KIERA CASS - Valik 4: Kuningatütar

KUNINGATÜTAR

KUNINGATÜTAR K I E RA C A S S

Originaali tiitel: The Heir Kiera Cass HarperTeen 2015 © 2015 Kiera Cass Kiera Cass assert the moral right to be identified as the author of this work.

Kaanefoto © 2015 Gustavo Marx. Kasutatud MergeLeft Reps loal.

Kaanekujundus © 2015 HarperCollins ISBN ISBN 978-9949-583-01-0 (epub) ISBN 978-9949-583-02-7 (trükis) Tõlge eesti keelde © Kai Väärtnõu ja Pikoprint OÜ 2016 Tõlkija Kai Väärtnõu Toimetaja Vilve Torn Kujundaja Liis Karu

See raamat on uhkusega trükitud keskkonnaga arvestavale paberile, mis vastab FSC sertifikaadile. FSC sertifikaat tähistab vastutustundlikku metsamajandamise viisi, mis säilitab metsade elurikkuse, produktiivsuse ja looduslikud protsessid.

Rohkem informatsiooni vaata www.pikoprint.ee/roheline Trükitud Eestis trükikojas Printon

P체hendatud Jim ja Jeannie Cassile. Lugematutel p천hjustel, kuid peamiselt t채nut채heks Callaway eest.

1 . P E AT Ü K K

Ma ei suutnud hinge seitse minutit kinni hoida. Isegi minut tundus võimatu. Kord püüdsin joosta seitsme minutiga ühe miili, sest olin kuulnud, et sportlased suudavad seda neljaga.

Ma ei jõudnud kuigi kaugele, sest poolel distantsil hakkas seest pistma.

Ometi suutsin ma seitsme minutiga käia ära ühe, paljude meelest üsna muljetavaldava käigu – saada kuningannaks.

Nimelt tulin ma ilmale täpselt seitse minutit enne vend Ahrenit. Nii et troon, mis oleks pidanud olema tema, sai minu omaks. Oleksin ma sündinud põlvkonna jagu varem, poleks seegi lugenud. Kuna Ahren oli meessoost, saanuks pärijaks tema.

Aga minu ema ja isa ei suutnud leppida, et nende esmasündinult röövitakse kroon lihtsalt kogemata kombel kaasa 6

saadud, mis sest et võrdlemisi kaunite rindade tõttu. Seega muutsid nad seadust, rahvas juubeldas ja mind treeniti päevast päeva Illéa järgmiseks valitsejaks.

Vanemad ei mõistnud, et ehkki nemad püüdsid mu elu õiglaseks muuta, tundus see mulle ebaõiglane.

Püüdsin mitte kaevelda, sest andsin endale aru, kuidas mul vedas. Ometi tundus mõnedel päevadel ja isegi kuudel, et minu õlgadel lasus liiga suur koorem. Õigupoolest oleks see koorem igaühele liig.

Lappasin lehe läbi. Järjekordne mäss, seekord Zunis.

Kakskümmend aastat tagasi teatas isa kuningaks saades esimese asjana kastisüsteemi kaotamisest ja minu eluajaga laguneski see järk-järgult koost. Mulle tundus siiani veider, et kunagi jagati inimesed meelevaldselt ahistavatesse raamidesse. Ema oli Viis, isa Üks. Täiesti jabur, seda enam, et erinevused ei paistnud kuskilt välja. Kust mina pidin teadma, kas kõnnin Kuue või Kolme kõrval? Ja mis vahet sel ka oli?

Kui isa kastide kaotamise välja kuulutas, juubeldas kogu rahvas. Ja isa lootis endamisi, et järgmise sugupõlvega loksuvad asjad Illéas paika.

Ent nii ei läinud – see viimane mäss oli vaid järjekordne juhtum pikas rahutuste reas. „Kohvi, teie kõrgeausus?” küsis Neena ja asetas tassi mu lauale. „Aitäh. Taldrikud võid ära viia.”

Lasin silmadega üle artikli. Seekord põletati maha restoran, sest omanik ei ülendanud kelnerit kokaks. Kelner väitis, et lubatud edutamisest taganeti tema perekonna kunagise kasti tõttu.

7

Maja tuhastunud varemeid silmitsedes ei osanud ma ausõna öelda, kelle poolt olla. Omanikul oli õigus edutada või vallandada, keda iganes ta soovis. Ja kelneril oli õigus eeldada, et tema väärtus ei sõltu millestki, mida tehniliselt enam ei eksisteerinudki.

Lükkasin lehe eemale ja võtsin oma joogi. Isa lööb see rivist välja. Kindlasti ketras ta seda juhtumit juba praegu oma peas ning mõtles, mida ette võtta. Häda oli selles, et kui üks kastipõhine diskrimineerimisjuhtum õnnestuski lahendada, ei suutnud me tegeleda nende kõigiga. Neid oli liiga keeruline tuvastada ja neid juhtus kaugelt liiga tihti.

Panin kohvi käest ja läksin garderoobi. Oli aeg päevale vastu minna. „Neena!” hüüdsin. „Tead sa, kus mu ploomikarva kleit on?

See õlalindiga.”

Teenijatüdruk tõttas appi ja kissitas keskendunult silmi.

Neena oli palees uustulnuk. Ta töötas minu juures seitsmendat kuud. Leidsin ta, kui mu eelmine teenijanna kaheks nädalaks haigestus. Neena haaras mu vajadusi õhust ning tema seltskond ei seganud mind – seega palusin tal jääda.

Lisaks oli tal hea moetunnetus.

Neena jõllitas mu hiiglaslikku garderoobi. „Võib-olla peaks siin inventuuri tegema.” „Ole lahke, kui aega leiad. Mul ükskõik.” „Vähemalt mitte seni, kuni mina siin teie kleitidele jahti pean,” noris ta. „Täpselt!”

Ta naeris kaasa ning lappas samal ajal kiiresti kleite ja pükse läbi. „Sul on täna ilus soeng,” ütlesin.

8

„ Aitäh.” Kõik teenijatüdrukud kandsid tanusid, kuid Neena oskas sealjuures oma juustega eriti loominguline olla.

Vahel raamisid ta nägu paksud mustad lokid, teinekord punus ta juuksed kuklas viimsetki kui salku varjavasse palmikusse.

Praegu jooksid tal kaks laia patsi ümber pea, samas kui ülejäänud juuksed peitsid end tanu all. Vormirõivad kandis Neena samuti iga päev omapäraselt välja ja see meeldis mulle. „Ah! Siin see peidus ongi!” Neena tõmbas põlvini ulatuva kleidi lae alt alla ja laotas tõmmule käele laiali. „Suurepärane! Ja tead sa juhtumisi, kus asub mu hall jakk?

See kolmveerandvarrukatega?”

Ta jõllitas mind surmtõsiselt. „Inventuur. Päris kindlasti.”

Itsitasin. „Sina otsi, mina riietun.”

Tõmbasin riided selga ja kammisin juuksed, valmistudes järjekordseks päevaks monarhia tulevase kaanetüdrukuna.

Mu riided näisid piisavalt naiselikud, et paistaksin leebe, ent samas üksjagu ranged, et mind võetaks tõsiselt. Sellel joonel polnud lihtne balansseerida, kuid mina tegin seda iga päev.

Vaatasin peeglisse ja ütlesin oma peegelpildile. „Sina oled Eadlyn Schreave. Sa oled järgmine selle riigi valitseja ja esimene tüdruk, kes peab sellega hakkama saama.

Sinu võim on piiritu.”

Isa askeldas juba kontoris, kulm kipras. Kui silmad välja arvata, ei olnud ma tema moodi. Ega ka ema moodi, kui aus olla.

Oma tumedate juuste, ovaalse näo ja aasta läbi püsiva kerge päevitusega meenutasin vast kõige rohkem oma vanaema.

Tema kroonimispäeva kujutav maal rippus neljanda korruse koridoris. Noorena uurisin seda päris tihti ja mõtiskle9

sin, milline ma tulevikus välja hakkan nägema. Nüüd olingi peaaegu sama vana nagu tema sel maalil ja ehkki me polnud välimuselt identsed, tundsin end aeg-ajalt justkui tema kajana.

Läksin üle toa ja andsin isale põsemusi. „Hommikust.” „Hommikust. Sa lehti nägid?” küsis isa. „Jah. Vähemalt ei saanud keegi seekord surma.” „Tänu taevale.” Need olid õudsed juhtumid, kui inimesed jäeti tänavale surema või kadusid hoopistükkis. Kohutav oli lugeda noortest meestest, kes peksti läbi lihtsalt seetõttu, et julgesid oma peredega kenamasse kanti elama kolida. Või naistest, keda rünnati, sest nad julgesid kandideerida ametitesse, mida neil minevikus poleks lubatud pidada.

Vahel ei kulunud motiivi ja kuriteo taga seisva inimese leidmiseks kuigi kaua aega, kuid väga sageli tuli tegeleda lihtsalt põgusate pealekaebamistega, mis lahenduseni ei viinud.

Seda oli isegi kõrvalt kurnav jälgida – ja isale mõjus see hullemini kui mulle. „Ma lihtsalt ei mõista.” Ta võttis lugemisprillid eest ja hõõrus silmi. „Nad ei tahtnud enam kaste. Me püüdsime käituda targalt ja neid aeglaselt kaotada, et kõigil jääks kohanemiseks aega. Aga nüüd põletavad nad maju maatasa.” „Saame me seda kuidagi reguleerida? Kutsuda kokku nõukogu, mis kaebustega tegeleks?” Vaatasin taas fotot, mille nurgas seisis restorani omaniku nuttev poeg, sest kaotas kõik. Südames teadsin, et kaebusi tuleks kiiremini, kui keegi neid lahendada jõuaks. Samas uskusin veendunult, et isa ei suuda niisama käed rüpes istuda.

Isa vaatas mulle otsa. „Kas sina teeksid nii?”

Naeratasin. „Ei. Mina küsiks oma isalt, mida tema teeks.”

10

Ta ohkas. „Seda võimalust pole sul igavesti, Eadlyn. Sa pead olema tugev, otsustav. Kuidas sina selle kõne all oleva intsidendi praegu lahendaksid?”

Mõtlesin hoolikalt järele. „Seda pole võimalik lahti harutada. Pole mingit viisi tõestada, et kelnerit ei edutatud just vana kastisüsteemi tõttu. Praegu saame üksnes algatada juurdluse süütaja leidmiseks. See pere kaotas oma elatusallika ja keegi peab vastutama. Süütamine ei ole õigusemõistmise vahend.”

Isa raputas ajalehe kohal pead. „Sul on õigus. Ma tahan neid aidata. Kuid veel olulisem on leida viis kindlustamaks, et midagi sellist uuesti ei juhtu. Olukord võib kontrolli alt väljuda, Eadlyn, ja see on hirmus.”

Isa viskas lehe prügikasti, tõusis ja läks akna alla. Ta kehast kiirgas suurt stressi. Vahel pakkus tema roll talle nii palju rõõmu – näiteks pärast koolivisiite, kui ta hariduse parandamiseks nii palju tööd ära suutis teha. Või nähes terveid kogukondi õitsemas, sest tema juhtimisel saabus riiki rahuaeg. Aga neid hetki jäi aina harvemaks. Enamikul päevadel muretses ta oma riigi pärast ja pidi ajakirjanikele head nägu ette manades lootma, et tema väline rahulikkus ka alamatele külge hakkab. Ema aitas tal seda koormat vapralt kanda, kuid kokkuvõttes lasus Illéa saatus ikkagi isa õlul. Ühel päeval pannakse see minu õlule.

See kõlab küll pealiskaudselt, kuid kartsin juba praegu hullupööra, et lähen enneaegselt halliks. „Kirjuta mulle meelespea, Eadlyn. Et ma kirjutaksin Zuni kubernerile Harpenile. Ja tingimata Joshua Harpenile, mitte tema isale. Kipun kogu aeg unustama, et viimastel valimistel kandideeris hoopis tema.”

11

Maalisin meelespea elegantses kursiivis. Ise mõtlesin, kui rõõmsaks mu püüdlused isa hiljem muuta võivad. Väiksena jäi mu kirjatehnika talle kogu aeg hambu.

Naeratasin omaette, kuid silmi uuesti isale tõstes vajusid suunurgad kohe allapoole tagasi – paps hõõrus otsaesist, püüdes meeleheitlikult kõigile probleemidele korraga lahendust leida. „Isa?” Ta pööras ringi ja ajas selja sirgu, nagu peaks isegi minu ees tingimata vankumatu paistma. „Miks see sinu meelest juhtub? See polnud alati ju nii.”

Isa kergitas kulmu. „Muidugi ei olnud,” sõnas ta peaaegu nagu iseendale. „ Alguses tundusid kõik rahul. Inimesed tähistasid iga uue kasti kaotamist. Asjad hakkasid allamäge minema alles viimastel aastatel, kui kõik kastid on kaotatud.”

Ta vaatas aknast kaugusesse. „Minu ainus pakkumine on see, et kastisüsteemis üles kasvanud inimesed näevad, kui palju parem nüüd elada on – olgu siis abielluda või tööd leida.

Pere finantsid ei sõltu üksnes ühestainsast ametist. Ja kõik võivad õppida, mida soovivad. Aga need, kes kasvavad juba üles ilma kastideta ja kipuvad nüüd sõdima... nad vist lihtsalt ei oska midagi muud teha.”

Uuesti pilku minu poole pöörates kehitas isa õlgu. „Ma vajan aega,” pobises ta omaette. „Ma vajan aega, et asjad korraks ootele panna, need korda teha ja siis taas käima lükata.”

Ta kulmude vahel laiutas juba väga sügav korts. „Isa, ma kardan, et see ei ole võimalik.”

Isa itsitas. „Me oleme seda enne ka teinud. Ma mäletan, kui...”

12

Nüüd tema pilk muutus. Viivuks silmitses ta mind pilguga, kust paistis mingi sõnatu küsimus. „Isa?” „Jah.” „On sinuga kõik korras?”

Paps pilgutas paar korda. „Jah, kullake, kõik on hästi.

Hakka sina eelarvekärbetega pihta. Siis saame need pärastlõunal üle vaadata. Pean kohe su emaga rääkima.” „Muidugi.” Matemaatika polnud mu tugevaim külg, nii et kõik eelarvekärped ja finantsplaanid nõudsid minult kõige muu kõrval poole rohkem aega. Samas keeldusin ma kategooriliselt võimalusest, et mõni isa nõunik mu õla taga seisaks ja rehkendusapsud jooksult ära klaariks. Isegi, kui pidin selleks terve öö üleval olema, pidid mu tehted paika pidama.

Ahren oli muidugi matemaatikas suurepärane, kuid tema ei pidanud istuma kõigil neil eelarve-, tervishoiu- ja linnaplaneeringuaruteludel. Seitse lolli maksuminutit ja läinud ta oligi.

Isa patsutas mind õlale ja kadus. Numbritele keskendumine võttis kauem aega kui tavaliselt. Mul mõlkus ikka meeles isa imelik pilk. Miski ütles mulle, et see oli seotud minuga.

13

2 . P E AT Ü K K

Pärast õige mitut eelarve seltsis veedetud tundi otsustasin, et nüüd pean küll pead puhkama. Naasin tuppa, et Neena saaks mulle käemassaaži teha. Armastasin neid väikeseid luksusehetki oma päevas väga. Täpselt minu mõõtude järgi õmmeldud kleidid, tavalise neljapäeva tähistamiseks kaugelt kohale lennutatud magustoidud, lõputud ilusad esemed – need kõik olid selle töö suured plussid.

Mu toa aknad avanesid aedadele. Päeva edenedes muutus ka valgus soojemaks, mesisemaks ja paitas mu toa kõrgeid seinu. Keskendusin sellele soojale ja Neena hoolikatele sõrmedele. „Igatahes, isa nägu muutus naljakaks. Nagu oleks ta minutiks hoopis mujal viibinud.”

Püüdsin Neenale ka isa hommikust iseäralikku haihtumist selgitada, kuid see tundus keeruline. Ma ei teadnud ju isegi, 14

kas ta leidis ema üles või mitte – tagasi kontorisse paps igatahes ei tulnud. „Arvate, et kuningas on haige? Väsinud tundub ta viimasel ajal küll.” Neena maagilised käed ei peatunud nende küsimuste ajal hetkekski. „Tundub või?” küsisin vastu. Ma polnud suurt midagi märganud. „Küllap see tuleb lihtsalt stressist. Kõlab loogiliselt, arvestades kõiki neid otsuseid, mida ta langetama peab.” „Ja ühel päeval langetate neid teie,” sõnas Neena, hääles ühekorraga nii siiras mure kui ka paras annus huumorit. „Mis tähendab, et pead tegema mulle vähemalt poole rohkem massaaže.” „Ei tea. Paari aasta pärast tahaksin ehk juba midagi sootuks uut proovida,” vastas teenijatüdruk.

Krimpsutasin nägu. „Mida sa siis teha tahaksid? Palees töötamist on raske üle trumbata.”

Aga Neenal polnudki mahti mu küsimusele vastata, sest uksel kõlas koputus.

Tõusin püsti, viskasin jaki taas õlgadele ja noogutasin Neenale, et ta ukse avaks.

Seal seisis ema, nägu naerul. Ja tema kannul isa, endal nii rahulolev nägu peas. See oli alati nii. Riiklikel koosviibimistel või tähtsatel õhtusöökidel seisis ema isa kõrval või otse tema selja taga. Aga kui nad olid lihtsalt abikaasad, mitte kuningas ja kuninganna, sörkis isa alati emal sabas. „Tere, ema!” hüüdsin teda kallistama joostes.

Ema lükkas paar juuksesalku mu kõrva taha ja naeratas. „Kui kena sa välja näed, kullake.”

Astusin sammu uhkelt eemale ja silusin oma kleiti. „Käevõrud annavad viimase lihvi, kas sa ei arva?”

15

Ema itsitas. „Milline põhjalikkus!” Vahel harva lasi ema ka mul talle ehteid valida, aga talle endale ei pakkunud see nii suurt lõbu. Ühtlasi ei pidanud ema vajalikuks loomulikku ilu mingite lisanditega rõhutada. Õige ka – temal polnud seda päris kindlasti vaja. Mulle meeldis, et ema oli tõeliselt klassikaline.

Ema pööras end ringi ja puudutas Neenat õlast. „Võid minna,” sõnas ta tasakesi.

Neena tegi kniksu ja jättis meid omavahele. „Kas miski on halvasti?” küsisin. „Ei, kullake. Me tahame sinuga lihtsalt nõu pidada.” Isa sirutas käe ja juhtis meid kõiki laua äärde. „Me tahaksime arutada ühte võimalust.” „Võimalust? Kas me läheme reisile?” Ma jumaldasin reisimist. „Palun öelge, et viimaks ometi rannapuhkusele? Äkki ainult meie kuus?” „Mitte päris... Me ei läheks niivõrd ise paleest ära, kuivõrd kutsuksime teisi siia,” sõnas ema. „Oh! Natuke seltsi! Kes on kutsutud?”

Vanemad vahetasid omavahel pilke ja ema jätkas. „Sa tead ju, et riik on ohtlikus olukorras. Inimesed on rahutud ja õnnetud ning me ei oska kogu seda pinget kuidagi maandada.”

Ohkasin. „Muidugi tean.” „Niisiis otsime võimalust moraali tõsta,” lisas isa.

See kõlas hästi! Tavaliselt hõlmas moraalitõstmine pidusid. Ja pidutsemiseks olin mina alati valmis. Hakkasin juba peas uut kleiti disainima, kuid raputasin end siis käesolevasse hetke tagasi. „Mis teil plaanis on?”

Isa asus selgitama. „Noh, publik reageerib alati kõige paremini meie perega seotud headele uudistele. See aasta, 16

kui meie emaga abiellusime, oli üks parimaid riigi ajaloos.

Ja mäletad sa, kuidas kõik tänavatel pidutsesid, kui Osten sündima hakkas?”

Naeratasin. Olin toona ainult kaheksane, kui Osten ilmavalgust nägi, aga mäletan elu lõpuni, kui elevile kogu maa sellest uudisest sattus. Isegi minu magamistuppa kostis muusika peaaegu koiduni. „See oli imetore.” „Oli tõesti. Ja nüüd vaatavad inimesed sinu poole. Õige varsti saad sina nende kuningannaks.” Isa vaikis korraks. „Nii me siis mõtlesime, et ehk sa nõustud tegema midagi, mis ühelt poolt inimesi põnevil hoiaks, aga teisalt tuleks ka sulle endale kasuks.”

Kissitasin silmi, mõistmata, kuhu isa oma jutuga tüürib. „Ma kuulan.”

Ema köhatas kurgu puhtaks. „Sa tead ju, et riikidevaheliste suhete kindlustamiseks pandi printsessid mehele võõrastele printsidele.” „Ma kuulsin ikka õigesti, et sa kasutasid seal ikka mineviku vormi, jah?”

Ta naeris, kuid mitte siiralt. „Jah.” „Väga hea. Sest prints Nathaniel näeb välja nagu zombi, prints Hector tantsib nagu zombi ja kui Ühendatud Saksamaa prints jõulupeo ajaks isiklikku hügieeni käsile ei võta, ei tohiks talle kutset saata.”

Ema hõõrus tusaselt oimukohti. „Küll sa oled peps, Eadlyn.”

Isa kehitas õlgu. „Võib-olla see polegi nii halb,” sõnas ta emalt pikka pilku teenides.

Kortsutasin kulmu. „Mis asja te ometi räägite?”

17

„Sa tead ju, kuidas meie sinu emaga kohtusime,” alustas isa uuesti.

Pööritasin silmi. „Kõik teavad. See on sisuliselt muinasjutt.”

Minu sõnade peale muutusid nende pilgud soojaks, palgeile kerkisid naeratused. Nad kallutasid end kergelt üksteise poole ning isa hammustas ema vaadates huulde. „Andestust! Võtke end kokku! Esmasündinu toas!”

Ema punastas, isa köhatas ning jätkas. „Valik lõppes meile väga edukalt. Ja ehkki minu vanematel olid omad mured, võib sama öelda nende kohta. Nii et... me lootsime, et...” Ta kõhkles ja vaatas mulle silma.

Mul kulus nende vihjete mõistmiseks omajagu aega. Ma teadsin küll, mis Valik oli, kuid mitte iialgi, mitte moka otsastki polnud kunagi isegi vihjatud, et see võiks ka meie puhul kõne alla tulla, eriti veel minu puhul. „Ei.” Ema tõstis manitsevalt käe. „Kuula...” „Valik!” turtsatasin ma. „See on hullumeelsus!” „Eadlyn, püüa nüüd mõista.”

Vaatasin isale sügavalt silma. „Sa lubasid – sa lubasid –, et ei sunni mind iial ühegi alliansi pärast abielluma. Kuidas see nüüd teistmoodi läheb?” „Kuula meid ära,” palus ema. „Ei!” hüüdsin. „Ma ei taha!” „Rahune, kallike.” „Ära räägi minuga nii. Ma pole laps!”

Ema ohkas. „Praegu käitud sa küll nii.” „Ja teie võtate endale vaba voli mu elu ära rikkuda!” Tõmbasin sõrmedega läbi juuste ja hingasin mitu korda sügavalt 18

sisse-välja. Lootsin paaniliselt, et see aitab mõtteid koguda.

See ei saanud ometi juhtuda. Mitte minuga. „See on tohutu võimalus,” käis isa peale. „Te püüate mind mingile võõrale nolgile parseldada!” „Ma ju ütlesin sulle, et ta on põikpäine,” kostis ema isale. „Huvitav, kust ta selle küll pärinud on,” vastas too põgusa naeratuse saatel. „Halloo, ärge rääkige minust, nagu mind polekski siin!” „Vabandust,” sõnas isa. „Aga palun lihtsalt mõtle sellele võimalusele.” „Aga Ahren? Kas tema ei võiks seda teha?” „ Ahren pole tulevane kuningas. Ja takkapihta on tal Camille.”

Printsess Camille oli Prantsusmaa troonipärija, kel õnnestus paari aasta eest oma ripsmeid täpselt Ahreni südame rütmis pilgutada. „Aga laulatage siis nemad!” anusin. „Kui õige aeg on käes, saab Camille’ist kuninganna täpselt nagu sinust. Ja seega peab tema sarnaselt sinuga oma partneri kätt paluma. Oleks see Ahreni teha, kaaluksime praegu ka seda võimalust – aga pole.” „Aga Kaden? Mis temal viga on?”

Ema naeris taas oma naljata naeru. „Ta on alles neliteist! Me ei saa nii kaua oodata. Inimesed tahavad kohe millelegi kaasa elada.” Ema vedas silmad pilusse ja silmitses mind. „Ja ütle, kas tõesti poleks juba aeg kedagi enda kõrvale otsima hakata?”

Isa noogutas. „Emal on õigus. Seda rolli ei tohiks üksi kanda.” „Aga ma ei taha veel abielluda. Palun ärge sundige mind.

Ma olen alles kaheksateist.”

19

„Mina olin sinu isaga abielludes täpselt sama vana,” viitas ema. „Ma ei ole valmis,” protesteerisin edasi. „Ma ei taha abikaasat. Palun ärge sundige mind.”

Ema sirutas käe üle laua ja asetas selle minu oma peale. „Keegi ei tee sulle midagi. Sina teeksid midagi oma rahvale – see oleks nagu kingitus.” „Sa tahad, et teeskleksin naeratust, kui tegelikult tahaksin nutta.”

Ema kortsutas õhkõrnalt kulmu. „See käib meie tööga alati kaasas.”

Jõllitasin teda sõnatult – ta oleks tõesti võinud mõne parema põhjenduse leida. „Eadlyn, ehk võtaksid veidi aega ja mõtleksid sellele,” pakkus isa rahulikult. „Ma tean, me palume sinult palju.” „Kas see tähendab, et mul on valikut?”

Isa hingas sügavalt sisse. „Tegelikult, kullake, oleks sul neid sel juhul isegi kolmkümmend viis.”

Kargasin toolilt püsti ja osutasin uksele. „Kaduge!” nõudsin. „Kohe praegu!”

Sõnagi lausumata lahkusid nad mu toast.

Kas nad siis tõesti ei teadnud, kes ma olen? Kelleks nad mu treenisid? Ma olin Eadlyn Schreave. Minu võim oli piiritu.

Kui nad tõesti arvasid, et on lihtsalt pääsenud, arvaku uuesti.

20

3 . P E AT Ü K K

Õhtust otsustasin süüa oma toas. Mul polnud vähimatki tahtmist peret näha. Olin nende kõigi peale pahane. Selle pärast, et vanemate õnn õitses, et Ahren kaheksateist aastat tagasi ka kiiremini liigutada ei võinud, et Kaden ja Osten veel nii noored olid.

Neena tiirutas ümber laua ja täitis mu tassi. „Aga lõpuks jääte nende plaaniga ikkagi nõusse, preili?” küsis ta. „Püüan seda isegi alles välja mõelda.” „Mis siis, kui ütleksite neile, et olete juba kellessegi teise armunud?”

Raputasin pead ja sonkisin taldrikus. „Mul õnnestus kolme kõige tõenäolisemat kandidaati just nende nina ees solvata.”

Neena asetas laua keskele väikese taldriku šokolaadikommidega. Ta arvas õigesti, et tahan neid rohkem kui kaaviariga kaetud lõhet.

21

„Ehk mõnda valvurisse siis? Teenijatüdrukutega juhtub seda alatasa,” sõnas Neena itsitades.

Turtsatasin. „Palju õnne neile, kuid nii meeleheitel ma veel ka ei ole.”

Ta naer hajus.

Taipasin kohe, et solvasin teda, kuid miskit polnud parata – ma ei saanud leppida igaühega, eriti veel mõne valvuriga.

Isegi selle kaalumine näis mõttetu ajaraisk. Ent ma vajasin kiirelt lahendust. „Ma ei mõelnud seda nii, Neena. Asi on lihtsalt selles, et minult oodatakse palju rohkem.” „Loomulikult.” „Olen tänaseks lõpetanud, nii et võid minna. Jätan toidukäru ukse taha.”

Neena noogutas ja lahkus sõnagi lausumata.

Piidlesin šokolaadikomme, kuid lõin siis söögile üldse käega ja tõmbasin hoopis öösärgi selga. Ema ja isaga polnud mul praegu midagi arutada ja Neena mind ei mõistnud. Ma pidin rääkima kellegagi, kes seisaks kindlasti minu selja taga – kellegagi, kes aeg-ajalt tundus olevat minu teine pool. Ma vajasin Ahrenit. „On sul kiire?” küsisin venna ukse vahelt sisse piiludes.

Ahren istus oma laua taga ja kirjutas. Ta blondid juuksed olid päevastest askeldustest sassis, aga silmad kaugeltki mitte väsinud. See tekitas isegi pisut kõhedust, kui väga ta meenutas isa noorena. Ta kandis ikka veel dineerõivaid, kuid oli kuue ja lipsu õhtutoiminguteks seljast visanud. „Taevas halasta, koputa ometi.” „Ma tean, ma tean, kuid see on hädaolukord.”

22

„Kutsu siis valvur appi,” nähvas ta ja püüdis taas oma paberitele keskenduda. „Sa pole esimene, kes seda pakub,” pobisesin omaette. „Aga tõsiselt, Ahren, aita mind. Ma vajan väga su abi.”

Ahren piilus üle õla minu poole. Ta tahtis järele anda, seda oli kohe näha. Ja juba lükkaski ta jalaga ühe tooli enda kõrvalt minu poole. „Tere tulemast minu kontorisse.”

Võtsin ohates istet. „Mida sa kirjutad?”

Ta kuhjas kähku hunniku pabereid selle lehe peale, mille kallal oli just vaeva näinud. „Kirja Camille’ile.” „Helista parem.”

Venna nägu lõi särama. „Oo jaa, seda teen ma kindlasti.

Aga lisaks saadan talle ka selle.” „Imelik. Millest teil ometi nii palju rääkida on, et see täidab terve telefonikõne ja kirja veel lisaks?”

Ahren kallutas pead. „Võta teadmiseks, et neil kahel asjal on täiesti erinev otstarve. Telefonikõned on uudiste jagamiseks, kirjad asjade jaoks, mida alati kõva häälega välja öelda ei saa.” „Ah soo?” Kallutasin end kirja üles leidmiseks lähemale.

Enne, kui sain isegi käe välja sirutada, rabas Ahren sellest kinni. „Ma mõrvan su,” lubas ta. „Väga hea,” turtsatasin vastu. „Siis oled sina troonipärija ja võid Valikuga oma kallile Camille’ile hüvasti öelda.”

Vend ajas silmad pärani. „Mis asja?”

Langesin jõuetult tagasi toolile. „Ema ja isa tahavad moraali tõsta,” selgitasin võltspatriootlikul toonil. „Ja nad on otsustanud, et Illéa helge tuleviku nimel pean mina korraldama Valiku.”

Ootasin tagasihoidlikku šokki. Ehk isegi kaastundlikku kätt oma õlal. Ahren seevastu kallutas pea kuklasse ja purskas naerma.

23

„Ahren!”

Ei mingit kasu. Ahren vajus kööku ja laksas veel lagistades oma põlvede pihta. „Su ülikond läheb kortsu,” hoiatasin. Selle peale hirnus ta veel kõvemini. „Taevas halasta, lõpeta! Mida ma nüüd siis tegema pean?” „Kust mina seda tean! Uskumatu, et nad loodavad selle õnnestumist,” sõnas ta viimaks, naeratus ikka veel näol. „Mida see veel tähendama peaks?”

Vend kehitas õlgu. „Ma ei tea. Olen ikka mõelnud, et kui sa kunagi abiellud, siis nii möödaminnes. Arvasin, et kõik mõtlesid samamoodi.” „Ja mida see veel tähendama peaks?”

Viimaks tuli ka soe puudutus, millele ma nii väga lootsin – Ahren võttis mu käe. „Ole nüüd, Eady. Sa oled alati nii iseseisev. See on kuninganna sinus. Sulle meeldib olukorda kontrollida, asju oma äranägemise järgi teha. Ma ei arvanud, et soovid enda kõrvale partnerit enne, kui oled vähemalt natuke aega üksi valitsenud.” „Mitte et mul algusest peale üldse mingit valikut oleks antud,” pobisesin ja kallutasin pea rinnale, kuid piidlesin venda jätkuvalt altkulmu.

Ta ajas huuled torru. „Vaene väike printsess. Ei tahagi maailma valitseda?”

Laksasin vennale käe pihta. „Seitse minutit – see oleksid pidanud olema sina. Mina istuksin ka parema meelega ja kritseldaksin aina, mitte ei töötaks kogu aeg. Ja kogu see Valiku lollus! Kas sa ei taipa, kui kohutav see kõik on?” „Kuidas sina neile üldse ette sattusid? Arvasin, et Valik on minevik.”

24

Pööritasin silmi. „Minuga pole sel midagi pistmist. See ongi kõige hullem. Isa maadleb avaliku kriitikaga ja vajab pettemanöövrit.” Vangutasin pead. „Olukord halveneb pidevalt, Ahren. Inimesed hävitavad kodusid ja ärisid. Mõned on surnud. Isa pole põhjustes päris kindel, kuid arvab, et peamiselt tuleb vaadata meievanuste poole, kes pole kunagi kastisüsteemis elanud.”

Ahren paistis imestunud. „See pole loogiline. Kuidas võib piiranguteta üles kasvamine sinus protesti tekitada?”

Vaikisin ja mõtlesin pisut. Kuidas selgitada seda, mida isegi ainult kahtlustasin. „Noh, mina kasvasin teadmisega, et minust saab kord kuninganna. Nii oli. Ei mingit valikut. Sina kasvasid teadmisega, et sinul on valik. Sa võid valida sõjaväelise karjääri, õppida suursaadikuks, võid teha paljusid asju.

Aga mis siis, kui kõike seda ei juhtu? Kui sa avastad järsku, et neid võimalusi polegi tegelikult, millesse sa uskusid?” „Huh,” sõnas ta seepeale. „Nii et neil ei lasta töötada?” „Töötada, õppida, teenida. Räägitakse, et lastel ei lasta oma vanade kastide pärast isegi abielluda. Miski ei lähe nii, nagu isa lootis, ja kõike seda on peaaegu võimatu kontrollida.

Kas meie saame sundida inimesi õiglasteks hakkama?” „Ja seda püüabki isa praegu välja nuputada?” küsis vend skeptiliselt. „Jah. Kuni ta mingi plaani paika saab, pean mina katet tegema.”

Ahren itsitas. „See kõlab palju loogilisemalt kui see, et sul tekkisid ühtäkki romantilised kalduvused.”

Vangutasin pead. „Lase olla, Ahren. No ja mis siis, et abielu mind ei huvita? Mis vahet sel on? Teised naised võivad vallalised olla.”

25

„Aga nemad ei pea riigile troonipärijat kinkima.”

Virutasin talle veel ühe obaduse. „Aita mind! Mida ma tegema pean?”

Ta otsis mu pilku. Kuna mina oskasin lugeda pea igat venna emotsiooni, tajus ka tema nüüd, et olen kabuhirmul.

Mitte ärritunud või vihane. Mitte nördinud ja pettunud.

Ma kartsin. Üks asi oli valitseda, hoida miljonite inimeste elu oma peopesal. See oli töö. Seal sain ma koostada nimekirju, tehtut läbi kriipsutada, korraldusi delegeerida. Aga see siin oli palju isiklikum – veel üks nurgake minust, mis peaks kuuluma mulle, kuid ei kuulu.

Ahreni vallatu naeratus kadus. Ta sikutas mu tooli enda omale lähemale. „Kui nad tahavad inimesi eksitada, siis äkki saad pakkuda neile teisi... võimalusi. Võimalik abielu pole ainus valik. Aga nüüd selle peale mõeldes on nad arvatavasti sellele järeldusele jõudes kõik teised mõeldavad variandid ka läbi kaalunud ja hüljanud.”

Peitsin pea kätesse. Ma ei tahtnud öelda, et pakkusin ühe variandina välja teda ning kaalusin isegi Kadenit. Tundsin ju isegi, et tal on õigus – Valik oli nende viimane ja ainus võimalus. „Aga asi on nii, Eady. Sa oled esimene tüdruk, kes trooni oma valdusesse saab. Ja inimeste ootused on kõrged.” „Nagu ma ei teaks.” „Ent,” jätkas ta, „see annab kõvasti läbirääkimisruumi.”

Tõstsin oma pead, aga ainult kriipsu võrra. „Mida sa silmad pead?” „Kui sind tõesti seda tegema sunnitakse, siis kauple.”

Lükkasin selja sirgeks. Mõtted hakkasid juba selles suunas jooksma, mida võiksin endale välja rääkida. Ehk õnnestuks 26

hakkama saada ilma käepalumiseta.

Ilma käepalumiseta!

Kui piisavalt kiiresti räägin, nõustub isa küllap kõigega.

Peamine, et ta saab oma Valiku. „Kauple,” sosistasin. „Täpselt.”

Kargasin püsti, haarasin Ahrenil kõrvadest ja surusin matsuva musi ta laubale. „Sa oled mu kangelane!”

Vend naeratas. „Teie teenistuses, mu kuninganna.”

Itsitasin ja äsasin talle veel ühe obaduse. „Aitäh, Ahren.” „Mine nüüd tööle,” ütles ta ukse poole viibates. Vend ei suutnud ära oodata, millal saab oma kirja juurde naasta. Minu elu polnud nii oluline.

Tõttasin pliiatsit ja paberit otsima. Ma pidin mõtlema. Ümber nurga tormates jooksin kellelegi otse sülle ja kukkusin selili põrandale. „Ai!” protesteerisin ja vaatasin otsa Kile Woodworkile, proua Marlee pojale.

Kile’il ja teistel Woodworkidel asusid toad meiega samal korrusel. See oli erakordne au. Või tüütus. Oleneb, kuidas keegi nende peresse suhtus. „No andke andeks,” puhisesin. „Ega mina ei jooksnud,” sõnas noormees maha kukkunud raamatuid kokku korjates. „Sa võiksid vaadata, kuhu tormad.” „Džentelmen pakuks nüüd oma kätt,” meenutasin talle.

Pilku minule heites langesid Kile’i juuksed talle silmadele.

Ta vajas hädasti nii juuksurit kui ka habemeajajat. Ka särk oli talle kaugelt liiga suur. Ma ei teadnudki, keda või mida ma rohkem häbenesin – kas tema lohakust või oma peret, et meid sellise katastroofiga aina seostati.

27

Eriti närvi ajas mind see, et Kile polnud alati nii kasimatu ega pidanud seega olema ka praegu. Kui raske on ometi kammiga läbi juuste tõmmata? „Eadlyn, sa pole mind kunagi džentelmeniks pidanud.” „Tõsi.” Ajasin end iseseisvalt jalule ja rapsisin kleidi puhtaks.

Viimased kuus kuud oli mind Kile’i vähem kui põnevast seltsist säästetud. Ta läks Fennleysse mingile kursusele ning tema ema jahvatas sellest alates poisi lahkumise päevast. Ma ei teadnud, mida ta õppis ja see ei huvitanudki mind. Aga nüüd oli ta tagasi ja tema siinolek tekitas järjekordset peavalu kõigi peavalude pikas nimekirjas. „Ja mis küll sunnib sellist daami jooksma?” „Asjad, mille mõistmiseks sina liiga juhm oled.”

Ta naeris. „Muidugi, sest ma olen selline lihtsameelne.

Ime, et ma ise ennast pesta suudan.”

Tahtsin juba küsida, kas ta tõesti teeb seda, sest välja paistis küll nii, nagu pistaks ta seepi nähes kohe teises suunas jooksu. „Loodetavasti on üks nendest raamatutest sissejuhatus etiketti. Sa vajad selles vallas hädasti värskendust.” „Sa pole veel kuninganna, Eadlyn. Rahune maha.” Ta marssis minema ja mina olin enda peale kuri, et viimane sõna mulle ei jäänud.

Aga ma tormasin edasi. Mul jagus suuremaidki muresid kui kahetsusväärne olukord Kile’i kommete rindel. Ma ei saanud raisata aega inimestega nääklemisele või millelegi muule, mis ei aita Valikut surmata.

28

4 . P E AT Ü K K

„Olgu üks asi selge,” ütlesin isa vastas istet võttes. „Ma ei taha abielluda.”

Ta noogutas. „Ma mõistan, et sa ei taha abielluda kohe, kuid ühel päeval pead sa seda tegema. Sa oled seda alati teadnud, Eadlyn. Sinu kohus on kuninglikku vereliini jätkata.”

Ma vihkasin seda, kui isa minu tulevikust sel moel rääkis – nagu poleks seks ja armastus ja lapsed rõõmsad asjad, vaid riigi toimimiseks vajalikud kohustused. Nii võttis ta isegi sellele kõigele mõtlemisest igasuguse lõbu.

Aga kas kõigist asjust mu elus ei peaks just need olema kõige mõnusamad, kõige tõelisemad ja paremad?

Raputasin selle mure siiski maha ja keskendusin käesolevale ülesandele. „Ma mõistan. Ja olen nõus, et see on oluline,” sõnasin diplomaatiliselt. „Aga kas sina ei kahelnud Valikut läbides 29

kordagi, et ükski sinna sattunud tüdruk pole tegelikult see õige? Või et nad osalevad valedel põhjustel?”

Isa huulile kerkis naeratus. „Igal ärkvel oldud sekundil. Ja ka pooltes unenägudes.”

Ta rääkis mulle vahel ähmaseid lugusid tüdrukust, keda oli tema allaheitlikkuse tõttu raske taluda. Ja teisest, kes püüdis kõigi ja kõigega manipuleerida. Aga mina ei teadnud nende nimesid ja muidki detaile. Polnud vajagi. Ma ei suutnud isegi ette kujutada, et isa oleks võinud armuda kellessegi teisesse peale ema. „Ja kas sa ei arva, et kuna olen esimene naine selsinasel troonil, tuleks minu kõrval valitsevale mehele seada teatud standardid?”

Isa kallutas pead. „Jätka.” „Kindlasti on palees välja töötatud mingi sõelumisprotsess, mis takistab tõelistel psühhopaatidel osalemast. On mul õigus?” „Muidugi.” Isa säras nagu poleks see mingi probleem. „Aga ikkagi ei usalda ma mingit suvalist inimest enda kõrvale seda tööd tegema. Seega...” sõnasin sügava ohkega, „olen nõus seda naeruväärset trikki kaasa tegema juhul, kui saan seada mõned tingimused.” „See pole trikk. Sel on selja taga suurepärane õnnestumiste ajalugu. Aga palun ütle mulle, kallis laps, mida sa tahad.” „Esiteks võivad kõik osalejad soovi korral lahkuda. Ma ei taha, et keegi peaks siin viibima, kui ei tunne end minu seltsis või palees mugavalt.” „Täiesti nõus,” sõnas ta kohe. Tundus, et tabasin õiget närvi.

30

„Suurepärane. Ja kuigi see võib tunduda sulle vastuvõetamatu, aga… kui ma lõpuks kedagi sobilikku ei leia, siis nii ongi. Ei printsi, ei pulmi.” „Ahaa!” hüüdis isa end toolis ettepoole kallutades ja mind näpuga sihtides. „Kui selle tingimusega nõustun, saadad sa nad esimesel päeval laiali. Sa isegi ei ürita!”

Mõtlesin järele. „Aga kui luban sulle aega? Näiteks Valik kestab, noh, vähemalt kolm kuud – ja terve selle aja kaalun ning sõelun ma oma võimalusi hoolega. Kui ma pärast seda sobivat partnerit pole leidnud, lähevad kõik oma teed.”

Isa tõstis korraks käe suu ette ja niheles toolil, siis vaatas ta mulle uuesti otsa. „Eadlyn, sa ju mõistad, kui oluline see on, eks ole?” „Loomulikult,” vastasin sõnapealt, olles olukorra tõsidusest rohkem kui teadlik. Tundsin, kuidas üks vale liigutus võib mu elu alustalad nii kõikuma lüüa, et neid pole enam iial võimalik parandada. „Sa pead seda tegema ja tegema hästi. See on kõigi huvides. Meie elud, kõigi meie elud sõltuvad meie rahva teenimisest.”

Pöörasin pilgu kõrvale. Mulle tundus, et antud hetkel olime ainult meie ema ja isaga ohverduste kolmainsus, samas kui teised pääsesid võrdlemisi lihtsalt. „Ma ei vea sind alt,” lubasin. „Sina tee, mida pead tegema.

Pane oma plaanid paika ja mõtle, kuidas neid ellu viia. Mina kingin sulle aja, et seda teha.”

Isa tõstis silmad mõtlikult lae poole. „Kolm kuud? Ja sa lubad, et püüad kõigest väest?”

Tõstsin käe. „Annan oma sõna. Kui soovid, võin isegi vastavatele paberitele alla kirjutada, kuid ma ei luba, et armun.”

31

„Mina sinu asemel nii kindel poleks,” noogutas isa teadvalt.

Aga mina polnud tema ega ema. Ükskõik, kui romantiliseks tema seda pidas, kujutasin mina vaid ette kolmekümmend viit valjuhäälset, ennasttäis ja imelikult lõhnavat poissi oma kodu üle võtmas. Selles ei peitunud midagi maagilist. „Kokku lepitud.”

Tõusin püsti, valmis peaaegu tantsima. „Tõesti?” „Tõesti.”

Võtsin ta käe ja kindlustasin oma tuleviku ühe kindla pigistusega. „Aitäh, isa.”

Lahkusin enne, kui isa mu laia naeratust näha jõudis. Olin juba välja nuputanud, kuidas suuremat osa poisse omal soovil lahkuma sundida. Võisin vajadusel olla äärmiselt hirmuäratav ja muuta palee rohkem kui ebameeldivaks elukeskkonnaks.

Lisaks oli mul varrukast võtta Osten, kes nõustub iga kell mõnd vempu viskama.

Imetlusväärne muidugi, et mõnel lihtsal poisil jagub piisavalt vaprust kaaluda printsiks saamist. Seda möönsin isegi mina. Ent keegi ei saa mind siduda enne, kui ma ise selleks nõusolekut ei anna – ja sellega peavad need vaesed lollikesed päris kindlasti leppima.

Ehkki stuudiot püüti hoida jahedana, muutus see prožektorite valgel sisuliselt leivaahjuks. Taipasin juba aastaid tagasi, et kõik „Reporteri” salvestuse rõivad peavad olema õhulised.

See oli ka ainus põhjus, miks mu kleit õlad paljastas. Nägin sealjuures välja tüüpiliselt elegantne, kuid ei saanud vähemalt kuumarabandust. „See kleit on ideaalne,” nurrus ema mu varrukasatse sirgemaks sikutades. „Sa näed nii armas välja.”

32

„Aitäh. Sina samuti.”

Ema naeratas ja jätkas kleidi kohendamist. „Aitäh, kullake. Ma tean, et see viib su endast välja, kuid kokkuvõttes on Valik kõigile kasulik. Sa veedad üksi nii palju aega ja kunagi peaksime sellele niikuinii mõtlema hakkama ja...” „Ja see teeb rahva rõõmsaks. Ma tean.”

Püüdsin kurbust varjata. Kuningatütarde maha parseldamisest olime loobunud, kuid... eesootav ei tundunud sellest oluliselt erinev. Mõistis ta seda?

Ema tõstis pilgu kleidilt ja vaatas mulle otsa. Miski ta silmis rääkis kahjutundest. „Sina näed seda ohverdusena. See on tõsi, et teisi teenides ei tehta paljusid asju sellepärast, et sa neid teha tahad, vaid sa pead.” Ema neelatas. „Kuid sel moel tegutsedes leidsin mina su isa ja oma lähimad sõbrad. Ühtlasi avastasin, et olen tugevam, kui iial ise arvanud oleksin. Ma tean, millise lepingu sa isaga sõlmisid ja kui sa tõepoolest enda jaoks seda õiget ei leia, jäägu nii. Kuid palun, luba endal selle käigus midagi kogeda. Otsi ennast, õpi midagi. Ja püüa meid selle peale sundimise eest mitte vihata.” „Ma ei vihka teid.” „Aga sa kaalusid seda tõsiselt, kui selle välja pakkusime,” ütles ema laialt naeratades. „Kas pole nii?” „Ma olen kaheksateist. Ma olen geneetiliselt programmeeritud oma vanematega tülitsema.” „Mul pole ühe korraliku tüli vastu midagi, kui tead, et armastan sind ikka.”

Haarasin ema kaissu. „Ja mina sind. Ma luban.”

Ta hoidis mind korraks, lükkas siis eemale ja silus veel kord mu kleiti enne, kui isa otsima tõttas. Läksin Ahreni 33

juurde, kes mind nähes naljakaid nägusid tegema hakkas. „Päris ilus, õeke. Peaaegu mõrsjalik.”

Keerutasin kleidisaba ja võtsin graatsiliselt istet. „Üks sõna veel ja ma ajan su magamise ajal kiilaks.” „Ma armastan sind ka.”

Püüdsin mitte naeratada, kuid ei saanud sinna midagi parata. Ta tundis mind nii hästi.

Tuba täitus paleerahvaga. Proua Lucy saabus üksi, sest kindral Leger oli vahis. Härra ja proua Woodwork istusid tagareas koos Kile’i ja Josie’ga. Proua Marlee läks emale kohutavalt korda ja seetõttu hoidsin oma suu kinni, kuid minu meelest olid nad lihtsalt kohutavad. Kile polnud nii enesekeskne nagu Josie, kuid kõigi nende aastate jooksul polnud ta suutnud arendada ligilähedaseltki huvitavat vestlust. Taevas halastagu, aga kui ma peaksin kunagi ränga unetuse all kannatama, palkan ma ta enda voodi ette kõnelema. Probleem lahendatud. Ja Josie... no tema näruste tempude kirjeldamiseks polnud mul isegi sõnu.

Isa nõunikud astusid samuti riburadamisi kummardades stuudiosse. Isa kabinetis töötas vaid üks naine, leedi Brice Mannor. Ta oli väikest kasvu ja väga armastusväärne – imestasin alatasa, kuidas keegi nii tagasihoidlik daam suutis poliitilisel areenil oma kohta hoida. Ma polnud iial kuulnud teda häält tõstmas või vihastumas, kuid inimesed pidasid temast palju. Mina pidin alati karmust välja näitama, et mehed mind tõsiselt võtaks.

Igatahes tekitas ta minus huvi. Mis juhtub, kui mina palkan kuningannaks saades endale kõik naisnõunikud?

See oleks huvitav eksperiment.

34

Eesistuja ja nõunikud andsid oma teadaanded edasi ning viimaks pöördus Gavril minu poole.

Gavril Fadayel olid üle pea kammitud hallid juuksed, kuid väga kaunis nägu. Viimasel ajal rääkis ta üha enam pensionipõlvest, kuid pärast nii suurt teadaannet pidi ta seda ometi veidi edasi lükkama. „Täna, Illéa, on meil võimalus lõpetada oma programm väga erutavate uudistega. Ja nende teatamiseks pole kedagi paremat kui meie tulevane kuninganna, kaunis Eadlyn Schreave.”

Ta tegi käega suurejoonelise žesti minu suunas ja ma naeratasin üle põranda minnes avalalt. Kõlas viisakas aplaus.

Gavril suudles mind põgusalt mõlemale põsele. „Printsess Eadlyn, tere õhtust.” „Aitäh, Gavril.” „Lubage olla aus. Mulle tundub, nagu oleksin alles eile teatanud rahvale uudiseid teie ja teie venna Ahreni sünnist.

Uskumatu, et sellest on möödas juba kaheksateist aastat!” „Tõsi. Me oleme juba täitsa täiskasvanud.” Vaatasin soojalt naeratades oma pere poole. „Teie hakkate meil ju varsti ajalugu tegema. Arvan, et kogu Illéa ootab pikisilmi aega, mil teist kuninganna saab, ja mida te siis ette võtate.” „See on kindlasti põnev, kuid ma pole kindel, kas tahan ajaloo tegemisega nii kaua oodata.” Nügisin teda mänguliselt küünarnukiga, mille peale ta üllatust teeskles. „Rääkige, mida te silmas peate, teie kõrgeausus.”

Lükkasin selja sirgu ja naeratasin kaamerasse. „Meie suur riik on aastatega läbi teinud palju muutuseid. Minu vanemate valitsusajal on mässuliste jõugud maalt sisuliselt kadunud ja 35

ehkki meid ootab ees veel palju väljakutseid, ei jaga kastisüsteem inimesi enam kujuteldavate joonte vahele. Me elame erakordselt vabal ajal ja saame põnevusega jälgida, kuidas meie riik kogu oma potentsiaali ära kasutab.”

Mul oli meeles naeratada ja kõik sõnad korralikult välja hääldada. Aastad avalikku drilli tegid oma töö – teadsin täpselt, kuidas hiilata ja ma ei hoidnud end tagasi. „See kõik on suurepärane... kuid mina olen ikkagi kaheksateistkümneaastane tüdruk.” Väike külalistest ja nõunikest koosnev publik itsitas. „Elu kipub üsna igavaks, kui veeta suur osa sellest koos isaga kontoris. Ära solvu, Tema Majesteet,” sõnasin isa poole vaadates. „Pole hullu,” hüüdis ta reipalt vastu. „Seega otsustasin selles osas midagi ette võtta. On aeg hakata otsima kedagi, kes üksnes ei aitaks mul seda väga keerulist tööd teha, vaid kõnniks minu kõrval ka läbi elu. Nii loodangi, et Illéa kingib mulle mu südamesoovi – korraldada Valik.”

Nõunikud ahhetasid ja hakkasid sosistama. Publiku nägudel peegeldus šokk. Ainsana paistis sellest kõigest teadvat Gavril – see üllatas mind pisut. „Homme paneme kirjad teele kõigile väärt Illéa noormeestele. Teil on kaks nädalat aega otsustada, kas soovite minu käe nimel võistelda. See on kindlasti tundmatus kohas vette hüppamine. Tegu on ju esimese naisterahva juhitud Valikuga. Ometi – ehkki mul on kolm venda – olen mina väga elevil võimalusest leida veel üks prints. Loodan, et Illéa jagab seda elevust koos minuga.”

Tegin väikese reveransi ja naasin oma kohale. Ema ja isa naeratasid, nad paistsid mu üle nii uhked. Üritasin endale 36

kinnitada, et sellest piisab. Ometi oli veri mu soontes peaaegu tardunud. Mind näris kahtlane tunne, et midagi olulist oli kahe silma vahele jäänud – et mind päästvas võrgus haigutas hiiglaslik auk.

Aga enam polnud midagi päästa. Heitsin end just pea ees kuristikku.

37

5 . P E AT Ü K K

Teadsin küll, et palees töötab meie heaks palju rahvast, kuid seni redutasid nad vist küll kuskil peidus. Kui kuuldused mu ootamatust teadaandest kulutulena levima hakkasid, ei tormanud mööda koridore üksnes teenrid ja teenijannad, vaid ka inimesed, keda ma iial enne näinud polnud.

Enam ei lastud mul päevade kaupa kontoris istuda ja aruandeid läbi töötada – minust sai ühtäkki Valiku ettevalmistuste epitsenter. „See on natuke odavam, teie kõrgeausus, kuid siiski äärmiselt mugav ja sobib juba olemasoleva sisekujundusega.”

Mees hoidis enda ees suurt kangarulli ja lappas selle siis kahe eelmise peale laiali.

Libistasin käe üle pehme riide ja tundsin kanga valimisest tüüpilist mõnu, ehkki kõnealune polnud päris kindlasti mõeldud seljas kandmiseks.

38

„Ma ei saa vist päris hästi aru, millega me siin tegeleme,” möönsin.

Mees, üks palee sisekujundajatest, surus huuled kriipsuks. „Arvatakse, et osa külaliste tubadest on ehk pisut liiga naiselikud ning teie kosilased tunneksid end veidi mugavamalt millegi sellise keskel,” ütles mees ja sikutas välja järjekordse rulli. „Lihtsa voodikattega saab toale sootuks uue ilme anda!” „Olgu,” sõnasin. Ise mõtlesin samal ajal, et lihtsate linade pärast ei maksa end küll nii käima tõmmata. „Aga kas tõesti pean seda otsustama mina?”

Ta naeratas sõbralikult. „Kogu Valikul on teie käekiri, preili. Kui te ka ise otsuseid ei langeta, eeldavad vaatajad ikka, et tegite seda. Seega on targem kohe teie nõusolek saada.”

Jõllitasin kangaid, väsinud juba mõttestki, kuidas kõik need pisidetailid minu peale hakkavad osutama. „See siin.”

Näitasin näpuga kõige odavamale kangale. See sügavroheline riie tundus kolmeks kuuks piisavalt korralik. „Väga arukas, teie kõrgeausus,” nõustus sisekujundaja. „Ehk peaksime kaaluma ka uute kunstiteoste lisamise võimalusi?” Ta plaksutas käsi ja rivi teenijannasid marssis tuppa, igaühel maal kaenla all. Ohkasin taibates, et siia kaob terve mu vaba pärastlõuna.

Järgmisel hommikul nõuti mind söögisaali. Ema tuli minuga kaasa, ent isa ei olnud võimalik töölt lahti kangutada. Üks kogukas mees, tõenäoliselt palee peakokk, kummardas meile. Siiski mitte kuigi sügavalt, sest tema soliidne kõht veeretas ette mõningaid takistusi. Mehe nägu oli pigem punane kui valge, kuid ta ei higistanud. See sundis mind arvama, et kõik need köögis veedetud aastad olid ta lihtsalt tühjaks aurutanud.

39

„Suur tänu meiega ühinemast, Tema Majesteet Illéa kroonprintsess. Köögitoimkond on rüganud ööd ja päevad, et leida kosilaste tervitusõhtusöögiks paslik menüü. Muidugi soovime serveerida seitse käiku.” „Muidugi!” hüüatas ema.

Kokk naeratas. „Ja muidugi soovime menüüle teie heakskiitu.”

Oigasin sisemuses. Õige seitsmekäiguline eine võtab esimesest kokteilist viimase šokolaadiampsuni kuus tundi. Kui kaua võtab iga käigu jaoks mitme roa maitsmine?

Selgus, et kaheksa tundi. Piinava toiduorgia lõpuks vaevas mind hirmus kõhuvalu ja sellele järgnes märkimisväärne tusahoog – napilt pärast viimast ampsu tuli keegi uurima, milline peaks olema tervitusõhtusöögi muusikavalik.

Koridorid tahtsid rahvast lõhkeda ja viimne kui nurk rõkkas häälekatest ettevalmistustest. Talusin seda nii hästi, kui suutsin, kuni isa mu ühel päeval rajalt maha võttis. „Äkki peaks väljavalitutele ühe ruumi sisustama. Mis sa arvad, kui...” „Aitab!” ohkasin meelt heites. „Mind ei huvita. Mul pole õrna aimugi, mida üks poiss tahaks oma puhketoas teha, nii et pöördu kellegi poole, kelles voolab testosterooni. Kui vajad mind, siis olen aias.”

Küllap isa nägi mind murdumise äärel, sest ta lasi mul rahus minna. Olin selle tillukese pausi eest talle väga tänulik.

Lamasin bikiinides väikesel muruplatsil otse metsaviiru ees. Soovisin juba teab mitmendat korda, et meil oleks bassein. Muidu olin oma tahtmiste läbisurumises üsna hea, kuid basseini osas ei andnud isa järele. Kui palee kord minu juhtida on, tõuseb see esimesena päevakorra tippu.

40

Joonistasin kaustikusse kleite ja proovisin lõdvestuda.

Päike soojendas ja pliiatsi kratsivad ning metsa kahisevad hääled sulasid üheks mõnusaks rahustavaks taustaheliks.

Leinasin vaikuse kadumist oma elust. Kolm kuud, kordasin endale. Kolm kuud ja kõik on taas normaalne.

Läbilõikav naer reostas mu aia rahu. „Josie,” pobisesin omaette. Tõstsin käe päikesevarjuks silmadele ja nägin teda enda poole tulemas. Ta oli ühe oma sõbrannaga, kõrgklassi neiuga. Josie hakkas tolle neiuga suhtlema üksnes sellepärast, et palee rahvast talle ei piisanud.

Sulgesin kaustiku oma joonistuste varjamiseks ja keerasin end selili päevitama. „See on kõigile kasulik kogemus,” kuulsin Josie’t sõbrannale selgitamas. „Mul ei avane just tihti võimalust poistega suhelda, nii et oleks vahva kellegagi rääkida. Kui kord minu abielu korraldama hakatakse, oskaksin juba oma tulevase abikaasaga vestelda.”

Pööritasin silmi. Kui ma nendest poistest küünemustagi peaks, häiriks mind väga Josie naiivne veendumus, et kutid saabuvad lossi tema jaoks. Samas arvas Josie niikuinii, et kõik asjad maailmas olidki mõeldud tema jaoks. Kuidas ta saab endast üldse nii hästi arvata ja uskuda, et keegi peab tema abielu korraldama hakkama. Nii totter ja koomiline. Josie võiks abielluda esimese vastutulijaga ja see poleks kellegi asi. „Ma loodan, et saan sulle Valiku ajal külla tulla,” ohkas sõbranna. „See oleks nii tore!” „Muidugi, Shannon! Ma korraldan nii, et kõik mu sõbrad võiksid tihti külas käia. See on kõigile kasulik!”

Kui kena temast pakkuda minu kodu ja minu külalisi oma pisikestele semudele õppematerjaliks. Hingasin sügavalt 41

sisse. Püüdsin taas lõdvestumisele keskenduda. „Eadlyn!” hüüdis Josie mind silmates.

Oigasin ja tõstsin tervituseks vaid käe. Lootsin, et mu vaikimine vihjab soovile omaette olla. „Oled sina ka Valiku pärast elevil?!” kisas ta lähemale tormates.

Ma ei kavatsenud sulaste moodi röökida ja vaikisin edasi.

Lõpuks seisis Josie oma külalisega minu kohal ja blokeeris päikese. „Kas sa ei kuulnud, Eadlyn? Oled sa Valiku pärast elevil?”

Josie ei pöördunud mu poole iial kombekohaselt. „Muidugi.” „Mina ka! Nii tore, et viimaks seltsi saab.” „Sinul pole siin mingit seltsi,” meenutasin talle. „Need poisid on minu külalised.”

Ta noogutas, nagu see oleks ilmselge. „Ma tean! Aga ikkagi tore, kui siin rohkem rahvast sebib.” „Josie, kui vana sa oled?” „Viisteist.” „Nii ma arvasingi. Kui sa tõesti soovid, saad ju minna ka paleest välja seltsi otsima. Oled selleks piisavalt vana.”

Ta naeratas. „Ma ei usu. See pole paslik.”

Ma ei tahtnud jälle sama vaidlust pidama hakata. Mina ei saanud suvalisel hetkel ja ette hoiatamata paleest lahkuda.

Enne, kui tarvitsesin seda mõtet isegi kaaluma hakata, tuli tegeleda turvakontrolli, teadustamise ja protokolliga.

Samuti pidin lakkamatult muretsema oma kaaslaste pärast. Mind ei tohtinud iga suvalise isiku seltsis näha. Ebasoodsas valguses paistvaid ülesvõtteid üksnes ei pildistatud, vaid säilitati ja avalikustati uuesti, millal iganes oli ajaleh42

tedel vaja mind kritiseerida. Pidin kogu aeg valvel olema, et miski mu mainet, minu perekonna mainet, minu riigi mainet ei kahjustaks.

Josie oli lihtkodanik – temale sellised piirangud ei laienenud.

Ent see ei takistanud teda sellist nägu tegemast. „Vähemalt jagub sul täna seltsi, nagu ma näen. Vabandage mind, kuid ma püüan puhata.” „Loomulikult, teie kõrgeausus,” sõnas ta sõber kummardudes. Okei, tema polnudki nii hull. „Näeme õhtusöögil!” hüüatas Josie liiga entusiastlikult.

Püüdsin end tagasi puhkelainele viia, kuid Josie läbilõikav hääl murdis end ikka ja jälle mu pähe. Lõpuks korjasingi oma teki ja joonised kokku ning suundusin tagasi paleesse. Kui ma end siin hästi ei tundnud, oli ehk tõesti targem millegi muuga tegeleda.

Kirka Angelese päikese käest tuppa astudes mattusid palee koridorid mu pilgu all videvikku. Seisatasin ja lasin silmadel pimedusega harjuda. Pilgutasin kõvasti, et tuvastada minu poole tormava inimese nägu. Mööda koridori tormas Osten, kaks vihikut kaenla all.

Osten surus need kiiruga minu kätte. „Peida need oma tuppa, okei? Ja kui keegi küsib, siis sa ei ole mind näinud.”

Ta kadus sama kiiresti, kui välja ilmus. Ohkasin. Süveneda oli tulutu. Aeg-ajalt ei suutnud ma enda kukile langenud esmasündinu kohustustega hakkama saada, kuid taevas tänatud, et see olin mina – mitte Osten. Iga kord, kui püüdsin teda riigitüüri juures ette kujutada, lõppes see kohutava peavaluga.

Lappasin vihud läbi nägemaks, mida ta küll seekord haudus. Aga need polnudki tema omad. Hoopis Josie. Tundsin 43

plika titeliku käekirja kohe ära. Sama hästi oleksid ta aga välja andnud südamed, kuhu olid sisse maalitud tema ja Ahreni nimed. Aga asi ei piirdunud üksnes Ahreniga. Neli lehekülge hiljem armus ta korraga kõikidesse Choosing Yesterday bändi liikmetesse, ning kohe pärast seda ühte näitlejasse. Kõik vähegi tuntud tundusid sobivat.

Otsustasin vihikud aeda viivate uste kõrvale maha jätta.

Mida iganes Osten ka oma peas plaanis, ei saanud miski Josie’le uksest sisse astudes rohkem piinlikkust valmistada kui näha maas oma vihikuid lebamas. Teadmata, kuidas need sinna sattusid või kes neid veel vaatas.

Keegi, kes tundis oma suhete üle kuningaperega nii suurt uhkust, võinuks diskreetsusest midagi ometi teada.

Toas ootas mind Neena, valmis tekki pessu panema. Viskasin midagi selga, kuid tuju riietusse põhjalikumalt süveneda ei olnud. Juukseid kohendama hakates silmasin laual toimikute hunnikut. „Leedi Brice jättis need teile,” sõnas Neena.

Jõllitasin paberikuhja. Ehkki see oli esimene tõeline töö sel nädalal, polnud mul jaksu sellega tegeleda. „Vaatan neid hiljem,” lubasin teadmises, et tõenäoliselt ei vaata. Kui, siis homme. Täna oli minu päev.

Panin juuksed kinni, kontrollisin meiki ja läksin ema otsima. Vajasin seltsi ja olin üsna veendunud, et tema ei sunni mind mööblit või toitu valima.

Leidsin ema üksinda Naiste toast. Ukse kõrval seisev silt viitas küll Newsome’i raamatukogule, kuid ma polnud iial kedagi peale ema kuulnud seda nii kutsumas. Ja emagi tegi seda harva. See oli naiste kokkusaamise koht, nii et esialgne nimi tundus niikuinii palju paslikum.

44

Teadsin juba enne ukse avamist, et ema on seal, sest kuulsin teda klaverit mängimas. Ema stiili polnud võimalik kellegi teise omaga sassi ajada. Emale meeldis rääkida, kuidas minu isa sundis teda pärast pulmi välja valima mitut uut klaverit, kõik veidi omamoodi. Need kõik leidsid koha palees. Üks ema sviidis, teine isa omas, üks siin ja üks üsna vähekasutatud neljanda korruse salongis.

Tundsin alati kadedust, kui lihtsalt tal mäng käis. Ta küll väitis, et ükskord käteosavus kaob ja siis suudab ta korraga toksida vaid ühte-kahte klahvi, kuid seni polnud seda juhtunud.

Püüdsin vaikselt siseneda, kuid ta kuulis mind ikkagi. „Tere, kullake,” hüüdis ema käsi klahvidelt tõstes. „Tule istu minu juurde.” „Ma ei tahtnud segada,” sõnasin üle toa tema kõrvale jalutades. „Sa ei seganudki. Puhkasin vaid pead ja tunnengi end juba nii palju paremini.” „Kas miski on halvasti?”

Ema naeratas mõtlikult ja tõmbas käega üle mu selja. „Ei. Lihtsalt selle töö igapäevamured.” „Tean, mida sa silmas pead,” ütlesin käega tasakesi üle klahvide tõmmates. „Mõtlen alatasa, et nüüd olen küll jõudnud hetke, kus olen kuningannaks olemise viimseni paika lihvinud. Et olen näinud kõike... Ja kohe muutub kõik jälle. See on... Kuule, aga sinul on selletagi nii palju muresid. Räägime parem millestki muust.”

Emal õnnestus naeratus taas näole manada ja ehkki ma tahtsin teada, mis teda vaevab – sest lõppude lõpuks langesid 45

need hingepiinad ühel hetkel ka minu õlule –, oli tal õigus.

Täna ei jaksanud ma sellega tegeleda.

Tundus, et temagi ei jaksanud. „Kas kahetsed seda vahel?” küsisin ema silmis siiski varjatud kurbust märgates. „Valikus osalemist ja kuningannaks saamist?”

Tundsin tänutunnet, et ta kohe ei vastanud, vaid tõesti mõtles mu küsimuse peale. „Ma ei kahetse su isaga abiellumist. Vahel mõtlen küll, milline oleks mu elu olnud ilma Valikuta või kui oleksin paleesse tulles kaotanud. Arvan, et elul poleks miskit viga olnud. Ma poleks olnud õnnetu, küll aga poleks ma teadnud, mida elul mulle veel pakkuda on. Aga tee sinu isani oli keeruline, eriti seetõttu, et ma ei tahtnud seda üldse kõndida.” „Üldse?”

Ta raputas pead. „See polnud minu mõte Valikus osaleda.”

Mul vajus suu ammuli. Ema polnud sellest kunagi rääkinud. „Kelle mõte see siis oli?” „See pole enam tähtis,” vastas ema kähku. „Aga näe, seetõttu mõistan ma su vastumeelsust. Samas õpetab see protsess sulle palju su enda kohta. Seda võin ma lubada, usalda mind.” „Seda oleks palju lihtsam teha, kui teaksin, et teete seda üksnes minu pärast, mitte endale rahu ostmiseks.” Need sõnad olid karmimad, kui plaanisin.

Ema hingas sügavalt sisse. „Ma tean, et sa pead seda isekaks, kuid oota veidi. Ühel päeval lasub selle riigi heaolu sinu õlgadel ja siis imestad, mida kõike oled sa valmis selle nimel tegema, et kõik põrmu ei langeks. Minagi ei uskunud, et kunagi veel ühte Valikut näeme. Paraku plaanid muutuvad, kui sinult nii palju oodatakse.”

46

„Minult oodatakse juba praegu ülemäära palju,” tulistasin vastu. „Esiteks, vaata, mis toonil sa räägid,” hoiatas ema. „Ja teiseks, sa suudad näha vaid killukest kogu tööst. Sul pole aimugi, millise surve all su isa elab.”

Istusin seal hiirvaikselt. Tahtsin lahkuda. Kui emale mu toon ei meeldinud, miks ta siis mind torkis? „Eadlyn,” alustas ta vaikselt. „See ajastus ei ole võib-olla ideaalne. Kuid varem või hiljem oleksin ma pidanud niikuinii midagi ette võtma.” „Mida sa silmas pead?” „Sa oled nii endassetõmbunud, oma rahvast eemaldunud.

Sa muretsed alatasa, kuidas kuningannana hakkama saad, kuid ehk oleks aeg ka teiste vajadustele tähelepanu pöörata?” „Ja sinu meelest ma seda praegu siis ei tee?” Muud ma ju päevade kaupa ei teinudki! Oli ta pime või?

Ema surus huuled kokku. „Ei, kallike. Vähemalt mitte siis, kui see ohustab sinu mugavust.”

Tahtsin ta peale karjuda. Ja isa peale ka. Jah, ma otsisin lohutust pikkadest vannidest ja võtsin toidu kõrvale väikese klaasikese. Seda polnud ju palju palutud, arvestades kõike, mida olin ohverdanud. „Ma ei teadnud, et sa mind nii äpardunuks pead.” Tõusin ja asutasin end minekule. „Eadlyn, seda pole ma öelnud.” „Ütlesid küll. Ja olgu nii.” Suundusin ukse poole. Need süüdistused täitsid mind sellise raevuga, et suutsin seda vaevu välja kannatada. „Eadlyn, kullake, me tahame lihtsalt, et sinust saaks võimalikult hea kuninganna. Muud ei midagi,” palus ema.

47

„Minust saabki,” vastasin, üks jalg juba koridoris. „Ja ma ei vaja päris kindlasti enda kõrvale mingit poissi, kes näitaks, kuidas see käib.”

Püüdsin end minema marssides rahulikuks sundida. Universum paistis mu vastu vandenõud plaanivat ning asus mind nüüd löök löögi haaval pikali taguma. Kordasin oma peas, et pean kannatama vaid kolm kuud, vaid kolm kuud... kuni kuulsin kedagi nutmas. „Oled sa kindel?” See kõlas kindral Legeri moodi. „Rääkisin temaga täna hommikul. Ta otsustas lapse endale jätta.” Proua Lucy kõõksatas vaikselt. „Ütlesid talle, et võime sellele lapsele kõike anda? Et meil on rohkem raha, kui iial ise kulutada suudame? Et armastame teda, ükskõik mis?” Kindral Leger sosistas seda kõike hirmsa kiirusega. „Seda ja rohkemgi veel,” nuuksus proua Lucy. „Ma teadsin ju, et suure tõenäolisusega sünnib see beebi raske vaimupuudega. Rääkisin talle, et suudame kõige selle eest hoolt kanda, et kuninganna ise aitab meid. Aga pärast perega nõu pidamist muutis ta oma otsust. Ta mõtles adopteerimisele üksnes kartuses, et jääb oma murega üksi. Ta vabandas, nagu see saaks kõike heastada.”

Proua Lucy tõmbas ninaga, püüdes sel moel luristamist vaigistada. Hiilisin koridori nurka ja kuulasin pealt. „Mul on nii kahju, Lucy.” „Sul ei pea kahju olema. See pole ju kuidagi sinu süü.” Lucy ütles seda hellalt, vapralt. „Me peame lihtsalt leppima, et see rong on läinud. Aastaid ravi, nii palju nurisünnitusi, kolm ebaõnnestunud adopteerimist... Me peame sellega lihtsalt leppima.”

48

Kindral Leger vastas alles pärast väga pikka pausi. „Kui arvad, et nii on parem.” „ Arvan küll.” Lucy püüdis enesekindlalt kõlada, kuid purskus siis uuesti pisaraisse. „Aga ma ei suuda ikka veel uskuda, et minust ei saa kunagi ema.”

Sekund hiljem nutt sumbus. Abikaasa tõmbas naise oma rinnale ning püüdis teda parimal viisil lohutada.

Arvasin kõik need aastad ekslikult, et Legerid valisid meelega lastetu elu. Proua Lucy kannatused ei tulnud minu juuresolekul kunagi jutuks ja meiega meeldis talle alati mängida. Ma ei osanud iial arvata, et nad soovisid hoopis teistsugust elu.

Oli mu emal õigus? Ma polnud tõesti nii tähelepanelik ja hooliv, nagu ma ise endast arvasin? Proua Lucy oli üks mu lemmikinimesi kogu maailmas. Kuidas ma tema sügavat kurbust siis ei märganud?

49

6 . P E AT Ü K K

Kontori laual seisis kolmkümmend viis hiiglaslikku korvi, mis olid täis küllap kümneid tuhandeid avaldusi – kõik noormeeste anonüümsuse tagamiseks ikka veel ümbrikes.

Püüdsin kaamerate jaoks agarat erutust teeselda, ehkki tegelikult oleksin hea meelega mõnda neist korvidest oksendanud.

Seegi abinõu aitaks kandidaate koomale tõmmata.

Isa pani käe mu õlale. „Kõik hästi, Eady. Kõnni ühe korvi juurest teise juurde ja tõmba igast üks ümbrik. Võtan need enda kätte, et sa ei peaks kirjade alla mattuma. Ja õhtul „Reporteris” teeme need lahti. Nii lihtne see ongi.”

Millegi nii lihtsa kohta tundus see kõik ometi kirjeldamatult heidutav. Samas elasin suures stressis Valiku välja kuulutamisest saati, nii et õigupoolest ei tohtinuks see tulla kuigi suur üllatusena.

50

Kohendasin oma lemmiktiaarat ja silusin küütlevast kleidist välja viimased voldid. Tahtsin täna eriti võrratu välja näha ja enne alumisele korrusele suundumist viimast korda peeglisse kiigates pelutas see vaatepilt pisut mind ennastki. „Sõna otseses mõttes valin nad kõik oma käega?” sosistasin lootuses, et kaamerad mind parasjagu liiga lähedalt ei võta.

Isa naeratas mulle mokaotsast ja sõnas hoolivalt. „See on privileeg, mida minul ei olnud. Nii et lase käia.” „Mis mõttes?” „Hiljem räägin. Mine nüüd.” Ta viipas hunnikute poole.

Hingasin sügavalt sisse. Ma saan sellega hakkama. Ükskõik, mida rahvas ootas, mul oli mu plaan. Ja see pidas lollikindlalt vett. Kogu see üritus ei jäta mulle kriimugi. Vaid mõned kuud mu elust – tolmukübe, kui pikas plaanis mõelda – ja võin naasta kuninganna-ametiks valmistumise juurde. Üksinda.

Aga mis sa siis venitad?

Ole vait.

Läksin esimese korvi juurde. Silt teatas, et avaldused on pärit Clermontist. Tõmbasin ühe välja üsna korvi servast, kaamerad välkusid ja mõned juuresolijad plaksutasid isegi.

Ema oli nii erutunud, et pani käe ümber Ahreni õla – vend nägi tõsist vaeva mulle lollakate nägude tegemisega. Proua Marlee ohkas õndsalt, kuid proua Lucyt ei paistnud kuskil.

Osten puudus samuti, mis polnud mingi üllatus. Kaden oli kohal ja jälgis kõike pingsa huviga.

Kasutasin erinevaid tehnikaid. Ühest korvist võtsin kohe pealmise ümbriku. Järgmises surusin käe sügavale ja õngitsesin õige välja. Pealtvaatajad tundusid väga lõbustatud, kui 51

ema koduprovintsi Carolina juurde jõudes haarasin korvist lausa kaks ümbrikku. Kaalusin neid kätel ja lasin siis ühel vaikselt tagasi libiseda.

Viimase valiku usaldasin isa kätesse. Sellele sammule järgnesid muidugi eriti tugevad hõisked ja aplaus. Naeratasin entusiastlikult, kuni viimnegi reporter oma looga toast jalga lasi. Ahren ja Kaden kadusid samuti naerdes tee pealt eest ja ema andis mulle veel enne lahkumist ühe kiire laubasuudluse. Rääkisime üksteisega taas, kuid ega meil palju öelda olnud. „Sa said suurepäraselt hakkama,” sõnas isa viimaks, kui olime kahekesi jäänud. Tema hääles peitus siiras imetlus. „Ma tõesti mõistan, kui närvesööv see kõik olla võib, kuid sa olid võrratu.” „Kust sina seda teada võid?” Panin käed puusa. „Kui sa isegi oma kandidaate ise välja ei valinud?”

Ta neelatas. „Sa ju tead üldjoontes, kuidas su ema ja mina kohtusime. Siiski leidub väikeseid detaile, millel on parem lasta kalevi alla jäädagi. Räägin seda sulle ainult sellepärast, et näidata, kuidas sul veab.”

Noogutasin, taipamata õigupoolest, kuhu ta oma jutuga rihib.

Isa hingas sügavalt sisse. „Minu Valik ei olnud farss, aga sellest ka mitte liiga kaugel. Mu isa valis kõik tüdrukud ise välja selle kategooria järgi, et nende seas leiduks poliitiliste liitlaste ja mõjukate perede esindajaid. Samuti kandidaate, kes oleks nii šarmantsed, et kogu riik jumaldaks maad nende jalge all. Pettuse varjamiseks viskas ta sekka ka kolm Viite, kuid ei midagi alla selle. Viied pidid olema kergesti eemaldatavad prügikalad.”

52

Märkasin, et mu lõug oli sõna otseses mõttes põrandale kukkunud. Sulgesin ruttu suu. „Ema?” „Pidi peaaegu kohe kaduma. Ausalt öeldes pääses ta vaevu sellest, et mu isa oleks ta omal käel eemaldanud. Ja vaata teda nüüd.” Isa näole laskus sootuks teine ilme. „Ehkki mul on endalgi vahel seda raske uskuda, armastatakse teda kuningannana isegi rohkem kui minu ema. Ta on kinkinud mulle neli ilusat, intelligentset ja tugevat last. Ja ta on olnud iga mu elu õnne allikas.”

Isa keerutas ümbrikke hooletult oma käes. „Ma ei tea, kas saatus või ettemääratus on olemas. Ent ma võin sulle kinnitada, et vahel astub seesama asi üle ukseläve, mida sa nii väga igatsed – kuid ainult selleks, et sind eemale tõrjuda. Ja ometi, täitsa ootamatult, avastad sa enda kohta midagi tõelist.”

Ma polnud iial arvanud, et mu vanemate armuloos võis olla seni meie eest varjul olnud detaile. Kuuldes nüüd isa pihtimas, et tegelikult polnud ema üldse arvestatav valik, ja meenutades ema vihjet Valiku vastumeelsuse üle, imestasin aina enam, kuidas neil kahel üldse armuda õnnestus.

Isa pilgust võis välja lugeda, et see tundub talle endalegi jätkuvalt uskumatuna. „Sul läheb kõik suurepäraselt, kas tead?” ütles ta uhkusest pakatades. „Miks sa nii arvad?” „Sa oled oma ema ja minu ema moodi. Sinus on sihikindlust. Ja mis veelgi olulisem – sulle ei meeldi ebaõnnestuda.

Kõik läheb hästi, sest sa lihtsalt ei luba sel mingit muud moodi minna.”

Tegin juba suu lahti, peaaegu rääkisin välja, et mul on tagataskus varuks lehekülgede kaupa plaane poiste paleest 53

minema peletamiseks. Sest isal oli õigus – ma ei tahtnud ebaõnnestuda. Ent minu jaoks tähendas ebaõnnestumine seda, et minu elu juhib keegi teine. „Olen veendunud, et kõik läheb just nii, nagu see minema peab,” sõnasin, kahetsusnoot hääles hõljumas.

Isa tõstis käe ja pani selle mu põsele. „Nagu tavaliselt.”

54

7. P E A T Ü K K

Stuudio oli veidi ümber tõstetud. Tavaliselt istusime ainult Ahren ja mina koos vanematega kaamerate ees, kuid täna olid seal kohad veel Kadenile ja Ostenile.

Isa nõunikud kogunesid teise stuudionurka ja keskel seisis kauss hommikul välja valitud ümbrikega. Selle kõrval lebas veel teinegi kauss avatud ümbrikute tarvis. Ma pelgasin pisut nende nimede ette lugemist, kuid vähemalt tekitas see minus tunde, et ma kontrollin olukorda. Ja see mulle meeldis.

Otse kaamerate taga olid meie kodakondsete kohad.

Kindral Leger suudles parasjagu proua Lucy otsaesist ja sosistas talle midagi kõrva. Nende vestlusest oli möödunud mitu päeva, kuid mina tundsin end endiselt väga halvasti. Kõigist maailma inimestest, kes peaksid olema lapsevanemad, olid Legerid kõige esimesed. Ja kõigist maailma inimestest, kes 55

peaksid suutma olukordi lahendada, olid Schreave’id kõige esimesed.

Ometi polnud mul plaani nende aitamiseks.

Proua Marlee manitses Josie’t vakka – küllap plika naeris taas mõne oma nalja üle, milles pole huumorikübetki. Ma ei suutnud ikka veel taibata, kuidas nii võrratu naine sünnitas nii kohutavad tegelased. Mu lemmiktiaara? See, mis mul praegu peas oli? See oli mu lemmik üksnes sel põhjusel, et Josie lõi mu esimese lemmiku mõlki ja kaotas teise seest ära kaks kivi. Ja seda olukorras, kus ta ei tohtinud neid isegi puutuda. Iialgi.

Tema kõrval istus Kile, nina raamatus. Otse loomulikult näis kõik siin riigis ja ka oma kodus tema jaoks liiga igav.

Milline luuser.

Kile tõstis pilgu ja nägi mind vaatamas. Siis pööritas ta silmi ja naasis oma raamatu seltsi. Miks ta üldse siin istus? „Kuidas tunne on?” Ema oli ühtäkki mu kõrval, käsi ümber mu õla. „Normaalne.”

Ta naeratas. „Päris kindlasti pole see normaalne. See kõik on ju hirmuäratav.” „Oo, mis te nüüd. Kui armastusväärne teist, et mu säärase meeldivuse sisse mässisite.”

Ta itsitas, aga ebakindlalt. Just nagu piire kompides, kas meie vahel on kõik ikka hästi. „Sa pole äpardunud,” ütles ema vaikselt. „Sa oled tuhat imelist asja. Ühel päeval saad ise teada, mis tunne on oma laste pärast muretseda. Ja sinu pärast muretsen ma rohkem kui teiste pärast. Sa pole mingi suvaline tüdruk, Eadlyn. Sa oled see tüdruk. Ja ma soovin sulle absoluutselt kõike.”

56

Ma ei osanud midagi kosta. Ma ei tahtnud emaga tülitseda, vähemalt nii tähtsa sündmuse eel. Ema käsi oli ikka veel ümber mu õla, nii et libistasin enda oma vaikselt ta seljale. Ta suudles mu juukseid tiaara all. „Tunnen end väga ebamugavalt,” tunnistasin. „Kujuta ette, kuidas need poisid end veel tundma peavad.

See on nende jaoks tohutult tähtis – ja kogu meie riigile.”

Keskendusin hingamisele. Kolm kuud ja siis päästev vabadus. See on tühiasi. „Olen su üle nii uhke,” sõnas ema ja kaisutas mind veel kord õrnalt. „Õnn kaasa.”

Ta läks isa tervitama. Minu juurde marssis ülikonda siluv Ahren. „Uskumatu, et see tõesti toimub,” sõnas ta siira erutusega hääles. „Tõsijutt, ma täitsa ootan uusi kaaslasi.” „Mida? Kas Kile’ist sulle ei piisagi?” Saatsin veel ühe pilgu sinnapoole, kus poiss endiselt raamatusse jõllitas. „Ma ei tea, mis sul Kile’i vastu on. Ta on nii nutikas.” „Sa mõtled igav?” „Ei! Aga ma tõesti tahan uute inimestega tutvuda.” „Mina ei taha.” Ristasin rinnal käed, osaliselt protestiks ja osaliselt enesekaitseks. „Oh, ole nüüd, õeraas. See saab lõbus olema.” Ahren vaatas toas ringi ja langetas hääle sosinaks. „Ma võin vaid ette kujutada, mis sul nende vaeste poiste jaoks varrukas varuks on.”

Püüdsin naeratust alla suruda, kuid tegelikult tahtsin isegi juba neid maas vingerdamas näha.

Ta tõstis ühe ümbriku ja lõi mulle sellega nina pihta. „Ole nüüd valmis. Kui sul on inglise keele alustest mingigi ülevaade, peaks see siin olema ju käkitegu.”

57

„Kui tüütu,” sõnasin venna õla pihta obadust rihtides. „Ma armastan sind.” „Ma tean. Ära muretse. Kõik läheb hästi.”

Meid paluti oma kohtadele ning Ahren viskas ümbriku käest. Ülekanne algas ja isa alustas „Reporterit” ülevaatega peagi Ida-Aasiaga jõustuvast kaubandusleppest. Me tegime nendega viimasel ajal nii palju koostööd, et kurnavat sõjaaega oli raske isegi ette kujutada. Isa puudutas ka uusi immigratsiooniseaduse sätteid ning siis said sõna kõik nõunikud, teiste seas leedi Brice. Mulle tundus, et kõik see venib lõputult, kuid saab ikka liiga ruttu otsa.

Kui Gavril mu nime hõikas, kulus mul terve sekund meenutamiseks, mida õigupoolest järgmiseks tegema pidin.

Viimaks tõusin ja kõndisin üle lava mikrofoni ette.

Sirutasin käe kaussi ja tõmbasin välja esimese ümbriku. „Likelyst,” alustasin ja kangutasin selle siis lahti. „Härra MacKendrick Shepard.”

Hoidsin ta pilti kaamera poole ja kogu ruum plaksutas.

Panin selle teise kaussi ning suundusin järgmise juurde. „Zunist... härra Winslow Fields.”

Iga nime järel kõlas pealiskaudne aplaus.

Holden Messenger. Kesley Timber. Hale Garner. Edwin Bishop.

Viimase ümbrikuni jõudes valdas mind tunne, nagu oleksin neid avanud juba sadu. Mu põsed valutasid teeseldud naeratustest. Lootsin väga, et ema ei pahanda, kui õhtusöögi oma tuppa lasen tuua. Olin selle enda meelest kuhjaga välja teeninud. „Ahaa! Angeles!” Tõmbasin ümbriku lahti ja võtsin välja viimase avalduse. Mu naeratus tardus, kuid ausõna – ma ei saanud sinna midagi parata. „Härra Kile Woodwork.”

58

Toa reaktsioon oli vägev. Keegi ahhetas, keegi naeris, kuid peamiselt tungis mu kõrvu Kile’i reaktsioon – ta pillas oma raamatu.

Hingasin sisse. „Ja ongi kõik. Juba homme suunduvad meie nõunikud neid kolmekümmet viite noormeest eesootavaks seikluseks ette valmistama. Ja vaid napi nädala pärast jõuavadki nad paleesse. Seni palun, õnnitlege neid koos minuga.”

Hakkasin plaksutama ja tuba ühines minuga. Võisin taas istuda lootuses, et mu sees möllavad tormid kuskilt otsast välja ei paistaks.

Kile’i nimi poleks pidanud mind sel moel rööpast välja lööma, nagu see tegelikkuses lõi. Lõppude lõpuks polnud ühelgi neist ju mingit šanssi. Ent miski siin ei klappinud.

Samal hetkel, kui Gavril ülekande lõpetas, lendasid kõik oma toolidelt. Ema ja isa läksid Woodworkide juurde. Josie itsitav naer juhtis neid sinna nagu kodumajakas. Tõttasin neil kohe sabas. „See polnud mina!” vandus Kile. Jõudsin temani ja meie pilgud kohtusid. Ta oli tõesti endast samamoodi väljas kui mina. „On seal mingit vahet?” sekkus mu ema. „Kõik sobivas eas poisid võisid oma nime kirja panna.”

Mu isa noogutas. „Tõsi. See näib pisut veider, kuid midagi seadusevastast siin küll pole.” „Aga ma ei taha sellest osa võtta,” protesteeris Kile isale anuvalt otsa vaadates. „Kes su nime sinna siis pani?” küsisin.

Kile raputas pead. „Ma ei tea. See peab olema mingi eksitus.

Miks ma peaksin avalduse esitama, kui ei taha osaleda?”

59

Ema silmad püsisid kindral Legeril ja tundusid peaaegu naeratavat. Ent selles ei olnud tõesti midagi naljakat. „Vabandage mind!” protesteerisin. „See on vastuvõetamatu. Kas keegi ei kavatsegi midagi ette võtta?” „Vali keegi teine,” pakkus Kile.

Kindral Leger raputas pead. „Eadlyn teadustas su nime kogu riigile. Sina oled Angelese kandidaat.” „Vastab tõele,” lisas isa. „Nimede avalikustamine muudab selle ametlikuks. Me ei saa sind asendada.”

Kile pööritas silmi. Küll ta võis seda alles palju teha. „Siis võib Eadlyn mu esimesel päevad elimineerida.” „Ja saata su kuhu? Sa oled juba kodus.”

Ahren itsitas. „Vabandust,” sõnas ta meie küsivate pilkude peale, „aga teistele poistele see vaevalt meeldib.” „Saada mind kuhugi kaugele,” pakkus Kile, paistes ise sellest mõttest kaunis elevil. „Sajandat korda, Kile, sa ei lähe kuhugi!” lausus proua Marlee kõige rangema häälega, mida iial tema suust kuulnud olin. Ta hõõrus oma meelekohta. Härra Carter põimis käe ümber tema piha ja sosistas midagi naisele kõrva. „Sa tahad siit ära minna?” küsisin uskmatult. „Kas palee pole sinu jaoks piisavalt hea?” „See pole minu,” vastas Kile häält tõstes. „Ja ausalt öeldes on mul sellest kõrini. Mul on kõrini nendest reeglitest, mul on kõrini oma kodus külaline olemisest ja veel eriti kõrini on mul sinu lapsikust käitumisest.”

Ahmisin õhku, samas kui proua Marlee pojale piki pead virutas. „Vabanda!” nõudis ta.

Kile surus huuled kokku ja põrnitses põrandat. Mina 60

ristasin käed rinnal. Ta ei lähe enne kuhugi, kui olen oma vabanduse saanud. Ühel või teisel moel peab see tulema.

Viimaks, pärast pikka ja tugevat pearaputust, pressis Kile selle mokaotsast välja.

See polnud just suurepärane saavutus, nii et pöörasin pilgu kõrvale. „Me jätkame plaanitult,” sõnas isa. „See on Valik nagu iga teine. Küsimus on valikutes. Ja praegu on Kile üks paljudest ning ausalt öeldes mitte kõige hullem, Eadlyn.”

Aitäh tõesti, isa. Silmitsesin vaikselt Kile’i reaktsiooni. Ta jõllitas ikka veel põrandat ja paistis tundvat nii häbi kui ka põletavat viha. „Aga praegu peaksime sööma ja tähistama. See on ikkagi väga põnev päev.” „Õige jah,” nõustus kindral Leger. „Lähme sööma.” „Ma olen väsinud. Lähen oma tuppa,” sõnasin selga pöörates.

Ma ei oodanud kellegi nõusolekut. Täna ei võlgnenud ma kellelegi midagi – niikuinii said kõik, mida tahtsid.

61

8 . P E AT Ü K K

Vältisin lähedasi terve nädalavahetuse. See ei tundunud kedagi häirivat, isegi ema. Nüüd, kui nimed välja hõigati, tundus Valik hirmutavalt tõelisena ning ma leinasin oma kaduvaid üksinduspäevi.

Esmaspäeva hommikul otsustasin enne kandidaatide saabumist viimaks inimkonna rüppe naasta ja läksin Naiste tuppa. Proua Lucy istus seal ja tundus taas sama rõõmus nagu tavaliselt. Soovisin endiselt, et saaksin midagi tema heaks teha. Kutsikas ei asenda küll päris inimest, kuid seni plaanisin ainsa mõttena kinkida talle lemmiklooma.

Ema rääkis proua Marleega ja nad viipasid mu enda juurde.

Võtsin istet ja proua Marlee asetas oma käe minu käe peale. „Tahtsin sulle Kile’i osas veidi selgitusi jagada. Ta ei taha sinu pärast lahkuda. Ta on sellest juba ammu rääkinud 62

ja ma arvasin, et üks semester mujal lõpetab selle jutu. Ma ei suuda lasta tal minna.” „Varem või hiljem pead sa lubama tal enda eest otsustama hakata,” käis ema peale. Naljakas, arvestades, et tema püüdis parasjagu oma tütart võhivõõrale mehele kupeldada. „Ma ei mõista. Josie ei räägi lahkumisest kunagi.”

Pööritasin silmi. Muidugi ei räägi. „Aga mida mul teha? Ma ei saa teda sundida siia jääma.”

Ema kallas tassi teed ja tõstis selle minu ette. „Ma palkan veel ühe eraõpetaja. Tollel jagub ka praktilisi kogemusi ning ehk suudab ta pakkuda Kile’ile natuke enamat kui raamatud, ja mina võidan veidi aega. Ma loodan ikka...”

Samal hetkel purjetas uksest sisse tädi May, kes nägi välja nagu mõne moeajakirja kaanestaar. Sööstsin tema juurde ja kallistasin teda nii, et kondiragin taga. „Teie kõrgeausus,” tervitas ta. „Ah, ole vait.”

Ta naeris, haaras kätega mu õlgadest ja vaatas mulle sügavalt silma. „Ma tahan Valikust kõike kuulda. Kuidas tunne on?

Mõned pildid olid päris kenad. Oled juba armunud?” „Mitte ligilähedaseltki,” vastasin naerdes. „Noh, anna neile paar päeva.”

Tädi Mayl kõik just nii käiski. Uus armastus iga kuu või paari tagant. Meid ning meie nõbusid Astrat ja Leod võttis ta nagu oma lapsi, sest ei tihanud ise peret luua ja paikseks jääda. Nautisin ta seltsi kohutavalt, isegi palee tundus tema külaskäikude ajal palju põnevam koht. „Kui kauaks sa jääd?” küsis ema. May võttis mul käest ning me läksime tema juurde. „Neljapäevani.”

63

Ohkasin. „Ma tean! Jään ilma kogu lõbust!” Tädi mossitas pisut. „Aga Leol on reedel mäng ja Astral laupäeval tantsuvõistlus.

Ma lubasin minna. Astral läheb juba imehästi,” ütles May ema poole pöördudes. „Kohe näha, et ta ema oli kunstnik.”

Nad naeratasid üksteisele. „Tahaksin ka minna,” kurtis ema. „Aga lähme?” pakkusin tee kõrvale küpsiseid valides.

Tädi May vaatas mind küsivalt. „Sa ikka taipad, et sul juba on nädalavahetuseks plaanid? Suured plaanid? Elumuutvad plaanid?”

Kehitasin õlgu. „Pole hullu, kui neist ilma jään.” „Eadlyn!” manitses mind ema. „Vabandust! Seda on lihtsalt kole palju. Mulle meeldib praegune asjade käik.” „Kus pildid on?” küsis tädi May. „Minu toas laua peal. Üritan nende kuttide nimesid pähe õppida, aga pole erilisi edusamme teinud.”

May viipas ühe teenijanna enda juurde. „Kullake, ehk lähed üles printsessi tuppa ja tood meile Valiku kandidaatide avaldused?”

Teenijanna säras kniksu tehes nagu täiskuu. Küllap ta sirvib need kõik trepi peal läbi.

Ema kummardus õe poole. „Tuletan sulle lihtsalt meelde – esiteks on nad sinule keelatud. Ja teiseks – kui ka poleks, on nad sinust poole nooremad.”

Proua Marlee ja mina naersime ning proua Lucy naeratas.

Ta oli tädi Mayga palju leplikum kui meie ülejäänud. „Ärge norige teda,” protesteeris proua Lucy. „Ta kavatsused on kindlasti õilsad.”

64

„Tänan sind, Lucy. Ja need pildid polegi mulle, vaid Eadlynile,” vandus ta. „Me aitame tal otsa lahti teha.” „Päris nii see tegelikult ei käi.” Ema naaldus toolile ja rüüpas teed kerge üleolekuga.

Proua Marlee naeris lausa kõva häälega. „Ja seda räägid sina! Kas peame tõesti sulle sinu algust meelde tuletama?” „Mis asja?” pärisin šokeeritult. Kui paljusid detaile mu vanemad oma loost enda teada hoiavad? „Mida ta silmas peab?”

Ema asetas teetassi lauale ja tõstis kaitsvalt käe. „Ma jooksin kogemata kombel Valiku eelsel õhtul sinu isaga kokku. Ja võta teadmiseks,” sõnas ta rohkem Marleele kui mulle, „mind oleks vabalt võidud selle eest kõrvaldada. See polnud just päris selline esmamulje, nagu oleks loota võinud.”

Istusin ammulisui. „Ema, kui paljusid reegleid sa kokkuvõttes ikkagi rikkusid?”

Ta tõstis silmad lae poole, nagu püüaks neid mõttes kokku lugeda. „Okei, tead mis. Vaata neid pilte palju soovid, niikuinii sina ju võidad.”

Tädi May naeris kohe naudinguga ja mina püüdsin meelde jätta, kuidas ta seda tehes pead nii graatsiliselt ühele poole kallutas ning kuidas ta silmad sädemeid pildusid. Kõik temas näis nii sundimatult glamuurne ning ma armastasin teda peaaegu sama kõvasti nagu oma ema. Josie oli palees minu ainus eakaaslane ja see mind teadupoolest ei vaimustanud, kuid ema sõbrannade ring kompenseeris selle tegelikult täielikult. Tädi May hing, proua Lucy lahkus, proua Marlee elurõõm ja ema tugevus olid minu jaoks hindamatud ja kõigist ainetundidest kindlasti õpetlikumad.

Teenijanna jõudis tagasi ja asetas piltide ning avalduste kuhja minu ette. Minu suureks üllatuseks haaras sealt sir65

vimiseks esimese portsu proua Marlee. Tädi May ei jäänud temast palju maha ning ehkki ema ei võtnud ühtegi enda kätte, kiikas ta huviga üle Marlee õla. Proua Lucy püüdis alguses uudishimu maha suruda, kuid lõpuks maandus üks kuhi ka tema süles. „Oh, tema paistab paljutõotav.” Tädi May surus ühe pildi minu nina alla. Jõllitasin tumedatesse silmadesse keset eebenipuu värvi nahka. Lühikeseks lõigatud juustega poisi näol levis lai naeratus. „Baden Trains, üheksateist, Sumnerist.” „Ta on nägus,” ohkas ema. „Nojah, muidugi,” sõnas tädi May. „Ja selline perekonnanimi saab tähendada vaid seda, et noormees tuleb Seitsmete perest. Poiss on esimese aasta reklaamitudeng – see tähendab, et kas tema ise või keegi tema peres on väga sihikindel.” „Tõsi,” nõustus proua Marlee. „Ja see pole sugugi vähetähtis.”

Võtsin mõned avaldused enda kätte. „Ja kuidas sina end tunned?” küsis tädi May ühtäkki. „Kõigeks valmis?” „Vist küll.” Sirvisin avaldusi lootuses, et silma jääb midagigi põnevat. Aga ausalt öeldes mind lihtsalt ei huvitanud. „Vahepeal läksid kõik nii ähmi täis ja see tohuvabohu ei paistnud iial lõppevat. Kõik toad on sisustatud, toiduvarud välja kalkuleeritud ning nüüd, kui nimedki välja hõigatud, võib jätkata poiste reisigraafikutega.” „Küll sa tundud alles elevil,” sõnas tädi May norides.

Ohkasin ja vaatasin talle vastates meelega hoopis ema poole. „Noh, eks sa võid ju ka teada, et kõik see siin ei keerle ainult minu ümber.” „Mida sa sellega mõtled, kullake?” küsis proua Lucy. Ta lasi paberitel sülle langeda ja saatis mureliku pilgu kord 66

mulle, kord emale. „Loomulikult loodame, et Eadlyn leiab enda kõrvale väärilise kaaslase,” alustas ema kavalalt. „Aga kuidagi mugavalt sattus Valik ajale, mil meil on kangesti vaja panna rahvast mõtlema ka muule kui kastide tõttu aina levivad rahutused.” „Ames!” hüüdis tädi May. „Su tütar on peibutis?” „Ei!” „Jah,” pobisesin. Tädi May hõõrus mu selga. Tema sealolek muutis asja kohe palju paremaks. „Varem või hiljem oleksime niikuinii pidanud kosilaste peale mõtlema hakkama. Takkapihta pole see siin midagi siduvat. Eadlyn leppis Maxoniga kokku – kui ei armu, jääb kõik nii nagu praegu. Kuid jah, Eadlyn kui kuningapere liige täidab oma kohust. Ta aitab... rahva tähelepanu veidi kõrvale juhtida, kuni meie parema plaani välja jõuame mõelda. Ning lubage lisada – see töötab.” „Tõesti?” küsisin. „Sa pole lehti vaadanud? Sa oled kõikjal. Kohalikud lehed intervjueerivad oma kandidaate. Mõned provintsid pidutsevad juba praegu lootuses, et nende kosilane võidab. Ajakirjad on selgitanud välja võimalikud liidrid ja eile näidati uudistes lõiku tüdrukutest, kes moodustasid juba fänniklubisid ning kandsid oma lemmikute piltidega T-särke. Valik on haaranud kogu riigi.” „Vastab tõele,” sõnas proua Marlee. „Ja see, et Kile palees elab, pole enam samuti saladus.” „On nad selle ka juba välja uurinud, et tal pole tegelikult mingit huvi osaleda?” küsisin häälega, kus oli plaanitust rohkem ärritust. Ega proua Marlee kogu selles farsis süüdi olnud.

67

„Ei,” vastas ta naerdes. „Aga veel kord, sel pole sinuga mingit pistmist.”

Naeratasin vastu. „Proua Marlee, sa ju kuulsid ema. Muretsemiseks pole põhjust. Me Kile’iga teame niigi, et meist ei saaks kuigi head paari. Ja ärgem unustagem ka võimalust, et pääsen siit üldse ilma kihlatuta.” Õigupoolest oli see võimalus sada protsenti. „Ja ära muretse, et ta mu tundeid riivab – ma ei võta seda kõike niikuinii kuigi tõsiselt,” sõnasin, nagu oleks poiste ette kuhjamine ja nende seast valimine kõigiti igapäevane. „Sa ütlesid, et Valik on haaranud kogu riigi,” alustas May murelikult. „Arvad sa, et huvi püsib?” „See aitab arvatavasti vähemalt mõneks ajaks kurbuse unustada, mis inimesi viimasel ajal on vallanud. Ja leida uusi viise murede lahendamiseks. Juhul, kui need uuesti kerkivad.” Ema kõlas nii enesekindlalt. „Siis, kui need kerkivad. Mitte juhul, kui kerkivad,” parandasin. „Mu elu võib natuke aega küll põnev tunduda, kuid lõpuks on neile ikka oma särk ihule kõige ligemal.” Keskendusin uuesti piltidele. Ausalt öeldes oli mul neist poistest isegi kahju. Neil polnud võiduvõimalustki. Nagu ka aimu, et nad on osake üldrahvalikust pettemanöövrist. „See tundub imelik,” sõnasin ühte avaldust kätte võttes. „Ma ei taha olla hinnanguline, aga vaadake vaid seda. Siin on kolm õigekirjaviga.”

Ema võttis paberi enda kätte. „Äkki ta oli lihtsalt närvis.” „Või idioot,” pakkusin omalt poolt.

May itsitas. „Ära ole nii karm, kullake. Neile on see samamoodi hirmus.” Ema ulatas avalduse mulle tagasi. Kinnitasin selle 68

uuesti pildi külge, millel oli väga süütu näo ja metsikute blondide juustega poiss. „Oota. Kardad sa?” küsis tädi May. Ta tundus täitsa murelik. „Ei. Muidugi mitte.”

Tädi oli taas sama normaalne, ilus ja muretu nagu enne. „Ma ei kujutakski ette, et sina midagi kardad.” Ta pilgutas mulle silma.

Lohutav oli teada, et vähemalt üks meist seda uskus.

69

9 . P E AT Ü K K

Kui poisid palee peale laiali hakkasid valguma, pagesin oma tuppa ja pühendusin rõdul disainimisele. Liiga palju metsikuid naerupahvakuid ja ülekeevaid tervitusi. Mõtisklesin, kui kaua selline kamraadlikkus vastu peab. Lõppude lõpuks oli see ju võistlus. Lisasin oma tegemist nõudvate asjade nimekirja veel ühe punkti: leida võimalusi neid üksteise vastu üles ässitada. „Minu meelest kuluks täna ära üles pandud soeng. Tahan täiskasvanulikum välja paista.” „Suurepärane valik, preili.” Neena viilis parasjagu mu küüsi. „Ja milline kleit?” „Arvan, et läheme õhtukleidi teed. Must sobib hästi.”

Ta turtsatas. „Tahate neid hirmutada?”

Raske oli salakavalat naeratust varjata. „Ainult natukene.”

70

Itsitasime koos. Küll ma tundsin suurt heameelt, et ta minuga oli. Järgmistel nädalatel kuluvad Neena lohutavad sõnad ja rahustavad käed eriti marjaks ära.

Punusime kuivatatud juuksed patsi ja keerasime kroonina pea peale – sellises soengus nägi mu tiaara veel eriti hea välja.

Leidsin kleidi, mida kandsin mullu aastavahetuse pidustustel. See oli kaetud pitsiga ja liibus ümber keha kuni põlvini, kust langes lehvikuna maani. Väike ovaalne sisselõige paljastas natuke mu selga ja tillukesed liblikavarrukad langesid üle õlgade. Päikese käes nägi see üllatuslikult paremgi välja kui küünalde valguses.

Kell lõi üks ja ma läksin alumisele korrusele. Muutsime ühe neljanda korruse raamatukogu Meeste saaliks, kus väljavalitud saavad vabal ajal koguneda ja lõõgastuda. See oli peaaegu sama suur nagu Naiste tuba – palju istekohti, raamatuid ja kaks telerit.

Suundusingi sinnapoole. Otsustasime isekeskis, et kõik kandidaadid tulevad mind tervitama ükshaaval. Seejärel juhitakse nad edasi Meeste saali üksteisega tutvuma.

Koridoris seisis trobikond inimesi, nende seas minu vanemad ja kindral Leger. Suundusin nende juurde lootuses, et mu närvilisus välja ei paista. Isa paistis jahmunud ja ema tõstis käe suu ette. „Eadlyn... sa paistad täitsa täiskasvanulik.” Ema ohkas mu põski, õlgu ja juukseid silitades – ta ei parandanud midagi, lihtsalt vaatas. „Küllap sellepärast, et olengi.”

Ema noogutas, pisarad silmis. „Ja sa näed oma seisusele vastav välja. Mina ei uskunud iialgi, et kuninganna mõõdu välja annan, aga sina... täiesti ideaalne.”

71

Pikoprint on Eesti esimene roheline raamatukirjastus, mis loodi 2014. aastal eesmärgiga rikastada laste-ja noorteraamatute valikut, inspireerida lapsi lugema ja varakult iseseisvat lugemisharjumust kujundama.

Kõik meie väljaanded on valminud keskkonnasõbralikult. Hoolime järeltulevast põlvkonnast ning tahame, et meie jalajälg keskkonnale oleks võimalikult väike. Kõik meie raamatud trükitakse vaid FSC tunnusega paberile, mis tähistab, et paber on toodetud metsamajandmise viisil, mis säilitab metsade elurikkuse, produktiivsuse ja looduslikud protsessid.

Leia meid Facebookis:

OSTA RAAMAT:

RAHVA RAAMAT

APOLLO