie plaani ega hakanud suurest rõõmust kohe hüppama ja kisama. Ta vaid noogutas tusaselt ja suundus oma väikesesse orva isa stuudio nurgas. Ema keetis Kõrendile teed. Istusime laua taha jutlema. Juba oli ta minu nime kandva kausta kõrvale kuhjanud hunniku pabereid ja pliiatsi. Ta lappas need korra läbi ja alustas. „Palun kogu selle salatsemise pärast vabandust, ent ma pean rääkima asjust, mis pole nii noorte kõrvade jaoks veel mõeldud.” 58
Vahetasime emaga kiire pilgu. „Preili Singer. See kõlab ehk veidi järsult, ent eelmisest reedest alates peetakse teid Illéa omandiks. Nüüdsest peate te oma keha eest eriti hästi hoolt kandma. Mul on siin mitmeid dokumente, millele peate jooksvalt alla kirjutama. Kui te nendes sätestatud tingimusi ei täida, eemaldatakse teid Valikust kohe. On selge?” „Jah,” vastasin ettevaatlikult. „Väga hea. Alustame lihtsamast. Siin on vitamiinid. Kuna te olete Viis, võime eeldada, et te ei ole seni saanud piisavas koguses kõiki vajalikke toitaineid. Nüüd võtate ühe tableti iga päev. Praegu peate seda ise meeles pidama, aga palees on teil selleks abilised.” Ta saatis teisele poole lauda suure pudeli koos dokumendiga, mis tõendas, et olen selle kätte saanud. Pidin naeru tagasi hoidma. Kes küll vajaks tablettide võtmisel abi. „Ja siin on tõend teie arstilt. Muretsemiseks pole põhjust. Te olete täiesti terve, ehkki ta mainis, et teil on vahel probleeme uinumisega.” „Hm. Vist erutusest, mis ei lase hästi magada.” See vastas peaaegu tõele. Mu päevi täitsid ettevalmistused paleesse kolimiseks, aga öösel, kui keeristorm lakkas, mõtlesin ma Aspenile. Siis ei suutnud ma teda oma mõtteist eemal hoida ja tundus, et ka tema pole valmis sealt lahkuma. „Ah nii. Ma võin teile unerohtu anda, kui soovite. Me sooviksime teid näha väljapuhanuna.” „Ei, ma ei...” „Jah,” segas ema vahele. „Kullake, sa näed kurnatud välja. Palun aidake meid selle une osas.” 59
„Jah, proua.” Kõrend tegi vastava märkme oma paberitesse. „Läheme edasi. Ma tean, et see on väga isiklik küsimus, aga ma pean seda tõesti kõigi osalejatega arutama, nii et ärge häbenege.” Ta tegi pika pausi. „Mul on nimelt vaja kinnitust, et te olete neitsi.” Ema silmad hüppasid peast peaaegu välja. Ah sellepärast pidigi May lahkuma. „Nalja teete?” Uskumatu, et keegi pidi spetsiaalselt sellepärast kohale tulema. Saatnud siis vähemalt naisterahvas. „Paraku mitte. Kui te ei ole, peame kohe teadma.” Vastik-vastik! Ja ema ka veel kõrval istumas. „Ma tunnen seadusi, härra. Ma ei ole rumal. Muidugi olen ma neitsi.” „Mõelge korraks. Kui selgub, et olete valetanud...” „Taevas halasta, Americal pole kunagi isegi poiss-sõpra olnud,” sekkus ema. „Just nii!” haarasin päästvast õlekõrrest lootuses see vestlus lõpetada. „Väga hea. Sel juhul palun andke allkiri, et kinnitate seda ka kirjalikult.” Pööritasin silmi, aga kuulasin käsku. Tundsin heameelt, et Illéa asemel polnud tühermaad nagu peaaegu oleks juhtunud, aga kõik need käsud ja keelud kippusid mind juba lämmatama – olin nagu nähtamatute kettide külge aheldatud. Seadused selle kohta, keda sa armastada võid, ja dokumendid süütuse vankumatusest – see ajas närvi. „Käime nüüd läbi kõik reeglid. Need on väga lihtsad ja selged, nii et nendest kinni pidamine ei tohiks osutuda kuigi keeruliseks. Kui on küsimusi, küsi kohe.” Ta vaatas oma paberikuhja tagant mulle silma. „Mhmh,” mõmisesin vastu. 60
„Sa ei tohi paleest lahkuda. Selleks võib loa anda ainult prints ise. Isegi kuningas ja kuninganna ei saa sind sundida. Nad võivad printsile öelda, et sa ei sobi neile, aga otsuse selle üle saab teha ainult prints. Valikul pole mingit ajapiiri. See võib saada läbi päevadega, aga kesta ka aastaid,” jätkas ta. „Aastaid?” pärisin paanikas. Mõte nii pikast kodust eemal viibimisest tegi mind pehmelt öeldes rahutuks. „Muretsemiseks pole põhjust. Vaevalt, et prints laseb sel nii kaua kesta. See on hetk, kus ta saab näidata oma otsustusvõimet. Veniv Valik ei jäta ka temast head muljet. Aga kui ta peaks siiski aega vajama, peate olema tema käsutuses.” Hirm pidi mu näost peegelduma, sest ema võttis mu käe ja patsutas seda õrnalt. Kõrend ei teinud laua taga teist nägugi. „Teie ei lepi printsiga midagi eraviisilist kokku. Kui ta soovib teiega silmast silma kohtuda, võtab ta ise ühendust. Kui tegu on suurema kogunemisega, on olukord teine. Ent temale ilma kutseta läheneda ei tohi. Ehkki keegi ei eelda, et te saate ülejäänud kandidaatidega suurepäraselt läbi, ei tohi te nendega kakelda ega neid saboteerida. Kui teid leitakse kedagi ründamas, olgu füüsiliselt või vaimselt, või kelleltki varastamas või tegemas ükskõik mida, mis võiks suhet printsiga rikkuda, on printsi otsustada, kuidas ta teiega edasi käitub. Teie ainus romantiline suhe võib olla prints Maxoniga. Kui leitakse näiteks armastuskirju kellelegi kodukandist või kui selgub, et teil on suhe kellegagi paleest, võetakse seda riigireetmisena, mille karistuseks on surm.” Ema pööritas selle reegli peale silmi, ent minu jaoks oli see neist ainus, mis tõesti muretsema pani. 61
„Kui teid leitakse rikkumas mõnda Illéa seadust, karistatakse teid vastavalt. Väljavalitu staatus ei tõsta teid seadusest kuidagi kõrgemale. Te ei tohi kanda riideid või süüa toitu, mis on pärit mujalt kui paleest. Küsimus on turvalisuses ja seda jälgitakse kiivalt. Reedeti on teil võimalus jälgida „Reporterit”. Aeg-ajalt, aga alati etteteatamisega on palees ka võttegrupid ja ajakirjanikud, et kajastada teie elu printsiga. Te olete nendega lahkelt koostööaldis. Iga palees veedetud nädala eest saab teie pere kompensatsiooni. Esimese tšeki saate minult enne, kui ma lahkun. Ja kui te ei peaks võitma, on teie käsutuses abiline, kes aitab teil pärast paleeelu tavalisse rütmi naasta. Praegu aitab ta teil teha viimaseid ettevalmistusi paleesse saabumiseks, pärast otsida uusi eluruume ja tööd. Kui jõuate kümne parema sekka, loetakse teid Eliidi hulka. Alles siis nõutakse teilt enese kurssi viimist kõige sellega, mis seostub printsessi staatusega. Enne seda pole teil lubatud taoliste küsimustega tegeleda. Praegusest hetkest alates on teie staatuseks Kolm.” „Kolm?!” karjatasime emaga ühest suust. „Jah. Pärast Valikut on neidudel keeruline oma vana eluga harjuda. Kahed ja Kolmed saavad sellega enamasti hakkama, Neljad ja madalamate kastide esindajad mitte. Sellepärast oletegi te nüüd Kolm, ehkki teie ülejäänud pere jääb Viiteks. Kui võidate, saavad teist kõigist aga Ühed nagu kuningaperele kohane.” „Ühed,” sosistas ema kui nõiutult. „Ja peaks see juhtuma, abiellute te prints Maxoniga, saate Illéa kroonprintsessi tiitli ning kõik sellega kaasnevad 62
õigused ja kohustused. On see selge?” „Jah.” See osa, ükskõik kui uskumatu, tundus kuidagi talutav. „Väga hea. Palun kirjutage nüüd siia paberile alla, mis ütleb, et teid on kõigi reeglitega kenasti kurssi viidud. Ja proua Singer, teilt palun ma allkirja, et olete esimese tšeki kätte saanud.” Ma ei näinud sinna kirjutatud rahanumbrit, aga ema silmi tõusid pisarad. Lahkumine tegi mind kurvaks, ent polnud kahtlustki, et isegi kui peaksin juba järgmisel päeval naasma, aitab see tšekk mu perel aasta aega üsna mugavalt läbi saada. Ja tagasi tulles tahavad niikuinii kõik mind laulmas kuulda, nii et tööd peaks jätkuma. Aga kas Kolmedel lubatakse laulda? Kui peaksin valima ühe Kolmedele mõeldud karjääriradadest, hakkaksin vist õpetajaks. Vähemalt saaksin ma nii aidata teistel muusikat õppida. Kõrend kogus oma asjad kokku ja valmistus lahkuma, tänades meid viisakalt nii kulutatud aja kui ka tee eest. Enne paleesse kolimist ootas mind ees veel ainult üks ametnik – minu abi, kes aitab mul kodust lennukile jõuda. Ja siis... siis olengi ma üksi. Külaline palus end ukseni saata. Et ema asjatas juba õhtusöögi kallal, pidin selle lühikese teekonna vastumeelselt enda peale võtma. „Veel üks asi,” sõnas Kõrend kätt lingile asetades. „See pole päris reegel, aga sellest oleks mõistlik kinni pidada. Kui sul palutakse midagi prints Maxoniga koos teha, ei tõrgu sa vastu. Ükskõik, mis see ka poleks. Õhtusöök, kohting, suudlused, rohkem kui suudlused ehk nagu ma ütlesin, ükskõik mis. Ära anna talle korvi.” 63
„Kuidas palun?” Kas seesama mees, kes äsja minu süütuse kohta just allkirja palus, soovitas mul nüüd minna lõpuni, kui prints seda vaid sõrmenipsuga soovima peaks? „Ma tean, et see kõlab... sündsusetult. Aga printsi soovide eiramine ei lõpe hästi. Ilusat õhtut, preili Singer.” Tundsin tülgastust ja pahameelt. Seadus, Illéa seadus, käskis abieluni oodata. See aitas hoida eemal haigusi ja kastidel püsima jääda. Sohilapsed visati tänavale, kust neist said Kaheksad, ning intiimsuhte niisama ilmsikstulek tähendas vangistust. Isegi ähmased kahtlused võisid paariks päeva kongi viia. Tõsi, see ei lubanud mul olla lähedastes suhetes selle ühe inimesega, kellega ma tõesti oleksin soovinud, ning see ajas mind vihale. Aga nüüd, kus meil Aspeniga kõik läbi sai, tundsin isegi heameelt, et olin end hoidnud. Olin püha viha täis. Kas ma polnud just andnud allkirja, et kohustun täitma kõiki Illéa seadusi. Ma ei olnud seadustest kõrgemal, olid nad ise teatanud. Prints ilmselgelt oli. Tundsin end räpasena, madalamana kui Kaheksa. „America, kullake, sinu juurde,” hüüdis ema. Kuulsin isegi uksekella, aga ei kiirustanud vastama. Mul oli kõigist autogrammi soovijatest kapitaalselt kõrini. Jalutasin vastumeelselt ukseni. Seal, metsalilled kaenlas, seisis Aspen. „Tere, America.” Ta hääl kõlas rangelt, peaaegu ametlikult. „Tere, Aspen.” Minu oma oli nõrk. „Need on Kamberilt ja Celialt. Nad soovivad sulle edu.” Ta astus mu juurde ja ulatas buketi oma õdedelt. Mitte temalt endalt. „See on küll kole armas!” hõiskas ema. Olin peaaegu unustanud, et tema ka toas viibis. 64
„Aspen, mul on hea meel, et sa siin oled,” sõnasin nii ükskõikselt, kui suutsin. „Olen suutnud pakkimisega lootusetu segaduse korraldada. Saad sa mulle korraks appi tulla?” Ema juuresolekul ei saanud ta eitavalt vastata. Üldiselt ei tohtinud Kuued tööst keelduda. Isegi Viitel oli see keeruline. Ta hingas korraks raskelt ja noogutas. Aspen järgnes mulle piki koridori. Kui palju kordi olin ma soovinud, et ta teeks just seda – astuks meie juurde sisse ja saaks vabalt minu tuppa tulla. Aga kindlasti mitte sellistel asjaoludel. Lükkasin ukse lahti ja ta hakkas naerma. „Kas sa lasid koeral oma kotte pakkida?” „Ole vait! Ma ei suutnud leida midagi, mida otsisin.” Paraku pidin isegi naeratama. Ta asus asjade kallale, sättis neid hunnikutesse ja voltis särke kokku. Aitasin loomulikult. „Kas sa ei võta neist midagi kaasa?” päris ta. „Ei. Homsest kuni lõpuni riietavad mind nemad.” „Oo, vau.” „Kas su õed pettusid väga?” „Tegelikult mitte.” Ta raputas uskmatult pead. „Niipea, kui sinu nägu ekraanile ilmus, lendas majal katus pealt. Nad on sinu järele hullud. Eriti mu ema.” „Ma armastan su ema. Ta on minuga alati väga kena.” Maad võttis vaikus, mu tuba hakkas vaikselt taas enda nägu minema. „Su pilt...” tegi Aspen viimaks taas suu lahti, „oli lausa imekaunis.” See tegi haiget. „Sinu pärast,” sosistasin. „Kuidas?” 65
„Lihtsalt... Ma arvasin siis, et teed mulle varsti ettepaneku.” Mu hääl ei kandnud enam. Aspen vaikis sobivaid sõnu otsides. „Mõtlesin selle peale. Aga enam pole vahet.” „On küll. Miks sa ei küsinud?” Ta hõõrus kaela, püüdis otsustada. „Ma ootasin.” „Mida küll?” „Värbamist.” See kõlas loogiliselt. Kas värbamisnimekirja sattumine oli hea või halb – keeruline öelda. Illéas loeti sõjaküpseks kõiki üheksateistkümneaastasi noormehi. Uusi sõdureid võeti juhuvaliku alusel väkke kaks korda aastas, et kindlustada kõigi äsja täisikka jõudnute osalemine vähemalt kuue kuu jooksul pärast sünnipäeva. Valitud teenisid neli aastat, kuni said kahekümnekolmeseks. Aspenit ootas see kõik ees. Muidugi olime me seda arutanud, aga mitte päriselt. Küllap lootsime mõlemad, et kui meie värbamist ignoreerime, ignoreerib see meid vastu. Oli suur õnnistus, et sõjaväes sai sinust automaatselt Kaks. Valitsus tagas väljaõppe ja võttis igaveseks palgale. Vastutasuks ei teadnud keegi aga iial, kuhu ta saadetakse. Oma provintsi jääda ei saanud, sest eeldati, et tuttavate suhtes ei suudeta piisavat karmust üles näidata. Nii võiski sihiks olla kas palee või mõne teise provintsi politseijõud. Või armee ja sõda. Vähesed rindele sattunud jõudsid koju tagasi. Kui mees polnud juba enne värbamist abielus, ei hakanud ta sellega ka vahetult enne kiirustama. Parimal juhul pidi ta naisest neli aastat eemal olema. Halvemal juhul sai naisest noor lesk. 66
„Ma lihtsalt... ei tahtnud, et sinuga nii läheks,” sosistas ta. „Arusaadav.” Ta tõusis püsti ja püüdis teemat vahetada. „Nii, mida sa siis paleesse kaasa võtad?” „Vahetusriided hetkeks, kui nad mu viimaks minema kupatavad. Mõned pildid ja raamatud. Mulle öeldi, et muusikariistu pole vaja, need on seal olemas. Nii et see väike kott ongi kõik.” Mu tuba oli korras ja pisike seljakott tundus miskipärast hiiglaslik. Tema toodud lilled nägid laual kogu mu vana kraami vahel nii kirkad välja. Või tunduski kõik nüüd kuidagi luitunud... nüüd, kui kõik oli läbi. „Seda pole just palju,” nentis ta. „Mul pole iial õnneks palju vaja läinud. Ma arvasin, et sa tead seda.” Ta sulges silmad. „Lõpeta, America. Ma tegin õigesti.” „Õigesti? Aspen, sa panid mind uskuma, et meil on tulevikku. Sa panid mind end armastama. Ja siis veensid sa mind sellel pagana konkursil osalema. Kas sa ka tead, et sisuliselt saadavad nad mu sinna põhjusel, et oleksin üks Maxoni mängukannidest?” Ta oli rabatud. „Mis asja?” „Ma ei tohi talle ei öelda. Ükskõik milles.” Aspen paistis šokis, vihane. Ta käed tõmbusid rusikasse. „Isegi... isegi, kui ta ei taha sinuga abielluda, siis... ta võib...?” „Jah.” „Anna andeks. Ma ei teadnud seda.” Ta tõmbas paar korda sügavalt hinge. „Aga kui ta valib sinu, on see hea. Sa väärid võimalust olla õnnelik.” 67
Nüüd aitas. Andsin talle vastu vahtimist. „Idioot!” sosistasin-karjusin ta peale. „Ma vihkan teda! Ma armastan sind! Ma tahan sind. Ainus, mida ma iial tahtsin, olid sina!” Tal olid pisarad silmad, aga ma ei hoolinud. Ta oli mulle piisavalt haiget teinud. Nüüd oli tema kord. „Ma peaksin minema,” sõnas ta ukse poole astudes. „Oota. Ma pole sulle veel maksnud.” „America, sa ei pea mulle midagi maksma,” teatas ta ukse poole nihkudes. „Aspen Leger, ära mõtlegi liigutada!” Mu hääl oli karm, sundides ta paigale. „Olgu. See on hea praktika ajaks, mil sa oled Üks.” Poleks ma talle otsa vaadanud, võinuksin seda pidada naljaks, mitte solvanguks. Raputasin lihtsalt pead ja läksin oma laua juurde. Võtsin kogu enda teenitud raha ja surusin selle talle pihku. „America, ma ei võta seda vastu.” „Tühjagi. Minul pole seda vaja, sinul aga küll. Kui sa mind iial armastanud oled, siis sa võtad. Kas su uhkus pole meile juba piisavalt kurja teinud?” Nägin, kuidas osa temast murdus. Ta andis alla. „Olgu.” „Ja need ka.” Kaevusin oma voodi taha, tõmbasin välja purgi pennidega ja kallasin need ta käe peale. Üks mässuline münt jäi vaid põhja külge kinni. „Need olid alati sinule mõeldud. Kasuta neid siis hästi.” Nüüd polnud mul enam midagi, mis oleks talle kuulunud. Ja kui ta on need pennid ära kulutanud, pole temalgi enam midagi, mis oleks kuulunud mulle. Tundsin valu kerkimas. Hingasin sügavalt sisse, et mitte nutma puhkeda. 68
„Anna andeks, Mer. Soovin sulle edu.” Ta toppis raha ja pennid oma taskutesse ning tormas välja. Ma ei arvanud, et nutt tuleb selline. Ootasin suuri vappuvaid nuukseid, mitte väikeseid, aeglaseid pisaraid. Hakkasin purki riiulile panema, kui märkasin taas seda viimast penni. Pistsin sõrme purki ja kangutasin selle lahti. Kõlas kerge kolin. See oli nii õõnes ja kaikus mu rinnas vastu. Teadsin liigagi hästi, et ma polnud veel Aspenist vaba. Võibolla polnud selleks lootustki. Surusin purgi kotti ja tõmbasin luku kinni. May hiilis mu tuppa ja ma neelasin alla ühe lolli unerohu. Uinusin, õde kaisus, viimaks ometi tundetu.
69
7. P E A T Ü K K
Järgmisel hommikul tõmbasin selga Väljavalitute vormirõivad ehk mustad püksid ja valge pluusi ning kinnitasin juustesse meie maakonna lille – liilia. Kingad võisin ise valida. Otsustasin kantud punaste sandaalide kasuks. Arvasin, et peaksin juba eos rõhutama, et minus ikka pole piisavalt printsessimaterjali. Õige pea pidime linnaväljakule suunduma. Kõigile Väljavalitutele korraldati nende linnas ärasaatmispidu. Ma tõesti ei oodanud enda oma. Kõik jõllitavad ja mina lihtsalt seisan. Kõik see tundus naeruväärne juba siis, kui selgus, et pean kogu teekonna sinna ehk vaid kaks lühikest miili turvakaalutlustel autos läbima. Juba päev algas ebamugavalt. Kenna tuli koos Jamesiga mind teele saatma. See oli temast kena, arvestades, et ta ootas 70
last ja oli väga väsinud. Kota astus samuti läbi, ehkki tema sealviibimine pigem lisas kui vähendas pingeid. Teekonnal majast autoni aeglustas ta sammu, et kõik kohale tormanud fotograafid saaksid temast ikka pilti teha. Isa raputas vaikselt pead. May oli ainus lohutus. Ta hoidis mu kätt ja püüdis minusse natukenegi entusiasmi süstida. Väljakule astudes klammerdusime ikka veel üksteise külge. Tundus, et kõik Carolina inimesed olid tulnud mu lahkumist vaatama. Või uurima, millest kogu see kära. Kõrgel poodiumil seistes paistsid erinevad kastid hästi silma. Margareta Stines oli Kolm. Tema ja ta vanemate silmist lendas minu poole välgunooli. Tenile Digger oli Seitse ja tema saatis mu suunas õhusuudlusi. Ülemised kastid vaatasid mind pilguga, nagu oleksin röövinud midagi, mis õiguslikult neile kuulus. Neljad elasid kaasa – nemad võtsid mind kui tavalist tüdrukut, keda oli õnne kombel edutatud. Hakkasin taipama, mida nende jaoks sümboliseerisin. Püüdsin just neile keskenduda. Tahtsin kõigega edukalt hakkama saada. Olla parim nende nimel, esindada meid kõiki hästi. See andis mulle mingigi sihi. America Singer – alamkastide laulik. Linnapea kõne võttis tuure üles. „Ja Carolina elab kaasa Magda ja Shalom Singeri kaunile tütrele, värskele leedi America Singerile!” Rahvas plaksutas ja hõiskas. Mõned viskasid poodiumile lilli. Lasin end hetkest kaasa kanda, lahkelt naeratades ja lehvitades, ent süvenesin siis taas nägudesse. Seekord natuke teisel põhjusel. 71
Tahtsin veel korrakski tema nägu näha. Ma ei teadnud, kas ta tuleb. Eile ütles ta mulle, et olen ilus, aga oli ise veel kaugem ja vaiksem kui puuonnis. See oli lõpp ja ma teadsin seda. Aga pole ju võimalik kedagi kaks aastat armastada ja siis hetkega lõpetada. Pidin silmad mitu korda üle massi laskma, enne kui teda silmasin. Selsamal hetkel soovisin, et poleks seda teinud. Aspen naeratas, käsi muretult ümber Brenna Butleri piha. Võib-olla ikkagi saab armastamist lõpetada. Brenna oli Kuus ja umbes sama vana kui mina. Üsna kena vist, aga üldse mitte minu moodi. Küllap saab tema nüüd pulmad ja elu, mille nimel meie säästnud olime. Ja ilmselgelt ei seganud teda nüüd enam ka värbamine. Brenna naeratas Aspenile ja jalutas tagasi oma pere juurde. Oli Brenna talle alati meeldinud? Kohtus ta temaga iga päev, samas kui mina toitsin ja külvasin ta suudlustega üle kord nädalas? Äkki ei varastanudki me oma väikeseid hetki pikkade ja tüütute inventuuride, vaid millegi muu vahelt, hakkasin mõtlema. Viha ei lubanud mul nutta. Takkapihta jagus mulle küllalt imetlejaid. Naasin kõigi teiste nägude juurde, laskmata Aspenil isegi aimata, et olin teda silmanud. Manasin ette kõige avalama naeratuse ja asusin taas lehvitama. Ma ei saanud anda talle võimalust veel kord mu südant murda. Tema tõttu seisin ma siin. Nüüd tuli sellest halvast parim välja võluda. „Daamid ja härrad, aidake mul teele saata America Singer, meie lemmik Illéa tütar,” kuulutas linnapea. Bänd alustas hümniga. Veel hõiskeid, veel lilli. Järsku seisis linnapea mu kõrval. 72
„Sooviksid sa midagi öelda, kullake?” Keelduda tundus ebaviisakas, kuid tegin seda siiski. „Aitäh, kuid ma olen nii liigutatud, et sellest ei tuleks midagi head välja.” Ta võttis mu käed oma pihkude vahele. „Muidugi, kulla tüdruk. Ära muretse, ma hoolitsen kõige eest. Ja palees koolitatakse sind sellisteks puhkudeks. Seda läheb vaja.” Nutikalt hakkaski ta rahvale mu parimaid omadusi kiitma, mainides muuhulgas, et olen ühe Viie kohta ebatavaliselt intelligentne ja kaunis. Aeg-ajalt võivad kõrgemate kastide esindajad ka tahtmatult üsna üleolevad olla. Rahva peale vaadates silmasin veel kord Aspenit. Nüüd paistis ta murtud. See nägu oli hoopis teistsugune kui hetk tagasi Brenna seltsis. Järjekordne mäng? Keerasin pilgu kõrvale. Linnapea lõpetas ja kõik kisasid, nagu oleks tegu olnud kõige inspireerivama kõnega läbi aegade. Oligi aeg hüvasti jätta. Mitsy, mu abi, soovitas seda vaikselt ja kiiresti teha, nii et ta saaks mind võimalikult ruttu autoni juhatada ja lennujaama visata. Kota kallistas mind ja ütles, et tunneb mu üle uhkust. Ning palus samal ajal tema maalidest prints Maxonile kindlasti rääkida. Keerutasin end sellest embusest välja nii kiiresti kui suutsin. Kenna nuttis. „Ma näen sind niigi nii harva. Mis ma siis pihta hakkan, kui sa seal kaugel oled?” nuuksus ta. „Ära muretse, küll ma peagi tagasi olen.” „Jah, muidugi. Sa oled Illéa kõige ilusam tüdruk. Ta armastab sind.” 73
Miks oli kõigi meelest asi üldse ilus? Või äkki oligi. Äkki prints ei vajanudki naist, kellega rääkida. Piisas vaatamisest. Külmavärinad tulid peale, kui sellise tuleviku silme ette manasin. Õnneks leidus valitute seas minust palju ilusamaid tüdrukuid. Kennat oli üsna keeruline üle suure titekõhu kallistada, aga saime hakkama. James, keda ma tegelikult nii hästi ei tundnudki, kinkis mulle samuti ühe kallistuse. Järgmiseks oli kord Geradi käes. „Ole siis hea poiss, eks. Mängi klaverit. Võin kihla vedada, et see tuleb sul suurepäraselt välja. Ja ma tahan seda koju tagasi jõudes kuulda.” Gerad vaid noogutas, ise nii kurb. Ja siis põimis ta oma väikesed käed mu kaela ümber kokku. „Ma armastan sind, America.” „Mina sind ka. Ära kurvasta. Ma olen peagi kodus.” Ta noogutas taas, aga surus käed trotslikult rinnale. Ma ei osanud aimatagi, et ta mu lahkumist sedasi võtab. May käitus risti vastupidi. Tema pakatas rõõmust. „Oi, America, sinust saab printsess. Ma tean seda.” „Oh, ole parem vait. Ma oleksin pigem Kaheksa, et sinuga koos siia jääda. Aga ole hea tüdruk ja tee kõvasti tööd.” Ta noogutas ja keksis edasi. Isa oli peaaegu pisarais. „Issi, ära nuta.” Langesin ta kaissu. „Kuula nüüd, kullake. Tuleb kaotus või võit, minu printsessiks jääd sa alati.” „Oh, issi.” Pisarad voolasid. Need sõnad päästsid valla kõik hirmud, kurbuse, mured ja pabina. Teadsin, et isegi kui naasen ära kasutatu ja hüljatuna, armastab tema mind ikka. Nii palavalt armastatud polnud lihtne olla. Palees ümbrit74
sevad mind kõikjal valvurid, ent ometi ei kujutanud ma ette turvalisemat kohta kui isa kaisus. Sikutasin end sealt välja ja astusin ema juurde. „Tee, mida nad sinult paluvad. Ära mossita ja katsu õnnelik olla. Käitu viisakalt. Naerata. Ja hoia meid asjadega kursis. Oh, ma kohe teadsin, et sinust tuleb midagi erilist.” See pidi kõlama armsalt, ent ometi ootasin ma midagi muud. Soovisin, et ta oleks mind juba praegu eriliseks pidanud nagu isa. Aga küllap ootab ta minust alati aina rohkem ja rohkem. Võib-olla emad ongi sellised. „Leedi America, olete te valmis?” uuris Misty. Seisin rahva poole seljaga ja pühkisin pisarad kiiresti ära. „Jah, täitsa valmis.” Kott juba ootas säravvalges autos. Oligi kõik. Hakkasin lava servas oleva trepi poole astuma. „Mer!” Pöörasin ringi. Selle hääle oleksin ära tundnud ükskõik kust. „America!” Otsisin pilguga Aspenit ja leidsin ta kätega vehkimas. Ta trügis otsustavalt läbi inimeste, kes üsna rahulolematult kõrvale tõmbusid. Me pilgud kohtusid. Ta peatus ja vaatas mulle otsa. Ma ei saanud temast aru. Oli see mure? Kahetsus? Ükskõik, nüüd oli hilja. Raputasin pead. Mulle aitas tema mängudest. „Siiapoole, leedi America,” juhatas Misty mind treppideni. Võtsin pool sekundit selle tiitliga harjumiseks. „Hüvasti, kullake,” kuulsin ema veel ütlemas. Ja ma olingi teel. 75
Pikoprint on Eesti esimene roheline raamatukirjastus, mis sündis 2014. aastal missioonitundest rikastada laste-ja noorteraamatute valikut, inspireerida lapsi lugema ja varakult iseseisvat lugemisharjumust kujundama. Pikoprindi kõik väljaanded on valminud keskkonnasõbralikult. Hoolime järeltulevast põlvkonnast ning tahame, et meie jalajälg keskkonnale oleks võimalikult väike. Kõik meie raamatud trükitakse vaid FSC tunnusega paberile. FSC tunnus tähistab paberi tootmist metsamajandmise viisil, mis säilitab metsade elurikkuse, produktiivsuse ja looduslikud protsessid. Leia meid Facebookis:
OSTA RAAMAT:
RAHVA RAAMAT
APOLLO