KIERA CASS - Valik 5: Kroon

KROON K I E RA C A S S

Originaali tiitel: The Crown Kiera Cass HarperTeen 2016 © 2016 Kiera Cass Kiera Cass assert the moral right to be identified as the author of this work.

Kaanefoto © 2016 Gustavo Marx. Kasutatud MergeLeft Reps loal.

Kaanekujundus © 2016 HarperCollins ISBN 978-9949-583-22-5 (trükis) ISBN 978-9949-583-23-2 (epub) Tõlge eesti keelde © Karin Kull ja Pikoprint OÜ 2016 Projektijuht Taavi Toots Tõlkija Karin Kull Toimetaja Vilve Torn Keeletoimetaja Sven Saun Kujundaja Liis Karu

See raamat on uhkusega trükitud keskkonnaga arvestavale paberile, mis vastab FSC sertifikaadile.

FSC sertifikaat tähistab vastutustundlikku metsamajandamise viisi, mis säilitab metsade elurikkuse, produktiivsuse ja looduslikud protsessid.

Rohkem informatsiooni vaata www.pikoprint.ee/roheline Trükitud Eestis trükikojas Printon

Guydenile ja Zuzule, parimatele väikestele tegelastele, kelle kunagi loonud olen.

1 . P E AT Ü K K

„Mul on kahju,” laususin end vältimatuks vastureaktsiooniks ette valmistades. Kui mu Valik algas, olingi seda just sel moel ette kujutanud – tosinad kosilased korraga lahkumas, paljudele neist ootamatu, et hetk rambivalguses nii kiiresti lõppes.

Kuid pärast paari viimast nädalat, mil sain teada, kui lahked, kui arukad, kui helded nii paljud neist poistest olid, tundus massiline väljasaatmine peaaegu südantlõhestav.

Nemad olid minu vastu õiglased ja mina pidin nüüd nende vastu olema otsatult ebaõiglane. „See tuleb järsult, kuid arvestades ema ohtlikku olukorda palus isa mul rohkem ülesandeid enda kanda võtta. Suudan selle kõigega toime tulla vaid võistlust koomale tõmmates.” „Kuidas kuningannal on?” küsis Ivan raskelt neelatades.

Ohkasin. „Ta näeb... ta näeb päris vilets välja.”

7

Isa ei tahtnud lasta mul ema külastada, kuid andis viimaks järele. Mõistsin ta vastuseisu kohe, kui nägin ema magamas, südamelööke reguleeriv seade ekraanil aega mõõtmas. Ema oli just südameoperatsioonilt tulnud. Ühe arsti sõnul libises ema hetkeks neil käest, kuid nad suutsid ta tagasi elule tuua. Istusin siis voodi kõrval ja hoidsin tal kätt. See kõlab küll tobedalt, aga lasksin end toolil kössi lootuses, et see sunnib teda üles ärkama ja mulle märkust tegema. Ei sundinud. „Aga ta on elus. Ja mu isa... tema on...”

Raoul asetas mulle käe lohutavalt õlale. „Pole midagi, Tema kõrgus. Me kõik mõistame.”

Lasin pilgul aeglaselt üle ruumi libiseda ja peatusin korraks ükshaaval kõikide kosilaste nägudel, kui need endale mällu talletasin. „Et teaksite, kartsin teid kui tuld,” tunnistasin. Siit-sealt kostis paar muhelust. „Suur tänu teile, et selle võimaluse vastu võtsite ja minu vastu nii armulised olite.”

Sisse astuv valvur andis endast köhatusega märku. „Andestust, armuline leedi. Ülekande aeg on peaaegu käes.

Meeskond tahtis... eem...” tegi ta õhus kohmaka žesti, „juukseid ja asju kontrollida.”

Noogutasin. „Tänan. Olen minuti pärast valmis.”

Kui mees lahkus, pöörasin tähelepanu taas poistele. „Loodan, et andestate mulle selle grupiviisilise hüvastijätu. Soovin teile kõigile tulevikuks edu.”

Lahkudes kostsid mu selja tagant kooris pomisetud hüvastijätud. Kui Meeste saali uksed sulgesin, hingasin sügavalt sisse ja valmistusin eesootavaks. Oled Eadlyn Schreave ja 8

mitte keegi, tõesti mitte keegi ei ole sinust võimsam.

Palee oli kõhedakstegevalt vaikne, kui ema oma leedidega ringi ei tõtanud ja koridore ei täitnud Ahreni naer. Mitte miski ei pane inimese kohalolekut paremini märkama kui tema kadumine.

Hoidsin stuudio poole sammudes selja sirge. „Teie kõrgus,” tervitas mind mitu inimest, kui uksest sisse astusin. Nad tegid kniksu, astusid mu tee pealt eest ja vältisid mulle silma vaatamist. Ma ei olnud kindel, kas kaastunde pärast või seetõttu, et nad juba teadsid. „Oh,” tegin peeglisse pilku heites. „Läigin natuke. Kas võiksite...?” „Loomulikult, Teie kõrgus.” Üks tüdruk tupsutas vilunult mu nahka ja kattis selle puudrikihiga.

Seadsin kleidi pitskrae otsemaks. Kui hommikul riietusin, tundus must palees valitsevat meeleolu arvestades sobilik, kuid nüüd hakkasin otsuses kahtlema. „Näen liiga tõsine välja,” kurtsin valjult. „Mitte auväärselt tõsine, vaid murelikult tõsine. See on täiesti mööda.” „Näete imekaunis välja, armuline leedi.” Jumestusneiu võõpas mu huultele särava värvikihi. „Nagu teie ema.” „Ei näe,” hädaldasin edasi. „Mul pole raasukestki tema juustest või nahast või silmadest.” „Ma ei pea seda silmas.” Soe ja ümmargune tüdruk jäi mu kõrvale seisma ning vaatas mu peegelpilti. „Vaadake, siin,” sõnas ta mu silmadele osutades. „Mitte sama värv, vaid sama otsusekindlus. Ja teie huultel on seesama lootusrikas naeratus. Olete välimuselt küll rohkem vanaemasse, kuid läbi ja lõhki oma ema tütar.”

Vaatasin ennast. Sain peaaegu aru, mida ta silmas pidas.

9

Tundsin end sellel kõige üksildasemal hetkel pisut vähem üksikuna. „Aitäh. See on mulle väga oluline.” „Me kõik palvetame ta eest, armuline preili. Ta on kange.”

Meeleolust hoolimata ajas see mu itsitama. „Seda ta on.” „Kaks minutit!” hõikas võtte assistent. Kõndisin kleiti siludes ja juukseid kohendades vaibaga kaetud võtteplatsile. Stuudio oli prožektoritest hoolimata tavapärasest külmem ja end üksildase poodiumi taha sisse seades kirvendas mu kehal kananahk.

Pisut tagasihoidlikumas riietuses, kuid sellegipoolest viimseni lihvitud Gavril naeratas mulle lähenedes kaastundlikult. „Oled kindel, et soovid seda teha? Võin uudised hea meelega ka ise edasi anda.” „Aitäh, aga pean sellega ise hakkama saama.” „Olgu siis peale. Kuidas kuninganna vastu peab?” „Tund aega tagasi polnud viga. Arstid hoiavad tervenemise eesmärgil uinutite mõju all, aga ta näeb nii räsitud välja.”

Sulgesin viivuks silmad ja püüdsin rahuneda. „Vabandust.

Olen selle pärast natuke pinges. Aga vähemalt saan paremini hakkama kui isa.”

Mees vangutas pead. „Ma ei kujuta ette, et see võiks kellelegi hullemini mõjuda kui talle. Kuninga kogu maailm on kohtumishetkest alates olnud kuninganna.”

Läksin mõttes tagasi eelmisse õhtusse ja mõtlesin fotosid täis seinale vanemate toas. Lappasin peas läbi kõik üksikasjad nende kohtumise kohta, mille nad mulle alles hiljaaegu avaldasid. Ma ei suutnud endiselt leida mingit mõtet end armastuse nimel läbi loendamatute takistuste murda üksnes selleks, et see sind lõpuks nii jõuetuks muudaks.

10

„Olid seal, Gavril. Sina nägid nende Valikut.” Neelatasin endiselt ebalevalt. „Kas see tõesti töötab? Kuidas?”

Mees kehitas õlgu. „Sinu oma on kolmas, mida olen näinud. Ma ei oska öelda, kuidas see toimib, kuidas saab loterii sind hingesugulasega kokku viia. Ütlen lihtsalt nii: su vanaisa ei olnud just mees, keda oleksin imetlenud, aga ta kohtles oma kuningannat kui kõige tähtsamat inimest, kes eales maa peal kõnnib. Kuigi teistega järsk, oli oma naisega helde. Kuninganna sai parima, mis temas oli, mida ei saa just öelda... Noh, ta leidis õige naise.”

Vidutasin silmi ja tundsin huvi, mille ta ütlemata jättis.

Vanaisa oli karm valitseja, kuid järele mõtlema hakates oli see ka ainus külg, mida temast teadsin. Isa ei rääkinud temast peaaegu kunagi kui abikaasast või vanemast ja mind huvitasid alati palju rohkem lood vanaemast. „Ja su isa? Minu meelest ei olnud tal õrna aimugi, mida otsis.

Ausalt öeldes vist ka su emal mitte. Aga ta oli printsile igas mõttes sobiv kaaslane. Kõik nende ümber nägid seda palju varem kui nad ise.” „Tõesti? Nad ei saanud ise aru?”

Mees tegi grimassi. „Kui aus olla, siis pigem su ema ei saanud aru.” Ta saatis mulle tungiva pilgu. „Paistab olevat perekonnaviga.” „Gavril, oled üks vähestest, kellele saan seda tunnistada.

Asi ei ole selles, et ma ei tea, mida otsin. Ma lihtsalt ei olnud valmis otsima.” „Aa. Murdsingi pead.” „Aga nüüd olen siin.” „Kardan, et ka omapäi. Kui otsustad sellega edasi minna...

11

ja pärast eilset ei süüdistaks sind keegi, kui ei läheks, saad nii olulise otsuse langetada vaid sa ise.”

Noogutasin. „Ma tean. Sellepärast see nii hirmus ongi.” „Kümme sekundit,” hõikas võtte assistent.

Gavril patsutas mulle õlale. „Olen olemas igal moel, mis võimalik, Teie kõrgus.” „Aitäh.”

Ajasin kaamera ees selja sirgu ja püüdsin rahulik näida, kui punane tuli süttis. „Tere hommikust, Illéa rahvas. Mina, printsess Eadlyn Schreave, pöördun teie poole, et edastada teavet kuninglikus peres hiljuti toimunud sündmuste kohta. Kõigepealt head uudised.” Püüdsin naeratada. Tõepoolest püüdsin, kuid suutsin mõelda vaid sellele, kui hüljatuna end tundsin. „Mu kallis vend prints Ahren Schreave abiellus Prantsusmaa printsessi Camille de Sauveterre’ga. Kuigi nende pulmade ajastus tuli teatava üllatusena, ei vähenda see vähimalgi määral meie rõõmu noorpaari üle. Loodetavasti ühinete minuga, kui soovin neile mõlemale õnnelikku ühist eluteed.”

Tegin pausi. Saad hakkama, Eadlyn. „Nüüd kurvematest asjadest. Eile õhtul tabas minu ema America Schreave’i, Illéa kuningannat väga ränk südamerabandus.”

Peatusin. Sõnad oleksid justkui tammina mu kurku kogunenud ja muutsid kõnelemise aina raskemaks. „Ta on kriitilises seisundis ja arstide pideva järelevalve all.

Palun palv...”

Surusin käe suule. Pisarad ähvardasid võimust võtta. Hakkasin riigitelevisioonis enesevalitsust kaotama ja nõrgana 12

näimine oli viimane asi, mida tarvis. Arvestades veel asjaolu, mida Ahren mu maine kohta rahva seas rääkis.

Vaatasin maha. Ema vajas mind. Isa vajas mind. Võib-olla, õige pisut, vajas mind isegi riik. Ma ei saanud neile pettumust valmistada. Tupsutasin pisarad silmist ja jätkasin. „Palun palvetage kuninganna kiire paranemise eest, kuna me kõik jumaldame teda ja loodame endiselt ta juhtimisele.”

Hingasin. See oli ainuke viis ühest hetkest teise jõuda.

Hinga sisse, hinga välja. „Ema pidas Valikust väga lugu. Nagu te kõik teate, sai just sellest alguse mu vanemate pikk ja õnnelik abielu. Seetõttu otsustasin austada tema sügavaimat soovi ja jätkata omaenda Valikuga.

Viimase ööpäeva jooksul meie perele osaks saanud pingete tõttu on arukas kärpida kosilaste arvu vaid Eliidini. Isa kitsendas omal ajal valiku leevendavate asjaolude tõttu kümne asemel kuuele ja mina tegin sama. Valikusse on palutud jääma järgmised kuus härrasmeest: söör Gunner Croft, söör Kile Woodwork, söör Ean Cabel, söör Hale Garner, söör Fox Wesley ja söör Henri Jaakoppi.”

Nimed mõjusid kummaliselt lohutavalt. Justkui suudaksin isegi kaugelt tunnetada, kui uhked nad selle hetke üle olid. Ja selle kuma jõudis ka minuni.

Olin peaaegu lõpule jõudnud. Nad teadsid, et Ahren on läinud, ema võib surra ja Valik jätkub. Nüüd oli aeg uudise käes, mille edastamine mind kohutas. Tänu Ahreni kirjale mõistsin täpselt, mida mu rahvas minust arvab. Missuguse vastukaja ma saan? „Kuna ema on sedavõrd hapras seisundis, otsustas mu isa, kuningas Maxon Schreave tema kõrvale jääda.” No nii.

13

„Seetõttu nimetas ta mu asevalitsejaks ajani, mil suudab taas kohustusi täitma asuda. Kuni edasiste teadaanneteni langetan kõiki riiki puudutavaid otsuseid mina. Võtan selle rolli vastu raske südamega, kuid mulle teeb suurt rõõmu tuua vanematele mingitki rahu.

Hoiame teid sündmuste käiguga pidevalt kursis. Tänan vaatamast ja kuulamast. Head päeva.”

Kaamerad jäid seisma. Astusin lavalt maha ja istusin ühele toolidest, mis tavaliselt reserveeriti mu perele. Tundsin iiveldust. Kui saaksin seda endale lubada, istuksin seal tunde ja püüaks end koguda, aga liiga palju oli tarvis teha. Esmatähtis on taas kontrollida, kuidas vanematel läheb ja siis tuleb tööle rutata. Mingil hetkel pidin täna ka Eliidiga kohtuma.

Stuudiost väljudes jäin sammupealt seisma, sest mu teel seisis rida härraseid. Esimesena nägin Hale’i. Poisi nägu lõi särama ja käsi ulatas mulle lilleõie. „Sulle.”

Vaatasin ülejäänud rodu. Nägin, et kõigil poistel olid lilled käes, mõnel veel juured varre küljes ripnemas. Oskasin arvata vaid seda, et nad kuulsid teates oma nimesid, tormasid aiast läbi ja tulid siis siia. „Te tohmanid,” ütlesin ohates. „Aitäh.”

Võtsin Hale’ilt õie vastu ja embasin teda. „Lubasin iga päev midagi, aga anna teada, kui on tarvis, et selle kahele tõstaksin, eks,” sosistas ta.

Hoidsin teda pisut kõvemini. „Aitäh.”

Ean oli järgmine ja kuigi puudutasime teineteist vaid kohtamisel lavastatud fotode tarbeks, ei suutnud ma end tagasi hoida. Embasin teda. „Mul on tunne, et sind sunniti selleks,” pomisesin talle.

14

„Võtsin enda oma koridori vaasist. Ära personalile ära kaeba.”

Patsutasin poisi selga ja tema tegi sama. „Kuningannaga saab kõik korda,” lubas ta. „Teie kõigiga saab.”

Kile oli endal okkaga näpu katki tõmmanud ja hoidis kallistades oma veritsevat kätt kohmakalt mu rõivastest kaugel.

Hakkasin naerma ja see oli ideaalne. „Naeratusteks,” sõnas Henri, kui ka tema õie enda korratusse buketti lisasin. „Tore, tore,” vastasin ja poiss naeris seda kuuldes.

Isegi Erik tõi lille. Muigasin pisut seda vastu võttes. „See on võilill,” märkisin talle.

Poiss kehitas õlgu. „Ma tean. Mõni näeb umbrohtu, mõni näeb lille. Vaatenurga küsimus.”

Heitsin käed ümber poisi kaela ja tundsin, kuidas ta samal ajal teiste noormeeste poole vaatas. Poiss näis end ebamugavalt tundvat, et sai sarnaselt ülejäänutega samasuguse kohtlemise osaliseks.

Gunner neelatas, suutmata suurt midagi öelda, kuid hoidis mind õrnalt, kuni edasi liikusin.

Foxi käes oli kolm õit. „Ma ei osanud valida.”

Naeratasin. „Need on kõik ilusad. Tänan.”

Foxi embus oli tugev, justkui vajanuks ta teistest enam tuge. Hoidsin temast kinni ja vaatasin tagasi oma Eliidi poole.

Ei, kogu see protsess polnud mingilgi moel loogiline.

Samas mõistsin, kuidas see toimis, kuidas see ettevõtmine võis su südame kaasa haarata. Ja just sellele ma nüüd lootsingi: et kohustus ja armastus kattuksid kuidagi ning mina oleks selle kõige keskel õnnelik.

15

2 . P E AT Ü K K

Ema käed olid nii pehmed, omal moel peaaegu paberjad.

See tunne tõi mulle meelde, kuidas vesi lihvib siledaks kivi servad. Naeratasin mõeldes, et omal ajal oli ema ilmselt üks erakordselt kõva kivi. „Kas sa üldse kunagi eksisid?” küsisin. „Ütlesid valesid sõnu, tegid valesid asju?”

Ootasin vastust, kuid kuulsin vaid masinate üminat ja monitori piiksumist. „Noh, te isaga tülitsesite. Nii et mõnikord sa ilmselt ikka eksisid.”

Hoidsin ta käest kõvemini kinni, püüdes seda peos soojendada. „Edastasin kõik teated. Nüüd teab kogu rahvas, et Ahren abiellus ja sina oled hetkel natuke... haiglane. Kärpisin poiste 16

arvu kuuele. See on suur kärbe, aga isa sõnul pole sellest midagi ja ka tema tegi seda omal ajal. Nii et keegi ei saa pahaseks saada.” Ohkasin. „Ikkagi on mul tunne, et inimesed leiavad põhjuse, miks mu peale pahandada.”

Pilgutasin pisarad silmist kartuses, et ema tajub mu hirmu. Arstid arvasid, et Ahreni lahkumise šokk ta praeguse seisundi esile kutsuski. Kahtlesin aga, kas ka mina polnud igapäevaselt ta stressi suurendanud – nagu mürgitilgad, mis on nii tillukesed, et inimene ei saa millegi ohtliku neelamisest arugi enne, kui see ta maha murrab. „Igal juhul lippan oma esimesele nõukogu koosolekule kohe, kui isa tagasi jõuab. Tema sõnul ei tohiks see liiga raske olla. Ausalt, minu arust oli kindral Legeril täna kõigist kõige raskem ülesanne, kui üritas isa sööma sundida. Paps puikles nii hirmsasti vastu, et sinuga siia jääda. Aga kindral ei jätnud jonni ja isa andis viimaks alla. Mul on hea meel, et ta siin on.

Kindral Leger, ma mõtlen. Mul oleks nagu tagavaravanem.”

Surusin ema kätt kõvemini, kummardusin talle lähemale ja sosistasin: „Aga palun tee nii, et mul ei läheks seda tagavaravanemat vaja, eks? Vajan sind endiselt. Poisid vajavad sind endiselt. Ja isa... ta näeb välja, nagu variseks ta kokku, kui peaksid lahkuma. Kui on aeg ärgata, pead tagasi tulema, eks?”

Ootasin, et ema suu värahtaks või sõrmed liiguks – midagigi, mis näitaks, et ta kuuleb mind. Ei midagi.

Just sel hetkel tormas isa uksest sisse, kindral Leger kannul. Pühkisin kiirelt põski ja lootsin, et keegi ei märka. „Näed,” kuulutas kindral Leger. „Ta on stabiilne. Kui midagi muutuks, tormaksid arstid otsemaid kohale.” „Sellegipoolest eelistan siin olla,” teatas isa kindlalt.

17

„Isa, olid vaevalt kümme minutit eemal. Kas sa üldse sõid?” „Sõin küll. Ütle talle, Aspen.”

Kindral Leger ohkas. „Nimetagem seda nii.”

Isa saatis talle pilgu, mis tunduks mõne jaoks ähvardav, kuid kindralit sundis see vaid naeratama. „Vaatan, kas mul õnnestub natuke toitu sisse smugeldada, et sa ei peaks lahkuma.”

Isa noogutas. „Hoolitse mu tüdruku eest.” „Loomulikult.” Kindral Leger pilgutas mulle silma. Tõusin ja järgnesin talle ning heitsin kindluse mõttes veel viimase pilgu emale.

Magas endiselt.

Koridori jõudes sirutas mees mulle käsivarre. „Oled valmis, mu mitte-päris kuninganna?”

Võtsin selle vastu ja naeratasin. „Ei. Lähme.”

Nõupidamissaali poole sammudes pidin kindral Legerilt peaaegu paluma, et ta minuga korrusel veel ühe ringi teeks.

Päev rusus juba niigi ja ma polnud kindel, kas saan sellega hakkama.

Jama, sisendasin endale. Oled tosina jagu neil koosolekutel istunud. Oled peaaegu alati mõelnud sedasama, mida isa on öelnud. Jah, juhid seda küll täna esmakordselt, kuid see on sind alati oodanud. Ja taeva päralt, keegi ei ole täna sinu vastu karm, su emal oli just südamerabandus.

Tõmbasin ukse otsusekindlalt lahti, kindral Leger selja taga. Jälgisin, et möödudes härrastele noogutaksin. Söör Andrews, söör Coddly, härra Rasmus ja käputäis teisi mehi, keda juba aastaid tundsin, istusid ning sättisid oma pastakaid-pabereid korda. Leedi Brice vaatas uhkel ilmel, kuidas 18

isa koha juurde sammusin, nagu ka kindral, kes naise kõrval istet võttis. „Tere hommikust.” Võtsin laua otsas istet ja heitsin pilgu enda ees lebavale õhukesele kaustale. Taevale tänu, et päevakord näis täna lühike. „Kuidas su emal läheb?” küsis leedi Brice tõsiselt.

Oleksin pidanud vastusest plakati tegema, et ei peaks seda enam pidevalt kordama. „Ta magab endiselt. Ma ei tea, kui tõsine ta olukord praegu on, aga isa püsib ta kõrval. Kahtlemata anname kõikidele kohe muutustest teada.”

Leedi Brice naeratas kurvalt. „Kindlasti saab temaga kõik korda. Ta on alati see kange olnud.”

Püüdsin üllatust peita. Ma ei teadnudki, et leedi Brice mu ema nii hästi tundis. Ausalt öeldes ei teadnud ma ise leedi Brice’ist kuigi palju, aga tema toon oli nii siiras. Tundsin heameelt, et ta sel hetkel minu kõrval oli.

Noogutasin. „Teeme selle asja ära, siis saan talle öelda, et mu esimene päev tööpostil oli vähemalt pisutki produktiivne.”

Selle peale kostis siit-sealt vaikseid muhelusi. Mu naeratus hajus aga kiirelt, kui lugesin endale antud materjalide esimest lehekülge. „Loodan, et see on nali,” sõnasin kuivalt. „Ei, Teie kõrgus.”

Pöörasin pilgu söör Coddlyle. „Tegemist on tahtliku teoga Illéa nõrgestamiseks. Kuna kuningas ja kuninganna ei ole oma nõusolekut andnud, on Prantsusmaa teie venna sisuliselt röövinud. See abielu on riigireetmine. Meil puudub muu võimalus kui sõtta minna.”

19

„Söör, kinnitan teile, see ei olnud reetmine. Camille on mõistlik tüdruk.” Pööritasin silmi, tahtmata seda tunnistada. „Hoopis Ahren on neist kahest romantik. Olen kindel, et just tema käis selle asjaga peale, mitte vastupidi.”

Kägardasin sõjakuulutuse kokku, soovimata seda hetkegi kauem kaaluda. „Armuline preili, te ei tohi seda teha,” nõudis söör Andrew. „Illéa ja Prantsusmaa suhted on aastaid pingelised olnud.” „Praegu on pigem tegemist isikliku, mitte poliitilise tasandiga,” pakkus leedi Brice.

Söör Coddly viipas tõrjuvalt käega. „See muudab asja veel palju hullemaks. Kuninganna Daphne ähvardab meie kuninglikku perekonda veelgi suuremate emotsionaalsete kannatustega eeldusel, et me omalt poolt ei reageeri. Seekord peame seda tegema. Öelge talle, kindral!”

Leedi Brice vangutas tusaselt pead, kui kindral Leger rääkima hakkas. „Ütlen vaid seda, Teie kõrgus, et teie käskluse korral suudaksime õhu- ja maaväed lahinguvalmidusse seada kahekümne nelja tunniga. Kuigi ma kahtlemata ei soovita teil seda korraldust anda.”

Andrews turtsatas vihaselt. „Leger, rääkige talle teda ähvardavatest ohtudest.”

Mees kehitas õlgu. „Ma ei näe siin mingit ohtu. Ta vend abiellus.” „Kui üldse midagi, siis kas pulmad ei peaks meie riike hoopis ühendama? Kas mitte sellepärast ei pandud printsesse aastaid mehele,” väljendasin omi kahtlusi. „Kuid nood pulmad olid planeeritud,” kuulutas Coddly toonil, mis vihjas, et olen käesoleva vestluse jaoks pisut liiga naiivne.

20

„Nagu ka see,” ütlesin vastu. „Me kõik teadsime, et Ahren ja Camille ühel päeval abielluvad. See juhtus lihtsalt oodatust varem.” „Ta ei saa pihta,” pomises mees Andrewsile.

Söör Andrews vangutas mulle otsa vaadates pead. „Teie kõrgus, see on riigireetmine.” „Söör, see on armastus.”

Coddly lajatas rusikaga lauale. „Keegi ei võta teid tõsiselt, kui te otsustavalt ei tegutse.”

Korraks tekkis vaikus, kui mehe hääl enam toas vastu ei kajanud. Kogu laud istus liikumatult. „Olgu,” vastasin rahulikult. „Olete vallandatud.”

Coddly naeris ja vaatas teiste laua taga istuvate härraste poole. „Te ei saa mind vallandada, Teie kõrgus.”

Kallutasin pead ja vaatasin talle ainiti otsa. „Võin teile kinnitada, saan küll. Praegu ei ole siin ühtegi minust kõrgemal seisvat isikut ja teie olete kergesti asendatav.”

Kuigi leedi Brice püüdis taktitundeliseks jääda, nägin teda huuli kokku surumas. Ta otsustas ilmselgelt mitte naerda.

Jah, tema näol oli mul kahtlemata liitlane. „Peate sõdima!” nõudis mees. „Ei,” vastasin kindlalt. „Sõda lisab niigi stressirohkele olukorrale ebavajalikku pinget ning toob kaasa põhjaliku pöörde meie ja riigi vahel, millega oleme nüüdsest abielu kaudu seotud. Me ei lähe sõtta.”

Coddly langetas lõuga ja vidutas silmi. „Kas te ei leia, et olete selles suhtes liiga emotsionaalne?”

Tõusin eemale libiseva tooli kriiksudes püsti. „Te ei viita oma sõnadega ometi, et olen selle suhtes liiga naine. Sest jah, olen tõepoolest emotsionaalne.”

21

Sammusin teisele poole lauda, pilk Coddlyle naelutatud. „Mu ema lebab haigevoodis, torud suus. Kaksikvend on teisel kontinendil ja isa suudab end hädavaevu mõistusel hoida.”

Jäin mehe ette seisma ja jätkasin. „Pean selle kõige tuules maha rahustama kaks väiksemat venda, juhtima riiki ja allkorrusel ootab kuus poissi, et ühele neist oma kätt pakuksin.”

Coddly neelatas. Tundsin tibatillukest süüpistet rahulolust, mida selle nägemine tõi. „Nii et tõepoolest, olen praegu emotsionaalne. Iga südamega inimene minu asemel oleks seda. Ja teie, söör, olete idioot. Kuidas te julgete tõugata mind sedavõrd monumentaalsele sammule millegi nii tühise nimel? Sisuliselt olen kuninganna ja teie ei sunni mind millekski.”

Sammusin tagasi laua otsa. „Ohvitser Leger?” „Jah, Teie kõrgus?” „Kas päevakorras on midagi, mis ei kannata homseni oodata?” „Ei, Teie kõrgus.” „Väga hea. Olete kõik vabad. Ja soovitan enne meie järgmist kohtumist meenutada, kes riiki juhib.”

Kui lause lõpetasin, tõusid kõik peale leedi Brice’i ja kindral Legeri püsti ja kummardusid – küllaltki sügavalt, nagu tähele panin. „Olid oivaline, Teie kõrgus,” kinnitas leedi Brice, kui kolmekesi jäime. „Tõesti? Vaata mu kätt.” Tõstsin selle üles. „Sa värised.”

Surusin käe rusikasse, et võbinat lõpetada. „Kõik mida ütlesin, on ikka tõsi, eks? Nad ju ei saa sundida mind sõjakuulutust allkirjastama?”

22

„Ei,” kinnitas kindral Leger. „Nagu tead, on nõukogus alati olnud paar liiget, kelle arvates peaksime Euroopasse koloonia looma. Ju nad nägid selles võimalust sinu piiratud kogemusi ära kasutada, kuid tegid kõik õigesti.” „Isa ei soovi sõtta minna. Tema valitsusaja loosung on olnud rahu.” „Täpselt.” Kindral Leger naeratas. „Ta tunneks su kindlameelsuse üle uhkust. Ma vist lähen ja räägingi talle sellest.” „Kas mina peaks ka minema?” Soovisin ühtäkki meeleheitlikult kuulda väikest monitori, mis kuulutab – ema süda on ikka olemas, ikka võitlemas. „Sa pead riiki juhtima. Annan sulle olukorrast võimalikult ruttu ülevaate.” „Aitäh,” hüüdsin toast lahkuvale mehele järele.

Leedi Brice pani laual käed risti. „Tunned end paremini?”

Raputasin pead. „See amet nõuab palju tööd. Olen seda omajagu teinud ja vaadanud, kuidas isa panustab kümme korda rohkem. Aga mul pidi valmistumiseks rohkem aega olema. Praegu selle tööga alustamine sellepärast, et ema võib surra, on liig. Ja esimese viie minuti jooksul, mil kõik on minu õlul, pean langetama otsuse sõja kohta? Ma ei ole selleks valmis.” „Olgu, tähtsamad asjad kõigepealt. Sa ei pea veel täiuslik olema. See on ajutine. Su ema paraneb, isa tuleb tagasi tööle ja sina naased õpingute juurde, trumbiks see suurepärane kogemus. Mõtle praegusest ajast kui võimalusest.”

Hingasin pikalt välja. Ajutine. Võimalus. Olgu. „Pealegi ei ole kõik täielikult sinu õlul. Selleks sul nõunikud ongi. Tõsi, täna neist suurt abi polnud, kuid meie oleme siin. Sa ei koba täiesti pimeduses.”

23

Hammustasin mõtlikult huulde. „Olgu. Mida mina siis edasi teen?” „Esmalt vii asi lõpuni ja vallanda Coddly. See näitab teistele, et võtad oma sõnu tõsiselt. Mul on temast küll pisut kahju, aga su isa hoidis teda arvatavasti ametis vaid sõnaka oponendina, kes aitas paremini probleemide erinevaid külgi näha. Usu mind, keegi ei hakka teda taga nutma,” tunnistas naine kuivalt. „Teiseks mõtle sellest ajast kui praktilisest väljaõppest omaenda valitsusajaks. Hakka end ümbritsema inimestega, keda kindlasti usaldada saad.”

Ohkasin. „Mul on tunne, et nad kõik on mu just üksi jätnud.”

Naine raputas pead. „Otsi hoolikamalt. Ilmselt leidub sul sõpru paigus, kust seda oodatagi ei oska.”

Nägin teda jälle enesele ootamatult uues valguses. Leedi Brice oli oma ametis püsinud kauem kui keegi teine. Ta teadis, missuguseid otsuseid isa tavaliselt langetaks. Ja kui mitte midagi muud, oli ta vähemalt teine naine.

Ta vaatas mulle ainiti silma ja sundis mind keskenduma. „Kes on sinuga kindlasti alati aus? Kes jääb sinu kõrvale, mitte kuningliku soo, vaid sinu enda pärast?”

Naeratasin. Teadsin raudkindlalt, kuhu kohe pärast toast lahkumist lähen.

24

3 . P E AT Ü K K

„Mina?” „Sina.” „Oled kindel?”

Haarasin Neena õlgadest. „Ütled mulle alati tõtt, isegi kui ma seda eriti kuulda ei taha. Kannatad mind välja mu kõige hullemates tujudes ja oled liiga nutikas, et päevade kaupa mu pesu voltida.”

Tüdruk säras õnnest ja pilgutas silmist pisaraid. „Õuedaam... Mida see üldse tähendab?” „Noh, see on segu kaaslaseks olemisest, mida sa juba niigi teed. Ja siis minu abistamisest selle töö vähemglamuursetes külgedes, nagu näiteks kohtumiste kokku leppimine ning jälgimine, et mul oleks ikka meeles midagi süüa.” „Sellega saan ma küll hakkama,” kinnitas ta naeratades.

25

„Oh, oh, oh, ja...” – tõstsin käed, juhatades sisse ta uue ameti ilmselt kõige põnevamat osa, „see tähendab, et sa ei pea enam seda kostüümi kandma. Seega mine riideid vahetama.”

Neena kihistas naerda. „Ma ei tea, kas mul leidub midagi sobivat. Aga küll ma homseks midagi kokku traageldan.” „Jama jutt. Vali lihtsalt midagi mu kapist.”

Ta jõllitas mind ammulisui. „Ma ei saa.” „Eem, saad ja pead.” Osutasin laiadele ustele. „Pane riidesse ja tule mu juurde kabinetti. Võitleme ennast päevakaupa läbi kõigest, mis võib ees oodata.”

Tüdruk noogutas ja heitis mulle käed ümber kaela, justnagu oleksime seda juba tuhat korda teinud. „Aitäh.” „Aitäh sulle,” kinnitasin vastu. „Ma ei vea sind alt.”

Vaatasin talle eemale tõmbudes otsa. „Tean. Muide, su esimeseks ülesandeks saab mulle uue teenijanna valimine.” „Pole probleemi.” „Suurepärane. Näeme varsti.”

Tõttasin toast välja. Tundsin end paremini teades, et mul on toetajaid. Kindral Legerist saab mu ühendus ema ja isaga.

Leedi Brice’ist mu peamine nõunik ja Neena paneb töökoorma jagamisel õla alla.

Polnud veel päevagi möödunud, kuid juba mõistsin, miks ema pidas vajalikuks, et mul oleks kaaslane. Ja kavatsesin ta siiski ka leida. Vajasin lihtsalt pisut aega mõtlemiseks, kuidas seda teha.

Sammusin sel pärastlõunal murelikult edasi-tagasi ja ootasin Meeste saali ukse taga Kile’i. Kõikidest suhetest Vali26

tutega tundus just meie oma kõige keerulisem, kuid samas lihtsaim koht, kust algust teha. „Hei,” ütles ta mind embama tulles. Mõtlesin, kuidas oleksin valvurid kutsunud, kui ta üritanuks seda kuu aega tagasi. Ma ei suutnud naeratust varjata. „Kuidas sul läheb?”

Püsisin viivu vait. „Imelik – oled ainuke, kes seda küsib.”

Astusime teineteisest eemale. „Hästi vist. Vähemalt senikaua, kui end tegevuses hoian. Kohe kui elu aeglasemaks muutub, olen täielik närvipundar. Isa on omadega läbi. Ja mind närib kohutavalt, et Ahren ei ole tagasi tulnud. Arvasin, et ema pärast teeb ta seda kohe, aga ta pole isegi helistanud. Kas ta poleks pidanud vähemalt sedagi tegema?”

Neelatasin teadmises, et krutin ennast liialt üles.

Kile võttis mul käest. „Okei, mõtleme nüüd selle läbi. Ta lendas Prantsusmaale ja abiellus üheainsa päeva sees. Tal on kindlasti kuhjade kaupa ametlikku paberimajandust ja muud kraami, mis tuleb läbi töötada. Ja on võimalik, et ta pole juhtunust kuulnudki.”

Noogutasin. „Sul on õigus. Ma tean, et hoolib. Ta jättis mulle kirja ja see oli liiga aus, et võiksin selles kahelda.” „Näed siis. Ja eile õhtul nägi su isa välja, nagu oleks teda ennast vaja iga hetk haiglatiiba viia. Ema juures viibimine ja tema seisundi jälgimine annab talle ilmselt tunde, et olukord on kontrolli all, kuigi see pole absoluutselt nii. Su ema on kõige hullema aja üle elanud ja eluaeg võitleja olnud. Mäletad tookord, kui see suursaadik tuli?”

Muigasin. „Mõtled Paraguay-Argentina Liidu oma?” „Just!” hüüdis poiss. „See on mul siiamaani silme ees.

Mees oli kõigiga nii jäme, jõi ennast kaks päeva järjest juba 27

lõunaks laua alla ning lõpuks krabas su ema tal kõrvust ja tiris ta eesuksest välja.”

Vangutasin pead. „Mäletan. Samuti mäletan sellele järgnenud lõputuid telefonikõnesid, et asjad presidendiga ära siluda.”

Kile ei pidanud seda pisiasja millekski. „Unusta see. Pea lihtsalt meeles, et su ema ei lase asjadel endaga niisama juhtuda. Kui miski üritab ta elu ära rikkuda, tirib ta selle kõrvu pidi uksest välja.”

Naeratasin. „Tõsi.”

Seisime minuti meeldivas ja rahulikus vaikuses. Ma polnud kunagi nii suurt tänulikkust tundnud. „Olen täna kogu päeva hõivatud, äkki võiksime homme õhtul pisut koos aega veeta?”

Kile noogutas. „Loomulikult.” „Meil on paljust rääkida.”

Poiss tõmbas kulmud ninajuurele kortsu. „Millest näiteks?”

Märkasime silmanurgast lähedale ilmunud kuju ja pöördusime korraga tema poole. „Vabandage, Teie kõrgus,” sõnas valvur kummardades, „kuid teile on külaline.” „Külaline?”

Mees noogutas ega andnud rohkem sõnagagi aimu, kes see olla võiks.

Ohkasin. „Olgu. Võtan sinuga hiljem ühendust, eks?”

Kile pigistas hetkeks mu kätt. „Muidugi. Anna teada, kui midagi vajad.”

Sõbra juurest lahkudes püsis mu näol naeratus teadmisest, et ta mõtles seda tõsiselt. Sügaval südames uskusin 28

kaljukindlalt, et kõik tolles ruumis viibinud noormehed tormaksid vajadusel mu kõrvale. See oli kui päikesekiir mu muidu sünges päevas.

Hakkasin trepist alla laskuma ja püüdsin oletada, kes mind oodata võiks. Pereliige oleks kohe minu juurde tuppa juhatatud ja kui tegu on kuberneri või mõne muu ametliku külalisega, antakse sellest eelnevalt teada. Kes oli nii oluline, et isegi tema nime ei saanud öelda?

Esimesele korrusele laskudes nägin vastust oma küsimusele. Külalise särav naeratus surus mul suisa hinge kinni.

Marid Illéa ei olnud aastaid jalgagi paleesse tõstnud.

Viimati teda kohates oli ta kiitsakas eelteismeline poiss, kes alles lihvis kombekohases vestluses nurki siledaks. Ent ta prullakad põsed olid nüüdseks muutunud lõikavteravaks lõuajooneks. Tema vibajad jäsemed olid jõudu juurde saanud ja sobitusid just õigetes kohtades ülikonna lõikega.

Lähemale sammudes vaatas mees mulle pilku pööramata otsa ja kuigi ta käed olid üleajavalt rikkaliku korvi all kinni, kummardas ning naeratas ta täiesti kammitsemata moel. „Teie kõrgus. Andestust, et tulen ette teatamata, kuid kohemaid su emast kuuldes tundsime vajadust midagi ette võtta. Nii et...”

Külaline sirutas korvi minu suunas. See oli täis kingitusi.

Lilled, õhukesed raamatud, lehvidega kaunistatud supipurgid. Isegi paar pagaritoodet. Viimased nägid nii head välja, et raske oli mitte alla anda kiusatusele sealt üks endale haarata. „Marid,” ütlesin ühtaegu nii tervitades, küsivalt kui ka manitsevalt. „Kõike arvestades on seda rohkem kui küllalt.”

29

Mees kehitas õlgu. „Lahkarvamused ei tähenda veel kaastunde kadumist. Meie kuninganna on haige ja see oli vähim, mida teha saime.”

Naeratasin ta ootamatust väljailmumisest liigutatuna. Viipasin valvurile. „Vii see palun haiglatiiba.”

Mees võttis korvi ja pöörasin tähelepanu taas Maridile. „Su vanemad ei soovinud tulla?”

Külaline surus käed taskusse ja manas ette grimassi. „Nad kartsid, et see külaskäik jätaks pigem poliitilise kui isikliku mulje.”

Noogutasin. „Arusaadav. Palun ütle neile, et nad tulevikus rohkem selle pärast ei muretseks. Nad on siin endiselt teretulnud.”

Marid ohkas. „Nemad nii ei arvanud, mitte pärast nende... lahkumist.”

Surusin huuled kokku ja kõik meenus taas nii selgelt.

August Illéa ja isa tegid pärast mu vanavanemate surma tihedat koostööd sooviga võimalikult kiiresti kastisüsteem lammutada. Kui August kurtis, et muudatused ei toimu piisavalt kiiresti, lõi isa jala vastu maad ja käskis oma plaani austada. Kui isa ei suutnud madalamate kastidega seotud stigmasid erilise eduga kaotada, teatas August, et peab oma ärahellitatud tagumiku paleest välja ajama ja rahva sekka minema. Isa on alati kannatlik mees ja niipalju kui ma Augustit mäletasin, oli tema alati rahutu. Kõige lõpuks toimus suur tüli. August ja Georgia pakkisid kokku oma asjad ning pelgliku poja ning lahkusid kui haavunud ja vihane tuulispask.

Pärast seda kuulsin Maridi häält paar korda raadios poliitilisi kommentaare või ärialast nõu andmas. Nüüd tundus 30

veider seda häält kokku panna huulte liikumisega ja näha teda nii vabalt naeratamas, kui minu mälestustes ta enamjaolt omaette kössitas. „Ausalt, ma ei saa aru, miks meie isad viimasel ajal ei suhtle. Oled kindlasti märganud kastijärgseid diskrimineerimisprobleeme, mida oleme püüdnud maha suruda.

Arvasin, et üks neist murdub ja otsib teise üles. See ei ole enam uhkuse küsimus.”

Marid sirutas käsivarre välja. „Ehk võiksime jalutada ja rääkida?”

Võtsin selle vastu ja hakkasime mööda saali edasi sammuma. „Niisiis, Teie kõrgus...” „Palun, Marid. Eadlyn. Tunned mind ajast, mil ma polnud sündinudki.”

Noormees naeratas kavalalt. „Tõsi, mis tõsi. Sellest hoolimata oled praegu valitseja. Tundub kuidagi väär sinu poole ebakohaselt pöörduda.” „Ja kuidas ma peaks sind kutsuma?” „Ei muuks kui ustavaks alamaks. Soovin sel pingelisel ajal pakkuda igasugust abi. Tean, et kastide laialisaatmine ei toimunud nii puhtalt kui te kõik lootsite, isegi mitte alguses.

Olen aastaid avalikkuse arvamust kuulanud. Rahvas on oma seisukohad väga selgeks teinud ja kui mu kommentaaridest võiks kasu olla, anna palun teada.”

Kergitasin kulme ja kaalusin hoolikalt ta sõnu. Viimasel ajal teadsin tänu Valitutele lihtinimeste eludest palju rohkem, kuid avaliku arvamuse asjatundja võiks olla ideaalne vahend enda arsenali lisamiseks. Eriti seda tõika arvestades, mida Ahren oma kirjas ütles.

31

Iga kord, kui venna sõnad mulle meenusid, lõi see mind nagu rusikahoop. Samas teadsin – vend poleks mulle rääkinud rahva põlgusest minu vastu, kui poleks arvanud, et sellest võiks midagi kasu olla. Uskusin sellesse isegi nüüd, hoolimata tema lahkumisest. „Aitäh sulle, Marid. Kui saan mingil moel stressi leevendada, mida see olukord on isale tekitanud, oleks see juba tohutu õnnistus. Kui ta on viimaks valmis tagasi tööle asuma, soovin talle üle anda rahulikuma riigi, kui see on aastaid olnud. Hoian sinuga ühendust.”

Mees tõmbas taskust kaardi ja ulatas mulle. „See on mu isiklik number. Helista, millal soovid.”

Naeratasin. „Kas su vanemad ei solvu, et mind aitad? Poleks see mitte vaenlasega sõbrustamine?” „Ei, ei,” kinnitas Marid kergel toonil. „Meie vanemaid kannustas sama eesmärk. Nad lihtsalt püüdsid seda saavutada erinevate meetoditega. Ja nüüd, kui su ema tervis on põdur, ei peaks sul olema nii suurt muret asjade pärast, mida saab veel parandada. Rahva moraal on kahtlemata üks neist. Meie vanemad kiidavad ühise koostöö nüüd heaks kindlamalt kui kunagi varem.” „Eks loodame. Viimasel ajal on liiga paljud asjad koost lagunenud. Pisut parandustööd teeks mulle üksnes head.”

32

4 . P E AT Ü K K

Libistasin end vanni, kus polnud lavendlit ega mulle. Üldse midagi, mis vee mahedamaks muudaks. Eloise oli vaikne ja nobe, kuid ta polnud Neena. Ohkasin. Ilmselt polnudki sel tähtsust. Vann oli kõigest väike pelgupaik, kus sain lõpuks ometi lõpetada teeskluse, et tean, mida teen. Surusin põlved vastu rinda ja lahistasin viimaks vabalt nutta.

Mida ma peale hakkan? Ahrenit ei olnud enam mind suunamas. Kartsin, et ilma temata teen järjestikku vigu. Ja miks ta ikka veel ei helistanud? Miks polnud ta esimesel lennul koju?

Mida ma teen, kui arstid haagivad ema torude küljest lahti ja ta ei suuda iseseisvalt hingata? Mõistsin järsku, et kuigi ma polnud kunagi abielust ega lastest konkreetsel või isiklikul tasandil mõelnud, kujutlesin ema alati oma pulmas tantsimas 33

ja minu esmasündinuga kudrutamas. Mis siis, kui ta ei saagi seda teha?

Kuidas peaksin suutma isa jälgedes käia? Päev oli mind viimseni ära kurnanud. Ma ei osanud ette kujutada, kuidas sellega hakkama saan iga päev hommikust õhtuni mitu nädalat järjest, rääkimata aastatest siis, kui trooni päriseks endale saan.

Ja kuidas peaksin omale abikaasa valima? Kes on parim valik? Kelle rahvas kõige enam heaks kiidab? Oli niisugune küsimus üldse õiglane? Või õige?

Pühkisin randmega pisaraid nagu laps. Soovisin taas viibida õndsas teadmatuses sellest, kui palju halba võib üheainsa päevaga kokku kuhjuda.

Mul oli võim ja mul polnud vähimatki aimu, kuidas seda kasutada. Olin valitseja, kes ei osanud valitseda. Ihuüksi jäänud kaksik. Tütar, kellel polnud vanemaid. Mul oli pool tosinat kosilast ja mitte vähimatki aimu sellest, kuidas olla armunud.

Mu südant lämmatav pinge oleks igaühel üle jõu käinud.

Hõõrusin rinnas pitsitavat valu ja mõtlesin, kas emal algas see kõik samamoodi. Tõusin vee loksudes püsti ja surusin selle mõtte peast välja.

Sinuga on kõik korras. Temaga on kõik korras. Pead lihtsalt muudkui edasi minema.

Panin riidesse ja asutasin end magama, kui kuulsin koputust uksele. „Eady?” hõikas keegi. „Osten?” Poiss pistis pea ukse vahelt sisse, Kaden otse kannul.

Kiirustasin nende juurde. „On teil kahel kõik kombes?”

34

„Kõik on korras,” rahustas Kaden. „Ja me ei karda ega midagi.” „Üldse mitte,” lisas Osten. „Me pole emast mingeid uudiseid kuulnud. Mõtlesime, et äkki sina tead midagi.”

Laksasin peopesaga vastu otsaesist. „ Andke andeks.

Oleksin pidanud teile toimuvast rääkima.” Kirusin ennast.

Mõtlesin, kuidas ma just kakskümmend minutit vannis ligunesin selle asemel, et vennad üles otsida. „Ta taastub.” Püüdsin hoolikalt sõnu valida. „Teda uinutatakse, et ta saaks paraneda. Teate ju küll meie ema. Kui ta ärkvel oleks, tahaks ta meid taga ajada ja kontrollida, kas teeme ikka kõike, mida tegema peab. Niimoodi saab ta piisavalt palju puhata, et ärgates terve olla.” „Aa.” Osteni õlad kerkisid pisut. Oli see kõik minu jaoks kui tahes raske, mõjus see poistele veelgi hullemini. „Aga Ahren?” Kaden nokkis küünekisku – ma ei olnud teda veel kunagi näinud seda tegemas. „Uudiseid veel pole. Kindlasti lihtsalt sellepärast, et ta seab end sisse. Lõppude lõpuks on ta ju abielumees.”

Kadeni ilme näitas, et vastus teda ei rahulda. „Arvad, et ta tuleb tagasi?”

Hingasin sügavalt sisse. „Ärme täna selle pärast muretse.

Kindlasti helistab ta peagi ja saab meile kõigest rääkida.

Praegu peate teadma üksnes seda, et teie vend on õnnelik.

Emaga saab kõik korda ja minul on asjad kontrolli all. Sobib?”

Poisid naeratasid. „Sobib.”

Osteni näoilme muutus korraga täiesti tavalisest üdini murest hullunuks ja ta huul hakkas värisema. „See on minu süü, on ju?”

35

„Mis on sinu süü?” Laskusin venna ette ühele põlvele. „Ema. See on minu süü. Ta ütles alati, et ma natuke rahulikumalt võtaks. Siis tõmbas ta sõrmedega läbi juuste, nagu oleks omadega täiesti läbi. See on minu süü. Kurnasin ta liiga ära.” „Vähemalt ei vaevanud sa teda nii palju kooliga,” sõnas Kaden vaikselt. „Käisin talle alati peale, et ta hangiks raamatuid, paremaid õpetajaid ja sundisin teda küsimustele vastama, kui tal oli muudki teha. Röövisin kogu ta aja.”

Me siis kõik süüdistasime ennast. Imetore. „Osten, ära mõtle sedasi. Mitte kunagi,” kinnitasin ja tõmbasin ta enda käte vahele. „Ema on kuninganna. Kui üldse midagi, olite teie ta elu kõige stressivaesem osa. Jah, ema olla on raske, aga ta sai alati meie juurde joosta, kui natuke naerda soovis. Ja kes on täiesti kindlalt meist neljast kõige naljakam?” „Mina.” Venna hääl oli nõrk, aga vähemalt naeratas ta nina pühkides pisut. „Täpselt. Ja Kaden, mis sa arvad, kumb emale rohkem meeldiks – vastata su tosinale küsimusele või lasta sul valede vastustega läbi elu ekselda?”

Poisi sõrmed ei leidnud kuidagi rahu, kui ta asja üle järele mõtles. „Ta tahaks, et tema juurde läheksin.” „Näete siis. Olgem ausad – oleme üks päris pingeline punt, on ju?” Osten naeris ja Kadeni ilme muutus pisut rõõmsamaks. „Aga ükskõik, mida me oleme sundinud teda läbi elama, on see igati teretulnud. Ema eelistab pigem sundida mind kirjatehnikat õppima kui elada täiesti ilma tütreta.

Ta eelistab pigem olla su kõndiv entsüklopeedia kui meiega 36

üldse mitte sidet saavutada. Ta eelistab pigem anuda, et sa ometigi paigal püsiks, kui olla vaid nelja lapse ema. Mitte miski sellest ei juhtunud meie pärast,” kinnitasin neile.

Ootasin, et nad ümber pööraks ja minema lippaks. Nad peavad mööda pääsema faktist, et oma raudrüüs just tillukest pragu tunnistasid. Kuid vennad ei liikunud paigast. Ohkasin omaette. Teadsin, mida nad loodavad ja mõistsin, et nende nimel olen valmis hädavajalikku und ohverdama. „Kas tahate ööseks siia jääda?”

Osten sööstis mu voodi poole. „Jaa!” Vangutasin pead. Mida nende krattidega küll teha?

Ronisin voodisse ja Kaden surus end vastu mu selga, samal ajal kui Osten pea mu ette padjale toetas. Märkasin, et vannitoa tuli põleb, aga lasksin sel jääda. Vajasime kõik praegu oma ellu pisutki valgust. „Ilma Ahrenita ei ole see sama,” tunnistas Kaden vaikselt.

Osten mässis endale käed ümber ja tõmbas end kerra. „Jep. Ei tundu õige.” „Tean. Aga ärge muretsege. Küll leiame uue normaalsuse.

Küll näete.” Kuidagimoodi, nende nimel, teen selle teoks.

37

5 . P E AT Ü K K

„Tere hommikust, Teie kõrgus.” „Tere hommikust,” vastasin teenrile. „Palun üks kange kohv ja mida tahes kokk Eliidile on valmistanud, sobib ka mulle.” „Loomulikult.”

Mees naasis mustikapannkookide, vorstikeste ja pooleks lõigatud keedumunaga. Nokkisin toitu ja libistasin pilguga üle ajalehtede. Kirjutati halvast ilmast ühes piirkonnas ja spekuleeriti pisut selle üle, kellega võiksin abielluda. Üldiselt näis aga, et kogu riik kaotas korraga tahte teha midagi muud peale oma kuninganna pärast muretsemise. Tundsin tänu. Pärast Ahreni kirja võisin vanduda, et rahvas hakkab mu asevalitsejaks määramise pärast mässama. Osake minust pelgas endiselt, et kui annan pisutki märku läbi kukkumisest, sõidavad nad minust halastamatult kogu vihaga üle.

38

„Kena päev täna!” hõikas keegi. Tunneksin Henri tervituse isegi hauast ära.

Tõstsin pea talle ja Erikule naeratamiseks-lehvitamiseks.

Omamoodi meeldis mulle, et Henrile ei hakanud palees valitsev kurb meeleolu kuidagi külge. Ja Erik oli nagu käsi, mis juhtis sõbra sööstu tagasi maa peale. Rahulik ja lahke sõltumata kõigest, mis tema ümber toimuda võis.

Osten ja Kaden jalutasid koos Kile’iga sisse, pead koos.

Kile üritas vendi naeratama panna, nägin seda ta kehakeelest. Poisid saatsid talle omalt poolt kokkusurutud huultega mõned imepisikesed naeratused. Ean sisenes koos Hale’i ja Foxiga. Üllatusin meeldivalt, nähes teda lõpuks ometi teistega suhtlemas. Gunner lonkis neil kannul, nagu oleks ta kohalolu unustatud. Jätsin ta Eliiti, sest mäletasin elavalt, kuidas poisi luuletus mind naerma ajas. Ent kui see asjaolu välja jätta, ma peaaegu ei tundnudki teda. Pidin temaga rohkem vaeva nägema, nende kõigiga.

Mu vennad istusid kahekesi oma tavalisel kohal, vaguramad kui neil kombeks. Perekonna lauda nii tühjana nähes läbis mind kurbusesööst. Seda tüüpi hingevalu, vaikne ja üksildane võib inimese nii kiiresti endasse haarata, et sa ei pruugi tähelegi panna. Viisist, kuidas vennad päid pisut rohkem norus hoidsid, ise seda ilmselt märkamatagi, nägin, et see püüdis nüüd ka nende südamesse hiilida. „Osten?” Poiss piilus minu poole ja tundsin meil Eliidi pilke. „Kas mäletad, kui ema meile pannkooke tegi?”

Kaden hakkas naerma ja pöördus teiste poole lugu jutustama. „Ema tegi lapsepõlves tihti süüa. Mõnikord valmistas ta ka meile midagi, niisama nalja pärast. Viimane üritus oli vast umbes neli aastat tagasi.”

39

Muigasin. „Ema küll teadis, et on rooste läinud, aga soovis meile pannkooke küpsetada. Ema tahtis marjad niimoodi sättida, et need moodustaksid tähekesed ja lilled ja näod. Aga ta jättis nende paika sättimiseks taina nii kauaks pannile, et kooke teistpidi pöörates olid need kõik kõrbenud.”

Osten naeris. „Mäletan jah! Mäletan krõbedaid pannkooke!”

Eliidi poolt kostis naeru. „Aga sina olid nii paha, et isegi ei proovinud ühtegi!” süüdistas Kaden.

Noogutasin süüdlaslikult. „See oli enese alalhoid.” „Tegelikult maitsesid need päris hästi. Krõbedad, kuid maitsvad.” Osten võttis ühest pannkoogist ampsu. „Ema omade kõrval on need täitsa lahjad.”

Kuulsin kellegi kõva kõkutamist ja nägin Foxi pead vangutamas. „Minu isa on ka jube kokk,” teatas ta valjul häälel. „Grillime sageli ja isa ütleb alati, et liha on hästi läbi küpsenud.” Fox tegi sõrmedega rõhutava žesti. „Tegelikult ta mõtleb söestunud, eks?” uuris Gunner. „Jep.” „Minu isa,” alustas Erik pelglikult. Mind üllatas tema soov vestlusega liituda. Avastasin, et kuulan kaasahaaratult, pea küünarnukile toetatud. „Tal on koos emaga üks roog, mida nad teineteisele teevad, ja selleks tuleb praadida. Viimane kord, kui isa seda valmistas, lahkus ta küpsetamise ajal toast.

Suits oli nii hull, et nad pidid kaheks päevaks minu juurde kolima, kuni maja tuulutasid.” „Kas teil on varutuba?” küsis Kile.

40

Erik raputas pead. „Ei. Minu elutoast sai mu magamistuba.

See oli tõeline rõõm, kui ema otsustas kell kuus hommikul üles ärgates koristama hakata.”

Gunner naeris nõusolevalt. „Miks vanemad alati nii teevad? Ja just sellel päeval, mil võid kauem magada?”

Vidutasin silmi. „Kas te ei saa lihtsalt paluda, et nad seda ei teeks?”

Fox naeris pööraselt. „Võib-olla sina saad, Teie kõrgus.”

Sain väga hästi aru, et mind narritakse, kuid seda üksnes lõbu pärast.

Hale võttis sõna. „Kui juba jutuks tuli – kas veel keegi teine muretseb selle pärast, et oleme siin kohutavalt ära hellitatud ja peame kaotamise korral pärast niisugust elu tagasi koju minema?” Poiss osutas lauale ja toale. „Mina mitte,” vastas Kile keerutamata ja ruum täitus poiste häältega.

Kõikjalt kuuldus lugusid ja kommentaare, iga loo lõpp sütitamas uut mälestust kelleltki teiselt. Vestlus muutus nii valjuks, naer nii käratsevaks, et keegi ei märganud toa keskele sammuvat teenijannat. Ta tegi kniksu ja langetas näo minu oma lähedale. „Teie ema on ärkvel.”

Mind haaras emotsioonide keeris, tosina jagu sisuliselt määratlematut tunnet ja üks, mis oli tuttav – rõõm. „Aitäh!” Kiirustasin ruumist välja, liiga hirmul, et Kadenit ja Ostenit järele oodata.

Jalad lausa lendasid haiglatiiba tormates. Peatusin vaid korraks, et enne ukse avamist hinge tõmmata. Kui ukse aeglaselt lahti lükkasin, panin tähele südamemonitori. See salvestas ikka veel iga tukset ja löökide kiirenevat tempot, kui meie pilgud kohtusid.

41

„Ema,” sosistasin. Üle ema õla kiikas minu poole naeratav paps, kuigi ta silmad olid punased ja pisaraist tulvil. „Eadlyn,” sosistas ema kätt välja sirutades.

Astusin ema juurde, silmad pisaraist nii tulvil, et suutsin teda vaevu eristada. „Tšau, ema. Kuidas sul on?” Võtsin sõrmedega tema omadest ja püüdsin mitte liiga tugevasti pigistada. „Natuke on valus.” Mis tähendas, et tal on väga valus. „Võta lihtsalt rahulikult aega paranemiseks, eks? Kiiret pole kuhugi.” „Kuidas sinul läheb?”

Istusin pisut sirgemalt, lootuses teda veenda. „Mul on kõik kontrolli all. Kadenil ja Ostenil läheb väga hästi. Nad on mul kindlasti otse kannul. Ja mul on täna õhtul kohting.” „Hästi tehtud, Eady.” Isa naeratas laialt ja vaatas uuesti ema poole. „Näed, kallis? Mind ei ole seal üldse vajagi. Saan siia sinu juurde jääda.” „Ahren?” küsis ema ja hingas kohe sügavalt sisse.

Olin muserdatud. Kui avasin suu tunnistuseks, et me pole temast midagi kuulnud, sekkus isa. „Ahren helistas täna hommikul.”

Seisin jahmunult paigal. „Oo?” „Ta loodab varsti koju tulla, aga sellega on pisut takistusi. Ta oli natuke liiga endast väljas lähemalt selgitamiseks.

Ahren palus edasi öelda, et armastab sind.” Lootsin südames, et need sõnad olid mulle mõeldud, kuid isa vaatas kõneldes emale otsa. „Tahan oma poega,” lausus ema murduval häälel.

42

„Tean, kallis. Varsti.” Isa hõõrus ema kätt. „Emme?” Tuppa astuva Osteni näost oli näha, et ta suudab oma elevust vaevu vaos hoida. Kaden tõmbas ninaga ja hoidis selja sirge, nagu püüaks end mõttejõuga veenda mitte nutma hakkama. „Terekest.” Ema suutis nende jaoks suure naeratuse näole manada. Kui Osten teda kallistama kummardus, ilmus ta näole valugrimass, kuid kosta ei olnud piuksugi. „Oleme väga head lapsed olnud,” kinnitas poiss.

Ema naeratas. „Noh, see asi lõpetage küll kohe ära.”

Naersime. „Tere, ema.” Kaden andis talle õrna põsemusi kartuses teda veel puudutada.

Ema pani käe poisi põsele. Näis, et ta muutub iga hetkega tugevamaks ainuüksi meie nägemisest. Mõtlesin, mida ta teeks siis, kui Ahren siin seisaks. Kargaks voodist välja? „Minuga on kõik korras.” Ema rind tõusis ja vajus pööraselt, kuid ta naeratus ei löönud vankuma. „Homme võin ehk tagasi ülakorrusele kolida.”

Isa noogutas kiiresti. „Jah, kui tänase päeva ilma vahejuhtumiteta mööda saadame, saab teie ema enda tuppa taastuma minna.” „See on väga hea.” Kadeni hääl muutus uudist kuuldes rõõmsamaks. „Nii et oled poolel teel tavalise vormi juurde.”

Ma ei tahtnud tappa lootust tema ja Osteni silmades.

Kaden oli tavaliselt nii nutikas ja nägi iga teeskluse läbi, aga nüüd püüdis ta kahtlemata end kõigest hingest veenda, et see on tõsi. „Just nii,” kinnitas ema.

43

„Olgu peale, lapsed,” teatas isa. „Nüüd kus olete ema ära näinud, minge tagasi õppima. Meil on ikkagi riik juhtida.” „Eadlyn andis meile vaba päeva,” protesteeris Osten.

Naeratasin süüdlaslikult. Hommikul voodist tõustes oli see mu ainuke korraldus. Mul oli vaja, et nad mängiks.

Ema naeris. See heli oli nõrk, kuid kaunis. „Milline helde kuninganna.” „Mitte veel,” vaidlesin tänulikult vastu, et tõeline kuninganna endiselt elab, räägib ja naeratab. „Sellegipoolest, ema vajab puhkust. Luban, et näete teda enne magamaminekut veel,” lubas isa.

See rahustas poisid maha ja nad lahkusid lehvitades.

Suudlesin ema laupa. „Ma armastan sind.” „Mu tüdruk.” Ema nõrgad sõrmed puudutasid mu juukseid. „Armastan sind.”

Need sõnad olid mu esimene teetähis sel päeval. Suutsin ka ülejäänuga toime tulla teadmises, et teiseks saab Kile Woodwork.

Haiglatiivast lahkudes sattusin kokku ühe teise Woodworkiga. „Proua Marlee?” küsisin.

Naine vaatas pingilt üles, taskurätt pihku pigistatud, nägu nutust lapiline. „On sinuga kõik korras?”

Ta naeratas. „Enam kui korras. Kartsin hirmsasti, et ta ei pruugi sellest välja tulla ja... Ma ausalt ei tea, mida ilma temata teeks. Siin sinu ema kõrval olemine on kogu mu elu.”

Istusin ja embasin ema kalleimat sõbrannat ning tema hoidis mind, nagu oleksin ta enda tütar. Osake minust oli 44

kurb. Teadsin, et naine ei olnud seda öeldes niisama dramaatiline. Üks pilk ta armilistele peopesadele kõneles pika loo sellest, kuidas tema näol sai väärikast konkurendist nurjatu reetur ja seejärel ustav leedi. Kui nad minevikust rääkisid, libiseti teatud üksikasjadest üle. Ma ei käinud ka kunagi peale, sest polnud minu asi seda teha. Ent muretsesin ikka.

Mõnikord võis ju proua Marlee ekslikult arvata, et mu vanemate andestus sõltub ikka veel sellest, kui palju ta suudab koos abikaasaga pühendumust üles näidata. „Kuulsin, et läksid teda koos vendadega vaatama. Tahan teda näha, aga ei soovi teie ühist aega katkestada.” „Nägid poisse lahkumas? Meie lõpetasime nüüd. Pead kiiresti sisse minema, enne kui ta uuesti magama jääb. Ta sooviks sind väga näha.”

Naine pühkis taas põski. „Kuidas ma välja näen?”

Hakkasin naerma. „Heas mõttes nadi.” Pigistasin ta kätt. „Mine sisse. Ja kas üritad neile minu eest aeg-ajalt pilku peale visata? Ma ei saa nii sageli alla tulla, kui seda sooviksin.” „Ära üldse muretse. Saadan uudiseid võimalikult tihti.” „Aitäh, proua Marlee.”

Pärast viimast kallistust astus ta haiglatiiba. Ohkasin ja lubasin endale viivuks seda üürikest rahuhetke nautida.

Vähemalt praegu liigub kõik paremuse poole.

45

Pikoprint on Eesti esimene roheline raamatukirjastus, mis loodi 2014. aastal eesmärgiga rikastada laste-ja noorteraamatute valikut, inspireerida lapsi lugema ja varakult iseseisvat lugemisharjumust kujundama.

Kõik meie väljaanded on valminud keskkonnasõbralikult. Hoolime järeltulevast põlvkonnast ning tahame, et meie jalajälg keskkonnale oleks võimalikult väike. Kõik meie raamatud trükitakse vaid FSC tunnusega paberile, mis tähistab, et paber on toodetud metsamajandmise viisil, mis säilitab metsade elurikkuse, produktiivsuse ja looduslikud protsessid.

Leia meid Facebookis:

OSTA RAAMAT:

RAHVA RAAMAT

APOLLO